Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Jumalaema kirik Pariisis Victor Hugo Victor Hugo «Jumalaema kirik Pariisis» on romaan, milles sulavad romantiliseks tervikuks mitu teemat. See on lugu ilu, headuse ja puhtuse kehastusest Esmeraldast, tänavatantsijatarist, kelle ümber keerleb nelja mehe saatus. Poeet Gringoire, hädavaresest filosoof, võlgneb talle elu. Kaunis ja tühine keigar kapten Phoebus võidab ta südame, vaimuliku dom Frollo pahupidipööratud kirg saadab ta surma. Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas kellalööja, on ainus, kes armastab Esmeraldat ennastohverdavalt ja omakasupüüdmatult. Aga see on ka lugu Pariisi lihtrahva ja tema põhjakihtide, Imede Õue asukate ustavusest ja vaprusest, kuningas Louis XI väiklusest ja julmusest ning, sugugi mitte viimases järjekorras, lugu Jumalaema kirikust ja keskaegsest Pariisist, ülemlaul ehituskunstile kui rahva vaimsete rikkuste kehastusele. VICTOR HUGO Originaali tiitel: Notre-Dame de Paris © FUTU Print OÜ, 2013 ISBN 978-9949-515-71-4 (epub) Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna 'ANAΓKH (Saatus - kreeka k). Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud või kraabitud ja kiri on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib neid, lõpuks aga tuleb rahvas ja hävitab nad sootuks. Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi - ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise. Sellest sõnast tekkiski seesinane raamat. Veebruaris 1831. ESIMENE RAAMAT I. SUURSAAL Kolmsada nelikümmend kaheksa aastat, kuus kuud ja üheksateistkümmend päeva tagasi äratasid pariislasi kirikukellad, mida kõigest jõust helistati Vanalinna, Ülikoolilinna ja Uuslinna kolmekordses vööndis. Kuid 6. jaanuar 1482 pole päev, mida ajalugu eriti mälestaks: Polnud midagi iseäralikku sündmuses, mis Pariisi kirikukelli ja kodanikke sel varahommikul jalule ajas. Ei olnud see pikardlaste ega burgundlaste kallaletung ega rongkäik pühade säilmetega, ei skolaaride mäss ega «meie suurt kartust äratava kuningahärra» sissesõit, isegi mitte mõni vargapoiste ja -tüdrukute poomine Pariisi kohtu otsuse põhjal. Ei olnud see ka mõne poortidega ja tuttidega mukitud saatkonna paraadisõit, mis viieteistkümnendal sajandil nii sagedane oli. Vaevalt kaks päeva tagasi oli Pariisi sisse sõitnud sedalaadi ratsarong, nimelt flaami saadikud, kellel ülesandeks oli sõlmida abielu dofääni ja Flandria Marguerite'i vahel. Bourboni kardinalile oli see tekitanud palju tuska: et kuningale meeldida, pidi ta hea näo tegema kõigele sellele flaami bürgermeistrite labasele ja lärmavale kambale ning neid oma lossis vastu võtma «suure moralitee, naljamängu ja jandi» ettekandega, sellal kui pladisev vihm kõik ta toredad vaibad läve ees üle ujutas. 6. jaanuar, mis Jean de Troyes' sõnade järgi «kogu Pariisi rahvahulga liikvele pani», oli kolmekuningapäev ja narripidu peeti mäletamata aegadest saadik samal päeval. Sel päeval pidi Grève'i platsil rõõmutuli põlema, Braque'i kabeli juurde meiupuu istutatama ja Justiitspalees müsteerium ette kantama. Sellest olid kuulutanud eelmisel päeval tänavanurkadel pasunaid puhudes prevoo ametnikud ilusais lillades kamlottkuubedes, suured valged ristid rinnal. Majad ja poed olid suletud ning mees- ja naiskodanikkude summ voolas juba hommikust saadik igalt poolt kolme nimetatud linnapiirkonna poole. Igaüks oli midagi valinud, kas rõõmutule, meiupuu või müsteeriumi. Pariisi ammuli sui vahtijate igivana arukuse kiituseks peab ütlema, et suurem osa sellest rahvast seadis sammud rõõmutule poole, mis oli sel aastaajal tõesti ka kõige loomulikum, või jälle müsteeriumi vaatama, mida pidi ette kantama külma eest hästi kaitstud kinnises Justiitspalee suursaalis, kuna uudishimulikud kehvalt õitseva meiupuu üksmeelselt jaanuari taeva alla Braque'i kabeli kalmistule üksinda lõdisema jätsid. Eriti voolas rahvast kokku Justiitspalee poole viivaile alleedele, sest teati, et paari päeva eest siia jõudnud flaami saadikuil oli kavatsus tulla vaatama müsteeriumi ja narridepaavsti valimist, mis samuti pidi toimuma suursaalis. Polnud kerge tol päeval sellesse suursaali tungida, kuigi seda tookord maailma suurimaks kinniseks ruumiks peeti (Sauval, tõsi küll, polnud tol ajal veel mõõtnud Montargis' lossi suurt saali). Tihedalt rahvast täis lossiplats paistis aknaile asetunud uudishimulikele merena, kuhu viis-kuus tänavat nagu jõesuudmed vahetpidamata uusi peadelaineid juurde kallasid. Selle rahvahulga alatasa suurenevad vood põrkasid vastu majade nurki, mis ebareeglipärasest platsist siit-sealt neemedena esile torkusid. Palee kõrge gooti fassaadi keskel asuv suur trepp, mida mööda vahetpidamata kahekordne inimestevool üles-alla liikus, kuni see vahemisel platvormil katkes, et laiade lainetena mõlemat kõrvalasuvat kallakpinda mõõda kahte harru valguda, see suur trepp, ütlen ma, voolas vahetpidamata alla platsile nagu kosk kuhugi järve. Karjumine, naer ja tuhandete jalgade trampimine tekitas suurt müra ja kära. Aeg-ajalt see müra ja kära suurenes, vool, mis kogu seda rahvahulka suure trepi poole viis, hoovas tagasi, läks segi ja keerdu. Selles oli süüdi mõni müks ammukütilt või prevotee seersandi hobuselt, keda korrapidamiseks siia-sinna tantsitati, - kena traditsioon, mida prevotee pärandas konnetaablitele, need ratsapolitseile, ratsapolitsei aga meie Pariisi sandarmeeriale. Uksed, aknad, katuseluugid ja katused kihasid tuhandetest inimestest, rahulikest ja ausaist kodanikest, kes vaatlesid ainult Paleed ja rahvahulka ning muud ei tahtnudki, sest Pariisis on küllalt inimesi, kes rahulduvad vaatlejate vaatlemisega, jah, isegi sein, mille taga midagi sünnib, väärib meil tähelepanu. Kui meil, 1830-nda aasta inimestel, oleks võimalik olnud mõttes seguneda nende viieteistkümnenda sajandi pariislastega ja koos kõigi nende rühkijate, rüselejate ja tõugatutega sisse tungida määratusse Palee saali, mis nüüd, 6. jaanuaril 1482, nii kitsaks oli jäänud, siis ei puuduks sel vaatepildil oma huvi ja veetlus ning meie ümber oleks nii palju muistseid asju, et nad paistaksid meile täitsa uutena. Kui lugejal midagi selle vastu pole, siis katsuksime siin edasi anda muljet, mida me ühes temaga saaksime, kui me sisse astuksime selle suursaali uksest ja oleksime järsku keset seda pikkades vammustes, vattides ja vestides rahvahulka. Kõigepealt tunneksime suminat kõrvus ja pimestust silmades. Meie pea kohal on kahekordne teravkaarvõlv kaunistatud puunikerdustega, kuldliiliatega taevassiniseks värvitud põhjal, jalge all põrand, vaheldumisi valgest ja mustast marmorist. Mõni samm meist eemal on määratu suur sammas, siis teine, kolmas, kokku seitse sammast piki saali, mis ta laiemal kohal toetavad kahekordsete võlvkaarte aluseid. Nelja esimese samba ümber asuvad kauplejate putkad, mis sätendavad klaasasjakestest ja kassikullast, kolme tagumise ümber hagejate puhvpükstest ja advokaatide talaaridest läikima hõõrutud tammised pingid. Ümber saali, piki kõrget seina, on uste, akende ja sammaste vahel lõpmatu rida Prantsusmaa kuningate kujusid, alates Pharamond'ist: siin on logelejaid kuningaid lõtvade käsivartega ja mahalöödud silmadega, vahvaid ja sõjakaid kuningaid julgelt taeva poole tõstetud peade ja kätega. Edasi näeme tuhandevärvilisi ruutusid pikkadel, teravatel kaarakendel, peenemaitseliselt nikerdatud uksi lahedaks väljapääsuks. Kõik need võlvid, sambad, seinad, piidad, paneelid. uksed ja skulptuurid on ülalt alla kaetud toreda kuldse ja sinise värviga, mis juba tol ajal oli veidi tuhmunud ja mis issanda aastal 1549, mil du Breul seda traditsiooni tõttu veel imetles, peaaegu tervena oli kadunud tolmu ja ämblikuvõrgu alla. Kui nüüd kujutleda seda päratu suurt pikergust saali jaanuaripäeva hämaras valguses, tulvil kirjut ning lärmitsevat rahvast, mis piki seinu triivis ja seitsme samba ümber keerles, siis võib ehk juba saada mingi ebamäärase kogupildi, mille huvitavaid detaile me veel täpsemalt katsume edasi anda. Üks on kindel: kui Ravaillac poleks Henri IV tapnud, siis poleks ka Justiitspalee kantseleis olnud akte Ravaillaci protsessist, ei oleks ka tema kaassüüdlastel mingit põhjust olnud mainitud akte kaduda lasta. Järelikult poleks olnud ka tulesüütajaid, kes paremate abinõude puudusel pidid kantselei põlema panema, et põletada akte, ja läitma Justiitspalee, et põletada kantseleid, ühesõnaga, poleks ka 1618-nda aasta tulekahju olnud. Endine Palee oleks veel praegu alles oma vana suursaaliga. Oleksin lugejale võinud öelda: «Minge ja vaadake ise,» ja nõnda oleks ülearune olnud mul seda kirjeldama ja lugejal seda kirjeldust lugema hakata. See kinnitab uut tõde, et suurtel sündmustel on äraarvamatud tagajärjed. Muidugi on see võimalik, et Ravaillacil polnudki kaassüüdlasi, ja kui neid tal oligi, siis ei tarvitsenud nad 1618-nda aasta tulekahjus süüdi olla. On veel kaks teist üsna tõenäolist seletust. Esiteks see suur, küünrapikkune ja jalalaiune leegitsev täht, mis, nagu kõik teavad, taevast 7-ndal märtsil pärast keskööd Justiitspalee peale langes. Teiseks see Théophile'i neljarealine salm: Jah, polnud nali, mis kord sellest tuli, et daam Justiits liig palju vürtsi sõi: suulagi vürtsist hõõguma tal lõi ja teda kõrvetas kui lõõmav tuli. Mida ka arvata sellest kolmekordsest, poliitilisest, loodusteaduslikust ja luulekujulisest seletusest Justiitspalee tulekahju kohta 1618-ndal aastal, igatahes üks asi on kindel, nimelt tulekahju ise. Selle hävituse tõttu, kõigepealt aga mitmesuguste paranduste tõttu, mis lõpu tegid sellelegi, mida tulekahju oli säästnud, on väga vähe säilinud Prantsusmaa kuningate esimesest eluasemest, paleest, mis vanem on kui Louvre ja mis juba Philippe Ilusa ajal oli nii vana, et siit otsiti nende toredate ehituste jälgi, mida oli lasknud püstitada kuningas Robert ja mida on kirjeldanud Helgaldus. Peaaegu kõik on kadunud. Mis on jäänud kabinetist, kus Louis Püha «oma abielu sõlmis»? Aiast, kus ta õigust mõistis, «seljas kamlotist tuunika, jämedast riidest käisteta ülekuub ja selle peal mantel mustast sandalriidest, kui ta oma sõbra Joinville'iga vaipadel pikutas»? Kus on keiser Sigismond'i tuba? Ja Charles IV oma? John Maata oma? Kus on trepp, millelt Charles VI oma armuedikti välja kuulutas? Kus kiviplaat, millel Marcel dofääni juuresolekul mõrvas Robert de Clermont'i ja Champagne'i marssali? Kus jalgvärav, mille juures vastupaavst Benedictuse bullad puruks kisti ja mille kaudu nende toojad pilkeks mitrasse ja kirikukuube ehituna tagasi läksid, et siis minna avalike patukahetsejatena läbi Pariisi? Ja kus on suursaal oma kulla ja sinaga, oma teravkaarte ja raidkujudega, oma sammaste ja hiiglasuure võlviga, mis oli üleni nikerdusi täis? Ja kus on kuldtuba? Ja kivilõvi ukse ligidal, pea maas ja saba jalge vahel, nagu Saalomoni trooni lõvid, alandlikus asendis, mis nii sobib jõule õigluse ees? Ja ilusad uksed? Ning ilusad aknad? Ja kaunimustrilised taotud rauad, mida nähes Biscornette'il käed longu vajusid? Mis on meile jäetud kõige selle asemele, gallia ajaloo, gooti kunsti asemele? Kunsti asemele Saint-Gervais' portaali kohmaka arhitekti de Brosse'i rasked, rusuvad võlvid; ajaloo asemel aga on meil paljusõnalised mälestused jämedast sambast, mis veel tänapäevalgi edasi kajavad igasuguste advokaatide lobas. Kuid see pole nii tähtis, Tulgem tagasi tõelise vana Palee tõelise suursaali juurde. Selle hiigla ristküliku ühes otsas oli kuulus marmorlaud, nõnda pikk, lai ja paks, et kunagi pole nähtud «säärast marmoritükki kogu maailmas», nagu seda ütlevad vanad aktid stiilis, mis Gargantualgi suu vett jooksma ajaks; teises otsas aga kabel, kus seisis Louis XI kuju, mille ta oli lasknud voolida ja millel ta oli kujutatud põlvitavana püha Neitsi ees ja kuhu ta, hoolimata sellest, et kuningakujude reas kaks nišši tühjaks jäid, oli lasknud üle tuua kahe pühamehe, Karl Suure ja Louis Püha raidkujud, kellel ta arvas olevat suure mõju taevas nagu kunagi Prantsusmaa kuningail. See kabel, alles uus, ehitatud vaevalt kuus aastat tagasi, vastas peene arhitektuuri valitud maitsele, sisaldas imeväärseid raidkujusid ja peeni ning sügavaid tsiseleeringuid, mis meie juures iseloomustavad gooti ajajärgu lõppu ning jätkuvad kuni kuueteistkümnenda sajandi keskpaigani renessansi muinasjutuliste arhitektuurifantaasiatena. Väike läbipaistev rosett portaali kohal oli eriti peene filigraani meistriteos; seda võis nimetada pitsidest täheks. Keset saali, vastu suurt ust oli ehitatud flaami saadikute jaoks ja teiste suuremate isikute tarvis, kes olid kutsutud müsteeriumi pealt vaatama, kuldbrokaadiga üle tõmmatud vastu seina asetsev poodium ja sellele tehtud oma sissekäik kuldtoa ees oleva koridori akna kaudu. Müsteerium pidi seekordki, nagu tavaliselt, marmorlaual ette kantama. Selleks oli ta juba hommikul korda seatud. Toredal plaadil, mida kohtukirjutajate kontsajäljed tugevasti olid kriimustanud, asus üsna kõrge puust laudis, mille kogu saalile näha olev ülemine pind näitelavaks oli määratud, kuna ta vaipadega varjatud sisemus oli ette nähtud näitlejate riietusruumiks. Naiivselt väljapoole jäetud redeli ülesandeks oli ühendust alal hoida lava ja riietumistoa vahel; ta järsud pulgad pidid kandma nii tulijaid kui minejaid. Polnud ühtki näitleja esinemist, ühtki sündmuste sõlme, ühtki lavaefekti, kus seda redelit oleks saanud vältida. Oh seda kunsti ja tehnika süütut ja austusväärset lapseiga! Marmorlaua neljal nurgal seisid sirgelt neli paleefoogti seersanti, neid kõigi rahvalõbude kohustuslikke kaitsjaid olgu pidu- või karistuspäevadel. Etendus pidi algama alles keskpäeval, kui Palee suur kell kaksteistkümmend hoopi lööb. See aeg oli kahtlemata hiline teatrietenduse jaoks, aga tuli arvesse võtta suursaadikutele sobivat aega. Kogu rahvahulk aga ootas juba hommikust peale. Paljud lihtsameelsed uudishimulikud lõdisesid juba koidust saadik Palee suure trepi ees; mõned kinnitasid isegi, nad olevat kogu öö peaukse ees maas valvanud, et esimestena sisse pääseda. Rahvahulk kasvas vahetpidamata ja hakkas üle kallaste ajava veena piki seinu kõrgemale kerkima, sammaste ümber paisuma, tõusma simssidele, aknalaudadele, kõigile eenditele, raidkujude mügarustele. Juba kaua enne suursaadikute kohaleilmumist andsid trügimine, kärsitus, tüdimus, pilamise- ja narruspäeva vabadus, tülitsused, mis tõusid pisemastki küünarnuki või rautatud saapakontsa puudutusest, väsimus kauasest ootamisest kibeda ja mõru maigu selle suletud, muljutud, kokkupigistatud, tallatud, lämbuva rahvahulga kärale ja mürale. Kuuldi vaid nurinat ja kirumist flaamlaste, kaupmeeste vanema, Bourboni kardinali, paleefoogti, Austria Marguerite'i, nuutidega seersantide kohta; külma, kuumuse, halva ilma, Pariisi piiskopi, narridepaavsti, sammaste, raidkujude, selle suletud ukse, tolle avatud akna puhul; kõike seda suureks lõbuks rahva hulka laiali külitud skolaaride ja teenrite salkadele, kes kogu seda rahulolematust õhutasid omapoolsete nöögete ja pilgetega, torkides nii-öelda nõeltega üldist pahurat meeleolu. Teiste hulgas oli ka rühm rõõmsaid võrukaelu, kes aknaruudud sisse litsusid ja ise vahvalt aknalaual istet võtsid, kust nad siis aeg-ajalt pilkusid ja pisteid sisse ja välja pildusid, nii saali publiku kui platsil oleva rahvakogu hulka. Nende pilkavad liigutused, kilkav naer ja irvitavad hüüded, mida nad vahetasid oma seltsimeestega ühest saali otsast teise, lasksid mõista, et need noored jüngrid ei jaga allolijate tüdimust ega väsimust ja et nad oma eralõbuks kõike, mis silma puutub, jandiks teevad, mis neil laseb kannatlikult ootamist taluda. «Jumala eest, kas tõesti sina, Joannes Frollo de Molendino?» hüüdis üks neist väikesele valvakajuukselisele, ilusa kavala näoga jõnglasele, kes kapiteeli akantusele oli roninud. «Sul on paras nimi, Jehan du Moulin (Jehan Veskilt - prants. k.), sest käed ja jalad on sul harali nagu veskitiivad. Oled sa ammu siin?» «Kuradi armust juba üle nelja tunni,» vastas Joannes Frollo, «ma loodan, et need mu puhastustule ajast maha arvatakse. Kella seitsme ajal kuulsin, kuidas Sitsiilia kuninga kaheksa lauljat Sainte-Chapelle'is missa esimest salmi laulsid.» «Kenad lauljad,» vastas teine, «nende hääled on veel teravamad kui nende mütsid! Enne kui püha Jeani auks missat teha, oleks kuningas pidanud järele kuulama, kas püha Jean armastabki ladina salme provansi aktsendiga.» «Ainult selleks ongi see missa, et neile Sitsiilia kuninga neetud lauljaile teenistust anda!» karjus sapiselt üks vanaeit akna all oleva rahva seast. «Palun väga, tuhat pariisi naela missa eest! Pealegi meie, kalanaised turul, peame seda oma maksudest maksma!» «Vait, vanamoor!» hüüdis tüse ja tähtis mees, kes oma nina kinni hoidis kalamüüjast naise poole pöördudes. «Missa oli väga tarvilik. Või tahate, et kuningas jälle haigeks jääks?» «Hästi öeldud, söör Gilles Lecornu (Sarvekandja - prants. k.), kuninglik köösner!» karjus väike skolaar kapiteeli otsast. Kõik skolaarid tervitasid vaese kuningliku köösneri õnnetut nime naerulaginaga. «Lecornu! Gilles Lecornu!» hüüdsid ühed. «Cornutus et hirsutus (Sarviline ja karvane - lad. k.),» hüüdis teine. «Noh, mis neil seal naerda on?» jätkas väike jõnglane ülalt kapiteelilt. «Auväärt Gilles Lecornu, kuningalossi valitseja Jehan Lecornu vend ja meister Mahiet Lecornu poeg, kes on Vincennes'i lossi esimene uksehoidja, kõik Pariisi kodanikud, kõik abielus, nii isa kui pojad!» Lõbus tuju aina kasvas. Paks köösner ei vastanud sõnagi ja katsus vabaneda pilkudest, mis igast küljest tema poole olid suunatud, kuid ta higistas ja puhkis asjata: ta pingutustel oli ainult see tagajärg, et ta paks apoplektiline, pahameelest ja vihast purpurpunane nägu puuhalusse tungiva kiiluna ikka rohkem naabrite õlgade vahele pigistus. Lõpuks tuli talle appi keegi mees, kes oli niisama paks, lühike ja auväärt kui ta ise. «Jõledus! Need mõned skolaarid, kes nõnda auväärt kodanikuga kõnelevad! Minu ajal oleks neid varbadega läbi nüpeldatud ja pärast neid endid nendel ära põletatud.» Nüüd alles päris lõbu algas. «Tohoo! Mis linnuke see seal nõnda piiksub? Kes see õnnetusekraaksuja on?» «Mina tunnen teda,» hüüdis üks. «See on meister Andry Musnier.» «Ah nii, üks neljast ülikooli vannutatud raamatukoguhoidjast!» ütles teine. «Ses poes käib kõik neljakaupa,» karjus kolmas. «Neli rahvust, neli fakulteeti, neli püha, neli prokuraatorit, neli elektorit, neli raamatukoguhoidjat.» «Hüva,» arvas Jehan Frollo, «neile siis tarvis neljakordset märulit teha.» «Musnier, me pistame su raamatud põlema.» «Musnier, me peksame su teenri vaeseomaks.» «Musnier, me mudime su naist.» «Seda paksu Oudarde'i-mamslit.» «Kes nõnda pirske ja lõbus on, nagu oleks ta lesk.» «Käige kus kurat!» ürises meister Andry Musnier. «Meister Andry,» hüüdis Jehan ülalt kapiteelilt, «kui sa oma suud ei pea, kukun sulle kaela!» Meister Andry tõstis silmad üles, näis hetkeks mõõtvat samba kõrgust, siis võrukaela raskust, kasvatas mõttes seda raskust kiiruse ruuduga ja vaikis. Jehan jätkas lahinguvälja peremehena võidukalt: «Seda ma teen, kuigi olen ülemdiakoni vend!» «Kenad saksad need meie ülikooli härrad! Ei respekteeri niisugusel päeval kui täna sugugi meie eesõigusi! Uuslinnas on meiupuu ja rõõmutuli; Vanalinnas müsteerium, narridepaavsti valimine ja flaami saadikud; meil Ülikoolilinnas aga mitte midagi!» «Ometi on Maubert'i plats suur küllalt!» sõnas üks skolaaridest, kes üles aknalauale oli upitunud. «Maha rektor, elektorid ja prokuraatorid!» hüüdis Joannes. «Täna õhtul tuleks Champ-Gaillard'il meister Andry raamatuist rõõmutuli teha!» lisas teine. «Ja kirjutajate pultidest!» ütles naaber. «Ja pedellide keppidest!» «Ja dekaanide süljetopsidest!» «Ja prokuraatorite letilaudadest!» «Ja elektorite leivakünadest!» «Ja rektori taburettidest!» «Maha!» kisas väike Jehan kaasa. «Maha meister Andry, pedellid ja kirjutajad; maha teoloogid, meedikud, dekretistid; maha prokuraatorid, elektorid ja rektor!» «Päris viimnepäev!» ümises meister Andry oma kõrvu kinni hoides. «Seal ongi rektor! Tuleb praegu üle platsi!» karjus üks aknalolijaist. Kõigi silmad pöördusid platsi poole. «On see tõesti meie auväärt rektor, meister Thibaut?» küsis Jehan Frollo du Moulin, kes oli roninud ühe sisesamba otsa ega võinud sealt näha, mis väljas sünnib. «Jah, tema,» vastasid kõik teised, «tema ise, rektor Thibaut.» See oli tõesti rektor koos kõigi ülikooli aukandjatega, kes pidulikus rongis suursaatkonnale vastu läksid ja nüüd üle platsi sammusid. Skolaarid, kes akna vastu olid surutud, tervitasid neid möödamineku silmapilgul sapiste märkuste ja iroonilise käteplaginaga. Esimese hoobi sai rektor, kes oma maleva eesotsas sõitis. See oli üpris ränk obadus. «Tere, härra rektor! Hei, no tere kah!» «Kuidas see vana mängard siia sai? Kuhu ta oma täringud jättis?» «Kuidas ta oma hobueesli seljas sörgib! Selle kõrvad on lühemad kui rektoril!» «Hei, tere, härra rektor Thibaut! Tybalde aleator (Luudega mängija - lad. k.)! Va lollpea! Va mängard!» «Jumal hoidku teid! Kas te täna öösel sagedasti kaksteist silma saite?» «Milline nässus, aukuvajunud, kortsus nägu! Ja kõik sellest täringumängust!» «Thibaut, kuhu te nõnda lähete, Tybalde, ad dados (Kas täringute juurde - lad. k.)? Selg ülikoolile pööratud, sörgite linna poole?» «Küllap läheb Thibautodé tänavale endale korterit otsima!» hüüdis Jehan du Moulin. Seda kalambuuri korrati müriseva häälega ja tormilise käteplaksutusega. «Kas lähete Thibautodé tänavale korterit otsima? Eks, härra rektor, kuradi partner?» Siis tuli järg teiste ülikooli aukandjate kätte. «Maha pedellid! Maha kaikakandjad!» «Ütle, Robin Poussepain, kes see seal on?» «See on Gilbert de Suilly, Gilbertus de Soliaco, Autuni kolledži laekahoidja.» «Säh, mu king! Sul on parem asend, viruta talle näkku!» «Saturnalitias mittimus ecce nuces.» (Säh sulle pühadepähkleid - lad. k.) «Maha kõik kuus teoloogi oma valgete ülekuubedega!» «Kas need on teoloogid? Mina arvasin, et need on haned, mida Sainte-Geneviève Roogny läänimõisa eest linnale kinkis.» «Maha meedikud!» «Maha kõik dispuudid!» «Saad mütsiga vastu vahtimist, Sainte-Geneviève'i laekahoidja! Oled mind kord tüssanud. Jah, ta andis minu koha Normandia korporatsioonis väikesele Ascanio Falzaspadale Bourges'i provintsist, aga see on ju itaallane.» «See on püsti ülekohus!» hüüdsid skolaarid. «Maha Sainte-Geneviève'i laekahoidja!» «Ohoo, meister Joachim de Ladehors! Ohoo, Louis Dahuille! Ohoo, Lambert Hoctement!» «Susi söögu Saksa korporatsiooni prokuraatorit!» «Ja Sainte-Chapelle'i kaplaneid ühes nende hallide nahkvattidega; cum tunicis grisis (hallide tuunikatega - lad. k.)!» «Seu de pellibus grisis fourratis (Pigemini hallide nahkadega vooderdatud - lad. k.)!» «Ohoo, kunstide meistrid! Küll on neil aga kaunid mustad rüüd! Küll on aga kaunid punased rüüd!» «Ilus saba rektori taga!» «Nagu Veneetsia doodžil, kes merepulma sõidab.» «Vaata, Jehan! Sainte-Geneviève'i kanoonikud!» «Käigu põrgu kõik kanoonikud!» «Abt Claude Choart! Doktor Claude Choart! Kas te otsite Marie-la-Giffarde'i?» «Too elab Glatigny tänavas.» «Ta teeb pordumajade ülemale voodit.» «Ta maksab talle neli teenarit; quatuor denarios.» «Aut unum bombum (Ehk ühe mürtsu - lad. k.).» «Kas tahate öelda, et igalt ninalt?» «Sõbrad! Meister Simon Sanguin, Pikardia elektor, kellel naine laudjal istub.» «Post equitem sedet atra cura (Ratsaniku taga istub must mure - lad. k. Horatius).» «Ikka julgesti, meister Simon!» «Tere, härra elektor!» «Head ööd, elektoriproua!» «Ah, õnnelikud, kes kõike seda näevad!» õhkas Joannes de Molendino, kes ikka veel ülal kapiteeli lehtede vahel kükitas. Ülikooli vannutatud raamatukoguhoidja Andry Musnier sosistas kuninglikule köösnerile Gilles Lecornule kõrva sisse: «Ma ütlen teile, maailma lõpp on käes. Kunagi varem pole nähtud niisugust lodevust skolaaride poolt; seda kõike on teinud sajandi neetud leiutised; suurtükid, mortiirid, pommilaskjad, kõigepealt aga trükikunst, see uus Saksamaa katk. Ei enam käsikirju ega raamatuid! Trükkimine tapab raamatukauplemise. Maailma lõpp on ligidal.» «Seda märkan ma ka sametriide levikust,» ütles nahkadernüüja. Sel silmapilgul lõi kell kaksteistkümmend. «Ah! ...» hüüdis rahvas nagu ühest suust. Skolaarid jäid vait. Seepeale algas suur sagimine, jalgade ja peade liikumine, üldine köhimine ja nuuskamine; igaüks korraldas ennast, seadis end valimis, tõusis üles, liikus ühele või teisele poole. Sellele järgnes suur vaikus; kõigil jäid kaelad õieli, suud lahti, kõigi pilgud pöördusid marmorlaua poole ... Sinna ei ilmunud aga kedagi. Seal seisid endiselt paleefoogti neli seersanti, sirged ja liikumatud nagu ülevärvitud raidkujud. Kõigi silmad pöördusid poodiumi poole, mis oli määratud flaami suursaadikute jaoks. Uks oli ikka veel kinni, poodium tühi. Rahvahulk ootas hommikust saadik kolme asja: keskpäeva, Flandria suursaatkonda ja müsteeriumi. Ainult keskpäev oli õigel ajal saabunud. Mis liig, see liig! Oodati veel üks, kaks, kolm, viis minutit, veerand tundi; midagi ei juhtunud. Poodium püsis tühjana, teater oli vait. Kärsitusele järgnes viha. Ärevad sõnad lendlesid ringi, olgugi poolsosinal. «Müsteeriumi! Müsteeriumi!» ümiseti tumedalt. Rahulolematus kasvas. Rahva kohal hõljus ähvardav pilv, mis esialgu ainult tasa kõmises. Jehan du Moulin meelitas sellest välja esimese sädeme. «Müsteeriumi, käigu kus kurat kõik flaamlased!» karjus ta kõigest kõrist, ise ussina kapiteeli ümber keerdudes. Rahvas plaksutas käsi. «Andke müsteeriumi,» kordas rahvas, «ja Flandria käigu kus kurat!» «Meil on vaja müsteeriumi ja otsemaid,» hüüdis skolaar. «Ehk muidu me poome paleefoogti komöödia ja moralitee asemel üles.» «Hästi öeldud,» kisas rahvas, «poome kõigepealt tema seersandid üles.» Järgnes suur heakskiidukisa. Vaesed seersandid kahvatasid ja vaatasid üksteisele otsa. Mass hakkas nende poole liikuma ja nad nägid juba, kuidas nõrk puust balustraad, mis neid rahvast lahutas, surve mõjul kõikuma lööb ja järele annab. Silmapilk oli kriitiline. «Maha! Maha!» hüüti igast küljest. Sel hetkel tõusis riietumisruumi vaip, mida eespool kirjeldasime, ja nähtavale ilmus isik, kelle nägemine juba rahvahulga seisma pani ja nagu võluväel ta viha uudishimuks muutis. «Vait, vait!» See kõhklev ja kõigest kehast värisev isik tuli, kogu aeg kummardusi tehes, mis liginedes üha põlvituste sarnasemaks muutusid, marmorlaua ääreni. Vahepeal oli erutus vähehaaval vaibunud. Oli alles jäänud vaid kerge sumin, nagu see ikka on omane vaikivale rahvakogule. «Härrad kodanikud,» ütles näitleja, «ja austatud naiskodanikud, meil on au tema eminentsi härra kardinali juuresolekul ette kanda ja etendada üht väga ilusat moraliteed, mille nimi on «Neitsi Maria tark kohtuotsus». Mina mängin Jupiteri. Tema eminents on praegu siia saatmas Austria hertsogi auväärt suursaatkonda, mida aga praegusel silmapilgul Baudets' väraval kinni peab härra ülikooli rektor oma kõnega. Niipea kui kõrgeaulikum kardinal siia jõuab, alustame kohe.» Kindlasti ainult see Jupiteri vahelesegamine päästis surmast neli õnnetut paleefoogti seersanti. Kui meil õnn oleks olnud seda väga tõepärast sündmust ise välja mõelda ja kui meil järelikult vastust tuleks anda madam kriitika ees, siis ei saaks meie vastu tarvitada seda klassikalist ütlust: Nec deus intersit (Ja ärgu jumal vahele tulgu - lad. k.). Muuseas oli Jupiteri ülikond väga kena, ja kogu tähelepanu endale tõmmates oli see palju kaasa mõjunud rahva rahunemisele. Jupiter kandis musta sametiga ületõmmatud raudrüüd kuldnaelapeadega, peas oli tal kahe otsaga müts kullatud hõbedast nööpidega; ja kui poleks tal olnud põsepuna ja suurt habet, mille mõlema varju ta nägu jäi, poleks tal käes olnud kullatud papist rulli, mis täiskülitud litriteribadest kohevil oli ja milles asjatundlik silm kohe ära tundis välgu, poleks ta jalad ihuvärvi trikoos kreeka laadi rihmadega kinni seotud olnud, siis oleks võinud teda ta range välimuse poolest võrrelda ükskõik millise bretoonlasest ammukütiga de Berry sõjaväest. II. PIERRE GRINGOIRE Sel ajal kui ta pidulikult kõneles, hajus üldine rahuldus ja imetlus, mida ta ülikond oli äratanud, ja kui ta jõudis nende õnnetute sõnadeni: «Niipea kui kõrgeaulikum kardinal siia jõuab, alustame kohe», kadus ta hääl kisa ja lärmi sisse. «Silmapilk alustage! Andke meile müsteerium, aga kohe!» kisendas rahvas. Ja kõigist häältest üle kuuldi Joannes de Molendino häält, mis tungis lärmist läbi nagu vilespill Nîmes'i karnevalil. «Alustage silmapilk!» kiunus skolaar. «Maha Jupiter ja Bourboni kardinal!» üürgas Robin Poussepain ja ka teised skolaarid ülal aknalaual. «Andke moralitee!» kordas rahvahulk. «Silmapilk! Jalamaid! Komödiandid ja kardinal maha ja nöör kaela!» Vaene ehmunud ja nõutu Jupiter kahvatas oma punase mingi all, laskis välgu maha kukkuda, võttis kätte oma mütsi, kummardus ja kogeles hirmust värisedes: «Tema eminents ... suursaadikud ... madam Flandria Marguerite ...» Ta ei teadnud, mis öelda. Tõeliselt tundis ta hirmu, et teda üles puuakse, ja nimelt rahva poolt sellepärast, et ta rahvast oodata laseb, kardinali poolt sellepärast, et ta kardinali tulekut ei läbe oodata. Kummalgi juhul ähvardas teda kuristik, õigemini võllapuu. Õnneks tuli keegi, kes ta kitsikusest päästis ja vastutuse tema õlgadelt enesele võttis. Üks inimene seisis teisel pool balustraadi, ruumis, mis marmorlaua ümber vabaks oli jäetud, ilma et keegi teda seni oleks märganud, sest ta pikk ja kõhn kuju oli teiste silmade eest jäänud jämeda samba varju, mille najale ta toetus. See suur, kõhn, kahvatu, blond, noor, kuigi kortsudega laubal ja põskedel, säravate silmadega ja naeratava suuga mees, kel oli seljas vanadusest juba läikiv mustast seržriidest kuub, ligines marmorlauale ja andis vaesele kannatajale käega märku. Too aga, pea pulki täis, ei märganudki teda. Uustulnukas astus sammu ligemale: «Jupiter,» ütles ta, «kallis Jupiter!» See ei kuulnud ikka veel. Lõpuks kaotas suur valvakajuukseline mees kannatuse ja karjus otse tema nina all: «Michel Giborne!» «Kes mind hüüab?» küsis Jupiter nagu unest ehmudes. «Mina!» vastas musta riietatud isik. «Ah!» kostis Jupiter. «Alustage silmapilk!» ütles too. «Täitke rahva soov; ma võtan enda peale paleefoogti rahustamise, kes omakorda kardinali rahustab.» Jupiter hingas kergendatult. «Härrad kodanikud!» karjus ta kõigest kõrist rahvale, kes teda ikka veel hurjutas. «Me alustame kohe!» «Evoe, Jupiter! Plaudite, cives (Hei, Jupiter! Plaksutage, kodanikud - lad. k.)!» karjusid skolaarid. «Hõissa! Elagu!» karjus rahvas. Tekkis kõrvulukustav käteplagin ja Jupiter oli juba kadunud vaiba taha, kui saal ikka veel joovastusest rõkkas. Tundmatu isik aga, kes nii nõiaväel «tormi tuulevaikuseks» oli muutnud, nagu meie vana kallis Corneille ütleb, oli ettevaatlikult tagasi samba varju läinud ja oleks seal kahtlemata jäänudki nägematuks, liikumatuks ja vaikseks nagu ennegi, kui teda päevavalgele poleks toonud kaks noort naist, kes vaatlejate esimeses reas olles olid tähele pannud ta kõnelust Michel Giborne-Jupiteriga. «Meister,» ütles üks neist ja andis märku, et ta ligemale tuleks ... «Tasemini, armas Liénarde,» lausus ta ilus, priske ja oma pühapäevariietes väga uljas kaaslanna. «See pole vaimulik, vaid ilmalik inimene. Ara nimeta teda «meistriks», vaid lihtsalt «härraks».» «Härra,» ütles Liénarde. Tundmatu ligines balustraadile. «Mis te soovite, preilid?» küsis ta vastutulelikult. «Ah, ei midagi!» ütles Liénarde hämmeldunult. «Minu kaaslane Gisquette-la-Gencienne tahaks teiega kõnelda.» «Ei, ei,» vastas Gisquette punastades. «Liénarde ütles teile «meister», mina ütlesin talle ainult, et ta nimetaks teid «härraks».» Mõlemad tüdrukud lõid silmad maha. Tundmatu, kellele vestluse alustamine väga meelt mööda oli, vaatles neid naeratades: «Teil, preilid, pole siis mulle midagi öelda?» «Oh, ei midagi!» vastas Gisquette. «Mitte midagi!» lisas Liénarde. Pikk blond noormees astus sammu tagasi, kuid kaks uudishimulikku ei tahtnud teda ära minna lasta. «Härra,» ütles Gisquette elavalt ja tormakalt, nagu oleks veepais avatud või naine äkki midagi otsustanud, «teie tunnete ju sõdurit, kellel müsteeriumis tuleb jumalaema osa mängida?» «Teie mõtlete Jupiteri osa?» küsis nimetu. «Ah muidugi,» vastas Liénarde, «on tema aga loll! Teie tunnete muidugi Jupiteri?» «Michel Giborne'i?» küsis tundmatu. «Jah muidugi!» «Tal on tore habe!» ütles Liénarde. «Kas see on ilus, mis nad nüüd mängima hakkavad?» päris Gisquette aralt. «Väga ilus, preili,» vastas tundmatu kõhklematult. «Mis nad siis mängivad?» küsis Liénarde. ««Neitsi Maria tarka kohtuotsust», üht moraliteed, armuline preili.» «Ah, see on midagi muud!» arvas Liénarde. Järgnes lühike vaikus. Tundmatu katkestas selle: «See on täiesti uus moralitee, mida varem pole etendatud.» «See on siis teine,» ütles Gisquette, «mitte see, mida paari aasta eest legaadi sissesõidu puhul ette kanti. Seal esinesid kolm noort tütarlast, kes mängisid ...» «Sireene,» täiendas Liénarde. «Ja täitsa alasti,» lisas noormees. Liénarde lõi silmad häbelikult maha. Gisquette vaatas talle otsa ja tegi sedasama. Noormees jätkas naeratades: «Seda oli üsna lõbus vaadata. Tänane moralitee on aga eriti pühendatud Flandria printsessile.» «Kas ka karjuselaule lauldakse?» päris Gisquette. «Vuih,» ütles võõras, «kuidas seda tohib ühes moralitees? Ei maksa žanre segi ajada. Jandis, jah, seal palun väga.» «Väga kahju,» ütles Gisquette, «tookord võitlesid Ponceau purskkaevu ümber metsikud mehed ja naised omavahel ja laulsid igamoodi hoiakutes oma laulukesi.» «Mis paavsti saadikule kõlbab,» ütles võõras kuivalt, «ei kõlba printsessile.» «Ja neil oli veel kaasas,» seletas Liénarde, «palju puhkpille, millel mängiti suurepäraseid viise.» «Ja et jalutajad oleksid ennast värskendada saanud,» jätkas Gisquette, «pildus purskkaev kolmest avast veini, piima ja magusat jooki, mida igaüks võis juua.» «Ja vähe allpool purskkaevu,» lisas Liénarde, «Kolmainuse kiriku juures mängiti passiooni, näitlejad aga ei kõnelnud.» «Mäletan!» hüüdis Gisquette. «Jumal oli veel ristipuul ning kummalgi pool oli tal röövel.» Siin hakkasid naised, keda mälestus legaadi sissesõidust soojaks küttis, ühekorraga vadistama. «Ja kaugemal, Maalijate värava juures, oli veel teisi väga uhkes riides isikuid.» «Ja mäletad sa Saint-Innocent'i purskkaevu juures seda jahimeest, kes haukuva koerakarjaga emahirve taga ajas; puhuti veel jahisarvi?» «Ja Pariisi tapamaja juures tellinguid, mis Dieppe'i linnust kujutasid?» «Ja mäletad sa, Gisquette, kui legaat mööda läks, siis joosti linnusele tormi ja kõigil inglastel lõigati kõrid maha.» «Ja Châtelet' värava juures olid ka toredad kometimehed.» «Ja Vahetajate sild oli ülalt tervenisti vaipadega kaetud!» «Ja kui legaat mööda läks, lasti sillalt üle paarisaja tosina igasuguseid linde lendu. See oli alles tore, Liénarde!» «Täna on veel toredam,» lausus lõpuks vahele nende kaasvestleja, kes neid kärsitult pealt kuulas. «Teie olete siis kindel, et müsteerium on ilus?» küsis Gisquette. «Kahtlemata,» vastas ta ja lisas teatud uhkusega: «Mina olen tüki autor.» «Kas tõesti?» hüüdsid noored tüdrukud väga imestunult. «Tõesti,» vastas poeet kergelt rinda ette ajades. «Meid on õieti kaks: Jehan Marchand, kes lauad lõikas ja teatrilava püstitas, ja mina, kes tüki kirjutas. Minu nimi on Pierre Gringoire.» «Cidi» autorgi poleks võinud uhkemini lausuda: Pierre Corneille. Lugejad on muidugi märganud, et alates silmapilgust, mil Jupiter vaiba taha kadus, kuni silmapilguni, millal uue moralitee autor nii äkki Gisquette'i ja Liénarde'i naiivse imetluse osaliseks sai, on tükk aega mööda läinud. Imelik lugu: kogu rahvahulk, kes veel äsja nii ärritatud oli, ootas nüüd komödiandi sõnu uskudes kannatlikult - see tõestab vana tõde, mida meie teatrid iga päev kogevad, et parem abinõu rahvast kannatlikult ootama panna on kinnitada, et etendus kohe algab. Kuid skolaar Joannes ei maganud. «Hei!» kisas ta keset vaikset ootamist, mis ärevusele oli järgnenud. «Jupiter, püha Neitsi, kuradi vigurdajad! Kas te meid tüssata tahate? Kus on etendus? Alustage, või muidu alustame meie uuesti!» Rohkem polnud tarvis. Poodiumi sügavusest kuuldus keel- ja puhkpillide muusikat; vaip tõsteti üles; neli kirevat ja mingitud isikut tulid välja, ronisid järsust redelist üles ja ülemisele platvormile jõudes rivistusid rahva ees talle sügavalt kummardades. Muusika jäi vait. Algas müsteerium. Pärast seda kui need neli isikut heldelt vastu olid võtnud oma kummarduste tasu käteplagina näol, alustasid nad keset pühalikku vaikust proloogi, millest me aga lugejat meeleldi säästame. Muide, nagu juhtub veel meiegi päevil, tundis rahvas suuremat huvi riiete vastu, mida näitlejad kandsid, kui osa vastu, mida nad etendasid. Tõtt öelda, nõnda pidigi olema. Kõik neli olid pooleldi kollastes, pooleldi valgetes riietes ja ainult riide materjal oli igaühel erinev. Esimene oli riietatud kuld- ja hõbebrokaati, teine siidi, kolmas villasesse, neljas linasesse riidesse. Esimesel oli paremas käes mõõk, teisel kaks kuldvõtit, kolmandal kaal, neljandal labidas. Et aidata laisalt mõtlejaid, kes nende atribuutide selgusest hoolimata ei suutnud nende mõtet mõista, võis lugeda suuri musti väljaõmmeldud tähti: brokaatriide alumiselt äärelt - minu nimi on Aadel; siidriidelt - minu nimi on Vaimulik Seisus; villaselt - minu nimi on Kaubandus; linase riide alt äärelt - minu nimi on Põllutöö. Kahe meesallegooria sugu oli igale nupukamale vaatlejale selge nende lähemaist riideist ja teravatipulistest peakatteist, kahe naisallegooria riided aga olid pikemad ja peas kandsid nad naiste tanukesi. Oleks vaja olnud küllalt pahatahtlikkust, et mitte aru saada proloogi luulelise sisu kaudu, et Põllutöö on abielus Kaubandusega ja Vaimulik Seisus Aadliga ja et õnnelikel paaridel on nelja peale üks suurepärane kulddelfiin kelle nad pidid määrama kõige ilusamale naisele. Nad läksid siis mööda maailma seda kaunitari otsima, ja pärast seda, kui nad olid hüljanud Golconde'i kuninganna, Trapesundi printsessi, tatarlaste Suure Khaani tütre jne., olid nad, s. o. Põllutöö ja Vaimulik Seisus, Aadel ja Kaubandus, Justiitspaleesse kokku tulnud, et siin marmorlaual välja puhata, pakkudes auväärt kuulajaile nüüd nii palju sententse ja maksiime, sofisme, definitsioone ja loogika figuure, kui palju neid kunstide fakulteedis iganes võidi eksamitegijaile esitada, kui need litsensiaadi kübaraid tahtsid pähe saada. Tõesti, see kõik oli väga tore. Kuid rahva hulgas, keda neli allegoorilist kuju oma metafooride voogudega üle ujutasid, polnud ühtki nii tähelepanelikku kõrva, ühtki nii värisevat südant, ühtki nii valju silma, ühtki nii õieli kaela, kui seda oli autori silm, kõrv, kael ja süda, selle vahva Pierre Gringoire'i omad, kes äsja oma nime kahele noorele tüdrukule kuidagi ütlemata ei saanud jätta. Ta läks mõne sammu neist eemale oma samba taha ja seal ta siis kuulas, vaatas ja nautles. Heatahtlik käteplagin, millega ta proloogi algus vastu võeti, kajas ta sees veel edasi ja ta oli täiesti andunud ekstaatilisele vaatlusele, millega autor oma mõtteid jälgib, kui need ükshaaval näitleja suust poetatuna suure kuuldesaali vaikusesse langevad. Väärikas Pierre Gringoire! Kuigi seda pole meeldiv öelda, siiski segati esialgset vaimustushoogu õige pea. Vaevalt sai Gringoire tõsta oma huultele joovastava rõõmu ja võidu karika, kui sinna juba mõruduse tilk sisse langes. Üks räbaldunud sant, kel rahva sekka ära kadudes võimalust polnud kerjata ja kes kahtlemata oma naabrite taskuist ka küllaldast kahjutasu ei leidnud, oli heaks arvanud nähtavamale kohale ronida, et pilkusid ja ka almuseid endale meelitada. Proloogi esimeste värsside ajal oli ta suursaatkonnale määratud poodiumi alustulpe pidi üles karniisile roninud, mis balustraadi alumist poolt ääristas, ja istus nüüd seal vaatajate tähelepanu ja kaastundmust mangudes oma riideräbalatega ja koleda haavaga paremal käel. Muide, ta ei lausunud ühtki sõna. Selle vaikuse tõttu võis proloog takistuseta jätkuda ja polekski ühtki tunduvamat korratust tulnud, kui õnnetuseks skolaar Joannes oma samba otsast poleks kerjust ja ta grimasse märganud. Noort poissi haaras metsik naer ja ta hüüdis rõõmsalt, ilma et oleks hoolinud etendusest ja üldisest pinevusest: «Vaadake seda äbarikku! Ta palub almust!» Kes kivi konnalompi on visanud või linnuparve tulistanud, sel on aimu mõjust, mida need ebakohased sõnad keset üldist pingelist vaikust avaldasid. Gringoire võpatas otsekui elektrilöögist. Proloog katkes ja kõigi pead pöördusid segaduses, kerjuse poole, kes end häirida laskmata ses vahejuhtumis paraja silmapilgu leidis heaks lõikuseks ja kaebliku häälega kõnelema hakkas, ise silmi pilutades: «Andke vaesele, halastage!» «Tohoh! Jumala eest,» hüüdis Joannes, «see on Clopin Trouillefou. Hei, sõber, kas su haav jalale enam ei kõlvanud, et sa ta käe peale oled pannud?» Nõnda öeldes viskas ta ahvi osavusega väikese mündi võidunud kübaralodusse, mida kerjus oma haige käega rahva poole sirutas. Kerjus võttis almuse ja kibeda pilke meelerahuga vastu ja jätkas oma haleda häälega: «Andke vaesele, halastage!» See vahejuhtum lõbustas kaunikesti kuulajaid ja hea hulk vaatajaid Robin Poussepaini ja teiste skolaaridega eesotsas plaksutasid rõõmsasti sellele proloogi keskel improviseeritud veidrale duetile, mis toimus kilava häälega skolaari ja ühetoonilise häälega kerjuse vahel, kes end häirida ei lasknud. Gringoire oli üpris pahane. Esimesest jah,matusest toibudes katsus ta näitlejaile karjuda: «Jätkake! Mis kurat! Jätkake!» Kahe rahurikkuja poole aga ei heitnud ta põlgusepilkugi. Sel silmapilgul tundis ta, kuidas keegi teda kuuesiilust rebib. Ta pöördus meelepahaga ümber ja tal oli raske naeratada. Siiski tuli tal seda teha. See oli Gisquette'i ilus käsivars, mis balustraadist läbi oli pistetud ja nõndaviisi tema tähelepanu endale tõmbas. «Härra,» ütles tüdruk, «kas nad veel edasi mängivad?» «Muidugi,» vastas Gringoire küsimusest väga solvatuna. «Sel puhul,» jätkas preili, «oleksite ehk nõnda lahke ja seletaksite mulle ...» «Mis nad nüüd ütlevad?» katkestas Gringoire. «Küllap ise kuulete.» «Ei,» ütles Gisquette. «Vaid mis nad seni rääkisid.» Gringoire võpatas nagu inimene, kelle värsket haava osatati. «Käigu põrgu see rumal, nürimeelne tüdrukutirts!» sisistas ta hammaste vahelt. Sellest silmapilgust peale oli Gisquette talle null. Näitlejad aga olid kuulnud ta vahelehüüdu ja rahvas, nähes, et nad uuesti rääkima hakkavad, seadis end kuulama. Muidugi kaotas ta palju ilusaid asju nõnda järsult katkestatud osade kokkujootekohas. Gringoire mõtles tasakesi kibedusega selle üle järele. Kuid vähehaaval sigines jälle rahu, skolaar vaikis, sant luges münte oma mütsilodus ja etendus jätkus omasoodu. See oli tõesti väga ilus luuleteos, mida vahest isegi tänapäev võiks kasutada, kui mõned kohad ümber teha. Ekspositsioon oli pikk, tühjavõitu, nagu seda reeglid nõuavad ja lihtsameelne Gringoire imetles oma hingesügavuses siiralt ta selgust. Nagu vahest arvatagi võib, olid neli allegoorilist kuju pisut väsinud pärast pikka reisi läbi kolme maailmajao, pealegi kui neil polnud õnnestunud oma kulddelfiinist soodsalt lahti saada. Seejärel algas imelise kala kiitus, milles tuhat korda õrnalt vihjati Flandria Marguerite'i noorele kihlatud peigmehele, kes tol ajal Amboise'is kurvalt oma päevi veetis ja kes aimatagi ei võinud, et tema pärast peavad Põllutöö, Vaimulik Seisus, Aadel ja Kaubandus mööda maailma reisima. Mainitud delfiin oli noor, oli ilus, oli tugev ja ennekõike (kõigi kuninglike vooruste suurepärane päritolu!) ta oli Prantsuse lõvi poe. Ma väidan, et julge võrdlus on imestusväärne ja et teatris esitatav looduslugu päeval, kus üht kuninglikku pruutpaari allegooriate läbi ülendatakse, sugugi ei tarvitse tagasi kohkuda delfiini eest, keda lõvi on sünnitanud. Just säärased haruldased, kõrgelennulised võrdlused on ehtsa vaimustuse tunnistajad. Sellest hoolimata, kui lubatakse ka arvustusel oma sõna sekka öelda, oleks poeet pidanud neid ilusaid mõtteid arendama siiski lühemalt kui paarisajas värsis. Tõsi küll, müsteerium pidi kestma keskpäevast kuni kella neljani, nagu seda prevoo oli korraldanud, ja selle aja jooksul tuli .midagi ka rääkida. Muide, kuulati kannatlikult. Kui parajasti Kaubandus ja Aadel omavahel riidu olid minemas ja just hetkel, kui Põllutöö selle toreda värsi esitas: «Ei iial metsas pole nähtud looma uhkemat!» avanes äkki aupoodiumi uks, mis seni tarvitamatult kinni oli seisnud, avanes veel vähem tarvilikul ajal ja uksehoidja hele hääl kuulutas järsult: «Tema eminents härra Bourboni kardinal!» III. HÄRRA KARDINAL Vaene Gringoire! Pariisi kõigi suurte topeltpetardide mürin jaanipäeval, kahekümne arkebuusi kogupaugud, kuulsa serpentiini põmakas, mis Pariisi piiramise ajal, pühapäeval 29-ndal septembril 1465, ühe lasuga tappis seitse burgundlast, kogu püssirohulao plahvatus Temple'i värava juures poleks tema kõrvu sel pidulikul ja dramaatilisel silmapilgul nõnda kurdiks teinud kui need mõned sõnad uksehoidja suust: «Tema eminents härra Bourboni kardinal.» See ei tähendanud, nagu oleks Pierre Gringoire härra kardinali kartnud või põlanud. Tal polnud selleks nõrkust ega upsakust. Ta oli ehtne eklektik, nagu nüüd öeldakse, kuuludes nende kõrgete, tugevate, mõõdukate ja rahulike vaimude hulka, kes oskavad alati keskteed käia, stare in dimidio rerum, kes on arukad ja pooldavad liberaalset filosoofiat ning kes seejuures arvestavad ka kardinale. See on väärt ja surematu tõug filosoofe, kellele tarkus, see uus Ariadne näib lõngakera kätte andnud olevat, mille lahtihargneva lõnga järel nad maailma algusest peale liiguvad läbi inimlike nähtuste labürindi. Neid leiab igal ajastul ja alati samasugustena, see on, alati vastavatena oma ajale. Jättes kõrvale meie Pierre Gringoire'i, kes neid võiks väga hästi esindada viieteistkümnendal sajandil, kui meil õnnesttiks teda nõnda kirjeldada, nagu ta seda väärib, peame ütlema, et just nende vaimu kehastas ka du Breul, kui ta kuueteistkümnendal sajandil kirjutas need lapselikult ülevad, kõigil sajanditel väärt sõnad: «Olen sünnipäralt pariislane ja keelelt parresialane, sest parresia tähendab kreeka keeles rääkimisvabadust, mida ma ka olen tarvitanud isegi härrade kardinalide, prints de Conti onu ja venna juuresolekul, siiski alati tarvilise aukartusega nende kõrguse ees ilma ühtki nende kaaslast solvamata, mis iseenesest pole sugugi vähe.» Seepärast polnud ka ebameeldivas muljes, mis kardinal Pierre Gringoire'is äratas, mingit isiklikku viha tema vastu või põlgust tema tuleku puhul. Hoopis selle vastu: meie poeedil oli küllalt arukust ja ka küllalt peetud kuub seljas - tal oli põhjust erilist rõhku panna sellele, et eminentsi kõrv võiks kuulda mõnda vihjet proloogis, eriti aga kiidusõnu kulddelfiini, selle Prantsusmaa lõvipoja kohta. Kuid poeetide suursuguses loomuses ei valitse omakasu. Oletame, et poeedi loomus koosneks kümnest osast, siis oleks kindel, et mõni keemik teda analüüsides ja farmakopoliseerides, nagu ütleb Rabelais, leiaks sealt ühe osa omakasu ja üheksa osa enesearmastust. Ent sel mornendil. Kui uks kardinalile avati, olid Gringoire'il need üheksa enesearmastuse osa rahva imetluse hinguse mõjul nõnda kohutavalt paisunud ja tursunud, et hoopis ära lämbus see pisike omakasu-molekul, mida äsja leidsime igas poeedis ja mis muide on väga väärtuslik osa, sest see on see reaalsuse ja inimliku loomuse ballast, ilma milleta poeetide jalad maapinda ei puudutaks. Gringoire tahtis tunda, näha, kombata, kuidas need otsatud tiraadid, mis iga hetk kõigist ta pulmaluule osadest esile uhkasid, kogu seda rahvamassi (tõtt öelda logelejaid, aga mis sellest!) jahmatama ja tarretama panid ning lämmatasid. Pean ütlema, et ta ka ise üldist õndsustunnet jagas, mitte nii kui La Fontaine, kes oma komöödia «Florentini» etendusel küsis: «Milline tola on selle sodi teinud?» Gringoire oleks väga oma naabrilt tahtnud küsida: «Kes on selle meistriteose kirjutanud?» Nüüd võib siis ise arvata, mis mulje kardinali äkiline ja ajakohatu tulek temasse jättis. Ta kartus osutus liigagi õigeks. Eminentsi sisseastumine ajas kuulajad kihevile. Kõigi pead pöördusid poodiumi poole. Võimatu oli midagi kuulda. Kõik kisasid ainult: «Kardinal, kardinal!» Õnnetu proloog katkes teist korda. Kardinal seisatas viivu poodiumi astmeil. Kui ta oma küllaltki ükskõikse pilgu üle saali laskis libiseda, kasvas lärm. Igaüks tahtis teda oma silmaga näha. Igaüks püüdis oma pead üle naabri õla õieldada. Tõesti, see oli suursugune isik, kelle nägemine iga teise vaatepildi üles kaalus. Charles, Bourboni kardinal, Lyoni ülempiiskop ja krahv, Prantsusmaa priimas, oli ühel hoobil sugulane Louis XI-ga oma venna Pierre'i, Beaujeu senjööri kaudu, kes oli abielus kuninga vanema tütrega, ja Charles Südiga oma ema Burgundia Agnèsi kaudu. Kuid prantslaste priimase valdavamaks, iseloomulikumaks ja omalaadsemaks jooneks oli ta õukondlik vaim ja alandlikkus võimude ees. Võib juba mõista, kui palju raskusi tegi talle see kahepoolne sugulus ja kui paljude ilmalike karide vahel ta vaimulik laevuke pidi loovima, et mitte puruks põrgata vastu Louis'd või Charles'i, Sküllat ja Harübdist, kes juba alla olid neelanud nii Nemours'i hertsogi kui ka Saint-Poli konnetaabli. Tänu taevale, ta oli kardetava sõidu õnnelikult läbi teinud ja takistuseta Rooma jõudnud. Kuid kuigi ta sadamas oli, või õigemini, just sellepärast, et ta sadamas oli, ei saanud ta iialgi erutuseta meenutada oma poliitilist minevikku, mis nii kaua oli vaevarikas ja kindlusetu olnud. Seepärast oli tal kombeks öelda, et 1476. aasta oli talle must ja valge, mis pidi tähendama, et ta sel aastal oli kaotanud oma ema, Bourboni hertsoginna, ja oma onupoja, Burgundia hertsogi, ja et üks lein oli teist leina leevendanud. Muidu oli ta hea inimene; ta elas lõbusalt oma kardinali-elu, tundis meeleldi rõõmu Chaillot' kuninglikust viinamägede veinist, ei vihanud Richarde-la-Garmoise'i ega Thomasse-la-Saillarde'i, jagas almuseid rohkem noortele tüdrukutele kui vanadele naistele ja kõige selle pärast meeldis ta Pariisi lihtrahvale. Teda saatis alati väike kõrgemast soost piiskoppide ja abtide kaaskond, kes olid galantsed, lõbuarmastajad ja alati valmis joominguist osa võtma. Ja nii mõnigi kord olid Saint-Germain d'Auxerre'i auväärt koguduseliikmed Bourboni lossi valgustatud aknaist õhtuti mööda minnes nördinud, kuuldes sealt samu hääli, mis päevaajal neile missat olid laulnud, nüüd klaaside kõlinal jorutavat paavst Benedictus XII joomalaulu «Bibamus papaliter» (Joogem paavstlikult - lad. k.), paavsti oma, kes oma tiaarale veel kolmanda krooni lisas. Kahtlemata kaitses see populaarsus, mis kardinalile teenitult kuulus, teda saali sisse astudes halvast vastuvõtust selle rahvahulga poolt, kes alles äsja oli nii rahulolematu ja kes õieti kardinali ees kaldus üpris vähe aupaklik olema päeval, kus tal enesel paavsti valimine ees seisis. Pariislased ei pea pikka viha. Pealegi olid nad sundinud etendust alustama ja olid sellega kardinalist nagu ette jõudnud ning sellest võidust jätkus neile. Tõtt öelda oli Bourboni kardinal ilus mees, tal oli seljas väga tore purpurne mantel, mida ta oskas väga hästi kanda; see aga tähendas, et tema poole hoidsid kõik naised, järelikult üle poole saali. Oleks ju otse ülekohus ja maitsetus mõnitada kardinali sellepärast, et ta end oodata laskis, oli ta ju ikkagi tore mees ja kandis hästi oma punast mantlit! Ta astus sisse, tervitas koosolijaid selle päritud naeratusega, millega ülikud rahvast tervitavad, ja astus aeglaste sammudega oma verevast sametist tugitooli poole, ta näost aga võis lugeda, et ta hoopis millelegi muule mõtleb. Ta piiskoppidest ja abtidest kaaskond, ehk nagu me tänapäeval ütleksime, ta peastaap tungis tema järel poodiumile ja suurendas omakorda parteri hämmeldust ning uudishimu. Neid osutati ja nimetati üksikult. Igaüks tahtis vähemalt näidata, et ta kedagi neist tunneb, kes Marseille' piiskoppi Alaudet'd, kui ta õieti mäletab, kes Saint-Denis' kloostri priorit, kes Saint-Germain-des-Prés' abti Robert de Lespinasse'i, seda Louis XI ühe armukese liiderlikku venda - kõik see toimus tugevate pilgete ja kriiskavate hüüdude saatel. Skolaarid aga lõõpisid. Täna oli nende päev, nende narridepidu, nende saturnaal, kohtukirjutajate ja skolaaride iga-aastane orgiapäev. Polnud sellist ebasündsust, mil täna õigust poleks olnud esineda või mis püha poleks olnud. Rahvahulgas ringlesid ka lõbusad tüdrukud, nagu Neljanaela Simone, Turske Agnès, Sikujala Robine. Kuidas mitte oma lõbuks ropendada ja pisut jumalavallatu olla nii ilusal päeval ja nii kenas vaimulike ja lõbutüdrukute seltskonnas? Ja nad ei maganud ka; keset üldist kära ja müra sünnitasid kõik need kohtukirjutajate ja skolaaride suust lipsanud sõnad, mide ülejäänud aastaajal hirm Louis Püha tulise raua ees, vaos oli hoidnud, kohutava mõnituste ja pöörasuste kassikontserdi. Vaene Lauis Püha! Kui vähe nad temast siin, ta enese Justiitspalees hoolisid! Igaühel oli midagi poodiumile tulijaist märklauaks võtta, kel must sutaan, kel hall, kel valge, kel lilla. Joannes Frollo de Molendino aga kui ülemdiakoni vend oli oma ägeda kallaletungi esemeks valinud punase sutaani. Ta sihtis oma jultunud silmad kardinali peale ja jorutas kõigest kõrist: «Cappa repleta mero (Kardinali rüü täis veini - lad. k.)!» Kõik need üksikud pilamised, mida siin lugeja õpetuseks pehmendamata oleme ette toonud, mattusid niivõrd üldise lärmi alla, et hääbusid enne poodiumile jõudmist. Muide, kardinal ei võinudki pahandada, sest seesugused vabadused olid niisugusel päeval juba kombeks muutunud. Tal oli hoopis teine mure, mis ta näostki välja paistis ja mis ta kannul käies temaga ühel ajal poodiumile ilmus. See oli Flandria suursaatkond. Kardinal polnud kaugeltki mitte kaugelenägev poliitikamees ega mõelnud palju järele, millised tagajärjed võiksid olla sellel abielul tema sugulase Burgundia Marguerite'i ja tema hõimlase troonipärija Charles'i vahel; või kui kaua võiks püsida ebakindel «hea kokkulepe» Austria hertsogi ja Prantsusmaa kuninga vahel; või kuidas suhtub Inglise kuningas sellesse, et tema tütar ära põlati - kõik see vaevas teda vähe ja ta proovis parema meelega igal õhtul veini Chaillot' kuninglikelt viinamägedelt, mõtlemata sellele, et mõned pudelid sama veini (tõsi küll, pisut parandatud ja lahjendatud arst Coictier' poolt), mida Louis XI südamlikult Edward IV-le pakkus, ühel hommikul Louis XI Edward IV-st vabastavad. Ei ühtki säärast muret valmistanud kardinalile «härra Austria hertsogi kõrgelt austatud suursaatkond», mure tuli mujalt. Oli nimelt veidi vali nõue, nagu me seda juba raamatu alguses ütlesime, et tema, Charles de Bourbon, peab pidu tegema ja toredat vastuvõttu korraldama jumal teab mis kodanikuseisusest isandaile; tema, kardinal, mingitele nõunikele; tema, prantslane ja lõbus lauakaaslane, peab kostitama neid õllejoojaid flaamlasi. Ja pealegi kogu rahva ees! Kindlasti oli see üks vastikumaist veiderdustest, mida ta kunagi kuninga meeleheaks oli teinud. Kui siis uksehoidja heleda häälega hüüdis: «Härrad Austria hertsogi saadikud,» pöördus ta ukse poole ülima viisakusega, mida ta nii põhjalikult kätte oli õppinud. Ei tarvitse lisada, et kogu saal samuti silmad ukse poole lõi. Sisse astusid paarikaupa kõik nelikümmend kaheksa Austria Maximiliani suursaadikut, kelle tõsidus risti vastu käis Charles de Bourboni vaimulike uljale rongile. Nende ees sammusid auväärt paater issandas Jehan, Saint-Bertini abt, Kuldvillaku ordeni kantsler ja Jacques de Goy, sieur Dauby, Genti ülemfoogt. Rahvas jäi vait. Tagasihoitud naeruga kuulati kõiki neid kentsakaid nimesid ja kodaniku-aukraade, mida iga sisseastuja uksehoidjale rahulikult poetas, kes omakorda need nimed ja aukraadid rahvale kuuldavaks tegi, aga kõiki neid segamini ajades ja moonutades. Seal oli meister Lovs Roelof Louvaini linnapea; härra Clays d'Etuelde, Brüsseli linnapea; härra Paul de Baeust, sieur Voirmizelle. Flandria esindaja; meister Jehan Coleghens, Antverpeni bürgermeister; meister Gheldolf van der Hage, Genti maaomanike vanem: sieur Bierbecque, Jehan Pinnock, Jehan Dymaerzelle jne., jne., jne.; foogtid, vanemad bürgermeistrid; bürgermeistrid, vanemad, foogtid, kõik jäigad, tähtsate nägudega, pidulikult sametis ja damastis, peas mustad sametbaretid suurte küprose kuldlõngast tuttidega; kõik tublid flaami mehed, tähtsad ja tõsised kujud, nagu neid Rembrandt nii tugevatena ja väärikatena tumedal tagapõhjal oma «Öises vahtkonnas» on maalinud; isikud. kelle laubale oli kirjutatud, et Austria Maximilianil oli õigus täiesti usaldada «nende mõistust, vahvust, kogemusi, ausust ja ettenägelikkust», nagu ta manifestis seisis. Siiski oli üks erand. Sel oli peen, tark, kaval nägu, midagi ahvi ja diplomaadi koonu taolist. Kardinal astus kolm sammu tema poole, tegi sügava kummarduse. Siiski oli selle mehe nimi ainult «Willem Rym, Genti linna raehärra ja esimene võimukandja». Vähesed teadsid, kes too Willem Rym oli. Haruldane vaim, kes revolutsiooni ajal oleks hiilgavalt sündmuste eesotsas seisnud, kes aga viieteistkümnendal sajandil pidi sellega leppima, et ta põranda all intriigivõrkusid kudus ja «maa-aluses käigus elas», nagu hertsog de Saint-Simon ütleb. Muide, Euroopa esimene «sapöör» hindas teda kõrgelt. Ta oli Louis XI usaldatav kaastööline, ta võttis sageli osa kuninga salajastest üritustest. Need olid kõik asjad, millest rahvahulk midagi ei teadnud. See jälgis imestunult kardinali viisakust selle flaami armetu ilmega ametmehe vastu. IV. MEISTER JACQUES COPPENOLE Sellal kui Genti esimene võimukandja ja eminents vastamisi väga sügavaid kummardusi ja mõningaid poolsosinal lausutud sõnu vahetasid, astus uksest sisse pikka kasvu, laia näo ja tugevate õlgadega mees ning tahtis Willem Rymi kõrvale minna, meenutades temaga võrreldes peni rebase kõrval. Ta viltkübar ja nahkkuub eraldusid teravalt ümbritsevast siidist ja sametist. Arvates, et see on mõni sissepugenud tallipoiss, peatas teda uksehoidja. «Hei, sõber, siia ei tohi,» Nahkkuues mees tõukas ta oma õlaga eest ära. «Mis see tobu minust tahab?» ütles ta nii kõva häälega, et kogu saal seda imelikku vestlust kuulama jäi. «Kas sa ei näe, et ma siia kuulun?» «Teie nimi?» päris uksehoidja. «Jacques Coppenole.» «Teie seisus?» «Sukakuduja Gentist, poe sildil kolm ketti.» Uksehoidja tõmbus tagasi. Linnavanemaid ja bürgermeistreid teatada, sel polnud veel viga, kuid sukakudujaid, see oli liig. Kardinal oli kui nõelte otsas. Rahvas kuulas ja vaatas. Juba kaks päeva oli eminents kõik teinud, et neid flaami karusid libedaks lakkuda ja neile esinduslikumat ilmet anda. Tagasilangus oli ränk. Willem Rym aga astus kavala naeratusega uksehoidja juurde ja sosistas talle tasahilju: «Teatage: meister Jacques Coppenole, Genti linna vanemate nõukogu sekretär.» «Uksehoidja,» ütles kardinal kõvasti, «teatage: meister Jacques Coppenole, kuulsa Genti linna vanemate nõukogu sekretär.» See oli viga. Willem Rym oleks üksi raskusest üle saanud, kuid kardinali oli Coppenole kuulnud. «Ei, tont võtku!» karjus ta müriseva häälega. «Jacques Coppenole, sukakuduja. Kuuled sa, uksehoidja! Ei enam ega vähem. Tont võtku, sukakuduja kõlbab küllalt. Härra ülemhertsog on tihti Genti tulles minu tehtud sukki oma kinnastega katsunud.» Puhkes naer ja käteplagin. Pariislased juba mõistavad nalja ja plaksutavad selle peale alati. Lisame juurde, et Coppenole oli ise lihtrahva hulgast pärit ja siinne publik koosnes samuti lihtrahvast. Ühendus tema ja nende vahel tekkis silmapilkselt, vahetult, nagu elektrivool. Flaami sukakuduja ninakas käitumine, mis õukondlasi alandas, oli viieteistkümnenda sajandi pleebsi südametes äratanud mingi ebamäärase, alles veel selgumata eneseväärtusetunde. Too sukakuduja, kes härra kardinali ees nii trotslikult üles astus, oli nendega võrdne ja see oli väga meelt mööda neile vaestele kuraditele, kes pidid tavaliselt ikka austust ja sõnakuulmist osutama Sainte-Geneviève'i abti, selle kardinali sabakandja, foogti seersantide teenri ees! Coppenole tervitas uhkelt eminentsi, kes omalt poolt vastu tervitas seda kõikvõimsat kodanikku, keda isegi Louis XI kartis. Sellal kui Willem Rym, see «tark ja kaval mees», nagu ütleb Philippe de Commines, neid mõlemat jälgis pilkava ja üleoleva naeratusega, asusid mõlemad oma paigale, kardinal üsna tusase, mureliku näoga, Coppenole aga rahulikult ja upsakalt, mõeldes kahtlemata, et sukakuduja kutse on sama väärt mis iga teinegi ja et Burgundia Marie, selle Marguerite'i ema, kelle mehelepanemisega Coppenole praegu ametis oli, oleks teda vähem kartnud kardinalina kui sukakudujana: kardinal poleks gentlasi ässitanud Charles Südi tütre soosikute vastu; kardinal poleks rahvast mõne sõna abil kindlustanud Flandria printsessi pisarate ja palvete vastu, kui see tapalava juurde tuli rahvalt oma soosikutele armu paluma; sukakuduja aga tarvitses ainult oma nahkses käises käsivart tõsta ja teie kaks pead langesid otsast, kõrged härrad, Guy d'Hymbercourt ja kantsler Guillaume Hugonet! Vaese kardinali ebameeldivused polnud veel lõppenud ja tal tuli nii halba seltskonda sattudes kibedusekarikas põhjani juua. Lugeja pole vahest veel unustanud seda häbematut santi, kes juba proloogi ettekande alguses kardinali poodiumi narmastesse oli klammerdunud. Ta ei hoolinud põrmugi kõrgete külaliste tulekust, ja sellal kui prelaadid ning saadikud ehtsate flaami rasvaheeringatena ennast tribüünil kohtadele pressisid, oli tema ennast karniisil juba mõnusalt sisse seadnud ning oma jalad arhitraavil rahulikult risti pannud. See oli ennekuulmatu häbematus, aga kuna tähelepanu mujale oli pööratud, ei märganud teda esialgu keegi. Tema omapuhku ei pannud saali sündmusi mikski: naapollase muretusega kiigutas ta oma pead edasi-tagasi ja kordas üldises suminas vahetevahel masinlikult oma ühetoonilist: «Andke vaesele, halastage!» Ja kindlasti oli tema teiste hulgas ainus, kes ei suvatsenud pead pöörata, kui Coppenole ja uksehoidja omavahel sõnelesid. Kuid saatus tahtis, et sukakuduja-meister Gentist, keda rahvas nõnda sümpatiseeris ja kelle poole kõigi silmad olid pööratud, poodiumil esimesse ritta, just otse sandi kohale istus. Mitte väike polnud üldine imestus, kui flaami suursaadik ringi vaadates viimaks oma koha all santi silmas ja sõbralikult ta räbalatega kaetud õlale patsutas. Sant pöördus ümber. Mõlemad üllatusid, tundsid teineteise ära ja mõlema näod hakkasid särama. Vaatlejaist vähematki hoolimata, käsi teineteise käes hoides, hakkasid sukakuduja ja kerjus omavahel tasakesi sosistama. Clopin Trouillefou räbalad poodiumi kuldbrokaadil jätsid mulje, nagu roomaks tõuk apelsinil. See sündmus oma uudsusega äratas saalis nii suure lõbu ja lusti tormi, et kardinal varsti sellest tähelepanelikuks sai. Ta kummardus veidi ettepoole, ja kuna ta oma paigalt väga ebamääraselt märkas ainult Trouillefou häbiväärseid kuueräbalaid, arvas ta muidugi, et sant almust palub. Säherdusest jultumusest nördinuna hüüdis ta: «Härra paleefoogt, visake see lurjus jõkke!» «Jumal hoidku, härra kardinal,» ütles Coppenole, ikka veel sandi kätt oma käes hoides, «see on üks mu sõpru.» «Tore!» karjus rahvahulk. Sellest silmapilgust peale oli meister Coppenole Pariisis nagu Gentiski «rahva hulgas heas krediidis, sest säärased mehed on seda alati, kui nad nii taltsutamatud on», ütleb Philippe de Commines. Kardinal hammustas huulde. Kummardudes oma naabri, Sainte-Geneviève'i abti poole, ütles ta poolsosinal: «Peab ütlema, on aga saadikud, keda ülemhertsog meile saadab, et teatada printsess Marguerite'i tulekust.» «Eminents,» vastas abt, «te olete liiga viisakas nende flaami kärssade vastu. Margarita ante porcos (Pärleid sigade ette - lad. k.).» «Öelge parem: Porcos ante Margaritam (Sead pärli (Margarita) ette - lad. k.),» vastas kardinal naeratades. Kogu väike sutaanides kaaskond sattus vaimustusse sellest sõnademängust. Kardinal tundis pisut kergendust: nüüd oli ta Coppenole'iga tasa, ka tema oli oma nalja visanud ja pealegi sellise, mis heakskiitmist leidis. Nüüd aga lubatagu küsida neilt lugejailt, kel võimet on kujusid ja mõtteid üldistada - nagu seda tänapäeva stiilis öeldakse -, kas nad ka küllalt elavalt kujutlevad vaatepilti, mida neile pakub Palee suursaali määratu rööpkülik praegusel silmapilgul? Keset saali, vastu läänepoolset seina on avar ja suurepärane kuldbrokaadiga kaetud poodium, kuhu läbi teravakaarelise ukse rongis sisse astuvad tähtsa näoga mehed, keda uksehoidja järgemööda kriiskavalt nimepidi hüüab. Esimestel pinkidel on juba aset võtnud auväärt kujud nirginahkades, sametis ja purpuris. Ümber vaikiva ja tähtsailmelise poodiumi on ees, all, kõikjal suur rahvahulk ja suur sumin. Tuhat pilku on suunatud igale näole poodiumil, tuhat suud sosistavad igaühe nime. Vaatepilt on tõesti huvitav ja väärib vaatlejate tähelepanu. Aga mis palagan see seal üsna taga saali otsas on, neli kirjut narri üleval ja neli teist samasugust all? Ja kes on too mees seal palagani kõrval, ise mustas kuues ja nii kahvatu? Ah, armas lugeja, see on Pierre Gringoire ja ta proloog! Meie oleme ta hoopis unustanud. See just oligi, mida ta ise kartis. Sellest silmapilgust peale, mil kardinal sisse astus, oli Gringoire hirmul oma proloogi pärast. Algul oli ta käskinud näitlejaid, kes hämmastuses peatusid, jätkata ja oma häält kõvendada; siis aga, nähes, et keegi ei kuula, oli ta neid peatanud. Juba veerand tundi, mis vaheaeg kestis, oli ta vahetpidamata jalaga põrutanud, närveldanud, katsunud Gisquette'i ja Liénarde'i ergutada ja oma naabreid virgutada, et nad jätkaksid proloogi kuulamist. Kõik asjata. Ükski ei pööranud pilku kardinalilt, saadikuilt, poodiumilt, mis nõnda vaatluse tulipunktiks oli muutunud. Pole küll kõige ilusam seda öelda, aga tuleb siiski arvata, et proloog oli publikule seks ajaks juba veidi igavaks läinud, kui tema eminents sisse astus ja nii koledal kombel tähelepanu enesele tõmbas. Pealegi pakkus poodium sama vaatepilti, mis marmorlaudki: konflikti Põllutöö ja Vaimuliku Seisuse, Aadli ja Kaubanduse vahel. Ja suuremale hulgale meeldis enam näha seda otse palgest palgesse, elavana, hingavana, liikuvana, tõuklevana, lihast ja verest koosnevana, selle flaami suursaatkonna, selle vaimuliku õukonna näol, kardinali kuue, Coppenole'i vammuse all, kui mingituna, mukituna, värssides kõnelevana ja nii-öelda topistena kollastes ja valgetes riietes, millesse neid Gringoire oli munserdanud. Kuid kui meie poeet nägi, et lärm on veidi vaiksemaks jäänud, haudus ta sõjaplaani, mis võis kõike veel päästa. «Mu härra,» ütles ta, pöördudes oma naabri, paksu, kannatliku näoga mehe poole, «mis õige oleks, kui uuesti alustame?». «Mida?» küsis naaber. «Noh, müsteeriumi,» vastas Gringoire. «Kuidas ise arvate,» vastas naaber. Sellest poolnõusolekust piisas Gringoire'ile. Oma asju ise ajada katsudes hakkas ta kisama, ise võimalikult kaugemale rahva sekka tungides: «Alustage uuesti müsteeriumi! Alustage uuesti!» «Kurat võtku!» hüüdis Joannes de Molendino. «Mis nad seal ometi lõugavad!» (Gringoire tegi kisa nelja eest.) «öelge, seltsimehed, kas siis müsteerium pole juba lõppenud? Nad tahavad uuesti alustada. See pole õige.» «See ei lähe,» karjusid skolaarid. «Maha müsteerium, maha!» Gringoire aga pingutas mis suutis ja karjus veel kõvemini: «Alustage, alustage uuesti!» See kisa äratas kardinali tähelepanu. «Härra paleefoogt,» ütles ta suurele mustale mehele, kes mõne sammu temast eemal seisis, «kas need logardid seal on pühitsetud vette sattunud kuradid, et nad niisugust põrgumüra teevad?» Paleefoogt oli mingi kahepaikne ametiisik, mingi nahkhiir kohtu alal, pärandanud midagi rotilt ja ühtlasi linnult, kohtunikult ja sõdurilt. Ta astus eminentsi juurde ja seletas talle kogeldes, kaunistigi tema rahulolematust kartes, miks rahvas nii ebasündsalt käitub: keskpäev jõudnud enne kätte, kui eminents saabunud, ja siis sunnitud komödiante oma etendust alustama, ilma et eminentsi oleks ootama jäädud. Kardinal pahvatas naerma. «Tõepoolest, ülikooli rektor oleks samuti pidanud talitama. Mis teie selle kohta ütlete, meister Willem Rym?» «Mu härra,» vastas Willem Rym, «leppigem sellega, et pool komöödiat möödas on. Niipalju on ikkagi võidetud.» «Kas need logardid võivad oma nalja jätkata?» küsis valitseja. «Jätkake, jätkake,» vastas kardinal. «Mul ükskõik. Ma loen seni oma palveraamatut.» Paleefoogt tuli poodiumi äärele ja hüüdis, enne käeviipega rahvast rahule manitsedes: «Linnakodanikud, talupojad ja pariislased! Et rahuldada neid, kes tahavad, et etendus uuesti algaks, ja neid, kes tahavad, et see lõpetataks, käsib tema eminents jätkata.» Mõlemal poolel tuli sellega leppida. Kuid autor ja ka rahvas kandis seetõttu veel kaua kardinali vastu vimma. Niisiis alustasid tegelased näitelaval uuesti oma targutusi ja Gringoire lootis, et vähemalt ta teose ülejäänud osagi kuulatakse. Seegi lootus läks teiste illusioonide teed. Kuulajaskonnas sugenes küll kuidagi vaikus, aga Gringoire polnud märganud, et poodium kaugeltki veel täidetud polnud, kui kardinal käsu andis edasi mängida, ja et Flaami saadikute järel ilmusid veel teised kaaskonda kuuluvad isikud. Uksehoidja nimesid ja ameteid kuulutavad vahelehüüded tungisid kahekõne sekka ja sünnitasid hirmsa segaduse. Kujutletagu ainult, kuidas keset teatrietendust uksehoidja kahe riimi vahele, sageli värsi keskele, hõikab oma kileda häälega: «Meister Jacques Charmolue, kuninglik prokurör vaimulikus kohtus.» «Jehan de Harlay, aadlik, Pariisi linna ratsaöövalve ülem.» «Rüütel Galiot de Genoilhac, Brussaci senjöör, kuningliku kahurväe ülem.» «Meister Dreux-Raguier, meie kuninga vete ja metsade valitseja Prantsusmaal, Champagne'is ja Brie's!» «Rüütel Louis de Graville, kuninga nõunik ja kammerhärra, Prantsuse admiral, Vincennes'i metsade haldur.» «Meister Denis-Le-Mercier, Pariisi pimedatemaja valitseja!» - jne., jne., jne. Olukord muutus väljakannatamatuks. See veider saade, mis näidendi jälgimise raskeks tegi, vihastas Gringoire'i seda enam, et ta enese arvates tükk järjest põnevamaks muutus, puudusid ainult tähelepanelikud kuulajad. Tõepoolest, oli raske kujutleda sisukamat ja dramaatilisemat teksti. Sellal kui proloogi neli tegelast oma kitsikuses kaebasid, ilmus äkki nende sekka Venus ise, vera incessu patuit dea (kõnnakus oli tunda tõelist jumalannat - lad. k.), ilusas tuunikas, millele Pariisi linna vapp oli maalitud. Venus ise pidi olema kõige kaunim naine, kel õigus on delfiini endale nõuda. Jupiter, kelle kõue garderoobist kuuldi, toetas ta nõudmist, ja jumalanna oleks ta saanudki, või lihtsalt öeldes, olekski dofäänile mehele läinud, kui Venuse võistlejaks poleks ilmunud noor tütarlaps valges damastis, käes karikakar (Flandria printsessi läbipaistev sümbol). See oli haripunkt, peripeetia. Pärast mõttevahetust olid kõik. Venus, Marguerite ja teisedki nõus alistuma neitsi Maria targale otsusele. Oli veel olemas üks tore osa, nimelt dom Pedro, Mesopotaamia kuninga oma, kuid nii rohkete katkestuste tõttu oli raske taibata, milleks teda vaja oli. Kõik need isikud kasutasid ülesronimiseks redelit. Kuid kõik läks nurja. Müsteeriumi kaunidusi ei tuntud ega mõistetud. Näis, nagu oleks kardinali sissetulekul mingi nähtamatu maagiline niit äkki tõmmanud kõigi pilgud marmorlavalt poodiumile, saali lõunapoolsest otsast läänepoolsesse külge. Mingi jõud ei suutnud pilkusid sealt lahti kangutada. Uued saabujad, nende neetud nimed, nende näod ja riided hoidsid kogu aeg tähelepanu pinevil. See ajas vihale. Peale Gisquette'i ja Liénarde'i, kes vahetevahel ümber pöördusid, kui Gringoire neid käisest sikutas, ja peale paksu kannatliku mehe polnud ühtki, kes vaest mahajäetud moraliteed oleks kuulanud või vaadanud. Gringoire nägi enda ees ainult profiile. Millise kibedusega ta nägi oma au ja luule hoonet tükkhaaval varisevat! Ja mõelda, et seesama rahvas alles äsja oli nii kannatamatu, et oli peaaegu valmis paleefoogtile vastu hakkama, kui müsteerium ära jääb! Nüüd aga, kus etendus käis, ei hoolinud sellest enam keegi. Ja ometi oli see alanud nii üksmeelse käteplaginaga! Võta kinni seda igavest rahva soosingu tõusu ja mõõna! Ja peaaegu oleks paleefoogti seersandid äsja oksa tõmmatud! Mida kõike poleks Gringoire valmis olnud ära andma, et uuesti läbi elada seda magusat silmapilku! Ometi lõppes viimaks uksehoidja tüütu monoloog. Kõik olid juba päral. Gringoire hingas kergemalt. Näitlejad jätkasid vapralt oma mängu. Järsku aga tõuseb meister Coppenole, see sukakuduja, püsti, ja Gringoire peab kuulma, kuidas ta keset üldist tähelepanu peab järgmise jõleda kõne: «Mu härrad Pariisi kodanikud ja aadlikud! Jumala eest, ma ei tea, mis me siin õieti teeme. Seal nurgas tellingutel näen ma mehi, kes tahavad nähtavasti üksteist kolkida. Ei tea, kas see ongi see nõndanimetatud müsteerium. See pole ju sugugi lõbus. Nad ainult sõnelevad ja muud midagi. Juba veerand tundi ootan ma esimest hoopi. Aga ei midagi. Need seal on argpüksid, kel suuvärk võib hea olla, aga rüselema nad ei lähe. Oleks parem olnud, kui te oleksite välja tellinud rusikavõitlejad Londonist või Rotterdamist, vaat siis oleksite alles midagi näinud ja isegi väljas platsil oleks kuuldud, kuidas kondid ragisevad. Aga need seal on haledad vennad. Kui nad vähemalt meile mõnda mauri tantsugi lööksid või midagi muud janti teeksid! Mulle tõotati hoopis muud, narridepidu ja paavsti valimist. Meil Gentis on endilgi narridepaavst, taha meie teist ei jää, kurat võtaks! Aga meie teeme seda nii: rahvas koguneb kokku nagu siingi, siis pistab igaüks omakorda pea läbi augu ja teeb teistele grimassi. Kes kõige totrama lõusta teeb ja kellele kõige enam plaksutatakse, valitakse paavstiks. Nii. Eks ole lõbus? Kas teie ka ei tahaks oma paavsti nõnda valida? Oleks igatahes lõbusam, kui seda lori pealt kuulata. Ehk on nad valmis ka oma lõustu läbi augu näitama? Noh, siis tehku nad seda! Mis te ütlete selle kohta, härrad kodanikud? Siin saalis on küllalt groteskseid eksemplare mõlemast soost, et flaami kombel naerda saada, küllalt inetuid nägusid, et toredaid grimasse oodata!» Gringoire tahtis juba vastata, kuid jahmatus, viha ja nördimus võtsid tal sõnad suust. Muide võeti rahvameelse sukakuduja ettepanek nende kodanike poolt, keda ta meelitavalt «aadlikeks» oli nimetanud, nii suure vaimustusega vastu, et igasugune vastuseis oleks asjatu olnud. Tal ei jäänud muud üle, kui end voolust kanda lasta. Gringoire peitis oma näo käte vahele, sest ta polnud nii õnnelik kui Agamemnon Timantese pildil, sest sellel oli mantel, millesse ta oma pea võis mähkida. V. QUASIMODO Ühe silmapilguga oldi saalis valmis, et Coppenole'i mõtet teostada. Linnakodanikud, skolaarid ja kohtukirjutajad asusid kohe asja kallale. Väike kabel, mis asus marmorlaua vastas, valiti lõustade teatriks. Katkilöödud ilusa roseti ruut sissekäigu kohal jättis järele tühja ümmarguse augu, mille kohta kokku lepiti, et sealt peavad võistlejad pea välja pistma. Et selle auguni küündida, tuli kahe vaadi otsa ronida, mis ei tea kust leiti ja kuidagi teineteise otsa tõsteti. Lepiti veel kokku, et igal kandidaadil, olgu see mees või naine (sest võidi ju ka naispaavst valida), tuleb nägu kinni katta ja kabelis peidus viibida kuni näitamise silmapilguni, et siis ta lõusta mulje oleks värske ja mõjuv. Ühe hetkega oli kabel võistlejaid täis ja uks käänati kinni. Kõike korraldas, juhtis ja juhatas Coppenole oma paigalt. Kardinal, kes oli niisama pahane kui Gringoire'gi, oli segaduse ajal ühes kaaslastega mingi asja pärast ja ka missa ettekäändel ära kadunud, ilma et rahvas, keda ta tulek nõnda elavalt oli huvitanud, nüüd vähematki oleks ta äraminekust hoolinud. Willem Rym oli ainus, kes eminentsi põgenemist märkas. Rahva tähelepanu kulges oma ringteed nagu päikene: see oli alanud ühest saali otsast, peatunud üürikese aega saali keskel ja jõudnud nüüd saali teise otsa. Marmorlaua ja brokaadiga kaetud poodiumil oli oma aeg juba olnud: nüüd oli järg Louis XI kabeli käes. Tee oli vaba kõiksugu hullustele, sest saali olid jäänud ainuüksi flaamlased ja pööbel. Algas lõustade näitus. Esimesena ilmus ümmargusse auku nägu pahupidipööratud punaste silmalaugudega, pärani avatud suuga ja laubaga, mille kortsud sarnanesid meie keisririigi husaaride saapasäärte omadega. See kutsus välja säärase naerupuhangu, et Homeros oleks kõiki neid matse pidanud jumalateks. Suursaal oli aga kõike muud kui Olümpos, seda teadis kõige paremini Gringoire'i vaene Jupiter. Järgnes teine ja kolmas lõust, siis tulid järgmised ja saalis kasvas järjest naerulagin ja rõõmujuubeldus. Sellel etendusel oli mingi haruldane, pead pööritama panev, joovastav ja võluv võim, millest raske on aimu anda nüüdisaja lugejaskonnale. Kujutletagu ainult nägude seeriat, mis järgemööda esitavad kõiki geomeetrilisi vorme kolmnurgast trapetsini, koonusest hulktahukani; kõiki inimese tundeväljendusi vihast kuni himuruseni; kõiki igasid vastsündinu kortsudest kuni vana sureva eide kortsudeni; kõiki usulisi kujutelmi faunist kuni Peltsebulini; kõiki loomade profiile koonust nokani, kärsast nukini. Kujutletagu, et kõik Uue silla lõustad, need luupainajad, mis Germain Piloni käega kivisse on raiutud, hakkavad elama ja hingama ning teile põlevail silmil üksteise järel otsa vaatama; lastagu oma silmade eest mööda libiseda kõik Veneetsia karnevali maskid. Ühesõnaga, kujutlege enese eest möödumas nägude kaleidoskoopi. Mürgel võttis järjest flaamlikuma ilme. Tenires oleks sellest ainult umbkaudse pildi maalida saanud. Kujutletagu Salvator Rosa lahingut bakhanaalina. Polnud enam skolaare, saadikuid, kodanikke, mehi ega naisi, Clopin Trouillefou'd, Gilles Lecornu'd, Neljanaela Marie'd ega Robin Poussepain'i. Kõik isiklik kustus üldises minnalaskmises. Suursaal oli muutunud päratuks häbematuste ja ülemeelikuste miiliahjuks, kus iga suu kisas, iga silm välkus, iga nägu lõustu lõikas, iga isik poseeris. Kõik ümberringi ulusid ja karjusid. Veidrad näod, mis üksteise järel roseti augus hambaid kiristasid, toitsid nagu tulle visatud tukid lõõma. Ja kogu sellest pulbitsevast rahvamassist tõusis auruna karastusahjust läbitungivalt terav sisin. See kostis, nagu oleks kihulane kiununud. «Ohoi, kurat võtku!» «Vaadake ometi seda nägu!» «Too ei kõlba kuhugi!» «Järgmine!» «Guillemette Maugerepuis, vaata ometi seda härja koonu, sarved ainult puuduvad. Tähendab, sinu mees ta pole!» «Järgmine!» «Tuhat ja tuline, on sel aga molu!» «Hei, see on sulitemp. Tohib ainult nägu näidata!» «Ah see neetud Perrette Callebotte! Ta on ka kõigeks valmis!» «Braavo, braavo!» «Ma lämbun!» «Vaata, vaata, selle kõrvad ei tule läbi!» Ja nii edasi, ja nii edasi. Poleks õiglane ära unustada meie sõpra Jehani. Selle nõiasabati keerus võis teda ikka veel näha üleval samba otsas nagu laevapoissi mastikorvis. Ta viskles pööraselt siia-sinna. Ta suu oli pärani lahti ja kõrist ajas ta välja kisa, mida aga ükski ei kuulnud, mitte sellepärast, et see oleks mattunud üldisse mürasse, vaid et ta terav hääl oma kõrgusega tõusis üle kuuldavuse piiri, tehes Sauveuri järgi kaksteistkümmend tuhat, Biot' järgi kaheksa tuhat võnget sekundis. Mis puutub Gringoire'isse, siis sai ta, kui esimene masendushoog mööda oli läinud, jälle tasakaalu kätte. Ta oli äparduste vastu trotslikuks muutunud. «Mängige edasi!» hüüdis ta kolmat korda oma näitlejaile, neile kõnemasinaile. Suurte sammudega marmorlaua ees edasi-tagasi kõndides tundis ta soovi ka ennast sealt läbi augu näidata, olgu kas või selleks, et tänamatule publikule grimasse teha. «Kuid ei, see poleks meie vääriline; mitte kättemaksu! Võidelgem lõpuni!» kordas ta. «Luule mõju rahvale on suur; küll ma ta tagasi võidan. Küllap näeme, kumb lõpuks võidab, kas lõustad või värsid.» Paraku oli ta oma tüki ainsaks pealtvaatajaks jäänud. Lugu muutus veelgi pahemaks kui varem. Ta nägi ainult veel selgi. Kuid ma eksin. Too paks kannatlik mees, kellega ta kriitilisel silmapilgul aru oli pidanud, istus ikka veel näoga näitelava poole. Mis Gisquette'i ja Liénarde'i puutub, siis olid nad juba ammu jalga lasknud. Gringoire oli südame põhjani liigutatud oma ainsa pealtvaataja ustavusest. Ta ligines talle ja kõnetas meest, teda kergelt käsivarrest raputades, sest see hea mees oli balustraadile nõjatunud ja veidi tukkuma jäänud. «Mu härra,» ütles Gringoire, «ma tänan teid.» «Mis eest, mu härra?» vastas paks mees haigutades. «Ma näen, mis teid eksitab,» jätkas poeet. «Kõik see lärm siin ei lase teil rahulikult pealt kuulata. Aga pole viga: teie nimi kestab tulevaiski põlvedes edasi. Kuidas on teie nimi?» «Renauld Château, Châtelet' pitsatihoidja, teie teenistuses.» «Härra Château, teie olete siin ainus muusade esindaja,» ütles Gringoire. «Teie olete väga lahke, mu härra,» vastas Châtelet' pitsatihoidja. «Teie olete ainus,» jätkas Gringoire, «kes korralikult tükki kuulas. Mis te tast arvate?» «Noh!» vastas paks ametimees ikka veel unega võideldes. «Üsna lõbus tükk teine!» Gringoire'il tuli selle kiitusega rahule jääda, sest käteplagina mürin ja ääretud vaimustushüüded katkestasid äkki selle vestluse. Narridepaavst oli valitud. «Braavo, braavo, braavo!» kisas rahvas igast nurgast. See oli tõepoolest imelik lõust, mis sel silmapilgul roseti augus säras. Pärast kõiki neid viie- ja kuuekandilisi ning vormituid nägusid, mis üksteise järel august olid paistnud, ilma et nad seda grotesksuse ideaali oleksid väljendanud, mis rahva orgiast elevil meelekujutuses oli tekkinud, võis võitjaks saada ainult niisugune meeliülendav lõust, nagu see nüüd koosolijaid hämmastas. Isegi Coppenole plaksutas talle; Clopin Trouillefou aga, kes ka võistles (ja kes võis oma näo jumal teab kui inetuks moonutada), tunnistas enese võidetuks. Meie ütleme sedasama. Me ei katsugi lugejale pilti anda sellest neljakandilisest ninast, sellest hobuseraua moodi suust, sellest pisikesest vasakust silmast, mis ruske kulmupõõsa varju kadus, kuna kogu ta paremat silma varjas määratu suur käsn; neist korratuist, mitmest kohast katkistest hammastest, mis meenutasid kindlusmüüri sakke; sellest rakkus huulest, mida üks ta hammastest kinni haaras nagu elevandi kihv; sellest vaoga lõuast ja enne kõike üle selle kõige laotunud ilmest, mis oli tigeduse, imestuse ja kurbuse segu. Eks katsugu seda tervikuna kujutleda, kes saab! Vaimustus oli üksmeelne. Tungiti kabeli poole. Sealt toodi üldise võidutsemise saatel õnnelik narridepaavst välja. Aga just siis tõusis imetlus ja üllatus kõrgeimale tipule. Grimass oligi ta tõeline nägu. Pigemini kogu ta isik oli mingi grimass. Matsaka pea peal kasvasid punased juukseharjased, õlgade vahel oli päratu küür, millele eespool vastas pugu; sääred ja kintsud olid nii võõrastavalt kiiva kasvanud, et jalad ainult põlvedest kokku puutusid, eestpoolt vaadatuna paistsid nad kahe vartpidi kokku pandud sirbi moodi; jalalabad ja peod olid ebaloomulikult suured. Ja kõige selle vormituse juures oli kogu ta kujule siiski omane mingi hirmuäratav tugevuse, nobeduse ja julguse ilme. Ta oli imelik erand põlisest seadusest, mille järel nii jõud kui ka ilu peab tekkima harmooniast. Säärane oli paavst, keda narrid endale välja olid valinud. Ta oli nagu purustatud hiiglane, kes tükkidest uuesti oskamatult kokku oli pandud. Kui see küklooplik olend kabeli lävele ilmus, liikumatu ja tüse, peaaegu niisama lai kui pikk, «juba aluselt ruudukujuline», nagu ütleb üks suur mees, kui rahvas nägi ta pooleldi punast, pooleldi lillat kuube, mille külge olid õmmeldud hõbedased kuljused, ennekõike aga ta võrratut inetust, tundis ta tema otsekohe ära ja hüüdis nagu ühest suust: «See on Quasimodo, kellalööja! See on Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas! Ühesilmne Quasimodo! Kõverjalg Quasimodo! Elagu, elagu!» Nagu näete, oli tol vaesel kuradil rohkesti nimesid. «Hoidke end, rasedad naised!» karjusid skolaarid. «Või kes rasedaks soovivad jääda!» lisas Joannes. Naised peitsid tõesti oma näod ära. «Vastik pärdik niisugune!» ütles üks naine. «Niisama tige kui inetu!» lisas teine. «See on kurat ise,» lisas kolmas. «Mul on õnnetus elada peakiriku juures, kogu öö kuulen ma teda katust mööda hulkuvat.» «Koos kassidega.» «Ta hulgub alati meie katustel.» «Ta pillub meile korstnast nõidusi alla.» «Hiljuti tegi ta mulle grimasse mu katuseakna taga Ma pidasin teda meheks. Mul oli hirm!» «Ta käib kindlasti nõiasabatil. Kord unustas ta oma luua mu solgiämbrisse.» «Oh, milline vastik nägu sel küürakal!» «Oh, kui jälk!» «Puh!» Mehed seevastu olid vaimustatud ja plaksutasid käsi. Quasimodo, kõige selle ärevuse põhjus, seisis ikka veel süngena ja tõsisena liikumatult kabeli lävel ja laskis end imetleda. Üks skolaar (vist Robin Poussepain) tikkus talle nina alla ja naeris talle näkku. Quasimodo võttis tal rahulikult vööst kinni ja virutas ta kümme sammu eemale rahva sekka. Kõige selle juures ei lausunud ta sõnagi. Meister Coppenole oli hämmastunud ja astus talle ligi. «Kurat võtku, oled sina aga inetuse tipp, pole mina eluilmaski säherdust näinud. Oleksid väärt paavst olema mitte üksnes Pariisis, vaid ka Roomas.» Ja ta pani oma käe lõbusalt ta õlale. Quasimodo ei liigatanudki. Coppenole jätkas: «Sa oled mul niisugune number, kellega ma heameelega lonksu kokku jooksin, maksku see mulle kas või tosin tours'i naela. Mis sina arvad?» Quasimodo ei vastanud. «Saatana pihta!» hüüdis sukakuduja. «Oled sa kurt või?» Tõepoolest, ta oligi kurt. Coppenole'i pealekäimine hakkas teda tüütama. Ta pöördus äkki nii hirmsa hammaste kiristamisega sukakuduja poole, et flaami hiiglane tagasi kohkus nagu buldog kassi ees. Siis tekkis selle veidra isiku ümber hirmu ja aukartuse sõõr, mille raadius oli vähemalt viisteistkümmend sammu. Üks vana eit seletas meister Coppenole'ile, et Quasimodo on kurt. «Kurt!» naeris sukakuduja oma laia flaami naeru. «Kuradi pihta, see on ju siis päris õige paavst!» «Hei, ma tunnen teda,» hüüdis Jehan, kes lõpuks kapiteeli otsast maha oli roninud, et Quasimodot lähemalt kaeda, «see on ju mu venna ülemdiakoni kellalööja. Tere, Quasimodo!» «Kuradi mees!» ütles Robin Poussepain, kelle kondid veel valutasid. «Vaata, on küürakas; kui kõnnib, kõverjalg; vaatab sind, on ühesilmne; kõneled temaga, on kurt. Aga kas sel Polüfemosel üldse on keelt?» «Ta kõneleb, kui tahab,» ütles eit, «ta on kellade-löömisest kurdiks jäänud. Ta pole aga tumm.» «See puudus veel,» lausus Jehan. «Tal on ka üks silm ülearu,» lisas Robin Poussepain. «Sugugi mitte,» ütles Jehan õiglaselt. «Ühesilmne on palju puudulikum kui pime. Ta teab, mis tal puudub.» Vahepeal olid kõik kerjused, teenijad, taskuvargad, ühes nendega ka skolaarid rongkäigus läinud kohtukirjutajate kapist narridepaavsti jaoks otsima papist tiaarat ja kentsakat kirikukuube. Quasimodo laskis end riietada kulmu kortsutamata ja teatud kõrgi kuulekusega. Siis pandi ta istuma kirjule kanderaamile. Kaksteistkümmend narridevennastu liiget tõstsid ta oma õlgadele. Mingi kibe ja ülbe heameel levis üle kükloobi sünge näo, kui ta oma vormitute jalgade all nägi kõiki neid ilusate, sirgete ja hästivormitud inimlaste päid. Kisategev kaltskaabakate rongkäik alustas oma teekonda nagu tavaliselt Palee sisemistest käikudest, et siis pärast minna välja tänavale. VI. ESMERALDA Me oleme rõõmsad oma lugejaile teatades, et kogu selle sündmuse kestel ei lasknud Gringoire ennast ega oma tükki eksitada. Tema poolt õhutatud näitlejad olid komöödiat vahetpidamata edasi võristanud ja ta ise oli kogu aeg neid kuulanud. Ta oli mürgli kohta teatud seisukoha võtnud ja oli otsustanud oma asja lõpuni viia, kindlasti lootes, et rahva tähelepanu veel tema poole pöördub. See lootusesädemeke lõi ergama, kui ta nägi Quasimodot ja Coppenole'i ühes narridepaavsti jõuguga suure kisa ja käraga saalist välja minevat. Rahvahulk ruttas õhinal neile järele. «Hüva,» ütles ta endale, «nüüd lähevad kõik rahurikkujad minema.» Kahjuks olid need rahurikkujad kogu rahvahulk. Ühe minutiga oli saal tühi. Tõtt öelda, saali jäid veel mõned pealtvaatajad. Need olid naised, raugad ja lapsed, kel küllalt oli sellest lärmist ja märulist. Mõned neist kõndisid üksikult ringi, teised olid sammaste ümber kogunenud. Mõned skolaarid istusid kaksiratsa aknalaudadel ja vaatasid välja platsile. «Noh,» mõtles Gringoire, «inimesi on veel küllalt jäänud, et minu müsteeriumi lõpuni kuulata. Neid on küll vähe, aga see kõik on valitud publik, haritud rahvas.» Püha Maria tulekut pidi sel hetkel saatma muusika ja see pidi kõige suuremat mõju avaldama, kuid muusikud puudusid. Gringoire märkas, et ta muusika oli ühes narridepaavsti rongiga minema läinud. «Läheb ka ilma!» ütles ta külmavereliselt. Ta ligines kodanike rühmale, kellest arvas, et nad ta tüki üle kõnelevad. Siin mõni katke vestlusest, mida ta kuulis: «Teie, meister Cheneteau, teate ju Navarra lossi, mis härra de Nemours'i oma oli?» «Jah, Braque'i kapelli vastas.» «Vaat selle üüris fiskus Guillaume Alixandre'ile ja saab nüüd aastas kuus pariisi naela ja kaheksa sol'i üüri.» «Ah, kuidas need üürid küll tõusevad!» «Pole viga!» õhkas Gringoire endamisi. «Küll teised kuulavad.» «Seltsimehed!» karjus äkki üks noortest poistest ülal aknalaual. «Esmeralda, Esmeralda on platsil!» Sel sõnal oli maagiline mõju. Kõik, kes saali olid jäänud, ruttasid akendele, ronisid üles aknalaudadele, et välja vaadata. «Esmeralda! Esmeralda!» kordasid kõik. Samal ajal kuuldi väljas suurt käteplaginat. «Mis Esmeralda?» küsis Gringoire, käsi lootusetult kokku pannes. «Ah mu jumal, näib, et nüüd hakatakse akendest välja ronima!» Ta pöördus marmorlaua poole ja nägi, et etendus on katkenud. Just sel silmapilgul pidi Jupiter oma välguga ilmuma. Kuid Jupiter seisis liikumatult all lava lähedal. «Michel Giborne!» hüüdis poeet ärritatult. «Mis sa vahid? Kus su osa on? Roni aga üles!» «Kus ma ronin, üks skolaar on redeli kaasa võtnud.» Gringoire vaatas järele. Redel oli tõepoolest kadunud. Igasugune ühendus näidendi sõlme ja lahenduse vahel oli katkenud. «Naljamees!» pigistas ta hammaste vahelt. «Milleks ta redeli kaasa pidi võtma?» «Et Esmeraldat vaadata,» vastas Jupiter haledalt. «Ta ütles: «Näe, redel, mida keegi ei tarvita,» ja viiski selle ära.» See oli viimane hoop. Gringoire võttis selle vastu alistumusega. «Kasige kus kurat!» hüüdis ta komödiantidele. «Kui minule makstakse, saate teiegi!» Ta tõmbus noruspäi tagasi, kuid viimasena, nagu kunagi sõjapealik, kes vahvalt on sõdinud. Ja mööda Palee keerdtreppe alla minnes ümises ta hammaste vahelt: «Niisugused eeslid! Niisugused tainapead need pariislased! Tulevad müsteeriumi kuulama, aga ei kuula midagi! Kõigest muust on nad huvitatud, olgu see Clopin Trouillefou, kardinal, Coppenole, Quasimodo või kurat ise, ainult neitsist Mariast mitte! Oleksin ma seda teadnud, ma teile pärdikuile oleksin mariasid näidanud! Tulen siia, et kuulajate nägusid vaadata, näen aga ainult selgi! Olla poeet ja sattuda apteekri ossa! Ütleme, et Homeros on kreeka külasid mööda kerjamas käinud ja Ovidius Naso moskvalaste juures pagulasena surnud! Aga kurat mind võtku, kui ma taipaksin, mida nad oma Esmeraldaga mõtlevad! Mis sõna see on? Vist midagi mustlase keeli.» TEINE RAAMAT I. VIHMA KÄEST RÄÄSTA ALLA Jaanuaris tuleb öö kaunis vara. Tänavad olid juba pimedad, kui Gringoire Paleest välja tuli. See pimedus meeldis talle. Ta ihaldas jõuda kuhugi hämarasse, tühja tänavasse, et seal segamatult järele mõelda ja siis filosoofina poeedi haavadele esimest sidet panna. Filosoofia oligi talle ainsaks paopaigaks, sest öökorterit tal polnud. Pärast näidendi hiilgavat läbikukkumist ei julgenud ta enam korterisse minna, mis asus Jõelao tänavas, vastu Heinasadamat, sest ta oli lootnud härra prevoolt oma pulmaluule eest saada nii palju, et ta meister Guillaume Doulx-Sire'ile, Pariisi loomamaksude rentnikule, oma kuue kuu üürivõla saab ära maksta, see tähendab kokku kaksteist pariisi sol'i, mis tegi kaksteistkümmend korda rohkem välja, kui tal üldse varandust oli, kaasa arvatud püksid, särk ja müts. Sainte-Chapelle'i vangla väikese värava juures hetkeks varju leides ja seal järele mõeldes, kuhu ööbima minna - kogu Pariisi tänavate sillutis oli tal tarvitada -, tuli talle meelde, et nädal tagasi oli ta Kingaturu tänaval ühe ülemkohtu nõuniku ukse ees näinud kiviastet hobueesli selga ronimiseks, ja siis endale öelnud, et säärane kivi kõlbab parajal ajal kas sandile või poeedile oivaliseks padjaks. Ta tänas saatust, et see tal säärase hea mõtte oli lasknud pähe tulla. Aga kui ta parajasti üle Paleeplatsi kavatses minna, et jõuda Vanalinna tänavate keerulisse labürinti, kus asuvad kõik need Pütissepa, Villaturu, Kingaturu, Täituru ja muud kõverad tänavad, mida veel tänapäevalgi võib näha, aga juba üheksakordsete majadega, nägi ta narridepaavsti rongkäiku samuti Paleest välja tulevat ja põiki üle ta tee tormavat hirmsa kisa ja käraga, tõrvikute heledal valgusel ja temalt ärameelitatud muusika saatel. See pilt osatas ta värskeid enesearmastuse haavu, ta põgenes. Tema dramaatilise ebaõnnestumise meelekibeduses ärritas teda kõik see, mis vähegi seda õnnetut päeva meelde tuletas, ja pani ta haava uuesti verd jooksma. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/viktor-mari-gugo/jumalaema-kirik-pariisis/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 384.11 руб.