Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Nevski prospekt Nikolai Gogol Nikolai Gogoli jutustus Nevski prospekt NEVSKI PROSPEKT Pole midagi kaunimat Nevski prospektist, vähemalt Peterburis mitte: Peterburile on Nevski kõik. Mis puudukski tal, sel meie pealinna aul ja uhkusel? Ma tean, et ükski Peterburi kahvatu ja ametlik elanik ei vahetaks Nevski prospekti ka kõigi maailma hüvede vastu. Mitte ainult see, kes on kahekümneviie-aastane, kel on toredad vurrud ja imeväärselt õmmeldud saterkuub, vaid ka see, kel on lõua otsas valgeid karvu ja pea on sile nagu hõbedane taldrik, ka see on Nevski prospektist vaimustuses. Ja daamid! Oo, daamidele meeldib Nevski prospekt veel enam. Ja kellele ta õige ei meeldiks? Vaevalt saad astuda Nevski prospektile, kui juba tunned aina lõbustuste hõngu. Kui sul olekski ajada mõni tarvilik, möödapääsematu asi, astunud Nevskile, sa kindlasti unustad igasugused asjad. See on ainuke koht, kus inimesed näitavad endid ilma vajaduseta, koht, kuhu neid pole kihutanud häda ja merkantiilne huvi, mis hõlmab kogu Peterburi. Paistab, et inimene, keda kohtad Nevski prospektil, on vähem egoistlik kui Morskajal, Gorohhovajal, Liteinajal, Meštšanskajal või teistel tänavatel, kus ahnus, omakasupüüd ja häda väljenduvad nii jalakäijais kui tõldades ning troskades kihutajais. Nevski prospekt on Peterburi üldine kommunikatsioonikeskus. Siin Peterburi või Viiburi linnaosa elanik, kes pole aastaid külastanud oma sõpra Liivade peal või Moskva väravate juures, võib olla kindel, et kohtab teda tingimata. Ükski aadresskalender ega teadetekontor ei anna nii kindlat informatsiooni kui Nevski prospekt. Kõikvõimas Nevski prospekt! Ainus meelelahutus lõbustuste poolest vaeses Peterburis! Kui puhtaks pühitud on ta trotuaarid ja, jumaluke, kui paljud jalad on jätnud sinna oma jäljed! Väljateeninud soldati kohmakas porine saabas, mille raskuse all paistab purunevat isegi graniit, miniatuurne, õhkkerge kingake noore daami jalas, kes oma pead pöörab säravate poeakende nagu päevalill päikese poole, lootustest täidetud lipniku tärisev mõõk, mis jätab sinna terava kriimustuse – kõik valab sinna välja oma tugevuse või nõrkuse võimu. Kui kiire fantasmagooria toimub seal üheainsa päeva jooksul! Kui palju muudatusi talub ta üheainsa ööpäevaga! Algame kõige varasema hommikuga, millal kogu Peterburi lõhnab kuumadest, äsjaküpsetatud leibadest ja on täidetud räbaldunud kleitides ja saloppides vanaeitedega, kes panevad toime oma rünnakuid kirikuile ja kaastundlikele vastutulijaile. Sel ajal on Nevski prospekt tühi; tüsedad äriomanikud ja nende komiid alles magavad oma hollandi särkides, või seebitavad oma suursuguseid põski ja joovad kohvi; kerjused kogunevad kondiitriäride uste taha, kus unine teener, kes eile kärbsena lendas šokolaadiga ringi, ronib, luud käes, ilma kaelasidemeta välja ja pillub neile kuivanud pirukaid ja toidujäätmeid. Tänavail venib tarvilik rahvas; mõnikord lähevad Nevskilt läbi vene külamehed, kes ruttavad tööle, jalas üleni lubjaga pritsitud saapad, mida ei suudaks puhtaks pesta isegi oma puhtuse poolest tuntud Katariina kanal. Sel ajal tavaliselt pole daamidel seal sünnis käia, sest vene rahvas armastab tarvitada sääraseid teravaid väljendeid, mida nemad ei kuule arvatavasti isegi teatris. Mõnikord loivab mööda unine ametnik, portfell kaenlas, kui tema tee departemangu juhtub minema üle Nevski prospekti. Võib kindlasti öelda, et sel ajal, see on kuni kella 12 ei ole Nevski prospekt kellelegi eesmärgiks, vaid on ainult abinõuks; ta täitub järk-järgult isikutega, kel on omad tööd, omad hooled, omad mured, kuid kes hoopiski ei mõtle temast. Vene külamees kõneleb kümnesest või seitsmest vaskkrossist, taadid ja eided vehklevad kätega või kõnelevad iseenestega, mõnikord küllalt mõjuvate žestidega, kuid keegi neid ei kuula ega naera nende üle, välja arvatud vahest poisikesed puuvillriidest kitleis, kes jooksevad nagu välk mööda Nevski prospekti, tühjad toobid või äsja valmissaanud saapad käes. Sel ajal, ükskõik mis teil ka ei oleks seljas, kas või nokatsmüts kübara asemel, või krae liiga palju kaelasideme alt väljas – keegi ei paneks seda tähele. Kell 12 teevad Nevski prospektile vallutusretke igast rahvusest guvernöörid oma batistkraedes kasvandikega. Inglise Jones’id ja Prantsuse Coq’id kõnnivad käe-alt kinni nende isalikule hoolitsusele usaldatud kasvandikega ja seletavad neile sündsa soliidsusega, et kaupluste sildid on tehtud selleks, et nende varal oleks võimalik teada saada, mis leidub kauplustes endis. Guvernandid, kahvatud missid ja roosad slaavitarid, sammuvad väärikalt oma kergelt kekslevate tüdrukukeste taga, käskides neid hoida õlga veidi kõrgemal ja kõndida sirgelt; lühidalt öelda, Nevski prospekt on sel ajal pedagoogiline Nevski prospekt. Kuid mida lähemale kella kahele, seda vähemaks jääb guvernööride, pedagoogide ja laste arv: lõpuks nad surutakse välja nende hoolitsejate isade poolt, kes kõnnivad käe-alt kinni oma kirevate, mitmevärviliste, nõrganärviliste kaaslannadega. Vähehaaval liituvad nende seltskonnaga kõik, kes on lõpetanud oma küllalt tähtsad kodused toimingud, nagu need, kes on: kõnelnud oma arstiga ilmast ja väikesest vinnikesest, mis oli äkki ilmunud ninale, kuulanud ära teated oma hobuste ja oma laste tervise kohta, kes muide osutavad suurt andekust, lugenud läbi kuulutuse ja tähtsa artikli ajalehes linna saabunute ja linnast väljasõitnute kohta ja lõpuks tassi kohvi ja teed joonud; nendega ühinevad ka need, kellele kadestamisväärne saatus on kinkinud eriülesannetes ametniku õnnistatud seisuse. Nendega ühinevad ka need, kes teenivad välisasjade kolleegiumis ja paistavad silma oma toimingute ja kommete suursugususega. Jumal küll, kui kauneid ameteid ja teenistusi on olemas! Kuidas nad ülendavad ja kaunistavad hinge! Kuid paraku! Mina ei teeni kuskil ja mul puudub nauding näha ülemuste peent käitumist minuga. Kõik, mida te iganes ei kohtaks Nevski prospektil, kõik on täis viisakust: mehed kõnnivad, üll pikad saterkuued, käed taskuisse torgatud, daamidel on roosad, valged, helesinised redingotid ja kübarad. Siin te kohtate ainulaadseid põskhabemeid, mis on ebatavalise ja imekspanemisväärse osavusega kaelasideme vahele pistetud, kohtate põskhabemeid – sametisi, atlass-siidiseid, musta nagu soobel või süsi, kuid paraku ainult välisasjade kolleegiumile kuuluvaid. Teiste departemangude teenistujaile on ettenägevus keeldunud andmast musti põskhabemeid, nad peavad oma suurimaks meelepahaks kandma ruskeid. Siin te kohtate imeväärseid vurrusid, mida ei suuda kirjeldada ükski sulg, ei suuda kujutada ükski pintsel; vurrusid, milledele on pühendatud parem osa elust, mis on pikkade valvamiste esemeks nii päeva- kui ööajal; vurrusid, milledele on välja valatud kalleimaid lõhnu ja aroome, mida on võidnud hinnalisimad ja haruldasimad pumatid; vurrusid, mis ööseks keeratakse peenesse siidpaberisse; vurrusid, milledega nende possessoreid seob kõige liigutavam poolehoid ja mida kadestavad möödujad. Tuhat liiki kübaraid, kleite, kirjusid kergeid rätte, mis säilitavad oma naissoost omanike poolehoiu teinekord tervelt kaheks päevaks, võivad pimestada ükskõik keda Nevski prospektil. Paistab, nagu terve liblikate meri oleks tõusnud lilledelt ja hõljuks särava pilvena meessoo mustade põrnikate kohal. Siin te kohtate sääraseid taljesid, mida te isegi unes pole kunagi näinud: peened, kitsad taljed, mitte põrmugi jämedamad pudelikaelast, keda kohates astute aupaklikult kõrvale, et neid mitte kuidagimoodi oma viisakuseta küünarnukiga kogemata tõugata; teie südant valdab arglik hirm, et viimati teie ettevaatamatu hingamine murrab kuidagi katki looduse ja kunsti kauneima teose… Ja milliseid daamikäiseid te kohtate Nevski prospektil! Ah, mis imeline ilu! Nad on veidi sarnased kahe õhupalliga, nii et daam võiks järsku õhku tõusta, kui teda mees kinni ei hoiaks, sest daami on õhku tõsta niisama kerge, nagu tõsta suu juurde šampanjaga täidetud pokaali. Vastastikustel kohtumistel ei kummarduta kuskil nii suursuguselt ja sundimatult kui Nevski prospektil. Siin kohtate ainulaadset naeratust, kunsti ülimat tippu, mõnikord säärast, et võite mõnust lausa ära sulada, teinekord säärast, et tunnete enda olevat järsku maast madalama ja lasete pea norgu, mõnikord säärast, et tunnete end seisvat kõrgemal Admiraliteedi tipust ja tõstate pea püsti. Siin kohtate neid, kes vestlevad kontserdist või ilmast ebahariliku suursugususega ja oma väärtuse tundmisega. Siin te kohtate tuhandeid arusaamatuid karaktereid ja nähtusi. Looja! milliseid kummalisi karaktereid kohtab Nevski prospektil! On palju sääraseid inimesi, kes teid kohates tingimata silmitsevad teie saapaid, ja kui olete möödunud, siis pöörduvad ümber, et vaadata teie kuuehõlmu. Ma ei suuda tänapäevani mõista, miks see nõnda on. Algul ma arvasin, et nad on kingsepad, kuid oh ei: enamasti nad teenivad mitmesugustes departemangudes, paljud neist võivad suurepäraselt kirjutada vahekirju ühest kroonuasutisest teise; või jälle nad on inimesed, kelle tööks on jalutamine, ajalehtede lugemine kondiitriärides, ühesõnaga, enamikus korralikud inimesed. Sel õnnistatud ajal, kella 2-st 3-ni lõunal, mil Nevski prospekti võib nimetada liikuvaks pealinnaks, toimub kõigi paremate inimlike toodete peamine näitus. Üks näitab keigarlikku saterkuube parima piibriga, teine – kaunist kreeka nina, kolmas esitleb suurepärast põskhabet, neljas – paari keni silmi ja üllatavat kübarat, viies – talismaniga sõrmust väikeses edevas sõrmes, kuues – jalakest võluvas kingakeses, seitsmes – imestustäratavat kaelasidet, kaheksas – vurrusid, mis panevad jahmuma. Kuid kell lööb kolm, ja näitus lõpeb, rahvas hakkab hõrenema… Kell kolm on uus muudatus. Nevski prospektile saabub järsku kevad: ta kattub üleni ametnikega rohelistes mundrites. Näljased titulaar-, õue- ja muud nõunikud sunnivad end kogu oma jõuga kiiremale sammule. Noored kolleegiumi-registraatorid, kubermangu- ja kolleegiumi-sekretärid ruttavad aga veel aega kasutama ja kõndima mööda Nevski prospekti säärase hoiakuga, mis näitaks, nagu poleks nad üldse kuut tundi ametikohas ära istunud. Kuid vanad kolleegiumi-sekretärid, titulaar- ja õuenõunikud kõnnivad kiiresti, pea maas: neil pole selleks mahti, et tegelda vastutulijate silmitsemisega; nad pole veel end oma muredest täiesti lahti kiskunud; neil on peas terve segadik, terve arhiiv alustatud ja lõpetamata asju; tükk aega veel näevad nad poesildi asemel mappi paberitega või kantseleiülema täidlast nägu. Kella neljast peale on Nevski prospekt tühi, ja vaevalt te kohtate seal ühtegi ametnikku. Mõni õmbleja kuskilt magasinist jookseb üle Nevski prospekti, karp käes; mõne inimesearmastaja kohtuametniku õnnetu saak, kes on lastud maailma friisi riidest sinelis; mõni sissesõitnud veidrik, kellele on kõik kellaajad ühesugused; mõni pikakasvuline inglanna ridikülli ja raamatuga käes; mõni artellivanem, vene inimene demikottonkuues, taljega seljal, hõreda habemega, kes kogu oma elu elab läbi häda ja rutates, kelle juures kõik liigub: selg, käed, jalad, pea, kui ta aupaklikult liigub kõnniteed mööda; mõnikord lihtne käsitööline… kedagi muud te ei kohta sel ajal Nevski prospektil. Aga niipea kui hämarus laskub majadele ja tänavaile ja linnavaht, tõmmanud endale roguski üle, ronib redelile laternat süütama ja kaupluste madalaist aknaist vaatavad välja need gravüürid, mis päeval ei julge end näidata, siis Nevski prospekt elustub uuesti ja hakkab end liigutama. Siis algab see salapärane aeg, mil lambid annavad kõigele mingi veetleva, imelise valguse. Te kohtate väga palju noori inimesi, enamasti vallalisi, soojades saterkuubedes ja sinelites. Sel ajal on tunda mingit eesmärki või õigemini midagi eesmärgitaolist, midagi äärmiselt tajumatut; kõigi sammud kiirenevad ja muutuvad üldse väga ebaühtlaseks. Pikad varjud vilksatavad seintel ja sillutisel ja nende pead küünivad peaaegu Politseisillani. Noored kubermangu-registraatorid, kubermangu- ja kolleegiumi-sekretärid jalutlevad väga kaua; vanad kolleegiumi-registraatorid, titulaar- ja õuenõunikud istuvad aga suuremalt osalt kodus, kas sellepärast, et nad on abielus inimesed, või sellepärast, et neile valmistavad väga maitsvat sööki nende juures kodus elavad sakslastest köögitüdrukud. Siin te kohtate auväärseid rauku, kes kella kahe ajal jalutasid Nevski prospektil niivõrd tähtsalt ja suursuguselt. Te näete neid jooksmas samuti nagu noori kolleegiumi-registraatoreid, selleks, et heita pilgu kaugelt silmatud daami kübara alla, kelle paksud huuled ja punaga krohvitud põsed nii väga meeldivad paljudele jalutajatele, kõige enam poesellidele, artellivanematele, kaupmeestele, kes kannavad alati saksa saterkuube, jalutavad karjana ja hoiavad harilikult käealt kinni. „Pea!” hüüatas sel ajal porutšik Pirogov, sikutades tema kõrval kõndivat noormeest frakis ja mantlis. „Kas nägid?” „Nägin, võluv, täitsa Perugino Bianca.” „Kellest sa räägid?” „Tollest seal, mustajuukselisest. Ja millised silmad! Jumal küll, millised silmad! Kogu hoiak ja kontuur ja näojooned – lihtsalt ime!” „Aga mina räägin blondiinist, kes läks tema järel sinnapoole. Miks sa siis ei sammu sellele brünetikesele järele, kui ta sulle nii meeldib?” „Oo, kuidas seda tohiks!” hüüatas punastades noormees frakis. „Nagu oleks tema mõni säärastest, kes kõnnivad õhtuti mööda Nevski prospekti; ta on kindlasti väga suursugune daam,” jätkas ta ohates. „Ainuüksi mantel ta seljas maksab mõni kaheksakümmend rubla!” „Lollak-as!” karjatas Pirogov, tõugates teda vägisi sinnapoole, kus lehvis naise hele mantel. „Mine, tola, muidu magad maha! Mina aga kõnnin blondiinile järele.” Sõbrad läksid lahku. „Tunneme teid kõiki,” mõtles Pirogov endaga rahuloleva ja end usaldava naeratusega, veendununa, et maailmas pole iludust, kes suudaks temale vastu panna. Noormees frakis ja mantlis läks argade ja ebalevate sammudega sinnapoole, kus lehvis kauguses kirju mantel, kord valgustudes heledalt, sedamööda kuidas ta lähenes laternavalgusele, kord kadudes silmapilkselt pimedusse, laternast eemaldumisel. Ta süda peksis ja ta kiirendas tahtmatult oma samme. Ta ei julgenud mõteldagi sellest, et saada mingit õigust kaugel lendleva kaunitari tähelepanule, veel vähem lubada säärast musta mõtet, millele vihjas porutšik Pirogov; kuid ta tahtis ainult näha maja, näha, kus elab see imekaunis olend, kes paistis olevat lennanud Nevski prospektile otse taevast ja küllap lendab jälle minema teadmata kuhu. Noormees tormas nii kiiresti, et vahetpidamata tõukas kõnniteelt maha soliidseid isandaid halli põskhabemega. See noormees kuulus ühte klassi, mis on meil kaunis kummaliseks nähtuseks ja kuulub niisama palju Peterburi kodanike hulka nagu nägu, mis meile ilmub unes, kuulub tõelisse maailma. See erandlik seisus on väga haruldane selles linnas, kus kõik on kas ametnikud, kaupmehed või sakslastest käsitöömeistrid. Ta oli kunstnik. Eks ole, kummaline nähtus? Peterburi kunstnik! Kunstnik lumede riigis, kunstnik soomlaste maal, kus kõik on märg, sile, tasane, kahvatu, hall, udune. Need kunstnikud ei sarnane põrmugi itaalia kunstnikega, uhkete, keevaverelistega nagu Itaalia ja tema taevas; vastupidi, nad on suuremalt osalt hea, taltsas rahvas, häbelik, muretu, kes armastab vaikselt oma kunsti, joob teed kahe sõbraga oma väikeses toas, tagasihoidlikult kõneleb oma armastatud alast, ja kõigest ülearusest ei hooli hoopiski. Alatasa ta kutsub enda poole mõne kerjaja vanaeide, sunnib teda oma kuus tundi paigal istuma selleks, et kanda lõuendile tema hale, tuim näoilme. Ta joonistab oma toa perspektiivi, milles on igasugust kunsti juurde kuuluvat rämpsu: kipskäsi ja – jalgu, mis on aja ja tolmu käes muutunud kohvivärvilisteks, katkimurtud maalimisraame, kummulivisatud palett, sõber, kes mängib kitarri, värviga määritud seinad, avatud aken, millest vilksatavad kahvatu Neeva ja vaesed kalurid punastes särkides. Neil kõigil on peaaegu alati hallikas, tuhm koloriit – Põhjamaa kõrvaldamatu pitsat. Kõige selle juures nad näevad oma töö kallal vaeva tõelise naudinguga. Sageli nad hellitavad endis tõelist annet, ja kui neile pääseks juurde Itaalia värsket õhku, siis see areneks tõesti niisama laialt ja elavalt nagu taim, mis on viimaks viidud toast välja värske õhu kätte. Nad on üldse väga arad: autäht ja paks pagun ajavad neid säärasesse segadusse, et nad tahtmatult alandavad oma teoste hinda. Nad armastavad mõnikord edvistada, kuid edevus nende seljas näib alati mõnevõrra silmatorkavana ja sarnaneb paigaga. Te näete nende seljas mõnikord suurepärast frakki ja määrdinud mantlit, kallist sametvesti ja üleni värvilaikudes saterkuube. Just samuti, nagu nende lõpetamata maastikul näete mõnikord nümfi, pea alaspidi, kelle ta on, leidmata talle teist kohta, visandanud oma eelmise, kunagi suure naudinguga maalitud teose määrdinud taustale. Ta kunagi ei vaata teile otse silma; või kui vaatab, siis kuidagi tuhmilt, ebamääraselt; ta ei suru teisse vaatleja kulli- või ratsaväeohvitseri kotkapilku. See tuleb sellest, et ta näeb teis korraga, ühel ja samal ajal teie omi näojooni ja mingi kipsist Herkulese omi, mis seisab ta toas; või seisab tal silme ees tema oma pilt, mida ta alles kavatseb maalida. Seepärast ta vastab sageli segaselt, mõnikord küsijast mööda, ja segavad mõtted tema peas suurendavad veel enam tema kohmetust. Niisuguste liiki kuulus meie poolt kirjeldatud noormees, kunstnik Piskarjov, häbelik, arg, kuid niisuguste tundmuste sädemetega rinnas, mis olid parajal juhul valmis leegiks muutuma. Salajase värinaga ruttas ta oma eesmärgile järele, mis teda nii tugevasti oli mõjutanud, ja näis, et ta ise imestas oma jultumust. Tundmatu olend, kelle külge olid liibunud ta silmad, pööras järsku pead ja heitis temale pilgu. Jumal, millised jumalikud näojooned! Pimestav-valget kaunist laupa varjutasid juuksed, kaunid nagu ahhaat. Nad keerdusid, need kaunid kiharad, ja osa neist, tungides kübara alt välja, puudutas õhtuse jaheduse käes õrna värske punaga kaetud põske. Huuli sulges terve parv võluvaimaid ulmi. Kõik, mis jääb meelde lapsepõlvemälestustest, mis kutsub esile unistusi ja vaikset inspiratsiooni õlilambikese valgel ikooni ees – kõik see näis ühinevat, liituvat ja kajastuvat tema harmoonilistes huultes. Ta heitis pilgu Piskarjovile ja Piskarjovi süda lõi selle pilgu all värisema; ta pilk oli karm: vihatundmus ilmus ta näkku säärase jultunud jälgimise pärast; kuid ses kaunis näos oli isegi viha hurmav. Tabatuna häbist ja argusest, jäi Piskarjov seisma ja lõi silmad maha; kuid kuidas küll kaotada see jumalus ja mitte teadagi saada seda pühapaika, kuhu ta on laskunud külaliseks? Säärased mõtted tulid pähe noorele unistajale ja ta otsustas jälitamist jätkata. Kuid et seda poleks märgata, jäi ta kaugele maha, vahtis muretult ringi ja silmitses kaupluste silte, samal ajal aga ei lasknud silmast tundmatu naise ühtegi sammu. Jalutajaid jäi hõredamaks, tänav muutus vaiksemaks; kaunitar vaatas tagasi ja Piskarjovile paistis, nagu oleks ta huulil välgatanud kerge õrn naeratus. Piskarjov hakkas üleni värisema ega uskunud oma silmi. Ei, see oli laterna petlik valgus, mis kutsus naise näol esile midagi naeratusetaolist; ei, need olid tema omad unistused, mis tema üle naersid. Kuid hing jäi tal rindu kinni, kõik temas muutus ebamääraseks värisemiseks, kõik tema tundmused põlesid ja kõik tema ees loorus nagu mingisse udusse. Kõnnitee tema jalgade all kihutas sõita, tõllad jooksvate hobustega paistsid paigal seisvat, sild venitas enda pikaks ja murdus oma kaarel, maja seisis katusega alaspidi, vahiputka langes talle vastu ja tunnimehe hellebard koos kaupluse sildi kuldtähtede ja maalitud kääridega läikisid, nagu talle paistis, otse ta kulmu juures. Ja kõik selle oli teinud ainult üks pilk, kena peakese üks liigutus. Mitte midagi kuuldes, mitte midagi nähes ega tähele pannes kandus ta kaunite jalakeste kergeid jälgi pidi, püüdes ise taltsutada oma sammu kiirust, mis lendas südame taktis. Mõnel hetkel vallutas teda kahtlus: kas ikka tõesti too näoilme oli olnud talle nii heatahtlik, ja siis ta jäi minutiks ajaks seisatama; kuid südame kloppimine, vastupandamatu jõud, kõigi tundmuste vastupandamatu jõud ja ärevus sundisid teda edasi. Ta ei märganudki, kui ta ette kerkis järsku neljakordne maja, kõik neli rida valgustatud aknaid vaatasid korraga ta peale alla ja trepikäsipuud peatasid ta raudsel hoobil. Ta nägi, kuidas tundmatu hõljus trepist üles, vaatas tagasi, pani sõrme huultele ja andis märku endale järgneda. Piskarjovi põlved värisesid; ta mõtted ja tundmused leegitsesid; rõõmuvälk puuris enda väljakannatamatu teravikuna tema südamesse. Ei, see pole enam unistus! Jumaluke, kui palju õnne ühesainsas hetkes! Milline kaunis elu kahe minuti kestel! Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/nikolay-gogol/nevski-prospekt/?lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.