Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Maiöö ehk uppunu Nikolai Gogol Nikolai Gogoli jutustus Maiöö ehk uppunu. Kurat teda teab! Hakkavad ristiinimesed midagi tegema, piinavad endid, näevad vaeva nagu hagijad jänest taga ajades, ja ei tühjagi. Aga kui kurat enda asjasse segab, siis keerutab ainult korra sabaga – ja sa ei teagi, kust ta tuli, otsekui oleks taevast kukkunud. I. HANNA Kõlav laul voolas jõena *** küla tänavail. Oli aeg, mil päevastest töödest väsinud poisid ja tüdrukud kogunesid käratsedes kokku puhta õhtu hiilguses välja valama oma rõõmu helidesse, mis on alati kurvameelsusest lahutamatud. Ja igavesti mõtlik õhtu embas unistavalt sinist taevast, tehes kõik määramatuks ja kaugeks. Juba oligi käes videvik; aga laulud ei vaikinud veelgi. Banduura käes, hiilis vaikselt lauljate hulgast minemalipsanud noor kasakas Levko, külavanema poeg. Kasakal on peas rešetilovi müts. Kasakas kõnnib mööda tänavat, tiristab pillikeeli ja tantsiskleb. Nüüd ta jäi tasakesi seisma maja ukse ette, kuhu olid istutatud madalukesed kirsipuud. Kelle maja see on? Kelle uks? Vaikinud veidi, ta hakkas mängima ja laulma: Päike on madalal, õhtu on lähedal, tule mu juurde, mu kallike! „Ei, nähtavasti on raskesti magama jäänud mu selgesilmaline kaunitar,” ütles kasakas, lõpetanud laulu ja lähenenud aknale. „Halju, Halju! kas sa magad, või ei taha sa minu juurde välja tulla? Küllap sa kardad, et meid mõni näeb, või ei taha sa oma valget näokest tuua välja vilu kätte! Ära karda: siin ei ole kedagi. Õhtu on soe. Aga kui mõni tulekski, ma katan su svitkaga, seon su vööga kinni, varjan sind oma kätega – ja meid ei näe keegi. Ja kui hakkakski vilu, ma surun su kõvemini oma südame vastu, soojendan suudlustega, katan su valged jalakesed oma mütsiga. Mu südameke, mu kullake, mu kaelakee! vaata hetkekski välja. Pista aknast välja kas või ainult oma väike valge käekegi… Ei, sa magad, uhke tüdruk!” sõnas ta kõvemini ja säärase häälega, nagu on sel, kes häbeneb oma hetkelist alandamist. „Sulle meeldib minu üle naerda: jumalaga!” Nüüd pöördus ta ära, surus oma mütsi ühele kõrvale ja lahkus uhkelt akna juurest, vaikselt sõrmitsedes banduura keeli. Samal ajal ukse puust käepide hakkas liikuma: uks avanes kriuksudes ja seitsmeteistkümnenda kevade lävel seisev tütarlaps, looritud hämarikku, aralt ringi vaadates ja ukse puust käepidet peost laskmata, astus üle läve. Selged silmad hiilgasid poolhämarikus lahkesti otsekui taevatähekesed; punane korallist kaelakee helkis ja poisi kotkasilmade eest ei võinud varjule jääda isegi puna, mis häbelikult lõi põlema ta põsil. „Kui kannatamatu sa oled!” kõneles tüdruk poolsosinal. „Juba vihastaski! Miks sa siis valisid säärase aja: hulk rahvast muudkui longib tänavail… Ma otse värisen…” „Oo, ära värise, mu punane lodjapuumarjake! Suru end kõvemini mu vastu!” ütles poiss, emmates teda ja lükates selja taha banduurat, mis rippus tal pika rihmaga kaelas, ja istudes koos tüdrukuga maja läve ette. „Sa tead, et mul on raske olla tundi aegagi sind nägemata.” „Kas sa tead, mis ma mõtlen,” katkestas teda tüdruk mõtlikult, uputades temasse oma silmad. „Miski nagu sosistaks mulle kogu aja kõrva, et edaspidi me enam nii tihti teineteist näha ei saa. Teie inimesed ei ole head: tüdrukud vaatavad kõik nii kadedalt; poisid aga… Ma märkan isegi seda, et mu ema on mõnda aega hakanud rangemalt mu järele valvama. Pean tunnistama, et mul oli võõraste juures lõbusam.” Mingi nukruse vari jooksis viimaste sõnade juures üle ta näo. ,„Ainult kaks kuud kodumaal, ja juba igav! Võib-olla olen mina sind ära tüüdanud?” „Oh, sina mind tüüdanud!” lausus tüdruk naeratades. „Armastan sind, mustakulmuline kasakas! Armastan sind sellepärast, et sul on sõstrasilmad ja et kui sa nendega vaatad, siis otsekui naeraks mu hing; hingel on nii lõbus ja hea; sellepärast, et lahkelt liigutad oma musti vurrusid; sellepärast, et kõnnid tänaval, laulad ja mängid banduurat ja et sind on armas kuulata.” „Oo, mu armas tüdruk!” hüüatas poiss teda suudeldes ja tugevamini oma rinnale tõmmates. „Pea kinni, aitab Levko! Ütle enne, kas oled oma isaga kõnelnud?” „Mis?” ütles poiss otsekui unest ärgates. „Et mina tahan naist võtta ja sina mulle mehele minna, sellest olen kõnelnud.” Kuid kuidagi lootusetult kurvalt kõlas ta suus see sõna: „kõnelnud”. „Noh, ja mis?” „Mis ma temaga teen? Oma hariliku kombe järgi teeskleb vana känd kurti: mitte midagi ei kuule, ja veel pahandab, nagu hulguksin ma ei tea kus ja vallataksin poistega tänaval. Kuid ära kurvasta, Halju! Kasaka sõna sulle, et murran ta kanguse.” „Jah, sul polegi muud tarvis, kui öelda oma sõna, ja kõik läheb nii, nagu sina tahad. Ma tean seda omast käest: mõnikord ma ei kuulakski sind, aga sina ütled oma sõna – ja tahtmatult teen seda, mis sina soovid. Vaata, vaata!” jätkas ta, toetades pead poisi õlale ja tõstes silmi üles sinna, kus sinetas piiritu soe Ukraina taevas, mis alläärest oli varjatud nende ees seisvate kirsipuude käharate okstega. „Vaata, kuidas seal kaugel on hakanud paistma tähekesed: üks, teine, kolmas, neljas, viies… Eks ole, need on jumala inglid, kes on avanud oma valgete majakeste aknad ja vaatavad meie peale? On ju nii, Levko? Nemad ju vaatavad maha meie maa peale? Mis oleks, kui inimestel oleksid tiivad nagu lindudel, et lennata sinna – kõrgele, kõrgele… Oh, kole! Ükski tamm ei ulatu taevani. Aga räägitakse, et on kuskil kaugel maal niisugune puu, mille latv kohab taevastes ja jumal tuleb seda puud mööda alla maa peale ülestõusmispühade ööl.” „Ei, Halju; jumalal on pikk redel taevast kuni alla maani. Ülestõusmispühade eel seavad pühad peainglid selle püsti; ja niipea kui jumal astub esimesele astmele, kõik kurjad vaimud lendavad uperkuuti ja hunnikus põrgusse ja sellepärast Kristuse pühal ei leidu maa peal ühtegi kurja vaimu.” „Kui vaikselt kiigub vesi, nagu lapsuke hällis!” jätkas Hanna, osutades tiigile, mida ümbritses sünge vahtramets ja mille ääres nutsid pajud, mis kastsid temasse oma oksi. Nagu jõuetu rauk hoidis ta oma külmas embuses kauget tumedat taevast, külvates jäiste suudlustega üle tuliseid tähti, mis tuhmilt virvendasid soojas ööõhus, otsekui aimates öö hiilgava kuninga peatset ilmumist. Metsa ääres mäe otsas tukkus vana, suletud luukidega puumaja; sammal ja metsikult kasvav rohi katsid ta katust; käharad õunapuud ta akende all olid tihnikuks kasvanud; mets, haarates teda oma varju, heitis talle metsikut süngust; pähklisalu lebas ta jalamil ja laskus alla tiigi poole. „Ma mäletan nagu läbi une,” ütles Hanna poisilt silmi pööramata, „ammu, ammu, kui olin veel väike ja elasin alles ema juures, siis räägiti sellest majast midagi kohutavat. Levko, sa ju tead; jutusta!” „Jumal temaga, mu kaunike! Vähe, mis räägivad vanad eided ja rumal rahvas. Sa ainult erutuksid, hakkaksid kartma ega jääks rahulikult magama.” „Jutusta, jutusta, armas mustakulmuline poiss!” kõneles Hanna, surudes oma nägu ta põse vastu ja tema ümbert kinni võttes. „Ei, sa nähtavasti ei armasta mind; sul on teine tüdruk. Ma ei hakka kartma; ma magan öösel rahulikult. Nüüd ma just magama ei jäägi, kui sa ei jutusta. Hakkan end piinama ja mõtlema… jutusta, Levko!” „Nähtavasti kõnelevad inimesed tõtt, et tüdrukuis istub kurat, kes kihutab neid uudishimutsema. Kuula siis. Ammu, ammu, mu südameke, elas selles majas sotnik. Sotnikul oli tütar, ilus panitar, valge nagu lumi, nagu sinu näoke. Sotniku naine oli juba ammu surnud; sotnik otsustas uue naise võtta. „Kas hellitad mind edasi endiselt, isake, kui teise naise võtad?” – „Hellitan, mu tütreke; veel kõvemini surun sind oma südame ligi! Hellitan, mu tütreke; veel säravamaid kõrvarõngaid ja kaelakeesid kingin sulle!” Tõi sotnik noore naise oma uude majja. Ilus oli naine, aga nii kohutava pilgu heitis oma võõrastütrele, et too karjahtas teda nähes, ja kui ühegi sõna oleks karm võõrasema päeva jooksul lausunud. Saabus öö: sotnik noore naisega läks oma magamiskambrisse; ka valge panitar sulges enda oma toakesse. Kurb hakkas tal. Vaatab: hirmus kass hiilib talle lähedale; ta karv põleb ja raudsed küüned krabisevad põrandal. Hirmuga hüppas ta üles pingile: kass temale järele. Hüppas ahjule: kass sinnagi, ja järsku hüppas talle kaela ja hakkas teda kägistama. Kisendades kiskus ta kassi endast eemale ja viskas põrandale; jällegi hiilib lähemale too kohutav kass. Meelehaigus tuli talle peale. Seinal rippus isa mõõk. Ta haaras mõõga ja virutas vastu põrandat – raudsete küüntega käpp lendas eemale ja kass kadus kiunudes pimedasse nurka. Kogu päeva jooksul ei tulnud noor naine oma toast välja; kolmandal päeval tuli kinniseotud käega. Vaene panitar sai aru, et ta võõrasema on nõid ja et tema oli tal käe ära raiunud. Neljandal päeval käskis sotnik oma tütart hakata vett kandma, põrandaid pühkima, nagu lihtsat talueite, ja keelas end näidata isandarahva ruumides. Raske oli vaesekesel; aga midagi polnud parata: ta hakkas täitma isa käske. Viiendal päeval kihutas sotnik oma tütre palja jalu majast välja ega andnud isegi tükki leiba teele kaasa. Siis alles hakkas panitar nutma ja kattis kätega oma valge näo: „Hukkasid, isake, oma lihase tütre! Hukatusse saatis nõid su patuse hinge! Andku sulle jumal andeks; mind õnnetut ta nähtavasti ei luba enam maailmas elada!..” Ja vaata, kas näed…” Levko pöördus Hanna poole, osutades sõrmega majale. „Vaata siia: näed sa, majast eemal on kõige kõrgem kallas! Sellelt kaldalt hüppas panitar vette ja sest ajast saadik teda pole enam maailmas…” „Aga nõid?” küsis Hanna kartlikult ja pööras oma pisarais silmad poisile. „Nõid? Vanaeided on välja mõelnud, et sellest ajast peale kõik uppunud on hakanud kuuvalgeil öil pani aeda käima, endid kuupaistel soojendama; ja et sotniku tütrest sai nende ülemus. Ühel ööl nägi ta oma võõrasema tiigi kaldal, sööstis talle kallale ja tiris ta kisaga vette. Kuid nõid leidis ka siin abi: muutus vee all uppunuks ja pääses sel kombel rohelisest pilliroost piitsa alt, millega uppunud teda peksa tahtsid. Usu nüüd eitesid! Jutustatakse veel, et panitar kogub igal ööl kõik uppunud kokku ja vaatab igaühele üksikult näkku, püüdes ära tunda, kes neist on nõid; kuid siiamaale pole suutnud ära tunda. Ja kui satub talle kätte mõni inimene, siis sunnib otsekohe tedagi arvama, või muidu ähvardab vette uputada. Nõndaviisi, mu Halju, jutustavad sellest vanad inimesed!.. Praegune pan tahab ehitada sellesse paika viinakööki ja saatis just selle jaoks siia viinapruuli… Kuid ma kuulen kõnelemist. Need on meie omad, kes tulevad laulmast. Jumalaga, Halju! Maga rahulikult; ja ära mõtle neist eitede väljamõeldistest!” Öelnud selle, embas teda kõvemini, suudles ja lahkus. „Jumalaga, Levko!” ütles Hanna, puurides mõtlikult pilku pimedasse metsa. Hiiglasuur tulekarva kuu hakkas sel ajal majesteetlikult maast tõusma. Pool temast oli veel maa all; aga juba täitus kogu maailm mingi piduliku valgusega. Tiik lõi sätendama. Puude varjud hakkasid selgesti eralduma tumedal rohelusel. „Jumalaga, Hanna!” kostsid ta selja taga sõnad, saadetud suudlusest. „Kas sa tulid tagasi?” ütles ta taha vaadates; kuid nähes enda ees tundmatut poissi pöördus ta kõrvale. „Jumalaga, Hanna!” kostis uuesti ja uuesti suudles keegi teda põsele. „Kes selle teise veel siia pidi tooma!” sõnas Hanna südametäiega. „Jumalaga, armas Hanna!” – „Veel kolmas kah!” – „Jumalaga, jumalaga! Hanna!” ja suudlusi puistati talle igast küljest. „Neid on ju siin terve trobikond!” kisendas Hanna end poistejõugust välja rabeldes, kes üksteise võidu püüdsid tema ümbert kinni võtta. „Kuidas neid ära ei tüüta vahetpidamata suudelda! Varsti, jumala eest, pole võimalik end tänaval näidata!” Nende sõnade järel uks paukus kinni ja oli ainult kuulda, kuidas raudne riiv raginal ette lükati. II. KÜLAVANEM Kas te tunnete Ukraina ööd? Oo, te ei tunne Ukraina ööd! Vaadake teda: keset taevast vaatab kuu. Mõõtmatu taevavõlv on suurdunud, on avardunud veel mõõtmatumaks. Ta leegitseb ja hingab. Maa on üleni hõbedases valguses; ja imeline õhk on ühtaegu jahedalt sume ja täis hurma ja kannab tervet ookeani häid lõhnu. Jumalik öö! Hurmav öö! Liikumatult, hingestatult seisavad metsad täis pimedust ja heidavad endist hiiglavarju. Tasased ja rahulikud on need tiigid; nende vete külmus ja pimedus on süngelt suletud aedade tumeroheliste seinte vahele. Toomingate ja murelite neitsilikud tihnikud sirutavad aralt oma juuri allikakülmusse ja ainult harva sädistavad oma lehtedega, otsekui vihastades ja pahandades, kui kaunis tuulispea – öine tuul – välkkiirelt juurde hiilides neid suudleb. Kogu maastik magab. Aga ülal kõik hingab, kõik on imeline, on pidulik. Hinges on aga ühtaegu avar ja imeline ja hõbedaste nägemuste parved kerkivad harmooniliselt ta sügavusest. Jumalik öö! Hurmav öö! Ja järsku kõik elustus: metsad, tiigid ja stepid. Langeb alla ukraina ööbiku majesteetlik helitorm ja tundub, nagu jääks kuugi keset taevast teda kuulatama… Nagu võlutuna uinub kõrgendikul küla. Veel valgemini, veel ilusamini hiilgavad kuuvalgel majade kogud; veel pimestavamalt eralduvad pimedusest nende madalad seinad. Laulud on lakanud. Kõik on vait. Jumalakartlikud inimesed juba magavad. Mõnes üksikus paigas on näha valgust kitsukestes akendes. Mõne üksiku maja läve ees sööb hilinenud pere oma lihtsat õhtulist. * „Hopakki ei tantsita ju nii! Seda ma vaatan, et ei lähe ega lähe. Mida see vader siis jutustab?.. Aga nüüd: hopp-tralla! hopp-tralla! hopp, hopp, hopp!” Nõnda kõneles veidi tujus olev keskealine talumees tänaval iseendaga tantsides. „Jumala eest, nii ei tantsita hopakki! Milleks ma peaksin valetama! Jumala eest, mitte nõnda. Noh, nüüd: hopp-tralla! hopp-tralla! hopp, hopp, hopp!” „Kas pole nüüd mees hulluks läinud! Oleks veel, et oleks mõni poisike, nüüd aga vana kult, lastele naeruks, tantsib öösel tänaval!” hüüatas elatanud naisterahvas, kes möödus, kandes sületäit õlgi. „Katsu, et koju saad! Ammu on aeg magada!” Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/nikolay-gogol/maioo-ehk-uppunu/?lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.