Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Surnud hinged Nikolai Gogol Romaani peategelane Pavel Nikolajevitš Tšitšikov on ettevõtlik tegelane, kes liigub stagneerunud mõisnike ja ametnike seas. Paindlik ja pugejalik mees unistab samuti varandusest ja soojast kohast. Pettuste tõttu riigiteenistusest tagandatud õnnekütil on omapärane rikastumisplaan. Ta reisib mööda Venemaad ja ostab mõisnikelt «surnud hingi» – talupoegi, kes on juba elust lahkunud, kuid ei ole veel ametlikult revisjonilehelt maha kantud. Gogoli “Surnud hinged” on pöördepunktiks vene kirjandusloos; ta järelmõju on tohutu suur, aga Gogoli mõju ulatub ka maailmakirjandusse ning kestab tänapäevani. “Surnud hinged” pani aluse vene ühiskondlikule romaanile, s.o. sellisele proosa suurvormile, mis ei piirdu huvitavate seikluste või sentimentaalsete episoodide ümberjutustamisega, vaid kus materjal teenib inimelu ja ühiskondliku probleemi kunstikasvatuslikku kujundamist. /Valmar Adams/ 24. veebruaril 1852 põletas kirjanik «Surnud hingede» teise osa märkmed, heitis voodisse, keeldus söömast ning suri üheksa päeva hiljem valudes. Esimene peatükk N. kubermangulinna võõrastemaja väravast sõitis sisse üsna kena väheldane vedrudega kaless millega sõidavad harilikult poissmehed: eru-alampolkovnikud, – staabikaptenid ja mõisnikud, kel on umbes sada hinge talupoegi – ühesõnaga kõik need, keda nimetatakse keskmist sorti härrasteks. Kalessis istus isand, mitte just iludus, aga mitte ka inetu välimusega, mitte liiga tüse ega ka liiga kõhn; ei saa öelda, et vana, aga mitte ka seda, et liiga noor. Tema sissesõit ei tekitanud linnas vähimatki kõmu ja sellega ei käinud kaasas midagi erakordset; ainult kaks vene talumeest, kes seisid võõrastemaja vastas kõrtsi ukse ees, tegid mõnesuguseid märkusi, mis käisid muide rohkem sõiduki kui selles istuja kohta. «Ennäe,» ütles üks teisele, «mihuke ratas! Mis sa arvad, kas see ratas, kui tarvis peaks minema, sõidab Moskvasse välja või ei sõida?» – «Sõidab,» vastas teine. – «Aga Kaasani, arvan ma, küll ei sõida?» – «Kaasani ei sõida,» vastas teine. Sellega jutt lõppes. Ja veel, kui kaless võõrastemaja ette jõudis, tuli vastu noormees õige kitsastes ning lühikestes valgetes triibulistes puuvillastes pükstes ja moodi taotlevas sabakuues, mille alt paistis manisk, mida hoidis kinni pronkspüstoliga kaunistatud tuula kinnitusnõel. Noormees pöördus ümber, vaatas tõlda, hoidis käega kinni nokkmütsi, mille tuul peaaegu ära pidi viima, ja läks oma teed. Kui tõld õue sõitis, tuli isandale vastu trahteriteener, ehk nagu neid vene trahterites kutsutakse, polovoi, niivõrd elav ja püsimatu, et oli võimatu näha sedagi, mis nägu ta on. Ta jooksis kärmesti välja, salvrätik käes, ise pikk ja pikas demikottonist [demikotton – XIX sajandi algul tarvitusel olnud tihe puuvillane riie, – Tõlk.] saterkuues, mille seljatagune oli peaaegu kuklas, raputas juukseid ja juhtis isanda nobedasti üles, mööda kogu puust ringrõdu, et näidata talle jumalast antud kambrit. See kamber oli teatavat liiki, sest ka võõrastemaja oli teatavat liiki, s.o. just niisugune, nagu võõrastemajad kubermangulinnades tavaliselt, kus läbisõitjad kahe rubla eest ööpäevas saavad vaikse toa prussakatega, kes nagu kuivatatud ploomid igast nurgast välja vahivad, ning alati kummutiga varjatud uksega kõrvaltuppa, kus seab enda sisse naaber, sõnaaher ja rahulik, kuid äärmiselt uudishimulik inimene, kel on kange tahtmine teada saada kõiki üksikasju läbisõitja kohta. Võõrastemaja välisfassaad vastas tema sisemusele: see oli väga pikk kahekorruseline hoone; alumine korrus oli krohvimata jäetud tumepunastest telliskividest, mis olid kurjadest ilmamuutustest veelgi rohkem tumenenud ning juba iseendastki mustavõitu; ülemine korrus oli nagu ikka kollaseks võõbatud; all olid poed rangide, köite ja barankadega. Nurgapealses poes või õigemini selle aknal asus suslamüüja [suslamüüja – siin: veest, meest ja vürtsidest valmistatud sooja joogi müüja. – Tõlk.] punasest vasest samovariga ja niisama punase näoga kui samovar, nii et eemalt oleks võinud arvata, et aknal seisab kaks samovari, kui üks samovar poleks olnud pigimusta habemega. Seni kui saabunud isand oma tuba vaatles, toodi sisse tema kraam: kõigepealt seanahast, veidi kulunud kohver, mis näitas, et ta ei ole esimest korda teel. Kohvri kandsid sisse kutsar Selifan, lühike mehike lambanahkses kasukas, ja toapoiss Petruška, pealtnäha pisut karmi näoga, väga paksude huulte ja ninaga umbes kolmekümneaastane mees laias kantud saterkuues, mis nähtavasti härra seljast pärit oli. Kohvri järel toodi sisse väike maarjakasest väljalõigatud ilustustega punasest puust laadik, saapaliistud ja sinisesse paberisse mähitud praetud kana. Kui kõik see oli sisse tassitud, läks kutsar Selifan talli hobuseid talitama, toapoiss Petruška aga hakkas end sisse seadma väikeses esikus, õige pimedas pugerikus, kuhu ta oli juba jõudnud tuua oma sineli ja ühes sellega mingi omaenda leha, mis käis kaasas ka seejärel sissetoodud, mitmesuguste toapoisiasjadega täidetud kotiga. Selles pugerikus seadis ta seina äärde kitsa kolmejalgse sängi, kattes selle väikese madratsitaolise esemega, mida tal oli õnnestunud võõrastemaja peremehelt välja nuruda ja mis oli magatud kõvaks ning lamedaks nagu pannkook ja oli vist ka niisama rasvane kui pannkook. Seniks kui teenrid õiendasid ja askeldasid, läks isand üldsaali. Missugused on tavaliselt need üldsaalid, teab iga läbisõitja väga hästi: samad õlivärviga ülevõõbatud seinad, ülalt mustunud piibusuitsust ja alt kõiksugu läbisõitjate, veel rohkem aga kohalike kaupmeeste selgadest läikima hõõrutud, sest kaupmehed käisid siin turupäevadel kuue-seitsmekesi oma tuntud paari klaasi teed joomas; seesama tahmunud lagi, seesama suitsunud laelühter suure hulga rippuvate klaastilgutitega, mis hüplesid ja kõlisesid iga kord, kui polovoi mööda kulunud linoleumi jooksis, hõljutades südilt kandmikku, millel oli niisama loendamatu hulk teetasse kui linde mererannal, samad üle terve seina ulatuvad õlimaalid – ühesõnaga, kõik seesama mis igal pool; vahe oli ehk ainult selles, et ühel pildil oli kujutatud nii suurte rindadega nümf, milliseid lugeja ei ole vist küll kunagi näinud. Säärast loodusemängu tuleb muide ette mitmesugustel ajaloolistel piltidel, mis teadmata kunas, kust ja kelle poolt meile Venemaale on toodud, mõnikord isegi meie kõrgete aukandjate, kunstiharrastajate poolt, kes need Itaalias neid küütivate postipoiste nõuandel kokku ostsid. Isand võttis nokkmütsi peast ja harutas kaelast lahti vikerkaarevärvilise villase kaelaräti, niisuguse, nagu neid naisemeestele omaenda käega valmistab abikaasa, varustades meest sobivate juhatustega, kuidas seda kaela siduda, poissmeestele aga – kindlalt ma ei tea öelda, kes neid teeb, jumal seda teab, mina ei ole kunagi selliseid kaelarätte kandnud. Harutanud kaelaräti lahti, käskis isand endale lõunasööki tuua. Seni kui talle ette kanti mitmesuguseid trahterites tavalisi roogasid, nagu: kapsasupp lehttainast pirukaga, mida mitu nädalat just läbisõitjate jaoks hoitakse, aju hernestega, viini vorstid kapsaga, praetud nuumkana, hapukurk ja vältimatu magus lehttainast kook, mis on alati teie käsutuses; seni kui talle kõike seda ette kanti, küll soojendatult, küll lihtsalt külmalt, laskis ta teenril ehk polovoil jutustada kõiksugu loba sellest, kes pidas trahterit varem ja kes peab praegu ja kas see toob palju sisse ja kas nende peremees on ka suur lurjus; mispeale polovoi oma harjunud kombe kohaselt vastas: «Oi, armuline härra, suur suli!» Nagu haritud Euroopas, nii on nüüd ka haritud Venemaal üsna palju auväärseid inimesi, kes ei saa trahteris süüa, ilma et nad kelneriga juttu ei ajaks ja mõnikord tema üle koguni lõbusat nalja ei heidaks. Muide, sissesõitnu ei esitanud ainult tühiseid küsimusi; äärmise täpsusega päris ta, kes on linnas kuberneriks, kes kohtupalati eesistujaks, kes prokuröriks ühesõnaga, ei jätnud vahele ühtki tähtsamat ametnikku; kuid veelgi suurema täpsusega, kui mitte koguni osavõtuga, päris ta kõigi tähtsamate mõisnikkude üle: mitu hinge talupoegi kellelgi on, kui kaugel keegi linnast elab, isegi missugune iseloom tal on ja kui tihti ta linnas käib; ta päris hoolega selle maanurga olukorra üle: kas nende kubermangus ei ole ehk olnud mingeid haigusi – soetõbe, mingeid tapvaid palavikuhaigusi, rõugeid või muud selletaolist; ja kõike nii üksikasjaliselt ja niisuguse täpsusega, et see näitas rohkemat kui paljast uudishimu. Kogu isanda käitumises oli midagi soliidset ja nina nuuskas ta äärmiselt valjusti. Mine tea, kuidas ta seda tegi, aga tema nina kõlas nagu pasun. See pealtnäha päris tühine omadus tõi talle siiski palju austust trahteriteenri silmis, nii et too seda häält kuuldes iga kord juukseid raputas, enese aupaklikumalt sirgu ajas ja pead sügavalt alla kallutades küsis, kas vahest midagi vaja ei ole. Pärast lõunasööki jõi isand tassi kohvi ja istus diivanile, seades endale selja taha padja, mis vene trahterites topitakse elastse lambavilla asemel täis midagi, mis äärmiselt sarnaneb telliste ja munakividega. Siis hakkas ta haigutama ja käskis end oma tuppa viia, kus heitis pikali ja magas kaks tundi. Pärast puhkamist kirjutas ta trahteriteenri palvel paberitükile oma auastme, ees- ja perekonnanime-teatamiseks sinna, kuhu tarvis, s.o. politseisse. Paberilt veeris polovoi trepist alla minnes järgmist: «Kolleegiuminõunik Pavel Ivanovitš Tšitšikov, isiklikes asjus.» Sel ajal kui polovoi ikka veel sedelit veeris, läks Pavel Ivanovitš Tšitšikov ise linna vaatama, millega ta jäi nähtavasti rahule, sest ta leidis, et linn ei jää teistest kubermangulinnadest sugugi maha: kõvasti lõikas silma kollane värv kivimajadel ja tagasihoidlikult mustendas hall puumajadel. Majad olid ühe-, kahe- ja poolteisekorruselised, ikka ja alati esineva ärklikorrusega, mis kubermanguarhitektide arvates on väga ilus. Paiguti näisid need majad äraeksinuina keset väljakuna laia tänavat ja lõputuid plankaedu; paiguti olid nad kobaras koos ning seal oli märgata rohkem liikumist ja elevust. Puutus silma vihmast peaaegu mahapestud silte kringlite ja saabastega, teisal pealemaalitud siniste pükste ja kellegi Varssavi rätsepa allkirjaga; ühes kohas oli nokk- ja vormimütside kauplus sildiga: «Välismaalane Vassili Fjodorov»; teises kohas oli sildile maalitud piljard kahe niisuguses frakis mängijaga, milliseid meil kannavad teatrikülastajad, kes viimases vaatuses lavale lähevad. Mängijad olid kujutatud sihtivate kiide, pisut tagasikäänatud käte ja kõverate jalgadega, mis äsja olid teinud õhus tantsuhüppe. Kõige selle alla oli kirjutatud: «Ja siin on see asutus.» Siin-seal seisid otse tänaval lauad pähklite, seebi ja präänikutega, mis sarnanesid seebiga; teisal oli söökla, mille sildile oli maalitud paks kala ja sellesse torgatud kahvel. Kõige sagedamini aga võis märgata kahe peaga tuhmunud riigikulle, mis nüüd on juba asendatud lakoonilise kirjaga: «Joogimaja». Sillutis oli kõikjal kehvavõitu. Ta heitis pilgu ka linnaparki, mis koosnes kiduratest kehvasti juurdunud puudest, mille all olid väga ilusasti rohelise õlivärviga ülevõõbatud kolmnurgakujulised toed. Muide, ehkki need puukesed ei olnud kõrgemad kui pilliroog, öeldi nende kohta ajalehtedes ilutulestiku kirjeldamisel, et «tänu linnavalitseja hoolitsusele on meie linn saanud endale ehteks pargi, mis koosneb varjurikastest laia võraga puudest, mis palavatel päevadel annavad mõnusat jahedust», ja et seejuures «oli väga liigutav näha, kuidas kodanikkude südamed ülevoolavast tänutundest värisesid ja tänutäheks härra linnaülemale rohkesti pisaraid voolas». Pärinud linnavahilt üksikasjaliselt, kuidas võib lühimat teed kaudu vajaduse korral peakiriku, ametiasutuste ja kuberneri juurde pääseda, läks ta vaatama linna keskelt läbivoolavat jõge, rebis teel maha tulbale löödud müürilehe, et see koju jõudes hoolega läbi lugeda, vaatas teraselt puust kõnniteel mööduvat kena välimusega daami, kelle kannul käis sõjaväelivrees poisike, komps käes, ja heitnud veel kord pilgu kõigele, justkui selleks, et koha asend hästi meelde jääks, läks ta koju ja otseteed oma numbrituppa, kusjuures trahteriteener teda trepil kergelt toetas. Pärast teejoomist istus ta laua äärde, käskis tuua küünla, võttis taskust müürilehe, lähendas selle küünlale ja hakkas lugema, paremat silma veidi vidutades. Muide, tähelepanuväärset oli müürilehes vähe: etendati hr. Kotzebue draamat, kus Rolli mängis hr. Popljovin ja Corat neiu Zjablova; teised tegelased olid veelgi vähem silmapaistvad, kuid siiski luges ta nad kõik läbi, jõudis isegi parteri hinnani ja sai teada, et müürileht on trükitud kubermanguvalitsuse trükikojas; siis pööras ta teise külje, et teada saada, kas ehk sealgi pole midagi, kuid midagi leidmata hõõrus ta silmi, keeras müürilehe korralikult kokku ja pani oma laadikusse, kuhu tal oli harjumuseks koguda kõike, mis ette juhtus. Päev lõpetati vist portsjoni külma vasikaprae, pudeli kihiseva kvassi ja sügava unega, kusjuures ta norskas nii, et seinad värisesid, nagu mõnes kohas suures ja laias Vene riigis öeldakse. Kogu järgmine päev oli pühendatud visiitidele; sissesõitnu läks visiite tegema kõigile linna võimukandjatele. Ta käis lugupidamist avaldamas kubernerile, kes, nagu selgus, polnud, nagu Tšitšikovgi, ei tüse ega kõhn, kandis kaelas Annat, ja räägiti koguni, et ta olevat esitatud tähe saamiseks; muide, ta oli väga heasüdamlik mees ja mõnikord koguni tikkis ise tüllile. Seejärel läks ta viitsekuberneri juurde, käis siis prokuröri juures, kohtupalati eesistuja juures, politseiülema ja monopolirentniku juures, kroonuvabrikute ülema juures kahju, et on pisut raske kõiki selle maailma vägevaid meeles pidada; kuid jätkub sellestki, kui ütleme, et sissesõitnu avaldas visiitide suhtes haruldast agarust: ta käis isegi tervishoiuameti inspektorile ja linnaarhitektile lugupidamist avaldamas. Pärast seda istus ta veel kaua kalessis, kaalutledes, kellele veel visiiti teha, kuid linnas rohkem ametnikke enam ei leidunud. Kõnelustes nende võimumeestega oskas ta väga osavasti igaühele mokkamööda rääkida. Kubernerile vihjas ta kuidagi möödaminnes, et tema kubermangu sõidad sisse otsekui paradiisi, teed on igal pool siledad nagu samet, ja et need valitsused, kes määravad teenistusse tarku ametnikke, väärivad rohket kiitust. Politseiülemale ütles ta midagi väga meelitavat linnavahtide kohta, ning kõneluses viitsekuberneri ja kohtupalati eesistujaga, kes olid alles riiginõunikud, ütles ta eksikombel kaks korda koguni «teie ekstsellents», mis neile väga meeldis. Selle tulemuseks oli, et kuberner kutsus ta veel samaks päevaks enda juurde kodusele peoõhtule, ja ka teised ametnikud omalt poolt kes lõunasöögile, kes bostonipartiile, kes teed jooma. Endast hoidus sissesõitnu – nagu näis – palju kõnelemast, kui aga rääkis, siis mingites üldistes fraasides, märgatava tagasihoidlikkusega, ja tema jutt võttis säärastel kordadel veidi raamatuliku iseloomu: et ta on tähtsusetu ussike sellessinatses maailmas ega ole väärt, et temast palju hoolitaks, et ta on oma eluajal palju häda näinud, on teenistuse alal tõe ja õiguse eest kannatada saanud, et tal on olnud palju vaenlasi, kes oma käe isegi tema elu järele on sirutanud, ja et nüüd lõpuks, igatsedes rahu, otsib ta endale sobivat kohta elamiseks, ning siia linna saabudes pidas ta oma tingimatuks kohuseks selle esimestele aukandjatele lugupidamist avaldada. See on kõik, mis linnas sellest uuest isikust, kes ei jätnud kasutamata juhust end õige pea kuberneri peoõhtul näidata, teada saadi. Selleks peoõhtuks ettevalmistamisele kulus üle kahe tunni, ja siin näitas sissesõitnu tualeti vastu üles niisugust tähelepanelikkust, mille taolist ei näe sugugi mitte igal pool. Pärast lühikest lõunauinakut käskis ta endale pesuvett tuua ja hõõrus seebiga haruldaselt kaua mõlemat põske, punnitades neid seestpoolt keelega: siis võttis ta trahteriteenri õlalt käterätiku ja kuivatas sellega igast küljest oma täidlast nägu, alates kõrvade tagant ja aevastades enne paar korda trahteriteenrile otse näkku. Seejärel pani ta peegli ees maniski kaela, kitkus ära kaks ninast väljaulatuvat karva, ja vahetult pärast seda oligi tal seljas sädelev palukavärvi sabakuub. Olles niiviisi riietunud, vuras ta oma tõllas mööda lõpmata laiu tänavaid, mida kasinalt valgustasid siin-seal vilksatavatest akendest paistvad tulukesed. Muide, kuberneri maja oli valgustatud otsekui balli puhuks; laternatega kalessid, trepi ees kaks sandarmit, taamal eesratsutajate hõiked – ühesõnaga kõik nii, nagu vaja. Saali astudes pidi Tšitšikov viivuks silmad kinni pigistama, sest küünalde, lampide ja daamide kleitide sära oli kohutav. Kõik uppus valgusesse. Mustad sabakuued vilksatasid ja hõljusid siin ja seal üksikult ning kobaras nagu lendlevad kärbsed kuumal juulipäeval valgel säraval rafinaadil, kui vana virtin seda avatud akna all lõhub ja kiiskavateks tükkideks jaotab; tema ümber kogunenud lapsed vaatavad hoolega pealt, jälgides uudishimulikult tema karedate, vasarat tõstvate käte liigutusi, kärbeste õhueskadronid aga lendavad kergest tuulest kantuna julgesti sisse nagu täielikud peremehed, ning kasutades vanaeide viletsat nägemist ja tema silmi pimestavat päikest, laskuvad magusatele suhkrutükkidele, küll üksikult, küll tihedas kobaras. Täis söödetud küllusliku suve poolt, mis selletagi igal sammul maiusroogasid pakub, ei tulnud nad sugugi mitte sööma, vaid ainult selleks, et ennast näidata, suhkruhunnikul edasi-tagasi kõndida, tagumisi või esijalgu teineteise vastu hõõruda või nendega ennast tiibade alt sügada või mõlema väljasirutatud esijalaga kukla tagant kratsida, ümber pöörduda ja jälle ära lennata ning uute tüütavate eskadronidena jälle tagasi lennata. Tšitšikov ei jõudnud veel ümbergi vaadata, kui kuberner tal juba käe alt kinni haaras ja teda otsekohe kuberneriprouale esitles. Sissesõitnud külaline ei teinud siingi endale häbi: ta ütles mingi komplimendi, väga kohase keskmistes aastates mehele, kel pole ei liiga kõrge ega ka mitte liiga madal auaste. Kui moodustunud tantsijatepaarid kõik pealtvaatajad seina äärde surusid, silmitses ta neid, käed seljal, paar minutit väga tähelepanelikult. Paljud daamid olid riietatud hästi ja moe järgi, teistel oli seljas, mis jumal siia kubermangulinna oli saatnud. Mehed olid siin nagu kõikjal mujalgi kaht ühed kõhnukesed, kes aina keerlesid daamide ümber; mõned neist olid säärased, et neid oli raske eraldada Peterburi omadest: neil olid niisama hoolikalt, läbimõeldult ja maitsekalt soetud põskhabemed või lihtsalt kenad, üpris puhtaks raseeritud näoovaalid, nad võtsid niisama hooletult daamide juures istet, rääkisid niisamuti prantsuse keelt ja lõbustasid daame samuti kui Peterburiski. Teise liigi mehi moodustasid paksud või samasugused kui Tšitšikov, s.o. mitte just liiga tüsedad, aga mitte ka kõhnad. Need vastuoksa kõõritasid daamide poole ja taganesid nende eest ning vahtisid aina ringi, kas kuberneri teener ehk kuhugi rohelist lauda visti jaoks ei ole seadnud. Näod olid neil täidlased ja ümmargused, mõnedel olid koguni soolatüükad, mõni oli ka pisut rõugearmiline, juukseid ei kandnud nad peas ei uhke lakana, edevates lokkides ega ka «kurat-mind-võtku» – maneeril, nagu ütlevad prantslased; juuksed olid neil kas lühikeseks pöetud või siledaks lakutud, näojooned aga rohkem ümarad ja tugevad. Need olid linna auväärsed ametnikud. Paraku oskavad paksud oma asju siin maailmas paremini korraldada kui kõhnukesed. Kõhnukesed teenivad rohkem käsundusametnikena või seisavad ainult nimekirjas ja jõlguvad sinna-tänna; nende olemasolu on kuidagi liiga kerge, õhuline ja täiesti ebakindel. Paksud aga ei asu kunagi kahtlastele, vaid ikka kindlatele kohtadele, ja kui juba kuhugi istuvad, siis istuvad kindlalt ning tugevasti, nii et ennem praksub ja kooldub koht nende all, aga nemad juba ei lenda. Välist hiilgust nad ei armasta; sabakuub nende seljas ei ole nii hea lõikega kui kõhnukestel, see-eest aga on neil laegastes jumala õnnistus. Kõhnukesel ei jää kolme aasta pärast ainsatki hinge, kes oleks pantimata; paksul aga, näe, on tasapisi kuhugi linna serva tekkinud naise nimele ostetud maja, siis teise serva teine maja, siis linna lähedale väike küla ja siis kirikukülagi kõigega, mis sinna juurde kuulub. Ja lõpuks, kui juba küllalt on jumalat ja keisrit teenitud ning üldine lugupidamine kätte võidetud, lahkub paks ametist, asub mujale elama ja muutub mõisnikuks, tubliks vene mõisahärraks, külalislahkeks peremeheks, ning elab, ja elab hästi. Pärast teda aga löövad tema kõhnukesed pärijad vene kombe kohaselt tulise kiiruga kogu isa vara jälle läbi. Ei saa salata, et umbes seda laadi mõtisklustega tegeles Tšitšikov, kui ta vaatles seltskonda, ja selle tulemuseks oli, et ta liitus viimaks paksudega, kelle hulgas kohtas peaaegu aina tuttavaid nägusid: õige mustade paksude kulmudega prokuröri, kes pilgutas pisut vasakut silma, nagu oleks ta öelnud: «Läki, vennas, teise tuppa, seal ma ütlen sulle midagi!», aga muidu oli tõsine ja sõnaaher inimene; postiülemat, lühikest kasvu meest, aga teravmeelset naljahammast ja filosoofi; kohtupalati eesistujat, väga arukat ja lahket isandat; kõik nad tervitasid teda nagu- vana tuttavat, mispeale Tšitšikov kummardas, pisut küljetsi küll, aga muidu üsna meeldivalt. Siinsamas tutvus ta õige aupakliku ning ladusa olekuga mõisniku Maniloviga ja pealtnäha veidi kohmaka Sobakevitšiga, kes kohe esimesel korral talle jala peale astus ja lausus: «Palun vabandust.» Otsekohe pisteti talle pihku vistikaart, mille ta samasuguse viisaka kummardusega vastu võttis. Nad istusid rohelise laua äärde ega tõusnud enam enne õhtusööki. Igasugune jutuajamine vaikis täielikult, nagu alati juhtub, kui viimaks ometi asjaliku tegevuse juurde asutakse. Olgugi et postiülem oli muidu väga jutukas, aga temagi, kui oli kaardid kätte võtnud, manas oma näole kohe mõtleva ilme, kattis ülemise huule alumisega ja säilitas sellise oleku kogu mängu kestel. Pilti välja käies lõi ta kõvasti vastu lauda ja ütles, kui see oli emand: «Tule turule, va papimoor!», kui aga kuningas: «Karga välja, Tambovi mats!» Eesistuja aga kordas aina: «Põrutan talle vastu vuntsi! Põrutan talle vastu vuntsi!» Mõnikord kostsid kaartide lauale löömisel yäljendid: «Noh, tulgu mis tuleb, kui pole muud käia, siis käime ruutut!» Või lihtsalt hüüded: «Ärtu! Ärtu kunn! Poti mammi!» või: «Rist ja viletsus! Kuus ja tuus! Potid ja pannid!» ja koguni lihtsalt: «Padakas!» – nimetused, millega nad oma seltskonnas mastid ümber olid ristinud. Pärast mängu lõppu vaieldi, nagu on kombeks, üsna kõvasti. Ka meie sissesõitnud külaline vaidles, aga kuidagi äärmiselt osavasti, nii et kõik nägid, et ta küll vaidleb, aga vaidleb meeldivalt. Kunagi ei öelnud ta: «Teie käisite välja!», vaid: «Teie suvatsesite välja käia,» «Mul oli au tappa teie kahte» ja muud selletaolist. Et oma vastaseid milleski veel rohkem lepitada, pakkus ta iga kord neile kõigile nuusktubakat oma hõbedasest emailitud tubakatoosist, mille põhjas märgati kaht kannikest, mis olid pandud sinna lõhnaks. Sissesõitnu tähelepanu köitsid eriti mõisnikud Manilov ja Sobakevitš, kellest oli eespool juttu. Ta päris kohe nende üle teateid, kutsudes eesistuja ja postiülema siinsamas pisut kõrvale. Mõningad küsimused, mis ta esitas, ei näidanud mitte ainult külalise uudishimu, vaid ka põhjalikkust, sest kõigepealt päris ta, kui palju on kummalgi neist talupoegi ja missuguses seisukorras on nende mõisad, ning alles siis küsis, mis on nende ees- ja isanimi. Lühikese ajaga jõudis ta nad täielikult ära võluda. Mõisnik Manilov, hoopiski mitte veel elatanud mees, kel olid suhkurmagusad silmad, mida ta pilutas iga kord, kui naeris, kiindus temasse otse meeletult. Ta surus väga kaua tema kätt ja palus tungivalt austada teda külaskäiguga tema mõisa, kuhu tema sõnade jä.rgi pidi linnaväravast ainult viisteist versta olema, mispeale Tšitšikov üpris viisaka peakummarduse ja siira käepigistusega vastas, et ta ei ole mitte üksnes suure heameelega valmis seda tegema, vaid peab seda koguni oma pühaks kohuseks. Ka Sobakevitš lausus pisut lakooniliselt: «Palun ka minu poole,» kraapsates jalaga, mille otsas oli nii hiiglaslike mõõtmetega saabas, et vaevalt võib kusagilt leida sellele vastavat jalga, eriti veel praegusel ajal, kus Venemaalgi vägilased välja hakkavad surema. Järgmisel päeval sõitis Tšitšikov lõunale ja õhtuks politseiülema juurde, kus kell kolm pärast lõunat istuti vistilauda ja mängiti kella kaheni öösel. Seal tutvus ta muuseas mõisnik Nozdrjoviga, umbes kolmekümneaastase kräbeda selliga, kes teda juba kolme-nelja sõna järel sinatama hakkas. Ka politseiülema ja prokuröriga oli Nozdrjov sina peal ja kohtles neid sõbramehelikult; aga kui istuti kõrget mängu mängima, vaatasid politseiülem ja prokurör tema tihid äärmiselt tähelepanelikult läbi ja jälgisid peaaegu iga kaarti, mille ta välja käis. Järgmisel päeval veetis Tšitšikov õhtu kohtupalati eesistuja juures, kes oma külalised – nende hulgas ka kaks mingisugust daami – veidi võidunud hommikukuues vastu võttis. Pärast seda oli ta õhtusöögil viitsekuberneri juures, suurel lõunasöögil monopolirentniku juures ja väikesel lõunasöögil prokuröri juures, mis muide oli suure vääriline; pärast jumalateenistust linnapea poolt antud pruukostil, mis samuti oli lõuna vääriline. Ühesõnaga, tunniks ajakski ei pruukinud tal koju jääda ja võõrastemajja sõitis ta ainult magama. Sissesõitnu oskas kõiges kuidagi kohaneda ja näitas end vilunud seltskonnainimesena. Ükskõik millest ka juttu oli, ikka oskas ta sõnakese sekka öelda: kui oli jutt hobusekasvatusest, rääkis ta ka hobusekasvatusest; kui kõneldi headest koertest, tegi ta siingi väga asjalikke märkusi; kui vahetati mõtteid kroonupalati poolt toimetatud juurdluse kohta, näitas ta, et kohturiukadki ei ole talle tundmata; kui käis arutlus piljardimängust, ei lasknud ta ka piljardimängus märgist mööda; kui räägiti voorusest, kõneles ta ka voorusest väga hästi, kusjuures tal olid isegi pisarad silmas; või hõõgveini keetmisest, ka hõõgveini keetmises oli ta asjatundja; või tolliülematest ja – ametnikkudest – ka neist rääkis ta nõnda, nagu oleks ta ise olnud niihästi tolliametnik kui ka tolliülem. Kuid oli tähelepanuväärne, et ta oskas kõiges selles säilitada mingit mõõdukust, oskas hästi käituda. Ta ei rääkinud ei valjusti ega tasa, vaid just nii, nagu peab rääkima. ühesõnaga, kust küljest sa ka ei vaata, oli igapidi väga korralik mees. Kõigil ametnikel oli uue isiku saabumise üle hea meel. Kuberner ütles tema kohta, et ta on usaldusväärne inimene; prokurör, et ta on asjalik inimene; sandarmipolkovnik rääkis, et ta on haritud inimene; kohtupalati eesistuja, et ta on tark ja auväärne inimene; politseiülem, et ta on auväärne ja armastusväärne inimene; politseiülema naine, et ta on väga armastusväärne ja seltskondlik inimene. Isegi Sobakevitš, kes harva kellegi kohta head sõna lausus, ütles oma kuivetanud naisele, kui oli üsna hilja linnast koju jõudnud, enese juba täiesti riidest lahti võtnud ja tema kõrvale voodisse heitnud: «Tead, kullake, ma olin kuberneri juures õhtusel koosviibimisel, lõunatasin politseiülema juures ja sain tuttavaks kolleegiuminõunik Pavel Ivanovitš Tšitšikoviga: väga meeldiv inimene!» Mispeale abikaasa vastas: «Hm!» ja tõukas teda jalaga. Niisugune külalisele üpris meelitav arvamus kujunes tema kohta linnas, ja see püsis seni, kuni üks külalise veider omadus ja ettevõtmine ehk passaaž, nagu provintsis öeldakse, millest lugeja peagi teada saab, peaaegu kogu linna täielikku nõutusse viis. Teine peatükk Juba üle nädala oli sissesõitnud isand linnas elanud, käies õhtustel koosviibimistel ja lõunasöökidel ning veetes niiviisi, nagu öeldakse, väga meeldivalt aega. Viimaks otsustas ta hakata visiite tegema ka väljaspool linna ning külastada mõisnikke Manilovit ja Sobakevitšit, kellele ta oli sõna andnud. Võib-olla tõukas teda sellele teine, olulisem põhjus, tõsisem, südamelähedasem asi… Kuid kõigest sellest saab lugeja teada järk-järgult ja omal ajal, kui tal ainult jätkub kannatust läbi lugeda siin esitatav vägagi pikk jutustus, mis sedamööda, kuidas ta läheneb asja kroonivale lõpule, tõotab kujuneda laiahaardelisemaks ja avaramaks. Kutsar Selifanile oli antud käsk hommikul vara hobused tuttava kalessi ette rakendada; Petruškal oli kästud koju jääda ning toa ja kohvri järele vaadata. Lugejal ei oleks ülearune pisut tutvuda ka nende meie kangelase kahe pärisorjast teenriga. Ehkki nad muidugi mõista ei ole just väga silmapaistvad tegelased ja kuuluvad seesuguste hulka, keda nimetatakse teise- või koguni kolmandajärgulisteks, ehkki selle poeemi peamised käigud ja vedrud ei ole mitte nende külge kinnitatud ja vahest ainult siin-seal riivavad neid ja jäävad neisse kergelt kinni – kuid autor armastab kõiges äärmiselt põhjalik olla ja sellest hoolimata, et ta ise on vene inimene, tahab ta sellest küljest olla täpne nagu sakslane. See ei võta muide palju aega ega ruumi, sest ei ole vaja palju juurde lisada sellele, mida lugeja juba teab, s.o. et Petruška kandis pisut laia, härra seljast pärit pruuni saterkuube ning et tal olid, nagu tema seisusest inimestel tavaliselt, jäme nina ja paksud huuled. Iseloomult oli ta rohkem sõnakehv kui jutukas; tal oli koguni õilis tung hariduse, s.o. raamatute lugemise järele, mille sisu pärast ta ei teinud endale mingit muret: tal oli täiesti ükskõik, kas see oli armunud kangelase seiklus, lihtsalt aabits või palveraamat – ta luges kõike ühesuguse tähelepanuga; oleks talle nina alla pandud keemia, poleks ta sellestki ära öelnud. Talle ei meeldinud mitte see, millest ta luges, vaid rohkem lugemine ise või õigemini just lugemise protsess, et näe ometi, tähtedest tuleb alati välja mingi sõna, mis mõnikord pagan teab mida tähendabki. See lugemine toimus enamasti esikus, lamavas asendis, sängis ja aluskotil, mis sellise asjaolu tõttu oli muutunud kõvaks ja õhukeseks nagu pannkook. Peale lugemiskire oli tal veel kaks harjumust, mis moodustasid kaks teist temale iseloomulikku joont: magada riidest lahti võtmata, nii nagu ta oli, samas saterkuues, ja alati kaasas kanda mingit erilist hõngu, omaenda lõhna, mis meenutas veidi elutuba, nii et tal pruukis vaid paigutada kuhugi oma voodi, kas või elamiseks seni kasutamata tuppa, ning tassida sinna oma sinel ja asjad, ja kohe tundus, nagu oleksid selles toas juba kümmekond aastat elanud inimesed. Tšitšikov, kes oli õige tundlik ja mõningail juhtudel koguni ülearu nõudlik inimene, kortsutas hommikul endale õhku värskesse ninna tõmmates ainult kulmu ja raputas pead, lausudes seejuures: «Sina, vennas, kurat sind teab, higistad või? Läheksid ometi saunagi.» Petruška ei vastanud selle peale midagi ja püüdis kohe mingi töö kallale asuda: kas astus riideharjaga härra rippuva sabakuue juurde või lihtsalt kohendas midagi. Mida ta sel ajal mõtles, kui ta vaikis – võib-olla lausus endamisi: «Oled aga sina mul kena mees küll, ei tüdine sada korda üht ja sedasama kordamast,» – jumal seda teab, raske on arvata, mida mõtleb pärisorjast teener sel ajal, kui härra talle õpetust jagab. Niisiis ongi kõik, mida esihakatuseks võib öelda Petruškast. Kutsar Selifan oli hoopis teistsugune mees… Kuid autoril on üsna piinlik lugejaid nii kaua alama klassi inimeste juures kinni pidada, teades juba kogemuste põhjal, kui vastumeelselt nad alamate seisustega tutvust teevad. Säärane on juba vene inimene: kange tahtmine tuttavaks saada sellega, kes on temast kas või ühegi auastme võrra kõrgemal, ja teretutvust krahvi või vürstiga peab ta kõigist tihedatest sõprussuhetest paremaks. Autor kardab isegi oma kangelase pärast, kes on ainult kolleegiuminõunik. Õuenõunikud vahest veel tutvuvad temaga, kuid need, kes juba kindrali kraadideni välja on jõudnud, need – jumal seda teab – heidavad talle võib-olla koguni ühe neist põlglikest pilkudest, mida inimene uhkelt heidab kõigele, mis roomab tema jalgade ees, või – mis veelgi halvem – lähevad temast mööda autorisse hävitavalt mõjuva tähelepanematusega. Aga nii kurvastav kui ongi nii üks kui teine, on siiski vaja kangelase juurde tagasi pöörduda. Niisiis, andnud juba õhtul tarvilikud käsud, ärganud hommikul väga vara, pesnud silmi, hõõrunud end pealaest jalatallani märja käsnaga, mida tehti ainult pühapäeviti – ja sel päeval juhtuski pühapäev olema – , ajanud habeme nii hoolikalt ära, et põsed sileduse ja läike poolest tõeliseks atlassiks muutusid, ning tõmmanud selga sädeleva palukavärvi sabakuue ja siis karusnahkse kasuka, läks ta trepist alla, kusjuures trahteriteener teda kord ühelt, kord teiselt poolt käe alt toetas, ja istus kalessi. Mürinal sõitis kaless võõrastemaja väravast tänavale. Möödaminev popp võttis kübara peast ja mõned määrdunud särkidega poisiklutid sirutasid käe välja, öeldes: «Härra, anna vaeselelapsele!» Märgates, et ühel neist on kange himu tagapukki ronida, äigas kutsar talle piitsaga, ja kaless veeres kividel hüpeldes edasi. Päris rõõmuga silmati eemal triibulist tõkkepuud, mis teatas, et sillutisel, nagu igal muulgi piinal, on varsti lõpp; ja löönud pea veel mitu korda üsna kõvasti vastu sõiduki kummi, kihutas Tšitšikov viimaks mööda pehmet maad. Vaevalt oli linn selja taha jäänud, kui mõlemal pool teed, nagu meil ikka, algas juba metsikus ja korratus: mättad, kuusik, noorte mändide madal hõre võsa, vanade mändide põlenud tüved, metsik kanarbik ja muu säärane rämps. Tuli vastu otsekui nööri järgi ritta seatud majadega külasid, mis ehituselt sarnanesid vanade riita laotud puudega ja olid kaetud hallide katustega, mille räästaaluseid ehtisid puust nikerdatud ilustused nagu rippuvad mustritega väljaõmmeldud käterätikud. Väravate ees pinkidel istusid mõned talumehed, lambanahksed kasukad seljas, ja vahtisid ammuli sui nagu ikka. ülemistest akendest vahtisid paksu näo ja mähitud rindadega külanaised; alumistest jõllitas vasikas või oli oma kissis silmadega pea välja pistnud siga. Ühesõnaga, tuttavad pildid. Viieteistkümnendast verstapostist mööda jõudes meenus Tšitšikovile, et siin peab Manilovi sõnade järgi olema tema mõis, kuid ka kuueteistkümnes verstapost lendas mööda, aga mõisat ei olnud ikka veel näha, ja kui neile kahte talumeest vastu poleks tulnud, siis vaevalt nad õigele otsale oleksid saanudki. Küsimuse peale, kas Zamanilovka mõis on kaugel, võtsid talumehed mütsi peast, ning üks neist, kes oli arukam ja kandis panthabet, vastas: «Võib-olla ehk Manilovka, aga mitte Zamanilovka?» «Nojah, Manilovka.» «Manilovka! Kui sõidad veel ühe versta, siis ongi, see tähendab, siis keerad õkva paremat kätt.» «Paremat kätt?» küsis kutsar. «Paremat neh,» kostis talumees. «See tee lähebki siis Manilovkasse; aga mingisugust Zamanilovkat ei ole. Sedasi teda ikka kutsutakse, tähendab, tema nimi on Manilovka, aga Zamanilovkat siin kandis ülepea ei ole. Seal päris mäe otsas näed sa kahekordset kivimaja – see on häärber ja seal, tähendab, elabki härra ise. Seal ta siis ongi, see Manilovka, aga mingisugust Zamanilovkat siin kandis ülepea ei ole ega ole olnud.» Sõideti otsima Manilovkat. Sõitnud kaks versta, jõuti sinna, kust külavahetee kõrvale keeras, kuid juba olid nad kaks, kolm, küllap oma neligi versta seda mööda maha sõitnud, aga kahekorruselist kivimaja polnud ikka veel näha. Nüüd meenus Tšitšikovile, et kui sõber sind enda juurde maale viieteistkümne versta taha külla kutsub, siis tähendab see seda, et sinna on kindlasti oma kolmkümmend versta. Manilovka mõis võis oma asukohaga ainult väheseid ahvatleda. Härrastemaja asetses üksikuna lahtisel kohal, s.o. kõrgendikul, mis oli avatud kõigile tuultele, millel ainult pähe tuleb puhuma hakata; mäenõlvakut, millel ta seisis, kattis niidetud muru. Sinna oli inglise stiilis laiali pillatud kaks-kolm klumpi sireli- ja kollase akaatsia põõsastega; viis-kuus kaske tõstis väikeste salkadena siin-seal oma tillukeste lehtedega kiduraid latvu taeva poole. Kahe kase alt paistis aiamajake lameda rohelise kupli, helesiniste puust sammaste ja kirjaga «Üksinduses mõtisklemise tempel»; allpool oli rohelusega kaetud tiik, mis muide on üsna tavaline nähtus vene mõisnike inglise stiilis aedades. Selle kõrgendiku jalamil ja osalt otse nõlvalgi mustendasid risti-rästi hallikad palkidest tared, mida meie kangelane teadmata mis põhjusel otsekohe lugema hakkas ja üle kahesaja sai; mitte kusagil nende vahel kasvavat puukest või mingit rohelust; kõikjalt vahtisid vastu ainult palgid. Pilti elustasid kaks külanaist, kes, olles oma seelikud maaliliselt üles koorinud ja igast küljest värvli vahele toppinud, sumpasid põlvini tiigis, vedades kahe puust ridva abil enda järel väikest räbaldunud noota, kus oli näha kaks kinnijäänud vähki ja läikis püünisesse sattunud särg; naised olid nähtavasti omavahel tülis ja millegipärast sõimlesid vastastikku. Taamal mustendas mingis igavsinakas värvis männimets. Isegi ilm oli kõigele sellele täiesti vastav: päev ei olnud ei täiesti selge ega ka päris pilves, vaid mingit helehalli värvi, mida tuleb ette ainult garnisonisoldatite, selle muidu rahuliku, aga pühapäeviti osaliselt ebakaine sõjaväe vanadel mundritel. Pildi täienduseks ei puudunud ka kukk, muutliku ilma ettekuulutaja, kes, sellest hoolimata, et ta pea oli teatavate sohielu asjade pärast teiste kukkede nokkadest otse ajudeni puruks taotud, kires väga valjusti ja saputas koguni tiibugi, mis olid paljaks kitkutud nagu vanad roguskitükid. Mõisahoonele lähenedes märkas Tšitšikov välistrepil peremeest ennast, kes seisis seal rohelises kalevist saterkuues, hoides kätt päevavarjuna otsa ees silmade kohal, et lähenevat tõlda paremini seletada. Sedamööda, kuidas kaless trepile lähenes, muutus tema nägu rõõmsamaks ning naeratus ikka laiemaks ja laiemaks. «Pavel Ivanovitš» hüüdis ta viimaks, kui Tšitšikov kalessist välja ronis. «Viimaks ometi tuletasite meidki meelde!» Mõlemad sõbrad suudlesid teineteist väga tugevasti ja Manilov viis oma külalise tuppa. Olgugi et aeg, mille kestel nad läbivad vööruse, esiku ja söögitoa, on pisut lühikesevõitu, katsume siiski, kas jõuame selle kuidagi ära kasutada ja maja peremehe kohta midagi ütelda. Kuid siin peab autor tunnistama, et säärane ettevõte on väga raske. Hoopis kergem on kujutada suurekaliibrilisi karaktereid: seal lihtsalt viska kamaluga värve lõuendile – mustad põlevad silmad, allarippuvad kulmud, kortsudest küntud laup, üle õla visatud must või tulipunane mantel – ja portree ongi valmis; kuid kõigist neist härrastest, keda maailmas on palju, kes on pealtnäha omavahel väga sarnased, aga kelles ometi, kui vaatad lähemalt, näed palju kõige tabamatumaid eriomadusi – neist härrastest on hirmus raske portreed luua. Siin tuleb kõvasti tähelepanu pingutada, kuni su silma ette kerkivad kõik need peened, peaaegu nähtamatud jooned, ja üldse tuleb tublisti süvendada uurimiskunstis juba niigi teritatud pilku. Jumal üksi võis ehk öelda, missugune oli Manilovi iseloom. On olemas liik inimesi, kes on tuntud tavalise inimese nime all, ei see ega teine, ei linnas Bogdan ega maal Selifan, nagu ütleb vanasõna. Võib-olla tuleb nende hulka arvata ka Manilov. Pealtnäha oli ta imponeeriv mees; tema näojoontel oli üsna rohkesti meeldivust, kuid näis, et sellesse meeldivusse oli lisatud liiga palju suhkrut; tema käitumises ja olekus oli midagi, mis otsis poolehoidu ja tutvust. Ta naeratas võluvalt, oli valgetverd ja siniste silmadega. Temaga vesteldes ei saa esimesel minutil ütlemata jätta: «Kui meeldiv ja hea inimene!» Sellele järgneval minutil ei ütle sa mitte midagi, aga kolmandal ütled: «Kurat teab, mis see on!» ja lähed temast hästi kaugele; kui sa aga ei lähe, siis hakkad tapvat igavust tundma. Temalt ei kuule sa ühtki elavat või vähemalt trotslikkugi sõna, mida võid kuulda peaaegu igaühelt, kui puudutad teda riivavat küsimust. Igaühel on oma kirg: ühel on nõrkus hurdakoerte vastu; teisele näib, et ta on suur muusikaharrastaja ja tunneb imehästi kõiki sügavaid kohti muusikas; kolmas on meister mehemoodi sööma, neljas kas või ühe verssoki võrra kõrgemat osa mängima, kui talle on määratud; viies, kelle soovid on rohkem piiratud, magab ja unistab sellest, kuidas kõndida jalutuskäigul koos tiibadjutandiga, nii et seda näeksid tema sõbrad, tuttavad ja võhivõõradki; kuues aga on õnnistatud säärase käega, mis tunneb üleloomulikku iha murda nurk mõnel ruutu ässal või kahel, kuna seitsmenda käsi otse tükib kuskil korda looma, postijaama ülema või postipoiste näole ligi tikkuma – ühesõnaga, igaühel on oma, kuid Manilovil ei olnud midagi. Kodus rääkis ta väga vähe ja enamasti meeliskles ning mõtles, kuid millest ta mõtles, ja seda teadis ehk ainult jumal. Ei saa öelda, et ta oleks tegelnud majapidamisega, ta ei käinud kunagi põldudelgi, majapidamine läks kuidagi iseenesest. Kui valitseja ütles: «Hea oleks, härra, kui teeks seda ja seda,» vastas ta tavaliselt: «Jah, ei oleks halb,» popsides piipu, mille suitsetamine oli talle harjumuseks saanud juba siis, kui ta veel sõjaväes teenis, kus teda peeti väga tagasihoidlikuks, delikaatseks ja haritud ohvitseriks. «Jah, tõesti ei oleks halb,» kordas ta. Kui tema juurde tuli talupoeg ja ütles käega kukalt sügades: «Härra, luba välja tööle minna, maksu jaoks raha teenima,» vastas ta piipu popsutades: «Eks mine,» ja tal ei tulnud pähegi, et mees läks purjutama. Mõnikord, vaadates mõisatrepilt õuele ja tiigile, rääkis ta, kui hea oleks, kui kaevaks äkki maja juurest maa-aluse käigu või ehitaks üle tiigi kivisilla, millel oleksid mõlemal pool ääres poekesed, kus istuksid siis kaupmehed ning müüksid kõiksugu talupoegadele tarvilikku pudukaupa. Seejuures muutusid ta silmad haruldaselt magusaks ja nägu võttis kõige rahulolevama ilme; muide, kõik need fantastilised kavatsused ainult sõnadeks jäidki. Tema kabinetis oli alati mingi raamat, järjenäitaja neljateistkümnenda lehekülje kohale vahele pandud, mida ta juba kaks aastat alatasa luges. Tema majas puudus alati midagi: võõrastetoas oli suurepärane mööbel, mis oli üle tõmmatud uhke, kindlasti õige kalli siidiriidega; kuid kahele tugitoolile ei olnud seda jätkunud ja need seisid lihtsalt roguskiga kaetult; muide, juba mitu aastat hoiatas peremees iga kord oma külalisi sõnadega: «Ärge nendesse tugitoolidesse istuge, nad ei ole veel valmis.» Mõnes toas ei olnud mööblit hoopiski mitte, kuigi juba esimestel päevadel pärast pulmi oli räägitud: «Kallike, homme vaja hoolitseda, et siia tuppa kas või ajutiseltki mööbel panna.» Õhtuti asetati lauale väga uhke tumedast pronksist küünlajalg kolme antiikse graatsia ja uhke pärlmutrist kilbiga ning selle kõrvale pandi mingi lihtsalt vasest invaliid – lombak, küljele kaardunud ja üleni rasvaga koos; kuid seda ei märganud ei peremees, perenaine ega teenrid. Tema naine… muide, nad olid teineteisega täiesti rahul. Sellest hoolimata, et juba üle kaheksa aasta oli möödunud nende abiellumisest, tõi kumbki neist ikka veel teisele kas tüki õuna, kompveki või pähkli ja ütles liigutavalt õrna häälega, mis väljendas täiuslikku armastust: «Ava, kallim, oma suuke, ma panen sulle selle tükikese suhu.» Endastmõistetav, et suuke avanes sel puhul väga graatsiliselt. Sünnipäevaks valmistati üllatus: mingi pärlitega kaunistatud vutlar hambaorgi jaoks. Ja õige tihti, istudes diivanil, üks pannes kõrvale oma piibu ja teine käsitöö, kui see ainult sel ajal käes juhtus olema, vajutasid nad äkki, täiesti teadmata, mis põhjusel, teineteisele nii õrna ja pika suudluse, et selle kestel hõlpsasti väikese sigari lõpuni oleks võinud suitsetada. Ühesõnaga, nad olid niisugune abielupaar, keda nimetatakse õnnelikuks. Võiks ju muidugi tähendada, et majas on palju muidki talitusi peale pikkade suudluste ja üllatuste, ning võiks esitada palju mitmesuguseid küsimusi. Miks näiteks valmistatakse köögis toitu rumalasti ja mõttetult? Miks ait on üsna tühi? Miks virtin on varas? Miks teenrid on kasimatud ja joodikud? Miks kogu mõisapere halastamatul kombel magab ja kogu ülejäänud aja logeleb? Kuid need kõik on proosalised asjad, proua Manilova aga on hästi kasvatatud. Head kasvatust aga saadakse teatavasti pansionides. Ja pansionides moodustavad teatavasti kolm kõige tähtsamat õppeainet inimlike vooruste aluse: prantsuse keel, mis on tarvilik perekonnaelu õnneks; klaver abikaasale mõnusate hetkede valmistamiseks ning lõpuks päris majapidamine ise: rahakottide ja muude sürpriiside kudumine. Muide, meetodites tuleb ette ka kõiksugu täiustusi ja muudatusi, iseäranis praegusel ajal; kõik see oleneb rohkem pansionipidajate endi arukusest ja võimetest. Mõnes pansionis on nõnda, et kõigepealt on klaver, siis prantsuse keel ja alles seejärel majapidamine. Vahel on aga ka nii, et kõigepealt on majapidamine, s.o. sürpriiside kudumine, siis prantsuse keel ja alles seejärel klaver. Meetodeid on mitmesuguseid. Ei teeks halba tähendada veel, et proua Manilova… kuid pean tunnistama, et ma kardan väga daamidest rääkida, ja pealegi on mul aeg tagasi pöörduda meie kangelaste juurde, kes juba mitu minutit võõrastetoa ukse ees on seisnud, käies teineteisele peale, et teine ees sisse astuks. «Olge lahke, ärge minu pärast muretsege, mina tulen järele,» ütles Tšitšikov. «Ei, Pavel Ivanovitš, ei, teie olete külaline,» sõnas Manilov käega uksele osutades. «Ärge tehke endale tüli, palun ärge tehke endale tüli! Palun astuge aga ees,» lausus Tšitšikov. «Ei, vabandage väga, ma ei luba, et nii meeldiv ja haritud külaline tuleb järel.» «Mispärast siis haritud? … Palun astuge ees.» «Noh, suvatsege juba minna teie.» «Aga miks siis?» «Noh, just sellepärast!» ütles Manilov veetlevalt naeratades. Lõpuks läksid mõlemad sõbrad, külg ees, uksest sisse ja muljusid pisut teineteist. «Lubage, et esitlen teile oma naist,» lausus Manilov. «Kallike, Pavel Ivanovitš» Tšitšikov nägi nüüd tõesti daami, keda ta sugugi polnud märganud, kui nad Maniloviga ukse ees vastastikku kummardusi tegid. Daam oli üsna kena ja maitsekalt riietatud. Kahvatut värvi siidist kapott istus hästi; tema väike õrn käsi viskas midagi kähku lauale ja mudis väljaõmmeldud nurkadega batisträtikut. Ta tõusis diivanilt, kus ta oli istunud. Üsna suure mõnuga lähendas Tšitšikov oma huuled tema käekesele. Pisut nagu kõrinal rääkides lausus proua Manilova, et ta valmistas neile oma küllasõiduga palju rõõmu ja et ei ole möödunud päevagi, kus ta mees teda meelde ei tuletanud. «Jah,» lisas Manilov, «tema jälle aina küsis minult: «Miks su sõber siis ei tule?» – «Oota, kullake, küll ta tuleb.» Ja nüüd te siis viimaks austasitegi meid oma külaskäiguga. Valmistasite meile tõesti ütlemata suure naudingu… maipäeva… südame sünnipäeva …» Kuuldes, et asi läks juba südame sünnipäevani, Tšitšikov koguni kohmetus veidi ja vastas tagasihoidlikult, et tal ei ole ei kuulsat nime ega isegi mitte silmapaistvat auastet. «Teil on kõik,» katkestas teda Manilov niisama veetleva naeratusega. «Teil on kõik, ja veel rohkemgi.» «Kuidas teile meeldis meie linn?» küsis proua Manilova. «Kas veetsite seal mõnusalt aega?» «Väga ilus linn, suurepärane linn,» vastas Tšitšikov. «Ja ka aega veetsin väga mõnusalt: seltskond oli ütlemata kena.» «Kuidas meeldis teile meie kuberner?» küsis proua Manilova. «Eks ole, väga austusväärne ja üliarmas inimene?» lisas Manilov. «Täiesti õige,» ütles Tšitšikov, «väga austusväärne inimene. Ja kuidas ta oma ametisse sobib, kui hästi ta seda tunneb! Jääb ainult soovida, et oleks võimalikult palju selliseid inimesi.» «Kui vääriliselt ta, teate, oskab igaühte kohelda, kui delikaatne oskab olla oma käitumises,» lisas Manilov naeratades ja mõnutundest pigistas ta silmad peaaegu täiesti kinni, nagu kass, keda kõrva tagant sõrmega kergelt kõditatakse. «Väga lahke ja meeldiv inimene,» jätkas Tšitšikov. «Ja kui osav näputöös! Ei osanud seda uneski arvata. Kui hästi ta kõiksugu koduseid mustreid välja õmbleb! Ta näitas mulle omatehtud rahakotti: harva oskab mõni daamgi nii hästi välja õmmelda.» «Ja viitsekuberner, eks ole kena inimene?» ütles Manilov, jälle veidi silmi vidutades. «Väga, väga väärt mees,» vastas Tšitšikov. «Noh, aga lubage, kuidas tundus teile politseiülem? Kas pole tõsi, et ta on väga meeldiv inimene?» «Äärmiselt meeldiv, ja kui tark, kui palju lugenud inimene! Mängisime tema pool ühes prokuröri ja kohtupalati eesistujaga visti kõige hilisema kukelauluni. Väga, väga väärt mees!» «Noh, aga missugusel arvamisel olete politseiülema naisest?» lisas proua Manilova. «Eks ole, väga armas naisterahvas?» «Oo, ta on üks auväärsemaid naisi, keda ma iganes tunnen,» kostis Tšitšikov. Seejärel ei jäetud vahele kohtupalati eesistujat ega postiülemat ja niiviisi võeti iäbi peaaegu kõik linna ametnikud, kes kõik leiti olevat väga auväärsed inimesed. «Kas veedate oma aja alati maal?» esitas viimaks Tšitšikov omakorda küsimuse. «Enamasti maal,» vastas Manilov. «Mõnikord, muide, sõidame linna ainult selleks, et kohata haritud inimesi. Võid metsistuda, teate, kui elad kogu aeg kellegagi läbi käimata.» «Tõsi, tõsi,» kinnitas Tšitšikov. «Muidugi,» jätkas Manilov, «iseasi, kui oleks hea naaber, kui näiteks leiduks säärane inimene, kellega saaks teataval viisil sõnakese juttu ajada lahkusest ja viisipärastest kommetest, pidada sammu mõne teadusega, nii et see liigutaks hinge, et võiksid nii-öelda kuidagi kõrgemale tõusta …» Siin tahtis ta veel midagi ütelda, kuid märgates, et oli oma jutuga pisut rappa läinud, tegi ta vaid käega õhus kaare ja jätkas: «Siis muidugi oleks ka maal ja üksindusel väga palju veetlevust. Kuid ei ole mitte kedagi Mõnikord ainult loed veidi «Isamaa Poega».» Tšitšikov oli sellega täiesti päri, lisades, et ei või olla midagi meeldivamat kui elada maaüksinduses, nautida looduse ilu ja lugeda vahel mõnda raamatut… «Aga kas teate,» , lisas Manilov, «ikkagi, kui ei ole sõpra, kellega võiks jagada …» «Oo, see on õige, see on täiesti õige!» katkestas teda Tšitšikov. «Mis on siis väärt kogu maailma aarded! «Hea sõber kaalub rohkem kui kuld,» on öelnud üks tark mees.» «Ja teate, Pavel Ivanovitš» ütles Manilov, manades oma näole ilme, mis ei olnud mitte ainult magus, vaid isegi lääge, nagu mikstuur, mille osav suurilma arst otse võimatult magusaks on teinud, arvates, et rõõmustab sellega oma patsienti, «siis tunned mingisugust teatavas mõttes vaimset naudingut… Nagu näiteks praegu, kus juhus on saatnud mulle, võib öelda, otse haruldase õnne vestelda teiega ja nautida teie meeldivat kõnet …» «Lubage, mis meeldiv kõne see siis on? Olen tähtsusetu inimene, ja muud midagi,» vastas Tšitšikov. «Oo! Pavel Ivanovitš, lubage mul olla avameelne: annaksin rõõmuga poole kogu oma varandusest, et saada osakesegi nendest väärtuslikkudest omadustest, mis on teil! » «Vastuoksa, mina omalt poolt peaksin endale suurimaks …» Kes teab, kui kaugele mõlema sõbra vastastikused tundeavaldused oleksid läinud, kui sisseastunud teener ei oleks teatanud, et laud on kaetud. «Palun kõige alandlikumalt,» ütles Manilov. «Ärge pange pahaks, kui meil ei ole niisugust lõunat nagu pealinna salongides; meil on vene kombe järgi lihtsalt kapsasupp, aga puhtast südamest. Palun väga.» Seejärel vaidlesid nad veel mõnda aega, kumb esimesena sisse peab astuma, ja viimaks astus Tšitšikov, külg ees, söögituppa. Söögitoas seisid juba kaks poisijõmpsikat, Manilovi pojad, kes olid nendes aastates, millal lapsed juba lauda istuma pannakse, aga veel kõrgetele toolidele. Nende juures seisis koduõpetaja, kes viisakalt ning naeratades kummardas. Majaproua istus oma supikausi taha; külaline pandi istuma peremehe ja perenaise vahele, teener sidus lastele salvrätikud kaela. «Kui armsad lapsed,» tähendas Tšitšikov neid vaadates. «Ja kui vanad nad on?» «Vanem käib kaheksandat aastat, nooremal sai alles eile kuus täis,» vastas proua Manilova. «Themistoklus!» ütles Manilov, pöördudes vanema poja poole, kes püüdis vabastada oma lõuga, mille teener oli salvrätiküsse sidunud. Tšitšikov kergitas pisut kulmu, kuuldes säärast osaliselt kreeka nime, millele Manilov oli teadmata miks lõpu «us» andnud, kuid püüdis siis oma näole otsekohe jälle tavalist ilmet manada. «Themistoklus, ütle mulle, missugune on Prantsusmaa kõige ilusam linn?» Siin pööras õpetaja kogu oma tähelepanu Themistoklusele ja näis pingelise huviga tema huulte küljes rippuvat, kuid rahunes viimaks täiesti ja noogutas pead, kui Themistoklus ütles: «Pariis.» «Aga missugune on meie kõige ilusam linn?» küsis Manilov taas. Õpetaja teritas jälle tähelepanu. «Peterburi,» vastas Themistoklus. «Ja missugune veel?» «Moskva,» vastas Themistoklus. «Kui tark ta on, kallike!» ütles selle peale Tšitšikov. «Aga ütelge …» jätkas ta, pöördudes mõningal määral hämmastunud näoga sedamaid Manilovite poole. «Selles eas juba nii palju teadmisi! Pean teile ütlema, et selles lapses peituvad suured anded.» «Oo, te ei tunne teda veel,» vastas Manilov. «Ta on erakordselt terase mõistusega. See väiksem seal, Alkid, ei ole nii kiire taibuga, aga tema, niipea kui midagi näeb, putukat või sitikat, otsekohe hakkavad tal silmakesed vilama; vutt-vutt putukale järele ja kohe uurima. Arvan, et temast saab diplomaat. Themistoklus!» jätkas ta uuesti poja poole pöördudes. «Kas tahad saadikuks saada?» «Tahan,» vastas Themistoklus leiba näsides ning pead paremale ja vasakule kõngutades. Samal ajal pühkis selja taga seisev teener saadikul nina, ja väga hea, et ta seda tegi, sest muidu oleks üpris suur kõrvaline tilk supi sisse kukkunud. Lauas hakati kõnelema rahuliku elu mõnudest, ning vahetevahel katkestasid keskustelu majaproua tähendused linnateatri ja näitlejate kohta. Õpetaja vaatas väga tähelepanelikult vestlejatele otsa, ja niipea kui märkas, et need on valmis naeratama, avas ta otsekohe suu ja naeris agaralt. Tõenäoliselt oli ta tänulik inimene ja tahtis sellega peremehele hea kohtlemise eest tasuda. Korra muide võttis tema nägu karmi ilme ja ta koputas rangelt vastu lauda, suunates pilgu enese vastas istuvatele lastele. See oli omal kohal, sest Themistoklus oli Alkidi kõrvast hammustanud, ja Alkid, tõmmanud silmad kissi ning avanud suu, oli valmis kõige haledamal kombel nutma hakkama, kuid tundes, et selle eest võib hõlpsasti söömata jääda, seadis ta suu endisesse seisukorda, ja pisarad silmas, hakkas närima lambakonti, millest tal mõlemad põsed rasvast läikisid. Perenaine pöördus väga tihti Tšitšikovi poole sõnadega: «Te ei söö midagi, te võtsite väga vähe ette.» Selle peale vastas Tšitšikov iga kord: «Tänan väga, mu kõht on täis, mõnus jutt on parem igasugusest roast.» Juba tõusti lauast. Manilov oli äärmiselt rahul, ja toetades oma külalist käega selja tagant, valmistus teda sel kombel võõrastetuppa juhtima, kui külaline äkki õige tähtsa näoga teatas, et tal on kavatsus temaga ühe väga tarviliku asja pärast rääkida. «Sellisel juhul lubage mul teid oma kabinetti paluda,» lausus Manilov ja viis oma külalise väheldasse tuppa, mille aken oli sinava metsa poole. «See on minu nurgake,» tähendas ta. «Meeldiv toake,» ütles Tšitšikov, heites pilgu üle toa. Tuba oli tõesti üsna meeldiv: seinad olid võõbatud mingi helesinise, halli meenutava värviga; neli tooli, üks tugitool, laud, millel lebas raamat, järjenäitaja vahel, mida meil oli juba juhus mainida, ja mõni täiskirjutatud paberileht; kõige rohkem aga oli tubakat. Seda oli mitut moodi: pakkides ja tubakatoosis ning lõpuks ka lihtsalt lauale hunnikusse puistatuna. Mõlemale aknalauale oli kogutud ka väikesi piibust väljakoputatud tuhahunnikuid, mis suure hoolega väga ilusateks ridadeks olid korraldatud. Võis näha, et see oli peremehele mõnikord head ajaviidet pakkunud. «Lubage paluda teid siia tugitooli istet võtta,» ütles Manilov. «Siin on teil hästi rahulik.» «Lubage, ma istun toolile.» «Lubage teile seda mitte lubada,» sõnas Manilov naeratades. «See tugitool on mul juba külaliste jaoks assigneeritud: kas see teile meeldib või ei meeldi, aga peate istuma.» Tšitšikov istus. «Lubage, et kostitan teid piibuga.» «Ei, ma ei suitseta,» vastas Tšitšikov lahkelt ja otsekui kahetsevalt. «Mispärast?» küsis Manilov samuti lahkelt ja kahetsevalt. «Kardan, et see võib harjumuseks muutuda; räägitakse, et piip tegevat kõhnaks.» «Lubage mul teile tähendada, et see on eelarvamus. Arvan koguni, et piipu suitsetada on palju tervislikum kui ninatubakat nuusata. Meie polgus oli porutšik, väga kena ja haritud mees, kes ei võtnud piipu suust mitte ainult söögilauas, vaid, lubage öelda, kõigis muudeski paikades. Ja nüüd on ta juba üle neljakümne aasta vana, aga seni, tänu jumalale, terve kui purikas.» Tšitšikov tähendas, et seda tuleb tõesti ette ja et looduses on palju asju, mida isegi laialdaste teadmistega inimene ei suuda seletada. «Aga lubage kõigepealt esitada üks palve …» lausus ta häälega, millest kostis mingit imelikku või peaaegu imelikku kõla, ja vaatas seejärel teadmata miks selja taha. Ka Manilov vaatas teadmata miks selja taha. «Kui ammu te suvatsesite oma talupoegade kohta revisjonikirja anda?» «Õige ammu juba; või õigemini öelda – ei mäleta.» «Kas sestsaadik on teil palju talupoegi surnud?» «Mitte ei tea; arvan, et seda tuleb küsida valitsejalt. Hei, toapoiss! Kutsu valitseja, ta peaks täna siin olema.» Valitseja ilmus. See oli ligi neljakümneaastane siledaks aetud lõuaga mees, kes kandis saterkuube ja elas nähtavasti väga rahulikku elu, sest tema näost paistis mingi tursunud täidlus; kollakas nahavärv ja väikesed silmad aga näitasid, et ta teab liigagi hästi, mis on sulgpadjad ja sulgkotid. Võis kohe näha, et ta oli käinud oma eluteed, nagu seda käivad kõik mõisavalitsejad: esmalt oli lihtsalt kirjaoskaja jõnglane majas, abiellus siis mingisuguse aidaneitsi Agakaga, proua lemmikuga, sai ise aidameheks ja hiljem valitsejaks. Ja saanud valitsejaks, käitus ta mõistagi nagu kõik valitsejad: käis läbi ja sõbrutses nendega, kes olid külas kõige rikkamad, ning lisas orjust vaesematele, hommikul kella üheksa paiku ärgates ootas samovari ja jõi teed. «Kuule, kulla mees! Kui palju on meil sellest saadik talupoegi surnud, kui viimati revisjonikirja andsime?» «Kuidas kui palju? Paljud on surnud sellest saadik,» kostis valitseja ja seejuures luksatas, kattes suu kergelt käega nagu kilbiga. «Jah, pean tunnistama, et arvasin seda isegi,» kiitis Manilov järele. «Just nimelt, väga paljud on surnud!» Siis pöördus ta Tšitšikovi poole ja lisas veel: «Just nii, väga paljud.» «Aga kui palju näiteks arvuliselt?» küsis Tšitšikov. «Jah, kui palju arvuliselt?» kordas Manilov. «Kuidas seda öelda – arvuliselt? Ei ole ju teada, kui palju on surnud, keegi ei ole neid lugenud.» «Jah, nimelt,» kinnitas Manilov Tšitšikovi poole pöördudes. «Mina arvasin ka, et suremus on suur; ei ole üldse teada, kui palju on surnud.» «Sina ole hea, loe nad üle,» ütles Tšitšikov, «ja tee täpne register, märgi kõik nimepidi üles.» «Jah, kõik nimepidi,» kordas Manilov. Valitseja lausus: «Kuulen!» ja lahkus. «Aga mis otstarbeks teil seda vaja on?» küsis Manilov pärast valitseja lahkumist. See küsimus näis külalise kimbatusse viivat, tema näole ilmus mingi pingutatud ilme, millest ta koguni punastas, pingutus öelda midagi, mis ei tahtnud end hästi sõnadega väljendada lasta. Ja tõepoolest, Manilov kuulis viimaks nii kummalisi ja ebatavalisi asju, mida inimese kõrv veel kunagi kuulnud ei ole. «Te küsite, mis otstarbeks. Põhjused on järgmised: tahaksin osta talupoegi …» lausus Tšitšikov, hakkas kogelema ega lõpetanud juttu. «Aga lubage küsida,» sõnas Manilov, «kuidas te soovite talupoegi osta, kas maaga või lihtsalt väljaviimiseks, s.o. ilma maata?» «Ei, ma ei mõtle mitte seda, et päriselt talupoegi,» vastas Tšitšikov. «Ma tahaksin saada surnuid…» «Kuidas? Vabandage Ma olen natuke kõva kuulmisega, mulle tundus, et kuulsin väga imelikku sõna …» «Ma kavatsen omandada surnud talupoegi, kes aga muide revisjoni järgi oleksid elavatena kirjas,» ütles Tšitšikov. Seda kuuldes pillas Manilov oma pika varrega piibu põrandale, avas suu ja jäigi mitmeks minutiks niiviisi, suu ammuli. Mõlemad sõbrad, kes nüüdsama olid arutlenud sõbraliku kooselu mõnudest, jäid liikumatuks, puurides teineteist pilguga, nagu need portreed, mis vanasti mõlemale poole peeglit teineteise vastu riputati. Viimaks tõstis Manilov piibu põrandalt ja vaatas alt üles Tšitšikovile näkku, püüdes välja uurida, kas selle huultel ei ole muiet, kas ta vahest ei teinud nalja; kuid midagi seesugust ei olnud näha – vastupidi, külalise nägu näis olevat tõsisemgi kui tavaliselt; seejärel arvas ta, et vahest on külaline kuidagi ootamatult aru kaotanud, ja vaatas hirmuga talle teraselt otsa; kuid külalise silmad olid täiesti selged; neis ei olnud seda metsikut, rahutut tuld, mis eksleb hullumeelse silmades; kõik oli viisakas ja korras. Kui palju Manilov ka ei mõtelnud, kuidas olla ja mis teha, ta ei osanud välja mõtelda midagi muud kui suhu jäänud suits väga peenikese joana sealt välja puhuda. «Niisiis, ma sooviksin teada saada, kas te võite mulle sääraseid, kes tegelikult ei ela, kuid on vormiliselt elusad seaduse järgi, üle anda, loovutada või kuidas teile parem näib olevat.» Kuid Manilov oli niisuguses kohmetuses ja segaduses, et ainult vahtis talle otsa. «Mulle näib, et olete kimbatuses? …» tähendas Tšitšikov. «Mina?.. Ei, mitte seda,» ütles Manilov. «Aga ma ei suuda mõista… Vabandage… ma ei ole muidugi võinud saada nii hiilgavat haridust, mis nii-öelda igast teie liigutusest vastu paistab; ma ei tunne kõrget väljendumiskunsti… Võib-olla siin… selles seletuses, mille te praegu andsite… peitub midagi muud… Võib-olla te suvatsesite nõnda väljenduda ainult kauni stiili pärast?» «Ei,» kinnitas Tšitšikov, «ei, ma mõtlen seda asja niisugusena, nagu ta on, s.o. neid hingi, kes on tõesti juba surnud.» Manilov kaotas sootuks pea. Ta tundis, et peab midagi tegema, esitama küsimuse, aga missuguse küsimuse – tont seda teab. Ta lõpetas viimaks sellega, et puhus jälle suitsu välja, aga mitte enam suu kaudu, vaid läbi ninasõõrmete. «Niisiis, kui takistusi ei ole, siis võiks jumala nimel ostu-müügilepingu sõlmimisele asuda,» ütles Tšitšikov. «Kuidas, surnud hingede kohta ostu-müügileping?» «Ah ei!» vastas Tšitšikov. «Me kirjutame, et nad on elus, nii, nagu see tegelikult revisjonikirjas seisab. Ma olen harjunud õigusnormidest mitte milleski kõrvale kalduma; kuigi ma olen selle pärast ametialal kannatada saanud, aga andke andeks: kohustus on mulle püha asi, seadus – seaduse ees jään ma tummaks.» Viimased sõnad meeldisid Manilovile, kuid asja enese mõttesse ei suutnud ta ikkagi kuidagi tungida ja vastuse asemel asus nii kõvasti oma pika varrega piipu imema, et see hakkas viimaks lurisema nagu fagott. Näis, nagu oleks ta tahtnud sellest arvamuse nii ennekuulmatu asja kohta välja imeda: kuid piip lurises ja rohkem mitte midagi. «Võib-olla on teil mingisuguseid kahtlusi?» «Oo, jumal hoidku, mitte sugugi! Ma ei räägi mitte sellepärast, nagu oleks mul mingi, see tähendab, kriitiline eelarvamus teie kohta. Kuid lubage küsida, kas see ettevõte, või et veelgi nii-öelda täpsemalt väljenduda, tehing – nii et kas see tehing ei käi vastu tsiviilseadustele ja Venemaa tulevikuväljavaadetele?» Siinkohal vaatas Manilov peaga mingit liigutust tehes väga paljutähendavalt Tšitšikovile näkku, manades kõigisse oma näojoontesse ja kokkupigistatud huultele nii sügavamõttelise ilme, mida varem pole inimese näol võib-olla nähtudki, välja arvatud ehk ainult mõnel liiga targal ministril, ja sedagi kõige peadmurdvama asja otsustamise hetkel. Kuid Tšitšikov vastas lihtsalt, et säärane ettevõte või tehing ei käi kuidagi vastu tsiviilseadustele ega Venemaa tulevikuväljavaadetele, ning lisas siis hetke pärast, et riigikassa saab koguni kasu, sest ta saab seaduslikud lõivud. «Te arvate siis, et …?» «Ma arvan, et see on hea.» «Noh, kui on hea, siis on teine asi: mul ei ole selle vastu midagi,» kostis Manilov ja rahunes täielikult. «Nüüd jääb üle kokku leppida hinna kohta …» «Kuidas hinna kohta?» küsis Manilov taas ja peatus. «Kas te tõesti arvate, et ma hakkan raha võtma hingede eest, kes on oma olemasolu teatavas mõttes lõpetanud? Kui teil kord juba on tekkinud säärane nii-öelda fantastiline soov, siis mina omalt poolt annan nad teile omakasupüüdmatult ja võtan ka ostu-müügilepingu kulud enese kanda.» Esitatavate sündmuste kirjapanijale oleks suureks etteheiteks, kui ta jätaks ütlemata, et pärast neid Manilovi sõnu valdas külalist heameel. Nii soliidne ja arukas, kui ta oligi, aga nüüd oleks ta siku kombel äärepealt õhku hüpanud, mida teatavasti tehakse ainult kõige tugevamate rõõmupuhangute puhul. Ta pööras end tugitoolis nii jõuliselt, et padja ümber tõmmatud villane riie lõhki kärises; isegi Manilov vaatas talle mõningases arusaamatuses otsa. Tänutundest aetuna ütles külaline sedamaid nii palju tänusõnu, et teine sattus segadusse, läks näost üleni punaseks, tegi peaga tõrjuva liigutuse ja sai viimaks suust, et see on täiesti tühine asi, et ta oleks tõesti tahtnud millegagi oma südame tungi, hinge magnetismi näidata, aga surnud hinged on teatavas mõttes täielik rämps. «Kaugeltki. mitte rämps,» vastas Tšitšikov tema kätt surudes. Siinkohal ohkas ta väga sügavalt. Ta näis olevat südamepuistamise meeleolus; tundeküllaselt ja väljendusrikkalt lausus ta viimaks järgmised sõnad: «Kui te teaksite, millise teene te selle näilise rämpsuga tundmata päritolu ja ilma sugulaste ning omasteta inimesele osutasite! Ja tõepoolest, mida kõike olen ma pidanud kannatama? Nagu mingi paat keset mässavaid laineid… Millise tagakiusamise, millise jälitamise osaliseks olen ma saanud, millises hädas olnud! Ja mispärast? Sellepärast, et nõudsin õigust taga, et mu südametunnistus oli puhas, et ulatasin käe niihästi abitule lesknaisele kui ka vaesele orvule! …» Siinkohal pühkis ta taskurätikuga ära isegi põsele veerenud pisara. Manilov oli tälesti liigutatud. Mõlemad sõbrad surusid kaua teineteise kätt ja vaatasid kaua vaikides teineteisele silma, kus läikisid pisarad. Manilov ei tahtnud kuidagi meie kangelase kätt vabaks lasta ja pigistas seda kogu aeg nii palavalt, et Tšitšikov ei teadnud enam, kuidas seda kätte saada. Viimaks tõmbas ta käe tasapisi ära ja ütles, et ei oleks halb, kui sõlmiks ostu-müügilepingu võimalikult pea, ja oleks hea, kui Manilov ise selleks linna tuleks. Siis võttis ta kübara ja hakkas jumalaga jätma. «Kuidas? Te tahate juba ära sõita?» hüüdis Manilov äkki justkui ärgates ja peaaegu kohkudes. Samal ajal astus kabinetti proua Manilova. «Lizanka,» ütles Manilov pisut haleda näoga, «Pavel Ivanovitš lahkub meilt!» «Sellepärast, et Pavel Ivanovitš on meist juba tüdinud,» vastas proua Manilova. «Armuline proua! Siia,» ütles Tšitšikov, «siia, näete, kuhu,» – ta pani käe südamele – «jah, siia jääb igaveseks mälestus teiega veedetud meeldivast ajast! Ja uskuge, mul ei oleks suuremat õnne, kui elada teiega kui mitte ühes majas, siis vähemalt kõige lähemas naabruses.» «Aga teate, Pavel Ivanovitš,» sõnas Manilov, kellele niisugune mõte väga meeldima hakkas, «kui mõnus oleks tõepoolest elada niimoodi üheskoos ühise katuse all või mõne künnapuu vilus filosofeerida millegi üle, süveneda! …» «Oo! See oleks alles paradiislik elu!» lausus Tšitšikov õhates. «Jumalaga, armuline proua!» jätkas ta, lähendades oma huuled proua Manilova käele. «Jumalaga, väga austatud sõber! Ärge unustage mu palvet!» «Oh, olge mureta!» vastas Manilov. «Meie lahusolek ei kesta rohkem kui kaks päeva.» Kõik siirdusid söögituppa. «Jumalaga, armsad lapsukesed!» ütles Tšitšikov, silmates Alkidi ja Themistoklust, kes olid ametis mingi puust husaariga, kel ei olnud enam ei kätt ega nina. «Jumalaga, mu maimukesed. Andke mulle andeks, et ma ei toonud teile kingitust, sest õigust öelda ma ei teadnudki, kas teid on ilmas olemas, nüüd aga, kui tulen, toon tingimata. Sulle toon mõõga. Kas tahad mõõka?» «Tahan,» vastas Themistoklus. «Ja sulle trummi. Eks ju, sulle trummi?» jätkas ta, alla Alkidi poole kummardudes. «Tlummi,» vastas Alkid sosinal ja pead langetades. «Hüva, toon sulle trummi. Niisuguse toreda trummi! Siis põrutad aina: turr… ruu… tra-ta-taa,ta-ta-taa… Jumalaga, kallike!» – Ta suudles last pähe ning pöördus Manilovi ja selle abikaasa poole naeratusega, millisega harilikult pöördutakse vanemate poole, kui neile nende laste süütusest mõista antakse. «Tõesti, jääge veel, Pavel Ivanovitš!» ütles Manilov, kui kõik juba välistrepile olid tulnud. «Vaadake, missugused pilved.» «Need on ainult väikesed pilvekesed,» vastas Tšitšikov. «Aga kas te tunnete teed Sobakevitši juurde?» «Selle kohta tahaksin teilt juhatust paluda.» «Lubage, ma seletan kohe teie kutsarile.» Seejärel seletas Manilov asja kutsarile samasuguse armastusväärsusega ära ja ütles talle korra isegi «teie». Kuuldes, et kaks teeharu on tarvis mööda lasta ja keerata siis kolmandale, ütles kutsar: «Küllap leiame, teie kõrgeausus,» ning Tšitšikov sõitis minema, veel kaua saadetuna kikivarvule tõusnud pererahva kummardustest ja taskurätikuga lehvitamisest. Manilov seisis kaua aega trepil, silmadega saates kaugenevat kalessi, ja kui seda enam sugugi näha ei olnud, seisis ta ikka veel, suitsetades piipu. Viimaks läks ta tuppa, istus toolile ja vajus mõtisklusse, südamest rõõmustades, et ta oma külalisele pisut head meelt oli valmistanud. Siis kandusid tema mõtted märkamatult teistele asjadele ja valgusid lõpuks jumal teab kuhu. Ta mõtles sõpruses veedetava elu hüvedest, sellest, kui hea oleks koos sõbraga elada mingi jõe kaldal, siis hakkas tal üle selle jõe tekkima sild, seejärel hiiglasuur maja nii kõrge vaatetorniga, et sealt võib näha isegi Moskvat, kui mõnus oleks seal õhtuti vabas õhus teed juua ja vestelda meeldivatest asjadest. Seejärel olid nad koos Tšitšikoviga toredates tõldades saabunud mingisse seltskonda, kus nad võluvad kõiki oma meeldiva käitumisega; ja keiser on nende nii suurest sõprusest teada saades ülendanud nad kindraliks, ja edasi kujutles ta viimaks jumal teab mida, millest ta enam isegi aru ei suutnud saada. Tšitšikovi kummaline soov katkestas äkki kõik tema unistused. Mõte sellest ei tahtnud talle kuidagi pähe mahtuda: kuidas ta seda ka ei keeranud, kuidagi ei saanud ta selget otsa kätte, ning ta muudkui istus ja tõmbas piipu, mis kestis kuni õhtusöögini. Kolmas peatükk Tšitšikov aga istus rahulolevas meeleolus oma kalessis, mis juba ammu mööda postmaanteed veeres. Eelmisest peatükist oli juba näha, mis tema peamiseks huvialaks ja harrastuseks oli, ning seepärast pole ime, et ta süvenes sellesse varsti kogu ihu ja hingega. Oletused, kavatsused ja kaalutlused, mis tema näoilmes peegeldusid, olid nähtavasti väga meeldivad, sest ühtepuhku jätsid nad enese järel rahuloleva muheluse jälgi. Nendega ametis olles ei pööranud ta mingit tähelepanu sellele, kuidas tema kutsar, kes oli rahul Manilovi teenrite vastuvõtuga, paremale poole priipassi rakendatud tiigerkimlile üsna asjalikke märkusi tegi. See kimmel oli õige kaval hobune ja tegi ainult näo, nagu veaks ta, sel ajal kui kõrb aisahobune ja võik priipass, keda kutsuti Assessoriks, sest ta oli omandatud kelleltki assessorilt, püüdsid kõigest väest, nii et nende silmistki võis märgata mõnu, mida nad sellest tundsid. «Vigurda, vigurda! Küll ma su üle trumpan!» rääkis Selifan, tõustes pukis püsti ja äiates laiskvorstile piitsaga. «Sina tee oma tööd, va saksa pitspüks! Kõrb on tubli hobune, tema täidab oma kohust, annan talle hea meelega mõõdu kaeru rohkem, sellepärast et ta on tubli hobune, ja Assessor on kah hea hobune… Nonoh! Mis sa lingutad kõrvu? Sina, tobu, kuula, kui sulle räägitakse! Ega ma hakka sulle, tõprale, halba õpetama. Näh, kuhu ronib!» Ta virutas hobusele jälle piitsaga, sõnades: «Uh, metsaline! Neetud Punapart sihuke!» Siis hõikas ta kõigile: «Hei, kullakesed!» ja sähvas kõigile kolmele mitte enam karistuseks, vaid et näidata, et ta on nendega rahul. Teinud neile seda heameelt, pöördus ta oma jutuga jälle kimli poole: «Sina arvad, et saad oma elukombeid varjata. Ei, veli, ela parem tões ja õiguses, kui tahad, et sinust lugu peetaks. Näe, mõisnikul, kelle juures me käisime, on head inimesed. Ajan mõnuga juttu, kui on hea inimene, hea inimesega oleme alati omamehed, suured semud: teed juua või suupistet võtta – kõige suurema lahkusega, kui on hea inimene. Heast inimesest peab igaüks lugu. Näe, meie härrat austab igaüks, sellepärast et tema, kuuled sa, on olnud keisri teenistuses, on kooligumi nõunik …» Nõnda targutades jõudis Selifan viimaks kõige kaugematesse abstraktsustesse. Kui Tšitšikov oleks kuulatanud, oleks ta teada saanud palju üksikasju, mis käisid isiklikult tema kohta; kuid tema mõtted olid niivõrd ametis oma asjaga, et üksnes tugev kõuekärgatus sundis teda ärkama ning enese ümber vaatama: kogu taevas oli üleni pilves ja tolmune postmaantee kirendas vihmapiiskadest. Seejärel kärgatas pikne teist korda, kõvemini ja lähemal, ning vihma hakkas äkki valama nagu oavarrest. Kaldsuunda võttes peksis vihm esmalt vastu üht, siis vastu teist tõllakummi külge, siis, muutes rünnakuviisi ja hakates otsejoones alla kallama, trummeldas otse tõllakummi katusele, piisad hakkasid viimaks Tšitšikovile vastu nägu lendama. See sundis teda ette tõmbama nahkkatted kahe ümmarguse aknakesega, mis olid määratud teel ettejuhtuvate nägemisväärsuste vaatamiseks, ja käskima Selifanil kiiremini sõita. Selifan, keda samuti katkestati keset kõnevoolu, taipas, et nüüd ei tohi tõesti enam aega viita, tiris sedamaid mingi halli villase riideräbala puki alt välja, tõmbas selle õlgadele, haaras ohjad kätte ja käratas oma kolmele hobusele, kes vaevalt jalgu liigutasid, sest kõigi nende õpetlikkude juttude järel tundsid nad mõnusat lõdvestust. Kuid Selifan ei suutnud kuidagi meelde tuletada, kas ta oli kahest või kolmest teeharust mööda sõitnud. Endamisi arutades ja teed natuke meelde tuletades taipas ta, et oli palju teeharusid olnud, mis ta kõik mööda oli lasknud. Kuna aga vene inimene otsustavatel silmapilkudel ilma pikematesse kaalutlustesse laskumata ikka väljapääsu leiab, siis, pööranud paremat kätt esimesele ristteele, hõikas ta: «Hei, auväärt sõbrad!» ja laskis nelja, ilma et oleks muret tundnud, kuhu see tee viib. Ilm aga näis pikemaks ajaks sajule seadvat. Teed kattev tolm muutus kiiresti poriks ja hobustel läks iga minutiga raskemaks kalessi vedada. Tšitšikov hakkas juba väga kärsituks minema, kui ta nii kaua ikka veel Sobakevitši mõisat ei näinud. Tema arvestuse järgi oleks pidanud ammugi aeg olema pärale jõuda. Ta vaatas mõlemale poole välja, aga oli nii pime, et ei näinud sõrmegi suhu pista. «Selifan!» hüüdis ta viimaks pead kalessist välja pistes. «Mis on, härra?» vastas Selifan. «Vaata, kas küla näha ei ole!» «Ei, härra, mitte kuskil ei ole näha!» Seejärel hakkas Selifan piitsa viibutades jorutama midagi seesugust, mis oli nagu laul, aga ei olnud ka, midagi nii pikka, et sellele lõppu ei tulnudki. See sisaldas endas kõike: igasuguseid virgutavaid ja tagantsundivaid hüüdeid, millega hobuseid üle terve Venemaa ühest otsast teise kostitatakse; iga liiki omadussõnu ilma pikema valikuta, mis aga esimesena keelele sattus. Sel kombel läks asi niikaugele, et ta hakkas neid viimaks sekretärideks kutsuma. Vahepeal hakkas Tšitšikov märkama, et kaless kõigub igasse külge ja jagab talle õige tugevaid mükse; see andis talle mõista, et nad on teelt kõrvale pööranud ja kolistavad vist mööda äestatud põldu. Selifan taipas seda nähtavasti isegi, kuid ei lausunud sõnagi. «Mis teed sa, kaabakas, sõidad?» hüüdis Tšitšikov. «Mis parata, härra, ilm on sihuke; ei näe piitsagi, nii pime on!» Nende sõnade järel ajas ta kalessi niivõrd kallakile, et Tšitšikov oli sunnitud mõlema käega kinni hoidma. Alles nüüd märkas ta, et Selifan on vintis. «Pea, pea, ümber ajad!» karjus ta temale. «Ei, härra, kuidas ma’s nüüd ümber ajan,» sõnas Selifan. «Ei ole hea, kui ümber aetakse, tean seda isegi; ega ma ikka ümber ei aja.» Seejärel hakkas ta kalessi kergelt pöörama, pööras, pööras – ja keeras selle viimaks hoopis külili. Tšitšikov patsatas käte ja jalgadega porisse. Selifan peatas siiski hobused, muide, need oleksid isegi seisma jäänud, sest nad olid kõvasti väsinud. See ettenähtamatu juhtum hämmastas Selifani täielikult. Ta ronis pukist maha, jäi kalessi ette seisma, pani mõlemad käed puusa, sel ajal kui härra poris püherdas, püüdes sealt välja saada, ja lausus vähese mõtlemise järel: «Kas sa näed, läkski ümber!» «Sa oled täis kui kingsepp!» ütles Tšitšikov. «Ei, härra, ei või olla, et oleksin täis. Ma ju tean, et ei ole hea, kui täis ollakse. Ajasin sõbraga natuke juttu, sellepärast et hea inimesega võib natuke juttu ikka ajada, selles ei ole midagi halba; võtsime koos ka sakuskat. Sakuska ei ole halb asi, hea inimesega võib sakuskat võtta.» «Aga mis ma sulle ütlesin viimasel korral, kui sa purjus olid? Ah? Kas oled unustanud?» tõreles Tšitšikov. «Ei, teie kõrgeausus, ei või olla, et oleksin unustanud. Mina juba tunnen oma asja. Mina tean, et ei ole hea, kui purjus ollakse. Hea inimesega ajasin natuke juttu, sellepärast et …» «Kui annan sulle tubli keretäie, küll sa mul siis tead, kuidas hea inimesega juttu ajada.» «Nagu teie heldus heaks arvab,» vastas kõigega nõus olev Selifan. «Kui keretäis, siis keretäis; mina ei ole sugugi selle vastu. Miks siis mitte naha peale anda, kui see on asja pärast? Selleks on härrastel voli. Ongi tarvis naha peale anda, sellepärast et talumees läheb muidu käest ära; korda peab pidama. Kui on asja pärast, siis anna naha peale. Miks siis mitte naha peale anda?» Niisuguse arutluse peale ei osanud härra midagi vastata. Kuid samal ajal näis, nagu oleks saatus ise otsustanud tema peale halastada. Eemalt kostis koerte haukumist. Selle üle rõõmustades käskis Tšitšikov hobustele säru anda. Vene hobusemehel on silmade asemel hea haistmine, sellest tulebki, et ta kas või kinnisilmi kõigest jõust kihutades alati kuhugi ikka välja jõuab. Selifan juhtis kottpimedas hobused nii otsejoones külla, et peatus alles siis, kui kaless aisaotsaga vastu aeda põrkas ja polnud enam kuhugi sõita. Tšitšikov seletas läbi allavoolava vihma tiheda loori ainult midagi katusetaolist. Ta saatis Selifani väravat otsima, mis kahtlemata oleks kestnud kaua, kui Venemaal ei oleks šveitserite asemel kurje koeri, kes teatasid temast nii valju häälega, et ta sõrmed kõrvadesse toppis. Ühes aknas lõi vilkuma tuluke ja saatis ähmase valgusjoa aiani, näidates meie teelistele värava kätte. Selifan asus kloppima, ning peagi avanes jalgvärav ja ilmus nähtavale mingi vammusesse mähitud kogu, ja härra ühes teenriga kuulsid vana naise kähisevat häält: «Kes klopib? Mis te siin kolistate?» «Teekäijad, emake, luba öömajale,» lausus Tšitšikov. «Ena mul välejalga,» ütles vanaeit, «tuleb niisugusel kellaajal! Siin ei ole sissesõiduhoov: siin elab mõisaproua.» «Mis teha, emake: näe, oleme teelt ära eksinud. Ei saa ometi säärase ilmaga lageda taeva all ööbida.» «Jah, ilm on pime, ilm on halb,» lisas Selifan. «Sina, tola, ole vait,» ütles Tšitšikov. «Kes te siis olete?» küsis vanaeit. «Aadlik, emake.» Sõna «aadlik» pani vanaeide nagu pisut mõtlema. «Oodake, ma ütlen prouale,» lausus ta ja tuli juba paari minuti pärast tagasi, latern käes. Värav avati. Ka teises aknas lõi vilkuma tuluke. Kaless sõitis õue ja peatus väikese maja ees, mida pimeduse tõttu oli raske õieti näha. Ainult üks selle pool oli valgustatud kumast, mis akendest tuli; näha oli ka veel veelomp maja ees, millele valgus otsejoones langes. Vihm peksis valjusti vastu sindelkatust ja voolas sulisevate ojadena räästa alla pandud tünni. Samal ajal kilasid koerad kõikvõimalike häältega: üks, ajanud koonu püsti, haukus nii pikalt ja püüdlikult, nagu saaks ta selle eest jumal teab kui suurt palka; teine vihtus kiiresti nagu salmilaulja; nende sekka aga helises nagu posthobuste kell väsimatu tiiskant, vist noore kutsika oma, ja kõige selle järel tuli lõpuks bass, võib-olla mõni rauk, kellele on antud tüse koeraloomus, sest ta kõmises, nagu kõmiseb laulukoori kontrabass, kui kontsert on täies hoos: kangest tahtmisest kõrget nooti võtta tõusevad tenorid kikivarvule ja kõik viimse kui üheni kipuvad pead selga ajades ülespoole, ainult tema üksi, karvane lõug vastu kaelasidet surutud ja ise peaaegu maani kükakile laskunud, toob sealt kuuldavale oma noodi, mis paneb aknaklaasid värisema ja klirisema. Juba üksnes säärastest moosekantidest koerte haukumise järgi võis oletada, et mõis on üsna suur; kuid meie läbiligunenud ja külmetav kangelane ei mõtelnud millelegi muule kui ainult voodile. Kaless ei jõudnud veel täiesti seismagi jääda, kui ta sealt juba trepile hüppas, vaaruma lõi ja peaaegu kukkuma pidi. Trepile ilmus jälle keegi naine, eelmisest pisut noorem, kuid sellega väga sarnane. See juhatas ta tuppa. Tšitšikov heitis paar põgusat pilku üle toa: seinad olid kaetud vana triibulise tapeediga; mingisuguste lindudega pildid; akende vahel vanaaegsed väikesed peeglid tumedate, keerdu tõmbunud lehtede kujuliste raamidega; iga peegli taha oli pistetud kas kiri, partii vanu kaarte või sukk; seinakell numbrilauale maalitud lilledega… tal käis üle jõu midagi rohkem tähele panna. Ta tundis, et silmad kleepuvad, nagu oleks keegi neid meega määrinud. Hetk hiljem astus sisse perenaine, elatanud naisterahvas mingi kiiruga pähe pandud öötanuga, flanellrätik ümber kaela, üks neist emandaist, väikeste mõisate omanikest, kes hädaldavad viljaikalduse ja kahjumite üle ning hoiavad pead pisut viltu, samal ajal aga koguvad vähehaaval raha kummutisahtlitesse paigutatud kirjust riidest kotikestesse. Ühte kotikesse korjavad nad aina rublalisi, teise poolerublalisi ja kolmandasse veerandrublalisi, olgugi et pealtnäha paistab, nagu ei oleks kummutis midagi peale pesu, ööjakikeste, lõngavihtide ja lahtiharutatud salopi, mis hiljem peab muutuma kleidiks, kui vana pühadekaraskite ja kõiksugu pannkookide küpsetamisel kuidagiviisi läbi põleb või aja jooksul iseenesest ära kulub. Kuid ei põle kleit ära ega kulu ka iseenesest; eideke on kokkuhoidlik, ning salopil tuleb kaua seista lahtiharutatuna ja lõpuks ühes igasuguse muu vana koliga testamendi järgi õetütre tütrele üle minna. Tšitšikov palus vabandust, et ta oma ootamatu tulekuga tüli teeb. «Pole viga, pole viga,» ütles perenaine. «Mihukese ilmaga teid jumal siia saatis! Sajab ja tormab mis hirmus… Teelt tulles kuluks midagi süüagi, aga öine aeg, ei saa midagi valmistada.» Perenaise sõnad katkestas imelik sisin, nii et külaline peaaegu kohkus; sisin oli sedamoodi, nagu oleks kogu tuba täitunud madudega; kuid ülespoole vaadates ta rahunes, sest taipas, et seinakellal oli tulnud himu lööma hakata. Sisinale järgnes sedamaid kähin ning viimaks lõi kell kogu jõudu kokku võttes kaks pauku säärase kõlaga, nagu oleks keegi kaikaga vastu lõhkist potti tagunud, misjärel pendel jälle rahulikult paremale ja vasakule lõksuma hakkas. Tšitšikov tänas perenaist, öeldes, et tal ei ole midagi vaja, et see ärgu endale millegagi tüli tehku, et peale magamisaseme ei vaja ta midagi, ning tahtis vaid teada saada, kuhu ta on sattunud ja kas siit on palju maad mõisnik Sobakevitši juurde, mispeale vanaeit vastas, et ta pole säärast nime kuulnudki ja et sihukest mõisnikku üldse ei ole. «Siis tunnete vähemalt Manilovit?» küsis Tšitšikov. «Aga kes see Manilov on?» «Mõisnik, emake.» «Ei, ei ole kuulnud, sihukest mõisnikku ei ole.» «Missugused siis on?» «Bobrov, Svinjin, Kanapatjev, Harpakin, Trepakin, Plešakov.» «On nad rikkad või ei ole?» «Ei, isand, liiga rikkaid ei ole. Mõnel on kakskümmend, mõnel kolmkümmend hinge, aga sihukesi, kel oleks sada, sihukesi ei ole.» Tšitšikov taipas, et ta on päris kolkasse sattunud. «Kui palju maad on vähemalt linnagi?» «Oma kuuskümmend versta tuleb ikka ära. Küll on kahju, et ei ole teile midagi süüa anda. Kas te, isand, ei tahaks veidi teed?» «Tänan, emake. Peale magamisaseme ei ole vaja midagi.» «Tõsi, sihukese teekonna järel kulub puhkus väga ära. Siiasamasse heitkegi, isand, selle diivani peale. Hei, Fetinja, too sulgkott, padjad ja lina. Mihukese ilma küll jumal on saatnud: sihuke müristamine – mul põles öö läbi pühakuju ees küünal. Eh, kulla isand, sul on ju kogu selg ja külg poriga koos nagu orikal! Kus sa oled suvatsenud ennast nii ära määrida?» «Tänu taevale, et ainult poriga koos olen, peab õnne tänama, et küljekondid terveks jäid.» «Pühad apostlid, kui hirmus lugu! Kas ei oleks tarvis selga millegagi võida?» «Tänan, tänan. Ärge tehke endale tüli, käskige ainult oma tüdrukul mu riideid pisut kuivatada ja puhastada.» «Kuuled sa, Fetinja!» ütles perenaine, pöördudes küünlaga välistrepil käinud naisterahva poole, kes oli jõudnud sulgkoti juba sisse tassida ja seda kahelt poolt kätega üles kloppides terve pilve sulgi üle toa lendu laskis. «Võta nende kaftan ühes aluspükstega ja kuivata neid enne tule paistel, nagu me tegime kadunud härrale, siis aga hõõru ja klopi hästi.» «Kuulen, proua!» vastas Fetinja sulgkotile lina laotades ja patju kohale paigutades. «Noh, su ase ongi valmis,» lausus perenaine. «Head ööd, isand, soovin sulle rahulikku und. Või on ehk veel midagi tarvis? Vahest oled harjunud, kulla isand, et keegi ööseks su tallaaluseid sügaks? Mu kadunud mehel ei tulnud ilma selleta kuidagi und.» Kuid külaline ütles ära ka tallaaluste sügamisest. Perenaine läks ära ja Tšitšikov ruttas otsemaid lahti riietuma, andes Fetinjale kõik seljast võetud rakmed, niihästi pealmised kui ka alumised, ning Fetinja, soovides ka omalt poolt head ööd, viis need märjad kehakatted minema. Jäänud üksi, vaatas Tšitšikov mõnuga oma magamisaset, mis ulatus peaaegu laeni. Fetinja näis olevat suur meister sulgkottide kohevile kloppimises. Kui Tšitšikov tooli diivani äärde asetas ja sellelt asemele ronis, vajus see tema all peaaegu maani ja sulgkotist väljapressitud suled lendasid toa igasse nurka laiali. Ta kustutas küünla, tõmbas endale sitsiteki peale, keeras end selle all kringlina kõverasse ja uinus sedamaid. Ärkas ta järgmisel päeval alles üsna hilja hommikul. Päike paistis talle läbi akna otse silma, ja kärbsed, kes eile seintel ja lae all rahulikult magasid, olid kõik tema kallale tulnud: üks oli laskunud ta huulele, teine kõrva peale, kolmas püüdis visalt otse silmale istuda, selle aga, kes oli ettevaatamatult ninasõõrme lähedale asunud, tõmbas ta unisest peast otse ninna, mis pani ta kõvasti aevastama – see asjaolu oligi tema ärkamise põhjus. Heites pilgu üle toa, märkas ta nüüd, et mitte kõikidel piltidel ei ole linnud: nende hulgas rippus Kutuzovi portree ja keegi õlivärvidega maalitud vanamees punaste mundrikäänistega, nagu neid kasutati Pavel Petrovitši ajal. Kell tõi taas kuuldavale sisina ja lõi kümme; uksest vaatas sisse naisterahva nägu ja kadus otsekohe, sest tahtes paremini magama jääda, oli Tšitšikov heitnud endalt viimse kui hilbu. Uksest sissevaadanud nägu tundus talle nagu pisut tuttav. Ta hakkas endale meelde tuletama, kes see küll oli, ja viimaks meenus talle, et see oli perenaine. Ta tõmbas särgi selga; riided, juba kuivatatud ja puhastatud, lebasid tema lähedal. Kui ta oli riietunud, astus ta peegli ette ja aevastas jälle nii kõvasti, et samal ajal akna alla tulnud kalkun – aken aga oli väga maa ligidal – kulistas talle järsult ja väga kiiresti midagi oma imelikus keeles, vist «terviseks», mispeale Tšitšikov nimetas teda tolaks. Ta astus akna alla ja hakkas silmitsema enda ees avanevat vaadet: aken oli peaaegu vastu kanalat; igatahes oli väike kitsas õu selle ees linde ja kõiksugu koduloomi tulvil täis. Kalkuneid ja kanu oli äraarvamata palju; nende seas jalutas mõõdetud sammudega ringi kukk, raputades harja ja kallutades pead, nagu midagi kuulatades; siinsamas oli siga oma perega; prügihunnikut tustides pistis ta möödaminnes kinni kanapoja ja seda märkamata õgis omasoodu edasi arbuusikoori. Seda väheldast õue või kanalat ümbritses plank, mille taga laius avar köögiviljaaed kapsaste, sibulate, kartulite, peetide ja muu majapidamises tarviliku juurviljaga. Siin-seal oli mööda aeda laialipillatuna õuna- ja muid viljapuid, mis kaitseks harakate ja varblaste vastu, kellest viimaseid lendles tervete längus pilvedena ühest kohast teise, olid võrkudega kaetud. Samal otstarbel oli pikkadele ritvadele üles seatud mitu laialiaetud kätega hernehirmutist; ühele neist oli perenaise enese öötanu pähe pandud. Juurviljaaia tagant algasid talutared, mis olid ehitatud küll hajali ega olnud paigutatud korrapäraste ridadena, kuid Tšitšikovi tähelepaneku järgi andsid tunnistust elanike jõukusest, sest olid kõigiti korras hoitud: kõdunenud sindlid katustel olid kõikjal asendatud uutega, väravad ei olnud kusagil ripakil ja talupoegade kuurialustes, mis olid tema poole lahti, silmas ta kus üht, kus koguni kaht peaaegu uut tagavaravankrit. «Jah, tal on üsna suur küla,» lausus ta ja otsustas sedamaid perenaisega kõnelda ning temaga lähemat tutvust teha. Ta piilus läbi ukseprao, mille vahelt perenaine oma pea hiljuti sisse oli pistnud, ning nähes teda teelauas istuvat, astus rõõmsa ja lahke näoga tema juurde sisse. «Tere hommikust, isand. Kuidas te magasite?» küsis perenaine end istmelt kergitades. Ta oli paremini riides kui eile – tumedas kleidis ja mitte enam öötanuga, aga endiselt oli tal midagi kaela ümber seotud. «Hästi, hästi,» vastas Tšitšikov tugitooli istudes. «Aga teie, emake?» «Halvasti, kulla isand.» «Kuidas nii?» «Unepuudus. Ristluud aina valutavad, ja jalg pealtpoolt põlve lausa murrab kohe.» «Läheb mööda, läheb mööda, emake. Sellest ei maksa välja teha.» «Annaks jumal, et läheks mööda. Määrisin searasvaga ja tärpentiniga niisutasin kah. Aga millega soovite teed juua? Pudelis on marjamahla.» «Hea küll, emake, maitseme ka marjamahla.» Lugeja, ma arvan, on juba märganud, et lahkest näost hoolimata rääkis Tšitšikov siiski palju vabamalt kui Maniloviga, ja ei tseremoonitsenud mitte sugugi. Peab ütlema, et kui meil Venemaal ei ole mõnes teises asjas välismaalastele veel järele jõutud, siis kohtlemisoskuses ollakse neist küll kaugel ees. Võimatu on loetleda kõiki meie kohtlemise varjundeid ja peensusi. Prantslane või sakslane ei taipa ega mõista iialgi kõiki selle iseärasusi ja erinevusi; tema räägib peaaegu samasuguse hääle ja keelega niihästi miljonäri kui ka väikese tubakakaupmehega, olgugi et ta südames esimese ees muidugi parajal määral lömitab. Meil ei ole nõnda: meil on sääraseid tarku, kes mõisnikuga, kel on kakssada talupoega, räägivad hoopis teisiti kui sellega, kel on neid kolmsada, ja sellega, kel on neid kolmsada, ei räägi nad jällegi nii nagu sellega, kel on neid viissada, ja sellega, kel on neid viissada, jällegi mitte nõnda nagu sellega, kel on neid kaheksasada – ühesõnaga, mine kas või miljonini, ikka leidub varjundeid. Oletame näiteks, et on olemas kantselei – mitte siin, vaid kusagil kauges kuningriigis – ja et kantseleis, oletame, on kantseleiülem. Palun vaadake teda, kui ta istub oma alluvate keskel – jah, hirmu pärast ei saa sa lihtsalt sõnagi suust! Uhkus ja suursugusus, ja mida kõike ta nägu küll ei väljenda! Lihtsalt võta pintsel ja maali lõuendile: Prometheus mis Prometheus! Näeb välja kotkana, esineb sundimatult, mõõdetult. Aga niipea kui seesama kotkas väljub toast ja läheneb oma ülemuse kabinetile, pistab ta, paberid kaenlas, sibama nagu põldpüü. Seltskonnas ja õhtusel koosviibimisel, kus kõik on madala auastmega, jääbki Prometheus Prometheuseks, kui aga keegi on temast pisut kõrgem, sünnib Prometheusega säärane metamorfoos, millist Ovidiuski ei oska välja mõtelda: kärbes, kärbsestki väiksem, temast on saanud tolmukübe! «See ei ole ju Ivan Petrovitš» ütled sa teda vaadates. «Ivan Petrovitš on kasvult pikem, see siin aga on kissis ja kössis; Ivan Petrovitš räägib valju häälega, põrutab bassi ega naera kunagi, see siin aga, tont seda teab: piuksub nagu linnuke ja aina kõkutab naerda.» Astud lähemale, vaatad – ikkagi Ivan Petrovitš! «Eh-he-hee!» mõtled endamisi… Kuid pöördugem tagasi oma tegelaste juurde. Tšitšikov, nagu juba nägime, oli otsustanud sugugi mitte tseremoonitseda ning seepärast, võtnud kätte teetassi ja valanud sinna marjamahla, alustas säärast juttu: «Teil, emake, on ilus küla. Kui palju seal on talupoegi?» «Ligemale kaheksakümmend hinge, kulla isand, tuleb ikka ära,» vastas perenaine. «Häda on ainult selles, et ajad on halvad; näe, mullugi oli sihuke ikaldus, et jumal hoidku.» «Aga talupojad on teil pealtnäha prisked ja tared tugevad. Kuid lubage, et küsin teie nime. Olin nii hajameelne saabusin ju öö ajal …» «Korobotška, kolleegiumi sekretäri lesk.» «Tänan väga. Aga ees- ja isanimi?» «Nastasja Petrovna.» «Nastasja Petrovna? Ilus nimi – Nastasja Petrovna. Minu tädi, mu ema õde, on ka Nastasja Petrovna.» «Aga mis on teie nimi?» küsis mõisaproua. «Te ju olete vist assessor?» «Ei, emake,» vastas Tšitšikov muiates, «ei ole ma assessor ühti, vaid sõidan niisama oma asjus.» «Ah te olete siis ülesostja! Küll on kahju, et ma mee kaupmeestele nii odava hinnaga maha müüsin, sina aga, kulla isand, oleksid ta mu käest kindlasti ära ostnud.» «Mett ma nüüd küll ei oleks ostnud.» «Mida siis muud? Vahest ehk kanepit? Aga näe, kanepitki on mul praegu vähevõitu: kõigest pool puuda.» «Ei, emake, hoopis teistsugust kraami: ütelge, kas teil talupoegi on surnud.» «Oh, isand, kaheksateistkümmend hinge!» vastas vanaeit ohates. «Ja surid puha tublid mehed, puha töömehed. Pärast seda on ju rahvast küll ka juurde sündinud, aga mis neist kasu: puha sihuke peenike puru. Kuid assessor käis siin ja nõuab: maksa aga hingemaksud ära! Inimesed on surnud, aga maksa nagu elusate eest. Mineval nädalal põles mul sepp ära, väga osav sepp oli ja tundis ka lukussepatööd.» «Kas teil oli siis tulekahju, emake?» «Jumal on sihukese õnnetuse eest hoidnud, tulekahju oleks veelgi hullem; ise põles ära, kulla isand. Seest hakkas tal kuidagi põlema – oli ülearu joonud; ainult sinist suitsu ajas välja, aina põles ja põles ja läks mustaks kui süsi. Aga küll oli osav sepp! Ja nüüd ei saa ma enam kuhugi sõita – ei ole kedagi, kes hobust rautaks.» «Kõik on jumala käes, emake!» ütles Tšitšikov ohates. «Jumala tahtmise vastu ei saa keegi… Andke nad mulle, Nastasja Petrovna!» «Keda, isand?» «Noh, kõik need, kes on surnud.» «Aga kuidas ma saan neid anda?» «Lihtsalt niisama. Või ehk müüge. Ma annan teile nende eest raha.» «Aga kuidas siis? Ma ei saa tõesti midagi aru. Kas tahad nad maa seest välja kaevata või?» Tšitšikov nägi, et eit on asjast hoopis omamoodi aru saanud ja et talle on paratamatult vaja selgeks teha, milles asi seisab. Väheste sõnadega seletas ta, et üleandmine või ost toimub ainult paberil ja hinged märgitakse sinna, nagu oleksid nad elusad. «Aga milleks sul neid siis tarvis on?» küsis vanaeit talle otsa jõllitades. «See on juba minu asi.» «Aga nad on ju surnud.» «Kes siis ütleb, et nad elus on? Sellepärast nad teile koormaks ongi, et nad on surnud: teie maksate nende eest makse, aga nüüd ma vabastan teid sekeldustest ja maksudest. Kas mõistate? Ja ma mitte ainult ei vabasta teid, vaid annan teile peale selle veel viisteist rubla. Noh, nüüd on selge?» «Tõesti ei tea,» lausus perenaine aeglaselt. «Ma ei ole ju surnuid veel kunagi müünud.» «Või veel! See oleks ju lausa ime, kui te neid kellelegi müünud oleksite. Või arvate, et neist tõepoolest mingit kasu võib olla?» «Ei, seda’nd ma küll ei arva. Mis kasu neist võib olla, ei ole neist mingit kasu. Mind paneb mõtlema ainult see, et nad on juba surnud.» «No on aga kõva peaga vanamoor, nagu näha!» mõtles endamisi Tšitšikov. «Kuulge, emake. Mõtelge ometi hästi järele: te raiskate ju asjata raha, maksate nende eest makse nagu elusate eest …» «Oh, kulla isand, ära sellest mitte räägigi!» toetas teda mõisaproua. «Alles ülemineval nädalal maksin üle poolteisesaja rubla. Ja assessorit määrisin kah.» «Noh, näete, emake. Aga nüüd võtke arvesse lihtsalt seda, et assessorit määrida ei ole teil enam tarvis, sest nüüd maksan mina nende eest; mina, aga mitte teie; ma võtan enese peale kõik kohustused. Ma toimetan isegi kreposteerimise oma raha eest, kas saate sellest aru?» Vanaeit jäi mõttesse. Ta nägi, et kaup oleks tõesti nagu kasulik, ainult liiga uudne ja enneolematu; ja seepärast lõi ta kõvasti kartma, et kas see ostja teda kuidagi ehk ei tüssa; tuli ta ju jumal teab kust ja pealegi veel öisel ajal. «Kuidas jääb siis, emake, kas lööme käed kokku või?» küsis Tšitšikov. «Tõesti, kulla isand, veel kunagi ei ole mul juhust olnud surnuid müüa. Elusaid olen küll ära andnud, näe, alles tunamullu andsin ülempreestrile kaks tüdrukut, sada rubla kumbki; ja ta tänas väga, nendest saanud sihukesed tublid töötegijad: nad kuduvat isegi salvrätikuid.» «Jutt ei ole mitte elusatest; tühi nendega! Ma küsin surnuid.» «Tõesti, kardan esihakatuses, et saan ehk järsku kahju. Võib-olla sa, kulla isand, petad mind, nemad aga, noh… nemad maksavad vahest rohkem.» «Kuulge, emake… eh, missugune te olete! Mis nad siis võivad maksta? Vaadake: nad on ju paljas põrm. Kas mõistate? Nad on lihtsalt põrm. Võtke ükskõik missugune kõlbmatu asi, kas või see kõige viimanegi, näiteks isegi lihtne kalts; ka kaltsul on oma hind: selle ehk ostab vähemalt paberivabrikki. Neid aga pole millekski tarvis. Noh, ütelge ise, milleks neid tarvis on?» «See on tõsi küll. Neid ei ole tõesti mitte millekski tarvis; ja mind ainult see just tagasi hoiabki, et nad on ju juba surnud.» «Äh, küll on aga puupea!» kirus endamisi Tšitšikov, hakates juba kannatust kaotama. «Mine õienda niisugusega! Päris higistama ajab neetud vanamoor!» – Ta võttis taskust rätiku ja hakkas pühkima higi, mis tal tõepoolest laubale oli ilmunud. Muide, Tšitšikov vihastas ilmaaegu: nii mõnigi on küll lugupeetud inimene ja koguni riigimees, aga tegelikult osutub täielikuks Korobotškaks. Kui ta endale midagi pähe on võtnud, siis ei saa temast enam mitte kuidagi jagu, too talle ette kui palju argumente tahes, nii selgeid kui päev – kõik põrkab temast tagasi, nagu kummipall põrkab tagasi seinast. Higi ära pühkinud, otsustas Tšitšikov katsuda, kas ei saaks teda mõnel muul viisil õigele teele juhtida. «Teie, emake,» ütles ta, «emb-kumb, kas ei taha mu sõnu mõista või räägite niisama, et aga midagi ütelda… Ma annan teile raha: viisteistkümmend rubla pangatähtedes. Kas mõistate? See on ju raha. Maast te seda ei leia. Noh, tunnistage üles, mis hinnaga te mee müüsite?» «Kaksteistkümmend rubla puud.» «Ajate natuke patujuttu, emake. Kahteteistkümmend te küll ei saanud.» «Jumala eest sain.» «No näete nüüd? See-eest on see ka mesi. Te kogusite seda võib-olla ligi aasta, hoolega, püüdlikult, tüli ja vaevaga; kurnasite, piinasite mesilasi, toitsite neid talve läbi keldris; surnud hinged aga ei ole sellest maailmast. Siin ei ole te omalt poolt mingit vaeva näinud, see oli jumala tahtmine, et nad sellest maailmast lahkuksid, tuues kahju teie majapidamisele. Seal te saite oma töö, oma vaeva eest kaksteistkümmend rubla, siin aga võtate mitte millegi eest, muidu, ja mitte kaksteistkümmend, vaid viisteistkümmend rubla, ja mitte hõbedas, vaid puha sinistes pangatähtedes.» Pärast nii tugevaid argumente Tšitšikov peaaegu ei kahelnudki enam, et vanaeit viimaks järele annab. «Tõesti,» vastas mõisaproua, «ei mina, vaene lesk, oska selle kohta midagi ütelda! Parem ootan natuke, vahest ehk tulevad kaupmehed ja saan hinna teada.» «Häbi, häbi, emake! Lihtsalt häbi! Mis te ometi räägite, mõtelge ise! Kes siis neid ostma hakkab! Noh, milleks ta neid kasutada saab?» «Aga võib-olla majapidamises läheb neid mõnikord juhuslikult tarvis …» väitis vanaeit vastu, kuid jättis lause lõpetamata, avas suu ja jäi talle peaaegu hirmuga otsa vahtima, tahtes teada saada, mis ta selle kohta ütleb. «Surnuid majapidamises! Küll te nüüd aga ütlesite! Varblasi teie kapsaaias öösiti hirmutama või?» «Püha ristike! Mihukest hirmsat juttu sa ajad!» ütles vanaeit risti ette lüües. «Kus te neid siis veel rakendada tahtsite? Muide, eks kondid ja hauad – kõik jääb ju teile, üleandmine toimub ainult paberil. Noh, kuidas siis on? Kuidas jääb? Vastake vähemalt.» Vanaeit jäi uuesti mõttesse. «Mille üle te siis mõtlete, Nastasja Petrovna?» «Tõesti, ma ei jõua ikka veel otsusele, mis teha, parem müün teile kanepit.» «Aga milleks kanepit? Halasta ja hoia, mina palun teilt hoopis teist asja, teie aga topite mulle kanepit kaela! Kanep kanepiks, tulen teine kord, võtan ka kanepi ära. Kuidas siis jääb, Nastasja Petrovna?» «Jumala eest, see kaup on nii imelik, täitsa ennekuulmatu!» Nüüd kaotas Tšitšikov lõplikult kannatuse, virutas südametäiega tooli vastu põrandat ja saatis eide kuradile. Kurat kohutas mõisaproua hirmsasti ära. «Oh, ära võta tema nime suhu, jumal temaga!» karjatas ta näost kahvatades. «Alles tunaeile nägin öö läbi seda sunnikut unes. Tuli mõttesse vastu ööd pärast palvetamist kaarte välja panna, eks jumal ta siis karistuseks nähtavasti saatiski. Kole vastik oli teine; ja sarved pikemad kui härjal.» «Ma imestan, et te neid kümnete kaupa unes ei näe. Üksnes kristlikust inimesearmastusest tahtsin: näe, vaene lesknaine on hädas, kannatab puudust et te kaoksite ja kärvaksite kogu oma mõisaga! …» «Ah, mihukesi vängeid sõnu sa tarvitad!» ütles vanaeit talle hirmuga otsa vahtides. «Teiega rääkides ei leia ju sõnu! Tõesti, nagu mõni – ei tahaks küll halvasti ütelda – tige krants, kes lamab heinasao otsas: ei söö ise ega anna ka teistele. Oleksin tahtnud osta teilt igasuguseid majapidamissaadusi, sest ajan ka kroonu kokkuostuasju …» Siin ta luiskas pisut, ehkki möödaminnes ja ilma igasuguse kaugema eesmärgita, kuid ootamatult õnnestunult. Kroonu kokkuostud avaldasid Nastasja Petrovnale tugevat mõju, vähemalt ta lausus juba peaaegu paluva häälega: «Mis sa siis nii hirmus vihaseks said? Oleksin ma varem teadnud, et sa nii kuri oled, ega ma ei oleks sulle siis vastu rääkinudki.» «Või veel, mille pärast vihastada! Asi ei ole tühja munakoortki väärt, ja mina hakkan tema pärast vihastama!» «Noh, olgu peale, olen valmis andma viieteistkümne eest pangatähtedes! Vaata ainult, kulla isand, kokkuostude suhtes: kui juhtud võtma rukkijahu, või tatrajahu, või tangu, või tapetud loomi, siis, ole hea, ära mind unusta.» «Ei, emake, ei unusta,» kostis Tšitšikov ja pühkis samal ajal käega higi, mis niredena ta nägu mööda alla voolas. Ta küsis eidelt, kas sellel ei ole linnas mõnda usaldusmeest või tuttavat, keda ta võiks volitada toimetama kreposteerimist ja kõike, mis vaja. «Miks mitte, ülempreestri, isa Kirilli poeg teenib kohtupalatis,» ütles Korobotška. Tšitšikov palus teda sellele volikiri kirjutada, ja et teda liigsest tülist päästa, võttis enda peale selle koostamisegi. «Oleks hea,» mõtles vahepeal endamisi Korobotška, «kui ta võtaks minult kroonule jahu ja loomi. Tarvis ta enese poole võita: tainast on eile õhtust veel järel, vaja õige minna ja ütelda Fetinjale, et ta pannkooke teeks; oleks hea, kui küpsetaks ka võitainapirukat munaga, minul küpsetatakse seda väga hästi, ja ka aega ei võta see palju.» Perenaine läks piruka küpsetamise mõtet teoks tegema ja seda arvatavasti muudegi koduse küpsetamise ja toiduvalmistamise toodetega täiendama; Tšitšikov aga läks võõrastetuppa, kus ta oli veetnud öö, oma laadikust tarvilikke pabereid võtma. Võõrastetoas oli kõik juba ammu koristatud, uhked sulgkotid olid välja viidud ja diivani ees seisis kaetud laud. Asetanud sellele laadiku, puhkas ta veidi, sest tundis, et on üleni higine, nagu vette kastetud: kõik, mis tal seljas või jalas oli, alates särgist ja lõpetades sukkadega, kõik oli märg. «Eh, päris ära tappis, neetud vanamoor!» lausus ta, kui oli veidi puhanud, ning keeras laadiku lukust lahti. Autor on kindel, et on sääraseid uudishimulikke lugejaid, kes tahavad isegi laadiku plaani ja sisemist jaotust teada saada. Minugipärast, miks siis seda uudishimu mitte rahuldada! Siin ta on, see sisemine jaotus: otse keskel seebikarp, seebikarbi taga kuus-seitse kitsukest vahet habemenugade jaoks; siis neljakandilised sopid liivatoosi ja tindipoti jaoks ühes nende vahele õõnestatud lootsikuga sulgede, kirjalaki ja kõige selle jaoks, mis on pikem; seejärel igasugused vahed kaanega ja ilma kõige selle jaoks, mis on lühem, täis visiitkaarte, matuselehti, teatri- ja muid pileteid, mida siia mälestuseks kokku oli kogutud. Kogu ülemine laegas ühes kõigi vahedega oli väljavõetav ja selle all oli poognaliste paberilehtede virnadega täidetud ruum, siis järgnes laadiku küljelt märkamatult väljatõmmatav salalaegas raha jaoks. Peremees tõmbas selle alati nii kähku välja ja lükkas kohe samal hetkel jälle tagasi, et ei saa kindlalt öelda, kui palju seal raha oli. Tšitšikov asus kohe tööle – teritas sule ja hakkas kirjutama. Sel ajal astus sisse perenaine. «Kena kast on sul, kulla isand,» tähendas ta, kui oli Tšitšikovi juurde istunud. «Küllap oled selle Moskvast ostnud?» «Moskvast,» vastas Tšitšikov kirjutamist jätkates. «Seda ma arvasin: seal on ikka hea töö. Tunamullu tõi mu õde sealt lastele soojad saapad: sihuke tugev kaup, lapsed kannavad teisi siiamaani. Helde aeg, kui palju sul on siin tempelpaberit!» jätkas ta, heitnud pilgu Tšitšikovi laadikusse. Ja tõepoolest, tempelpaberit oli seal üsna rohkesti. «Ehk kingiksid mulle ühe lehegi! Mul on sellest nii suur puudus; juhtub, et on tarvis kohtule palvekiri kirjutada, aga ei ole paberit.» Tšitšikov seletas talle, et see paber ei ole seda sorti, et see on määratud kreposteerimiste teostamiseks, aga mitte palvekirjade jaoks. Muide, et eite rahustada, andis ta talle mingi lehe, mille hind oli üks rubla. Kui ta kirja valmis oli kirjutanud, andis ta selle eidele alla kirjutada ja palus väikest talupoegade nimestikku. Selgus, et mõisaproual ei ole mingeid märkmikke ega nimestikke, vaid ta teab peaaegu kõiki nimesid peast; ta pani eide neid siinsamas ette dikteerima. Mõne talupoja nimi, veel rohkem aga hüüdnimi pani teda pisut imestama, mistõttu ta neid kuuldes peatus enne iga kord ja alles siis hakkas kirjutama. Eriti hämmastas teda keegi Pjotr Saveljev Ära-Austa-Küna, nii et ta ei saanud jätta ütlemata: «Kui pikk!» Teisel oli nime külge liidetud «Lehma Telliskivi», mõni oli lihtsalt Ratta Ivan. Kirjutamist lõpetades tõmbas ta pisut õhku ninasse ja tundis meelitavat lõhna, mis tuli mingist võiga praetud roast. «Palun alandlikult einet võtma,» lausus perenaine. Tšitšikov vaatas ringi ja nägi, et laual oli juba seeni, pirukaid, härjasilmi, korpe, võiga praetud pannkooke, pliine, kõiksugu lisanditega kakukesi: sibulalisandiga, moonilisandiga, kohupiimalisandiga, tindikalalisandiga, ja mis seal kõik veel ei olnud. «Võitainapirukas munaga!» ütles perenaine. Tšitšikov võttis võitainapirukat munaga, ja söönud sellest sedamaid tubli poole, kiitis seda. Ja tõepoolest, pirukas iseenesestki oli maitsev, aga pärast kõike rassimist ja tembutamist vanaeidega tundus veelgi maitsvam. «Aga pliinikesi?» ütles perenaine. Vastuseks sellele keeras Tšitšikov kolm pliini kokku, kastis sulatatud võisse ja pistis suhu, huuled ja käed aga pühkis salvrätikuga puhtaks. Korranud seda korda kolm, palus ta perenaist käskida tema hobused ette rakendada. Nastasja Petrovna saatis kohe Fetinja seda ütlema, käskides ühtlasi veel pliine tuua. «Teil, emake, on väga maitsvad pliinid,» kiitis Tšitšikov toodud kuumade pliinide kallale asudes. «Jah, minul küpsetatakse neid hästi,» ütles perenaine. «Aga häda on selles, et lõikus oli kehv, jahu ei ole suurem asi… Aga mis te, isand, nõnda ruttate?» lausus ta, nähes, et Tšitšikov oli nokkmütsi pihku võtnud. «Hobusedki ei ole ju veel ette rakendatud.» «Küll rakendatakse, emake, küll rakendatakse. Minul rakendatakse hobuseid ruttu.» «Ärge siis, palun, kokkuostu asja unustage.» «Ei unusta, ei unusta,» ütles Tšitšikov vöörusesse astudes. «Aga kas te seapekki ei osta?» küsis perenaine talle järgnedes. «Miks mitte? Ostan küll, ainult pärastpoole.» «Jõuluks on mul ka seapekki.» «Ostame, ostame, kõike ostame, ka seapekki ostame.» «Võib-olla läheb ka linnusulgi tarvis. Mul on viilipipaastu ajaks ka linnusulgi.» «Hea küll, hea küll,» lausus Tšitšikov. «Näed nüüd, kulla isand, kalesski ei ole sul veel valmis,» ütles perenaine, kui nad välistrepile jõudsid. «Küllap saab, küllap saab valmis. Juhatage mulle ainult, kuidas siit suurele teele pääseb.» «Kuidas seda teha?» ütles perenaine. «Juhatada on raske, käänakuid palju. Vahest annan sulle tüdruku kaasa, et see su teeotsale viiks. Sul ju ometi pukis ruumi ikka on, kuhu ta istuda võiks.» «Miks ei ole.» «Annan sulle pealegi siis tüdruku kaasa; ta tunneb teed; vaata ainult, et sa teda ära ei vii! Ühe kaupmehed viisid mul juba ära.» Tšitšikov kinnitas talle, et ei vii, ja rahunedes hakkas Korobotška kõike juba üle vaatama, mis tema õues oli; ta suunas pilgu virtinale, kes aidast suure puukannuga mõdu tõi, ja väravasse ilmunud talumehele, ning vähehaaval siirdus ta täielikult majandusellu. Kuid milleks nii kaua Korobotškaga tegelda? Olgu see Korobotška, Manilova; majanduslik või mittemajanduslik elu – mööda neist! Vahel on maailma asjad kummaliselt seatud: rõõmustav muutub ainsa hetkega kurvastavaks, kui sa vaid kauaks selle ette seisma jääd, ja siis võib jumal teab mis kõik pähe tulla. Võib-olla hakkad koguni mõtlema: minge ikka, kas Korobotška inimliku arenemise lõputul redelil tõesti nii madalal seisab? Kas ikka tõesti on nii suur see kuristik, mis lahutab teda tema õest, kes on ligipääsmatult piiratud hästi lõhnavate malmtreppide, läikiva vase, punase puu ja vaipadega aristokraatliku maja seintega ning haigutab pooleldi loetud raamatu taga, oodates vaimukat mondäänset visiiti, mille kestel avaneb talle võimalus hiilata oma tarkusega ja avaldada päheõpitud mõtteid, mõtteid, mis moeseaduste järgi terveks nädalaks vallutavad linna, mõtteid mitte sellest, mis toimub tema majas ja tema mõisates, mis on majapidamise mittetundmise tõttu sassi läinud ja laostunud, vaid sellest, missugune poliitiline pööre on valmimas Prantsusmaal ja millise suuna on võtnud moodne katolitsism. Kuid mööda, mööda! Milleks sellest rääkida? Aga mispärast siis keset rõõmsaid ja muretuid hetki, mil sa mitte midagi ei mõtle, sähvatab äkki iseenesest teistsugune, kummaline juga: veel ei ole naer jõudnud näolt täielikult kaduda, aga juba oled sa saanud teiseks nendesamade inimeste keskel ja juba helgib teine valgus su näol?.. «Seal ongi kaless, seal ongi kaless!» hüüdis Tšitšikov, nähes viimaks oma tõlda ette sõitvat. «Mis sa, tolvan, nii kaua koperdasid? Nähtavasti ei ole sul veel kõik eilne aur peast lahtunud.» Selifan ei vastanud selle peale midagi. «Hei, Pelageja!» hüüdis mõisaproua trepi kõrval seisvale umbes üheteistkümneaastasele paljajalgsele tüdrukule, kel oli jämedast värvitud kodukootud villasest riidest kleit seljas ja kelle jalgu eemalt võis pidada saabasteks – niivõrd olid need värske poriga koos. «Näita härrale teed.» Selifan aitas tüdrukul pukki ronida. Ühe jalaga härraste astmelauale astudes määris tüdruk selle esmalt poriga, seejärel aga ronis juba üles ja võttis kutsari kõrval istet. Tema järel tõstis ka Tšitšikov ise jala astmelauale, ja kallutades kalessi paremale küljele – sest ta oli kaalult üsna raske – seadis enese viimaks istuma, öeldes: «Ah! Nüüd on hea! Jumalaga, emake!» Hobused hakkasid liikuma. Selifan oli kogu tee sünge ja ühes sellega oma töö vastu väga tähelepanelik, mis juhtus temaga alati pärast seda, kui ta oli kas milleski süüdi või purjus olnud. Hobused olid imestusväärselt puhtaks soetud. Ühe hobuse rangid, mida seni alati rebenenud seisukorras kaela oli pandud, nii et naha alt takud välja tolknesid, olid osavasti kinni nõelutud. Kogu tee oli ta sõnakehv, vihistas vaid piitsa ega pöördunud hobuste poole ühegi õpetussõnaga, ehkki kimmel oleks muidugi midagi õpetlikku kuulda tahtnud, sest siis hoidis jutukas kutsar ohje alati kuidagi laisalt peos ja piits uitas ainult moepärast mööda selgi. Kuid mornist suust kostsid seekord ainult üksluiselt ebameeldivad hüüded: «Nõõ, nõõ, laiskvorst! Küll ma sulle tukun!» – ja rohkem mitte midagi. Isegi kõrb ja Assessor ei olnud rahul, et ei kuulnud kordagi «armsaid» ega «auväärseid». Kimmel tundis väga ebameeldivaid lööke mööda oma täidlasi ja laiu kehaosi. «Näed sa, laiutab!» mõtles ta endamisi pisut kõrvu lingutades. «Küllap teab, kuhu lüüa! Ei viruta otse mööda selga, vaid valib ikka hellema koha – napsab mööda kõrvu või sähvab kõhu alla.» «Paremale või?» Säärase kuiva küsimusega pöördus Selifan enese kõrval istuva tüdruku poole, osutades piitsaga vihmast tumenenud teele heleroheliste, värskenenud nurmede vahel. «Ei, ei, küll ma näitan,» vastas tüdruk. «Kuhu siis?» küsis Selifan, kui nad lähemale olid jõudnud. «Näe, kuhu,» vastas tüdruk käega näidates. «Sind küll!» ütles Selifan. «See ju paremale ongi: ei tea teine, kus on parem, kus vasak pool!» Kuigi ilm oli väga ilus, oli maa siiski niivõrd poriseks muutunud, et kalessi rattad olid seda kaasa haarates varsti poriga nagu vildiga kaetud, mis tegi sõiduki märksa raskemaks; pealegi oli maapind savine ja haruldaselt kleepuv. Nii üks kui teine oli põhjuseks, et nad ei jõudnud külavaheteedelt välja enne keskpäeva. Ilma tüdrukuta oleks seegi raske olnud, sest teed valgusid igasse ilmakaarde laiali, nagu püütud vähid, kui neid kotist välja puistatakse, ning Selifanil oleks tulnud ümber ekselda, ilma et ta ise selles süüdi oleks olnud. Varsti näitas plika eemal mustendavale hoonele, öeldes: «Seal ongi maantee!» «Aga see hoone?» küsis Selifan. «Trahter,» vastas tüdruk. «Noh, nüüd saame juba ise,» ütles Selifan. «Mine sina koju tagasi.» Ta peatas hobused ja aitas tüdruku maha, lausudes läbi hammaste: «Eh sind küll, va mustjalg!» Tšitšikov andis tüdrukule vaskraha, ja too hakkas lonkides koju tagasi minema, rahul juba sellegagi, et oli pukis istuda saanud. Neljas peatükk Trahteri ette jõudes käskis Tšitšikov peatuda kahel põhjusel: esiteks, et hobustel puhata lasta, ja teiseks, et ka ise pisut einet võtta ja keha kinnitada. Autor peab tunnistama, et ta üpris kadestab seda liiki inimeste söögiisu ja magu. Tema silmis ei maksa mitte kui midagi kõik need suurt sorti isandad, kes elavad Peterburis ja Moskvas ning veedavad oma aega arupidamisega selle üle, mida süüa homme ja missugune lõuna välja mõtelda ülehomseks, ning kes ei asu selle lõuna kallale muidu, kui on enne suhu toimetanud pilli; kes neelavad austreid, meriämblikke ja muid imesid ning seejärel sõidavad Karlsbadi või Kaukaasiasse. Ei, need isandad ei ole temas kunagi kadedust äratanud. Kuid keskmist sorti isandad, kes ühes postijaamas nõuavad sinki, teises põrsapraadi, kolmandas viilu tuurakala või mingit tainas küpsetatud vorsti sibulaga ning siis, nagu poleks midagi juhtunudki, istuvad mis tahes kellaajal lauda ning sterletisupp lutsude ja niiskadega aina vurtsub ja lurtsub neil hammaste vahel; sellele süüakse peale vormipirukat või rasvase sägaselja täidisega kulebjaakat, nii et juba eemalt vaadates suu vett jooksma hakkab – neil isandail on tõesti kadedustäratav taeva and! Nii mõnigi suurt sorti isand ohverdaks jalamaid pooled oma talupoegadest ning poole panditud ja pantimata mõisatest koos kõigi välismaist ja vene päritolu uuendustega, et aga omada säärast magu, nagu on keskmist sorti isandal; kuid selles see häda ongi, et ei mingi rahasumma eest, isegi mitte mõisa eest, olgu see siis uuendustega või ilma uuendusteta, ei saa omandada niisugust magu, nagu on keskmist sorti isandal. Puust ehitatud tuhmunud trahter võttis Tšitšikovi oma ahtakese külalislahke löövi alla, mida toetasid vanaaegsete kirikuküünaldega sarnanevad nikerdatud puusambakesed. Trahter oli midagi vene talumaja taolist, ainult natuke suuremates mõõtmetes. Toorest puust nikerdatud mustrilised karniisid akende ümber ja räästa all kirjasid teravalt ning elavalt ta tuhmunud seinu; aknaluukidele oli maalitud lilledega kannusid. Kui ta kitsast puutrepist üles avarasse eeskotta oli jõudnud, avanes seal kriuksudes uks ja talle tuli vastu kirevas sitsikleidis paks vanaeit, kes ütles: «Palun siiapoole!» Toas olid ees puha vanad tuttavad, mida igaüks võib kohata nendes väikestes puutrahterites, milliseid on rohkesti ehitatud teede äärde, ja nimelt: aurust niiske samovar, siledaks tahutud männipuust seinad, nurgas kolmnurkne kapp teekannude ja tassidega, siniste ja punaste lindikeste otsas rippuvad väikesed ülekullatud portselanist munad pühakujude ees, hiljuti poeginud kass, peegel, mis kahe silma asemel näitab nelja ja näo asemel mingit pannkooki; lõpuks kimpudena pühakujude juurde torgatud lõhnavad rohud ja nelgid, mis olid niivõrd kuivanud, et see, kes tahtis neid nuusutada, ainult aevastas ja muud midagi. «Kas põrsapraadi on?» Sellise küsimusega pöördus Tšitšikov enese ees seisva vanaeide poole. «On.» «Mädarõika ja koorekastmega?» «Mädarõika ja koorekastmega.» «Las tulla!» Vanaeit läks kohmitsema ja tõi taldriku, salvrätiku, mis oli niivõrd tärgeldatud, et seisis püsti nagu kuivanud puukoor, siis koltunud luupeaga noa, mis oli õhuke nagu sulenuga, kaheharulise kahvli ja soolatoosi, mida kuidagi ei olnud võimalik lauale otse seada. Meie kangelane hakkas oma harjumuse kohaselt eidega kohe juttu ajama ja päris, kas ta üksinda peab trahterit või on olemas ka peremees, kui palju trahter sisse toob, ja kas pojad elavad nende juures, ja kas vanem poeg on poissmees või naisemees, ja missuguse naise ta võttis, kas suure kaasavaraga või mitte, ja kas äi oli ka rahul ja ei vihastanud, et sai pulmas vähe kingitusi – ühesõnaga, ta ei jätnud midagi vahele. On endastki mõistetav, et ta uudishimutses teada saada, missugused mõisnikud elavad ümbruskonnas, ja sai teada, et siin on igasuguseid mõisnikke: Blohhin, Potitajev, Mõlnoi, polkovnik Tšeprakov, Sobakevitš. «Aa! Kas sa Sobakevitšit tunned?» küsis ta ja sai kohe kuulda, et vanamoor ei tunne mitte ainult Sobakevitšit vaid ka Manilovit, ja et Manilov on Sobakevitšist palju peenem: käsib otsekohe kana keeta, aga küsib ka vasikapraadi; kui on lambamaksa, siis küsib ka lambamaksa, ning kõike ainult maitseb veidi, Sobakevitš aga küsib mingit ühtainust rooga, sööb aga see-eest ka kõik ära ja nõuab sama hinna eest veel lisagi. Kui ta niimoodi juttu ajas, süües põrsapraadi, millest oli veel viimane tükk järele jäänud, kostis läheneva sõiduki rataste mürinat. Aknast välja vaadates silmas ta trahteri ette seisma jäänud kerget kalessi, mille ette oli rakendatud kolm tublit hobust. Kalessist ronis välja kaks meest: üks valgetverd, pikka kasvu; teine natuke lühem, mustaverd. Valgeverelisel oli seljas tumesinine nöörkuub, mustaverelisel lihtsalt triibuline arhalukk. Eemalt logises lähemale veel mingi tühi tõllaloks, mida vedas neli pika karvaga, näruste rangide ja nöörist rakmetega hobusekronu. Valgevereline tuli otsekohe trepist üles, kuna tõmmuvereline jäi veel maha ja kobas midagi kalessis, kõneldes seejuures teenriga ja viibates ühtlasi nende järel sõitvale tõllale. Tema hääl tundus Tšitšikovile nagu pisut tuttav. Seni kui ta meest silmitses, oli valgevereline jõudnud juba kobamisi ukse leida ja selle avada. See oli pikka kasvu, kõhna, või nagu öeldakse, äraelatud näo ja punakate vurrudega mees. Tema pruunikspõlenud näo järgi võis otsustada, et ta teab, mis on suits, kui mitte just püssirohu-, siis vähemalt tubakasuits. Ta tegi Tšitšikovi poole viisaka kummarduse, millele viimane samaga vastas. Tõenäoliselt oleksid nad mõne minuti jooksul jutuhoogu sattunud ja omavahel hästi tuttavaks saanud, sest algus oli juba tehtud, ning mõlemad avaldasid peaaegu ühel ja samal ajal heameelt, et eilne vihm oli tolmu maanteel täiesti kinni löönud ja nüüd on jahe ning mõnus sõita, kui astus sisse tema mustaverd kaaslane, viskas nokkmütsi peast lauale ja ajas oma mustad paksud juuksed käega uljalt turri. See oli keskmist kasvu, väga ilusa kehaehitusega, täidlaste punaste põskedega, lumivalgete hammaste ja pigimusta põskhabemega mees. Ta oli värske nagu õun; nägu näis tal tervisest otse lõkendavat. «Tohoh!» hüüatas ta äkki ja ajas Tšitšikovi silmates kaks kätt laiali. «Keda ma näen?» Tšitšikov tundis ära Nozdrjovi, sellesama, kellega koos ta prokuröri juures oli lõunastanud ja kes mõne minuti jooksul temaga nii suureks sõbraks oli saanud, et hakkas teda juba sinatama, olgugi et, muide, Tšitšikov omalt poolt ei olnud selleks mingit põhjust andnud. «Kus sa käisid?» küsis Nozdrjov ja jätkas vastust ootamata: «Mina, vennas, tulen laadalt. Soovi õnne: mängisin enese puupaljaks! Usud sa, ma ei ole eluilmaski nii palju maha mänginud. Sõitsin siia üürihobustega! Vaata aga ainult aknast välja!» Seejuures kallutas ta ise Tšitšikovi pea akna poole, nii et see pidi pea vastu raami peaaegu ära lööma. «Näed, mihuke rämps! Teele pidid jätma, sunnikud, kolisin juba üle tema kalessi.» Seda öeldes osutas Nozdrjov sõrmega oma kaaslasele. «Ah teie pole veel tuttavad? Mu õemees Mižujev! Kogu hommikupooliku rääkisime temaga sinust. «Noh, vaata,» ütlesin ma, «juhtume veel Tšitšikoviga kokku.» Oh, vennas, kui sa teaksid, kui paljaks ma enese mängisin! Kas usud, et jäin ilma mitte ainult neljast traavlist – kõik lasksin lendu. Ei ole mul enam ei uuri ega ketti …» Tšitšikov vaatas ja nägi tõesti, et mehel ei ole ei uuri ega ketti. Talle näis koguni, et ka põskhabe on Nozdrjovil ühelt poolt väiksem ja mitte nii tihe kui teiselt poolt. «Aga oleks mul ainult kakskümmend rubla taskus olnud,» jätkas Nozdrjov, «just nimelt mitte rohkem kui kakskümmend, oleksin kõik tagasi võitnud, see tähendab, peale selle, mis tagasi oleksin võitnud, oleksin nagu aus mees otsekohe kolmkümmend tuhat tasku pistnud.» «Seda rääkisid sa ka siis,» kostis valgevereline. «Aga kui ma sulle viiskümmend rubla andsin, mängisid ka need kohe maha.» «Ega ei oleks maha mänginud! Jumala eest, ei oleks maha mänginud! Poleks ma ise rumalust teinud, ei oleks tõesti maha mänginud. Kui ma ei oleks pärast paroleed tollel neetud seitsmel nurka murdnud, oleksin võinud võita kogu panga.» «Aga ometi ei võitnud,» lausus valgevereline. «Ei võitnud sellepärast, et murdsin nurga ebaõigel ajal. Arvad sa, et see sinu major mängib hästi?» «Hästi või mitte, aga ta võitis su.» «Tühja kah!» ütles Nozdrjov. «Sedasi võidan ka mina teda. Aga las ta katsub korra mängida dubletiga, siis ma tahan õige näha, kui kange mängija ta on! See-eest, veli Tšitšikov, kuidas me esimestel päevadel alles pummeldasime! Tõesti, laat oli väga tore. Isegi kaupmehed ütlesid, et säärast rahvakogunemist pole kunagi olnud. Kõik, mis mul mõisast sinna toodi, müüdi kõige parema hinnaga ära. Eh, vennas, kuidas ikka sai pummeldatud! Praegugi, kui tuletad meelde… kurat võtku! See tähendab, küll on kahju, et sind ei olnud. Kujuta ette, kolme versta kaugusel linnast oli laagris tragunipolk. Usud sa, et ohvitserid, nii palju kui neid iganes oli, nelikümmend meest, olid kõik linnas… Kuidas me siis, vennas, kukkusime jooma… Staabirittmeister Potselujev… tore mees! Vurrud, vennas, säherdused! Bordood nimetab lihtsalt burdaškaks. «Too õige, vennas,» ütleb ta, «burdaškat!» Porutšik Kuvšinnikov… Ah, vennas, kui ütlemata kena mees! See juba, võib ütelda, on ehtne prassija. Olime temaga kogu aeg koos. Mihukest veini Ponomarjov meile müüs! Sa pead teadma, et ta on kelm ja tema poest ei tohi midagi osta: veinisse segab ta kõiksugu rämpsu – sandlipuud, põletatud korki ja isegi leedripuud ajab ta, lurjus, sinna sisse, aga kui see-eest toob kusagilt tagatoast, mida tal nimetatakse eritoaks, mingi pudelikese – noh, vennas, oled lihtsalt seitsmendas taevas. Kus meil oli alles šampus – mis on selle kõrval kuberneri oma? Lihtsalt taar! Kujuta ette, mitte klikoo, vaid mingi klikoo matraduura, see tähendab topeltklikoo. Ja tõi veel ühe pudeli prantsuse veini nimega bonbon. Lõhn? – rosett ja kõik, mida tahad. Küll ikka pummeldasime!.. Pärast meid saabus sinna keegi vürst, saatis poodi šampuse järele – mitte ühtegi pudelit terves linnas, ohvitserid olid kõik ära joonud. Kas usud, et mina üksi jõin lõunasöögi ajal seitseteist pudelit šampust!» «Noh, seitsetteist pudelit sa ikka ära ei joo,» tähendas valgevereline. «Kui aumees ütlen, et jõin,» vastas Nozdrjov. «Sa võid ju rääkida, mida tahad, aga mina ütlen sulle, et sa ei joo kümmetki.» «No tahad kihla vedada, et joon?» «Milleks siis kihla vedada?; «Noh, pane välja oma püss, mille sa linnast ostsid.» «Ei taha.» «No pane aga välja, proovi!» «Ei taha proovidagi.» «Jah, oleksid ka püssist kohe ilma nagu mütsist. Eh, vennas Tšitšikov, see tähendab, küll mul oli kahju, et sind ei olnud. Tean, et sa ei oleks porutšik Kuvšinnikovist lahkunud. Kui headeks sõpradeks te temaga oleksite saanud! Tema on midagi muud kui prokurör ja kõik kubermangu ihnuskoid meie linnas, kes iga kopika pärast aina värisevad. Tema, vennas, mängib nii galbikut kui ka panka ja kõike, mida tahad. Eh, Tšitšikov, oleksid ikka võinud sinna tulla. Tõesti, igavene siga oled sa selle eest, tõprakarjus sihuke! Suudle mind, kullake, armastan sind pööraselt! Mižujev, vaata, kuidas saatus meid kokku on juhtinud! Noh, mis on tema minule või mis olen mina temale? Tema tuli jumal teab kust, mina ka elan siin… Ja kui palju, vennas, oli tõldu, ja kõik engros. Kukkusin fortuunat mängima: võitsin kaks purki pumatit, portselanist tassi ja kitarri, siis panin veel korra ja lasksin, pagana pihta, veel üle kuue rubla lendu. Ja kui sa veel teaksid, mihuke naistekütt on see Kuvšinnikov! Me käisime temaga peaaegu kõigil ballidel. Üks daam oli hiiglama toredas tualetis: kroogid ja poogid ja kurat teab, mis tal kõik ümber oli… Mina mõtlen endamisi ainult: kurat võtaks! Kuvšinnikov aga, see tähendab, on sihuke lojus, istus tema kõrvale ja kukkus talle prantsuse keeles niisuguseid komplimente puistama, et… Usud, isegi lihtsaid katasid ei jätnud ta vahele. Seda nimetab ta maasikmarja maitsmiseks. Toredaid kalu ja balõkke oli kokku toodud. Minagi tõin ühe kaasa; hea, et märkasin osta, kui veel raha oli. Kuhu sa nüüd sõidad?» «Sõidan ühe mehe poole,» kostis Tšitšikov. «Noh, mis sellest mehest, jäta ta! Sõidame minu poole!» «Ei, ei saa, on asja.» «Noh, õige mul asja! Mis sa veel välja ei mõtle! Oled sina ikka tümikas küll!» «Tõesti, on asja, ja pealegi tarvilik asi …» «Vean kihla, et valetad! No ütle ainult, kelle poole sa sõidad?» «Noh, Sobakevitši poole.» Nüüd pahvatas Nozdrjov naerma seda kõlavat naeru, mida lagistab ainult priske, terve inimene, kellel seejuures viimseni paljastuvad suhkurvalged hambad, värisevad ja hüplevad põsed, ning naaber kahe ukse taga, kolmandas toas kargab unest üles, jõllitab silmi ja lausub: «Eh, on ikka naerulusti teisel!» «Mis siin siis naljakat on?» küsis Tšitšikov mõnevõrra pahasena säärase naeru üle. Kuid Nozdrjov hirnus kõigest kõrist edasi, korrates sealjuures: «Oi, halastust, ma päris lõhken naerust!» «Ei ole siin naljakat midagi: andsin talle sõna,» ütles Tšitšikov. «Küll saad rängalt kahetseda, kui tema juurde lähed – ta on ju lausa ihnuskoi! Ma tunnen su iseloomu, sa pettud hirmsal kombel, kui loodad leida sealt panka ja tubli pudeli mingisugust bonboni. Kuule, vennas: käigu kuradile see Sobakevitš, sõidame parem minu poole! Millise balõkiga ma sind kostitan! Ponomarjov, tõbras, kummardas maani, ütles: «Ainult teile; otsige kogu laat läbi, aga niisugust te ei leia.» Suur kelm on ta siiski. Ütlesin talle seda suu sisse. «Teie olete ühes meie monopolirentnikuga esimese numbri sulid!» ütlesin talle. Naerab, tõbras, ise silitab habet. Meie Kuvšinnikoviga einetasime iga päev tema poes. Ah, vennas, näe, unustasin sulle ütelda: tean, et sa nüüd rahule ei jäta, aga kümne tuhandegi eest ei anna ma ära, ütlen juba ette. Hei, Porfiri!» hõikas ta akna alla astudes oma teenrile, kes hoidis ühes käes nuga ja teises leivakoorikut balõkitükiga, mida tal oli õnnestunud möödaminnes lõigata, kui ta kalessist midagi võttis. «Hei, Porfiri,» hüüdis Nozdrjov, «too kutsikas siia! On ikka alles kutsikas!» jätkas ta Tšitšikovi poole pöördudes. «Ta on varastatud, peremees ei tahtnud mingi hinna eest müüa. Lubasin talle küll selle võigu mära, mille, nagu mäletad, Hvostõrjovilt vahetasin …» Tšitšikov muide polnud eluilmaski näinud ei võiku mära ega Hvostõrjovi. «Härra! Kas te ei soovi midagi süüa?» küsis sel ajal vanaeit talle lähenedes. «Mitte midagi. Eh, vennas, kuidas sai ikka pummeldatud! Muide, anna pealegi pits viina. Missugust sul on?» «Aniisiviina,» vastas eit. «Noh, anna siis aniisiviina,» lausus Nozdrjov. «Anna siis juba mullegi üks pits!» ütles valgevereline. «Teatris üks näitlejanna, sindrinahk, laulis nagu kanaari lind! Kuvšinnikov, kes istus mu kõrval, ütles: «Näe, vennas, kuluks õige pisut maasikmarja maitsta!» Ainuüksi palagane, arvan, oli viiskümmend. Fenardi keerles neli tundi nagu veski.» Siinkohal võttis ta vanamoori käest viinaklaasi ja eit tegi talle selle eest sügava kummarduse. «Aa, anna siia!» hüüdis ta, nähes Porfirit kutsikaga sisse astuvat. Porfiril oli samuti nagu härralgi seljas mingi vateeritud arhalukk, kuid pisut rohkem võidunud. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/nikolay-gogol/surnud-hinged/?lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.