Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Maali mulle lootus III osa. Maali mulle lootus Erika Nessel Kolmas raamat kolmikteosest. Juhusliku taksojuhi elu päästes keerab Lorie Jones oma elus ootamatult uue lehekülje. Järgnevad aastad on kui ekstreemsport – täis kiindumust, armuseiklusi ja eluohtlikke hetki. Julm tänavaelu koondab kümmekond noort inimest, et läbi raskuste teine-teist toetada, armastada ja mõnikord ka vihata. Seda kõike vaid selleks, et ümbritsevas kaoses ellu jääda. Autorist: E. Nesseli looming ja maailm eristub paljude loojate loomingust ja kirjutusmeetodist. Tema sulg voolab kui jõgi oma loomulikus sängis. Zanriks on kriminaal- ja põnevusromaan. Autori looming on ukseks ja väljapääsuks argimõtetest või -igavusest neile, kes lasevad ennast "jõevoolust" kaasa haarata. Tema teoste väärtus on autori läbitunnetatud sõnade harmoonias. Eerika Nessel on sündinud 1976.a. Läänemaal. Armastab loodust ja loomi. Elab koos kümneaastase tütrega Alice'iga, kes ka armastab loodust ja loomi, eriti aga kärnkonnasid. 1 Elu muutus minu jaoks üha tüütumaks. Ma olin tohutult tüdinud pidevast, üksluisest olesklemisest. Mul oli kõrini kõrtsidest, muusikast, öisetest tänavatest ja isegi Onnist enesest.Iga päevaga tundsin ma aina teravamalt, et sellisel elul pole tegelikult mingit mõtet. Pole mõtet ju raisata oma elu joomingute ja lõbutsemiste peale, kui kõik muu on tegelikult tegemata. Ma tahtsin asendada need baarid millegi muuga.Leida elamiseks mingi eesmärk, mille poole tasuks trügida ning püüelda, mille nimel võiks võidelda.Olen ma siis tõesti nii nõrk ja tahtejõuetu, et ei suuda ilma Kenzota endal hinge sees hoida? Pidi ju ometi Issandalgi olema mingi mõte peas, kui ta mind võlukepiga lõi ning siia ilma peale ekslema saatis.Vaevalt tegi ta seda vaid selleks,et ma konutaksin eluaeg kõrtsides, jooksin end täis ning tilbendaksin üksinda öistel tänavatel, sättides end justkui meelega mõrtsukatele ohvriks. Aga kui ta ei mõelnudki mulle midagi muud, siis mulle enesele on sel ju ometi väärtus! Ma tahan elada, tahan olla õnnelik! Ja kui ma niiviisi mõtlesin õnnest, siis kerkis taas mu silme ette harmooniline perekond – nagu nood, kelle juurde ma kord räbalais tulin, et kutsuda O´Steenile abi. Just nii tahaksin ma välja näha, nagu oli see naine. Just sellist kodu ma sooviksin. Aga ma lepin ka uberikuga, nagu oli see korter, kus elasin läbi häda oma pool aastakest.Või nagu Dangeril… Oleks vaid midagi päris oma!.. Selline, mida mitte keegi ei saa minult ära võtta. Ning niimoodi mõtiskledes jõudsin ma järeldusele, et siinilmas on kõige tähtsam kindlusetunne. Kui maailm logiseb, nagu laud kolmel jalal, siis järelikult on selles ju midagi kõvasti puudu. Mul on sõbrad, kes minust hoolivad ja keda ma armastan. Ma pole üksi. Ma usun (veidike) homsesse, nii, et mõni usklik ei tule mulle ütlema, et ma millessegi ei usu. Aga kuni mul on keegi, kes hoolib, siis on ju olemas väärtus. Elu hind, lõppude lõpuks.Milleks seda siis rentslisse visata? Unetud ööd, suits ja viski.Tüütud peavalud mälestuseks kaotatud võitlusest. Hirmud ja ootused, mõttetud lootused, Kenzo kamba purunevad saatused… Kõik need mured ja hädad, mille pärast põdemisel pole tegelikult suuremat mõtet. Ma soovisin unustada igaveseks oma mineviku ning koos sellega need õnnetud, kes elatuvad aegade lõpuni Kenzo rahast. Unustada absoluutselt kõik ja alustada otsast peale. Paremini ja teisiti. Ma olin lõpuks oma arusaamistega lihtsalt ummikusse jooksnud. Suits, viin, mehed ja sex – see kõik oligi MINU elu. Ei midagi enamat. Mis pagana ELU see niisugune on? – karjataks mõni vanaema. Ja tal oleks õigus nii öelda, sest ta ei tea, mida kujutab endast selline elu. Ta arvab, et neil, kes niiviisi elavad, pole hoolimist ega probleeme… Kõige enam ajab mind raevu see, kui keegi ütleb: sa oled liiga noor, et teada, mis on mure! Ära torka oma nina teise inimese ellu, olgu ta nii noor kui tahes! Sul pole aimugi, kui palju on selles peidetud valu ja muret! – Nii tahaksin ma temale vastata. Ja kui ma vahel roppusi karjun, asju lõhun või kätega lausa kallale lähen… see paljastab mu varjatud nõrkusi. Mul ei jätkunud tahet ega jõudu, et Kenzo juurest lahkuda. Ja üleüldse – kuhu ma lähen oma palja tahtega? Ma ju sõltun täiesti Kenzo antavast rahast. Mu ainus kodu on Onn. Mu ainsad sõbrad on needsamad kambakaaslased. Astun oma TAHTEGA üle piiri, aga vastas on narkarid, mõrtsukad, gangsterid lõppude-lõpuks! Ma istun Kenzo maa peal nagu tondilossis koos oma kõigi igatsuste ja muredega ega julge varvastki üle piiri tõsta. Sest nemad seal tunnevad mu ära ning arvavad, et mul pole nende maale asja. Sest just täpselt samamoodi käitub Kenzo ise ka nendega – oma naabritega. Piir on kui nähtamatu tarandik. Ma tunnen soovi sellest aina üle astuda, aga teisel pool on tundmatud ohud, kiskjad, teadmatus… Leiaks ehk mehe, kes upitaks mind jalule. Räägitakse, et armastus teeb imet. Et siis muutub kõik… Oleks mul laps, siis ma tunneksin, et on põhjust visata nurka suits ja viinapudel. See oleks hoopis teistmoodi väärtus. Aga sel ei tohi lasta sündida, sest Kenzo saadab mind seepeale pikalt. Ja beebiga süles poleks mul ammugi kuhugi minna. Ma surusin vägisi selle mõtte unistuste tagakambrisse, et ta isegi piiluda sealt ei julgeks. Lapsest unistaminegi olgu mulle keelatud! Ükskord olin ma juhtunud pealt nägema, kuidas neetud sotstöötajad vägisi lapse ühe joodikust ema käest ära võtsid. Mäletan, kuidas see karjus ja ulgus otse keset tänavat, kuni keegi mees (oma või võõras) teda tagasi tuppa vedas. Mind kummitas see nägemus juba aastaid. Tookord olin just kolinud Ferni juurde. Ta tegi mulle selgeks, et see mutt pole võimeline last kasvatama. Et see oli õige tegu… Nüüd aimasin ma selles ära tundvat omaenese tulevikku. Mul pole õigust last kasvatada, kui olen üksi, töötu, kodutu…jne., jne., jne. Ma ei tahtnud enam neid mõtteid heietada. Rüüpasin purgist viimase gini ning lennutasin selle hooga prügikasti. Nii palju viisakust mul veel on, mõtlesin uhkusega iseenda üle, et vähemalt sihtida alati sisse. Ma ei armasta tüüpe, kes reostavad oma kodu ja tänavat. Loodus on ainus asi, mida ma kindlalt austan. Loodus? Kivimajade vahel? Kurat, me oleme loonud endale oaasi looduse keskele ilma temata, sest me usume,et nii saame eluga hakkama. Meil pole ei loodust ega Jumalat vaja! Aga kui kivid ja isegi prügikast on osa loodusest? – siis igatahes mu ginipurk pole seda kindlasti mitte. Tülpimus ja määratlemata viha. Lootusetus. Kõik niisugused tunded ajasid kobrutades üle ääre, justnagu oleks mu hingeraas lihtsalt üks keedupott, mille sisse on liiga palju sitta ja rämpsu visatud. Ma astun, kirtsutades nina – Mööda ammu tuttavat teed. On jälle õhtu ja pime, On jälle ees öö, Millel polegi nime. Nii kirjutas oma vihikusse Horror.Yeah, tal on kogutud hulk tsitaate ja aforisme.Üks süngem kui teine, aga kõik nad on elust, surmast, armastusest ja täitumata unistustest. Just samamoodi, nagu kõlavad Funkie omaloodud laulud ja nagu mõtlen tihtipeale mina. Horror on tark tüdruk. Kui ta loeb raamatut, võib peaaegu alati näha tema teises käes pliiatsit, millega ta oma kaustikusse märkmeid teeb.See on tema hobi. Kõik kirjanike mõtted, mis näivad talle üle mõistuse käivat, kirjutab ta puhtalt oma suurde vihikusse ümber ning joonistab pildidki veel kõrvale. Kokkuvõttes on see ilus ja väga huvitav, sest need kirjanike mõttevälgatused käivad enamasti mullegi üle mõistuse, kuid nende üle võib üksi olles juhmilt filosofeerida. Ainus, keda ma endiselt armastan, on Lance Jason. Kuid sellest pole kasu.Tema tunded minu vastu on ammu minevikku kadunud.Ta on sõber, vastik, piinavalt hea sõber. Aga ta tegelikult sülitab mu peale. Ta teeb mulle meelega haiget. Iga päev. Kuid ta ei hooli sellest. Sest temale meeldib nüüd Kera. Jah, seesama Kera, kelle silmad löövad särama, niipea kui ta Lance´i näeb või temast kuuleb. Ja ilusa Jasoni pilk on täis erilist kiindumust. Tulles Onni, astub ta minust mööda, nagu oleksin võõras ning vajub istuma Kera kõrvale. Vahel nad suudlevad ja amelevad otse minu nähes. Funkie´t ju Onnis enam ei ole ja Karpoid on hoopis läinud.Võim on nüüd Lance´i käes, st., et vabadus teha, mida süda ihkab, kuid see teeb põhimõtteliselt sama välja.Ta võib teha kõike, mida iganes tahab, ilma, et peaks olema ettevaatlik. Minuga ei pea ta arvestama, sest ma surun niikuinii hambad risti ja vaikin. Või siis lähen ära. Ta peaks ju teadma, et ma pole teda hetkekski unustanud. Aga ta ei hooli. Ja Kera kah ei hooli, kuigi nimetab end ise sõbrannaks. Mina ei võta seda sõna isegi mõttesse, sest ajast saadik, kui need sõbrannad mind vaeseomaks peksid. Aga näe, Kera jaoks olen ma jälle SÕBRANNA! Ptüi! Vastik hakkab, tõsiselt kohe! Nad ehk Lance´ga arvavad, et kui ma just kallale ei kipu, siis on kõik korras. Järelikult on mu tunded küllalt kustunud.Aga võta näpust – ei ole! Neetud! Ma ju armastan seda sinisilmset nolki täpselt sama palju kui ennegi! Nagu veel Mike´i juures! Ma lihtsalt tahan jätta endast tugevat muljet. Ma ei ründa ega nuta teiste nähes. Ma pigem poen peitu või siis naeran neile kõigile jultunult näkku, et nad ei teaks, kui võlts see naer tegelikult on. Kui nad vaid aimaksid, kui valus on mul kuulata Kera vaimustavat juttu, kui ta räägib Horrorile Lance´st… Või veel hullem tuleb sellest rääkima mulle!.. Nad püherdasid kahekesi voodis, nii et lust vaadata, ja kui ma sisse astusin, ei teinud L.J. teist nägugi. Justnagu peaks kõik olema normaalne! Slipp oleks kah viisakam – tema kutsuks vähemalt nalja pärast kaasa lööma, kuigi teab, kuhu ma teda selle peale saadan. Hing jäi sellest haigeks.Igatsus mingi teistsuguse olemise järele piinas mind päevast-päeva, järelejätmatult. Ja ma ei teadnud isegi, miks salaja nutan, miks vihastan tühiste asjade pärast ning üldse olen pidevalt tujust ära. See mõttetu, meeletu maailm ajas mind ajapikku hulluks. Siis läksin ma jälle Funkie´le külla. Masseerisin tema jalgu ja selga, vahel lasin end voodissegi tõmmata, sest niikuinii olime me vaid kahekesi.Tema oli vähemalt siiralt tänulik, mu tegevus aitas tal lõdvestuda ning tõi ajutist kergendust valule, mis ta jalgu alailma tuimalt piinas. Minagi tundsin end korraks õnnelikuna, olles ta palja ihu vastas, tema käte vahel. Tema eriline lõhn erutas ja puudutused rahuldasid mu kirgi. Siis teadsin jälle, et maailmas pole paremat armukest kui Funkie. Ja Funkie ei vajanud eales sõnu armastusest ega ammugi nõudnud ta kelleltki truudust. Ta lihtsalt tahtis korraks oma voodisse naist ning sellele soovile ei suutnud ma iialgi ära öelda. Ta ütles ikka, et jalad on tundetud, aga ometi ta oigas ja võpatas vahel, kui ma juhuslikult endiste haavade peale sattusin. Arme oli mitmeid ja ma püüdsin kõigest väest neist armidest mööda käia. Ükskord ma üritasin Lance´le selgeks teha, et mina olen siiski kah olemas. Palun, arvestagu veidi ka minuga! Rohkemat ma ei nõua ju midagi. Ta vastas enesestmõistetavalt,et see pole tema mure, kui mina oma armukadedust ohjeldada ei suuda. See on ometi ju Kenzo esimene reegel, kas pole? Ma lahkusin jälle löödult ja loobusin teisest katsest hoopis. Sel pole ju mõtet. Ma ei soovinud ennast alandada, sest Lance´il on tõepoolest ükskõik, kus ja kellega ma olen. Mind nagu poleks enam tema jaoks olemaski. On ju asjatu loota, et teisele pinda käimine kuidagi olukorra paremaks muudab. Nii ma püüdsingi jälle parandada iseennast.Teha end veel külmemaks ning ükskõiksemakas. Keerasin L.J. – le selja, haarasin kinni Danny ratastoolist, võtsin kaasa ka Slipi kui lemmikust külatola, et lõbusam oleks, ja me läksime jälle jooma. Ma pidin L.J. – d unustama. PIDIN, saad aru? – sest tööd ju ei olnud, kohustused puudusid ning kogu mu elu kulges niikuinii ainult baarides. Sellest päevast alates, kui Bill Tanger lükkas ümber Funkie ratastooli, – ligi kaks nädalat tagasi – läksid meie suhted Billyga järsult allamäge. Esialgu me aina riidlesime, siis ta tüdines ning keeldus hoopis minuga suhtlemast. Läks mööda ainult paar päeva ning tema närvid ütlesidki üles. Bill hakkas mind jälitama, püüdes selgeks arutada meie tüli põhjust. Ma arvan, et ilmselt see nii oli, aga paraku juhtus ta tulema alati valel ajal. Mul kas polnud mingit jututuju või vastupidi, oli teistega liiga lõbus, et seda hetke tema pärast rikkuda tasuks. Ma aina nähvasin, et oodaku või tulgu teine kord. Ja vahel naersin teda lihtsalt välja. Ma ei uskunud, et tal midagi mõistlikku öelda oleks. Bill aga võttis kõike seda südamesse, läks kurjalt minema, et juba järgmisel päeval tagasi tulla sama palvega. Palun, kuula mind ära! Ega ma teda teadlikult ei tõrjunudki, aga ta tõepoolest tüütas mind. Iga päev, niipea kui mind nägi, astus ta ligi ning palus, et temaga välja tuleksin. Ta palus seda alati just siis, kui mul kõige põnevam jutt pooleli oli. Oleksin ma osanud aimata, et ta niisugune hull tropp on, oleksin kohe järele andnud, aga ei… Saatus olevat meile ju ette määratud. Ja nüüdki, niipea kui meil kolmekesi just eriti olemine lõbusaks läks ning me Milesi heatahtlikult mõnitades meeletult naersime, ilmus äkki „Ämblikusse” Danger. Ta tuli koos Horroriga, kes näost säras nii, nagu oleks ta Billy seaduslik pruut. „Vaata, su kallim tuleb sind otsima,” märkas Slipp neid kahte esimesena. „Oh, jeerum!”oigasin ma selgi korral. „Ära tüütab! Loodan väga, et ta jääbki oma Horrori juurde.” „Misasja?” küsis Funkie tobedalt. „Mis tal viga on?” „Veel ei midagi, aga veame kihla,et ta viie minuti pärast on siin ja tahab minuga rääkida,” irvitasin mina. „Miks sina temaga ei räägi?” uudistas Slipp. „Kuula ta ometi ükskord ära ja saategi lõpuks oma suhted- värgid korda. Milles probleem?” „Saad aru, Slipikene, mul lihtsalt pole temaga millestki rääkida. Ma tean juba ette, millest tal isu rääkida on. Et miks ma tema peale tige olen jne. Ta on tüütus ja mul on sellest villand!” „Alles te ju saite nii hästi läbi, et lust oli vaadata! Käisite alailma koos nagu pruutpaar. Mis kurat teiega jälle juhtus?” „Ah, mida sa pärid? Ta on lihtsalt loll ja asi tahe. Nii lihtne see ongi! Ta ei taipa, millal ma tahan temaga käia ja millal mitte.Ega ma ei pea ju kirjalikku avaldust esitama, et JÄTKU MIND RAHULE!” „Sinusuguse pirtsuga annab ikka jännata!” arvas Slipp äkki pahuralt pead vangutades. Ma isegi imestasin, miks ta seekord minu vastu pööras. Enese arvates polnud ma millegi halvaga hakkama saanud. Aga kuna ta enam midagi ei lisanud ja uurida oli kah imelik, siis sinnapaika see jäigi. Bill ei tulnud kohe.Võttis tükk aega enne kui ta raatsis oma armsat Horrorit üksi jätta. Lõpuks astus Danger tõsise näoga meie juurde, tervitas meid hooletu mühatusega ning ladus raha letile. Paks Miles naeratas talle. „Raha jälle otsas, Bill?” „Otsas,” nõustus Danger. „Homme jätan joomise maha.” „Kas täna tõmbad siis viimast korda nina täis?” irvitas mu kõrval Slipp. „Ära unusta oma prutale välja teha!” „Yeah, loomulikult teen, ära muretse.” Näis, et tuju polnud tal kiita.Ta mõõtis meid pilguga, mis hoiatas, et tal pole tahtmist meie lollusi kuulata.Sai kätte oma kaks kannu õlut ja pöördus siis minekule. Kuna aga mina jäin talle taas ette ja ta pidi niikuinii mu selja tagant mööduma, siis pidas Bill vajalikuks täita oma püha kohust. Kummardus hetkeks, et öelda vaikselt ainult mulle: „Tule minuga korraks välja, ma PEAN sinuga rääkima.” Ma vastasin loogiliselt: „Räägi siin, kui sul asja on või otsi endale uus ohver.” „Ma tahan rääkida SINUGA, mitte kuulutada seda kõigile, saad aru?” urises Bill mulle kõrva. „See ei piira su vabadust! Ainult paar sõna!” „Noh, pliks, mine siis ometi!” hüüatas nüüd Funkie irvitades.„Kas sul tõesti hale ei hakka? Vaata, kui kurva moega käib ta su kannul päevast-päeva, nagu haige hobune, ja aina kerjab: Anna mullegi natuke kaeru!” matkis Funkie kujuteldavat hobusehäält. Slipp pahvatas seepeale lõbusalt naerma. Ma ei tahtnud Dangeri üle otseselt irvitada, kuid Funkie suurepärane hääleimitatsioon kõlas lausa vastupandamatult. „Tead, pane oma lõuad õige tasku,”soovitas Danger muheledes. „Tundub,et aastatega hakkavad need sul tublisti loksuma. Kui tahad, ma võin need sul paika lüüa.” „Oh ei, kallis sõber, see ei aita. Ma olen proovinud,” naeratas Danny süütult. „Siin pole muud vaja kui ainult mutreid ja kruvisid. Mutreid ja…” „Paistab nii küll,”hakkas lõpuks ka Bill päriselt naerma.„Pole midagi parata, sa oled lihtsalt ajuhälbega jobu!” See kena iseloomustus sobis Dannyle hästi ja me Slipiga saime jälle naerda. Aga Bill muutus kohe tõsiseks ning kutsus mind uuesti: „PALUN, Hüdra!” Kuna Slipp mind seepeale pukilt alla lükkas, nii et ma tahes-tahtmata olin sunnitud jalad alla võtma, pidin lõpuks Dangeri nõudmisele järele andma. Ma pöördusin hüvasti jättes poiste poole. Viipasin neile käega, kuulutades poeetiliselt: „Slipp, Funkie, Miles! Lugege nüüd mu mälestuseks paar Ave-Mariat, sest see pöörane neeger teeb mulle kohe nurga taga otsa peale. Palun, hoolitsege mu patuse hingerahu eest!” „Selles pole ju vähimatki kahtlust!” arvas Slipp täiesti veendunult, aga näis, et kahju tal minust ei olnud. Ning ära minnes kuulsin ma juba, kuidas Funkie laulva häälega palvet lugema hakkas. „Mida sa tahad?” Ma surusin käed taskusse ning silmitsesin teda väljakutsuvalt. Hetk tagasi oli Danger viinud oma kandami Horrori ette ja lubanud kohe tema juurde tagasi tulla. Nüüd seisime väljas. Õues oli tähine õhtu. Päikeseloojangu kuma veel läänes ning paar imeselget, eredat tähte pea kohal. Soe suvetuul puhus mõnusalt riietest läbi. Nagu alati varemgi jäi Bill raske teema ees kõhklema. Sellistel hetkedel oli tal alati sõnade ledmisega raskusi. Nüüdki palus ta tasa: „Oota!”ning kõõritas mind altkulmu.„Ära kiirusta mind tagant. Ma ei taha seda valesti öelda.” Aga juba oligi mu kannatus otsas. Ma kibelesin tagasi minema – lõbusate Slipi ja Funkie juurde. Käratasin talle julmalt: „Mul pole aega su nõmedat kokutamist kuulata! Kui sul pole midagi rääkida, siis ma lähen igatahes tagasi!” ning ma pöörasingi talle kohe selja. Bill haaras mul ruttu käest: „Pea ometi kinni, ära kiirusta! Ma tahan ainult teada, milles on asi?” „Misasi?” „Milles see point on, noh,et sa enam minuga ei räägi? Mida ma sulle halba tegin? Ütle mulle otse näkku, võib- olla oskan ma asja parandada?” „Sa pole midagi halba teinud,”ütlesin loogiliselt. Ta oleks pidanud nagu sellest aru saama, et mul pole otseselt vimma tema vastu. Aga vaat ei saanud. „Hüdra, ma ajan sind kaks nädalat taga, et sinuga lihtsalt ära leppida. Ma ei saa aru, mis toimub? Miks sa minu eest põgened ja mind niiviisi tõrjud? Ma soovin vaid, et kõik oleks taas nagu enne. Nagu varem…” „Aeg muutub, Bill. Miski pole kunagi nii nagu varem.” „Aga me pole ju tülitsenudki! Oled sa siis ikka veel selle Funkie-asja pärast pahane?” „Ei, ma pole pahane,” tunnistasin ausalt. „Mis sul siis viga on?” „Mitte midagi. Sa lihtsalt käid mulle pinda! Mul on su´st kõrini!” Mind ajas lausa naerma, kuidas Billy nägu seepeale äkitselt pikaks venis. Ta oli täiesti shokeeritud. Silmad vaatasid mind kuidagi abitult, ehmunult, mitte midagi mõistmata, huuled värisesid, otsides sõnu. Ta vaikis terve pika silmapilgu, enne kui suutis lõpuks hädiselt pomiseda: „Hüdra… e-ee… Lorie…” Bill ei suutnud enam sõnu moodustada, kogu tema olek oli enam kui kohkunud. Varjamata oma võidurõõmu, muigasin ma kurjalt. Lootsin, et selle peale jätab ta mind ehk nüüd ometigi rahule – lõplikult! Dangeri hääl kõlas kui südamepõhjast tulev ränkraske oie: „Sa … aga sa ju vandusid MULLE truudust! Sa aina ütlesid, et armastad mind üle kõige… Et Lance on nüüd minevik… Mäletad ju, sa lubasid minuga kaasa tulla! Me tahtsime sinuga luua endale KODU! Meil oli koos nii tohutult hea… Kas sa tõesti oled selle kõik unustanud?! Kurat võtaks! Sa ei või mind jälle lihtsalt maha jätta! Ma ei suuda ju ilma sinuta elada!” „See oli hetkeemotsioon.Ma ei mõelnud seda tõsiselt.” „Mida?”karjatas Bill äkki raevukalt. „Ei mõelnud tõsisdelt?!” Ta lasi mu käe lahti ja põrkus eemale, nagu oleksin teda kõrvetanud. „Kuidas sa seda siis mõtlesid? Et teed mulle järjekordset võllanalja, eks ole? Sa lihtsalt kasutasid mind ära!? Sa valetasid mulle! Põrgu päralt! Ja mina veel uskusin sinusse, ma lootsin su peale… Arvad sa tõesti, et ma viisin sind enda juurde vaid selleks, et sinuga magada? Ei, niisama võin ma ükskõik kellega magada! Sa oled mulle eriline, Hüdra! Ma nii uskusin ja armastasin…” Ta surus äkki käed meelekohtadele ning raevunult silmi välgutades, kähvas mulle ähvardavalt: „Kao siit, lirva, otsekohe! Kao siit enne, kui ma su tapan!” „Oh, vabandust, mr.Tanger!” Tema toonist ei võinud kahemõtteliselt aru saada ning ma lipsasin ruttu tema silma alt minema. Kiirustasin parem baari tagasi, teiste juurde. Seal polnud ohtu, et Dangeri must rusikas mulle pähe võib lajatada. Mu itsitamine kõlas veidi närviliselt, kui ma võtsin istet Funkie ning O´Steeni vahel. „ Mida ta soovis?”küsis Dan kohe. „Teadagi! Heietab jälle oma armastust! Ta on ikka üks nõme mees, ma ütlen!” kuulutasin valju häälega. „Sind küll, Hüdra!” irvitas Slipp. „Ta on ju sinusse kõrvuni armunud! Mida sa jonnid, plika? Anna talle lõpuks neid kaeru, su ratsu saab paugupealt terveks!” „Mind ei huvita!” ütlesin otse. „Mul pole aega temaga jännata.” „Miks pole aega?” uudistas Funkie. „Sest ma pean sinuga jändama. Ma ei saa olla korraga kõigile saadaval.. Mul on kah see, noh, identiteet või asi…” „Bill, raisk, on omadega mülkas,” itsutas Dan. „Teate, Bill on ikka üks perssekukkunud Kenzo teener! Tema ju enam naisi ei vaheta, oma kallist Hüdrast ei loobu, kadedus sööb närvid seest, aga tema ajab ikka oma jonni! Ei mina viitsiks mingi eide pärast oma närvirakke kulutada.” Ma mõõtsin teda ähvardava pilguga, kuid Danny nägi välja nii süütu, et mu viha lahtus enne kui tärgata jõudis. „Seebikas!” pahvatas Slipp naerma.„Ainult seebikates kestab armastus igavesti, seda loodab vist Danger Kenzo kambas kah saavutada. Siin see aga küll läbi ei lähe! Kuule, Funk, kas Bill vahib tõesti kodus seebikaid või? Tal ju uhke telekakast ja puha!” „See kast on vanaema oma,” lõõpis Danny. „Aga jah, kindlasti vahib ta seebikaid. Ja nägi mõnda rikast tuhkatriinut, kes oli nii, veidike, meie Hüdra nägu ja… armuski lootusetult ära. See olevat seebifännide levinud haigus. Ajavad midagi sassi ja ongi kogu moos! Hakkavad heast peast uskuma, et Fernando ja Rosalinda on tõeline ideaalpaar. Aga ei, ideaal on hoopis siinsamas, Kenzo moraalis. Armastus, vabadus ja seks – see on tõeline elu mõnu!” „Küllap ajas ta ikka midagi väga sassi,”arvasin mina.„Muidu poleks ta ju niisugune halenaljakas neegrinäss. Vanasti polnud tal nagu väga vigagi. Tõeline mees on ikkagi lits-mees nagu Funkie, on ju nii, Miles?” küsisin juhuslikult ligi astunud baarmani käest. „Mina ei kavatse küll olla see ainus kretiin, kes igasugust kõntsa üles korjab. See pole ju kellegi mees, kui teised naised teda üldse ei vaata.Tal peab siis midagi viga olema – kas üleval või all. Ega ma mingi koristajatädi ei ole, sest ma olen ju ikkagi HÜDRA!” Poisid irvitasid. Ainult Miles vaatas meid laitvalt ja vangutas pahaselt pead. Kuidagi kahtlane ja altkulmu kõlas tema pilk. Lõpuks ütles mulle teravalt: „Kuule, Hüdra, võta õige hoog maha, Danger on sulle ainus tõsine sõber!” „Kas meie polegi siis sõbrad?” solvus kohe Slipp. Mina ei osanud Milesi sõnu hoiatusena võtta ja hakkasin ülbelt naerma. „Mida see loeb? Ta ei tunne oma kohta! Ta tüütab mind iga jumala päev – ja seda juba kaks nädalat jutti! Mul on ausalt öeldes kõrini sellisest sõprusest, saad aru? Las ta tuleb ja räägib üks kord kuus oma jutud ära. Armujuttude jaoks on kardin ja pihitool. Ma võin talle Onnis sellise nurgakese eraldada!” „Peldikus näiteks!” läkastas Slipp naerda. „Ma võin talle sinna altari kah teha ja küünladki põlema panna, et tal mõte paremini sujuks, siis ta vähemalt ei kokuta pool tundi, enne kui sõnad tulema hakkavad!” Miles ei hakkanud naerma, uuris vaid pilguga oma kõrtsi, vangutas jälle kurvalt pead ning kõndis ajutiselt kööki. Meie jätkasime lõõpimist. Esialgu naersime veel Dangerit, seejärel ajasime lihtsalt lolli loba ning kui Horror meiega ühines (see juhtus üsna varsti), oli meil veel lõbusat juttu küllaga varuks. Eileen oli kasvanud ootamatult nagu maa alt välja ega rääkinud esialgu midagi. Kui mõne aja pärast küsisin, kuhu mu ratsu kadus, ütles, et Bill oli mornilt oma õlle lõpuni joonud ning siis minema kõndinud. Oli vististi meie lõkerdamist edukalt pealt kuulanud ja ilmselt ka pahandanud selle peale. Horror ise polnud küll millestki konkreetselt aru saanud. Ma irvitasin ka selle peale ja ütlesin teistele, et see on ju ammu teada, et Dangeril on suured kõrvad, et ta kuuleb rohkem kui normaalsele inimesele kasulik oleks. Ja üleüldse on ta üks suurte esitähtedega jobu – ei miskit muud! Et ta solvub iga tühja asja pärast ega oska naljast aru saada. Eks tõmmaku siis uttu, kui tahab! Lõpuks väsis Funkie ära.Tal sai naermisest villand. Ütles järsku, et tahaks nagu koju minna. Pakkusin ennast saatjaks ja ta nõustus sellega otsekohe. Päris pikk tee oli tal üksi mööda pimedaid tänavaid sõita. Võib-olla, et tal oli kõhe tunda end ratastoolis nii abituna. Võib-olla ka lihtsalt igav, aga ta eelistas enamasti ikka kedagi kaasa värvata. Ent pahatihti juhtus nii, et seesama saatja, kes nüüd oli sunnitud üksinda tagasitee jalge alla võtma, kartis samuti pimedust ning kerjas end seltsiliseks kuni hommikuni. Vastassoo esindajad aga, teadagi, ühe katuse all tõmbuvad nagu magnetid ja sellest võib tulla hulk suuri pahandusi. Nii ka seekord. Parajad dringid sees, alkoholi juba paras hulk veres, mõte arenemas omasoodu ja pilk puhkamas Danny tuttavate õlgade laial joonel, lükkasin ma abivalmilt ratastooli enda ees piki tühja, pimedat tänavat. Ma lükkasin seda neetud ratastega tooli, millest Dan ilmselt iial enam ei tõuse ja teadsin, et sellele vaatamata on mul täna erakordselt hea tuju. Võib-olla tundsin end sel ööl liialt vabana, sest suutsin endale lõpuks teadvustada, et ma ei vaja enam Lance´i tundeid, et saan temata hakkama. Et mul on olemas ka Funkie ja teised ja käigu ta kus kurat! Jätkasin möödaminnes Funkie lõbustamist jabura jutuga, mis kõlbaski vaid naerma ajamiseks. Mulle meeldis kuulata Funkie naeru. See kõlas vaikselt ja armsalt, nii et tahaks temaga seda naeru jagada. Aga ehk oli see kõik siiski kangemaga segatud martini süü, et maailm ikka endiselt helgena näis. See loksus mu verelibledes, pannes unustama kõik tabud ja piirid. Sest Lance jäi õhtul taas Kylie´ga kahekesi Onni ja vaevalt ta seal pühakut mängis. Ma lihtsalt ei viitsinud tema pärast enam pead vaevata.Kas siis Funkie on temast kuidagi halvem? Kas on? Funkie on alati olnud tõeline litsmees, kogu auga kohe! Ta ei tõrju kedagi ega eelista kah. Mis siis,et nüüd invaliid! Õnnetus võttis õnneks vaid jalad, tal pole halvatust, mis rööviks armurõõme. Funk on endiselt maailmaime. Ja mina tahan täna seda imet jälle omal nahal tunda saada! Nii lihtsalt kukkus välja, et Slipp läks Horroriga ja mina Funkie´ga. Niiviisi lihtsalt pidi minema, sest lõppude- lõpuks olevat ju meie saatus ette määratud. Tasapisi jõudsime Danny maja juurde. See oli pime nagu iga teinegi maja, kus peremeest kodus ei ole. Ma lükkasin ratastooli kaldteed pidi üles. Ta urgitses taskust võtme ja ulatas mulle, sest nii oli veidi mugavam. Keerasin ukse lukust lahti, avasin selle pärani ning olles tulegi esikus põlema pannud, lükkasin Dannyt enda ees tuppa. Aitasin tal hoolikalt teksajaki seljast ning tossudki jalast.Ta naeris ja nimetas mind oma kenaks orjatariks. Mul polnud midagi Funkie orjamise vastu ning olles ta ees põlvili, lubasin pühalikult, et täidan surmatunnini kõik tema soovid. Funkie rõõm oli minule suurim õnn. Põhiline, et ta iial enam ei nutaks, ei arvaks, et on kasutu sant, et ei vajuks uuesti tagasi depressioonide põhja. Funkie oli palju enamat väärt, kui elu talle anda suvatseb. Ta jättis mu esikusse lahti riietuma ning sõitis ise elutuppa. Viskasin kingad nurka, sest nendega tuppa astuda oli rangelt keelatud. Siin valitses Marge Wilber – teda ja tolmukübemeid tuli siin majas ühtviisi paaniliselt karta. „Hüdra! Kui sa tahad midagi hamba alla pista, otsi ise köögist!” hüüdis Dan mulle, ise tiirutades osavalt elutoas ringi ja toimetades omi asju. Ma siis põikasingi sinna.Tundsin end siin majas juba ammu sama koduselt kui Onniski. See polnud probleem. Nuhkisin kapid läbi ning leidsin lõpuks ahjust külma kalkuniprae.Lõikasin paraja kintsutüki ära ja tulin elutuppa sööma. „Kust sa selle said?” imestas Danny. „Ahjust,” vastasin täis suuga. „Too mulle kah!” Ma lippasin tagasi ja tõin ülejäänud kintsu talle. Funkie arvas, et kui kasvõi üks rasvatilk põrandale peaks langema, on järgmine kord ahjus kalkuni asemel hoopis minu kintsud, selleks teoks olevat Marge täiesti võimeline.Võtsin hoiatust tõsiselt ning püüdsin olla eriti ettevaatlik.Näib, et hädavaevu õnnestuski, sest mu kintsud tunduvad siiani alles olevat. Ma mõtlesin, et tänaseks on meie ööelu läbi. Ka Funkie arvas nii. Täis kõht ajas mõnusalt une peale. Aga kell oli alles pool üks ning mõttes mõlkus siiski ka teine variant, kuidas sisustada oma järgnevaid öötunde. Unenägude vahtimine pole ju ainus võimalus. Kojuminek samuti mitte.Temal oli plaanis midagi, millest mina juba „Ämblikus”salaja unistasin, imetledes aina tema ilusaid näojooni, kuid otseselt välja öelda ei raatsinud. Funkie pole kunagi olnud mulle armastus number üks. Tema iseloomus oli küllaga asju, mis mulle täesti vastuvõtmatud.Ta oli justkui varumees.Ja mitte ainult mulle. Igaühele, kes vaid julges end tema tugevate käte vahele usaldada. Aga paraku just varumees ongi see tüüp, kelle juurde tullakse riivatu eesmärgiga saada midagi meeldejäävalt erutavat, õndsat ja põnevat. Dan Disbyl polnud kombeks raisata aega sõnade peale. Ta ei koonerdanud. Ta teadis väga kindlalt, et ükski naissoo esindaja ei suuda talle vastu panna, tasub vaid teha ise see esimene samm. Ma liikusin mööda tuba, närides liha, lobisedes ja naerdes. Ta lihtsalt passis parajat hetke, haaras mul käest ning tõmbas endale sülle, isegi laskmata mul pühkida oma rasvaseid käsi. Juba olles ta lihaseliste käte vahel, haarasin laualt mingi liniku ja pühkisin oma rasvased käed sellesse, neelasin alla viimase suutäie kadunud kintsutükist.Seejärel, naerdes Danny õhinat, pühkisin temagi näpud ja suu puhtaks. Tegin seda eriti kaua ja hoolikalt, lastes oma pilgul puhata Funkie peenelt vormitud näoovaalil ning pannes sellega tema kannatuse tõsiselt proovile. Sügavpruunid silmad, siledaks raseeritud, kuid samas mõnusalt kare lõug, paljutõotavad kitsad huuled… Mitte liialt. Just sellised, mida tahaks aina uuesti ja uuesti suudelda… Niisugused mehed pole loodud perekonda koos hoidma.Nad on eluaegsed armukesed. Nende ülesandeks on poetada laiali oma seemet, et maailm oleks täis ilusaid lapsi. Parandada inimtõugu, võiks isegi öelda. Neil pole vajadust olla kellelegi truu ja ega nad tahagi tüütuid kohustusi. Pigem hoopis pelgavad neid. Iga hetk, mis ma veetsin tema süles, olles veel temast nii kaugel ning samas nii meeletult lähedal, imades endasse seda tuttavat, mõrkjat, ainult Funkie´le omast lõhna… see muutis mind rahutumaks ja ohtlikumaks. Just seda ta ootas ja nõudis,et mu enese kannatus lõpuks katkeks. See talle meeldis – näha, kuidas naised tema pärast arust ära lähevad. Riided, mis äkki on muutunud ülearusteks, maha kisuvad, et raevukalt jõuda õndsuseni, liibuda tema jõulise rinna vastu, pugeda lihaseliste käte vahele, sest kuskil seal ongi naise tõeline paradiis. Pilk, mis ta mulle saatis, oli üheaegselt süütu, küsiv ja kutsuv, justnagu poleks tal enesel aimdust, miks ta mind endale sülle tõmbas või tahtis. Ma saatsin rasvase liniku hoogsalt põrandale, haarasin Funkie näo oma pihkude vahele ning suudlesin ahnelt tema huuli. Ma tahtsin teda, ei suutnud enam loobuda. Dan langes vastu seljatuge ja lihtsalt mõnules, vastates mu kirele passiivselt, nõustudes iga mu sooviga ja olles valmis neid täitma. Ma jälle tahtsin talle anduda.Tahtsin igaveseks unustada kõik oma mured ja hirmud, paisata need tema käte vahele, kus nad jäädavalt hajuksid ja kaoksid ja põgeneksid. Sest tema on see, kes julgeb. Mitte keegi pole siin ilmas rohkem armastust väärt kui Funkie! Kõik teised tuleb nüüd pühkida peast. Nii ta sõidutas mind magamistuppa.Polnud tarvis lukustada uksi ega kustutada tuld. Nii, näha teda ja olla ise nähtaval, oligi põnevam. Kes julgeks häirida Funkie´t? Ta lohistas end ratastoolist voodisse. Ma võtsin end täiesti paljaks, seistes otse ta ees. Viskasin riided kõik hunnikusse. Danny võttis kaelast mobiili, asetas selle öökapile voodi kõrval. Tõmbas särgi üle pea seljast ning jäi siis ootama mind. Ma heitsin tema kõrvale, lükkasin eemale teki, mis mind tema juurde minemast segas. Hõõrusin end tema tugeva rinna vastu, nurrudes mõnust kui kass. Ennastunustavalt suudlesin Funkie nägu ja kaela, seejärel väheste karvakestega kaetud rinda, tasapisi libistasin end allapoole, jõudsin nabani… Hellitades seda keeleotsaga, kiskusin juba erutusest värisedes lahti tema püksirihma. Dan oigas, nautides täiega iga mu õrnematki puudutust. Aitasin tal püksid jalast, imetledes tema varjamata alastust, sest just selliseks oli Jumal teda loonud. Ta ootas, oli valmis ja tahtis. Ma jätkasin tema hellitamist, olles õnnelik, et tema on õnnelik, et ta on rahul ja üleni erutusest pingul. Ma imesin ta peaaegu tühjaks ja siis tõmbas ta mind endale peale. Tasa oiates tegi ta kõik, mida suutis, hellitades ning muutes hulluks nüüd mindki. Ma kiskusin teda enesega kaasa ühe meeletu maailma piirile ja kukutasin taas maa peale tagasi. Kuigi me teadsime, et asjaolude sunnil pean olema alati mina see aktiivsem pool, oli ta siiski väsimatu ja pöörane kui loom. Ja minule näis, et mul ei saa kunagi olema temast küllalt. Aga lõpuks hakkas õndsus kasvama üle pea. Enam ei suutnud Dan hoida tagasi plahvatust. Ma karjatasin, surusin küüned tema õlgadesse. Ta oigas ja mina kaotasin kontrolli oma hullunud keha üle. See hetk oleks võinud igavesti kesta… Tuba lõi keerlema ja kaotas hetkeks oma piirjooned.Viimse mõistuseriismega püüdsin hoida end veel tagasi, lootes, et ei küünista Danny õlgu veriseks, et ei tee talle haiget… Tohutu jõud rebis mind äkitselt juustest ning samal hetkel röögatas Funkie metsikult. Ma ei taibanudki, miks tõusin järsku lendu ja prantsatasin siis kolinal kogu pikkuses põrandale. Polnud see enam õnnis taevasseminek ühti! Külm ja kõva põrand võttis mind määratu pauguga vastu. Esimeseks reaktsiooniks oli ajada end kiirustades istukile, et näha, mis kurat tegelikult juhtus? Polnud mahti mõelda valule, sest ilmselgelt sai Dan seda topelt. Ta aina oigas ja vandus nii roppude sõnadega, nagu ma eal tema suust pole kuulnud. Selleks oli ka põhjust, sest otse minu ja voodi vahel seisis mustanahaline, laiaõlgne kolge, kelle närv paistis olevat veel mustem kui tema nahavärv. Pagan küll! Kust see Danger siia sai? Siis ta pöörduski ja käratas mulle: „Pane riidesse, lirva!”Haaras maast kaltsu ja virutas selle mulle otse näkku. Jõudsin selle kinni püüda ning leidsin lähemal vaatlusel, et see on mu oma pluus. Karjatasin vaid kohkunult: „Mis sul arus on, Danger?” „Pea suu ja aja kestad selga!” tuli vastuseks. „Sa ei vii teda ära!”nõudis Funkie õiglust. Ta tõmbas nüüd kohmakalt tekiserva endale peale, mis vahepeal oli kaugele voodinurka surutud olnud. Ihualasti oli ta seal voodis, jalutu ning täiesti võimetu oma au tagasi võitma. „Sul pole mingit õigust mu majja sisse murda!” „Ega ma murdnud. Su uksed on lahti,” sõnas Bill täiesti rahulikult. „Mul on tugevama õigus. Teen, mida tahan, vaat nii! Sina, sant, ole parem kuss!” Oh kurat küll! Ma olin Dangerit sellisena näinud elus vaid paar korda ja tookord polnud tema viha minu vastu suunatud.Selline käitumine tema poolt ei tähendanud midagi head. Tõmbasin hirmuga pluusi selga.Istusin ikka vaguralt maas ja mõtlesin, et kui juba Danger vihast ogaraks läheb, on vist targem tema sõna kuulata.Pealegi ei suuda Danny mu heaks midagi teha, ta on Billy ees veelgi abitum kui mina. Aga Funkie ei nõustunud Dangeri ülemvõimuga. Ta aina vandus ja sõimas ning Danger nähvas talle vahetevahel vastu. Ma olin sunnitud kuulama nende roppu kahekõnet, niikaua kuni järgmiseks riideesemeks saatis Bill jalahoobiga mu suunas lendu kollase miniseeliku.Tõmbasin selle ruttu üle jalgade ning julgesin lõpuks ka püsti tõusta. Mu aluspesu vedeles endiselt tema jalge ees, kuid ta ei üritanudki seda mulle kuidagi anda. Küllap arvas, et seda pole vaja ning mina arvasin, et kõige targem on vait olla. „Kui sa Hüdrat ära viid, helistan kohe Kenzole!” ähvardas Funkie. „Ma laon kõik talle ette! Ma ei luba sul siin ülbet mängida!” „Ära ole selles nii kindel, semu,”mühatas Bill külmavereliselt. „ Sa ei helista kuhugi!” Oma ägedas vihahoos polnud Danny märganud, et öökapilt on tema mobiil ammu kadunud. Nüüd võttis Danger selle rahulikult põuest, näitas sõbrale ja viskas hooletult kolinal maha. „Mida sa teed?” karjatas Funkie kohkunult, kui Bill kogu oma keharaskusega telefonile peale astus. Raginal, ilmse mõnuga, litsus ta selle laiaks, haaras siis jaki sisetaskust lapiku pudeli ning jõi ülbelt hea lonksu. „ Mis sul arus on, Bill?” ägas nüüd Funkie, unustades korrapealt oma vapruse. „Sa ei või teda nii lihtsalt ära viia!” „Kahjuks võin ma kõike, armas sõber! Ma viin selle litsi endaga kaasa ja vaatame siis, mis laulu see linnuke siis mulle ka laulab!” Bill ammutas pudelist veel ühe lonksu ja pöördus minu poole.Ta silmad olid hägusad ning ma alles nüüd hakkasin taipama,et Danger on tegelikult täitsa kuratlikult täis. Kuid see oligi just tema komme – juua nii, et teised ei märkaks, kui purjus ta tegelikult on. Ta läks lihtsalt peast segi, ilma, et tuigerdaks või lällutaks niisama. Ja just sellisena oli ta paraku eriti ohtlik. Nüüd, olles algusega rahul ja kindel, et Funkie jääbki sinna, kus ta parajasti on, haaras Bill mul õlast kinni ning lükkas ukse poole, magamistoast välja, esikusse.Vastumeelselt olin ma sunnitud minema temaga kaasa, sest võidelda rusikatega Dangeri vastu kui ta on nii jumala täis see oleks ilmne enesetapp. Aga äkitselt röögatas Funkie meie selja taga: „Sa ei tee seda, Danger!” Selles hääles polnud enam ainult invaliidi abitus ega ka mitte lihtsalt ähvardus. Selles oli midagi hulga enamat ning Bill, olles kogenud võitleja, tabas ära ohu, vaid korraks pilgu üle õla visates. Mina ei jõudnud midagi taibata, kui ta mind ootamatult tugevasti otse keset selga tõukas. Kukkusin esiku vaibale lausa käpuli ning Bill ise viskus järsult näoli vastu seina. Samal hetkel täitis ruumi kõrvulukustav pauk! Mis siis, et purjus, Danger teadis, mida teeb. Keeras ringi ja tormas tagasi, riskides saada järgmiselt kuulilt otsetabamuse.Õnneks seda ei tulnud. Bill haaras Funkie´l käest, pööras selle järsult kõrvale koos peos oleva relvaga ning lõi rusikaga invaliidile otse näkku. Ma nägin, kuidas revolver Danny käest kaarega põrandale lendas. Täisnurga all pöördus Funkie pea kuklasse ja ta ise langes elutult padjale. Liiga liikumatult. Liiga pea kuklas ja silmad kinni. Suunurka kogunes verd… Mul võttis vaatepilt hinge kinni. Ma ei suutnud end isegi liigutada.Seisin ukse vahel ja vahtisin, suu ammuli toimuvat. Ma jõllitasin Funkie´t terve pika minuti, kuni Danger revolvri üles võttis ning minu juurde tagasi tuli.Ta ise tundus olevat niisamuti kohkunud.Taganes mitu sammu, enne kui pilgu Funkie pealt ära sai. Äkitselt nägi ta välja hulga kainem kui oli olnud enne lasku. „Pane riidesse!”nähvas mulle. „Sa tapsid ta ära, Bill!”oigasin jõuetult. Ta suunas mulle näkku lelu, mis äsja oli teinud äärmiselt kõva pauku. „Pole vahet, kes keda enne tapab.Varsti notime kõik üks-teist maha, siis pole mingit vahet!” Mul hakkas väga tõsiselt hirm. Haarasin varnast oma jope, tõmbasin kiiruga kingad jalga ning läksin. Bill tõukas mind selga.Jättes ukse irvakile, sundis mind laskuma trepiastmetest alla ja suunduma pimedas seisva musta autosilueti poole. Ta avas mulle ukse ja käskis sisse istuda. „Kui üritad jalga lasta, saad kuuli keresse!” hoiatas Danger.Istus rooli taha ning keeras süütevõtit. Vana hall võttis järsult paigast.Ma eelistasin kuulile kahtlast tulevikku ja arvasin, et teen õigesti, kui kuuletun tema käskudele. Paremas käes revolver, mis nüüd rahulikult rooli peal puhkas, silmad kõõritamas kurjalt mind, nii juhtis Bill oma vana „Porschet”. Yeah, ta hüüdnimi polnud asjata pandud. Temasugusega peab tõepoolest ettevaatlik olema. Hetkel ma päris kahetsesin, et olin teda kunagi nimetanud OMA neegripoisuiks. Oleks olnud tervisele hulga kasulikum, kui ma oleksin algusest peale seitsme maa ja mere kaudu temast mööda käinud. Nüüd olin ma tema pantvang ning Funkie võib-olla hoopis surnud. Kes kurat ahvatles mind õhtul Dangeri kallal ilkuma? Ta pole ju sugugi targem kui Che. Miks küll talle ei panda rinnale punaste tähtedega silti – eluohtlik? Ja nagu võiski arvata, kihutas ta otseteed oma koju, oma korterisse. Issand jumal! Ma ei tahtnud järjekordselt peksa saada. Mul oli ikka jube hirm nahas, tõepoolest. Kui ta ühe hoobiga juba Funkie´l pildi ära kustutas, mis siis veel minu niigi õrnast peast alles jääb? Ja see pool aastat, mis arst käskis väga ettevaatlik olla, pole ju veel täis. Tegelikult olin ma hirmust täiesti krampis. Ma ei julgenud iitsatada ega isegi hingata.Olin absoluutselt võimetu ennast kaitsma. Ja võib-olla kokkuvõttes oligi parem, et oma lõuad koomal hoidsin. Danger, teadagi, ei löö naisi, aga kui üks mees saab väga vihaseks, siis pole midagi imestada, kui temagi närv lõpuks katkeb.Aga jõud on tal ju tohutu… Liiga kiiresti jõudis „Porsche”kohale. Peatus kummide vilinal trepikoja ees. Ja mulle näis, et mootor ise naerab mu üle.Kahjurõõmsalt, kiites Billy tegemisi heaks. Danger lasi mind autost välja. Niipea, kui jalad alla sain, krabas õlast kinni. „Ära puutu mind, mõrtsukas!”käratasin äkki, tõmbudes temast eemale. „Pea suu!” Ta torkas revolvritoru mulle abaluude vahele ning mu jalad kiirustasid kui iseenesest pimedasse trepikotta.„Mul on veel üks kuul torus, nii et arvesta sellega!”urises Bill mu selja taga. Võib-olla muretses ta siiralt mu heaolu pärast. Ma rühkisin trepist üles, ninas läppunud niiskuse ja mustuse ning kassikuse lämmatav lehk.Kui ta võtmega ukse avas, surus mulle toru nii selga, et ma tihedalt näoli vastu seina jäin. Jestas küll! – mõtlesin, endal higipiisad otsaesisel, külmad kui jää. Ta on jumala täis. Kui tema näpp juhuslikult kukele vajutab… Ta avas ukse ja haarates mul turjast, virutas jõuga korterisse. Kontsade klõbinal paiskusin vastu seina. Pöördusin ringi ning jäin hirmunult neegrit ootama. Mu ilus, mustanahaline armuke! Natuke-natuke liiga kuri. Kulm julmalt kortsus, huuled tihedaks triibuks kokku surutud… Ta nägi välja pigem kui palgamõrtsukas, mitte kui sõber. Ühe käega tiris endal nahkjaki seljast, viskas selle riidevarna alla maha. Kass tuli nurrudes peremeest tervitama. Ei saanudki jalahoopi, nagu ma ootasin.Ta hoopis lükati viisakalt eemale, õeldes tõredalt: „Sinuga tegelen ma hiljem!” Vaene kassilõust solvus, kuid paistis, et sai jutust suurepäraselt aru.Vaatas mind pea sama kurjalt kui ta peremees. Bill astus mu juurde, ikka endiselt revolver peos. Haaras mul järsult käest ning keeras selle selja taha nagu võmm. Lükkas enese ees otse magamistuppa ja viskas hooga voodisse. Kukkusin pehmele asemele ning kiirustasin istukile tõusma. Kurat võtku! Ma pole ju migi kalts, et võtan ühel ööl mitu meest järgemööda ette! Ma ei tahtnud enam mingit kuradima seksi! Saaks vaid eluga minema! „Bill, lõpeta see pull ära!” käratasin talle kurjalt, ilmselt lootes, et ta kuulab mu sõna nagu üleannetu laps. „Ma ei kavatse sinuga magada!” Ta seisis ukse juures, külmavereline ja kalk nagu ehtne killer. Nüüd, olles oma koduseinte vahel, nägi ta välja veel eriti enesekindel ja julge. Ta käskis lihtsalt ning lühidalt: „Võta riidest lahti!” See polnud kuigi suur probleem, sest mul polnud isegi aluspesu miniseeliku all. Bill Tanger toetas ukse kõrval selja vastu seina ning keerutas relva peos nagu oleks see mänguasi. Ma neelatasin kuuldavalt. Püüdsin koondada oma tahtejõudu vastuhakkamise nimel. Aga ma teadsin ette, et selles võitluses jään niikuinii alla. Kui ta vaid tahab, rebib ise mul riided seljast ja vägistab ära ning mul pole vähimatki lootust sellest õudusest pääseda. Mu ihu lõi värisema justkui palavikus. Meenus jälle too jube suveöö… Ja ma ei julgenud isegi mõelda selle peale, mis minust tookord pärast ebavõrdset võitlust järele oli jäänud. Issand Jumal küll! Kui sa vaid olemas oled… Ma ei taha jälle tunda end rüvetatuna, tühjaks väänatuna, häbistatuna… „Bill, palun… palun, mõtle midagi muud välja…” anusin hääle värisedes. „Võta riidest lahti!” kordas Bill. „Mulle ei meeldi seda kaks korda öelda!” Seejuures võttis ta taas pudeli ning ammutas sellest veidike julgust. Värin muutus aina hullemaks. Hambad juba kippusid plagisema suus. Vastu tahtmist tõstsin käed pluusinööpide juurde. Kaks nööpi tulid lahti kui iseenesest ja samas valgusid pisarad silma. „Bill, palun sind…” sosistasin veel kord. Mõtlesin, et tal on ju ometi süda sees.Ta teab mu minevikku.Ta ei või mulle nii teha! Danger suunas revolvritoru otse minule ja astus kaks sammu lähemale. Surus tigedalt läbi hammaste: „Ära aja mind veel vihasemaks kui ma olen, plika!” Paluda halastust oli niisiis mõttetu, aga lihtsalt täita tema nõudmisi… Ei! Ta ootas hetke, et näha, kas täidan ta käsku või mitte. Kui ma seda ei teinud, haaras ise mu pluusist. Tõmbas korra ning ülejäänud nööbid lendasid ühe ropsuga eest. Klirinal mööda põrandat laiali. Kerge tõukega lükkas Danger mu pikali ning ma ei julgenud vastu vaielda, sest revolvritoru oli see, mis mulle pidevalt näkku vahtis. Pagana Funkie! Oli tal tarvis see riistapuu välja koukida! Kust kurat ta selle üldse oli saanud? „Kui sa minust Kenzole iitsatad… ma löön su, raisa, maha!” lubas mustanahaline heldelt. Siis istus mu kõrvale ja libistas vasaku käe üle mu paljaste rindade. Suunurgas tuksatas õel muie. „Näita mulle, Hüdra, millest sa praegu Funkie juures napilt ilma jäid. Proovi uuesti, minuga, las ma aitan sul lõpuni minna…” sosistas ta vaikselt, lausa hellalt. Kuid järgnev tuli taas vihaga: „Te olite ju nii hoos, et ei märganud kumbki, kuidas ma juba tükk aega sealsamas toas seisin! Teil polnud mahti isegi ringi vaadata! Niiviisi sa siis vannudki mulle truudust, kallis Hüdra? Naerad ja irvitad mind ning lähed siis otseteed sandiga keppima! Sa oled üks kuradi neetud libu, raisk! Mul on päris kahju sind siit toast elavana välja lasta! Ma loodan, et mu mõistus keerab nii ära, et ma lasen selle kuuli ikkagi sulle keresse! See oleks ehk kõige mõistlikum tegu, mida ma üldse elus olen teinud!” Üle keha värisedes talusin vastumeelselt tema puudutusi. Ta tegi seda meelega ettevaatlikult, vaevu tabades näpuotstega mu nahka. Ta oskas mind erutada ja tavalises olukorras oleks see mulle vägagi meeldinud. Kuid säärase hirmuannuse juures, kus pealegi revolver vahib kahekümne sentimeetri kauguselt otse näkku, mõjus tema tehnika otse vastupidi. Ma lamasin liikumatult tema ees, hammustades huult. Oodates kannatlikult hetke, et ta veidigi oma tähelepanu kõrvale juhiks. Ehk siis ikkagi õnnestub… „Ja mina veel tunnistasin, et armastan sind!” pahvatas Bill äkki kibedalt naerma. „Ma arvasin, et armastus, see on suur ja ilus tunne! Isegi siis, kui armastan sind üksi… Jobu olen! Kretiin! Ma astusin Kenzo käsust üle ja saingi oma palga.Tead sa, plika, Kenzot tuleb kuulata ja uskuda, tema kogemusi tuleb arvestada. Tema on meist kõigist tuhat korda targem. Tema teab, mida räägib. Nüüd ma lõpuks tean – truudus, see on jama! Armastus on ainult illusioon, seda pole olemas! Oma süda on su kõige alatum reetur! Armastus – see on pask, mida tagant sisse pannakse ja eest välja ropsitakse! Kogu see elu süsteem on üks suur nõmedus! Ta on valet ja nõmedust otsast-otsani täis! Kurat, kellele ja milleks seda kõike vaja on!?” Ta jõi veel lonksu ning virutas äkki pudeli vastu seina puruks. Siis tõusis laisalt, kiirustamata, väsinult.Vaatas kibeda muigega revolvrit oma peos ning küsis justkui minu käest: „Kas ta tahtis mind maha lasta? Vana hea Funkie laseb mulle kuuli selga? Uskumatu…” Ja Danger vangutas mõtlikult pead. Mina ootasin veel, poollamades alandlikuna keset korrastatud voodit. Pluus oli lõhki ning hirmu pärast ei julgenud isegi hingata. 2 Veel kord, jälle tõmbusid ta kulmud ninajuurele kokku ning raevu täis pilk koondus taas minule.Säärane muutus pani mind sisimas hirmust võpatama. Danger vaatas mind kaua vaikides, korjates ehk kokku aja jooksul kogunenud vimma. „Ma vist ikkagi tapan su,” arvas Bill lõpuks täiesti külmalt. „Aga enne tahaksin veel kuulda, kuidas sa mu käte vahel mõnust oigama hakkad. Ma tahan, et sa pakuksid mulle seda rõõmu. Luban, et teen kõik,et sul rohkem kui hea oleks…Võib-olla mõtlen ma siis ümber ning jätan su segi ellu.Yeah, see oli uhke, kuidas sa Funkie peal ratsutasid – nagu pornofilmis! Sa olid kaunis, sa olid tõesti ilus!” Bill keeras mulle hetkeks selja,et visata revolver riidekapi otsa.Pagana kõrge kapp – minu jaoks küll. Ma poleks mingi hinna eest sinna ulatunud. Mu õhkõrn lootus, et ehk õnnestub relv ära näpata ning sellega ähvardades Dangerile hirm nahka ajada, läks lõplikult luhta. Nüüd jäi üle vaid üks ja kõige labasem variant: lihtsalt põgeneda. Aega polnud antud ei mõtlemiseks ega kõhklusteks. Ja kasutades hetke, kuni Bill veel seljaga minu poole seisab, kargasin äkitselt voodist välja.Täie hooga sööstsin ukse poole. Kuid! Dangeril olid liiga pikad käed. Mis tasus tal astuda üks samm ja mul turjast kinni krahmata? Pluus raksatas. Inerts kiskus mind edasi, aga Bill tõmbas hoopis tagasi. Nii tegin tahtmatult toas täistiiru ja maandusin Billy rinna najal, justnagu olekski see olnud kogu minu tormamise lõppeesmärk. Aga see polnud nii! Võitlusvaim oli äkki tärganud, viha lahvatas. Ma virutasin talle kogu jõust rusikaga makku.Teise korra veel ja isegi kolmanda.Pagan võtku! Sama hästi oleksin võinud taguda vastu seina! Ei mingit reaktsiooni. Tema kõhulihased olid nii treenitud, et hoopis mu rusikas sai rängalt haiget. Vähemalt peajagu minust pikem, ja nii, ligikaudu viis korda tugevam, haaras ta lõpuks mul kätest ning keeras need selja taha risti – oi, kuidas seepeale õlgades valus hakkas! „Kuhu nüüd minek, neiu? Ma pole veel oma juttu lõpetanud. Sa kuulad mind ära!” tuletas Bill kurjalt meelde. Tundus nii, et tal sai mu toksimisest lihtsalt villand. „Lase mind lahti! Sa oled kretiin! Oled üks napakas, hull neeger! Ma ei taha su ila kuulata! Mind ei huvita sinu luulud!” „Hoia oma suu kinni!” käratas Bill kannatust lõplikult kaotades ning seejuures tema raevukalt välkuvad silmad valgusid sootuks verd täis. Ma rabelesin kogu jõust, püüdes end lahti rebida tema liiga tugevate käte vahelt. Isegi selja taha väänatud käed ei hoidnud mind küllalt kinni. Vandusin ja sõimasin teda kõige ropumate sõnadega, mis iial üle mu huulte on tulnud. Siis lasi ta mind lahti – vaid korraks. Seda oligi mulle vaja. Kuigi õlas raksatas valu, keerasin käe järsult sirgeks ja lajatasin üles – mustanahalisele otse vastu lõugu. Billy pea tõmbus kõrvale ja taha.Vaevalt, et minu löögi tugevusest, pigem ehk ettevaatusabinõuna. Parem käsi haaras mul instinktiivselt õlast. Polnud tarvis mõelda, mida teha. Ma lõin kogu jõust hambad tema pöidlasse. Nüüd igatahes mõjus. Bill karjatas valust ja vabastas mind lõplikult. Kuid ma ei oodanud, et ta on võimeline ka ise lööma. Aga näis, et viha tema hinges oli ületanud kõik piirid. Dangeri käsi tõusis ning andis mulle lahtise peoga niisuguse obaduse vastu vahtimist, et ma ei taibanudki, kuidas voodisse tagasi lendasin. Maandumine osutus pehmeks ja vetruvaks, kuid sel korral polnud ma siin enam üksi, sest Danger ise vajus mulle kogu oma massiga peale.Löögi tagajärjel oli peas imelik, õõnes tunne. Ma ei suutnud veel mõista, mis oli juhtunud, kui tundsin Dangeri kätt oma seelikut üles kiskumas. Vandudes ja vihast hambaid kiristades tõmbas ta ühe käega püksirihma valla. Veel kord proovisin ma põgeneda, kuid tema hoop oli mind juhmiks ja jõuetuks teinud. Ma ei suutnud muud, kui vaid nuuksudes halastust paluda. Tagajärjetult püüdsin teda eemale lükata, kuid seegi oli mõttetu.Ta tahtis mulle haiget teha.Ta sai, mida tahtis. Tema jõuline rütm ei tekitanud mu kehale naudingut.Vastupidi, püsis ja kasvas veelgi hirm, tülgastus, vastikustunne jõhkruse ees, millega Danger nüüd uhkustada võis. Sel hetkel lubasin enesele, et ei andesta seda Billyle iial, et tapan ta omaenese käega, kui Kenzo seda ise ei tee… Aga mu jõud oli nüüd otsas.Lamasin tundetu nukuna tema käte vahel ja nutsin taga oma kaotatud au. Kõige hullem, et olin alati pidanud Billyt oma sõbraks. Ma ju teadsin alati, et ta on endine narkar, sellisest võiks kõike oodata, aga et veel ka vägistaja… sellest sain ma teada alles sel ööl. Avastasin temas reeturi, perverdi, värdja ning tundsin vastikust oma naiivsuse pärast, sest alles äsja oleksin äärepealt kaotanud talle oma südame. Bill Tanger pole tegelikult midagi väärt, sest ma vihkan teda! Vihkan rohkem, vihkan veel!.. Mul oli küllalt aega mõtiskleda kuni ta lõpuks orgasmini jõudis. Vandesõnu urisedes vajus mu kõrvale lamama, hoidis veel hetke mul ümbert kinni. See oli pigem refleks, mitte embus, mis tingitud tänutundest pakutud naudingu eest. Ma lükkasin tema käed eemale ning keerasin Dangerile selja. Tõmbasin nuttes end kerra, soovimata eal teda enam näha. Bill tõusis vaikides. Ainult voodi krigises tasa. Nägin silmanurgast, kuidas ta mind silmitses: täiesti ükskõikselt. Ei mingeid tundeid. Ei kahetsust ega isegi mitte põlgust. Siis kolis ta voodi servale, kohendas riideid ning jäi lihtsalt sinna istuma. Ma ei tahtnud, ent siiski pidin teda nägema. Tüki aja pärast langetas ta pea käte vahele ja äkki oigas valjult, nagu teeks miski talle tohutult valu. Ma nutsin, olles kaotanud tahte põgeneda, kõik oli nii mõttetu, millelgi siin ilmas polnud enam tähtsust. Hinges valitses täielik vaakum, vaid pisarad ikka endiselt voolasid padjale. Ma ei suutnud summutada nuukseid. „Jää vait!” urises Bill tasa, istudes liikumatult küürakil, pea sügaval käte vahel. Ma püüdsin, kartes teda nüüd tõsisemalt kui eales varem, ent käsu korras oli võimatu oma meeleheitlikest tunnetest üle olla. Pettumus oli liiga suur. Ma tõesti ju uskusin, et Danger on sõber… „Jää ometi vait!” Ma polnud kunagi varem Dangeri suhtes hirmu tundnud. Nüüd lõpuks ma kartsin teda.Tõsiselt. Ma olin lõpuks ometi aru saanud, et Bill Tanger ei mõista nalja ega talu ammugi vastuvaidlemist – täpselt niisamuti nagu Kenzo ise. Neelasin vägisi nuuksed alla, jäädes veel summutatult luksuma. Kogusin tükk aega julgust, et öelda talle see üksainus sõna, mida ta mu silmis vääris: „Värdjas!” Esialgu ei reageerinud Danger sellele mitte kuidagi. Lihtsalt põrnitses avali ust enese ees ning õllejäänuseid nurgas, käed lõdvalt põlvede vahel rippu. „Värdjas…” kordas ta lõpuks vaevukuuldavalt. See kõlas kui tõdemus. Siis, kibedusest katkeva häälega jätkas: ” Nüüd võttis värdjas kätte mõõga ja purustas kristallist tuleviku… Ta tappis oma unelmad, mida ise tuhat aastat oli pikisilmi oodanud… Ja verise mõõga torkas ta maasse, et kaevata sinna omaenese haud…” Ma ei suutnud mõelda temaga kaasa. Need sõnad kõlasid nagu tsitaat ulmeraamatust, ilmselt tähendas see hetkel Billyle midagi olulist, ent mina mõtlesin vaid sellele, et vihkan teda elu lõpuni, nii kaua, kui elupäevi mulle on antud! Kaua vaikis ta jälle, siis haaras kahe käega äkki peast, surus jõuga näpud sügavale juustesse ning vajus nuuksudes küüru. „Neetud! Neetud jobu! Mida ma ometi tegin!..” Dangeri õlad vappusid tagasihoitud nutust. Vaevu kostsid mu kõrvu tema nuuksed. Nii nutavad tugevad, siis kui tunded on tahte üle võimust võtnud, kui kõik näib olevat igaveseks kadunud… aga minna tal lasta ei tahaks… Kuid musklijõud siin ei aita. Mitte miski ei aita, kui armastus lihtsalt läheb ära… Mina talle kaasa ei tundnud. Las kahetseb elu lõpuni, mina ei andesta talle iial! Ootamatult kargas Danger jalule. Ma võpatasin, oodates uut rünnakut. Kuid ei, ta ei rünnanud. Esialgu asus ta hoopis mööda tuba edasi-tagasi tammuma, nagu oleks see puur, millest pääsu niikuinii pole.Kolm sammu paremale, kolm vasakule, pööre. „Oh, Hüdra, sul pole aimu, kuidas mina sind praegu vihkan! Ära haletse ennast – see, mis ma tegin, on vähim, mida sa ära teeninud oled!” pahvatas ta lõpuks südametäiega.„Ja tead sa, miks? Sest sa oled mind kõik need neli aastat lihtsalt lollitanud! Ma uskusin sind, ma armastasin, imetlesin sind, aga millega sa mulle vastad? Ma dresseerisin sind nagu metsikut looma, kui sa meie hulka tulid ja kartsid, et iga pilk, mida poisid sulle saadavad, lõpeb vägistamisega! Ma mäletan, kuidas sa võpatasid iga kord, kui Funk sind puudutada julges. Kas ma tookord sundisin sind millekski? Kas tegin sulle haiget? Ei, ma püüdsin võita su usaldust, sest ma tahtsin sind tõeliselt, tahtsin sind endale. Aga mida ma selle eest sain? Ainult selle, et sa muutusid litsiks! Et sain kasutada sind nagu igaüks teinegi! Ei raasugi tundeid sinu poolt! Ma ei tahtnud sind kasutada, Hüdra! Pagan võtku, ma tahtsin sind armastada, sind kogu südamest hoida! Kaks korda sa päästsid mu elu, aitäh, ma ei unusta seda iial. Kuid milleks? Ja alles nüüd kuulsin ma sinult lubadust, et sa tahad minuga kaasa tulla. Sa ütlesid, et armastad mind, et nüüd lõpuks oled sa valmis! Kas ikka oled, kui ma olen su silmis vaid tühine värdjas? Ainult praht, mida sa üles korjata ei kavatse?! Ma kuulsin iga su sõna, mu kaunitar! Siis viskas mul närv üle, ma ei tahtnud avalikult sinuga vaielda, sest see, mida tunnen, on minu isiklik asi. Ma ei suutnud sinna enam jääda, läksin ära, arvasin, et ehk saan üle, ehk ununeb, kui joon ennast selle puhul maani täis… Aga ei, siis äkki tahtsin sulle hoopis kätte maksta. Ootasin sind väljas, lootsin, et tuled üksi ja puha. Kuid võta näpust! Sa tulid hoopis Funkie´ga koos, viisid ta kenasti koju. Loomulikult ma aimasin, et sa ei lähe iial ühegi mehega kaasa selleks, et talle head ööd soovida. Ma kõhklesin väga kaua, enne kui julgesin akasse vaadata. See, mida nägin, tegi niisugust piina, mida ma enam taluda ei suutnud. Sa reetsid mind, sa naersid mu üle, sa kasutasid mind ära…” Bill vakatas, jäi korraks tardunult seisma keset tuba, pilk kuskil mälestustes kinni. Siis pöördus taas minu poole. Kibestunult naeratas iseendale. „Oled sa juba unustanud, kes sind enda varju peitis, kui sa Funkie avarii tõttu miinustes olid? See jamps kestis tervelt kolm kuud, täpselt nii kaua, kuni Funk haiglas vedeles. Mina ei hüljanud sind, andsin sulle raha ja peavarju alati, kui sa seda vajasid. Aga võib-olla pead sa viha sellepärast, et mind polnud kõrval, kui plikad su läbi peksid? Sa tead ju, et ma käin koguaeg tööl, mitte kellelgi meie kambas pole selleks nii palju kannatust, et ise veidi oma elamiseks teenida. Aga mina käin tõesti tööl! Ma ei suutnud iga su neetud sammu kontrollida. Sinu pärast oleksin ma niigi äärepealt oma kohast ilma jäänud. Ja kes kurat ajas sind sinna kõrtsi öösel eluga riskima? Mina või? Sa teadsid suurepäraselt, et Karpoid ootab juhust! Ilma minuta oleks ta sind juba sealsamas avariikohal tükkideks rebinud. Vaata, tibuke, nüüd sa siis tänasid mind, ütlesid, milline naljakas kretiin ma olen, kuidas ma sulle pinda käin… Ma ei ajanud sind selleks nädal aega taga, tahtsin sinuga leppida, sest mu hing ei leia hetkekski asu, kui sa mulle ei naerata. Hea küll, ma olen nõus, olen tohman, olen neetud idikas, et sinust üle olla ei suuda. Tegelikult pole sa ju kärbsesittagi väärt. Oled tavaline libu! Mida põrgut mina siis veel lootsin?” Ta vakatas taas. Mina ei julgenud liigutada. Lebasin hiirvaikselt kägaras oma asemel ja kuulasin teda, tundmata endiselt midagi muud peale ääretu viha. Äkki vaatas ta mind hoopis teise pilguga. Selles oli meeleheidet ja igatsust ning väike kübeke lootustki. Ikka veel. Ta sosistas vaikselt: „Kas sa ka tead, kuidas tahaksin ma vahel siit Kenzo põrgust minema pääseda? Ei, sa ei tea, mida üks põrunud neeger igatseb, sest sul pole lihtsalt nii palju ajurakkegi peas. Ma ei taha enam karjakaupa naisi, ma ei taha juua iga päev ühte ja sama odavat õlut. Ma lihtsalt tahan endale kodu. Ma ei tea, – kurat võtku! – võib-olla olen ma sellise elu jaoks juba liiga vana? Ma vajan midagi kindlat, vajan peret, armastust, midagi kindlat, et silm puhkaks, kui tuppa astun… Kodutunnet lõppude-lõpuks. Tead sa, mis see on? Kümne-aastasena kaotasin ma selle tunde, sest ajast olen ma püüdnud mõtteidki sellest vältida. Ma saan sinust aru, Hüdra, sest ilmselt SINA pole seda iial küllalt hästi tunda saanud.” Tema hääl katkes korraks, silmanurgas läigatas pisar. Üksainus. Bill tõmbas selle käeseljaga ruttu ära, aga tema hääl värises veidi, kui ta jätkas: „Ma näen seda tihti unes – oma lapsepõlvekodu. Kuid ma olen seal ise peremees ja puha… Ma istun maja trepil ja aina meisterdan puust mänguhobust. Paraku valmis ma seda iialgi ei saa. Maja ees mängivad lapsed, poisid-tüdrukud läbisegi, ja üks pisike poiss istub mu kõrval, vaatab otse silma sisse ning muudkui ootab, millal see hobune ometi valmis saab… Ma teen seda tema jaoks, ja tema aina ootab ja ootab, aga valmis ma seda ei saagi. Neetud! Iga kord ärkan ma enne üles või läheb see mul hoopis käes katki… Ja ärgates on alati selline valu ja ängistus hinges…” Seekord rebis pisar end lahti ja voolas üle kareda põse. Bill neelatas kuuldavalt, pööras mulle selja, et saada tunnetest jagu. „Mine tagasi,” sõnas ta tasa. „Mine ja naera mind jälle. Eks räägi Funkie´le mu unenägudest, saate terve kambaga irvitada. Olgu pealegi teil lõbus. Siis lähen ma ära. Lihtsalt, ma ei teagi, kuhu, sel polegi tähtsust…” Bill tõmbas peoga üle silmade ning hakkas taas mõttessevajununa tuba mõõtma. Kolm sammu sinna, kolm siiapoole. Ümberpöörd. Ja jälle. Nüüd lõpuks oli ta rahulik.Oma mõtete ja igatsustega üksi. „Sa oled ju naine, Hüdra,” ütles ta pika vaikimise järel. „Sa pole ammu enam mingi plika. Minu arvates peaksid sinagi juba veidi hakkama tuleviku ja perekonna peale mõtlema. Kui sa ükskord saad kakskend kuus täis, ei taha sa enam Onnist midagi kuulda. Onn – see on ju vaid hulkurite pelgupaik. Me oleme siia liiga kauaks jäänud. See pole ju elu, see on eksisteerimine, oma aastate raiskamine. Ma ei tea, millest sina mõtled, mis sind siin ikka veel kinni hoiab? Kavatsed äkki oma elu L.J. – ga siduda? Ha-ha-haa! Sa oled loll! Lance on palju mõistlikum kutt kui mina! Lance saatis su persse niipea, kui sa oma rikkuri korterist välja lendasid! Ja tegi ka väga õigesti!” Dangeril oli põhjust naerda, vangutada Jasoni kiituseks pead. „Ah, kurat küll, – see Lance isegi meeldib mulle! Temas on midagi! Ta on kangust täis, vastupidav ja kaval kui väike saatan! Ma ei oska tema kohta midagi halba öelda. Ja ta pole nii loll, et armub libusse, kes on valmis iga päev uue riista otsa hüppama!” „Noh, kurat, aitab juba moraalist!” ajasin end lõpuks vihaselt istukile.„Ma ei taha Lance´st midagi kuulda! Ta on sinuga võrdne väärakas!” Dangeri viimased sõnad tegid mu olemise tõega vastikuks. Ma ikka veel ei tahtnud tunnistada, et Jason mind nii lihtsalt maha jättis. Ei jätnud ju! Pealegi pole ma pooltki nii lits, nagu tema seda arvab! „Vaat seda sa kardad kuulata, eks ole?” hakkas Bill Tanger õelalt irvitama. „Tore on. Su hingeraasuke nutab ikka endiselt Lance´i taga. Ma polekski armukade, kui näeksin sind ainult teda hoidmas. Lance on ju lahe kutt, aga sa ju vandusid mulle armastust, lubasid minuga kaasa tulla, rajada lõpuks mingisugune kodu. Sa üha korrutasid, et armastad mind – mäletad? Ma arvasin, et sa tõesti tahad seda. Miks sa nii teed? Miks sa minuga koguaeg mängid? Miks ometi, kui sa tegelikult jumaldad hoopis Lance´i ja samas kepid Funkie´ga nagu hull? Kus persses peitub sinu moraal, au või eneseväärikus? Võimalik muidugi, et sa isegi ei tea nende sõnade tähendust. Püha Jumal! milline jobu ma tõesti olen, et sinust loobuda ei suuda! Mida põrgut ma ühest hoorast üldse lootsin? Sa ei jaksa ju päevagi kellegile truu olla! Sa oled lapsest saadik libu ja sa jääd selleks, kuni su hambad ja juuksed välja kukuvad, kuni suguhaigustest kärna lähed! Ja kui sa ükskord oma uhke karjääri lõpetad, siis mitte sellepärast, et sa ise enam ei taha, vaid et sa oled nii ära väntsutatud, et valgud voodi pealt maha, kui mõni jobu ikka veel sind sinna asetada püüab! Ükski mõistusega mees sind ju varsti niikuinii enam ei puutu!” Selle peale kargasin küll raevukalt voodist välja. Kohendasin minit ning nööpisin värisevate kätega kaks alles jäänud pluusinööpi kinni. Tõmbasin jaki hõlmad kokku ning seega olin jätkuvaks lahinguks valmis. Noh, ükskord ometi mulle aitab kah moraalist! „See pole sinu asi, mis või kes ma olen või kellega ma käin! Sina pole kindlasti mees, kes mu tulevikku vahtida võiks, sest sa oled üks neetud, hullarist ärakaranud perverdirajakas! Sinuga ei saagi mingit räpast perekonda luua, sest keegi endale sellist jobu kaela ei taha! Sa oskad vaid naisi röövida ja vägistada. Ajad kord aastas viagraga oma riista turri ja pead end siis vingeks meheks, eks ole! Ma pole kindel, kas sa veel takkapihta ka omaenese lapsi vägistama ei hakka, sellisest narkarist võib ju kõike oodata!” Bill seisis otse mu ees, nii suur ja pikk ja lai, nagu ta oli. Ma oleksin võinud arvestada oma kogemustega, et ta ei talu eriti kääbuste poolt sõimamist. Aga ma läksin hoogu ja olin hetkel maruvihane. Selle karjumise peale katkes paraku tema kannatus lõplikult. Bill haaras mul kahe käega õlgadest kinni, raputas korra, et ma vait jääksin ning lükkas siis jõuga vastu seina. Mulle näis, et selle vahemaa läbisin justkui lennates. Pauk seljaga võttis korraks hinge kinni. „Sa lausa nõuad, et ma sind maha lööksin!” röögatas nüüd temagi. „Sa ei või rahule jätta! Funk juba sai lõuga, ma ei tea, kas ta ellugi jäi! Võib-olla ma hoopis murdsin tema kaela! Sa tahad sama, eks ole? Usu mind, Hüdra, see polegi kuigi raske, aga ma ei tahaks sinusuguse pasa pärast vangi minna! Ainult see hoiab mind praegu tagasi! Ma tean, et nad nuhivad niikuinii välja, kes su, raisa, teisse ilma saatis! Kuigi sellise krõhva mõrvamise eest peaks mulle peale maksma!” „Noh, eks hakka siis pihta!” ajasin ma ülbelt rinna ette. „Tee mulle siis ots peale, mida sa nüüd kõhkled? Pole niipalju julgust? Kardad trelle? Tore! Ma arvan, seal muutud teistele litsiks, ma hoian pöialt, et NEIL sinuga hästi läheks!” Ta ei pidanud vajalikuks enam sõnu raisata. Krabas mul õlast sellise jõuga, et ma ehmatusest haledalt niuksatasin.Tõmbas mind seinast lahti ning paiskas uksest välja. Inertsi tõttu lendasin keset esikut otse kõhuli maha. Põrandariie jäi tolmust higisena näkku kinni. Krebisin end ruttu põlvedele, viskasin kiire pilgu üle õla. Jestas, juba ta tuligi. Aga rohkem ma tõusta ei jõudnud. Mõtlesin, et nüüd on küll viimnepäev käes! Möödaminnes haaras Bill mul jaki kraest, tõstis nagu koerakutsika turjapidi üles ning vedas endamisi kirudes-vandudes ukse poole. Paiskas selle lahti ja lennutas mind hoogsalt trepikotta. Maandusin käpuli trepimademel. Kõrgelt pea kohalt kuulsin Dangeri viimast õnnistust, mis ta minule järele saatis: „Kao siit ja ära enam oma nägu siia näita, sest järgmine kord jääb sulle kindlasti viimaseks!” Ta lõi ukse vägeva pauguga kinni ning mind ümbritses seepeale pilkane pimedus. „Tõbras!” karjusin jonnakalt sellesse pimedusse. „Danger, sa oled värdjas!” Keegi ei vastanud mulle. Billy korteris püsis täielik vaikus. Ainult naaberkorteri uks paotus vaevu-vaevu ning üks vanamutikese unine-uudishimulik nägu piilus prao vahelt, mis toimub. Kui valgustriip minuni jõudis, näitasin talle: fuck! – mille peale uks kiiresti sulgus. Niisiis ajasin kargud alla. Põlved olid kukkumisest parajalt valusad. Pagana pime oli siin kah. Kobades kätega seinu ja käsipuud, tuikusin trepist alla ning lõpuks ka tänavale välja. Suundusin tagasi Funkie juurde – kõige otsemat teed pidi. Hing valutas tema pärast päris tõsiselt. Enesetunne oli sant, pea oli löögi tõttu ikka veel uimane, maailm püüdis mitu korda silme ees keerlema hakata. Aga võib ju olla, et seda tekitas liig suur alkoholiannus, mis nüüdseks keres tasapisi käärima hakkas. Ebamäärane viha ning rüvetatud olemise tunne – kokku suurepärane eneseväärikuse hävitamise komplekt. Ma vaid soovisin jõuda tagasi Funkie juurde. Näha, kas temaga on kõik korras. Kedagi teist ei tahtnud ma kindlasti näha. Lootsin,et ehk õnnestub jõuda pärale nii, et ühegi hingelisega kokku ei trehvaks. Õnneks nii ka läks. Kole hirm piinas mälestusena Funkie kukkumisest: pea kuklas, veri suunurgas, ühest hoobist siruli… Jestas küll! Kui Danny kael tõesti sellest hoobist murdus…Hea tabamuse korral pole ju miskit imestada… Mis siis Dangerist saab? Kenzo tõmbab ta oksa, see on kindel. Dangeri võiks Kenzo ka muidu oksa tõmmata, selle vastu poleks mul midagi, aga Funkie´st on kahju. Funk peab elama! Ja üleüldse, kui enam pole Dangerit ega Funkie´t – mis siis meie kambast niiviisi saab? Süsteem laguneb paugupealt, kui põhitalad on alt läinud.Ma ise jään ju kodutumaks kui iialgi varem. Onn kaob, lõpetab eksistentsi. See on kui ühe ajastu lõpp – jäädavalt. Mul oli tohutult külm, sest see öö koosnes paksudest pilvedest ja tuulest. Õrn vihmasabin veel sekka. Sel suvel nagu polekski muud olnud kui vaid tuul ja vihm… Nii ma siis jooksin lõdisedes mööda tänavaid, mõõtes aina laternapostide vahet. Kingakontsad klõbisemas mööda asfalti. Jaki hõlmu kahe käega koomale tõmmates, ketijupid ja trukid selle küljes helisemas kui aisakellad. Kui ma lõpuks Funkie maja ette jõudsin, olin väsimusest ümber kukkumas. Hingeldades lohistasin end trepist üles. Uks püsis irvakil, nagu Bill selle minnes oli jätnud. Valgus magamistoas tulenes endiselt samast öölambist. Kõik oli täpselt sama kui lahkudes. Ning jube hauavaikus. Kurjakuulutavalt lõikus see hinge. Pani mind ukse vahel kõhklema. Kohutav aimdus võttis hinge kinni. Kas ma ikka julgen minna tuppa ja seista tõega silmitsi? Kas Funkie on tõesti surnud? Seekord polnud tähtsust puhtusel, mida Marge taga nõuab. Ma astusin arglikult edasi ning peatusin magamistoa ukse vahel. Kergendusohe pääses mu huulilt. Dan Disby lamas kannatlikult voodis. Ta ei saanudki muud teha, sest Bill oli ettenägelikult isegi ratastooli voodist eemale lükanud. Mind nähes tõusis ta järsult küünarnuki najale ning samas haaras oiates teise käega kukla tagant kinni, tõusis lõpuks istukile. „Hüdra? Lõpuks ometi! Ma olen juba ootamisest segi minemas. Mida ta sulle tegi?” Ta oli vahepeal riidesse pannud, niipalju kui põrandalt oma riideid võtma ulatus. Palju neid polnud. Ma tulin ja istusin tema kõrvale.Võtsin Dannyl kõvasti ümbert kinni ega suutnud rõõmupisaraid tagasi hoida. Ta oli ju siiski elus, jumalale tänu! Seega on kõik ikkagi korras. Ta embas mind ühe käega. Teisega aina hõõrus oma kaela. Suunurk oli vägevalt paistes. „Mida põrgut see hull sulle tegi, tüdruk? Räägi mulle ära!” Ma võtsin tükk aega hoogu, kuni läbi pisarate nuuksudes rääkida suutsin. Seletasingi kõik ära, nagu asi oli. Et Bill tuli mulle otseselt kallale, et ta oli täitsa segane! Danny teadis, et ma ei valeta ega suurusta. Ta jäi uskuma iga mu sõna, sest oma vaatevinklist rääkisin ma ju tõesti tõtt. Ma ei püüdnud seada endale eesmärgiks Bill lihtsalt kambast välja heita. Mulle ei meeldi üldse valed, need toovad alati endale rohkem häda kaela kui tollele vihaobjektile. Aga kättemaksu soovides tahtsin ma seda tõepoolest. „Mida teha, Danny?” kaebasin talle kurvalt oma lugu.” Ma ei saa enam Billy kõrval end julgelt tunda, ta on ju täiega hull! Ma ei suuda seda lihtsalt unustada, mis ta mulle täna tegi!” Funkie oigas jälle, katsudes õrna kiindumusega oma sinikaid. „Oh, kurat võtku, oli nüüd seda jama veel vaja!” urises ta pahuralt ning sättis end taas ägades padjale lesima, et haige kael rahu saaks.„Sa tahad nüüd kindlasti kõik Kenzole ette kanda, on nii?” Ma noogutasin vaid. Ta jätkas: „Ole inimene, Hüdra. Me ei võida sellega mitte midagi. Võta loogiliselt: kui me sellest loost Kenzole hingame, kaob Bill Tanger meie kambast kus kurat. Kenzo lööb ta sellise teo eest kindlapeale välja. Aga kuhu ta läheb? Mõtle nüüd tema pilgu läbi – ilmselt läheb ta Hallide juurde, sest sealt ta ju kunagi tuli. Tal polegi rohkem kuhugi minna. Masendusest võtab jälle narkotsi ning keerab oma elu nii persse, et ükski sell teda enam välja ei aita. See on temale kindel häving.” „Mind kahjuks suurt ei huvita, mis temast saab!” läksin ma selle jutu peale üsna närvi. „Mul on kah oma tunded ja au mängus! Ega sa ometi nõua, et ma talle andestaksin?!” „Loomulikult, ma saan ju sinust ka aru,” ohkas Dan rusutult. „Ja keegi ei saa öelda, et sul pole selleks põhjust. Aga kas mina olen mingi kohtumõistja? Kenzo on kohtumõistja. Aga mida ta kord vihahoos otsustab, selle ta ka teoks teeb. Teda ei saa ümber veenda. Kas sulle ei tundu, et sa ise oled kah parajalt süüdi? Selles, noh, et Bill nii endast välja läks? Ta on algusest peale sinusse kõrvuni armunud olnud. Kuidas sa üldse nii lolli mõtte peale tulid, et talle veel ka truudust vanduda? Ja veel nüüd see õhtune ilkumine… Mis siis, kui ta kuulas meid pealt?” „Tänan! Mulle juba aitab moraalist, Funkie!” turtsatasin tüdinult vahele. „Dangeri jutust võiks juba niigi terve raamatu kirjutada!” „Äkki jätame selle nii nagu on?” pakkus Danny ootamatult. „Mis mõttes?” ei saanud ma aru. „Selles mõttes, noh, et me lihtsalt oleme vait. Me ei räägi sellest Kenzole ega ka mitte teistele. Sa oled siiski ise süüdi, et teda niiviisi lollitasid. Bill oli purjus ja armukade – puhtalt sinu pärast. On siis tarvis teda kohe minema lüüa?” Ma jäin mõtlema. Ma mõtlesin liiga kaua, et mu vastus päris siiras näiks. Lõpuks, kohates Funkie anuvat pilku, langetasin enda jaoks ebameeldiva otsuse: „Olgu peale. Sinu, mitte Billy pärast. Ma vaikin. Aga ainult tingimusel, et ta enam iial mind näpuotsagagi ei puutu. Kui ta seda teeb, laon kõik Kenzole ette.” „Ta ei tee seda.” oli Funkie kindel. Nii me siis üritasimegi koos edasi elada. Danger käis ringiga minust mööda, oli kinnine ega näidanud mitte kuidagi oma tegelikke tundeid välja. Mina temaga loomulikult kontakti ei otsinud. Varjasin teiste eest juhtunut ja vaikisin selle maha, kui küsiti. Aga niipea, kui trehvasime Dangeriga juhuslikult kokku ilma pealtnägijateta, jätkus mul küllalt räpaseid sõnu, mida talle halastamatult näkku paisata. Ja ega temagi võlgu ei jäänud. Mitmel korral päästis mind kõrvakiilust vaid hea reaktsioon, kus ma hädavaevu oskasin õigel hetkel oma lõuad kinni panna. Vahel kuulas ta mind siiski vaikides ära, üritas isegi end kuidagi õigustada. See näitas, et ta ei tundnud sugugi ennast süüdi olevat. Tema arvates olin ma selle ühe tou auga välja teeninud. Mõnikord, kui väga põhjalikult juhtunu läbi mõtlesin, hakkas mul Dangerist isegi hale, sest ta oli taas sünge ja morn nagu paras muumia. Onnist hoidus ta nüüd eemale ja kui keegi meid lepitada üritas, läks lepitajaga tõsiselt raksu. Guevara ähvardas meid ühte tuppa kinni panna ja hoida seal niikaua kinni, kuni ära lepime. Slipp pidas kahel rindel läbirääkimisi, aga kumbki keeldus teda kuulamast. Lance küsis mõned korrad lihtsalt: „Mis teie vahel juhtus?” ning järeldades mu turtsumisest, et küllap midagi tõsist, jäi rahu pärast ükskõikseks. Kenzo viibis õnneks eemal ja Funkie käis mind korduvalt palumas, et ma Billyt mingi hinna eest ei reedaks. Tema enese siniseks värvunud lõuapool jäi kõigile saladuseks. Teiste käest kuulsin: ta olevat ühe vana tuttavaga kokku saanud. Oli õhtu nagu kõik teisedki. Me otsustasime Eileeniga, et võtame suuna „Kellamehe” poole, et lobisedes Annie´ga veeta aega, mis muidu Onnis muutub liiga tüütuks igavlemiseks. Nüüd oli Horror mulle ainsaks talutavaks sõbrannaks, sest tema oli alati vaba nagu minagi. Ta ei jahtinud isegi Jasonit, nagu Kera. Ta oli ka kunagi siiralt mu ees vabandanud tolle keretäie pärast, mis nad Karpoidi käpa all olles mulle kolmekesi korraldanud olid. Kõiges olevat olnud süüdi Karpoid, ( milles ma iial ei kahelnudki), kes oli neid mõjutanud ja ähvardanud ja ässitanud ning mida kõike veel. Üksikasjad mind kindlasti ei huvitanud, põhiline,et minust tehti hakkliha ning baarman Johnny, Lance ja vana Thom selle hakkliha imelisel kombel ellu tagasi äratasid… See tõestas mu versiooni, et Stafford oli tõesti sündinud liider. Selles suhtes sobisid nad Funkie´ga suurepäraselt. Ja võib-olla väsiski Dan sellepärast temast nii ruttu ära, et oma olemuselt olid nad liiga sarnased. Viimasel ajal käisime tihti Horroriga koos. Ta oli küll vahel anomaalne veidrik, aga seejuures oli temaga päris lõbus. Ning vahelduseks tarka juttu oskas ta rääkida paremini kui keegi teine meie põrunud kambast. Keraga suhtlesime nüüd parasjagu nii palju, kui viisakus nõudis. Sest ta armatses endiselt avalikult minu kalli Lance Jasoniga ja ainuüksi nende koos nägemine pani mul sapi keema.Kui neil kahel oli lõbus ja mõnus olla, siis minul nende kõrval kohe kuidagi mitte. Hämarus laskub majade vahele, täidab esmalt praod, siis valgub piki tänavaid, mässib endasse kõik elutu, millest koosnebki linn. Seejärel võtab silmanägemise elavateltki, pannes nende suhu sõna: PIMEDUS. Aga kui kurjakuulutavalt see sõna ka ei kõlaks, on inimesed ajapikku harjunud, et Pimedus tuleb igal õhtul, niipea kui päike loojub. Ja kuigi ta on ohtlik,(mitte iseenda pärast, vaid mõtete tõttu, mis tärkavad inimeste peades, muudavad inimesed hulluks ja ettearvamatuks ning panevad tegema asju, mida päevavalges ei teeks,) suhtuvad nad temasse väga rahulikult. Üldiselt oli Horror pärast Karpoidi lahkumist tunduvalt muutunud. Ta ei olnud enam too kurvameelne varjukuju kusagilt magamistoast. Ta oskas olla lõbus ja võluv ja vaimukas. Ma arvan siiski, et Karpoidi mõju alt pääsemine mängis selles tegelikult väikest rolli. Asi võis olla milleski hoopis isiklikumas.Võib-olla oli ta üle saanud mõttetust armastusest Kenzo vastu. Võib-olla loobus ta oma salapärasest minevikust, mida ta kellelegi ei usaldanud. Ehk otsustas ta muuta oma maailmavaadet ega vürtsitanud seda enam õudusromaanidega? Ma olin kambas siiski juba tervelt neljandat aastat, selle ajaga muutub paratamatult igaüks. Kuid selle õigustamise kõrvalt leian ma siiski, et Staffordi-terrori alt vabanemine mõjus Eileenile vapustavalt hästi, nagu muide, ka mulle. Seekord jäid kolm meist Onni ja Guevara just tuli enne meie lahkumist. Kera annetas oma tüsedavõitu kere taas L.J. käsutusse ning Jason näis kasutavat seda väga otstarbekalt. Istus laias voodis Kera kõrval ning pajatas sosinal midagi seosetut, hoides Keral kahe käega ümbert kinni ning kinkides pruudile oma erakordselt võluvat naeratust, mida ma nii väga endalegi igatsesin. Nende kahe sõber Slipp tüütas neid lollide küsimustega ning meil Horroriga polnudki sõna sekka öelda. Seepärast jõudsin ma äkki veendumusele, et targem oleks lahkuda hoopis nõmedate ja armunute seltskonnast ja päästa sellest ka Horrori armetu hing. Jason käis mulle juba ammu närvidele. Nemad kolmekesi – Kera, L.J. ja Slipp – nad sobisid suurepäraselt. Kõik klappis. Aga mina jäin miskipärast üle, ma ei sobinud enam nende seltsi ei nii ega naa ja vaatasin lihtsalt kõrvalt. Olles Onnist minema saanud, arendasime Horroriga juttu ning seega hakkas meilgi varsti pagana lõbus. „Kellamees” hakkab kohe-kohe paistma ning seal istub Ann, kelle seltsis ja kelle kulul saab jälle vägevalt naerda. Meie peale ei pahanda ta iial. Sest Ann on, teadagi, maailma toredaim baaridaam. Küll on hea, mõtlesin korduvalt, et mu kambajõmmid suutsid talle ikkagi augu pähe rääkida ning ta jäi siia tööle, meie pärast, vaatamata oma hirmsale verefoobiale. Üle kõige puges tookord ta külje alla Bill ja kuna Bill on alati olnud Annie lemmik, siis järelikult see ka mõjus. Minu eest igatahes Ann oma sümpaatiat ei varjanud.Ta imetles Dangerit, ja nüüd, pärast meie vahel juhtunud intsidenti, aina tänitas mu kallal, et ma Billyga ikka kindlasti ära lepiksin. Kuid ma ei hoolinud. Ann ise oli Dangerisse peaaegu et armunud ning enamasti leidsin ma hea võimaluse, kuidas tal selle koha pealt suu kinni panna. Aga kui meil oli Dangeri kohta midagi ütlemist, asus Ann kindlameelselt alati Billy poolele ega järele enne, kui me tema arvamusega leppisime või nõustusime. Ning samal ajal Danger, olles teadlik endast hulga vanema Annie tunnetest, viibis tihtipeale „Kellamehes„, mängides seal turvameest ja austajat ühekorraga, kasutades tasuta jooki-sööki ja hoides oma juuresolekuga ära juhuslikud tülid külastajate vahel. Ma kuulsin, et tagant läheneb auto.Esialgu näis nii, et kõik on normaalne ja tavaline. Aga laternatevalgus jättis liiga kauaks meie ette me enese varjud ja nii ma muutusin veidi ärevaks. Vaatasin korraks tagasi, kuid Horror lobises ja ma ei kiirustanud tegema mingeid järeldusi. Auto aga sõitis natuke liiga tasa. Meie ei vaadanud enam tagasi. Meil polnud aega tähele panna autot, mis meist lõpuks möödumas oli. Kes jõuab neid jälgida? Linn on ju kõiksugu autosid täis… Aga kui seljatagant tuleb säravvalge „Hyundai” ning pöörab otse su nina ees kõnniteele, sulgedes oma eksistentsiga edasipääsu, paneb see küll kõikmõeldavad refleksid tööle. Ja minu refleksiks oli karjuda täiest kõrist Horrorile: „Jookse!!!” Eileen sööstis kui nool paigast. Mina kohe tema järel. Aga mul polnud mahti märgata, et meie taga on veel üks masin ja selle omanik juba pooleldi väljas. Kuni ma ehmatusest hetkeks tagasi põrkusin, jõudis kõrend autost välja ning tormas minu poole, käed laiali. Mustade klaasidega valge „Hyundai” uks paiskus samuti lahti. Horror kihutas sel ajal juba üle tee ja kadus majade vahele teisel pool tänavat. Ma põikasin, nagu jänes, järsult kõrvale, umbes kõrendi käe alt läbi. Blondiin valgest autost kargas mulle ette, sulgedes teeserva oma kehaga. Ma pöörasin veel kord paremale, sest selles nägin ainsat võimalust nende vahelt läbi – autoteele pääsemiseks, aga too kõrend haaras mul selja tagant õlast kinni, tõmbas jõuga tagasi ning lasi mul kukkuda. Tasakaal kadus. Ehmunult karjatades kaotasin viimsegi pinna jalge alt ning lendasin hooga pikali vastu kiviklibust asfalti, otse „Hyundai” esiratta kõrvale. Kui ma end oiates üles ajasin, avastasin, et olen lootusetult pigisse jäänud. Nad piirasid mu sisse, jättes selja taha majaseina ning vasakule autokapoti, millest üle või mööda pääsemine näis olevat väga kahtlase väärtusega lootus. Ma üritasin kõigest väest säilitada rahu. Mu peopesad olid katki ja põlved tublisti marraskil. Seekord olid nad mustas. Mõlemad. Steve´il mustad peegelprillid ees, juuksed lahti, kohevalt sirgetena õlgu katmas. Näol muie, tähistamas varjamatult oma täielikku võitu.Teine mees osutus pikaks tõmmut verd kolgeks. Ei midagi silmatorkavat. Lihtsalt üks kuju. „Tere õhtust, miss Jones,” irvitades mõõtis Steven Jason mind pilguga. „Näe, saimegi jälle kokku. On see kokkusattumus või puhas õnn?” Ta ootas kannatlikult, kuni ma end veidike kogun ja jätkas siis: „Näib nii, et järgmine kord on tark tegu, kui püüan sind linnuvõrguga. Sinu põgenemistehnika täiustub iga korraga.” „Tänan komplimendi eest!” nähvasin tusaselt. Raputasin varrukalt tolmu ja prahti ning tammusin ärritunult paigal, taludes kriimustustest tulenevat hõõgumist. Steve astus minust mööda, toetus rahulikult seljaga vastu autot. Teine jäi igaks juhuks seisma kõnnitee servale, olles valmis mind uuesti püüdma. Ma ei näinud põgenemisel mingit mõtet. Steve´il polnud kiiret. Ülima rahuga süütas ta suitsu ja pahvis taeva poole heledaid rõngaid, istus mugavalt kapotile, üks jalg pikalt rippu.Ulatas mullegi paki. „Tahad kah?” „Mine, tead…!” Ma sain vaevu pidama, isegi mainimata esitähte, kuhu nimelt. Steve turtsus mõnitavalt naerda, torkas suitsupaki tagasi tasku. „Ma tahtsin sinult küsida, Lorie, kuidas mu vennaraasukesel ka läheb?” alustas ta lõpuks oma südantkriipiva teemaga. Küllap lootis rutem jutuga ühele poole saada, et halva parkimisplatsi valiku tõttu mitte trahvi maksta. „Normaalselt,” ühmasin vastu.„Miks sa seda minu käest küsid?” Ta viskas pea kuklasse, et puhuda tähtede poole veel paar valget suitsurõngast. „Ma pole teda lihtsalt ammuilma näinud. Perekondlik igatsus tuleb peale, kas tead,” ütles Steve, samas langetas pea ning silmitses tähelepanelikult mind, suutmata peita irvet, mis vägisi ta huuli kõverdama kippus.„Näib nii, et sa ei satu enam paanikasse, kui tema nime kuuled.” „Miks peaksin?” „Kummaline,” arvas Steven Jason mõtlikult. „See on lihtsalt kummaline, sest sa oled ju temast üdini sisse võetud. Oled ju?” „Pole sinu asi!” urisesin vastu ning kiirustasin teda veidi takka: „On sul mõistlikku kah midagi rääkida?” „On küll.” Äkitselt Steve´i hääletoon muutus ja pilk jäätus. Irve kadus ta näolt. Ta viskas pooliku suitsu laia kaarega prügikasti suunas, reetes sellega oma ärritust. Loomulikult mööda. Tõusis laisalt ning astus mu ette. Hetke vältel vaatasime teineteisega tõtt. Ma ootasin, hoides hinge kinni, olles kõigeks valmis, sest Steven Jason tegi alati üllatusi. Imelikul kombel ei tekitanud Steve seekord minus paanilist hirmu. Võib-olla oli see shokk, mis lasi mul näida nii rahulikuna. Ma ootasin ükskõik mida muud, aga mitte neid sõnu, mida Steve mulle ütles: „Ma olen teinud head äri, Lawrence,” sõnas ta tüki aja pärast vaikselt. See kõlas üpris kurjakuulutavalt. „Lance töötab jälle minu heaks. Tead sa seda?” Ma ei noogutanud ega raputanud ka pead. Mul polnud sellest aimugi. Igatahes ma vaikisin. Põlved lõid värisema. Halb eelaimdus tõmbas kõhu öönsaks.Steve jätkas täpselt sama rahulikult: „Kas sa oskad aimata, kuidas ma seda saavutasin?” Ta pidas jälle pausi. Ootas minu reaktsiooni. Ma pidin koondama tahtejõudu, et seda ei tuleks. „Ta tuli ise minu juurde ja nõustus koostööd tegema, sest sina olid talle siiski mu sõnad edasi öelnud. Ta seadis sind suurde ohtu, Lorie, sest ma ju lubasin su tappa, kui sa meie jutuajamisest kellelegi kõssad.” Ma tõmbasin õhu sügavale kopsudesse ning lasin seejärel aeglaselt välja. Ta nägi mu silmadest hirmu ja naeratas just nii, nagu võiks naeratada oma ohvrile timukas. „Aga sa meeldid mulle, Lorie. Sul oli julgust teda hoiatada. Samas tegid sa sellega teene hoopis mulle. Ma ei uskunud, et Lance´i on nii lihtne mõjutada. Ma arvasin, et ta hoolib ainult iseendast ja ma pean kogu teie kamba segi lööma, enne kui ta alla annab. Tänu sulle läks asi hulga kergemalt. Veel pole mingeid ohvreid, aga Lance on mul peos. Ja pealegi on ta vahepeal palju julgemaks muutunud. See on hea, sest argpüksist pole mul praktiliselt kasu midagi.” „Sa siis sunnid teda jälle varastama? Ma tean, millega sa tegeled. Eks tee seda siis ise, aga jäta Lance rahule! Tema ei taha olla varas! Sa oled ju rikas mees, Steve, sul pole mingit põhjust teda ära kasutada!” „Rikas olla tähendab raha teha,” lausus Steve õpetlikul toonil. „Oh ei, Lorie, ma ei sunni ju teda. Ma kasutan tema ajusid, oskusi ja võimeid – just nii, nagu iga tööandja kasutab oma töölisi. Paraku on Lance mu andekaim tööline. See oli vanasti, kui ta oli veel õpipoiss, siis pidin ma talle apsude eest veidi kolki andma. Ta oli jonnakas ja kangekaelne ega tahtnud oma tööd hästi teha. Nüüd on ajad muutunud. Tal on vaba valik. Nagu näed, valis ta minu heaks töötamise.” „Mis on siis teine valik?” küsisin vahele. „Teine valik on järjekordselt mulle siga mängida. Kui ta seda teeb või otsustab jälle mässama hakata, saadan oma verekoera, kes võtab kaasa väikese mänguasja…” Steve tõmbas põuest välja revolvri, „…ja laseb ühele teist kuuli keresse.” Ta suunas toru otse mulle näkku ja ütles: „Põmm!” Ma ei suutnud enam isegi hingata.Vaba valik? Võrratu! „Sa… sa tahad meid lihtsalt maha lasta? Mille eest?” „Mitte millegi eest. Niisama, ” naeratas Steven Jason võluvalt ja pani relva ära. „Teie pole milleski süüdi. Süüdi on mu vend Lance. Mine nüüd ja ütle talle mu sõnad edasi.” „Miks mina?” „Sest sa oled kuller minu ja tema vahel. Sina tead, kus ta end peidab, mina ei tea. Ma pean hoidma teda kontrolli all, et ta ise mulle noa selga ei lööks. Sa tunned teda vist veel üsna kehvasti.” „Ma ei mõista üldse, mis pagana suhted teil on!” „Seda parem, seda parem sulle, mu armas HÜDRA! Nii on igatahes sulle endale ohutum. Vaat vanamees – tema teeb mulle rohkem muret.” „Vanameest ära puutu! Ma palun sind!” karjatasin anudes ning äkki taipasin oma viga. Tõmbusin järsult tagasi. Ma poleks tohtinud seda öelda. Steveni näoilme väljendas hiiglasuurt üllatust. „Eelmine kord püüdsid sa mulle tõestada, et ei tunnegi teda. Eks räägi mulle siis lähemalt, kui palju Lance vanameest usaldab?” „Pole aimugi. Mina tean, et ta ei usalda kedagi.” „Aga mina tean, et igaüks tahab kedagi usaldada ja vana on selleks ideaalne valik.” „Sa ei tohi vanale kurja teha! Ta on Lance´le ainus lähedane inimene!” „Seda me veel vaatame. Sina ära muretse mingi vanamehe-nässi pärast, kes niikuinii varsti otsad annab. Sina palveta hoopis oma kamba eest, et su sõbrad hommegi kõik kenasti elus oleksid, sest et Lance´il on jälle midagi teoksil. Ta ei kiirusta end mulle näitama. Mine, tüdruk, otsi ta üles ja ütle, et kui ta hommikul kella kuueks minu juures ei ole, läheb üks teie hulgast manalateele. Head õhtut sulle, Lorie!” „Miks sa ei helista talle? Tal peaks ju olema mobla!” „Kas seesama, mis on alati välja lülitatud, muudab numbrit ja on levist väljas? Usu mind, on raske saada ühendust inimesega, kes suhtlemisest keeldub. Edu sulle siis, kaunitar!” Steven Jason istus tagasi oma autosse. Teine mees suundus oma „Shkoda” juurde. „Hyundai” tagurdas, pööras sujuvalt tee peale ning sõitis aeglaselt ära. Temale järgnes tumesinine „Shkoda Felicia„. Tumesinine, pimedas vaadatuna lausa must. Ning hetkel ma taipasin väga selgesti, mis auto oli kihutanud tookord kõrvaltänavast välja, et paisata teelt Funkie mootorratast. Rikkus ära ilusa sõidu, sundis pöörama kõrvale. Küllap ehk Dan jõudis end isegi tsiklist lahti rebida, enne kui see päriselt kukkus, aga ratas põrkus seinast tagasi, et justkui meelega kukkuda otse oma peremehe jalgadele… Danny ise ei suuda siiamaani selgitada, mis nimelt juhtus.Ta mäletab vaid tumedat autot, mis ootamatult talle otse risti tee peale välja sööstis, ta püüdis vältida kokkupõrget ja… ja siis tuligi pauk. Steve´il oli, mille eest Funkie´le tasuda. Ta pole nii loll, et tuleb oma vaenlase juurde valge „Hyundai´ga„, mis särab oma puhtusega mitme miili taha. Ta kasutas midagi ebamääraselt tumedat, mis kihutab ühest tänavast välja, tekitab avarii ning kaob taas jäljetult. Nii jäi talle lootus, et keegi ei taipa, kes või mis nimelt selle põhjustas. Võte õnnestus hästi, sest võmmid jätsid asja peagi sinnapaika ning seda tegi isegi Kenzo, kes oli õnnelik, et tema lemmik üldse eluga pääses, ega hoolinud eriti süüdlase leidmisest. Meeletu pinge lõi välja kui närviline värin.Ma vaarusin üle tee, hambad plagisemas suus, tunded segased ja mõtted täiesti hajevil. Alles jäi meeltesse vaid üks kindel mõte, et tuleb leida Lance ning päästa oma sõbrad. Ent paanikahoog võttis võimust ja ma ei suutnud kuidagi otsustada, millest nimelt peaksin ma alustama. Horror libistas end majade vahelt välja nagu vaim ja tuli mulle vastu. „Mida need tüübid tahtsid? Kes need olid? Mis juhtus?” Ma tundsin jalgades nõrkust, vajusin seina äärde istuma. Toetasin pead vastu külma kiviseina.Tähed vilkusid kõrgel, paistes kätte vaid tänu sellele, et keegi oli siinsamas laternaposti pirni puruks löönud. Püüdsin olla tugev, aga mu keha värises ja nii ka hääl, mis vaevu-vaevu suutis moodustada sõnu: „See… see oli… Lance´i vend. Jestas, ma pean Lance´iga rääkima, otsekohe! Ta ei või seda teha!” Ma hüppasin äkitselt jalule.„Lähme tagasi, ruttu!” „Milles asi on?” hüüatas Horror, nakatudes mu paanilisest hirmust. Aga mina andsin juba jalgadele valu. „Pole tähtis, tule!” Ma jooksin nii kiiresti kui vähegi suutsin. Maa lausa kadus jalge alt. Ja väsimuse peale polnud aega mõelda. Paar tänavavahet jäid ruttu selja taha ning juba paistiski Onn. Seejärel leidsin end värava juurest, paiskasin selle lahti ja meeletult hingeldades läbisin viimased sammud. Horror oli seks ajaks lootusetult maha jäänud. Laua taga istusid Slipp ja Che.Voodi peal lesis Kera, raamat käepärast, aga mõtted lugemisest kaugel. Lance´ist polnud enam haisugi. „Kus L.J. on?” hüüatasin üle terve toa, et nende tähelepanu endale tõmmata. Ülima rahuga pöördus Slipp mind vaatama: „Mis sul temaga asja on?” Guevara hakkas hoopis kahjurõõmsalt irvitama: „Jäi sulle Funkie´st väheks või? Kas Marge lõi uksest välja?” „Jobu! Ma ei tule Funkie juurest!” nähvasin tigedalt. Siis teatas Kera nõmedalt muiates: „Minu Lance läks jalutama.” Ta lausa tahtis meelega mu närvidel tantsida. Ma saatsin tema poole hävitava pilgu ning mõtlesin, et ta on ikka Lance´i kõrval jube ülbeks ja vastikuks läinud. Oleks mul aega, annaksin heameelega kõrvakiilu, aga mul on pagana kiire. Tundsin end äkki nagu õudusfilmis. Meeletu jooks tegi pea ähmaseks ja imelikuks ning süda läikis.Õhupuudus mattis hinge. Kas nad tõesti ei näe, et ma olen täiesti endast väljas? „Kus ta on?” kordasin oma küsimust.Ma olin ju meeleheitel. Tõepoolest. Hirm ähvardas kogu jõuga välja paiskuda. Ma ei tohtinud mõelda,et nendesamade tolade elu võib juba hommikul katkeda. Nii kohutavat väljavaadet ei tohtinud ma endale teadvustada ega mõttesõnadesse panna. Surusin selle vägisi tahaplaanile ning sundisin end mõtlema esialgu ainult Lance´ile. Steve on ju hull. Ta saadab oma tüübi siia ja teebki ähvarduse teoks. Ainult Lance üksi oskab ja saab teda peatada. Kes on esimene – juhul, kui ma Jasonit ei leia? „Me ei luura tema järel,” sõnas O´Steen hajameelselt kaarte segades. „Ja ega Jason ei räägi meile, kus ta käib.” Ma lõin lootusetult käega. Läksin hoopis kööki ning jõin kraani alt jääkülma vett. Tõmbasin seda veidi kuklasse ning hõõrusin üle näo, et mõistus paika läheks. Üksainus mõte – eesmärk vasardas peas. Aga kust ma teda nüüd leian? Kui aga ei leia, siis keegi meist ju sureb… Mind Steven Jason ilmselt ei puutu, seepärast tõenäoliselt keegi teine. Sest mina ju olen kuller. Aga pigem oleksin valmis andma oma elu, kui et näha pealt oma kaaslaste hukku. Nemad siin ei tea ju õigupoolest Lance´ist mitte midagi, ammugi siis veel tema napakast vennast. Mille eest siis ometi? Ma vankusin tagasi elutuppa. Hing nuuksus jõuetult, soovides midagi muuta. Nemad aga, täpselt sama rahulikud, mängisid edasi oma kaarte. Ma astusin ligi ning haarasin Slipil õlast. „Slipp, räägi mulle, kuhu ta läks?” Jay võpatas ehmunult, vaatas mulle üllatunult otsa. „Mis sul viga hakkas?” „Juhtus midagi või?” uudistas lõpuks ka Cramer. Samas tõusis Kera lihtsalt istukile. „Sina tead ju temast rohkem kui mina!” karjusin äkki Slipile. „Ütle mulle, kuhu ta läks? Kurat küll, Jay, mul on teda hädasti vaja!” „Ära tekita paanikat, Hüdra!” jäi Slipp ikkagi rahulikuks.„Milleks sul teda vaja on?” „Ma olengi paanikas, neetud lollpea! Kust ma oskan teda otsida? Mida ta ütles, kui minema hakkas?” „Ütles, et ei tea, millal tagasi tuleb,” ütles Kera lõpuks ka midagi mõistlikku. „Arvas, et mul ei tasu teda oodata. Ta läks kohe pärast teid.” Noh, selle peale sain ma lõpuks ka veidi targemaks. Taganesin ukse juurde. Väljast kostsid Horrori sammud. „Kui ta peaks enne mind tagasi tulema, las Horror räägib talle kõik ära. Enne kella kuute peab Lance Steve´ile vähemalt helistama. Kindlasti!” „Sellele hullule vennale või?” ehmatas Kera. ” Just hullule! Te ei aimagi, kui hullule! Mina lähen L.J. – d otsima.” Me põrkasime Horroriga ukse vahel kokku. Ta oli näost lapiline. Sõnu raiskamata trügisin temast mööda ning kihutasin õue. Kellaaeg lähenes keskööle. Oli ju suvi, alles hiljaaegu oli läinud pimedaks. Ma jooksin tänavale ega teadnud, kuhu nüüd edasi minna. Hetkeks peatusin värava taga, et oma sisetundega aru pidada. Niisiis, Lance võib olla varemetes. Ta võib olla vana Thompsoni juures. Ta võib jälitada Steve´i, nagu ise väljendub. Ta võib istuda ka kõrtsis õllekannu taga või kohtuda minule tundmatute sõpradega. Mitte keegi ei oska mulle suunda kätte näidata, sest keegi ju ei tea, kus ta oma rännakutel viibib. Aga miski kiskus mind ikkagi varemete poole. Sisetunne aimas, et kui Lance lahkub, ise teadmata, kui kauaks, võib ta vähemalt mõneks ajaks minna oma KOJU. Thompsonit ma iseseisvalt ei leia, kuigi aiman, et ta ei ela varemetest üldse kaugel. Kõrtsis olesklemiseks oleks Lance oma kalli Kera kindlapeale kaasa võtnud. Ja mul polnud eriti usku sellesse, et tal väljaspool Kenzot veel palju sõpru leiduks, kuigi loomulikult pole meie ainsad tema elus.On veel ka Choe´d ja kes teab, kes veel. Kuid ta on oma loomult üksik hunt. Tema tunneb end kindlalt vaid üksinda olles. Ja üks on kindel: talle ei meeldi end sõprade selja taha peita. Ja kui mu tunne ei peta, siis nüüd just läkski ta otsima üksindust. Ma jooksin pimedaid tänavaid pidi sinna, kus nüüd teadsin olevat raudteejaama. Seekord polnud tähtsust joodikutel, kes roppusi järele karjuvad ega ohtudel, mis võõral maal varitseda võivad.Varsti olin ma Kuningate territooriumil ning ringi kiigates palvetasin vaid, et ma ühelegi pätile jalgu ei jääks. Nii joostes, tagaaetuna hirmust, ma mõistsin äkki, miks tookord, tormates avariikohale, ei suutnud ma Karpoidiga sammu pidada.Nii paneb jooksma armastus tolle vastu, kes on hädas.Pole vaja isegi orientiire. Instinkt viib ise kohale. Tundmata väsimust, unustades kõik hirmud ja nõrkused, tormad hulluna edasi, et vaid teda leida ja päästa ja toeks olla… Ning äkki hakkas mul kahju Karpoidist, kes oli tänu minule kaotanud kõik ja sunnitud lahkuma. Tookord leidis ta Funkie´t ilma vähimagi kõhkluseta, justnagu oleks ta teadnud juba ette, kus avarii juhtub. Nüüd siis oli minu kord joosta. Palju kaugemale ja täiesti hea õnne peale, arvestades seejuures, et ohus pole otseselt mitte Lance ise, vaid ükskõik kelle närune elu meie väikesest kambast. Kahjuks ma armastasin neid kõiki ega soovinud kedagi ohvriks tuua. Üle kõige kartsin, et mu tormamine võib osutuda täiesti mõttetuks. Et ma leian eest tühjad varemed või ei leia isegi neid, sest et ma ei tea, kus täpselt oli see rada, mis raudteelt meid alla viis, ma ei oska metsas orienteeruda. Kurat võtku! Ma olen seal käinud üks kord elus ja see juhtus eelmisel suvel! Kuidas ma üldse kavatsen neid varemeid leida?? Vastikult kaugel tundus olevat raudteejaam. Aga mälestus teekonnast püsis täpse pildina mul meeles. Ja ma ei eksinud teelt. Jätnud hooletult jaama selja taha, astusin nüüd tühjadele rööbastele ning jätkasin oma lõputut jooksu üksinda pimeduses, keset lagedat välja. Selja taha jäi kaugele linn oma tuledega. Ees, taamal, paistis mets. Must, sünge ja samas ka kutsuv… Tähed valgustasid mulle teed, õrnalt vilkudes mu sammude taktis. Ma vaatasin neid, lootes selle võrra mõtteid väsimusest eemal hoida. Liiprid kadusid üks-teise järel mu jalge alla. Mõtted püsisid endiselt kindlameelselt Lance Jasoni juures.Kui palju olime temaga koos läbi teinud ja elanud. Kui palju kordi olin ma teda aidanud, ravinud, julgustanud … Mille nimel? Selleks,et mõnikord pääseda tema voodisse? Rohkemat ma ei vajanudki, vaid veidi hellust ja tähelepanu. Süsteem kehtis ja ma olin isegi õnnega koos. Niikaua, kuni Lance avastas, et paksuke Kera on talle rohkem meeltmööda. Need mõtted tekitasid tülpimust. Ma heitsin nad eemale, püüdes mõelda vaid heast. Hing oli kinni ja valus köha rebis end kopsudest välja, aga peatuda ei tohtinud, kui, siis vaid mõneks sammuks, et siis, olles hinge tõmmanud, taas edasi joosta. Aga mis siis, kui teda varemetes polegi? O.K., ma ehk siiski leian need üles. Leian ja julgen isegi kottpimedas nendesse siseneda. Sest mõte L.J. – st annab mulle julgust. Küllap leian ka avause, et pugeda koopasse. Ilma taskulambita tunnen ma ennast kindlalt ja pimedust enda arvates kah ei karda. Aga koopas sees olles ei näe ma ikka mitte kõige vähimatki. Kui ma leian koha, kus hargnevad käigud ning libistan end kobamisi vasakusse, siis on kah väga hea. Aga kui uks on kinni ja Lance´i varjugi seal pole??? Siis saan ma kohapeal südamerabanduse ja kihutan elu eest topeltkiirusega kogu selle teekonna tagasi Onni ning suren kangelasena oma imestusest keeletute kambajõmmide silme all. Ei, enam ma joosta ei suutnud. Kõndides piitsutasin end hullude mõtetega, sundides end aina kiiremale käigule. Hing oli täiesti kinni, õhupuudus lämmatas, küljes pistis valu kui noaga. Aga ma ei peatunud, et istuda ja hinge tõmmata. Mul polnud aega. Mis saab küll siis, kui ma teda ei leia? Kui ta ei viibi varemetes, siis kaotan ma asjatult aega. Ma ei oska siis teda enam kusagilt otsida. Onni tagasi pöördub ta ilmselt alles mitme päeva pärast. Moblad ja telefoniautomaadid eriti ei kehti, sest keegi meie kambas ei tea tema numbrit.Ma olin selles peaaegu kindel. Neil polnud Lance´iga eriti asja. Ja kuna isegi Steven seda ei tea… siis pole mingit lootust, et keegi teine võiks seda teada. Lance on neetult ettevaatlik, aga alati pole see voorus. Ma läksin edasi. Lõpuks ometi algas mets. Tähelepanelikult keskendusin mälestusele, kus nimelt algas rada, mida mööda Lance mind tookord kuusemetsa rüppe talutas.Ma otsisin seda pimedas, käivitades taas oma seitsmenda meele ja avades kolmanda silma. Äkitselt peatusin. Rohu sisse oli tallatud kitsas rada. Aga kes saab vanduda, et see pole mitte metsloomade tallatud? Aga samas puud tundusid kuidagi tuttavatena ning linnatuledki noogutasid mulle eemalt, kui tagasi vaatasin. Neid oli vaevu näha. Paistsid eredate täpikestena, kuid just sellise nurga all, et tekitada ebamäärast äratundmisrõõmu. Nüüd ma teadsin, olin peaaegu kindel, et see just ongi õige koht. Pöörasin pimedas vaevuaimatavale rajale ning liikusin künkast alla, pigem jalgadega aimates kui silmadega nähes. Tasapisi silmad harjusid uutmoodi pimeduse varjundiga. Ega nägemisest polnudki siin suuremat abi, sest liikuda tuli pigem lõhnade ja tajude kaudu.Tuli välja, et isegi nii on võimalik orienteeruda kohas, kus oled käinud üksainus kord oma elus. Ainult mälu ning tunnetuste kaudu. Rada väänles puude vahel, viis mind aina edasi, just niisamuti, nagu ka tookord. Aga ma teadsin, et ees ootab veel mustem pimedus ja see näis hullemana kui praksuvad oksad ning tuulesahin puuokstes. Täiesti ootamatult kerkis mu ette kõrge kivimüür.Igatahes mitte niiviisi ei jõudnud me eelmisel korral varemete juurde.See näitas, et vaatamata õigele suunale, tulin ma siiski mingeid salapäraseid x-radu mööda, mida Lance tol korral igatahes ei kasutanud. Mil moel ma üleüldse kohale jõudsin, jääb mulle suureks mõistatuseks. Ma mäletan, et tookord seisid varemed justkui väikesel lagendikul, nüüd aga kargasid mulle näkku nii ootamatult, et oleksin äärepealt peaga vastu seina jooksnud. Siiski ma rõõmustasin, et lõpuks ometi olen ma tänu oma jonnile päral. Järgmiseks tegevuseks mu plaanis on leida uks, nimelt too õige, sest neid paistis olevat üsna mitu. Hiilisin mööda võsa ja võpsikut, takerdusin väätidesse ja rebisin end vägisi lahti.Vähe oli paanikast puudu, justkui tuhat väikest kuradit oleks mind alailma riietest tagasi kiskunud. Lõpuks leidsin jälle mingi raja ning kombates seda jalataldadega, suundusin ukse poole, mis haigutas tuttavalt musta auguna trepiastmete kohal. Just see uks pidi olema see õige. Mulle meenus Dangeri jutt majade hingest. Ei, ma ei tundnud siia sisenedes erilist külalislahkust, seepärast peatusin ning kogusin hetke vältel julgust, keskendudes mõttele, et mul tõepoolest pole mingit muud valikut kui Lance üles leida. On ta siin või mitte, aga ma PEAN sinna alla minema! Mõttes proovisin majajäänusele selgitada, et tulin siia vaid Lance´i enese pärast, et mu sõbrad on ohus, et see on hädavajalik. Ma ei lõhu midagi ega tee kurja. Lubagu vaid mind sisse ja juhatagu L.J. juurde. Muidugi ei vastanud see mulle midagi, ei öelnud, kas Lance on kohal või mitte. Aga siiski mu enesetunne paranes tunduvalt. Seinad oleksid justkui tasa sosistanud: noh, tule siis! Nii ma läksin, sest valikut tõesti polnud.Hiilides tasa, kartes ehmatada oma sammudega iseennast, läbisin suure halli ning leidsin end musta avause eest. Lagunenud servadega auk seinas oli just seal, kus mäletasingi selle olevat. Seal all ongi Lance Jasoni „korter„. Seal all on kottpime. Kolm korda pimedam kui metsas. Kaks korda pimedam kui siin, kus vähemalt akendest paistab sisse mingisugune tähtedelt saadetav valgus. Seal all pole mitte midagi ja mul pole õrna aimu, kuhu satun, kui valin juhuslikult vale käigu. Edasi minna oli jube.Tagasi pöörduda võimatu. Näis, et niipea, kui ma oma hullule eesmärgile selja pööran, võtab hirm võimust ning ma lidun nii, et ei peatu enne, kui olen Onni nelja seina vahel tagasi. Kes on see Lance, et ta julgeb sellises koopas ELADA? See pole ju inimesele kohane paik. Ja veel kummalisem on küsimus, kuidas pole seda ikka veel avastanud Steven või keegi teine? Steve teab ometi kõike meie kambast ja teab ka Thompsonist. Mis tasuks tal saata üks mees Jasonit jälgima? See poleks ju mingi probleem. Ma ei usu, et Lance oskab olla nii ettevaatlik, et teda on võimatu jälitada. Mu mõistus sai siinkohal otsa ning hirmu sügavale enda sisse peites, astusin ma ettevaatlikult auku. Paar sammu kükakil mööda pudedat kiviklibu, kombates kahe käega seinu. Seejärel tõusis lagi aegamisi kõrgemaks ning jalge alla tekkisid astmed. Ma kõndisin neid mööda hääletult alla, vaid tossude ja riiete sahin lõhkumas vaikust. Taas tundus mulle, et maja ise juhatab mind edasi, justkui seab hoolikalt mu samme, hoiab komistamast, julgustab. Hirm seejuures ootas oma aega, ta ei kadunud kuhugi. Ma tundsin, et see maja, olgugi, et ammuilma varemetes, armastab Lance´i kogu oma kivist südamega. Kui leidsin käikude hargnemise koha, vilksatas äkki vasakult nõrk valgusekuma. Õudus võttis hinge kinni. Ma nägin ees valgustäppi, kuid kõik siin maa all jäi sama vaikseks kui enne. Selge on see, et kui Lance on siin, siis rõõmuga ta mind vastu ei võta. Ta ju selge sõnaga keelas mul siia tulemise ära. Lohutasin end vaid mõttega, et mul siiski oli väga mõjuv põhjus siia kohale tormata. Astusin ukse juurde, mille praost peenike küünlatule valgustriip vastasseinale langes.Uks seisis veidi irvakil. Tõmbasin selle ettevaatlikult lahti ning seisatasin lävel. Hambad lõid suus tiritammi, sest tuba oli tühjemast tühjem. Ainult seintele kinnitatud küünlad levitasid valgust, neid oli pool tosinat, siin-seal, valgustamaks pisikest, niiskusest lämmatavat ruumi. See oli külm ja kõle kui haud. Tõeline hauakamber, mille asukad pole iial valgust ega soojust näinud. Aga võta näpust, nad on ka kavalad, meelitavad hubase küünlavalgusega kohale juhmistunud turiste, keda siis kolm päeva nõrgal tulel magusaks küpsetavad. Mulle meenus siinsamas, et möödas on kesköö ning vaimude tund parasjagu täies hoos. Lance´i pole kohal ja kas üldse oligi? Ehk olengi mina täna see jobu, kes kollide lõksu langes? Naljakas küll, aga see nali ei pannud mind isegi mitte muigama. Nali ajas hoopis ihukarvad püsti, sest sel hetkel vabises ühe küünla leek tublisti ning venis hiiglama pikaks, juskui soovides peagi kustuda. Ma sulgesin ukse, surusin end vastu seina ning vaevu hoidsin tagasi paanikahoogu. Leek ei kustunud önneks, rahunes, ja mina niisamuti. Olles hädavaevu surunud maha siira soovi siit põrgust liduma pista, pugesin tasakesi hoopis voodi peale. See krigises vaikselt ning koduselt. Teadagi, iga kiirem liigutus paneb fantaasia tööle, äratab unest koletised, kes elavad mu peas ning kõik salahirmud muutuvad reaalseteks painajateks. Tuttav hundinahk oli ainus asi, mis pakkus kaitset ja andis natuke julgust, et üldse siin viibida. Sulgesin silmad ning püüdsin keskenduda mõttele, et Lance on ikkagi lähedal. Küünlad ei sütti iseenesest, keegi ei jätaks neid ka omapead põlema, seega tuleb ta ikka varsti ka tagasi. Ma otsustasin lihtsalt veidi aega oodata. Täielik, hääletu vaikus ajas tasapisi unegi peale. Pea mugavalt põlvedel, soe hundinahk ja tekid ümber – nii oli mõnus ja soe olla. Mind äratas sammude rütmiline kaja kusagil pimedas käigus. Kindlalt ja komistamata liikus seal keegi, nagu oleks ta kogu elu pimeduses elanud. Niipea, kui taipasin, kus ja kui üksi ma olen, sai uni otse peoga pühitud. Sammud lähenesid. Mu süda värises ning jättis lööke vahele. On see Lance, kes seal kõnnib või too lossiproua, kes pidavat L.J. voodipesu vahetama? Oh, loomulikult on see Lance, sest vaime pole ju olemas ning keegi teine ei oskakski siia tulla. Aga kas ikka tõesti pole? Mulle meenusid mälestuste katked vanast koolimajast, kus me Kenzo abil nalja tahtsime teha. Pendeldav kuju oli ukse vahel. Kapuutsiga viirastus, keda olin nimetanud ähmiga Surmaks eneseks. Ennustus Funkie õnnetuse kohta läks tookord väga täppi. Imelikul kombel näis, et mäletan juhtunut nüüd palju selgemini kui siis, vahetult kõheda seikluse järel. Mõistsin, et see ei saanud ju olla shokk ega mu enese mälu viga. Miski-keski kustutas mu mälu, et me ei saaks keskenduda ettevaatusele, muuta kuidagi asjade käiku või mida iganes. Ja et ma aknast alla hüpates oleksin tõenäoliselt surma saanud, seegi oli ette planeeritud. Keegi- miski tahtis, et ma jääksin igaveseks sinna, nende hulka. Muutuksin ehk pendeldajaks ukse vahel, pabernukuks või… ma ei tea… Võib-olla ei pääseks ma enam eales tollest vanast koolimajast välja. Mis on see jõud, mis jätab surnuist kummitava jälje? Miks ikka ja jälle ilmutavad nad ennast meile, kuigi ammu pole neid enam siin maailmas olemas? Sellised mõtted ei lisanud sugugi julgust. Sammud aga kostsid endiselt. Ma tundsin paanilist, väljapääsmatut õudust tolle teise, pimeduse maailma ees. Ja igatsust, jah, nimelt igatsust… Kas kõik, kes surevad, lähevad sinna või on veel tuhandeid teisi paiku ning hinge saab see, kes esimesena jaole saab? Minu fantaasia lennu katkestas ukse kriuksatus, kui see ootamatult avali paiskus. Lance Jason seisis äkki mu ees. Tardus korraks üllatunult ukse vahele seisma. Silmitses mind vaikides, hiigelsuur sületäis puid käes. Seejärel, sõnagi lausumata, kulm mornilt kortsus, viis ta puud ahju kõrvale ning lasi neil hunnikusse kukkuda. Vajus seejärel ahju servale istuma. Tõmbas veidike hinge. Paistis, et oma koormaga oli ta küllalt pika teekonna läbinud. „Miks sa siia tulid?” Terav hääl lõikas vaikuse lõpuks katki ning ma tunnetasin tüki aja tagant reaalsust niisugusena, nagu see on. „Ma tulin sind otsima, Lance,” ütlesin poolsosinal. Ta ei paistnud sugugi heatahtlikuna. Mossis ja kuri oli ta. Hoopiski mitte selline mõnus sell, kes ta oli õhtul Onnis – müramas Kylie Blake´ga. Ajamas lõbusat juttu Slipiga.Ta ohkas südamest, raskelt, väsinult. „Kas ma mitte ei öelnud sulle, et sa ei tohi siia tulla? Mitte kunagi, mitte mingil juhul! Miks sa seda ikkagi tegid?” „Ma pean sinuga rääkima,” sõnasin leplikult, „sellepärast tulingi. Ma ei saanud teisiti. Sa ju kadusid Onnist. Mis mul üle jäi?” „Kaua sa siin juba istud?” „Ma ei tea. Siin koopas aeg seisab.” Lance naeratas vaevumärgatavalt: „Selles on sul õigus. Aeg seisab. Ma ütlen siis ise: veerand tundi, mitte rohkem. Tulid sa üksi?” „Loomulikult.Vastasel juhul oleks mu kaaslane seal käigus ära koolnud ja sa oleksid talle otsa komistanud ega esitaks mulle lolle küsimusi. Sul pole aimugi, milline närviproov see oli, et ma üldse siia jõudsin. Arvasin, et suren hirmu kätte ära!” „Pimedust tuleb usaldada, Lorie,” muigas L.J. nüüd lahkelt. „Tal on omapärane võime hirmud ellu äratada. Aga kui sa ei karda, siis on tegelikult kõik O.K..” „On see Dangeri filosoofia?” küsisin ettevaatlikult. Ta ei vastanud.Vaatas mind altkulmu, kaua ja vaikides, istudes endiselt ahju serval. Ma ei tahtnud enam midagi öelda ega oodanud ka selget vastust. Silmitsesin salaja teda ning mõtlesin tuhande sajandat korda, kui neetult sümpaatne noormees ta on oma blondide juuste ja tumedate kulmudega. Ja õnneks pole ta näojooned pooltki nii jõhkralt tundetud kui Steve´il. Kui vaid aeg ja elu teda ei muudaks… „Sa ei tulnud siia lõbu pärast. Mis viga on?” küsis Lance lõpuks tasa. „Ma jäin Steve´ile väga tobedalt ette. Püüdsin põgeneda, aga ta sai mu kätte.” „Millal?” „Ehk tunni eest või… Siis kui me Horroriga Onnist ära läksime.” „Kas Horror kuulis teie juttu?” „Ei, Lance, ta lasi jalga ning oli niikaua peidus, kuni mind rahule jäeti. Nad ei üritanudki teda püüda. Nad tahtsid mind.” „Nad?” Imestades kordas L.J. ühte sõna mu jutust. Ma meenutasin äsja juhtunud seika ja see ärritas mind tublisti. „Mingi kõrend oli veel. Tumesinise „Shkodaga„. Tegelikult just tema mind kätte saigi, aga sel pole tähtsust. Jututuju tal igatahes polnud.” „Ma tean seda meest. Ta on Steve´ile nagu gorilla või nii. Teeb mustad tööd tema eest ära. Mida Steve rääkis?” Lance´i toonist ei paistnud kübetki ärevust. „Ta ähvardas mind. Ütles, et sa pidavat olema kadunud ja nii edasi. Et kui sa kella kuueks hommikul endast elumärki ei anna, siis tapab ta kellegi meie kambast. Saad aru? Iga sinu vastuhakkamise eest notib ta kellegi maha! Mida ta ometi taotleb? Mul on hirm, Lance!” Ta isegi ei liigahtanud. Ainult hammustas huulde ning ainitine pilk keskendus põrandapraole, nagu poleks siin ilmas enam midagi tähtsamat kui seesama pragu. Jäi minutiks ja kauemakski sellesse asendisse. Ma ootasin kannatlikult tema reaktsiooni. Siis ta plahvatas äkki, kummardus järsult, haaras maast ühe puuhalu, kargas püsti ning virutas sellega raevukalt vägeva hoobi vastu seina.Teise löögiga saatis seinale kinnitatud küünlajala koos põleva küünlajupiga vastasnurka, kus hääbuv leek lõplikult kustus. Seejärel viskas karjatades halu põrandale, nagu oleks see tema kätt kõrvetanud. „Mida ma teen?” hüüatas Lance meeleheites. „Kurat, mida ma ometi teen? See neetud sitapea võis sind meelega hirmutada, et teada saada, kuhu sa lähed! Aga tegelikult pole sel enam vahet, sest varsti me oleme kõik niikuinii koolnud! Pole vahet, kes enne läheb – mina, teie kõik või vana Thompson! Ta teeb selle ikkagi ära – neetud! Kuigi lubas, et ei puutu! Ta teab minust nüüd kõike, Hüdra! See on tõde! See ongi see räpane tõde, et ma olen selle sõja kaotanud! Ma olen Steve ´i ees kui avatud raamat! Pole enam saladust, mida ta ei teaks, ma olen paljastatud! Ta teab Thomist, teab mu plaane ja tegusid… Ta vihkab mind, aga kasutab ära. Ja et ma teid kaitsen, see on tegelikult mu nõrkus. See siin on minu viimane pelgupaik, Hüdra, mõistad? Viimane! Siia ma taganen, et mõelda kõik läbi. Aga mul pole enam midagi mõelda, sest kõik on niikuinii läbi! Ma ei suuda üksi tema vastu mitte midagi teha!” Lance oli tohutult närvis, tormas mööda tillukest tuba kui tuulispask. Siis äkitselt seisatas ja vaatas mulle otsa sellise pilguga, et ma pidin hirmunult hinge kinni hoidma. „Tahad sa teada, miks ta sind ähvardas?” küsis ta äkki peaaegu rahulikult. Ning hetke pärast plahvatas jälle: „Tahad teada, jah? Sest ma olen paadunud varas! Ma tühjendan kortereid, ma võltsin dokumente, ma ärandan väärt autosid! Ma olen kurjategija number ÜKS! Kõik tema jaoks! Mis ma endale sellest saan? Ainult taskuraha ja pai. Ma teen iga töö ära hindele „viis pluss„, sest ma ei tohi saada nõrgemat hinnet! Selle eest maksate teie seal Onnis oma eluga! Ja vana Thompson, kelle süü seisneb vaid selles, et ta peab mind oma lihaseks pojaks! Tukk vahib mulle pidevalt kuklasse. Ja ma ei eksi, ma ei tee ainsatki apsu. Ja, neetud! – ma ei pääse Steve´ile nii lähedale, et saaksin ta tappa! Ta teab, mida ma tahan. Ta on ettevaatlik, ta mängib minuga!” Ta keeras mulle selja. Surus näo vastu jääkülma seina ning libistas käed aeglaselt mööda kive allapoole nagu silitades neid. Tüki aja pärast ohkas lootusetult. See kõlas pigem kui nuuksatus. „Ma ei saa ometi lasta tal tappa Funkie´t, ega Slippi, ega kedagi teist, sest te päästsite mu elu, olete mulle ainsad sõbrad… Ma ei saa lasta teile kurja teha. Ma ei andestaks seda endale iialgi ja ta teab seda pagana hästi. Ma pean teid kaitsma, seega olema sõnakuulelik. Aga ma ei suuda austada meest, keda lapsest saati vihkan. Ma aina lootsin, et ükskord saan tugevaks ja maksan kätte. Nüüd on mu lootused otsas. Ainult TEMA suurendab iga päevaga oma võimu ja mina olen endiselt ettur, ori… Näed nüüd, Lorie, mida sa minu päästmisega võitsid: mu elu on endiselt sama väärtusetu saast nagu oli enne. Ja nüüd oleme sellesse ka Kenzo kamba mässinud. Te saate veel kõik minu pärast surma! Ja teie pärast ei julge ma enam ka midagi ette võtta.” „Ma pean sellest rääkima Kenzole,” sõnasin tasa. „Temal on raha ja võimu. Ta maksab Kuningatele ja…” „Kenzo tasku ei ole põhjatu.Ta on teie pärast niigi liiga palju raha magama pannud. Mind päästma hakata on üsnagi mõttetu. Isegi kui mul õnnestub ükskord Steve tõesti tappa, on veel küllalt neid, kes ihuvad minu peale hammast. Osaliselt tänu Steve´ile ma veel üldse elangi. Ta kasutab mind ära ja kohtleb kui rämpsu, aga samas ka kaitseb kui eriti kasulikku orja. Ta ei saa ilma minuta hakkama, sest ta on selle jaoks liiga loll. Kuningad on ära ostetavad, see pole lahendus. Nad võtavad raha mõlemalt poolt ja notivad lõpuks kõik maha. Nad on seda varemgi teinud. Sa ei tea kunagi, kes rohkem maksab.” „Aga Choe´d? Või Hallid lõppude-lõpuks?” „Mõttetu, Lorie, lootusetu. Choe´d on suuremate orjad nagu mina. Nad ei ole vabad nagu teie seal Onnis tänu oma Kenzole. Aga Hallid – sa tead isegi, et nad on hulleimad narkarid kogu linnas. Usaldaksid sa oma elu narkarite kätte? Oh ei.” „On see siis väljapääsmatu olukord?„küsisin sosinal. Ta noogutas süngelt. „Jah, Hüdra, saa tuttavaks, kui sa varem pole seda omal nahal tunda saanud. Väljapääs on ainult üks: tuleb oodata õiget aega ja käituda nii, nagu üleval nõutakse.Kui ma suudaksin tappa Steve´i, siis tapetakse ka mind. Kui ma seda ei tee, siis ilmselt hukkute teie. Ma ei tea enam, mida teha.” „On sul kellast aimu?” küsisin selleks, et mõtteid süngest teemast veidike eemale viia. Ta viskas pilgu kellale ning vastas: „Pool kaks. Meil on minekuni oma kolm tundi aega. Need mööduvad ruttu. Aga ma jõuan vabalt linna ja jõuan ka Steve´i juurde.Ta saab mind sellisena, nagu tahab – alandliku orjana.” „Ja sa lased end jälle käsutada?” Ta vaatas mulle korraks vaid otsa ning viis pilgu mujale. „Ainult selleks, et Kenzo kamp ellu jääks. On mul veel mingi võimalus?” Ta vaikis, silmitsedes mind jälle mõtlikult ning teatas äkki fakti: „Sa värised. On see külmast või hirmust?” „Mõlemast. Siin on tohutult rõske.” Ta ei vaevunud enam rääkima.Viskas mõned puuhalud ahju ja süütas tikuga paberi. Viis minutit läks tule tegemiseks, seejärel lõid puud lõõmama. „Oled sa pahane, et ma Kylie´ga käin?” küsis Lance, kükitades veel ahjusuu ees ega vaadanud minu poole. „Ei ole,” valetasin sulaselgelt.” Mis see minusse puutub?” „Ma ei usu, et su tunded nii kustunud on,” naeratas ta endamisi. „Mulle näib, et olen just see õnneseen, kes Hüdra riivatu südame endale võitis.” Ma vaikisin. Ta ütles seda nii otse, et mu hingel hakkas valus. Ma ei saanud silmi kinni panna, et teda mitte imetleda ega ihaldada. Tema sõnad äratasid minus terava üksinduse tunde, mida päevi ja nädalaid olin nii hoolikalt endasse peitnud. Teadsin ju alati, et olen ihu ja hingega tema jaoks loodud. Käigu ma nii mitme mehe voodist läbi kui tahes, aga süda on siiski Lance´i küljes kinni. Miks ei võiks ta mind lihtsalt vastu võtta sellisena nagu ma olen? Nagu pakun ennast, siiralt, kogu armastusega… Kui ta vaid lubaks mind oma hinge ligi, ei vajaks ma enam eales ei Funkie´t ega Dangerit ega ammugi mitte kedagi muud… Ta tõusis vaikselt ja astus mu ette. Hele juuksetukk varjamas paremat silma. Pilk siniselt selge kui taevas, vaid natuke liiga kurb, kaugele sissepoole surutud meeleheite varjundiga. „Ma olen vampiir, Lorie, mu jõud on otsas. Ma pean saama jõudu sinult, et suudaksin edasi minna,” ütles Lance vaikselt. „Tahad sa mind armastada?” Ma hammustasin huulde, et varjata silmanurkadesse kogunenud pisaraid. Polnud tarvis midagi öelda. Mu süda rääkis iseenda eest. Ma ei lootnud ammu teda enam sellisena oodata. Need kaunid ajad olid ju läbi. Niisugusena tuli ta kunagi Michaeli korterisse, olles hull minu järele. Tuli ja võttis kui omandit, ometi õrn ja hooliv oli mu südame peremees.Veidi hirmul, õnnetu ja ettevaatlik, sest see, mida ta võttis, kuulus tegelikult teisele… Ma arvasin, et nüüd, kus ta hoolib vaid Kerast, on minu õnneaeg lõplikult läbi. Kuid ta tajus mu kutset, laskus põlvili nari servale ning tõstis tekid mu eest kõrvale. Jäine õhk pani mind uue hooga värisema, kuid pooleldi tuli see ka erutusest, mida tekitas tema lähenemine. Soojus imbus minusse juba enne, kui ta mind puudutada jõudis. Käsi külge panemata sirutus ta mu poole ning puudutas õrnalt keeleotsaga mu kaela. Mu keha tõmbus õrnuseootusest pingule, sulgesin õndsalt ohates silmad. „Lance… Ta libistas vaevu puudutades huultega üle mu kaela, otsivalt, nagu pimesi, suudles mu silmi ja nägu. Lõpuks tabas mu huuled ja kannatamatult oiates tungis peale nagu näljane, suudles mind meeletuna, värisedes erutusest ning surudes mind jõuliselt vastu seina ja ma teadsin, et sest kitsikusest pole enam pääsu. Lasin tal mõnda aega tegutseda üksi, ent sõnakuulmatud käed hiilisid peagi tema rinnale, et avada jope lukk ning tunnetada särgi all tema kleenukest, ent seejuures väga sitket keha. Et tunda selle iga pisematki iseärasust, tema lihaseid, tema hingamist ning erutusest värisevat nahka – nii siledat ja pehmet, et tahaks hoida teda vaid endale, hellitada ja armastada ja mitte iialgi lahti lasta. Lõpuks sai tema kannatus lõplikult otsa, haaras mul ümbert kinni, rebis seinast lahti ning surus tugevasti enese vastu. Mu mõistus jättis mu maha, aina suudeldes tema huuli, põimisin end tema hapra keha ümber, et saada enamat, saada teda endale veel lähemale, oma ihu ja hinge sisse, nagu mees ja naine üldse ealeski saavad olla.Õrnalt lükkas Lance mind asemele pikali, kattes külma eest omaenese kehaga. Külm ununes peagi sootuks, nagu poleks seda eales olnudki. Ma olin nüüd tema vang. Vabatahtlik ja õnnelik vang noore Jasoni kätest punutud puuris. Ainsaks sooviks oli jäädagi nüüd igaveseks sellesse puuri, kuhu ükski maine mure ei mahu. Lihtsalt olla armastuse võre sees, silme ees vaid Lance´i näojooned, lukuks tema huuled… Me lahkusime varemetest koos. Läksime vaikides piki raudteed tagasi linna.Õnnelik hetk oli minu jaoks läbi. Ta hoidis mu kätt ning vaikis. Tema silmis oli kurbus. Justkui ori, kes teel sunnitööle, – väsinud tugevate survest ja käskudest, väsinud enese pidevast alandamisest. Tüdinud elust, millel puudub tulevik. Mõttetult riskides eluga, müües seda päevast-päeva teistele, endale midagi jätmata. Ma tunnetasin füüsiliselt tema masendust, vaeva ja hirmu. Me olime üks, vähemalt nii kauaks veel, kuni hoiame teineteisel käest, kuni kõnnime koos varahommikusel, tühjal raudteel. Julgustame sõnatult teine-teist astuma hirmu trotsides saatusele vastu. Sest et vastu hakata ju ei tohi, see tähendaks surma. Me tahtsime pikendada veel veidi oma elupäevi ja hoida hukatusest ka oma sõpru, seepärast oli tarvis veel oodata. Kasvõi lõputult. Ehk tuleb kord aeg, mil kõik need õudused laabuvad iseenesest. Ehk saab temagi kord elada rahus, juhtida oma laeva sinna, kuhu tahab ise, sõltumata sundijatest. Ta jättis mu maha poolel teel rongijaamast Onni. Ütles, et küll kõik läheb hästi. Ärgu ma muretsegu ja hoidku teiste ees suu kinni. Ma lubasin seda. Tagasi vaatamata läks ta ära. Päike oli äsja tõusnud ning kell oli saamas kuus. 3 Guevara tuli parasjagu siis, kui ma nautisin varase õhtupooliku magusat und. Miskipärast tundus ta olevat väga heas tujus ning küsis esimese asjana minu käest: Kus Danger on? Mina seda ei teadnud ja teada ei tahtnud. Ütlesingi nii, nagu on. Seepeale vajus Cramer voodi servale istuma, näidates oma olekuga, et tegelikult pole tal Billyst sooja ega külma. Nägu naeru täis, hakkas Che mind jultunult mõnitama. Alustas kommentaaridega mu alatise magamise kohta, ennustas mulle paksu tulevikku ja kõhna meest.Ütles, et minust saab niiviisi must lesk, kes kõik oma mehed palja massiga ära lämmatab. Vaidlesin vastu, et ma ei lähe iialgi paksuks, rääkigu seda parem Kerale! Mul pole liigset grammigi rasva… Ta tahtis seda näha ja ma näitasingi. Äge sõnasõda muutus seepeale käsikähmluseks, sest Guevara tahtis mu pekki ka katsuda, aga mina hakkasin lõpuks vastu. Ta loobus oma eesmärgist, haaras tekiservadest kinni ja mässis mind ühe kiire liigutusega teki sisse kui rööviku. Ma sõimasin teda nii mis jaksasin, aga tema muudkui irvitas. Suure hädaga õnnestus mul teki seest vabaneda. Ma polnud isegi eriti riides, et ebavõrdset võitlust väärikalt vastu võtta. Ta oli jässakas ja laiaõlgne kui kapp. „Jake, aitab juba!” karjusin naeru kätte lämbudes.Ma ei kartnud teda, kuid pelgasin veidi siiski. Lihtsalt mulle ei meeldi lootusetult pigis olla, aga tema surus lõpuks mu käed vastu voodit ega kavatsenudki mu kiusamist jätta. Ma ütlesin, et ta on täiesti hull, et ma kitun kõik Kenzole ära ja ta saab kesta peale, et mind ei tohi niimoodi väntsutada ja puha! Ilmselt ta siiski arvas, et tohib ikka küll ning jätkas endisest veel suurema hooga. Seejuures tekkis tema ilmesse veel midagi peale lihtsalt lõbu. Ta jälgis mu keha, mitte silmi ning see mulle enam kindlasti ei meeldinud. Che polnud selline sõber, kellega tahaksin voodisse pugeda. Näis, et tema instinktid hakkavad varsti tööle ja siis on asi juba keeruline. Ma soovisin, et keegi tuleks veel Onni, siis vähemalt ei tee ta seda jõuga. „Ära rabele, kui suur inimene sinuga räägib, püsi paigal!” käratas Guevara. „Ma ei taha paigal olla! Sa oled hull, jäta mind rahule!” „Ära loodagi! Sa ootad, et keegi sulle appi jookseks, on nii? Mina ootan ka, nii et ma ei jäta sind enne rahule!” „Muidugi! Need jobud lakuvad kusagil kõrtsis ega tule enne hommikut! Sa peaksid oma sõpru küllalt hästi tundma, nad ju sama napakad nagu sa ise!” „Hetkel tunnen ma ainult sind ja üldiselt mulle ei passi, et sa oma jäsemetega nii palju vehid. Püsi paigal, igavene lutikas! Kui sa mind vihale ajad, seon sind pesunööriga kinni ja topin kapi peale istuma! Homme peame pulmi, sest Slipp on meil ikka veel väga üksildane!” „Kuidas tema siia puutub?” „Kas sa ei tea? See on iidne komme: naiste pähe määrimine. Slipp tuleb Onni, mina tõmban nöörist, sina oledki tema oma!” „Jäta Slipp vähemalt mängust välja, mölakas!” „Miks? Ta ise tahab seda, ma olen kindel.” „Mind kindlasti mitte.” „Keda siis veel? Hüdra on alati pakkumisel.” „Sa oled täitsa jobu!” „Mis sa ütlesid?” Ta surus näpud mu ribidele lähemale. Isegi läbi teki oli see hirmuäratav. „Keri põrgusse! Sa oled täiega napakas!” röökisin meeleheitlikult, naeruga pooleks. „Või nii? Õpi käituma, kombits!” Cramer kergitas end, haaras voodi servast ning asus seda raputama, nii et ma küünte ja hammastega pidin linadest kinni haarama. Olles veel pooleldi teki sissegi mässitud, põrkusin mööda voodit kui pall servast-serva. Püha müristus! Ma polnud eales Che poolt sellist rünnakut läbi elanud. Tema tuju polnud lihtsalt lõbus, vaid pidurdamatult hullumeelne. Ja kui ma homme sinikatest haige olen, võin rõõmuga teistele öelda, et need pole tulnud sugugi paha pärast. Ei, lausa heameelega. Lihtsalt Crameril oli väga hea tuju. Meie müramine ei kestnud paraku sugugi kaua.Varsti katkestas seda uksepaugatus esikus. Me lõpetasime möllu ning vaatasime korraga ukse poole. See, mida nägime, pani Che´d otsekohe jalule kargama.Mina, vaeseke, olin seejuures hoobilt unustatud. Püüdsin kähku end teki seest välja rullida, mis aga polnud sugugi kerge. Tulijateks osutusid Horror ja Slipp. Kolmas isik aga oli nende kahe õlgade najal lohisev heledapäine noorik. Jalas olid tal liibuvad, hirmsasti lõhkised teksad. Põlveaugust säras vastu marraskil põlv. Kõrvatagune oli katki, veri immitsemas krae vahele. Kollane pluus oli märg ja täis haisvaid õlilaike. „Mis sellega juhtus?” esitas Cramer kähku loogilise küsimuse. „Ma ei tea,” vastas Slipp ähkides, sest neiuke rippus põhiliselt kaltsuna tema kaelas. Ta lohistas selle voodi juurde.„Tee ruumi, Hüdra!” Ma kargasin voodist välja kui püssikuul. „Horror, too vett!” palus Jay O`Steen ning lasi oma kandamil lõdvalt voodisse vajuda. Tüdruk kukkus kui surnu. Ei mingit häälitsust ega iseseisvat liikumist, ainult silmade poolklaasistunud pilk libises ühe näolt teisele. Jäi mulje, nagu oleks ta alles nüüd taipamas, et sattus valesse kohta. Muide, mina sain sellest kohe aru. Horror oli samal ajal juba kihutanud kööki, et klaasiga vett tuua. „Võtame tal need jubedad riided ära. Kes aitab?” pakkus Jay. Cramer oli lähemal kui mina ja veeklaasi tal käes polnud, nagu Horrorilil. Seega oli ta alati valmis uusi tüdrukuid riidest lahti võtma. Mul polnud selleks vähimatki tahtmist. Ma isegi juba kahetsesin, et olin äsja soovinud kellegi tulekut. Kahe peale said poisid võõral eidel riided seljast. Ta ei aidanud kaasa ega hakanud ka vastu. Ta peideti sama teki alla, mis alles oli mulle lahkelt sooja ja napaka Crameri eest varju pakkunud. Sellele preilile siin näis kõik olevat ükstapuha. „Ta on nii imelik,” ütlesin lõpuks kõhedalt oma arvamuse. „Viige ta parem haiglasse. Ta on kindlapeale narkotsi täis pumbatud või siis vängelt põrutada saanud.Vaata ise, Slipp, ta on nagu käsn. Miks sa teda siia tõid?” „Sest ta visati autost välja,” ütles O´Steen. „Otse pool tänavat meist eespool. Kujuta ette, keset päeva! Ma pidin teda aitama!” „See pole küll mingi abi, et sa teda siia vedasid. Kärvab maha ja läheb haisema… ega sa mingi imearst ole!” Ma lihtsalt pidin selle peale turtsuma. „Kuidas kavatsed sa teda veel aidata tood pulbrit juurde või?” „Hoia õige oma suu kinni, Hüdra,„sõnas Cramer rahulikult. „Me kutsume talle kiirabi, kui ta kohe toibuma ei hakka ja helistame Kenzole. Ole mureta, Hüdra, ta ei lähe siin haisema.” Horror laskus voodi servale istuma ning üritas pakkuda haigele juua, toetades teise käega ta pead. Tüdruk töötas seekord kaasa, jõi lonksu ning vajus siis padjale tagasi. Sulges silmad. Ma lootsin, et ta nüüd sureb ja nad viivad ta sinna tänavale tagasi, kust ta tuli, et surnukuuri auto teda sealt järgmisena leiaks. Siis saan ma oma teki ja padja tagasi ning magan veel mõne mõnusa tunnikese. Aga ta hingas jonnakalt edasi. Horror sättis tema haavadele plaastreid ning meie meesisikud olid temast vägagi huvitatud. „Laseme õige tal lihtsalt paar tundi olla, hoiame silma peal,” soovitas Horror. Tammus nüüd laua juures ja asetas pooliku veeklaasi vaikselt lauale. Tegi seda nii ettevaatlikult, nagu kardaks paaniliselt päevakangelast äratada.” „See peahaav ei meeldi mulle,” sõnas Cramer. ” Tal võib kena põrutus olla.” „Haav on väike, ta võis selle kukkudes saada,” avaldas jällegi oma arvamust Slipp. „Ta on lihtsalt omadega läbi.” „Vaevalt, et kukkudes kõrva taha selline haav tekib,” kahtles Jake.„Vean kihla, et teda uimastati.” „Võib-olla ka seda. Igatahes, Horror, too üks märg lapp, paneme kompressi, see teeb talle head.” Horror kihutas jälle kööki. Mina seisin akna juures ja olin päris nördinud. Siis haarasin oma riided, mis tooli peal hunnikus olles näisid hulga puhtamad, kui sellel alasti printsessil ning ajasin need endamisi vandudes selga. „Ma pean helistama Kenzole,” teatas Jake Cramer.„See asi tuleb lihtsalt joonde ajada.” Nende sõnadega läks ta minust mööda õue. Horror tõi märja lapi ning O´Steen asetas selle ise hoolikalt neiu laubale. See võpatas korraks, siis ohkas õndsalt, aga silmi siiski ei avanud. Mul oli veel lootust. Ta nägi välja ligikaudu 15-aastane. Päris lapsik alles ja narkari moodi ta kah välja ei paistnud. Ehk oli ta kodust jalga lasknud ja valele kambale jalgu jäänud? Teda vaadates mõtlesin, et tema agulis eksisteerimine ei kuulu ühe päeva küsimuste hulka. Ta oli ammu pesemata, riided lõhki ja räpased. Kuigi jah,võitluse käigus võib see kõik ka ühe hetkega juhtuda. Oma vannituppa ma teda lasta ei tahaks… Ent kasimatusele vaatamata andis siiski miski aimdust, et ta pole veel põhjaläinud, kodutu libu. Midagi sellist, nagu paistis kätte Funkie loomulikust olekust – Kõrgema Eneseväärikusega Inimese Vaim. Kuidagi kõhe oli teda vaadata ja tema tuim olek ajas mulle kananaha ihule. Alateadlikult ta mulle lihtsalt ei meeldinud. Ma ei osanud sellele tundele õiget nime anda, aga tema Onnis viibimine muutis mind ärevaks. Oleks see minu teha, saadaksin ma selle printsessi ruttu sinna, kust ta tuli. Che kõndis tagasi ukse vahele, mobla kõrva ääres, pöördus Slipi poole: „Mis marki see auto oli?” „Sinine „Fordi” buss. Numbrit ma ei näinud, sest ta oli liiga kaugel, samas põrutas kohe ka minema.” „Kes autos oli, ega sa ei näinud?” „Pole aimu. See sõitis meist mööda, enne kui äkki peatus. Ma ei osanud arvata…” selgitas Slipp. „Kus nimelt see juhtus?” esitas Che juba järgmise küsimuse ning asus eelmiste vastuseid järjest Kenzole ette laduma. „„Lonkava Ratsu” juures,” ütles Slipp. „Kas ta rääkis ka midagi?” „Ei, mitte midagi, ainult mõmises. Võib-olla on ta isegi tumm…” arvas Slipp. Guevara mõõtis magajat pika pilguga ning vastas samal ajal veel mõnele pealiku küsimusele. Siis pani lõpuks mobla ära. Astus voodi ette, jäi veel tükiks ajaks mõttesse, kulm süngelt kortsus. Mulle meeldis enne rohkem, kui ta naeris. Teised vaikisid. „Kas teile kah tundub,et ta oleks meile nagu meelega visatud?” küsis ta lõpuks. „Jah, piir on sealsamas. Aga miks?” „Mina ka ei mõista,” pomises Jake tõsiselt. „Loodame, et ta siiski pole tumm ja räägib meile oma seiklustest. Ja et sellest ei tule naabritega mingit jama.” Siis parajasti, kui möödus juba ligi pool tundi ja kõik endiselt ootasid neitsi ärkamist… Ja mina istusin Lance´ile kuuluvas nurgas ning tõmbasin hajameelse näoga suitsu, ärkas too äkitselt võpatades üles. Lõi avali oma lausa ebaloomulikult suured silmad. Üldiselt võiks ju öelda,et ta oli kenake. Peente kulmude ja pikkade ripsmetega, puhta nahaga, millel ei ühtegi vistrikut. „Tere õhtust!” muigas Che ühe suunurgaga. See oleks võinud kõlada mõnitavalt, kui poleks öeldud niivõrd vaimustaval toonil. Seejärel haaras ta tooli ja viskas selle hoogsalt voodi kõrvale, istus kaksiratsi sellele otsa ning sättis oma musklis, jämedad käsivarred toolikorjule. Eileen kolis laua tagant samuti lähemale ja Slipp jäi muidu nende kõrvale seisma. Minagi ajasin end üles, jätsin tuhatoosi nurka ning maandusin laua servale, et näha, mis nägu see uustulnuk siis õieti ka on? Ah või nii siis tulevadki need uued? Ootamatult, olles autost välja visatud, vaevalt elus… Siis lohistatakse ta siia, pannakse magama. Ja nagu kassipoja üle otsustab Kenzo, kas jääb ta endale või heidetakse tänavale tagasi. Ma pidin lausa kibedalt muigama mõtte peale, mis kajastas eneses kurba tõde. Mulle isiklikult on äärmiselt vastumeelne võtta kampa vastu uut tüdrukut, eriti veel nii kenakest. Oleks tema asemel mõni sümpaatne noormees, hoolitseksin ma tema eest erilise õrnusega. Või kui oleks selle neetud kaunitari asemel mõni tüse ja inetu, lehma näoga olend, tunneksin ma end samuti palju kindlamalt. Aga et ta nagu kiuste on minust noorem ja küllap poiste silmis ilusamgi, see häiris mind kohe päris ametlikult. Seejuures eriti vastukarva oli mulle O`Steeni ja Crameri käitumine, sest nad põhimõtteliselt ei saanudki enam neitsilt silmi lahti. „Mis su nimi on, ilus tüdruk?” küsis O´Steen. Ma turtsatasin nördinult iseendale. Nad kohe oskavad tuju rikkuda! Plika silmadest peegeldus hirm. „Ära nüüd pelga,” naeratas Che julgustavalt. „Kõik läheb hästi. Me oleme sõbrad.” Plika lamas teki all kägaras ja ainult põrnitses neid. Mind pani lausa imestama Crameri käitumine. Ma polnud teda oma eluajal veel kunagi nii hoolitsevalt sosistamas näinud. Küllap on ikka midagi inetut juhtumas, arvasin eemalt. „Räägi meile õige, mis su nimi on?” küsis Slipp veel kord. „Mis sinuga juhtus? Või… kas sa üldse kuuled mind?” Vaevumärgatavalt kaunitar noogutas. Hirm asendus tasapisi uudishimuga, kuid mitte usaldusega. Kolmik tema voodi juures naeratas kõigest väest ja ilmselt ei paistnud eriti ohtlikuna. Horror säras nagu valelik haldjas, kes lubab võlukepiga vehkides igale kannatajale kustutada tema minevik, kuid samas leiab ise, et võlukepp tegelikult hästi ei tööta. Tüki aja pärast, kui katsed võõrast rääkima sundida näisid juba olevat tulutud, vedas neiu käed teki alt välja ning moodustas sõrmedega üks-teise järel kaks tähte: C.D. Ma pahvatasin naerma. „C.D.? Mis nimi see veel on?” Keegi isegi ei vaadanud mu poole. Slipp taipas ruttu: „Need on esitähed, eks ole? Umbes nagu meie L.J.?” „Hästi kõlab,” kiitis Cramer ja näis seda nime suus keerutavat. „Noh, pole viga.” Lõpuks said nad oma tahtmise. Plika naeratas neile. Tundus, et ta alles hädavaevu hakkab toibuma shokist, mida põhjustas… mis iganes ja autost välja viskamine takkapihta. „Mis seal autos juhtus, mäletad sa seda?” jätkas Che küsitlemist. „Kes sulle liiga tegi? Miks sa autos olid?” Tüdruk raputas ägedalt pead, puges teki varju. Hakkas nuuksuma ja värisema. „Jäta järele, Jake.” ütles Horror tasa.„Las ta esialgu toibub veidi.” Che noogutas, küünitas kätt teki järele ja tõmbas selle tüdruku näo eest ära. See võpatas ehmunult, tõmbudes veelgi enam kägarasse, justkui oodates Cramerilt hoopi. „Hei, kuule, sina, C.D., – nüüd võta ennast kokku ja rahune maha! Mida rutem, seda parem. Varsti on meie boss siin. Ta viskab sulle pilgu peale. Kui ta arvab, et oled midagi väärt, siis võid jääda meie juurde ja me kaitseme sind.” Plika sattus segadusse.Ta ei teadnud midagi Kenzost ega osanud arvata ka olukorrast, milles figureerivad kaks kena kutti ja lubavad mittemillegi pärast teda kaitsma hakata. Ma arvan, et ta ei taibanud üldse midagi. „Kas sa said aru?” küsis Che üle. „Sa jääd siia!” Ja ta torkas näpuga põranda suunas. Siis näitas sellesamaga enese peale. Jätkas, rõhutades igaks juhuks iga sõna eraldi: „Mina võtan su eest vastutuse enda peale. Sa jääd MINU kaitse alla. Kas on selge?” „Ja mina annan sulle oma riided,” naeratas Horror laialt, „et sa midagi paremat selga saaksid!” Ta oli tobedalt õnnelik, nagu oleks leidnud endale mänguasja või saanud noorema õekese! Ma võtsin julguse kokku ja esitasin tülpinud ilmel ühe väga piinava küsimuse: „Kuulge, poisid, see eit on ju tumm. Ja teil pole aimu, kes teda autost välja viskas. On teil tahtmist mingi maffiaga jamada? Ja üleüldse, – mida me hakkame peale võhivõõra eidega, kes lisaks kõigele ei oska isegi rääkida? Mingu parem tagasi ja otsigu ise oma pesakond üles!” Slipp põrnitses üle õla mulle imestunult otsa. Jake vaikis, istudes seljaga minu poole. Eileen viskas mulle üheainsa, ent see-eest väga vaenuliku pilgu. Ning C.D. varjas oma silmi ülipikkade ripsmetega nagu Barbie-nukk. Hetk täielikku vaikust ei ennusta vist kunagi head. Aga ma ei jõudnud veel päriselt taibata, kui vale oli minu poolt arvata, et kedagi mu arvamus kotib. Ootamatult kargas Che püsti, lükkas vihaga tooli eemale. Kolinal kukkus see kummuli nurka, kus alles olin ma ise konutanud. Ma mõõtsin selle lendu üllatusest tardununa ning järgmisena kohtasin Crameri püstoli-taolist näppu otse oma nina all. „Tead sina, Hüdra,” surus ta läbi hammaste. „Mida kauem ma sind tunnen, seda enam näib mulle, et sa muutud päev-päevalt aina Karpoidiga sarnasemaks! Iga su ülbe sõna ja zhest meenutavad mulle Karpoidi ja tead, kallis Hüdra, praegu just on mul kange tahtmine su peakest vastu seina virutada, nagu sai tookord Karpoid! Võta nüüd arvesse, Hüdra, et igatahes võtan ma selle EIDE otseselt oma kaitse alla ja kui sul tekib tahtmine seda kommeneerida, tuleb sul tegemist teha minuga! Olgu C.D. pealegi tumm, mina oskan temaga rääkida! Kui SINA ei oska, siis hoia eemale! Igatahes oled sina vait, kui temal on midagi öelda! Kas jõudis pärale?” Mul hakkas tõega kõhe. Midagi Che´le vastata ma loomulikult ei julgenud, sest ta on ju hull. Meenus täie selgusega too vaatepilt, kui Frankie Stafford tema vihaobjektiks langes. Seda polnud palju, mis temast tookord järele jäi. Ma ei tahtnud sama saatust. Mu pea jäi niigi igaühele ette. Mõnikord ma imestasin isegi, et mille najal see mõistus seal sees veel püsib? Õnneks jättis Che mind sama ootamatult rahule ning naases oma mõttekaaslaste juurde. Slipp oli endiselt vait. Ainult Horror oskas mlle esitada väga valusalt tabava küsimuse: „Kas Funkie või Danger küsisid sinu käest, milleks neile Lance´i vaja on? Kas sa tegid neile enne selgeks, kui nad teda päästma tormasid, mis kasu on meile arast põgenikust, kellel mõrtsukad kannul? Me kõik riskisime tema pärast eluga ja riskime praegugi.” Ma vaikisin. Õnneks asusid nad kohe jälle oma lemmiku kallale ning unustasid minu olemasolu. Piinlikkust tundes hiilisin nagu juhuslikult ukse poole. Samal ajal peatus värava ees must „Mazda” ning ma nägin aknast, kuidas võimas mustanahaline hiiglane reipal sammul Onni suundub. Hoidusin ukse eest kõrvale, et ta mind laiaks ei astuks, kui ta täie hooga sisse marssis. Visanud mulle vaid põgusa pilgu, astus ta voodi juurde. Haaras ühe käega laua kõrvalt tooli ja istus Che kõrvale, kes vahepeal oli oma kadunud tooli teise vastu vahetanud. Aga too endine vedeles ikka veel haledalt nurgas. Mind ajas lausa iiveldama, et nad niiviisi selle võhivõõra libu ümber sebisid. Isegi Jake Cramer, kes siiani õieti ühestki plikast meie kambas ei hoolinud ja ehk oli isegi vähem lits-mees kui teised. Nüüd aga ilmus mingisugune eit ja võitis viie minutiga tema südame. Kas Jake ka aimab, millega riskib, võttes tema eest vastutuse enda peale? Jah, Guevara naljatuju oli kahjuks üürike. Teinekord ta minuga enam ei müra… Ilmselt järgmine kord, kui valel ajal oma arvamust avaldan, ei tule ta oma suurt näppu viibutama, vaid annab kohe vastu vahtimist, nii et tolmab. Seega tuleb käituda vastavalt olukorrale: parem jalga lasta kui ärritada. Ma võtsin varnast oma jope ja lipsasin vaikselt õue. Kuradile kõik! Las nad moositavad ja noolivad oma püha neitsit, küll saavad veel näha, mis hädasid ta endaga kaasa toob! Minu meelehärmiks jäigi C.D. Onni elama. Mulle ta oma täisnime ei öelnud ja kas üldse kellelegi? Ta oli lihtsalt C.D. Oma minevikku ta meile ei usaldanud. Küllap Kenzole ehk, sest muidu polekski ta meile ju jäänudki. Pealik pidi teadma, kelle oma riski peale võtab. Kuulduste järgi oli tal ka veidi tegemist jälgede uurimisega ja ehk ka nende hävitamisega. Kenzo oli liiga mõjukas tüüp, tegi oma hoolealuste tausta puhtaks ilma, et sel enesel aimugi oleks. Nagu tookord Ferniga… See kummaline tüdruk ilma nime ja minevikuta võitis Kenzo poolehoiu. Che armus temasse esimesest pilgust. Kuna ta ei elanud ammu enam Onnis, ei pidanud ta ka Kenzo seadust tähtsaks. Ta võis oma tundeid näidata välja, palju kulub. Slipp käitus C.D. – ga nagu portselanist nukuga. Eks oli ju tema teda toonud, nagu ükskord nelja aasta eest ka mind. Plikad suhtusid temasse suure hoole ja armastusega, justkui oleks ta nende taasleitud sugulane. Õnneks oli Funkie see, kes ei arvanud uustulnukast midagi. Ta ei ilmutanud ka mingit vaenulikkust. Jäi lihtsalt külmalt erapooletuks. Käis mõne korra ratastooliga Onnis. Proovis tummaga rääkida ja arvas, et ta ei saa sellega eriti hästi hakkama. Jäägu ta rahu pärast Guevarale. Tal olevat oma muresid küll. Mida arvas asjast Danger, see minu kõrvu ei kostnud, sest iga meie kohtumine toimus kui tants noateral. Kuna see ei lõppenud kunagi kähmlusega, siis enamasti lõime teine-teisele vaid sügavaid hingehaavu. Loomulikult salaja, omavahel, sosinal kasvõi, et teiste kõrvu ei kostaks. Dangeri motoks oli kaitsta igaüht, kes paari hobujõu võrra temast enesest nõrgem. Miks mina nende hulka ei kuulunud, seda ma ei tea. L.J. sai Jake´i tunnetest suurepäraselt aru, sest tema vaatas naisi alati oma spetsiifilisest vaatepunktiks. Ilmselt jäi rahule. Naeratas C.D. – le alati võluvalt, kui kokku trehvas. Temagi ei mõistnud tummade keelt, seepärast ehk ei kippunudki suhtlema. Lance hoidus omaette ja oli veidike tõrjuv nagu ikka. See oli lihtsalt tema iseloomuomadus, viga, mis ei vajanud parandamist, sest siis poleks ta enam seesama Lance. Aga üldiselt näis ta üldse viimasel ajal kuidagi murelik. Keeldus mullegi rääkimast, mis nimelt teda vaevab. Ma aimasin, kuhu ta alailma kaob ja muretsesin tõsiselt tema pärast. Ta oli ju endiselt Steveni ori, kuid Kenzole ega teistele seda reeta ei lubanud. Mind C.D. lihtsalt ei huvitanud. Võib-olla pidasin hinges väikest vimmagi. Imelik oli temaga rääkida, sest ta ainult mõmises ja vastas zhestidega, millest ma tuhkagi aru ei saanud. Mulle ei meeldinud, et Cramer tavatses mind nüüd tihtipeale Staffordiga võrrelda. Frankie oli olnud mu vaenlane number üks, ma ei tahtnud tema sarnane olla. Pikapeale ma siiski harjusin C.D. olemasoluga. Püüdsin olla vähemalt salliv, sest kahjuks oli ta nüüd olemas ja ma ei saanud sinna midagi parata. Ma tõesti püüdsin, kuigi Che nägi mind vahel läbi. Ega ma julgenud enam oma mõtteid kellelegi ausalt avaldada, sest nad oleksid mind keldrisse pistnud, kui teaksid, mida mina sest süütust lambukesest arvan. Aga samal ajal käitus C.D. tõepoolest nagu inglile kohane. Ma ei usaldanud teda. Ma arvasin ikka, et ta on mingi neetud spioon, et ta lihtsalt mängib sellist puutumatut äbarikku. Kuid kas ta oligi tõesti niisugune või siis juhtus olema mingi kiiksuga, aga ühtki tõendit ma oma kahtlustele ei leidnud. Ta oli vaikseke, abivalmis, (isegi minu vastu), istus tihti Crameri süles, kuid mingit erootikat nad mulle ei esitanud. Küllap toimus see mujal, siis kui Guevara teda tsikliga minema viis. Hämmastav! Ma polnud Onnis veel näinud kahte inimest, kes isegi avalikult eal ei suudleks! Sellistest suhetest ei mõistnud ma ammu enam midagi. Paistis nii, nagu mängiks Cramer mingit rüütlit ja võidaks noore daami südame palja usalduse, mitte oma sõja… Oh, ma ei tea, ema. Ausõna, ma ei tea, miks mulle C.D. ei meeldinud. Miski tema juures tegi mind valvsaks ja rahutuks. Ta oli tõesti hea. Tal polnud küljes mitte ühtegi viga. Ja võib-olla see just ajaski mind närvi, et ta oli liiga veatu. Ja kui üsna varsti hakkasid juhtuma asjad, milleks keegi valmis ei olnud, süüdistasin ma alateadlikult teda. Muidugi ei saanud ma talle näkku öelda, et näen temas õnnetusetoojat. Nagu oleks ta meile saadetud vanakuradi abiline, väliselt imearmas, samas aga õõnestamaks meie väikese kamba niigi küsitavat rahu ja õnne. Vanasti oleks mind kuulda võetud ja selline liiga süütu olemisega nõid lahkelt otse tuleriidale saadetud. Aga nüüd, ei, nüüd hoitakse ja poputatakse sellist ja mitte keegi ei märka näha teda vastusena küsimustele: Miks äkki sõbrad surevad? Miks pole olemas mõrvas isegi süüdlasi? Miks kamp hakkab lagunema nagu iseenesest?.. Miks on just TEMA see viimane, kes siia üldse kunagi vastu võetakse???..Piiblis öeldakse,et kuradil on tuhat palet.Vabandust, mul pole ju tegelikult mingit põhjust C.D. – d süüdistada selles, mis juhtuma hakkas. Ta ei puutunud asjasse, tal polnud aimugi, et ta meile halvasti mõjub ja kas üleüldse mõjuski…Ta vajas vaid varjupaika kellegi eest ja sõpru ja kaitset. Pealegi ei tea ma midagi tema minevikust, elust ega ammugi mitte kuradiga sõlmitud lepingust. Niisiis algas see kõik juba paari nädala pärast. Onnist keegi C.D. – d ei otsinud. Mingit tüli naabritega ei tekkinud. Kenzo uudiseid ei toonud. Kõik oli rohkem kui rahulik. Ära minema ta samuti ei kippunud. Ühel päeval, kui sügis juba käegakatsutavasse kaugusse jõudis, kui sügiseselt nottis ilmgi akna taga nukrutses, olime mitmekesi rahulikult Onnis. Mõni päikesekiir piilus pilvede vahelt, rõõmustamaks meid oma säraga. Iga niisugune pani õuel, käharas jasmiinipõõsas nokitseva varblaseparve säutsuma, nagu oleks kevad uuesti tagasi tulemas. Õues oli veidi tuuline ja jahe, augustikuu külmad noodid juba õhus ja ämblikuvõrgud hommikuti kastetetilkadest rasked. Unetu õhtupoolik korjas Onni kokku Slipi, Dangeri ja Che ning asetas nad vana armastatud kaardilaua ümber, nagu tuhandeid kordi varemgi. Aeg oli meie suhteid Dangeriga tublisti nüristanud. Otseselt ei kippunud me enam teine-teise kõri kallale, aga ei suhelnud kah. Minus pesitses väga sügavale juurdunud vimm, mida pidin kõigi teiste eest varjama, sest nii tahtis Funkie. Muidugi kõik aimasid, et midagi on meie vahel juhtunud, ent kuna lepituskatsed tulemust ei andnud, jäeti meid lõpuks rahule. Seekord ei põdenud me enam teine-teise pärast, hoidsime viha ühel tasemel ning käisime kaarega üks-teisest mööda kui võõrad. Üle päeva palus Funkie mind härdalt, et ma endiselt oma suu kinni hoiaksin, isegi kui ei suuda mitte kuidagi Billyga ära leppida. Mul polnud seda kavaski. Billyl minu suhtes samuti. Lance´i olukord tegi mulle hulga enam muret. Kui ma teda vahel vaatasin, kuidas ta jälle morni ja tujutuna oma nurgas tunnikese mööda saadab, et siis jälle lahkuda, oli mul tohutu tahtmine minna ise ja kohe Kenzo jutule. Kes veel paluks Lance´ile abi, kui mitte mina? Kuid Kenzot oli harva näha ning Lance´i arvates polnudki ta võimeline aitama. Ta hoiatas mind tagajärgede eest ja ma kartsin neid tõsiselt. Nüüd nean ma ennast, et kuulasin Lance´i sõna ja hoidsin lõpuni seda saladust. Kas oled sa ikka kindel, et saladused on selleks, et neid hoida? Ei, nad ootavad mõistmist ja välja rääkimist. Kellegi teise poolt. Võib-olla oli Steven Jason see, kes meie elu kuristikku lükkas. Võib-olla keegi teine? Aga kindel on see, et just Steven Jason andis esimese hoobi selles neetud ahelas. Niisiis, kui sa jõuad mind jälgida… ah, võta veel kohvi, kui soovid, ära kõhkle! Ma tahan lõpuks sellest kellelegi rääkida. Lihtsalt loodan, et saan sellest aru, lõpetan enesesüüdistamise. Ma ehk oleksin võinud kõike seda ära hoida, aga ei osanud. Ei öelnud mulle ju keegi, et räägi Kenzole kõik ära, riski, alusta sõda ja… kõik see jääb tulemata. Kes ütleb, et sõda poleks hävitanud veel rohkem? Ilma vägivallata poleks Kenzogi suutnud Lance´i päästa. Veel mitte sel hetkel. Hiljem küll, aga mitte siis. Seega me olime Onnis viiekesi: Slipp, Danger, Guevara, mina ja C.D.. Nemad mängisid kaarte. Meie C.D. – ga uurisime mingit labast moeajakirja ning naersime erilise lõikega imelikku kostüümi, mis meie ühise arvamuse kohaselt kõlbaski vaid nende tobedate kaante vahele. Sellise kotiga tänavale küll ei kipuks. Polnudki alati sõnu tarvis, et teine-teisest aru saada ning mõnel säärasel hetkel unustasin ma salajase vimma C.D. vastu. Pikapeale saime temaga päris hästi läbi. Äkitselt rebis Onni harmoonilise vaikuse katki autopidurite krigin värava taga. Ma tõstsin pilgu poistele, kes istusid akna all ja juba jälgisid õues toimuvat. „Kes see selline on?” imestas Danger endamisi. Ja Che pomises endale habemesse: „Täiesti võõras masin…” „Jestas, see on ju Lance!” hüüatas Slipp äkki ärevalt. Kuuldes Lance´i nime, kargasin ma voodis istukile ja küünitasin, et ka ise midagi näha. Jason oli just autost väljunud. Lõi ukse kinni ja tormas pooljoostes Onni suunas. Keegi ei avaldanud oma mõtteid. Kõik tardusid ootuses, et midagi erakordset on juhtunud. Sest polnud see hea märk, kui Lance Jason heidab kõrvale kõik ettevaatusabinõud ning põrutab Onni mingi võhivõõra, võib-olla isegi ärandatud autoga. Uks paiskus hooga lahti. Lance astus sisse. Näost lubivalge, hingeldades surus ta selja ukse kõrval vastu seina. Tema suust paiskus välja kergendusohe. „Hüdra, Slipp… Jumal tänatud, teie vähemalt siin. Kas kõik on kombes?” Lance´i hääl kähises ja oli katkemise äärel. „Mis viga on? Juhtus midagi või?” Slipp tõusis aeglaselt lauast, pööramata sõbra näolt ärevil pilku. Lance surus käed rusikasse, nii et sõrmenukid valgeks tõmbusid. „Kus Kylie on?.. ja teised?” küsis ta. See tema hääletoon ajas juba mullegi judinad peale.Vastasin kähku: „Kera läks Horroriga koos Funkie juurde. Mis lahti on?” Laual seisid Guevarale kuuluvad paar õllepudelit, mida äsja teisedki olid lahkesti trimpanud. Kangetel jalgadel astus Lance läbi toa otse laua juurde ning haaras luba küsimata ühe neist. „Andke mulle juua, ma lähen vist peast segi… Neetud, neetud sead!..” Korrutas ta endamisi. Ta toetus ühe käega lauaplaadile ning jõi korraga ligi poole vastavatud pudelist. „Oled sa täis või?” imestas Danger. „Kust kurat sa selle auto välja koukisid?” „Auto või? Auto… see on koerapask! See on tühiasi, mees! Ma sõidan selle veel täna niikuinii sodiks! Asi pole autos, Bill!” karjatas L.J. äkki hüsteerilise vihaga, taganes siis voodi juurde, kukkus sellele istuma ja vahtinud hetke kolmikut hullumeelse pilguga, peitis näo järsult kätesse. „Issand, ole sa neetud! Ma vihkan sind, ma vihkan…” Ta oigas, surus käed jõuga meelekohtadele ning pigistas silmadki kinni, nagu oleks ta pea kohe-kohe mõtetest plahvatamas. Järgnev tuli ta huultelt sosinal, pomisedes, nagu räägiks ta iseendaga: „Oh, kurat, kurat küll! Ma ju tegin kõik ära, ma tegin… Miks ometi? Mille eest?” Ja siis ajas ta midagi seosetut, mis kostis mu kõrvu väheste katketena sest hullust jampsimisest. Poisid jälgisid teda ammulisui, oskamata midagi kosta. C.D. tõmbus hirmuga voodi nurka ja näris sõrmenukke, suured silmad õudusest lausa pungis. See oli ilmselge, et juhtunud oli midagi väga koledat, sest Lance oli lõplikult endast väljas. Ta ei suutnud enam kontrollida oma sõnu ega emotsioone. Iial varem polnud ta tulnud Onni oma muredega koos. Ma võtsin julguse kokku, et emmata teda õlgadest. Ta võpatas mu puudutuse peale, jäi seepeale äkitselt vakka. Ainult värises nüüd üleni, nuuksudes ja hingeldades tohutust närvipingest ja väljapääsmatust raevust. Hullunud silmad pildusid tuld. Ühtäkki naaldus jõuetuna mu üla vastu, nagu otsides minult tegelikult hoopis kaitset. „Räägi ometi, mis juhtus?” sosistasin ma talle kõrva. „Lance, sa ei võida praegu vaikimisega midagi. Olukord on liiga hull, eks ole? Enam pole tähtsust, kas me teame sellest või mitte. Sa ei pea olema üksi. Me kõik oleme sinuga.” Ta lasi käed lõdvalt põlvede vahele rippu ja tõstis pea, et vaadata mulle sügavale silma. Siis langetas jälle pilgu, kuid rahunes siiski veidi. Võttis mu käe oma pihku. Silmis helkisid pisarad, kui ta pigistas tugevasti mu kätt. Ma ei öelnud, et mul on valus, sest see lubas tal veidi lõdvestuda ja uuesti mõtlema hakata. „Ma ei või, Lorie,” ütles ta vaikselt ainult mulle. „Ma ei tohi. Ära sinagi räägi, ma väga palun sind. Ainult, et… teda ei ole enam, Lorie… ta tapeti, saad aru? Kujutad seda ette? Teda piinati… vana meest… Miks ometi teda, aga mitte mind? Ma oleksin palju rohkem rääkinud… Ma olen nüüd täiesti plindris, Hüdra. Kõik on läbi…” Mul jäi hing kinni. „Ega… ega sa ometi Thompsonist?..” suutsin vaevu öelda. Siis ta plahvatas äkki, haaras mul kramplikult teisestki käest ning karjus paanikas mulle näkku: „Sa tead, et ma ei teinud seda meelega! Ma poleks eales seda meelega teinud, sest ma kardan teie pärast! Ma tegin vea, Lorie, saad aru? Üheainsa vea ja vaata, mis nüüd sai! Anna sina mulle andeks, Hüdra, ma olen äraneetud, ma hävitan kõik, mis on ilus!” „Ära ometi süüdista ennast,” palusin härdalt. „Sel polegi tähtsust,” oigas Lance. ” Pole enam tähtsust, sest nüüd on juba hilja. Ma isegi ei puutunud teda, ei kutsunud kiirabi, sest ta oli täiesti surnud. Ma ei sulgenud tema silmi… Ei, neetud, ma põgenesin, sest varsti on seal musttuhat võmmi. Ära vaata mind nii! Kuidas sa ei saa aru, et ta on esimene?!” Nende sõnade peale läksid ka poisid lõpuks närvi. Jake Cramer käratas vahele: „Räägi ometi selgemalt, mida sa korda saatsid? Kes on tapetud? Mida põrgut sa jahud, mees?” Lance vabastas mu käed ning kargas ootamatult jalule. Äkki oli ta olekus raev. Niisugune tappev, kõike hävitav, söövitav, meeletu, mida ma iial kellegi silmis pole näinud. Enam polnud ei hirmu, meeleheidet ega enesehaletsust. See kõik oli korrapealt läinud. Tigedalt ründas ta Guevarat, nagu karistuseks selle eest, et Che julges üleüldse tema sõnades kahelda. Selline Lance oli üllatuseks vist igaühele meist, mitte ainult mulle, kes ma vapustusest kõssatagi ei suutnud. „Üks vana mees lasti maha, kas taipad? Mina tegin vea! Nad poleks teda puutunud, kui ma poleks seda teinud! Seega mina olen tema surmas ka süüdi! Kas on veel midagi, mida sa ei mõista, Che? Ta arvab nüüd, et sai kõik teada ja asi on kombes, eks ole, et olen nüüd kogu täiega lõksus! Aga ei!” Lance´i ootamatu enesekindlus oli enam kui hämmastav ja… ka hirmutav. Siis pahvatas ta aerma. Kibedalt, kurjalt, olles otsast-otsani täis kättemaksuiha. Silmis lõid leekima sädemed. Nii muutus ta saatanaks endaks. „Raisk! Ta arvab, et see käib nii lihtsalt – kuul pähe ja korras! Kuul pähe ja…” Äkilise vihasööstu ajel haaras laualt sellesama pudeli, keeras ringi ning lasi pudeli hoogsalt lendu. See vihises napilt minust mööda ja purunes pauguga vastu uksepiita. Õlu voolas mööda seina ja ust, klaasikillud paiskusid laiali, et kaunistada ukseesist. Silmapilk täis vaikust. Veel kaheldavat, kõhklevat, ent koondamas mõtteid ainsale otsusele, eesmärgile, kättemaksule. Ma tundsin Lance Jasonit liiga hästi, et naiivselt loota tema allavandumisele. Ei, tema ei loobu. Ta seisis keset tuba, käed kindlalt rusikas ja irvitas seda saatanlikku naeru.Vaatas seda, mis pudelist järgi oli jäänud. Tema peas keerlevad mõtted olid lausa silmaga nähtavad. „Rahune õige maha,” tegi Bill Tanger vaikselt pakkumise. „Siin pole mõtet märatseda.” Ettepanek oli väga mõistlik. L.J. seisis veel hetke tardununa paigal. „Ma teen ta tümaks!” surus äkki läbi hammaste. „Küll ma teen! Ta veel maksab vana eest kallist hinda, oi kui kallist! Seda pidu ma talle ei jäta!” Siis pöördus ta äkki minu poole: „Kas sa usud minusse, Hüdra?” „Jah, usun. Ma tean, et sa teed selle ära!” hüüatasin veendunult. Võib-olla oli see viga, mis võis Lance´i otse hukatusse saata, kuid ma teadsin täpselt, mida ta vajab. Ainult toetust, ainult veidike usku endasse ja ta läheb ja teeb selle teoks. Ta usaldas mind. Ma ei tohtinud kunagi temas kahelda. „Jah, ma teen selle ära.” sõnas ta nüüd kindlalt.” Ainult… Lorie, see on ju peaaegu võimatu. Ma olen omadega sees. Ta sai vanalt liiga palju infot. Ma ei tea enam, mida teha. Ma ei oska kusagilt jätkata. Ma ei suuda teda peatada…” „Ei, sa suudad küll. Mängi temaga. Las ma räägin sellest Kenzole, me tuleme sulle appi…” „Ei!” Ta oli juba otsustanud, isegi kaalumata võimalust, et Kenzo on võimeline kuidagi teda aitama. „Ei, siis läheb sõjaks ja teie kõik saate hukka. Kenzo pole mu elu rikkunud. Ma armastan teid, ” ta pöördus poiste poole, kes laua juurest teda vaikides kuulasid. „Hoidke Kenzo ees suu kinni, kutid. See seal on MINU probleem ja mina lahendan selle! Hoidke minust eemale, kui tahate mind kuidagi aidata. Ärge jumala eest üritage torkida! Ma ei taha enam näha ühtegi laipa!” „Aga, Lance,” alustas Slipp nördinult. „Me peame sind aitama, me oleme ju ometi sõbrad!” „Siis aidake mind ometi – olge Kenzo ees vait ja hoidke kokku! Te ei tea minust midagi ja pole mind ka näinud! Rohkem abi pole mulle vaja!” Ta taganes ukse juurde, et taas lahkuda. Ma püsisin tema kõrval, kartes teda minema lasta. Mul oli hirm, et ta ei tule enam kunagi tagasi. „Sa räägid meile sõjast ja tapetud vanamehest ja oma vigadest,” pahvatas Slipp solvunult, ” samas käsid olla Kenzo ees vait! Räägi ometi otse, mis sinuga toimub?” „Ole õnnelik,et sa midagi ei tea,” kähvas Lance tigedalt.„Kui teaksid, oleks sul täna enesel kuul peas!” Danger tõstis pilgu Slipile. „Jay, jäta ta rahule!” Slipp surus hambad risti, ta näis olevat tegelikult lausa marus. Lance mõõtis korraks veel sõpru pilguga, haaras mul käest ja vedas mind enese järel uksest välja. Seest hakkasid kostma hääled. Trepil ta seisatas. „Ole kuss. Ära neid asjasse sega. See annaks vaid Steve´ile võimaluse.” „Aga Lance… Kenzo ju…” „Kenzo ei saa midagi teha!” kordas Lance teravalt. „Kui Kenzo teada saab, läheb meie kamp otse kuulirahe alla. Teid pole palju, Lorie, hoia neid ohust eemal. Mina üksi tean Steve´i nõrka kohta. Vabanda, ma poleks üldse tohtinud sellest siin rääkida, aga… ma olin nii endast väljas, saad aru? Vaiki kui haud, katsu neilegi see selgeks teha. Praegu rikuks igasugune Kenzo sekkumine asja ära. Ma saan üksi paremini hakkama.” Vastumeelselt pidin ma temaga nõustuma. Sundisin end selleks vägisi, sest tegelikult ta vajas väga meie abi. Veel vaevu pisaraid tagasi hoides ütlesin talle, peaaegu uskudes, et vaatan Lance´ile viimast korda silma: „Lance, vii see auto ära. Ära kihuta sellega ringi. Sa jääd vahele.” „Mis tähtsust sel on? See ei koti ju kedagi” turtsatas Lance põlastavalt. Ta lasi mu käe lahti ning suundus auto poole. Ent värava vahel peatus korraks, et tagasi vaadata. „Sul on õigus, Lorie,” ütles ta kibedalt ja naeratas samas. „Vangis ei ole minust enam kasu. Ma ei tea, võib-olla teile oleks see isegi hea, aga mina sealt enam tagasi ei tule.” See kõlas nagu hüvastijätt. Enam ei vaadanud ta tagasi. Istus autosse kui võõras ega viibanud mulle käega. Sõitis taas ära, jättes mälestuseks oma silmade sina ning viimase siira, paraku üsna jõuetu naeratuse. Ma astusin tagasi tuppa, pisarad kurgus kipitamas. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/erika-nessel/maali-mulle-lootus-iii-osa-maali-mulle-lootus/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 605.44 руб.