Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Iseendal jalus Erika Nessel Mida teha, kui koduküla tõrjub sind välja, kui oled süüdistatud mõrvas ja kõik olnu on kadunud? Kas eelistad põgeneda, või siiski võidelda kaduma kippuva au nimel? Kas armastus võib olla nii suur, et isegi surm seda ei hävita? Ja… kas on ikka mõtet igatseda tagasi, kõigest juhtunust hoolimata? Sest see, mida sa eest leiad, ei pruugi enam olla see, mida sa kord selja taha jätsid. Autorist: E. Nesseli looming ja maailm eristub paljude loojate loomingust ja kirjutusmeetodist. Tema sulg voolab kui jõgi oma loomulikus sängis. Zanriks on kriminaal- ja põnevusromaan. Autori looming on ukseks ja väljapääsuks argimõtetest või -igavusest neile, kes lasevad ennast "jõevoolust" kaasa haarata. Tema teoste väärtus on autori läbitunnetatud sõnade harmoonias. Eerika Nessel on sündinud 1976.a. Läänemaal. Armastab loodust ja loomi. Elab koos kümneaastase tütrega Alice'iga, kes ka armastab loodust ja loomi, eriti aga kärnkonnasid. Aeg on imelik asi. Ta on ja teda ei ole. Niisamuti kui vale ja tõde. Neil pole selget piirigi. Milleks siis süüdistada?     Karuse, 2013 1. Valgeküla Kajakas liugles mööda. Seisis hetke liikumatutel tiibadel, et söösta siis edasi – otse alla, kus merelained kaldale tormasid.Vahused, mäslevad, alati vankumatult rünnates kaljut. Järsak oli oma kolmkümmend meetrit kõrge. Palistatud kivide, umbrohu ja päikesepaistega. Tühi ja igatsev oli meri. Ta oli nii palju näinud, ometi igatses uut. Kajakad tiirlesid taas kõrgustes. Nende maailm oli seal, kuhu inimeste muljed ei ulatu. Nemad näisid teadvat kõike. Sest nende päralt on taevas. Järsaku kõrgeimal tipul, vaid mõne meetri kaugusel servast, seisis mustjashalli värvi mootorratas. Mees selle sadulas nägi välja kui enesetappu plaanitsev hullumeelne. Rahulik, külma närviga, maailma muredest kaugel. Sellega poleks kellelgi asja, sest all orus, kuhu meremüha vaevu-vaevu tormistel õhtutel kostis, elas oma igapäevast elu Valgeküla rahuarmastav rahvas. See küla seal all temast lugu ei pidanud. Suurem pettumus tabaks aga neid, kes sala lootsid, et ühel kenal päeval see noormees siiski sest järsakust alla sajab. Sest kui nad julgeksid vaadata talle näkku, siis tunnistaksid vastumeelselt oma lootuste nurjumist. Ei, kõigi needuste vastaselt nägi see tüüp välja niivõrd enesekindel ja trotsi täis, nagu oleksid talle teada kõigi inimeste mõtted, kes teda päev-päeva järel kõõritades ümbritsevad. Ja lisaks ei kavatse ta teha enesetappu isegi kõige mustemal päeval, mis teda eales tabada võiks. Võib-olla jonni pärast. Skeet Martin surus kiivri pähe, pani nahkkindad kätte. Tumepruun, soe nahkjope, seest karvase riidega vooderdatud, kaitses teda külmade varakevadiste tuuleiilide eest. Maa oli veel paljas ja kollane nagu kõrb. Alles mõni üksik rohulibleke surumas end kulu vahelt nähtavale. Ja siin, järsakul, jahutas tuul sedagi vähest, mis üritas ärgata ellu. Mees keeras ringi oma ainsa varanduse – „Harley Davidsoni” – ning sõitis aeglaselt mäest alla. Tagasi tee peale. Kitsas kruusatee lookles piki järsaku serva, mööda toomingasalust, mis veel raagus ja hall. Mürina peale tõusid puulatvadest lendu mõned metstuvid ning suundusid lõunasse, kus taevas oli ümbritsetud sünkhallide vihmapilvedega. Skeet sõitis asfaltteele ja peatus hetkeks. Tee oli tühi. Asfalt läikis niiskelt. Ühel pool paistis hoonete kompleks,küla viimane talu – Calderite mõis kõigi oma maadega. Teisele poole jäi küla. Täis rahvast, kes tema varjugi enam ei salli. Siiski leidus veel mõni sõber, kes polnud teda päriselt hüljanud. Ja isegi paar tüdrukut, kes meelsasti teda õhtul oma tuppa laseksid, kui vaid vanemate keeldu peal ei oleks. Sõpru ei saanud nimetada sõpradeks ning tüdrukutel olid omad austajad. Vaatamata skeptilisele suhtumisele tundis Skeet end nende kõrval hästi. Ta peaaegu võis neid omal moel usaldada. Lihtsalt ta tundis oma nõrkusi. Teadis, et on liialt kergeusklik ja laseb end tihti petta. Need ammused pettumused vaevasid teda tagantjärele aastaid ning tasapisi hävitasid usu inimestesse. Nüüd uuris ja silmitses ta iga uut tuttavat väga tähelepanelikult, varjamata oma kõhklusi, enne kui julges tollele oma mõtteid avaldada. See usaldamatus, mida ta õigupoolest mingil kombel isegi ei püüdnud teiste eest peita, tekitas legende temast, kui ohtlikust ja salapärasest tüübist. Talle ei meeldinud see kuulsus. Kõik jutud temast, mis ääri-veeri ka Skeet Martini enese kõrvu ulatusid, olid valest läbi imbunud. Vahete-vahel oli tal tunne, et neid mõtleb välja keegi konkreetne, kindel isik. Ent tõepõhi on igal kuulujutul. Ja mitte keegi ei teadnud, mis juhtus tegelikult. Aga Skeet oli see, kes süüdlaseks jäi ning närvesööva kohtuprotsessi läbi käis. Seejuures vaevu-vaevu pikast vanglakaristusest pääses. Ei jätkunud asitõended, et mõrv talle süüks panna. Keegi kaebas, et oli näinud teda tol õhtul koos Markiga kõrtsist lahkumas. See oli tõsi. Skeet vandus, et nad läksid küla vahel lahku, et tema läks üksi tormiga järsakule sõitma. Vihma kallas ja see hävitas kõik jäljed. Et nad Markiga tülis olid, polnud kellelegi saladuseks ning seepärast langes kuu aega hiljem esmane kahtlus kogu raskusega tema kaela. Selle süüdistuse tõttu kaotas ta kõik. Terve aasta vireles kongides ja kohtupingis, jonnakalt eitades oma süüd. Imekombel mõisteti ta lõpuks õigeks ning lasti tulema. Kuid millise hinnaga…!? See jama oli hävitanud tema isiksuse ja närvid. Ja põlguse oreooli, mis teda nüüd külarahva poolt igal sammul ümbritses, oli väga raske nimetada vabaduseks selle ilusas mõttes. Sel kevadel oli Skeet Martin hoopis teine inimene. Mitte enam poisike, kes ta oli enne kohut, vaid kibestunud, pettunud, räsitud noormes. Liiga pinges, et julgeks kellessegi hästi suhtuda. Siiski pöördus ta kodukohta tagasi. Vabadus ja tsikkel – see oli ainus, mis talle veel oli jäänud. Kodutalu oli müüdud,et maksta advokaadile, kes õigupoolest tegi ju oma tööd hästi.Vanemad olid teinud kõik, mis nende võimuses,et poega trellide tagant välja päästa.Nemad vähemalt uskusid viimse hingetõmbeni, et poeg ei valeta. Oma kompsuga tuli ta nüüd elama korterisse küla keskuses, otse poe vastas, mõnesaja meetri kaugusele kõrtsist. Majad olid siin lähestikku ja see häiris teda tohutult. Siin polnud hingamisruumi, olgugi, et ta võis viibida päev-päeva järel ihuüksinda oma teise korruse väikeses korteris. Siia olid kolinud suvel tema vanemad ja veetnud siin oma viimased elukuud. Jõuludeks sai ta üllatuse: teate ema ootamatust surmast. Matustele tuli ta liiga hilja, politseiautoga, kaks võmmi käekõrval. Inimesed sosistasid ja kõõritasid teda, nagu poleks tal õigust seal kalmistul viibida. Ta vahetas kaks sõna isaga, kelle silmad olid auku vajunud ja nahk kollaseks tõmbunud. Ta teadis, et seegi on viimane kohtumine. Suutmata taluda inimeste vaenu, kiirustas ta minema – olema pigem oma üksikkongis, kui süüdistavate pilkude meelevallas. Kui paari kuu pärast tuli teade, et isagi on surnud, ei rutanud ta enam hüvasti jätma. Vähk oli ju ammu teada. Tagantjärele arvas ta, et tegi õigesti, loobudes võimalusest viibida veel kord matustel, kus ükski elav hing ei jäta kasutamata võimalust öelda midagi teravat tema, kui mõrtsuka kohta.Olles süüdistatav mõrvas ja veel enam peljates omaenese nõrkusi, peitis ta end oma kongi, istus päevade viisi oma mõtetega üksi. Mitte kellelgi polnud õigust teada, mida tunneb ta oma südames. Tagasi tulles oli talle seega jäänud korter, kus elada ning tsikkel, mida ta ei lubanud müüa isegi juhul, kui peaks kümneks aastaks vangi minema. Jesse Marlow ja Brick Mayd olid tee peal ees. Suundusid kõrtsi poole, mis Valgeküla läänepoolses servas. Skeet võttis hoo maha ning peatus nende kõrval. „Hei! Tervitus, Martin!” hüüatas Marlow lõbusalt. „Kuhu sa nii sünge näoga põrutad?” Jesse oli pikk, kõhn nooruk, vaevu alles saanud 17 täis. Blond juuksepahmakas alati hooletult turris. Brick seevastu pigem kinnine, tumedat verd, tõmmu. Töökaaslased ja veidi sõbradki. Martin suhtles siin külas vähestega. Need kaks kuulusid väheste hulka. „Koju ikka, mis muud teha?” mühatas Skeet vastu, lükates jalgadega mootorratast edasi. „Kuidas täna tööl läks?” küsis Brick kõrvalt. Ta nautis veel loojuvat puhkepäeva. „Hästi.” Skeet mõtles hetke, enne kui järsult lisas: „Lähme, poisid, teeme mõned õlled!” „Ilmselt mitte eriti hästi, märgates su hääletooni!” irvitas Marlow. Skeet Martin ei vastanud midagi, meenutas vaid endamisi, kuidas Arny Lane teda lõunalauas pahaaimamatult vahele võttis: Lane selgitas põhjalikult, mismoodi kõik Valgeküla elanikud Martinisse suhtuvad.( Muidugi on tore, kui sääraseid asju juletakse vahel ka otse näkku öelda.) Et kui oleks viitsitud kutsuda kõiki tunnistajateks kohtusse, oleks enamus raudselt veendunud,et just tema oli see, kes Mark Dixoni vagaseks tegi. Küllap ehmatas ära ja mattiski sinna toomingavõssa,et keegi ei leiaks. Noh, nii räägitakse. Seadus olevat tema vastu liiga leebe olnud. See jutt pani Martini vapustusest õhku ahmima. Kartes, et ehmatus reedab teda, surus jõuga emotsioonid maha. Alles tükk aega hiljem taipas, et tegelikult ei tea ju Lane midagi. Ta vaid rääkis kellegi juttu edasi, kes samuti ei tea asjast midagi. See oli kokkusattumus ning Arny ise ei taibanudki, kui täpselt ta Skeet Martini nõrka kohta tabas. Lihtsalt Martin tundis, kuidas tal värv näost kaob. Ta vaikis, põrnitsedes Lane´i altkulmu. „Ära nüüd pabista, kutt, see on vaid jutt!” rahustas teda Arny, märgates kaaslase kahvatamist. „Asi on ju läbi. Keegi ei torgi sind enam.” Skeet hingas väga sügavalt sisse ning lasi seejärel õhu kopsudest pahinal välja. Vähemalt nii palju võis ta endale lubada. „Ma alles tulin kuu aja eest vanglast,„urises ta kähinal, olles tegelikult selle maski all täiesti paanikas. „Ma lööksin igaühel hambad kurku, kes seda meenutada julgeb! MA EI TAPNUD MARKI!” See ei kõlanud eriti usutavalt, kuid ega sel olnudki eriti tähtsust. Ta oli surmani tüdinud neid sõnu kordamast. Arny, kui töökaaslane, võiks seda ometigi uskuda. „Hea küll, mina ju pole sind süüdistanud! Vanamutid ehk küll, nemad nii lihtsalt alla ei anna. Aga kõik on ju korras. Sa oled tagasi. Kui sa hästi meiega tööd rügad, unustatakse varsti su patud ära…” Skeet saatis Arnyle sellise hävitava pilgu, et Lane poole sõna pealt äkki vait jäi ning sest hetkest alates ainult oma söögi peale mõtles. Shenna Jackson koos oma kaksikõe Emmaga seisid baari esisel parkimisplatsil, olles just äsja väljunud tumekollasest „Fordist„, mis oli pargitud liiga korrektselt, otse millimeetrise täpsusega algava muru serva kõrvale. Skeet Martinit jättis see vaatepilt külmaks, kuidas vaevu tuttava näoga uus loomatohter kahe tüdrukuga kudrutab. See-eest Marlow lõrises endale habemesse: „Neetud kõrend! Mul on kange tahtmine tema autokummid tühjaks lasta! Kas ta, tõbras, selleks siia koliski, et meie plikasid jahtida!?” „Mis tal viga on?” küsis Skeet muigamisi. „Liiga viks ja viisakas teine, raisk! Plikad kleepuvad nagu liimipaberile. Kurat, see tüüp tõmbab kõigiga ringi. Pooled eided on tema sabas!” „Ja teie kaks jäite ilma või?” itsitas Martin. „Asi pole selles, tema olek ise lihtsalt ON rõve!” „Ah, jäta järele, Jes,” sõnas Brick Mayd lõpuks tüdinult. „Seda tüüpi ei tasu vihale ajada. Ta on Faehley´dega suur sõber. Igavene pugeja!” „Faehlidega!?” Skeet lükkas tsikli teeserva teisel pool platsi ja pani toe alla. „Hei, miks see sulle pinda käib, Brick?” „Sa ei tea või?” imestas Mayd, varjamata raasugi oma põlgust. „Ta ajas ka G.G. – le ligi, aga mu õde on liialt kange, saatis teda avalikult persse. Põhiliselt sellepärast, et Faehley´id on üks paras maffiapesa ja Mayd´idele on see auküsimus.” „Tõpratohtril ei vedanud, he-hee!” irvitas Jesse heameelest ägedalt käsi hõõrudes. „Mõnel eidel on veel mõistus peas!” Poisid läksid edasi. Viipasid Martini endale järgnema. Skeet ütles,et teeb väljas ühe suitsu ning lasi neil ees ära minna. Sõbrad sisenesid uksest, mille taga olev trepp viis neid alla, keldrikorrusel asuvasse baari. Skeet Martinil polnud kiiret. Jäi maha, süütas suitsu ning toetudes tsikli sadulale, imetles mööduvat külarahvast. Palju neid polnud, ent need, kes tulid-läksid, olid aastaga väga võõraks jäänud. Need, kes pidasid lugu tema vanematest, kõndisid uhkelt mööda ega teretanud iial. Mõne silmis oli hirm ja need püüdsid ruttu lahkuda, nagu tunneksid nad endal lasuvat süüd, et teiste pilli järgi eelistavad tantsida. Ilmselgelt oli Sizemore´il annet. Ta oskas naistega käituda. Teisiti ei saanudki olla, kui plikad tema järele ogaraks läksid.Ja näolapil polnud kah viga. Sportlik, hoolitsetud, rikas… Skeet oli natuke kade. Tal polnud nii palju väärtusi välja panna nagu sel uuel. Rusikas sügeles. Ta sügas seda, silmitsedes uudishimulikult Eddie´t koos selle kahe austajannaga. Huvitav, palju tal neid veel on? Polnud mingit põhjust ilu-eedile vastu vahtimist anda ja sellest oli veidike kahju. Pärast vabanemist sujus elu väga rahulikult. Kes julges tõtt näkku öelda, olid vanemad mehed ja nende vastu Skeet loomulikult kätt ei tõstnud… Kadedus kees soontes. Ta peitis selle ära. Äkitselt märkas Ed Sizemore jälgijat ning muutus otsekohe kärsituks. Mitmeid kordi vilksas üle õla Martini poole vaadata. Ka tüdrukud jagasid tema ärevust. Skeet muigas endamisi.Tegelikult käitusid niiviisi kõik. Tal polnudki põhjust rõõmu tunda. Just nagu teaksid Valgekülas kõik täpselt, et Skeet Martin on sarimõrvar ning otsib järgmist ohvrit. Sizemore´il hakkas nüüd kiire. Jättis oma naised sinnapaika ja istus autosse. Kuni Emma veel läbi akna mõne sõna juttu vestis, seisis Shenna eemal ja vaatas nüüd avaliku põlgusega Martinit, kulm pahaselt kipras. Skeet muigas õelalt vastu. Nagu näha, polegi vaja tüli norida, jätkub täiesti vaid pilgust,et teine mees juba põgeneks. Ta lõpetas hajameelselt suitsu ning viskas koni viisakalt prügikasti. Tõusis oma tsiklilt ning kõndis rahulikult baari. Ta oli vaba. Tal polnud kuu aja jooksul tekkinud ühtegi tüdrukut ja jäägu siis pealegi kõik rumalamad Sizemore´ile. Ta laskus alla trepist, kus lagi näis madalamana, kui aasta tagasi külast lahkudes. Sisenes keerdtreppi mööda kõrtsi igavesse hämarusse. Nõrgalt valgustasid seinalambid ruumi lakitud laudseinu. Armsalt hubane oli siin. Selle olemus mõjus Martinile hästi, ent mitte inimesed, kes tervitasid teda kõõrdpilkude ja sosinatega nagu iga kord varemgi. Oma õnnetuseks hakkas Skeet sellega juba harjuma. Ta oskas juba vaadata neist mööda,näha valgeid linikuid ja siniseid lillekimpe laudadel, mitte aga nägusid. Nagu alati oli baar täis purjus ja poolkaineid mehi. Mõned noored,mõnel naine või lapski kõrval, ent pooled neist koos temaga arvutul hulgal sedasama treppi kulutanud. Kahtlane seltskond oma viski ja õllega. Skeet aimas ammu,et need sosinad ennustavad hullemat. Veel pole julgenud keegi teda puutuda, aga ühel päeval kerkib esile mõni julgem, kelle rusikad sügelevad enam kui teistel. Ta ootas seda hetke külma rahuga. Ta isegi ei hoolinud enam sellest eriti, sest tundis end küllalt tugeva ja karastatuna. Kui suutis vanglas säilitada oma autoriteeti, järelikult siin ammugi. Nurgalauas, letist eemal, istus Melly Archer oma peigmehega.Tema üksi ei kõõritanud. Vaatas Skeet Martinit avameelse huviga, ilma vähimagi põlguseta. Naeratas.Otseselt talle. Just siis, kui Skeet leti juurest veel kord üle õla vaatas. Noormehe pilk jäi tahtmatult Mellyle pidama. Oh, kui ilus ta on! Mõte polnud sõnastatud. Pigem oli see tunne. Suur ja soe tunne, mis vere soontes eriliselt liikuma pani. Skeet mäletas veel Melly keha ja huuli.Oli uurinud teda väga lähedalt, hellitanud, suudelnud ja… tundnud vastuarmastust, tema käte õrna paitust. Neetud! Sellest on juba tervelt kuus aastat möödas. Melly oli siis alles viisteist… vahele tulid teised.Mõnest ta hoolis, teise jättis maha.Aga Mellyt ei unustanud ta iialgi. Ta mäletas. Vägisi rebis pilgu ära, kui Melly pea kõrvale pööras ning Jimmyga millestki rääkima hakkas. Martini suunurgas tuksles muie. Segu rõõmust,et teda märgati ning arast lootusest,et ehk polnudki see eksitus… Nukra ohkega otsustas ta edaspidi vältida liig tuttava näitsiku poole vaatamist. Jesse ja Brick istusid leti ääres ning imestasid tema muutuva näoilme üle.Jesse irvitas: „Noh, vanapoiss, mis sind nii muigama paneb? Kas õnnestus Size´ile tuule alla teha? „Ta on argpüks,” sõnas Skeet rahulikult. „Mille põhjal?” „Ma näen ju seda.Temasugusega ei tahaks küll käsi räpaseks teha.” „Õigus, täitsa minu mõte!” hõiskas Jesse Marlow ning selle peale tellis Martin kannutäie tumedat õlut. Möödus umbes tund. Jesse ja Brick tõusid oma pukkidelt. Marlow lõi käe Martini õlale: „Homme näeme, semu!” Baar jäi pikapeale tühjemaks. Lahkus ka Melly oma tulevasega. Martin jäi leti äärde üksi ning kaks ühiselt meelt lahutavat paarikest parempoolse laua juures. Skeet kuulas muusikat ja uneles oma mõtetes. Need sisaldasid kõike, mida muusikasse süvenemine meenutas. Üle kõige aga siiski mälestusi Mellyst,tüdrukust, keda ta kunagi oli armastanud. Miks tema ainsana ikka veel naeratab? Temagi ju võiks mõrtsukat vihata… Baarman, olles kauemaks tegevuseta jäänud, pöördus oma mõtetes hõljuva noormehe poole: „Kuidas nüüd uus elu on kah? Vaba ja üksikuna, eks ole?” „Imelik,” vastas Skeet hajameelselt, kehitas õlgu. Kuulas süvenenult muusikat ja limpsis kolmandat kannutäit. Pea oli parajalt soe. Martinil oli kahju,et Jim ja Melly ära läksid. Nüüd oleks ta tahtnud tüli norida. Tühja kah! „Küla on sama,” jätkas ta baarmani küsimusele vastamist. „Inimesed on nagu samad, aga miski on pagana võõras.” Vick Millan naeratas: „Tahad, ütlen sulle?” „Noh?” „Sa ise oled endale võõras.” Vick oli turske, vanemapoolne mees lahja põskhabemega, kes juba kakskümmend aastat oli siinsamas külas kõrtsipidajaks. „Pole nagu märganud.” pomises Skeet endamisi. „Sa ju tead,et ma ei valetaks. Vaata õige peeglisse! Kui sind ära viidi ja kogu see rämps alles peale hakkas, olid sa poisike. samasugune nagu su sõbrad – Jesse ja Brick ja Jim ja kõik teised… Aga mis sinust on saanud?! Õlad tublisti laiemad ja…pilk selline, et ajab kananaha ihule. Ära pahanda, aga täitsa tõsiselt, see mõjub ka mulle.” „Tõesti vä?” skeet Martin pahvatas valjusti naerma. Õlu võttis lihased pehmeks ning seekord oli naer täiresti siiras. „Tegelikult olen ma ammu mõelnud,et…” alustas Vick ettevaatlikult. Ta ju teadis, et see, mida tahab öelda, ei meeldi Martini-poisile. Et Skeet on nii jonnakas ja endasse sulgunud,et temaga sellest rääkida on peaaegu mõttetu. Aga proovida siiski kõigest hoolimata võiks. „…Et sa peaksid midagi ette võtma või nii.” „Mille suhtes?” Kohe jälle see tuttav, ettevaatlik pilk, kaitsepositsioon, kahtlus. Vick Millan pidi ohkama. Küll selle poisiga on raske hakkama saada! Ta silmitses enese vastas,üle leti istuvat Skeeti. Aastaga oli see tohutult muutunud. Millanit tegi murelikuks see Martini olek iseenesest. Varem oli ta küll kinnine, nagu ka tema isa, kuid siiski usaldav, naeratas, suhtles igaühega. Aga nüüd näis Millanile, nagu oleks poiss alati pinges, mingiks rünnakuks valmis. Võib-olla isegi nagu hirmul. Ta kahtleb igas su sõnas ja kahtlustab igaüht. See aasta seal trellide taga mõjus temale katastroofiliselt. See muutis teda nii põhjalikult, et oli raske endist Skeeti äragi tunda. Ja juba Millan peaaegu kahetseski, et üldse seda juttu alustada julges. Kuid nüüd tuli see ka lõpetada, saagu mis saab. Kuid Skeet pole mees, kes läheks oma mainet parandama. „Võib-olla peaksid sa minema Dixonite poole ja neile selgeks tegema,et sa pole Marki surmas süüdi,” pakkus Millan ohates. Skeet neelatas kramplikult. „Huvitav, kuidas? See ei anna ju neile Marki tagasi, eks ole. Nad ei andesta mulle.” „Võib-olla siiski, kui minagi kaasa tulen ja puha. Nad peavad lõpuks sellest vihast üle saama.” „Noh, kui nad usuvad,et mina nende poja ära tapsin, siis ei muuda seda küll miski. Ja nad usuvad seda.” „Sa ei tapnud. Kes seda iganes ka ei teinud, aga SINA teda ei tapnud! Tee neile see ometi selgeks! Sa pead enda eest võitlema!” Skeet pomises tasa, vaadats oma tühjeneva kannu sisse: „Ma võitlesin. Sellest on terve aasta möödas. Jäta mind rahule!” „Mine ja räägi neile, kuidas tgelikult asi oli.Las ma panen baari kinni ja viin su autoga sinna. Võtan pool rünnakust enda peale.” „Ma lähen üksi !” otsustas Skeet Martin äkki. „Vaevalt nad sind nii lihtsalt kuulda võtavad,” kahtles Millan. „Vahet pole.” Ta jättis ütlemata,et niikuinii vihkavad teda siin külas kõik, kel vähegi mõistust peas. Ta võiks külaplatsil sama hästi end avalikult süüdi tunnistada ja lasta end risti lüüa. Sel pole mingit vahet. Tõusis järsult ja lahkus kiiresti kõrtsist, olles kaasa küsinud pudeli lõhnavat vaarikalikööri. See oli küll ülearune ja mõttetu asi, ent ta arvas,et kui teda tuppa ei lasta, siis kingib selle pudeli hiljem mõnele tüdrukule,et lihtsalt kaelast ära saada. Enne veel, kui mõtted hirmupisikut külvata jõudsid, istus ta oma „Harley„sadulasse ning võttis suuna küla lõunaserva poole, kus all metsa ääres asus Dixonite vaesevõitu talu. Ma teen selle ära! – mõtles ta kasvava hirmuvärinaga hinges. Teen ära! Et tõestada Millanile, et ei karda! Et kõik lõpuks uskuma jääksid, et ma olen puhas! Keegi ei saa enam mu süüd tõestada, sest ma OLEN puhas! Aga hirm oli ikkagi, olenemata sellest, et ta siiski sõitis vapralt otse Dixonite värava taha. Olles kindlalt peitnud pudeli jope sisetaskusse,kõndis piki kitsast rada ukse juurde. Lillepeenrad olid kahel pool rada. Vaevu alles tärkavad taimed. Veidi aega ja kõik lööb siin õitsele. Ta mäletas niisuguseid kevadeid. Dixonite aed oli külas tema arvates üks ilusamaid. Koer haukus toas. Ta võttis endale aega. Seisis,käed taskus ning vaatas pimedust, mis oli laskunud ajal, mil ta Millani kõrtsis oma õlut trimpas. Nüüd tihenes see ruttu sünkmustaks. Taevas oli pilves. Skeet imestas õhtu kiire saabumise üle. Koer jäi mõne aja pärast vakka. Ta püsis vaikselt ukse taga. Surus hetkeks selja vastu krobelist seina koja ukse kõrval. Oh. pagan! Kui palju oli ta siin omal ajal käinud… Tihti siin Marki ema tehtud toitu maitsnud ja kohvi joonud. Mõnikord öösekski jäänud, kui oleng liiga pikaks venis ja ratast polnud käepärast… Mark oli sõber. Niikaua, kuni tuli riid Fanny pärast ja kõik hakkas veerema allamäge…Kaks nädalat tülitsemist, ta püüdis Fannyt endale hoida. Paar juhuslikku lõuahaaki. Nad peaaegu leppisid lõpuks ära, sest Skeet pidi alla vanduma. Fanny valis Marki. Polnud midagi parata… Ainult kaks nädalat.Ja siis tuli too pauk! Skeet mäletas seda päeva ja ööd nagu üht eredalt meelde jäänud, segast unenägu. See oli kõik nii absurdne,et ta vahel siiamaani ei uskunud,et see tõesti oli tõsi. Ta ei saa iialgi enam sellest üle,ta lükkas selle oma mälu tagasoppi varjule ja niivõrd kindlalt, et ükski võmm ei suutnud seda sealt välja kiskuda. Ta aina vaikis, unustades sootuks,et ta polegi tumm. Või siis vandus,et ei teinud seda. Ta vandus ja vandus – igaühele, – kuni jäi lõpuks isegi seda uskuma. Kuni jäi uskuma advokaat ja isegi kohtunik ise. Siin ta nüüd siis seisab, lõpuks vabaduses tagasi. Taas vanade Dixonite ukse taga. Ainult Marki enam ei ole. Ja kuigi süü jäi tõestamata,ei kahtle keegi,et just Skeet on Marki surmas süüdi. Kust nad seda teavad? Skeet ise on ainus, kes teab, mis tookord juhtus, kuigi selleski on palju küsimärke. Miks? Kuid sellest ei räägi ta ilmselt enne, kui vaid oma surmatunnil. Aga NEMAD teavad sellest ikkagi! Lõpuks söandas ta siiski uksele koputada ning koer, kes vahepeal rahunenud, pahvatas uue hooga haukuma. Hetke pärast avanes uks.Perenaine, Lisa Dixon, hukkunud Marki ema, vaatas teda pilguga, millesse segunes andestamatu viha, ahastus ja tohutusuur kurbus. Ilmselt olid seal kõik tunded, mis kogunevad ema hinge, kes on kaotanud ainsa poja ning seisab ühtäkki lävel, vastamisi väidetava mõrtsukaga. „Mida SINA siit tahad?” küsis ta külmalt. Vastu ootusi oli mrs.Dixoni hääl kähedalt vaikne. Pigem väsinud, kui vihane. „Miks sa siia tulid?” Skeet langetas pea. Pidi vägisi sõnu endast välja suruma: „Ma…ei teagi täpselt…tahtsin rääkida…” „Millest on sul minuga rääkida, Skeet? Sa oled purjus. Mine parem koju magama, enne kui taas mõne lollusega hakkama saad.” „Ma olen rahulik, ausõna. Sa ju tead,et ma naljalt märatsema ei hakka.” „Tõesti või?” Lisa muigas teadvalt. „Mis vahet sel on? Sa tapsid mu poja.” „Issand!” oigas Skket, haarates pea käte vahele.See algab jälle! Süüdistamine, igal sammul – SINA TAPSID! SINA!!! Kuidas ta võiski arvata, et…Ta ütles :„Ma ei teinud seda! Usu mind ometi!” „Miks siis…?” Mrs. Dixon sattus korraks segadusse. „Hea küll, eks tule siis sisse!” Skeet astus perenaise kannul tuppa ja märkas jälle, kui madal on uks. Ta pidi lausa pea õlgade vahele tõmbama, et edukalt uksest sisse mahtuda. Millanil näis olevat õigus. Ralph Dixon istus oma vanas lemmiktugitoolis. Kiilanev vanapapi oma liigse kehakaaluga. Ajaleht käes ning prillid ninal. Vaata, Ralph, kes meile külla tuli!” sõnas Lisa ilmetul häälel. Tal polnud vähimatki rõõmu külalise üle. Sellegipoolest juhatas ta teda viisakalt tuppa, olles valmis ära kuulama, mida süüdlasel öelda on. Mees vaatas ajalehe tagant üles ning tema pilgust vilksatas korraks läbi õuduse vari. Skeet pani seda tähele. Kuidas olekski võimalik mitte märgata? Kuu aja jooksul polnud ta kodukohas muud näinudki, kui vaid põlgust, vihkamist ja hirmu. Viha oli isegi talutavam, sest ennustas ääriveeri kaklust, mille käigus oleks võinud veidi pinget maandada. Ent kaklust ei tulnud ja kõik jäi ikka talumatult samaks. Martin tundis end hullumeelsuse piirile viiduna, oodates iga hetk midagi, mida tulemas polnud. Ainult vähesed, väga vähesed, suhtusid temasse inimlikult: Marlow, Mayd, Millan…Siiani näis, et rohkem vist ei keegi. „Skeet Martin?!” vanahärra tõusis kiirustades kangetele jalgadele ning ulatas talle sõbralikult käe: „Sind poleks ma ilmaski osanud siia oodata! Küll on tore, et sind õigeks mõisteti! Mille puhul sa siis meile eksisid? Sa tulid just õigel päeval. Lisa tegi oma kuulsaid saiakesi.” Ta pöördus naise poole, kes vastupidiselt talle enesele külalisest raasugi rõõmu ei tundnud. „Too, palun, meile kohvi ja sooja saia. Sa ju mäletad, kuidas Skeet su pagarioskusi vanasti alati kiitis.” „Ei, pole vaja, ma tahtsin vaid…” pomises Skeet süüdlaslikult maha vaadates. Perenaine lahkus köögi suunas. Skeet oli enam kui segaduses. Ta ootas siia tulles kõike: koera ja kaigast, sõimu või pisaraid, aga mitte saiakesi, mis hingele nii väga haiget teevad. „Vabandust,et tulin nii hilja ja…ma pole päris kaine. Ma ehk…polekski muidu julgenud. Lihtsalt kukkus niimoodi välja.” „Ei, pole tarvis vabandada. Oli, mis oli. Me võiksime mineviku unustada, olgu ta pealegi niisugune, nagu ta on. Istu ometi! Oli see su oma idee, et siia tulla?” „Ei, õigupoolest oli see Vick Millan, kes mulle pinda käis. Mitte et ma kardaks, aga…” „Su ausus on mulle alati meeldinud, poiss. Mõtlen vahel siin omaette, et sa olid meie Markile nagu eeskujuks või nii. Ta küll sattus sinuga pahandustesse, aga…ta pidas sinust ka väga lugu,Skeet. Ta ütles alati, et oled parim sõber.” Seda veel tarvis meenutada! – mõtles Skeet Martin vastikustundega. Siis, kui tema püüab kõik meelheitlikult meelest kustutada, tuleb keegi rääkima sõprusest… Korraks tekkis painav vaikus. Ralphi silmad muutusid niiskeks. „Mark kippus varastama ja valetas tihti. Ma küll ei tohi sellest Lisa kuuldes rääkida, aga see on tõsi. Mõnikord vaatasin ma sind ja mõtlesin, et Mark võiks õppida sinult ausust. Aga ta ei õppinud.” Martini peas kihutasid mõtted laviinina. Nagu neil paljudel kordadel, kui temalt tõtt välja pressiti. Hea ja kurjaga, ähvarduste ja isegi jõuga. Ta suutis vaikida. Hädavaevu. Kui palju kordi oli ta enese reetmisele niivõrd lähedal, et hiljem ei suutnud õieti meenutadagi, kas sel korral hoidis veel suud kinni või mitte. Ja nüüdki, olles mr.Dixoniga vastamisi, silm-silma, hammas-hamba vastu, kõhkles ta jälle: kas räägin või mitte? Kas räägin või ei? Kõik oleks ju nagu lõppenud. Kõik on hästi. Tõde rebiks haavad lahti, siis on ainus valik külast lahkumine igaveseks. Või tõenäoliselt tagasi vanglasse minek, sest igaüks on valmis teda meelsasti sinna tagasi saatma. Vale piinab ennast, kuid inimesed jäävad ehk lõpuks pikkamisi uskuma. Ta pidi veel kaua-kaua valetama, et nad päriselt uskuma jääksid. Mõnikord näis talle,et kõik näevad teda läbi, poevad otse hinge sisse,et valetamisel pole enam mingit mõtet, et on vaid aja küsimus, mil jälle sõidab ukse ette politseiauto… Aga ometi olid need vaid omaenese südametunnistuse tekitatud luulud. Nagu ei meeldiks tallegi, et Skeet liiga puhtalt süüdistusest pääses. Aga peavad siis seda kõik kindlasti teadma? „Hirmus on elada nii, mäletada, kujutleda Marki jubedat surma…” sõnas Ralph nukralt, kadudes kogu hingega oma valusatesse mälestustesse. „Oma liha ja veri…Jumal küll! Ükskord saab sinustki isa, siis sa mõistad, kui hirmus see on. Annaks jumal, et sul kõik hästi läheks. Oma käega tapaksin ma selle, kes mu poisile niiviisi tegi!” Skeet hoidis hinge kinni, keskendus,tõrjus peast välja kõik mõtted, et jääks järele ainult tühjus.Ta oli seda nii palju kordi harjutanud,et peaaegu suutis sellega hakkama saada. Aga see oli kõik mujal, vanglas, vaenlaste ees, mitte Marki isa vastas. Ta mõistis,et ei suuda. „Sa oled siiski selles kuidagi süüdi!” ütles äkki Lisa, asetades samal ajal lauale vaagna ja kohvitassi külalise jaoks. Lõhnavad,äsja küpsetatud saiakesed kõditasid meeli. Skeet igatses neid proovida ja samas pelgas neid mälestuste tõttu, mida nad sisaldasid. Nagu Lisa oli vanasti pannud neisse oma armastuse, nii nüüd oli ta pannud saiakestesse oma viha. Skeet tõstis järsult pea,et korraks vaid vaadata naisele silma. See otsene süüdistus tabas teda kui piitsahoop selga, lõi jalad alt. „Mis seda tõestab?” sai Ralph pahaseks.„Jäta Skeet rahule! Ta on oma osa kuhjaga kätte saanud.” „Mis tõestab? Ema süda. Ma tunnen seda. Isegi, kui sa räägid tõesti tõtt, oled sa siiski sellega kuidagi seotud. Sa ei saa MULLE valetada.” „Ma ei…” Skeet raputas lootust kaotades pead. „Vannun Jumala nimel,et ma ei teinud seda! Me olime küll tülis, aga lõpuks ju leppisime ära! Me lahkusime koos baarist, aga siis läksime lahku. Ma ei tea, kes seda tegi, aga mina EI TEINUD!” Ta oli meeleheitel. Jõud hakkas otsa saama. Ta ei suutnud enam neid mõttetuid sõnu korrata. Need olid muutunud igapäevaseks harjumuseks. „Ega mul ei jää enam muud üle, kui külast lahkuda.Saate minust ometigi lahti! Seda te ju kõik tahate! Ma olen siin igaühele jalus!” „Sa võid seda ju teha, poiss,” sõnas Ralph tõsiselt.” Kuid kuula mind: Kui su südametunnistus on puhas, ei ole sul ka siin midagi peljata. Rääkigu inimesed, mida iganes. Kui sa loodad aga põgenemisega oma patud kustutada, siis sel pole mõtet. Iseenda eest ei suuda sa eales põgeneda. Oma süda on sinuga alati kaasas. Ma soovitaksin parem jääda paigale. Tööta, käitu normaalselt, ära nori tüli ja pikapeale hakatakse sinusse paremini suhtuma.” „Kõik vahivad mind kui sarimõrtsukat. Ma ei saa ainsatki päeva tunda end tavalise inimesena.” kaebas Skeet haledalt. „Kas kohtuotsus ei tähenda siis tõesti mitte midagi?” Lisa Dixon seisis tema kõrval. Ralph jätkas: „Ma tean, Skeet, et sa pole nii hull, nagu mõni siin külas arvab. Aga siin on alati olnud väga rahulik kant.Siin pole iialgi kedagi tapetud. Rahvas kardab sind. Ja usu mind, su praegune käitumine, su kombed, su ilme, su pilk…need ei tekita usaldust.” „Mida ma siis tegema pean?” hüüatas Martin nördinult.” Kas naeratama mõnitajale? Laskma end neljaks kiskuda,et see neetud rahvas rahule jääks? Ma ei saa mitte kuidagi oma süütust tõestada, aga ma ei tapnud teda!” Vaikus venis kui tainas. Lisa läks ära, et tuua lõpuks kohvikannu. Tuli tagasi, valas tassidesse. Asetas ühe külalise ette. Valas ka endale ja mehele. Mõtlikult, uurides, silmitsesid nad seda tuttavat poissi, kes oli aastatega sirgunud nende silme all täismeheks. Skeet oli kena,tõmmu, laiaõlgne. Raudse tervisega, tööga karastatud. Nad tundsid teda kui ausat ja heatahtlikku poissi. Kuid see oli siis, kui ta veel Markiga sõbrustas. Kõigist Marki sõpradest meeldis neile Skeet kõige enam. Oma tõsise käitumise, oma kohusetundlikkuse ja töökuse pärast. Ilmaski ei öelnud ta ära, kui oli tarvis kusagil kedagi aidata.Olgu siis kodus või kusagil küla peal. Aga samas oli tema see, kes sai kingituseks uhke mootorratta, kihutas sellega ringi,tõmbas teisedki pahandustesse kaasa. Jäi korduvalt politseile vahele, jõi, kakles baaris võõraste poistega. Need laiad kulmud, veidi lokkis mustad juuksed, pruunid silmad…kokku oli see välimus kui külatüdrukute magnet. Ja Skeet oskas oma võlusid kasutada paremini, kui tema samaealised sõbrad. Kahju küll, aga ikka jälle valel eesmärgil. Olgu või Archerite peretütar – kui palju sai vaene tüdruk tema pärast kannatada! Terve küla haletses teda, kui Skeet Mellyt maha jättis. Jah, püsisuhetest ei osanud see poiss küll hoolida. „Olgu peale, mina usun sind,” sõnas Ralph kaalutlevalt. „Ja isegi kui sa meile ikka veel valetad, mida ma jällegi EI USU,siis oled sa maksnud ränka hinda oma vabaduse eest. Terve aasta on su elust kaduma läinud. Pole enam sul ei vanemaid ega kodu. See aasta oli meile kõigile olnud ränk.” Skeet noogutas. „Jah, ma olen kaotanud kõik. Tsikkel on ainus, mis mulle veel jäänud on.” Ta võttis vaagnalt saiakese, mis lõhnas nii meelitavalt kaneeli järele. Proovis rüübata kohvi, ent paraku oli see veel liialt kuum. Mõtles korraks pudelile, mis ikka veel põuetaskus oma aega ootab, kuid kõhkles jälle. Kas ikka oleks see õige? Ei, tema tulek on kahetsus ja seda ei peaks tähistama. Lihtsalt pugejana näida ta ammugi ei tahtnud. Tähtsusetud repliigid keerlesid ikka endiselt kadunud Marki ümber. See ei mõjunud hästi,ei leevendanud pinget. Martini käed värisesid, kui ta õrnalt kohvitassi pihkude vahel hoidis, nautides sellest õhkuvat kuumust. „Sellesama tsikliga murrad sa ükskord oma kaela, ” ütles Lisa Dixon äkki tasa. „Ma ei soovi sulle halba, aga kui sa meie Markile midagi tegid, siis olgu need sõnad sulle needuseks kaasas! MIND sa oma süütuses ei veena!” Skeet Martin tardus soolasambaks.Jõllitas õuduses mrs. Dixonile otsa, suutmata enam midagi enese kaitseks öelda, sest see naine siin nägi teda tõesti läbi. See oli võimatu! „Jäta nüüd ometi,Lisa!” hüüatas Ralph. „Sa ei peaks teda süüdistama, vaid mõistma!” „Mõistma? Mõrtsukat?” imestas Lisa omakorda. Äkki näis Martinile see kohv mürgina ning saiake käes, nii lõhnav ja kuldne, ajas südame pahaks.Ta viskas selle kiiresti tagasi vaagnale ja kargas laua tagant püsti. „Loll temp!” nähvas ta tigedalt, pöördudes pigem iseenda, kui võõrustajate poole.„Ma teadsin kohe, et ma ei tohi siia tulla! Vabandan väga, et teie kena õhtu ära rikkusin! Millan veenis mind tulema,ma poleks ehk siia ilmaski oma jalga tõstnud.Ma tõesti lootsin leida siit lepitust, aga nüüd sain hoopis needuse kaela! Tänan, tänan teid KÕIGE eest!” Ja enne, kui Ralph midagi öelda jõudis, kihutas Skeet juba uksest välja. Meeleheites oleks nii väga tahtnud haarata põuest pudeli ning virutada see siinsamas vastu seina. Juba käsi põues, mõtles ta siiski veel kord ümber. Kõndis ruttu „Harley” juurde ning lõi mootori käima. Ralph Dixon pani õues tule põlema ja hüüdis talle midagi järele. Skeet ei pöördunud tagasi vaatama. Hinges pulbitsev torm viis teda ära õuelt, kus teda enam iial näha ei tahetud. Lisa Dixon seisis ikka veel vaikides laua juures, millel maha jäänud kohvitass, veel aurav ja kuum, ent külalisest puutumata jäänud. Skeet oli põgenenud, täis viha. Tuba oli taas tühi ja süda tilkus verd. Ralph tuli tagasi siis, kui mootorratta eemalduv mürin kauguses hääbus. „Sa poleks tohtinud talle niiviisi öelda!” oli Ralph pahane. „Ma ei öelnud ju midagi halvasti. Kui ta oleks süütu, ei peaks see teda nii raevu ajama.” „Lõpeta ometi! Sinu needuse peale läheks isegi pühak endast välja! Poiss on omadega läbi! Näed ju, ta pole kunagi olnud selline närvipundar! Kas sa arvad, et tal oli seal vanglas kerge? Ja et ta lisaks kõik kaotas…” Ralph oli pahane, istus tagasi oma tugitooli ja haaras ajalehe kätte. See rahustas tema närve. „Ma lihtsalt ei talu, et ta sõidab oma „Harley´ga” ringi, nagu poleks tema jaoks midagi erilist juhtunudki. Ja see, et ta julges veel siia oma jalga tõsta – see on ju lihtsalt jultumus! ” „Mulle näis, et ta üritas meiega ära leppida!” „Purjus peaga, eks ole? Markiga leppis ta samuti ära – kahjuks vaid paar päeva, enne kui mu poeg jäljetult kadus!” nähvas Lisa ärritunult. „Kas sa ei näinud, kui täis ta oli? Ma võiksin praegu kohe helistada politseisse, sest ta ajab veel täna pimedas kellegi alla! Ma olen alati kartnud, et Skeet võib olla ohtlik! Ta on olnud pätt lapsest saati!” „Samas kiitsid sa teda viisaka käitumise pärast!” nähvas Ralph oma kohalt. „Ära unusta,et ta on ikka endiselt seesama Martinite poiss, keda sa omal ajal appi kutsusid, kui Mark töö juurest minema viilis! Vaevalt on ta nüüdki meile ohtlikum, kui terve küla talle ja see on pooleldi sinu teene, et Skeet endale kohta ei leia!” „Uskumatu, et sa kaitsed meie poja mõrvarit! Sa unustad lausa, et Mark on tapetud! Et Skeet oli see, keda ainsana siin külas kahtlustati! Nüüd on Skeet jälle vaba! Kus on ses maailmas õiglus? Ei, mu hing ei leia enne rahu, kui Skeet saab oma teenitud palga!” „Skeet pole ju süüdi! Miks sa sellest ometi aru ei saa, naine?” hädaldas Ralph, tundes end, nagu mõnikord varemgi, külas ainsa terve mõistusega inimesena.” Mis siis, kui ta kannatas hoopis asjata? Ta pole kunagi osanud veenvalt valetada! Miks siis nüüd teda mitte keegi ei usu?” „Sest sina oled see ainus naiivne tola, kes usub. Kõik tõendid räägivad ju tema vastu!” „Mis tõendid?” ajas Ralph silmad pärani.„Tõendeid ju pole! Pole ainsatki konkreetset asja, mis teda Marki surmaga seoks! ” Ralph tugines faktidele, mõtles kainelt ja erapooletult. Lisa arvates näis ta olevat kaotusest liiga kergesti üle saanud. Kas ta ei armastanud oma poega? Naine ei mõistnud teda. Tema süda ütles midagi muud. Ta vihkas Martinit kogu südamest, uskus endiselt, et Skeet pääses vanglast vaid tänu suurele rahale ja oma advokaadi kavalusele. Püha Jumal küll! Lisa tundis end äkki vana ja väsinuna. Nii meeletult vanana, et tahaks minna, heita kalmistule poja kõrvale, et ei peaks enam nägema seda mõrtsukat, kes kõigest hoolimata taas küla mööda ringi kihutab. Kõik kardavad teda, mitte ainult tema üksi. Ta mäletas päeva, mil poeg lahkus õhtul kodust ega tulnudki enam iialgi tagasi. Kuu aega läks mööda. Mark oli jäljetult kadunud.Poiste,sõprade sõnul, oli ta rääkinud Carterville´i tööle minekust, ilma vanemate teadmata. Jah, see oli tõsi, ta rääkis sellest ka kodus, kuid Lisa oli vastu, nõudis, et poiss kodu lähedal töökoha leiaks.Esialgu võis poiste juttu uskumagi jääda. Aga kuu aega hiljem leidis Calderite vanaperemees, kes oli koeraga mere äärde toomingavõsasse jalutama läinud, äkitselt laiba. Koer leidis… Koera imeliku käitumise pärast kutsuti politsei kohale ja…Lohakalt oli Mark sinna kõdu sisse maetud. Noahaav oli küljes ja peksmise jäljed… Püha Jumal! Pisaratest sai nähtamatu jõgi. Katkematu joana voolab see mere poole. Läbi metsatuka, mis toomingaõitest selgi kevadel lõhnav ja valge, meelitab kohale ööbikuid… nii kauaks jääb voolama see jõgi, kuni ema süda poja kõrvale maetakse. Ja ükski igapäevane rõõm ei suuda seda enam peatada. Sest nii vähe on tarvis, et murda kõik lilled ja ilu, mis vaevaga kaks aastakümmet kasvatatud. Aga see aeg oli ilusaim Lisa Dixoni elus. Ja aeg ei pöördu tagasi… 2. Chloe Ta vihkas Dixoneid, vihkas iseennast ja seda pimedat maailma, millesse mürinal viis teda „Harley Davidson„, lõigates skalpellina valgusvihku öise udu sisse. Enesele aru andmata oma tegudest, surus ta aina gaasi juurde. Kruusatee oli auklik. Ühel pool võsa, teisel pool karjus. Loopides tagaratta alt kive ja tolmu, sööstis ta edasi, laternavalgus sähvimas piki metsatukka. Hetketi valgustas see iga puutüve eraldi. Ja tema hing nuttis. Valusas meeleheites valis ta puud, mille vastu põrgates võiks nii hõlpsalt kustutada oma küünla. Ei julgnud, muidugi mitte. Metsatukk lõppes. Ühtäkki leidis ta end maastikult, mille servades, kaugel metsade ääres, teisel pool põldu ja karjamaid, paistis küla kui tondiloss. Tema ise aga seisis üksi keset teed. Ta oli peatunud. Ei teagi, miks. Tolmupilv keerles veel Martini ümber pärast seda, kui ta pidurdades oma pirueti sooritanud oli. Ise veel õieti taipamata, miks nimelt, vaatas ta enese ümber: Paremale jäi tuttav toomingavõsa. Selle taga kohises meri. Eespool tõusis tee järsult mäkke ning kadus lahja udu sisse. Skeet teadis, mis seal ees on. Tee viib otse mööda serva, kuni jõuab kaarega järgmise külani, mis asub umbes kaheksa kilomeetri kaugusel otse merekaldal. Haruteed pidi võib jõuda kenasti tagasi Valgekülasse, kuid siis tuleb läbida mets ja mööduda Kuuallika talust…Aga see järsak! See neetud järsak tõmbab teda enese ligi kui magnet. Ta veel hädavaevu suudab sellele kutsele vastu panna. Mets kohises. Üsna lähedal huikas oma võigast naeru kassikakk. Külm judin käis seepeale üle selja. Skeet vaatas toomingate poole. Need seisid veel raagus. Lehekesed alles tärkamas pungadest. Ei, mitte iial, ei mingi hinna eest ei astu ta enam sellesse metsa… Närviliselt pööras ta tsikli ringi ning vajutas gaasi põhja. See ei rahustanud. Võimas masin ei aidanud põgeneda iseenda eest. Selles oli Lisa Dixonil õigus. Ja kui ta nii küla poole tagasi kihutas, püüdes vabaneda vihast, mis kobrutas vahuna üle ääre, märkas ta ennast haletsedes, kui pagana üksi ta on. Miks, põrgu päralt, pean ma alati sellele järsakule sõitma? Tahtmatult, hajameelselt…küsis Skeet enselt. Nii oli ta selle kuu jooksul juba tosin korda sinna üles kihutanud. Kord leidis end järsaku servalt. Oma kolmkümmend meetrit vabalendu oli all ja meri ja kivid… Siis äkki ta taipas, et vaid üks ettevaatamatu samm ning ta kukubki alla. Ta värises üleni, kui sealt eemale astus. Ja mõtles Markile, kaua istudes maas, seljaga maailma serva poole. „Ei, ma ei tule veel. Mul on siin mõni asi tegemata. Sinagi poleks pidanud minema. Anna mulle andeks, nii kukkus välja.” Ta rääkis seda iseendale, kujutledes vaimusilmas kukkumist kuristikku. Seda polnud tõesti tarvis. Ja Mark oleks võinud edasi elada. Noor ja loll nagu ta oli, ometi sõber… „Neetud!” karjus Skeet, teades, et on pimedal teel üksi ning tsikli hääl summutab tema karjed. „Neetud! Olge te kõik neetud!” Aga äkitselt viha vaibus, hinge pudenes rahu. Selline, kõike andestav, pime ja kurt kurjuse suhtes. Pimedus oli hea. Ta armastas seda. Skeet mõistis Dixonite tundeid. Andestas Lisale ja pisut iseendalegi. Rahunes peagi, nähes küla ja selle keskel tuttavat maja. Elupuuhekk oli ümber. Ei võrku ega väravat. Seal elas lapsepõlvesõbranna, tüdruk, kes Martinit alati kaitses ja toetas, kui see hädasse jäi. Melly parim sõbranna, kellega Skeet kunagi lühikest aega oli ka käinud. See oli ammu. Iseloomud või miski muu ei klappinud, ent nad jäid kõigele vaatamata sõpradeks, nii kauaks kuni… Siiski aimas Skeet, et Chloe südames lõõmab endiselt tuluke. Vaatamata Marco Caseyle, kelle käevangu Chloe habras kogu sugugi ei sobi. Ometi hoidus Chloe´gi nüüd Martinist eemale. Nad polnud suhelnud, selleks polnud vajadust. Martin oli liialt ametis oma üksindusega, tööga… Chloe olekust luges ta välja samasugust tõrjumist nagu kõigi teiste puhul ning isegi ei üritanud sõbralikke suhteid kuidagi taastada. Vaevamata seekord oma pead tagajärgedega, jättis Martin tsikli teeservale seisma. Suundus Riggside maja poole. Koer haukus. Ta ootas, kuni see rahuneb. Skeet teadis täpselt, kus asub Chloe magamistoa aken. Teadis, et ei eksi. Ketikoer jäi teisele poole maja ega märganud tema hiilimist. Oksake praksatas talla all. Aken oli pime. Jäädes ise vargsi nurga taha, koputas ta sõrmenukkidega akna pihta.Toetas selja mugavalt vastu seina. Huvitav, kas Chloe võtab vastu pudeli, mis mulle nii närvidele käib,mõtles ta, – või ajab temagi külalise minema? Koputas teist korda. Krabin ja sammud toas näitasid, et tüdruk on ärganud. Aken lükati avali. Chloe Riggsi heledad juuksed olid õlgadel laiali ning pitsiline öösärk jättis nähtavale kehakontuurid. Oma poolteist aastat polnud Skeet selle akna all seisnud. Lasi nüüd plikal enesel arvata, kes võiks pimeduses hiilida. „Marco!? Oled see sina, Marco?.. Jestas!” Chloe kattis kiljatades suu käega, kui seina äärest astus eemale pikakasvuline, tuttav siluett. „Skeet? Püha jumal!” Chloe hääl katkes. Õnneks ei küsinud ta, mida Skeet siin teeb või mida ta tahab. Kuid Martin tundis õhus seda küsimust, mis valjult ütlemata jäi. Igaüks küsis nii ja selles küsimuses oli hirm. Varjatud või avalik, ent alati tajutav. „Ma ei tulnud sind tapma, Chloe, ma tahtsin sind lihtsalt näha.Tere siis.” Noormehe hääl oli vaikne, peaaegu sosin, täis pettumuse kibedust. „Tere,Skeet, rõõm sindki näha!” naeratas tüdruk kergendusega. „Rõõm? Vaevalt küll. Sa kardad mind nagu kõik teisedki.” „Sa eksid. Ma ei karda sind sugugi. Sa ilmusid lihtsalt ootamatult. Ma olin kindel, et see on Casey. Sind ei osanud ma oodata.” „Nüüd siis nägid,” ühmas Skeet ja pistis käe põue. Nii ei tulda tüdruku juurde liksipudeliga. Aga äkki oli ta kõigest tüdinud ja väsinud. Käsi põues peatus, kui Chloe mahedalt küsis: „Midagi on kehvasti, Skeet? Sa näed välja üsna tujutu.” „Ma… jah, tulen Dixonite juurest.” Ta siiski võttis pudeli põuest ning ulatas tüdrukule. „Näe, arvasin,et viin neile lepituseks, aga…” „Sind visati välja, eks?” „Just nii.” „Aitäh!” Naeratus püsis Chloe huulil ja see oli Martini arvates kena. „Tule sisse! Ma leian mõne pitsi ja…” „Ma ei taha.” „Tule! Sa rumal! Miks sa läksid neid torkima? Ole sina ise ja ära tee teistest väljagi!” „Sul on hea öelda! Kõik peavad mind endiselt mõrtsukaks. Kuidas sellega elada, ma ei tea,” tunnistas Skeet õnnetult. Ent siiski järgnes Chloe´le. Astus aknalauale ning hüppas tuppa vaikselt kui kass. „Kus su vanemad on?” „Magavad ilmselt. Nad teavad, et Marco käib siin. Neid ei huvita.” „Loodan, et nad ei märka, kes siin täna on,” pomises Skeet arglikult. „Ära põe!” Chloe puhkes lausa naerma. Pani seinalambi põlema. Leidis kapist kaks tillukest pitsi. „Sa pole varem kunagi kõhelnud, kui midagi tahtsid.” „See neetud aasta… See on mind muutnud. Ehk olen ma argpüks.” „Ei, julge kutt ei muutu iial araks!” naeratas Chloe enesekindlalt.„Sa oled lihtsalt ettevaatlik. Elu on sind kõvasti räsinud.” „Need on parimad sõnad, mida ma kuu aja jooksul kuulnud olen,” muigas Skeet, pudelist punast, lõhnavat sisu pitsidesse valades. Istus siis voodi servale ja silmitses tüdrukut, kes kahvatu lambi valguses hommikumantlit selga tõmbas. „Ära pane seda, ole nii,” palus ta härdalt. Chloe raputas pead, tõmbas vöö tugevasti ümber. Skeet Martin ohkas. „Millal sul Marcoga see… romaan algas?” küsis ta ettevaatlikult. Chloe´ile meeldis kadedus, mida mees enda arvates osavalt uudishimu taha üritas peita. „Tahad ausalt? Siis, kui sind ära viidi. Ära arva, et ma sind ei igatsenud. Lihtsalt arvasin tookord nagu kõik teisedki, et sa tegid tõesti Markile otsa peale. See kõik oli nii hirmus… Lisaks oli teil ju paras tüli selle Fanny pärast. Mul polnud vähimatki põhjust sind ootama jääda.” „Ja nüüd arvad, et olen süütu või?” imestas Martin. „Kui sa suutsid kohtus puhtaks jääda, siis ei saa keegi sind enam süüdistada. Rääkigu kurjad keeled mida tahavad. Sa lihtsalt jäid võmmidele jalgu.” „Miks sa arvad, et ma poleks võinud teda tüli käigus tappa?” „Sest ma ei usu seda. Sa oled liiga aus.Sa poleks suutnud nii kaua valetada.” „Näib,et sa oled minust päris heal arvamusel,” oli Martin nüüd meelitatud. Chloe naeris. „Mu arvamus ei muutunud isegi siis, kui sa Fanny või Mellyga käisid.” „Ja mina, rumal, pole sinust osanud hoolida. Anna andeks, Chloe, see on nii keeruline.” „Ma tean, Skeet, ammu antud. Joo parem liksi, et su elu taas joonde saaks!” Nad lõid klaasid kokku, vaadates teine-teisele silma ja võtsid mõlemad lonksu. Lõpuks saabus sellelgi päeval hetk, kus Martini hinge imbus tõeline rahulolu. Lõpuks ometi kohtas ta inimest, kes pole unustanud, missugune oli ta enne juhtunut. Ja kui pudel otsakorrale jõudis, soovis Skeet vaid üht, et Chloe jääks purju ja unustaks oma neetud Marco ning laseks lõdvemaks kollase hommikumantli vöö. Ja kuna tüdruk teda nii avameelselt imetles, lootis Skeet siiralt, et talle lubatakse väikest hellitust. Ühtäkki oli ta selles peaaegu kindel ja tahtis rohkemgi. Kuid niipea, kui kätt sirutas, tõmbus Chloe temast eemale. „Ära unusta, kellega ma nüüd käin, Martin!” „Ei unusta,” ühmas Skeet pahuralt ja irvitas siis äkki: „Aga ma olen su Marcost tugevam.Tahad ehk kihla vedada?” „Marco on sust tervelt kolm aastat vanem,” tähendas Chloe. „Mis sellest? Ma löön tal igatahes näo üles, kui ta järgmine kord täis peaga sind näpib!” „Lõpeta, Skeet!” käratas Chloe vihaga. „Ja seda tuled sa ütlema nüüd, kui ise ei taipagi, mida räägid!” „Ma tunnen ju tema kombeid, Chloe, täis peaga on su Marco täielik jobu!” „Mitte palju hullem kui sina praegu. Unusta siis see jobu ära. Ma ei vaja teie kaklusi ja sina ei vaja veel ühte võmmide jama, mida sulle kindlapeale kaela väänatakse!” „Ah nii? Sul on õigus, tüdruk.” Skeet tõmbus kohe tagasi.Võmmidest oli tal enam kui kõrini. „Sa lausa meeldid mulle. Mis oleks, kui sa jätaksid selle Marco heaga maha? Ma olen nüüd tagasi. Olen nälginud ja õnnetu. Mis oleks, kui sa armastaksid mind veidi?” „Unusta ära!” Chloe istus tema vastas, teisel pool väikest lauda ja itsitas. Skeet oli natuke solvunud. Jõi närviliselt järgmise pitsi põhjani ja valas siis veel. Chloe puudutas klaasi vaid huultega. „Miks sa üldse hoolid sellest, kas mul on jamad või mitte?” turtsatas Skeet. Chloe vastas täiesti tõsiselt: „Lihtsalt hoolin. Ma armastasin sind, aga sa jätsid mu maha. Sa magasid Mellyga, kui mina üksinda nutsin. Nüüd olen ma Marco oma, aga see ei tähenda midagi.” „Kuidas nii, et ei midagi?” „Sina olid mu lemmik juba siis, kui olid alles kümne-aastane nolk. Mäletad, kui te poistega meres, kalju all suplesite ning meie, plikad, teid piiludes vahele jäime? Teised olid kõik labased või lapsikud, aga sina…Sa vaatsid mulle otse silma ja andsid suure merekarbi. See on siiani alles.” „Mina seda hästi ei mäleta. Võib-olla oli see keegi teine?” „Mine nüüd! Tol ajal polnud meil külas ühtki nii täiskasvanud poissi, kui sina. Muide, mitte üksi mina ei imetlenud sind!” Skeet naeratas. Haaras üle laua Chloe´il käest. „Aga nüüd oleme ju suured! Melly hakkab abielluma, minul pole kedagi.Sa ei pea enam ainult imetlema!” Martini silmad lõid hämaruses hõõguma. Lootuse täitumine näis olevat käeulatuses. Eriti veel nüüd, kui Chloe naeratades tema poole küünitas. Korraks vaid puutusid kokku nende huuled.Skeet püüdis suudlust hoida, kuid Chloe tõmbus järsult tagasi. „Ma armastan sind nüüdki, kuid mitte nii palju, et see segaks mul oma elu elada.” „Mida see tähendab?” ei saanud Martin enam millestki aru. „Seda, et oled sõber, aga ma siiski eelistan voodisse Marcot.” „Kurat!” pahvatas Martin ning põrutas rusikaga lauale. Aga tüdruk naeris süütult ja see viha lahtus kohe. „Pagana plika! Sa oled…„Ta ei leidnud sõnu, et iseloomustada seda jultumust. „Mida sa oma Marcole räägid, kui ta minust teada saab?” „Eks me näe. Võib-olla räägin tõtt. Sa pole ju mind puutunud, eks ole?” „Parem ole vait, siis jäävad ehk su kondid terveks.” „Sa ju lubasid, et saad Marcost jagu.” „Tahad sa tõesti meid tülli ajada?” imestas Skeet nördinult. Ta mõtles ette kaklusele. Marco Casey´ga polnud ta veel kunagi jõudu katsunud. Casey oli küll kogukas ja pealtnäha paksuke, aga mitte nõrk. Tema võitlusmeetoditest polnud Martinil aimugi. Üldiselt oli Casey ´ga tüli norimine talle vastumeelne. „Ei, Skeet, mul oleks sinust kahju. Muide, pudel sai äsja tühjaks, kell on varsti kaks öösel ning mul on homme töörohke päev.” „Hea küll.” Skeet ajas end laisalt jalule. „Aitäh, et sa mind üldse sisse lasid. Eks on minulgi aeg koju minna.” „Oled sa täna üldse koju jõudnud?” küsis Chloe murelikult. „Ei, mulle ei meeldi seal.” „Jah, ma saan sinust aru.” „See pole õige kodu, tead. Ma pole iialgi varem korteris elanud. Unistasin, et saan kord oma talus peremeheks ja… mis sest rääkida.” „Säh sulle saatuse irooniat!” sõnas Chloe Riggs kibedalt. „Mul on tõesti kahju.” Skeet Martin võttis korraks Chloe käe ja silitas seda õrnalt oma kareda peoga. Naeratas veidi mõrult. Keeras siis selja, ronis aknast välja, hüppas alla pehmele rohule. Ükski oksake ei praksatanud tema raskuse all. Võib-olla neid polnudki. Pöördus korraks veel tagasi aknast sisse vaatama. Chloe toetus kätega aknalauale. „Õnn kaasa!” ütles Chloe naerdes ning lükkas teda peoga vastu rinda, et aknast eemale saada. Martini lootus kerjata veel üks suudlus, läks luhta. Tüdruk sulges vaikselt akna. „Häh!” turtsatas Martin, oskamata otsustada, mida nimelt peaks nüüd tegema. Kas nutma või naerma? Naer jäi peale ning endamisi itsitades kõndis ta üle muruplatsi oma tsikli juurde. Istus sadulasse ja lõi mootori käima. Aeglaselt liikus „Harley Davidson” paigast. Nüüd ta teadis, et tahab minna koju ja magada. Ja näha unes Chloe Riggsi, kes ei kannaks seda neetud kollast hommikumantlit. Külapoeks oli Valgekülas kena väike roheline maja. Lillepeenar ukse ees ja lahke müüja leti taga. Vana Crosby oli seda poodi pidanud kõik kakskümmend viimast aastat. Martin mäletas väga ähmaselt endist majaomanikku. See oli siis lihtsalt üks maja. Crosbyd tegid sellest poe ning külarahvas oli tänulik selle eest, et enam polnud vaja sõita kaugele linna, et osta päts leiba. Skeet Martin oli siin igapäevane külaline nagu kõik Valgeküla elanikud. Kuid tema tulekut ei tervitatud siin enam. Pärast mõrva ja vanglat ei tahtnud keegi teda siin enam viisakalt kohelda. Crosby´d, nagu pooled teisedki, olid kaljukindlalt veendunud, et ta on kõigele vaatamata süüdi. Ja mõnikord pani see Martini mõtlema, et kui oleks tapetud tema, mitte Mark, kas teda olekski nii väga tagantjärele haletsetud? Võib-olla mitte. Kuid pood oli olemas ja see oli paraku ka ainus võimalus muretseda suitsu või toitu. Mitte alati ei tahtnud ta sõita pärast tööd linna poole, et veidi kulutada raha. Ebaviisakale kohtlemisele vaatamata astus ta ikkagi sellest uksest sisse. Lihtsalt jonni pärast, näitamaks kõigile, et tal on ükskõik, mida temast arvatakse. Ta oskas olla külmavereline, kui olukord nõudis. Tegelikult ei olnud. „Tere, Fanny!” Skeet Martin põrkus poodi astudes kokku selle omaniku tütrega. Mustad lokid õlgadel, miniseelik ja kõrged kontsad. Külatüdruku jaoks nägi Fanny liigagi moekas välja. Ja eks oli tal ju, mille üle uhkust tunda. Martini arvates oli Fanny nii ilus, et võimatu oli silmi ära pöörata. See võimas ilu võttis tal alati hinge kinni ja … kahjuks ka kadunud Markil ja nii mõnelgi teisel veel. „Tere!” Fanny läks temast mööda ega aeglustanud isegi sammu. Skeet polnud teda tagasi tulles veel kohanudki. Ta soovis Fannyle midagi ilusat öelda, kuid tüdruk ei vaadanud tema poolegi. Ent Skeet ei mõelnud kunagi pikalt, mida teha. Pööras ringi,et järgneda endisele lemmikule. „Fanny!” hüüdis ta vaikselt ja haaras näitsikul õlast. „Mida sa tahad?” Fanny sõjakas ilme ei ennustanud head, kuid algus oli juba tehtud ja taganeda polnud enam võimalik. Hetkeks seisid nad vastamisi, vaatasid teine-teisele silma. Fanny pikad ripsmed, selge pilk ja sinised silmad tungisid Martinile valusalt hinge. „Mis lahti on? Miks sa teed nägu, nagu ei tunnekski mind?” küsis Skeet otse. „Vabanda, kui sulle miski hinge peale käib. Ma ei tegele mõrtsukatega.” „Ma pole mõrtsukas!” „Sa tulid just äsja vanglast!” ” Sest mind mõisteti õigeks!” „Vaid tänu su vanematele, kes maksid selle eest kodu ja eluga, et memmekas parima advokaadi saaks!” Skeet võpatas.See märkus tabas otse naelapea pihta. „Mis see sinu asi on? Mu vanemad jäta rahule!” hakkas ta ärrituma. „Ega ju pole enam kedagi rahule jätta! Su vanemad olid vähemalt lugupeetud inimesed, kuigi vaesed. Mida sina oma elus saavutanud oled? Sa oled lihtsalt tülgastav, ma ei taha tunda mõrvarit, sest su õigeks mõistmine polnud aus mäng!” Skeet tõmbus rünnaku eest tagasi. Tal ei jätkunud sõnu, et midagi vastu panna. „Ja see, et sa enne juhtunut Markiga minu pärast aina kisklesid, on selge tõestus, et sina teda just tapsidki! Kellel veel oleks olnud selleks põhjust?” „SINA pole selleks kindlasti mingi põhjus!” urises Skeet läbi hammaste.„Ma ei tapaks ilmaski SINUsuguse nõia pärast oma sõpra! Sa polegi seda väärt!” Fanny tõstis äkitselt käe ning lajatas Martinile vägeva kõrvakiilu. Skeet kannastas selle välja. Põsk kõrbes kui tules, kuid ta ei öelnud enam sõnagi. Ainult pilk, jäine ja ähvardav, sundis Fannyt kiiresti lahkuma. See siis ongi kohtumine endise pruudiga! – mõtles Skeet kibedalt. Ja sellise pärast kakles ta veel Markiga? Unustas isegi Melly ja igavese austaja Chloe? Kui naeruväärne! Skeet vaatas tummalt, kuidas Fanny autosse istus ning ema seltsis minema sõitis. „Said, mis tahtsid?” naeris keegi. Skeet vaatas kiiresti hääle suunas ning avastas enda kõrvalt Melly Archeri. „Mida sina siin teed?” „Vaatan, kuidas sa naiste käest vastu vahtimist saad,” itsitas Melly. „Oli põnev, eks ole?” muigas Skeet hapult, puudutades lõpuks oma hõõguvat põske. „Jah, polnud viga. Mida sa talle ütlesid, et ta nii marru läks?” „Ma parem ei kordaks seda. Siin on liiga palju võõraid kõrvu ja ma olen surmani tüdinud mõrtsuka hüüdnimest.” Melly naeratas siiralt. „Oli sul poodi sisse kah asja või tulid ainult tüli norima?” „Janu tapab.Ja suitsupuudus.Tuled sa kaasa?” „Ei, juba käisin. Kuidas sul söögiga on? Raatsid ikka leiva peale ka raha raisata või eladki ainult õllest ja suitsust? ” „Ega ma armastagi õlut. Ära minu pärast muretse, kapid on toitu täis, aga isu ei ole,” tunnistas Skeet ausalt. „Miks nii? Sa oled päris kõhnaks jäänud,” muretses Melly ikkagi. „Pole mul häda midagi. Elan täitsa ära,” arvas Martin.Ta astus sammu ukse suunas, kuid pöördus järsku tagasi vaatama. „Kuule, kui sa koju tõttad, võin ma sind ära visata.Tahad sa?” „Ei, aitäh.Jim lööb mu maha, kui mind sinuga tulemas näeb.Ta on hirmus armukade.” „Kas lähed siis hoopis Jimmy poole või?” See mõte küll Martinile ei meeldinud. See oli tobe. „Vastupidi. Jim on meil. Mu vanemad poputavad teda. Nad on temast vaimustuses.” „Aga sina?” küsis Skeet ruttu. Melly sattus segadusse, tõstis siis pilgu arglikult Martinile ja…Selle pilguga sai öeldud kõik, mis vaja. Skeet naeratas õnnelikult. „Eks mine siis. Tee, kuidas tahad. Mina ei kao kuhugi.” Melly noogutas vaid, taganes mõne sammu ning samas astus Skeet Martin poodi. Järgnevatel päevadel mõtles Skeet tihti Chloe´st, ent kaine mõistus hoidis instinktid vaos. Melly oli tema jaoks niikuinii keelatud maa. Ta püüdis teda igaveseks unustada. Dixoneid nägi ta korra päevas nagu graafiku järgi. Poerännakul Lisat või kuskil juhuslikult Ralphi. Nagu ennegi, hoidus ta neist eemale niipalju kui võimalik. Lisa vältis teda samuti.Ei tervitanud iial, vaatas üleolevalt või keeras hoopis selja. Ralph püüdis justkui luua kontakti, kui nad ootamatult kokku trehvasid, ent Skeet ise põgenes tema eest. Tal oli tõsiselt piinlik oma pugemise pärast. Lootis vaid,et see käik väljendas küllalt kahetsust. Et vaid Dixonid, ei keegi muu, saavad sellest ehk aru. Kõik oli täpselt nii, nagu enne ning korduvalt sõimas ta selle pakkumise eest Vicky Millanit. Ka siis, kui ligi nädal sai mööda.Oli kolmapäeva õhtu ja Skeet kord taas leti juures Millaniga vastamisi jäi. „Kust võisin ma teada, et sa ei mõista oma mainet parandada?” turtsus Millan pahaselt. „Ma ju pakkusin ennast kaasa. Teadsin, et see nii lihtsalt ei lähe. Aga ei! Tema läheb aina üksi! Ja kuhu sa selle ilusa pudeli pistsid, mida nii vapralt kaasa krabasid? See oleks ehk neile mõjunud!” „Ma ei hakka enam iialgi pugema! Olgu sellega lõpp!” „Hea küll. Mulle tundus nagu, et sa põed sellepärast.” Tal polnudki enam Vickyga millestki rääkida. Mõne minuti pärast tulid sisse Jim Faehley ja Melly Archer. Kindel tulevane pruutpaar. Juba olid nad kihlatud, räägiti aina pulmadest, valmistuti rahaliselt ja moraalselt. Kaks rikast talupärijat, lausa naabrid, sätivad leivad-vorstid ühte kappi, kraabivad talumaad ühe nime alla. Ja siis…siis õitseb ja haljendab Faehleyde impeerium – ülbust täis suguvõsa, kes kõik nõrgemad maha tallab. Skeet vihkas isegi mõtet sellisest Valgeküla tulevikust. Aga mis saab tema üksi teha selle vastu? Faehleyd on alati olnud küla rikkurid. Neid ei võta ükski üleujutus ega põud. Nad on kõige auväärsem perekond kogu ümbruskonnas. Korraldavad üritusi, peavad sulaseid, isegi meelitavad turiste… Milleni jõudis nende kõrvalt Kuuallika talu? Mahamüümiseni. Küll tahtsid nad selle endale osta, kuid võta näpust! Tuli keegi Potter ja pakkus rohkem ja meeldis Rob Martinile enam kui Faehley´d. Skeet oli nüüd õnnelik, et Jim sellest vähemalt ilma jäi. Martinile lihtsalt ei mahtunud pähe, kuidas võib Melly, – tema oma Melly säärase lollusega nõus olla, et lihtsalt läheb ja abiellubki Faehleyga, et oma kodu võrra suurendada veel enam Jimmy rikkust ja võimu. Jälgides silmanurgast Mellyt, märkas ta jälle selle pilku, kui noor daam end lauakese taha istuma sättis. Seekord keeras Skeet end pukil veidi ning vaatas vastu. Kui pole enam õigust puutuda, siis vaadata ju ometigi võib. Niisugune oli tema isiklik seisukoht. Jim tuli tema kõrvale, tellis kaks praadi ja pudeli veini. „Tere õhtust, Skeet,” viskas mokaotsast. „Millal siis pulmi peetakse?” küsis see vastu, varjamata raasugi öelust oma hääles. Jim tajus seda hästi, viskas pea selga ning mõõtis Martinit uhke pilguga. „Melly kibeleb tanu alla.Varsti.” „No-noh…” Skeet oli pettunud. Kui Jim oma pruudi juurde naases, saatis Skeet teda pilguga. Õigemini mitte teda, sest see mees oli tema silmis täiesti väärtusetu. Pigem püüdis ta tabada Mellyt. Korraks kohtusidki nende pilgud. Martinile näis, et Melly silmis oli palve. Skeet võttis lonksu õlut ja kui uuesti Melly poole vaatas, tegeles see oma prae uurimisega. Neetud! – tal oleks nagu midagi öelda, mõtles Skeet endamisi. Aga ükskõik kui palju ta ka ei piilunud Melly poole, ei kohanud ta enam selle pilku. Küllap näis. „Hei, Skeet, tere kah!” Raske käsi langes õlale nii ootamatult, et Martin võpatades õlut kurku tõmbas. Hädavaevu suutis läkastamist tagasi hoida. Vaatas kiiresti üles. Marco Casey oli see, kes tema kõrvalpukile istuma vajus. Turske ja suurt kasvu, rasvumisele määratud tüüp. Asjaolu,et Marco on Chloe Riggsi uus väljavalitu, ei mõjutanud kuidagi Martini enesetunnet. Ta vaid imestas, miks Casey tuleb äkki nii sõbraliku moega. Tavaliselt näis ta olevat pigem Faehley´de sõber. Skeet ei tundnud kõhedust, kuigi mõtles silmapilgu jooksul külaskäigule Chloe juurde. Kas Casey teab sellest? Nende vahel ei juhtunud midagi, seega oli Martini südametunnistus puhtam kui tavliselt. „Tere, Casey,” ühmas Skeet vastu ning naeratas samas lahkelt. „Pole sind nagu ammu siin näinud.” „Samad sõnad, Martin,” Casey tellis terve pudeli viskit – kahele. „Ma teen sulle välja,sõber,” teatas Marco irvitades. Millan võttis riiulilt pudeli, avas selle ning valas pitsidesse, asetas pudeli kõrvale. Marco pole iial olnud eriline sõber. Millest nüüd äkki…? „Aitäh… sõber!” pomises Skeet hämmeldunult viimase sõna endale habemesse. Võttis siis pitsi ning jõi selle põhjani. Kirtsutas korraks nina, kui kibe-kõrvetav vedelik ta sisemusse voolas. „Sa oled üks tore mees, Martin,” jätkas Casey heatujuliselt. „Käisid,näe, kohtust ja vanglastki läbi, said kuulsaks ja puha.Su pilt oli talvel kõigis lehtedes – vaata ja imetle kodukandimeest! Mulle meeldis see pilt, mis võmmid sinust tegid. Nüüd oled tagasi veel kenamana kui varem, naised kaotavad pea, kui sind näevad. Räägi mulle, Skeet, mida sa oma kongis küll õppisid, et neile nii peale lähed?” Skeet Martin neelatas kramplikult. Sõber?! Häh! Uus portsjon mõnitusi, ei midagi enamat. „Ma ei tea, millest sa räägid,” urises ta kurjalt ja aina kõõritas samas altkulmu Casey´t. „Oh, niisama tühjast-tähjast. Millest siis sina rääkida tahaksid? Äkki räägime parem sellet, kuidas sa minu eidega keppisid?” Casey valas uue pitsi nii endale kui sõbrale, ei koonerdanud. „Kuidas ta sulle meeldis kah? Ta on mul äge, eks ole? Kahju lausa, et sa ikka veel endale mõnda tibi pole leidnud. Oota, las ma meenutan, millal see nüüd oligi? Reede õhtul, eks ole? Sa olid juua täis ja kõndisid Riggside juurde. Ega ma tea, kas saidki temaga hakkama? Ta polnud küll sinust eriti vaimustuses, nii et… mu eit on keevaline. Ega talle igaüks kõlbagi.” Skeet niisutas huuli. Hääl oli reetlikult kähe, kuid ta suutis veel säilitada rahu. Huvitav, millise piirini? „Kas ta ise seda sulle rääkiski või?” küsis ta rahulikult. Aga selle tundetu kesta all vasardas juba süda rinnus. Ei, ta ei kartnud, et võiks Casey käest tuupi saada. Ta oli oma rusikate peale kindel. Kui, siis vaid omaenese tegude tagajärgi. Seda ta kartis tõesti, et iga tema tegu kaevatakse võmmidele ette ning siis läheb ta kogu täiega trellide taha. „Kuidas võtta? See libu keerutas, mis jaksas, aga tema vanemad lobisesid välja. Milleks on mehele rusikad, kui mitte selleks, et litsile aru pähe panna?” Skeet ajas end jäigalt sirgu. „Kas sa lõid teda või?” küsis väga tasa, puurides nüüd Casey´t pilguga, mis rääkis iseenda eest. „Vaevalt nüüd seda, aga paar sinikat tuletavad talle meelde, kellele ta kuulub!” Ühe hetkega oli Skeet Martin kahe käega Marcol rinnust kinni. „Sa siis lõid teda või? Va kärnane lojus! Oli, mis meie vahel oli, aga SINUL pole õigust Chloe´it lüüa!” Eemal nurgalauast karjatas Melly Archer, et jätku nad järele, kuid Martin vaevu pani seda tähele. „No kuule, tõmba tagasi, mees! ” soovitas Casey ning Martinile näis, et Marco lausa säras rõõmust. „Chloe on ikkagi minu eit! Sest pole ju midagi, et ta sind, kui vangi, ära põlgas. Ära ärritu, see pole sinu asi, mis ma temaga teen!” Ja samas ikka irvitas talle näkku. Pikkust oli neil enam-vähem ühepalju. Ühe kaal teise lihaste vastu. „Kui sa teada tahad, siis saatis Chloe mind otsesõnu persse!” jätkas Skeet kähinal, vaadates väga lähedalt Casey´ile otse silma. „Ta on pagana kena küll, aga kahju, et sulle, jobule, truu! Aga ära muretse, SÕBER; nüüdsest hoian ma tal silma peal, et sa isegi piiksuda tema peale ei julgeks!” Skeet jõudis vaevu lause lõpetada, kui keegi haaras temast selja tagant kinni. „Korista oma käed eemale, kongielanik! ” röögatas hääl otse kõrva sisse. Samas rebiti teda jõuga Casey´st eemale ning ta tajus, et seda ei teinud üksainus mees. Enne, kui hilja, enne, kui teda liiga kaugele tiritakse ja ta tasakaalu võib kaotada, kasutas ta veel oma juhust. Lõi kogu jõuga küljelt Marcole jalaga kõhtu. Hetkeks nägi , kuidas see karjatades kägarasse vajus. Aga samas sai ise kahelt poolt ja mitu hoopi korraga. Valu tundmata kiskus end lõpuks meeste haardest lahti ning kas inertsi või löögi tõttu, kes seda teab, lendas näoli letile. Ümber pöördudes tabas käsi klaase leti peal ning hele klirin tähistas nende purunemist. See, et ta tõustes nägi enda ees üles tõstetud rusikaga Jim Faehley´t, ajas teda äkki rohkem raevu, kui ta eales oleks osanud aimata. „Sa igavene värdjas!” röögatas Skeet Martin ja kasutades ühtviisi hästi rusikaid, jalgu, põlvi ja kogu oma keha, ründas armutult vastast juba enne, kui too tõstetud rusikas teda ennast tabada jõudis. Sellest jäi väheks, et Jim tagurpidi üle laua kukkus. Skeet hüppas järele ja enam hoolimata kellestki teisest, peksis Faehley´t nii, kuidas jaksas. „Lõpeta ometi, Martin! Aitab! Kas sa kuuled?” See oli ilmselt Vick Millan, kes teda jõuga ohvrist eemale kiskus. Näis, et Faehley oli oma osa kätte saanud. Köhis, kõõksus ja vingerdas põrandal. Nägu oli hullusti verine. Ei, Vicky´t Skeet ei löönud ega löö kah kunagi. Lasi end püsti ja leti juurde talutada, kuid raevukat pilku oma vastaselt ei pööranud. „Mis sul ometi arus on, poiss? Sa lähed ju vangi tagasi! Ja seekord põhjusega, idioot!” Vicky surus teda vägisi leti taha ning pani oma tooli peale istuma, lootes ehk, et üle leti Skeet enam ei põgene. Hoidis teda vägisi õlgadest kinni. Pöördus teiste poole: „Kaduge siit kõik! Pidu on tänaseks läbi! Ja teie, tohmanid – ei mingit kitumist või ma ütlen, et teie alustasite! Skeet on mu sõber, te veel maksate selle eest! Nüüd aga kasige kõik välja! Tehke ruum tühjaks, kähku, kurat teid võtaks!” Nad kiirustasid välja, kõik hanereas. Melly Archer jäi meelega viimaseks, astus hästi lähedalt mööda. Lühike punane seelik ning valge pluus, kohevad, punakad juuksed, värvitud suu… Ta oli ilus ning Skeet pööras pilgu temale, rebides selle vaevaga lahti Faehleyst, keda mehed uksest välja talutasid. „Milleks küll SEDA vaja oli?” küsis Melly tasa, vangutas laitvalt pead ja läks siis teistega kaasa. „Rahune maha!” käskis Vick Millan teravalt. Skeet märkas alles nüüd, et väriseb üle terve keha. Vastupandamatu soov oli minna Jimmyle järele ja anda talle veel. Kõige eest. „Mis sul ometi selle Jimmy vastu on?” vihastas lõpuks Millan täiega. „Vaata ennast, mis nad sinuga tegid! Aga need jobud ei jäta seda niisama. Nad veel lähevad su peale kaebama! Iga su aps on ju arvel! Sa ometi mõtle, mida sa teed! Nad kasutavad selle ära!” „Neetud!” See käis kõige kohta, mis juhtus. Eriti aga kahtlase nire kohta, mis kippus vägisi üle silma voolama. Alles nüüd hakkas ta tundma valu. Seda oli igal pool. Pea hõõgus nagu lahtine haav. Silma oli raske lahti hoida, see vasem kleepus vägisi kinni. Terve keha oleks kui hakklihamasinast läbi käinud. „Ma…ma lähen nüüd koju,” sõnas ta äkki ja tahtis tõusta. Vick lükkas teda toolile tagasi. „Enne jood pitsi kangemat, et maha rahuneda!” nõudis Millan. „O.K., ma olen rahulik.” „Sittagi!” nähvas Vick lootusetult. „Ja sa lähed KOJU, on selge? Mitte Chloe ega Melly juurde ega ka mitte Jim Faehleyt tapma, vaid KOJU, said aru?” Skeet võpatas Faehley nime kuuldes. „Ma ei saa aru, miks see Jim sind nii marru ajab? Tavaliselt sa ju pole nii hull, kuigi sa oled hull küll. Unusta ta ära. Las ta abiellub oma Mellyga ja asi tahe. Mis see sinusse puutub?” „Ei puutugi!” nähvas Skeet tigedalt, ikka veel raskelt hingeldades ning võttis vastu klaasi viskit, mida Vick talle ulatas. Sõrmenukid olid verised, käsi värises. „Teil on mingi varasem jama, eks ole?” taipas Vick oma tarkusest. „Jah, ta on lihtsalt üks räpane siga!” „Hea küll. Suudad sa ise sõita või viin sind autoga koju? Maga ennast välja. Kõik on jälle korras.” „Sa oled vist tõesti sõber, Vick,” pomises Skeet.„Aitäh sulle kõige eest.” „Hea küll,” sõnas Vicky veel kord. „Juba pideva tänamise eest peaks sulle aumärgi rinda panema. Mõni ei märka seda kord aastaski öelda.” Martin naeratas üle jõu ning ajas end leti najale toetudes püsti. Oli üllatunud, kui baar tema silme ees rängalt kõikuma lõi. „Rahulikult, poiss,” ütles baarman tasa ja toetas teda kaenla alt.„Su pea on hullusti verine. Peaks ehk arsti kutsuma?” „Seda jama veel tarvis! Ma saan hakkama.” Ta komberdas laudade vahelt trepini ja siis üles, väljapääsu poole. Üks laud ja selle lähedal seisnud toolid olid kõik ühes hunnikus. Nüüd oli valu teravam ja konkreetsem, see tuikas ja põles kusagil vasaku oimu kohal. Aga ta sai värske õhu kätte ning leidis hämaras oma „Harley„. Keegi oli selle vihahoos kummuli lükanud. Ta tõstis selle vandudes ratastele ja istus sadulasse. Tagasi vaadates nägi ukse juures seisvat Millanit. „Kuule, Skeet, on sul kedagi, kes su haava seob?” „On küll, ole mureta,” lubas Skeet hooletult. Ma ehk helistan sulle mõne aja pärast?” „Ei, pole tarvis. Kõik on korras.” „Noh, ise tead,” arvas Millan murelikult. „O.K.,” Skeet lõi mootori käima. Tal polnud kedagi appi kutsuda ja see, et ta oli sunnitud Vickyle valetama, tegi meele kurvaks. Kiivrit ta pähe ei pannud, sõitis ettevaatlikult läbi küla kodu poole. Silme ees virvendas veidi. Hea, et teel juhtus ta olema üksi. Kartis, et ei suuda vastutuleva autoga küllalt distantsi hoida. Veri voolas nüüd üle terve põse ja silm kleepus vägisi kinni. Tuul puhus näkku. See oli külm ja hea. Nii külm ja värskendav, et vaatamata värinatele ta peaaegu unustas oma lüüasaamise. Täiesti vaevatuna jõudis ta koju, lükkas tsikli garaazhi ning lukustas hoolikalt ukse. Maailm tiirles ta ümber. „Kuradi kurat!” urises Martin läbi hammaste.„Ole sa neetud, va SÕBER!” Lohistas end raskelt trepist üles teisele korrusele. Lõpuks, kui koduukseni jäi vaid kaks sammu, vajus ta trepimadelmele istuma. Vaprus jättis teda siinkohal maha. Kas poleks olnud siiski targem Millanit kuulda võtta, lasta tal endal näiteks pea kinni siduda või teha tont teab, mida veel. Peahaav võib olla ju pagana ohtlik. Hädavaevu mäletas ta lööki vastu pead. Aga mis ja millal, ei tea. Ta leidis taskust võtme ja vaatas ukse poole. Kaks sammu. Mitte käpuli, vaid püsti. See näis olevat lausa võimatu. Siis otsustas kutsuda abi, võttis põuest mobiili. Silm ei seletanud numbreid ega nimesid. Valis esimese ettejuhtuva ning vajutas O.K.. Kuulas hetke vältel kutsungeid.Vastu võttis naine, kelle hääl tundus liigagi tuttav. Tal polnud võimalustki eksida. „Tule, palun, appi,” pomises ta vaevu.„Mul on halb. Ma ei jõua koju…” „Skeet?” kostis Melly vapustatud hääl „Oled see sina või?” Melly sattus lausa paanikasse. „Ütle mulle, kus sa oled?” „Ukse taga,” Skeet naeratas hädiselt, tundes Mellyt nii lähedal olevana. „Kodus.” „Ole rahulik, mul võtab hetk aega. Ma tulen kohe.” Kõne katkes. Skeet Martin langetas telefoni ja vaatas abitult kinniseid uksi. Kollane lamp põles nurgas. Kasimata kiviseinad ümberringi. Seda oli nii raske koduks nimetada. Siinpoolses trepikojas on ta ainus elav hing. Kaks peret elavad teises. Siin võib end lolliks röökida ja mitte keegi ei kuule. Ta pidi oigama, kui iiveldus peaaegu oksele ajas. Saaks ometigi voodisse… Skeet üritas tõusta, sai jalad alla, komberdas ukseni, torkas võtme lukuauku ning keeras ukse lahti. aga siis läks silme ees mustaks ning pehmendamaks kukkumist, pidi ta sinnasamasse uuesti maha istuma. Näis, nagu oleks tohutu aeg möödunud ja samas sulges ta silmad vaid korraks.Ootamatult oli Melly Archer kükitamas tema ees. „Tule tuppa, Skeet, las ma aitan sind,” pakkus Melly lahkelt oma õlga. Lükkas käe noormehe kaenla alla. Skeet nägi välja päris kohutav. Veri oli värvinud vasaku poole näost punaseks, osaliselt juba kuivanud, osaliselt värske. Melly hinges segunenud tunded ulatusid haletsusest vastikuseni. Aga Skeet vaatas talle armunud pilguga otsa ega üritanudki tõusta. „Ei jõua,” naeratas viimane hädiselt. Talle meeldis väga niiviisi Mellyst kinni hoida, vaatamata kehvale olukorrale. „Tule ometi!” käskis Melly teravalt. „Ära mängi lolli!” Ta tõusis vastumeelselt ja seekord kõndis vapralt Melly õlale toetudes ühe hooga magamistuppa välja. Vajus lõdvalt oma voodile. Istus seal ja määris käed verega kokku. Ropendas. Melly sättis kiiruga padjale suure rätiku, mis enne toolikorjul oli rippunud. Niipea, kui Melly sellega hakkama sai, vajus Skeet oiates külili. „Oli sul nüüd tarvis sellele Marcole kallale karata või? Napakas tüüp oled, Skeet! Mis sul seal kõrtsis ometi hakkas?” „Ta lõi Chloe´t – minu pärast. Ma ei kannata, kui mõni lojus…” „Chloe´t pole ilmaski keegi löönud! See oli ju lõks, tola! Nad tahtsid sulle lihtsalt ära teha! Sa jääd ka kõike uskuma, naiivne tohman, nagu sa oled!” „Kas…Kas Chloe on siis terve?” „Täieti. Vastupidiselt sulle ja Jimmyle! Ma ütlesin kohe, et see nali läheb neile kalliks maksma. Jim on praegu kodus siruli nagu sinagi!” „Tore!” irvitas Skeet. „Las ma pesen su haava puhtaks. See tuleb kinni siduda. Näita oma pea ette…oh, jestas!” Tüdruk lükkas õrnalt verega määrdunud juuksed laiali, et näha üsna väikest, lõigatud haava ja selle ümber tohutut muhku. „Oh, pagan, sul läks veel päris hästi, kuigi see värk on väga inetu. Kuidas põrutusega on?” „Misasi on põrutus?” küsis Martin vastu. „Idioot!” kirus Melly ja naeratas siis lootusetult. „Peavalu, iiveldus, minestamine…Kas sa mitte ei minestanud seal ukse taga?” „Ei.” „Miks sa seal siis istusid, aga mitte oma toas?” Melly vaatles teda tähelepanelikult, kulm kortsus. „Ootasin sind.” Melly turtsatas põlastavalt. „Lõpeta oma lollused!” Kus on su sidemed ja ravimikarp? Kus? Vasta enne, kui verest tühjaks jooksed!” „Seal…” Skeet osutas kapisahtli poole ning oigas jälle. Melly leidis ravimid hooletult sahtlis laiali olevatena. Võttis sidemerulli, kompressilapid, valuvaigistid. Tõi köögist kausiga vett ja asus hoolikalt pesema haava Martini peas. „Miks sa tulid?” küsis Skeet vaevukuuldavalt, istus nüüd kõrgeks sätitud padja najal ning imetles silnmanurgast murepitserit Melly näos.„Sa ju abiellud Faehley´ga. Miks sa siia tulid?” „Sest sa kutsusid. Ma küsin nüüd parem sinult: Miks sa just mind kutsusid?” „Ära abiellu. Palun, Melly, ära tee seda!” „Kuidas see sinusse puutub? Tahad kõik plikad endale jätta?” „Lihtsalt… ära usalda Jimmyt. Ta on petis ja väärakas. Jäta see jama ära.” „Mille poolest sina ise parem oled? Täna olid ju sina see, kes teistele kolki andis ja ega ise kah ilma ei jäänud. Jim läks Marcot kaitsma.” „Sa ütlesid,et see oli lõks,” mainis Skeet. Melly kõhkles. „Ma kuulsin enne midagi nende jutust. Võib-olla ma eksin. Igatahes polnud sul tarvis Marcole kallale karata.” „Ta sai, mida tahtis,” teadis Martin öelda. „Seda küll. Ja sina said kah oma tasu. Nii,et ole vait, võta tablett sisse ja maga hommikuni.” Melly Archer lõpetas pea sidumise ja astus eemale. Surus talle pihku tableti ning veeklaasi ja oli valmis minema. „Ole edaspidi ettevaatlik, sa ei meeldi enam kohalikele.” „Ma tean seda paremini kui sina, Melly.” „Head und, vägilane!” naeratas Melly veidi kaastundlikult, sättides tekki Martinile peale ning lahkudes lisas veel: „Kui läheb halvemaks, kutsu kindlasti kiirabi. Ma tulen sind hommikul vaatama.” 3. Austaja Monica Archer tõusis öö hakul voodist, et küsida, kust tuleb tütar nii hilisel tunnil. Hõõrudes silmadest und, tuli esikusse. Melly võttis parasjagu riidest lahti. Tõmbas saapaid jalast. „Tere, ema!” sõnas kiirustades.Väsimusest polnud ta näos jälgegi. „Tere kah. Kas sa täna ei pidanud Jimmy juurde jääma?” „Ei, täna mitte.” „Kas läksite Jimmyga tülli või?” Melly naeratas. „Ei sugugi. Lihtsalt…kas sa ei tea, mis õhtul baaris juhtus?” Ema raputas pead. „Ei, räägi.” „Seda, et… Jim läks Skeetiga kiskuma.” „Juba jälle?” ehmatas Monica end kaameks.„Kas Jim jäi ikka terveks?” Melly turtsatas ebamääraselt, kiirustas kööki, et valada endale kraanist klaasi sisse vett. „Kuidas võtta? Jim on sinine. Martinil pea lõhki. Lihtsalt imeline vaatepilt!” „Niisiis… Kust sina praegu tuled?” „Otse Martini juurest,” teatas Melly julgelt. „Jessake! Selle mõrtsuka juurest? Kuidas sa võid ometi? Aga Jim?” „Aina Jim ja Jim!” hüüatas Melly solvunult. „Jimmyl on emme-issi kõrval. Skeet helistas mulle, kutsus appi. Oleks sa teda näinud! Püha jumal! Pea puhta verine! Ta ei saanud tuppagi, vajus oma ukse taga kokku!” „Ära räägi! Nii hullusti või?” „Jah, nad ründasid teda kahelt poolt korraga. Noh, siis, kui ta Marcole virutas. Neil oli plaan ammu valmis – tõprad sellised! Ma kuulsin nende juttu pealt.” „Või nii? Eks on see Skeet nii mõndagi ka ära teeninud.” „Skeet mõistis asja valesti,” tegi Melly, nagu poleks ema sõnu märganud. „Ta jäi lihtsalt Marco loba uskuma. Ma lähen hommikul enne tööd teda vaatama.” „Jäta nüüd, Melly, sul ei sobi sugugi tema järele joosta! Oled ju Jimmyga kihlatud ja üldse… unusta lõpuks see Skeet ära!” „Ma ei saa.” „Miks?” „Sest…” Melly jõi klaasist vett.„Sest, et me kasvasime koos. Ta oli minu esimene poiss. Ma armastasin teda.” „See on ammu möödas, kallis laps! Ta on sind tuhat korda petnud! Tal pole hinge taga sentigi raha! Mõtle peaga, kullake, – Skeet on oma tempude pärast varsti vanglas tagasi. Pole oluline, kas ta tõesti tappis Marki ära või mitte, aga vang on vang.Ta ei paranda ennast iial!” „Aga ma pean teda ju aitama.” „Kui sa teda aitad, kaotad Jimmy. Mõtle oma tulevikule. Jim pakub sulle rikkust, turvalist elu, perekonda. Mida sa Martini – poisiga saad?” „Mitte midagi,” kordas Melly nukralt ohates nii palju kordi isa suust kuuldud sõnu. „Just nimelt! Ära seo ennast pätiga. Sellest ei tule midagi välja.” Melly läks vaikides emast mööda, keeldudes seega edasisest jutust. Monica pidi oigama. Tüdrukuga on raske hakkama saada. Ise abiellumise lävel kaunitar, rikkus tuuakse talle kandikul õuele… Mida veel tahta? Miks ometi pidi see Martin just nüüd vanglast tagasi tulema? Miks? Et jälle rikkuda Valgeküla harmoonilist rahu? Ilma temata oli kõik korras ja rahulik. See kuugi oli lausa kummaliselt vaikne. Ilmselt ei julgenud Skeet siiani kaebuste kartuses veel kellegagi tüli norida. Aga elu näitab, et see poiss ei oska korraliku inimese kombel elada. Temaga käib kaasas tõeline needus. Pahandused igal sammul… Miks pidi ometi Melly just temaga omal ajal sõbrunema? Miks ma ei keelanud teda, kui ta pimesi armus?! Oleks pidanud tütart ketis ja luku taga hoidma, mitte laskma teda Kuuallika lähedalegi. Aga ei, omal ajal imetles Monica isegi seda ilusat, väikest poissi, kes nii viisakalt ja hoolivalt tema Mellyga ümber käis. Jah, Skeet oli kunagi tubli väike poiss, kasvas ajapikku kenaks noormeheks ega põlanud tööd. Aga iseloom oli tal alati keevaline, rusikaid taskus ei hoidnud. Osavuses jäid kõik teised talle alla. Mööda puid ronis kui orav, riideid lõhkus iga päev. 15-aastasena võrgutas juba tüdrukuid oma sarmika naeratusega. Ja nii kasvas sõprusest armastus. Melly, vaeseke, oli valmis enese vastu kätt tõstma, kui Skeet teda ootamatult maha jättis ning hoopis Chloe´ga käima hakkas. Siis, veidi hiljem nähti teda juba võõra, linnast pärit tüdrukuga jne., jne., kuni tekkis talle Fanny Crosby, poeomaniku tütar. Tõsimeeli lootis Monica Archer, et Skeet ei tule niipea vanglast tagasi või siis vähemalt kolib kuhugi ära, sest lõpuks avastas vaene tüdruk endale uued eluväärtused. Faehley on sootuks parem valik. Kindel valik. Investeering tulevikku. Ja Jim armastab Mellyt kogu südamest, siiralt. Aga kõigele vaatamata uneles Melly üksinda olles kahtlaselt, naeratas, kui nägi eemalt mustjashalli mootorratast. Rääkis eriliselt hellal toonil Martinist, keda jälle kuskil poe juures oli kohanud. Uskumatu küll, aga näis, et Melly endiselt ei suuda lapsepõlvesõpra unustada. Ja mõnikord oli Monical hirm, et Jim võib oma pruudi sellele lurjusele kaotada. Mis loeb siin Martini imekena välimus? Tõsi on, et Jim ei jõua talle selles osas ligilähedalegi, on lühem, heledapäine, kannab prille ja ei ole pooltki nii sportlik kui Skeet. Aga tulevik on tulevik. Siin loeb raha, sest lapsed tahavad kasvatamist, lapsed vajavad kodu. Neile pole vaja ilusat isa, kes pool elust kavatseb tahtlikult trellide taga veeta. Kes ei tee muud, kui kihutab ringi oma hullu „Davidsoniga„, kakleb, joob ja loputab tühje taskuid. Monica haaras pea käte vahele. „Mu vaene tüdruk, miks pead sa armastama seda pätti?” Skeet ärkas hommikul hirmsa peavaluga ega julgenud tõusta enne, kui tuli Melly Archer. Just nii, nagu oli õhtul lubanud. Sidus uuesti tema haiget pead, millele peale haava ja tohutu muhu lisandus veel ka tubli pohmell. Andis tabletid ja veeklaasi käeulatusse ja ütles, et haav ise polegi eriti hull. Istus siis hetkeks voodi servale ja ohkas. „Ma ei saa enam aru, mis lahti on? Miks peab suurte inimeste maailm nii keeruline olema? Kunagi olime kõik ju omavahel sõbrad, kambajõmmid… Nüüd aga keelatakse mul sind isegi vaatama tulla.” Skeet oigas, leidis kobamisi Melly käe ja hoidis seda lihtsalt oma peos. Tal polnud tahtmist silmigi lahti hoida, ammugi siis veel pead tõsta. „Ma sain Jimmylt hirmsa peapesu, kui julgesin mainida, et lähen sind korraks vaatama. Ja öösel luges ema moraali. Nad ei saa aru, et sa oled praegu tõsiselt haige. Muide, Jim läheb täna arsti juurde. Jumal hoidku, kui tal peaks mõni kont murtud olema! Ta on täiesti ärahellitatud memmekas, ma hakkan alles nüüd sellest aru saama. Sina oled siin täiesti üksi…” „Pole mul häda midagi,„pomises Skeet kinnisilmi. „Mis kell on? Ma peaksin tööle minema.” „Ei, seda sa küll ei tee. Unusta kohe päriselt ära. Mõned päevad pead sa igatahes pikali olema. Ma lähen parem ise ja räägin mr.Thane´iga. Ta saab aru.” „Jah, tore.” Skeet vaikis hetke.„Tule mu kõrvale, lihtsalt…” „Ei!” Melly raputas ägedalt pead.„Ma olen Jimmyle truu. Sinu ilusad silmad ei pane mind ümber mõtlema.” Skeet naeratas. „Kahju.” Ometi mõtles seda enam kui tõsiselt. Päev unenägude maailmas. Rahusti ja reaalsuse piiril. See mõjus päris hästi. Ta laiskles. Pika aja järel täiesti ilma süümepiinadeta. Lihtsalt vaatas mõnikord kella ja lasi ajal enesest läbi voolata. Pikapeale jõudis õhtu ja uni, mis päev otsa vaevaliselt kohal oli, muutus nüüd magusamaks. Haav tuikas endiselt, kuid seda oli juba võimalik unustada. Hommik tuli selge ja kaine. Valu peas oli praktiliselt läinud, kui muhku mitte näppida. Skeet ajas end jalule, viskas pilgu kellale ja otsustas, et proovib kõige kiuste tööle minna. Melly polnud teda rohkem vaatama tulnud, seega ei kuulunud Martini külastamine noore mõrsja kohustuste hulka. Katseajal õpilane, nagu ta oli, ei mõelnud Skeet ennekõike mitte oma tervise ega kohuse peale, vaid töökoha säilitamisele. Pea sidemeis, kihutas ta külast välja. Piki maanteed kuni lähima linnakeseni oma kümmekond kilomeetrit ilusat sõitu. Siin, Ostfaleni äärelinnas asus ehitusplats, kus kasvasid uued majad. Betoon oli kõikjal. Servast – servani oli silmaring seda täis. Skeet peatas oma „Harley” teist tuttavate autode rivis. Jalgsi suundus ehitusplatsile. Seltskond tööks valmistujaid keskendus algavaks tööpäevaks. Tõmbasid suitsu ning naersid omavahel neli meest. „O-hoo, näe, kes tuleb!” hüüatas Jesse Marlow juba eemalt. „Mis su peaga lahti on?” „Ega ometi mõne eide käest pole kesta peale saanud?” irvitas Lane. „Mis pagan küll teil seal kõrtsis juhtus?„uudistas Brick. Igaühel oli midagi lõõpida ja Skeet ootas, kuni nad lõpuks vait jäid. Istus teiste vastu, et näha kõiki oma töökaaslasi korraga.Pani samuti suitsu ette. Hajameelselt puudutas haiget pead. Küsimused lakkasid ebalevalt. Enam mehed ei naernud teda, pigem hoopis haletsesid. „Kuule, Skeet, oled sa ikka kindel, et julged täna katusele minna?” küsis Marlow. „Ma ei lähe katusele,” arvas Skeet.„Töötan maapinnale lähemal.” „Sa kukud isegi kahest trepiastmest alla,„oli Lane kindel.„Muide, kes su pead nii hästi sidus? Sina ise küll mitte. Sa ei oska ju oma kingapaelugi siduda.” Arny irvitas. „Tahate teada või?„Skeet tõstis hooletult pea ning haaras käega sellest kinni, tegi grimassi. „Sul on õigus, Arny, mina seda ei oskaks.” „Ma kuulsin, et Jim käis eile arsti juures,” ütles Willy O´Brien, see vanim nende hulgast, kellel suits ka kõige kibedama töö ajal hambus tilpnes. „Tal olevat kõik luud – kondid murtud ja puha. Peale ühe väljalöödud hamba polnud tal häda midagi.Sinikaid küll, neid jätkub talle kohe tükiks ajaks. Aga sellegi pärast võib ta sind kohtusse kaevata, kui vaid tahab.” „Käigu persse!” ühmas Skeet hapult. „Ta ei julge seda teha,” sõnas Brick Mayd.„Sul on küllalt tunnistajaid, et see oli enesekaitse. Nad ründasid sind kolmekesi. Puhas õnn, et Jim peksa sai.” „Oli või?” imestas Skeet oma sõprade taiplikkuse üle. Willy nägi Martini kimbatust ning naeris oma kähedat, nakatavat naeru. Brick jätkas: „Teine kord ei tasu küll võõra eide pärast nii endast välja minna, et lased enesel pea lõhki lüüa. Miks, põrgu päralt, sa seda Marcot üldse ründasid? Terve küla räägib sellest, kuidas sul katus sõidab.” „Casey kiitis, et lõi Chloe´t. Ma ei kannata tüüpi, kes peksab oma naist ja veel selle üle uhkustab!” Martini silmad lõid hõõguma tagantjärele vihast. „Casey ei julgeks eales Chloe´t lüüa. Loll oled, Martin! Casey teab hästi, et kui ta seda teeb, oleme meie kõik tal turjas kinni,” teatas Jesse. „On ju nii, poisid? Purjus peaga armastab ta end hirmus vingeks teha. Sa läksid liimile, kutt!” „Melly rääkis midagi sellest, et see oli lõks.Nad lihtsalt tahtsid mulle kere peale anda.” „Mille pärast?” küsis Jesse. „Ei tea.” Skeet kehitas õlgu.„Ja ma ei taibanud üldse, kes oli too kolmas.?” „Eddie,” ütles O´Brien. „Ei,” Skeet kõhkles,” teda polnudki baaris.” „Oli küll.Ta tuli just siis, kui sa Marcole virutasid. Ka mina olin seal, aga sa vahtisid ainult Mellyt. Sul polnud mahti ringi vaadata.” Skeet köhatas. Polnud aimugi, et see nii hästi kätte paistis. Marlow ja teised irvitasid: „Siis pole ju miskit imestada, kui need mehed sulle kolki annavad! Chloe ja Melly! Püha Jeesus! – Chloe ja Melly! Oh, Martin, vanapoiss, jäta võõrad eided rahule, lapsepõlv on ammu läbi! Niiviisi sa endale sõpru ei hoia!” Skeet lakkus huuli ning kõõritas töökaaslaste poole. Muigas üsna mõrult. „Tere hommikust, Martin!” mr.Thane seisis äkki tema selja taga. Lüheldast kasvu, jässakas, karmi näoga mees, kes vähestes äratas sümpaatiat. „Aja ennast üles, kui ma sinuga räägin!” „Mis mureks, boss?” turtsatas Skeet, vastumeelselt end siiski jalule ajades.Silmitses avaliku põlgusega ülemust, kes temast endast kaks korda lühem. „Sa näed ju, et olen ühe jalaga hauas.” „Tule minuga kaasa! Su haige pea kohta on mul nii mõndagi öelda.” Teised olid targu vait, kui Skeet Martin neist abiotsiva pilgu üle libistas. Keegi ei tulnud talle appi ja nii pidi Skeet käsku täitma. Kõndis ülemuse kannul teistest eemale, et võtta vastu oma teenitud peatäis. „Kuhu sa eile jäid?” See oli esimene küsimus. „Melly pidi ütlema…” alustas Skeet tagasihoidlikult. „Kes on SINULE Melly? ” plahvatas Thane ootamatult. „Melly on Jim Faehley kihlatu, kui sa seda veel ei tea! Kas sa ka taipad üldse, mida sa teed? Sa peksad Jimmy poolsurnuks ja kutsud siis Melly ennast ravitsema?! Aimad sa, millise sita sa neile sellega kokku keerasid? Sa ainult eladki selle nimel, et hävitada teiste inimeste õnne!” „Hea küll,” noogutas Skeet leplikult. „Mitte hea küll!” röögatas Thane kahekordse raevuga nii, et sülg pritsis Martinile näkku. Skeet tõmbas nina krimpsu, võpatas eemale. „Vastuta oma tegude eest, kurat võtaks! Mõtle natuke inimeste peale enese ümber!Sa oled kõige ilgem elajas, keda ma tunnen, Skeet Martin! Ma teadsin seda kohe, kui sind tööle võtsin, aga mul hakkas sust, tohmanist, hale! Ma ei mõista üldse, miks sind vanglast välja lasti? Oleks see minu teha,ma topiksin su luku taha juba ainuüksi sellepärast, et sa oled see neetud Skeet Martin!!!” Skeet vaatas taevasse ja puhus õhu kopsudest välja. Surus käed sügavale taskusse, et rusikas juhuslikult Thane´i ninajuurt ei tabaks. „Ja see, et sa heast peast kõrtsis kaklust alustad, pole vabandus, et tööle mitte ilmuda! Sa oled katseajal, kurat võtaks! Kui sa ei suuda tööl korralikult käia, siis keri kuradile! Minu poolest võid oma uberikus hallitada ning oma tsiklilogu maha müüa, – mind see ei huvita! Mind huvitab, et sa oleksid tööl ja töö oleks tehtud nagu kord ja kohus!” Kannatus katkes äkki ning Martin pidi lõpuks käratama vastu: „Kas ma pean sulle ette näitama, et mu pea on tõesti lõhki? Sidemest ei aita, eks ole? Ma olin eile päev otsa siruli voodis! Kurat, sa kujuta ette: ma ei jooksnud peaga vastu seina, et tööluusi panna! Neetud, kui Faehley tormab haiglasse murtud konte otsima, siis minul on ometi õigus ühe päeva oma pead kodus ravitseda! Või ei ole või?” Ta ise ei märganudki, kui ähvardavaks muutus tema poos ja olek. Aga ta märkas, kuidas Thane tõmbus korrapealt tagasi. „Ma lähen nüüd tööle!” lisas ta järsult läbi hammaste.„Ja katsu sa öelda, et mul pole selleks õigust!” „Olgu peale, unustame nüüd selle ära, eks ole. Ega sa ometi haige peaga nüüd ehitusele kavatse minna?” „Kavatsen küll!” „No kuule, mees, ära nüüd nii marru kah mine,” naeratas Thane lausa lipitsevalt. „Mine parem tagasi koju, põeta ennast veel mõne päeva, kuni suudad sirgelt käiagi. Sa näed ikka neetult kahvatu välja. Unusta see jutt ära, eks ole, mul on sind ikkagi tarvis ja sa oled päris innukas tööline. Kes sind, mõrtsukat, ikka mujale tööle võtab? Ole nüüd meheks, mine rahulikult koju ja…” „Tõsiselt või?” „Tõsiselt.” „O.K.,” Martin pööras järsult ülemusele selja ning kõndis otsejoones tagasi meeste juurde, kes olid just tõusnud, et tööle asuda ning ootasid huviga uudiseid eemal toimunu kohta. „Mis ta ütles?” päris Willy O´Brien niipea, kui Skeet nendeni jõudis. „Saatis koju,” irvitas Martin ühe suunurgaga. „Mis siis ikka, eks hakka siis astuma. Su haiget pead pole siia tõesti tarvis.” Kõhklevalt vaatas Skeet Martin ringi, kehitas õlgu ja läks. Kuid kaugeltki mitte koju. Oma „Harley Davidsoniga” sõitis ta mere äärde, tiirutas liivasel rannal, kündes sellesse sügavad vaod. Merelt puhuv tuul jahutas mõnusalt pead. Ta jättis mootori seisma, istus mugavalt tsikli sadulas ning vaatas kaua aega merd, lastes tuulel enesest läbi voolata. Ebamäärased pildid elustusid ükshaaval. Talle meeldis lasta mõnikord mõtetel ennast kaasa viia, lülituda välja, rännata sõnatult kaugustes, kuhu ilmsi ei küündi. Siit ja sealt tekkisid siis pildid. Head ja halvad, vahel piinlikud ja vahel naljakad… Meremüha summutas muud hääled. Otse ees kõrgus kalju. Mustast kivist, hallidest triipudest ja laikudest, mõnel päikesepaistelisel õhtul lausa värvidest sillerdav… Ta langetas pilgu ja keskendus taas rannaribale. See oli kenasti sile ja liivane. Lapsest saati tundis ta seda randa. Siin oli poisikeste põhiline supluskoht. Siin oli ka kalju sees õnarus, justkui koopasuu, kuhu ta pääseks veel vaevu-vaevu. Aga tookord lapsena oli see tõesti nagu koobas. Seal tegid nad isegi lõket… Suured kivid ehtisid liivariba, rikkudes oskuslikult päevitajate idülli. Selle üle oli Skeet Martinil hea meel. Ta ei salliks siin ühtegi tobedat turisti. Meri mühises igavesti. Ta ei vaikinud iialgi. Skeet Martini suunurk tuksles kergeks muigeks. Naeratus iseendale – trotslik, sõltumatu ja vaba. Ta vaatas pealt, kuidas valged laineharjad roomasid laisalt ohates liivale, takerdusid kivide vahel, lakkusid neid, silitasid õrnalt ranna pehmet, pruunikat ihu. Martin mõtles äkki Chloe´le. Neetud! Kas on külas veel üldse mõni tüdruk, kelle juurde võiks õhtul sisse astuda ilma riskita kesta peale saada? Chloe ja Melly, lapsepõlvesõbrad… Kurat küll! Nad olid äsja kõik olnud üks lõbus kamp. Nii kaua, kuni tüdrukud hoidsid rohkem omaette. Nüüd, mõne viimase aastaga olid äkitselt kõik liiga suureks kasvanud. Igal poisil oli oma pruut ja igal tüdrukul peigmees. Ning Skeet, kes terve aasta kongis ja kohtupingis maha magas, jäi äkitselt üle.Ta oli üksi ja temale ei jätkunud enam kaaslast. Kui ta nii mõtles, taipas äkki, et polegi muud valikut, kui mõnelt endiselt sõbralt tüdruk üle lüüa. Ja koos selle arusaamisega tekkis kohe ka trots. Pole vahet, palju ta mõnele Marcole või Jimmyle või tont teab, kellele veel haiget teeb. See pole tema asi. Ka temal on õigus õnnele ning eks siis näib, kes armastuses peale jääb! Valik olevat naiste käes, nii oli ta kuulnud öeldavat. Aga tal on õigus näidata oma parimat poolt selle asemel, et loobuda hoopis.Ja ei Jim ega ka Casey pole neid kahte tüdrukut kindlasti väärt! Ennekõike oli see jonn, mis käskis mitte alla anda. Ei, ma pole argpüks, ma ei poe selle ühe kakluse pärast peitu! Skeet naeratas kurjalt, keeras tsikli ringi ning andis järsult gaasi. Tagarattale tõustes sööstis ta paigast. Sõitis ära liivarannalt ja merelainete ulatusest. Kihutas otse mööda kitsast rada, kivide ja põõsaste vahelt läbi. Mööda järsakust ja metsatukast, et mitte taas näha tuttavaid paiku. Läks kaarega teist teed pidi ning sattus küla lääneserva. Siitkaudu oli ta lapsena mere äärde tõtanud, noorukina Mellyga mere poole jalutanud, lugedes tähti… Tsikkel võttis kurvi, kaldudes vasakule, kihutas läbi hõreda männimetsa, piki ohtlikult pehmet pinnast, tõusis siis tuttavale künkale ja jõudis lõpuks otsaga kruusateele, mis viiks tagasi Ostfaleni poole. Ta keeras küla suunas. Ring sai täis. Vaid pool kilti veel ning Skeet keeras täie hooga uuesti metsateele. Läbis mändide all kulgeva lõigu ning tõusis taas sujuvalt mäkke.Otse künkaharjal pidurdas järsult, lasi veidi vabal käigul ratastel edasi veereda ning pani siis jalad maha. Süda jõnksatas valusalt sees.Skeet Martin surus hambad kokku ja vaatas: All orus oli talu.Karjamaal sõi rohtu kirju lehmakari, vähemalt paarkümmend tükki. Uus peremees kõndis maja juures koos uue koeraga. Maja oli üle värvitud ja selle taga seisid kallid masinad. Skeet tõmbas pea õlgade vahele ning püüdis vägisi end selle vaatepildiga harjutada. Igatsus keeras tangidena ta sisemust. Võiks… võiks kihutada mäest alla, purustada vaikuse, märatseda, sõimata, lüüa peremeest… aga milleks? Nad võtsid ära mu kodu!!! Ta lõi mootori uuesti käima. See hääl pani peremeest üles, mäe poole vaatama. Küllap ta teab, kes on see mees „Davidsonil„, sest teist sellist külas ei leidu. Ja võib-olla otsib õhtul püssigi välja, sest kes saab usaldada vangi? Skeet arvas, ei, hoopis teadis täpselt, mida arvab temast iga hing Valgeküla laias avaruses. Möirates pööras ta tsikli ringi ja sööstis siis tagasi. Kiiver pigistas, pea lõhkus aina rohkem valutada. Ta lahkus positsioonilt, kust ainsana julges läheneda oma endisele kodule. Seda ei olnud enam. Kõik oli alles, kuid hoopis ilusam, uhkem, rikkam veel, aga… ta ei tohtinud sinna ligi minna, sest see kõik oli nüüd võõras. Uuesti külateel olles võttis ta suuna taas oma uue kodu poole. Märkas samas eemal jämedaid kuuski järgmise künka tagant paistmas. Seal oli kirik ja küla surnuaed. Mis oleks, kui… Ta pidi kellegagi rääkima ning pööras seetõttu taas peateelt kõrvale, paremale, nii et tolm tõusis pilvena kõrgele, jäi kauaks õhku rippuma. Isegi veel siis, kui tsikkel juba kalmistu värava taga peatus. Polnud lilli kaasas ega midagi, kui ta vaikselt väravast sisenes. Siin oli kõik niivõrd tasane. Isegi linnulaul… Põlispuude igaveses varjus puhkasid üheskoos tema vanemad… Ebalevalt jäi Skeet kahe haua juurde seisma. Tuim igatsus pani silmad kipitama. Ta kartis seda tunnet üle kõige maailmas. Tõmbas ninaga ja hingas sügavalt sisse. Kiikas selja taha, et kas keegi äkki ei näe. Alles siis julges aralt istuda pingile, mida keegi sugulastest oli siia pannud. Sugulasi enam polnud. Skeet vihkas seda sõna. Keegi ei vaevunud aitama, kui ta hätta jäi, keegi ei tulnud vanglasse ega küsinud: Kas sa oled süüdi? Ei, nad TEADSID seda küsimatagi, sest nad olid nii neetult TARGAD! Skeet Martin libistas käe läbi juuste. Side pea ümber surus ajudele ja häiris.Ilmselt polnud siis asi kiivris. Imelik oli. Täna ei valgunud pisar silma, ei olnudki enam igatsust sellisena, nagu iga kord varem. See hajus väga ruttu, jättes endast järele tühjuse. Skeet lihtsalt vaatas oma vanemate pilte ja pea oli mõtetest täiesti vaba. Põrm mullas ja tühi koht hinges. Ei midagi muud. Niivõrd tühi, et pole mõtet isegi nutta. Martin pidi imestama oma tunnete üle. Justkui nii peakski olema: Kõik rabelevad, et elus püsida ja kõik ükskord ikkagi surevad. Mis on selle mõte? Sigitada ja kasvatada lapsi, et hullumeelne maailm eal ei lõpeks? Ja kõik? Et aina uued ja uued põlvkonnad veaksid oma koormat, usuksid Jumalat, kes enamasti neile kõrgelt sülitab. Võitleksid ja tapaksid oma tõdede nimel… Kuni ükskord kild-haaval nemadki põrmu langevad.Saatanlik plaan.Mängukannid. Kus on siin Jumala käsi??? Ei saa öelda, et mõtisklemine tuju paremaks oleks teinud. Enesetunne oli kehv niigi, sellele lisandus kasvav ebamugavustunne sideme all. Haav häiris ja valutas, võttis hooti pildi silme ees veidi uduseks. Veerand tunni pärast tõusis ta pingilt ja lahkus. Ei mingeid mõttetuid sõnu. Ei tervitusi ega hüvastijätte. Nemad seal kuulevad ja vaatavad otse tema hinge. Mitte keegi teine ei pea kuulama neid sõnu… Skeet ei vaadanud tagasi, läks vaikselt, pea norus. Värava juures peatus korraks ning libistas alles siis pilgu veel kord üle hämara surnuaia. Süütas suitsu ja seda sisse hingates tundis lõpuks hinge saabuvat rahu. See voolas mööda veresooni, lõdvestades kogu kehasse kogunenud pingeid. Ta teadis, et ema-isa on endiselt lähedal. Otse tema südames. Igavesti seal, ainsad, kes iialgi ei lakka teda armastamast sellisena nagu ta on. Nad on seal, et raskel hetkel kaitsta ja õpetada ja toetada omal, nähtamatul moel. Chloe Riggs tuli küla poolt, lillekimp käes. Märkas ja naeratas Martinile. Ta ootas tüdruku ära, vaikselt imetles selle kõhna, piitspeenikest siluetti. Chloe oli kenake. Blond, helesinine kleit sobimas suurepäraselt tema silmade värviga. Skeet teadis, et see on Chloe lemmikvärv. Nii see lihtsalt on. Võib-olla oli Skeet veidi pahane, võib-olla oli tal hoopis piinlik, et Chloe pärast nii rumalalt kolki sai. Igatahes ei tahtnud ta naeratada. Vaatas altkulmu ning tõrjuvalt nagu enamasti ikka. „Tere, Skeet! Kas käisid oma vanemaid vaatamas? Näe, minagi sattusin siia. Mõtlesin, et viin õige vanaema hauale lilli. Pole ammu siin käinud. Tahad ehk kaasa tulla?” Ta ei vastanud midagi, ja tüdruk, oodanud hetke vastust, möödus nii lähedalt, et puudutas riietega tema küünarnukki. Kui Chloe kolm sammu eemale astus, keeras Skeet Martin ringi, viskas maha lõpuni tõmbamata koni ning järgnes talle. Chloe suundus tema ees mööda rada suure elupuu juurde kalmistu läänepoolses nurgas. See kalmistu oli väike: paarsada sammu sinna-tänna, puud ja kiviaed, kaitsmas igavest rahu. Tüdruk kükitas maha, et asetada lilled kotist võetud keraamilisse vaasi. Siis läks hetkeks eemale, et tuua kannuga allikast vett, mis vulises siinsamas lähedal. Valas vaasi täis ning sättis lilled ilusaks kimbuks. Martinile tundus, et Chloe tegevuses on pinget, et ta kõigest väest püüab näidata end väga rahulikuna. Ometi paistis see välja juhuslikest pilkudest, vaikimisest… Martin jälgis iga tema liigutust tõsise huviga ning polnud imestada midagi, et see ainitine pilk tekitas Chloe´s üsna ebamugavat tunnet. Skeet taipas seda liiga hilja, et naisi ei tasu oma mõrvaripilguga hirmutada. Umbes siis, kui Chloe Riggs järsult tõusis ning esitas küsimuse: „Kuidas sul kõrtsis läks?” Skeet tõstis üllatunult kulmu. „Melly lohistas mu tuppa.” Ta osutas seotud peale, nagu polekski see muidu märgatav viga. „Miks sa mind appi ei kutsunud?” „Oleksid sa tulnud või?” „Ilmselt küll. Mina kuulsin juhtunust eile hommikul, otse Melly suust. Ta oli väga sinu pärast mures. Mõtlesin siis, et teil…” „Lihtsalt kukkus nii välja,” lõi Skeet hooletult käega. „Ma ei teadnud isegi, kellele helistan. Sama hästi oleksin võinud kutsuda appi ka Marcot. Ausalt.” Chloe puhkes naerma. „Ja oleksid ehk uue keretäie saanud. Melly rääkis, et nad plaanisid seda, mölakad!” „Ma meelsasti ütleksin nende kohta midagi vängemat,” arvas Skeet mornilt. „Marco kiitis, et lõi sind. Ma jäin teda lolli peaga uskuma, seega pidasin õigeks talle virutada. Muide, kas sa rääkisid ise, et ma su juures käisin?” „Mitte päris. Jah, vanemad olid kuulnud, et keegi käis ning arvasid, et see on Marco. Ära saa valesti aru, Skeet, kui nad oleksid teadnud, poleks nad sind reetnud.” „Tore, et su peika valetas,” ütles Skeet rahulolevalt ning muigas seejuures õelalt. „Ma lööksin ta maha, kui näeksin sul kasvõi ühtainsatki sinikat.” „Aitäh, aga ta pole mind ealeski löönud. Hoia oma rusikad taskus, Martin, nii on kõigile parem.” „Ta tahtis mind välja vihastada, saad aru?” „Saan küll. Ega sullegi meeldiks, kui keegi su plikat noolimas käiks.” „Ega ma seda nii mõelnudki. Lihtsalt ma… olen nii kuratlikult üksi…” pomises Skeet ettevaatlikult ja sonkis saapaninaga sammalt teeraja serval. „Mina mõistan sind küll, Skeet, aga mehed sellest aru ei saa. Eriti veel Marco või Jim.” Martin naeratas äkki laialt. „Mul on täiesti pohui, mida nemad sellest arvavad, ma ei taha olla nii üksi!” „Sa riskid oma eluga, noormees!” tähendas Chloe ja viskas uhkelt pea selga. „Nad kõik peavad sind endiselt Dixoni-poisi mõrvariks. Ma ütleksin, et võta jalad selga, müü korter maha ja mine siit kaugele ära. Ma ei tea, miks kõik nii sinu süüs kindlad on, aga nad ei andesta sulle.” „Kas sina ka usud, et ma olen mõrvar?” küsis Skeet otsekoheselt, silmitsedes Chloe´t, lootes meeleheitlikult näha tema silmis poolehoidu. Ta ei oodanud, et Chloe otse tema ette astub ning liibub õrnalt tugeva rinna vastu. „Isegi kui mitte keegi teine ei usu, siis mina ikkagi usun sind. Ma ei hooli tõest ega valest.Usun vaid seda, mida oma silmaga näen. Ja kui sa tõepoolest tapsidki Marki ära, siis ma tean, et sa ei teinud seda meelega. Sa oled kena poiss, Skeet, sa oled tugev ja vapper ja sul on kõige uhkem masin kogu ümbruskonnas. Ja veel: naisi võlub sinu salapära. Mine siis ja võrguta neid ja kasuta ära nende nõrkusi, nii nagu ainult sina seda oskad. Jäta maha see räpane kolgas!” „Ja jätan maha sinu, kes sa näid ainsana minust hoolivat?” „Minul on Marco, palun arvesta sellega!” „Kuid sa ei armasta teda, sest sa armastad mind.” „Käi kuradile! Ära ole endast nii heal arvamusel!” pahvatas Chloe naerma ning andis rusikaga paugu Martinile kõhtu. Skeet võpatas veidi, kuid ei enamat. „Sa oled ennast hästi treeninud,” andis Chloe uue ülevaate. „Mul polnud trellide taga midagi targemat teha. Valmistusin kõige halvemaks.” „Siis ei läinud sul aeg raisku.” „Näib nii. Kuulduste järgi on kohalikel mu vastu parajalt suur vimm, et tasuks olla ettevaatlik.” „Sülita nende peale!” ütles Chloe ja pöördus vaatama värava poole, kus seisis must-hõbedane „Harley„: „Viid sa mind tsikliga koju? Ma pole terve aasta sellega sõita saanud.” „Muidugi!” Skeet lõi õnnest lausa särama. Hoobilt kadus ta olekust usaldamatuse sünge pitser. Chloe vaatas tähelepanelikult ringi, enne kui julges teha hullumeelse tembu: tõusis ootamatult kikivarvuile ning suudles kiiruga Martini suunurka. Skeet tardus üllatusest paigale ja kahetses pärast kuhjaga, et käitus nagu süütu koolipoiss. Ei julgenud hingatagi, kui see juhtus. Neetud! – mõtles Skket tagasi läbi surnuaia tsikli juurde kõndides. See plika oskab vägisi pea sassi ajad. Keerutab, mis hirmus, aga kätte ei anna. Või on tal mingi plaan, mida ta Casey´ga kokku mängib? Vaevalt… Ta püüdis äratada endas kahtlusi, kui silmitses enda ees kõndiva näitsiku selga, ent see oli raske. Ta viis Chloe Riggsi tsikliga koju. Mitte ainult. Tegi enne veel ühe tiiru mere äärde. Näitas talle mootorrattal kihutades mereranda ning tõusis isegi järsakule, mida ise nii väga tegelikult pelgas. Peatus hetkeks ning osutas käega sinisele merele all. Puhuv tuul keerutas Chloe linakarva lühikesi juukseid, kui see õnnelikult naeris. Peavalu kasvas nüüd iga hetkega. Mõeldes uuele tabletile, jahutas Skeet mõnuga muhku oma peas. Ei saanud aga muidu, kui pidi korraks meelekohti hõõruma, lootuses, et tüütu valu annab järele. Chloe märkas seda otsekohe. „On sul halb?” küsis murelikult, naastes järsaku servalt, kus alles kauguse võlusid nautis. „Lähme ära. Sa ei tohiks üldse sellise põrutusega ringi tormata.” „Pole mul häda midagi, lihtsalt pea lõhub, mis hull. Tabletid on kah vist otsas…” „Ma kutsun sind endale külla.Tuled sa?” „Marcole sülle või?” kõõritas Skeet Chloe poole vaadata. „Kuradile see Marco!” pahvatas Chloe ägedalt. „Mina valin endale külalisi, mitte tema! Saad tableti ja tassi kohvi ehk, rohkem ära unista!” „Unistan küll!” julges Skeet iitsatada ning sai uue paugu, seekord otse neeru pihta, sest Chloe oli just istumas tema selja taha. Nüüd oli see valus, lõi korraks hinge kinni. Skeet pidas targemaks edaspidi suu kinni hoida ning vajutas selle asemel gaasi. „Harley Davidson” liikus sujuvalt rohekaskollast maastikku mööda künkast alla. Ta oli siin leidnud radu, kust keegi teine sõita ei julgeks, kuid siitkaudu oli mugav mäest üles või alla pääseda. Tõus kruusateed pidi oli järsk ja kulges piki serva, ometi aga tegi liiga suure kaare. Skeet eelistas otseteed, mis oli sootuks ohtlikum, kivine ning kohati päris eluohtlikult järsk. Aga oli uhke tunne näidata Chloe´le end natuke rohkem kangelasena, kui ta tegelikult on. Trotsides tüütut peavalu, nautis Skeet Martin siiski seda sõitu täiel rinnal. Tema käes oli juba pool võitu.Tema selja taga istus Chloe Riggs. Samal ajal mõtles ta Marco Casey´le ja tolle enesetundele, kui see tüüp näeb Chloe´t tema tsikliga sõitmas. Kindel on, et ta saab sellest teada varem või hiljem. Hea kaklus kuluks ära – põhiliselt ikka Marcole, ja seekord oleks Skeet selleks aegsasti valmis, et teda rünnatakse ka selja tagant. Nad möödusid baarist, mille ees seisid kaks üksildast autot. Läbis veel poole külakeskusest ning võttis hoo maha kollase madala majakese ees. Pööras sissesõiduteele, et seekord avalikult näidata oma poolehoidu Riggside ainukese tütre vastu. „Mu vanemad on täna kodus,” ütles Chloe niipea, kui Skeet mootorrattalt maha tuli. Ta oli sellega arvestanud, kuid teade tuli ikkagi ootamatult. Siiski ei näidanud ta kuidagi oma kimbatust välja ning muretses pigem oma peavalu pärast. Haav tuikas ja kiunus sideme all. Ta oleks tahtnud seda juba siinsamas maha kiskuda, et anda veidi õhku ja vabadust, ent ei julgenud. Chloe vaatas teda mõistvalt ja veidi isegi kaastundega ning kutsus tuppa. Köök oli hämar, väikeste akendega ruum. Maja ise oli vana, ent alati korras. Laual kena roheline linik kollase vakstu peal. Lillevaas. Must kass pliidi peal põõnamas. Kardinad helebeezhid ja aknalaudadel õitsvad potililled. Ema, Ann Riggs, oli heasüdamlik tüse proua pikkade, patsis juustega ning kandis alati prille. Ruuduline põll ees, askeldas parasjagu, pühkides tuba. „Tere päevast, Skeet!” naeratas naine lahkelt ja Martinile näis, et sellest puudus igasugune teesklus. „Kena on sind pika aja tagant näha! Kuidas sa küll meile ometi eksisid?” „Samad sõnad: tere ja kõik muu!” Skeet oli tõsiselt meelitatud, et vähemalt ühes majas terve Valgeküla peale on olemas rahvas, kes temale viha ei pea. „Tule ja istu! Sa näed nii kahvatu välja. Raske on üksi hakkama saada, eks ole?” „Pole viga. Mul on lihtsalt kehv olla.” Chloe, kes oli temast esikusse maha jäänud, vahetas kiiruga jalatsid ning tormas nüüd sussides kööki. „Ema, kus su ravimid on? Ma arvasin, et oleme varsti kusagil kraavis! Kas sa, vinge mees, ise kah märkasid, kuidas su tsikkel tee peal vänderdas?” „Mitte eriti.” tunnistas Skeet täiesti siiralt. „Võta tal side ära, ema! See hull tahtis mu ära tappa!” „Kas asi on tõesti nii hull?” küsis mrs. Riggs ning haaras külmkapi pealt käärid. Ja sõnadega: „Ole nüüd vagusi!” hakkas kohe sidet lahti harutama. Chloe ilmus salvi ja tabletikarbiga.Valas klaasi sisse vett. „Võta need sisse, Skeet, see on valuvaigisti. Millal su lolli pead viimati seoti?” „Eile hommikul!” „Rumal poiss!” hüüatas ema Riggs pahaselt. „Ja rumal Melly! Sidet tuleb ometi iga päev vahetada, see on juba nii must ja räpane!” Ta sai sideme lõplikult kätte, leotas viimase osa märja lapiga haava küljest lahti.„Jestas küll!” ahhetas nördinult.„See on ju puha paistes!” Skeet oigas tasa, püüdes kõigest väest seda naiste eest varjata. Nad panid haavale paksult salvi ning sidusid selle uuesti puhta sidemega kinni. Skeet võttis tableti ning sai isegi padja tugitoolikorjule. Lasi haigel peal mõnusalt puhata. Peagi tuli tuppa ka Matthias Riggs. Chloe isa, välimuselt alati laitmatu ja väärikas, juustes juba halli, ent alati energiat ja uusi plaane täis. „Nägin värava juures Martini ratast…” sõnas ta valjusti esikust. Ja tuppa astudes naeratas juba laialt: „Tere,Skeet! Oledki siin? Ja juba patjade najal! Uskumatu, kui agarad need meie maja tüdrukud on!” „Jäta oma naljad, Matt!” lõi Ann naerdes käega. „Näed, poisil on pea katki.Tõi meie Chloe ära, aga ise, vaat et minestab poolel teel ära! Puha näost valge teine!” „Nojah,” Matt muutus tõsiseks. Vaatas külalist tähelepanelikumalt. „Ega need külapoisid vist eriti nalja ei teinud.” „Nad tulid kolmekesi kallale,” sõnas Chloe teadvalt. Sellest ei puudunud põlguse noot. „Nõmedad tüübid!” „Mul on hea meel, Skeet, et mu tütrel on sinusugune kaitsja. Ütle mulle nüüd päris täpselt, et ma teaksin: mida see Marco siis Chloe kohta ütles?” Selle nõudmise peale sattus Skeet segadusse. Silmitses kordamööda Chloe vanemaid ning siis tüdrukut ennast. Lakkus huuli ja kõhkles. Nad jälgisid teda. „Ma ehk…hoian seda parem enda teada, kui tohib. Ma olen siin juba küllalt pahandusi teinud.” „Mina arvan jällegi, et sa pead seda ütlema,” nõudis Matt siiski ja seejuures puuris Martinit pilguga, nii et Skeet teadis juba – tal pole ülestunnistusest pääsu. Võmmide ees suutis ta vaikida. Seekord polnud mängus vaid oma naha päästmine. Nüüd oli kaalul Marco Casey au, keda ta juba peaaegu vihkas. Samas Chloe süda, mis võiks kuuluda talle ja Chloe vanemate poolehoid. Kui ta ei vasta, tõuseb siin tühjast tüli. Aga Casey ongi ju tühine… Siiski mõtles ta kiiresti ja hoolikalt läbi iga sõna, enne kui mokaotsast pomises: „Ta ütles, et…” Skeet tuletas hästi meelde Marco sõnu, et mitte olla tabatud valelt. „…et mehel on rusikad selleks, et litsile aru pähe panna.” Chloe ütles üheainsa sõna, mille peale ema võpatas, isa kergitas üllatunult kulmu ning mida Skeet tajus kui muusikat oma kõrvadele. „Ma arvasin tõesti, et ta lõi Chloe´t,” jätkas ta vaikselt, ” et neil oli minu pärast suurem tüli ja nii, ma ei teadnud…” See kõlas kui vabandus, mida ta mitte kuidagi ei oska sõnadesse panna. „Kas Marco tõesti niimoodi ütleski või?” pahvatas Matthias vihaga ning tema suured rusikad andsid Martinile teada, et selle mehega pole nalja. „Eks ta ju teadis, et ma käisin öösel siin,” ütles Skeet ja peitis seejuures pilku. Keda ta nüüd päästa püüab? Caseyt või? Milleks? „Chloe räägib, et teie vahel ei juhtunud midagi,” sõnas Ann Riggs, olles kindel, et tema tütar ei valeta. „Igaüks seda ei usu,” arvas Martin.„Chloe aitas mul hävitada tüütu pudeli, mis mulle väga närvidele käis ja viskas mu siis aknast välja. See oligi kõik.” Chloe naeratas võluvalt toa vastasnurgast, kus ta teiste juttu kuulates vaikselt seisis. „Ma räägin sellest Marcoga,” oli isa otsustanud. „Kas ta ütles veel midagi, mida ma peaksin teadma?” Skeet kehitas õlgu ning võttis vastu kohvitassi, mida proua talle ulatas. „Palju ta just öelda ei jõudnud, sest ma virutasin talle.” „Vaat see oli õige tegu!” hüüatas peremees naerdes. Näis nii, et tal polnud tütre peigmehest sugugi kahju.Ja tunnistades ausalt, oli Martinil selle üle südamest hea meel. „Aga pärast läks veidike märuliks. Millal ma vastu pead sain, pole õrna aimugi,” lõpetas Skeet oma kaeblemise. „Sizemore oli sind pudeliga löönud. See oli õnneks tühi.” Seda teadis Chloe väga hästi ning vastas ruttu Martini küsivale pilgule: „Melly rääkis.” „Aitäh,” pomises Skeet hämmeldunult. „Ma siis tean, kellele teine kord pudeli välja teen.” Skeet lahkus Riggside juurest tunni aja pärast, olles selle päevaga ülimalt rahul. Endamisi muiates sõitis ta koju, uskudes nüüd, et varsti võtab elu hoopis teise ja helgema pöörde. 4. Jälitaja Nad kohtusid juba mõne päeva pärast. Siis, kui Skeet oli sideme peast võtnud ning oma esimese tööpäeva järel taas kõrtsist läbi astus. Kohe sisse tulles nägi ta Marco Caseyt leti juures istumas. Libistas pilgu üle baari ning sai teada, et ei Faehleyt ega Sizemore´i ees vähemalt pole. Marco Casey tundus olevat üksi. Nende pilgud kohtusid ning vihkamise tuli saadeti mõlemalt poolt. Casey oli purjus. Õllekann ees, tuju pahur. Skeet astus leti äärde, hoides Marcoga parajat vahemaad ja võttis pukil istet. Seekord mõtles ta ettenägelikult oma seljataguse kindlustamisele. Pööras end nii, et nägi kõiki baaris viibijaid korraga. Tellis Vickylt ühe kange viski ning imes seda lonkshaaval. Teadlikult ei peatanud ta pilku kauaks Casey´l, peljates uut kokkupõrget. Igatahes ei tahtnud ta seda ise alustada, et kogu külarahvas taas talle enesele kraesse kargaks. Olgu Casey esimene ja saagu, mis tahab. Aga ka Casey ei alustanud, hoopis jõi oma õlle lõpuni ning tõusis laisalt. Väljudes peatus vaid hetkeks, et uriseda Martinile läbi hammaste: „Said mu eide kätte, eks ole? Õnn kaasa! Temasugune lirva kõlbabki ainult sulle! Aga ära looda, et ta sulle nädalatki truu on. Võib – olla leiad juba täna tema voodist teise mehe!” Skeet pööras end veidi ja avas juba suu, et Chloe kaitseks midagi öelda, kuid nägi siis, kui purjus see Casey tegelikult on ning loobus. Milleks kedagi õigustada? Tal isegi hakkas Casey´st natuke hale. Näis, et mees on täitsa murest murtud. Küllap sai kätte hea koosa Chloe isa käest. Ja Skeet lasi tal minna, ainult jõi ärritunult oma pitsi korraga põhjani. „Vala uus,” ütles Millanile ja kõõritas veel ukse poole, kuhu Marco hetk tagasi kadus. Ta ei tundnud end võitjana. Kena sinikas Marco vasaku silma all tähistas seda küll, kuid hinges oli äng. Skeet mõtles Chloe peale. Mis siis, kui Casey´l on õigus? Kui tüdruk vahetas Marcot nii lihtsalt tema vastu, miks ei või ta igal ööl uut meest aknast sisse lasta? Peaks ta seda passima ja valvama ja kahtlustama? Oh ei. Nii madalale Skeet Martin ei lange! Armastus olgu siiski ennekõike vabadus, nagu ta olema peakski. Ja ega ta omaenese tunnete suhtes eriti kindel olnudki. Aga ta mõtles sellele ikkagi ja murekorts tema laubal süvenes, kui ta üha uue pitsi tõstis. Lõpuks tuli piir. Ta ei tahtnud tunnistada, et muutub üha enam joodikuks. Maksis arve ja lahkus baarist ikka veel kindlal sammul. Täna ei olnud siin kedagi tuttavat ja ega tal polnudki rääkimiseks isu. Casey sõnad olid kõigele vaatamata teinud teda armukadedaks. Ta ei saanud midagi parata, et pilk liiga kauaks Riggside majale pidama jäi, kui ta tsikliga sellest mööda sõitis. Alateadlikult otsis ta märke järgmisest austajast, kuid ei leidnud neid. Kõik sujus edaspidi justkui rahulikult. Skeet Martin käis iga päev tööl ja ainus, mis teda häiris, oli seesama hirmu ja põlguse oreool, mis ulatus ligi kümne meetri peale tema ümber. Enamus pöörasid talle selja, ei lähenenud üldse või siis kõõritasid aralt ja vihaga. Ta tahtis rääkida Faehleyga. Tal oli tarvis temaga rääkida ja ta vihkas isegi mõtet sellest, et ta siiski peab tõesti temaga rääkima. Skeet passis hetke ning jälgis teda, kuid Faehley polnud kunagi üksi või siis lahkus teda märgates või polnud tal enesel võimalust Jimmyle läheneda. Nii sattusid nad pea iga päev kokku, ent Skeet ei pääsenud ligi ja Jim Faehleyl õnnestus alati jalga lasta. Ta teadis hästi, mida Martin tahab ja aimas täpselt, et ükskord jääb ta sellele mõrtsukale niikuinii vahele. Hirm Martini ees pani Jimmyt kasutama iga võimalust, et saada endisest sõbrast hästi kaugele. Ja ta ässitas teised üles. See oli parim relv mehe vastu, kellest füüsiline jõud üle ei käi. Ei, ta ei arvanud sugugi, et see oleks kuidagi alatu, pigem oli see enesekaitse, sest ju igaüks tahab alles hoida oma nahka, mida üks Martini – sugune mõrtsukas talle selga ei jätaks. See oli halb, et Skeet ikkagi vanglast pääses. See oli väga halb. Ja nagu kokku lepitud, kuu aega ei teinud nad teine-teist tundmagi. See õhtu algas kenasti. Oli nädalalõpp ning Skeet asus ehituselt koduteele. Väsinud, nagu ta oli, otsustas, et seekord möödub ta kõrtsist ilma peatumata. Rohi oli rohelisem kui tavaliselt ja taevas sinisem, sest Chloe oli telefonis öelnud, et Melly läks Jimmyga tülli ning… kes teab, kas need pulmad veel tulevadki? Kahjurõõm olevat see magusaim rõõm ja Skeet mõtles mõnuga Jimmy kurvastusele, kui tark ja ilus tüdruk Melly teda tõesti hetk enne pulmi maha jätaks. Skeet lausa soovis seda ega häbenenud väljagi öelda. Mitte ainult tookord Mellyle otse, enesel parajasti pea soe ja lõhki. Ta ütles seda veidi hiljem ka Vick Millanile ning kirus Faehleyt ka tööl olles. Sest kuu aega oli nüüd ammu möödas, aga Jim ei teinud lubadusest väljagi ja vaikimisvande aeg sai ammu mööda. Seega, kui Jim ei pea oma lubadusest kinni, ei pea temagi selle pärast põdema. Ta läbis pool teed linnast Valgeküla poole, kui nägi ees punast „Fordi„. Kahtlemata kuulus see Faehleyde perele. Pikemalt mõtlemata otsustas ta järele vaadata, kes istub selle roolis ning lisas veidike kiirust. Lähemale jõudes sai äkki aru, et see on just see, keda ta otsib. Skeet tegi otsuse, et sõidab autost mööda ja peatab teda. Jim Faehley märkas õigel ajal, kes teda jälitab ning andis gaasi, et eest ära minna. Skeet oli liiga lähedal. Kui Jim pidurdab, et pöörata koju, võib Skeet teda sealsamas kurvil kohe vahele võtta. Aga on ka teine tee. Jim sõitis kodusest teeotsast mööda. Skeet Martin luges tema mõtteid: läbi küla põrutades võib Jim teha ebamugavalt pika kaare, kuid tal on siis aega jälitaja maha raputada. Kaval? Tal pole õigust põgeneda! – oli Skeet kindel ning viha pani teda hambaid kiristama. Jim võiks ju lihtsalt peatuda, ma ei löö teda maha, kuigi… väga tahaks mõnikord! Läbi küla tuhisesid nad juba nagu rallirajal. Faehleyde punane „Ford” ees ja Martini tsikkel otse tema kannul. Nii mõnigi peatus külateel, et neile järele vaadata ja mõtted nende peades tekkisid seejuures üsna erinevad. Sarnane oli ainult küsimus: Mis nüüd ometi lahti on? Siin ei julgenud Skeet oma oskusi veel näidata. Ta lihtsalt püsis autol sabas, näidates oma keskendunud olekuga, et seekord pole Jimmyl tema eest kuhugi pääsu. Ta natuke soovis, et lähedal oleks Chloe või Melly, kes kärataks, et ta otsekohe selle hullumeelsuse lõpetaks! Võib-olla ta kuulaks isegi sõna. Aga käskijaid polnud kusagil ja ta vihane mõistus tegi ise oma otsuseid. Külast väljas, kui Jim võttis suuna otse edasi, hakkas tekkima kahtlus, et see sõit võib lõppeda ühele neist väga kurvalt. Kui Jim läheb järsakule, siis pole sellega nalja. Ühel pool on seal kuristik, teisel pool teed aga üsna järsk nõlv, kust võiks tükk aega koos autoga alla võsa ja kivide poole veereda. Mis siis, kui Jim oma hirmuga üle serva põrutab? Siis puuakse teda, Skeet Martinit, külanõukogu poolt üles. Kuid veel polnud aega sellele mõelda. Kiirus kasvas üle saja, ta lootis veel Faehleyt peatada, enne kui see tõepoolest mäkke ronib. Sirgel lõigul surus gaasi lisades end auto kõrvale ja üritas mööduda, andis märku, et Jim peatuks. See polnud lihtne, arvestades kiirust ja võimalikke vastutulijaid. Kuid peatumise asemel keeras Jim äkitselt rooli ning ainult kiire reaktsioon päästis Martini. Korraks pidi ta hoo maha võtma, sest Jim vallutas tema koha tee vasakpoolses servas. Ent kohe oli ta valmis järgmiseks manöövriks ja ründas „Fordi” juba parempoolsest küljest. Seekord oli kahjuks Jim juba selleks valmis, sest otsekohe tegi ta nii järsu pöörde, et Skeet Martin ei saanudki taganeda, hoopis surus gaasi veelgi juurde ning jäi nüüd auto ette. Külm, kõle jutt käis üle selja. Mida põrgut see Jim nüüd veel plaanib? Lihtsast juttu vestmise soovist oli äkki kasvanud välja võitlus, kus mõlemal oli ühtviisi palju õnne tarvis, et mitte teelt välja kihutades surma saada. Mida on Jimmyl nii väga karta? Neetud! Miks ta ei võiks lihtsalt peatuda ja asjad selgeks rääkida? Nüüd kihutas auto „Harley” kannul. Nad olid külast väljas, lagedal teel, püüdes aina uuesti teineteise hoogu takistada. Martinil oli võimalus põgeneda, eest ära minna. Kui ta kõik endast välja paneb, ei saa Jim talle eales järele. Aga tal oli tõesti tarvis Faehleyga rääkida. See ei kannatanud enam ootamist. Ja viha, see pime raev, ähvardas hävitada viimasedki mõistlikkuse raasud. Ta ootas veidi, kuni maastik muutus tasasemaks ning võttis vägisi hoo maha. Ei julgenud jääda päris auto ette, sest Jim oleks ilmselt temast heameelega üle sõitnud. Käigu kuradile see Jim, hea, kui ise eluga koju tagasi jõuan! Aga kohe, kui Skeet auto kõrvale sattus, surus Jim teda teeserva. Tsikli jaoks jäi ruumi nii napilt, et nad mõlemad olid ühel nõul: Skeet ei suuda teel püsida! Martin püüdis rebida end uuesti ette, et Jimmyt kuidagi hirmutada, või vähemalt kitsikusest minema pääseda, kuid see ei õnnestunud enam. Jim näis ette teadvat iga tema liigutust, ta rikkus ära iga võimaluse. Skeet hakkas hirmuga aimama, et võib ise ses võitluses alla jääda. Iga pisemgi viga, iga vääratus võiks viia fataalse kokkupõrkeni ükskõik millise puuga siin teeservas. Põlv läks korduvalt vastu autoust. See oli küll valus, kuid hoopis rohkem hirmutav. Hädavaevu suutis ta eelistada väikesi kokkupõrkeid teelt väljasõitmisele. Nüüd tasub Jimmyl vaid taibata avada uks või… See äkkmõte ajas Martinil ihukarvad püsti. Avarii, ükskõik mil moel, oli vältimatu. Ta peab vägisi maha jääma, kui tahab veel näha homset päeva, kuid alla andmisega ei nõustunud siiski. Tee lookles nüüd mäest üles. Ees paistis juba ristmik, mille üks haru viib otse järsakule. Just sinna Faehley pööraski. Kummide vingudes, ajades kõrgele tolmupilvi, sööstis kiirust vähendamata mäe tippu. Martinil õnnestus maha jääda ja taas olla jälitaja osas. Kui nüüd uuesti võitluseks läheb, on tulemus kindel. Martin veel hädavaevu suutis jälgida ümbrust. Endise visadusega püsis ta „Fordi” kannul, olles valmis jälitama kasvõi maailma lõppu. Ta oli autole mõnikord nii lähedal, et kui Jim järsku pidurdaks… Siis äkki nad olidki mäel, otse järsaku serval. Ühel pool vilksatas silmanurgast mere rohekassinine pind, teisel pool kauguses vaevu nähtavad külamajade katused. Seda kõike nägi ta pigem alateadlikult, tundes nende piltide olemasolu, ometi pööramata korrakski pilku autolt enese ees. „Ford” pidurdas nii äkki, et Skeet pidi ehmatusest röögatama. Ta oli küll vahemaad suurendanud ja selliseks trikiks üsna valmis, kuid sellest jäi ikkagi väheks. Jim peatus otse keset teed ja pidurid vingusid kui tuhat ärritatud kärbest. Martinil oli valida otsese kokkupõrke ja teelt välja kihutamise vahel. Tee oli siin kitsas ning auto lõi otse tema ees pidurdades külje ette. Õnneks polnud siin, järsaku serval puid ega suuremaid kive, kuid see ei takistaks sugugi kukkumist. Paratamatult pidi ta kuhugi pöörama, kõik toimus vaid silmapilgu vältel. Tsikkel hüppas teelt välja, otse kuristiku suunas. Ees paistis korraks sügavusse vajunud meri. Skeet keeras jälle, surus meeleheitlikult pidurile, tsikkel langes peaaegu kummuli, libises, külg ees, serva poole. Hetkeks peatus aeg ja Martinile isegi näis, et ta näeb all paistvaid kive, kuigi igas mõttes oli see täiesti võimatu. Ta teadis seda, et kalju on alt tühi, kui õõnestatud õun. Ta ei kukkunud, suutis lõpuks peatuda, paisates „Harley” tagaratta hoogsalt ette. Vaevu- vaevu jäi ta sadulasse ning sai lõpuks jaladki maha. Ärevusest õhku ahmides vaatas Skeet punasele „Fordile” järele, kuidas see kiiresti mäekülge pidi alla küla poole kihutab. Jim oli juba liiga kaugel, et oleks mõtet tagaajamist jätkata. Martinil ei jäänud muud üle, kui vaid needusi järele karjuda. Käed hakkasid pingelangusest värisema, kui ta üle õla tagasi vaatas. Higipiisad meelekohtadel auramas, süda puperdamas kusagil kurgus. Kolme meetri kaugusel tema selja taga lõppes maa. Oli lihtsalt tühjus. Õhk. Eimiski. All, ligi 30 – meetri sügavusel mühises meri vastu kivirahne, mis laiali pillatud siia ja sinna. Martin ei tahtnud nendega kohtuda. „Neetud siga!” röögatas Skeet vihaga ja pahvatas samas ka naerma. See kõlas pigem hüsteeria, kui rõõmuna. Naer täis viha ja himu kätte maksta alatu triki eest. Nüüd ta teadis täpselt, et jutt ei piirdu enam lihtsalt jutuga. Ja katsugu vaid Jim talle veel kord käkki keerata ning saab teada, milleks on võimeline see vana semu, Skeet Martin! Ei jäänud muud üle, kui seekord ennast tunnistada kaotajaks. Jim oli õnnelikult läinud, kuid Martini jaoks polnud see veel lõpp. Veidi aja pärast, olles rahunenud ja hingevärinal üle kuristiku ääregi vaadanud, lahkus Skeet lahinguväljalt. Tühjuse taga sillerdas meri päikesejänkudest. Päikese enese ketas oli vajunud madalale ning hämarus juba hiilis metsa alla. Ta sõitis tagasi koju. Oma korter, tuba ja voodi olid sel õhtul eriti armsad. Ta oli seisnud kolme sammu kaugusel surmast. See oli väga napp pääsemine. Keegi kaitseingel ehk pidas teda kinni… Ja jällegi oleks Faehley süüst puhtaks jäänud, sest Martini kukkumine kuristikku oleks õnnetusjuhtum, keegi pole süüdi. Ta ju ise ajas Jimmyt taga. Ise mängis oma eluga. Aga kui oleks nii juhtunud hoopis Jimmyga? Ei-ei, Skeet poleks eales meelega midagi sellist korraldanud, aga kui… Jessas, kõik ju nägid, kuidas ta läbi küla „Fordi” kannul püsis. Igaüks näitaks jälle tema peale näpuga. Siis oleks taas politsei, kohus ja trellid. Teist korda ta mõrvasüüdistusest ei pääse, see on kindel. Lisaks pole enam sentigi raha, mida advokaadile maksta. See oleks lõpp. Skeet mõtles sellest kõigest õudusega veel teki allgi lamades, kui ärevusest uni kuidagi ei tulnud. Ning lõpuks ta otsustas, et kui midagi säärast juhtuma peaks, ei ole ta mingi hinna eest nõus teist korda seda kadalippu läbima. Ta võtaks oma tsikli ja sõidaks just sinnasamasse järsaku servale ja laseks kõigel minna. Alla. See mõte oli rahustav. Rahustas nii, et ta isegi naeratas poolunes olles, tõotades jonnakalt iseendale, et ei jäta Faehleyt iialgi rahule, olgugi, et peaks veel sada korda niiviisi lahingu kaotama, isegi makstes selle eest oma eluga. Jim peab täitma oma lubadust või muidu keerab Skeet tema elu veel põrguks! Skeet tundis end kiskjana, tal oli ohver, keda jälitada. Adrenaliin paisus veres, täites sooned ja rakud. Kõik, millest ta koosnes, oli seda viha täis. Ma saan su veel kätte, semu! Melly Archer, olles maruvihane Skeet Martini järjekordse tembu pärast, sõitis isa autoga juba varahommikul küla keskusesse, kus ühes kolmest paarikorruselisest paneelmajast elas see tüütu kunagine lapsepõlvesõber, kes teda vaheldumisi vihast vahutama ja samas jälle naeratama pani. Melly keeras vasakule ning peatas auto parkimisplatsil. Oma kahekümne kahe aasta jooksul oli ta küllalt selle tüübiga sõdinud, kuid harva peale jäänud. Skeeti oli võimatu ja eelkõige mõttetu sõimata. Ta ajas alati lõpuni oma jonni, ükskõik, kui valena see Mellyle ka ei tundunud. Skeet oli parandamatu tohman! Tal polnud täna aega pikalt juttu puhuda ja veel vähem oli Mellyl selleks tahtmist. Ta lihtsalt läheb ja ütleb Martinile, mida ta tema lollustest arvab ja läheb siis tööle kergendust tundes, et sai sõimukoorma südamelt ära. Skeet oskas alati leida vabandusi, teha ennast nii süütuks, et isegi vanakurat sulaks tema naeratust nähes. Mida lähemale Melly teise korruse korterile jõudis, seda enam kasvas temas kahtlus, kas ta ikka suudab olla Martini peale küllalt vihane? Aga proovida tasus, sest Skeet teenis oma hullumeelse ralliga igatahes peatäie välja. Seekord oli Mellyl kange tahtmine talle paar kõrvakiilu anda. Hommik saabus Martini jaoks küllaltki ootamatult. Järsk koputus uksele pani teda kähku voodist välja kargama. Poolel teel ukse juurde märkas alles, et polnud taibanud hommikumantlitki selga tõmmata. Mis siis, kui ukse taga on Faehleyd või isegi võmmid?! Aluspükste väel oleks naljakas oma järsaku ideed teostada. Jalg oli kuidagi kange ja valus oli astuda, aga ta komberdas kiirustades ukseni, alles tagantjärele taibates, et ka avamisega tuleb olla ettevaatlik. See mõte vilksatas siis, kui ta juba ukse avali tõmbas ning nägi enesest mööda tormavat Mellyt. Üllatusest keeletuna jälgis Skeet, kuidas tüdruk raevukalt kesk esikut täispöörde sooritas ja pilgu temale näkku puuris. Must kotike oli Melly õlal, must seelik, must jakk ja helekollane sall kontrastiks ümber kaela. Ruuged lokid õlgadel laiali nagu oleks ta otse tormi käest tulnud. Kuni Skeet hoole ja armastusega uksele riivi ette lükkas, seisis Melly keset tuba, lõug jonnakalt püsti ning silmitses vastast kui alamat rämpsu oma jalge ees. Skeet pöördus tema poole ja jäi ootama sõnu, mis Melly kenade huulte vahelt kahtlemata tulema pidid. Üldjoontes aimas ta küsimatagi, mis teemal need saabuvad. Kuid vastu ootusi alustas Melly hoopis küsimusega: „Mis su põlvega juhtus?” Skeet vaatas imestusega oma põlve, mis tõepoolest veidike valutas. „Misasja, põlvega?” Siis alles hakkas miski meenuma. Eilne õhtu, hull ralli kuristiku servani. Parem põlv oli küljelt koledasti sinine. „Ah see või? Kukkusin eile tööl, mis siis?” Unine mõistus hakkas alles tajuma karmi reaalsust, et see, mida ta mäletab, polnudki ainult unenägu. „Ära valeta, tõbras!” röögatas Melly äkitselt, nii et Skeet ehmunult tagasi põrkus. Säärast Mellyt polnud ta ammu näinud ja nagu iga kord varem, soovis nüüdki, et ei näeks enam iial. „Parem tunnista heaga üles, mida sa eile korda saatsid! Mis kurat sul Jimmyga asja on? Mida ta sulle tegi? Miks sa meile pidevalt pinda käid? Ma abiellun varsti Jimmyga ja see pole SINU asi! Sa oled ikka üks eriline, vastik, alatu mölakas!” „Püha jumal!” oigas Skeet endamisi. Toetas selja aralt vastu ust, samal ajal, kui Melly ühe hooga jätkas: „Käi tööl, ela oma elu, sõida oma tsikliga ennast surnuks, kui tahad, aga jäta JIM rahule! Isegi kui see sulle nii väga närvidele käib, ma ikkagi abiellun TEMAGA, mitte SINUGA! Sest sina oled üks reetur ja mõrtsukas ja lihtsalt üks üdini häbitu elajas! Sul ei õnnestu meid lahku ajada nii, nagu sa juba Chloe ja Marcoga tegid! Ma pole enam mingi naiivne sinisilm! Ma olen juba küllaga näinud su pahupoolt, sa igavene räpane…” „Hei, pea nüüd kinni!” hüüatas Skeet vahele, pingutades meeleheitlikult häält, et see Melly karjumisest üle kostaks. „Asi pole ju üldsegi sinus!” „Milles siis veel? Sa oleksid teda eile äärepealt ära tapnud! Sulle kindlasti meeldiks, kui ta oleks sealt järsakult alla kukkunud, eks ole? Mis sul arus on, et sa teda igal pool aina jälitad? Ja ära üldse ürita ennast süütuks teha! Kõik ju nägid, kuidas te eile läbi küla põrutasite! Jim oli täiesti endast väljas, lubas kaevata sind politseisse, sest ta kardab juba oma elu pärast! Mida kuradit sa taotled, Skeet? Tahad tagasi oma kongi? Palun väga, üksainus kaebus ja sa lähedki sinna! Kui sa ei tee seda minu pärast, siis miks ometi? Ja arvesta sellega, et ma isegi ei mõtle su päästmise ja haavade sidumise peale, kui järgmine kord jälle meeste käest kolki saad, sest sa ju teenid selle vägisi välja! Sa lihtsalt ei oska normaalse inimese moodi elada!” „Oota nüüd, Melly! ” pidi Skeet daami ladusat sõnade voolu uuesti katkestama. „Mina olin see, kes oleks kalatoiduks läinud, mitte tema. Kurat võtaks, tüdruk! Ma pole süüdi, et su Jim on selline argpüks! Ma tahtsin temaga vaid rääkida, ma poleks teda näpuotsagagi puutunud, sest mul on hirm, et ta läheb sellest kärna! Aga tema kujutab endale igal sammul mõrtsukaid ette! Ma arvan, et tal on elu liiga igav. Sa osta parem talle mõni arvutimäng, ehk saab oma märuli kätte ja rahuneb lõpuks maha. Küsi parem tema enese käest, mis tal viga on? Arvad, et ma meelega oma põlvega tema autot silitasin või?” „Kuidas?” Melly tähelepanu koondus üleni Martini viimastele sõnadele. Hetkeks oli ta vaadanud mehe tumedatesse silmadesse, mis nagu ikka sellises olukorras olid siirast, süütut nördimust täis. Melly tundis neid silmi, need ei valetanud kunagi. Skeet lihtsalt polegi kunagi valetada osanud. Vaikida kindlasti ja end igast olukorrast välja keertada samuti, kuid mitte valetada. Melly viha sulas kui kevadine lumi. Isegi pingutades ei suutnud ta seda enam hoida. „Noh, ma loodan väga,” sattus Skeet segadusse, nähes Melly silmis mingit uut, teistmoodi tuld süttimas. Ometi ta kusagilt mäletas seda. Ta oli seda tulukest näinud… „noh, et ma ei kraapinud autolt maha kallist värvi, mida ma järjekordselt kinni pean maksma.” „Millest sa õige räägid?” Tõe ähmane aimdus võttis Mellyl südame alt õõnsaks. „Sa veel ei teagi või?” imestas Skeet, laiutades nõutult käsi. „Ma arvasin, et Jim andis sulle ikka täpse ülevaate, mismoodi ma teda tappa üritasin.” Altkulmu tõstis ta solvunult pilgu Mellyle, kes teda nüüd päranisilmi vaatas. „Ah, see pole ka oluline.” Skeet keeras talle selja ning kõndis tagasi magamistuppa. Haaras toolikorjult oma teksad ja asus neid lõpuks jalga ajama. Melly tuli vaikides talle järele, peatus ukse vahel ega saanud parata, et mälestus ühest teistsugusest Skeet Martinist kuuma lainena otse südamesse voogas. Olid ööd heinaküünis, kui seesama, siis veel poisiohtu noormees, talle armusõnu kõrva sosistas. Tema käed olid õrnad ja ihu erutusest kuum. Skeet oli küla ilusaim poiss ja kõik teised plikad kadestasid Mellyt. Natuke aega. Aga kes oli tookord rohkem süüdi, et nad lahku läksid? Skeet oma jonnaka tõrjumise ning solvumisega või hoopis Melly ise, et liialt kahtlustas ja oli armukade siis, kui Skeet vajas ainult natuke mõistmist? Raske oli nüüd tagantjärele aru saada, kelle andeks palumine oleks aidanud suhet hoida. Nad kumbki ei palunud andeks ja nüüd olid nad siin: Melly oma uhkete pulmade lävel, siiski kõheldes ja sala imetledes endist armsamat. Skeet aga üksi nagu ei eales varem. „Räägi lõpuni, Skeet. Ma tahan teada tõtt. Las ma ise otsustan, kumba teist uskuda.” „Ma ütlesin juba, et tahtsin teda peatada. On tarvis rääkida, üks vana asi tahab klaarimist.” „Milline asi?” küsis Melly. „Vabanda, Mel, aga see pole tõesti sinu mure! Võta või jäta, sa ei pea kõike teadma. Nojah, ma ajasin teda taga küll, andsin märku ja puha, aga tema pani hoogu juurde. Mis mul üle jäi? Ta tegi sellest ralli elu ja surma peale, püüdis mind vägisi teelt välja suruda. Eks mine ise järsakule ja vaata – mul jäi kolm sammu servast puudu. Ta pidurdas meelega nii, et ma alla lendaksin. Napilt vedas!” Kui ta särki selga tõmmates Melly poole vaatas, oli tüdruk väga kahvatu. „Sa valetad!” ütles Melly, kuid sellest puudus veendumus. Mingi suur muutus toimus Melly hinges ning Skeet Martinile ei jäänud see märkamata. Ta vaatas mornilt, altkulmu, ent väga tähelepanelikult Melly rohelistesse silmadesse. Libistas pilgu piki Melly vormikat keha. „Kas kõik on korras, Mel?” „Jah…” pomises Melly temalt pilku pööramata, „…ei.” „Hea küll. Tänan, et mind üles ajasid. Ma lähen nüüd tööle.” Skeet võttis öökapilt suitsupaki, kui tundis kuklaga Melly liikumist. Pöördus kiiresti vaatama ja nägi, kuidas Melly oma kotikesel hooletult põrandale kukkuda lasi. Polnud aega juhtuvat taibatagi, kui ühtäkki langes Melly talle kaela, surus huuled tema suule. Puhtast refleksist pidi Skeet selle rünnaku vastu võtma. Haaras Mellyt tugevasti oma käte vahele ja tundis erutuse nõrkust jalgades. Oli täiesti rumal loota, et ta suudab kuidagi ürginstinktile vastu panna. Hullus armujoovastuses talutas ta juba Mellyt voodi poole ja tüdruk ei hakanudki vaidlema, hoopis lämmatas teda suudlustega, mis pilgeni meeletut igatsust täis. Skeet tõmbas teda ettevaatlikult endaga kaasa voodisse. Kiirustades rebis Mellyl riided seljast, suutmata enam hetkegi kannatada võimatut. Ta sulas ära omaenese segi aetud voodis, kadus lootusetult Melly käte vahele, et alles tüki aja pärast ärgata taas ellu, nüüd natuke soojemana kui enne. Nagu jää, mis sulab ja jäätub jälle. Ta vajas nii väga seda kuumuse kildu oma külmunud hinge, et Melly antud säde võiks soojendada teda kaua veel nii päevi kui öid. Ta vajas, salaja lootis ja sai selle lõpuks. Suus keerles nii palju ilusaid sõnu, mis ometigi välja ütlemata jäid. Need sõnad olid liig kaunid, et raatsiks neid öelda. Ja milleks? Ta abiellub peagi, miski ei muuda tema meelt… Melly tõusis, vabastades end vaevaga Martini tugevast embusest. Pani kiirustades selga pluusi, mis lohakalt põrandale heidetud, korjas maast oma pesu. Silmis läikisid pisarad. Skeet tõusis küünarnuki najale ja lihtsalt jälgis Melly närvilist liikumist. „Melly, mis on?” imestas Skeet, tundes end seejuures väga tobedalt. „Ei midagi. Kõik on hästi,” pomises Melly õnnetult, nööpides pluusi kinni. Käed värisesid. „Jäta! See ei riku teie suhteid, kui sa sellepärast põed. Kui sa vaid soovid, ma isegi ei vaata enam su poole.” „Kas nii vähe sa hoolidki?” pahvatas Melly ärritunult, hääles lausa nutt. „Mina? Ma tahan sind iga päev siia enda kõrvale, aga su pulmad ju…” „Pulmad või asi! Miks ma iga päevaga üha rohkem kahtlen Jimmy aususes? Miks mulle näib, et sul võib olla Jimmy suhtes õigus?” „Inimestes on lihtne pettuda,” sosistas Skeet tasa. „Sa näed välja nii, nagu teaksid, mida räägid.” Melly uuris meest teraselt. „Teangi. Anna andeks, Melly, kuid ma ei oska sind takistada vigu tegemast.” Melly Archer tammus abitult mööda tuba, oigas, murdes ahastuses käsi. „Ma ei saa enam isegi aru, mis toimub. Ma tõesti armastan Jimmyt. Ta on nii hea ja hooliv. Ja elu temaga koos oleks turvaline, rahulik… Oh, ma ei tea…” Ta peitis hetkeks näo kätesse.„Sind nähes satun ma alati segadusse. Mäletad sa seda ööd, kui me olime esimest korda sinu lakas? Me olime mõlemad süütud, mäletad? Sa ise veel ütlesid, et olen sul esimene tüdruk… Sa kinkisid mulle kimbu rukkililli. See oli nii romantiline, nii kaunis…” „Sellest on neetult palju aega möödas,” sõnas Skeet Martin tasa. „Ainult kümme aastat. Aga sul oli vahepeal nii palju teisi tüdrukuid: Chloe, Fanny ja nii mõnigi veel, ja see linnast…” „Ega sinagi enam nii süütu pole,” naeratas Martin. Ta tõusis istuma voodi servale ning jälgis tüdrukut, kes näis tema pärast täitsa ahastuses olevat. Ta pidi endale tunnistama, et mõikab vähe sellistest tunnetest nagu truudus, abielu või armastus üldse. Ta oli armastanud mitmeid tüdrukuid, aga see oli nii, mööduv nähtus. Ta ei põdenud nende pärast eriti ega pöördunud ka kunagi tagasi. Skeet arvas end olevat seiklejaks loodud. Et keegi, eriti veel Melly- sugune iseseisev ja vapper tüdruk teda ikka veel unutanud pole, näis täiesti uskumatuna. „Ma lähen nüüd ära. Olen kõvasti tööle hiljaks jäänud,” teatas Melly äkitselt, sättides soengut korda. „Nii ruttu?” imestas Martin. „Jah, sinu olemasolu häirib mind tõsiselt. Tee mulle teene – kasi tööle ja hoia edaspidi end vabade naiste jaoks. Ma ei jäta sinu pärast Jimmyt maha, see poleks aus!” Melly keeras selja ning kihutas kontsade klõbinal toast välja. Välisuks paugatas. „Hm,” tegi Martin vaid endamisi ega osanud seekord naistest midagi arvata. Ta irvitas, kui tööle minekuks valmistus. Kell oli palju. Ta jõuab veel vaevu kohale ehk. Hommikusöök jäi ära. Chloe Riggs ja Melly Archer olid alati olnud head sõbrannad. Lapsest saati koos mänginud ja kasvanud nagu õed. Vanusevahe vaevu pool aastakest. Nad sobisid kokku nagu sukk ja saabas. Ja imelikul kombel ei murdnud nende sõprust isegi ühine poiss. Olid küll tülid, nii suured kui ka väikesed. Siis, kui Skeet eelistas äkitselt Mellyle Chloe´t. Kuid sõprus taastus, kui poiss vahetas nad mõlemad välja võhivõõra linnatüdruku vastu. Nüüd nad ootasid ja kartsid, et ühel päeval valib see poiss ühe neist ja siis on sõprusega igaveseks lõpp. Martini – poisiga käib needus kaasas. Nii tavatseti öelda juba siis, kui nooruk veel kooliteed käis. Tal polnud palju sõpru. Oli veidi kinnine ja vaikiv. Liiga osav ja tugev, et teistele alla jääda, ometi mitte kunagi liidriks pürgiv. Ta tegi kodus tööd ja vaatas liigagi vara tüdrukuid, kes polnud tema jaoks loodud. Keegi ei saanud öelda, et ta oleks loomult paha poiss, kuid kaklused ja tülid olid tema alatised kaaslased. Südames oli ta siiski aus ja õiglane. Ei olnud tülinorija, pigem võitles sel moel oma olemasolu eest, kaitses nõrgemaid ja möödaminnes murdis naiste südameid kui lilli teeraja kõrvalt. Mis tähtsust sel on, et need polnud alati vabad? Ehk ei teinudki ta seda meelega, lihtsalt enamasti kukkus nii välja ja siis olid tülidki kerged tulema. Ta ei õppinud oma vigadest, pigem võttis neid väljakutsetena. Ei kannatanud lüüasaamisi, uskudes, et nende eest tuleb alati tasuda. Vanematel oli temaga hulganisti muresid, aga sellele vaatamata ostsid nad talle kõige kallima ja uhkema mootorratta, mida suutsid. Kogusid raha mitu aastat, et poeg saaks oma suurima unistuse kätte. Ja ühel juunikuu päeval, kui Skeet oma 20-da sünnipäeva hommikul haigutades toast välja läks, seisiski see tema õuel. Must – hõbedane „Harley Davidson.” See masin tegi teda veel uhkemaks, veel ihaldatumaks naiste silmis. Kuid meeste suus hakkas pikkamisi liikuma sosistatav kõnekäänd: Ära iialgi ärata Skeet Martini tähelepanu! Jim Faehley mäletas hästi seda ütlust. Oli temagi omal ajal kasutanud, ähvardamaks oma vaenlasi, sest Skeet oli ju tema sõber ja kaitsja ja kes julges puutuda Jimmyt, sel tuli paratamatult teha tegemist ka noore ja ägeda Martiniga. Kahjuks oli nüüd olukord teine. Skeet Martin ei kaitsnud teda enam, vaid hoopis jälitas. Ja Jimmyle näis, et ta ise on juba vägagi selle kurikuulsa tüübi huviorbiidil. See oli tõsiselt hirmutav fakt. Jutud Martinist levisid jälle ning Jimmy hirm kasvas iga päevaga, sest ta teadis vanadest kogemustest, et Skeet on nagu hüään. Ta ei jäta oma ohvrit rahule enne, kui saab oma tahtmise. Näib, et temast vabanemiseks on vaja midagi tõhusamat kui vangla. Pärast võitlust kruusateel oli Martinil aega küllal, et oma tegevust läbi mõelda. Ka oma ohvril lasi ta puhata. Ei pressinud peale, ainult ootas juhust ning jälgis. Vaid üks asi ärritas teda tohutult – need pulmad! Kõik hõiskasid ümberringi rõõmust, sest kaks võimukat peret kulutasid rahahunnikuid uhke pulmapeo korraldamiseks. Võib-olla oli Martin ainus terves külas, kes võttis seda sündmust tragöödiana. Kuid ometi mitte oma isiklikust vaatepunktist, vaid mõeldes Mellyle. Vaba Melly oli talle hoopis meelepärasem. Melly Faehley kõlaks tema arvates lausa naeruväärselt. Skeet nägi vaimusilmas seda abielupaari. Nad ei sobinud. Mitte kuidagi. Ükskõik, kes teine sobiks sellele kohale altari ees, aga mitte Jimmy! Ainus, mida ta oskas teha, vältimaks kogu küla vihapurset, oli Mellyst sel puhul kaarega mööda käia. Ta ei varjanud eriti oma huvi Jimmy vastu ega negatiivset arvamust pulmade suhtes, kuid Mellyle ta pahandusi kaela ei tahtnud. Rusikad sügelesid jälle, sest Jim oli liiga ettevaatlik. Ta isegi ei tulnud kõrtsi kunagi üksi. Melly tema kõrval teenis Faehleyt kui usaldusväärseim turvamees, kuna Martinil oli oma aukoodeks: mitte kunagi ei läinud ta arveid klaarima naiste nähes. Seejuures polnud ta kade ega ka uuesti armunud. Üksainus juhuslik vahekord tegi südame soojaks. Ta pidi mõnikord iseendale meelde tuletama, et on hingelt liiga tugev ning tal on juba olemas Chloe, kuid… Hommikuti ohkas ta nukralt, libistades käega üle tühja padja. Melly… Ta võiks tulla veel kord, nii hull, nii meeletu, ihates just teda… Ta oli pulmade ootel rahutu ja üksi. Otsekoheselt öeldes ei meeldinud talle üldse mõte sellest, et Melly Archer peagi abiellub. Ta vihkas seda mõtet. Ja oleks see siis ometi keegi võõras, keda ta ei tunneks, kelle vigadest ja minevikust midagi ei teaks… Jim oli olnud tema parim sõber. Marki kõrval. Neid kahte ta usaldas jäägitult. Nii palju, kui ta üldse oskas kedagi usaldada oma kinnise iseloomu juures. Sõber Jim oli sõber täpselt selle hetkeni, kuni Skeet Martini käed raudu pandi. Tuul sahistas puuokstes, koolutades neid sinna ja siia. „Harley Davidson” seisis mändide all eemal. Ees laius org. Roheline karjamaa ja päike, mille paistel mängisid kaks pisikest varssa. Üks oli must ja teine kõrb. Nende emad hoidsid pead maas, näksides rammusat, kevadist rohtu. See oli pilt unistusest, unenäost… Skeet Martin istus maas, kesk niisket rohtu, ümberringi võililled, tundmatud kõrrelised ja kipslille moodi väikesed valged õied. Päike hellitas tema paljaid, pruuniks päevitanud õlgu, mis varrukateta särgi alt vabad. Lihased käsivartel olid tugevad ja rusikas kindel. Ta tegi seda mehhaaniliselt. Surus käed rusikasse ja lõdvestas taas. Aina uuesti ja uuesti. Tõstis taas pilgu. Rohukõrs hammaste vahel murdus ning vajus longu. Ta sülitas selle eemale. Mitte midagi ei muutunud, kui ta oma sisimas raevutses. Mitte midagi. Ta teadis, et võib siin karjuda ja märatseda end kasvõi hulluks. Jäävad vakka ehk linnud ja loomad põgenevad tema raevu eest. Ta võib minna ning tappa need lõbusad, imeilusad varsad, kes karjamaal rõõmsalt ringi kappavad. Ta võib põletada maha selle maja, et jääks alles mustendav auk. Võib hävitada kõik, mis tee peal ees, lootes sellega kustutada mälust kõik, mis selle paigaga seotud, aga… mitte miski ei muutu. Siis ta nuttis. Nagu palju kordi varem. Hääletult nuuksudes, kontrollides näolihaseid, hoides pisaraidki teiste eest varjul. Mitte keegi ei tohtinud seda näha. Kodu oli tema ees. Kodu, kõigi oma karjamaade ja metsadega. Ja isegi seesama küngas, millel ta istus, oli tema oma. OLI… Talu oma halli katuse ja lagunenud aiaga, mida uued elanikud polnud jõudnud veel uuega asendada. See aed oli isale alati pinnuks silmas olnud, aga selle lõhkumiseni nad koos eal ei jõudnudki. „Nii palju jäi tegemata…” pomises Skeet nukralt. „Neetud! Ma tahaksin kõik selle lõpetada.” „Hei, kellega sa siin räägid?” Hääl oli tuttav. Otse selja taga. Ta tundis selle hääle ära, kuid ei pööranud pead. „Miks sa mu järel luurad?” küsis hoopis pahuralt. Nooruk tuli ja istus temast kahe sammu kaugusele. „Su tsikkel jäi silma. Seda ei saa ühegi teisega segi ajada. Tahtsin teada, mis sinuga lahti on?” „Mitte midagi,” vastas Skeet ükskõikselt ning torkas hammaste vahele uue rohukõrre. Poiss võttis taskust suitsupaki. „Suitsu tahad?” pakkus tallegi. „Ei.” Skeet raputas pead. „Siin on värske õhk, ära riku seda.” „Vabandust. Kui sa nii arvad…” Tulija võttis suitsu välja, keerutas hetke näpu vahel ja torkas siis tagasi. Siis vaikisid nad mõlemad. Tuul tõusis ja sasis Martini juukseid. Puhus kodu poolt tuttavat lõhna. Ta pidi äratundmise pärast oigama. Et vältida oma nõrkuse reetmist, sõnas tasa: „Kuule, Jess, kas sa tunned neid uusi, kes siin nüüd elavad?” Marlow kehitas õlgu. „Veidi. Pool aastat pole just pikk aeg, et võõraid hästi tundma õppida. Igatahes on neil poeg ülikoolis, tarkpea. Plikat sa tunned…” „Donnat?” „Jah. Kena tots, kas pole?” „Mage,” ühmas Skeet külmalt. Jesse mõõtis teda pilguga. „Ja väiksem tirts veel, päris kenake, aga see tahab tublisti kosumist.” „Päris väike või?” Skeet küsis seda lihtsalt, et jututeemat üleval hoida. Jesse sai sellest aru küll. „Kaheksane.” „Kääbus,” arvas Skeet. „Noh,” jätkas Marlow ebalevalt, sest Martini – taolise jutumehega oli päris raske vestlust hoida. „Ega nad väga suhtlema kipu. Töökad, rikkad, mitte pahad.” ” Mulle meeldiks rohkem, kui nad oleksid lurjused,” tunnistas Skeet ausalt. „Põed, jah?” mõistis Jesse Martini tundeid. „Muidugi, minagi põeksin. Kui äkki keeraks neile mingi käki?” „Mis mõttes?” „Ma ei tea. Rööviks hobuse ära, keeraks plikale taha või pistaks midagi põlema…” „Jobu!” nähvas Skeet tusaselt. „Varem meeldis sulle nii mõelda.„Solvunult pööras Marlow pilgu taevas lendavale toonekurele, kes üle metsa ja Kuuallika küla poole suundus. „Enam ei meeldi,” ütles Martin. „Käi vanglast läbi, siis taipad.” „Sa ometi olid teistest üle, eks ole?” küsis Jesse äkki murelikult sõbra näoilmet uurides. „Pole sinu asi! Ma ei lasknud endale pähe istuda. See on kõik. Nad püüdsid. Väga.” „Pagan!” ohkas Jesse. Nad vaikisid jälle. Jesse Marlow näris vanema eeskujul rohukõrt. „Aga ma ei mõista, Skeet, miks sa siin käid? Kas see ei tee sulle haiget, kui sa kõike seda vaatad?” „Tõele tuleb alati näkku vaadata. Niikaua on valus, kuni ta ükskord sulle vastu vaatab. Kuratlikult valus. Aga siis äkki enam ei ole. Tuleb leppida. TULEB leppida, saad aru? Ma ei saa midagi teha.” „Sul on õigus,” nõustus Jesse. „Ma ei teadnud, et sa nii filosoofiks oled muutunud.” Skeet ei vastanud. Alles tüki aja pärast jätkas ta pihtimist: „Lapsena käisin alati siin ennast rahustamas. See oli minu oma puu. Rääkisin talle kõigist muredest. Ta kuulas mind nagu tõeline, ei, nagu kõige tõelisem sõber. Vanemad ei mõistnud, nad ainult tegid näo, et mõistavad.” Ta vaatas tänulikult vana jändriku, poolkuivanud männi poole. See seisis püsti ainult trotsist, paljad juurikad maad mööda laiali. „Ükskord tahtis paps selle maha võtta. Ma olin siis alles päris laps, võib-olla üheksane või nii. See oli ainus kord, kui ma hüsteeriasse läksin. Lõpuks sai ta aru, et see puu on mulle tähtis. Siiski ei mahtunud talle pähe, et see puu on mu sõber… See on MINU puu!” „Aga…aga mis siis, kui NEMAD selle maha võtavad?” küsis Jesse, osutades peaga orus asuva talu poole. Skeet kehitas rahulikult õlgu. „Siis võtan kõik sinu pakkumised vastu ja lähen vangi tagasi.” Jesse Marlow ahhetas õuduses. „Ära ole loll, ma tegin vaid nalja!” 5. Kiskja Skeet Martin oskas tabada juhust. Nädala lõpus sai ta kätte oma kuupalga. Mustalt – otse taskusse – pool. Teine pool ametlikult koos kõigi mahavõetud maksudega. Esimene pool teisest tublisti suurem. Sel korral käis Skeet enne kodust läbi ning tuli siis jalgsi kõrtsi juurde, et juua Vicky Millani seltsis kannu head külma õlut ja süüa tema toitu. Õhtu oli ilus. Kevad lõi lõpuks täies hoos õitsele, õhk rõkkas lindude laulust. Ta nautis suve paitavat soojust, mida nii kaua oli oodanud. Käed taskus, jalutas mööda küla ainsat nimetamisväärset tänavat. Baari juurde jõudes nägi ta selle ees seisvat valget autot. See oli natuke tuttav ja samas ka mitte. Niisamuti kui too pikka kasvu nainegi „Honda” kõrval. Skeet tundis naise ära tolle pikkade, ruugete lokkide järgi: kunagine kooliõde, aastake Martinist vanem – Sarah Klenner oli tema nimi tookord. Nüüd teadis ta, et Sarah oli mõne aasta eest abiellunud ühe linnarikkuriga ning elab Carterville´i uhkeimate majadega rajoonis. Küllap eksis siia mõnele tuttavale külla. Tema vanemad olid ammu siit ära kolinud. Kindel on, et Skeet ei oskaks Sarah ´ga millestki rääkida. Nad polnud nii head tuttavad. See-eest räägiks ta meelsasti tüübiga, kes seisab Sarah kõrval, lobiseb rõõmsalt ega märka midagi, mis ümberringi sünnib. Ilmselt pole täna siin Mellyt, muidu paistaks tema vari kusagilt silma. Seega on Jim täna kaitsetu nagu kala pannil! Jah, Jim Faehley oli üksi. Martinile see meeldis. Sarah ei hakka vähemalt Jimmyt kaitsma. Tal peaks olema ükskõik. Skeet ei pööranud Faehleylt enam pilku. Viisakaks jäädes hiilis tasapisi lähemale. Täiesti siiralt tundis Skeet huvi Jimmy uute põgenemisvõtete vastu. Kuidas küll üritab vana semu teda seekord vältida? Parkimisplatsil baari ees seisis veel viis autot. Martin valis nende hulgast hoolikalt punase „Fordi” ning asus selle lähedusse. Vaatas kella ja tegi suitsu nagu ei huvitaks teda miski muu siin ilmas peale linnulaulu ja kevade. Tervelt viis minutit ei märganud Jim mitte kui midagi. Kuni tabas Sarah Klenneri huulilt salapärase naeratuse, mis ilmselgelt polnud saadetud talle. Veel taipamata ohtu, vaatas Jim üle õla, et näha, kellele oli see määratud ning luksatas ehmatusest: Juba jälle see mõrtsukas! Jälle seisab seal eemal Skeet Martin, kõver muie ja suunurgas suits. Seljas musta värvi T-särk ja selle peal nahkvest. Pikk, tõmmu, laiaõlgne. Ikka see tuttav mõrvari-pilk otse Jimmyle suunatud. Faehleyl hakkas natuke halb, aga näis, et Sarah oli lausa võlutud sellest kurjategijast. „Miks sa sellele mõrtsukale silma teed?” oli Jim hingepõhjani vapustatud. ” Kuula mind, Sarah, ole temaga ettevaatlik! Vaat kui tuleb ja teeb sul maja tühjaks!” „Ma pole kuulnud, et ta varas oleks,” imestas Sarah. „Oleks ta ainult varas, siis oleks see ju tühiasi. Sa kindlasti ei hooli ka sellest, et ta Dixoni ära tappis!” „Oh, jäta nüüd, Jim! Muidugi hoolin! See, mis Markiga juhtus, oli kohutav! Aga Skeet lasti ju vabaks. Miks sa ikka veel arvad, et just tema…” „Aga kes muu? See on ju ilmselge, et tema! Võmmid võiksid tal rohkem silma peal hoida, ta jälitab mind sest ajast saadik kui vanglast tagasi tuli! Täiesti hull kuju!” „Ligi kaks kuud? Ja sul õnnestub ikka veel elus olla?” irvitas Sarah. ” Näib nii, et see sarimõrtsukas on üsna saamatu! Sa tead ju kõnekäändu: Ära ärata tema tähelepanu! Seda kuulsin ma juba keskkooli ajal. Mida sa talle tegid, Jim, et ta sind jälitab? Te olite ju vanasti suured sõbrad!” „Mina?” Jim sattus segadusse. „Mina pole teda puutunud! Mul pole üldse temaga asja! Ma ei taha suhelda vangidega! Kust ma tean, mis luulud tal peas käivad?” „Jäta Skeet lihtsalt rahule. Sa ise ässitad teda enda vastu üles.” „Mismoodi?” „Sellega, et sa igal sammul temast halba räägid. Pea hoogu, enne kui see mõrtsukas sulle kolakat annab!” „Te, naised, olete ikka täiesti ära pööranud!” hüüatas Jim pahaselt. „Mis teil ometi viga on, et te kõik teda vahite, nagu lambad? Mis selles mõrtsukas nii erilist on? Isegi Melly kaitseb teda, justnagu oleks tal selle tüübiga ikka veel mingid suhted! Mis teile ometi sisse on läinud, et te vahite mingit vangi?” „Ta on kena,” ütles Sarah ning vaatas seejuures Jimmyt sellise pilguga, mis andis mõista, kui tähtis on mehe juures tema välimus. Kahju küll, kuid Jimmyl jääb seda vajaka. „Ära muretse, Jim, sinu Melly ei jäta sind maha. Aga ma saan Mellyst aru. Skeet oli ju tema lapsepõlvesõber, esimene arm ja kõik muu. Sellist ei saa unustada.” „Tänan sind, see oli suurepärane lohutus!” turtsatas Jim pahaselt. „Ütle nüüd veel ka seda, et pooled naistest petavad oma meest mõne lapsepõlvesõbraga!” Ta oli närviline ja närvilisemaks aina muutus. Selle võrra, kuidas aeg läks, aga Skeet Martin ei mõelnudki ära minema hakata. Selle ainitine pilk pani Jimmyt peaaegu sügelema. Läheks ta ometi ära, läheks ometigi minema!.. „Ei, see pole küll päris tõsi. Aga… kena oli sinuga juttu puhuda, Jim, mul on aeg nüüd koju minna.” „Nägemiseni.” Jimmy mõistus otsis kõige kergemat väljapääsu. Ta oli küllalt ammu märganud, et Skeet ei julge teda rahva ees puutuda. Aga all baaris on täna palju rahvast, seega on see hetkel kõige turvalisem koht. Võib-olla leidub varsti ka parem väljapääs sellest olukorrast. Niipea, kui Sarah Klenner autosse istus, et lahkuda, suundus Jim tagasi baari. Kuigi ta oli sealt alles hiljuti tulnud, soovides minna rahulikult koju, ei julgenud ta seda nüüd teha. Ta pelgas läheneda omaenese autole, sest siis poleks enam Martini käest mingit pääsu. Ta pidi mõtlema hoolikalt läbi iga sammu, enne kui selle lõpuks astus. Shaakal ei pööranud temalt pilku. Ta peitis end rahva sekka, leti äärde, nii näoga ukse poole kui vähegi sai. Samas püüdis välja näha hästi rahulik ning muretult meestega juttu ajada, nagu ei häiriks teda siinilmas miski. Aga, nagu kiuste, ei osanud ta nüüd valida teemat ega teistega sujuvalt kaasa minna. Ta aina puterdas ja noogutas teistele kaasa, vilksates samal ajal aina ukse poole vaadata. See, et ta ei suutnud käituda niisama sundimatult, nagu nägi seda tegemas Martinit, ajas teda veel enam närvi. Ta ootas trepist laskuvat siluetti. Ootas päris kaua, enne kui see lõpuks tuligi. Skeet Martin ei näinud välja ülbe ega kuidagi ähvardav. Nagu täiesti tavaline külastaja, kes kohtab kõrtsis eest sõpru, naeratas G.G. Maydile, kes istus lauas koos oma venna Brickiga. Noogutas leti juurde astudes ka Millanile ning kui avastas enda lähedalt Jimmyt, tegi üllatunud näo ja naeratas tallegi. Nii süütult ja heatahtlikult, et see mõjus päris ähvardusena. Siis istus ta leti teisse serva, kus oli tema alatine lemmikkoht ning tellis mingit odavat veini. Jim Faehley tegi sellestki oma järelduse: Martinit ei vaeva miski ja tal pole kavas end täis kaanida. Miks? Kurat ja põrgu! Iga selline äkkmõte pani Faehleyt õudusest võpatama. Ta jälgis iga Martini liigutust ning Skeet tegi sedasama. Veidi avalikumalt, natuke väljakutse moodi. Justnagu oodates, et Jim ise temaga tüli norima hakkaks. Ega ma loll ole! mõtles Faehley paaniliselt. Hetkel on baaris pigem kõik Martini, kui tema sõbrad! Oleks julgem tunne, kui siia tuleks näiteks Eddie või Marco ja kindlustaks seljatagust. Üks-ühe vastu polnud Jimmyl mingit lootust Martinit võita. Teinekord on ta igatahes targem ja võtab pussi kaasa. Näib, et ta on juba liiga ja rohkemgi Skeet Martini tähelepanu köitnud. Ja kahjuks Jim teadis hästi, millega nimelt. Talle ei tulnud pähegi esitada küsimust: Mille eest? „Skeet, hei!” Vick Millan kummardus kergelt üle leti. Skeet keeras end veidi, et vaadata süütult baarmani poole. „Kui sul on midagi plaanis, siis tee seda, palun, väljas.” Põrnitseja naeratas leebelt. „Ole rahulik, Millan, ma ei tee kellelegi liiga.” Vicky vangutas pead ja eemaldus. Peaaegu kohe kutsus Faehley ta viipega enda juurde ja sosistas kiirustades kõrva: „Lase mind tagauksest välja, ole meheks, Vick!” „Hea küll, mine!” Baarman jäi valvama, kui Jim tõusis ja pealtnäha rahulikult kööki läks. Hetk hiljem oli ka Skeet jalul ning valmis talle järgnema. Vicky astus talle tee peale ette. „Jäta ta rahule!” ütles kõrtsmik aeglaselt. „Või ma teen sust hakkliha, kui sa mu kööki astud!” „Reetur!” Ainus sõna, mis kähinal üle Skeet Martini huulte tuli. Siis taipas ta olukorda, keeras järsult baarmanile selja ning tormas laudade vahelt läbi ja trepist üles. Väljas oli hämar. Ta nägi parasjagu autoust avavat kogu. Paisates läbi hammaste vandesõnu, jooksis ta punase „Fordi” juurde, kuid Jim jõudis selleks ajaks juba autosse hüpata ja ukse tema nina ees kinni lüüa. Skeet haaras küll lingist, kuid juba oli uks lukus ja mootor käivitatud. „Ford” sööstis paigast. Skeet jõudis vaevu lingist lahti lasta, enne kui auto tema käe kaasa oleks viinud. „Kuradi argpüks!” röögatas Skeet eemalduvatele tagatuledele, mis juba kiiresti kaugusse kadusid. Haaras veel teeservast kivi ning virutas selle autole järele. Kui ta raevust hingeldades põgenikule käega lõi, seisid baari ukse ees kolm meest, kes kõik teda teraselt jälgisid. Peale nende ka Brick Mayd ja tema õde G.G., poisipeaga kõhn tüdruk, käed käevõrudest kirjud ning avar pluus jätmas õlad paljaks. Korraks vaid peatus Skeet nende ees, mõõtis seisjaid sellise raevuka pilguga, mis ei jätnud kellelegi kahtlust, mis tema hinges toimub. Siis kihutas tagasi baari, trügides pealtvaatajate vahelt läbi. „Neetud sitavares! Ma löön ta, raisa, maha! Oleksin pidanud teda kohe siinsamas ette võtma, kuradi jobu!” pahvatas ta tigedalt, kui oma kohale tagasi maandus. „Kas sa ähvardad kedagi?” küsis Millan tõsiselt, poleerides samas keskendunult oma pokaale. „Miks sa selle tõpranäo välja lasid?” nõudis Skeet. Teised olid tagasi tulnud. Jagunesid oma kohtade vahel. Igaüks kõõritas Martinit, kuid targem oli teda praegu mitte torkida. „Pea meeles, Skeet, et ma võin sellise asja eest sulle kohe võmmid kaela kutsuda. Ja ole tänulik, kui Faehley seda ise ei tee.” „Tema seda ei julgeks. Aga sina…” Skeet jäi kõhklema. „Nii, et… kas sa ähvardasid kedagi või?” „Ei, ta on lihtsalt rõve argpüks!” „Kena. See kõlab juba paremini. Nii me siis võmmidele ütlemegi, kui midagi on. Kas kuulsite?” hüüdis Vick häält tõstes üle baari. „Brick, G.G., Robbins… ja teised?” Brick Mayd irvitas, noogutas innukalt. G.G. kehitas ükskõikselt õlgu ning vangutas vaid pead. „See pole meie probleem,” arvasid mõned võõrast noortepundist, kes ehk esmakordselt siin kõrtsis täna peatusid. Tund aega hiljem, olles joonud mõne viski, tõusis Martin, et lahkuda. Uusi nägusid oli vahepeal tublisti juurde tulnud ja juhtunust ei räägitud enam. „Aga ma saan ta varsti kätte, küll sa näed!” lubas ta pühalikult Vickyle. „Sa muutud tüütuks. Jäta ta rahule! Ära tee lollusi!” „Ei tee, Vick, minu ausõna selle peale. Ma ei tee lollusi.” „Tore oleks,” ohkas Millan mornilt ning saatis siis pilguga ära Martinit, kelle isa oli olnud talle palju aastaid toredaks semuks. Just sellepärast austas ta seda poissi. Ta ootas jälle, valvas ja luuras, kuid ikka endiselt jätkus Jimmyl õnne, et eest ära joosta. Igapäevane rutiin: töö – kodu, töö – kodu, muutus pikapeale tüütuks. Skeet igatses midagi põnevamat. Seega, kui kuulutati välja külakolka kevadpidu, siis oli ta rõõmuga valmis minema meelt lahutama. Mõneks ajaks ta isegi unustas oma kustumatu viha Jim Faehley vastu. Otsustas, et passib vaguralt parajat hetke, küll saatus kord Jimmyt talle kandikul ette toob. Ta püüdis unustada ka seda, et Melly pulmad on juba kahe nädala pärast. Õhtu saabudes käis ta Riggside juurest läbi, et võtta tsikli peale Chloe, kes nüüd lahkelt pakkus talle oma südant. Võõraste silmis olid nad kena paar, kuid Martini tunded jäid jahedaks. Pidu algas hästi. Kohal olid enamus külaelanikest. Põles lõke ja pakuti tasuta suupisteid. Kangemat jooki tegi Skeet meelsasti sõbrannale välja. Nii nad vaatasid pealt teiste lõbu, tantsisid ja tundsid end Valgeküla rahvana. Vahepeal tõmbusid teistest eemale, et juua kann õlut ja vestelda igapäevastest asjadest. Kahju, kuid Skeet ei tundnud endiselt Chloe vastu muud, kui vaid sõprust. Kindlasti tegi see Chloe´ile väga haiget, kuid ta püüdis olla tugev, teiste ees ei näidanud ta seda välja. Chloe kartis uuesti kiinduda. Kord oli ta selle juba läbi teinud. Mis sest, et Melly nüüd varsti abiellub? Ta on endiselt siin ja Skeet vaatab teda alati paraja vasikapilguga. Skeet ei unusta teda kunagi ja vaevalt suudab armastada kedagi teist. Miks kurat nad üldse lahku läksid? Nii mõtiskles Chloe, hing nördimust ja kadedust täis. Aga praegu oli Skeet temaga peol. Tema päralt ja naeratamas vaid talle. Neid hetki tuli kasutada ja aina loota, ikka veel ainult loota, et nii see ehk jääbki. Kuid vaatamata salasoovidele, oli Chloe alati aus ja ei peljanud nüüdki öelda Martinile otse, mida ta Melly pulmadest tegelikult arvab. „Tema vanemad sunnivad peale,” teadis ta ohates rääkida. „Melly kardab vanematega lõplikult tülli minna ja seepärast nõustubki. Ma kardan, et sest abielust ei tule kokkuvõttes midagi välja. Ta ei armasta Jimmyt nii, nagu peaks. Jim võib-olla küll, aga Melly mitte.” „Seega käib kõik raha nimel, eks ole?” pomises Skeet mõtlikult. Nad istusid pingil. Eemal tantsivast rahvast. Kahekesi ja omaette öö tumedas hämaruses. „Umbes nii jah. Kurb, et ta ei saa siduda end sellega, kellega ise tahaks. Sa tead küll, kuidas seal peres käib. Isa sõna on käsk ja ema on alati nõus ja… mis jääb vaesel Mellyl siis üle?” „Midagi annaks ehk korraldada, et pulmad ära jääksid,” sõnas Skeet tasa, veeretades unistaval moel talla all ümmargust kivi. „Ja lasta kõigil jälle sinu kraesse karata? Ära tee nalja! Sa oled niigi kõikjal patuoinas.” „Ma suurt ei hooli sellest.” Skeet ajas selja sirgu. „Muide, mul on ju Faehleyga omad arved. Ma ehk… otsingi teda kohe üles.” „Palun, ära ainult kaklust alusta!” „Kui tema seda ei tee, siis mina ammugi mitte.” Skeet naeratas Chloe´ile ning emmates suudles korraks huultele. „Nüüd oled sa minu tüdruk. Püsi paigal, kuni ma tagasi tulen!” „Ära mine!” ütles Chloe vaid ja siis oli ta läinud. Kadus rahva sekka ning chloe vaatas talle järele, südames kriipimas hirm. Mingi seitsmenda meelega aimas ta halba, ometi oskamata anda sellele kindlat kuju. Esimene, keda Skeet Martin oma teel kohtas, oli Melly Archer. Tüdruk seisis peolaua kõrval, ginipurk käes ning lobises Sandra Cauthryga, kes hiljuti noore pereemana Valgekülasse oli kolinud. Mellyl oli lausa annet uusi tutvusi sobitada. Näis, et nad said juba hästi jutule. See, et Martin äkitselt nende kõrvale kerkis, pani Mellyt ehmatusest võpatama. „Tervitus, Skeet! Ma ei teadnud, et sinagi siin oled,” naeratas Melly. „Tere kah.” Skeet märkas sära Melly silmades, kuid ei teinud sellest välja. „Vaata, ma jätsin Chloe korraks sinna pingi peale üksi. Ole nii hea, lahuta temagi meelt. Mul on üks kiire asi ajada.” „Mis asi see olla võiks?” küsis Melly ja naeris. Ilmselt ei olnud ta enam päris kaine. Ka Sandra naeratas Martinile võluvalt, uudistades teda hindava pilguga. „Üks väike asi. Kuule, ütle mulle, Melly, kus su tulevane on?” „Jim või?” Melly oleks äärepealt endale gini kurku tõmmanud. „Nii võiks nagu öelda jah.” Melly pilgust ei läinud mööda õel muie, mis Skeet Martini huultest korraks üle käis. „Pagan võtku, jäta ta rahule!” pahvatas Melly siis. „Sa ei tohi meie pulmi ära rikkuda!” „Ei, ma ei kavatsegi midagi rikkuda. Minu poolest abiellu oma vanade rõõmuks ja keera oma elu persse koos selle pasakotiga, kui tahad! Mina tahan praegu temaga rääkida ja muide… mitte sinust.” „Mölakas!” hüüatas Melly solvunult ja viipas käega alkoholileti poole. „Ta on kusagil seal.” „Tänan, mu arm!” naeratas Martin õrnalt ja läks. Sandra itsitas endamisi. „Mul polnud aimugi, et teil Valgekülas nii sümpaatne kutt elutseb!” andis ta oma väärt hinnangu. „On ta su mõni endine austaja või?” „Endine?! Hullem veel! Ta on nagu viirastus mul igal pool jalus! Ainult pahanduste peal väljas, idikas!” „Mis laadi pahandused need siis on?” Sandra oli lausa võlutud. „Ah, mis sest rääkida? Alles nad kiskusid Jimmyga kõrtsis, nüüd hiljuti ajas ta mu armsat peigmeest tsikliga taga. Ja alles nädala eest tormas Jim koju ja kukkus püssi taga otsima. Lubas Martini maha lasta ja kõik muu. Ütles, et Skeet ajab teda taga. Ei tea, mis nende vahel siis jälle juhtus. Igatahes Skeet järgi ei tulnud ja lõpuks rahunes Jim maha.” „Ja sina näitad talle veel heameelega tee kätte? Äkki on ta tõesti su Jimmyle ohtlik?” „Tead, ma ütlen sulle salaja: Jim on üks igavene argpüks. Talle kulukski üks keretäis ära! Ma tunnen Martinit lapsest saati, ta on aus.Ja ma usun, et kui ta tahaks Jimmyle midagi teha, oleks see ammu juba tehtud. Tal peab olema tähtis põhjus, et ta Jimmyt kuidagi rahule ei jäta. Ja Jimmyl peab olema kartmiseks põhjust. Nad olid vanasti parimad sõbrad. Pärast seda, kui Skeet vanglasse sattus, ei suhtle nad enam üldse.” „Miks ta vanglas oli?” imestas Sandra „Dixoni mõrva pärast. Sa oled kindlasti kuulnud. See määriti Martinile pähe, aga ta vandus, et on süütu ja pääses lõpuks minema.” „Tema siis ongi see kurikuulus või?” „Just nimelt, mõrtsukas!” „Vabandust, Melly, aga mulle tundub, et sa hoolid sellest mõrtsukast palju rohkem kui oma peigmehest.” „Ei, see pole tõsi! Ma armastan Jimmyt!” Melly langetas segaduses pilgu ja raputas ägedalt pead, et oma vahelejäämine olematuks teha. Et Sandra ei taipaks, kui täppi ta oma märkusega pani. Ta trügis läbi rahvasummast, mis leti lähedale kogunenud oli. Enamus olid siin tuttavad mehed, keda Skeet põgusalt tervitas või ei tervitanud üldse, olenevalt nende endi suhtumisest temasse. Pilk libises näolt – näole, üle peade ja… lõpuks märkas Skeet seda, keda otsis. Derec Lane ja Rob Jefferson olid tema kaaslasteks. Pudel igaühe käes väljendamas sõprust. Skeet, peatunud hetkeks neist eemal, hindas olukorda üpris lõbusaks. Esmakordselt elus võis ta tunda mõnu sellest, et rikub täiega kellegi tuju. Aga esialgu astus ta sõprade juurde, lai naeratus näol. Andis Lane´ile kätt ning sai lonksu tema pudelistki. Jefferson oli liialt vestlusega ametis, et tervitusega vaeva näha. Skeet jäi kuulama kolmiku juttu, mis käis tavaelu murede ja naljade ümber, mis õigupoolest oma olemuselt alati lootusetult kokku kuuluvad. Skeet ütles hajameelselt sõna sekka, jälgis silmanurgast Jim Faehleyt, kelle zhestikuleerimine teda veidi ärritas ning ootas oma head juhust. Varsti hakkas Jeffersonil kuhugi kiire ja mõne aja pärast otsustas minna ka Lane. Jim oli valmis talle kohe järgnema. „Oota, Jim!” Skeet haaras ohvril õlast, takistades tal põgeneda koos Lane´iga. Jim võpatas ning tardus paigale, vaatas siis üle õla tagasi, otse Skeet Martini ähvardavalt pilukil silmadesse. „Seekord ma räägin sinuga, – tahad sa seda või mitte!” ütles Skeet siiski rahulikult. „Kui hakkad vinguma, löön su siinsamas mättasse! Mind rahvas ei koti ja sina ei taha võmme. On ju nii?” Ehmunult kokutades keeras Faehley end Martini poole ja noogutas püüdlikult. „O.K., räägi siis.” „Astume siit parem eemale, semu. Mulle ei meeldi, kui kõik sinu pattudest kuulevad.” Kangetel jalgadel eemaldusid nad letist ja inimestest. Suure kuuse all oli vari ja pimedus. Õllepudel Jimmy käes helkis tuhmilt. Skeet oli ettevaatlik. Jälgis ümbrust ja enese seljatagust. Silmanurgast hoidis pilku peal ka pudelil, mida Jim võiks kergesti kasutada relvana. „Vaata, mees, ma ei ole ikka veel oma raha näinud,” sõnas Martin. Faehleyl oli loogiline vastus varrukast võtta: „Sa saad selle, ma luban!” Seejuures manas ta näole kõige õndsama naeratuse, mida oskas. „Arvad sa tõesti, et ma usun sind? Ligi kaks kuud on möödas sest päevast, kui ma tagasi tulin. Kokkuleppeks oli üks kuu. Ma pole sest rahast ikka veel haisugi näinud. Mida sa jahud, mees? Maksa ära, või ma ei jäta sind ilmaski rahule!” „Saad sa aru, Skeet,” hakkas Jim kiirustades sosistama, „talus on praegu rasked ajad, rahaga on kitsas. Äkki saad oodata veel mõne kuu, kuni õnnestub loomi müüa ja nii… Praegu ei tule kuidagi v'älja…” „Kui tahad minust lahti saada, maksa kohe! Pole minu asi, kust sa need lubatud tonnid saad!” „Skeet, me oleme ju sõbrad! See oli ainult lubadus, hädaolukord, mõistad ju! Ma ei saa ju papsile öelda, et olen sulle võlgu! Reaalselt pole mul seda raha!” „Tead, ma isegi usun sind, sest ma tean, kui mõttetu on töö talus. Aga see pole ikkagi vabandus. Sina lubasid, mina tegin. Mina virelesin vanglas, sina nautisid päikest. Minu kodu müüdi sellepärast maha ja vanemad läksid manalateed, mitte sinu omad! Mida ma selle eest sain, on kõik, mis mul seljas ja see ainuke tsikkel.” „Ehk siis, kui oleme Mellyga abielus ja raha läheb kokku, on mul võimalus…” „Ei! Mina ei hakka Mellyt ära kasutama. Ja ka sina ei tee seda! Tema ei pea sinu tegude eest maksma!” „Las ma maksan siis tasapisi!?” „Kas sa tahad, et ma ootaksin Valgekülas oma kümme aastat, vaataksin pealt, kuidas sa elad õnnelikult minu endise pruudiga ja jooksin vaikselt maha seda vähest, mida sa mulle iga kuu maksad? Ei, jääb ära! Ma tahan jälle elada, Jim. Võtan raha ja kaon. Rahu sulle ja rahu mulle.” „Praegu on see täiesti võimatu, ausalt! Ma ei saa ometi papsi tagant sellist summat varastada!” „O.K., siis lähen ma otse Melly juurde ja räägin talle, mis tegelikult juhtus. Või äkki räägin Dixonitele? Või võmmidele hoopis?” „Ei, ära tee seda!” karjatas Jim ehmatades. ” Miks ka mitte? Sa ju ei täida oma lubadust. Ma siis lähen!” Skeet keeras talle selja vaid selleks, et näidata, et tal on tõsi taga. Ainult hetk veendumust, et see zhest peaks mõjuma. Üksainus pilk rahva poole, mis tantsis ja möllas endise hooga, hetk unustust… Silmanurgast tabas ta ära Jimmy liikumist. Instinkt oli see, mis teda eemale põrkuma sundis niipea, kui silm tabas ära läiget Jimmy peos. Nuga Faehley käes lõi otse talle rindu. Skeet kargas paanikas tagasi, komistas millegi otsa ning oleks äärepealt kukkunud. Tegelikult see päästis teda hoobist. Martin ukerdas abitult eemale, haaras ühe käega noorest tammest ning ajas end lõpuks sirgu. Puss helkis Jimmy peos ja näol säras võidurõõm. „Näib, et sa polegi nii julge, kui kõigile paistab! See oli hea hüpe! Pea meeles, Skeet Martin, et see puss on mul nüüdsest alati kaasas ja kui sa peaksid astuma mulle lähemale, kui sa praegu oled, siis ma kasutan seda!” Skeet sundis end muigama, see nägi välja kui vihane grimass. „Eks me seda näe, vana semu! Tundub tõesti, et lihtsalt rääkimisest jääb sulle väheks! Ole nüüd hea ja pane oma mänguasi ära. Mina olen relvitu, olen aus.” „Ära loodagi, et sul õnnestub mind petta! Ma ei usu su head nägu! Mine nüüd tagasi oma Chloe juurde ja hoia suu kinni!” „Aga kuidas rahaga jääb?” Skeet ei suutnud enam varjata pettumust. „Sa saad oma raha siis, kui ma saan seda maksta!” „Aasta pärast või?” „Kasvõi kahe! Kas sa ikka veel ei taipa, et mina teen siin reegleid, mitte sina! Kui sa mind puutud, oled juba hommikul vanglas tagasi!” „Kui sina mind pussitad, siis mitte!” julges Martin veel kord vaielda. „See oleks enesekaitse. Mul on küllalt tunnistajaid, kes seda tõendavad.” „Kui palju sa neile maksad, tõbras?” urises Skeet läbi hammaste, ent tegelikult oli ta pilgus meeleheide. Ja Jimmyle ei jäänud see märkamata. Just see Martini abitus ja hirm, mida ta ikka veel oskuslikult varjata püüdis. Just see oligi nupp, millele oli tarvis vajutada. Kadugu see neetud Martin kus kurat! Tühjade taskutega ning oma nõmeda tsikliga – nii, nagu ta vanglast tuli. Skeet andis alla.Vastust ootamata keeras järsult Faehleyle selja. Kadus pimedusse puude all, enne kui hetk hiljem lõkke heledasse valgussõõri ilmus. Jim Faehley hingas pahinal õhu kopsudest välja. Kergendusest irvitades peitis ära noa. Jälgis veel Martini selga, mis peagi rahva hulka lõplikult kadus. Vaevalt julgeb see kutt niipea raha peale uuesti mõelda! See oli kuratlikult hea saavutus! Mitte igaüks ei saanud kiidelda sellega, et suutis Martinile hirmu nahka ajada! Skeet leidis üles Chloe Riggsi, kes parasjagu tantsis Rex McConnellyga, naaberküla poisiga, kes igale plikale paratamatult silma jäi oma sihvaka välimusega. Chloe oli ilus ning säras õnnest. Kui Skeet vaikselt Rexi selja taga peatus, raatsis tüdruk vaevu teda märgata. Jäi siiski poole tantsu pealt seisma ning pöördus koos kaaslasega Martini poole. : „Sa näed jube murelik välja. Mis juhtus?” Närv tõmbles näos, kui Skeet pomises mornilt: „Ma lähen ära. Kõik on persses. Vabanda, Chloe, tantsi edasi.” „Kuhu sa lähed? Las ma tulen kaasa!” „Koju. Ja ma ei taha mitte kedagi näha! Jää siia, olgu sul lõbus!” Ta naeratas, vilksas seejuures korraks selja taha vaadata. Kummardus, et põgusalt suudelda Chloe´t huultele. „Tule mind hommikul vaatama,” sõnas ta veel. „Ma tahan asjad läbi mõelda. Ära võta isiklikult.” Siis jättis ta Chloe´t enesele segaduses järele vaatama. Kõndis tagasi alkoholileti juurde ning ostis kaasa pudeli viskit. Ära minnes vaatas eemalt veel kord tantsivaid paare. Kusagil vilksatas Melly, aga Jim Faehleyt ta ei näinud. Olles jõudnud lõpuks oma korterisse, haaras Skeet Martin pea käte vahele ja pomises needusi niikaua, kuni kergem hakkas. Varises selili voodisse ning vahtis kaua lakke. Raev ja meeleheide polnud head kaaslased. Need taandusid väga visalt. Üks pool temast tahtis kõik unustada, põgeneda maailma otsa ja peita end kõigi pilkude eest – häbist, et ei suutnud end Jimmy ees maksma panna. Jimmy, selle möku ees – naeruväärne! Teine pool tahtis raevutseda, kätte maksta, minna tagasi ja peksta kogu see neetud pidu sodiks… Rahunemine nõudis pingutust. Ta pidi rahunema! Olukord oli äkitselt tobedam, kui Skeet eales oleks osanud ette aimata. Ah et Jim ei kavatsegi maksta! Tore! Suurepärane! Ma tegin kõik, et sõpra süüdistusest päästa ja nüüd… säh sulle tasu! Ta vehib veel noaga! Ta oleks võinud siiski Jimmyt millegagi lüüa. Mitte põgeneda nagu argpüks. Loodetavasti õnnestus lahkuda küllalt väärikalt… Vaevalt küll. Hea veel, et ükski plika pealt ei näinud, aga küll Jim selle eest hoolitseb, küll räägib veel kõigile, kuidas Skeet Martin jalga lasi! Mõtted kihutasid laviinina peas. Ta ei teadnud enam, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Kuidas ometi tagasi võita inimeste usaldus? Kuidas saada Jimmylt raha, mida too oli aasta tagasi nii suuremeelselt lubanud? Räpane valetaja! 25 tonni on suur raha talupoisi jaoks. Liiga suur raha, et seda lihtsalt teenida. Skeet vedas hädavaevu ots-otsaga kokku. Hoolitsus tsikli eest nõudis raha ja lisaks toetas ta nii palju kui suutis Riggside peret. Lihtsalt tänuks, et nad temasse hästi suhtuvad ja sellepärast, et nad elavad vaesemalt, kui enamik teisi. Chloe oli hea tüdruk, ta oli seda väärt. Skeet ise hoolitses vaid iseenda ja oma „Harley” eest. Rohkem polnud tal kedagi ega midagi. See summa, mida ilmselt Jim iial ei kavatsegi maksta, laseks Martinil alustada täiesti uut elu. Mitte miljonärina. Lihtsalt võimalus Valgekülast lahkuda, leida töö ja osta endale ehk väikese talu. Elada. Niisama. Ta ei unistanud kunagi rikkusest, lepiks vähesega, kui vaid pääseks mälestusest ja sellest korterist eemale. Kui ta vahest varem üksi olles mõtteis plaani pidas, kuhu minna ja mida selle rahaga teha, siis sellel ööl varisesid tema unistused kõik hunnikusse. Ta ei suutnud neid enam üles ehitada ning üldiselt ei tahtnudki. Kõik, mida ta soovis, oli taas Faehleyga silm-silma vastu kokku saada ning kui õnnestub vältida nuga, siis… Skeet pani maki mängima. Keeras muusika põhja. Raske metal tekitas meeldivat jõudu, energiat ja… peamiselt viha. Enam mitte enese vastu. Enam mitte süütunnet. Kuid ta ei tohtinud tagasi minna, et taas otsida kohtumist Jimmyga. See oleks hullumeelsus, sest enam ei suudaks ta Jimmy loba kuulata. Ta läheks ja peksaks tal näo sisse. Aga selle eest topitakse ta ise uuesti luku taha. Ta ei sallinud trelle, kartis lukke ja kinnist ust. Ta vihkas neid rohkem veel kui Jim Faehleyt. Ei, mitte praegu. Esialgu on tarvis maha rahuneda, sellest ääretust hirmust ja vastikustundest jagu saada, kõik läbi mõelda…Skeet haaras õlekõrrest kui uppuja. Mälestused vaevasid jälle. Need olid tal peas. Ta ulgus, püüdes neid meeleheitlikult tõrjuda. Nad tulid ta ette. Ta EI TAHTNUD seda jälle mäletada! Ei mäletanudki. Oli osanud kustutada nii, et sellest jäi ebamäärane vari. Nagu oleks kõik olnud üks õudusunenägu, ei enamat. Aga see puss, see neetud puss, mis talle otse rindu sihtis, tegi olemise õõnsaks. Äkki mäletas ta Dixonil noahaava. Või vähemalt verd. Palju verd vasakul küljel. Mustmiljon korda oli ta seda kuulnud teiste suust, aga ise MÄLETADA, see oli midagi muud. Midagi hirmsat. Ma ei tapnud teda! Püha jumal! Ma ei saanud teda noaga lüüa! Ta oigas selle mälestuse peale. Mark oli ju sõber, tookord sama palju kui Jim. See pidi olema õnnetus! Muidu polekski ta ju kogu süüd enda peale võtnud! Õigemini ei võtnudki. Valetas aina. Võttis vaid südames. Vaikis kõik maha ja sundis end unustama, sest nii oli õige. Pool pudelit joodud, tundis ta lõpuks lämmatavat nõrkust. Mõistus oli selge. Ikka veel. Võiks juba unustada, ära vajuda, lõdvestuda, aga ei… Skeet heitis voodisse, lootuses natuke magada, et need hullud mõtted ometi rahule jätaksid. Muusika möirgas endiselt. Nii oli parem. Elada viha passiivselt välja. Kuid uni ei tulnud. Nii jäigi ta lakke vahtima, vähkrema linade peal, juurde jooma… „Mida sa teed?” äkki oli tema voodi serval istumas näitsik. Vööni paljas. Tüdruk bussist, keda ta mitme aasta eest juhuslikult kohtas, tutvust tegi ja korra baaris pitsigi välja tegi. Tüdruk oli kena, paljad rinnad ahvatlesid puudutama. Skeet oigas vaid. Ta ei suutnud kätt tõsta, et seda teha. Neiul oli omapärane ühe-suunurga naeratus. Võib-olla mingist traumast tingitud. Kuid see sobis talle ja köitis tookord Martini pilku. Suured pruunid silmad ja sama värvi lokid. See tüdruk äratas usaldust. Skeet püüdis pingsalt meenutada nime, kuni see kusagilt koitma hakkas. „Tess?! Miks sa nii…” „Tahtsin sind näha, Skeet. Sul on ilus nimi ja sa meeldid mulle. Ma mõtlen sinust iga päev. ” „Jäta nüüd, ma olen purjus. Me ei tunnegi teineteist.” „Pole tähtsust. Miks me enam kunagi ei kohtunud?” „Ma ei tea.” ” Tahad sa rääkida mulle, mis juhtus? Ma tean: sul on tunne, et sured, kui ei saa sellest rääkida. Sa oled liiga kaua vaikinud.” „Jah, Tess, ma olen liiga kaua vaikinud. Nuga vahtis mulle täna näkku, saad aru? Ei, sa ei saa. Ma pääsesin napilt. Ma ei usu, et ta mõtles seda tõsiselt, sest mina olen ju mõrvar, mitte Jim! Mina!.. Aga Mark…” Ta jäi vaevu pidama, nii hirmsasti tahtis kellelegi sellest rääkida. Kõik hingelt ära. Viimse piisani. „Räägi, mu arm, ma olen su unenäos. Mitte keegi ei saa sellest teada.” „Unenäos?” imestas Skeet ja tundis samas, kuidas aeg ja ruum libisevad temast mööda. Et silmad on kinni ja käsi ripub jõuetult üle voodi ääre. See tunnetab sõrmeotstega pudelit. Aga Tess oli ikka veel siin. Silmitses teda mõistvalt, hoolivalt. See oli soe tunne, tunda, et keegi niiviisi hoolib. Siis hägustus ja kadus kõik, kuni ratas pöördus tagasi ning ta seisis seal, järsaku serval koos Marki ja Jimmyga. Nii see lihtsalt oli, et Jim oli nende mõistus ja rahaallikas. Ta oli rikkam kui nemad. Ta jagas kingitusi, kuid ootas nende eest tasu. See oli Valgeküla poiste hierarhia. Jim oli küll nohiku tüüpi ja jõu poolest jäi neile mõlemale alla, kuid tal oli mõistus, mis vääris miljoneid. Nad kasutasid tema ideid ja kavalust. Tema kasutas nende jõudu. Nad vähemalt arvasid, et kasutavad ka. Mis siis, et Skeet oli tugevam. Nii lihtsalt kujunes ajapikku, et ta allus Jim Faehleyle ega puigelnud vastu. Jimmy nõuanded tundusid olevat õiged. Nii pääses ta nii mõnestki jamast. Alles hiljem, vanglamüüride vahel, hakkas ta taipama, kuidas Jim neid Markiga eluaeg oli ära kasutanud. Kõik siin järsakul oli täpselt nagu tookord. Jälle nad jõid üheskoos. Oli lõbus ja vihma sadas. Nad olid märjad, aga sest polnud midagi. Automakist kostis AC/ DC laulja kiljuvat häält. See ärritas ja erutas ning alkoholi kõrval pani emotsioonid tööle. Jim hakkas tema kallal nalja pärast norima. Tänitas naiste osas ja mainis Melly kohta paar sõna, mis talle isiklikult südamesse läksid. Mark oli eemal. Ta ei kontrollinud oma rusikaid, äigas Jimmyle vastu vahtimist ja käskis suu pidada. Aga siis jooksis kohale Dixon, ähvardades tõstis käe. Ta tahtis end kaitsta, virutas Markile obaduse kõhtu, nii, et see põlvili vajus. Vihm muutus tugevamaks, kleepis kinni silmad, kipitas. Jim karjus midagi, osutades Markile. Skeet sõimas teda, kaotades oma hääle kõla kuhugi tuulde. Siis tuli Mark tagasi, hullunud pilk silmis. See polnud tema moodi. See polnud enam Mark, keda ta tundis! Õudusega püüdis Skeet teda peatada, kui Mark teda armutult ründas. Ta kukkus, taludes jubedaid hoope. Rohi oli märg ja valu ja tuul… See kõik oli täiesti reaalne. Ta lämbus selle tuule kätte, kui käpuli roomates end ikka veel püsti üritas ajada. Mark ei jätnud järele, ei kuulanud, kui ta haledalt armu palus. See polnud sõbra moodi, mida Mark tegi. Jalahoobid aina sadasid kõikjalt. Kuni tähed taevas kustusid ja rohi omandas veripunase värvi. Ei! See polnud nii! Ta karjus, sülitades verd. See polnud nii! Mark on surnud, mitte mina!!! Ja nad vedasid teda autosse ja viisid alla mere äärde, metsa tihnikusse kandsid nad teda. Ja vihma sadas näkku ja ta teadis, et nüüd peab surema. Enam polnud valus, ta oli vajunud tundetusesse. Ja ta nägi Mark Dixonit auku kaevamas. Verelõhn ajas südame pahaks. See oli kõikjal tema sees ja ümber. Ta lamas auto pagasiruumis, teadis kõike, mis toimub, nägi kõike, kuid ei suutnud oma keha liigutada. Sadas paduvihma ning ta teadis, kuidas ülal järsakul kaovad mulda kõik jäljed, mida võmmid avastada võiksid. Siis visati ta auku. Ebaloomulikult suur oli see tema haua jaoks. Nüüd oli ta jälle elus, karjus ja püüdis taas välja ronida, kuid käed ei ulatanud servadeni. Ühes käes hoidis ta viskipudelit ja miskipärast muretses väga, et see mullaseks võib saada. Nad lükkasid teda labidaga tagasi. Jim ja Mark… Ta proovis jälle. Auk oli tohutult sügav. „Laske mind välja!” „Hoia eemale!” kostis järsku selja tagant jube kähin. „Sa oled mõrvar!” See oli ema hääl, kuigi nii võõras, et ta vaevu tundis selle ära. Ta vaatas tagasi, nägi augu põhjas istumas oma vanemaid. Ema oli isa embuses ja nad vahtisid teda tuima, igaveseks ajaks tardunud vihaga. Emal oli lilleline kleit seljas, isal must, lipsuga ülikond. Nagu tookord, kirstus…Nad ei olnud elus. Vastikustunne ajas äkki oksele, hirm sundis paanikas rabelema ülespoole, kust veel paistis öö tume, pilvine taevas. Kust sadas näkku vaibuvat vihma… Ta karjus appi, kraapis küüntega mulda ja ulgus kui õudusest hullunud hunt. Kuni nägi ülalt labidatäit mulda endale näkku langemas… See polnud hirm, polnud ka õudus ega isegi mitte paanika, mille küüsis ta ärkvele tuli. Sel tundel ei olegi nime. On kohutav abitus, saatusele allajäämise tunne, hirm jäädavalt kadumise ees. Nuuksudes kiskus ta padjapüüri nagu mulda oma unenäos. Võttis aega, kuni hakkas mõistma, et see polnudki päriselt. Kuulis ukse avamist ja samme esikus. Ta ei jõudnud veel tõusta, kui juba astus tuppa Chloe Riggs. Segaduses tõusis ta voodis istuli. Chloe naeratas. „Kas sa magasid või? Su uks oli lahti. Ma hakkasin su pärast muretsema…” „Nojah, tore, et sa tulid. Ma ei taha praegu üksi olla. Unenäod on hullud.” „Näed õudukaid, eks ole?” hakkas Chloe naerma. „Tunnen täitsa kaasa. Aga muide, ma ei tulnud su juurde üksi. Pakud sa meile kohvi? Noh, siis kui… riidesse saad?” Chloe silmitses teda hämmastusega, mille põhjust Skeet ei mõistnud. Samas tundis ta jäist külmust kontidesse pugemas ning jälgides Chloe pilku, avastas äkki, et istub voodis ihualasti. Jestas, kuidas? Millal? Kas ma olin tõesti nii täis?! Kui ta uuesti pilgu ukse poole tõstis, nägi külalisi sisse astuvat. „Nad tahtsid näha, kuidas sul läheb,” sõnas Chloe leebelt. „Kas sa tere ei ütlegi?” küsis tüdruk, nähes, kuidas Martini suu ammuli vajub. Seal seisid tema enese surnud vanemad, justkui oodates temalt midagi. Ja Mark Dixon nende vahel. Nad ootasid. Võib-olla seda, et ta langeb põlvili ja palub andeks? Ei, sellest jääb väheks! Mida siis veel? „Mida te minust tahate?” karjatas ta hüsteerias. „Jätke mind rahule! Ma tahan veel elada! Ei, ma ei anna ennast üles! Ma ei ole üksinda süüdi! Mida kuradit te minust tahate???” Skeet tõstis jalad voodile ja puges hirmust värisedes nurka.„Andke mulle andeks! Te ei tohi siia tulla! Ma saan hakkama! Ma saan ILMA TEIETA hakkama!!!” Seda viimast oli nii raske öelda. Ta valetas iseendale. Ema naeratas nukralt. Skeet tundis pisaraid põskedel, need olid märjad. „Andeks…” Ta oli lõputult valmis seda veel sosistama, lootes üheaegselt, et nad lähevad ära või jäävad igaveseks siia. „Andeks…” Ta ei teadnud, mida soovib. Ukse kriuksatus tõmbas tähelepanu enesele. Ta võpatas ja lõi silmad äkitselt lahti. Keha vappus hirmuagoonias. Ta mõtles surmale selle tuhandes variandis. Ta nägi enda ees tema silmi. Need olid… rohelised nagu lilled… valgel padjapüüril. Ta keeras end ägades külili. Käsi rippus nii lähedal pudelile, et ta pidi selle kaelast kinni haarama. Vaatas ukse poole. Tuppa astus Chloe Riggs. „Tere hommikust! Kas sa magasid või? Su uks oli lahti. Ma hakkasin su pärast muretsema.” Kohe-kohe ta ütleb, et pole üksi – mõtles Skeet hirmuga. „Mis lahti on? ” imestas Chloe. ” Miks sa peolt jalga lasid? Jestas, sa oled üle poole pudeli selle ajaga ära joonud? Sa ei joo ju kunagi nii palju. Kas sul juhtus seoses Jimmyga midagi või?” Skeet avastas, et unenäost on ikka veel silmanurk märg, tõmbas selle peoga ruttu kuivaks. Purjus mõistus tõlgendas kõike unenäona. Ta arvas, et parim asi oleks veel magada, kuid, jumala eest! – mitte selliste unenägude seltsis! Parem oleks võtta veel mõni lonks. Ta ikka veel kahtles, kas see Chloe on tõesti olemas? Ta võttis maast pudeli ja jõi. „Jim on kõige alatum värdjas, keda ma eales näinud olen! Sul pole aimugi, milline värdjas ta on! Aga…” ta asetas pudeli hoolikalt põrandale. „Ma ei taha sellest rääkida!” „Äkki siis ütled mulle vähemalt seda, kellelt sa unes nii haledalt andeks palusid?” Chloe istus vargsi voodi servale. „Mina või? Päriselt? Noh… ” Skeet peitis Chloe eest pilku. Piinlik oli lolli unenäo pärast vahele jääda. Need pole ju midagi väärt. „Noh, nägin unes oma vanemaid. Lihtsalt luupainajad, kõik on korras.” „Kas sa tunned end olevat nende surmas süüdi?” Skeet noogutas häbelikult. „Oh sind… Neil pole enam su kahetsusest sooja ega külma. Neil oli lihtsalt aeg minna. Mitte keegi pole süüdi. Sina veel kõige vähem! Ela oma elu, sellegagi on tegemist küll.” „Ma usun unenägudesse,” pomises Skeet maha vaadates. „Kui nad mulle ei andesta, ei suuda ma oma eluga edasi minna. Ma lähen hulluks, kui veel pean selliseid asju nägema. Anna andeks, Chloe, ma olen nõrk ja saamatu. Isegi kui kõik teised mind kardavad.” Nende pilgud kohtusid ning Skeet Martin teadis äkki, et igatseb hoopis reaalsemate asjade järele. Hingas sügavalt sisse, enne kui raatsis paluda: „Tule mu kõrvale, Chloe. Mul on nii neetult kõle tunne…” See oli just see sõna, mida ta õuduse asemele panna ei osanud. Just nimelt kõledus oli tema hinges, üksiolemises. Chloe naeratas hellalt, võttis jaki seljast ja laotas voodi nurka kägardatud teki Martinile peale. Siis puges ka ise teki alla ja embas meest tugevasti. „Ma olen sinuga, Skeet. Sa ei ole kunagi päris üksi.” Chloe teadis, et need on siiski vaid hetked, mida ta röövida püüab. Ta säilitab neid kui hinnalisi aardeid, ladudes õhtuti laekasse ja keerates lukku. Igaks juhuks. Sest, nagu alati, pole Skeet Martinit tema jaoks kauaks. Varsti leiab ta jälle kellegi teise ja unustab tema olemasolu. Aga tal pole õigust olla armukade. Ta peab olema kannatlik. Nii on see alati olnud. Läbi südamevalu ja pisarate on ta Skeet Martinit aastaid imetlenud. Ja mõnikord, jah, tõesti mõnikord möödaminnes, on see mees teda märganud. Korraks seismagi jäänud ja öelnud, et ta on hea tüdruk, tõeline sõber või midagi säärast. Midagi hella ja ilusat, kuid mitte kunagi seda, mida Chloe tegelikult kuulda tahaks. Kunagi oli elu Valgekülas nii põnev ja tore. Nemad, noored ja muretud, kõik mähkmetest saadik teine-teist tundvad, nautisid elu täiel rinnal. Nende hulgas olid Jim, Marco, Melly, kadunud Mark ja nii mõnigi veel, kes ajapikku kaugema tee jalge alla võtnud. Kui Mark kadus, räägiti algul, et ta läks Carterville´i tööd otsima. Carterville on kaugel. Ta läks sinna vanemate teadmata, soovides neid võib-olla üllatada… Nii kõnelesid Jim ja Skeet nagu ühest suust. Keegi teine sellest ei teadnud. Kõik jäid neid uskuma. Mark oli omamoodi viguritega poiss. Pahanduste peale oli ta sama maias kui Skeet Martin ja vanematele paha nalja teha – see oleks üsna tema moodi. Kuid terve kuu aega läks mööda. Markist polnud endiselt jälgegi. Politseis oli ta juba ammu tagaotsitav, sest Lisa Dixon aimas halba. Pikal teel ja võõras linnas võib paljugi juhtuda. Ja siis äkki leiti ta üles! Püha jumal! Terve Valgeküla võpatas õudusest selle teate peale. Mark polnud kuhugi sõitnud, ta oli hoopis väga jõhkralt tapetud! Aga poisid vandusid ikkagi oma. Nii olevat Mark Skeetile baarist lahkudes rääkinud, kui nad koduteele asusid, et läheb hommikul Valgekülast ära. Ja Jim teadis, et Mark oli varemgi seda küllalt maininud. Aga ainult Martin oli see, kellega teda õhtul baarist lahkumas nähti. Tal polnud selleks ööd mingit alibit. Oma jutu järgi käis ta tsikliga tiiru ära järsakul ning jäi siis tühja majja, mis koduteele ette jäi, vihmavarju, tukkuma seal oma peatäit välja. Ta oli lahkudes purjus, seda teadis ka Millan öelda. Mark oli ilmale vaatamata edasi läinud. Aga ikkagi polnud tal alibit. Chloe tundis talle igas sündmuses kaasa. Nuttis öösiti tema pärast. Püüdis inimesi tema süütuses veenda. Lõpuks andis alla ja loobus, sest rahvas hakkas teda ennast sellepärast põlgama. Nad tahtsid uskuda vaid enda luulusid. Nüüd siis tuli ta koju tagasi. Vaikivam ja tõrjuvam kui enne. Kõiki kahtlustav ja… kuidagi hirmunud. See oli nüüd teistsugune Martin. Aastaga oleks ta justnagu sirgunud, muutunud kuidagi poisikesest meheks, kasvatanud muskleid ja õppinud olema ISE. „Kas sina usud, et ma olen Marki surmas süüdlane?” küsis Skeet ootamatult vaikse häälega. „Ei sugugi. Ma pole seda kunagi uskunud.” „Aga… aga kui tegelikult olengi? Kas sa annaksid mu välja?” „Skeet!” Chloe suudles teda ahnelt huultele. Silitas hellalt mehe karedat kätt. „Sa ei ole mõrtsukas, rääkigu teised, mida tahavad. Ja kui sa isegi oleksid, siis ma usun, et see, mis Markiga juhtus, oli õnnetus. Ma ei annaks sind ilmaski välja!” „Siis sa ju varjaksid kurjategijat. See on karistatav.” „Ma vist ei hooliks sellest.” „Ära ole endas nii kindel. Mis siis, kui ma sind ühel hetkel välja vihastan?” „Siis ma lihtsalt ei saa vihaseks. ” „Aga… aga, kui sa TEAKSID, et ma tapsin Marki ja… ja et see polnudki õnnetus?” Küsis Skeet väga ettevaatlikult. Chloe hüppas ehmunult istukile. „Püha müristus, Skeet! Mida sa sellega öelda tahad?” „Seda, et… ära usalda kõike, mida näed, tunned või kuuled.” Martin sulges silmad ja viskas pea kuklasse. „Sa petad iseennast, kujutledes, et armastad mind.” „Tahad sa mulle öelda, et tapsidki Marki ära või?” ei suutnud Chloe oma kõrvu uskuda. „Sa oled segi läinud!” Skeet muigas võidurõõmsalt. „Häh, ma tegin sulle tünga. Sa jäidki uskuma, eks ole?” Ta tegi lahti ühe silma ning nägi Chloe´t kergendatult ohkamas. Tüdruk oli näost hall. „Kuulujuttudes on peidus tõde, kui sa seda veel ei tea. Kõik Valgeküla rahvas räägib sellest. Miks SINA seda ei usu?” „Sest… sest ma tunnen sind liiga kaua, liiga hästi. Ma ei usu, et sa kellegi tapmiseks võimeline oled! ” „Olgu peale, jätame selle jutu,” ohkas Skeet alistunult. „Tule tagasi! Ma ei kutsunud sind selleks, et sa ainult mu kõrval lesiks ja tõmbleks. ” Ta sirutas käe Chloe poole, haaras tal tugevasti käest. „Tule ometi, näita siis, et ma tõesti pole üksi.” Chloe vangutas pead. „Ei-ei, sa oled ikka täiesti võimatu! Sa ikka oskad kohe mu tuju rikkuda! Niiviisi ei tehta nalja! Ma ei taluks su varjugi, kui teaksin, et sina olid see värdjas! Ära enam kunagi niimoodi räägi!” „Aga kõik teised ju…” alustas Skeet jälle, kuid Chloe karjus hüsteerias vahele: „Mind ei huvita teised! Ma ei hooli kuulujuttudest! Ma tahan teada kindlalt, kes seda tegi, muidu ma ei usu ei sind ega ka kedagi teist!” „Tubli tüdruk,” naeratas Skeet rahulolevalt ning tõmbas tugevasti Chloe´t oma rinnale. „Just seda vastust ma sinult ootasingi.” Ta suudles Chloe´t nii, nagu kunagi polnud teda veel suudelnud. Aga hinges oli niisugune raskus, et tahaks nagu nutta. Ta võitles selle tohutu kurbusega, lämmatades teda helluse ja suudlustega, lootes, et armatsemine teeb olukorra paremaks. Jälle tõrjus ta unenäo ja mälestuse aju salakambrisse, et see isegi piiluda sealt ei julgeks. Ta tahtis kedagi usaldada, kedagi, kes ei jookseks jalamaid pollade juurde kaebama. Kedagi, kes temasse usuks, nagu… nagu Chloe. Aga Chloe pole see inimene. Kuidas ta saigi viivuks arvata, et teda ei rebita tükkideks niipea, kui tõde ilmsiks tuleb? Mõrtsukale pole kohta päikese all. See katse ei tasunud ära. Ta lootis vaid, et Chloe ei võtnud tema pihtimist tõena. Ta keeras end järsult. Viha lahvatas ja ta tahtis Chloe´t vallutada, talle haiget teha, kasvõi lüüa… Ainult käsi ei tõusnud. Ta rebis üles kollase pluusi ja suudles meeletuna tüdruku paljast ihu. Ka nii võiks vabaneda pingest. 6. Lõks Sel korral oli ta kavalam. Seisis oma pool tundi Faehleyde maja lähedal ning lihtsalt ootas. Pime öö oli tõesti kuratlikult pime, pilves ja ähvardavalt vihma sarnane. Ta tahtis teada täpselt, mis sellisel ajahetkel Faehleyde õues toimub. Ta oli valmis siin seisma kasvõi nädalate kaupa, et vaid Jimmyt uuesti kätte saada, sest tal oli kahtlus. Puud tee ääres kohisesid tuule käes. Jimmyl oli täna sünnipäev. Külalised, need mõned sõbrad, näisid lahkunud olevat ja majas oli vaikus. Käekell näitas veerand kahte. Mõte, mis Martini siia tõi, tiksus peas kui pomm. Õuel polnud vanade autot, seega andsid nad pojale vabad käed pidutsemiseks ja lahkusid kodust. See oli suurepärane. Vähem targutajaid – rohkem lootust. Aga ta ei teadnud, kas Jimmyl ikka on kombeks õhtul värskes õhus jalutada? Õnnevärk küll, kuid nüüdsest passib Martin siin kasvõi nädalate viisi. Ükskord tuleb Jim ikka üksinda välja. Seesama mõte, mis ärkas koos pussi nägemisega Jim Faehley käes. Loomulikult kandis ta ka ise nuga alati kaasas. Liigendnuga, igaks juhuks, kuid mitte niisugust pussi ja… Skeet ei armastanud sellega teiste nina ees vehkida. Siiamaani oli ta seal vanglamüüride vahel mõelnud, et võis juhuslikult tõesti Marki oma väikese noaga lüüa. Aga sellega on raske inimest tappa. Kohtuekspertiis tegi aga kindlaks, et Mark ei surnud mitte ainult peksmise tagajärjel, vaid just noahaava kätte. Kuidas nad seda teada said, polnud Martinil õrna aimugi. Ta oli kindel, et peksis teda nii hullusti, et kui oleks Marki lihtsalt sinna maha jätnud, oleks see hommikuks niikuinii surnud. See diagnoos ajas teda vaid segadusse, sest ta ei mäletanud, et oleks olnud vajadust hoida käes nuga. Ma arvan, et kaotasin viimsegi mõistuse, – arvas ta tookord, ega uskunud isegi, et selliseks teoks võimeline oli. Aga see kõik juhtus olenemata tema enese uskumustest, justkui keegi saatan oleks seisnud selja taga. Ta tahtis selgusele jõuda. Nüüd mäletas ta verd. Miks ta seda varem teadlikult ei mäletanud? Sellest mõnest õllest ei saanud ta olla täiesti mäluaugus. Selline shokk, nagu sõbra tapmine võiks tuua iga mõrtsuka deliiriumist välja. Noh, kasvõi korraks. Nüüd polnud Martinis enam pimedat viha. Teda ei huvitanud isegi raha. Kord kuskilt oli ta lugenud vanasõna: karda seda, kes sind kardab. Ta teadis väga hästi, et Jim kardab teda. Aga kas ta peaks kartma ka ise? See ei mahtunud pähe. Skeet polnud kunagi kedagi kartnud. Noh, mõnda seal vanglas küll, aga… see õudus oli nüüd õnneks möödas. Ta arvas, et hirmuga on Jim kõigeks võimeline, et vaid tõde ilmsiks ei tuleks. Mis saaks küll Jimmyst siis, kui keegi veel teaks, et Skeet ei läinudki tol ööl Markist lahku? Ootamatult kostsid majast hääled. Skeet kuulatas, varjas end puude ja suurte kivide varju, mis teeservale uhkuseks alles jäänud. Tee Faehleyde õuele oli hiljuti puudest lagedaks tehtud ja nendegi pärnade elu rippus juuksekarva otsas. Hääled paisusid kriiskamiseks. Ilmselgelt majaelanikud tülitsesid ning see põhiline hääl kuulus naisele. Väga tuttav hääl. Siis paiskus uks lahti ja õue jooksis Melly Archer. Tema kannul kihutas välja Jim. Näis, et püüdis pruuti kõigest väest rahustada, ent tema sõnad seejuures olid kõike muud kui lohutavad. Martinil jõnksatas süda sees. Ta ei tulnud selle pealegi, et ka Melly võiks öösel veel siin olla! Melly põgenes maja juurest, ilmselt olles kindlalt otsustanud minna ära koju. Jim jooksis talle järele, püüdes kõigest väest tüdrukut peatuma sundida. Olles juba väravast väljas, sai Jim lõpuks oma pruudi kätte. Kostis sõim Melly suust ning kõlasid laksud, kui ta Jimmyle vastu vahtimist lajatas. Martin liikus kui vari puude vahel maja poole. Ta oli veel liiga kaugel, et vahele segada. Ei saanud ka täpselt sõnadest aru. Ähmaselt taipas ta lausekatkete põhjal, et jutt käib isiklikult temast endast. Mida põrgut ometi? Nad tülitsevad minu pärast?? Igal juhul lubas Jimmy suuremeelselt selle neetud Martini maha lüüa, aga Melly oli kategooriliselt vastu. Mida ma jälle tegin??? Skeet parasjagu muigas selle peale, kui äkitselt Melly kiljatas ning kukkus põlvili, tõusis ja karjus nutuselt, et ei abiellu Jimmyga iialgi! Just seda soovis Skeet Martin üle kõige maailmas kuulda. Nüüd oli tema kord mängu astuda. Melly on vihane, Melly on hädas. Nüüd tuleb Skeet Martin areenile ja peab maha võitluse oma südamedaami nimel! Skeet tegi kaare ja lipsas hääletult Jimmy selja taha, lõigates tal ära taganemistee maja juurde. Tüli jätkus ja sõnad, mis Melly suust tulid, olid nagu meelega Jimmy iseloomustamiseks loodud. Kümne sammuga jõudis ta neile kannule. „Hei, pea kinni, semu!” hüüdis ta äkki avalikult tee peale välja astudes. Faehley pöördus järsult tagasi vaatama, unustades hoobilt oma kihlatu. „Kurat ja põrgu, mida SINA siin teed?” „Nii, et saimegi jälle kokku, mis?” alustas Martin ilusti juttu. Melly tundis teda ära, tuli lähemale. Ta oli hirmunud ja ärevil. „Skeet? Skeet, mine siit ära! Palun, kuula mind: mine ära!” hüüdis tüdruk tungivalt. Ainult sest polnud abi. Skeet ei mõelnudki enam lahkuda. Liikus ettevaatlikult, rahulikult, piirates Jimmyt kui kiskja. Ta mäletas viimast kohtumist ja Jimmy lubadust kanda nuga alati kaasas. Ta pelgas tegelikult seda võimalust. „Sul pole õigust siin olla!” käratas Faehley. „See on eramaa!” „On ikka või? Ja see on su naine, eks ole? Ära aja naerma! Ma näen, et sa lööd oma kihlatut juba enne, kui ta su naiseks saada jõuab!? Sa oled ikka tõesti väärt mees, Jim! Ma pole vanglaski säärast paska kohanud! Ma nüüd arvan, et sa võid üsna rahuliku südamega pulmadest suu puhtaks pühkida. Muidugi, kui Mellyl natuke mõistust peas on.” „Ta ei räägi sellest kellelegi,” oli Jim kindel. „Arvadki nii või?” hakkas Skeet õelalt irvitama. „Noh, kui tema sind kardab, siis mind ei takista rääkimast miski.” Ta jälgis Jimmyt. Ikka veel ei haaranud see noa järele ning Skeet oli juba peaaegu kindel, et tal seda polegi. Melly tuli nende juurde tagasi. „Skeet, ma palun, mine siit ära! See, mis juhtus, on meievaheline asi, see ei puutu sinusse! Pole tarvis, et kõik sellest teaksid!” palus Melly härdalt. Skeet ei pööranud endiselt Faehleylt pilku. Lasi tahtlikult Melly sõnad kõrvust mööda. Ütles vaid: „Mine koju, Melly, kõik saab siin korda. Ära muretse, mine koju, kao siit!” „Jäta nüüd järele, Martin, lõpeta ära! Sa ei pea igal pool tüli norima!” Melly hakkas vihastuma. Skeet muigas selle peale. Pöördus Melly poole vaatama. „Mine!” käskis veel kord ja samas kargas Jim talle äkitselt kallale. Faehley polnud kaklustes eriti osav. Tema jõud peitus äkkrünnakus, kavaluses ja ükskõik, millises relvas. Skeet tundis alati, et eelistaks temaga mitte kakelda. Faehley võtted polnud ausad. Aga nüüd oli teine olukord. Jim oma pettustega ei jätnud enam valikut. Seekord tuli rünnak küllalt ootamatult, et Martin korraks rööpast välja lüüa. Aga ta oli selleks valmis ja võitlus tuli aus. Melly seisis veidi eemal, vapustusest keeletu ning segaduses. Vahele minna oli liiga ohtlik. Skeet ja Jim olid äkki käsipidi koos ja aina jagasid hoope. Ta ei tahtnud mõnda neist endale saada. Mehed võitlesid tema pärast! Ta väga lootis, et ei pea sellist asja enam kunagi nägema. Ta ei teadnud, keda peaks takistama, keda päästma? Esialgu näisid nad olevat võrdsed vastased. Kumbki ei andnud alla. Mellyle näis, et Skeet pigem mängib, lipsab löökide eest kõrvale, ei löö ka ise küllalt kõvasti. Võib- olla tahab Jimmyt ära väsitada? Jimmy vali sõim andis tema arvamusele tunnistust. Ta muretses Martini pärast, olles veel Jimmy peale küllalt vihane.Samas teadis, et Skeet alla ei jää. Seepärast Melly seisis, hirmust hinge kinni hoides ning ootas, kes peale jääb, et siis nõrgemat päästma tormata. Olgu see siis, kumb tahes. Äkki keegi neist röögatas. Võitlejad kukkusid hunnikusse maha. Pime oli. Ja ka maja eemal jäi endiselt vaikseks. Tore, et vanad Faehleyd kodust ära on – mõtles Melly millegipärast – muidu oleks juba politseigi kohal. Ta nägi vaid siluette, astus lähemale, et näha, kes on kes. Üks tõusis vandudes istukile, keeras teisel käed selja taha. See teine vaid ägises vaevu. Kahtlemata oli kaotajaks jäänud Jim. Melly teadis seda ette. Paistis, et nüüd on lahing läbi ja pole vajadust Jimmyt enam päästa. Skeet oli endiselt üllatavalt rahulik. „Hea küll, kangelane, anna see nuga nüüd siia! Ja et ma seda su käes enam ei näeks!” urises Martin läbi hammaste. Raskelt hingates vaatas ta korraks üles Melly poole. Viskas tema jalge ette lühikese, jämeda teraga pussi. „Vii see rämps ära, tüdruk ja kasi tõega koju! Ära siin juhtunust kellelegi hinga. Mul on su peikaga üks jutt rääkida. Mine koju! Ma tulen sulle varsti järele, et su und pervertide eest valvata. Mine, head ööd, Melly!” „Sina ära käsuta minu naist!” karjus Jim abitult näoli maas olles. „Võta midagi ette, Melly, kutsu politsei! Ta tapab mu ära!” Skeet sättis end mugavalt Jimmy turjale istuma ning ainsa sõna saatel: „Lõuad!” surus vastase näo sügavale sambla sisse. Jim ägas ja vandus. Melly avas juba suu, et midagi teravat öelda, kuid sõnad surid ta huulil, kui ta pidi noa üles võtma. Isegi pimedas nägi ta selgesti verd selle teral. „Oh jumal, Skeet!” pomises Melly õuduses, vaadates meest, kes karmilt temale vastu põrnitses. Martini näol polnud varjugi võidurõõmust. „Mine ometi!” käratas see järsult. See oli käsk ja lõpuks tundis Melly, et peab kuuletuma. Tal polnud aimu, kelle veri on noal, mida ta peos hoiab ning lõpuks viskas ta selle vastikustundega põõstesse. Oli see õige tegu? Vahet pole! Ta ei tahtnud sellest mdagi teada. Kui Skeet haavas noaga Jimmyt, on sellest tulemas tohutu jama. Kui vastupidi, siis… Igal juhul, vaene Martin! Ükskõik, kumma veri ka noal ei oleks, kannatajaks või pigem süüdlaseks on ikkagi tema! Ja äkki, peatudes teel koju, mõtles Melly korraks vastupidi: küll on hea, et ta ei abiellu mehega, kes niivõrd palju pahandusi endale kaela tõmbab. „Niisiis, kallis sõber, räägime nüüd suu puhtaks või kuidas?” pakkus Skeet niipea, kui Melly oli kodu poole põgenenud. Lasi lõpuks Faehley käed vabaks ning tõusis tema turjalt. Lubas ka Jimmyl end istukile ajada. Ootas, kuni see end näoga tema poole keeras ja ise veel põlvili maas, andis Faehleyle vägeva lõuahaagi. Jim kukkus kummuli, kattis näo kätega ja ulgus. „See oli Melly löömise eest.” Skeet tõusis rahulikult püsti ning rebis siis ka Jimmyt kättpidi üles. Faehley ropendas, raputas uimasena pead. Jim sai vaevaga jalad alla. Rusikas vihises Martini poole, kuid Skeet oli kiirem. Karjatades põrkas Jim seljaga vastu puud ning vajus jõuetult istuli. „See oli pulmade eest, mida sa Mellyle peale surud,” ütles Skeet. Kuid samas ta tundis, et midagi tema endaga toimub. Nõrkus vajus peale ja mõistus kippus kuhugi ära voolama. Ta teadis, et peab tegutsema kiiresti, muidu ei pea kaua vastu. Ja parem on, kui Jim sellest aimu ei saa. „Ole sa igavesti neetud, kuradi siga!” urises Jim läbi hammaste, olles nüüd ometi valmis kuulekalt paigal püsima. „Ajame nüüd lõpuks selle asja korda,” sõnas Skeet, seistes otse lamaja ees. „Esiteks tahan ma, et sa jätaksid ära selle pulmajama. Sa pole Mellyt väärt. Ta pole mingi selline plika, keda võiks ära kasutada.” „See pole sinu asi, mõrtsukas!” Jalahoop pani Jimmyt kahe käega oma säärest kinni haarama. „Ai! Sa murdsid mu jala!” „Sittagi! Kahjuks see ON minu asi, semu! Teiseks: ma tahan teada, kes meist tegelikult on see mõrtsukas, kes Dixoni tappis?” „Millest sa räägid, jobu? Sa peaksid seda ise paremini teadma, kuradi närvihaige tüüp!” „Selles see häda seisnebki, et ma ei tea. Ja ma ei tea isegi seda, miks oleksin ma teda pidanud tapma?” „See oli õnnetus, juhus, kurat võtaks!” „Kas ka nuga oli juhus? Minul on käed ja jalad, ma ei kasuta kunagi relva, kui tahan kellelegi kolki anda. See komme on rohkem sinul.” „Sa tead väga hästi, et mina seda ei teinud. Ka sinul on nuga alati kaasas. Sina kargasid talle kallale, mitte mina!” „Siis räägi mulle, mees, kas mul oli selleks ka põhjust?” „Seda asja küsi oma südametunnistuselt. Sa oled alati napakas olnud, kui juba peksma hakkad. Ma teadsin alati, et see on vaid aja küsimus, millal sa kedagi surnuks lööd!” Skeet tõmbus veidi tagasi, sügas kukalt ja vältis meelega parema õlavarre puudutamist. Isegi selle poole vaatamist. Selles asjas oli tegelikult Jimmyl õigus. Tal oli raske ennast kontrollida, kui juba kismaks läks. Tavaliselt pidi keegi vahele astuma, et ta vastase rahule jätaks. „Ma ei mäleta sellest ööst eriti palju. Ja absoluutselt ei mäleta ma mingit nuga. Ometi suri ta võmmide sõnul noahaava, mitte peksmise pärast. Aga ma mäletan verd. Tal oli külje peal haav.” „Kust sa seda tead?” küsis Jim äkki rahulikult. Siinkohal jäi Skeet toppama. Pagan küll! Ta ei saanud öelda, et näeb alailma Mark Dixonit unes ja selle vasemal küljel on alati tohutu verelaik. Ta ei saaks sellest unenäost aru, kui ei oleks sama juttu kuulnud võmmide suust. Aga äsja tekkinud MÄLESTUS oli hoopis midagi muud kui teiste räägitud sõnad. „Ma ei tea. Võmmid rääkisid sellest, kõik teavad seda. Ma olin neetult täis, aga ma ju ise…” „Jah, sa kuradi tolvan!” Jim tasandas häält peaaegu sosinaks ja kiikas enese ümber. „Sa ise matsid teda, Skeet! Vihma sadas. Neetud idikas! Unusta see jamps ära ja ela oma elu! Lõpeta selle heietamine ja minu jälitamine! See ei tee sind süütuks ega anna ka Marki tagasi! Kui sa nii jätkad, oled peagi jälle trellide taga! Oled sina ikka mestriteos, Martin, sul pole mõistust grammigi eest! Vihma sadas, see hävitas jäljed ära ja terve kuu aega ma varjasin sind! Ma oleksin võinud su kohe üles anda!” „Just nimelt – vihma sadas!” Skeet taganes äkki. Ta meeleolu kõikus viha ja hüsteeria piiril. Ta oli segaduses ja kõrvetav-märg tunne käsivarres võttis jalad vägisi nõrgaks. „Kurat, vihma sadas!” Äkki mäletas ta pisiasjadeni oma unenägu. Nii detailideni välja, et see ajas iiveldama. Nagu oleks ta tõesti olnud Marki nahas ja teda oleks ELUSALT maetud…„Issver! Mis siis, kui Mark polnudki veel surnud?” pomises ta äkki. „Mis siis, kui ta oli veel elus?!” „Mida sa sellega öelda tahad?” imestas Jim ja tundus, et kahvatas omakorda selle mõtte juures. Skeet raputas ägedalt pead. „Ta ei pruukinud veel surnud olla, võib-olla me matsime teda liiga vara… Teda oleks võinud veel päästa!” „Rahune maha ja ära karju!” käratas Jim ärritunult. „Seda oleks ekspertiis näidanud! Ta OLI surnud!” Skeet tõmbles ja värises paljalt selle mõtte peale, tõrjus selle vägisi eemale, kaotas jälle mälusoppidesse. Käsi valutas hullupööra. Ta ei puutunud seda, kiristas hambaid. Jim Faehley ajas end ettevaatlikult püsti. Kõõritas aina Skeet Martini poole, pühkides samal ajal käeseljaga verd suunurgast. Pilvealuses pimeduses nägi Skeet vaid tema tumedat kogu. Ja kuna Faehley enam ühtki kiiret liigutust ei julgenud teha, võis Martin tema käitumisega isegi rahule jääda. „Vihma sadas…” pomises Skeet endamisi. „Ma ei saanud olla nii täis, et mitte mäletada. Mis sitta sa mulle sisse jootsid?” „Ainult seda, mida sa ise jõid. Ega sa ometi arva, et mina?..” „Miks ka mitte? Sa keerasid mulle jubeda käki kokku. Lubasid seejuures maksta suure papi, et ma vaid kellelegi su nime ei mainiks. Ma vaikisin kui haud ja ainult tänu sellele pääsesingi. Kas sa ka aimad üldse, kuidas pidin ma pingutama, et suu kinni hoida? Sina ei pidanud vaikima, sina ajasid minu kraesse kõik, mida oli üldse võimalik ajada. Nüüd mõtlesid sa äkki raha suhtes ümber ja tuled veel ka noaga vehkima!” Tal oli halb, kohin kõrvus kasvas ja ähvardas lämmatada hääled. Ta keskendus pingsalt, et varjata oma nõrkust, aga sellegipoolest märkas Jim seda. Skeet toetas selja vastu puud. „Siinilmas võitleb igaüks ainult enda eest,” ütles Jim välja tarkuse. „Usu mind, Skeet, see kõlab küll julmalt, aga ükskõik, kui ennastohverdav üks kangelane ka poleks, mõtleb ta ikka vaid iseenda peale.” „See vaimukus peab küll su oma peast tulema,” arvas Skeet mõtlikult ning oli äkki valmis loobuma. Surus käe vastu silmi, kui maailm juba teist korda ennast kummuli keerama hakkas. „Raisk, kao koju tagasi! Ma saan su teine kord uuesti kätte. Ja katsu sa vaid võmmidele midagi iitsatada, siis räägin ma kõigile, et sinagi olid seal. Eks mine, lase jalga enne, kui ma uuesti vihastan!” Ta vaatas Jimmyle järgi, kui see joostes maja poole kadus ja alles siis julges iseendale tunnistada oma nõrkust. Silmitses oma kätt ning vajus sinnasamasse puu alla istuma. Halb oli olla. Terve varrukas oli verega koos. Külm tuulehoog pani üle terve keha vappuma nagu palavikus. Mingi haava pärast minestada? See pole nii hull! Naeruväärne! Ma kardan verd… Ta tõusis uuesti, jalad värisesid all. Sundis end minema tagasi sõiduteele, mille äärde võssa oli lükatud tema tsikkel. Valu käes pani oigama. Hammaste plagisedes istus Skeet sadulasse ning lõi mootori käima. Nagu sai lubatud, sõitis ta Melly Archeri juurde. Haletsusest enda vastu oleks pigem tahtnud sulguda oma korterisse ja oodata, kuni armidki kaovad. Aga see haav oli ränk, see tahtis ravimist, sidumist ja pealegi ei suudaks ta murda lubadust. Teda ärritas mõte Mellyst, kes teadmatuses mööda tuba ringi tormab, mõistatades, kumb neist sai rohkem viga. Kes on Mellyle kallim, selgub kohe, kui Skeet uksest sisse astub. Õnneks ei olnud see teekond pikk. Järgmise maja tuled juba särasid vastu. Ta sõitis ettevaatlikult värava ette. Kustutas tuled. Tõustes pidi äkki tuge otsima, kõrvus kohises. Ta värises ja kartis kukkuda. Ropult Faehleyde suguvõsa vandudes kõndis maja poole. Veel jõudmata kohale, avanes maja uks ja Melly jooksis talle vastu. „Lõpuks ometi! Skeet, mida sa temaga tegid? Kas kõik on korras?” Skeet peatus poolel sammul ning oli valmis hoobilt tagasi minema. „Kurat, sa muretsed selle tõpra pärast? Su kallim lippas koju tagasi. Ta on elus. Mine ja lohuta teda! Ma tulin sulle lihtsalt ütlema, et…” Melly vaatas teda suurte, ehmunud silmadega. „Issver, su käsi…” „Ah see või? Nojah, tühiasi. Veidi valus on,” valetas Martin nina kirtsutades. Talle ei meeldinud haletsus, see mõjus alati halvasti. Ausõna, ta ei julgenud oma kätt vaadata, vaatas aina kõrvale. „Kas…nuga või?” „Jeah,” Skeet noogutas ainult. „Püha jumal! Tule tuppa valguse kätte, vaatame, kui hull see asi siis on?” „Melly?” „Mis on, Skeet?” Melly Archer, olles valmis tuppa kiirustama, pöördus tagasi. „Miks peaksid mind poputama?” „Sest…” Nad vaatasid ühtäkki teine-teisele silma ja neis pilkudes oli tõde. „Tule!” Melly haaras Martini vasakust käest ja tõmbas vägisi endaga kaasa. „Igal juhul oled sa jälle tükiks ajaks töövõimetu,” lohutas Melly oma hoolealust, surudes teda vägisi toolile istuma. Aitas noormehel jope seljast. Selle parem varrukas oli hullusti verine, õlavarrel paras lõigatud auk. Skeet kiristas hambaid ja vandus ropult kogu selle protseduuri ajal. Aga seljas oli veel ka särk, mille elupäevad olid nüüdseks loetud. „Kas lõikan katki või võtad maha?” küsis Melly, haarates juba laua pealt käärid. „Lõika, ma ei kannata seda teist korda välja.” Nüüd oli Melly kord oiata ja vanduda, kui ta pidi oma käed veriseks tegema. Lõikas terve varruka pealtpoolt haava ära. Haav ise oli kitsas lõigatud triip ja veritses veel tublisti. Igal juhul oli see sügav. Sinise särgi varrukas oli verest läbi imbunud. „Seda tuleb kohe õnmmelda, Skeet! Kohutav! Siin ei aita sidumisest.” „Eks siis õmble.” „Ei, mina ei ole ju arst. Sa pead haiglasse minema!” „Ja selgitama kõigile, kuidas ma Faehley õue peale ronisin?” „Martin, sa pead!” „Olgu, olgu. Ära karju, mul on halb olla. Seo see raibe kinni!” Melly siduski. Puistas haavale pulbrit, mis pidanuks verejooksu peatama, sidus nii hästi kui vähegi oskas. „Kus su vanemad on?” küsis Skeet, kui Melly sidemele viimase lihvi andis. „Läksid paariks päevaks koos Faehleydega puhkusele. Nad tulevad homme õhtul. Sul vedas.” „Et oskasin just täna nuga saada või?” turtsatas Skeet. „Aitäh, et sa mind ära päästsid,” ütles Melly kogu südamest. „See… noh, polnud nii mõeldud, ” vabandas Martin tagasihoidlikult. „Ma isegi ei teadnud, et sa seal oled.” „Nii ma arvasingi. Sa tahtsid lihtsalt Jimmyle kesta peale anda.” „Seda kah mitte. Tahtsin rääkida, aga kuna ta mind enamasti ligi ei lase, siis polnud mul valikut.” „Nüüd siis said südame pealt ära?” „Ei saanud. Tühi jutt oli. Ma pean veel kõik läbi mõtlema.” „See on küll uudis, et mehed ka mõelda oskavad!” naeris Melly äkki pilkavalt ja Skeet naeratas vastu: „Mõnikord veidi. Enne kui rusikad sügelema hakkavad. Melly raske ohkamine kõlas täiesti lootusetult. Hommikul oli skeet Martin varakult arsti juures, nagu kästud, ja lõikehaav õmmeldi kinni. Arst soovitas tungivalt pöörduda politseisse, kuid Skeet oli niikuinii kindel, et seda ta ei tee. Tal polnud vähimatki tahtmist üldse veel kunagi elus võmmidega rinda pista. Tema kaotus oli olnud liiga täielik, et seda uuesti proovida tahaks. Nii ta ütleski tohtrile, et leppis juba noakangelasega ära, et see, mis juhtus, oli pigem õnnetus ja… suundus bussiga tagasi koju. Käsi valutas. Ta ei tahtnud tsikli juhtimisega haavatud kätt üle pingutada. Asi oli tegelikult leppimisest kaugel. Samal õhtul ilmus ukse taha vanaperemees Faehley ise ning sõimas tal ametlikult näo täis. Lubas hüvastijätuks veel ka luud- kondid ära murda, kui Skeet peaks veel kordki Jimmyt näpuotsaga puutuma. Sünge näoga kuulas Martin tema jutu lõpuni ning lõi siis ukse Faehley nina ees pauguga kinni. Mr. Faehley jäi ukse taha, sest nii oli rahulikum. „Sa veel maksad selle eest, sa häbitu tõbras!” karjus vanamees igaks juhuks, kui Skeet juba köögi poole läks. Äkki oli kõigest rohkem kui villand. Kogu sellest räpasest elust. Külast, mis vaenlasi otsast otsani täis. Minevikust ja kuulsusest, mis pole mitte midagi väärt. Vandudes ropult tervet Faehleyde suguvõsa, lõhkus Skeet äsja külmkapist võetud õllepudeli, virutades selle kogu jõuga vastu seina puruks ning vaatas siis raevust hingeldades, kuidas vahutav jook tapeeti mööda alla voolab. Pool tundi hiljem teadis Skeet täpselt, et tal on Jim Faehleyle veel nii mõndagi öelda. Aga just siis, kui ta arvas, et suudab juba rahulikult mõelda, helises äkki telefon. Skeet haaras laua pealt mobiili. „Jah?” Tema hääletoon reetis viha, mis hinges ikka veel pulbitses. „Tervitus! Jimmy siinpool.” See veel puudus! „Sa, siga! Sa julged veel mulle helistada või?” röögatas Martin. „Ma löön su maha, raisa! Oota vaid, kuni jälle kokku saame!” „Pea nüüd, pea! Ega ma julgekski, aga ma kuulsin praegu, et paps käis sinu juures! Käis või?” „Tänan muretsemast. Jah, ta käis siin. Mis sul sellest?” „Ega sa talle ei rääkinud? Ma mõtlen… tead küll, mida.” „Minul pole su vanamehega pistmist. Ta ütles, mis tal öelda oli ja ma lõin ukse kinni. Mul on kõrini, et iga pask mind sõimama tuleb!” „Anna andeks, sõber. Ta tegi sellest hirmsa skandaali. Mina teda ei ässitanud, ausõna!” „Ega sa unustanud talle mainida, et lõikasid mu käe lõhki?” urises Martin. Jim hakkas naerma. ” Tõesti või? Ära põe! Mul on kümme tuhat sinikat. Sinagi polnud eriti armuline. Mul on ometi õigus ennast kaitsta!” „See polnud enesekaitse moodi,” arvas Skeet pahuralt. „Sina ründasid mind esimesena.” „Ja sina tungisid minu eravaldusse ning hakkasid ähvardama!” nähvas Jim vastu. „Seega on viik. Aga üldiselt ma ei tahtnud sind haavata, tahtsin vaid hirmutada…” „Ütle otse välja, et tahtsid mind tappa. See oleks sulle mitmeti kasulik.” „O-hoo, tõsi või? Selle peale poleks ma tulnudki!” hakkas Jim irvitama ning äkitselt tegi oma pakkumise: „Kuule, ma maksan sulle mõne tonni ära.” „Millal?” „Tule laupäeva õhtul mere äärde. Saame järsaku all kokku.” „Kas sa paremat kohta ei oska valida?” „Mind see koht ei häiri.” „Mind igatahes küll.” „Oma viga. Nii, et oleme kokku leppinud?” Skeet mõtles kaua, talle ei meelinud see koht. Talle ei meeldinud ka Jimmyt usaldada. „O.K.,” nõustus ta lõpuks vastumeelselt, sest paremat kohta ei suutnud ta isegi välja pakkuda. „Ilus!” Ole kell 11 kohal. Ma ei taha, et keegi meie kohtumist pealt näeks. Saad ju aru küll…” „Saan. Ole rahulik. Ma tulen sinna kui vari ja sinul olgu raha kaasas.” Laupäeva õhtuni oli veel küllalt aega. Miks just laupäeval? Kas seepärast, et pühapäeval toimuvad kauaoodatud pulmad?.. Skeet ei viitsinud selle üle pead murda. Miks just pulmade eelõhtul? Ta oli kõhkleja. Kui palju võiks olla Valgekülas veel temasuguseid? Ta ise teadis vaid Chloe´t. Ent Chloe pidi olude sunnil mängima teistega kaasa ning siiani polnud Skeet Martinit keegi veel pulma kutsunud. Ta leppis olukorraga. Võib-olla nii ongi parem. Sulgeda tõe ees silmad. Unustada ja tõrjuda eemale unistused. Nii kaitses ta ennast valu eest, mida pulmaliste nägemine tekitaks. Melly ei kavatsenud pulmadest loobuda. Ei tema ega ka iseenda pärast. Melly ajab taga raha, arvas Skeet solvunult ja, tõesõna, ta tundis end saatuse poolt petetuna. Melly polnud see tüdruk, kelleks ta teda alati arvanud oli. Ja mis õigus on temal üldse teiste pulmi arvustada või rikkuda? Küllap siis Melly teab ise ja kannatab ka ise… Aga sellega oli raske leppida. See polnud kindlasti mitte õnn, mis ootas tema Mellyt Jimmy käte vahel. Ta oli selles alati veendunud olnud. Mida siis Melly Jimmylt võib tahta? Ainult raha. Skeet poleks eales nõus abielluma kellegagi raha pärast, veel vähem tahaks ta teada, et keegi teda tema tsikli pärast või hea palga pärast armastab. See olekas absurd. Pettus. Rõvedus! Melly oli tegelikult temast alati paremal järjel olnud. Ja nii mõnigi arvas, et ta jahib Archerite talu ja maid ja rikkust. Kuid mitte sellepärast ei käinud Skeet Melly kannul. Ei iialgi. Tal polnud kellelegi rääkida laupäeval toimuvast kohtumisest. Talle ei meeldiks küsimused, mis sellele otsekohe järgneksid. See polnud kellegi teise asi. Kokkulepe oli tehtud ja tal oli kindel plaan kohtumispaika ilmuda. Ehk natuke varem kui vaja, et oodata Jimmyt ise. Mitte, et ta usuks ja loodaks raha saada. Ta oli väga ettevaatlik. Jimmylt võis kõike oodata, kõike, peale oma lubaduse täitmist. Selle kahe kuuga sai ta nii palju selgeks. Õppis lõpuks tundma endise sõbra musta pahupoolt. Kindlasti ei ilmu Jim üldse kohale või siis leiutab mingi vabanduse, et hiilida maksmisest kõrvale. See oleks niivõrd loomulik. Päevad möödusid ruttu. Skeet nägi Mellyt eemalt, enamasti Jim Faehleyga koos, nagu poleks vahepeal mitte midagi juhtunud. Ta oli ausalt öeldes imestusest tumm: Kuidas võib ometi Melly sellisele tõprale andestada? Ta oli kogu täiega pettunud Mellys, kes ei hoolinud oma aust ja väärikusest. Skeet arvas, et ükski naine ei tohiks andestada mehele, kes teda kasvõi kordki on löönud. Aga Skeet Martinil ei jäänud midagi üle, kui vaid selle peale õlgu kehitada. Melly on loll. Laupäeva õhtu oli liiga pikk ja tüütu, et oodata selle finaali üksinda. Et teha aega parajaks, astus Skeet sisse Riggside poole. Näis, et Chloe valikuga olid vanad Riggsid alati rahul. Olgu tütre austajaks Marco, Skeet või tont teab, kes veel. Põhiline, et vaid tütreke õnnelik oleks. Martinit võeti siin alati lahkelt vastu. See oli temale suureks plussiks ka teiste külainimeste silmis. Ajapikku on usaldus nakkav nagu ka viha, ainult saavutada seda on tunduvalt raskem. Tänu Riggside heale sõnale märkas Skeet varsti, et nii mõnigi on temasse paremini suhtuma hakanud. See mõjus suurepäraselt tema tujule ja tervisele, et igaüks enam ei kõõritanud ega sosistanud selja taga sõna: mõrtsukas! Võib-olla ükskord, kui antakse veel aega… Kell sai kümme ning äkki tuli Chloe lagedale salasooviga, et Skeet võiks jääda temaga ööseks. Väljas vingus tuul ja vihma rabistas vastu klaasi. Hommikuks tuul vaibub ehk ja… Milleks liguneda vihma käes selle nimel, et pääseda koju, kus niikuinii mitte keegi ei oota? See mõte oli liiga ilus ja ahvatlev, kuid ei meeldinud Martinile. Nüüd oli tarvis hakata end kuidagi välja keerutama, samas kui oleks võinud lihtsalt minna ilma vabandusi otsimata. Sel õhtul oli Skeet ärevil ja tujutu. Mõte kohtumisest pimeda kalju all ei meeldinud talle üldse. „Ma ei saa,” ütles ta Chloe´le ausalt. „Sa ei taha? Miks?” Chloe oli kohe solvumas. „Tahan küll, ära saa valesti aru. Ma pean korraks kodus ära käima. Võib-olla tulen öösel veel tagasi.” „Sa ei tule ju!” hakkas Cloe jonnima ning ajas huuled pahuralt torru. „Ma pean oma sõna,” püüdis Skeet tüdrukut veenda. „Käin paariks tunniks ära ja olengi tagasi. Ära siis unusta akent lahti hoida.” „Ega sa ometi jälle pahandusi otsi?” hakkas tüdruk kahtlustama. „Mul on pahandustest kõrini, kallis. Nad tulevad ise mu juurde.” „Ega nad tuleks, kui sa Faehleyde maja ümber ei luusiks!” osutas Chloe sidemes käele, mis Martinil ikka veel üsna väheseks liikumiseks võimeline oli. „Selle käega sa küll Roomat ei valluta!” „Käsi paraneb varsti ja siis jälle vallutan!” hakkas Skeet naerma. „Eks mine siis,” andis Chloe lõpuks alla. Skeet nägi ta silmist, et tüdruk on pahane. „Sa oled kõige lollim ja jonnakam tüüp, keda ma eales näinud olen!” „Selle ma panen järjekordse iseloomustusena kirja oma mustade tegude raamatusse,” itsitas Martin. „On sul selline juba olemas või?” „Küll hakkab olema! Sa annad selle trükki ja saad kuulsaks, kui mina ükskord tsikliga kaela murran.” „Mine põrgu!” „O.K., sinnapoole ma just lähen.” Skeet oligi valmis minema. Kell seina peal näitas 22.30. Peagi kallistas ja suudles ta juba Chloe´t ukse vahel. „Ma tulen tagasi. Ainult natuke aega, eks ole? Mine rahus magama, ma koputan su aknale.” Chloe ei palunud enam midagi. Tuul ulgus puuvõrades, murdes lehti ja oksi. Kuid ta silmis oli palve või pigem suur igatsus. Korraks veel tsikli sadulast tagasi vaadates vilksatas Martini peas mõte, et mis siis, kui Chloe aimab midagi halba? Iialgi polnud keegi talle niiviisi järele vaadanud. Ja Martini hinge tekkis raskus. Kui ta trepil seisva tüdruku silmist kaotades öhe sõitis ja tuledes maja selja taha jättes end tormi kätte andis. Varasuvine torm polnud hea asi. Et see möllab kesk ööd, oli lausa talumatu. Juunikuu alguses võiks olla imelised ööd, mitte aina vihmad ja tuul. Sel aastal olid räpased ilmad. Libedana läikiv tee ning vihmapiisad kiivri kaitseklaasil rikkusid nägemisvälja. Ta pidi klaasi tõstma ja nautima-kannatama silma sattuvat vihma. Laternavalguses nägi ta kõveraid, okslikke põõsaid. Puuhiiglased kiigutasid tontlikult oksi ja üks neist lendas tuulega otse üle pea. See polnud ilus öö. Kui ta külast lahkudes mere poole suundus, mõtles jälle õhtule, mil täpselt samamoodi ulgus tuul ja vihma pritsis näkku. Oli üks pime aprillikuu öö, aga õhus oli kevadet ja loojang oli kaunilt punane. Punane nagu… Nad lahkusid tookord koos Mark Dixoniga kõrtsist. Tuju oli hea. Skeet oli tulnud kodust. Neil oli erinev suund. Nagu tihti varemgi, kutsus Mark teda korraks endale külla. Skeet otsustas sõbra ära viia ja sõita tagasi koju, kuid Markil tekkis tahtmine vihma käes jalutada. Ilm polnud midagi väärt, aga joogid olid juba sees ja vihm üllatavalt soe. Neile meeldis see ilm. Siis kohtusid nad Jim Faehleyga. Jim tuli autoga ning pakkus neile võimalust järsakul pidu panna. Tal on pudeleid autos kuhjaga jne… Nad nõustusid rõõmuga. Skeet vedas tsikli tühja maja juurde ning jättiski sinna. Edasi läksid nad autoga. Jim ütles, et oli papsi käest vägevat pappi saanud ja tahab nüüd sõpradega juua. Ta oli tihti helde käega ja pudelid, mida ta pidavat tegelikult koju saunapeole viima, kadusid libedalt kolmel sõbral kõrist alla. See järsak oli nende kõigi nõrkuseks ja olla öösel tormiga seal… see võiks olla päris vahva! Jimmyl oli nagu alati õigus. Vaatepilt oli uhke. Tuul rebis riideid ja ulgus üle mäeharja. Lainete mühin kõlas kõrvulukustavalt. Ükski neist ei julgenud astuda päris servale. Nad jäid kiiresti purju. Ka Jim ise, hoolimata sellest, et on roolis ja sõidab ikkagi isa autoga. Siin, kruusateel ja linnast eemal võmmid tihti ei käi ning õigupoolest saab koju ka ringiga, ainult Mark tuleks jala koju saata. Skeet Martin ei suutnud siiamaani meenutada, miks algas tookord tüli kahe sõbra vahel. Nad olid täis. Nad naersid ja lõõpisid ja ajasid muidu segast. Lõbus oli… Ühel hetkel hakkas Martinil äkki halb. Ta arvas, et oli liiga palju joonud, aga tegelikult polnud see see tunne, mida ta arvas. Kunagi polnud ta tundnud sellist asja mingi tühise joomingu kõrval. Ta kaotas kontrolli oma emotsioonide üle. Oli vihane, ärritatud ja samas naeris omaette. Ta läks teistest eemale, kükitas seal auto lähedal ja tegi suitsu. Püüdis oma mõistuses selgusele jõuda. Kõik voogas ja lainetas ja selles uues maailmas nägi ta nägemusi. Terve maailm oli topelt eredam ja värvilisem. Ei, tavaliselt ei läinud ta heameelega kaklema, aga nüüd ta tahtis seda. Seekord oli midagi teisiti. Poiste vaidlus kostis temagi kõrvu. Sõnad muutusid aina valjemaks ning äkki muutus tüli käsikähmluseks. Ta ajas end vaevaga üles, et vahele minna… Skeet jõudis otsaga künka jalamile ja peatas mootorratta, et jälle vaadata sinna üles, kus kõik see oli aasta tagasi juhtunud. See oli justkui eile…Neetud! – mõtles ta kibedalt kahetsedes, – ta ju tõesti tahtis neid vaid lahutada. Aga niipea, kui ta ligi astus, keeras Dixon ootamatult ringi ja äigas talle jubeda obaduse ribide alla. Ta ei oodanud sõbralt sellist hoopi ja niipea, kui valust toibus, hakkas korraga katus sõitma. Ta peksis Marki, kuni see kukkus. Jim ässitas aina kõrvalt ega püüdnudki teda peatada. Kurat! Üksainus sõna ehk oleks talle mõistuse pähe pannud… Ja äkki vajus Mark selili ega liigutanud enam üldse. Kuusirp piilus hetkeks vaid pilvede vahelt välja, et näidata, kuidas veri paksu värvina noore Dixoni suud katab. „Ei, Mark!” röögatas ta äkki, laskus põlvili ja haaras sõbral õlgadest. Selle pea vajus lõdvalt rippu. Ei oiet, ei korinat… „Oh jumal! MIda ma ometi tegin!? Ma ei tahtnud nii, ei…” Siis ta põgenes, märatses ja karjus ropult Jimmy peale, kes ei taibanud teda takistada. Aga Jim oli nüüd tema kõrval, parima sõbra kombel lohutamas-julgustamas. Hoidis lausa jõuga kinni, et Skeet meeleheitest merre ei hüppaks. „Rahune maha, Skeet, see oli õnnetus! See OLI õnnetus! Sa ei tahtnud teda tappa.” Ja ta embas Martinit tugevasti, kui see õudusest nuuksus. „See oli rumal õnnetus, Skeet,” sosistas Jim pisarsilmil. Siis jõid nad jälle, istudes teisel pool autot, seljaga sõbra poole, keda enam ei olnud. Kogusid julgust ja närvi ning läksid oma teo jälgi hävitama. Vihma sadas endiselt. Nad olid täiesti läbimärjad, aga see külmus, mis nüüd Martini hinge näris, ei tulenenud vihmast. Kuidagi liiga lihtsalt õnnestus Jimmyl oma kaaslast veenda, et Mark tuleb nüüd kiiresti maha matta. Siis keegi ei saa ilmaski teada, kuhu ta kadus. ja kui Skeet hoolega suu kinni hoiab, ei nuuski keegi välja, mis temaga tegelikult juhtus. Skeet käitus nüüd kui masin. Ta oli täiesti shokis. Hiljem ta isegi ei mäletanud, mida tegi. Kuulates aina läbi mingi paksu uduloori Jimmy nõuandeid, tegi ta kõik täpselt nii, nagu Jimmy kõrvalt käskis. Isegi kui ta oleks suutnud olukorda hinnata, poleks ta taibanud vastu vaielda. Aga siis tundus se kõik olevat õige. Ja kui Mark oli maetud ning jäljed kõik hävitatud, andsid nad püha tõotuse, et mitte iialgi ei reeda teine-teist. Nii sadas vihma ja see kustutas jäljed. Haud sai küllalt sügav ning hästi võssa peidetud. Üksildases kohas, kus keegi ei käi, sai see okstega kaetud. Seda ei leidnuks keegi, kui mitte too neetud koer ja Calderite põrunud vanamees… Jälle tibutas vihma ja oli pime kui põrgus. See kevad polnud veel muutunud suveks. Õhtu täis pilvi oskas olla küllalt kõle, et tuttava paiga nägemine just sellistes oludes võtaks Martinil südame alt õõnsaks. Esmakordselt elus märkas Skeet, et kardab pimedust. Alati oli ta oma julgustükkidega uhkustanud, aga mitte nüüd. Vähemalt siin kindlasti mitte. Siin, kus iga varju seest näib teda piidlevat Mark Dixoni vaim. Skeet teadis vähe spiritismist, teispoolsusest või millestki säärasest. Teda polnud see kunagi huvitanud. Ja Jumalat ei uskunud-usaldanud ta ammugi. Ta arvas, et kõik, mis ta on teinud või saavutanud, on tema enese teene. Ja Jumalal pole sellega pistmist. Kuid ta oli nüüd veendunud, et elu on igavene. Oma unenägudes nägi ta tihti surnuid, kes süüdistasid, aga olid võimelised ka andestama. Nende sõnad ja suhtumine mõjutas tema enesetunnet rohkemgi, kui elavate kriitika. Aga Marki andestust ihkas ta üle kõige. Tal oli tunne, nagu sünniks ta uuesti niipea, kui Mark unenäos talle naeratab. See oli naeruväärne. Ja ta naeriski iseenda üle. Närviliselt ja põlastavalt, ikka endiselt vihates iseennast. Juhtis „Harley Davidsoni” kõrvale, kruusateele, mis viis üles mäkke. Täna siiski ei läinud ta sinna, vaid pööras peagi paremale, hoopis järsaku alla, vaevumärgatavat rada mööda. Meri kohises ees. See kohin oli tugev, summutas tsikli häälegi. Jalgadega maapinda puudutades sõitis Skeet nõlvast alla, sinna, kus algas järsk kaljuserv. All oli siin pimedam veel. Kivine rand ja merelained ulatumas kivivallini, mis eraldab merd kaljust. Kitsas kuiv riba oli kui ohtlik triip kahe maailma vahel. Kalju vari kattis viimsegi valguse. Vihmane öö oli kottpime. Ta jättis tsikli eemale seisma ning suundus alla, tuttavat rada vaid jalgadega kombates. Varsti polnud tagasi vaadates mootorratast näha. See oli jäänud kaljuserva taha ning Skeet Martin tundis end väga ebamugavalt. Faehley polnud küll mees, keda ta tahaks usaldada. Teda ei tohtinud usaldada. Aga ära öelda kah ei saanud, sest siis rõhuks Jim kohe tema argusele ning see käiks juba au pihta. Skeet ei tahtnud endale tunnistada, ammugi siis veel teistele näidata, et kardab. Selle eitamiseksvarjamiseks oli vaid üks võimalus: tuli lükata kõrvale ettevaatus ning riskida siiski. Ta lootis, et saab kiiresti oma raha ja kaob nelja tuule poole. Ehk on Jim teda juba ootamas?.. Ei olnud. Skeet leidis end kokkulepitud paigast. Must kalju oli selja taga ning merelained, mis paisunud tormiks, otse ta ees. Veepiisad pritsisid vastu nägu. Ta vandus endamisi, käed taskus ja haige õlg valutamas külma tuule käes. Ta püüdis keerata ennast nii, et õlg jääks allatuult. Jimmyt polnud kusagil näha. Skeet vaatas kella. Vajutas nupule. Valgus süttis. Veerand kaksteist. Skeet Martin süütas vasaku käega suitsu, kükitades maas, selg vastu tuult. Hädavaervu jäi tuluke püsima. Hingas sügavalt sisse mõrkjat tubakavingu. See rahustas veidi. Eriti kontrast, mis moodustus suitsu ja värskust täis meretuule vahel. Ta tõusis jälle ning jalutas piki rannariba. Kuhu ta ometi jääb? Kas Jim ei kavatsegi tulla? Ehk siis jääb hiljaks?..Ta kirus ennast naiivsuse pärast. Kui mitu korda laseb ta end veel petta, enne kui taipab, et Jim ainult lollitab teda? Ta seisis näoga vastu tuult ning vaatas, kuidas lained vastu kivilahmakaid kihutades end pritsmeteks lõhki rebivad. Löök selja tagant võttis Martini jalust maha nii äkki, et polnud antud mahti taibatagi, miks ta üldse nii ootamatult kukkus. Põlev suits säras hetke märgade kivide vahel ja kustus. Skeet tahtis kiiresti tõusta, kuid põlvedes oli imelikult tuim valu. Alles nüüd hakkas ta taipama, et miski oli hooga tabanud teda otse põlvede alla. Selle teadvustamine pani teda äkitselt kiirustama. Aga niipea, kui ta käpuli sai ja ründajat vaatama pöördus, tabas kaigas jõuga haavatud õlga. Hambaid kiristades kukkus ta külili, haaras teise käega kaitseks alles pooleldi paranenud haavast ning sai lõpuks vaadata üles. Nüüd oli valu selgepiiriline, teravalt põletav ja tegi teda täiesti nõrgaks. Ta pidi valu pärast ulguma. Kaks musta siluetti seisid tema kohal. Ühel neist oli käes kaigas. Ilmselt seesama. Merevee soolased pritsmed paiskusid lamajale näkku ning see limpsas need õudust tundes huulilt. Unenägu! See on vaid unenägu! – mõtles ta hingeldades. Talle ei meeldinud olla selili maas meeste ees, kelle nägugi ta ei näinud. Miks? Kes kurat nad on? Ta püüdis uuesti tõusta, kuid parem käsi ei võtnud üldse vedu. Ta rabeles eemale, pööramata samal ajal pilku kujudelt, kes näisid rahulikult ootavat, millal ta lõpuks jalad alla saab. Miljon mõtet tuhises korraga läbi pea.Ta mõtles, mida ometi teha ja aeg näis venivat kui tainas. Mida teha? Ma ei pääse kahe eest kuhugi, see neetud käsi…! Ette jäi suurem kivi, mille najale toetudes ta end lõpuks jalule ajas. „Kes kurat teie veel olete?” Nüüd oli selja taga kivivall ja meri. Tal polnud kuhugi taganeda. Vaatas meestele näkku. Neil olid maskid peas. Mustad maskid, sisselõigatud aukudega kotid. Üks, see turskem, astus vasakult ligi, tõstis hoobiks kaika. Skeet tõmbas hirmuga pea õlgade vahele ning toksis kannaga kivi, mis ei lasknud tal eest ära minna. Käsi ähvardas küljest ära kukkuda. Ta ei suutnud sõrmeotsagi liigutada. Ta arvas, et see on murtud. Tuul puhus küljelt. Uus laine pritsis Martini raevukalt märjaks. Seekord pääses vesi riiete vahele. Külm… Kui kaigas lõi, hüppas Martin õigel hetkel kõrvale, kuid teine mees haaras temast kinni ja andis lõuahaagi. Maailm tegi kukerpalli. Skeet unustas oma lohiseva käe, leidis end äkki näoli maast, kivi põske kriimustanud ja hirmutav veremaitse suus. Ma ei taha nii surra! – libises kuskil kuklas ähmane mõte. Mitte nii, jumala eest! Kui ta end kergitas, näis talle, nagu oleks see Mark Dixon, kes tema kohale kummardub. „Jäta Jim rahule!” ütles mees kähinal. Tal oli tuttav hääl, kuid ei enamat. „Kui tahad elada, siis lõpeta väljapressimine ja kao siit kus kurat! Vaata, mees, see kaigas on nimme sinu jaoks. Kui sa peaksid homme pulmad ära rikkuma, lööme su täiega maha! Mõtle ruttu järele, poiss, enne kui me sind tõsiselt käsile võtame. Maailm on lai, mine oma teed ja unusta Faehleyd. See, mida sa said praegu, on leebe hoiatus. Kao Valgekülast!” „Neetud ebardid, kes kurat te olete? Ma tunnen su häält!” Skeet sai hädavaevu põlvili, puutus peoga lõhkist huult. Veri kõditas lõuga. Tal oli tunne, et hambad kõik korraga pudenevad kohe suust. Parem käsi oli endiselt võimetu liikuma. Mees haaras kahe käega tal rinnust ning lükkas kivi najale istuma. Skeet vajus seljaga jõuetult vastu kivi. See oli suur, paras tugi… Paanika hakkas pikapeale võimust võtma. „Ta ise lubas mulle maksta!” hüüdis Martin, püüdes end kuidagi õigustada. „Ma tahan vaid oma teenitud raha!” Mees kummardus veidi. Uus lõuahaak võttis mõistuse ähmaseks, kuid ta jäi istuma. „Võmmidele oled sa paras kompu! Nad võtavad su ette väljapressimises ja Dixoni-asja saad uuesti kaela. Ma luban sulle, kutt, vanglas läheb su elu väga kibedaks!” selgitas mees poolsosinal. Selle hääl oli neetult tuttav, aga ärevuses ei suutnud Skeet ikka veel mõista, kes? Suu valgus verd täis, ta pidi sülitama. „See on lõpetatud,” pomises Skeet Martin läkastades. „Nad ei saa enam midagi teha.” Samas ta teadis, et saavad. Muidugi saavad! „Terve see küla on sinu vastu. Kui sa Faehleyst kaarega eemale hoiad, anname sulle natuke aega. Võtad oma seitse asja ja hakkad Valgekülast rahulikult astuma. Me tuleme sind isegi saatma!” Mees irvitas. „Kui me sind homme pulmaliste lähedal näeme, saad uue keretäie! Usu mind, me ei tee sinuga nalja!” Skeet kobas vasaku käega, leidis paraja kivi ning tõmbas selle ettevaatlikult teiste kivide vahelt välja. Mees oli endiselt kummargil, vaatas talle otse silma, oodates ehk vastust. Pimedus varjas Martini liigutust ning tormilaine valas nad mõlemad veega üle. Löök õnnestus hästi. Küljelt otse ähvardajale vastu rinda. Kivi oli peopesast kenasti suurem ja raske ning mees põrkus selle hoost tagasi. Sellisega võiks ribid murda! – mõtles Skeet rahulolevalt, kui tüüp käpuli maapinnale kukkus ja sinna kägarasse oigama ja ropendama jäi. Aga teine oli veel. See tuli ja kiskus Martini püsti. Skeet üritas vasaku käega end kaitsta, kuid mitu hoopi kõhtu tegid jalad nõrgaks. Ta lohises komistades üle kivide, kus vesi vaid põlvini ja kukkus lõpuks plartsatades külma vette. Rabeles elu eest, kui mees ropult sõimates teda korduvalt vee alla kastis. Martin oli nüüd täiesti paanikas. Mitu korda vaatas loksuvat vett enda ümber ja rebis end taas vaevaga pinnale. Meeleheitlikult ahmis õhku, enne kui uuesti sai jõuga vee alla surutud. Lõpuks hakkas jõud raugema. Ta oli alla andmas. Hallus vallutas mõistuse, tegi tuimaks. Ainus võimalus on veidi teeselda, vilksatas kusagil mõte. Ta püüdis hinge kinni hoida ja mitte rabeleda. Seepeale jäeti ta lõpuks rahule. Ta hõljus tühjuses ja nii tundus mööduvat ilmatu pikk aeg. Mälestus Mellyst kerkis pildina silme ette. Melly! Ta pidi Mellyt sest abielust päästma! Järsku tõstis ta pea ning rebis end elule tagasi. Vesi oli madal, ta sai käe toetada maha ja tõusta isegi põlvili, aga raskus oli meeletu ja hing täiesti kinni. Meeletult kõõksudes roomas ta lähima kivini ning haaras sellest käega kinni. Üks must siluett õõtsus kalda poole. Alles paar sammu eemal. Ta arvas, et tüüp tuleb tagasi, nähes, et ta ikka veel elus on, kuid ilmselt ei olnud neil kavas teda päriselt ära tappa. Võttis aega, enne kui Skeet suutis esimese suutäie õhku sisse hingata. Kopsud olid lõhkemas, ta karjus ja kõõksus, püüdes vett endast välja oksendada. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/erika-nessel/iseendal-jalus/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 605.44 руб.