Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Ema ja tütar David Herbert Lawrence David Herbert Lawrence (1885-1930) on eesti lugejale tuntud ennekõike romaanikirjanikuna. Samavõrd tunnustatud on ta aga ka lühiproosameistrina, kelle looming on oluliselt mõjutanud 20. sajandi kirjandust. Valik D. H. Lawrencei lühijutte on koondatud kogumikku Ema ja tütar, mis ilmub sarjas Klassikalised lood. Originaalid: D. H. Lawrence England, My England Penguin Books D. H. Lawrence The Lovely Lady The Albatross Hamburg, Paris, Bologne D. H. Lawrence The Mortal Coil Penguin Books Tõlkinud Malle Klaassen, Sirje Keevallik ja Leelo Keevallik Sarja kujundus: Rudolf Pangsepp Toimetanud Maarja Ojamaa © Tõlge eesti keelde. Malle Klaassen, Sirje Keevallik, Leelo Keevallik ja OÜ Eesti Raamat, 2009 ISBN 978-9985-65-715-7 www.eestiraamat.ee eISBN 978-9985-65-842-0 Digitaliseerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2010 INGLISMAA, MU INGLISMAA Mees töötas kogukonnamaa serval, teisel pool väikest oja, mis tagaaia uurakus voolas ja mille planksillalt kulges aiarada edasi kogukonnamaale. Ta oli lõiganud rohukamarat ja sõnajalgu, jättes halli kuivapoolse pinnase paljaks. Aga ta oli mures, sest ta ei suutnud rada sirgeks saada, ja tal oli kulm kortsus. Ta oli tokid paika pannud ja suurte mändide vahelise kauguse ära mõõtnud, aga mingil põhjusel näis kõik valesti olevat. Oma teraseid, võib-olla viikingitelt päritud sinisilmi pingutades vaatas mees veel kord läbi varjuliste mändide otsekui läbi ukseava rohelise rohuga kaetud aiarada, mis tõusis planksilda ääristavate leppade varjust üles päikesevalguses õitsevate lillede, kõrgete lillakasvalgete kurekellade, ja kõikjal ümberringi leekiva karuse metsikuse keskel maadligi lömitava vana Hampshire’i maamaja tagumise otsa poole. Kostis laste hüüdeid ja juttu: tüdrukute kõrgeid hääli, veidi utsitavaid ja üleolevaidki: „Nänna, kui sa kohe ei tule, siis ma jooksen sinna madude juurde.” Ja kellelgi polnud sang-froid , et vastata: „Eks sa siis jookse, väike tobu.” Vastus oli alati: „Ei, kallis. Hea küll, kallis. Kohe, kallis. Kallis, sa pead kannatlik olema.” Illusioonide puudumine, pidev järamine ja vastupanu olid mehe südame kõvaks teinud. Aga ta töötas edasi. Mida muud ta teha sai kui alla anda! Maa kümbles päikeselõõsas. Kogukonnamaa puutumatus rahus lõkendas elav ohjeldamatu taimestik. Kummaline, kuidas Inglismaa metsik loodus on lappidena püsima jäänud: nagu siin, keset seda tokerjasse astelhernesse kasvanud kogukonnamaad, ning soiseis madudest kubisevais paigus lõunakõrgendike jalamil. Algaega püsima jäänud kohavaim, nii nagu siis, kui tulid saksid, kaua-kaua aega tagasi. Ah, kuidas ta oli seda armastanud! Rohelist aiarada, lilletutte, lillakasvalgeid kurekelli ja suuri idamaiseid punaseid mustapõsiseid moone ning kõrgeid kollaseid üheksavägiseid, tervet seda leegitsevat aeda, mis oli juba tuhat aastat uuristatud sellesse väikesesse õõnsasse lohukesse madudest nuheldud kogukonnamaal. Tema oli pannud selle hekkide ja puude all päikesetassis lilledest lõõmama. Kui vana vana paik! Ja ometi oli tema selle uuesti loonud. Puitsõrestikuga maamaja oma längus varjutaolise katusega oli vana ja unustusse vajunud. See maja kuulus vanale külakeste ja priitalupoegade Inglismaale. Eksinud kogukonnamaa äärele ja täiesti üksi laia rohuse tammepuudevarjuse, kibuvitsu täis kasvanud maariba tagumises otsas, ei olnud see tänapäevamaailmast kunagi midagi teadnud. Mitte enne, kui Egbert oma pruudiga sinna tuli. Ja Egbert oli tulnud selleks, et see maja lilledega täita. Maja oli igivana ja väga ebamugav. Aga Egbert ei tahtnud seda muuta. Ah, kui imehea oli seal õhtuti istuda laia iidse musta mantelkorstna all, kui tuul mühises pea kohal ja puud, mida ta ise oli raiunud, koldes praksusid! Tema ühes nurgas ja Winifred teises. Ah, kuidas Egbert oli teda tahtnud: Winifredi! Winifred oli noor ja ilus ja elurõõmust pakatav, justkui päikeseleek. Ta liikus aeglase energilise graatsiaga nagu õõtsuv punaõieline põõsas. Näis, nagu oleks temagi, hõõguva jumega ja tugev, pärit vanalt Inglismaalt. Temas oli toorevõitu kirglikku rahu ja viirpuu jõudu. Ja Egbert, tema oli pikk ja sale ja vilgas nagu inglise vibukütt oma pikkade nõtkete liikmete ja elegantsete liigutustega. Egberti juuksed olid pähkelpruunid ning üleni tarmukates kiharates ja krussides. Ka Winifredi silmad olid pähkelpruunid ja säravad nagu punakurgul. Ja mehel oli valge nahk ning ilusad siidised juuksed, mis lapsena olid olnud päris heledad, kuid olid nüüd veidi tumedamaks muutunud, ning vana maaperekonna veidi kongus nina. Nad olid ilus paar. Maja kuulus Winifredile. Ka tema isa oli energiline inimene. Ta oli tulnud vaese mehena põhjast. Nüüd oli ta parajalt rikas. Ta oli ostnud selle kena tüki odavat maad Hampshire’is. Mitte kaugel peaaegu olematu külakese tillukesest kirikust seisis tema enda maja, avar vana talumaja teest eemal, teisel pool tühja rohtukasvanud õue. Selle nelinurkse õue ühes küljes oli pikk-pikk küün või sara, millest ta oli ehitanud maamaja oma nooremale tütrele Priscillale. Pikkakende ees võis näha väikseid sinise-valge ruudulisi kardinaid ja sees pea kohal kõrge küüni uhkeid vanu palke. See oli Prissy maja. Viiskümmend jardi eemal seisis kena väike uus maamaja, mille isa oli ehitanud oma tütrele Magdalenile. Maja juurde kuulus köögiviljaaed, mis ulatus eemale tammesaluni. Ja siis kulges väludest ja maja juures kasvavatest roosipõõsastest kaugemale teerada üle tokerja metsiku rohumaa, tammil kasvavate kõrgete mustade mändide rea poole, mändide vahelt läbi ning sealt väikese rabanõlvaku kohale, laiavõraliste üksildaste tammepuude alla, kus lõpuks ootamatult küürutas Winifredi maamaja, nii üksi ja nii ürgne. See oli Winifredi päris oma maja ning ka aiad ja tükike kogukonnamaad ja rabanõlv olid tema omad: tema väike valdus. Winifred oli abiellunud just siis, kui tema isa selle kinnisvara ostis, ligi kümme aastat enne sõda, nii et tal oli võimalik see Egbertiga abielludes kaasavarana kaasa tuua. Ja kellele see rohkem rõõmu valmistas, Egbertile või talle endale, oleks raske öelda. Winifred oli sel ajal ainult kahekümneaastane ja Egbert ainult kakskümmend üks. Egbert sai elatisraha ligi sada viiskümmend naela aastas ja peale selle polnud tal midagi enamat kui tema enda märkimisväärne isiklik sarm. Tal ei olnud elukutset: ta ei teeninud midagi. Aga ta rääkis kirjandusest ja muusikast, tal oli kirg vana rahvamuusika vastu, ta kogus rahvalaule ja -tantse, uuris morris-tantsu ja vanu kombeid. Muidugi hakkab ta aja jooksul sellega raha tegema. Aga seniks olid noorus ja tervis, kirg ja tõotus. Winifredi isa oli alati suuremeelne. Kuid ta oli ikkagi põikpäine ja paksu nahaga mees põhjast, kellele elu oli üksjagu vopse jaganud. Kodus ta oma põikpäisust ei näidanud ning veetis luule ja armastuslugudega aega kirjandushuvilise abikaasa ja tublide särtsakate tütarde seltsis. Ta oli südi mees, kes ei kurtnud ja ise oma koormaid kandis. Ei, ta ei lasknud maailmal liiga sügavale oma koju tungida. Tal oli õrn tundlik naine, kelle luule ahtas kirjandusmaailmas mõningast kuulsust võitis. Talle endale tema kange põlise toore võitlusvaimuga pakkusid peaaegu lapselikku rõõmu värss, armastusluule ja mõnus kultuurse kodu mängimine. Tema veri oli kange isegi jõhkruseni. Aga see tegi kodu üksnes veelgi innukamaks, veelgi jõuküllasemaks ja jõuluhõngulisemaks. Nüüd, kus ta jõukas oli, oli tema juures alati jõuluhõngu. Kui pärast õhtusööki loeti luuletusi, olid laual ka šokolaad ja pähklid ja kenad väikesed suupisted. Noh ja siis tuli sellesse perekonda Egbert. Tema oli tehtud hoopis teisest puust. Tüdrukud ja isa olid tugevate liikmete ja kange verega inimesed, tõeliselt inglaslikud nagu astelpõõsad ja viirpuudki. Nende kultuur oli neile külge poogitud, nagu keegi võiks pookida tavalise roosa roosi kibuvitsaoksale. See õitses küllaltki veidralt, kuid ei muutnud kibuvitsa loomust. Egbert aga oli sündinud roos. Suguvõsa pikk ajalugu oli jätnud temasse ülimeeldiva spontaanse kire. Ta ei olnud tark, isegi mitte kirjandusinimene. Ei, seda mitte, aga tema meloodiline hääl ning ilusa nõtke keha liikumine, naha ja juuste peen toim, veidi kõrgem ninavõlv ja siniste silmade vilgas pilk astusid kergel sammul luule asemele. Winifred armastas teda, armastas seda lõuna poolt tulnut otsekui mingit kõrgemat olevust. Pange tähele! Otsekui kõrgemat olevust. Mitte sügavamat. Ja mis Egbertisse puutub, siis tema armastas oma naist kirglikult iga oma keha kiuga. Naine oli tema jaoks väga-väga soe elu aines. Toredad olid need päevad Crockhami maamajas, esimesed päevad, mille nad veetsid täiesti üksi, kui välja arvata naine, kes hommikuti kodutöid tegemas käis. Võrratud päevad, kui mehe pikk nõtke õrnanahaline noor keha ainult naisele kuulus, ainult talle, ja naine oli mehele otsekui punane hõõg, millesse ta võis lahvatada nagu puhastustulle. Ah, kui see kunagi ei lõpeks, see kirg, nende abielu! Nende kehade leek lõõmas taas sellesse vanasse maamajja, milles juba kummitasid nii paljud möödunus põlenud füüsilised ihad. Polnud võimalik tundigi pimedas toas olla ilma nende mõju tundmata. See oli kunagiste priitalunike kuum kihk, mis valitses selles vanas pesakeses, kus nad olid lustinud ja sigitanud nii paljude põlvkondade jooksul. Vaikne maja, pimedus, paksud puitsõrestikuga seinad ja suur must mantelkorsten ning salajas olemise tunne. Pime maasse vajunud maja madalate väikeste akendega. Tume nagu urgas, milles võimsad metsloomad olid end peitnud ja paaritunud, üksildased öösel ja üksildased päeval, jäetud nii paljudeks põlvkondadeks üksnes enda ja oma jõu hooleks. See oleks kaks noort inimest nagu ära nõidunud. Nad muutusid teiseks. Nende ümber hõljus kummaline saladuslik hiilgus nagu suikuv leek, mida oli raske mõista, kuid mis võttis nad mõlemad endasse. Nemadki said aru, et nad ei kuulunud enam Londoni maailma. Crockham, teadmine, et maod elavad ja magavad nende enda aias päikese käes, nii et Egbert võib maad kaevates näha mustal mullal veidrat rõngassekeerdunud pruunikat kuhilat, mis äkitselt liikuma hakkab, kihiseb ja sisisedes minema vingerdab, oli nende loomust muutnud. Ühel päeval kuulis Winifred elutoa madala akna aluselt lillepeenralt kõige kummalisemat karjet, ah, kõige kummalisemat karjet, otsekui oleks sünge mineviku enda hing valjult kisendanud. Winifred jooksis välja ja nägi lillepeenral pikka pruuni madu, konna jalg laiade lõugade vahel. Konn püüdis põgeneda ja laskis kuuldavale imeliku piiksuva karjeröögi. Winifred vaatas madu ja maogi silmad mornis lamedas peas jõllitasid kangekaelselt Winifredi. Naine hüüatas, madu laskis konna lahti ja libises vihaselt minema. See oli Crockham. Modernsete leiutiste västar ei olnud seda veel läbistanud ja see oli niisama peidetud, algeline ja metsik nagu siis, kui saksid esimest korda tulid. Ja Egbert ja Winifred olid sinna kütke püütud, kütke maailma eest. Egbert polnud laisk ja ka Winifred ei olnud. Palju oli teha, maja tuli lõplikku korda panna, kui töömehed ära olid läinud, oli vaja õmmelda padjad ja kardinad, teha teerajad, hoolitseda, et vett oleks, ja see sisse tuua, sügava mullaga mahajäetud aia nõlv tasandada, rajada sinna väikesed terrassid ja teerajad ning istutada lilled, palju lilli. Egbert töötas väsimatult, käised üles kääritud, töötas kogu päeva vahetpidamata üht ja teist tehes. Ja Winifred, vaikne ja küllastunud, tuli meest lakkamatult omaette küürutamas ja ponnistamas nähes välja, et teda aidata, et tema lähedal olla. Egbert oli muidugi asjaarmastaja – sündinud asjaarmastaja. Ta töötas nii palju ja tegi nii vähe ära ja miski, mida ta eales tegi, ei püsinud kaua koos. Kui ta aeda terrasse rajas, toetas ta pinnast paari kitsa lauaga, mis peagi surve all painduma hakkasid, ja ei läinudki palju aastaid, kui need läbi mädanesid, murdusid ja lasid pinnasehunnikul jälle ojasängi poole vajuda. Aga mis parata. Teda ei olnud kasvatatud raskustele vastu hakkama ja ta arvas, et sellest piisab. Ei, ta isegi ei mõelnud, et peale väikeste ajutiste väljamõeldiste võis veel miski muu võimalik olla, tema, kes tundis sellist kirge oma vana vastupidava maamaja ja kõikide kestvate, möödunud aja Inglismaa asjade vastu. Imelik, et mineviku jäävuse tunne oli temas nii tugev, samal ajal kui olevikus oli ta täiesti asjaarmastajalik ja pealiskaudne. Winifred ei saanud teda kritiseerida. Et ta oli linnas kasvanud, näis talle kõik suurepärane, ja kogu see kaevamine ja kühveldamine tundus iseenesest romantiline. Aga ei Egbert ega Winifred teinud vahet töö ja romantika vahel. Godfrey Marshall, Winifredi isa, oli alguses Crockhami maamaja majapidamisega täiesti rahul. Ta arvas, et Egbert on imetore ja saab nii paljude asjadega hakkama, ja talle valmistas heameelt kahe noore inimese vahelise füüsilise kire hõõgus. Mehele, kes Londonis ikka veel kõvasti tööd tegi, et oma mõõdukat varandust tasakaalus hoida, oli mõte kahvatute kriidikõrgendike lähedal sügavale kogukonnamaa ja rabade vahele maetud Crockhami maamajas lakkamatult tööd rabavale ja teineteist armastavale noorpaarile otsekui mingi elava armastusloo peatükk. Ja nemad said oma kireleegile toidust temalt, vanalt mehelt. Just tema hoidis nende leeki üleval. Omas mõttes tundis ta salaja võidurõõmu. Ja just oma isa poole pöördus Winifred ikka veel kui kogu kindlusetunde ja elu ja toe ainsa allika poole. Winifred armastas kirglikult Egbertit. Aga tema selja taga oli ta isa jõud. Just isa jõu poole pöördus ta alati, kui tal tuge vaja oli. Talle ei tulnud kunagi pähe raskuse või kahtluse korral Egberti poole pöörduda. Ei, kõikides tõsistes asjades sõltus ta oma isast. Sest Egbertil polnud mingit kavatsustki eluraskustega maadlema hakata. Tal ei olnud mitte mingisuguseid ambitsioone. Ta oli pärit korralikust perekonnast, kenast maakodust, meeldivast ümbrusest. Muidugi oleks tal pidanud elukutse olema. Ta oleks pidanud õppima õigusteadust või mingil viisil äri alustama. Aga ei – need saatuslikud kolm naela nädalas hoidsid teda elu lõpuni nälgimast ja ta ei tahtnud orjama hakata. Mitte et ta oleks laisk olnud. Oma asjaarmastajalikul kombel tegi ta kogu aeg midagi. Aga tal ei olnud mingit soovi maailma astuda ja veelgi vähem ihaldas ta maailmas oma raja eest võidelda. Ei, ei, maailm polnud seda väärt. Tema tahtis maailma eirata, käia mööda mahajäetud kõrvalteid nagu hooleta rändaja. Egbert armastas oma naist, oma maamaja ja aeda. Ta tahab oma elu seal sisse seada nagu elunautlejast üksiklane. Ta armastas minevikku ning vana Inglismaa vana muusikat, tantse ja kombeid. Ta proovib pigem elada nende ja mitte ärimaailma vaimus. Winifredi isa kutsus tütre sageli Londonisse, sest talle meeldis, kui tema lapsed tema ümber olid. Seega pidi Egbertil ja Winifredil olema linnas väike korter ja noorpaar pidi end aeg-ajalt maalt linna asutama. Linnas oli Egbertil palju sõpru, sama kasutuid nagu ta ise, kes jändasid kunsti, kirjanduse, maali, skulptuuri ja muusikaga. Egbertil ei olnud seal igav. Kolm naela nädalas polnud selle kõige kinnimaksmiseks siiski piisav. Winifredi isa oli see, kes maksis. Talle meeldis maksta. Ta oli tütrele määranud ainult väga väikese summa, aga andis talle tihti kümme naela. Või andis Egbertile kümme naela. Nii et nad mõlemad vaatasid vanameest kui tugisammast. Egbert ei pannud hooldamist ja enda eest maksmist pahaks. Ainult siis, kui ta tundis, et sugulased olid liiga lahked, mis rahasse puutus, muutus ta pahuraks. Siis tulid muidugi lapsed: armas väike blond tütar, juuksed nagu ohakavill. Kõik jumaldasid seda last, esimest kaunist blondi lapsukest perekonnas, pisikest putukat, kellel olid tema isa valged saledad ilusad liikmed ning kes kasvades oli tantsisklev ja õrn nagu väike metsakarikakar. Pole ime, et kõik Marshallid armastasid last, kes sai nimeks Joyce. Neil endalgi oli oma nõtkus, kuid see oli aeglane, pigem raskepärane. Neil kõigil, viimasel kui ühel, olid tugevad kohmakad liikmed ja tumedavõitu nahk, ja nad olid lühikest kasvu. Ja nüüd oli see õrn väike nurmenukk, nagu luule ise, päris nende oma. Ja ometi tõi laps kaasa uue probleemi. Winifred peab talle hoidja muretsema. Jah, jah, lapsehoidja peab olema. Selline oli perekonna otsus. Kes pidi lapsehoidja eest maksma? Vanaisa – nähes, et lapse isa ei teeni midagi. Jah, vanaisa maksab, nagu ta oli maksnud kinni ka kõik lapseootekulud. Raha pärast tekkis isegi väike pinge. Egbert elas oma äia kulul. Pärast lapse sündi polnud Egberti ja Winifredi vahel kõik enam päris endine. Alguses oli erinevust raske märgata. Aga see oli olemas. Kõigepealt oli Winifredi huvidel uus keskpunkt. Ta ei kavatsenud oma last jumaldama hakata. Aga tal oli see, mis tänapäeva emal tihti spontaanse armastuse asemele astub: sügav kohusetunne oma lapse suhtes. Imelik, et see kohusetunne oli veelgi sügavam kui armastus abikaasa vastu. Aga nii see oli. Ja nii see sageli on. Emaduse vastutus oli Winifredi südames esimesel kohal: naiseksolemise vastutus, mis oli teisel kohal, tuli alles pika maa tagant. Laps näis Winifredi taas tema enda perekonnaga ühendavat. Tema isa ja ema, ta ise ja tema laps olid tema jaoks inimlik kolmainsus. Abikaasa –? Jah, ta armastas oma abikaasat ikka veel. Aga see oli nagu mäng. Winifredis elas peaaegu barbaarne kohuse- ja perekonnatunne. Kuni abiellumiseni oli see kohusetunne isa vastu: isa oli sammas, elu allikas, igikestev tugi. Nüüd lisandus kohusetundeahelasse veel üks lüli: tema isa, ta ise ja tema laps. Egbert sellesse ahelasse ei kuulunud. Ilma et midagi erilist oleks juhtunud, jäeti ta järk-järgult, ebateadlikult, sellest ringist välja. Tema naine armastas teda ikka veel, füüsiliselt. Aga, aga – elus oli Egbert peaaegu mittevajalik osapool. Egbert ei saanud Winifredile midagi ette heita. Naine täitis ikka veel oma naisekohust. Ta tundis Egberti vastu ikka veel füüsilist iha, seda füüsilist iha, millesse mees oli pannud kogu oma elu ja hinge. Aga – aga – Pikka aega tekkis see aga ikka ja jälle. Ja siis, pärast teist last, pärast veel ühe blondi kütkestava väikese olendi sündi, kes ometi polnud nii tore ja leegina vilgas nagu Joyce, pärast Annabeli tulekut hakkas Egbert õieti aru saama, kuidas asjad olid. Tema naine armastas teda ikka veel. Aga – ja nüüdseks oli see „aga” kasvanud hiigelsuureks – füüsiline armastus mehe vastu oli Winifredi jaoks teisejärgulise tähtsusega. See muutus kogu aeg tähtsusetumaks. Lõppude lõpuks oli tema füüsiline iha kestnud juba kaks aastat. See polnud asi, millest elada. Ei, ei – eluks oli vaja midagi karmimat, reaalsemat. Winifred hakkas oma kirge Egberti vastu halvaks pidama – isegi veidi põlgama. Lõppude lõpuks oli mees olemas, ta oli võluv, ta oli armastusväärne, ta oli meeletult ihaldusväärne. Aga – aga – oh, see aga oli nagu kohutav ähvardav pilv! Egberti koht Winifredi elumaastikul polnud kindel nagu mõnel tugevusekantsil või suurel tähtsusesambal. Ei, Egbert oli nagu majas logelev kass, kes ühel päeval kaob ega jäta maha ainsatki jälge. Ta oli nagu aias kasvav lill, mis elutuulte käes võbeleb ja siis kaob, jätmata järele midagi ettenäitamisväärset. Täiendusena, lisandina oli ta laitmatu. Paljud naised oleksid üliväga tahtnud teda kogu eluks enda kõrvale saada kui kõige ilusamat ja ihaldusväärsemat varandust. Aga Winifredil oli teistsugune kool. Aastad möödusid ja selle asemel et elust kindlamini kinni haarata, laskis Egbert haarde veelgi lõdvemaks. Tal oli peen, tundlik ja kirglik loomus. Aga ta lihtsalt ei tahtnud pühendada end sellele, mida Winifred nimetas eluks, tööle. Ei, tema ei tahtnud astuda maailma ja töötada raha eest. Ei, ta lihtsalt ei tahtnud seda. Kui Winifredile meeldis elada kallimalt, kui nende väike sissetulek võimaldas – hea küll, see oli tema mure. Ja tegelikult Winifred ei tahtnudki, et mees laia maailma raha teenima läheks. Paraku muutus sõna „raha” nende vahel vaenuõhutajaks, pannes nad mõlemad vihast põlema. Kuid seda vaid kujundi mõttes. Tegelikult ei hoolinud Winifred rahast. Tal oli ükskõik, kas Egbert teenis midagi või mitte. Üksnes teadmine, et tema enda ja laste peale kuluvast rahast kolme neljandiku ulatuses sõltus ta oma isast, laskis tal teha rahast casus belli, paljastatud relva tema enda ja Egberti vahel. Mida Winifred tahtis – mida ta tahtis? Kord ütles ema talle omase irooniaga: „Noh, kullake, kui sinu saatus on kasvatada lilli, kes tööd ei tee ja lõnga ei ketra, siis on see lihtsalt üks saatus teiste hulgas ja võib-olla mitte nii ebameeldiv kui suurem osa neist. Miks sa seda halvaks paned, mu laps?” Ema oli peenemakoelisem kui tema lapsed, kes harva oskasid talle vastata. Ja Winifred läks veelgi rohkem segadusse. Asi polnud lilledes. Igatahes, kui asi oleks lilledes, oleksid tema lapsed pisikesed õied. Nemad vähemalt kasvasid. Kas Jeesus ei ütle: „Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad .” Hästi, temal olid ta kasvavad lapsed. Aga mis puutus sellesse kenasse pikakasvulisse lille, kes oli nende isa, siis tema oli juba täiesti suureks kasvanud, nii et Winifred ei tahtnud oma elu kulutada meest lillede hulka arvates. Ei, asi polnud selles, et mees raha ei teeninud. Ega selles, et ta oleks logelenud. Ta ei logelenud. Ta tegi kogu aeg midagi, töötas Crockhamis lakkamatult, tegi igasuguseid väikseid asju. Aga, mu Jumal, need väikesed asjad olid – aia teerajad – toredad lilled – katkised toolid, vanad katkised toolid, mida oli vaja parandada! Asi oli selles, et talle ei saanud midagi ette heita. Kui ta oleks milleski ebaõnnestunud ja kaotanud selle raha, mis neil oli! Kui ta vaid oleks millegi nimel pingutanud. Ja rohkemgi, isegi kui ta oleks olnud nurjatu pillaja, oleks Winifred võinud end vabamana tunda. Tal oleks vähemalt olnud millelegi vastu hakata. Pillaja seisab tegelikult millegi eest. Ta ütleb: „Ei, ma ei aita selles tõusu ja kokkuhoiu asjas ühiskonda ega sunni teda tagant, omal väikesel moel ajan ma ta plaanid nii segi kui saan.” Või siis: „Ei, ma ei muretse teiste pärast. Kui mul on himud, siis on need minu enda omad ja ma eelistan neid teiste inimeste voorustele.” Niisiis, pillaja või kelm võtab mingisuguse seisukoha. Ta on vastasseisuks ja nuhtluseks valmis: vähemalt juturaamatutes. Aga Egbert! Mida teha sellise mehega nagu Egbert? Tal polnud pahesid. Ta oli tõesti kena, koguni suuremeelne. Ja ta ei olnud nõrk. Kui ta oleks olnud nõrk, oleks Winifred saanud tema vastu kena olla. Aga Egbert ei pakkunud talle sedagi lohutust. Egbert ei olnud nõrk ja ta ei tahtnud Winifredi lohutust või headust. Ei, tänan väga. Egbert oli peene kirgliku meelelaadiga ja haruldasemast terasest kui Winifred. Ta teadis seda ja ka Winifred teadis. Seda enam ajas see teda, vaesekest, hämmeldusse ja tegi hulluks. Egbert, pikem, peenem, omal viisil tugevam, mängis oma aiaga ja oma vanade rahvalaulude ja morris-tantsudega, lihtsalt mängis, ja laskis Winifredil üksinda tulevikusambaid püsti hoida. Egbert hakkas kibestuma ja tema näkku hakkas aeg-ajalt tekkima õel ilme. Ta ei andnud Winifredile järele, mitte tema. Tema pikas ja saledas valges kehas oli peidus seitse kuradit. Ta oli terve, tulvil hillitsetud elu. Jah, ta pidi oma ereda elu endasse lukustama, nüüd, mil Winifred seda temalt enam vastu ei võtnud. Või pigem, nüüd, mil Winifred võttis seda vastu ainult vahetevahel. Sest aeg-ajalt pidi ta Egbertile alistuma. Winifred armastas Egbertit nii väga, ta ihaldas teda nii väga, Egbert oli tema jaoks nii oivaline, peen olevus, nagu ta oli, peenem kui Winifred ise. Jah, oigega pidi ta järele andma omaenda kustutamatule kirele mehe vastu. Ja siis tuli mees tema juurde – ah, see oli kohutav, ah, see oli võrratu, mõnikord Winifred imestas, kuidas kumbki neist suutis elada pärast neist üle pühkinud kirevägivalda. Winifredi jaoks oli see, nagu oleksid ehedad välgusähvatused üksteise järel iga tema kiu läbistanud, kuni saabus kustumine. Aga inimolendi saatus on edasi elada. Ja kui näib, et pilved pole mitte midagi muud kui üksnes aurupalakesed, on nende saatus ometi aeglaselt kuhjuda, kuhjuda ja täita taevas ning päike täielikult kinni katta. Nii see oli. Armastus tuli tagasi, võimas kirevälk sähvatas nende vahel. Ja tõi veidikeseks ajaks kaasa sinise taeva ja suure õnne. Aga siis hakkasid pilved jälle möödapääsmatult tasapisi silmapiiri kohale kerkima, hakkasid aeglaselt taevasse hiilima, heites aeg-ajalt külma vastiku varju ja kogunedes siis, et kõrgemad taevad anastada. Aastate möödudes puhastas välk taeva järjest harvemini, sinist oli seal näha ikka vähem ja vähem. Pikkamööda vajutas pimedus oma hallid laud nende üle otsekui selleks, et jäädagi. Miks Egbert siis midagi ette ei võtnud? Miks ta elust kinni ei haaranud? Miks ta ei olnud ühiskonna tugisammas nagu Winifredi isa, miks ta ei olnud kas või peen oivaliselt voolitud piilar? Miks ta end kusagil ei rakendanud? Miks ta ei võtnud mingitki suunda? Nojah, te võite eesli vee äärde tuua, aga te ei saa teda jooma sundida. Maailm oli see vesi ja Egbert oli see eesel. Ja tal polnud janu. Ta ei saanud. Ta lihtsalt ei saanud. Kuna puudus ei sundinud teda igapäevase leiva eest tööd tegema, ei tahtnud ta ka üksnes töötegemise pärast töötada. Te ei saa kurekelli jaanuaris kõlisema panna või kägu Inglismaal jõulude ajal kukkuma sundida. Miks? Sest pole tema aeg. Ta ei taha. Ei, ta ei saa seda tahta. Nii olid Egbertiga lood. Ta ei suutnud ennast maailma töörügamisega siduda, sest see põhivajadus temas puudus. Oma sisemuses peitis ta isegi tugevamat vajadust: vajadust eemale hoida. Eemale hoida, kellelegi mitte häda teha. Lihtsalt eemale hoida. Polnud tema aeg. Võib-olla ei oleks ta pidanud abielluma ja lapsi saama. Aga vee voolamist ei saa takistada. See kehtis ka Winifredi puhul. Tema polnud loodud eemalehoidmist sallima. Tema sugupuu oli metsik taim, mis pidi liikuma ja uskuma. Tema elu pidi minema ühes või teises suunas. Oma kodus ei teadnud Winifred midagi sellisest eneseusalduse puudumisest, mille ta leidis Egbertis ja mida ta ei suutnud mõista ning mis teda jahmatama pani. Mida ta pidi tegema, mida ta ometi pidi tegema, seistes silmitsi selle kohutava enesekindluse puudumisega? Winifredi enda kodus oli kõik hoopis teistmoodi. Tema isal võisid ju olla oma kartused, aga ta hoidis need endale. Võib-olla ei olnud tal väga sügavat usku sellesse meie maailma, ühiskonda, mille me nii suurte pingutustega oleme sepistanud üksnes selleks, et leida end lõpuks lähenemas surmale. Aga Godfrey Marshall oli tehtud vintskest jämedast koest, millest põimus läbi terve rikkumata riukasoon. Elus tuli läbi lüüa, muu oli taeva teha. Ilma et talle oleks taeva armust palju illusioone antud, uskus ta taevast ikkagi. Mingil hämaral enesestmõistetaval viisil oli tal oma usk: kibe usk, nagu mingi sellise puu elumahl, mida kunagi välja ei juurita. Lihtsalt pime kibe usk, nii nagu malts on pime ja kibe, kuid pressib ometi edasi, kasvades ja lootes. Võib-olla oli ta jõhkralt hoolimatu, kuid üksnes nii nagu ülespoole pürgiv puu on hoolimatu, kui ta padrikus endale teed rajab. Lõpuks aitab üksnes see jõuline maltsane usk inimest edasi. Ta võib elada sugupõlvi ühiskondliku korra varjus, mille ta ise on endale loonud, nii nagu pirnipuud ja sõstrapõõsad kannaksid müüritaguses aias ikka veel vilja paljude aastate jooksul, isegi kui inimrass äkitselt välja juuritaks. Aga vähehaaval, tükk tüki kaupa, lammutaksid viljapuud neid püsti hoidnud müürid. Pikkamööda variseb kokku iga ehitis, kui elavad käed seda ei uuenda või taasta. Egbert ei suutnud end enam selliseks uuendamiseks või taastamiseks sundida. Ta ei olnud asjast teadlik, aga teadlikkusest pole niikuinii palju abi. Ta lihtsalt ei suutnud. Ta oli saanud vana peene kasvatuse ja talle oli omane selle stoilisus ja epikuurlik eluvaade. Ehkki Egberti äi polnud kübetki suurem narr kui Egbert, sai ta siiski aru, et kui me kord juba siin oleme, võime samahästi ka elada. Ja nii täitis ta hoolikalt oma väheseid ühiskondlikke kohustusi, püüdis anda parima oma perekonna heaks ja jättis muu taeva ülima tahte hooleks. Tema kange veri aitas teda edasi. Kuid mõnikord purskas isegi temast kibedust maailma ja selle korralduse vastu. Ja ometi – tal oli tahe edukas olla ja see viis ta kõigest läbi. Vanamees ei soostunud endalt küsima, kui suur peaks see edu olema. See tähendas kinnisvara Hampshire’is ja seda, et tema lastel polnud millestki puudus ja et tal endal oli maailmas mingi koht – ja basta! Basta! Basta! Ärme siiski pea teda mingiks labaseks edasitrügijaks. Seda ta ei olnud. Ta teadis sama hästi kui Egbert, mida illusioonide kaotamine tähendab. Võib-olla hindas ta oma hinges edu samamoodi. Aga temal oli teatavat mõru vaprust, teatavat tahtejõudu. Oma väikeses ringis kiirgas ta jõudu, omaenda isiku pimedat jõudu. Kõige selle juures, et ta oma lapsed ära hellitas, oli ta ometi vana inglise tüüpi isa. Ta oli selleks liiga tark, et seadusi teha ja teoreetiliselt domineerida. Aga ta oli alles hoidnud, lugupidamine talle, teatava algelise ülemvõimu oma laste hingede üle, vana, peaaegu maagilise isaduse maine. Vana suitsev isaliku jumalikkuse tõrvik leekis temas endiselt. Ja selle tõrviku pühas valguses olid tema lapsed üles kasvanud. Lõpuks oli ta tüdrukutele andnud kogu priiuse, aga ta ei olnud neid kunagi päriselt oma võimu piiridest kaugemale lubanud. Ja kui tüdrukud söandasid astuda meie isatu maailma heledasse valgusse, õppisid nad nägema selle maailma silmadega. Selle maailma heleda valguse hiilguses õppisid nad koguni oma isa kritiseerima, teda alamana nägema. Aga seda rohkem mõttes. Hetkel, mil nad oma kriitikavembud unustasid, langesid nad taas isa autoriteedi vanasse punasesse hõõgusse. Seda polnud võimalik lämmatada. Las psühhoanalüütikud kõnelevad isakompleksist. See on lihtsalt üks väljamõeldud sõna. Siin oli mees, kes oli elavana hoidnud vana hõõguvat isaduse leeki, isadust, millel oli koguni õigus Jumalale ohverdada last nagu Iisakit, isadust, millel oli voli laste elu ja surma üle, suurt loomupärast võimu. Ja kuni ta võis oma lapsed, oma tüdrukud, anda mingi uue võimsa voli alla, või kuni poisid jõuaksid meheikka ja muutuksid ise sellesama jõu keskpunktiks, kuni selle ajani pidi Godfrey Marshall tahes-tahtmata lapsi oma käe all hoidma. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/devid-gerbert-lourens/ema-ja-tutar/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 305.58 руб.