Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Aegade sadestus Karl Ast Rumor Karl Ast Rumori mälestused, mida ta kirjutas kõrges eas ja Eestist kaugel, ilmuvad nüüd Eestis esimest korda ja esimest korda ühiste kaante vahel.
Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, aktiivne ja muutusterohke, teda teatakse revolutsionääri, poliitiku, kirjaniku, ajakirjaniku, diplomaadi ja maailmarändurina. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971.
"Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963. a Lundis. Teine osa "Punane ja must" (ilmunud Lundis 1965) annab pildi sajandialguse Tartust ja kirjaniku põgusast maapaost Šveitsis. Lõpetamata jäänud kolmas, pealkirjata osa, on varem ilmunud üksnes ajakirja "Tulimuld" lehekülgedel. Rumor Karl Ast Aegade sadestus I Noorusmaa Päevakeste Võrumaa idapoolsel veerul, vastu Setumaa kaelakujulist pikendust Peipsi suunas, venib lõunast põhja lausik soomaa just kui pikergune liud, ulatudes Orava metsadest Võhandu jõe suudmeni. Näib, nagu oleks muistsetel aegadel lebanud siin üks Peipsi lahtedest, mis hiljem ära umbus ning rabalohuks muutus. Ometi ei tarvitse see nii olla, sest Peipsi veed on agressiivsed: nad ei tagane, vaid ründavad, omades tendentsi koguselt suureneda. Pihkva järve kallastel toimub soostumise, mitte maastumise protsess. Võib-olla asus tollel mülkasel liuastul, millest jutt, kunagises ajakauguses arumaine luht. Mudasegune aeglaselt voolav jõgi, õieti tubli oja, jagab selle soostunud vaagna pikuti kaheks võrdseks pooleks. Sood hüütakse Mädasooks, jõge – Mädajõeks. Kumbki neist ei vääri tõeliste omaduste poolest neile omistatud nime. Eesti pindalal leidub mitmeski osas hoopis tümamaid lausikuid kui Mädasoo; ka jõgi pole teistest soojõgedest „mädam”. Olgugi loikane ja hõljuv, ei varja Mädasoo kusagil jäägitult neelavaid laukaid. Kes seal poole kehani mülkasse peaks sattuma, tunneb kindlat pinda jalge all ning ronib suurema vaevata kandvale kamarale tagasi. Lõbusaks ei saa sellist sukeldumist küll pidada, sest mülgas kohiseb porist ja sukelduja riided kattuvad punakaspruuni saastaga. Võiks arvata, et vesi jões on samuti telliskivi värvi roostene; ometi helgib selle pind käärude kohal klaaspuhtalt. Tarvitseb aga süvikute põhja kergeltki sorkida – kohe pilvendab sealt tume mudalaine pahandatult vastu. Tsaaririigi ajal märkis Mädajõgi oma paarikümneverstalisel jooksul kõige põhjapoolsemat piiripala Liivimaa ja Pihkva kubermangu vahel, iseseisvunud Eestis – sama piiripala Võru ja Petseri maakonna vahel. Ikka ta eraldas ning eraldab kahe kultuuri külgnemist sel ajaloolisel siirdealal. Jõe vasemal kaldal, kus metsade taga loojub päike, näeme Kahkva ja Räpina raskepäraseid põllumaid ning jõukaid talusid. Teisel küljel – lausa nagu varjundatul, olgu küll, et päikesetõusu kaarel – narmendavad liivaleetesed nõmmed, kadarbikutalud ja asuvad setude kehvavõitu külad. Ent just sellel Setumaa kiilul on elanike meelsus tunnustatavalt vastuvõtlik kõigile võrumaiselt eestilikele mõjudele, eeskujudele ning mentaliteedile. Teisiti ei võigi see olla, sest nende setude õhuruum läände on hoopis avaram kui idasse. Soo on igal aastaajal ületatav, vähemalt jalgsi. Järv aga, mis seda kitsast maad idast raamib, on küll pakasel talvel jääl liiklemiseks soodne, muul ajal – ebasõbralik veekogu. Setudel puudus eluline huvi järve vastaskaldaga suhtlemiseks. Polnud neil sinna kaupa viia ega sealt saaki tuua. Nende sobivus piirdus Pihkva järve soise rannikuga, kus poolja veerandsaartel asusid venelased, elatudes kalapüügist ning tintide soolamisest-kuivatamisest. Hoopis ahvatlevamaid võimalusi pakkusid setudele Võrumaa vallad: seal vajati palgalisi, seal leidus vahetuskaubaks leivavilja. Mädasoo algvesistu asub seal, kus üks Orava valla piirikõverikke tungib tömbi talvana Petserimaa aladesse. Veel möödunud sajandi keskpaiku loeti seda kohta metsade üksindusse ununenuks. Põlised kuuse- ja männilaaned ümbritsesid teda loogana, suundudes poogendamisi kagusse, lõunasse ja läände; tungisid paiguti Piusa jõe oruni, ümbritsesid Orava mõisa ning külade välju ja ühinesid loodes ning põhjas Veriora metsadega, mis olid niisama põlised. Osa sellest jõulisest rikkusest harvendati ning raiestati Valga-Pihkva raudtee ehitamise ajal; muist laastati lankide kaupa mõisnike alalise rahanälja rahuldamiseks. Käesoleva sajandi alguses aga võis tuul neil radadel ikka veel võimsat metsade mühinat tõsta ja tõstab loodetavasti veel praegugi, kui sõdade rüüstangus ning kommunistlikus majandamises vandalistlikud äkked seda pole paljaks riisunud. Orava ja Kahvka maapind on ida suunas kallak, ehkki silmamõõt seda ei registreeri. Soo ees murdub maa alla; ometi mitte kuristikuliselt, vaid taltsalt. Metsades on pind paiguti lohklik. Sinna kogunevad sügisvihmade ja kevadiste lumesulamiste veed, moodustades tümade kallastega järvi. Pikapeale immitseb liigne rõskus, osalt nähtavate nirekestena, osalt maa-aluseid urgusid mööda Mädasoo poole. Sellest tingituna näeme soo võrumaisel kallastikul kraavistusi, orgusid ja madalrõõneid, kus kuivadelgi suvedel soliseb vesi. Too tsaariaegsesse Pihkva kubermangu unarusse kiildunud Võrumaa sopp polnud sugugi nii inimtühi, nagu muistne rändaja ehk arvata oleks võinud. Juba ürgsel pärisorjuse ajal asus seal tõrvapõletajaid, karutapjaid ning metsmesilaste hooldajaid. Nende laantes paiknejate eluruum oligi tolleks külmhigiseks põueks, kust väljusid Mädasoo ja Mädajõe lätted. Hiljem tekkisid sinna üksikud mõisa orjustalud, poolenisti vabadikud. Otsemalt metsamaa sopi põhja asutas Orava mõis kõrtsi, sest Liivimaa seaduste põhjal oli tal selleks kitsendamata õigus. Venes eneses käis kõrtsi avamine trahterimääruste alla ning oli raskustega seotud. Märjukese tarvitajate poolest polnud mõisal muret, sest vähese võsastiku taga algasid tihedalt asustatud setu külad. Liiatigi oli juba enne seda uue karjamõisa loomiseks raadatud tubli lahmakas sooveerset metsa hingemaade külgnevuses. Õigeid teid küll polnud, kuid piisas rajakestest ning puude alla songitud rööpaist. Laupäeva õhtuti joodi ning lällutati kõrtsis tublisti; ometi polnud kaklused kombeks. Varsti kujunes kõrtsi ümbrus omaette pisikeseks asulaks olustikku iseloomustava nimega – Soeküla. Mädajõe algallikate läänepoolsel pinnastikul oli mets väheste haritava maa lappidega ning paimudega ebaühtlaseks tükeldatud. Seal asunud millalgi viletsates onnikestes teadmata arv kehvikute perekondi. Kõneldakse, et mõis ei tundnud nende vastu kuigivõrdset huvi ega nõudnud neilt teopäevi, kuulugugi maa ise pärispõlve talundite piirkonda. Nad tasunud oma kohustused mõisale karu-, hundi- ja kärbinahkadega või ei tasunud üldsegi. Kas see tõesti nii oli, jäägu möödunud aegade teadule. Samuti peame suhtuma kõhklevalt toonaste raukade kuuldustesse, nagu oleks see sooallikate metsane pesa pakkunud sobivat varjupaika pihkvalaste ja novgorodlaste sõja- ning röövsalkade maaletungimise juhtudel, sest nood saagiretke kangelased suundunud ikka otsemalt Vastseliina ja Võru poole, tuhnimata metsakurudes. Vaieldamata tõik on, et juba enne Liivimaa talurahva vabastamist asus seal kolm renditalu. Maade kruntimise ajastul piiristati ka nende talude pind, varustati kupitsatega ja määrati kindlaks igale neist kuuluv vaka- ja adramaade arv. Et pererahvast ning loomi hinges hoida, põletati lisaks uut alet, hautati kütist ning laiendati vagu-vaolt külvipinda. Rikkust polnud roobida, leib oli aganane, kuid näljasurm kõndis nii enne kui pärast sealt mööda. Võsas ulgusid hundid, suitsutares pirisesid lapsed, meeled mõlkusid aeglaselt tänasest homsesse. Pinu taga kasvasid rohelised tubakavarred – rõõmuks silmale, maiuseks suule. Iga tund pookis elule uue jätku. Selles jätkude jätkumises ja elu tunglemises juhtus nii, et keskmine noist taludest tuli käesoleva mälestuste raamatu kirjapanija sünni- ning kasvukoduks. Mu isa Vidrik Ast, kirikukirjas Friedrich, Lasva mõisa öövahi poeg, omandas selle tolleaegselt suurfeodaalilt v. Liphartilt, kelle omandid ulatusid väljapoolegi Võrumaad. Muu seas kuulus talle ka Raadi mõis, kuhu asutati omariikluse ajal Eesti Rahvusmuuseum. Ost pidi toimuma möödunud sajandi viiekümnendail aastail, täpset aega ma ei tea. Samuti ei tea ma, millise säästusummaga tasus paljaste kätega nooruk esialgse käsiraha. Talu lõplik hind, koos pikaajalise järelmaksu protsentidega, tuli ülekohtuselt kõrge – ligilähedalt neli tuhat hõberubla. * * * Loomulik oleks olnud talu osta perekonnapea – Jakobi, mu vanaisa – nimele. Aga ta oli juba tublisti elatanud mees, viinamaias pealegi. Vastseliina mõisas, kus kaupa käidi sobitamas, lausunud pärishärra: „Sinust ka mõni talupidaja! Oled öövahiametis tossu tegemist õppinud. Kui poeg ostab, siis müün… annan talle pealekaubagi. Seda poissi ma tunnen: tal on pöial parajal paigal. Sina, vanamees, mine ahju peale prussakaid hauduma.” Siis küsinud pojalt eneselt kinnitust: „Kas annad oma vanadele eluaegse peatoidu ja toanurga?” „Jõudumööda, härra… jõudumööda kerjustelegi.” „Noh, mine siis. Kaup jääb kaubaks. Ega sul hobust pole?” „Ei küll, härra… pole mul midagi.” „Hoia aga pea õigel paigal, muu tuleb veitsiviisi. Ütlesin, et saad ka pealekauba: käsin anda sulle paari härgi… ja noh, seemne kevadeks mõisa poolt. Kaks kotti kartuleid võta viinaköögi juurest. Nii rumalat kaupa pole ma veel teinud… Et sa mu silmist kaod!” „Jumalaga, härra!” „Pea’nd, pea! Esimene rent võib ka tasumata jääda, aga õuele tee aed ümber.” „Tänan, parunihärra.” Kõnelus toimus nääripäeva paiku; kevade eel mindi Võru linna notari juurde, kes oli Lipharti majoraatmõisade volinikuks, täites ühtlasi kinnisvarade registri ametniku ülesandeid. Paberid joonde pandud ja käsiraha vastu võetud, küsinud notar: „Mis nime su talu kannab?” „Vaevalt ta õiget nime omabki. Senist rentnikku kutsuti Sonneks… samuti vist talugi.” „Kas jääb siis Sonne?” „Mul endalgi saksakeelne nimi… talule tahaksin maakeelset.” „Nii et Päeva talu? Või oled muud mõelnud?” „Arvasin, olgu – Päevakeste.” „Keste… keste… Mis masti keel see on? Aga – pole minu asi, risti või Päevapisteks.” Ja nii kantigi ametlikku registrisse: Orrava-Valdecki valla tallo nr. 25, nimme polest Päevakeste. Leping kirjutati kahes keeles: maakeelne eksemplar anti ostjale, saksakeelse pidas notar endale. Mõlemaid tekste loeti autentseiks. Nii umbes jutustas isa toda ostulugu Päevakeste talus ja minul on New Yorgi linnas nutune rõõm seda kirja panna. Kõik pärastine kulges sedamööda, kuidas olud sadulat suutsid kanda. Kevad tol Issanda aastal hilines. Haanja veed pääsesid valla juba aprilli keskel, uputades Piusa jõe luhti, kuid äkitselt pöördus pakane tagasi ning tinutas sula kinni. Vidrik Astile oli antud mõisa poolt kahe hobuse plaanvanker ülekolimise kergendamiseks. Kui kolijad Tammeniidu-nimelisse luhta jõudsid, oli ujuvee ülemine kiht tugevasti kirmetanud. Jää killunes hobuste kapjade all, lõigates just kui klaasiga nende sääri. Hobused tõrkusid edasi minemast. Siis ei jäänud muud nõu, kui et mehed ise pidid jää veoloomade ees puruks trampima. Maantee süvikute kohal sukeldusid nad poole kehani vette. Plaanvankri taga paterdas Vidriku enda hobune, vedades puurummudega töövankrit. Vidrik ei valetanud pärishärrale, et ta oli noil ajul vaid kahe jala omanik; jättis targu mainimata, et ta taskus krõbises kümnerublane paber ning et ostetav hobunegi oli juba valmis vaadatud. Orava mõisa õu kujutas endast kevadeti ja sügiseti ühtainust põhjatut porikasti. Nüüd, ootamatu pakase saabudes, polnud pori ei päriselt külmunud ega päriselt sula. Tugev loodetuul kuhjas järve lahtist jääd härraste häärberini. Jälle sattusid kolijad kitsikusse, millest neid moonamehed ühisjõul välja aitasid: rahvast jõlkus hoonete vahel rohkesti, sest oli parajasti pühapäev. Sealtpeale jätkus ränd küll labusalt – ent kauaks seda. Kahekolme versta järel algas mets, kus kolijatel tuli maantee maha jätta ning siirduda aegade algusest saadik hooldamatule sügavrööbastikulisele padrikuteele, mille hakk viis järsult alla. Plaanvanker kolises, just kui lükkaks teda vedur tagant; veeres paar sülda edasi ning peatus umbojakese kohal, esimene rattapaar ühel, tagumine teisel pool kraavi. Sealt ta enam ei liikunud, sest puudevaheline tee oli ta jaoks hoopis kitsas. Mõisamehed ladusid koli kartsase muru peale, tegid endile lõkke ja asusid sealsamas ööbima. Tuliuued asunikud jätkasid oma vara vedamist töövankril ning seljatsi. Hommikuks tulid nad sellega toime, olles sipelgaina metsa all edasi-tagasi rännanud. Kuus hinge oli neid: toonane öövaht oma naisega, nende uusperemehest poeg Vidrik oma noorema venna Andrega ja viimaste kaks alaealist õde. Pilk, mis päikesetõus neile avas, polnud kuigi lohutav. Tuul oli öö jooksul lakanud ja Mädasoo kohal lamas liikumatu udu. Tegova karjamõisast teispool sood paistis vaid rehekatuse hari. Sellest vasemal oli lapike setude karjamaad imelikul kombel udu seest välja lõigatud. Ta mättaselt ruskjal pinnal läiklesid jääplaadid, külmalt ning kõledalt, nukker võsastik neile raamiks. Juba siis, kui mu isa tulevasele Päevakestele alles esimesi ihatsevaid pilke saatis, oli rahvas teda hoiatanud ning manitsenud: ära, rumal poiss, sellesse näljapesasse poe. Linnud seal laulavad ja on rõõmsadki, aga inimeste soolikad löövad hädapilli. Seni pole seal keegi joonele jõudnud. Kevadel soliseb jääsula jaanipäevani; sügisel algavad öökülmad veel enne pärtlipäeva. Suvel aurutab soo hallaudu, mis langeb roostena kapsalehtedele ja poogib viljapeadesse tungalteri. Pole seal õiget peretajat olnud, ei jaksa ka sina selleks saada. Vidrik Ast läks siiski. Talu senine kasutaja, nimepidi Sonne, oli oma pere juba ära saatnud; ise ootas, vist uudishimust virgutatud, vastse rahva saabumist. Seisnud harkis jalu õuel, ühes suunurgas nöbi varrega savipiip, teise suunurgaga ajanud juttu. Öelnud Vidrikule – ei tea, kas kahjurõõmsalt või parastavalt –, et tema olevat oma elupäevad siin ära raisanud, hakaku nüüd uus nuputaja omi päevi raiskama. Malk huntide jaoks olgu alati käepärast. Mannat siin ei saja. Kui koer mõne metslooma maha murrab, siis jäta talle pea ja sõrapooled; söödavad palad pea endale. Või naa! Sul polegi peni? Siis hakka küll aegsasti haukumist õppima; ehk saad selle veel õhtuks ära õppida. Aga kui uus rahvas oma hapupiimamannergu ja leivakoti lahti lõi, võtnud sõnakas vestleja piibu suust ning olnud esimene toidu jaol. Pahaks talle seda ei pandud, sest kohe ta lahkuski, olles toppinud taela ja tuleraua taskusse: muud tal polnud kaasa võtta. „Mis sest viitmisest… peab minema. Aitümat ma teie jaoks küll ei raiska, aga kurja sõna ka ei ütle. Elage, nagu kellelegi varaks pandud.” „Kuhu sa nüüd lähed?” „Tsäh! Eks jalad vii. Kus sant oleks mujal saks kui mõisas. Olgu härral kas või härg kaevus, moonamees mõõdab oma tööd lokulauast lokulauani. Maaubinad ja silgusoolvesi olgu ikka laual. Nojah… jääge’s pealegi jumalaga.” „Jumal sullegi kaasa! Kui satud jälle meie kanti, tule öömajale.” „Minul – kus õhtu, seal öömaja. Ei taha ma võõrast varjualust.” „Vaevalt ta sulle võõras…” Mu isa arvas mineja turristunud käitumist õieti mõistnud olevat: peletada hooplemisega haledust hinges. Kiitles küll, et jalad ise viigu, aga igast sammust paistnud ebakindlus ja tõrksus. Sääremarjad nägid, mis neist maha jäi; ent põlvedki tahtsid seda näha. Tollest too aeglustamine ja kohmitsus. Mees eemaldus takerduvi jalu ning vaatas aeg-ajalt tagasi. Läks… seisatas jälle, kuni ületas põlluvahetee. Seal hõlmas mets ta enesesse, nagu kõiki teisigi, kes Päevakestelt maanteele tahtsid jõuda. * * * Jüripäev oli maata rahvale kuri päev. Aga Päevakeste omad polnud enam maata: neid kandis lootus, olgugi maahind alles tasuda. Kuidas talu mured ja rõõmud seal peremehele vakka ning perenaisele põlle langesid; kuidas tagandati mets järjest kaugemale, avardades senist kolme põldu ning võimaldades uute külvipindade loomist; kuidas soetati talule kari ja peletati luupainajad loomade kallalt; kuidas sobitati laste nutupillisesse suhu naeruviled; kuidas ehitati talule vajalikud hooned, – seda ei saa ma jutustada, sest ma ei näinud seda: olin oma vanemate viimane laps, kõige hilinenum pereleivale trügija. Vanemate jutust vaid kuulsin, et esialgsetest viletsatest hoonetest polnud säilinud ühtki. Vana elamu, poolenisti suitsutare, ühise katuse all rehega, põlenud maha. Tall ja laut lammutati. Aeg pikk või lühike – tõusid uued hooned; elumaja ning kolmejärguline rehi imejämedatest männipalkidest, milletaolisi pole sattunud nägema moodsas Eestis. Olen kirjutanud Päevakeste sugestioonidel novelli „Kuldlind”. Gustav Suits ristis selle kusagil „ühe leinamaja legendiks”. Ta oli õigustatud seda ütlema, sest novellis eneses tõlgendatakse vana perenaise mõtteid elust ja kaduvusest nagu unne suigutavat muinasjuttu: „Ta ongi muinasjutt meist enestest, unistustes loodav legend.” Gustav Suits ei sattunud kunagi Päevakeste tallu, aga Friedebert Tuglas külastas seda hulk aastaid hiljem, mil mind seal enam polnud. Ta leidis talus ainult ühe Asti-nimelise hinge: mu raugastunud õe Anne. Täpselt kõneldes oli temagi nimi abielludes muutunud, kuid ta pidas kinni oma sünninimest. Talu õitseng oli tollal juba pudenevatest õitestki paljas. Ometi väitis Tuglas, et ta veetnud seal paar päeva „Kuldlinnu” meeleoludes. Võisin kirjutada mainitud novelli tänu erandlikule lapsepõlvele. Olin muidugi kuulnud nääklevatest naabritest ning tülitsevatest perekondadest, kuid kogemuslikke elamusi võimaldavat lähedust meie perekonnal nendega polnud. Andrese ja Pearu tüübid, kui neid leidus, asusid meist kaugel. Päevakeste talul polnud piirinääklusi naabritega ega põrnitsemist kodus. Oli meilgi oma naaber, külgkülgse läheduse tõttu otsekui paaristalu. Suhtlemine meie vahel ületas sõpruse piirid, omades sugulaslikku heasoovlust. Isegi koerad kuulusid nagu kahele perele. Ma ei saanud ega saa praegugi tajuda „kodu” mõistet lahus südamlikkusest ja soojusest. Oli kitsaid ja kurbi päevi. Lein ja lahkumine tõi talu silma vahel pisara. Hirmupilvedki käisid sealt korduvalt üle. Suurt õnnetust ei juhtunud. Eluvool mu noorusmaal oli ühtlane ja katkestamata. See sisendas minusse usaldusliku lähenemise inimestesse ja väärtustas mu hinges „kuldlinnuliku” pärimuse. Pärastine kogemuste pealekasv kalestas selle üle kaane, rohkesti inimpõlgustki, kuid kaane all lämmib ikka veel jaatavat elutunnetust; kuulatan rauganagi muinsushelinaid, nii ebakõlalisi maailma tänapäevas. Oleks ekslik pidada „Kuldlinnu” lugu päriselt reaalseks looks. Ta on vaid peegeldus läbi mu mäluakende inkrusteeritud klaaside. Ma ei liialda, ei võltsi selles. Püüdsin lugeda oma sünnikodu silmadest tema tõde, kuid paratamatult on elu enese tõde hoopis proosalisem, tuhmim ja karmim kui selle ilukirjanduslik peegeldus. Lõpuks polegi „Kuldlinnu” lugu meistri poolt egoistlikult raami suletud Päevakeste lugu, vaid omaette peatükk teoorjusest vabanenud eesti talude lugulaulus; igatahes – mitte dissonants selles. Kui ma nüüd merede tagusest kaugusest oma sünnikodule mõtlen, siis näen ma seda täies tervikluses ja kõigis detailides, mis ma endale lapsepõlvest mällu olen talletanud. See ei ole kogumik värvilisi pilte, ei ole galerii ega panoraam, vaid sõnades vaevu kirjeldatav plastiline kujund, mida ei saa maalida lõuendile ükski pintsel ega päevapildistada ükski aparaat, sest see haarab ühteainsasse fookusse kogu talu olemuse: selle hooned, künni- ja söödimaad, metsad koos raiestikega, lausmikud soosaartega, kopli oma võimsate kaskedega, maismaised allikad ning mudajõekesed metsades; liidab samasse tervikusse veel naabertalugi hooned ning selle heinamaise kopli ilukaasikuga sooveersel künkal. See imelik pilt on nagu mitmepinnaline projektsioon, ent siiski lõimest lõimeni ühiseks kangaks kootud, seostatud oma liitosades just kui matemaatiline valem. Ta ei koosne üksnes ruumi koormavaist staatilistest elementidest, vaid ilmestab ka aegade muutuvusest põhjustatud moondumisi. Ta elab, areneb, omab mõtteid ja meeleolusid. Mu kujutelule esineb see ainsas haardes algusest lõpuni, nii nagu mulle seda kaasa elada ja tunnetada anti. Näen inimesi nende igapäeva askeldusis, näen, kuidas käitusid loomad. Oleks kui sekundi murdosasse mahutatud poolteist tosinat aastaid, millesse kuulub ka mu enda isik irdamata osana. Pilt on seda sugestiivsem, et järgnevate aastakümnete voor on tükeldatud sektoriteks nii ajas kui ruumis. Seal rändan ma otsekui ühest näitushoonest teise. Igale paviljonile kuulub eri värving ja erisugune sisustus; ühendus nende vahel on vaid hapra seosega. Vaadeldes üht maalingut, pean teised vaatefookusest kõrvaldama. Võib-olla tuleneb see sellest, et mu ränd on olnud siksakiline: sattusin elama mitmetes maades, pidamata ühtki neist püsivaks asupaigaks. Nad kipuvad mu mälus tuhmuma, taandudes iga uue kohavahetusega järjest kaugemale. Püsima on jäänud vaid Päevakeste lähedus ning hingelisus. Ma ei tea, kas kõik inimesed näevad oma sünnikodu ja lapsepõlve sellise jäädavusena; kaldun arvama, et küllap vist. Sest kodu asub meis enestes. Temast väljuvad meie maailma tunnetamise alged; ta on meie areng ja meie isiksuse kujunemine. Jälgi jälgimas Tavaliselt on mälestuste kirjapanijad iseendasse armunud isikud, üks suuremal, teine vähemal määral. Ma ei arva, et ma nende peres erand oleksin. Aga kaine enesearmastusega seltsib tahtmatult soov ennast mõista, analüüsida oma isikut. Ja kuna tõeks jääb, et inimene ei ole mitte telliskivitaoline tervik ainult temale omase vormi ja kaaluga, vaid kannab endas ristlevaid pärimuslikke elemente ei tea kui paljudest eelnevatest põlvedest, siis ei saa keegi meist pidada ennast suveräänseks isiksuseks. Seda tõde aimati juba noil aegadel, mil veel lähemat aimu polnud pärivuslikest üksustest ja nende ülikeerulisest edasikandumisest sugudevahelisel suhtlemisel. Kui vanad aadlisugukonnad oma perekondlikke arenguliine täpsustatult jälgida püüdsid, siis polnud selles mõõtuandev ainuüksi kõrkuse ja noblessi näivuse eest hoolitsemise tahe, vaid arvatavasti ka aimuslik püüd säilitada teatud liinile omistatavaid vaimseid ning füüsilisi omadusi. Eesti talupoeglik rahvas ei saanud kultiveerida selliseid kasvupeenraid ja triiphooneid; sellest poleks ka mingisugust tulu olnud. Aga kui üksikud perekonnad ometi oma „sugupuu” ladvast lähtudes üsna toeka tüveni on suutnud kasvujätkude suhtes usutavaid andmeid koguda, siis polnud see päriselt tühi töö, sest nende andmete varal, kui neid mitmes suunas jälitati, võib luua mingisuguse pildi – olgugi väga puuduliku – noist põhilistest kommetest ja kalduvustest, mis mõjutasid eesti perekondade kujunemise lugu. Nende memuaaride autor ei ulatu oma sugukonna tekkimise teele oma jalakandadest kaugemale vaatama. Isegi oma perekonna kitsas ringis ei orienteeru ta teadlikult. Meie majas oli üks vana suurekaustaline Piibli Raamat, nahkkattes puukaantega ja vaskpandlase lukuga. Mu isa oli tolle raamatu esikaane siseküljele kõik sünnidaatumid hoolikalt kirja pannud: oma vanemad, iseenda ja oma naise ning kõik lapsed nende sündimise järjekorras. Mulle ei sattunud pähe kopeerida ja säilitada kirjapandut. Tundus, nagu seisaks Piibel jäädavalt seal, vaevalt teda keegi avas, ning oleks alati käepärast. Hooletusest tingituna ei tea ma nüüd ei oma vanemate ega oma vendade-õdede sünniaastaid. Arvestan nende vanust ja surma umbkaudu. Gottliebist venna kohta leiduvad need andmed teatmeteostes. Kõik, mis ma perekonna loost oman, on pärit mu isa juttudest. Harva, igiharva sellest kõneldigi, ja mulle näib, et keegi meist – Päevakestel üleskasvanuist – ei avaldanud selle vastu erksat huvi. Sünnipäevi meil ei peetud, õnnitlemise kombed olid meile võõrad. Ema juhtus vahel mõnele lapsele ütlema: „Näe, täna sa päris tita moodi… Ega sa teagi, et sul eile sünnipäev oli. Kas nägid ilusat und?” Too, kelle kõrvadele need sõnad määratud olid, ei vaevunud sageli vastamagi. Hiljem tõid ikka jõudnud lapsed tallu uusi kombeid ning moodsat käitumist, aga need välislaenud ei lisandanud talule uut võlu, pigem varjutasid vanu traditsioone. Kirjutades neid ridu, huvitab mind üks mees, kellel pole minevikku ega õiget nimegi. Ta tuli pimedikust ja kadus pimedikku. Teda hüüti kaht moodi: Pirka ja Purtna. Tema välimusest pole antud mulle vähematki aimu, kuid ta olevat olnud pikakasvuline mees. Möödunud sajandi hakul, kümmekond aastat enne Liivimaa talurahva vabastamist, ilmunud mainitud Pirka, alias Purtna, kusagilt Läti radadelt Urvaste kanti. Mõisa ja pastoraati ei julgenud ta minna, paoskledes taludes. Rahvas suhtunud tasse usaldavalt ning abistavalt, sest polnud saladuseks, et mees oli hinghirmunud põgenik mõisa kari eest; võib-olla Marienburgi mõisast. Kas ta läti keelt oskas, jääb küsitavaks. Oleks ta kõnelnud puudulikult Võru-Valga murrakut või viibinud raskustes ennast mõistetavaks teha, siis oleks sellest säilinud kahtlemata kuuldusi. Nii julgen küll oletada, et põgenik pidi olema rahvuselt eestlane. Kolanud mõne aja paosklejana, kadus ta urvastlaste silmist. Saamatu peakaotaja ta kindlasti polnud. Mingil moel, vahest ehk pimeda õnne teel, osutus talle võimalikuks saavutada kaitse tolleaegselt feodaal-suurvõimult v. Liphartilt. Elas vaheldumisi Lasva ja Loosi mõisas, võib-olla ka Vastseliinas. Kindlasti pidi ta mõnd kasulikku ametit oskama, sest muidu poleks mõisal olnud huvi teda peretada. Kui talurahva „priiuse” saabudes senistele nimetutele teo- ning orjushingedele perekonnanimesid hakati andma, ei jäänud Pirka-Purtnagi sellest ilma, pealegi oli ta siis juba naisemees. Minu veres tuikab ta lugu sellepärast, et ta oli mu isale vanaisaks. Milline tõuge võis nime leidmisel mõõtuandev olla, sellest teadis mu isa kaht versiooni pajatada. Mõisamehena armastanud Pirka-Purtna pühapäevastel jõudetundidel üksindusse minna ning istuda ühe metsõunapuu all, mis ainult ülesuviti vilju kandnud. Ta kiindumus tolle karjamaise puu vastu olnud nii tugev, et ta igal jõuluõhtul selle okste alla pisikese lõkke süütas. Rahvas imetles seda, kuid mees ise seletanud, et ta teeb seda oma ema mälestuseks: ta ema olnud nagu õunapuu. Nime andmisel ta palunud olla – Uibo. Aga Uiboks ristituid olnud juba paar perekonda ees ning mõis ei soovinud enam uut Uibot. Teine versioon on usutavam. Purtna soovinud jääda poolenisti oma hüüdnimede juurde, kuid painutada need algupärasusse tagasi: Purtneek. Nii pidi kostma eestlase suus lätikeelne Burtniek – üks pisijärvedest Põhja-Lätis. Kuid seegi soov ei tulnud rahuldamisele, sest tolle järve saksa- ja eestikeelseks nimeks on Asti järv. Mehele öeldud: oled Ast ja asi tahe. Ma viibisin hulga aega arvamises, et Eestis ei leidu teist Astinimelist perekonda. Ometi sirgus kord Riigikogu valimiste puhul Saaremaal Asti-nimeline püsti. Tol mehel ja perekonnal pole aga Pirkast-Purtnast põlvnenud Astidega mingit hõimlust. Nagu alles laususin, oli Pirka-Purtna perekonnanime saamisel juba abielus. Täpsemad andmed ta naise kohta puuduvad. Olevat kuulunud Võrumaal hästi tuntud Vreemanite sugukonda. Sellest abiellumisest jäi püsima muistsetele aegadele iseloomulik hõimluse tunnetamine. Vreemanid, kes omariikluse ajal muutsid oma tähendusrikka nime Veermaaks, esindasid vanade põllumeeste põlvkonda. Neid loeti õigusega jõukateks, nonde aegade mõistes isegi rikasteks. Miks sellisest perekonnast pärinev neiu või lesknaine hulkurist mehele läks, see on muidugi südamete saladus. Kodujumalate – penaatide – soostumine pidi tal kaasas olema, sest muidu oleks ta tegu hukka mõistetud ja unustamisele määratud. Kuid ei – vanade Vreemanite ja vanade Astide vahel valitses klaanivaim, mida nooremad põlved vaevu mõistsid. Mäletan, kuidas mu isa oma Võrru sõidud ikka nii kohandas, et Vreemanite pool ööbida: Ninova külas, Võrust üheksa versta ida poole. Neid asus seal tervenisti kolm talu, kõik keskmiselt lasterikkad. Õhtul tulid vanaperemehed vestlema, konverentsitades koiduni. Lapsena ma nende juttu ei mõistnud; sageli eksles see sugulus- ja hõimlusastmete tihestikus – kes too või teine olnud ja mis tast saanud. Vaevu nad isegi selles orienteerusid, aga onu- ja lellepojad nad omavahel olid, vähemalt tituleerisid üksteist sellistena. Kord aastas külastasid Vreemanid Päevakestet. Ma võisin umbes kümneaastane olla, kui viimast korda neid nägin õige uhkelt õue sõitvat – ei enam ega vähem kui oksjonilt ostetud mõisahärraste tõllaga. Pärastised eesti põlved ei omanud enam säärast hõimlusest tingitud ühtekuuluvuse tunnet. Ninova küla keskpõlvlastest omandas Richard VreemanVeermaa ülikoolihariduse. Minust umbes kümme aastat noorem, paistis ta silma elava poliitilise huvi poolest. Oli Kaarel Eenpalu valitsuses siseministriks. Ehkki üks meist oli Põllumeeste Kogude aktiivne tegelane, teine sotsialist, vahetasime tervitusi soojemalt, kui oleks tarvitsenud: möödane heitis olevasse veelgi hiliseid helke. Katsusime ka isaisade kombel mineviku aganatest ivakesi otsida, ent asjata. Pidime endile tunnistama: ei tea, ei ole aimu. Tulles tagasi esimese Asti ja ta naise loo juurde, näeme võõristades, et nende abielust sündis ainult üks laps: poeg Jakob. Mingit haridust talle ei antud, ei saadudki anda, peale tähtede kätteõpetamise kodusel teel. Juhmiks ta ei jäänud, mis tõestub sellest, et ta vanul päevil rahvale jutlust ütles ja pühakirja ette luges. Töömehena polnud ta vist kuigi südi, sest ega teda muidu mõisa öö- ning väljavahiks pandud. Naiseks ta sai endale samast lähikonnast vaese talutüdruku, kelle väärnime ma ei mäleta. Ristinimeks oli tal Mai. Tema suguseltsiga, kui neid üldse oli, puudus Päevakeste talul suhtlemine. Mõeldavasti olid Maie vanemad saabunud Lasva kanti kusagilt võõrast kihelkonnast, venitades omaette kinnist kehvikute elu. Iseloomulik ajale, oludele ning mõisa töörahva mentaliteedile oli päevade umbne ärakadumine. Inimesed sündisid, kännisid kasvades, kulutasid rängas vaevas oma jõu ning surid, ilma et sellele mingit teravat tähelepanu oleks omistatud. Nii näiteks ei mäletanud enam keegi, kus, kuidas ja millal lõpetasid oma elupäevad Jakobi vanemad – Pirka-Purtna oma naisega. Nende hauda ei külastatud kunagi, ei tuntud selle asukohtagi, just kui oleks toonane põgenik sukeldunud tagasi sinna, kust ta ilmus, ning viinud naisegi kaasa. Pime eesriie rambivalguseta. Minule võiks see teatud lohutuseks olla, sest lõplik kadumine on lõplik vabanemine. Aga minus pole veel lõplikku; pole ka vabanemist. Tahaksin teada olulist tollest mehest, kes tulles kustutas oma jäljed, minnes ei põhjustanud mälestuskellade helistamist. Ma usun, mõned tema ajedest elavad minus ja mu lastes edasi. Moosese ja Aaroni jumalast väidetakse, et ta olevat püha vihaga jumal, kes tasub vanemate patud laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni. Olgu see nii. Mind see ei häiri, sest ma ei tea, mis on patt. Ja kuni ma seda ei tea, pole mu jaoks pattu olemas. Kuid ilmalikest tõdemistest teame, et pärilikud impulsid võivad kanduda pikaski ketis lülidest lülideni. Mitte kunagi ei sarnane järelpõlve eneseavaldused eelmiste põlvede omadega täpsustatud žestidena. Impulss annab tõuke; tagajärjed olenevad löögi tugevusest ja miljöö omadustest. Kasutame peamiselt neid impulsse, mis meis prevaleerivad. Selles seisabki meie saatuse saladus. Olen hakanud arvama, et kuna ma ise, mu vend ja mu lapsed – kõik meie tallame pagulusteid, jälitatavad korduvalt mitmesuguste võimude poolt, siis peitub põhjus ehk tolle mehe reageerimise võimeis, kellelt pärisime oma nime. Paistab, nagu oleks ta oma ainsale pojale, Jakobile, pärandanud vähe oma pulbitsevast vaimsusest. Minu isa seevastu kuulus rahutu hingega tüüpide hulka, olgugi mõistuselt ja instinktidelt püsivalt tasakaalustatud; ägenes ruttu, ilma et kaotanuks enesevalitsemist. Armastas tegelda väljaspool kodu ning koormata ennast ühiskondlike ülesannetega. Jakobi päevad veeresid ühtlaselt ja rahulikult. Nüüd puhkab ta Vastseliina surnuaial ühise kääpa all oma naisega. * * * Mu ema oli kositud Orava valla Kahkva külast, mis asub Räpinast Vastseliina kulgeva „suurtee” peal, Päevakestest kahe tubli versta kaugusel. Suurteedeks kutsuti noid kaardistatud teid, kus peeti teatud korrashoidu – kuhu veeti kevadeti koormate kaupa kruusa rööbaste ning haudade katteks. See ülesanne asus naturaalkohustusena taludel, igale talule kooskõlas ta suurusega vastav osa teest juba ostu-müügi lepinguga kindlaks määratud. Mõisad jätsid oma majapidamise teekohustusest vabaks, loovutades ainult sõmerjaid künkaaluseid, kust maksuta kruusa võis ammutada. Sageli asusid „kruusahauad” parandatavast teeosast õige kaugel. Lisaks suurteele läbis Kahkva küla veel tavaline külatee, venides Päevakeste nurmede ja Orava metsade kaudu Petserisse. Võru ning Pihkva maakonna piiril ühines see Värskast tuleva külateega. Neid armetuid teise järgu sõidusooni ei parandatud kunagi; vihm taevast ja loodusjõud maa seest pidid neid korras hoidma. Talvel olid nad siiski sõidusoodsad. Kahkva küla oli tekkinud Mädasoo kaldale juba ammustel aegadel. Minu lapsepõlves koosnes ta paariteistkümnest talust, kõik keskmiselt jõukad. Ja ta oligi ainus Päevakeste lähikonna küla, kui mitte arvestada setu külasid teispool sood. Mu ema sündis seal Sääga talus noorema peretütrena, nime poolest Marie Täht. Ta isa kutsuti Sääga-Säägaks, ema – Sääga Imäks. Mõeldavasti omistas rahvas neile need hüüdnimed alles siis, kui too vanade paar ealt juba sajale lähenes: mõlemad nad kandsid oma päevade koorma sajast aastast tublisti kõrgemale. Kõneldi, et lapimaade terviklikeks kruntideks „ajamisel” langenud Sääga talule vanemad ning paremad põllud koos õuealuse kopliga, kuhu valgus küla virts ja ramm. Sellega püüti põhjendada Sääga talu ettejõudmist teistest taludest. Igas väites peitub tükk tõde. Suurim teene pidi siiski langema Sääga peremehe tublidusele, ahnusele, kitsidusele ja halastamatusele nii iseenda kui pererahva suhtes. Kui teistes taludes alles silmist und hõõruti ja vikateid „tikutati”, olnud Sääga omadel rohi juba kaarde löödud. „Ega vikat niida, niidab koidueelne kaste,” tavatsenud vana Sääga lausuda. Jõululaupäeva õhtuks sõitsid teiste talude rahvad kirikusse, Sääga koormas regedele küttepuud ning läks Pihkva järve taha kaubareisile. Selleks oli tal ka sulane – rohkem karutapja kui tossipussike. Pastor jagas pühapäevarikkujale noomitusi, aga Sääga-Sääga vastanud: „Ma pole laisk sulane, kes selle, mis Issand minu kätte usaldanud, jätaks tulutamata. Igast punnast peab saama mitu punda.” Mu ema mälestused sünnimajast polnud kuigi rõõmsad. Hoolimata talu jõukusest, püütud kibedal hooajalgi palgalist tööjõudu võimalikult mitte kasutada. Mõisasse teopäevade „tasategemiseks” saadetud neid, kes rammult nõrgemad. Mõis nurises, kuid Säägal sealgi paras vastus: „Ega mul ole töövaimude asemel piisonihärgi anda!” Mu ema oli alles leeriealine, kui ta mõisa heina- ning rukkiteole käsutati. Palavatel päevadel töötanud naised ja tüdrukud ainult särgiväel – palja jalu, sääred marraskil. Harva kandnud too või teine neist undrukut, sest tolleaegsed undrukud olid paksvillased, rasked ja liiga soojad. Meeste riietus koosnenud poollinasest „hammest” ja takupükstest. Ehkki mõisavõimude karistamise õigus oli juba aegunud, kõndinud rukkipõimajate kannul kubjas piitsa või nüblikuga. Juhtunud tihti, et ta mingis vihakiusus nägusamatele tüdrukutele nähvaka säärde valas. Kodus ei tohitud sellest iitsatadagi, sest siis öeldud: „Laisk saab ikka malka.” Sääga talus valitses sama traditsioon, mis paljudes teisteski täistaludes: peremehe õigused anti isalt vanimale (esimesena sündinud) pojale. Teistele poegadele määrati hüvitus võrdlemisi kasina rahasumma näol või osteti pikaajalise laenu varal mõni võõras laokile jäetud talu. Tütarde asjaks oli mehele minna ja leppida rõivavarustuse ning paari mullikaga, mis neile kaasavaraks määrati. Sellest paratamatust ebaõiglusest tekkis rohkesti perekondlikke tülisid. Sääga-Säägale ei valmistanud talu pärandamise küsimus raskusi, sest tal oli küll mitmeid tütreid, kuid üksainus poeg – Jaan. Minu tutvus Sääga taluga algas siis, kui talu juba Jaani kätesse oli antud. Esimesed käigud sooritasin sinna ema käekõrval. Pärast lippasin üksipäini, olgugi teekond lapse jaoks pisut pikk. Läksin hea meelega ning rutates, sest mul oli seal erksaid kostitajaid. Kõigepealt mu sõtse ja onunaine – mõlemad nad ühesainsas isikus, sest sugulus Päevakeste ja Sääga vahel oli ristlõimene: oli toimunud õdede vahetus kahe abielluja mehe vahel. Pulmadki peetud ühiselt. Mu isa kosis Sääga Mari; Sääga Jaan – Päevakeste Hellu. Mu võluvaimaks peibutajaks polnud ometi Hellust sõtse-onunaine, vaid vanaema – toosama Sääga Imä, kes oma karuohakasest mehe ümber olevat olnud keerus just kui roheliste nuppudega kassitapp. Kõneldi, et ta häält peaaegu ei kuuldudki talus, aga ta hõng hõljunud kõikjal. Hoolimata iseloomude vastuoksusest, valitsenud mehe ja naise vahel kooskõla. Perenaine saavutanud leebusega niisama palju või rohkemgi kui peremees valjusega. Minu jaoks olid mõlemad vanad juba liiga vanad, tõmbunud perekonnaelustki tagasi. Tänu sellele võis vanaema valada ülejäänud helluse oma noorema tütre viimsele põngerjale. Ma ei tea, millisest imelaekast tulid vanaema kompvekid, šokolaadikillud ja präänikusõõrid, aga nad tulid, just kui muinasjutu tuvi munetud, ja olid alati mekis minu mokkadega. Sõtse meeallikas oli mulle teadupärane, kuigi ma mesipuudest kaugele hoidusin. Marjadest ma suurt ei hoolinud, sest neid olid koduski kõik põõsad täis. Aga kui sõtse kollast saia sõi ja rosinad minu jaoks tassi korjas, siis ma uskusin, et ta on ikka tõepoolest väärt sõtse. Rosinaid ma ei osanud marjadeks pidada, vaid arvasin, et need on ühe kuldputuka munad, nagu kinnitas kõikteadja rätsep Kimm. Onu Jaan – ta võis vajaduse korral ka sõtsemees olla – tegeles alati õues või oli koguni sepale läinud „adrale uut nina panema”. Saanud peremeheks, ta oli lasknud uue elumaja ehitada – minu meelest lausa toreduse: kolm tuba, kaks esikut ja maailmatu köök. Vanad kahekesi asusid kõige tagumises toas. Sääga-Sääga oli notaril lasknud kirja panna, et ta annab talu küll pojale, aga poeg peab maksma vanadele, kuni ükski neist veel elus püsib, poole aastasulase palgast ning andma neile ülalpidamise, mis väärib peremeest ja perenaist. Selle printsliku apanaa žiga oleksid mõlemad tagasitõmbujad võinud lilli liigutamata mõnuleda. Aga Sääga-Sääga poleks käsi rüpes hoides olnud enam viimast popsigi väärt. Kõikjal ta nuuskis, iga asja ta katsus ja iga töö juures tahtis olla vägimees ka siis, kui sada aastat kukkus käona ta turjal. Kuid nurisemise ja „õpetamise” oli poeg talle ära keelanud. Vanaema veetis suurema osa päevast tagakambris, kus hõljus kummalisi aroome. Ta pidi olema asjatundja lõhnaõlide alal, mida keetis ning leotas ise küll kummelist, küll maarjaheinast. Kui enam midagi tagavaras polnud, võeti tükk suhkrut ja põletati see siirupilõhnaliseks suitsuks. Mäletan istuvat teda voodiserval pooleni kootud suka või kindaga näppudes. Näis kogult väikesena ja haprana, hallid juuksed hoolikalt tanu alla peidetud. Tõstis aeg-ajalt hallide silmade kulme ja lauge, just kui võideldes lühinägelikkusega. Voodieesriidel oli vaid jalutsipoolne osa lahti tõmmatud. Kinnise poole tagant ilmusid nood ahvatlevat maiused, mis olid kui osa vanaemast enesest. Üksindust jagas vanaemaga ta väheldast kasvu valge puudel. Mitte säärane moonutis kui linnadaamide puudlid – veidrikeks pöetud, tutt rootsiku saba tipus. Vanaema puudel oli ühtlaselt ning üleni valgevillane, päris säbrune lammas. Ometi ei meeldinud ta mulle, sest näis, nagu oleks ta varjanud oma pruntis mokkade taga irevil hambaid. Ka nimi oli tal võõrapärane – Sisor. Kuidas sattus külanaisele puudel, jäägu mõistatuseks. Majarahvas vahtis tagakambri poole pisut kõõrdi. Pandi ju tähele, et selle elanike paar ei lahkunud toast ealeski üheaegselt: viibigu vanamees kui kaua tahes eemal, pidi eit truult tuba valvama. Põhjuski oli muigajatele mõistetav: teati sosistada, et voodi põhukotti olid peidetud rahapatakad. Praegu, mõeldes vanade umbusule, ma ei arva, et too sääst oleks ületanud palju paarisada rublat, aga Sääga-Säägale oli see muidugi üheväärne hingeõndsusega. Julgeoleku huvides ta hoidis voodipeatsi kõrval terava otsaga raudkangi. Kord tulekahju puhul – mitte oma talus, vaid naabruses – tahetud vanalt kangi saada. Vana löönud kogu rammuga vastu: kas tulite mind röövima? Vähe on mul teistest igiammustest inimestest nii selget mälupilti kui Sääga vanaisast. Käies esimest talve koolis, jäin ma tuisuöödel ikka Säägale ööbima. Olesklesin vanadega tagatoas soojuses ning mõnususes. Vanaisa pikk ja kõhn kogu ei sobinud hästi istumiseks; sel põhjusel ta enamasti kas lamas või nõjatus ahju najale. Oli alaliselt laetud uudishimu ja kärsitusega. Tahtis kuulda, mis peretoas räägitakse. Surus kõrva ukselahkme vastu; püüdis kinni iga vestlejate sõna, vahel omaette itsitades. Selles pingutatud poosis oli ta lahtine palgepool just kui vanast plekist kõrva, nina ja kulmude kujuliseks taotud. Sorakil kitsehabe langes õlateravikule, varjates suud ning lõuga. Põlvini ulatuva ürbi alt paistsid tikksirged sääred – luu ja nahk vaid. Võis seista selliselt liikumatuses, avaldamata väsimuse tunnuseid. Sekka vaid viipas minule näpuga, et kuulaku mina kah. Ei pidanudki mind endast halvemaks. Ja kui ta kõigi meelest ihne oli, siis mitte minu meelest. Mu lahkudes pistis ta mulle alati viiekopikalise pihku, noomides hoiatavalt: „Ära pilla, ära raiska! Kes kopikat ei hoia, too rublat ei näe.” Vanaisa surm möödus minust mingipärast märkamatult. Koduste suust kuulsin, et ta oli heitnud hinge kuu või paar enne saja ning kuue aastaseks saamist. Vanaema nägin viimati õige haletsemisväärses olukorras. Ta polnud enam Sääga talus, sattunud haigestuma oma vanema tütre kodus, mitte kaugel Kahkvast. Oli palav suvepäev, kui ma oma emaga sinna jõudsin, juba ette teades, et varsti pidavat tulema peied ning et kompvekisaak on nüüd ikalduses. Vanaema lamas, avamata silmi, kostmata küsitlejatele. Kaotanud meelemärkuse, ta ei neelanud enam toda piskutki, mis talle teelusikaga suhu topiti. Nii kestnud ta halvatus paar nädalat. Surres avanud ometi korra silmad – surisilmad. Oli vanaisast ainult natuke noorem. Peab imestama, et nii kõrgesse ikka jõudnud inimene nii visalt surmale vastu pani. Mõtlen tollele talurahvast abielupaarile sooja sisetundega. Ei taha uskuda, et too ivake vitaalsust, mis nad minulegi kahtlemata pärandasid, oleks negatiivne. Ähmasusest teadvusele Kui varajasse ikka ulatub inimese mälu algus? Millal ja milline oli too moment, kui meie mällu jäi jälg teadvusest, et „ma eksisteerin, olen elav olend”? Sellele pärimisele ei leidu ühist vastust, sest iga indiviid areneb erisuguselt ja mälu säilitamisvõime inimestel on samuti erisugune. Lisaks tungivad meie teadvusse eksitavad kõrvalmõjud ning meie kaldume pidama mälu rudimendiks mõnd sisendust, mis on tõeliselt vaid pookoks meie mälus. Mõned müstitsismi kalduva vaimulaadiga isikud julgevad kinnitada, et nad tunnetasid endid juba emaihus mingi olendina, säilitades sellest ka pideva teadvuse alamäluna. Sündimise momenti – emaihust vabanemist – ütlevad nad ometi mitte mäletavat. Nende pärastised meenutuslikud jädemed pidavat koosnema hirmu tajumisest, ängistustest, protesti- ja vihapursetest, aga ka mahedast kiikumisest, rinnaimemisest, soojast veest ja muust säärasest. Kõik see arenenud pikkamööda nende püsivaks „mina-tunnetamiseks”, oma isiku kestvaks tajumiseks ning eritlemiseks. Ei taha ma riisuda kelleltki illusioone, kuid arvan ometi, et selline kvaasimälestuste rodu, nabanöörist triiksärgini, on kujunenud unelevas tagasimõtestamise protsessis, kuulumata realistlikku mäluvarasse. Minu enda mällu on settinud kujund ühest lapseea elamusest, mis mulle küll tõetruuna tundub, aga mida ma siiski ei söanda lõpliku tõena omaks võtta. Lamasin hällis, virgunud unest. Tahtsin tõusta ja olla tegev. Sain upitamisi hällinöörid pihku võtta, kiskuda enda jalule ning asusin hälli üles-alla õõtsutama. Kaotasin aga tasakaalu ja langesin põrandale. Kas ma karjusin ja kes minu põrandalt ära koristas, sellest puudub aim. Lahtist eesriiet, mis poolitas tuba, ning toa valgustatud aknaid arvan näinud olevat. Aga neid nägin ma ju hiljem loendamatuid kordi, mil ma enam hällis ei maganud, vaid voodis sama eesriide taga. Noil ajul olid lastehällid eesti taludes tüübilt kõik ühesugused: peergudest punutud pikergune korv, mis nelja nööri abil kinnitati lae all asuva ridva painduva ladva külge. Ridvaks kasutati käsivarrejämedust vibalikku kaske, milliseid kasvas metsatihnikuis. Lisaks hälli kinnitusnööridele langes ridva ladvast peaaegu põrandani veel lahtine nöör või tugev pael, varustatud silmusega kiigutaja jala jaoks. Mitte asjata ei naljatatud, et taluema teeb ühel hoobil kolme tööd: kiigutab last, koob sukka ja tõreleb mehega. Vahel kuulunud veel neljaski amet selle juurde: vanemale lapsele aabitsa õpetamine. Kui oletada, et mu mälupilt hällimisest ja põrandale langemisest on lapsepõlves kogetud tõik, mitte mõni hilisem sisendus, siis ulatub mu esimene mäluiva tollesse rohelusse, mil ma veel pooleteiseaastanegi polnud. Mu ema kinnitas, et ta võõrutanud oma lapsed rinnapiimast niipea, kui keegi neist kaheksateistkümnekuuliseks saanud; samal ajal viidud ka kiik välja. Oma järgmises mäluriismes ma enam ei kahtle. Mu vend Villem, umbes neli aastat minust vanem, suri lapsena, haigestudes äkki. Ma ei mäleta temast muud kui üht rabavat pilti – igiselget ning valulist. Olin siis kaheaastane. Villem tuli õuest, kiskunud enda kummargile, ja aietas. Hüppas kuidagi armetult ja abitult ahju küljeorvasse, mida me „petsökaks” kutsusime. Kükitas seal ning aietas ikka. Tuli rabelemisi alla ja jooksis tagatuppa. Ma ei mõistnud midagi, aga mind valdas hirm ja ma karjusin. Pärastistest juttudest, hoopis hilisemaist muidugi, mäletan, et Villemil „läinud sooled sõlme”. Küllap võis ehk tegemist olla pimesoole akuutpõletikuga. Peielistele olevat ma seletanud: „Kui Villem ära kuuli, sõss naksi kõik kiusama.” Eks noomitud ju nutust last – poiss, mis sa kiusad! Elava kujutelma abil oleksin ma võinud nendest juttudest endale mälulisandeid luua; seda siiski ei juhtunud. Villemi aietamist ja ahjunišši hüppamist loen ilmseks tõeks. Varsti astus esialgse uduse maastiku asemele lapsepõlve panoraamide maailm. Tean täpselt, kust see algas. Mu vanem õde – Ann – läks mehele. Esimene pulmapäev, mis kombe kohaselt peeti pruudi kodus, läks nii mööda, et minust veel pulmapoissi polnud: ei suuda mainida sellest ainsatki hetke. Aga järgnev päev, mil pikas rongis sõideti veimevakaga peigmehe tallu, kuhu pruut juba ette oli viidud, jäädvustas mulle pilte sellest, mida maailmas ikka nägema satutakse. Pulmalistel tuli läbida Orava mõis ning kolistada veel hulk versti Kõli külani. Juba mõisas suleti pulmatee mingisuguste redelite ja roovikutega. Kuraasitavad mehed nõudsid passi, propuskit, piletit, tollimaksu ja meelehead – kõik sõnad ning mõisted, mida ma siis veel ei tundnud, aga mis vanemas eas on kasvatanud mu ihule mitmekordseid kananahku. Väga hulluks too lugu siiski ei läinud: olles tembutanud, rääkinud kroonu ja maarahva keeles ning mangunud mõnelt nooremalt naiselt musu, leppisid „piirikrahvid” pudelitäie viinaga ning avasid pulmalistele läbipääsu. Maantee ette oli paaris paigas köis tõmmatud, mida hoidsid noorepoolsed poisid. Nendele ei ohverdatud pudelit, vaid anti topsikutäis jaopärast rüübata. Mulle sai selgeks, et rändamine pole sugugi lihtne asi – et muudkui mine. Kõikjal varitsesid ootamatused ja kimbatused, eriti ka kurjad koerad. Lõpuks jõudsime Kõli külla, peigmehe koduväravasse. Jälle lament ning suupruukimine. Kust kandi rahvas te olete, mis asja te siin ajatelete? On teil ka tunnismehi ja dokumente? Või nii, või mõrsja omaksed! Kõigepealt näidake, mis te mõrsjale kaasa olete toonud. Kui osutati suurele rautatud kirstule, mis seisis koormaveovankril, siis tehti kahtlustav nägu: mine tea, on ehk tühja täis või panite mõne purjus mehe sinna magama. Uuriti kirstu kaant ja lukku; leiti, et lauad oleksid võinud tammepuust olla ja lukk rootsi obadusega. Tingiti visalt, enne kui otsustati värav avada. Siis aga läks kõhklemise järjekord veimevaka toojate kätte. Tea, kuhu perglipõhja õieti sattusime. Sihukest mõnitamist pole varem kuuldud. Mõni talu või asi: majakelp nagu seakärss, katusehari nagu setuka selgroog. Ei sellesse kähripessa või kallist vara maha panna. Tooge mõrsja nähtavale; vahest ta polegi meie poolt otsitav. Ei lepitud enne, kui õde Ann väravasse tuli. Ema vaatles ja võttis ta omaks: on ikka minu tütar küll, alles eile panin ta mehele. Oleksin meelsasti õe juurde jooksnud, kuid ümberringi oli võõras rahvas ja mina ise ema hoiu all. Tundsin end oimetuna; vaatlesin siiski. Märkasin kohe, et õu õe uues kodus oli poole väiksem meie õuest. Värava vastas asus elumaja madala räästaga ning pisikeste akendega. Sellest paremal kössitas ait; toogi madal, üheainsa uksega. Salk mehi oli asunud õe veimekirstu vankrilt maha võtma ja aita kandma. Võib-olla olid mehed nokastanud – mõiste, mida ma siis veel ei tajunud. Kirst nende käes tõusis upakile, langedes samas tagasi. Kostsid hoiatavad hääled ja naiste kilamine. Uued mehed tõrjusid saamatuid kõrvale, tõid laudu ja köie, mille abil kirst murule lohistati. Siis järgnes rohkesti puhkimist, ähkimist ja kuraasitamist kirstu üles ja alla kõikudes. Aida trepi ette kuhjus rohkem rüselejaid kui seal ruumi. Olin tollest askeldamisest eneseunustamiseni huvitatud. Seisin ema käekõrval, küllap hingaminegi pidurdatud. Siis hüüdis keegi mu emale: „Mari, Mari, kae, mis latseräbäk om tennü.” Oh mind päkapikkust pulmameest! Olin just pulmadeks esimesed kirjumustrilised sokid ja kollasest nahast pastlad saanud. Nüüd oli üks sokkidest läbimärg, jalgade allgi tubli soru. Oleks vist pidanud piripilli helistama; selle asemel lõin pilgu alla, mõeldes: sajaks ometi vihma. Läksime kõrvalisse õuesoppi, kus ema mind kuidagi korraldas. Luksud kippusid varaks; kinnitasin ent meelde: täismees peab kõik saatuselöögid kannatlikult vastu võtma. Oleks see äpardus juhtunud paarkümmend aastat hiljem ja mitte ema, vaid mõne pruudi käekõrval, siis oleks mu karjäär jäädavalt läbi olnud. Vahepeal oli kirst aita kantud ja pulmarahvast kutsuti majja. Katsu aga, kuidas sa sinna pääsed! Trepi ette oli paigutatud pikk höövelpink, mille taga askeldas puujalaga mees: öeldi olevat tohter. Kes tuppa tahtis minna, pidi enne arstlikust kontrollist läbi käima: näitama keelt, seletama, mis tal viga. Vastavalt tõvele määras arst rohu. Naistele anti naps punasest, meestele tavalisest pudelist. Mõni hädaline, kes kõhukrampides viskles, sai kaks napsi. Mul polnud arsti enese vastu tõrkumist, aga ta puujalg võigastas mind. Kuidas inimene sellise toikaga kõnnib – ikka klõmm ja klõmm. Polnud see õige asi. Mida lähemale majatrepile, seda võigastavam värin rabeles hinges. Kiskusin ema seeliku hõlmast: ei taha, ei võta rohtu. Lähme ära, kaome siit. Kuid ema õiendas täbara olukorra hoopis sujuvalt: seletas tohtrile, et tema laps jättis kõik tõved ja pahateod koju ja on nüüd kõige tervem ja kuulekam pulmapoiss. Siis koukis arst kaelkotist punase sabaga präänikukuke ja kinnitas mulle, et kui ma selle kuke olen ära söönud, võin minna rinnutsi kokku kas või mitme küla kukkedega. Õe kodu ei meeldinud mulle põrmugi. Eestoas ei ulatunud ma ringi vaatama, aga tagakambris istusid naised, pooled neist põrandal, vadistasid juttu ning hindasid nooriku kaasavara: laudlinu, rätikuid, pesu. Ka mu uued sukad ning pastlad said palju kiita, ehkki nad ei kuulunud veimevaka hulka. Õnneks ei teadnud ülistajad, millises kalastamisretkes mu jalanõud juba asjaosalised olid olnud. Poolenisti tuttava näoga naine ütles: sellest poisist saab mu tütrele koduväi. Teine, palju noorem, kuid võhivõõras, vaidles talle vastu: ei, ma olen ta endale juba peigmeheks valinud. Tuttav puujala klõmpsutamine suunas mu tähelepanu teisale. Tohter oli arstimitega eestuppa tulnud, jagades seal hilinenuile kõhurohtu. Äkitselt kostsid imelikud kääksatused – kaks lühikest ja üks pikk, just kui oleks keegi mingisugusele imeloomale käpa või saba peale astunud. Kume hääl päris etteheitvalt: Kas pillimehele ei antagi napsi? Oota’nd, oota! rahustas teda arst. Võtad nosu täis, jääd tantsuks soiku. Mulle osutus too sõnavahetus mõistatuseks. Tuba oli pulmapeoks liiga ruumitu. Kaudseile omakseile ja kontjalg-võõrastele oli toit õue kantud. Kaetud lauas istusid vaid mõrsja ning peiu lähemad sugulased. Noorpaar asus laua ülemises otsas; õel oli valge tanu peas, mirdipärg rõngana selle ümber. Üks vanamees luges kiunuva häälega söögipalvuse. Õemees – Tannil – ütles talle aitäh. Olin õppinud õemeest juba oma inimeseks pidama; ta ümmargune lõug ja mahe hääl meeldisid mulle. Aga tema vend – Kaarel – käitus lõõpivalt, omades rämedat häält ja paljastades naerdes pikki hambaid. Nende hammaste pärast ma vältisin talle otsa vaatamast. Söödi ühistest kaussidest puulusikate ja kaheharuliste kahvlitega. Koolmeistrile ja vallakirjutajale pakuti taldrikut, mida aga vastu ei võetud. Milleks taldrik? Hüva roog läheb igati alla. Muidugi: ma ei suutnud kõiki neid ütlusi mõista ja meeles pidada, aga nii pidid need olema. Jutt kõlas laialt, järjest hoogsamalt. Viina ei pakutud enam, selle asemel joodi õlut suurtest plekktoopidest. Kõnekõmina hulka kostsid jälle nood imelikud kääksatused, mille päritolu mind intrigeeris. Ja nüüd nägin ma, et üksikul nurgajäril istus kääritud käistega noormees, hoides süles kandilist kasti või isevärki trumlit, värvilt küll musta, ent siiski karra ja hõbeda välklemisega. Kui mees ennast liigutas, tegi kast – kääks. Lauast hüüatati talle: „Kas pillimehe kurk on kuiv? Mis sa seal üksipäini jõllitad, tule, asu jaole!” Kutsutav tuligi ning kummutas suure toobi ühe sõõmuga tühjaks. Minu meelest kestis pidutsemine tohutu kaua. Hakkas igav; kibelesin ja kippusin minema, aga ema ütles, et pean viisakalt istuma. Seda märkas õde, lahkus oma aukohalt, haaras mu sülle ja kandis aita. Seal seisis tollesama kirstu kõrval, mida nii mitmekesi vankrilt oli vinnatud, mahukas voodi patjade kuhjaga. Õde arvas, et mulle, väsinud pulmapoisile, kuluks nüüd puhkus. Ise ta istus voodiservale, jutustades midagi. Vaatlesin teda – valget jakilt, rohelist mirdipärjalt, ruuget ja pikapatsilist soengult, hõbedasõõrilist rinnasõlelt. Olin näinud teda ikka kas kitsaste käistega või paljaste käsivartega. Nüüd ümbritses ta randmeid kohev pitsivaht; õlad olid kõrgeks puhvitud ja tikandatud. Õde küll, jah… õde… kuid mine tea seda õieti – on hoopiski ehk ingel, nii nagu jutustati inglitest. Selle virvendleva mõtte katkemisega polnud mind ärkvel maailma jaoks enam olemaski. Virgunud taas, nägin õues suveöist hämarust. Ma polnud üksi. Ema tukkus voodi peatsipoolel; haigutas ja äigas pihkudega uniseid silmi. Tõusis ning rututas mindki tõusma: pulmad veel lõpetada, peatselt algab kojusõit. Pidulaud oli ära viidud ning eestoa põrand lagedaks tehtud. Nooremad inimesed keerlesid ja trampisid tantsuhoos. Ma taterdasin kartlikult pillihelide poole, hoidudes seina ligi. Lõõtspilli olin ainult kaugelt kuulnud ja samal hoobil ka unustanud. Nüüd vapustas mind helide rohkus ning nende jõulisus. Mingit viisi ma ei tajunud, ei kahtlustanud sellise mõiste olemasolugi. Kuid mu ihu mõnules ning tulvitses ärevusest. Kükitasin pillimehe jalge ees – tombuke aimust ning sõnulkirjeldamata ootust. Kuidas haihtus pulmapidu, kuidas veimevaka toojate voor tagasi sõitis, see jäi ema teadule, kes mu suurrätikusse oli hõlmanud ning vankrisse viinud. Kuna ma tollest pulmapeost palju vaatlusi ja muljeid kaasa tõin, siis jääb oletada, et olin varemgi vaadelnud ning muljeid kogunud, kuid talletanud need alateadvusse, vahest koguni alateadvuse tagamaile. Samuti toimivad alaarenenud loomad: nad omavad küllaldaselt teadmisi ja käitumise oskust, ilma et endale sellest aru anda. Vist sarnaneb inimese mälupind õlise või steariinitatud paberiga, mille peale ei hakka pliiats ega tindisulg. Kuid järsku keeratakse paberil teine külg. Sinna võib kirjutada, maalida ja kritseldada kui palju tahes. Tollest lehekeeramisest algabki inimelu teater, mille etendused kestavad lakkamatult, kuni kustuvad tuled. * * * Lapsele avaneb maailm otsekui suitsuse klaasi tagant harjumata silmadesse. Esimene maailma vaatlemine on vaistlik tähelepanu omistamine ebamäärasele kaootilisusele. See ei imesta meid ega häiri, kuid ahvatleb. Pikapeale joonistuvad sinna mõningad kontuurid, needki muutlikud ja piirjoonteta. Laps sirutab nende poole käsi – mitte tabamiseks, pigem tõrjumiseks. Mõtteid see ei ärata, sest see on lapsele omamoodi eimiskiks. Tunnetuste kompleks koosneb passiivseist osiseist ning võrdub ähmasuselt peaaegu nägemismeele saamatusega. Isegi nälga tunnetab laps ängistusena, mitte otsese söögiisuna. Võib ju olla, et ma eksin; kuid mu isiklike tunnetuste analüüs mõnedes eriseisundeis on mind sellele arvamisele toonud. Laps ei ründa maailma, sest maailm ise läheneb talle ja ründab teda. Möödub mitu kasvukuud, enne kui laps välismõjudest tingitud tülikusi eritlema hakkab ja neile tahteliselt reageerib. Algul ta alistub passiivselt ebamugavustele, kuid on rahutu, kaitstes ennast nende vastu unne langemisega. Sellega tohiks seletatav olla, miks lapsed – kõigiti terved – ärgates enamasti nutuselt silmi avavad. Esimeseks maailmaks on meile meie ema. Kui ema puudub, siis otsime teda ebateadlikult ja satume ärevusse. Meie ei küsi, kes on ema, sest ta on meile kõik: leebus, sujuvus, arm, julgestus ning meie olemusepärane hergus. Kõik imetajate liiki kuulujad alustavad elu otsekui kasvujätkuna ema elust. Kogenud inimene, kes on juhtunud poegivat kassi abistama, teab, kuidas märjad ning pimedad kiisukesed mitte huupi ei ukerda, vaid ronivad vaistlikult ema poole. Neid juhib sama mõistatuslik ind, mis suunab kala vette ja vihmaussi maa sisse. Kiisukesed piuksuvad, kuni leiavad emarinna. Emakassi üsasoojuses nad rahunevad. Täpselt samasugune on ka inimlapse hakatis; tõeliselt veelgi abitum, sest tal puudub jõud roomamiseks. Igikauges minevikus – võib-olla miljonite aastate eest – pidi see olema teisiti. Tõenäoliselt tingib inimese ihulikku mannetust tema etteruttavalt arenenud intellekt. Instinktid võisid samal põhjusel nürineda, kuid mitte hukkuda. Ema jäi ikkagi meie olemuse põhiheliks, nii selle iiliks kui tuulevaikuseks. Pisike siil ei julge nina põhu alt välja pista, aga jookseb ema kannul kuhu tahes. Väike ahv hoiab ema kaelast kramplikult kinni; katsutagu teda sealt lahti kiskuda. Elevandivasikas – põrakas loom – kõnnib vabatahtlikult kaasa, kui püünistajad ta ema köite varal kraali veavad. Ema on ullikeste jaoks hiiglane, võimuküllus ning ustavuse kants. Hiljem näeme oma kodus õdesid, vendi ning teisi majalisi. Oleme õppinud tundma nende pädevust ja saanud teadlikuks ka iseenda isiku pädevusest. Tunneme neid kuju ja käitumise poolest. Nad erinevad omavahel ning suhtuvad ka meisse teatud erinevusega. Hakkame neid usaldama; naeratamegi neile, sest nad ei möödu meist ilma et mõne liigutuse või sõnaga meile tähelepanu omistada. Ema ei sarnane ühegagi neist; ta ei kuulu teiste hulka; ta on üksainus; erand oma tervikluses, kelle poole tunglevad meie ihad, võlumõtted, aistingud… tunglevad ning auranduvad sealt jälle meisse tagasi. Pärastised kogemused õpetavad meile kaitsevahendeid ja iseseisvumist, aga ängistuses tahaksime olla ema kaitse all. Kui oleme juba tülikaks nooreks võrsunud, peab ema meile vahel ka vitsakimbuga lähenema. Õmbleksime endile kas või kolmekordsed vatipüksid. Kuid arenenud laps mõistab, et karistus ei tule emalt, vaid temast enesest. Ema ei ole meile kohtumõistjaks: ta on meie saatus. Ta kõnnib meiega kaasas hauani. Paljud raugad langevad surma eel lapseikka tagasi: kutsuvad ema. On neid, kes vikatimehe asemel näevad ema endale vastu tulevat. Kujutelm talutab nad õndsusse. Isa astub lapse ellu küllaltki kauge vahemaa tagant. Ta on vastandina emale mitte sise-, vaid välismaailma figuur. Vastsündinud laps ei otsi isa; ei oskaks otsida teda ka hiljem, kui perekondlik elu ja inimlikud vahekorrad isa väärtust silmanähtavale ei tõstaks. Oleneb isa iseloomust, tema ellusuhtumise ajedest ja intellekti tasemest (mitte haridusest), milline vastastikkus sugeneb isa ja lapse vahele. Igatahes areneb kontakt isa ning lapse suhetes rohkem teadvuslikku kui tunnetuslikku kanalit mööda. Laps näeb, kuidas kõik perekonnaliikmed, isegi ta ema, isa kohtlemises suuremat enesekontrolli omandavad, ja teeb sellest juba õrnas arenguastmes teatud järeldused. Ema jääb muutumatuks – isa suurus kasvab. Poistele saab isast peagi autoriteet. Kes meist ei soovinud lausa maast madalast omada isa kasvu, isa väärikust ja isa teadmisi? Ema armastatakse, isale soovitakse sõber olla. Kui paljud noorukid kannatavad selle all, et isa neist mööda vaatab või kohtleb neid aina käskivalt! Pärastiseski elus kannavad nad endis veel haavumust. Oleme juhtunud nägema perekondi, kus lapsed isa kardavad. Seda põhjustab muidugi isa valjumeelne, sageli jõhker, võimuahne ja paindumatu loomus. Säärased isad pole üksnes lastele türanniks, vaid hoiavad kõiki majakondseid, kui peremehe ohjad nende käes on, pingelises meeleolus. Teenijad põlgavad ja alavääristavad neid. Tütred põgenevad säärase isa eest, moodustades koos emaga salavihase rinde. Pojad löövad talle peagi oma tahtejõu rinnutsi vastu. Käes ongi küllaldaselt tuntud „kiusuperekond”. Minu isa oli paraja habemega mees, kasvult kõrge ning silmapaistev, ehkki kõhnusse kalduv. Ta tugevad kondid oleksid võinud hoopis rohkem liha kaalu kanda. Iseloomult peeti teda sobivaks inimeseks: armastas vestelda ja heitis jutu hulka kuivavõitu nalja, nagu heidetakse kerisele aeg-ajalt leili. Lorijuttudesse ta ei laskunud ja ebasündsaid sõnu ei tarvitanud. Mitte kunagi ei avanud ta suud nilbusteks, aga pikantse lookesega võis ometi toime tulla, ilma et naised oleksid tarvitsenud silmi maha lüüa. Niipea kui ma kõnelemisoskuse olin omandanud, tavatses isa minuga just kui täisealisega vestelda: ei peibutanud, ei lausunud „lapse keeli” magususi, ei püüdnud mind meelitamisega võluda. Kõneles tõsise rõhuga, nagu huvitaksid minu lapsikused tedagi. Eales ta ei väitnud, et ma alles rumal olen. See käitumisviis tõstis mu enesetunnet ja julgustas mind. Tahtsin kõigis isa tubastes talitustes asjaomane olla. Kui isa sedelgaid või päitseid parandas, olin ma talle nõu ja jõuga abiks. Isa teeskles, nagu oleks ta pidanud mind meistermeheks. Päris: „Kuhu see pannal sinu arvates tuleks paigutada?” Kui ma sootuks rumalat nõu andsin, lõi ta kahtlema… et mõnel pool tehtavat ka teisiti. Arutlesime ja katsetasime kahekesi. Vahel tabas mu arvamine ka märki. Siis ma ei kahelnud, et olengi meister, isa ainult õpipoiss. Vahel tuli isa kas põllult või vallamajast üpris väsinult; mina aga täis ettevõtlikkust. Kihutada poiss kambrist välja oleks tundunud valjusena. Isa kavaldas: „Ma mõtlen, et täismeestele kuluks nüüd paras uinak. Löö sina ka sirgu. Pigistame silmad kinni ja ärgem lausugem enam ühtki sõna. Katsume, kumb rutem magama jääb. Aga kes varem ärkab, peab äratama ka teise.” Imelik see oli: sulgenud võistluseks silmad, polnud neis unehelvetki, kuid mõne minuti pärast viibis poiss juba õndsate riigis. Toimus muidki võistlusi. Mind nutusena nähes arvas isa, et ma pirisevat nagu põrsas. Õige nutt olevat vana orika joru, enne aga tuleb röhkida. Tõmbas pea õlgade vahele ja moonutas näo nii kärsaseks, et mul muud varaks ei jäänud kui naerma pahvatada. Ärgu pealegi unustatagu, et mu isa oli siis juba keskea lävest üle astunud. Olin kuulnud kõneldavat, et mu vend Gottlieb, noil ajul Hugo Treffneri kooli kasvandik, olevat isale südamlik sõber. Isa vahtivat ikka Tartu poole. Ja kui isa korraks Tartu sõidab, viivitavat ta tagasitulekuga. Eks taotlenud siis minagi isa sõprust, sest poisikesepõlves oli vend mulle võrreldamata eeskujuks. Pean ometi möönma, et ma isale kunagi nii lähedaseks ei saanud, nagu oli seda vend. Õdus intiimsus Korralik talu on tulvil tööd, aga mitte säärast üksluist ja rutiini rautatut kui tehastes, töökodades, kontorites. Teatud puhkudel langeb tublile tööinimesele küll pahmakas vaeva kaela, nagu linaropsimine, mis nõuab paigalseismist ja söömavahest söömavaheni üht ning sama jõulist käeliigutust. Üldiselt iseloomustab talutöid mitmekesidus: loomade hooldamine, aia-, põllu- ja heinatööd, kodu korrashoid, kütte varumine, suvised ja talvised veod ning palju muud. Talu töötab toimitsedes; rabeleb ülesannete kallal. Ka lapsed kistakse juba enne karja- ning kooliaega talu tegevusse. Kartulikoorimine, lõngakerimine, pilakus tule hoidmine ja pudrupaja juures valvepidamine on lapsele parajasti mõõdu järgi. Ma polnud veel kuueaastane, kui istusin igiigava kangaspuu vahel, ulatades niidepanijale lõngu kätte, või toitsin köögis udusulgseid kanapoegi. Mõni pisiamet oli üsna tüütu, teised vägagi ahvatlevad. Hakkasin maast madalast taluhuvidele kaasa elama, tuhnides neid toas ja leides neid õuest. Talu tõsidust ma veel ei mõistnud, aga nippeid-näppeid lasksin nagu liiva läbi sõrmede. Olin juba pükstesse kasvanud nooruk, ehkki nood võisid olla mu esimesed püksid, mida oskas õmmelda kikkhabemega rätsep Kimm, sest ta polnudki õigupoolest rätsep, vaid vanade riiete parandaja ning kasukate lappija. Eks ta meisterdanud minugi püksid ema poolpeetud vöödilisest seelikust. Enne seda, päris noorelt, ma olin püksatu poiss, kes kandis särgi peal vaid villast vammust, põõnaga seljal ning kinnise vööga ümber keha. Ka too riietus oli meister Kimmi nõelast. Ta lappis vammuse külge isegi taskud – suurima uhkuse, mis mu otsekui rüütliks lõi. Kodused hüüdsid mind Karlaks, kuni polnudki enam kodu ega koduseid. Võõrastele jäin ma veel täiskasvanultki Päevakeste Karlaks ehk Asti Karlaks. Seda nime pakuti mulle koguni siis, kui ma juba tuntud ajakirjanik olin ning hiljem, Riigikogude päevil, Võrumaal kihutuskoosolekuid mööda rändasin. Ikka valmistas see mulle rõõmu, eriti veel, kui vanad peremehed mind kõnetades sinatasid. Järeldasin sellest, et olin sallitud ja et mind Põllumeeste Kogude mehedki oma inimeseks pidasid. Kahju, et sa meie parteisse ei astu, tavatsesid nad öelda. Kui Karla silmad juba nii vilunuks said, et ta ümbrust eritlevalt vaadelda suutis, siis nägi ta majatrepile astudes üliavarat õue, mis laskus libamisi soo poole. Elumaja vastas seisis suur ning kõrge rehi laiade väravatega kummaski otsapoolses osas. Karlale polnud enam teadmata, et rehe esikülje väravate taga oli samasugune paar teisi väravaid, mis viisid aiatagusesse. Või polnudki seal päris „tagust”, oli vaid lahmakas lisa-aiamaad, millega piirdus naabertalu õunapuuaed ja kus kasvatati peamiselt varaseid kartuleid. Rehe keskne osa – too suitsulõukase ahju ja mustade partega ruum – omas pisiruutudega akent, igavesti tahmunut. Rehe sindlikatus jättis rõõmsa ilme, sest seal hüplesid mitmesugused inimlähedusse hoiduvad linnud, varblased pererahvana tähtsat osa etendamas. Õue soopoolsel madalal veerul venis õlgkatusega hoone, mitte põrmugi esinduslik. Nagu rehi, oli ka too ehitis kolmeks jagatud: keskel lahtine laoalune, kus hoiti vankreid, regesid ja põllutööriistu; otsmistest järkudest kuulus üks aidale, teine tallile. Tall oli madala lävega, ait selle eest tahuplankudest lavatstrepiga. Talliga peaaegu ühte kasvanud, asusid veel kaks väikest hoonet – sigalat, milliseid talukeeles „tsiapahtadeks” kutsusime. Karlale tundus nonde pisimajade elanikkond mitmeti veidrana. Kui sigalate uksed suletud olid, kostis sealt vanade harjasloomade unerammusat öhkimist ja põrsaste öginat. Karla oli juba kuulnud juttu „seitsmest magajast”. Kas polnudki magajad ehk laisad orikad? Tõenäosena see tundus, sest vanad sead põõnasid enamasti viimsepäevaund, põrsad aga kippusid pahast välja, olid alati näljased ja käitusid söömamolli kallal ilma igasuguse kombeta. Alati tõusis suur madin, kui nad üksteist mollist eemale tõrjusid. Huvitav oli nende omavaheline läbi nina manamine. Karla mängis neile vahel vembu: haaras mõne põrsa tagumistest jalgadest kinni ja vedas mollist eemale. Ehkki loom pisike, piisas ta kilamisest kogu õuele. Vanade sigade sulus oleks siis otsekui püssirohukelder õhku lennanud. Kostis ehmunud röhkimine ja paha uks ning seinad krabisesid sõrgade tormlemisest. „Ahah,” rõõmutses Karla. „Sain teid maa küljest lahti!” Aga siis hüüdis ema kusagilt: „Ära väätsuta notsukesi!” ja Karla vadis trepi peale tagasi. Õue vasem pool külgnes lauda ja kõlgusega. Nende taga kulges üks päratumaid külateid, mis oli talule ka karjateeks. Lauda ja kõlguse vahe moodustas suvise loomaaia – tahra, mis kuivadelgi ilmadel tavatses virtsane olla, nii et sinna järjest uut põhku pidi laotama. Samast venis elumajani vahtrate rida, elurõõmsalt valkjasroheline. Keset õue kasvas kähar pärnapuu, noil ajul veel hoopis nooruslik. Oleks Karla saanud kaugemale kaeda, siis oleks ta näinud, et õu ja hooned olid ümbritsetud aiamaadega – kapsavagudega, kaalikate, kurkide ja porganite peenardega, kirevalt õitsevate oavartega ning tuules hõljuva kanepipõllukesega. Oleks näinud talli ning aida taga vana õunapuuaeda, kus täpselt reastatuina seisid neli igipõlist puud jämedate, poolenisti nülitud tüvedega, pühalikud ja elutargad. Kõrges raugastumises nad õitsesid vaid ülekevadeti, andes aastase puhkuse korvamiseks küllusliku saagi – kaks neist mesimagusaid, teised hapukaid õunu. Nooremad puud – noodki juba sammaldumas – asusid aiaäärtes, mõnedel kähar kroon, teistel jämedad harakil oksad. Aia tagumist veergu, vastu sood, täitis kirsside ja toomingate tihnik. Ühel põlisel toomingal längusid oksad maani; nende alla oli paigutatud istepink ja kadakapuust tool. Kõik kõneles talu visast vastupanust aegade muutuvuses. Võis järeldada, et talus pidi valitsema toiduküllus, aga mõnede hoonete õlgkatused ja tavaline kooguga kaev elumaja kõrval reetsid, et talu rahaallikad olid kas üpris kuivad või vähemalt õige kasinad. Elumaja oli suur, kuid talu vajaduste jaoks ometi väike. Telliskividest ja veskikivipoolikutest laotud trepilt viis lävi esikusse, mille vasemal küljel asus sahver; paremalt küljelt läks uks eluruumidesse. Otsene uks avanes kööki, kus kahelõukalisse pliiti olid müüritud suured katlad: üks neist loomatoidu keetmiseks, teine inimestele kuuma vee varumiseks. Kateldest ukse poole jätkus tavaline pliit raudplaatidest tuleavadega. Valgust andis kööki üksainus tagaseina aken, toogi alaliselt higine ning enamasti mõranenud ruutudega. Pere eluruum koosnes ainult kahest toast, kuid oli valgusküllane tänu avaratele akendele. Esimene tuba, meie keeles suurtarõ, oleks kõlvanud põrandapinnalt kas või tantsusaaliks, aga sinna tuli mahutada nii palju vajalikku, et ikkagi valitses kitsus, eriti talviti. Tohutu leivaahi võttis hulga pinda enda alla. Ta lõuka kumerust laiendasid kummalgi küljel koldepesad ning süvikud, kuhu roobitseti söed ja tuhk. Tubli osa ahjuseljast oli paigutatud tagatuppa. Ahjupealse ning toalae vahelist ruumi täitis lõmmudest kistud laast- ja lõikpeergude lade naisperele tulehakatiseks. Orv ahju vabal küljel oli vist istumiseks mõeldud, kuid paigutatud liiga kõrgele; kõlbas lastele kükitamiseks ja üles-alla hüplemiseks. Nimeks oli tal „petsök”. Toa kaht seina mööda venis kinnine plank-istepink. Päraseina akna ette oli paigutatud pere söögilaud, mille ümber paarkümmend inimest mahtusid istet võtma. Ülejäävat ruumi tuli kasutada ökonoomselt. Talvel toodi sinna kangaspuud ning kaks-kolm vokki. Eriliselt külmadel aegadel, mil aidas ja lakas magamine piinavaks muutus, pidi seal veel paarile voodilegi ruumi jätkuma. Lahtisi pinke ning järisid lükati paigast paika. Teine tuba – „kambrõ” – oli peretoast kitsam, ainult kahe aknaga. Küljeakna juurde oli pääs peaaegu suletud, sest ta ees seisis trepiastmeline lillelaud mirtide ja muude roheliste kasvudega. Seinu kaunistasid odavad trükipildid ilusulgedest punutud raamides. Vana kellakapp tõusis põrandast laeni, hõbesihverplaat peas. Ta erines tavalistest kelladest selle poolest, et vedas oma mehhanismi vaid ühe raske pommi varal. Kaks käbikujulist lisapommi hoidsid äratamiskella valvel. Toda „raatust” peeti omamoodi maja uhkuseks, sest ta pärines kuulsa meistri Maydeli töötoast. Karla tundis elavat huvi ühe rautatud puukirstu vastu, milles hoiti talule kuuluvaid raamatuid ning muud kirjavara. Kaane avades tõusid kirstust „tarkuse lõhnad” ja üliteaduste uimad, sest mu vend oli kogunud sinna vanad kooliea õpikud, ka ladina- ning kreekakeelsed. Kirstu kohal rippusid jahipüss ning püssirohusarv. Ka pühapaik oli tollel toal, eraldatud muust ruumist seinast seinani ulatuva eesriidega. Seal asus isa-ema voodi ning seda läbis ahjuselga mööda kulgev peenrakõrgune köögi küttetruupide õõs – „lesanka”. Palaval lesankal lebamine pakkus tervendavat naudingut nohusse ja külmistumisse sattunuile. Mõeldes tagasi tollele mõnusale tagatoale, imestan, et sinna nii palju toda ja teist mahtus. Peale mainitud esemete seisid seal veel sahtlitega laud, kahe poolega riidekapp ja väheldane voodi juhtuva külalise jaoks. Korra ning puhtuse poolest oli „kambrõ” peretoast palju ees. Sinna kutsuti ainult väärikaid võõraid; tööd seal ei tehtud. Kui seinakell täis-, pool- ja veerandtunde haamerdas, siis kõlas see otsekui ajavalvsuse manitsus. Talu elanikkond, inimesed ja loomad, ei tunnetanud üksnes õue ja hoonete suletuses kodumõnu, vaid neile kuulus mujalgi palju harjumuslikult omast. Koerad luusisklesid aedades ja õuetagustes, kus avastasid ühise huvi kilades ning haukudes kedagi jälitada, olgu selleks kas või paljas kujutelm. Kassid pidasid katustel ja haovirnades varblaste peale jahti, varitsesid kartulikoopa ja piimakambri ümber hiiri ning pidasid aru, kuidas perenaise keelust hoolimata koorekirnude ligi pääseda. Valgekäpalisel Jukul, üldisel lemmikul, õnnestus see tihti. Siis ta põgenes hiilimisi ega ilmunud inimeste ette enne korralikku näopesemist. Karla tundis küll Juku vempusid, aga kuna ta endagi ninaalune pisipattudest puhas polnud, siis ei hakanud ta ometi sõpra reetma. Juhtus koguni, et ta hädaohtlikel olukorril ise Juku vurrud koorevahust puhtaks küüris. Suvel olid lahtised aknad kassidele kõrg- ning kaughüpete seadeldisteks. Talvel püüdsid nad võimalikult tubadesse hoiduda, pugesid vooditesse, riidekappidesse ja „lesankale”. Kui siis keegi saapatallaga vastu põrandat põrutas, hüüdes: „Kassid välja!”, põgenes neid müdinal ukse poole, aga ainult selleks, et peatselt jälle tagasi lipsata. Vahel peitis mõni neist enda voodi alla ööbima. Oli selleks Juku, siis ta hüppas vajaduse sunnil lähema magaja kallale tekki kraapima. Teised kassid näugusid haledalt, paludes väljalaskmist. Puhtusest kinnipidamine oli neile loomusunniliseks käsuks. Karlale olid loomad meeleliselt lähedased. Mõista neid osutus sageli raskeks, sest nad ei kõnelnud. Vastastikune vaistlik üksteisest arusaamine valitses ainult koerte ja kassidega. Kõnet asendas liigutuste, häälitsuste ja silmavaatamise nüansirikas astmestik. Aga mis teha sigadega, kes alati maha vahtisid ja liigutustega mitte midagi ei ilmutanud? Samuti oli raske lambaid lemmikuiks lugeda. Neil kohevavillastel loomadel puudus initsiatiiv ja seiklusvaim; olid kas juhmilt taltsad või põgenesid kabuhirmunult. Ka lehmad käitusid laisalt ning vaimuvaeselt. Jõudnud karjamaalt koju, nad ruttasid jooma. Põuastel ning kasvuvaestel nädalatel keedeti nendele „süüm” – värske rohu ja sõkla keedis. Imenud kõhud täis, nad läksid tarasse lüpsjaid ootama. See osutus märguandeks kassidele, kes nüüd tara ette kogunesid – sugugi mitte asjata: nende jaoks oli sinna vana pann pandud, kuhu lüpsjad neile vahutavat soojapiimapealist valasid. Karla oli vähemalt niisama maias kui kassid. Ta tuli valge savikruusikesega ning sai lüpsist soojema sõõmu. „Nisapiim” jäi talle eluaegseks maiuseks, samuti kui kuivatatud soolakala. Olles juba võõraid teid tallamas ja külastades sünnikodu vaid lühiajalise suvitajana, tõid helded käed talle aiamajakesse, kus ta hommikuti laiskles, juba voodisse lehmade ihusoojusest aurava piima. Sellesse mulksaks ta veel praegugi oma nina, kui seda saadaval oleks. Mentaliteedilt erinesid hobused kõigist teistest koduloomadest. Olid taibukad ja kestva mäluvõimega. Päevaselt töölt tulles nad olid väsinud ning väherdasid enne talli minemist talliesisel liivasel väljakul; kallutasid oma rasket keret mitmekordse hoovõtmisega, kuni suutsid teisele küljele veereda. Heasüdamlikult taltsa meeleoluga nad suvatsesid üksteisele midagi lohutavat lausuda, popsutades mokki. Jõudeajal nähti neid koplipervedel kolavat või ristikheinapõllul köietatult värsket rohtu näppivat. Kui mitte seda, siis oli neile ajaviiteks tallilävelt pererahva talitusi silmitseda. Karla tohtis neile meelitamiseks pudedat leiba viia, mida hobused kostitaja peost oma jämedate mokkadega kuidagi ära „nooskasid”; nühkasid ninaga ta õlga ja nohistasid ta kaela sooja hingeauru. Ikka ja ikka leidus lapse jaoks huvitavat ajaviidet, kuni kanad kõkutades partele kogunesid – ja käes oligi õhtu. Hoopis tuhmimalt, igavamalt, vahest nukramaltki venisid talvepäevad. Õue kattis paks lumi, mõned hanged seapaha katuseni kuhjunud. Loomi polnud näha, juhtumisi vaid irisev siga või pakase turjaga peni. Kanadki hoidusid aidatrepi lähedusse, nokad terade ja tangude puistamise ootel. Varblased olid endid kohevaks ja paksuks kühmutanud, ent ikkagi veel vaprad ja südikad. Ei külm jaksanud murda nende tuju. Kaugemale küündivaks ajaviiteks oli poisikesele akna kaudu õue vahtimine. Kuid aknad olid kahekordsete raamidega, nende vahelaud madala samblaga vooderdatud, kummaski otsas soolatorbikud. Sellestki hoolimata kasvasid aknaklaasidel jäälilled, maalides ka aknataguse jäiseks. Inimesed tolles külmakahutuses olid kohmakad; sammusid raskelt, näod harvakult naerul. Iidast õde, noor tüdruk alles, läks aknast mööda – tömbakas, just kui kahest õlekoost koosnev, sest ta pea oli üleni suurrätti ja sallidesse mässitud, paljasnahkne kasukas puusade üle kohevil. Ka ema kõndis kuidagi varblaslikult; võis aimata, et ta sääred külmetasid. Väravatest saabus haokoormaid, mida labakinnastes mehed virna ladusid. Poisikeseohtu setu noormees – suvine karjus – oli pandud hagu raiuma. Kirves ta pihus vajus ning tõusis aeglaste noogutustega; kolksatamist polnud kuulda. Reheaknast ja – pajast vinetas suitsu, mis ei tõusnud kõrgele, kuid ei vajunud ka maha. Karla teadis, et rehetoas töötasid linaropsijad – setud; kütsid hommikust õhtuni ahju ning kõndisid poolküürakil parte all. Karla tundis ainult üksikuid nende hulgast, sest nood olid „talvesetud”, kes ei käinud päevilistena suvistel töödel; oli neil ju enestelgi hingemaa harida. Õhtuti punetas taevas loodekaarel, pakaseääsil hõõguvaks köetud. Varesed lendasid otse taevalage riivates ning laskusid kõige kõrgemasse kaselatva loodust vaatlema. Õuest tuli isa tuppa – külm ja karune, kulmud ja habe härmatanud, vurrudes jäätilgutid. Ajas käed laiali ja õrritas: „Külmälell saat’ sulle mutsö.” Teeskles, nagu oleks kavatsenud poega emmata ja suudelda. Karla taganes, käed näo ees. „Ei taha, ei taha külmälellä mutsö. Las tä mutsötas umma memme… mõtsah ja uarmõh.” Külmalelle perekonda identifitseerisid mitmed kõhetud kujud, tähtsaima isiksusena nende hulgas külmamemm, kes pidi sarnanema lumememmega, kuid hoidus metsa, hooldades ja imetades seal hundipoegi. Pakase plaksudes aiateibais ning toaseintes öeldi, et külmalell laseb nippi. Karla polnud enam nii taibuta, et pidada kolle elavaiks olendeiks; aga pimedas ruumis oli ta ikkagi pelglik, sest talle näis, et jutt kollidest võib ise kolliks moonduda. Pelu tasuks meeldisid Karlale kodused õhtud, mil pere eestuppa kogunes. Kõigepealt söödi ja vesteldi. Karla istus isa kõrval peremehelikus lauaotsas, tunnetades end tähtsa asjamehena, ehkki polnud võimeline täiskasvanute juttu mõistma, ammugi mitte kaasa kõnelema; loopis üksikuid lauseid, neidki märgist mööda. Laud koristatud ning põrand päevastest jälgedest puhtaks pühitud, algas hubane käsitöö. Üks õdedest kudus kangast; teine õde vuristas kasuõega võidu vokki. Kui aastasulane rehes linaropsijate juures ei viibinud, tuli tal hobuseriistu parandada või noatööd teha, olgu peergude kiskumine või muud taolist. Isa keerutas köisi või kablatas pastlaid. Naisperelised algatasid tujutõstmiseks laulu; saanud sellega hakkama, ei suutnud nad enam hoogu pidurdada. Isa laulis vahel kaasa, hoolimata et ta bass tütarde aldi ja soprani vahele vaevu sobis. Neitsik lõi setu lauludele „helü sisse” ning kontsert läks sageli õige mitmekesiseks. Keegi ent vaikis ja vaikijaks polnud ükski muu kui ema, sest ta lauluhääl sarnanes kistavarre kädisemisega ning ta ise oli sellest teadlik. Ta ei osanud liiatigi „vahtsõid laulõ”, milliseid õpetati neljapäeva õhtuti meist küllaltki kaugel koolimajas. Tüdinud sukakudumisest ja lõngakerimisest, ta asus kirikulauluraamatut lugema. Tõmbus seejuures küüru ning võitles unega. Loetavale tekstile pobisesid ta huuled hääletult kaasa, mis Karlale nalja valmistas. Seda märkas ka isa, andes emale head nõu: „Kuulõ, imä, loe tävve häälega, muidö kulutad asäta mokki.” Ema aga lõpetas lugemise; vaatas korraks ringi ning kamandas: „Latsõ, aig magama minnä. Hummõn jälki tüüpäiv.” Kangakuduja lõi viimased tamplikud hoobid, ringutas ning tõusis. Vokkide surin vaikis. Iidast õde kahmas laualt pihutäie suhkrut ja sulatas selle magusaks veeks. See oli tema unerahu pulber. Teised mainisid: Näh, ta veel päriselt laps, kugistab suhkrut. Vanem õde Marie ja kasuõde Ann kogusid tekidkasukad sülle, soojendasid neid ahjusuu ees ja läksid aita magama. Iida eesõiguseks oli kasutada pakastel öödel tagakambri külalisvoodit. Karla puges ema kõrvale kardinaga varjatud suurde sängi. Isa magas sängi välisel äärel. Kell lõi kaks hoopi, märkides sellega, et õhtu üheksandast tunnist oli saanud pool kümme. Ahjuseljast ning lesankast levis suigutavat soojust; seina taga koperdas ometi külmalell. Ema süleluses oli õndsalt hea ja muretu viibida. Nii lõpmatuseni sulav ja soe. Ning siis nood poolsosinal loetud värsid, alati ühed ja samad, kuid kordumises ometi uued: Piiri-pääri pääsuke… Kas on linnukesel muret… Üks-kaks-kolm, tuhk ja tolm. Lõpuks loeti tõsisem ja suigutavam värss: Nüüd hengvä inemise, mõts, tõpra, linnukese, kõik ilm lät’ magama. Oh tõuse, miil ja mõte, nüüd üles Looja ette, ke nakkab hengüst jagama. Mõtted lindudest ja loomadest, pääsukeste suvisest talvest soojal maal ja hundipoegade lumme kaevumisest pimedas metsas hulgutasid lapse meele ebamäärasusse, kus une ja ärkveloleku rajajoon polnud enam tajutav. Oli veel, nagu oleks Juku köögis uut kutsikat õrritanud; aga too oli vaid päevase nähtuse järelnägemine kinnisilmi, ähmane vilksatus. Kui kõik jäi vaikseks ning mõlemasse tuppa oli tihenenud pimedus, siis ärkas järsku üks kärsik hääl – ei tea kust, vist ahju seest. Rebenes nagu lahti ja sooritas kui hüppe – õnnevallatu. Kohe järgnes talle teine ning veel kolmas-neljaski, kõik nad metallina kilkjad, kuid mitte häirivad. Kriiskasid heledalt, öövalvsalt, siiski nagu uneledes. Vaikus tubades muutus hingestatud vaikuseks ning maja meeleolunes kuulatama iseennast – sügavas usalduslikus rahus. Aga kus peidusklesid kilgid päeva jooksul, see saladus kuulus ahju elutarkuse teadule. Hommikul algasid majatalitused enne veel, kui valgenes päev. Karlale öeldi, et magagu ta edasi. Aga poiss oli loomult varatõusjate virgusega. Kuulis, kuidas avati uksi ja läideti köögikütteks pliidituld. Nüüd oleks võinud tõustagi, kuid öö jooksul olid toad jahedaks läinud. Akende taga õhetas härmane poolvalgus. Tuli oodata, kuni soojeneb lesanka ja kaetakse eestuppa söögilaud. Karla meelest oli too kõige igavam tund päevast. Süüdistas selles pikka talve. Talv taganeb Kevade poole kallutatud osa talvest tõi tallu uusi eluurbi ja poisikesele ehedat rõõmu. Ühel hommikul, kui Karla oli veel kahevahel oma ettevõtlikkuses, tuli ema tõotavalt laheda ilmega. „Sa ei teagi, Karla, mis öösel laudas juhtus. Keegi on toonud sinna uued utekesed. Lähme nüüd kaetsile.” Täpne sõnastus kõlas küll: „Lääme mutku kaejatsile.” Karla löödi kellegi pihtkasukasse ning ema tatsutas ta lauta. Üks vanadest lammastest oli taandatud teiste hulgast lauda kaugemasse nurka; ta jalgade ümber tuigerdasid näsused olendid, osalt nagu takukoonlad, silmad siiski peas ja nina rahutu. Karla meelest olid nad imeilusad ning huvitavad. „Oi, imä, imä… lääme kõge tävvega. Viime nimä tarrõ.” Aga ema arvas, et vana lammas poleks sellega nõus. Kust pojukesed siis tissi saaksid? Sinule on sinu ema armas, tallekestele talleema. Tulime ainult kaetsile ja lambale õnne soovima. Näe, minul on kostki kaasas. Poetas jakikäisest poisikese pihku kaks liistakat kooki – tea, kas kartulist või jahust. Lammas otsekui oleks oodanud seda: sirutas kaela õieli ning nälpsas koogid labidasele keelele. Karla imetles ja kilkas. Sellega oli loodud algus laudas toimuvatele imedele, mis ei piirdunud lambalaudaga, vaid jätkusid suures laudas. Enamvähem igal nädalal tekkis sinna paar talle või veidralt taaruvate jalgadega vasikas. Tähik, valgelapiline lehm, sünnitas üleni musta vasika. Seda imestas kogu pere, kuni märgati, et noorel tuigerdajal oli ometi valge kriipsuke otsa ees. Karlale said lauda külastamised igapäevseiks. Iida andis talle omad vanad kotad. Poiss laaberdas nendes, nagu oleks ta ka ise ühepäevane vasikas. Kaetsi-koogikesi talle enam ei kaasastatud. Nende asendamiseks lubas ema anda lehmadele kapsalehti ja kaalikapealseid, mis sügisest saadik keldris närbusid. Vasikad leppisid sellegagi, et poisike neid kaelustas. Tasuks nad imesid kaelustaja sõrmi ning inisesid pooliku häälega. Ühel ööl valitses majas rahutus. Karla ärkas sammude müdinast ja rututavatest kõnelustest. Ema polnud enam voodis; isa hääl kostis kojast. Pidi midagi tõsist käsil olema, sest ka õed aidast kuuldusid köögis viibivat. Ema õpetas kedagi: Katsuge jalad kätte saada… ehk annab veel kuidagi sirgeks tõmmata. Karla pärimisele vastas Iida voodist, et laudas olevat hädaohtlik sünnitus. Maga sina, mina magan ka… lapsi pole sinna vaja. Hommikul järeldas Karla täiskasvanute jutust, et vasikas olevat viidud „aia taha”. Ema ütles: Vaene Punik, miks talle küll nii raske vaev saadeti! Tea, kas jääbki ellu. Aga ema, kust sa teadsid, et laudas abi vajati? Ega ta teadnudki: aimus tulnud. Polevat õhtul magada saanud, süda valutanud. Kui siis veel koerad rahutuks läksid, ta äratanud isa. Pole kahju vasikast, kahju armsa karilooma kannatustest. Karlat ei lubatud tol päeval lauta. Punikust kõneldi veel, nagu kõneldakse inimesest. Varsti ununes kõik. Elu seadis oma samme aegade tallatud jälgi mööda. Pakase vahele lükkis end ajuti sulailm. Kui selle eel lumetormi ei käinud, siis muutus õhk laiskunult sumbeks. Võis vaadata päikese poole, kissitamata silmi. Räästastest tilkus vett; öösiti tekkisid sinna jääpurikatest küünlad. Väljas elavnes ning mitmekesistus liiklemine. Ka Karla lõi endale lontidega karbuse pähe ja läks õue. Koerte esinik Kaaro – lõvirinnaga tugev loom – tuli talle teretamisi vastu. Tõusis tagumistele jalgadele ja pani esikäpad poisikese õlgadele. Kui Karla selle juures oma nina koera koonuga ulatus vastamisi panema, siis uskus ta, et oli jälle paari tolli võrra pikemaks kasvanud. Teised penid käitusid, kuidas keegi neist, nuusutades lume seest paljastuvaid murumügarikke või rõngastasid uljalt saba, just kui oleks sula nende jaoks tellitud. Mullune kutsikas, ikka veel totakate kommetega, avastas kahtlase puntra pajuniisi; urises ja haukus selle kallal. Seapaha uks oli pärani lahti ja harjasloomad ukerdasid jääliugustikel. Varesedki kippusid õue lumesulpi uurima. Õed näisid laudas loomi harivat ja lahtritesse uut põhku laotavat. Ema tuli aida poolt, süli kuhjani vajalikuga koormatud; nägi Karlat ning hüüdis talle midagi tähtsusetut. Meespere maadles tallis sõnnikuharkidega, lammutades kõrgeks kasvanud voriladet, millest ehitati talli kõrvale väetisekuhi. Varss oli kasutanud lahtist ust vabadusse putkamiseks; rõõmutses ja taotles karelda, kuid oli kartsasel jääl saamatu nagu pimesikk. Rehest ei kostnud enam linaropsijate lõhverdamist. Keegi pidi seal siiski olema, sest muidu poleks pajast suitsu vinetanud. Karla läks uudishimu ajel vaatama. Nägi, kuidas isa üksipäini hämaras ruumis linapeosid müüdavateks „pundadeks” voolis. Iga pund pidi keskelt peeneks nööritud olema, sarnanedes pihast mõisapreiliga. Punna peapool kammiti ja seoti tutti, nii et seegi näiks preilist nukuna. Lobisejate suust oli Karla juba kuulnud, et punna lahtist otsa tuuseldavad linasellid just kui mamsli seelikut. „Jõudu, isa!” tervitas poisike vanadelt õpitud taibukusega. „Jõudu jah… jõudu läheb vaja. Kui sa rammumees oled, siis anna osa jõudu minule.” Jutt laabus tänu heale algusele ning varstigi nad vestlesid, mõlemad peremehelikult asjatundjad. Karla sedastas, et kui õde Marie juukseid kammib, siis kammihambad pragisevad, löövad pimedas välkugi. Miks linakamm ei pragise? Juuksed on elu ja elektrit täis, aga linad on juba surnud, arvas isa. Siledad siidlinad siiski vahel pragisevad, kui ilm on kuiv. Sellest ainest sai nendele pikk arutlus – milline peab olema lina. Heast linast oleneb hea hind. „Linaselle saab tüssata…” arvas Karla kuulnud olevat. „Tüssamine on suur kunst; seda ei oska ma sulle õpetada. Ja sellega kukutakse enamasti ikka sisse. Katsume mitte tüssata.” Isa töö näis küll huvitavana, kuid väljas oli huvitavam. Mets soosaartel ja soo taga kohises sõbralikult. Toda kagupoolset laante ja padrikute ala kutsuti mingipärast Vereva maaks, ning oli ammusest teada, et kui Vereva maal kikikõrvune vaikus valitseb, siis hakkab kirdest tulema nõelteravat pakast ilma, mille käes kividki helisevad, kõnelemata palkide ja teivaste plaksumisest. Tõuseb aga Vereva maalt mahe mühin, siis võib lontkübara varna riputada, lüüa palituhõlmad lahti ja kuulata, kas ei kosta ehk Petseri jaamast vedurite huikamist. Suvises sumbuses kuuldavat koguni kloostrikellade helinat, kui papid lõbusas tujus juhtuvad viibima. Karla küünrapikkusel eluajal olid papid vist alaliselt pahurad, pidades suurkella paukumisegi endale. Pidi üldse kahtlema, kas kellade kumin nii kaugele oleks kostnud. Täna valitses Petseri pool vaikus. Mets aga oli talvisest nohust lahti pääsenud, hingates sügavalt, rahulikult, kõike head tõotavalt, ning täitiski varsti tõotuse. Sulast sai kevade eelkäija. Päevade valgenedes ja pikenedes lamastus lumi hoopis madalaks, sõmerdus ning säsines. Iga kallak õues haudus lombikesi, julgustas veeniresid liikvele. Õunapuuaias langesid viimased pakasekäsnad puuokstelt ning tüvedelt, ikka pehme sopsatusega, just kui heidetaks pastlaid jalast. Kraav aia taga hakkas vulisema. Sohu tekkisid laigud; keegi nagu oleks väherdanud lume all ja paisanud mätaste katte ning kartsa pahupidi. Sinised palakad soopinnal laienesid, hargnesid mitmelisteks. Siis uhmas sinna metsadest välivett ja keskne osa soost muutus hoovuseks. Õues hüüatas keegi: „Plaavja plagab!” Silmad pöördusid soole, kus valkjad vaod lumesulpi roomasklesid jõe poole, sõlmudes seal pundardeks ning kehitades end küürulisteks kuhikuteks, kuni kaotasid tasakaalu ja hakkasid kukerpallitamisi vooluga kaasa veerema. Nii kestis see läbi õhtupooliku, võib-olla läbi öögi. Hommikul läikles juba rahulik veeväli, nagu poleks liikumist olnudki. Karla oli küllaltki tolle iseäraliku nimetuse – Plaavja – mainimist kuulnud, teadmata, mis see tähendab. Talviti toimus Plaavjal ohtlikke seiklusi. Pimedatel õhtutel rääkisid kodused söögilauas, et teed on tuiskunud, jõeülesõidu laukad lume all lahti: kui nüüd mõni äparduja koorma mülkasse ajab, siis loe hobusele hingepalvet. Käidi isegi majatrepil kuulamas, kas kõik on vaikne. Seal siis hakkasidki tuisktormisel ööl koerad undamisi haukuma ja majaukse vastu hüplema. Selgus, et „Plaavja pääl tänitetäis appi”. Isa ja sulane lõid kähku kasukad selga, võtsid kangi ning köie kaasa ja lubasid ka „tõiste puult” – tähendab: naabertalust – abilisi kutsuda. Laternate vilkudes nad kadusid tuisusse, koerte lõugamine kord nende ees, kord kõrval. Kadus hulk aega, enne kui nad tagasi jõudsid. Lükkasid tuppa lume- ning jäätombuse venelase, kes mülkasse neeldunud hobuse päästmisel ise kõrvuni märjaks oli saanud. Isa kõneles temaga „duraku” ja „bolvani” keeli. Venelane ajas äparduse jumala ja vanapagana süüks: üks neist vedanud eest, teine lükanud tagant – suu-silmad tuisku täis. Aga hobune vist kärvab! Ei sihuke kronu kärva, arvas isa, katame ta kinni. Naistele anti käsk tuua peetud kasukaid ja saanitekk. Seni oli Karla kujutlenud, et Plaavja peab midagi hiigelahvena taolist olema, võimeline meest, hobust ja koguni rege alla neelama. Nüüd, kevadvete puhkedes, ta koges, et Plaavjal on hulk huvitavaid ilmeid ning et puudub põhjus Plaavjat halvustada. Juba laskusid Plaavjasse kured, juba prääksus seal parte, juba laterdas seal elu, kuna kuival maal veel vaikus valitses. Varakevad polnud nauditavaid aastaaegu, ka Karlale mitte, aga see oli huvitav ja lootusküllane. Esimestele päikesepaistelistele leebuspäevadele järgnes tujukastuuline ilm räitslume hoogudega, leotades murugi poriseks. Ometi puhkesid pajupõõsastes pilusilmalised pungad ja kased hakkasid mahla sõõrutama. Karla ei raatsinud sammugi isast taganeda, kui algas kaskede „tikkamine”. Too toiming tundus talle põnevana, ühtlasi piinutavana: näha, kuidas küljeõõnsusega jäme oherd tungib puutüvesse ja kuidas sealt nirinal puhast vedelikku hakkab nõrguma. Pisikest renni mööda, mida nad „tilaks” kutsusid, juhiti mahl ämbrisse või pütti. Esimesed tilgad kogus Karla endale topsikusse, maitses ja kiitis. Ühenduses magususega keele peal tungis torge südamesse: kas ongi see õige tegu, mis nad teevad. Mahl öeldi ju kasele sedasama olevat, mis veri inimesele. Veristad sõrme – saad õigustatud põhjuse nutuks. Võib-olla nutaks kaskki, kui tal häält oleks. Ometi jätkus tikkamise pahategu ning Karla vantsis isa kannul puust puuni. Koplis, mis nõlvakuna soo poole laskus, kasvasid mitmed kased. Isa ütles, et nende tüvedest ei saa enam tarbepuud, nii paljudel kevadeil on neid juba puuritud; aga kasvagu nad meile iluks. Lõpuks tulid isa ja poeg nende talu nimekaima ja suursuguseima kase juurde ja see oli – Perve kõiv. Sealt langes järsult alla üks noid lohkusid, mis iseloomustavad Mädasoo läänekallast. Murdpinna talupoolsel veerul, otse õunapuuaia lähises, seisis hiigelkask, pisut soo suunas längunud, tüvi paksuks korgistunud kattest krobeline, ilme põlisusest tõsine; sirutas iga kaare poole jämedaid oksi – needki omakorda tüsedaina hargnedes ning kontrastina puu pruunikale tüvele tohtkatteselt valendades. Puu latv oli tihe, võrkkroonine, nüüd – kevadele virgunult – kuidagi eluuhke, ehkki veel raagus. Isa vaatles kaua toda põlishiiglast ja Karlale näis, nagu kipuksid isa silmi pisarad. „Oh, poju, selle puu all on küllalt nutetud, aga ka palju rõõmus oldud – ikka kahekesi, mina ja ema. Mõtlesin, et annan talle tänavu puhkuse; aga ma näen, ta on veel väga priske.” Lausunud selle mõtte, kummardus isa alla ning lõi oherdi kase tüvesse. Karla tähelepanu oli pöördunud juba taevasse, sest lendasid esimesed rändkured, korraldanud endid teravnurkselt kahte ritta. Aeg-ajalt nad kurluutasid ja siis tundus, nagu puruneks nende hääl kildudeks, millest vaid kilgjad palad alla langesid, teiste – heliküllaste palade – kõrgele tõustes ning taeva all haihtudes. Karla tahtis kurgi loendada, aga arvud läksid ta peas jonnakalt segi, hüpates kümnelt kahe- ja kolmeteistkümneni, et rutem kahekümneni jõuda. Ka kured ise läksid vassingusse, kaotanud käest teravnurkse reastuse. Nende all oli lai Plaavja vesistu, selle kõrval pisike soojärv, just kui kulbist pillatud; ja sealt veelgi jooneti edasi – mahukas Järvepea järv, suure katlana sohu sobitatud. Kured nägid seda kõrglennult ja pidasid aru, kas poleks paik ehk paras suvitamiseks. Keerlesid ja keerlesid, ent reastusid taas kolmnurkseks ning kadusid kurluutades kaugele. Karla saatis kurgede kadumist igatsevate pilkudega; muutus järsku nukraks ning tõsiseks. „Noh, poisu, mis sa nüüd mõlgutad?” huvines isa pärima. „Miks kured ära lendasid? Miks ei jäänud nad meile?” „Neid tuleb veel palju…” trööstis isa. „Neil on pikk tee rännata, aga nad tulevad jälle tagasi.” Too kevadpäev ja kured ja mured jäid Karlale eluaegseiks. Ikka ta sooviks lennata koos kurgedega, kuid viia Päevakeste ning Perve kõivu kaasa. On teisigi igatsejaid, kes tunnetavad sama. Üks Karla lähedastest, väga lähedastest, lõi Siberi sunnipõlves lugulaulu Perve kõivust – mitte trükimusta jaoks, vaid iseendale nukruse ajel. Aegades on helinaid, mis helisevad ainult südameile. * * * Päevakestel ei pruulitud kunagi õlut. Talviti seisis lävepoolses toanurgas kaljaastjas – talu keeles taaritõrdu; sedagi mitte alati, vaid kuidas kunagi. Selle eest jätkus suve kõrgkuudel nii omadele kui võõrastele turtsuvalt kihisevat kasemahla. Rehalas olid upitatud pukkidele õllevaat ja kaks viinapütti. Nendes kääris valkjashele mahl kuni jaanipäeva jõudeni; tuli ainult valvata, et käärimise pakilisus astjaid puruks ei rõhuks. Siis keedeti vana mehaga segatud mesikärgedest ruskjas leem, mis lisandati käärimisküpsesse mahlasse: sellega anti joogile viimne tõuge. Pütid suleti uuesti; ühele neist kruviti otsmisse kaande vaskkraan. Sealt siis purskaski toda vahutavat jooki, mis tundus külmana isegi palavatel päevadel. Tänavu oli mahla kojukandmine õde Marie, kasuõde Anne ja Mirjast neitsiku asjaks, sest meestööjõudu ei võidud selleks kasutada. Ehkki näis, nagu oleks meeste tööjärjestuses jätkukoht tekkinud – talvised veod veetud, linad ropsitud –, tuli meestel juba põllutööriistade kordaseadmisega tegelda. Kolm hinge neid oligi: peremees ise, sulane Kauds ja noorukist abiline – toonane karjapoiss. Talvised päevamehed lahkusid meilt juba vastlapäeva paiku. Mahlatoomisel oli kindel ajakord, just nagu lehmade lüpsmiselgi. Annirohkuse ning – headuse poolest sarnanesidki kased lüpsilehmadega: sooveerne kahe tüvega kask, mille põhjamulla peidust väljusid veerikka allika nired, sõõrutas külluslikult mahla, kuid lahjapoolset. Perve kõiv tilgutas aeglaselt ja kitsilt, kuid lausuti, et ta lüpsab magusat – „õkva ku mett”. Seda väärtsaaki ei segatud muu mahlaga, vaid joodi värskelt vee asemel. Karla pudistas sellesse leiba ning kiitis, et piimapudi ei „küünü selle manogi”. Ema suhtus asjasse laitvalt. Ära joo nii palju vedelat, ta noomis, punnid enda vaadiks. Kuidas ma lähen sinuga – tünnike käekõrval? Pole viga, tünnike veereb ise, aasisid õed. Või veereb… mäe alla küll, aga kes ta mäkke veeretab? Eks talle kasva tiivad nagu kanapojale, teadsid õed veelgi targad olla. Tibud on ka nagu tünnikesed, aga pärast anna kas või taevasse lennata. Nüüd ei võinud ka Mirja vaikida: setu sõna käigu ikka üle kõige. Eks olnud temagi kodus – kusagil sootaguses külas – uhke tutuga kana; munema laisk, aga hauduma täisverd emane. Istunud pesal ja olnud õnnis: neli valget muna, viies – suur ning kirjaga. Kes pagan küll tolle kanapessa sokutas? Teadagi – part; nende soodes pole mätast, mille otsas ei kükitaks part. Juhtunud siis, et part äkilise kõhuvalu sai. Pesa kaugel – lupsanud muna nende kana pessa. Kana õnnelik pealegi; tallanud igal söömavahel mune; kõige tallatum muidugi pardi muna. Aga kui pesakond päevavalgele tuli, „tsiukunud” tibukesed ikka tibude moodi ja pugenud ema tiibade alla. Pardipoeg aga pahtsümmatanud tiiki. Nii need asjad on: ei tea eales, mis kellestki saab. Karla täismehele vaevu vööni, aga või’s ta enam emast hoolib! Tal muudkui hobused, koerad ja kassid. Kuhu isa, sinna temagi. Paljuks teda ema käekõrval nähakse. „Kae perrä, Mari! Sul tütre jo meheleminejä, a poiss nigu tubli pääkott. Mine tiija, kuna vai kost kõtuvaluga parts tä sullõ pessä parastas.” Ema leidis, et sina, Mirja, oled liiaks laia suuga. Kui sa sedaviisi edasi lõhverdad, jääbki suu lõuakile. „Just kui vanal lutsul!” naersid õed. „Suu lõpustest lõpusteni, sõida kas või potikoormaga sisse.” Karlale tundus, et tema kulul heidetakse tühist nalja, ning väljus. Õues vilistas talle keegi nupukas-lustlik pika vileniidi, ei tea kas narritamiseks või tähelepanu äratamiseks. Mahe hüüe, pikk helilint taga, pidi tulema vahtrate ladvust. Nojah, juba hommikul räägiti, et kuldnokad saabunud tagasi. Seal nad nüüd istusid hulganisti vahtra okstes, mustad küll, ent ometi heledaläikeliseks kullatud. Sõbralikult musikaalsed, oskasid nad oma vidistusse pilkava alanoodi peita. Võib-olla oli pilge määratud varblastele, kes sel hetkel õuevärava ees ümmarguse kuhiku rabelevaid tiibu, jalgu ning sabalehikuid olid moodustanud, tallates ägeda häälitsemisega üksteise kukil, päriselt hullunud ning tormakad. Nende summ oli nii tihe, nagu koosneks see ühestainsast loendamata jäsemetega varblasest. Ja päriselt pimedad pidid nad olema mitte märgates Karlat, enne kui Karla nende kuhikut jalaga laiali loopima hakkas. Tõusid parinal õhku, pillates Karla kuuekraele paar kahtlast mälestusmärki. Milline kihk ja kiin neid selliselt kuhja trummeldas, ei läinud kellelegi korda, aga nalja see valmistas, kui seda aegajalt nägema juhtuti. Kuldnokad oskasid saabuda õigel pöördel, mil kevad juba oma esialgseid tujusid taltsutas. Vihma- ja rahehood ei tülitanud enam inimesi ja loomi. Pajuurvad taotasid õitseda ja kärbsed kohendasid talveuimast virgunud koibi. Karla läks päikesepaistelisele aidatrepile mõnulema. Tuule eest varjas teda õunapuuaia planktara; aidasein levitas soojust. Peagi kippus talle uni varaks, kuid aiast kostis hääli. Uneleja hakkas isa hüüdma, pälvides kohe vastuse. Või sinagi siin, julgustas isa, tahad vist aeda tulla. Olgugi poiss kasinalt riietatud, ulatas isa talle plangu tagant käed ning aitas ta aeda. Raagus puude all lebasid jämedad pakktarud. Isa kõrvaldas neilt talvist katet, mis kuuseoksade koormana nende peale oli laotud. Iga lahtistatud taru ta õrritas sõrmekoputusega taru katusele, ise erksalt kuulatades. Sama tahtis teha Karlagi: surus kõrva vastu kasetohust mesipuu külge ning paugutas. Tarust kostis selline pahin, nagu oleks tulisele kerisele vett visatud. Karla ei teadnud, miks, aga too puhang mesipuust valdas kogu ta olemuse. Rõõmust ja ärevusest hingeldav poiss tajus ainult, et loendamatu hulk mesilasi võttis ta märguande kuuldavaks, vastates sellele ühise tuhinaga. Kõik maailma rikkused ja ilud vallandusid tollest tuhinast. „Esä, esä, mesiläse tegevä – puuh! Ha-ha-haa – puuh!” Isale oli lapse tormakas rõõm raskelt mõistetav, sest selles polnudki muud kui kirglik tung olla, tunnetada ja elada. Kevad „Kui sa paar aastat vanem oleksid, viiksin su randa,” ütles isa. „Kas sina lähed?” „Tuleb minna, muidu laseme särgede saagi mööda.” Särgi, peamiselt kuivatatud särgi, tundis Karla väga hästi, aga „ranna” mõiste oli talle tume. Isa õpetas, et vaata Plaavjasse: seal polegi enam suurvett, oja ümber vaid virvendab vähekesi. See tähendab, et järv laguneb, ongi juba lagunenud. Nüüd tulevad särjed parajasti meie randa. Pärast lähevad nad Vene poolele. Ahvenad samuti, aga nende saak on alati kasin. Harva satub kalamees ahvenate summale, kuid selle eest võib neid kogu suve ning talve jooksul kasinalt püüda. Maitsev kala, kuid põgeneb võrgu eest. Hoopis teine lugu on tintidega: need lollikesed tormavad noota iga tuule poolt, tuule vastugi. Sikuta noota kas või rebenemiseni. Ometi kaovad ka tindid vahel ära ja siis otsi neid tikutulega. Karlal oli järv veel nägemata. Järeldades isa sõnadest, et seal tinte otse tikutulega taga aetakse, läks ta kujutelu järvest hoopis segaseks. Veelgi veidram oli mõelda, et järv vahel ära laguneb. Aga kui isa seda ütleb, siis peab see nii olema. Järgmisel hommikul vooderdas isa veovankri külgredelid laudade ning roguskiga, rakendas hobuse ja läks. Ema arvas, et tuleks mõned havid koormatäiteks võtta ja kui latikaid näed – siis ilmtingimata. Kuid lutsusid käskis mitte tuua: polevat nüüd süldikeetmisega aega raisata. Lõpuks lisas hoiatuse: Ole ettevaatlik! Kindlasti on sooteed alles vee all. „Pole seal varem uputud, ei upu ka nüüd,” sedastas isa muretult. „Ega ma sinu pärast… ma hobuse pärast. Vesi tõstab roikad ja haod üles… ruun võib kergesti jala murda.” Hiljem, mil Karla ise nonde teedega tutvus, sai talle mõistetavaks, et ema hoiatus oli kõigiti põhjendatud. Juba Päevakestelt väljapääsemine oli vaevarikas. Tuli sõita külateed mööda, mis kulges Petseri suunas. Seal, kus lõppesid Päevakeste maad, asus päratu org tiheda kuusemetsaga, mille vahel vänderdas mudane oja, hüütud Piirojaks, sest ta moodustas piiri Päevakeste ning Riihora talu vahel. Silda oja kohal polnud laita, sest Päevakeste oli selle korrashoiust huvitatud, aga sillatagune leemendas nagu sügavaks rööbastatud poripeenar. Riihora Jass – suurtalunik, Karla ristiisa – oli korralikumaid mehi Oraval, aga pisut kõrgi ja kuivavõitu iseloomuga. Ta oleks läbisõidu oma künklikest põldudest täitsa keelustanud, kui poleks olnud tegemist „kaarditeega” – avalikuks kasutamiseks. Kõneldi, et ta igale möödasõitjale oma südames rusikat näitab, käitumiselt ometi sobiv ning viisakas. Mõlema naabri – Jassi ning Vidriku – vahel valitses tagasihoidlik sõprus, sest olid nad ju oma lastele vastastikku ristiisadeks. Ühiseid perekonnapidusid siiski ei peetud ning suhtlemine piirdus asjalikkusega. Vähe nägi Karla oma ristiisalt ja ristivendadelt muud lahkust kui – tere-tere, astu sisse ka. Võib-olla ilmnes selles tagasihoidlikkuses sotsiaalne vahetegemine, sest Riihora oli rikas, eraldanud oma maade rohkusest koguni rentniku jaoks krundi, Päevakeste aga kehvapoolne liigses soode külluses. Riihora taga tuli veel üks org, ootamatul kombel mitte mudase põhjaga, vaid uhetud Orava järvedest laskuva oja allikase veega. Seal sõideti otse sõmerliivasel pinnal, rattad rummuni vees. Siis algas põlismetsa rööbastee, mis viis Setumaa küladeni. Sirgjoones ei ületanud vahemaa kolme-nelja versta, aga ringi sõites oli see pikk ning vaevarikas. Kõige halvem osa rännust langes järveäärsele soole. Kevadel ja sügisevihmade ajal oli seal raske teejoonest kinni pidada, tee kõrval aga lamasklesid sügavad hauad ning mülkad. Just neid oli ema mõelnud, kui ta isale hoiatusi jagas. Isa tagasijõudmist oodati hiliseks õhtuks, ta tuli aga, ööbinud rannas, alles järgmisel pärastlõunal. Oli palganud kaks venelasest hobusemeest endale lisaks. Nii saabus õue kolm koormat kalu, hõbehaljalt sädeldes. Algas vastik töö, mida keegi ei sallinud: kalade rookimine. Kogu nais- ning meespere jõud asusid toobrite ümber, kuhu venelased kalu kühveldasid. Koormate sisemusest tuli sääraseidki särgi ja ahvenaid, kes ikka veel sabu viibutasid. Teiste hulka olid endid ka mõned turjakad kiisad poetanud; nende suud seisid pärani lahti just kui laulumeestel. Noad rookijate pihus vispeldasid ruttu, kraapides, lahates ning heites roiskosasid presentpalakatele. Ainukesed mativõtjad ning rõõmutsejad olid kassid, kes ahvatlevat lõhna aimates naabertalustki kohale ruttasid. Tormates neile heidetud saagi kallale, nad närisid veidralt – vist hasardist ja naudingust. Koguni Juku – tunnustatud koorekirnude revident – raputas särge turjast, nagu poleks ta enam nädalate kaupa toiduiva hammastesse saanud. Kuid kaua sa sööd – õnnetuseks saab kõht peagi täis; pingutad üle oma võimetegi, kuni neelud kõhust kurku tõusevad. Haruldase maiuse mant lahkuda ei luba kasse nende ürgne instinkt. Ei jää muud varaks, kui komberdada rookijate ümber ja oodata, et neile mõne suurema kala maks lisamaiuseks heidetakse, mille vats ikka veel mõnuga vastu võtab. Hoopis teisiti suhtusid koerad kaladesse: võõrastasid, nuuskasid omamoodi nina ja urisesid venelaste poole. Uudishimu vaid hoidis neid paigal; tahtsid näha, kaua inimesed ise sellele ropendusele suudavad vastu panna. Üksnes Kaaro kõndis õue kaugemasse nurka, vahtides sealt halvustavalt inimeste askeldamist. Tema suursugune süda ja snobistlik vaim olid haavunud: oleks inimestel poolgi tollest noblessist, mis kuulub penidele juba kutsikapõlvest saadik! Venelased väitsid ometi, et neil püüavad koerad ise kalu, põlgamata elavat toitu. Karla oli Kaaroga kaudselt solidaarne, jälestades ligaseid kalarappeid. Kuid päriselt ametita ei raatsinud ta jääda. Noa käsitsejana oli ta veel saamatu; otsis endale muud – ajaviitlikumat – tegevust. Suurematel kaladel olid pingul põied, mis osava lahkaja käe alt pooliti tervikuna välja lupsasid. Karla tohtis neid võtta ning talla all plaksuma lüüa. Revolvripauguna see ei kõlanud, kuid pauk see oli, kõdistades tallaalustki. Rookijate töö kestis peaaegu poole ööni, mil tõusti ja käsi pesti. Siis löödi kalad, segatud „kivisoolaga”, tünnidesse soolduma. Nädal hiljem nopiti nad sealt välja, silmistati nööride külge ja riputati pikkade helmeskettidena räästaste alla kuivama. Tuul parkis nad vintsketeks, erilõhnalisteks kuivkaladeks, mis maitsesid oivaliselt nii keedetult kui küpsetatult, kõige suupärasemalt aga hapukoorekastmes praetuina. Vilunud maiasmokad sõid neid ka toorelt. Lihavaesele talutoidule olid kalad suvekuudel küllaseks lisaks. Mõned teenijad tegid palkamisel tingimuseks, et olgu vähemalt kord päevas kuivkala laual. Üksnes veidrikud ja peenutsejad ei osanud seda toredat toitu hinnata. Kalade rappimine oli kevadel talu ainsaks ühistööks, millest kõik perelised osa võtsid. Muidu jagunesid ülesanded mitmesse harru. Meeste sammud suundusid juba varasele maaharimisele; tolleks ajaks saabus ka poolaastaks palgatud sulane tallu. Kuna põllud alles lumeminekule järgnevat raskust põdesid, poolenisti mudased, kurdid kevadekutsele, asuti esijoones aiamaade harimisele ja ummistunud kraavide puhastamisele. Juurvilja kasvupinnad kohendati ümber, rammutati värske sõnnikuga, künti ja jagati peenardeks. Seemendamine ja istutamine ei tulnud veel kõnesse ning jäetigi naispere asjaks. Kuid rehe ning talli taga asuv aiamaa, kus kasvatati varaseid kartuleid, värskendati üles, ergutati turvasmuldse lisandusega ja aeti vagudeks. Siis pudendati vagude vahele seemnekartulid – eriline tõug varakaid – ning mullati taas. Seda võtet kasutasid enamasti kõik talud, sest üksnes sel kombel jõudsid värsked kartulid toidulauale – enne veel kui põldkartuli väli õitsemiseni oleks jõudnud. Soodsa ilmastikuga surusid põllutööd rututavalt peale. Niipea kui pind nurmedel hobuse kandmiseni tahenes, löödi adrad käiku – sügisel küntud põlde risti ning pikuti üle muldama; äkked kohe nende kannul. Vahepeal olid naised laudaloomi karjalaskeks korraldanud. Setu külade ühiskarju teati ammu juba pedajapaludes ning soonõlvakutel kõnnisklevat. Vähe leidus seal söödavat, kuid nälg öeldi kivi küljestki kiu kiskuvat. Hingemaa ribad ei andnud kunagi seevõrra saaki, et sellest loomadele korralikuks talve toiduks oleks piisanud. Koguni eesti taludes valitses kevade eel karisööda nappus, sageli otse kõlguste ning aganike tühjus. Kombekohaselt peeti karjalaskmist pidulikuks sündmuseks. Paljudel pereemadel olid kunstid teadupärast, kuidas loomi ohtude vastu kaitsta: et lehmad verd ei kuseks, et lambaid sõratõbi ei tabaks, et sead marja ei jääks. Setude pool saadeti kari laulu ja mänguga karjateele. Papid põletasid sütepanne, külatargad pomisesid sortsisõnu. Päevakeste omadel polnud kusagilt pappi võtta ega tuntud ümbruskonnas ühtki nõianaist. Karjalaske elevus valitses ikkagi. Vasikatele, kes kasvumullikateks olid määratud, lõigati kõrva külge vastav tunnusmärk. Pullile, kes hulkuri kalduvusi omas, seoti krapp kaela. Piimalehmad harjati, mullikatel nüsiti sarvi. Vaadati hoolega, kuidas too või teine loom kõnnib – kas on tal ka õiget karilooma jõudu. Karlale osutus too toiming elavaks huvi- ning õppeetenduseks. Tundis lehmi juba nime ja näo järgi, kuid imestas, et õues käitusid loomad võõrapäraselt: põrkasid kõrvale, kemplesid omavahel, ammusid ja nuusutasid üksteist, just kui oleksid kahelnud milleski. Kohe kui avati väravad, plagasid vasikad minema. Jooksid uisapäisa, loopides tagumisi jalgu õhku; sooritasid siksakilisi ringe väravaesisel kesapõllul. Karla, varem vahtimisest põnevil, lagistas nüüd naeru. „Ära, poiss, naera midagi,” ütles talle õde Marie. „Vaat tuleval suvel lööme su karja… katsu siis, kuidas sa vasikatega hakkama saad. Nobedad loomakesed on nad küll, aga päris narrid… päriselt lapse aruga.” Karlale tundus, et teda solvatakse, sest oli ju temagi veel laps. „Sa paned minu vasikatega ühele… aga ise sa nutad… silmad punased… sest Juhan võeti kroonule.” „Kes seda ütles?” pahandas Marie. „Oma arust sa seda ei võtnud. Kelle käest sa kuulsid?” „Kelle käest?.. Küsi Mirjalt. Tema ütles.” „Noh, selle lõhverdaja suu topin ma veel kinni.” Mirja ise seisis siinsamas, nende selja taga. Noor naine alles, ta lajatas järsku vana vaterdaja lameda häälega: „Ega timä tsüra halõtsemise peräst ei ike… tsüra võeti kroonu pääle, tulõ jälki tagasi. Timä ik tuuperäst, et koolitarõh, koh nimä laulmah käävä, tiugatas teda soldati mõrsjas.” „Ja mis soldatil sinu meelest viga?” küsis Marie väljakutsuvalt. „Kroonumees on aus mees pealegi… mitte mõni vargapoiss, kes trellide taga istub. Mõtle enne, kui sa suu avad.” Sellega oli heidetud kivi Mirja aeda, sest väheste nädalate eest mõisteti Mirja mees mõisa puude varguse pärast kolmeks kuuks vangi. Mirjal polnud muud vastata, kui et „oleme kõik üte jumala latse… kiä türmäh, kiä kasarmõh. Jummal ja keisri umma kõigile ütelitselt hüä ja halva.” „Sellega ongi su suu pandlas,” võidutses Marie. „Lapsed, ärge jagelege,” noomis ema. „Jätke kaikasõda meeste asjaks. Sina, Mirja, kas said külla sõna anda, et abilisi tuleks?” „Sõna läts, a kas säält tulõjit om, tuud tulõ nätä.” Jutu tuum seisis selles, et vajati abilisi lammaste pesemiseks ning pügamiseks. Sarvloomad olid aetud karjamaale, lambad lauta jäetud, sest neil tuli, nagu öeldi, talvekasukas maha võtta. Järgmisel päeval algaski too sikutamise ja siplemise sõda, tandriks õunapuuaia tiik ja selle kaldad. Lambad veeti vägisi, üks naine neid tõmmates, teine tõugates. Olgugi lammaste loomus juhm, olid nad taibanud, et midagi erakorralist on kavatsusel, ning panid visalt vastu. Vihma all seisavad lambad kannatlikult puntrasse koondunult, aga vette jaksab ajada neid üksnes kabuhirm. Määgida nad ei saa, sest ähmiga läheb suu lukku; jääb üle vändata jalgadega ning rabelda ihurammuga. Mitme inimese vägivald murrab vastupanu. Üks setu noorikutest seisis poole kehani vees, teised heitsid talle lamba. Siis nad asusid paarikesi vettinud looma küürima, küll palja, küll seebitatud nuustikuga. Pesust pääsenud lambad jäid päris taltsaks, ei taibanud villadest vettki maha raputada. Tallekesi pesti süles; nende nägu oli ahastav, sabaroots lõdises ning keerles otsekui vurr. Vastupanu nad ei taotlenud, mögisedes rohkem kitsetalle kui ute häälega. Karla vaatles toda möllu innuka kaasaelamisega, hing pisut hirmunud. Sai utekestele kaastundlikuks ja otsustas lahingutandrilt lahkuda. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/karl-ast-rumor/aegade-sadestus/?lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.