Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Alandatud ja solvatud

Alandatud ja solvatud
Alandatud ja solvatud Fjodor Dostojevski Fjodor Dostojevski (1821-1881) romaan Alandatud ja solvatud, mis esmakordselt lugejateni jõudis 1861. aastal (eesti keeles 1939), on 19. sajandi Peterburi elu kirjeldav ja tolleaegseid seisustevahesid paljastav traagilise armastuse lugu. ESIMENE OSA I peatükk Möödunud aasta kahekümne teise märtsi õhtul juhtus minuga väga kummaline lugu. Olin kogu päeva linnas ringi käinud ja enesele korterit otsinud. Mu vana korter oli väga rõske, mina aga köhisin tol ajal juba kurjasti. Olin juba sügisel ümber kolida kavatsenud, kuid sellega siiski kevadeni venitanud. Päeva jooksul ei õnnestunud mul midagi korralikku leida. Esiteks tahtsin omaette korterit, et mitte olla allüürnik, ja teiseks kas või ühtainustki tuba, aga tingimata suurt ja muidugi ka võimalikult odavat. Olin tähele pannud, et kitsas toas on ka mõtetel kitsas. Mulle aga meeldis oma tulevasi jutustusi kavandades toas edasi-tagasi käia. Muide: mulle meeldis alati rohkem mõtelda oma kirjatöödest ja unistada, kuidas need mul valmis saavad, kui neid tõepoolest kirjutada. Laiskus selle põhjuseks küll ei olnud. Aga mis siis ometi? Hommikulgi tundsin end haiglasena, kuid päikeseloojangul oli mul juba päris halb: oli tekkinud midagi palavikutaolist. Pealegi olin päev otsa liikvel olnud ja ära väsinud. Õhtu eel, juba videvikus, kõndisin Voznessenski prospektil. Mulle meeldib Peterburi märtsipäike, eriti päikeseloojang, muidugi selgel, külmal õhtul. Kogu tänav hakkab siis äkki eredas valguses helkima. Majad kõik nagu hiilgavad korraga. Nende hallide, kollaste ja määrdunud-roheliste majade kogu süngus kaob hetkeks; ka sinu enese hing selgib, sind otsekui läbistaks värin või nagu müksaks keegi küünarnukiga. Uus väljavaade, uued mõtted… Imetlusväärne, mida üksainus päikesekiir inimese hingega teha võib! Ent päikesekiir kustus; külm kõvenes ja hakkas nina näpistama; läks pimedaks; kauplustest ja poodidest kiiskas gaasivalgus. Mülleri kondiitriäri kohal jäin ma äkitselt kui post seisma ja üle tänava vaatama, nagu ette aimates, et just nüüd juhtub minuga midagi erilist; ning selsamal hetkel silmasin teisel pool tänavat seda vanameest ja tema koera. Mul on veel väga hästi meeles, et mu südant ahistas mingi äärmiselt ebameeldiv tundmus, aga ma ei suutnud otsusele jõuda, millest tee tundmus tekkis. Müstik ma ei ole; mul õigupoolest puudub usk eelaimustesse ja ettekuulutustesse. Ometi on olnud mul, nagu vahest teistelgi, elus mitu juhtumit, millele on raske seletust leida. Näiteks kas või see vanamees: miks tundsin ma, teda tol korral kohates, et juba samal õhtul minuga midagi ebatavalist juhtub? Ma olin ju haige, aga haige inimese elamused on peaaegu alati petlikud. Vanamees läks aeglasel, jõuetul sammul kondiitriäri poole, pannes jalgu maha kui pulki, neid peaaegu painutamata, ning kõnnitee kiviplaate kepiga toksides, ise päris küürus. Eluski polnud ma varem kohanud nii imelikku absurdset kuju. Juba enne seda kohtamist, kui ma temaga Mülleri juures kokku puutusin, oli ta mulle alati masendavalt mõjunud. Tema pikk kasv, küürus selg, kaame kaheksakümneaastase-nägu, õmblustest lahtirebenenud vana palitu, ümarik kortsunud kahekümneaastane kübar, mis kattis tema paljast pead, millel üksnes kuklas oli püsima jäänud kahl mitte enam halle, vaid juba valkjaskollakaid juukseid; kõik tema liigutused, mis tehti kuidagi mõttetult, nagu üleskeeratud vedru sunnil – kõik see hämmastas tahtmatult igaüht, kes teda esmakordselt kohtas. Tõesti oli kuidagi kummaline näha niisugust, oma elu äraelanud vanameest üksi, ilma järelevalveta, sest ta sarnanes valvurite käest põgenenud hullumeelsega. Mind imestas ka tema harukordne kõhnus: keha otsekui poleks olnudki, tundus, et kontide külge oli tal kleebitud paljas nahk. Tema suured, tuhmid silmad, mis asetsesid nagu mingisugustes sinistes rõngastes, vaatasid alati otse, mitte kunagi kõrvale, ja ma olin kindel, et need ei näinud kunagi midagi. Kuigi ta teile otsa vaatas, liikus ta siiski teie poole nõnda, nagu oleks tema ees olnud tühjus. Seda panin ma tähele mitmel korral. Mülleri juures oli ta koos oma koeraga hakanud käima hiljuti, ja sinna tuli ta teadmata kust. Ükski selle kondiitriäri külastaja ei söandanud temaga rääkida ja tema ise ei alustanud kellegagi juttu. „Miks veab ta ennast Mülleri juurde ja mida ta sealt otsib?” mõtlesin ma teisel pool tänavat seistes ja teda üksisilmi vaadates. Sain millegipärast pahaseks– väsimuse ja haiguse tagajärg. „Millele ta õieti mõtleb,” jätkasin endamisi. „Mis toimub tema peas? Ja kas ta üldse mõtlebki? Tal on sedavõrd surnud nägu, et see ei väljenda mitte kui midagi. Ja kust on ta saanud selle vastiku koera, kes temast sammugi maha ei jää, vaid temaga mingi terviku, midagi lahutamatu moodustab, ja kes on nii väga tema moodi?” See õnnetu koer oli vist ka juba kaheksakümmend aastat vana; tõepoolest pidi ta nii vana olema. Esiteks oli ta juba väliselt nii vana, nagu seda ükski koer ei ole, ja teiseks, miks tuli teda esmakordselt nähes mulle pähe mõte, et see koer ei saa olla niisugune nagu kõik teised koerad; et see koer on ebatavaline; et temas tingimata peab peituma midagi fantastilist ja võlutut; et ta on koerana esinev Mefisto, ja et ta saatus on mingil salapärasel, teadmata kombel seoses tema peremehe omaga? Teda vaadeldes oleksite otsekohe nõustunud arvamusega, et sellest on möödunud kindlasti oma kakskümmend aastat, kui ta viimati süüa sai. Ta oli kõhn nagu luukere, õigemini, nagu tema peremees. Karv oli tal ära, ka saba pealt, mis oli kõvasti jalgade vahel. Pikkade kõrvadega pea oli süngelt langetatud. Oma elu kestel ei olnud ma varem kohanud nii vastikut koera. Kui nad mõlemad – peremees ees ja koer tema järel –, mööda tänavat läksid, siis oli looma nina peremehe palitu küljes, nagu oleks sinna kinni kleebitud. Nende kõnnakust ja ilmest võis igal sammul välja lugeda: „Oleme ju vanad, oh jumal, kui vanad!” Mäletan, mulle torkas kord pähe, et see vanamees on koos oma koeraga välja roninud mõnest Hoffmanni raamatust, ja nad kõnnivad nüüd maailmas ringi kui selle raamatu liikuv reklaam. Ületasin tänava ja sisenesin vanamehe järel kondiitriärisse. Kondiitriäris käitus vanamees kummaliselt ja leti taga seistes krimpsutas Müller viimasel ajal nägu, kui nägi seda kutsumata külalist sisse astuvat. See kummaline külaline ei tarvitanud iial midagi. Alati läks ta otsekohe ahju kõrvale nurka ja istus seal toolile. Kui aga tema koht ahju kõrval oli juba ära võetud, siis seisis ta tükk aega totras arusaamatuses selle härra ees, kes oli tema toolil aset võtnud, ta läks siis otsekui üllatunult teise nurka, akna alla. Otsis seal ühe tooli, sättis end aeglaselt sellele istuma, võttis kübara peast, asetas selle enese kõrvale põrandale, pani kübara juurde oma kepi ja jäi seejärel tooli seljatoele najatades nõnda kolmeks või neljaks tunniks liikumatult istuma. Iial ei võtnud ta kätte ajalehte, ei lausunud ühtki sõna ega teinud häält; istus vaid, vahtides avasilmi enese ette, kuid tema pilk oli nii tuim ja elutu, et võis kas või kihla vedada, et ta ei näe ega kuule, mis tema ümber sünnib. Koer aga, tiirelnud enne paar-kolm korda paigal, heitis mornilt tema jalgade juurde maha, surus nina ta saabaste vahele, sirutas enese kogu oma keha pikkuses põrandal välja ja jäi kogu õhtuks liikumatult lebama, nagu oleks ta see aeg surnud. Paistis, nagu lamaksid need kaks olendit kogu päeva kuskil surnult, et pärast päikese loojumist ellu ärgata ainult Mülleri kondiitriärisse minekuks, täites sellega mingit salapärast kohustust, millest kellelgi aimu polnud. Olles nõnda istunud tundi kolm-neli, tõusis vanamees viimaks toolilt üles, võttis oma kübara ja läks kuhugi ära koju. Tõusis ka koer, tõmbas saba jälle jalgade vahele, laskis pea longu ja järgnes talle masinlikult endisel aeglasel sammul. Viimaks püüdsid kondiitriäri külastajad vanamehest eemale hoiduda ega istunud kunagi tema lähedale, otsekui oleks ta neile vastik olnud. Tema aga ei pannud seda kõike tähelegi. Seda kondiitriäri külastasid enamasti sakslased. Nad tulid siia kogu Voznessenski prospektilt. Olid teised kõik igasuguste väikeste ettevõtete omanikud: lukussepad, pagarid, värvalid, mütsitegijad, sadulsepad – saksa arusaamade kohaselt patriarhaalne rahvas. Üldse oli Mülleri juures tunda patriarhaalsust. Sageli tuli peremees tuttavate juurde ja istus nende lauda, kus siis oma kindel punšikogus ära joodi. Tihti tulid külaliste juurde ka pere koerad ja väikesed lapsedki, ja külalised kallistasid siis nii lapsi kui ka koeri. Kõik olid omavahel tuttavad ning pidasid üksteisest lugu. Ja kui külalised saksakeelsete ajalehtede lugemisse süvenesid, siis kostis ukse tagant, peremehe korterist „Augustin”, mida täriseval klaveril mängis peremehe vanem tütar, blond lokkisjuukseline sakslanna, kes vägagi meenutas valget hiirt. Külalistele see klaverimäng meeldis. Mina käisin Mülleri juures tavaliselt kuu alguses venekeelseid ajakirju lugemas. Kondiitriärisse sisenedes nägin, et vanamees juba istus akna all, koer aga lamas nagu ikka siruli tema jalgade ees. Sõnagi lausumata võtsin nurgas istet ja mõtlesin endamisi: „Miks küll tulin ma siia, mul ei ole siin ju mitte kui midagi teha, sest ma olen haige ja oleksin hoopis pidanud ruttama koju, jooma teed ja heitma voodisse. Olen ma siis tõesti ainult selleks siin, et vahtida seda vanameest?” Sain pahaseks. „Mis on mul temaga tegemist,” mõtlesin, meenutades seda imelikku haiglast tundmust, millega olin teda tänaval vaadelnud. „Ja mispoolest lähevad mulle korda kõik need igavad sakslased? Milleks see kummaline meeleolu? Milleks see mõttetu rahutus tühiasjade pärast, mida ma enese juures viimasel ajal tähele panen ja mis takistab elamist ning elu selget vaatlemist, millele juba tähelepanu on juhtinud üks sügavamõtteline kriitik, arvustades põlglikult minu viimast jutustust.” Nõnda mõteldes ja muretsedes jäin ometi sinna istuma, sest haigus andis end ikka enam ja enam tunda, nii et minul viimaks koguni tahtmist polnud sellest soojast ruumist lahkuda. Võtsin kätte Frankfurdi ajalehe, lugesin paar rida ja jäin tukkuma. Sakslased mind ei häirinud. Nad lugesid ja suitsetasid, aga harva sekka, nii iga poole tunni tagant, rääkisid üksteisele katkendlikult ja tasa mingi uudise Frankfurdist, mõne nalja või teravmeelsuse, mille oli välja mõtelnud kuulus saksa naljahammas Saphir, seejärel aga jätkasid nad lugemist kahekordistunud rahvusliku uhkusega. Tukkusin umbes pool tundi ja ärkasin tugevast külmavärinast. Nüüd pidin ilmtingimata koju minema. Momendil aga peatas mind veel korraks tumm stseen, mis selles ruumis aset leidis. Olen juba maininud, et see vanamees oma toolil istet võttes otsekohe suunas pilgu kuhugi enda ette ega pööranud silmi enam terve õhtu vältel mujale. Olin minagi vahel sattunud selle absurdselt püsiva ja mitte midagi eristava pilgu alla: oli olnud ääretult, lausa talumatult ebamugav ning ma olin siis ikka nii ruttu kui võimalik püüdnud kohta vahetada. Nüüd oli vanamehel ohvriks keegi väike, ümar ja äärmiselt korralik, kõvaks tärgeldatud kõrge kraega ja punase näoga sakslane. Nagu hiljem teada sain, oli see keegi Adam Ivanõtš Schultz, Riiast sissesõitnud kaupmees ja Mülleri hea sõber, kes aga seda vanameest ja paljusid teisigi külalisi veel ei tundnud. Mõnuga „Dorfbarbier’i” lugedes ja oma punši juues märkas ta pead tõstes äkki, et vanamehe pilk oli temale suunatud. See talle ei meeldinud. Nagu kõik „auväärsed” sakslased, oli Adam Ivanõtš väga hell ja kergesti solvuv inimene. Talle tundus imelik ja solvav, et teda nii hoolimatult ainiti vahitakse. Mahasurutud meelepahaga pööras ta oma pilgu ebaviisakalt külaliselt kõrvale, pomises midagi endamisi ja varjas end siis vaikides ajalehega. Ta ei pidanud ometi kuigi kaua vastu ning piilus juba paari minuti pärast uurivalt oma ajalehe tagant: ikka seesama ainiti vaatamine, sama abstraktne otsavahtimine. Adam Ivanõtš vaikis seegi kord. Aga kui see kõik kolmandat puhku kordus, siis sai ta vihaseks ja leidis, et tema kohus on oma väärikust kaitsta ja nii auväärse publiku ees mitte lasta maha teha ilusat Riia linna, mille esindajaks ta ennast ilmselt pidas. Kannatamatu liigutusega viskas ta ajalehe lauale, nõnda et kolksatas kepp, mille külge ajaleht oli kinnitatud, ning hakkas näost tulipunasena väikeste hõõguvate silmadega omakorda põrnitsema tüütut vanameest, leegitsedes väärikusest, punšist ja ambitsioonidest. Paistis, nagu oleksid mõlemad, nii sakslane kui ka tema vastane, püüdnud teineteist ületada oma pilgu magnetilise jõu poolest, ning oodanud, kumb neist enne häbenema hakkab ja silmad maha lööb. Ajalehekepi kolksatus ja Adam Ivanõtši iseäralik asend köitsid kõikide külastajate tähelepanu. Otsekohe loobuti senisest tegevusest ja hakati tähtsa, sõnatu uudishimuga mõlemaid vastaseid jälgima. Asi muutus lausa koomiliseks. Kuid punetava Adam Ivanõtši väljakutsuvate silmakeste magnetism läks raisku. Millestki välja tegemata jätkas vanamees vihasele härra Schultzile otsavaatamist ja kindlasti ei märganudki, et oli kõikide huviobjektiks muutunud, nagu oleks tema pea mitte maa, vaid kuu peal. Lõpuks katkes Adam Ivanõtšil kannatus ja ta prahvatas. „Miks te vaatate mulle nõnda teravalt otsa?” hüüdis ta saksa keeles, hääl terav ja kriiskav ning näoilme ähvardav. Vastane aga jätkas vaikimist, otsekui poleks ta küsimust mõistnud või koguni mitte kuulnudki. Adam Ivanõtš võttis nõuks vene keelt. rääkida „Mina teilt küsima, miks teie vahite mind nii usinasti?” hüüdis ta raevunult. „Mina keisrikodas tuttav, aga teie ei ole tuttav keisrikodas!” lisas ta püsti karates. Aga vanamees jäi täiesti liikumatuks. Sakslaste hulgast kostis pahameeleavaldusi. Lärmi peale tuli sinna ka Müller. Nähes, milles asi seisab, ja arvates, et vanamees on kurt, kummardus ta lausa tema kõrva juurde. „Härra Schultz palus teid mitte vaatama teda usinasti,” ütles ta võimalikult valju häälega, oma kummalisele külalisele teravalt otsa vaadates. Vanamees heitis Müllerile masinliku pilgu ning äkki ilmus tema seni liikumatule näole mingi rahutu mõtte ja ärevuse tunnuseid. Ta hakkas end kiiresti liigutama, laskus ähkides kummargile, et võtta põrandalt oma peakate, haaras selle ja kepi, tõusis toolilt ja haleda naeratusega, vaese inimese alandliku naeratusega, keda aetakse minema talle eksikombel osaks saanud kohalt, valmistus toast lahkuma. Selles vaese, abitu vanamehe alandlikus kiirustamises oli nii palju haletsemisväärilist, nii palju seda, mis teinekord lausa südant ahistab, et kõik kondiitriäris viibijad, alates Adam Ivanõtšist, otsekohe oma arvamust muutsid. Oli selge, et see vanamees ei saanud kedagi solvata, taipas ta ju iga hetk, et teda võidi siit alati välja kihutada kui kerjust. Müller oli hea ja kaastundlik inimene. „Ei, ei,” sõnas ta, vanamehele heasoovlikult õlale patsutades. „Teie istuma! Herr Schultz aga väga palub teid teda mitte usinasti vaatama. Tema on keisrikodas tuttav.” Ka sellest ei saanud vaeseke aru. Hakkas veel enam sekeldama, kummardus, et tõsta üles kübarast väljakukkunud kaelarätik, vana ja auklik sinine kaelarätik. Siis hakkas ta kutsuma oma koera, kes lamas liikumatult põrandal ja nähtavasti magas raskelt, pea käppade vahel. „Azorka, Azorka!” hüüdis ta väriseval vanakesehäälel. „Azorka!” Azorka ei liigutanud. „Azorka, Azorka!” kordas vanamees anuvalt ja puudutas koera kepiga, kuid see jäi oma endisesse asendisse. Vanamees pillas kepi maha. Kummardus, laskus põlvili ja tõstis mõlema käega üles Azorka pea. Vaene Azorka! Ta oli surnud. Oli surnud vaikselt oma peremehe jalgade ees, võib-olla vanadusest, aga võib-olla ka nälga. Vanamees silmitses teda tükk aega lausa rabatuna, nagu ei mõistaks ta veel, et Azorka on surnud; kummardus siis tasa äsjase sõbra ja teenri poole ning surus oma kahvatu näo vastu seda surnud pead. Valitses vaikus. Meie kõik olime liigutatud… Viimaks tõusis vanake üles. Ta oli näost kaame ja värises kui palavikus. „Võib teha topis,” sõnas kaastundlik Müller, et vanameest kuidagi lohutada. „Võib teha hea topis. Feodor Karlovitš Krüger hästi tegema topis; Feodor Karlovitš Krüger on suur meister tegema topis,” kinnitas Müller, võttis põrandalt kepi ja ulatas vanamehele. „Jah, mina hästi tegema topis,” kinnitas härra Krüger tagasihoidlikult, nüüd ise esile astudes. See oli pikk ja kõhetu abivalmis sakslane punaste juuksekahludega ja prillidega kongus ninal. „Feodor Karlovitš Krügeril on suur talent tegema kõik suurepärased topis,” lisas Müller, olles oma plaanist vaimustusse sattunud. „Jah, minul on suur talent tegema kõik suurepärased topis,” kinnitas härra Krüger uuesti, „ja ma teen teile ilma rahata teie koerakesest topis,” lisas ta suuremeelsusehoos. „Ei, mina maksan teile, et teie tegema topis,” hüüdis Adam Ivanõtš Schultz raevukalt, veel punasem kui enne, omakorda suuremeelsusest leegitsedes ja süütult ennast kõigi õnnetuste põhjuseks pidades. Vanamees kuulas seda kõike, ilmselt mitte millestki aru saades ja ikka veel kogu kehast värisedes. „Ootama, ootama! Jooge üks klaas head konjak,” hüüdis Müller, nähes, et salapärane külaline tahab ära minna. Toodi konjak. Vanamees võttis masinlikult klaasi, kuid tema käed värisesid ja enne kui ta jõudis klaasi suu juurde tõsta, oli pool maha loksunud. Ta pani klaasi kandikule tagasi, ilma et oleks tilkagi joonud. Näol antud olukorras sobimatu naeratus, väljus ta seejärel kondiitriärist kiirel, ebaühtlasel sammul, jättes Azorka lamama sinna, kus ta oli. Kõik seisid imestunult; kostis üksikuid hüüatusi. „Schwere Not! Was für eine Geschichte![1 - Raske kaotus! Näe missugune lugu! (sks. k.)]” arutasid sakslased üksteisele otsa vaadates. Jooksin vanamehele järele. Mõni samm kondiitriärist eemal käänas paremale poole üks kitsas ja pime suurte majadega tänav. Miski otsekui tõukas mind tagant, et vanamees oli just sinna läinud. Selles tänavas oli teine maja paremat kätt ehitamisel ja tellingutest ümbritsetud. Plank maja ees ulatus peaaegu tänava keskosani. Plangu ääres oli jalakäijaile laudadest kõnnitee. Leidsin vanamehe pimedast nurgast selle maja ja plangu vahel. Ta istus kõnniteel, toetades küünarnukke põlvedele, ja hoidis pead kahe käega kinni. Istusin tema kõrvale. „Kuulge,” ütlesin ma, teadmata, millest alustada, „ärge kurvastage Azorka pärast! Tulge, ma viin teid koju. Rahunege, ma toon kohe voorimehe. Kus te elate?” Vanamees jäi vastuse võlgu. Ma ei teadnud, mida ette võtta. Näha ei olnud ühtki inimest. Äkki püüdis vanamees minu kätt haarata. „Ma lämbun?” sõnas ta kähiseva, vaevu kuuldava häälega. „Ma lämbun!” „Lähme teie koju,” hüüdsin ma tõustes ja teda suure vaevaga pisut aidates. „Te joote teed ja heidate voodisse… Ma toon otsekohe voorimehe. Kutsun arsti… mul on üks tuttav arst…” Ei mäleta enam, mida ma talle veel rääkisin. Tema justkui tahtis tõusta, aga kui oli ennast natuke kergitanud, langes jälle tagasi maha, pomisedes midagi ikka niisama kähiseva lämbunud häälega. Kummardusin talle ligemale ja kuulasin. „Vassili saarel,” kähises vanamees, „Kuuendal liinil… Kuuen-dal lii-nil…” Ta jäi vait. „Te elate Vassili saarel?.. Te ei läinud ju sinnapoole; see on vasakut kätt, mitte paremat. Ma sõidutan teid koju…” Vanamees ei liigutanud ennast. Võtsin ta käe; käsi langes alla nagu surnul. Vaatasin talle näkku, puudutasin teda – ta oligi surnud. Mulle tundus, et see kõik toimub unes. See juhtum tõi mulle hulga sekeldusi, mille kestel mu palavik iseenesest kadus. Leiti üles vanamehe kodu. Ta ei elanudki Vassili saarel, vaid ainult paari sammu kaugusel sellest kohast, kus suri, Klugeni majas, viiendal korrusel, täitsa katuse all, omaette korteris. See korter koosnes tillukesest esikust ja ühest suurest, väga madalast toast kolme praoga, mis aknaid meenutasid. Ta oli elanud äärmiselt vaeselt. Mööbliks olid tal olnud laud, kaks tooli ja igivana kivikõva sohva, millest igalt poolt vahtis polster välja; seegi sohva oli olnud peremehe oma. Ahju polnud nähtavasti enam ammu köetud; ka küünlaid ei leidunud. Praegu olen veendunud, et vanamees oli Mülleri juures käima hakanud ainult selleks, et istuda küünlavalgel ja sooja saada. Tema laual seisis tühi savikruus ja oli ka vana, ärakuivanud leivakooruke. Raha ei leidunud kopikatki. Polnud ka teist vahetust pesu, et teda matta; selleks andis keegi oma särgi. Oli selge, et ta ei saanud nõnda päris üksi elada, kindlasti pidi keegi tal vahel harva külas käima. Laualaekas leidus tema pass. Lahkunu oli välismaalane, kuid Vene alam Jeremiah Smith, elukutselt masinist, seitsekümmend kaheksa aastat vana. Laual lebasid kaks raamatut: geograafia ja venekeelne Uus Testament, lehekülgede äärtel pliiatsiga ja küünega tehtud kriipsud. Need raamatud võtsin ma enesele. Küsitleti elanikke ja peremeest – keegi ei teadnud temast peaaegu mitte midagi. Elanikke oli selles majas palju, peaaegu kõik olid käsitöölised ja pansioni pidavad sakslannad. Ka auväärne majavalitseja ei teadnud oma endisest üürnikust miskit muud, kui et selle korteri üür on kuus rubla kuus ja et kadunuke oli seal neli kuud elanud, kahe viimase kuu eest aga polnud kopikatki maksnud, nii et ta tuli korterist välja ajada. Küsiti, kas keegi teda kunagi ka külastas. Sellelegi küsimusele ei saadud rahuldavat vastust. Maja oli suur ja niisuguses noalaevas liigub palju inimesi; keda sa seal mäletad! Selles majas juba viis aastat teenistuses olnud kojamees, kes tõenäoliselt oleks võinud midagi selgitada, oli paari nädala eest mõneks ajaks maale läinud, jättes enese asemele vennapoja, noore poisi, kes maja elanikest isiklikult veel pooltki ei tundnud. Ei tea täpselt, millega tol korral kõik need järelepärimised lõppesid, kuid vanamees maeti lõpuks siiski maha. Muude sekelduste hulgas käisin neil päevil ära ka Vassili saarel Kuuendal liinil ja sain seal ennast naerda: mida oleksin ma siis võinud Kuuendal liinil näha peale tavaliste majade rea? „Aga miks siis rääkis vanamees surres Kuuendast liinist ja Vassili saarest?” mõtlesin. „Ega ta ometi soninud? Vaatasin vabanenud korteri üle ja see hakkas mulle meeldima. Üürisingi selle enesele. Peaasi, seal oli suur tuba, kuigi väga madal, nii et algul oli mul alatasa tunne, et löön pea vastu lage ära. Harjusin sellega siiski õige ruttu. Kuue rubla eest kuus ei olnud paremat korterit võimalik saadagi. Mulle meeldis omaette olemine; nüüd tuli veel muretseda teenija, sest ilma teenijata polnud siiski võimalik elada. Esialgu lubas kord päevas tulla kojamees, et toimetada hädavajalikku. „Aga kes teab,” mõtlesin endamisi, „võib-olla pärib veel keegi selle vanamehe järele!” Muide, vanamehe surmast oli möödunud juba viis päeva, aga keegi polnud veel siin käinud. II peatükk Tollal, täpselt aasta tagasi, tegin ma veel kaastööd ajakirjadele, kirjutasin väikesi artikleid ja olin kindel, et mul õnnestub kirjutada ka midagi suurt ja head. Töötasin tollal suure romaani kallal; kuid asi lõppes siiski sellega, et ma nüüd haiglas olen ja vist varsti suren. Aga kui ma varsti suren, milleks siis õigupoolest üldse kirjutadagi? Tahtmatult ja lakkamatult meenub mulle terve see minu elu raske aasta. Tahan nüüd kõike seda kirjeldada, ja kui ma seda ei teeks, siis tundub mulle, et ma sureksin igatsusest. Kõik need möödunud elamused tekitavad minus vahel valu ja piina. Paberil muutuvad nad rahulikumaks ja tasakaalukamaks; nad ei sarnane enam nii väga sonimisega, košmaariga. Nõnda tundub mulle. Juba ainult paberilepanek tähendab küllalt palju: see rahustab, jahutab, paneb minus liikvele endisi autoriharjumusi, muudab mu mälestused ja valusad mõtted tegevuseks ja tööks… Eks ole, see on mul hästi mõeldud? Velskergi võib minult midagi päranduseks saada, võib kleepida minu täiskirjutatud paberiga talveks ettepandavaid topeltaknaid. Oma jutustust olen millegipärast alustanud keskpaigast. Aga kui panna kõik kirja, siis tuleb alustada algusest. Alustagem siis algusest. Muide, minu elulookirjeldus ei kujune pikaks. Ma ei ole sündinud siin, vaid olen ilmale tulnud siit hoopis kaugel, N. kubermangus. Peab oletama, et minu vanemad olid head inimesed, kuid nad jätsid mind orvuks ning üles kasvasin ma Nikolai Sergeitš Ihmenevi majas. Nikolai Sergeitš oli väikese omandiga mõisnik, kes oli mind enda juurde võtnud kaastundest. Tal oli ainult üks tütar, Nataša, kolm aastat minust noorem. Kasvasime koos üles nagu vend ja õde. Oo, mu armas lapsepõlv! Kui rumal on kahekümne viiendal eluaastal sind igatseda ning kahetseda ja surres mälestada tänutundes ja rõõmus ainult sind! Siis säras taevas selge päike, mitte niisugune, kui on Peterburis, ja meie väikesed südamed tuksusid elavalt ja rõõmsalt. Siis ümbritsesid meid põllud ja metsad, aga mitte surnud kivide hunnikud nagu praegu. Kui ilusad olid aed ja park Vassiljevskoje mõisas, kus Nikolai Sergeitš oli valitsejaks; selles aias me Natašaga jalutasime, ja pargi taga oli suur niiske mets, kus meie, lapsed, kord ära eksisime… Kuldne, ilus aeg! Elu hakkas end näitama nii salapäraselt ja meelitavalt ja nii magus oli temaga tutvuda! Sellal otsekui elas veel iga puhma, iga puu taga keegi meile salapärane ja tundmatu; muinasjutumaailm segunes tõelisega ja kui vahel oru põhjas tihenes õhtune udu ning hallide haraliste kahludena haaras põõsaid, mis kitsastel nõlvakutel kasvasid, seisime Natašaga käsikäes orupervel, vaatasime kartliku uudishimuga sügavusse ja ootasime, et nüüd-nüüd tuleb sealt keegi meie juurde või hõikab udust, oru põhjast, ja et lapsehoidja muinasjutud elavaks tõeks osutuvad. Kord, palju hiljem, tuletasin Natašale meelde, kuidas meile anti „Laste lugemik”, kuidas me siis otsekohe jooksime aeda tiigi äärde, kus vana tiheda vahtra all seisis meie kõige armsam roheline pink, millele istusime ja hakkasime lugema fantastilist juttu „Alfons ja Dalinda”. Tänapäevalgi ei suuda ma seda jutustust meenutada ilma südamliku liigutuseta, ja kui ma aasta tagasi tuletasin Natašale meelde selle jutustuse kaht esimest rida: „Alfons, minu jutustuse kangelane, sündis Portugalis; tema isa oli don Ramiro”, siis pidin ma peaaegu nutma puhkema. Võib-olla oli see kõik ääretult rumal ja seepärast Nataša võib-olla muigaski minu vaimustust nähes. Siiski, ma mäletan, ta taipas olukorda otsekohe ja hakkas minu rahulduseks möödunud aegu ise meelde tuletama. Sõna-sõnalt – seejuures muutus ta samuti tundeliseks. See oli ilus õhtu; arutasime kõike, sedagi, kuidas mind kubermangulinna pansionaati saadeti, – jumal, kuidas Nataša siis nuttis! Ja meenutasime ka viimast lahkumist, kui ma Vassiljevskojest igaveseks ära läksin. Olin siis lõpetanud pansionaadi ja pidin minema Peterburisse, et valmistuda ülikooli astumiseks. Olin siis seitsmeteistkümnene, Nataša aga oli neliteist. Nataša räägib, ma olevat tollal olnud nii kohmakas vibalik, ja et mind vaadeldes pidi ta alati naerma. Jumalagajätul viisin ta pisut kõrvale, et talle öelda midagi hirmus tähtsat; aga mu keel oli siis korraga otsekui halvatud, ma ei saanud sõnagi suust. Tal on meeles, et ma olin väga ärritatud. Arusaadav, et meie jutust ei tahtnud midagi välja tulla. Ma ei teadnud, mida öelda, ja tema võib-olla ei oleks mind mõistnudki. Ma puhkesin ainult kibedasti nutma ja sõitsingi minema, ilma et oleksin talle midagi öelnud. Teineteist nägime palju hiljem Peterburis. See oli kaks aastat tagasi. Vana Ihmenev oli siia tulnud oma kohtuasja ajama ja mina olin äsja literaadiks hakanud. III peatükk Nikolai Sergeitš Ihmenev põlvnes heast, aga juba ammu vaesunud perekonnast. Muide, vanematelt oli ta pärinud hea mõisa poolteistsaja talupojaga. Kahekümneaastasena sai temast husaar. Kõik läks tal hästi, ent sõjaväeteenistuse kuuendal aastal juhtus, et ühel õnnetul õhtul mängis ta kaartidega maha kogu oma varanduse. Veetnud öö unetult, istus ta järgmisel õhtul jälle kaardilauda ja pani kaardile oma ratsahobuse; see oli tema viimne varandus. Kaart võitis, samuti teine ja kolmas, ning poole tunniga sai ta tagasi ühe oma küla, Ihmenevka, kus tal viimase revisjoni järgi oli talupoegi viiskümmend hinge. Siis loobus ta kaardimängust ning kohe järgmisel päeval esitas teenistusest lahkumise palve. Sada hinge talupoegi läksid tal jäädavalt kaduma. Kahe kuu pärast vabastati ta leitnandina sõjaväeteenistusest ja ta läks oma külakesse tagasi. Iial ei rääkinud ta enam oma kaotusest ja kuigi oli heasüdamlik, oleks ta tingimata tülli läinud selle inimesega, kes oleks julgenud seda talle meelde tuletada. Oma külas hakkas ta virgalt majapidamisega tegelema ja kolmekümne viie aastasena abiellus ühe vaese aadliku tütre, Anna Andrejevna Šumilovaga. See oli ilma kaasavarata, kuid oli hariduse saanud kubermangu aadlipansionaadis, sisserännanud proua Mont-Revêche’i juures, millega Anna Andrejevna eluaeg suurustas, olgugi et keegi ei suutnud iial taibata, milles see haridus õieti seisab. Nikolai Sergeitšist sai suurepärane peremees. Naabermõisate omanikudki käisid tema juures majapidamist õppimas. Möödus hulk aastaid, kui korraga naabermõisasse Vassiljevskojesse, millel oli üheksasada hinge talupoegi, tuli Peterburist mõisnik, vürst Pjotr Aleksandrovitš Valkovski. Tema tulek äratas kogu ümbruskonnas suurt tähelepanu. Vürst oli veel noor mees, kuigi mitte enam päris noor; tal oli kõrge aukraad, oli mõjukaid sidemeid, tal oli ilus välimus, ta oli rikas ja lõpuks veel lesk, mis eriti huvitas kogu maakonna prouasid ja preilisid. Räägiti hiilgavast vastuvõtust, mille kubermangulinnas tema auks oli korraldanud kuberner, kes olevat talle kaugelt sugulane; räägiti sellest, et kõik kubermangu daamid olevat lausa „arust ära tema sõbralikkusest” jne. jne. Ühesõnaga, see mees oli Peterburi kõrgema seltskonna üks hiilgavamaid esindajaid, kes end kubermangulinnades harva näitavad ja kes sinna ilmudes tohutu efekti tekitavad. Vürst aga ei olnudki väga sõbralik, eriti just nende vastu, keda ta ei vajanud ja enesest natukegi alamaks pidas. Naabermõisnikkudega ei suvatsenud ta tutvudagi, mistõttu sai enesele otsekohe hulga vaenlasi. Seepärast olid kõik ääretult imestunud, kui tal äkki meelde tuli Nikolai Sergeitšit külastada. Tõsi küll, Nikolai Sergeitš oli üks tema lähemaid naabreid. Ihmenevite majas jättis vürst härrastele sügava mulje. Võlus otsekohe mõlemaid, eriti oli temast vaimustatud Anna Andrejevna. Mõni aeg hiljem oli vürst neil juba tavaline külaline, käis nende pool iga päev, kutsus ennast külastama, heitis nalja, rääkis anekdoote, mängis viletsal klaveril ja laulis. Ihmenevid ei suutnud ära imestada: kuidas võis nii kalli ja väga lahke inimese kohta öelda, et ta on külm egoist, kõrk ja iseennast täis, nagu rääkisid kui üks mees kõik naabrid. Tuleb arvata, et vürstile tõesti meeldis Nikolai Sergeitš, see lihtne, siiras, omakasupüüdmatu ja õilis inimene. Muide, kõik selgus varsti. Vürst oli tulnud Vassiljevskojesse selleks, et minema kihutada oma senine sakslasest mõisavalitseja. See oli prillide ja kongus ninaga juba hallipäine ambitsioonikas agronoom, kõlvatu inimene, kes kõigist headest omadustest hoolimata oli äärmiselt häbematult aina varastanud ja peale selle veel mitu talupoega surnuks piinanud. Kui ta viimaks teolt tabati ja kui tema süü kindlaks tehti, oli Ivan Karlovitš väga solvunud ning rääkis palju sakslaste aususest. Siiski kihutati ta minema ja talle sai osaks halb kuulsus. Vürst aga vajas nüüd oma mõisasse uut valitsejat ja tema valik langes Nikolai Sergeitšile kui väga toredale põllumehele ja üliausale inimesele, milles muidugi kellelgi ei saanud vähematki kahtlust tekkida. Paistis, nagu oleks vürst meelsasti näinud, et Nikolai Sergeitš oleks ennast talle mõisavalitsejaks pakkunud. Seda aga ei juhtunud ja seetõttu tegi vürst ühel ilusal hommikul sõbraliku ja alandliku palve kujul ise ettepaneku. Ihmenev algul keeldus, kuid hea palk meelitas Anna Andrejevnat ja paluja kahekordistatud lahkus hajutas kõik muud kõhklused. Vürst saavutas oma eesmärgi. Tuleb arvata, et ta oli hea inimestetundja. Ihmeneviga natuke aega tuttav, nägi ta otsekohe, kellega on tegemist, ja mõistis, et Ihmenevit peab võluma sõbralikkuse ja südamlikkusega, tuleb ära võita tema süda, ja et ilma selleta poleks rahalgi suurt mõju. Vürst aga vajas niisugust valitsejat, keda võis usaldada pimedast peast ja alatiselt, nii et tal ei tarvitseks enam iial Vassiljevskojesse sõita, mida ta tõepoolest arvestas. Tema võluv mõju Ihmenevile oli niivõrd tugev, et Nikolai Sergeitš tema sõprust tõesti uskuma jäi. Nikolai Sergeitš oli nimelt üks neid häid ja naiivselt romantilisi inimesi, keda meil Venemaal leida võib, ja kes, kui nad kedagi kõigest hoolimata armastama hakkavad (sageli jumal teab mis põhjusel), siis anduvad nad armastusele kogu hingest ja nende kiindumus muutub vahel lausa koomiliseks. Möödus aastaid. Vürsti mõis lõi õitsele. Vassiljevskoje omaniku ja tema valitseja suhetes ei tekkinud kummalgi poolel arusaamatusi ning need suhted piirdusid kuiva ja asjaliku kirjavahetusega. Vürst ei seganud end üldsegi Nikolai Sergeitši korraldustesse ja andis talle vahel niisugust nõu, mille asjalikkus Ihmenevit lausa imestas. Oli näha, et vürst mitte ainult et hoidus asjatutest kulutustest, vaid mõistis ka tulu teenida. Aastat viis pärast Vassiljevskojes käimist saatis ta Nikolai Sergeitšile volituse teise, samas kubermangus asetseva suurepärase mõisa ostmiseks, kus oli talupoegi oma nelisada hinge. Nikolai Sergeitš oli vaimustuses; vürsti saavutused ja kuuldused tema edust ning aukõrgendustest võttis ta enesele südamesse, nagu oleks tal tegemist oma lihase vennaga. Aga tema vaimustus tõusis haripunkti, kui vürst talle kord erilist usaldust avaldas. See juhtus nõnda… Muide, ma pean siinkohal vajalikuks mainida mõnda erilist detaili selle vürst Valkovski elust, kes on ju üks tähtsamaid osalisi minu jutustuses. IV peatükk Mainisin juba, et ta oli lesk. Ta oli õige varakult abiellunud ja teinud seda raha pärast. Oma lõplikult vaesunud vanematelt Moskvas ei saanud ta peaaegu mitte midagi. Vassiljevskoje oli mitmes järgus panditud ja sellel lasusid rohutud võlad. Kahekümne kahe aastasele vürstile, kes tollal oli sunnitud teenima Moskvas kuskil kantseleis, polnud jäänud kopikatki ja ta astus ellu kui „põlise suguvõsa puruvaene järeltulija”. Abiellumine kellegi kaupmehest maksurentniku vanapiigast tütrega päästis ta. Kaupmees muidugi tüssas teda kaasavaraga, kuid siiski õnnestus tal naise rahaga vabastada perekonnamõis võlgadest ja tõusta jalule. Kaupmehetütar, kelle vürst nais, mõistis vaevu kirjutada, ei osanud lauseks siduda kaht sõnagi ning oli väliselt inetu. Tal oli üksainus tähtis omadus: ta oli hea ja kannatlik inimene. Vürst kasutas selle vooruse täielikult ära: esimese abieluaasta järel jättis ta oma naise, kes talle vahepeal oli poja sünnitanud, kaupmehest isa hoolde Moskvasse ja sõitis ise N. kubermangu, kus hankis enesele ühe mõjuka Peterburi-sugulase eestkostel üsna silmapaistva teenistuskoha. Tema hing ihaldas edu, tõusu, karjääri ja arvestades, et koos oma naisega ei saa ta elada ei Peterburis ega Moskvas, otsustas ta parema ootel alustada karjääri provintsis. Räägitakse, et juba esimesel kooseluaastal olevat ta oma naise toore käitumisega peaaegu surnuks piinanud. See kuuldus pahandas alati Nikolai Sergeitšit ja ta asus ikka vürsti kogu hingest kaitsma, kinnitades, et vürst ei ole suuteline alatult toimima. Ent seitsme aasta pärast suri vürstinna viimaks ja vürst siirdus otsekohe Peterburisse. Seal äratas ta teatud tähelepanu. Veel noor, ilusa välimusega, küllalt rikas, varustatud paljude hiilgavate omadustega, teravmeelsuse, hea maitse ja lakkamatu lõbususega, ei ilmunud ta sinna õnne ja soosingu otsijana, vaid iseseisva inimesena. Räägiti, et temas olevat tõepoolest olnud midagi võluvat, midagivallutavat, midagi jõulist. Ta meeldis vägagi naistele ja tema suhted ühe seltskonnailudusega tekitasid palju keelepeksu. Ta kulutas raha pillavalt, hoolimata sünnipärasest kokkuhoidlikkusest, mis koguni ihnuseni ulatus. Mängis, kellele tarvis, kaartidega maha suuri summasid ega teinud teist nägu tohututegi kaotuste puhul. Ent ta polnud Peterburisse lõbutsema tulnud: tal oli tarvis lõplikult saavutada püsiv positsioon ja kindlustada oma karjäär. Ta tuligi selle kõigega toime. Tema auväärne sugulane krahv Nainski, kes ei oleks teda märganudki, kui ta oleks tavalise abipalujana ilmunud, oli üllatatud tema edust seltskonnas ning leidis nüüd olevat võimaliku ja sündsa pöörata talle erilist tähelepanu, ta koguni suvatses võtta tema seitsmeaastase poja oma majja kasvatada. Umbes samal ajal sõitiski vürst Vassiljevskojesse ja tutvus Ihmenevitega. Viimaks, saanud krahvi kaasabil kõrge koha ühes tähtsamas saatkonnas, läks vürst välismaale. Pärast seda olid kuuldused temast natuke tumedad: räägiti mingist ebameeldivusest, mis oli talle välismaal juhtunud, kuid keegi ei teadnud, milles see asi seisis. Teada oli ainult, et tal tekkis võimalus enesele juurde osta nelisada hinge talupoegi, millest ma juba rääkisin. Välismaalt tuli ta tagasi alles mitme aasta möödudes, kõrge aukraadiga, ja asus siis otsekohe Peterburis väga silmapaistvale ametikohale. Ihmenevkas oli kuulda, et ta teistkordselt abiellub ja saab sugulaseks ühe kuulsa, rikka ja võimsa perekonnaga. „Ta tõuseb magnaadiks!” sõnas Nikolai Sergeitš, hõõrudes heal meelel käsi. Olin tol ajal Peterburis ülikoolis ja ma mäletan, et Ihmenev sel puhul mulle kirjutas ja palus mind järele uurida, kas kuuldused abiellumisest tõele vastavad. Ta kirjutas vürstilegi, paludes minule protektsiooni, kuid sellele kirjale vürst ei vastanud. Teadsin ainult seda, et tema poeg, kes algul oli olnud krahvi kasvatada ja pärast õppis lütseumis, lõpetas tol ajal üheksateistkümne-aastasena oma õpingud. Kirjutasin sellest Ihmenevile ja ka sellest, et vürst armastab väga oma poega, hellitab teda ning mõtleb juba praegu tema tulevikule. Kõik need teated olin saanud üliõpilastest sõpradelt, kes noort vürsti tundsid. Samal ajal sai Nikolai Sergeitš ühel ilusal hommikul vürstilt kirja, mis teda väga imestama pani… Vürst, kelle suhted Nikolai Sergeitšiga olid piirdunud, nagu ma juba tähendasin, kuiva ning asjaliku kirjavahetusega, kirjutas talle nüüd väga üksikasjaliselt, avameelses ja sõbralikus toonis oma perekonna asjadest. Ta kaebas oma poja üle ja kirjutas, et poeg olevat teda halva käitumisega kurvastanud; et muidugi ei või sellise poisi vallatusi võtta veel liiga tõsiselt (ta nähtavasti püüdis poega kaitsta), kuid siiski olevat ta otsustanud poega karistada ning hirmutada, ja nimelt sellega, et saadab ta mõneks ajaks maale, Ihmenevi valve alla. Vürst kirjutas, et usaldab täielikult „oma head ja väga auväärset Nikolai Sergeitšit ja eriti Anna Andrejevnat”, ning palus neid mõlemaid võtta tema tuisupea oma perekonda, panna talle maaüksinduses aru pähe, armastada teda, kui võimalik, aga kõigepealt parandada tema kergemeelne iseloom ja „sisendada talle päästvad ja valjud nõuded, mis on inimese elus nii vajalikud”. Muidugi nõustus Ihmenev suure rõõmuga. Tuligi noor vürst ja nad võtsid teda vastu kui oma lihast poega. Varsti hakkas Nikolai Sergeitš teda armastama, ja sugugi mitte vähem kui oma Natašat. Ka hiljem, kui vana vürsti ja Ihmenevi suhted olid lõplikult katkenud, tuletas Nikolai Sergeitš vahel heatujuliselt meelde oma Aljošat, nagu ta oli harjunud vürst Aleksei Petrovitšit nimetama. Ja tõepoolest oli see väga armas poiss: ilusa välimusega, nõrk ja närviline nagu naisterahvas, kuid lõbus ja lihtsameelne, siira hingega ja suuteline õilsamateks tunneteks; oma armastava, õiglase ja tänumeelse südamega sai ta Ihmenevite ebajumalaks. Kuigi juba üheksateistkümmend aastat vana, oli ta alles täiesti laps. Raske oli ette kujutada, miks isa, kes teda, nagu räägiti, väga armastas, oli ta karistuseks maale saatnud. Liikusid kuuldused, et noormees oli Peterburis elanud ulaelu, ei olevat tahtnud teenistusse astuda ja olevat isa sellega kurvastanud. Nikolai Sergeitš ei pärinud Aljošalt selle kohta midagi, sest vürst Pjotr Aleksandrovitš oli oma kirjas poja maalesaatmise tõelistest põhjustest nähtavasti meelega vaikinud. Muide, liikusid kuuldused Aljoša mingist andestamatust kergemeelsusest, suhetest ühe daamiga, mingist väljakutsest kahevõitlusele; räägiti mingist tohutust kaotusest kaardimängus; lõpuks räägiti koguni võõrast rahast, mis olevat ära raisatud. Liikus veel kuuldus, et vürst olevat otsustanud poja ära saata mitte tema süütegude pärast, vaid mingisugustel erilistel egoistlikel kaalutlustel. Sellele kuuldusele reageeris Nikolai Sergeitš ägeda pahameelega, seda enam, et Aljoša armastas väga oma isa, kellega ta ei olnud lapsepõlves ja poisieas üldse koos elanud. Ta rääkis isast vaimustusega ja suure kiindumusega, millest oli näha, et ta oli täielikult vürsti mõju all. Aljoša lobises mõnikord küll kellestki krahvinnast, kelle sabas nad olevat käinud isaga mõlemad, ja et tema, Aljoša, tulnud võitjaks, mistõttu isa olevat talle olnud väga vihane. Seda lugu rääkis ta ikka suure vaimustusega, lapseliku lihtsameelsusega, lõbusa heleda naeruga, aga Nikolai Sergeitš katkestas selle jutu alati otsekohe. Aljoša kinnitas ka kuuldust, et tema isa tahtvat abielluda. Ta oli juba ligi aasta maapaos elanud, isale teatud tähtaegadel aupaklikke ja mõistlikke kirju saatnud ning Vassiljevskojega sedavõrd ära harjunud, et kui vürst ise suveks maale tuli (mida ta Ihmenevile ette teatas), siis hakkas maapagulane oma isa paluma, et see lubaks tal Vassiljevskojes võimalikult kaua elada, sest maaelu olevat tema õige valik. Kõiki Aljoša otsuseid ja ettevõtmisi põhjustasid tema erakordne nõrganärviline tundlikkus, kuum süda ja kergemeelsus, mis ulatus teinekord mõttetuseni. Seda põhjustas ka tema kerge alistumine igale välisele mõjustusele ja täielik tahtepuudus. Vürst suhtus tema palvesse kuidagi kahtlaselt… Üldse tundis Nikolai Sergeitš suurivaevu ära oma endise sõbra: vürst Pjotr Aleksandrovitš oli täiesti muutunud. Äkitselt noris ta Nikolai Sergeitšiga muudkui tüli; mõisa majapidamisarvete kontrollimisel näitas ta vastikut ahnust, ihnust ja arusaamatut umbusku. See kõik tegi heale Ihmenevile valu; ta ei suutnud hulgal ajal iseennastki uskuda. Seekord toimus kõik sootuks vastupidi sellele, mis oli juhtunud neliteist aastat tagasi, kui vürst esmakordselt Vassiljevskojes viibis. Nüüd sobitas vürst tutvust kõigi naabritega, muidugi tähtsamatega nende hulgast. Nikolai Sergeitšit ei külastanud ta üldse ja suhtles temaga kui mingi alamaga. Korraga leidis aset üpris mõistetamatu sündmus: ilma mingi nähtava põhjuseta toimus vürsti ja Nikolai Sergeitši vahel äge suhete katkestamine. Mõlemalt poolt kuuldi teravaid ja solvavaid sõnu. Suure meelepahaga lahkus Ihmenev Vassiljevskojest, aga sellega polnud lugu veel lõppenud. Ümbruskonnas hakkas äkki levima vastik keelepeks. Kinnitati, et olles noore vürsti iseloomu tundma õppinud, oli Nikolai Sergeitš nõuks võtnud kasutada kõiki tema nõrkusi enese huvides; et tema tütar Nataša, kes tollal oli seitsmeteistkümne-aastane, oli osanud sundida kahekümneaastast noormeest ennast armastama; et isa ja ema olid soodustanud seda armastust, kuigi tegid näo, nagu ei märkaks midagi; et kaval ja „ebamoraalne” Nataša olevat lõpuks täielikult ära võlunud selle noore mehe, kes tema kavaluse tõttu ei olevat aasta otsa näinud ühtki tõelist aadlineitsit, kuigi neid ümbruskonna mõisnikkude auväärsetes majades nii hulganisti õitseb. Lõpuks veel kinnitati et armastajad olevat juba otsustanud endid laulatada lasta Grigorjevo külas, viisteist versta Vassiljevskojest eemal, justkui salaja, Nataša vanemate teadmata, aga tegelikult olid need kõiges peensusteni teadlikud ja juhtisid tütart alatute nõuannetega. Mida maakonna mõlemast soost keelepeksjad selle loo kohta kokku luuletada jõudsid, ei mahu lühidalt öeldes raamatussegi ära. Kõige imelikum oli aga, et vürst kõiki neid jutte puhta kullana võttis ja ainuüksi seepärast Vassiljevskojessegi sõitis, põhjuseks anonüümne kiri, mis oli talle maakonnast Peterburisse saadetud. Muidugi poleks keegi, kes Nikolai Sergeitšit vähegi tundis, võinud uskuda mitte ühte sõnagi nendest tema kohta liikvele läinud süüdistustest, aga ometi sündis nõnda, nagu tavaliselt; kõik sekeldasid, kõik rääkisid, kõik nöökasid, kõik vangutasid pead ja… mõistsid ta lõplikult süüdi. Ihmenev aga oli liiga uhke selleks, et oma tütart keelepeksjate eest kaitsta, ja keelas Anna Andrejevnalgi igasuguse seletamise naabritega. Niimoodi mustatud Nataša aga ei teadnud aasta hiljemgi peaaegu midagi neist laimujuttudest ja süüdistustest; tema eest varjati kogu seda lugu hoolikalt ning ta oli lõbus ja süütu nagu kaheteistkümneaastane laps. Kuid vahepeal arenes tüli edasi. Abivalmis inimesed ei tukkunud. Ilmus ülesandjaid ja tunnistajaid ning viimaks tehti vürstile selgeks, et Nikolai Sergeitši aastatepikkune Vassiljevskoje valitsemine ei olevat olnud sugugi eeskujulikult aus. Veel enam: et kolme aasta eest metsa müües olevat Nikolai Sergeitš omastanud kaksteist tuhat hõberubla ja et selle kohta võiks kohtule esitada kõige selgemaid, seaduslikke tõendusi, seda enam, et metsa müümiseks polnud tal vürstilt mingit volitust, vaid ta oli täiesti omapead talitanud, veendes vürsti alles hiljem selle metsa müümise vajaduses ja esitades palju väiksema rahasumma, kui tõeliselt oli saanud. Muidugi teada oli see kõik vaid laim, nagu pärast selguski, kuid vürst jäi seda kõike uskuma ja nimetas Nikolai Sergeitšit tunnistajate juuresolekul vargaks. Ihmenevi kannatus katkes ja ta vastas samaväärse teotusega; leidis aset õudne stseen. Algas kohtuprotsess. Nikolai Sergeitš, hakkas seda kohe kaotama, sest tal puudusid mõned vajalikud paberid, ja mis veel tähtsam – tal polnud eestkostjaid ning kohtuasjade ajamise oskust. Tema mõisale pandi arest. Ärritatud vanamees heitis kõigele käega ja otsustas Peterburisse minna, et siin oma asja isiklikult ajada, jättes kubermangu enese eest tegutsema osava advokaadi. Paistis, et vürst sai varsti aru, et oli Ihmenevit põhjuseta solvanud. Ent vastastikune solvang oli niivõrd sügav, et leppimisest ei saanud juttugi olla, ja ägestunud vürst võttis tarvitusele kõik vahendid, et pöörata kohtuasi enda kasuks, mis õigupoolest tähendas tema mõisa endiselt valitsejalt viimase leivapala äravõtmist. V peatükk Niisiis siirdusid Ihmenevid Peterburisse. Ma ei hakka kirjeldama oma kohtumist Natašaga pärast nii pikka lahusolekut. Kogu selle nelja aasta kestel ei olnud ma teda unustanud. Muidugi ma ise küll ei mõistnud hästi seda tunnet, millega teda meeles olin pidanud; aga kui me jälle kohtusime, tajusin ma varsti, et saatus on ta mulle määranud. Algul, esimestel päevadel pärast nende Peterburisse tulekut, oli mul alati tunne, et ta on liiga vähe arenenud nende aastate jooksul, et ta nagu poleks muutunud ja on jäänud sellekssamaks tütarlapseks, kui oli olnud enne meie lahkusolekut. Siis aga hakkasin temas iga päev avastama midagi uut, mulle senitundmatut, minu eest nagu meelega varjatut, otsekui oleks see tütarlaps end minu eest nimme peitnud, – ja kui mõnus oli see avastamine! Ihmenev oli Peterburis algul ärritatud ja sapine. Tema asjad olid halvad; ta sai pahaseks, vihastus, mässas igasuguste paberitega ja tal ei olnud meie jaoks aegagi. Anna Andrejevna aga liikus ringi, nagu oleks pea kaotanud, ei mõistnud algul mitte midagi ette võtta. Peterburi heidutas teda. Ta aina ohkas ja halises, meenutades endist elamist-olemist ja Ihmenevkat, ja kurtis, et Nataša on juba täiskasvanud, kuid keegi ei hoolitse tema eest, ning tõi kuuldavale kummalisi südamepuistamisi, jagades neid minuga, sest polnud kedagi teist, kes oleks sõbralikku usaldust rohkem väärinud. Tol ajal, veidi enne nende tulekut Peterburisse, sain ma valmis ka oma esimese romaani, sellesama, millega algas minu kirjanduslik karjäär ja mida ma uustulnukana kuhugi paigutada ei mõistnud. Ihmenevitele ei hinganud ma sellest; nemad olid minuga peaaegu tülli läinud seepärast, et ma midagi ei teinud, s.o. ei olnud ametis ega otsinud enesele teenistuskohta. Vanamees noomis mind kibedalt ja koguni sapiselt, mis sündis muidugi isalikust heatahtlikkusest. Mina aga lihtsalt häbenesin neile öelda, millega tegelen. Ja kuidas sa seda avameelselt seletadki, et ei tahagi teenistuses olla, vaid tahad romaane kirjutada! Seepärast siis petsin neid niikaua kui võimalik, seletades, et mulle ei anta kohta ja et ma seda kogu aeg hoolega otsin. Vanamehel ei olnud aega mind kontrollida. Mäletan, et kord Nataša, kes oli meie jutuajamist pealt kuulanud, kutsus mind salapäraselt kõrvale ja pisarsilmil palus mul mõtelda oma tulevikule ja uuris ning pinnis, et mida ma ikka teen. Ja kui ma end ka temale ei avanud, pidin talle andma vande, et ma ennast laiseldes ja logeldes ei hukuta. Olgugi et ma ei avaldanud talle, millega tegelen, oleksin ma tema ainsa heatahtliku sõna eest minu töö, minu esimese romaani kohta andnud ära arvustajate ja hindajate kõige kiitvamad hinnangud, mida pärastpoole enese kohta kuulsin. Viimaks minu romaan ilmuski. Juba tükk aega enne seda tõusis kirjandusmaailmas lärm ja kära. B. rõõmutses nagu laps, olles lugenud minu käsikirja. Ei! Kui olen olnud kunagi õnnelik, siis igatahes küll mitte mu edu esimestel joovastushetkedel, vaid siis, kui ma oma käsikirja veel kellelegi polnud näidanud ega ette lugenud: noil pikkadel öödel, keset joovastavaid lootusi ja unistusi ning kirglikku armastust oma töö vastu; siis, kui elasin koos oma fantaasiaga, enese loodud inimestega nagu tõeliselt elavatega lihaste sugulastega, armastasin neid, rõõmustasin ja kurvastasin nendega koos ja mõnikord valasin oma tavalise kangelase pärast kõige siiramaid pisaraid. Ma ei suuda kirjeldadagi, kuidas vanad Ihmenevid minu edu üle rõõmu tundsid, kuigi algul olid olnud väga imestunud: see oli neile ju imelikuks üllatuseks. Näiteks Anna Andrejevna ei tahtnud algul kuidagi uskuda, et uus, kõigist ülistatud kirjanik on seesama Vanja, kes jne. jne., ja aina pead vangutas. Ega vanameeski nii kergesti järele andnud ja algul, kui tulid esimesed kuuldused, ta koguni ehmus, hakkas rääkima kaotsiläinud teenistuskarjäärist ja kõigi poeetide ebakorralikust käitumisest. Kuid järjest uued kuuldused, teadaanded ajakirjades ja lõpuks mõned kiitvad sõnad minu kohta selliste isikute suust, keda ta usaldas lausa religioosselt, sundisid teda oma seisukohta muutma. Kui ta siis veel nägi, et mul tekkis raha, ja kuulis, mäherdust tasu võib kirjandusliku töö eest saada, siis haihtusid tema viimasedki kahtlused. Olles üleminekus kahtlusest täiesti vaimustatud usu juurde kiire ja kärmas ning rõõmutsedes kui laps minu õnne üle, hakkas ta äkitselt hellitama kõige ohjeldamatumaid lootusi ja kõige pimestavamaid unistusi minu tuleviku asjus. Iga päev lõi ta mulle uusi karjäärivõimalusi ja plaane, ja mida need plaanid kõik sisaldasid! Ta hakkas mulle avaldama mingit erilist, seninägemata austust. Siiski mäletan, et mõnikord valdasid teda keset kõige rõõmsamaid unistusi jällegi kahtlused ja ta läks oma mõttelennuga rappa. „Luuletaja, poeet, jah! Aga see on siiski imelik asi… Ja on siis neist luuletajatest üldse saanud korralikke inimesi, tähtsaid aukandjaid? On teised kõik ikka niisugused paberimäärijad, ebakindel rahvas!” Panin tähele, et säärased kahtlused ja kõik need kibelevad küsimused tekkisid tal kõige sagedamini videvikus. Kui hästi on mul meeles kõik üksikasjad ning kogu see kuldne aeg!) Videvikus muutus meie vanamees kuidagi närviliseks, tundlikuks ja umbusklikuks. Meie Natašaga teadsime seda juba ette ja heitsime selle üle nalja. Mäletan, et ergutasin teda anekdootidega, rääkisin Sumarokovi kindralitiitlist või kuidas Deržavinile saadeti tubakatoosi täis tšervoonetseid ja kuidas isegi keisrinna Lomonossovit külastas; rääkisin talle Puškinist ja Gogolist. „Tean, vennas, seda kõike ma tean,” jonnis vanamees vastu, kuigi võib-olla esmakordselt elus neid lugusid kuulis. „Hm! Kuule, Vanja, ma olen siiski rõõmus, et sinu soperdus ei ole värssides kirjutatud. Värsid, vennas, on lollus; sina ära vaidle vastu, vaid usu mind, vanameest; ma soovin sulle ju head; see on selge lollus, asjatu ajaraisk! Värsse kirjutagu gümnasistid; värsid viivad meie noorsoo lõpuks hullumajja. Ütleme, et Puškin on suurmees, kes selle vastu vaidleks!.. Aga siiski on tal ainult need värsikesed ja muud ei midagi; ikka nagu miskit mööduvat… Ma muuseas ei ole teda palju lugenudki… Aga proosa on sootuks teine asi! Seal saab kirjanik koguni õpetada – no kas isamaa-armastust või jälle… üldse voorusi… jah! Mina, vennas, ei oska nõnda sõnu seada, aga sa saad ju minust aru; ma räägin sulle ainult head soovides. Aga eks loe siis ette!” lõpetas ta protežeerivalt, kui ma viimaks raamatu tõin ja me kõik olime pärast teejoomist ümariku laua äärde istuma jäänud. „Loe siis nüüd ette, mida sa seal valmis oled meisterdanud. Liiga palju lärmatakse sinust! Vaatame siis nüüd, vaatame!” Avasin raamatu ja valmistusin lugema. Mu raamat oli alles tol õhtul trükist tulnud ning ma olin viimaks endale saanud ühe eksemplari, ja rutanud kohe Ihmenevite juurde, et seda seal ette lugeda. Kuidas ma küll kahetsesin ja kurvatsesin, et polnud saanud seda neile lugeda varemalt, kirjastaja käes olnud käsikirjast! Nataša oli pahameelest koguni nutnud ja minuga tülitsenud ja mulle ette heitnud, et võõrad inimesed loevad mu romaani enne kui tema… Nüüd siis istusime laua ääres. Vana Ihmenev oli teinud hirmus tähtsa ja arvustava näo. Ta tahtis karmilt hinnata ja ise veenduda. Anna Andrejevna istus ka üsna pidulikult; seks puhuks oli ta vist uue tanugi pähe pannud. Ta oli juba ammu märganud, et ma tema kallist Natašat otsatu armastusega vaatan; et mul jääb hing kinni ja silmade ees läheb mustaks, kui ma temaga rääkima hakkan, ja et ka Nataša vaatas mind nüüd kuidagi selgemalt kui varem. Jah! Viimaks ometi on see aeg tulnud, on tulnud koos edu, kuldsete lootuste ja täieliku õnnega, kõik on tulnud koos, ühekorraga! Vanake Anna Andrejevna on seda märganud, et tema mees on mind kuidagi liialt kiitma hakanud, ja temagi heidab minule ning oma tütrele erilisi pilke… aga siis äkitselt ehmub: ma pole ju ei krahv, ei vürst, ei valitsev prints või vähemalt õigusteadlasest kolleegiumiassessorgi, nägus aumärkidega noormees! Anna Andrejevna ei armastanud soovida midagi poolikult. „Inimesi kiidetakse,” mõtles ta endamisi minust, „aga miks kiidetakse, seda ei tea keegi! Luuletaja, poeet… Aga mis on siis lõpuks luuletaja?” VI peatükk Lugesin oma romaani neile ette ühe hooga. Lugemist alustasime kohe pärast teejoomist ja istusime üleval kuni kella kaheni. Vanamees algul tusatses. Ta oli oodanud midagi lõpmata üllast, midagi säärast, millest ta võib-olla poleks aru saanudki, kuid ilmtingimata üllast. Aga kõik oli nii igapäevane ja tuntud, täpselt nõnda, nagu kõik see, mis meie ümber toimub. Ja oleks kangelanegi olnud mõni suur või huvitav inimene, või oleks olnud midagi ajaloolist, midagi Roslavlevi või Juri Miloslavski laadis; selle asemel on siin mingi väike ja hale, koguni lollakas ametnik, kellel on nööbidki mundri eest ära pudenenud; ja see kõik on kirjutatud lihtsas keeles, just nõnda, nagu meie ise räägime. Imelik! Anna Andrejevna heitis Nikolai Sergeitšile küsiva pilgu, ja tegi ka pahase näo, otsekui oleks millegipärast haavunud. „Kas on niisugust lollust üldse tarvis trükkida ja kuulata! Ja säärase asja eest makstakse veel rahagi,” ütles ta nägu. Nataša oli tähelepanu ise, kuulas ahnelt ega pööranud minult silmi; pilk kiindunud mu huultele, jälgis ta, kuidas hääldan iga sõna, ja tema enese ilusad huulekesed liikusid kaasa. Aga mis? Ma ei olnud veel poole peale jõudnud, kui juba kõigil mu kuulajatel pisarad voolasid. Anna Andrejevna nuttis südamest, minu kangelasele kogu hingega kaasa tundes, ja nagu ma tema hüüetest aru sain, tahtis ta naiivselt ükskõik millega abistada minu kangelast tema õnnetustes. Vanamees oli juba kõrvale heitnud oma unistused millestki üllast: „Esimesest sammust on näha, et sa oled veel noor; see on üsna harilik jutustus, pole viga; aga küll haarab ta südant,” tähendas ta. „Ja sa mõistad ja tuletad meelde, mis sünnib ümberringi; ja saad aru, et ka kõige haledam, kõige viimane inimene on ikka inimene ja meie vend.” Nataša kuulas nuttes ja surus laua all vargsi minu kätt. Lõpetasin lugemise, Nataša tõusis üles, ta põsed õhetasid ja silmis olid pisarad; äkki haaras ta mu käe, suudles seda ja jooksis siis toast välja. Isa ja ema vaatasid teineteisele otsa. „Näe, kuidas ta vaimustusse sattus,” sõnas tütre teguviisist üllatatud vanamees. „Kuid ega sellest ole midagi. See on ilus, ilus, see on õilis puhang! Ta on südamlik tütarlaps…” pomises ta, riivates pilguga oma naist ning nagu püüdes õigustada Natašat ja ühes sellega millegipärast vabandada ka mind. Kuid Anna Andrejevna, kes lugemise ajal oli ise küll ärevuses ja liigutatud olnud, vaatas mind nüüd, otsekui tahaks öelda: „Nojah, Aleksander Suur oli tõesti kangelane, aga ega seepärast maksa kohe toole lõhkuda” jne. Nataša tuli varsti tuppa tagasi, lõbus ja õnnelik, ja minust mööda minnes näpistas mind kergelt. Vanamees oli küll kavatsenud hakata minu jutustust „tõsiselt” hindama, kuid rõõmu pärast ei suutnud oma otsusele kindlaks jääda ja sattus hoogu. „No tead, vennas Vanja, see oli tore! Tegid rõõmu! Nii väga tegid rõõmu, et ma ei teadnud seda oodatagi. Ei ole üllas, ei suur, see on ju näha… Näe, seal on mul „Moskva vabastamine”, Moskvas on see luuletatudki – no seal juba näed, vennas, esimesest reast kohe, et inimene on nii-öelda kotka kombel õhus lennanud… Aga tead, Vanja, sinul on kõik kuidagi lihtsam, arusaadavam. Ja see mulle meeldibki, et on arusaadavam! See on hingele justkui lähem; nagu oleks see kõik minu enesega sündinud! Aga mis see üllus siis on? Ei saaks arugi… Oleksin küll ehk sõnastust muutnud: ma ju kiidan, aga ütle, mida tahad, ikkagi nagu oleks vähe seda õilsust… Kuid nüüd on juba hilja ümber teha, juba ära trükitud. Ehk järgmises trükis? Aga mida sa, vennas, arvad, eks tule sellest ju ka teine trükk? Ja siis jällegi raha… Hm!” „Kas te tõesti saite nõnda palju raha, Ivan Petrovitš?” lausus Anna Andrejevna. „Vaatan teid ja nagu ei tahaks uskuda. Ah sa jumal, mille kõige eest tänapäeval raha makstakse!” „Kas tead, Vanja!” jätkas vanamees ikka enam hoogu minnes. „Kuigi see ei ole teenistus, on ta ikkagi karjäär! Seda loevad kõrged härradki. Sa ju rääkisid, et Gogol saavat iga-aastast toetust ja olevat välismaale saadetud. Aga mis siis, kui sinagi? Või on veel vara? Pead veel midagi luuletama? No siis aga luuleta, vennas, luuleta kiiremini! Ära jää loorberitele puhkama… Mis seal ikka vahtida!” Ta ütles seda nii veendunult, nii heasüdamlikult, et oli kahju teda pidurdada ja tema fantaasiat jahutada. „Või jälle, näiteks, antakse tubakatoos… Ega armulikkus vaja ju eeskuju! Tahetakse ehk ergutada. Aga kes teab, võib-olla satud nõnda koguni keisrikotta,” lisas ta poolsosinal ja tähtsa näoga, pilutades vasakut silma. „Või mitte? Või on veel vara keisrikotta sattuda?” „Noo, juba keisrikottagi?” sõnas Anna Andrejevna justkui haavunult. „Veel natuke, ja te teete minust juba kõrge kindrali,” vastasin südamest naerdes. Ka vanamees puhkes naerma. Ta oli enesega väga rahul. „Teie ekstsellents, tahate ehk süüa?” hüüdis üleannetu Nataša meile õhtusööki lauale tooma hakates. Ta pahvatas naerma, jooksis isa juurde ja embas teda oma kuumade kätega. „Armas, armas isake!” Vanamees heldis. „No hästi, hästi? Ma teen niisama nalja. Kindraliks või mitte, aga nüüd hakkame sööma. Ah sind kullakest!” lisas ta Nataša õhetavat põske patsutades, mida armastas teha igal soodsal hetkel. „Vaata, Vanja, ma räägin ju seda kõike ainult head soovides. Noh, olgugi et sa pole kindral (see on ju veel kaugel!), aga siiski oled sa tuntud isik, luuletaja!” „Isake, nüüdsel ajal öeldakse – kirjanik!” „Ah et mitte luuletaja? Seda ma ei teadnud. No olgu siis kirjanik; aga ma tahan sulle veel ütelda: selle eest, et sa romaani luuletasid, sind kammerhärraks muidugi ei tehta; sellest ei maksa unistadagi; aga ikkagi võib jalule saada; sind tehakse seal kas või atašeeks. Saadetakse välismaale, Itaaliasse, tervist parandama või ehk teadmisi täiendama; aidatakse rahaga! Muidugi teada, sa pead ise ka väärikas olema; et raha ja au võtad vastu ainult asja eest, tõelise asja eest, aga mitte nii, et kuidagi protektsiooni korras või…” „Ära sa siis aga uhkeks mine, Ivan Petrovitš,” lisas Anna Andrejevna naerdes. „Parem juba kiiresti aumärk, isake, aga muidu ikka atašee ja atašee!” lausus Nataša. Ning jälle näpistas ta mu kätt. „Aga see ainult naerab mind,” hüüdis vanamees, vaadeldes vaimustatult Natašat, kelle põsed õhetasid ja silmad särasid rõõmsalt nagu tähekesed taevas. „Kallid lapsed, ma olen tõesti kaugele läinud. Aga ma olen alati olnud selline… Ja tead, Vanja, kui ma sind vaatan, kui lihtne inimene sa meil siiski oled…” „Jumal küll! Missugune peaks ta siis olema, isake?” „Ei, ega ma siis seda. Aga siiski, Vanja, sinul on just niisugune nägu… mitte sugugi luuleline… Tead, öeldakse, et säärased kahvatud, need olevat luuletajad, no ja siis niisuguste juustega ja silmis midagi säärast… Tead, nagu on Goethe või mõni… seda olen ma kuskilt lugenud… Jälle lobisesin midagi? Näe võrukaela, või muudkui naerab mind! Mina, mu sõbrad, ei ole haridust saanud, aga tundeid mul on… Noh, nägu ei ole ju suur õnnetus; minule on sinugi nägu hea küll, meeldibki väga… Kuid ega ma seda taha rääkida… Ole aga aus, Vanja, ole aus, see on kõige tähtsam; ela ausalt, ära uhkeks mine! Sul on ees lai tee. Tegele oma asjaga ausalt, seda tahtsin ma sulle öelda, just seda, just nimelt seda tahtsingi ma sulle öelda.” Ilus oli see aeg! Kõik vabad tunnid, kõik õhtud veetsin nende pool. Tõin vanamehele teateid kirjandusmaailmast ja literaatidest, kelle vastu ta millegipärast hakkas suurt huvi tundma. Ta hakkas koguni lugema arvustusi, mida kirjutas B., kellest olin talle palju rääkinud, ja kellest ta peaaegu üldse aru ei saanud, kuid keda ta taevani kiitis ja sõitles kibedalt tema vastaseid, kes kirjutasid ajalehes „Põhja Mesilane”. Vanamemm püüdis mind ja Natašat hoolega silmas pidada, kuid korda see ei läinud. Meie vahel oli juba kõlanud üks küsimus ja ma olin viimaks kuulnud, kuidas Nataša langetatud päi ja poolavatud huultega peaaegu sosinal mulle ütles: jah. Siis said seda teada vanadki; kaalutlesid ja mõtlesid. Anna Andrejevna vangutas kaua pead. Tal oli imelik ja jube tunne. Tema minusse ei uskunud. „Heakene küll, Ivan Petrovitš, nüüd on sul õnne olnud,” ütles ta. „Aga mis siis saab, kui äkitselt pole enam õnne või juhtub midagi muud? Kui teil oleks mõni teenistuskohtki?” „Vaata, mida ma sulle ütlen, Vanja,” otsustas vanamees lühikese arupidamise järel. „Ka mina nägin seda, panin tähele ja rõõmustasin, usu mind, väga, et sina ja Nataša… nojah, mis seal siis ikka! Vaata, Vanja, te olete mõlemad alles noored, ja Anna Andrejevnal on õigus. Ootame veel! Sa oled ju küll talent, koguni silmapaistev talent… noh, muidugi mitte geenius, nagu nad seal algul kisasid, aga lihtsalt talent (tänagi lugesin sinu kohta arvustust „Mesilases”; õige halvasti käivad nad sinuga seal ümber, aga see ei ole ju ka kellegi leht). Nojah. Näed siis: talent ei ole veel raha, mis seisab pangas, aga teie mõlemad olete vaesed. Ootame aastat poolteist või vähemalt aastagi: kui kõik hästi läheb ja sina jalad alla saad, on Nataša sinu; ei õnnestu aga sul see, noh, eks saad siis ise ka aru… Sa oled aus inimene; mõtle järele!” Sellega jäigi. Aga aasta pärast juhtus nõnda. Jah, see oli peaaegu täpselt aasta hiljem! Ühel selgel septembripäeval läksin õhtu eel oma vanakeste juurde. Olin haige, tundsin ahistust südames ja langesin toolile peaaegu minestunult, nii et nad lausa ehmusid mind nähes. Mitte seepärast ei pööritanud siis mu pea ja igatsenud süda niivõrd, et ma korda kümme olin nende uksele liginenud ja korda kümme sellest eemaldunud, enne kui sisse astusin, – mitte seepärast, et ma polnud karjääri teinud ja et mul ei olnud ei kuulsust ega raha; mitte seepärast, et ma ei olnud veel mingi „atašee” ja puudus veel palju, et mind oleks tervise parandamiseks Itaaliasse saadetud, vaid seepärast, et ühe aasta jooksul võib läbi elada kümme aastat, ja selle ühe aastaga kümme aastat oli läbi elanud ka minu Nataša. Meie vahel haigutas nüüd igavik… Mäletan, et istusin tookord koos vanakestega, vaikisin ja muljusin hajameelselt oma kübara juba niigi muljutud servi. Istusin ja ootasin ei tea miks, millal tuleb Nataša. Mu ülikond oli vilets ja istus halvasti; mu nägu oli sisse langenud, kõhnunud ja kollaseks värvunud, kuid siiski ei sarnanenud ma veel poeediga ja mu silmis ei leidunud ikka veel seda üllust, mille eest kunagi nii väga oli hoolt kandnud vana hea Nikolai Sergeitš. Anna Andrejevna vaatas mind varjamatu ning liiga kiirustatud haletsemisega ja mõtles endamisi: „Ja sellest oleks peaaegu saanud Nataša peigmees. Issand halasta ja kaitse!” „Ivan Petrovitš, kas tahaksite teed?” (Samovar kees laual.) „Ja kuidas te elate? Näete väga haiglane välja,” ütles ta mulle hädisel häälel, mida otsekui kuuleksin veel praegugi. Ma nagu näeksin seda praegu: ta räägib minuga, kuid silmist paistab tal teinegi mure, seesama mure, mis tegi tusaseks ka vanameest, kes jahtunud teetassi juures istus ja oma mõtteid mõlgutas. Teadsin, et neile tegi suurt muret kohtuprotsess vürst Valkovskiga, mis oli neile halva pöörde võtnud, ja et neid oli tabanud uus ebameeldivus, mis oli Nikolai Sergeitši terviselegi mõjunud. Noor vürst, kelle pärast kogu see kohtulugu õigupoolest algaski, oli umbes viie kuu eest Ihmeneveid külastanud. Ihmenev, kes armastas oma kallist Aljošat kui lihast poega ja teda peaaegu iga päev meenutas, oli ta heal meelel vastu võtnud. Anna Andrejevna oli Vassiljevskojet meenutanud ja nutma puhkenud. Aljoša oli neid ikka sagedamini ja sagedamini külastama hakanud, muidugi isa teadmata. Aus, otsekohene ja siiras Nikolai Sergeitš oli vastumeelselt loobunud igasugusest ettevaatusest. Tema õilis uhkus ei lubanud tal mõteldagi sellele, mida ütleb vürst, kui saab teada, et tema poeg on jällegi olnud Ihmenevite majas külaliseks, ja mõttes põlgas Nikolai Sergeitš kõiki tema rumalaid kahtlustusi. Kuid vanamees ei teadnud, kas tal leidub jõudu taluda vürstilt uusi solvanguid. Noor vürst hakkas neid külastama peaaegu iga päev. Vanadele meeldis olla temaga koos. Ta istus nende juures terved õhtud ja kaugelt üle kesköö. Muidugi sai tema isa viimaks kõigest sellest teada. Selle tagajärjeks oli kõige alatum keelepeks. Vürst solvas Nikolai Sergeitšit õudse kirjaga ikka endisel teemal ja andis pojale karmi korralduse, et ta ei tohi Ihmeneveid külastada. See juhtus kaks nädalat enne seda, kui mina neile külla läksin. Nikolai Sergeitš oli kohutavalt masendatud. Kuidas? Tema õilsat, süütut Natašat seostatakse jällegi selle räpase laimuga, selle alatusega! Neiu nime oli teotavalt suhu võtnud inimene, kes oli teda ka varem solvanud… Ja see tuli kõik jätta karistamata… Esimestel päevadel ei tõusnud Nikolai Sergeitš meelekibeduses voodistki. Seda kõike ma teadsin. Kogu see lugu sai mulle üksikasjades teatavaks, kuigi ma, haige ja löödud, polnud viimasel kolmel nädalal nende juures käinud, vaid olin lebanud kodus. Ma ei teadnud veel… ei! Tol korral ma üksnes aimasin, teadsin, aga ei uskunud, et peale selle loo on ka neil nüüd midagi, mis peaks neid häirima üle kõige maailmas, ja vaatasin neid piinava valuga. Tõesti, ma tundsin piina; ma ei julgenud mõistatada, ei julgenud uskuda ja püüdsin kõigest jõust seda saatuslikku tundi edasi lükata. Kuid ma olin selleks siia tulnudki. Mind nagu kisti tol õhtul nende poole. „Jah, Vanja,” lausus vanamees äkki nagu ärgates, „kas sa olid haige? Miks ei ole sind kaua näha olnud? Olen sinu ees süüdi, olen sind juba ammu külastada tahtnud, aga pole ikka saanud…” Ta vajus jälle mõtteisse. „Ma ei olnud terve,” vastasin. „Või ei olnud terve!” kordas ta umbes viie minuti pärast. „Nojah, ei olnud terve! Rääkisin sulle tookord, hoiatasin aga sa ei võtnud mind kuulda! Ei, vennas Vanja: muusa on juba vanast ajast kükitanud näljasena pööningul ja kükitab seal edasi. Nii see on!” Jah, vanamehel oli paha tuju. Kui tal ei oleks olnud oma haava südames, poleks ta hakanud minuga ka näljasest muusast rääkima. Ma uurisin ta nägu: see oli kollaseks muutunud, tema silmist aga paistis mingi arusaamatus, mingi mõte küsimusena, mida ta lahendada ei suutnud. Ta oli kuidagi tormakas ja ebatavaliselt sapine. Anna Andrejevna heitis talle rahutuid pilke ja vangutas pead. Kui Nikolai Sergeitš meist ära pöördus, nookas Anna Andrejevna mulle märku andes tema poole peaga. „Kuidas on Natalja Nikolajevna tervis? On ta kodus?” küsisin Anna Andrejevnalt. „Kodus, kallike, kodus,” vastas Anna Andrejevna, otsekui oleks mu küsimus talle raskusi tekitanud. „Küllap tuleb varsti siia teid vaatama. See ei ole ju nali! Kolm nädalat pole näha! Aga ta on meil viimasel ajal niisugune – ei saa õieti arugi, missugune; ei terve, ei haige, Jumal teda teab!” Ta heitis Nikolai Sergeitši poole kartliku pilgu. „Mis? Tal ei ole viga midagi,” sõnas Nikolai Sergeitš vastumeelselt ja katkendlikult. „Ta on terve. Tütarlaps hakkab täiskasvanuks saama, ei ole enam laps, see on ka kõik! Kes neist aru saab, neist tütarlaste muredest ja kapriisidest!” „Jah, muidugi kapriisid,” osatas Anna Andrejevna solvunud häälel. Vanamees vaikis ja lõi sõrmedega laual trummi. „Jumal, kas tõesti on nende vahel midagi juhtunud?” mõtlesin kohkunult. „Mis siis teie pool ka kuulda on?” alustas Nikolai Sergeitš jälle. „Kas B. kirjutab ikka veel arvustusi?” „Jah, kirjutab küll,” vastasin. „Ah, Vanja, Vanja!” sõnas ta käega lüües. „Mis sellest kriitikastki!” Uks avanes ja tuppa tuli Nataša. VII peatükk Tal oli käes kübar ja tuppa astudes pani ta selle klaverile; siis tuli ta minu poole ja ulatas mulle sõnagi lausumata käe. Tema huuled liikusid pisut; ta otsekui oleks tahtnud mulle midagi öelda, mingi tervituse, kuid ei öelnud midagi. Kolm nädalat ei olnud me teineteist näinud. Vaatasin teda arusaamatuse ja hirmuga. Kuidas oli ta selle kolme nädalaga muutunud! Mu südant ahistas hirm, kui nägin ta sisselangenud, kahvatuid põski, nagu palavikus tursunud huuli, ja silmi, mis kiiskasid pikkade tumedate ripsmete alt palavikutules ja mingis kirglikus otsustavuses. Jumal, kui ilus ta oli! Iial, ei varem ega hiljem, ei näinud ma teda sellisena, kui tol saatuslikul päeval. Kas oli tema see, seesama Nataša, see tütarlaps, kes vaevalt aasta tagasi minult silmi ei pööranud ja minu järgi huuli liigutas, kui kuulas minu romaani lugemist, ning kes nii lõbusalt, nii kergesti oli naernud ja naljatanud oma isa ja minuga tolle õhtusöögi ajal? Oli see seesama Nataša, kes seal, just selles toas, õhetades ja pead langetades oli mulle öelnud: jah? Hakkasid helisema kirikukellad, kutsudes õhtusele palvusele. Nataša võpatas, ema aga tegi ristimärgi. „Sa tahtsid minna õhtusele palvusele, Nataša. Juba lüüaksegi kella,” ütles ta. „Mine pealegi, Natašake, mine ja palveta! Ja siis saad jalutada ka. Mis siin toas ikka istuda! Vaata, kui kahvatu sa oled, nagu oleks keegi sind ära kaenud!” „Ma… võib-olla… ei lähe täna,” sõnas Nataša aeglaselt ja tasa, peaaegu sosinal. „Olen… haige,” lisas ta. „Parem oleks sul ikka minna, Nataša. Sa ju mõtlesid minna ja võtsid, näe, oma kübaragi. Palveta, Natašake, palveta, et jumal sulle tervist annaks,” püüdis Anna Andrejevna teda veenda, vaadates aralt tütre poole, nagu kardaks teda. „Mis seal siis ikka, käi ära! Saad ka jalutada,” lisas vanamees, vaadates tütart samuti rahutult. „Ema räägib õigust. Ja Vanja saadab sind.” Mulle tundus, nagu oleks libisenud üle Nataša huulte kibe muie. Ta läks klaveri juurde, võttis kübara ja pani selle pähe; tema käed värisesid. Kõik liigutused olid tal justkui ebateadlikud, nagu poleks ta ise üldse aru saanud, mida teeb. Isa ja ema vaatasid teda üksisilmi. „Elage hästi,” sõnas ta vaevu kuuldavalt. „Ah mu ingel, miks sa sedaviisi jumalaga jätad, ega sa ju kaugele minema pea! Aga saad vähemalt tuuleõhkugi, vaata, kui kahvatu sa oled! Ah, ma unustasin (kõik läheb mul meelest ära) – ma tegin ju sinu talismani valmis; õmblesin sinna sisse palve, mu ingel. Üks nunn Kiievist möödunud aastal õpetas; väga sünnis palve, alles nüüdsama jõudsin selle sinna sisse õmmelda. Pane kaela, Nataša. Jumal annab sulle ehk tervist. Oled ju meie ainus.” Ja Anna Andrejevna võttis õmbluskastist Nataša kuldse kaelaristi, mille paela küljes oli äsja valmisõmmeldud talisman. „Kanna seda terviseks!” sõnas ta, pani tütrele kuldristi kaela ja tegi ristimärgi. „Ennemalt tegin sulle igal õhtul enne magamajäämist ristimärgi, palusin, ja sina palusid kaasa. Nüüd ei ole sa enam endine ja Issand ei anna sulle hingerahu. Ah, Nataša, Nataša! Ei aita sind ka minu emalikud palved!” Vanake puhkes nutma. Nataša suudles sõnagi lausumata ta kätt ja astus mõne sammu ukse poole. Tuli aga siis äkitselt tagasi ja läks isa juurde. Tema rind lainetas. „Isake! Õnnistage ka teie… oma tütart,” lausus ta sumbunud häälel ja langes isa ette põlvili. Me kõik olime tema ootamatust, liiga pidulikust käitumisest hämmeldunud. „Natašake, lapsuke, tütreke kallis, mis sinuga on?” hüüdis isa viimaks ning tema silmist purskusid pisarad. „Miks sa kurvatsed, miks sa nutad ööd ja päevad? Ma näen ju kõike; ma ei maga juba mitu ööd, tõusen üles ja kuulan su toa ukse juures!.. Räägi mulle kõik, Nataša, räägi ära kõik mulle, vanamehele, ja me…” Ta jäi vait, tõstis tütre põrandalt üles ja embas teda tugevasti. Neiu liibus värisedes isa vastu ja pani pea tema õlale. „Pole midagi, pole midagi, ma niisama… mu tervis ei ole hea…” kinnitas ta, lämbudes seesmistest, tagasihoitud pisaratest. „Õnnistagu sind Jumal, nagu õnnistan mina sind, mu armas, kallis laps!” ütles isa. „Andku Tema igaveseks rahu su hingele ja hoidku sinust eemal kõik mured! Palveta Jumala poole, et mu patune palve Temani ulatuks.” „Ja minugi õnnistus olgu sinuga,” lisas ema, üleni pisarais. „Elage hästi!” tuli vaevu kuuldavale Nataša huulilt. Uksel ta seisatas, vaatas veel korraks nende poole, oleks nagu tahtnud midagi öelda, aga ei suutnud, ja väljus kiiresti toast. Halba aimates tormasin talle järele. VIII peatükk Ta läks kiirel sammul, vaikides ja noruspäi, ega vaadanud minu poole. Kuid tänavalt kaldapealsele jõudes seisatas ta äkki ja haaras mu käest kinni. „Ma ei saa hingata,” sosistas ta. „Mul ahistab südant… ei saa hingata!” „Mine koju tagasi, Nataša,” hüüdsin ma hirmunult. „Kas sa siis tõesti aru ei saa, Vanja, et ma tulin sealt nüüd päriselt ära, tulin nende juurest ära ega lähe sinna enam iial tagasi!” ütles ta, vaadates mind kirjeldamatu murega. Mu süda seisatas. Olin neil külas käies seda kõike juba aimanud. Olin seda näinud kui läbi udu küllap juba ammu enne tänast päeva, kuid ometi tabasid tema sõnad mind kui äike. Kõndisime kurvalt mööda kaldapealset. Ma ei suutnud rääkida. Kaalutlesin ja mõtlesin ning sattusin täielikult ummikusse. Mu pea käis ringi. See kõik tundus mulle nii inetuna, täiesti võimatuna. „Kas sa süüdistad mind, Vanja?” küsis ta viimaks. „Ei, aga… aga ma ei usu. See on võimatu!” vastasin, mõistmata, mida räägin. „Ei, Vanja, see on tõde! Ma olen nende juurest ära tulnud ega tea, mis neist saab… ei tea ka, mis saab minust.” „Sa lähed tema juurde, Nataša. Jah?” „Jah!” vastas ta. „Aga see ei ole võimalik!” hüüdsin ma ägedalt. „Mu vaene Nataša, kas sa ei tea, et see ei ole võimalik? See on ju meeletus. Sa ju tapad nad ja kukutad ka enese. Kas sa tead seda, Nataša?” „Tean, aga mida pean ma siis tegema? See ei ole minu võimuses,” lausus ta ning tema sõnades tundus nii palju meeleheidet, nagu oleks ta tapalavale läinud. „Pöördu tagasi, pöördu tagasi, kuni pole veel hilja,” anusin ma, ja seda ägedamalt, seda püsivamalt anusin, mida enam tajusin, et mu sõnad on praegu kasutud ja mõttetud. „Kas mõistad, Nataša, mida sa teed oma isale? Oled sa järele mõtelnud? Tema isa on ju sinu isa vaenlane. Vürst ju solvas sinu isa, kahtlustades teda raha röövimises; ta ju nimetas teda vargaks. Nad käivad kohut… Aga mis! Seal on veel see viimane asi, kas tead, Nataša… (mu jumal, sa ju tead seda kõike) – kas tead, et vürst kahtlustas sinu isa ja ema selles, et nad on sind nimme kokku viinud Aljošaga, kui see oli teie juures maal külas. Mõtle järele, kujutle vaid, kuidas sinu isa on selle laimu all kannatanud! Ta on selle kahe aasta jooksul halliks läinud – vaata talle otsa! Aga peaasi – sul on ju see kõik teada, Nataša, oh jumal küll! Ma ei taha rääkida sellest, mida neile tähendab sind igaveseks kaotada! Sina oled ju nende ainus varandus, mis neil on vanaduspäeviks jäänud! Ma ei taha sellest rääkida, sa saad ju sellest ise aru. Ära unusta, et sinu isa peab ennast nende uhkustajate poolt põhjusetult teotatuks ning solvatuks, ja et see ei ole veel tasutud. Nüüd, otse nüüd lõi see vana valus vaen jälle lõkkele ja kõvenes seepärast, et Aljoša teie külaliseks oli. Vürst solvas uuesti sinu isa ning vanamehes keeb veel viha selle uue solvamise pärast, ja nüüd siis osutuvad kõik-kõik need süüdistused põhjendatuks! Kõik, kes sellest asjast teavad, õigustavad nüüd vürsti ja süüdistavad sind ja sinu isa. Mis sünnib siis nüüd sinu isaga? See on talle ju surmahoobiks. Häbi ja teotus, ja kelle läbi? Sinu, tema tütre, tema ainsa, kalli lapse läbi! Ja sinu ema? Tema ju ei ela üle sinu isa surma… Nataša, Nataša! Mida sa teed? Mine tagasi! Võta mõistus pähe!” Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/fedor-dostoevskiy/alandatud-ja-solvatud/?lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом. notes 1 Raske kaotus! Näe missugune lugu! (sks. k.)