Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Hirvena metsas Charles Perrault Vana hea Prantsuse muinasjutuklassika HIRVENA METSAS Elasid kord kuningas ja kuninganna, kelle abielu oli täiuslik. Nad armastasid teineteist üliõrnalt ja nende alamad lausa jumaldasid neid. Vaid pärija puudumine andis kõikidele põhjust kurbust tunda. Kuninganna oli veendunud, et viimase olemasolul armastaks kuningas teda veelgi enam, seepärast otsustas ta kevade saabudes sõita oivalise toimega tervisvetele. Inimesi tuli sinna üle terve maailma kokku, nii et võõramaalasi oli lausa igalt mandrilt. Allikad, kus tervisvett joomas käidi, asusid suures metsas. Joogipaviljonid olid üleni marmorist ja porfüürist[1 - teatud purpurne kivim] ning peeti lausa auasjaks, et igaüks nende kohtade kaunistamist ka omaltpoolt toetab. Ühel päeval, kui kuninganna allika ääres istus, ütles ta oma seltsidaamidele, et soovib veidi üksinda olla, ning üksi jäänud, hakkas ta halama: „Mu Jumal, kui õnnetu ma olen, et mul lapsi pole. Juba viis aastat palun ma Taevast, aga asjata. Pean ma siis tõesti surema teadmata, mis tähendab olla ema?“ Kui ta oli niimoodi lausunud, märkas ta, et allikavesi hakkas pulbitsema ning üks suur vähk tõusis veepinnale ja ütles: „Suur kuninganna, teie soov täitub peagi. Teadke, et siin lähedal asub uhke palee, mille on ehitanud haldjad. Seda paleed on aga võimatu leida, sest ta on mähitud nii tihedasse uduloori, et ühegi sureliku pilk ei suuda sellest läbi tungida. Et ma aga olen teie alandlik austaja, siis pakun end teile teejuhiks, juhul kui te seda soovite.“ Kuninganna kuulas tema juttu sõnagi lausumata, sest ta oli hämmeldunud, et kohtas kõnelevat vähki. Lõpuks ta vastas, et võtab ettepaneku vastu, lisades, et kahjuks ei oska ta tagurpidi käia. Selle peale vähk naeratas ja otsemaid sai temast meeldiva välimusega vanem daam. „Kuid meil polegi vaja tagurpidi käia,“ vastas daam, „jagan teie arvamust. Palun, pidage mind oma sõbratariks, sest soovin teile siiralt head.“ Daam astus veest välja, kuid jäi ise seejuures täiesti kuivaks. Tal olid seljas punase voodriga üleni valged rõivad, juuksed olid tal hallid ning need olid kokku põimitud roheliste paeltega. Tervest ilmast oleks olnud raske leida väärikamat daami. Ta tegi kuninganna ees nii graatsilise reveransi, et teine oli sellest lausa kohmetunud. Seejärel, et mitte rohkem aega viita, juhtis ta kuninganna ühele metsarajale. Kuninganna oli väga üllatunud, sest ta oli siinkandis tihti jalutanud, aga sellele rajale polnud ta veel eales sattunud. Ja kuidas olekski ta siia saanud juhtuda – kasutasid ju vaid haldjad seda rada allikale minekuks, muul ajal aga kasvasid siin põldmarjapõõsad ja okkaline puhmastik. Kui kuninganna ja tema teejuht sellele teerajale astusid, puhkesid õied roosipuudel otsemaid õide, jasmiinipõõsad ja apelsinipuud lasksid okstel omavahel põimuda, moodustades lehtede ja õitega kaunistatud võlvi, maapind täitus kannikestest ning tuhanded linnud lõõritasid meeliköitvalt. Kuninganna polnud veel üllatusest toibudagi jõudnud, kui tema silmi pimestas võrratu, üleni teemantidest palee sära: seintest katuseni, põrandast laeni, trepimademelt kuni rõdude ja terrassideni välja – kõik oli valmistatud teemantidest. Kuninganna oli sedavõrd üllatunud, et ei suutnud tagasi hoida karjatust ning ta küsis end saatvalt sarmikalt daamilt, kas kõik see, mida ta näeb, on unes või ilmsi. „Pole midagi tõelisemat kui see siin,“ vastas vanaproua. Kohe avanesid palee uksed ning neist väljusid kuus haldjat, ja veel millised haldjad! – kõige kaunimad ja kõige nooblimad, keda eales haldjate riigis nähtud. Nad tegid kuningannale sügava kummarduse ja kordamööda ulatas igaüks neist talle ühe vääriskividest lille, nii et kokku sai neid terve kimbu, milles olid roos, tulp, anemoon, kelluke, nelk ja granaatõunapuu õis. „Madam,“ laususid haldjad, „me ei saa teile teha suuremat auavaldust kui see, et lubame teil tulla meid siia külastama. Pealegi on meil suur rõõm teile teatada, et teile sünnib tütar – printsess, kellele te panete nimeks Désirée[2 - ihaldatud (pr. k.)], sest te olete teda tõesti kaua ihaldanud. Aga niipea kui ta ilmale tuleb, ärge viitke aega, vaid kutsuge meid jalamaid kohale, et saaksime talle kõiksugu andeid kinkida. Sel- leks võtke lillekimp, mille te meilt kingiks saite, ning meile mõeldes nimetage iga lille nimepidi, ja võite kindel olla, et otsekohe oleme teie kõrval.“ Rõõmust joobunud kuninganna viskus neile kaela ning nende kallistusi jätkus enamaks kui pooleks tunniks. Seejärel palusid haldjad tal siseneda paleesse, mille kirjeldamine käiks mul üle jõu, sest selle püstitamiseks oli palgatud sama arhitekt, kes oli projekteerinud Päikese, ning paleest tegi ta miniatuurse[3 - miniatuurne – väike, pisimõõtmeline] Päikese. Kuninganna, kes polnud seesuguse säraga harjunud, pidi aeg-ajalt silmad sulgema. Haldjad viisid ta ka oma aeda. Kaunimaid puuvilju polnud eales nähtud: aprikoosid olid suuremad kui inimese pea, kirsid olid nii suured, et ilma neljaks lõikamata oli neid võimatu süüa, pealegi olid nad nii maitsvad, et kui kuninganna neid proovis, kadus tal igasugune soov eales teistsuguseid kirsse suhu pista. Terve aed oleks nagu kunstlikke puid täis olnud – miski ei reetnud neis eluvaimu, tundus, et nad ei kasvagi enam suuremaks. Võimatu on kirjeldada kuninganna rõõmu, seda, kuidas ta kõneles tulevasest printsess Désirée’st, kuidas ta tänas meeldivaid haldjaid, kes talle nii oodatud teate edastasid, mistõttu ma ei hakkagi siinkohal seda kõike kirjeldama. Ütlen vaid, et kellelegi ei jäänud tähelepanu osutamata ega tänusõna lausumata. Ka tema teejuht Allikahaldjas sai suure kiituse osaliseks. Kuninganna jäi paleesse õhtuni. Talle meeldis kuuldud muusika ning lauljate hääled tundusid talle taevalikena. Ta sai hulganisti kingitusi ning olles tänanud neid väärikaid daame, asus ta Allikahaldja saatel koduteele. Tema peatuspaigas oldi aga suures mures: teda otsiti kõikjalt ning keegi ei osanud aimata, kus ta võiks olla, kardeti isegi, et mõni hulljulge võõramaalane võis ta röövida, sest kuninganna oli ääretult ilus ja veel üpris noor. Seetõttu valmistas tema kojutulek kõigile suurt rõõmu, ja kuna vastkuuldud uudis, et tema lootused peatselt täituvad, oli ta tuju tõstnud, veetles ta oma armsa ja võluva jutuga kõiki kaaskondlasi. Allikahaldjas oli teda kuni peatuspaigani saatnud ning nende hüvastijätt oli olnud kütuste- ja embusterohke. Kuninganna jäi tervisvetele veel üheks nädalaks ning kasutades võimalust, käis veel mitu korda haldjate palees, saadetuna ikka samast edevast Allikahaldjast, kes kõigepealt ilmus tema ette vähina ja alles seejärel võttis oma loomuliku haldjakuju. Oma kodulossi naasnud, jäi ta peagi käima peale ja sünnitas printsessi, kellele pandi nimeks Désirée. Kohe pärast sünnitust võttis ta lillekimbu, mille ta oli haldjatelt saanud, nimetas kõiki lilli üksteise järel nimepidi ning nägi otsemaid haldjaid enda poole saabumas. Igal haldjal oli erinev lendav tõld: ühel oli see eebenipuust, mille ette olid rakendatud valged tuvid, teisel elevandiluust ning seda vedasid väikesed rongad, kolmas tõld oli seedripuust, neljas suhkruroost jne. Et nende tuleku oli põhjustanud tähtis perekondlik sündmus, väljendasid ka nende rakendid sõbralikkust ja heatahtlikkust, sest oma pahameeles rakendasid nad tõldade ette lendavaid draakoneid või suust ja sõõrmeist tuld purskavaid nastikuid, lõvisid ja pantreid ning siis kihutasid nad oma lendavais tõldades ühest maa ilma otsast teise veel vähema ajaga, kui kulub selleks, et öelda „tere“ või „tere õhtust“. Kuid seekord olid nad väga sõbralikult meelestatud. Rõõmsaina ja uhkeina astusid nad kuninganna kambrisse, saadetuna kääbusnaistest ja kääbusmeestest, kes olid nende saatjaskonnaks ning kes kandsid kõiksugu kingitusi. Haldjad suudlesid kuningannat ja väikest printsessi ning andsid üle mähkmed, mis olid valmistatud nii heast ja peenest kangast, et neid võis vähemalt sada aastat järjest kasutada, ilma et nad ära kuluksid (seda kangast olid haldjad oma puhkehetkedel ise kudunud). Mis puutub pitsidesse, siis need olid veel nooblimad kui eelpool kirjeldatu: kogu maailma ajalugu oli sellesse pitsi sisse põimitud. Seejärel näidati ette mähkmed ja tekid, ka need olid haldjad oma kätega kauneiks tikkinud: neil kujutati mitmesuguseid mänge, mida lapsed enda lõbustamiseks mängida armastavad. Niikaua, kui maailmas on olnud tikkijaid, nii mehi kui naisi, pole keegi millegi sedavõrd kauniga hakkama saanud. Kui aga häll kohale toodi, kiljatas kuninganna rõõmust, sest see ületas kõik seninähtu. Häll oli valmistatud nii haruldasest puidust, et selle hind oli sada tuhat eküüd naela eest. Häll toetus neljale väikesele Amorile[4 - rooma armastusjumal, kirjutiivuline poisslaps, kelle noolest tabatud armusid], ja vaatamata sellele, et need toed olid üleni teemantidest ja rubiinidest, ületas nende teostuse hind materjali hinna. Pealegi võisid need Amorid end ka liigutada, sest haldjad olid nad loonud selliselt, et kohe kui laps häälitses, kiigutasid nad ta uinuma, mis oli suurepäraseks abiks ammedele. Haldjad võtsid väikese printsessi järgemööda sülle, et vahetada mähkmeid ja jagada hellitusi, sest ta oli juba nii ilus, et oli raske teda mitte armastada. Kui haldjad märkasid, et lapsuke tahab süüa, löödi võlukepikesega kolm korda vastu maad ja oligi kohal sellele armastusväärsele lapsele sobilik amm. Jäi veel üle printsessile anded ära jagada ning otsekohe ruttasid haldjad seda tegema. Ühelt haldjalt sai printsess kõik voorused, teiselt vaimuanded, kolmandalt erakordse ilu, neljandalt jõukuse, järgmiselt hea tervise ja viimaselt võime lõpetada kõik ettevõtmised, mida ta eales ka ei alustaks. Rõõmust joobunud kuninganna tänas haldjaid annete eest, mida tema tütrele omistati, kui äkki nägi ta ruumi sisenemas tohutu suurt vähki, kelle jaoks uks oli parajasti just nii lai, et ta hädavaevu sellest sisse mahtus. „Ah, te tänamatu kuninganna,“ lausus vähk, „mind olete te sootuks unustanud! Kas on tõesti võimalik, et te pole suvatsenud meeles pidada Allikahaldjat, või on teil juba ununenud suur teene, mille teile osutasin, juhtides teid oma õekeste haldjate juurde? Kõiki teisi olete meeles pidanud, ainult mind mitte! Aga eks ma aimasin seda juba ette, mistõttu kõnetasin teid meie esimesel kohtumisel mitte oma tavakohases välimuses, vaid vähina, rõhutamaks, et teie sõprus ei liigu edasi, ta käib teil tagurpidi.“ Kuninganna, meeleheitel sooritatud eksisammust, katkestas vähi jutu ja palus temalt vabandust. Ta selgitas, et oli mõelnud kõigile haldjatele, nimetades nendenimelisi lilli, kuid temanimelist seal ei olnud ja see põhjustaski saatusliku eksisammu, ta lisas, et ta pole eales võimeline unustama talle osutatud teeneid, ning palus Allikahaldjat, et too sõprussuhteid ei katkestaks ning printsessi vastu heasoovlik oleks. Ka teised haldjad, kes kartsid, et nende õde võib printsessile viletsust ja ebaõnne kaela saata, püüdsid iga hinna eest kuninganna eest kosta. „Kallis õde,“ ütlesid nad, „kuulake meid ning ärge olge pahane kuninganna peale – tal ei tuleks eales mõttessegi teid solvata. Ja, Jumala nimel, hüljake ometi see vähi välimus ning olge see võluv olend, kellena me teid ikka tunneme!“ Ma vist juba mainisin, et Allikahaldjas oli väga edev, mistõttu oli loomulik, et õdede meelitused tegid ta malbemaks. „Olgu pealegi,“ kostis haldjas, „ma ei tee Désirée’le kõike seda, mis mul kavas oli. Ma ei varja, et kavatsesin teda hukka saata ning keegi teist poleks saanud mulle seda keelata. Kuid pidage meeles: kuni viieteistkümne aastaseks saamiseni ei tohi printsess kordagi päevavalgust näha; kui see siiski peaks juhtuma, saab see talle saatuslikuks ja ta võib isegi surra.“ Ei kuninganna pisarad ega kurikuulsate haldjate halamine suutnud panna vähki oma otsust muutma. Ta väljus ruumist taganedes, sest oma vimmas ei hakanud ta enda välimust muutma. Niipea, kui vähk oli lahkunud, küsis kuninganna haldjatelt, mida saaks ette võtta, et vältida tema tütart ähvardavat ohtu. Haldjad pidasid omavahel nõu ning pärast erinevate võimaluste kaalumist jäid nad ühe juurde kindlaks, nimelt tuleb ehitada usteta ja akendeta palee, kuhu pääseb vaid maa-aluse sissekäigu kaudu. Selles palees peab printsess elama kuni viieteistkümne aastaseks saamiseni, see tähendab ajani, mil kaob saatusliku needuse võim. Kolme võlukepikese löögiga sai see uhke rajatis ka püstitatud. Väljastpoolt oli palee valgest ja rohelisest marmorist, laed ja põrandad olid kaetud teemantidest ja smaragdidest[5 - roheline vääriskivi] mosaiigiga[6 - klaasi- või kivitükikestest koostatud pilt], millel võis imetleda lilli, linde ja muid imetoredaid loodusmotiive. Seinu kattis mitut värvi samet, mis oli kaunistatud haldjate endi poolt tikitud ornamendiga. Kuna nad tundsid väga hästi ajalugu, olid nad seal oma rõõmuks kujutanud inimajaloo märkimisväärsemaid lehekülgi. Mineviku kõrval oli siin kirjas ka tulevik. Mitmel gobeläänil[7 - kunstipärane kootud piltvaip] olid illustreeritud maailma suurima kuninga[8 - autor mõtleb siin Louis XIV – Päikesekuningat; muinasjutu kirjutamise hetkel oli madame d’Aulnoy koos abikaasaga maapaos. Järgneva ülistuslauluga taotleb kirjanik kuningalt oma abikaasale soosingut.] vägiteod, ühel neist aga järgmised read: Kurjuse vägedest jagu ta sai, Sest süda on rinnus tal julge. Armu ja heldust on maal, mis nii lai, Nii kuis me kuninga palgel. Prantsusmaad juhib see sangarist mees; Ta juhiks ka kogu ilma. Kõik kurjus saab põrmuks ta silmade ees. Tast suuremat pole siin ilmas. Ta üle võib uhkust tunda see maa, Ka uhke võib olla me manner! Ning keegi siin ilmas tast võitu ei saa. Nii suur on me kuninga anne! Sellisel väga lihtsal viisil püüdsid need haritud haldjad printsessi tema kaasaja sangarite elu ja tegemistega kurssi viia. Printsessi palees põles vaid küünlavalgus, kuid küünlaid oli nii palju, et tundus, nagu valitseks seal alatasa päev. Siia kutsuti kokku parimad õpetajad, kes pidid printsessi hariduse eest hea seisma, ning tänu oma tahtejõule, iseloomule ja andekusele omandas printsess kõik, mida tema õpetajad soovisid talle õpetada. Õpetajaid üllatas väga nii noore lapse sedavõrd tark jutt, samas kui teised temaealised lapsed suutsid suure vaevaga oma amme nime meeles pidada. Kuid ega siis haldjate poolt saadud anded võhiklikkust ja rumalust soodusta. Kui printsess võlus kõiki lähikondlasi oma vaimuannetega, siis iluga võlus ta neid veelgi enam. Ka kõige tundetumad inimesed ei jäänud teda nähes ükskõikseks, ning tema ema poleks hetkekski tütrest lahus olnud, kui tema otsesed kuningannakohustused poleks nõudnud temalt aeg-ajalt ka kuninga kõrval viibimist. Vahetevahel käisid siin ka haldjad ja alati tõid nad endaga kaasa haruldusi, millistele ei leidu võrdväärseid, nii nägusaid ja nii rikkalike kaunistustega kleite, et võis arvata, nagu oleksid nad õmmeldud ühe noore ja sama armastusväärse printsessi pulmakleitideks kui see, kellest meil jutt käib. Kuid kõigist haldjatest armastas Tulbihaldjas teda kõige enam. Just tema tuletas kuningannale alatasa meelde, et last tuleb kuni viieteistkümne aastaseks saamiseni päevavalguse eest hoolikalt kaitsta.„Meie õde Allikahaldjas on pika vihaga,“ hoiatas ta kuningannat, „kuidas me lapse eest ka hoolt ei kannaks, ikka leiab ta võimaluse, et teda kiusata. Liigne ettevaatus ei tee paha, madam.“ Kuninganna lubas neid kaalukaid sõnu pidevalt meeles pidada. Kui aga printsess juba nii vanaks sai, et tuli mõelda ka tema tulevikule, lasksid vanemad temast portree maalida. Koopiad portreest saadeti maailma kõigisse kuningakodadesse. Polnud printsi, kes neiu ilu suhtes ükskõikseks oleks jäänud, üks neist aga armus printsessi sedavõrd ära, et portree pidi pidevalt tema silme ees olema. Ta laskis pildi oma kabinet üles seada ning sulges end alatasa sinna, et pildil kujutatuga vestelda, nagu võinuks see teda kuulda ja vastata. Üle noormehe huulte tulid vaid maailma kõige kirglikumad armusõnad. Kuningas, kes viimasel ajal oma poega harva kohtas, päris õukondlastelt, mis mure printsi vaevab ning miks ei näe ta teda enam rõõmsal ilmel enda kõrval seismas. Mõned keelepeksjad, sest õukondades on ka selliseid, kandsid kuningale ette, et tema poeg on vist hulluks minemas – ta istub terved päevad üksinda oma toas ja on kuulda, et ta vestleb iseendaga, nagu viibiks ta kellegi seltsis. Kuuldu tegi kuninga murelikuks. „On see võimalik,“ küsis ta oma usaldusaluste käest, „et minu poeg on hull? Ta on ju alati olnud nii mõistlik! Siiani on imetletud just tema vaimuandeid ning ka tema pilgus pole ma midagi kahtlast märganud. Tõsi, ta on viimasel ajal kurb. Ma pean temaga vestlema, küll saan siis teada, mis liiki hullusega tegu on.“ Kuningas kutsus printsi enda juurde, õukondlastel aga käskis lahkuda, ning vestelnud temaga esialgu ühel ja teisel tühisemal teemal, mis kummalegi erilist huvi ei pakkunud, küsis ta pojalt otse, millega saaks ta noormehe halba tuju leevendada. Prints mõistis, et hetk on soodne, ja viskus isa jalge ette. „Isa, te soovite, et abielluksin Musta Printsessiga. Muidugi on sellest abielust meie riigile nii suurt kasu, et see ei ole võrreldav sellega, mida saaksime siis, kui abielluksin printsess Désirée’ga, kuid paraku leian ma just tema nii võluva olevat, et teist sellist on maailmas raske leida.“ „Kuis saate selles nii kindel olla, kui te pole kumbagi printsessi näinud?“ päris kuningas. „Järeldan seda nende neidude portreede järgi,“ vastas prints Sangar (sellise hüüdnime sai ta pärast kolme suurt ja võidukat lahingut). „Tunnistan, et olen kiindunud printsess Désirée’sse niivõrd, et kui te ei loobu Mustale Printsessile antud lubadusest, eelistan ma surra, sest parem on olla surnud, kui loobuda lootusest kuuluda armastatud olendile.“ „Niisiis printsessi portreega te vestletegi,“ vastas kuningas karmil toonil. „Te teete end naeruväärseks kõigi õukondlaste silmis. Teid peetakse lausa hulluks. Kui te vaid teaksite, mida kõike olen ma pidanud teie kohta kuulma! Peaksite tundma häbi, et olete lasknud seesugust nõrkust välja näidata!“ „Kuidas saaksin ma loobuda nii õilsatest tunnetest?“ vastas noormees. „Kui te näeksite printsessi portreed, mõistaksite te minu tundeid tema vastu.“ „Tooge see portree siia,“ ütles kuningas kärsitult, mis tõendas tema siirast muret poja pärast. Prints poleks eales söandanud Désirée’ portreed isale näidata, kui ta polnuks kindel, et neiu iluga pole siin ilmas võrdset. Ta tõttas oma kambrisse ja oli peagi koos pildiga isa juures tagasi. Kuningas oli portreest niisama vaimustatud kui poeg. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/charles-perrault/hirvena-metsas/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом. notes 1 teatud purpurne kivim 2 ihaldatud (pr. k.) 3 miniatuurne – väike, pisimõõtmeline 4 rooma armastusjumal, kirjutiivuline poisslaps, kelle noolest tabatud armusid 5 roheline vääriskivi 6 klaasi- või kivitükikestest koostatud pilt 7 kunstipärane kootud piltvaip 8 autor mõtleb siin Louis XIV – Päikesekuningat; muinasjutu kirjutamise hetkel oli madame d’Aulnoy koos abikaasaga maapaos. Järgneva ülistuslauluga taotleb kirjanik kuningalt oma abikaasale soosingut.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 105.67 руб.