Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Pöialpoiss Charles Perrault Vana hea Prantsuse muinasjutuklassika PÖIALPOISS Elas kord puuraiuja oma naisega. Neil oli seitse last – kõik poisid. Kõige vanem oli kümme aastat vana, kõige noorem seitse. Paneb imestama, et puuraiuja sai nii palju lapsi nõnda lühikese aja jooksul, aga tema naine oli tragi ja toimekas ja nii sündis tal iga kord vähemasti kaks last. Nad olid väga vaesed ja nende seitse last olid neile suureks koormaks, sest mitte ükski neist ei saanud veel ise endale leiba teenida. Muret tegi vanematele seegi, et kõige noorem oli väga vagane ja sõnagi ei rääkinud. Vanemad panid selle rumaluse arvele, pigem aga andis see tunnistust tema heast loomusest. Ta oli imeväike, ilmale tulles ainult pöidlapikkune, ja seepärast hakati teda Pöialpoisiks kutsuma. Vaene laps oli kogu pere patuoinas ja jäi alati süüdlase ossa. Ometigi oli ta vendadest kõige targem ja terasem, ta rääkis küll vähe, aga kuulas see-eest palju. Oli väga raske aasta. Näljahäda oli nii suur, et vaesed inimesed võtsid nõuks lastest lahti saada. Ühel õhtul, kui lapsed juba asemel olid ja puuraiuja naisega kolde ees istus, ütles mees suure südamevaluga: „Sa näed isegi, et me ei jõua oma lapsi toita. Mina ei või vaadata, kuidas nad mu oma silma all nälga surevad. Otsustasin nad homme metsa viia ja ära eksitada. Seda pole raske teha – me lihtsalt põgeneme nende nägemata, kui nad lõbusasti haokubusid teevad.“ „Heldeke,“ hüüdis naine, „kas sa tõesti saad sellega hakkama, et eksitad omaenda lapsed ära?“ Küll rääkis mees suurest vaesusest, naine aga ei tahtnud nõusse jääda. Olgu ta pealegi vaene, ent ta oli ikkagi nende ema. Kuid olles järele kaalunud, kui valus oleks näha lapsi nälga suremas, jäi ta nõusse ja heitis siis nuttes puhkama. Pöialpoiss oli vanemate juttu pealt kuulanud. Taibanud oma voodikeses, et nad mingist plaanist räägivad, oli ta tasahilju välja roninud, isa pingi alla pugenud ja salamahti kuulatama jäänud. Pärast heitis ta uuesti asemele, ei maganud aga kogu öö, vaid pidas aru, mida ette võtta. Ta tõusis varavalgel ja läks oja äärde, kus ta oma taskud väikesi valgeid kivikesi täis toppis ja tuli siis koju tagasi. Asuti teele, aga Pöialpoiss ei rääkinud vendadele sõnakestki kogu loost. Nad läksid sügavasse laande, kus juba kümne sammu pealt üksteist näha ei olnud. Isa hakkas puid raiuma ja lapsed korjasid oksi, et neist haokubusid teha. Nähes lapsi tööhoos, läksid ema-isa vargsi eemale ja põgenesid siis mööda käänulist jalgrada. Kui lapsed nägid, et nad on üksi jäänud, hakkasid nad kõigest kõrist karjuma ja nutma. Pöialpoiss laskis neil karjuda, ehk ta küll väga hästi teadis, kustkaudu nad koju saavad. Metsa tulles oli ta terve tee maha poetanud valgeid kivikesi, mis tal taskus olid. Pöialpoiss ütles nüüd vendadele: „Vennad, ärge kartke midagi! Isa-ema jätsid meid siia maha, aga mina viin teid koju tagasi. Tulge ainult minu järel.“ Vennad läksidki Pöialpoisi järel ja ta viis nad koduni sedasama teed mööda, kustkaudu nad metsa olid tulnud. Esiotsa ei tihanud nad sisse minna, surusid ennast ainult vastu ust, et kuulda, mida isa-ema räägivad. Parajasti kui puuraiuja naisega koju oli jõudnud, oli mõisahärra saatnud neile kümme eküüd[1 - vana Prantsuse kuld- või hõbemünt, mis võrdus 3 liivriga], mis ta neile ammugi maksma oli pidanud ja mida nad ei lootnudki enam kätte saada. See tõi vaestesse inimestesse eluvaimu tagasi, sest nad olid nälga suremas. Puuraiuja saatis naise kohe lihuniku juurde, ja et nad ei olnud juba hea tükk aega midagi söönud, ostis naine kolm korda nii palju liha kui kahele inimesele õhturoaks tarvis oleks läinud. Söönud oma isu täis, ütles naine: „Oijah, kus on nüüd me vaesed lapsed. Nad saaksid tubli kõhutäie sellest, mis järele on jäänud. Sina, Guillaume[2 - loe: gijoom] , tahtsid nad metsa ära eksitada. Ma ütlesin kohe, et me veel kahetseme. Mida nad küll praegu seal teevad? Oh Jumal küll, võib-olla on hundid nad juba maha murdnud. Sa pole kellegi inimene, et lasksid omaenda lastel nõndaviisi hukka saada.“ Viimaks sai puuraiuja kannatus otsa, sest naine seletas oma paarkümmend korda, et mees seda veel kahetseb ja et tema, naine, oli seda kohe öelnud. Mees ähvardas naisele tappa anda, kui see vait ei jää. Võib-olla puuraiuja ei kurvastanud naisest sugugi vähem, aga ta kuulus loomult seda sorti, üsna laialt levinud meeste kilda, kellele küll meeldivad arukalt kõnelevad naised, aga kes peavad väga tüütuks neid, kellel alati õigus on. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/charles-perrault/p-ialpoiss/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом. notes 1 vana Prantsuse kuld- või hõbemünt, mis võrdus 3 liivriga 2 loe: gijoom
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 105.67 руб.