Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Tuhkatriinu Charles Perrault Vana hea Prantsuse muinasjutuklassika TUHKATRIINU EHK KRISTALLKINGAKE Elas kord aadlimees, kes oli teist korda abiellunud ja nii kõrgi ning upsaka naise saanud, et säärast ei olnud keegi enne näinud. Naisel oli kaks samasuguse iseloomuga tütart, kes olid temaga täiesti ühtemoodi. Mehel aga oli nooruke tütar, iseäranis tasane ja hea: ta oli läinud emasse, kellest paremat inimest ei olnud ilmas leida. Vaevalt said pulmad peetud, kui võõrasema oma halba iseloomu näitama hakkas. Tal sõid hinge seest noore lapse voorused, mille tõttu tema oma tütred veel vihkamisväärsemad paistsid. Naine pani noore tüdruku kõige raskemaid majatöid tegema: tema pidi nõusid ja treppe pesema, majaemanda ja perepreilide tube kraamima. Neiu enda magamisase oli üleval pööningul, viletsal õlekotil, õed aga elasid parkettpõrandaga tubades, kus neil seisid viimase moe järgi meisterdatud sängid ja peeglid, milles nad võisid ennast pealaest jalatallani näha. Vaene laps kannatas kõike nurisemata ega tihanud isalegi kaevata, sest ta oleks saanud tõrelda – oli ju isa täielikult oma naise võimu all. Kui neiu tööga valmis sai, seadis ta ennast kolde nurka ja istus tuha peale, mistõttu teda tavaliselt Tuhalsitsijaks kutsuti. Noorem õde oli vanemast vähe viisakam ja hüüdis teda Tuhkatriinuks. Ja ometigi oli viletsates hilpudes Tuhkatriinu sada korda ilusam kui tema uhketes rõivastes õed. Kord juhtus, et kuningapoeg korraldas peo, kuhu ta kõik kõrgest soost inimesed kutsus. Ka meie preilid olid palutud, sest nad kuulusid riigi suurtsugu inimeste hulka. Õekesed rõõmustasid kangesti ja asusid kibekiiresti kleite ja soenguid valima, mis neile kõige paremini sobiksid. Uus vaev Tuhkatriinule, sest tema pidi õdede pesu triikima ja kätiseid plisseerima. Jutt käis ainult selle ümber, mismoodi keegi ennast riidesse paneb. „Mina,“ ütles vanem õde, „panen selga punase sametkleidi ja Inglismaalt toodud ehted.“ „Mina,“ ütles noorem, „panen hariliku seeliku, see-eest aga kuldlilledega mantoo ja teemantidega vöö, mida sugugi iga päev ei näe.“ Läkitati tubli tanutegija järele, et ta kahe volangireaga tanud valmistaks, ja osavalt meistrilt osteti iludusmärke. Õed kutsusid Tuhkatriinu nõuandjaks, sest tal oli hea maitse. Tuhkatriinu andiski ülihead nõu ja pakkus ennast koguni nende juukseid sugema, millega õed meelsasti nõus olid. Kui Tuhkatriinu nende juukseid suges, küsisid nad temalt: „Tuhkatriinu, kas sa tahaksid ka ballile minna?“ „Oi, preilid, mis te minu üle naerate! Ei minusugusel kõlba sinna minna.“ „Sul on õigus, kõik naeraksid laginal, kui näeksid Tuhalsitsijat peole minemas.“ Mõni teine Tuhkatriinu asemel oleks kõik nuripidi teinud, aga tema oli hea ja kammis juukseid ilusasti edasi. Õekesed olid rõõmu pärast nii meelest ära, et ligemale kaks päeva ei võtnud toitugi suhu. Üle tosina nööri tõmmati katki, et nende pihtu peenemaks pigistada, ühtesoodu keerutasid nad peegli ees. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/charles-perrault/tuhkatriinu/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 105.67 руб.