Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Haneema jutud Charles Perrault Vanad head Prantsuse muinajutud. Charles Perrault HANEEMA JUTUD MEENUTUSEKS LUGEJALE Üks vähestest maailmakirjanduse esindajatest, kelle kangelasi tunnevad ka meie lapsed enne lugema ning kirjutama õppimist, on kindlapeale Charles Perrault[1 - loe: sarl pɛroo] (1628 – 1703). Neljast vennast (Pierre, Nicolas, Claude ja Charles), kes kõik olid sulemehed, on jäänud kõigi rahvaste entsüklopeediaisse kaks: Claude, kes oli literaat, arst ja arhitekt (Louvre’i kolonnaad ja Pariisi observatoorium on tema projekteeritud), ja Charles – „Punamütsikese“ ja „Saabastega Kassi“ autor. Charles Perrault’ elutööks sai kunstiideoloogiline võitlus klassitsismi vaimse juhi Boileau’ vastu. Kui viimane nõudis antiikeeskujude ning klassitsismi kaanonite järgimist, siis vennad Perrault’d ülistasid oma kaasaega. Nende arvates on inimkond kukesammul ikka edasi arenenud, iga generatsioon on teadmiste varasalve midagi kasulikku juurde lisanud, mistõttu loojanatuur puhkeb kaasajal õitsele eredamalt kui endistel aegadel. Boileau’ga polemiseerimine neelas Charles Perrault’ parimad loominguaastad. Poeem „Louis Suure sajand“ (Le Siècle de Louis le Grand, 1687) ja dialoogid pealkirjaga „Paralleelid antiik- ja kaasaja autorite vahel“ (Parallèles des Anciens et des Modernes, 1688 – 1692) olid populaarsed tema eluajal, neid tuli ette lugeda Akadeemias, pidevalt kaitsta, argumenteerida, veenda oma ideede õigsuses Colbert’i, Päikesekuningat ennastki. Tänapäeva seisukohalt tundub see kõik tühi töö, sest prantslaste Suure sajandi eri leeride esindajad on jätnud kirjanduslukku sügavaid jälgi, ja nii vajunukski Charles Perrault’ nimi unustusehõlma, kui ta poleks oma lasterohke pere tarbeks kirja pannud „Möödunud aegade lugusid“, mida rohkem tuntakse „Haneema juttudena“ (Contes de ma mère l’Oie, 1697). Perrault’ muinasjuttude ilmumisaasta on tähtis daatum pedagoogika ajaloos. Mida teinuks rahvusaabitsate koostajad ilma Perrault’ muinasjuttudeta? Perrault’st algab ka teadlik folkloori kogumine ja ülestähendamine. Tahtmatult pani Perrault kõiki teisi rahvaid prantslasi armastama. Kuidas saabki mitte armastada Punamütsikest või Saabastega Kassi või Pöialpoissi? Kas Pjotr Tšaikovski oleks saanud luua nii kaunist muusikat, kui ta poleks lapsepõlves ära armunud Uinuvasse Kaunitari? Nii on ka Tuhkatriinu ja teiste Perrault’ kangelastega. Kuid prantslastel on veel teisigi häid muinasjutuvestjaid, kes nii või teisiti on Euroopa kultuuri mõjustanud. Madame d’Aulnoy[2 - loe: donua](õige nimega Marie Catherine Le Jumel de Barneville, krahvinna d’Aulnoy, 1650 – 1705) kirjutas kokku tervelt kuus raamatut muinasjutte. Tänapäeva prantsuse väljaannetes trükitakse neist ära neli-viis, meie tõlkisime ära kolm: „Sinilind“ (L’Oiseau bleu), „Kuldjuustega Kaunitar“ (La Belle aux cheveux d’or) ja „Hirvena metsas“ (La Biche au bois). Sinilinnu temaatikat võib pidada madame d’Aulnoy’ originaalideeks. Siiani inspireerib tema „Sinilind“ kunstnikke, kirjanikke, heliloojaid. Sümboli autori anonüümseks jäädes kinkis eestlastele igihalja sinilinnu-laulu Raimond Valgre. Nii on kaugete aegade prantsuse daami sinilinnu-sümboolika ja – idee saanud omaseks ka meile. Tähistab ju sinilind veel saabumata armastuse ideaali, siiraid tundeid, truudust ning hingerahu, mille poole me kõik pürgime. Jean Cocteau pidas parimaks prantsuse muinasjutuks madame Leprince de Beaumont’i[3 - loe: löprä(n)s dö bomo(n)] „Kaunitari ja Koletist“ (La Belle et la Bête, 1757). Cocteau lavastas ka samanimelise flmi, kus Koletistprintsi mängis Jean Marais. Jeanne Marie Leprince de Beaumont töötas kaua pedagoogina Inglismaal. Ta oli kirjutav pedagoog, ta on kirjutanud tervelt seitsekümmend köidet pedagoogikaalast kirjandust. Sellest hiigelloomingust on järele jäänud üks imetore muinasjutt, mida te kohe loete. Lauri Leesi SAABASTEGA KASS EHK KASSI-ISAND Üks mölder oli jätnud oma kolmele lapsele päranduseks ainult veski, eesli ja kassi. Vara sai ruttu jagatud. Selleks ei kutsutud kohale ei notarit ega advokaati, sest need oleksid kehva päranduse peagi ära õginud. Kõige vanem poeg sai veski, keskmine sai eesli, kõige noorem sai ainult kassi. Viimane ei mõistnud oma kehva osa pärast kuidagi lohutust leida. „Minu vennad,“ ütles ta, „võivad endale ausalt leiba teenida, kui nad kokku jäävad. Aga kui mina olen kassi ära söönud ja tema nahast endale muhvi teinud, pean surema nälga.“ Ehkki kass kuulis tema sõnu, ei näidanud ta seda välja ja ütles väärikal ning tõsisel ilmel: „Ärge heitke meelt, isand. Andke mulle kott ja laske mulle paar saapaid teha, et ma saaksin võsas käia, ja küll te näete, et teie jagu polegi nii halb, kui teile praegu paistab.“ Olgugi et kassi peremees sellele suuremat lootust ei pannud, oli ta ometigi näinud, kuidas kass oli osavate trikkidega rotte ja hiiri püüdnud – kas jalgupidi rippu olles või jahu sees surnut teeseldes – , ja ta ei kaotanud päriselt usku, et võib kassi abiga viletsusest pääseda. Kui kass oli nõutud asjad saanud, tõmbas ta saapad südilt jalga, riputas koti kaela, võttis kotinöörist esikäppadega kinni ja läks tihnikusse, kus oli rohkesti küülikuid. Ta pani kotti kliisid ja jänesekapsast, sirutas ennast välja nagu koolnu ja jäi ootama, et mõni nooruke küülik, kel selle ilma kavalused veel teadmata, tuleks ja hakkaks ta kotis tuhnima ning sööma seda, mis ta sinna oli pannud. Vaevalt sai kass pikali heita, kui saak oligi käes. Noor tuisupea küülik puges kotti ja kassi-isand tõmbas kähku nöörid kinni, võttis küüliku ning tegi talle halastuseta otsa peale. Täis uhkust oma saagi üle, läks ta kuninga juurde ja palus ennast jutule võtta. Kass juhatati Tema Majesteedi vastuvõtusaali, kus ta sisse astudes tegi kuninga ees sügava kummarduse ja ütles: „Majesteet, härra markii de Carabas[4 - häälda: karabaa] (selle nime pani kass oma peremehele omast peast) tegi mulle ülesandeks tuua teile see küülik tema tihnikust.“ „Ütle oma isandale,“ sõnas kuningas, „et ma tänan teda ja et mul on väga hea meel.“ Uks teine kord peitis kass ennast põllule ja hoidis kotisuud lahti. Kui kaks põldpüüd sinna sisse olid pugenud, tõmbas ta nöörid kokku ja püüdis nõndaviisi mõlemad. Siis viis ta põldpüüd kuningale, nagu oli viinud küüliku tihnikust. Kuningas võttis needki heameelega vastu ja käskis kassile jootraha anda. Kahe või kolme kuu jooksul toimis kass sedaviisi, tuues aeg-ajalt kuningale oma peremehe jahisaaki. Kui ta ühel päeval kuulda sai, et kuningas pidi oma tütrega, maailma kauneima printsessiga, jõe äärde jalutussõidule minema, ütles kass oma peremehele: „Kui te nüüd minu õpetust mööda talitate, olete tehtud mees. Te minge jõkke suplema seal kohas, kus ma teile näitan, ja kõik muu jätke minu hooleks.“ Markii de Carabas tegi kassi õpetust mööda, ehk ta küll ei teadnud, mis tulu sest võiks olla. Kui kassi peremees parajasti suples, sõitis kuningas mööda ja kass pani kõigest kõrist karjuma: „Appi! Appi! Härra markii de Carabas upub!“ Karjumise peale pistis kuningas pea tõllaaknast välja, ja tundes ära kassi, kes oli talle ühtelugu jahisaaki toonud, käskis oma ihukaitsjatel härra markii de Carabas’le kähku appi minna. Samal ajal kui markiid veest välja tõmmati, astus kass tõlla juurde ja ütles kuningale, et isanda suplemise ajal olid vargad tulnud ja tema riided ära viinud, ehk ta küll kõigest kõrist oli karjunud: „Võtke varas kinni!“. (Naljavend oli riided suure kivi alla peitnud.) Sedamaid andis kuningas rõivastusohvitserile käsu tuua härra markii de Carabas’le riided oma uhkest rõivavarast. Kuningas oli markii vastu väga tähelepanelik, ja et temale toodud uhked riided ta hea välimuse esile tõstsid – ta oli ilus ja kauni kehaehitusega – , oli ta kuningatütrele väga meele järele. Vaevalt sai markii de Carabas printsessile paar-kolm väga aupaklikku ja pisut õrna pilku heita, kui printsess temasse hullupööra armus. Kuningas avaldas soovi, et noormees tõlda astuks ja nendega jalutussõidu kaasa teeks. Vaimustuses, et tema plaan hakkab õnnestuma, sibas kassi-isand ette ja aasal niitjaid kohates ütles neile: „Tublid niitjad, kui te ei ütle kuningale, et aas, mida te niidate, kuulub härra markii de Carabas’le, tehakse teist kõigist hakkliha.“ Kuningas päriski niitjatelt, kellele kuulub aas, mida nad niidavad. „See kuulub härra markii de Carabas’le,“ kostsid niitjad kui ühest suust, sest kassi ähvardus oli neile hirmu naha vahele ajanud. „Teil on siin toredad maad,“ ütles kuningas markii de Carabas’le. „Jah, Majesteet,“ vastas markii, „niit annab igal aastal head heina.“ Kassi-isand, kes kogu aeg ees jooksis, kohtas viljalõikajaid ja ütles neile: „Tublid viljalõikajad, kui te ei ütle, et need põllud kuuluvad härra markii de Carabas’le, tehakse teist hakkliha.“ Kuningas sõitis sealt üürikese aja pärast mööda ja tahtis teada, kellele kuuluvad kõik need viljapõllud, mida ta nägi. „Need kuuluvad härra markii de Carabas’le,“ kostsid viljalõikajad. Ja kuningas rõõmustas ühes markiiga. Kass aga muudkui käis tõlla ees ja ütles ühte ja sedasama kõigile, keda ta kohtas. Ja kuningas imestas härra markii de Carabas’ suurte valduste üle. Viimaks jõudis kassi-isand toreda lossi juurde, kus elas nii päratu rikas inimsööja, nagu keegi enne ei olnud näinud. Kõik need maad, kust kuningas läbi oli sõitnud, kuulusid sellele lossile. Kass oli järele uurinud, kes see inimsööja on ja mis nõiakunste ta tunneb, ning palus ennast vastu võtta, öeldes, et ta polevat tahtnud lossist mööda minna, ilma et oleks saanud peremehele oma austust avaldada. Inimsööja võttis ta vastu nii viisakalt, nagu üks inimsööja seda teha oskab, ja palus kassil jalgu puhata. „Ma olen kuulnud,“ ütles kass, „et te võite ennast mistahes loomaks moondada, et te võite endale näiteks lõvi või elevandi kuju võtta.“ „Sulatõsi,“ vastas inimsööja järsult, „näitan teile seda kohe praegu ja moondan enese lõviks.“ Kassil tuli kabuhirm peale lõvi enda ees nähes ja ühe silmapilguga oli ta üleval räästarennil. See ei läinud küll päris ilma vaeva ja ohuta, sest saapad ei ole suuremad asjad katusekividel kõndimiseks. Kui kass mõne aja pärast nägi, et inimsööja oli jälle endine, tuli ta alla ja tunnistas, et oli koledat hirmu tundnud. „Ma olen veel kuulnud,“ ütles kass, „ehk ma küll ei taha seda uskuda, et te võite ennast kõige pisemaks loomaks, näiteks rotiks või hiireks moondada. Pean aga tunnistama, et minu meelest on see ilmvõimatu.“ „Ilmvõimatu!“ hüüdis inimsööja. „Kohe näete!“ Ja sealsamas moondas ta enese põrandal sibavaks hiireks. Nii kui kass seda nägi, kargas ta hiirele kallale ja pistis ta kinni. Kuningale hakkas jalutussõidul inimsööja uhke loss silma ja ta tahtis sinna sisse astuda. Kuuldes tõstesillal tõllamürinat, jooksis kass vastu ja ütles kuningale: „Tere tulemast, Teie Majesteet, härra markii de Carabas’ lossi.“ „Kuidas, härra markii,“ hüüatas kuningas, „kas see loss kuulub ka teile? Ma ei ole näinud midagi toredamat kui see lossiõu ja kõik need hooned selle ümber. Vaadakem sisse, teie lahke loaga!“ Markii ulatas käe noorele printsessile ja nad sammusid kuninga järel trepist üles ning astusid suurde saali, kus ootas hiilgav pidusöök, mille inimsööja oli lasknud valmistada oma sõprade jaoks, kes pidid talle tol päeval võõrusele tulema ja ei tihanud nüüd sisse astuda, sest teadsid kuningat seal viibivat. Kuningas oli markii de Carabas’ headest omadustest võlutud nagu ta tütargi, kes oli päris meeletu noormehe järele, ja pidades silmas markii rohket vara, ütles kuningas talle, kui oli viis-kuus peekritäit kummutanud: „Kui te vaid soovite, härra markii, võite saada mu väimeheks.“ Sügava kummardusega võttis markii vastu au, mida osutas talle kuningas, ja ta abiellus veel samal päeval printsessiga. Kassist aga sai suur härra, kes püüdis hiiri veel ainult oma lõbuks. PUNAMÜTSIKE Elas kord väike külatüdruk, kes oli nii ilus, et keegi ei olnud temataolist enne näinud. Ema armastas teda hullupööra, vanaema aga veel rohkem. Hea eideke laskis talle teha punase mütsikese, mis talle nii hästi sobis, et kõik inimesed hakkasid teda Punamütsikeseks kutsuma. Ühel päeval, kui ema oli kooke küpsetanud, ütles ta Punamütsikesele: „Mine vaata, kuidas vanaema elab. Ma kuulsin, ta olevat haige. Vii talle kooke ja pütike võid.“ Punamütsike asuski kohe teele vanaema poole, kes elas teises külas. Läbi metsa minnes kohtas Punamütsike kriimsilm Hunti, kellel tuli kange tahtmine teda ära süüa. Aga Hunt ei julgenud, sest metsas olid puuraiujad. Hunt päris, kuhu ta läheb. Vaene laps ei teadnud, et on ohtlik Hundi juttu kuulama jääda, ja vastas talle: „Ma lähen vanaema poole, ema saadab talle kooke ja pütikese võid.“ „Kas vanaema elab väga kaugel?“ küsis Hunt Punamütsikeselt. „Oo jaa,“ kostis Punamütsike, „näete, seal teisel pool veskit, küla esimeses majas.“ „Ah nii,“ ütles Hunt, „ma lähen ka teda vaatama. Mina lähen siit seda teed pidi, aga sina mine sealt mööda seda teist teed. Vaatame, kumb enne pärale jõuab.“ Hunt pistis lühemat teed pidi kõigest väest punuma, tüdrukuke aga läks pikemat teed mööda, korjas teel veel rõõmsal meelel pähkleid, lippas liblikate järele ja noppis väikesi lillekesi, mis metsast leidis. Natukese aja pärast jõudis Hunt vanaema maja juurde ja koputas kopp-kopp! „Kes seal on?“ „See olen mina, Punamütsike,“ ütles Hunt häält moonutades, „ma toon kooke ja pütikese võid, mille ema saatis.“ Vanaemal ei olnud päris hea olla, ta lebas sängis ja hüüdis: „Tõmba pulgast, siis tuleb kramp lahti.“ Hunt tõmbas pulgast ja uks avanes. Ta kargas eidekese kallale ja neelas ta silmapilk alla, sest ta ei olnud juba üle kolme päeva midagi söönud. Siis pani Hunt ukse kinni ja heitis vanaema sängi ning jäi ootama Punamütsikest. Mõne aja pärast tuligi Punamütsike ja koputas uksele kopp-kopp! „Kes seal on?“ Hundi jämedat häält kuuldes lõi Punamütsike algul kartma, arvas siis aga, et vanaema on nohus, ja vastas: „See olen mina, Punamütsike, toon kooke ja pütikese võid, mille ema sulle saatis.“ Hunt karjus häält pisut mahendades: „Tõmba pulgast, siis tuleb kramp lahti.“ Punamütsike tõmbas pulgast ja uks avanes. Nähes Punamütsikest sisse astuvat, puges Hunt sängis teki alla peitu ja ütles: „Pane koogid ja võipütt astja peale ja tule heida minu kõrvale.“ Punamütsike võttis riidest lahti, ronis sängi, ja imestas väga, et vanaema öösärgis nii imelik välja nägi. Ta küsis: „Vanaema, miks sul nii suured käed on?“ „Et sind paremini kallistada, mu laps.“ „Vanaema, miks sul nii suured jalad on?“ „Et paremini joosta, mu laps.“ „Vanaema, miks sul nii suured kõrvad on?“ „Et paremini kuulda, mu laps.“ „Vanaema, miks sul nii suured silmad on?“ „Et paremini näha, mu laps.“ „Aga, vanaema, miks sul nii suured hambad on?“ „Selleks, et sind ära süüa!“ Nende sõnade peale kargas Hunt Punamütsikesele kallale ja sõi ta ära. Moraal: Paljud lapsed, eriti aga väikesed ilusad tüdrukud, toimivad valesti, kuulates kõiksugu inimesi, mistõttu pole ka ime, et nii mõnegi neist hunt alla neelab. Ma ütlen küll „hunt“, aga mõtlen hoopis neid „hunte“, kes hulguvad linnatänavail ja saadavad mahedat juttu puhudes tüdrukuid koduukseni. Teadke siis, tüdrukud, et need „hundid“ on metsas elavatest huntidest palju hullemad. TUHKATRIINU EHK KRISTALLKINGAKE Elas kord aadlimees, kes oli teist korda abiellunud ja nii kõrgi ning upsaka naise saanud, et säärast ei olnud keegi enne näinud. Naisel oli kaks samasuguse iseloomuga tütart, kes olid temaga täiesti ühtemoodi. Mehel aga oli nooruke tütar, iseäranis tasane ja hea: ta oli läinud emasse, kellest paremat inimest ei olnud ilmas leida. Vaevalt said pulmad peetud, kui võõrasema oma halba iseloomu näitama hakkas. Tal sõid hinge seest noore lapse voorused, mille tõttu tema oma tütred veel vihkamisväärsemad paistsid. Naine pani noore tüdruku kõige raskemaid majatöid tegema: tema pidi nõusid ja treppe pesema, majaemanda ja perepreilide tube kraamima. Neiu enda magamisase oli üleval pööningul, viletsal õlekotil, õed aga elasid parkettpõrandaga tubades, kus neil seisid viimase moe järgi meisterdatud sängid ja peeglid, milles nad võisid ennast pealaest jalatallani näha. Vaene laps kannatas kõike nurisemata ega tihanud isalegi kaevata, sest ta oleks saanud tõrelda – oli ju isa täielikult oma naise võimu all. Kui neiu tööga valmis sai, seadis ta ennast kolde nurka ja istus tuha peale, mistõttu teda tavaliselt Tuhalsitsijaks kutsuti. Noorem õde oli vanemast vähe viisakam ja hüüdis teda Tuhkatriinuks. Ja ometigi oli viletsates hilpudes Tuhkatriinu sada korda ilusam kui tema uhketes rõivastes õed. Kord juhtus, et kuningapoeg korraldas peo, kuhu ta kõik kõrgest soost inimesed kutsus. Ka meie preilid olid palutud, sest nad kuulusid riigi suurtsugu inimeste hulka. Õekesed rõõmustasid kangesti ja asusid kibekiiresti kleite ja soenguid valima, mis neile kõige paremini sobiksid. Uus vaev Tuhkatriinule, sest tema pidi õdede pesu triikima ja kätiseid plisseerima. Jutt käis ainult selle ümber, mismoodi keegi ennast riidesse paneb. „Mina,“ ütles vanem õde, „panen selga punase sametkleidi ja Inglismaalt toodud ehted.“ „Mina,“ ütles noorem, „panen hariliku seeliku, see-eest aga kuldlilledega mantoo ja teemantidega vöö, mida sugugi iga päev ei näe.“ Läkitati tubli tanutegija järele, et ta kahe volangireaga tanud valmistaks, ja osavalt meistrilt osteti iludusmärke. Õed kutsusid Tuhkatriinu nõuandjaks, sest tal oli hea maitse. Tuhkatriinu andiski ülihead nõu ja pakkus ennast koguni nende juukseid sugema, millega õed meelsasti nõus olid. Kui Tuhkatriinu nende juukseid suges, küsisid nad temalt: „Tuhkatriinu, kas sa tahaksid ka ballile minna?“ „Oi, preilid, mis te minu üle naerate! Ei minusugusel kõlba sinna minna.“ „Sul on õigus, kõik naeraksid laginal, kui näeksid Tuhalsitsijat peole minemas.“ Mõni teine Tuhkatriinu asemel oleks kõik nuripidi teinud, aga tema oli hea ja kammis juukseid ilusasti edasi. Õekesed olid rõõmu pärast nii meelest ära, et ligemale kaks päeva ei võtnud toitugi suhu. Üle tosina nööri tõmmati katki, et nende pihtu peenemaks pigistada, ühtesoodu keerutasid nad peegli ees. Viimaks jõudis õnnepäev kätte. Õed tõttasid minema ja Tuhkatriinu pilk saatis neid niikaua, kuni nad näha olid. Kui ta silm neid enam ei seletanud, puhkes ta nutma. Sel hetkel astus sisse Tuhkatriinu ristiema ning nähes tütarlast haledasti nutmas, küsis, mis mure ta südant vaevab. „Ma tahaksin kangesti… ma tahaksin kangesti…“ Ta nuttis nii kibedasti, et ei saanud lauset lõpetada. Aga ristiema, kes oli haldjas, ütles talle: „Sa tahaksid kangesti peole minna, eks ole nii?“ „Oo jaa,“ vastas Tuhkatriinu ohates. „Olgu nii!“ sõnas ristiema. „Kui sa hea laps oled, lasen sul peole minna.“ Ta viis Tuhkatriinu välja ja ütles talle: „Mine aeda ja too mulle üks kõrvits.“ Tuhkatriinu läks sedamaid, otsis kõige ilusama kõrvitsa välja ja tõi selle ristiemale, ehk ta küll ei osanud arvata, kuidas kõrvits teda peole võiks aidata. Ristiema õõnestas kõrvitsa seest tühjaks, jättis ainult koore alles, puudutas seda võlukepikesega ja sealsamas muutus kõrvits uhkeks kuldseks tõllaks. Siis läks ta hiirepuuri järele; puuris oli kuus elavat hiirt. Ristiema käskis Tuhkatriinul puuriava veidike paotada ja puudutas võlukepikesega iga hiirt, kes sealt välja lipsas, nii et see sealsamas toredaks hobuseks muutus. Ilus kuuehobuserakend hiirekarva kimlitega oligi valmis. Ristiema pidas aru, kellest kutsarit teha. „Ma lähen vaatan, ehk on rotipuuris mõni rott,“ ütles Tuhkatriinu. „Sellest võiks kutsari teha.“ „Sul on õigus,“ kostis ristiema. „Mine vaata järele!“ Tuhkatriinu tõi rotipuuri, milles oli kolm prisket rotti. Haldjas valis kolme hulgast välja uhke habemega roti, ja kui ta oli teda puudutanud, muutus too turskeks kutsariks, kellel olid kõige ilusamad vuntsid, mis iial nähtud. Seejärel ütles ristiema Tuhkatriinule: „Mine aeda. Kastekannu tagant leiad sa kuus sisalikku. Too need siia!“ Vaevalt sai Tuhkatriinu need toodud, kui ristiema muutis sisalikud kuueks teenriks, kes oma kardpaeltega livreedes sedamaid tõlla taha asusid, nagu ei oleks nad kogu oma eluajal muud teinudki. Siis ütles haldjas Tuhkatriinule: „Näed sa, nüüd sul on, millega peole minna. Oled sa rahul?“ „Jah, aga kas ma pean niiviisi, nendes närustes hilpudes minema?“ Ristiema puudutas teda võlukepikesega ja ühe silmapilguga muutusid Tuhkatriinu riided kalliskividega tikitud kuld- ja hõberõivasteks. Siis andis ristiema talle paari maailma ilusamaid kristallkingakesi. Nõndaviisi ehituna astus Tuhkatriinu tõlda. Ristiema aga manitses teda, et ta mingil juhul üle südaöö ei jääks, ja hoiatas, et kui ta siis ballil silmapilgugi kauem viibib, muutub tõld uuesti kõrvitsaks, hobused hiirteks ja tema riided saavad jällegi endisteks. Tuhkatriinu tõotas ristiemale, et ta tingimata enne südaööd ära tuleb. Tuhkatriinu asus teele, suurest rõõmust nagu meelest ära. Kuningapojale anti teada, et on tulnud tähtis printsess, keda keegi ei tunne, ja kuningapoeg tõttas teda vastu võtma. Ta ulatas Tuhkatriinule tõllast mahaastumiseks käe ja juhatas ta piduliste juurde saali. Ümberringi tekkis sügav vaikus, tantsijad jäid seisma ja viiulid vakka, suure tähelepanuga silmitseti tundmatu neiu säravat ilu. Kostis ainult imestusepominat: „Oo, kui ilus ta on!“ Isegi kuningas, kes oli juba päris vana, ei saanud Tuhkatriinult silmi ära ja lausus tasakesi kuningannale, et ta ei ole juba ammugi nii ilusat ja armsat neidu näinud. Naised uurisid hoolega tema soengut ja rõivaid, et juba hommepäev endale samasuguseid saada, oleks vaid küllalt kauneid kangaid ja küllalt osavaid meistrimehi leida. Kuningapoeg juhatas Tuhkatriinu aukohale ja palus ta hiljem tantsima. Tuhkatriinu tantsis nii nõtkelt, et imetlus aina kasvas. Toodi uhke piduroog, aga noor prints ei söönud sugugi, vaid ainult vaatas üksisilmi Tuhkatriinut. Siis Tuhkatriinu läks ja võttis õdede juures istet, oli nende vastu väga viisakas ja lahke. Ta pakkus neile sidruneid ja apelsine, mis ta printsilt oli saanud, ja õed panid seda väga imeks, sest nad ei tundnud teda ära. Kui nad seal nõnda juttu vestsid, kuulis Tuhkatriinu, kuidas kell kolmveerand kaksteist lõi. Kohe tegi ta sügava kummarduse pidulistele ja kiirustas minema nii kärmesti kui jalad võtsid. Kui ta koju jõudis, rääkis ta kohe kõigest ristiemale, tänas teda ja ütles, et ta tahaks kangesti ka teisel päeval peole minna, sest kuningapoeg oli palunud teda tulla. Parajasti kui ta ristiemale jutustas kõigest, mis peol oli sündinud, koputasid õed uksele. Tuhkatriinu läks ust lahti tegema. „Küll te jäite kauaks!“ haigutas Tuhkatriinu silmi hõõrudes ja ringutades, just nagu oleks ta alles praegu unest virgunud. Ometi ei olnud tal magamise tahtmist sest ajast peale, kui ta neist lahkunud oli. „Oleksid sa ballile tulnud,“ ütles üks õde, „ei oleks sa seal igavust tundnud. Sinna tuli üks ütlemata ilus printsess, kõige ilusam, keda kunagi nähtud. Ta oli meie vastu nii lahke, pakkus meile sidruneid ja apelsine.“ Tuhkatriinu oli suurest rõõmust nagu meelest ära. Ta küsis õdedelt, kuidas oli printsessi nimi, aga nad ütlesid, et keegi teda ei tundnud ja et kuningapoeg on sellepärast suures hingevaevas ja et ta annaks kõik siin ilmas, kui ainult teada saaks, kes see printsess on. Tuhkatriinu naeratas ja ütles: „Ta oli vist väga ilus?.. Jumal, kui õnnelikud te olete! Kas mina ei saaks teda näha? Kallis Javotte, laenake mulle oma kollane kleit, mida te iga päev kannate!“ „Või veel! Ei tule mõttessegi!“ ütles Javotte. „Peaksin püstihull olema, kui laenaksin oma kleidi räpasele Tuhalsitsijale.“ Tuhkatriinu seda ootaski, et õde keeldub, ja tal oli hea meel, sest ta oleks olnud tõsises kimbatuses, kui õde oleks valmis olnud talle oma kleiti laenama. Teisel päeval olid õed jälle ballil ja Tuhkatriinu samuti, veel uhkemini ehitud kui esimene kord. Kuningapoeg ei astunud sammugi tema kõrvalt ja rääkis talle vahetpidamata õrnusi. Noor neiu ei tundnud sugugi igavust ja unustas ristiema manitsused. Nii kostis ta kõrvu südaöö esimene kellalöök, kui tema meelest kell ei olnud veel üksteistki saanud. Tuhkatriinu tõusis püsti ja pages välejalgselt kui hirv. Kuningapoeg ruttas talle järele, aga ei saanud teda kätte. Tuhkatriinul libises jalast kristallkingake, mille prints õrnalt maast üles võttis. Tuhkatriinu jõudis lõõtsutades koju, ilma tõllata, ilma teenriteta, oma viletsates hilpudes. Kogu toredusest ei olnud talle jäänud muud kui üks king, samasugune kui see, mis tal jalast oli libisenud. Palee väravavahtidelt päriti järele, kas nad ei olnud näinud ühte printsessi lahkumas. Vahid kostsid vastu, et nad ei olnud näinud lahkumas kedagi peale üsna viletsates riietes noore tüdruku, kes oli rohkem talutüdruku kui preili moodi. Kui õed peolt koju jõudsid, küsis Tuhkatriinu, kas nad olid hästi lõbutsenud ja kas too kaunitar ka seal oli olnud. Õed vastasid, et jah, aga et ta oli põgenenud, kui kell südaöötundi lõi, ja et kiirustamisega oli tal maailma ilusaim kristallkingake jalast libisenud ja et kuningapoeg oli selle üles võtnud ja et pärastpoole oli ta peol ainult seda vaadanud ja et kindlasti oli ta kõrvuni armunud ilusasse neiusse, kellele väike kingake kuulus. Nad rääkisid sulatõtt, sest mõni päev hiljem laskis kuningapoeg igal pool kuulutada, et ta võtab naiseks selle, kellele king täpselt jalga sobib. Esiti prooviti kinga jalga printsessidele, hertsoginnadele ja teistele õukondlastele, aga ilmaasjata. King toodi kahele õele, kes püüdsid kõigest väest oma jalga kingakesse pitsitada, aga see ei läinud korda. Tuhkatriinu vaatas pealt, tundis oma kingakese ära ja ütles naerdes: „Peaksin proovima, kas ta mulle õige ei passi.“ Õed hakkasid naerma ja teda pilkama. Aadlimees, kes kingapassitamist toimetas, silmitses Tuhkatriinut tähelepanelikult ja leidis ta väga ilusa olevat, ütles, et see on väga õige ja et temal on käsk kõikidele neidudele kinga jalga proovida. Ta pani Tuhkatriinu istuma ja kinga tema väikesesse jalga lükates nägi, et see läks sinna lipsti ja sobis talle nagu valatult. Õdede imestus oli suur, aga see kasvas veelgi, kui Tuhkatriinu taskust teise kinga võttis ja selle ka jalga pani. Siis tuli kohale ristiema, puudutas võlukepikesega Tuhkatriinu riideid ja muutis need veel uhkemaks, kui eelmised olid olnud. Nüüd tundsid õed Tuhkatriinus peol nähtud kaunitari ära. Nad langesid ta jalge ette ja palusid andestust halva kohtlemise pärast, mida ta oli pidanud nende poolt kannatama. Tuhkatriinu aitas nad püsti ja ütles neid kaisutades, et ta annab hea meelega andeks, ja palus neid teda ikka armastada. Ehituna, nagu ta oli, viidi ta noore printsi ette. Printsi meelest oli ta veel ilusam kui enne, ja mõni päev hiljem abielluski ta Tuhkatriinuga. Tuhkatriinu aga, kes oli samavõrra hea kui ilus, laskis oma õed kuningalossi tuua ja pani nad veel samal päeval kahele tähtsale õukondlasele mehele. PÖIALPOISS Elas kord puuraiuja oma naisega. Neil oli seitse last – kõik poisid. Kõige vanem oli kümme aastat vana, kõige noorem seitse. Paneb imestama, et puuraiuja sai nii palju lapsi nõnda lühikese aja jooksul, aga tema naine oli tragi ja toimekas ja nii sündis tal iga kord vähemasti kaks last. Nad olid väga vaesed ja nende seitse last olid neile suureks koormaks, sest mitte ükski neist ei saanud veel ise endale leiba teenida. Muret tegi vanematele seegi, et kõige noorem oli väga vagane ja sõnagi ei rääkinud. Vanemad panid selle rumaluse arvele, pigem aga andis see tunnistust tema heast loomusest. Ta oli imeväike, ilmale tulles ainult pöidlapikkune, ja seepärast hakati teda Pöialpoisiks kutsuma. Vaene laps oli kogu pere patuoinas ja jäi alati süüdlase ossa. Ometigi oli ta vendadest kõige targem ja terasem, ta rääkis küll vähe, aga kuulas see-eest palju. Oli väga raske aasta. Näljahäda oli nii suur, et vaesed inimesed võtsid nõuks lastest lahti saada. Ühel õhtul, kui lapsed juba asemel olid ja puuraiuja naisega kolde ees istus, ütles mees suure südamevaluga: „Sa näed isegi, et me ei jõua oma lapsi toita. Mina ei või vaadata, kuidas nad mu oma silma all nälga surevad. Otsustasin nad homme metsa viia ja ära eksitada. Seda pole raske teha – me lihtsalt põgeneme nende nägemata, kui nad lõbusasti haokubusid teevad.“ „Heldeke,“ hüüdis naine, „kas sa tõesti saad sellega hakkama, et eksitad omaenda lapsed ära?“ Küll rääkis mees suurest vaesusest, naine aga ei tahtnud nõusse jääda. Olgu ta pealegi vaene, ent ta oli ikkagi nende ema. Kuid olles järele kaalunud, kui valus oleks näha lapsi nälga suremas, jäi ta nõusse ja heitis siis nuttes puhkama. Pöialpoiss oli vanemate juttu pealt kuulanud. Taibanud oma voodikeses, et nad mingist plaanist räägivad, oli ta tasahilju välja roninud, isa pingi alla pugenud ja salamahti kuulatama jäänud. Pärast heitis ta uuesti asemele, ei maganud aga kogu öö, vaid pidas aru, mida ette võtta. Ta tõusis varavalgel ja läks oja äärde, kus ta oma taskud väikesi valgeid kivikesi täis toppis ja tuli siis koju tagasi. Asuti teele, aga Pöialpoiss ei rääkinud vendadele sõnakestki kogu loost. Nad läksid sügavasse laande, kus juba kümne sammu pealt üksteist näha ei olnud. Isa hakkas puid raiuma ja lapsed korjasid oksi, et neist haokubusid teha. Nähes lapsi tööhoos, läksid ema-isa vargsi eemale ja põgenesid siis mööda käänulist jalgrada. Kui lapsed nägid, et nad on üksi jäänud, hakkasid nad kõigest kõrist karjuma ja nutma. Pöialpoiss laskis neil karjuda, ehk ta küll väga hästi teadis, kustkaudu nad koju saavad. Metsa tulles oli ta terve tee maha poetanud valgeid kivikesi, mis tal taskus olid. Pöialpoiss ütles nüüd vendadele: „Vennad, ärge kartke midagi! Isa-ema jätsid meid siia maha, aga mina viin teid koju tagasi. Tulge ainult minu järel.“ Vennad läksidki Pöialpoisi järel ja ta viis nad koduni sedasama teed mööda, kustkaudu nad metsa olid tulnud. Esiotsa ei tihanud nad sisse minna, surusid ennast ainult vastu ust, et kuulda, mida isa-ema räägivad. Parajasti kui puuraiuja naisega koju oli jõudnud, oli mõisahärra saatnud neile kümme eküüd[5 - vana Prantsuse kuld- või hõbemünt, mis võrdus 3 liivriga], mis ta neile ammugi maksma oli pidanud ja mida nad ei lootnudki enam kätte saada. See tõi vaestesse inimestesse eluvaimu tagasi, sest nad olid nälga suremas. Puuraiuja saatis naise kohe lihuniku juurde, ja et nad ei olnud juba hea tükk aega midagi söönud, ostis naine kolm korda nii palju liha kui kahele inimesele õhturoaks tarvis oleks läinud. Söönud oma isu täis, ütles naine: „Oijah, kus on nüüd me vaesed lapsed. Nad saaksid tubli kõhutäie sellest, mis järele on jäänud. Sina, Guillaume[6 - loe: gijoom] , tahtsid nad metsa ära eksitada. Ma ütlesin kohe, et me veel kahetseme. Mida nad küll praegu seal teevad? Oh Jumal küll, võib-olla on hundid nad juba maha murdnud. Sa pole kellegi inimene, et lasksid omaenda lastel nõndaviisi hukka saada.“ Viimaks sai puuraiuja kannatus otsa, sest naine seletas oma paarkümmend korda, et mees seda veel kahetseb ja et tema, naine, oli seda kohe öelnud. Mees ähvardas naisele tappa anda, kui see vait ei jää. Võib-olla puuraiuja ei kurvastanud naisest sugugi vähem, aga ta kuulus loomult seda sorti, üsna laialt levinud meeste kilda, kellele küll meeldivad arukalt kõnelevad naised, aga kes peavad väga tüütuks neid, kellel alati õigus on. Naine nuttis kibedasti: „Jumaluke, kus on nüüd mu lapsed, mu vaesed lapsed?“ Ühe korra ütles ta seda nii valjusti, et lapsed ukse taga kuulsid ja hüüdsid kui ühest suust: „Me oleme siin, oleme siin!“ Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/charles-perrault/haneema-jutud/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом. notes 1 loe: sarl pɛroo 2 loe: donua 3 loe: löprä(n)s dö bomo(n) 4 häälda: karabaa 5 vana Prantsuse kuld- või hõbemünt, mis võrdus 3 liivriga 6 loe: gijoom
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 248.46 руб.