Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Pärtliöö Prosper Merimee Pärtliöö oli suur kuritegu, isegi tolle aja kohta, ent veresaun 16.sajandil ei ole sugugi seesama kuritegu mis veresaun 19. sajandil. Lisagem, et suurem osa rahvast võttis sellest osa, kas tegelikult või mõttes: ta relvastas ennast, et rünnata hugenotte, keda ta pidas võõrasteks ja vaenlasteks. Pärtliöö Prosper Mérimée Tõlge eesti keelde: Tatjana Hallap Toimetanud: Tiiu Viirand Sarja kujundus: Algimantas Akmenskis ISBN: 978-9949-480-67-8 (epub) Eesti Digiraamatute Keskus tänab abi eest Lauri Leesit. 2013 EESSÕNA Ma olen läbi lugenud üsna suure hulga mälestusi ja pamflette 16. sajandi lõpukümnendite kohta. Ma tahtsin teha oma lugemistest kokkuvõtte ja siin see on. Mina armastan ajaloos vaid anekdoote, ja nende seas eelistan ma neid, mis minu kujutlust mööda annavad õige pildi mingi ajastu kommetest ja karakteritest. See huvi pole eriti õilis; aga ma pean oma häbiks tunnistama, et ma eelistaksin Thukydidesele Aspasia või mõne Periklese orja autentseid mälestusi; sest mälestused, mis kujutavad endast autori intiimset vestlust lugejaga, on üksi võimelised andma inimese portreid, mis mind lõbustavad ja mulle huvi pakuvad. Sugugi mitte Mezeray , vaid Montluci , Brantõme’i , d’Aubigne , Tavannes ‘i , La Noue jt. põhjal võime me luua ettekujutuse 16. sajandi prantslasest. Kaasaegsete autorite stiil annab meile niisama palju teavet kui nende jutustused. Näiteks lugesin ma Estoile ‘ist järgmise kokkusurutud märkuse: „Neiu de Chäteauneuf, üks kuninga favoriitidest enne seda aega, kui kuningas Poolasse läks, oli kerge armuloo tõttu abiellunud firenzelase Antinottiga, galeeri järelevaatajaga Marseille’s, ja leides viimase liiderdamas, tappis ta mehelikult omaenda kätega. “ Selle ja paljude teiste lookeste abil, millest Brantme kubiseb, loon ma oma vaimus ühe karakteri ja äratan ellu ühe daami Henri III õukonnast. Minu meelest on väga põnev võrrelda nende kombeid meie omadega, ja täheldada viimastes tugevate kirgede allakäiku rahu ja võib olla et õnne nimel. Nüüd tuleb teada saada, kas meie oleme rohkem väärt kui meie esivanemad; selle üle otsustada pole sugugi hõlpus; sest vastavalt ajastule on arusaamad võrdväärsete tegude kohta paljugi muutunud. Nõnda ei põhjustanud 1500. aasta paiku tapmine või mürgitamine sugugi niisugust õudust, nagu see põhjustab tänapäeval. Aadlik tappis reeturlikult oma vaenlase; ta palus armu, seda anti talle, ja ta ilmus taas seltskonda, ilma et ükski inimene oleks talle tusast nägu näidanud. Teinekord koguni, kui tapmine oli seaduspärase kättemaksu tulemus, räägiti mõrtsukast nii, nagu tänapäeval räägitakse seltskonnainimesest, keda on rängalt solvanud mõni kaabakas ja kes viimase tapab duellil. Nii paistab mulle ilmselgelt, et 16. sajandi inimeste tegusid ei tohi hinnata 19. sajandi mõttelaadi kohaselt. See, mis on kuritegu täiuslikuma tsivilisatsiooni astmel, on vaid julgustükk vähem arenenud tsivilisatsioonis ja vahest koguni kiiduväärt tegu barbarite ajal. Otsustamisel sama teo üle tuleb ka silmas pidada eri maid, sest rahva ja rahva vahel on niisama suur vahe kui sajandi ja sajandi vahel. Mehmet Ali , kellega mamelukkide beid tülitsesid võimu pärast Egiptuses, kutsus ühel päeval selle väeliigi tähtsamad juhid peole oma palee müüride vahele. Kui külalised olid sisse tulnud, siis väravad sulgusid. Albaanlased lasksid nad maha, olles ise varjunud kõrgetele terrassidele, ja sellest ajast peale valitses Mehmet Ali Egiptuses üksinda. Nojah! Meie peame Mehmet Aliga läbirääkimisi; ta on eurooplaste poolt koguni hinnatud ja ajalehtedes on ta lausa suurmees: öeldakse, et ta on Egiptuse heategija. Ent mis on hirmsam kui tappa kaitsetuid inimesi? Tegelikult on seda sorti lõksud lubatud vastavalt maa tavadele ja võimatusele teisiti olukorrast välja tulla. Selle kohta sobib hiilgavalt Figaro maksiim: Ma, per Dio, 1’utilitä! Kui ühel ministril, kelle nime ma ei nimeta, olnuksid käepärast albaanlased, valmis tema käsu peale maha laskma, ja kui ta ühel luksuslikul dineel oleks saatnud teise ilma silmapaistvad vasakpoolsete juhid, oleks tema tegu olnud faktiliselt sama, mida tegi Egiptuse paša, moraalselt aga sada korda hullem. Tapmine ei kuulu enam meie tavade hulka. Aga see minister laskis lahti palju liberaalseid valijaid, valitsuse silmapaistmatuid ametnikke; teisi ta hirmutas ja nõnda läksid valimised tema tahtmist mööda. Kui Mehmet Ali olnuks Prantsuse minister, poleks temagi teisiti toiminud. Ja kahtlemata oleks Prantsuse minister Egiptuses olnud sunnitud kasutama mahalaskmist, sest kohalt mahavõtmine poleks küllaldaselt demoraliseerinud mamelukke. Pärtliöö oli suur kuritegu, isegi tolle aja kohta: aga ma kordan, veresaun 16. sajandil ei ole sugugi seesama kuritegu mis veresaun 19. sajandil. Lisagem, et suurem osa rahvast võttis sellest osa, kas tegelikult või mõttes: ta relvastas ennast, et rünnata hugenotte, keda ta pidas võõrasteks ja vaenlasteks. Pärtliöö oli nagu rahva ülestõus, sarnane hispaanlaste ülestõusuga 1809. aastal. Ja Pariisi kodanikud, tappes ketsereid, uskusid surmkindlalt, et kuuletuvad taeva häälele. Ei ole ühe minusuguse jututegija ülesandeks anda selles köites ülevaadet 1572. aasta ajaloolistest sündmustest; aga et ma rääkisin Pärtliööst, ei saa ma hoiduda esitamast siin mõningaid mõtteid, mis mul tekkisid, lugedes seda meie ajaloo verist lehekülge. Kas on hästi mõistetud neid põhjusi, mis tõid kaasa selle veresauna? Kas seda plaanitseti kaua ette või oli see kiire otsustuse või koguni juhuse tagajärg? Kõigile neile küsimustele ei anna mulle ükski ajaloolane rahuldavat vastust. Tõenditena esitavad nad linna kuulujutte ja oletatavaid vestlusi, millel pole kuigivõrd kaalu, kui on vaja otsust langetada niivõrd tähtsa ajaloolise seiga kohta. Ühed näevad Charles IX-s teeskluse imet; teised kujutavad teda kui tusast, kapriisset ja kärsitut inimest. Jah, kui tajuba ammu enne 24. augustit pahvatas välja ähvardusi protestantide vastu... tõend, et ta plaanitses hävitamist ammuilma; kui ta neid silitas... tõend, et ta teeskles. Ma tahan tsiteerida vaid ühte lugu, mida esitatakse kõikjal ja mis näitab, kui kergekäeliselt võetakse omaks kõige vähem tõenäolised kuulujutud. Räägiti, etjuba terve aasta enne Pärtliööd olevat veresauna plaan valmis tehtud. Plaan oli järgmine. Pre-aux-Clercs ‘ile kavatseti ehitada puust torn; sinna oleks paigutatud hertsog de Guise koos aadlike ja katoliiklike sõduritega ja Admiral koos protestantidega oleks simuleerinud rünnakut, otsekui soovides pakkuda kuningale vaatemängu piiramisest. Seda laadi turniir kord alustatud, oleksid katoliiklased teatud signaali peale relvad laadinud ja tapnud oma vaenlased, keda oleks tabatud enne, kui nood jõudnuksid kaitsele asuda. Loo ilustamiseks lisatakse veel, et üks Charles IX favoriit, kelle nimi oli Lignerolles, olevat ebadiskreetselt paljastanud kogu salanõu, öeldes kuningale, kes kurjade sõnadega manas protestantlikke ülikuid: „Ah, Sire, oodake veel. Meil on kindlus, mis maksab meie eest kätte kõikidele ketseritele.” Pidage, palun, silmas, et sellest kindlusest polnud veel ühtegi lauda püsti pandud. Mille peale kuningas kandis hoolt, et too lobamokk maha tapetaks. Kuulu järgi olevat selle plaani teinud kantsler Birague , kellele ometi omistatakse ütlust, mis ilmutab hoopis teistsuguseid kavatsusi: et vabastada kuningas tema vaenlastest, vajab tema, Birague, vaid paar kokka. Viimane vahend oli märksa teostatavam kui too teine, mille ekstravagantsus tegi peaaegu võimatuks. Tõepoolest, kuidas poleks protestantides ärganud kahtlused, nähes ettevalmistusi väikeseks sõjaks, kus kaks alles hiljaaegu vaenutsevat leeri oleksid sel kombel kaklema pandud. Pealegi, et hugenottidest kergestijagu saada, olnuks nende koondamine väesalgaks ja relvastamine väga halb vahend. On ilmselge, et kui oleks eksisteerinud salanõu nende kõigi hävitamiseks, olnuks targem neid rünnata siis, kui nad on isoleeritud ja ilma relvadeta. Mina isiklikult olen kaljukindlalt veendunud, et veresauna ei olnud ette plaanitsetud, ja ma ei suuda kuidagi aru saada, et vastupidisel arvamusel on autorid, kes üksmeelselt kujutavad Caterina de’ Medicit , tõsi küll, kui väga õelat inimest, aga samas kui oma sajandi ühte silmapaistvamat poliitilist aju. Jätame moraali natukeseks kõrvale ja uurime oletatavat plaani kasulikkuse vaatenurgast. Mina väidan, et õukonnale ei olnud see kasulik, seda enam, et see oli nii kohmakalt teoks tehtud, ja tuleb oletada, et selle mõtlesid välja väga pentsikud inimesed. Uurigem lähemalt, kas kuninga autoriteet pidi selle teostamisel võitma või kannatama ja kas selle teostamine oli tema huvides. Prantsusmaa oli jagunenud kolmeks suureks leeriks: protestantide leer, kelle eesotsas oli Conde printsi surma järel Admiral; kuninga leer, kõige nõrgem; ja Guise’ide ehk tolle aja ultrarojalistide leer. On täiesti ilmne, et kuningas, kartes nii Guise’e kui protestante, pidi oma autoriteedi säilitamise huvides need kaks kildkonda vaenujalal hoidma. Neist ühe hävitamine tähendanuks enda andmist teise meelevalda. Balansseerimissüsteem oli tol ajal küllalt tuntud ja käibel. Juba Louis XI oli öelnud: „ Jaga ja valitse.” Vaadelgem nüüd, kas Charles IX oli vaga inimene; liialdatud vagadus võinuks teda innustada vahendite kasutamisele, mis kahjustaksid tema huve. Kõik aga näitab, otse vastupidi, et kuigi ta polnud eriti sädeleva vaimuga, aga fanaatik polnud ta ammugi mitte. Pealegi tema ema, kes teda juhtis, oleks igal juhul ohvriks toonud oma usulised kõhklused, kui tal neid ülepea oli, armastuse nimel võimu vastu. Ent oletagem, et Charles või tema ema või, kui soovitakse, valitsus oleks kõigi poliitikareeglite vastu otsustanud hävitada protestandid Prantsusmaal. Siis kui see otsus kord juba oli tehtud, oleks arvatavasti kainelt kaalutletud sobivaimate vahendite üle selle õnnestumise kindlustamiseks. Kõigepealt tuleb siis pähe mõte, et kõige kindlam on sellisel juhul panna veresaun toime kõigis kuningriigi linnades üheaegselt, et ülekaalukate jõudude poolt rünnatud protestandid ei suudaks ennast kuskil kaitsta. Ühestainsast päevast oleks piisanud nende hävitamiseks. Nõnda oli Ahasveros kavandanud juutide hävitamise. Meie aga loeme, et kuninga esimesed käsud protestantide tapmiseks on dateeritud 28. augustiga, see tähendab neli päeva pärast Pärtliööd, kui uudis sellest suurest veresaunast oli ennetanud kuninga depešše ja alarmeerinud kõik protestandid. Eriti vajalik oli haarata enda valdusse protestantide kindlused. Kuni need jäävad protestantide kätte, pole kuningavõim kindlustatud. Niisiis, kui oletada katoliiklaste vandenõu, on ilmne, et kõige tähtsam olnuks La Rochelle ‘i enda kätte haavamine 24. augustil ja armee olemasolu lõunas, et takistada kõigi protestantide koondumist. Midagi niisugust ei tehtud. Ma ei saa nõustuda sellega, et samad inimesed oleksid võinud plaanitseda kuritegu, mille tagajärjed pidid olema nii olulised, ja viia see läbi nii armetult. Kõik oli tõesti nii halvasti korraldatud, et mõni kuu pärast Pärtliööd puhkes sõda taas, ja selle sõja kuulsus langes vaieldamatult protestantidele ja nad said sellest isegi uusi eeliseid. Ja lõpuks, Coligny tapmine kaks päeva enne Pärtliööd, kas ei kummuta see lõplikult vandenõu hüpoteesi? Milleks tappa juht enne üldist veresauna? Kas see vahend ei pidanuks hirmutama hugenotte ja neid ettevaatlikkusele sundima? Ma tean, et mõningad autorid omistavad Admiralile korraldatud atentaadi ainuüksi hertsog de Guise’ile; aga peale selle, et avalik arvamus süüdistas selles kuriteos kuningat ja et tapjale hüvitas kuningas, sedagi fakti pean ma argumendiks vandenõu vastu. Tõepoolest, kui vandenõu oleks olnud, oleks hertsog de Guise sellest ilmtingimata osa võtnud; ja miks siis mitte lükata perekondlikku kättemaksu kaks päeva edasi, et muuta ta kindlaks? Milleks kompromiteerida kogu ettevõtte õnnestumist ainuüksi lootusega kiirendada oma vaenlase surma kahe päeva võrra? Nõnda siis näib mulle kõik tõendavat seda, et need suured tapatalgud pole sugugi ühe kuninga vandenõu osa oma rahva vastu. Pärtliöö näib mulle rahva ülestõusu tagajärjena, mida polnud võimalik ette näha ja mis toimus spontaanselt. Ma esitan siin ülima alandlikkusega oma selgituse mõistatusele. Coligny oli kolmel korral läbirääkimisi pidanud kuningaga kui võrdne võrdsega: see oli põhjus, miks teda vihati. Pärast Jeanne d’Albret’i surma olid kaks printsi, Navarra kuningas ja Conde prints , liiga noored, et mõju avaldada, ja Coligny oli tõepoolest ainus reformeeritute leeri juht. Tema surma järel olid kaks printsi keset vaenlase leeri ja nii-öelda vangid ning kuninga käsutuses. Nõnda oli Coligny ja ainult Coligny surm oluline Charles ‘i võimu kindlustamiseks, kes võib-olla polnud unustanud üht hertsog Alba ütlust: „ Üks lõhe pea on rohkem väärt kui kümme tuhat konna.” Ent kui kuningas ühe hoobiga vabaneb nii Admiralist kui ka hertsog de Guise‘ ist, siis on selge, et temast tuleb ainuvalitseja. Ja tal tuli tehajärgmine otsus: lasta tappa Admiral või, kui soovite, ärgitada selleks hertsog de Guise ‘i, seejärel lasta seda printsi jälitada kui mõrtsukat, teatades, et ta loovutab tema hugenottide kättemaksule. On teada, et hertsog de Guise, kas süüdi või mitte Maureveli sooritatud atentaadikatses, lahkus kiiruga Pariisist ja et pealtnäha kuninga poolt protežeeritud protestandid puistasid ähvardustega üle Lorraine ‘i dünastia printsid. Pariisi rahvas oli tol ajal kohutavalt fanaatiline. Linnakodanikud olid sõjaväeliselt organiseeritud, nad moodustasid omamoodi rahvuskaardi, kes võis relvad haarata esimese häirekella peale. Sedavõrd kui pariislased pidasid kalliks hertsog de Guise’i tema isa mälestuse ja tema enda teenete pärast, samavõrra jälestusväärsed olid neile hugenotid, kes olid kahel korral neid piiranud. Teatav soosing, mis protestantidel oli õukonnas hetkel, kui üks kuninga õde abiellus ühe nende usku kuuluva printsiga, suurendas veelgi prote tantide ülbust ja nende vaenlaste viha. Ühesõnaga, piisas mingist juhist, kes oleks nende fanaatikute etteotsa asunud ja neile karjunud: „Tapke!”, ja nad oleksid jooksnud oma ketseritest kaasmaalasi maha nottima. Hertsog, õukonnas põlu all, ähvardatud nii kuninga kui protestantide poolt, pidi otsima toetust rahva käest. Ta kogub kokku linnakaitseväe juhid, räägib neile ketserite vandenõust, ärgitab neid hävitama protestante enne, kui vandenõu teoks saab, ja alles siis mõeldakse veresaunale. Et plaani ja täideviimise vahele jäävad vaid mõned tunnid, selgitab see salapära, milles vandenõu loodi, ja et seda saladust pidasid nii paljud inimesed; mis muidu oleks õige erakordne, sest Pariisis levivad avaldatud saladused kiiresti. Raske on kindlaks määrata, kui suur osa oli kuningal nendes tapatalgutes; kui ta neid ka heaks ei kiitnud, igatahes on kindel, et vahele ta ei seganud. Pärast kaks päeva kestnud tapmisi ja vägivalda salgas ta kõik maha ja püüdis verevalamist peatada. Ent rahva raev oli valla päästetud, ja see ei kustu vähese verega. Talle oli vaja üle kuuekümne tuhande ohvri. Monarh oli sunnitud laskma ennast kaasa tõmmata keerisesse, mis ta oma võimusesse haaras. Ta võttis tagasi oma halastuskäsud ja andis varsti välja uued, et laiendada tapmist üle kogu Prantsusmaa. Niisugune on minu arvamus Pärtliööst, ja seda esitades ütlen ma koos lord Byroniga: I only say, suppose, this supposition. I Raiterid The black bands come over The Alps and their snow, With Bourbon the rover They passed the broad Po. Üsna Etampes’i lähedal, kui minna Pariisi suunas, võib praegugi näha suurt nelinurkset ehitist teravkaarsete akendega, mida kaunistavad mõned rohmakad skulptuurid. Ukse kohal on nišš, mis andis omal ajal varju kivist madonnale; ent revolutsiooni ajal langes talle osaks sama saatus mis paljudele pühakutele ja naispühakutele, ja see purustati pidulikult Larcy revolutsionääride klubi presidendi poolt. Hiljem pandi tema asemele üks teine neitsi, mis on tõesti küll ainult kipsist, aga mis tänu mõningatele siidiribadele ja klaasitükikestele näeb veel üsna esinduslik välja ja annab auväärse ilme Claude Giraut’ kõrtsile. Rohkem kui kaks sajandit tagasi, teisisõnu 1572. aastal, oli see ehitis määratud nagu tänapäevalgi vastu võtma januseid teelisi; ent välja nägi ta siis hoopis teistmoodi. Müürid olid kaetud kirjutistega, mis andsid tunnistust kodusõja heitlikust õnnest. Sõnade kõrval „Elagu härra Prints!” võis lugeda „Elagu hertsog de Guise! Surm hugenottidele!” Veidi kaugemale oli üks sõdur söega joonistanud võllapuu ja ülespoodu, ning kartusest, et keegi võiks valesti aru saada, oli ta selle alla kirjutanud järgmised sõnad: „ Gaspard de Chatillon “ . Paistab aga, et pärast seda olid need alad protestantide käes olnud, sest nende juhi nimi oli läbi kriipsutatud ja sinna oli kirjutatud hertsog de Guise’i nimi. Teised, pooleldi kustunud ja raskesti loetavad, veelgi enam aga viisakate sõnadega edasiantamatud kirjutised andsid tunnistust, et kuningat ja tema ema respekteeriti niisama vähe kui neid leeride juhte. Ent kõige rohkem näis olevat kannatanud tsiviilisikute ja usumeeste raevu tõttu vaene madonna. Paarikümnest kohast kuulidest räsitud kuju näitas hugenotisõdurite innukust nende asjade lõhkumisel, mida nad nimetasid „paganakujudeks”. Sellal kui harras katoliiklane võttis aupaklikult mütsi peast kujust möödudes, arvas protestandist ratsamees oma kohustuseks kõmmutada kuju pihta arkebuusist; ja kui ta oli tabanud, pidas ta endast sama palju lugu, kui oleks maha löönud Apokalüpsise metsalise ja hävitanud ebajumalakummardamise. Juba mitu kuud tagasi oli tehtud rahu kahe rivaalitseva sekti vahel; aga seda oli tõotatud mokaotsast ja mitte südamest. Kahe leeri vaen oli endist viisi lepitamatu. Kõik meenutas, et sõda oli vaevalt lõppenud, kõik ennustas, et rahu kauaks kestma ei jää. „Kuldse Lõvi” võõrastemaja oli sõduritest pungil. Nende võõrast aktsendist ja kummalisest rõivastusest võis ära tunda, et nad olid saksa ratsamehed, keda kutsuti raiteriteks ja kes olid tulnud oma teeneid pakkuma protestantide leerile, eriti sel juhul, kui viimane oli võimeline neile hästi maksma. Kui nende võõraste oskus ümber käia oma hobustega ja osavus käsitseda tulirelvi tegi nad kardetavaks lahingupäeval, siis teiselt poolt oli neil, vahest veel õigustatumalt, paadunud röövlite ja halastamatute võitjate maine. Ennast kõrtsis sisse seadnud väeosas võis olla umbes viiskümmend ratsameest: nad olid Pariisist lahkunud eelmisel õhtul ja läksid Orleans’i garnisoniteenistusse. Sellal kui mõned sugesid seina äärde seotud hobuseid, õhutasid teised tuld, pöörasid praevardaid ja askeldasid köögipoolel. Õnnetu kõrtsmik, müts käes ja pisar silmas, jälgis seda korralageduse stseeni, mille lavaks oli tema köök. Tema linnuhoov oli hävitatud, kelder rüüstatud, pudelitel löödi lihtsalt kael maha ega vaevutud neid lahti korkima; ja kõige hullem oli see, ta teadis seda väga hästi, et kuigi kuningas oli andnud ranged eeskirjad sõjameeste distsipliini kohta, polnud tal mingit kahjutasu oodata nendelt, kes kohtlesid teda vaenlasena. See oli teäda tõde neil õnnetutel aegadel, et olgu sõjas või rahu-ajal, üks relvastatud väeosa elas alati nende kulul, kelle juures parajasti oli. Rasvast ja suitsust mustunud tammelaua taga istus raiterite ülem. Mees oli suur ja paks, umbes viiekümne aastane, tal oli kotkanina, tugevalt punetav nägu, juuksed hallisegused ja harvad ega suutnud katta suurt armi, mis algas vasema kõrva juurest ja kadus tihedatesse vuntsidesse. Ta oli turvise ja kiivri ära võtnud ning selga jätnud vaid ungari nahast vammuse, mis oli relvade nühkimisest mustjaks tõmbunud ja paljudest kohtadest hoolikalt lapitud. Mõõk ja püstolid olid pandud pingile käeulatusse; enda juurde oli ta jätnud vaid laia pistoda, relva, mille ettevaatlik mees paneb käest ainult voodisse minnes. Tema vasemal käel istus noor mees, punapõskne, pikk ja üsna hea kehaehitusega. Tema vammus oli tikitud ja kogu riietuses võis märgata rohkem maitsekust kui tema kaaslasel. Ent tema oli vaid kornet. Kaks kahekümne kuni kahekümne viie aastast naist istusid sama laua taga ja olid neile seltsiks. Nende riietuses oli märgata luksuse ja viletsuse segu, rõivad ei olnud nende jaoks tehtud ja sõjaõnn näis olevat need hilbud neile kätte toonud. Ühel oli seljas kullaga tikitud damastist pihik, aga päris luitunud, ja lihtne linane kleit. Teisel oli lilla sametkleit ja hallist vildist meestekübar, mida kaunistas kukesulg. Mõlemad olid kena välimusega; ent nende jultunud pilkudest ja liiga vabast jutust oli tunda, et nad olid harjunud elama koos sõduritega. Nad olid ära tulnud Saksamaalt, kus neil õiget asu ei olnud. Sametkleidiga oli mustlanna; ta oskas kaarte välja panna ja mandoliini mängida. Teine mõistis haavu ravitseda ja kornet näis temast kõvasti lugu pidavat. Need neli inimest, igaühel ees suur pudel ja klaas, ajasid omavahel juttu ja ootasid söögi valmimist. Jutt ei tahtnud hästi vedu võtta nagu näljas inimeste puhul tavaline. Siis peatas pikka kasvu ja küllalt peenelt riietatud noormees võõrastemaja ukse ees oma raudja hobuse, kelle seljas ta ratsutas. Raiterite pasunapuhuja tõusis pingilt, kus oli istunud, astus võõra poole ja haaras hobusel ratsmetest. Võõras tahtis teda tänama hakata selle eest, mida pidas viisakusavalduseks; ent sai peagi oma eksitusest aru, sest pasunapuhuja tegi hobuse suu lahti ja takseeris tema hambaid asjatundliku moega; siis taganes paar sammu, ja vaadates õilsa looma jalgu ja laudjat, noogutas rahuloleva inimese näoga. „Ilus loom teil siin, herra!” lausus ta oma kõnepruugis, ja lisas saksa keeles veel paar sõna, mille peale ta kaaslased naersid, ja tema läks ning istus tagasi oma pingile. Jultunud uurimine ei meeldinud sugugi reisimehele; siiski heitis ta pasunapuhujale vaid põlgliku pilgu ja hüppas teiste abita sadulast maha. Sel hetkel majast väljunud peremees võttis aupaklikult ratsmed ta käest ja sosistas talle kõrva, küllalt tasa, et raiterid teda ei kuuleks: „Jumal aidaku teid, noor aadlihärra! Te tulete väga kurjal tunnil; see parpaillot’de jõuk – peaks Püha Kristoforos neil kaela kahekorra käänama! – pole sugugi meelepärane õigetele ristiinimestele nagu teie ja mina.” Noormees naeratas kibestunult. „Kas need härrad on protestantlikud ratsamehed?” küsis ta. „Pealekauba veel raiterid,” tähendas kõrtsmik. „Oh et Neitsi Maarja neid ometi nuhtleks! Nad on tund aega siin olnud, ja pool minu mööblist on puruks pekstud. Nad on hirmsad röövlid, samasugused nagu nende pealik, Chätilloni härra, see saatana admiral.” “Teiesuguse halli habemiku kohta olete liiga ettevaatamatu,” sõnas noormees. „Kui te juhuslikult oleksite sattunud rääkima mõne protestandiga, võiks ta teile vastata paraja matsakaga.” Ja neid sõnu öeldes nähvas ta vastu oma valget nahksäärikut ratsapiitsaga, mida kasutas hobuse jaoks. „Mis!?... Kuidas!?... Teie olete hugenott!?... Protestant... tahtsin ma öelda,” prahvatas jahmunud kõrtsmik. Ta astus sammu tagasi, mõõtis võõrast pealaest jalatallani, just nagu otsides tema riietusest mingit märki, mille põhjal ta võiks aimata, mis usku võõras pooldas. Uurimine ja noormehe aval ja naeratav nägu rahustasid teda pisut ja ta jätkas vaiksemalt: „Protestant rohelises sametkuues! Hugenott hispaania ümarkraega. Ilmvõimatu! Oh ei, noorhärra, nii uhkeid riideid ketserite seljas juba ei näe. Püha Maarja! Peenest sametist vammus on liiga ilus nende räpakäiade jaoks!” Samal hetkel vihises piits, ja tabades vaest kõrtsmikku otse põsele, näis viimasele otsekui kaasvestleja usutunnistusena. „Häbitu lobamokk! Ma õpetan sind suud pidama. Mine, vii mu hobune talli, ja et tal millestki puudu ei oleks!” Kõrtsmik laskis pea nukralt norgu ja viis hobuse omamoodi kuuri alla, ise manades põrgupõhja nii saksa kui prantsuse ketserid; ja kui noormees poleks talle järele läinud, et näha, kuidas tema hobust koheldakse, oleks vaene loom kui ketser oma õhtusöögist kindlasti ilmajäänud. Võõras astus kööki ja tervitas sinna kogunenud inimesi, kergitades elegantselt oma suurt kübarat, mida varjutas mustjaskollane sulg. Ülem oli ta tervitusele vastanud ja mõlemad silmitsesid teineteist tükike aega vaikides. „Kapten,” lausus noor võõras, „ma olen protestantlik aadlimees ja ma rõõmustan, leides siit eest mõningaid usuvendi. Kui see on teile meelepärane, võime koos õhtust süüa.” Kaptenile olid võõra peen käitumine ja elegantne riietus hea mulje jätnud ja ta vastas, et see teeb talle au. Sellepeale tegi preili Miia, noor mustlanna, kellest me rääkisime, noormehele enda kõrvale pingil ruumi; ja et ta oli loomult teenistusvalmis, andis ta noormehele isegi oma klaasi, mille kapten otsekohe täitis. „Minu nimi on Dietrich Hornstein,” ütles kapten, lüües oma klaasi noormehe omaga kokku. „Te olete kahtlemata kuulnud kapten Dietrich Hornsteinist? Mina olin see, kes viis Kadunud Lapsed Dreux’ lahingusse ja seejärel Arnay-le-Duci alla.” Võõras taipas, miks kapten temalt niiviisi kaudselt nime küsis, ja vastas: „Kahjuks ei saa ma teile öelda niisama kuulsat nime, kui on teie oma; ma räägin endast, sest minu isa nimi on hästi tuntud meie kodusõdades. Minu nimi on Bernard de Mergy.” „Kellele te seda nime ütlete!” hüüatas kapten ja täitis oma klaasi pilgeni. „Ma tundsin teie isa, härra Bernard de Mergy; ma tundsin teda esimestest sõdadest peale, nagu tuntakse oma head sõpra. Tema terviseks, härra Bernard!” Kapten tõstis oma klaasi ja ütles meestele midagi saksa keeles. Sel hetkel, kui klaas ta huuli puudutas, viskasid kõik ratsanikud kübarad õhkuja hõiskasid. Peremees arvas, et see on signaal tapatalguteks ja langes põlvili. Ka Bernard oli üllatunud erakordsest auavaldusest; siiski arvas ta, et peab vastama sellele germaanipärasele viisakusavaldusele kapteni terviseks joomisega. Pudelitest, mida oli juba enne tema saabumist jõudsalt rünnatud, selle uue toosti jaoks enam ei jätkunud. „Tõuse püsti, uskmatu,” ütles kapten, pöördudes ikka veel põlvili oleva peremehe poole. „Tõuse püsti ja mine too meile veini. Kas sa ei näe, et pudelid on tühjad?” Ja et seda tõestada, viskas kornet talle pudeli vastu pead. Peremees kiirustas keldrisse. „Ta on paadunud jõhkard,” ütles Mergy, „aga te oleks võinud talle teha rohkem halba, kui oleksite tahtnud, kui see pudel oleks teda tabanud.” „Hähh!” naeris kornet mürinal. „Papisti pea on kõvem kui pudel,” ütles Miia, „kuigi veel tühjem.” Kornet naeris veel valjemini ja kõik tema kaaslased järgisid tema eeskuju, ja isegi Mergy naeratas, pigem küll mustlanna kauni suu kui tema õela nalja pärast. Toodi veini, sellele järgnes söök, ja pärast lühikest vaikust sõnas kapten täis suuga: „Kas ma tundsin härra de Mergyd! Ta oli jalaväekolonel härra Printsi esimese ettevõtmise ajal. Me magasime kaks kuud järjest ühes majas Orleans’i piiramise ajal. Ja kuidas ta praegu ennast tunneb?” „Tänu Jumalale, küllalt hästi oma kõrge ea kohta. Ta on mulle palju rääkinud raiteritest ja toredatest rünnakutest, mis nad tegid Dreux’ lahingus.” „Ma tundsin ka tema vanemat poega... teie venda, kapten George’i. Ma tahan öelda, enne kui...” Mergy näis kimbatuses. „Ta oli kõva tapleja,” jätkas kapten, „aga kuramuse tulipea. Mui oli teie isast kahju, poja usust ärapööramine tegi talle vist suurt hingevalu.” Mergy punastas kuni juuksejuurteni. Ta pomises paar sõna venna vabandamiseks; aga võis hõlpsasti märgata, et tema otsus venna kohta oli palju rängem kui kaptenil. „Ah, ma näen, see teeb teile haiget,” ütles kapten. „Jätame selle jutu. See on kaotus meie usule ja kõva võit kuningale, kes kuulu järgi pidada teda õige austusväärselt kohtlema.” „Te tulete Pariisist,” ütles Mergy, püüdes jututeemat vahetada. „Kas härra Admiral on kohale jõudnud? Te muidugi nägite teda? Kuidas ta ennast praegu tunneb?” „Ta tuli õukonnaga Blois’st, kui meie lahkusime. Ta tunneb ennast suurepäraselt; terve nagu purikas ja uljust täis. See kallis mehepoeg võib veel kakskümmend kodusõda maha pidada. Tema Majesteet kohtleb teda nii lugupidavalt, et kõik papistid lähevad kadedusest lõhki.” „Tõsi mis tõsi! Kuningas ei suuda teda kunagi küllalt hinnata.” „Eile ma nägin kuningat Louvre’i trepil, ta surus Admirali kätt. Härra de Guise’il, kes tuli tema kannul, oli hale nägu peas nagu peksasaanud penil. Kas teate, millele mina mõtlesin? Mul oli tunne, nagu näeksin ma meest, kes näitab laadal lõvi; ta laseb tal käppa anda nagu koeral; ja kuigi Gilles ei tee teist nägugi ja teeskleb kenasti, ei unusta ta kunagi, et käpal tema pihus on jubedad küünised. Jaa, vannun oma habeme juures, paistis nii, nagu oleks kuningas tundnud Admirali küüniseid.” „Admiralil on pikk käsi,” ütles kornet. (See oli omamoodi kõnekäänd protestantlikus armees.) „Ta on väga ilus mees oma ea kohta,” tähendas preili Miia. „Mina võtaks parem tema armukeseks kui mõne noore papisti,” lausus preili Trudchen, korneti sõbranna. „Tema on usu tugisammas,” ütles Mergy, soovides ka oma osa kiidulaulule lisada. „Jah, aga ajab kuradi moodi distsipliini taga.” tähendas kapten pead vangutades. Kornet pilgutas tähendusrikkalt silma ja tema jäme nägu kõverdus grimassiks, mida ta ise pidas naeratuseks. „Ma ei oleks oodanud kuulda teiesuguselt vanalt sõdurilt etteheiteid härra Admirali range distsipliini nõudmise kohta oma armees,” sõnas Mergy. „Ja muidugi, distsipliini on tarvis, aga peab arvesse võtma ka kõike seda vaeva, mis sõduril tuleb läbi teha, ja ei tohi talle keelata natuke lusti pidada, kui selleks juhus peaks avanema. Häh! Igal inimesel omad vead; ja kuigi ta lasi mind üles puua, joome härra Admirali terviseks.” „Admiral laskis teid üles puua!” hüüatas Mergy. „Te olete õige uljas ühe ülespoodu kohta.” „Jaa, püha müristus! Ta lasi mind üles puua; aga ma ei pea viha ja joome tema terviseks.” Enne kui Mergy oleks jõudnud midagi edasi küsida, oli kapten kõik klaasid täis kallanud, oma mütsi peast võtnud ja käskinud kõigil oma meestel karjuda kolm korda „hurraa”. Kui klaasid olid tühjad ja kära vaibunud, küsis Mergy: „Miks teid üles poodi, kapten?” „Tühja-tähja pärast: sai üks armetu Saintonge’i klooster rüüstatud ja siis kogemata maha põletatud.” „Jah, aga kõik mungad ei olnud välja tulnud,” ütles kornet ja naeris täiest kõrist oma nalja peale. „Mis tähtsust sel on, kas see pätikari põleb natuke varem või hiljem? Ja siiski läks Admiral, kas te usute seda, härra de Mergy, ta läks marru; ta lasi mind kinni võtta ja tema ülemkohtunik pani mulle pikema jututa käpa peale. Siis kõik aadlimehed ja härrad, kes tema juures olid, isegi härra de La Nõue, kes teatavasti ei suhtu kuigi hellalt sõdurisse (kui kord kõrisse kargab, enam lahti ei lase, nagu öeldakse), ja kõik kaptenid palusid mulle andeks anda; tema aga ütles kindlalt ei. Pagana hundikõht! Küll ta oli marus, vihaga neelas oma hambaorgi alla. Te ju tunnete ütlemist ‘Jumal kaitsku meid härra de Montmorency paternostrite ja härra Admirali hambaorkide eest!’ – ‘Issand andku mulle andeks!’ ütles Admiral. ‘Aga marodöörlus tuleb tappa siis, kui ta on alles plikatirts, sest kui me laseme tal suureks daamiks sirguda, siis tapab tema meid.’ Selle peale tuli pastor, raamat kaenla all; meid mõlemaid viidi ühe tamme alla... mulle tundub, nagu näeksin ma seda praegugi veel, üks oks ulatus ettepoole, just nagu oleks nimelt selle jaoks kasvanud; mulle pandi köis kaela... Iga kord, kui ma sellele köiele mõtlen, läheb mu kõri kuivaks nagu tael.” „Sellega saad niisutada,” ütles Miia ja kallas jutustaja klaasi ääreni täis. Kapten kummutas selle ühe sõõmuga tühjaks. Ja jätkas nõnda: „Mina olin enda meelest juba ei rohkem ega vähem kui tammetõru, kui ma taipasin öelda Admiralile: ‘Oh, mu isand, kas siis niiviisi puuakse mees, kes juhtis Kadunud Lapsi Dreux’ all?’ Ma nägin, kuidas ta oma hambaorgi välja sülitas ja võttis uue. Ma mõtlesin oma südames: ‘Ahaa, see on hea märk!’ Ta kutsus kapten Cormier’ enda juurde ja ütles talle midagi sosinal; siis ütles ta ülemkohtunikule: ‘Tõmmake see mees oksa!’ ja keeras ise kannal ringi. Mind tõmmatigi oksa, aga vahva Cormier haaras mõõga ja raius köie otsekohe läbi, nii et mina lendasin oksalt alla, ise näost punane nagu keedetud vähk.” „Soovin õnne,” ütles Mergy, „et te sellest loost nii odavalt välja tulite.” Ta silmitses uurivalt kaptenit ja näis ennast tundvat pisut halvasti, et peab istuma mehe seltsis, kes on võlla ära teeninud; ent neil õnnetutel aegadel olid kuriteod nii sagedased, et nende üle ei saanud otsustada nii rangelt, kui seda tehtaks tänapäeval. Ühe leeri julmus õigustas mingil määral vastaspoole repressioone, ja usuvaen lämmatas peaaegu igasuguse rahvusliku poolehoiutunde. Muide, kui nüüd õigust rääkida, siis preili Miia varjatud edvistamine – Mergy meelest oli ta nüüd väga ilus – ja veiniuim, mis mõjus tema noorele ajule palju ägedamalt kui raiterite paadunud peadele, tegi ta erakordselt heatahtlikuks oma lauakaaslaste vastu. „Ma varjasin kaptenit üle nädala kaetud kaarikus,” ütles Miia, ,ja lasin tal väljas käia ainult öösiti.” „Ja mina,” lisas Trudchen, „tõin talle süüa ja juua: ta võib seda siin kinnitada.” „Admiral tegi näo, nagu oleks ta Cormier’ peale väga vihane; tegelikult mängisid nad seda farssi kahekesi koos. Mina sörkisin pikka aega armee sabas ega julgenud kunagi Admirali silma alla sattuda; lõpuks Longnaci piiramisel avastas ta minu tranšees ja ütles mulle: ‘Dietrich, kulla sõber, et sind üles ei poodud, siis mine ja lase nüüd ennast maha kõmmutada.’ Ja ta näitas mulle brešši ; ma taipasin, mida ta tahtis öelda, ja läksin julgelt rünnakule; järgmisel päeval läksin tema juurde Grand’Rue’l, hoides käes arkebuusikuulist läbilastud mütsi. ‘Mu isand,’ ütlesin talle, ‘mind lasti maha täpselt nii, nagu mind üles poodi.’ Ta naeratas ja ulatas mulle oma rahakukru, öeldes: ‘Selle eest saad uue mütsi.’ Sestpeale oleme ikka olnud head sõbrad. Oo, oli see alles ilus rüüstamine seal Longnaci linnas! Juba sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma!” „Ah, kui ilusad siidist riided!” hüüatas Miia. „Kui palju ilusat pesu!” hüüatas Trudchen. „Kuidas me ennast suure kloostri nunnadele näitasime!” ütles kornet. „Kakssada arkebuusiratsanikku ühe katuse all saja nunnaga!...” „Rohkem kui kakskümmend ütles papismist lahti,” sõnas Miia, „nii kangesti meeldisid neile hugenotid.” „Just seal,” pahvatas kapten, „just seal, küll oli ilus vaatepilt, kui meie argoulet’d läksid joogikohta, preestrirüüd seljas, hobused sõid kaeru altarilt ja meie ise jõime head kirikuveini nende hõbekarikatest!” Ta pööras pead, et juua nõuda, ja nägi kõrtsmikku, kes seisis, käed ristija silmad kirjeldamatu õudusega taeva poole tõstetud. „Tohman!” sõnas tubli Dietrich Hornstein õlgu kehitades. „Kuidas võib inimene olla nii loll, et usub kõike seda jama, mida papistide preestrid suust välja ajavad! Teate, härra de Mergy, Montcontouri lahingus tapsin ma püstolilasuga Anjou hertsogi aadlimehe; kas teate, mis ma tema kõhul nägin, kui ma tal vammuse seljast võtsin? Suurt siidriide tükki, mis oli täis pühakute nimesid. Tema arvas, et see kaitseb teda kuulide eest. Tohoo pime! Mina tegin talle selgeks, et pole ühtegi skapulaari, millest protestandi kuul läbi ei läheks.” „Oh, skapulaarid!” poetas vahele kornet. „Minu kodukohas müüakse pärgamenti, mis kaitseb tina ja raua eest.” „Mina eelistaksin korralikult sepistatud terasturyist,” ütles Mergy, „nagu neid teeb Jacob Leschot Madalmaadel.” >,Kuulake mind,” sõnas kapten, „ ei saa salata, et võib ennast haavamatuks teha. Mina räägin teile, et ma nägin Dreux’s aadlimeest, kes sai arkebuusikuuli otse keset rinda; tema oskas teha salvi, mis tegi haavamatuks ja millega ta oli ennast määrinud oma nahast alussärgi all; tema ihul polnud isegi mustjaspunast plekki, mille jätab löök.” „Kas te ei arva pigem, et särginahk aitas leevendada arkebuusikuuli hoogu?” „Ah, teie, prantslased, ei taha ka midagi uskuda. Aga mis te siis ütleksite, kui oleksite näinud sileesia ratsarüütlit, kes pani oma käe lauale, ja mitte keegi ei suutnud seda haavata kõvasti noaga lüües? Teie aga naerate ja ei pea seda võimalikuks? Küsige Miia käest. Te ju näete seda tüdrukut? Ta on niisuguselt maalt Pärit, kus nõiad on niisama tavalised kui meie maal mungad; tema võib teile rääkida hirmuäratavaid lugusid. Mõnikord pikkadel sügisõhtutel, kui me istume väljas tule ümber, tõusevad mul juuksed peas püsti, kuuldes neid seiklusi, millest tema räägib.” Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/prosper-merime/partlioo/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 320.57 руб.