Сетевая библиотекаСетевая библиотека

Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid

Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid
Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid Elaine Mazlish Adele Faber Käsiraamat, mida on nimetatud ka lapsevanemate Piibliks ning mis annab juhiseid, kuidas suhelda oma teismelise lapsega, on suurepäraseks lugemismaterjaliks mitte ainult lapsevanematele, vaid ka õpetajatele, sotsiaaltöötajatele ja kõigile lastega kokkupuutuvatele isikutele. Ehkki oleme poliitiliselt vabad juba pikemat aega, näitab see raamat, kuidas olla vaba iseenda sees – kuidas austada ennast, oma perekonda ja kaasinimesi, suheldes nendega vabadele inimestele omasel väärikal moel. Tõlgitud väljaandest: Adele Faber and Elaine Mazlish How To Talk So Kids Will Listen And Listen So Kids Will Talk Quill, 2002 Tõlkinud Aet Karolin Selle raamatu väljaandmist on toetanud Alar Tamming Illustratsioonid Kimberly Ann Coe Toimetanud Tõnu Lember Kaanekujundus Riina Soom No part of this book may be transmitted or reproduced in any form by any means, electronic or mechanical, including photocopying, recording or by any information retrieval system without the written permission of the authors or their duly authorized representative © Tõlge eesti keelde OÜ Kirjastus Canopus Trükk OÜ Vali Press ISBN 978-9985-9879-8-8 ISBN 978-9949-9485-6-7 (epub) Tänuavaldused Lesli Faberile ja Robert Mazlishile, meie kodustele nõuandjatele, kes olid meil alati varnast võtta paremat fraasi või värsket mõtet soovitamas ning julgustamas. Carlile, Joannale ja Abram Faberile, Kathyle, Lizile ja John Mazlishile, kes on oma olemasoluga meid rõõmustanud. Kathy Menningerile, kes ülima täpsusega organiseeris meie käsikirja trükkimist. Kimberly Coe’le, kes meie kriipsujukude ja kritselduste põhjal joonistas lastest ja vanematest sellised pildid, mis meile esimesest silmapilgust meeldima hakkasid. Robert Markelile, kes meid raskel ajal toetas ja meile teed valgustas. Gerard Nierenbergile, sõbrale ja nõuandjale, kes jagas lahkelt meile oma kogemusi ja kompetentsi. Vanematele meie töötubades, kes andsid oma panuse kirjalike märkmete ja karmi kriitika näol. Ann Marie Geigerile ja Patricia Kingile, kes pühendasid end meile siis, kui me seda vajasime. Jim Wade’ile, meie toimetajale, kelle vaibumatu optimism ja raamatu kvaliteedi eest hoolitsemine muutsid koostöö temaga naudinguks. Dr Haim Ginott’le, kes juhatas meile kätte tee, kuidas lastega uutmoodi suhelda. Tema surmaga kaotasid maailma lapsed ühe suurima nende eest võitleja. Ta elas selle nimel, et „laste hinged ei saaks enam kunagi kriimustatud.” Kiri lugejatele Hea lugeja, kirjutada lastevanematele suhtlusoskuste käsiraamatut oli viimane asi maailmas, mida me arvasime võivat teha. Iga lapse ja vanema suhe on väga ainulaadne ja isiklik. Mõte, et annaksime kellelegi juhtnööre, kuidas taolistes lähedastes suhetes rääkida, tundus meile kohatu. Oma esimeses raamatus Vabanenud vanemad /vabanenud lapsed püüdsime vältida õpetamist ja jutlustamist. Meil oli oma lugu rääkida. Aastad koostööd koos meie seast lahkunud lastepsühholoogi dr. Haim Ginott’iga mõjutas meie elu sügavalt. Olime veendunud, et kui jutustame lugejatele, kuivõrd uued oskused muutsid meid ennast ja lastega suhtlemist, siis suudavad ka nemad mõista seda iva, mis peitub erinevate tehnikate taga ning leiavad enda jaoks inspiratsiooni. Mingil määral see nii ka toimis. Paljud vanemad kirjutasid meile sellest, kui uhked nad on saavutuste üle, mis neil õnnestus kodus ellu viia pelgalt meie kogemustest lugedes. Kuid oli ka teistsuguseid kirju, mida kõiki läbis sarnane palve: sooviti järgmist raamatut – raamatut, mis sisaldaks „näiteid”, „praktilisi ülesandeid”, „rusikareegleid”, raamatust väljarebitavaid „meelespea lehekülgi”, materjale, mis aitaksid sammhaaval uusi võtteid õppida. Mõne aja vältel kaalusime seda ideed tõsiselt, aga meie esialgne vastuseis käsiraamatu tegemisele sai võitu ning me panime kirjutamise mõtte kalevi alla. Lisaks sellele olime väga hõivatud loengutesarjaks vajaminevate ettekannete ja seminaride ettevalmistamisega. Järgnevate aastate jooksul sõitsime mööda riiki, viies läbi seminare, mis olid suunatud vanematele, õpetajatele, koolijuhtidele, tervishoiutöötajatele, teismelistele ja lasteaiatöötajatele. Kõikjal, kuhu läksime, jagati meiega isiklikke kogemusi uute suhtlusmeetodite kasutamisest. Inimesed jagasid meiega oma kahtlusi, pettumusi ja entusiasmi. Olime neile tänulikud nende avatuse eest ning õppisime neilt kõigilt. Meie arhiiv oli uuest põnevast materjalist pungil. Samal ajal saabusid jätkuvalt kirjad, mitte ainult USA-st, vaid ka Prantsusmaalt, Kanadast, Iisraelist, Uus-Meremaalt, Filipiinidelt, Indiast. Proua Anagha Ganpule New Delhist kirjutas: Sooviksin teie nõuandeid nii paljude probleemide puhul kasutada... Palun andke mulle teada, kuidas saaksin teemat sügavuti uurida! Olen jõudnud surnud punkti. Vanad meetodid ei sobi mulle, kuid uusi oskusi mul veel pole. Palun aidake mind sellest üle! See kiri saigi otsustavaks. Hakkasime uuesti mõtlema võimalusest kirjutada raamat, mis annaks vastuse küsimusele „kuidas?” Mida rohkem idee üle arutasime, seda vastuvõetavamaks see mõte meile sai. Miks mitte käsiraamat ülesannetega, kust vanemad võiksid ise õppida meetodeid, mida nad vajalikuks peavad? Miks mitte raamat, mis võimaldaks vanematel praktiseerida õpitut neile sobivas tempos, kas üksi või koos sõbraga? Miks mitte raamat sadade näidetega abistavatest dialoogidest, mis võimaldaksid vanematel kohandada uusi meetodeid oma isikliku suhtlemisstiiliga? Raamatus oleksid koomiksilaadsed pildid, mis näitaksid uute suhtlusstiilide toimimist praktikas. Nii saaks tülpinud lapsevanem pildile pilku visates oma mälu kiiresti värskendada. Me suunaksime raamatu konkreetsele inimesele. Me räägiksime omaenda kogemustest, vastaksime kõige sagedasematele küsimustele, lisaksime sinna lugusid ja värskeid vaatenurki, mida meiega viimase kuue aasta jooksul on jaganud inimesed seminarides. Kuid, mis kõige tähtsam, hoiaksime sidet oma suurema eesmärgiga, milleks on pidev ja järjekindel nii lapse kui ka vanema väärikust ja inimlikkust jaatavate suhtlemismeetodite otsimine. Ühtäkki kadus meie vastuseis mõttele kirjutada käsiraamat. Igal teadusharul on oma käsiraamatud. Miks mitte siis käsiraamat vanematele, kes soovivad õppida rääkima nii, et lapsed kuulaksid ning kuulama nii, et lapsed räägiksid? Siis kui olime otsusele jõudnud, alustasime kiiruga. Loodame ühe selle raamatu tasuta tänueksemplaridest saata pr. Ganpulele New Delhisse enne kui ta lapsed suureks kasvavad. Adele Faber Elaine Mazlish 1 Liberated Parents /Liberated Children, New York, Avon, 1975, ei ole eesti k. ilmunud (tõlk.) [ ↵ ] Kuidas käesolevat raamatut lugeda ja kasutada Võib tunduda kummaline kellelegi öelda, kuidas raamatut lugeda (eriti kuna meid mõlemaid teatakse kui lugejaid, kes alustavad raamatut keskelt või loevad tagantpoolt ettepoole). Aga kuna see on meie raamat, siis võtame endale õiguse esitada nägemust sellest, kuidas meie meelest tuleks käesolevat raamatut käsile võtta. Peale seda, kui olete raamatu läbi lapanud ja karikatuuridele pilgu heitnud, alustage I peatükiga. Lugemise käigus lahendage kindlasti seal leiduvaid ülesandeid. Võidelge kiustatusega ülesannetest üle libiseda, et „paremate osadeni” jõuda. Veel parem, kui teil on sobiv sõber, kellega koos ülesandeid läbi töötada. Loodetavasti te räägite ja vaidlete ning arutlete vastuste üle pikalt. Loodetavasti kirjutate vastused ka üles, nii et sellest raamatust saaks teie isiklik abiline. Kirjutage puhtalt või loetamatult; muutke arvamust ning kriipsutage läbi või kustutage; peaasi, et kirjutate. Lugege käesolevat raamatut aeglaselt. Meil läks kümme aastat, et raamatus leiduvad mõtted selgeks mõelda. Me ei arva, et peaksite kümme aastat lugema, kuid kui raamatus leiduvad meetodid pälvivad teie huvi ning te soovite oma elu nende abil muuta, on kergem muutusi läbi viia samm-sammult, mitte liialt kardinaalselt. Peale iga peatüki lugemist pange raamat kõrvale ja andke endale nädalake aega koduseks tööks, enne kui edasi minna. (Võib-olla mõtlete: Kas kõigi muude asjatoimetuste kõrvalt pean veel ka kodutööks aega leidma? Sellest hoolimata võime oma kogemustest öelda: harjumus õpitut praktikas katsetada aitab uutel meetoditel kinnistuda sinna, kuhu vaja – teisse.) Võite ka imestada selle üle, miks suurem osa kahe autoriga raamatust on kirjutatud mina-vormis. See oli meie viis lahendada tüütut küsimust, kuidas pidevalt eraldada, kumb räägib ning kumma kogemusega on tegu. Meile tundus, et „mina” on lugejate jaoks kergem kui pidev korrutamine „mina, Adele Faber...” või siis „mina, Elaine Mazlish...” Kuna oleme mõlemad veendunud selles raamatus esitatud väärtustes ja ideedes, siis kõneleme kooskõlastatult. Me mõlemad oleme näinud neid suhtlusmeetodeid töötamas nii oma kodudes kui tuhandetes teistes kodudes. On suur rõõm seda kõike nüüd teiega jagada. Kõik, mis meile on antud, on võimalus muutuda kas üht- või teistmoodi inimesteks. JOSÉ ORTEGA Y GASSET 1 Aidates lapsi tunnetega toimetulemisel I osa Enne seda, kui mul sündisid lapsed, olin ma suurepärane lapsevanem. Olin ekspert selles, miks kõik teised oma lastega hädas olid. Ja siis ühel päeval olin kolme lapse ema. Elu koos tõeliste lastega võib olla maa peale tagasi toov kogemus. Igal hommikul ütlesin ma endale: „Tänane päev tuleb teistsugune.” Iga hommik oli eelneva uus variatsioon. „Sa andsid talle rohkem kui mulle!”… „See on roosa kruus. Ma tahtsin sinist!”… „See kaerahelbepuder näeb välja nagu okse.”… „Ta lõi mind!”… „Ma pole teda puudutanudki!”… „Ma ei lähe oma tuppa. Sina pole minu boss!” Lõpuks olin kurnatud. Ja olgugi, et see oli viimane asi maailmas, mida kujutasin end ette tegevat, läksin lastevanematele mõeldud loengule. Kuulajad kogunesid ühes kohalikus lastenõustamiskeskuses ning lektoriks oli noor psühholoog dr. Haim Ginott. Loeng oli intrigeeriv. Teemaks oli „lapse tunded” ja selleks ettenähtud kaks tundi möödusid lennates. Koju jõudes käis mu pea uutest mõtetest ringi ning kaustik oli täis veel seedimata ideedest: Otsene side selle vahel, kuidas laps tunneb ja kuidas käitub. Kui lapsed tunnevad end hästi, siis nad ka käituvad hästi. Kuidas aidata neil end hästi tunda? Nende tundeid aktsepteerides! Probleem: sageli vanemad ei aktsepteeri laste tundeid, nt: „Sa ei tunne ju tegelikult nii.” „Sa ütled seda lihtsalt sellepärast, et oled väsinud.” „Pole mingit põhjust ärrituda.” Püsiv tunnete eitamine võib lapsi segadusse ja raevu ajada. See ei õpeta neile oma tundeid mõistma ega usaldama. Mäletan, et mõtlesin peale loengut: võib-olla käituvad teised vanemad nii. Mina seda ei tee. Siis hakkasin ma ennast kuulama. Järgnevalt mõned näited igapäevastest vestlustest meie kodus – lihtsalt ühel tavalisel päeval. Laps: Emme, ma olen väsinud. Mina: Sa ei tohiks väsinud olla. Alles tõusid lõunaunest. Laps: (valjemalt) Aga ma olen väsinud. Mina: Sa ei ole väsinud. Võib-olla lihtsalt veidi unine. Paneme riidesse. Laps: (ulgudes) Ei, ma olen väsinud! Laps: Emme, siin on palav. Mina: Siin on jahe. Las kampsun jääb selga. Laps: Ei, mul on palav. Mina: Ma ütlesin, kampsun jääb selga. Laps: Ei, mul on palav. Laps: See saade oli igav. Mina: Ei olnud. See oli väga huvitav. Laps: See oli tobe. Mina: See oli hariv. Laps: See oli nõme. Mina: Ära räägi niimoodi! Kas näete, mis juhtus? Meie vestlused muutusid kõik vaidlusteks ning peale selle käskisin ma lapsel tema enda aistinguid mitte usaldada, vaid uskuda minu ettekujutusi. Ma sain aru, mida olin pidevalt teinud. Võtsin nõuks muutuda. Aga ma polnud kindel, kuidas seda teha. Lõpuks aitas mind see, kui asetasin ennast lapse olukorda. Küsisin endalt: oletame, et olen laps, kellel on palav või igav või kes on väsinud. Oletagem, et tahan, et ülitähtis täiskasvanu minu elus mõistaks, mida tunnen… Järgmiste nädalate jooksul proovisin end oma lastega samale lainele häälestada. Proovisin mõista nende tundeid ja kui see mul õnnestus, siis järgnesid sõnad täiesti loomulikult. Ma ei kasutanud ühtegi tehnikat. Ma olin siiras öeldes: „Nii et sa tunned ennast väsinuna, isegi peale lõunauinaku?” või „Minul on külm, aga sul on siin palav!” või „Ma näen, et sulle see saade eriti ei meeldinud.” Lõppude lõpuks olime me ju kaks erinevat inimest, võimelised tundma erinevaid tundeid. Kummagi arvamus polnud vale ega õige. Me lihtsalt tundsime seda, mida tundsime. Mõnda aega aitas mu uus oskus mind väga. Vaidlused minu ja mu laste vahel vähenesid märgatavalt. Siis ühel päeval teatas mu tütar: „Ma vihkan vanaema,” ja ta rääkis minu emast. Ma ei kõhelnud hetkegi ütlemaks: „See on väga kohutavalt öeldud.” Veel torkasin ma: „Sa tead, et ei mõtle ju tegelikult nii. Ma ei soovi midagi sellist sinu suust enam iialgi kuulda.” Kirjeldatud mõttevahetus õpetas mulle üht-teist minu enda kohta. Ma võisin aktsepteerida enamikku oma laste tunnetest, kuid kui mõni neist muutis mind vihaseks või ärevaks, pöördusin ma kohe oma vana suhtlusmalli juurde tagasi. Nüüdseks ma tean, et minu taoline reaktsioon ei olnud sugugi iseäralik. Järgnevalt leiate näiteid laste mõtteavaldustest, mis viivad vanemate momentaalse eituseni. Palun lugege iga avaldus läbi ja pange kirja, mida vanemad teie arvates oma lapse tundeid eitades võiksid öelda. I laps: Mulle ei meeldi see tita! Vanem: (tundeid eitades) II laps: Mul oli tobe sünnipäev. (Peale seda, kui vanem oli andnud endast kõik imetoreda päeva õnnestumiseks.) Vanem: (tundeid eitades) III laps: Ma ei pane enam oma hambaklambreid suhu. Need teevad mulle haiget. Pole minu asi, mida hambaarst ütleb! Vanem: (tundeid eitades) IV laps: Ma olen nii vihane! Treener viskas mind meeskonnast välja ainult sellepärast, et jäin kaks minutit hiljaks. Vanem: (tundeid eitades) Kas kirjutasite umbes nii: „See pole nii. Ma tean, et oma südames sa armastad meie väikest titat.” „Mida sa räägid? Sul oli tore sünnipäevapidu – jäätis, tort, õhupallid! Hea küll, see on ka viimane kord, kui ma sulle peo korraldan!” „Hambaklambrid ei tee sulle ju haiget. Nende peale on nii palju raha kulutatud, et sa kannad neid, kas see meeldib sulle või mitte!” „Sul pole mingit õigust treeneri peale vihane olla! See on su end süü. Oleksid pidanud õigel ajal kohal olema.” Millegipärast tulevad sellised sõnad paljudel meist kergesti üle huulte. Aga kuidas tunnevad ennast lapsed, kui neid sõnu kuulevad? Saamaks aimu, milliseid tundeid tekitab meis see, kui meie tundeid on eiratud, tehke järgmist ülesannet: Kujutlege, et olete tööl. Teie ülemus palub teil teha midagi, mis pole päriselt teie ülesanne. Ta soovib, et see oleks tehtud tööpäeva lõpuks. Te kavatsete ülesande otsekohe ära teha, kuid kõikvõimalike muude asjatoimetuste tõttu, mis esile kerkivad, unustate selle sootuks. Teil on nii kiire, et jõuate vaevalt lõunale. Siis, kui asutate ennast koos oma kolleegidega koju minema, tuleb ülemus ning küsib näha tööd, mida palus teil teha. Kiiresti püüate selgitada, kui ebatavaliselt kiire päev on täna olnud. Ülemus katkestab teid. Ta karjub kõva ja vihase häälega: „Mind ei huvita teie vabandused! Mille eest ma teile teie arvates üldse maksan? Kas tagumikuga tooli soojendamise eest?” Kui avate oma suu, et midagi öelda, saate vastuseks: „Ärge tehke endale tüli!!” ning ülemus kõnnib eemale lifti suunas. Teie kolleegid püüavad teha nägu, et nad ei kuulnud midagi. Te lõpetate oma asjade kokku korjamise ning lahkute büroost. Teel koju kohtute sõbraga. Olete ikka veel ärritunud ning jutustate sõbralegi, mis juhtus. Teie sõber proovib teid aidata kaheksal erineval moel. Lugedes igat varianti, proovige tabada oma esimene reaktsioon öeldule ning kirjutage see üles. (Ei ole olemas õigeid ega valesid reaktsioone. Mida iganes tunnete, on teie jaoks õige.) I Tunnete eitamine: „Pole põhjust nii ärritunud olla. Ära ole rumal! Küllap sa oled lihtsalt väsinud ning teed sääsest elevandi. Asi ei saa ju nii halb olla. Ole nüüd, naerata! Sa oled nii kena, kui naeratad.” Teie reaktsioon: II Filosofeerimine: „Vaata, elu ongi selline. Asjad ei lähe alati nii nagu sooviksime. Sa pead õppima asjadest üle olema. Maailm ei ole täiuslik.” Teie reaktsioon: III Nõuanne: „Tead, mis sa peaksid minu arvates tegema? Homme hommikul mine kohe oma ülemuse kabinetti ja ütle: „Ma eksisin.” Siis mine ja tee see hooletusse jäetud ülesanne kohe ära. Ära komista pisiasjade otsa! Ja kui sa mõistliku inimesena ei soovi oma töökohta kaotada, siis vaata, et enam midagi sellist ei juhtuks!” Teie reaktsioon: IV Küsimused: „Mis need asjatoimetused õieti olid, mis vahele tulid, nii et unustasid ülemuselt ekstra sulle antud töö? Kas sa ei arvanud, et ta vihastab, kui sa kohe seda ära ei tee? Kas midagi sellist on ka varem juhtunud? Miks sa talle lifti ei järgnenud ja uuesti ei proovinud selgitada?” Teie reaktsioon: V Teise osapoole õigustamine: „Ma saan su ülemuse reaktsioonist täitsa aru. Tal on arvatavasti palju pingeid. Ole õnnelik, et ta sagedamini enesevalitsemist ei kaota.” Teie reaktsioon: VI Haletsemine: „Oh sa vaeseke! See on kohutav! Mul on sinust nii kahju, et nutt tuleb peale.” Teie reaktsioon: VII Amatöörlik psühhoanalüüs: „Kas sulle pole kunagi tundunud, et tegelik põhjus, miks sa nii ärritunud oled, on see, et su ülemus meenutab sulle su isa? Lapsena kartsid kindlasti isale pettumust valmistada ja nüüd, mil su ülemus sinuga tõreles, valdas sind taas ammune hirm tõrjutud saada. Kas pole nii?” Teie reaktsioon: VIII Empaatiline vastus: (katse häälestada ennast teise inimesega samale lainele): „Pagan, see pidi küll karm kogemus olema! Kindlasti oli päris raske taluda sellist rünnakut teiste kuuldes, eriti kui seljataga on pingeline päev.” Teie reaktsioon: Te kogesite nüüd enda reaktsioone mõnedele tüüpilistele suhtlusmallidele. Sooviksin jagada teiega mõningaid oma isiklikke reaktsioone. Kui ma olen ärritunud või solvunud, siis ei taha ma kuulda nõuandeid, filosofeerimist, psühholoogialoengut või näha asju kellegi teise seisukohast – eelpoolnimetatu teeb mu olemise ainult veelgi sandimaks. Haletsus paneb mind ennast tundma haletsusväärsena, küsimused asetavad mind kaitsepositsioonile ja kõige rohkem ajab mind marru, kui keegi ütleb mulle, et mul polegi põhjust tunda nii nagu tunnen. Minu esmane emotsioon enamikele vastusevariantidele on: „Unusta see ära! Pole mõtet enam edasi rääkida.” Aga kui keegi tõesti kuulab ja mõistab minu sisemist valu ning annab mulle võimaluse rääkida veel rohkem sellest, mis mind vaevab, tunnen ma ärrituse ja segaduse vähenemist; tunnen, et olen võimeline oma tunnete ja probleemidega hakkama saama. Võib-olla isegi ütlen endale: Mu ülemus on üldjuhul õiglane… Oleksin pidanud selle ülesande kohe ära tegema… Aga ma ei saa siiski mööda vaadata sellest, mida ta tegi… Hea küll, lähen homme varakult tööle ja teen selle asja kohe ära… Kuid tööd ülemusele viies ma siiski ütlen talle, et see, kuidas ta mind kohtles, viis mind väga endast välja. Ja kui ta soovib mind kritiseerida, siis tehku seda edaspidi nelja silma all. Taoline protsess ei ole teistmoodi ka meie lastel. Ka nemad saavad ennast aidata, kui nende jaoks on kõrvad, mis kuulavad ja neile vastatakse empaatiliselt. Kuid empaatiline keelekasutus ei ole meie jaoks loomulik. See ei ole osa meie emakeelest. Enamik meist kasvas üles nii, et meie tundeid eitati. Selleks, et soravalt empaatilist keelt rääkida, peame õppima ja harjutama empaatilise suhtlemise meetodeid. Järgnevalt mõned moodused aitamaks lastel oma tunnetega toime tulla. AITAMAKS TUNNETEGA TOIME TULLA 1 Kuulake täie tähelepanuga. 2 Kinnitage teise tundeid sõnadega „oi”, „mm”, „ah nii”. 3 Andke tundele nimi. 4 Kasutage „võlujõudu”. Järgnevatel lehekülgedel näete, kui erinevalt on erinevaid meetodeid kasutades võimalik reageerida lapse probleemidele. Siin on siis neli võimalust anda murelikule lapsele „esmaabi”: täie tähelepanuga kuulates, kasutades sõnu, mis väljendavad hoolivust, andes tundele nime ja võimaldades soovitut fantaasiates. Tähtsam kui ükski meie sõna, on meie hoiak. Kui meil ei ole kaasatundvat hoiakut, siis tunduvad meie sõnad lapsele võltside või manipuleerivatena. Lapse hingeni jõuame ainult sel juhul, kui meie sõnu saadavad tõelised empaatilised tunded. Neljast eelpool näidatud variandist tundub ehk kõige raskem olevat lapse tundepurskele nime andmine. See vajab praktikas harjutamist, nägemaks, mis tegelikult lapse sõnade taga peitub, selle asemel, et arvata, mida ta võib tunda. Lapsele on tähtis õpetada sõnavara, mis aitavad kirjeldada sisemist reaalsust. Siis, kui lapsed on olemas sõna, millega oma tunnet kirjeldada, saab ta hakata ennast aitama. Järgmises ülesandes on kuus võimalikku ütelust, mida laps võib oma vanematele esitada. Palun lugege need läbi ning mõelge välja: 1 Üks või paar sõna, mis kirjeldaksid lapse võimalikke tundeid. 2 Lause, mida teie võiksite öelda, et näidata lapsele, kuidas te tema tundeid mõistate. TUNNISTA TUNDEID Kas panite tähele, kui palju mõttejõudu ja energiat kulub, andmaks lapsele teada, et aimate, mida ta teie arvates võib tunda? Meie jaoks enamikele ei ole iseenesestmõistetavalt lihtne öelda midagi sellist: „Oi, tundub, et sa oled vihane!” või „See pidi sulle küll pettumust valmistama!” või „Hm. Tundub, et sa ei ole väga kindel, kas lähed sellele peole,” või „Tundub, et sulle on vastumeelne selline kodutööde hulk, ”või „Oi, see pidi küll masendav olema!” või „Kui parim sõber ära kolib, siis teeb see kindlasti kurvaks.” Ent ometi toovad just seesugused laused lapsele kergendust ja lohutust ning aitavad hakata tegelema probleemi lahendusega. (Muide, ärge kartke kasutada raskeid sõnu. Kõige kergem viis uut sõna õppida on seda kasutada kontekstis.) Võib-olla mõtlete nii: hea küll, harjutust tehes oskasin vastata selliselt, et laps tundis, et mõistan teda – enam-vähem. Aga kuidas vestlus edasi kulgeb? Kuidas jätkata? Kas järgmiseks võin nõu anda? Hoiduge nõuannete jagamisest. Ma tean, kui ahvatlev on lahendada lapse probleeme kiirete lahendustega: „Ma olen väsinud.” „Siis heida pikali ja puhka!” „Mul on kõht tühi.” „Siis söö midagi!” „Ma ei taha süüa.” „Ära siis söö!” Võidelge kiustatusega koheselt midagi „paremaks” muuta. Nõuandmise asemel jätkake lapse tunnete tunnistamist ning peegeldamist. Mida ma silmas pean? Toon teile näite. Üks isa meie vestlusringist jutustas meile oma väikesest pojast, kes koju tormates teatas nii, nagu oli kirjas eelpool harjutuses: „Ma tahaksin Michaelile vastu nina anda!” Isa sõnul oleks nende vestlus tavaoludes kulgenud umbes nii: Poeg: Ma tahaksin Michaelile vastu nina anda! Isa: Miks? Mis juhtus? Poeg: Ta viskas mu vihiku pori sisse! Isa: Kas sa tegid enne seda talle midagi? Poeg: Ei! Isa: Oled sa kindel? Poeg: Ausõna! Mina teda ei puutunud! Isa: Hea küll, Michael on su sõber. Kui sa minu nõu kuulaksid, siis unusta kogu see lugu. Ega sa ise ka kukupai ole, tead. Mõnikord oled sa ise tüli algataja, aga süüdistad teist. Nii nagu juhtub sageli su venna puhul. Poeg: Mina ei alustanud. Tema alustas. Ah, sinuga ei saa rääkida. Aga isa oli just osalenud meie seminaris, mille teema oli aidata lastel tunnetega toime tulla. Ta jutustas meile, kuidas vestlus tema ja poja vahel tegelikult välja kukkus: Poeg: Ma tahaksin Michaelile vastu nina anda! Isa: Oi, küll sa oled vihane! Poeg: Ma tahaksin ta paksu näo üles lüüa! Isa: Sa oled kohe nii vihane! Poeg: Kas tead, mida see ennasttäis riiukukk tegi? Ta haaras bussipeatuses mu vihiku ja viskas selle porilompi! Ilma mingi põhjuseta! Isa: Hm… Poeg: Ma arvan, et ta vist mõtles, et mina tegin kunstiklassis tema tobeda savist linnu katki. Isa: Sa arvad nii. Poeg: Jah. Ta vaatas kogu aeg minu poole sel ajal kui ta nuttis. Isa: Oi… Poeg: Aga ma ei teinud seda katki! Mina ei teinud! Isa: Sa tead, et ei teinud. Poeg: Noh, ma teinud seda meelega. Ma ei saanud sinna midagi parata, et see tobe Debby mind laua vastu lükkas. Isa: Nii et Debby lükkas sind. Poeg: Jah. Mitu asja kukkus maha, aga ainuke, mis katki läks, oli see lind. Ma ei tahtnud! See oli ilus lind. Isa: Sa tõesti ei tahtnud seda lõhkuda. Poeg: Ei! Aga ta ei uskunud mind. Isa: Kas sa arvad, et ta ei usuks, kui sa talle tõtt räägiksid? Poeg: Ma ei tea… Ma räägin talle igal juhul, kas ta usub või mitte. Ja ma arvan, et tema vabandab, et ta minu vihiku porri viskas. Isa oli hämmastatud. Ta ei olnud esitanud ühtki küsimust, kuid vaatamata sellele oli poeg rääkinud talle kogu loo. Ta ei olnud andnud ühtki nõuannet, kuid sellele vaatamata oli poeg leidnud oma lahenduse. Tundus uskumatu, et ainuüksi kuulamine ja poja tunnete tunnistamine oli nii palju aidanud. Üks asi on teha kirjalikult ülesandeid ja lugeda modelleeritud dialooge. Hoopis midagi muud on kuulamisoskust lastega reaalsetes suhtlussituatsioonides kasutada. Lapsevanemad räägivad, et enne kodusesse reaalsusesse sukeldumist aitavad töötoas tehtud rollimängud ja katsetused. Järgnevatelt lehekülgedelt leiate ühe rollimängu harjutuse, mida saate koos sõbra või abikaasaga proovida. Otsustage, kumb mängib lapse osa ja kumb on lapsevanem. Seejärel lugege ainult enda osa. Lapse osa (Rollimäng) I Arst teatas teile, et olete allergiline ning selleks, et vähem aevastada, peate iga nädal saama süste. Mõnikord on süstid valusad, teinekord pole peaaegu midagi tunda. Süst, mille te täna saite, oli väga valus. Arstikabinetist väljudes soovite ka oma vanemale kurta, kui halb teil on. Teie vanem võib vastata teile kahel erineval viisil. Esmalt teie tundeid eitatakse, kuid sellele vaatamata püüdke ikkagi oma olukorda vanematele selgitada. Kui vestlus jõuab lõpule, küsige endalt, millised tunded teid valdasid ning jagage neid ka oma rollimängu partneriga. Alustage stseeni käsivart hõõrudes ja sõnadega: „Arst tahtis mind selle süstiga peaaegu ära tappa!” II Situatsioon on sama, kui seekord vastab lapsevanem teisiti. Jällegi, peale vestluse lõppu küsige endalt dialoogi käigus teid vallanud tunnete kohta ning jagage emotsioone partneriga. Alustage stseeni käsivart hõõrudes ja sõnadega: „Arst tahtis mind selle süstiga peaaegu ära tappa!” Kui olete stseeni kaks korda läbi mänginud, võib teil tekkida tahtmine rollid ära vahetada saamaks aimu, millisena paistab situatsioon lapsevanema seisukohast. Lapsevanema osa (Rollimäng) I Peate oma last iga nädal viima arsti juurde, kus talle tehakse allergia-vastaseid süste. Olgugi, et olete teadlik oma lapse hirmust nende käikude eest, teate te ometi seda, et enamikel kordadel kestab valu vaid hetke. Täna kaebab kabinetist väljunud laps valu aga üsna kibedalt. Mängige stseeni kaks korda. Esimesel korral püüdke tundeid eitades teha nii, et laps lõpetaks kaeblemise. Kasutage järgmisi väljendeid (soovi korral mõelge ise välja endale sobivad): „No kuule, see ei saa ju nii valus olla!” „Sa teed sääsest elevandi.” „Sinu vend ei tee süstimise ajal teist nägugi.” „Sa käitud nagu tita.” „Sa parem harju sellega, sest hakkad neid süste saame iga nädal.” Kui vestlus jõuab lõpule, küsige endalt, millised tunded teid valdasid ning jagage neid ka oma rollimängu partneriga. Stseeni alustab lapse osatäitja. II Situatsioon on sama, kuid seekord te ka tõesti kuulate. Teie vastused näitavad, et te kuulate ja aktsepteerite tundeid, mida laps väljendab. Vastused võivad olla näiteks: „Tundub, et see süst oli tõesti valus.” „See süst oli kindlasti valus.” „Mm, või nii valus.” „Tegu on vist valuga, mida võiks soovida ainult oma halvimale vaenlasele.” „Pole kerge neid süste nädalast nädalasse saada. Sa oled kindlasti rõõmus, kui see kord läbi on.” Kui vestlus jõuab lõpule, küsige endalt, millised tunded teid seekord valdasid ning jagage neid ka oma rollimängu partneriga. Stseeni alustab ka seekord lapse osatäitja. Kui olete stseeni kaks korda läbi mänginud, võib teil tekkida tahtmine rollid ära vahetada saamaks aimu, millisena paistab situatsioon lapse seisukohast. Kui mängisite last, kelle tundeid eirati ning eitati, kas vihastasite siis üha enam ja enam? Kas peale selle, et olite vihane süstitegemise peale, muutusite lõpuks vihaseks ka oma vanema peale? Kas lapse vingumist lõpetada püüdva lapsevanema osa mängides ärritas teid üha enam ja enam „võimatult” käituv laps? Tavaliselt nii see läheb, kui tundeid eitatakse. Lapsed ja vanemad muutuvad teineteise suhtes üha vaenulikumaks. Kas lapse tunnetega arvestavat vanemat mängides tundsite, kuidas teie võitlusvalmidus asendus hoopis abistava jõuga? Kui mängisite last, kelle tunnetega arvestati, kas tundsite enda vastu suuremat lugupidamist ja armastust? Kas valu oli kergem kannatada siis, kui keegi selle suurust aimas? Kas elaksite ka järgmise nädala valu nendel tingimustel üle? Tunnistades lapse tundeid teeme talle suure teene. Ma aitame tal leida kontakti tema sisemise reaalsusega. Ja siis, kui ta saab enda sisetunnetest aru, kogub ta kokku jõu, et tunnetega hakkama saada. KODUNE TÖÖ 1. Vähemalt üks kord nädalas vestelge lapsega tema tundeid aktsepteerides. Kirjutage dialoog üles vahetult peale selle toimumist, kui see veel värskelt meeles on. Laps: ……………………………………………………………… Vanem: …………………………………………………………… Laps: ……………………………………………………………… Vanem: …………………………………………………………… Laps: ……………………………………………………………… Vanem: …………………………………………………………… Laps: ……………………………………………………………… 2. Lugege läbi käesoleva peatüki II osa. Sealt leiate (suhtlus)tehnikate kohta täiendavaid kommentaare. Lugege ka sagedamini esitatud küsimusi ning lastevanemate isiklikel kogemustel põhinevaid lugusid, mis näitavad, kuidas kulges uute tehnikate kasutamine kodudes. Kiire meelespea… Märkus: Võib-olla on teie jaoks kasulik teha koopia sellest ja teistest „meelespea” lehtedest, et neid soovi korral strateegilistesse kohtadesse enda jaoks üles riputada. II osa. Kommentaarid, küsimused ja vanemate lood Vanemate poolt esitatud küsimused 1. Kas alati on vaja empaatiliselt vastata? Ei. Enamasti koosneb meie suhtlus lastega tavalistest mõttevahetustest. Kui laps teatab: „Ema, ma otsustasin täna peale kooli Davidi juurde minna,” siis ei ole vaja vanemal vastata: „Ah nii, sa oled otsustanud oma sõbra juurde täna õhtupoolikul minna.” Lihtne: „Aitäh, et sa seda mulle ütlesid,” on piisav. Empaatilist vastamist on vaja kasutada siis, kui lapsel on vaja teada, mida ta tunneb. Positiivsetele tunnetele pole raske vastata. Ei ole keeruline vastata võsukese ülevoolavale rõõmule „Ma sain mata testis sajast võimalikust punktist üheksakümmend seitse!” samaväärse entusiasmiga: „Üheksakümmend seitse, sa oled kindlasti väga rahul!” Kuid just negatiivsete emotsioonide puhul läheb meil tarvis suhtlustehnikaid. Peame üle saama kiusatusest ignoreerida, eitada, moraliseerida vms. Üks isa rääkis, et teda aitas oma poja tunnete suhtes empaatiliseks muutuda see, kui ta hakkas poja füüsilisi „sinikaid” hingeliste „sinikatega” võrdsele pulgale asetama. Millegipärast aitas kujutluspilt haavast või marrastusest tal aru saada, et tema poeg vajab oma tunnetele sama kiiret ja tõsist esmaabi kui katkise põlve puhul. 2. Miks ei ole õige lapse käest otse küsida: „Miks sa ennast niimoodi tunned?” Mõned lapsed oskavad rääkida, miks nad on hirmunud, vihased või õnnetud. Kuid paljude jaoks suurendab küsimus „miks?” veelgi nende muret. Lisaks probleemi algsele põhjusele peavad nad seda nüüd veel analüüsima hakkama ning mõistliku seletuse välja käima. Tihti lapsed ei tea oma tunnete põhjust. Mõnel teisel juhul jällegi kardavad nad, et põhjus pole täiskasvanud silmis küllalt „hea” („kas sa sellepärast nutadki?”) Murelikku noorukit aitab palju rohkem see, kui ta kuuleb: „Ma näen, et miski vaevab sind,” kui et teda üle kuulatakse: „Mis juhtus?” või „Miks sa ennast niimoodi tunned?” Täiskasvanuga, kes tundeid mõistab, mitte ei pressi välja selgitust, on kergem rääkida. 3. Kas me peame oma lastele kinnitama, et nõustume nende tunnetega? Lapsed ei vaja, et keegi nende tunnetega nõus oleks. Nad soovivad, et nende tundeid tunnistataks. Väljend „sul on õigus” paitab hetkeks kõrvu, kuid võib osutuda takistavaks lapsel endal asju läbi seedida. Näiteks: Laps: Õpetaja ütles, et ta jätab meiega klassietenduse tegemise pooleli. Ta on õel! Vanem: Pärast nii paljusid proove? Ma olen sinuga nõus. Ta peab tõesti õel olema, et midagi sellist teha. Vestluse lõpp. Pange tähele, kui palju kergem on lapsel konstruktiivselt mõelda juhul, kui tema tundeid aktsepteeritakse: Laps: Õpetaja ütles, et ta jätab meiega klassietenduse tegemise pooleli. Ta on õel! Vanem: See on sinu jaoks kindlasti suur pettumus. Sa nii ootasid selle näidendi valmimist. Laps: Jah. Ainult sellepärast, et mõned lapsed proovi ajal lollitasid. See on nende süü. Vanem: (kuulab vaikselt) Laps: Õpetaja on sellepärast vihane, et keegi ei tea oma osa peast. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/elaine-mazlish/kuidas-r-kida-lastega-nii-et-nad-kuulaksid-ja-kuulata-lapsi-nii-et-nad-r-giksid/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 959.56 руб.