Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Homme Mart Kivastik Mart Kivastiku novellid ja jutud PLIKA Plika lonkis mööda linna, kus ta oli sündinud, oli kasvanud. Kus teda oli kasvatatud. Ilm ajas plikal pea norgu, plika ohkas. Justkui võiks ta olla vana. Vana ja väsind. See viimane ei olnud õige, sest plika ei olnud veel kakskümmend. Ta oli teistkümne ja kahekümne vahel. Kuigi võib-olla oleks tahtnud. Mõnikord. Olla vanem. Sest see tundus. Kuigi plika aimas, et see on vale. Oma linn ei olnud sõbralik just sel päeval. Plika oleks tahtnud nurga taha minna ja mitte näha. Kuigi see kõlab üsna ebatõeliselt. Seda ei saa uskuda. Plikal oli viiul kaenlas, ja kasti serv kolksus vastu maad. Maas oli lumi. Hall määrdunud räitsakas lumi, poriseks tambitud. Ja kui plika astus, siis ta krudises. Vahepeal nägi plika tuttavaid. Kuigi ta hoidis nägu maas. Siis ütles tere, aga silmad tegi niisuguseks, et rääkima ei tuldaks. Ei olnud tuju. Nad läksid mööda ning tundsid end solvatuina. Arvas plika. Võib-olla ei tahtnud nemad ka. Aga ta oli juba kaubamaja kõrval, kus nügiti, ja pidi viiulist kõvasti kinni hoidma, sest inimeste vool tahtis seda endale. Plika hoidis viiulist jõuga kinni ja uppus inimeste sisse ära. Ja tuletas luuletusi meelde. Plikadele meeldivad luuletused. See oli tavaline plika. Ka selles mõttes. Sest mõnikord oleks tahtnud midagi sellist, mida ei oska öelda. Eriti siis, kui oled üksi inimeste keskel ja hoiad täiest jõust viiulist kinni. Et ära ei rebitaks. Et sind katki ei tõmmataks. Siis jääks plika katkisena tänavale vedelema ja keegi ei tunneks ära. Vahest mõni sõber ütleks – näed, plika on katki läinud. Kõik ülejäänud vaid läheksid, läheksid, läheksid. Plika istus ja vaatas aknast välja. Läbi klaasi. Klaas tegi inimesed kõveraks. Inimesed venisid välja ja kulusid kiitsakaiks. Inimesed olid naljakad. Sellised nagu nad seestpoolt välja nägid. Oma soovidega. Kõik vast tahavad midagi. Kusagil sügavas põhjas, kuhu keegi teine ei näe. Nagu plika. Aga ikkagi jooksid poodi, või bussi peale. Aga teadsid, et see pole see koht. Plika küsis kohvi. Küsis kohvi ja pani suitsu ette. Puhus selle kaugele välja, lakke. Suits muutus pilveks. Teie kohv, öeldi. Tänan, vastas plika. Siis tuligi mees. Esialgu plika seda ei teadnud. Sest mees seisis riidehoius, kergelt külmunud ja halvas tujus. Mehel oli halb tuju, mõnikord. Tahtis siis napsi võtta. Vaatas saalis ringi ja tuju ei paranenud. Istusid igasugused, väga igavad inimesed. Pikk rida laudu, täis igavaid inimesi, mõtles mees. Ta oli parajasti filmist. Kurvast, kuid ilusast filmist. Elul pole mõtet, tahaks juua ja vahtida klaasipõhja. Tunda ennast niiviisi nagu teised sind näevad. Nii mõtleski mees ja nägi – kaugel nurgas, akna kõrval, istus pikkade heledate juustega plika, viiulikast kõrval. Tohib, küsis mees. Plika vaatas sinna. Tohib küll, ütles plika. Oli selline mees, külmunud ninaga. Plika laud oli vaba. Polnud põhjust keelata. Mulle konjakit, ütles mees. Aga ei tulnud välja. Konjakit ei olnud. Mees kolis teise filmi. Aga veini, küsis mees. Müüja sosistas mehele kõrva. Jaa-jaa, ütles mees. Mees võttis ajalehti ja lappas. Luges, mis välismaal on, ja vaatas üle lehe serva plikat. Kena plika. Ja viiul on kaasas. Nii valge peaga, et ei usugi. Jaah, nii ta on, ohkas mees. Ohkas just nii valjusti, et märgataks. Et see valge peaga plika teda tähele paneks. Ja nuuskas nina. Mida? küsis plika. Mees pani ajalehe lauale. Viskas ära selle neetud lehe, kus käis sõda, ja oli rõõmus. Ma olen natuke haige, ütles mees. Lihtsalt väsinud ja veidi külmetanud. Vaata minu nina, naeris mees. Plika vaatas punast nina ja ütles: Ma juba nägin. Ma nägin kohe seda nina. Mehel oli hea meel. Et plika nägi. Ikka märgatakse, mõtles mees. Ja et toodi. Ettekandja kummardus laua kohale ja naeratas nagu halvad inimesed. Nagu halvad inimesed, kes naeratavad, ja andis mehele kohvitassi konjakiga. Mees sai, mis tahtis. Ja oleks seda tahtnud kuidagi plikale välja näidata, aga märkas viiulit ja torkas pähe, et see on madal. On lame kelkida konjakiga, mida ei ole, kui plika viiulit kaasas tassib. Mees kartis viiulit. Sa mängid seda? küsis mees. Jah. Viiul ajab mulle hirmu nahka. Plika kehitas õlgu. Olgugi. Punase ninaga mees, külmetanud. Tahab millestki rääkida. Plikal ei olnud mõtteid. Ei olnud sõnu. Mõtted olid halva tuju taga peidus ja hoidsid sõnadest kinni. Niisiis ei öelnud plika, kehitas vaid õlgu. Sa ei saanud must aru, ütles mees. Sa ei saanud must aru. Inimesed saavad üksteisest valesti aru. Sest nad on erinevad. Näiteks sina. Kui vana sa oled? Üheksateist, ütles plika. Näed, ütles mees. Sa oled alles üheksateist. Sa oled nii noor. Sa tead, kui hea on olla justnimelt üheksateist? Plika ei teadnud. Ta ei kujutanud ette, et saab olla mingit väärtust vanusel, kus sa oled ei see ega teine ja sul on vaid viiul. Mõnikord tundus, et üldse midagi ei ole. Mees oli kogu aeg rääkinud. Plika vaatas sinnapoole ja nägi, et mehe suu käib. Ja siis kuulas viisakusest, vahtis mehele suu sisse ja oli tähelepanelik. Aga kõrvad magasid. Jajah, ütles plika. Mehel oli natuke hea meel. Viiuliga üheksateistkümneaastane plika oli kenasti kuulanud pea viltu. Mees tundis ninas plika lõhna. Mees hingas seda sisse ja imestas, et see polnud lõhnaõli. Sa lõhnad nii hästi, ütles mees. Mina? Sa lõhnad selle viiuli ja veel millegi järele, ütles mees. Tal olid ausad silmad. Ma hakkan minema, ütles plika. Miks ta pidi lõhnama? Plika pööras ümber, et ennast kohendada ja punastas, ja ütles head aega. Viiul! hõikas mees. Mehe hääl oli liiga lõbus. Plika tuli tagasi. Ta ei olnud seda unustanud. See juhtus esimest korda. Plika ei tahtnud sellele mõeldagi. Loll mees. Nii loll mees. Ta pani ennast riidesse, peegli ees, ja vaatas kuidas jääb, kuidas sall jääb ja kuidas müts, kui punase ninaga mees tema selja taha kerkis. Plikast nii palju pikem. Kui pikk mees! Ja naeratas ja pilgutas silma. Peegel pilgutas plikale silma. Plika turtsatas. Ilm oli muutunud. Kohviku aknasse vaatas päike. Ja tegi ruumi nii valgeks. Kuhu sa lähed? küsis mees. Ei ütle, mõtles plika. Parem kui ei ütle. Parem on lihtsalt naeratada, mitte südamest, aga nii, et silmad naeravad ja mitte midagi öelda. Sest muidu jookseks ta ära! Ta jookseks ju kohe minema, kui plika kasvõi natukene kõhklema jääks, kuskil tee servas, autod kihutavad ja plika lõngutab viiulikasti peos ega oska rõõmu varjata. Kui tobe. Plika ei tahtnud, et mees, see külmunud ninaga mees, ära läheks, või õigemini kohe ära läheks. Seepärast ei öelnud ta midagi muud – ma ei tea veel. Eks ma kuhugi lähen. Harjutama või. Ja mees käis plika kannul, sest plika oli ükskõikne. Nii ükskõikne! Ja lobises ja tegi nalja ning käis kord plika ees kord taga ja tegi nägusid. Nad läksid siis üle tänava, plika ees ja mees kannul koos selle rahvasummaga, mis ei tundunud enam nii ebameeldiv ja plika ei uppunud enam sinna sisse ära ja läks kergelt, ja vahel mees kaitses teda õlaga, see nii pikk ja nohune mees. Issand, kuidas võib üldse nii suur inimene külmetada. Siis jäid nad seisma, sest seal oli park. Kui on puud, siis tahaks vahest seisma jääda. Plika tahtis ja mees jäi pisut, hingeldades tema vastu. Mis su nimi on? küsis mees. Kristiina, ütles plika. Kristiina, kordas mees. Kristiina, Stiina. Tead, ma ütlen sulle parem Stiina. See oleks ilus. Stiina, Stiina. Plika mõtles ja kuulas salaja enda sees oma nime. Stiina. Ja siis veel. Tuli lihtsalt üks pikk külmetanud mees, kes ei paistnud sugugi välja ja ütles üheainsa sõna. Nagu muuseas, Stiina. Ja nüüd sulas plika ära, kuigi ta seda ei tahtnud, ei tahtnud, ei tahtnud ju! Stiina Stiina… Ütle veelkord, käskis plika. Ütle veelkord Stiina. Mees seisis hästi plika lähedal ja ütles mitu korda ja ise naeris ja ütles, et see on ilus, et ta ei oleks isegi osanud seda arvata. Plika hakkas õige vaikselt minema. Minema, selleks, et mees ei arvaks, ja õige vaikselt selleks, et ta siiski seal tema selja taga edasi käiks. Plika silmad ei näinud, ta nägi ainult oma kõrvadega, ja võib olla ei kuulanud isegi neid sõnu. Sõnad on sõnad, aga hääl veiderdas ja oli sinine ja pehme, ja kordas kogu aeg ühte ja seda sama. Mees vaatas. Plika kõrvad olid punased. Mees astus kannatlikult plika jälgede sees ja oli selle üle rõõmus. Rõõmus pikk mees. Nüüd? küsis plika ja jäi seisma. Ma ei tea, ütles mees. Nad olid kahekesi ühe klaasist puuri sisse läinud. Olid tasakesi läinud ja läinud ega märganudki. Puuri uks kukkus kinni. Sa oled ju mees, ütles plika. Mees peab teadma. Või ma lähen ära, ütles plika. Mul on nii palju teha, ma pean harjutama ja õppima ja harjutama ja kodus olema, õudne. Siis kuulis mees, kuidas puuri uks kinni kukkus. Katsus kätega enda ümber – seinad. Nii siledad ja valged. Otse tema vastas seisis plika ja toetus uksele. Plika ei püüdnudki sealt välja saada. Ma tean, ütles mees. Tead? Tean, ütles mees. Mees aitas plikal mantli ära. Mees seisis otse plika selja taga, nagu oleks ta elus nagi ja võttis mantli ja riputas. Plika ei näinudki kuhu, ei tahtnudki. Võta viiul ka, ütles mees. Ta ütles veel Stiina. Võta viiul ka, Stiina. Milleks? Tal hakkab esikus külm, ütles mees. Ja mehe lambil sai valgust tellida. Sai nii teha, et oleks hämar, või siis punane. Mees tegi nii, et oleks hämar ja natukene punane. Nagu küünal. Kui plika nüüd mehe poole vaatas, paistis mees ilus. Kui on hämar ja sa ei näegi, kes ta on, siis muutub ta selliseks, nagu sa kujutled, või ka natuke selliseks nagu tema hääl. Tahad juua? küsis mees. Ei. Mees jõi veidi. Vaatas veel viiulit ja oleks tahtnud seda kuulda. Mängi midagi, ütles mees. Miks? Ma tean muusikast nii palju, et kardan iga inimest, kes midagi mängib. Ma tahaksin sellest lahti saada, ütles mees. Plika naeratas. Ta ei saanud aru. Ma ei saanud aru, ütles plika. Ma ei saanud praegu üldse aru, mis sa öelda tahtsid. Polegi tähtis, ütles mees. Sa parem mängi midagi. Ise istus ja kuulas. Tegi nagu kuulaks, ja valgus oli hämarpunane. Kas läks paremaks? küsis plika. Läks sul nüüd siis paremaks? Ei läinud paremaks. Tal oli nüüd isegi hea meel, kui plika viiuli tagasi pani. Kuigi ta oli plikast vähemalt sada aastat vanem, polnud tal sellest aimu. Mehel polnud muusikast aimu. Ja nad rääkisid kõiki asju. Mees istus küll üsna plika vastas ja nimetas teda kogu aeg Stiinaks, aga tema nägu oli tumeda varju taga. Nad rääkisid mehest ja mehe tööst, mille peale mees lõi aina käega, sest tal oli kange tahtmine rääkida sellest, kuidas ta päeval kohvikusse oli tulnud. Kuidas ta oli tulnud ja polnud ühtegi vaba lauda peale selle. Mõtle, milline juhus! ütles mees. Ma oleksin näiteks võinud teise kohvikusse minna või mitte üldse kuskile minna või oleks see saal tühi olnud! Ja siis? küsis plika. Ei tea, ütles mees. Sa oleksid võinud praegu olla juba saja aastane või surnud või veel sündimata. Või elaksid Ameerikas, mulle meeldib nii kohutavalt Ameerika, või hoopis tuhat aastat tagasi. Ja oleks olnud seesama, ütles plika. Plika tundis, et mehe käsi puudutas juukseid ja nina ja suud. Ja siis silitas käsi tema pead ja plika pani silmad kinni. Ma ei tahagi koju minna, ütles plika. Plika silmad olid ikka kinni, aga mees ei öelnud midagi. Ma ei tahaks üldse koju minna, kas kuulsid? küsis plika. Sa oled üheksateistkümne aastane, ütles mees. Ma ei tahaks üldse koju minna, kas sa siis ei kuule mis ma sulle räägin? Kuidas sa üldse ei kuulagi, mis ma sulle räägin? küsis plika. Sest plikale meeldis see puur ja see, et ta võis näo vastu selle ust suruda ja olla üksi. Plika võttis mehe käe ja hoidis seda enda põse vastas. Nii pehme käsi. Mehel olid pehmed käed. Nad harutasid plika juuksed lahti ja need läksid sassi ja silmade peale. Plikal olid ju pikad heledad juuksed. Mees hingas ja valus õhk libises plika kaelal. Ma pole seda kunagi teinud, sosistas plika. Nad olid voodi serval ja mees võttis plika kleidinööbid lahti. Ma pole seda enne teinud, ütles plika. See oli pehme voodi ning mees võttis ta sülle ja plika värises natuke. Plika värises, sest ta polnud enne voodis olnud, nii. Plika tundis, aga ei näinud, et mees on pikk ja et temast tuleb konjaki lõhna ja mõtles, et, see oleks esimene kord ja värises veel rohkem ning pani käed ümber mehe kaela ja surus seda tugevasti ja peitis pea mehe lõua alla. Plikal polnud jalgu all. Sest kui ta trepist üles läks, siis lõppes trepp enne otsa, kui ta sinna astuda oli jõudnud. Ja tänavad muutusid lühikeseks või pikaks, igastahes ei olnud nad õige pikkusega. Sellepärast oli tunne, et ta lendab. Tunnis mängis ta valesti ja sõrmed ei kuulanud sõna ja sellest oli tal hea meel. Tal oli hea meel, kui ta klaveril klahve ei leidnud. Käed olid sõrmed unustanud. Mõnikord on nii. Või ainult üks kord? Plika ei teadnud. Selle polnudki tähtsust. Üldse. Ja siis läks ta üle tänava ja seal oli nii palju tuttavaid, issand, ja läks telefonist mööda. Ja tal oleks tarvitsenud vaid korraks helistada. Minna lihtsalt selle telefoni juurde, panna kaks kopikat, ja kohe oleks mees tema kõrval olnud. Plika pööras kannalt tagasi ja helistas. Automaadis oli juba kahekopikane sees. Ta valis numbreid nii, et süda lõi iga numbri juures ühe korra. Ja tal tuli sada luuletust meelde. Plikale meeldisid luuletused. Plika helistas. Ta pani oma viiuli sinna lähedale ja valis selle numbri. Ümberringi käis inimesi. Tuut… Käis hulga inimesi, kes kõik vaatasid ja nägid, kuidas ta helistas. Nad kehitasid õlgu, need inimesed. Telefoni juures seisis üks plika ja helistas. Mõnikord plikad helistavad, helistavad ise. Tuut… tuut. Plika ootas. Ta vaatas mööda nendest kritseldustest kollase telefoniputka seinal, ja läbi halli klaasi paistsid inimesed piirjoonteta ja vormitud, mõra lõikas nad pooleks. Mis loevad inimesed? Nad said mehega kokku, kusagil keset linna, võib-olla mingi trammiliini kohal, seal traatide sees. Plika hingas mehele vastu. Halloo, ütles mees. Plika läks soojaks, mehe hääl jäi tema sisse rääkima. Plika tõmbas salli lahti ja kuulas, ta tundis end halvasti selles kitsas kollases puuris. Viiulikast vedeles jalus. Plika nõjatas ukse lahti ja tõukas viiulikasti välja. Kast libises kõnniteele, nüüd sai putkas ringi pöörata. Miskit raksatas vaikselt selja taga, plika ei näinud. Ainult mehe hääl muretses – Kas pole midagi juhtunud? Plika naeratas. 1979 Isa pani raamatu käest ja prillid viskas lauale, sest muidu oleks pidanud küünitama. Raamat püüdis kokku minna. Isa võttis raamatu ja murdis seda, et jälg jääks. Ta väänas raamatult kaaned lahti, see oli päris korralik jälg. Jälg keset tulist lahingut, sest raamat rääkis sõjast. Neljakümne kolmas aasta, kangelane Stalingradi all, loeb armsa naise kirja, ümberringi on kõik surnud. Vaid kahurid pauguvad. Isa istus aluspükste väel. Need olid munadest veninud, ja kui ta nüüd köögi poole vantsis, siis tilbendas säärest välja. Pärast rasket võitlust sakslastega oli isal nälg. Poiss vedeles tugitoolis, silmad kinni. Nagu oleks kinni. Sest ta nägi, et isa vilksatas köögiuksest ja haaras midagi pottidest, kuhu ema praadis, hautas, keetis ja kooris. Nüüd oli tuba tühi. Igaks juhuks hoidis ta veel silmad kinni ja nägi korraks kooli koridori – kuidas tal päevik käes oli ja ta läks kolmandale korrusele seda märkust saama, ja siis trepi peal, kui ta oli Sekuga rääkinud, siis tuligi… Poiss hüppas püsti, läks esikusse ja jäi telefoni juurde kõhklema. Käed läksid higiseks, süda tagus, ega ta ei kartnud midagi, lihtsalt pisut venitas seda aega, kuigi praegu ei olnud ju siin esikus kedagi. Isa tuli köögist ja nühkis käega suud, ta pühkis suurema rasva ära, mis lõuale oli sattunud. Poiss läks tuppa tagasi. Isa venitas aluspüksid kõrgele üles ja oli nüüd naiskergejõustiklane. „Ema ütles, et sa pead selle akna lahti tegema, sest muidu läheb tuba haisema,” ütles isa. Kui ta seda rääkis, seisis ta akna juures ja vaatas tänavale, kuidas lund sajab, või kes akna alla pargib. Seal oli märk, et ei või. Nüüd tuli ta akna juurest ära, istus teise tugitooli ja ütles: „Palun tee nüüd aken lahti, siin haiseb.” Poiss tegi akna lahti. Isa haaras raamatu järele, aga ei ulatunud. Nad olid kohad ära vahetanud. Kui isa käe välja sirutas, jäi tal nõks raamatust puudu. Järg oli kenasti alles, sest ta oli selle üsna pooleks murdnud. „Sa oled minu koha peale istunud,” ütles isa. „Ma istusin vabale toolile,” ütles poiss. „Ma panin enne raamatu sinna, kus ta praegu on, kui kööki läksin, aga praegu enam ei ulatu. Ma panin selle raamatu istudes.” „Mis ma pean tegema?” küsis poiss. „Vahetame kohad ära.” Poiss tõusis püsti ja ootas. Isa juba tõusis, aga siis vaatas aknast välja. Sealt nägi paremini. „Anna parem raamat siia,” ütles isa. Ema tuli köögist, tal oli kittel seljas ja krunnid peas. Ta võttis kapist suure liua. „Kell kuus istun mina maha ja ei tee enam midagi. Kes süüa tahab, peab sel ajal kodus olema,” ütles ema. „Nad panid küll märgi üles, aga enne, kui ma akent lahti tegin, parkis üks täpselt sinna, kus meie aken on. Sest märgist pole mingit kasu,” ütles isa. „Ma tegin akna lahti,” ütles poiss. „Kes kell kuus sööma ei hakka, see vaatab ise, kuidas saab,” ütles ema. „Terve korter haiseb,” ütles isa. Ema läks kööki. Telefon oli esikus, aga sealt oli kõik kuulda. Isa luges lahingust. „Missa arvad, kumb on parem kirjanik, kas…” isal ei tulnud nimed kohe pähe. „Ma ei tea,” ütles poiss. ”Miks?” „Ma lihtsalt ei tea,” ütles poiss. Isa võttis prillid eest ära. „Vaata, et sa koolis nii ei ütle, muidu peab ema minema.” Poiss tõusis nagu muuseas püsti ja võttis plaadi. Tegelikult tilkus süda verd, sest see oli viiekümnerutsine Procol Harum, aga grammofon võis olla viierutsine. Kui kriim peale tuleb, lüüakse suu puru. Poiss pani plaadi peale ja keeras nii kõvasti, et kui telefoniga rääkida, siis ei kuule, mida. Ta läks esikusse ja tõmbas ukse kinni. Ta võttis kiiruga toru ja esimene number läks valesti. Siis keerati muusika maha. Isa tegi esiku ukse lahti: „Miks sa ukse kinni panid?” „Niisama.” Ema tuli köögiuksest ja viis liua tagasi. „Mis te esikus teete?” küsis ema. „Ta keeras grammofoni nii kõvaks, et ma ei saanud lugeda,” ütles isa. „Keegi võiks prügikasti välja viia,” ütles ema. „Vii välja,” ütles ta isale. „Poiss,” ütles isa, „vii prügikast välja.” „Miks sa aluspükste väel oled?” küsis ema. „Plaadid tuleks ära visata,” ütles isa. „Miks Ats prügikasti välja ei vii?” küsis poiss. „Teda pole kodus,” ütles ema. „See ei tähenda,” ütles isa. Poiss läks oma tuppa ära. Ta heitis voodile pikali ja pani silmad kinni. Nii ei olnud kõige parem. Mõnikord tuleb päris ehtne pilt silmade ette, aga praegu ei tulnud kuidagi. Poiss läks sahtli juurde ja otsis kõige alt. Seal oli pilt. Ta võttis pildi, vaatas korraks ja pani siis sahtlisse tagasi. Nüüd nägi ta küll, et sahtlis oli sobratud. Isa kontrollib, mida laps teeb. On täiesti lootusetu elada noorest peast ühes korteris vanade inimeste ja ühe tattnokaga. Vanad käivad sahtli kallal ja kahtlustavad, tattnokk kitub. Välisuks läks lahti ja jäigi. Siis pani ema selle kinni. Lapseke tuli koju. Poisi seinal olid Robert Plant, Lennon, Alice Cooper, John Bonham, David Bowie, Jimmi Page, Goiko Mitič, Mare Bolan, Jethro Tull, Uriah Heep ja Deep Purple. Oli üks väga udune Elton ka, aga Seku oli selle pildistanud pildilt, mis oli ükskord juba viletsasti ümber pildistatud. See oli rubla tükk. Kui saaks Zeppelini plakati. Poiss ohkas. Tattnokk tormas sisse. Ülemuse näoga, kott nurka ja voodisse, kohe nina raamatus. Tattnokk oli kukupai. Poiss ei öelnud kohe midagi. Ta tegi nüüd näo, et ei pane tähele seda toas liikuvat õhku. Siis keeras ta uniselt külge: „Sa oled mu sahtlis sobrand.” „Ei ole,” ütles Ats. „Kuidas ta sinu arust segi läks?” „Sul on närvid läbi, tõmba suitsu,” ütles tattnokk. Poiss tõusis püsti, vennaga kaklemine on nagu hammaste pesemine. Tattnokk jõudis ennast juba istukile ajada, aga siis tuli isa, kuidagi uhke. „Poiss, kuuled, Atsil olid kõik viied, ahh?” „Mis siis?” „Ats tuli koju ja viis prügikasti välja. Ta tuli uksest sisse, ja ema oli ju mulle just öelnud, et see on täis, ja ma ainult mainisin seda Atsile, ja Ats ütles, kohe isa, ja viis selle välja.” Poiss läks teise tuppa ja pani plaadile uue poole. Isa jäi Atsi pead silitama. Hüva, poiss läks telefoni juurde, ema tuli köögist ja läks vist liua järele. Nad olid kolmekesi seal taga ja poiss võttis kähku toru. „Kellele sa helistad?” küsis isa. Tal oli see raamat, seesama raamat, aga palju eestpoolt lahti, ju ta luges mõne lahingu üle, sest see koht, kust ta enne pooleks murdis, oli näha. Ema läks kööki tagasi. „Pane püksid jalga,” ütles ta möödaminnes, sest isal vilkus väga ägedalt. Isa ei pannud seda eriti tähele. Ta seisis seal esikuuksel ja küsis: „Kellele sa helistada tahad?” „Mis siis?” küsis poiss. „Sa ei või mulle seda öelda või?” „Ma ei tahtnudki helistada, ma vaatasin lihtsalt, kas ta töötab või ei tööta.” „Sa ei või seda isale öelda või?” Poiss läks tuppa. Ega isa esikusse ei jäänud, ta tuli tuppa ja vaatas, et poiss grammofoni ära ei rikuks, kui ta poolt keerab. Ta jäi vist enam-vähem rahule, sest ta ringutas ja läks akna juurde. See masin, mis sinna märgi alla parkinud oli, seisis väga rahulikult edasi. Isa tegi nägu ja tahtis, et poiss midagi arvaks. Ta seisis akna all, aga väljas oli kakskümmend kraadi külma, ja tal hakkas nüüd külm. Ta astus sammu tagasi. „Poiss, pane aken kinni, sealt tuleb külma sisse,” ütles isa. Poiss ei pannud tähele. Sealt tuli „Black Widow”, poiss ulgus kaasa ja vahtis silmad kinni trepikoda, seal seisis Seku, ta läks just päevikut viima, et saaks selle neetud märkuse. Ats tuli tuppa. Ats oli prillid pähe tõmmanud. Oli nii, et kellel on prillid ja kes on küürakad või muidu haiged, need saavad viie, ülejäänud lähevad pätiks. Poisil prille ei olnud. Ats tuligi nüüd prillidega, juuksed olid mõtlikult püsti. Tal oli matemaatika kaasas. Isal oli parajasti lahing pooleli, aga on ikka mingi isavaist olemas, mis tahab, et oleks viied. Ta ütles: „Poiss, pane nüüd grammofon kinni.” „Miks?” küsis poiss. „Ats tahab arvutada.” „Las arvutab meie toas.” „Kui Ats tahab arvutada, siis ta arvutab seal, kus see kõige paremini välja tuleb. Siin on kõige valgem. Ma ei saa aru, miks sina tunnistust ei saanud?” Ema tuli köögist ja võttis taldriku. Ta nägi sealt kapi juurest, et Ats arvutab ja käis vaikselt. Ats oli noor Einstein, ta kirjutas üles ja siis mõtles ja vidutas silmi. Võib-olla tahtis ta saada matemaatikaringi esikäeks. Nuputaja, kõige parem nuputaja. „Kumb on parem kirjanik, kas Luts või…” isal ei tulnud teine pähe. „Ei tea, ei tea,” ütles ema. „Luts on hea küll,” ütles poiss. „Miks?” küsis isa. „Ei ole venelane.” Isa ehmatas korraks. Ta mõtles, kas Julgeolek kuulab pealt kõiki telefone või ainult osasid, aga kindlasti nende oma, ja peale selle on naabrid koputajad. „Ära palun enam nii räägi,” ütles isa. Isa teadis kõiki kirjanikke, kes kirjutasid sõjast. Aga ta ei teadnud, kes on parem. Ema võttis taldrikuid, ta võttis neid liiga palju, ja üks kukkus maha. „Lõhu kõik ära,” ütles isa. Ema hakkas seda tegema, ja vist oleks visanud, aga isa jõudis veel väga ehmatanud näo teha, ja ema läks kööki. Isa sorkis varbaga kilde. Siis ta istus. „Poiss, sa korja need killud üles, nägid, emal läks üks taldrik kogemata katki.” „Miks Ats ei korja?” „Atsike, mine appi,” ütles isa. Nad korjasid killud koos üles ja viisid kööki prügikasti. Kui nad neid sinna viskasid, tuli emal meelde: „Ats, kui sa ära oled arvutanud, siis kell kuus ma teen süüa, pärast ma enam ei tee,” ütles ema. Poiss läks tuppa tagasi. Isa luges raamatut ja kirtsutas nina. Plaat lõppes ära. Isa nuusutas veelkorra: „Sa pead akna ikkagi lahti jätma, muidu on kõik kärsahaisu täis.” „Siis läheb ju külmaks,” ütles poiss. „Tee korraks lahti ja pane mõne aja pärast kinni. Siis tee jälle lahti. Ühesõnaga, sa tuuluta ikka vahepeal. Imelik mõelda, sa oled suur mees, aga ei viitsi lillegi liigutada.” Poiss tõmbas esikuukse kinni ja läks telefoni juurde. Ta oleks nüüd tõesti selle toru võtnud, ükstapuha, kas kuulevad või mitte. Kui ta ukse kinni oli saanud, tõmbas isa selle lahti, ta kahmas teiselt poolt uksest kinni ja sakutas enda poole. Poiss nägi läbi klaasi, kuidas tattnokk irvitas. „Miks sa seda ust kinni tahad panna?“ Isa ähkis. „Ma ei saa aru, mida sa oma vanemate eest varjata tahad?“ Poiss laskis lahti, sest isa oli tugevam ja ta oli just sõjaraamatut lugenud. Poiss läks nüüd tuppa ja ütles Atsile: „Sina saad peksa igal juhul!” „Sina ei peksa kedagi, poiss. Palun ütle, mida sul telefonist vaja on? Kas sa ei või isale öelda või?” ütles isa. „Ma tahtsin helistada.” „Kellele?” „Mis siis?” „Sa tahtsid Sekule helistada. Ütle, kas sa oled Seku kannupoiss või?” „Ei ole.” „Ma helistan Sekule ja ütlen, et las ta helistab ise siia, kui tal vaja on, aga kinnise ukse taga pole vaja rääkida.” „Ise käisid mu sahtlit sorimas.” „Ma otsisin su tunnistust,” ütles isa. Isal oli talvel igav. Aga siis ta sai aru, et vastas küsimusele, ta ei taibanud seda kohe. Ta võttis plaadi grammofonilt ära. See oli kõige julmem asi, mida poiss oli näinud. Isa võttis oma rasvase käega Alice Cooperi „Welcome to my Nightmare” nagu võileiva ja hõõrus seda vastu grammofoni nõela, ta tõmbas sinna kraavi. Poiss tormas päästma, aga isa aimas seda ette ja tegi kõike nii kiiresti, et poiss haaras õhku. Ta seisis nüüd isa vastas. Isa oli seda teinud istudes. Isa viskas plaadi ülbelt lauale ja oli väejuht-võitja-admiral Nelson: „Ma ütlesin, et ei tohi muusikat, mis muusikat, ei tohi lärmi teha, kui Ats arvutab.” Poiss luges kümneni. Ta arvutas, kui palju peaks pudeleid poodi viima, et plaat kinni maksta. Selline vagu plaadil sees ei võta seda keegi enam tagasi. Ats itsitas. „Ma ütlesin sulle, et saad täna peksa,” ütles poiss. Ema tuli tuppa. Ta tõi millegipärast taldrikud tagasi. Ta tõi kõik taldrikud, peale selle, mis enne katki oli läinud. „Mis lahti on?” küsis ema. Ats jooksis nüüd ema selja taga ja kitus: „Ta lubas mind lüüa.” „Ta ei ole senimaani oma tunnistust näidanud. Ta helistab kuskile. Ta ei pane akent kinni, kui ma ütlen. Ta on Seku kannupoiss,” ütles isa. „Ise oled sa kannupoiss,” ütles poiss. „Loom, tõeline loom,” ütles isa. Emal oli vast nii kümme ilusat taldrikut käes, need olid veel vanast ajast, piltidega. Ta oli tahtnud praetaldrikuid, aga oli saanud supitaldrikud. Ema laskis need nüüd käest lahti. Mitte lihtsalt lahti, vaid viskas nad põrandale. Taldrikud ei kukkunud muidugi vaibale. Siis oleks võinud nii olla, et mõni neist oleks terveks jäänud. Terve toa peale oli vaid üks selline koht, niisugune, et üks inimene sai seal seista, kui tal polnud väga suured jalad. Ema seisis selle kõrval ja viskas taldrikud väga täpselt just sinna. Kui need oleks mingid poest ostetud, tavalised, siis ei oleks ema neid nii loopinud. Kildude väärtuseks oli nende päritolu, vanaisa oli kinkinud vanaemale, või vanavanaisa, ja nii edasi. Ükski sugulaste naistest ei olnud saja aasta jooksul nii vihastanud nagu ema praegu. Muidugi oli see isa vanavanaisa, kes nad kunagi ostis. Tattnokal läksid numbrid sassi. Isa oli nüüd solvatud kolm põlve ettepoole. Tal oli raamat põlvedel. Ta oli näost valge, aga ta ei öelnud esialgu midagi. Sest kapis oli veel asju, seal olid veel kohvitassid ja kristallklaasid. „Ma tean, et sa vihkasid mu ema, aga sa oleksid võinud seda öelda,’“ julges isa nüüd arvata. Aga vaikselt, mitte eriti tülinorivalt. „Emme, ma korjan need need killud kokku, kui sa tahad.” Tattnokk ei hakanud kuulama, kui hea laps ta on. Ta sibas ema põlle alla, nagu varblane, säuts, emme. Ta nüüd ootas, et kiidetakse, aga tema ei pane tähele, muudkui näeb vaeva. „Poiss, näed, Ats hakkas kohe korjama, keegi ei pidanud käskima, miks sina emale appi ei lähe. Näed, ema pillas taldrikud käest,” ütles isa. Aga tal oli üks mure veel. Ehk. oli ta vanaisa käest noorest peast rihma saanud? „Järsku saab neid veel kokku liimida?” Nad kükitasid kolmekesi, sest ema läks kööki, ja isa ei julgenud talle öelda. Aga kui nad seal ukerdasid, siis rääkis ta endamisi: „Vanaema oli tore inimene, aga kui teie ema nägi, ei pannud ta kunagi kõige paremaid nõusid lauale, vaid võttis ikka kõige tavalisemad. Mina ei saanud tookord arugi, miks ta seda tegi. Neid taldrikuid hoidis ta eriti. Teie ema, sinu ema, poiss,” – isa vaatas poisile etteheitvalt otsa – „sinu ema, poiss, nägi neid taldrikuid esimest korda pärast Mammi surma.” Tattnokk mängis kildudega, isa vaatas teda heldinult, ta nimetas seda ilma ütlemata selle-tegemiseks-mida-peab.Tattnokk mängis kildudega. „Ära nuta, isa,” ütles tattnokk. „Pai laps,” ütles isa. „Koristage nüüd üksi edasi, ma pean rahunema.” Ta ohkas ja kui ta püsti tõusis, nägi ta aknast, et selle auto kõrvale oli veel teine auto sõitnud, ja nad seisid mõlemad keelumärgi all. „Need mehed kahetsevad veel,” ütles isa ja tõmbas kardina ette, et seda mitte näha. Tattnokk mängis nüüd, et tal on peod kilde täis, ta pani nad lihtsalt lauale, ja krabas oma matemaatika pihku, süvenes muidugi imekiiresti. „Tule tagasi,” ütles poiss. Tattnokk jagas seda väga hästi, mis nüüd tegema peab. Ta kiskus vaevaga pilgu raamatust ja vahtis pärani silmadega isa poole. Isal oli selline Pavlovi reaktsioon, ta ei viitsinud poisi poolegi vaadata: „Ära sega Atsi. Ats õpib. Ta pole selline nagu sina.” „Ma annan talle niikuinii peksa,” ütles poiss. „Ära mulise,” ütles tattnokk. Ta tõusis kohe püsti ja jooksis tagatuppa. Poiss jooksis järele. Tattnokk tõmbas ukse kinni ja jooksis läbi magamistoa köögi poole. Kui poiss köögi ukseni jõudis, aitas tattnokk juba emal nõusid pesta. Ema vaatas seda rõõmsalt pealt, ja kui ta poissi nägi, siis ta ütles seda nii, et isa kuuleks: „Te olete mõlemad head lapsed.” Isa jõudis nüüd kööki. „Sinu vanaema siin ei ole,” ütles ema. „Lõppude lõpuks on see minu korter,’“ ütles isa. Võib-olla ta kiristas seal köögiukse taga hambaid. Poisil läks tuju paremaks. Ta ei hakanud ütlemagi, et ta välja läheb. Esikus vaatas poiss veel korraks telefoni, aga ei proovinud. Ta otsis taskust – järel oli kopikaid, rohkem kollaseid, need kõlisesid küll hästi, ja mõni hele ka. See oli tal oma taskus. Siis müksas ta nii igaks juhuks isa jopet, see kõlises. Poiss võttis ka isa taskust välja ja vaatas üle. Isa tasku oli veel natuke viletsam, kui poisi enda oma. Tal polnud rublatki. Poiss pani isa kopikad tagasi, ja isegi tundis natuke kaasa, sest üks naga võib ju olla vaene ja puha, aga üks mees ei tohiks vist. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/mart-kivastik/homme/?lfrom=390579938) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.