Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Carmen Prosper Merimee Prantsuse romantismi silmapaistva esindaja Prosper Merimee maailma klassikavaramusse kuuluv jutustus «Carmen». Carmen Prosper Mérimée Tõlge eesti keelde: Sirje Keevallik ja Jolanda Kull Toimetanud: Leili-Maria Kask, Mari Rämmel ja Lauri Leesi Sarja kujundus: Algimantas Akmenskis Eessõna: Lauri Leesi Meenutuseks lugejale: Ott Ojamaa E-raamat on konverteeritud „Europeia“ sarjas ilmunud raamatust “Colomba. Carmen”, 1989. E-raamat avaldatakse autorite loal. Autoriõigus: Sirje Keevallik, Jolanda Kull, 1989. Kõik õigused kaitstud. Eessõna autoriõigus: Lauri Leesi, 1989. Kõik õigused kaitstud. ISBN: 978-9949-480-64-7 (epub) Eesti Digiraamatute Keskus tänab abi eest Lauri Leesit. 2013 “Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda.” See lause “Colombast” peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Mérimée “Colomba”, saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm. Lauri Leesi MEENUTUSEKS LUGEJALE Prosper Mérimée (28. IX 1803—23. IX 1870) sündis Pariisis, kuid ta vanemad, kes olid mõlemad kunstnikud, pärinesid Normandiast. Ka Prosper Merimee oli andekas joonistaja ja maalija ning töötas küpses eas muinsuskaitseinspektorina (kasutades tänapäeva terminoloogiat). Selles ametis tegi ta suure töö Prantsusmaa kunstivarade arvelevõtmisel ja avaldas rohkesti sellealaseid töid. Amet võimaldas tal palju reisida ja peale reisikirjade on paljud tema novellid (sealhulgas ka “Carmen”) seotud rännakuil nähtu ja kuulduga või antud isegi teadlase jutustusena. 1844. aastal valiti Mérimée Prantsuse Akadeemiasse ja pärast seda kirjutab ta üldiselt väga vähe. Teise keisririigi ajal saab ta senaatoriks ja on tihedalt seotud õukonnaga, sest keisrinna Eugénie hispaanlannast ema Montijo krahvinna oli tema lähedane tuttav. See pigem küll pealesunnitud keiserlik soosing mõjub Mérimée loomingule halvavalt, ta tõmbub kirjanduselust tagasi, kibestub ja sureb üsna üksikuna Cannes’is, sellal kui Prantsusmaad tabab üks suurimaid lüüasaamisi tema ajaloos. Märkimist väärib ainult Mérimée tolleaegne huvi vene kirjanduse vastu. Ta õpib veel vanas eas vene keele ära ning tõlgib Puškinit ja Gogolit. Kirjandusse astub Mérimée nagu enamik romantikuid skandaaliga. Tema esikteos “Clara Gazuli teater” (“Théâtre de Clara Gazul”, 1825) on müstifikatsioon, hispaanialike näidendite kogu, mille autorina on märgitud fiktiivne näitlejatar Clara Gazul. Ei puudu isegi portree, mis kujutab naiseriides Mériméed. Samalaadne on ka järgmine teos “Guzla ehk Valimik illüüria luulet” (“La Guzla ou Choix de poésies illyriques”, 1828), milles esinevad enamikus Mérimée enda loodud olematute lõunaslaavi rahvalaulude “tõlked” olid oma aja kohta nii stiilipuhtad, et isegi suured slaavi poeedid nagu Puškin ja Mickiewicz pidasid neid alguses ehtsaks. Pettusest hoolimata jääb Mérimée teeneks siiski see, et ta avastas prantsuse romantikuile hispaania ja slaavi rahvad. Iseloomulik on seegi, et Mérimée rabas oma kaasaegseid “kohaliku koloriidi” ja eksootika meisterliku kirjeldamisega, ilma et oleks kujutatud maid ja rahvaid oma silmaga näinud. Tema suured reisid kuuluvad hilisemasse ajajärku. Järgmistes teostes asub Mérimée käsitlema prantsuse keskaega ja renessanssi. Need on 1829. a. ilmunud šeikspiirliku ajalookroonika laadis “Jacquerie” prantsuse XIV sajandi talurahvasõjast ja Pärtliöö verepulma käsitlev ajalooline romaan “Charles IX valitsusaja kroonika” (”Chronique du régne de Charles IX”), mis toob juba tõelise tunnustuse. Samal aastal avastab Mérimée ka oma tõelise žanri — novelli. Üksteise järel ilmuvad ajakirjas “Revue de Paris” “Mateo Falcone” (e. k. 1929 koos “Tamangoga”), “Charles IX nägemus”, “Reduudi vallutamine”, “Tamango” ja “Federigo”, nende järel kaasaja Pariisi peenema seltskonna elu käsitlevad novellid “Etruski vaas” ja “Triktraki partii” (mõlemad 1830), mis kõik moodustavad kogu “Mosaiik” (”Mosaïque”, 1833). Edasine looming, mis enamasti koosneb pikemaist, sageli lühiromaane meenutavaist novellidest, ilmub juba suuremate vaheaegade järel põhiliselt ajakirjas “Revue des Deux Mondes”: “Kahekordne eksitus” (”La double méprise”, 1833), “Hinged puhastustules” (”Les âmes du Purgatoire”, 1834), “Ille’i Venus” (“La Vénus d’llle”, 1837), “Colomba” (1840), “Arsène Guillot” (1844) ja “Carmen” (1845, eriraamatuna 1847). Sealt peale Mérimée ilukirjanduslik looming soikub. Ainsa erandi moodustavad tõlked vene keelest ja 1869. aastal ilmunud leedu legendi aineline “Lokis” (е. k. 1931). Neile lisanduvad veel mõned postuumsed väljaanded osalt lõpetamata jäänud teostega, mis kirjaniku loomingule enam midagi olulist ei lisa. “Carmen”, mille aine kirjaniku enda sõnade järgi pärinevat Montijo krahvinnalt, kuuluks seega Merimée kõige küpsemasse loominguperioodi. See pole kirjutatud esimeses romantismituhinas, vaid pärast põhjalikku tutvumist Pürenee poolsaare ning sealsete rahvastega. “Carmen” annab ka hea ettekujutuse Mérimée loomingu omapärast ja stiilist, seda lugedes saab selgeks, miks teda on võrdse eduga nimetatud romantikuks ja realistiks. Ühest küljest eksootika, tugevad karakterid ja metsikud kired, röövlid, salakaubavedajad, mustlased, nõidus ja ebausk, mis “Carmenis” küll lausa õudusfantastikani ei lähe, mõnes teises Mérimée novellis aga küll (“Ille’i Venus”, “Lokis”); teisest küljest asjalik, rahulik esitus, mis mõnikord lausa teaduslikult kiretu, igasugused — kuigi mitte alati praegu paikapidavad — kommentaarid ning kõrvalepõiked ajalukku, keeleteadusse jne., jutustaja alias autori erapooletu hoiak, mis lubaks Mériméed vaadelda isegi vendade Goncourt’ide naturalismi eelkäijana, realismist kõnelemata. Selline on Mérimée viis lugejat märkamatult kaasa elama panna, psühholoogilist pinget luua, see kõige tavalisemate sündmuste kirjeldamisel aimatav salapärane, irratsionaalne tagamaa, mis tunduvalt erineb tema sõbra Stendhali psühholoogilisest analüüsist. Üsna ebaromantiline on ka Mérimée skeptiline, mõnevõrra resigneerunud hoiak, mis prantsuse romantikuile üldse omane ei olnud, kuid mingit romantilist irooniat tema loomingus siiski leidub. Ta pole suurte lõuendite ja kompositsioonide looja nagu enamik tema kaasaegseid ja erksale koloriidile eelistab ta pigem pastelltoone ning täpset joonistust, mis lähendab teda nagu Stendhaligi XVIII sajandi kunstile. Selles mõttes on Prosper Mérimée kahtlemata suurim klassik prantsuse romantikute hulgas, kes moega kaasas käies suutis alati iseendaks jääda. Vähe on kirjanikke, kel sel määral puudub oma koolkond ning epigoonid ja kelle seostamine ühe või teise koolkonna või vooluga asjasse selguse asemel pigem segadust toob. Ott Ojamaa CARMEN Sappi on täis iga naine ja hea on ta vaid kahel viisil: esmalt voodis ja veel, kui lamab mulla all ta. Palladas Sel hetkel tuli perenaine tuppa. “Noh, kas ta on surnud või ainult minestanud?” küsis Colomba suurima rahuga. “Tühiasi, preili, aga see on kummaline, kuidas teie pilk talle mõjus.” “Ja arst ütleb, et teda pole kauaks?” “Mitte rohkem kui ehk kaks kuud.” “See ei ole suur kaotus,” täheldas Colomba. “Kellest kuradist te räägite?” küsis kolonel. “Ühest meie kandi nõdrameelsest, kes siin kostil on,” vastas Colomba ükskõikselt. “Saadan kellegi siia aeg-ajalt uudiste järele. Aga, kolonel Nevil, jätke ometi mu vennale ja Lydiale ka maasikaid.” Kui Colomba farmist lahkus, et kalessi istuda, vaatas perenaine talle mõnda aega järele. “Sa näed seda kena preilit,” ütles ta tütrele. “No ma olen kindel, et tal on kuri silm.” ESIMENE PEATÜKK Olen geograafe alati kahtlustanud teadmatuses, kui nad paigutavad Munda lahinguvälja Bastuli-Poeni maale, praeguse Monda lähedale, umbes kaks ljööd Marbellast põhja poole. Oma isikliku arusaamise järgi “Bellum Hispaniense” anonüümse autori tekstist ja mõningate Ossuna hertsogi suurepärasest raamatukogust saadud andmete põhjal arvasin, et seda mälestusväärset paika, kus Caesar viimast korda kõike kaalule pannes vabariigi kaitsjate vastu läks, tuleks otsida Montilla ümbrusest. Viibides 1830. aasta varasügisel Andaluusias, võtsin viimaste kahtluste hajutamiseks ette üsna pika rännaku. Teaduslik artikkel, mille ma lähemal ajal trükis avaldan, ei jäta loodetavasti enam kõhkluse raasugi kõigi kohusetruude arheoloogide hinge. Seniks aga, kuni minu uurimus lõpuks lahendab geograafilise probleemi, mis praegu kogu õpetatud Euroopat põnevil hoiab, tahan teile jutustada väikese loo; viimane ei anna vähimatki vastust paeluvale Munda asukoha küsimusele. Võtsin Córdobast teejuhi ja kaks hobust ning asusin tõestusretkele, ainsaks pagasiks Caesari “Märkmed” ja mõned särgid. Ühel päeval, ekseldes Cachena tasandiku kõrgemas osas, väsimusest nõrkemas, janu kätte suremas, tinakuuma päikese kõrvetada, vandusin maa põhja Caesarit ja Pompeiuse poegi, kui märkasin kaunis kaugel teerajast, mida mööda liikusin, väikest rohelist aasa, kus kasvas pilliroogu ja kõrkjaid. See kõneles allika lähedusest. Ja edasi astudes nägin tõepoolest, et oletatav aas osutus sooks, kuhu suubus oja, mis paistis alguse saavat kitsast kurust Sierra de Cabra eelmäestiku kahe kõrge kalju vahel. Tulin järeldusele, et piki oja üles minnes leian jahedamat vett, vähem kaane ning konni ja võib-olla pisut varju kaljuseinte vahel. Mäekurusse jõudes hirnatas mu hobune ja üks teine, mulle nähtamatu hobune, vastas talle kohe. Vaevalt olin sadakond sammu edasi ratsutanud, kui mäekuru ootamatult laienes ja minu ees avanes looduslik areen, mis oli teda ümbritsevatest järsakutest täielikult varjatud. Võimatu olnuks leida rändurile meeldivamat puhkepaika. Kaljujalamilt sööstis välja kobrutav allikas ning langes väikesesse tiiki, mille põhja kattis lumivalge liiv. Kaldal kasvas viis-kuus tamme, tuulevarjust ja niiskusest haljad ja ilusad, andsid nad tihedat varju. Kõigele lisaks pakkus tiigi ümber kasvav õrn, läikiv rohi paremat puhkeaset, kui seda võinuks leida ühestki ümberkaudsest külavõõrastemajast kümne ljöö kaugusel. Ent selle nii kauni paiga avastamise au ei kuulunud mulle. Seal puhkas juba üks mees, kes kindlasti oli maganud, kui kohale jõudsin. Hirnumine oli ta äratanud, ta oli üles karanud ja oma hobuse juurde rutanud, kes peremehe uinakut kasutades oli ümberringi lokkavast rohust kõvasti kõhtu täitnud. Mees oli noor, keskmist kasvu, kuid tugeva kehaehitusega, sünge ning uhke pilguga. Tema muidu vist ilusa jume oli päike juustest tumedamaks parkinud. Ühes käes hoidis ta ratsu valjaid, teises vaskset musketoni. Pean tunnistama, et musketon ja selle kandja sünge ilme kohutasid mind algul pisut, kuid ma ei uskunud enam röövlitesse, sest olin neist kogu aeg kuulnud, polnud neid aga kunagi kohanud. Pealegi olin näinud nii palju ausaid talupoegi turule minekuks hambuni relvastuvat, et paljas tulirelva nägemine ei andnud mulle õigust tundmatu korralikkuses kahelda. “Ja üldse,” mõtlesin endamisi, “mis hakkaks ta peale minu särkide ja Caesari-elseviiriga?” Niisiis tervitasin musketoniga meest sõbraliku peanoogutusega ja küsisin temalt naeratades, kas segasin tema und. Vastust andmata mõõtis kõnetatu mind uuriva pilguga pealaest jalatallani ja paistis silmitsemise tulemustega rahule jäävat; siis asus ta niisama tähelepanelikult uurima mu teejuhti, kes parajasti meie poole tuli. Nägin teda kahvatuvat ja peatuvat, ilmutades silmanähtavat hirmu. “Ebameeldiv kohtumine!” mõtlesin, kuid ettevaatuse mõttes püüdsin oma kartust varjata. Hüppasin sadulast, käskisin teejuhil hobusel valjad peast võtta ja, laskunud allika äärde põlvili, kastsin pea ja käed vette. Seejärel heitsin kõhuli ja jõin tubli sõõmu nagu Kiideoni halvad sõdurid. Selle juures pidasin silmas oma teejuhti ja tundmatut. Esimene lähenes väga vastumeelselt, teisel aga ei paistnud olevat meiega halbu kavatsusi, sest ta oli oma hobuse lahti lasknud ja musketon, mis tal laskevalmis käes oli, rippus nüüd, toru allapoole. Pidades paremaks mitte pahaks panna, et minust nii vähe välja tehti, heitsin rohule pikali ja küsisin musketoniga mehelt sundimatul ilmel, kas tal pole tulerauda kaasas. Samal ajal võtsin taskust sigaritoosi. Sõnagi lausumata tuhnis tundmatu taskuis, leidis tuleraua ja ruttas mulle tuld andma. Ta muutus märgatavalt vabamaks, võttis minu vastas istet, ei lahkunud aga oma relvast. Süüdanud sigari, valisin ülejäänuist parima ja küsisin, kas ta suitsetab. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/prosper-merime/carmen/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 177.06 руб.