Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Orioni vöö 1 Aliette de Bodard Robert Reed Neal Asher „Orioni vöö 1“ on esimene köide kirjastuse Fantaasia uues lühiromaanide kogumike sarjas, mis keskendub moodsa ja auhinnatud angloameerika lühiproosa vahendamisele eesti keelde. Igas köites ilmub kolm lühiromaani erinevatelt autoritelt. Sarja esimeses osas on esindatud tänase ameerika ulme lühiproosa vaieldamatu meister Robert Reed ja ta lühiromaan „Mees kuldse õhupalliga“ (2008), mis kuulub kirjaniku peamisse ulmesarja „The Great Ship“, mis keskendub planeedisuuruse võõra kosmoselaeva reisile läbi maailmaruumi. Briti ulmet esindab Neal Asher, üks populaarsemaid tänapäeva inglise kosmoseulme autoreid, ja tema galaktilisse tulevikuajaloo tsüklisse kuuluv lühiromaan „Tulnukarheoloogia“ (2007). New Yorgis sündinud ning Pariisis üles kasvanud ja seal elav prantsuse-vietnami verd Aliette de Bodard on tänaseks võitnud juba muljetavaldavad kolm Nebula auhinda, kandideerinud seitse korda Hugo auhinnale, võitnud neli Briti ulmeühingu auhinda, Briti fantaasiaauhinna, Locuse preemia jmt auhindu. Tema kosmosevisioonid kujutavad Hiina ja Vietnami kultuuridele tuginevat galaktilist tsivilisatsiooni, seda maailma tutvustab ka „Pisarais Pärlite Tsitadell“. Aliette de Bodard, Robert Reed, Neal Asher Orioni vöö 1 Orpheuse Raamatukogu: 1/2011 – H. P. Lovecraft «Hullumeelsuse mägedes» 2/2011 – Charles Stross «Palimpsest» 3/2011 – Robert E. Howard «Bal-Sagothi jumalad» 4/2011 – Arthur C. Clarke «Comarre’i lõvi» 1/2012 – Aleksandr Beljajev «Professor Dowelli pea» 2/2012 – George R. R. Martin «Öölendajad» 3/2012 – Ursula K. Le Guin «Meremaa jutud» 4/2012 – Paolo Bacigalupi «Alkeemik» 5/2012 – Alastair Reynolds «Suur Marsi müür» 1/2013 – Aleksandr Beljajev «Viimane inimene Atlantisest» 2/2013 – H. P. Lovecraft «Vari aja sügavusest» 3/2013 – Charles Stross «Külmem sõda» 1/2014 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Tigu nõlvakul» 2/2014 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Väikemees» 3/2014 – Henry S. Whitehead «Lääne-India valgus» 4/2014 – E. F. Benson «Õudusesarv» 1/2015 – Ray Bradbury «Põrmust tõusnud» 2/2015 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Esmaspäev algab laupäeval» 3/2015 – Joe Haldeman «Hemingway võltsing» 4/2015 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Marslaste teine sissetung» 5/2015 – Robert A. Heinlein «Taeva orvud» 1/2016 – C. C. Finlay «Poliitohvitser, poliitvang» 2/2016 – Robert Sheckley «Tont nr 5» 3/2016 – Murray Leinster «Uurimismeeskond» 4/2016 – Isaac Asimov «Üheksa homset» 1/2017 – John Wyndham «Krüüsalised» 2/2017 – Alastair Reynolds «Aeglased kuulid» 3/2017 – Poul Anderson «Aja valvurid» 4/2017 – Dan Simmons «Heeliksi orvud» 5/2017 – Brian Aldiss «Peatumata» 6/2017 – Clifford D. Simak «Jumalate valik» 1/2018 – Kir Bulõtšov «Kosmoselaevastiku agent» 2/2018 – Triinu Meres «Kuningate tagasitulek» 3/2018 – Alastair Reynolds «Spioon Europal» 4/2018 – Ursula K. Le Guin «Ilmajäetud» 5/2018 – John Wyndham «Kraken ärkab» 1/2019 – Roger Zelazny «Varjude Jack» 2/2019 – Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell «Takerdunud maa» 3/2019 – Robert A. Heinlein «Topeltstaar» 4/2019 – Stephen King «Öine vahetus» 5/2019 – Lev Veršinin «Vildaka homse kroonikad» 1/2020 – Arthur C. Clarke «Kuutolmu varing» 2/2020 – Raul Sulbi (koost.) «Orioni vöö 1» Orpheuse Raamatukogu 2/2020 Orioni vöö 1 Koostaja Raul Sulbi Originaalid: The Citadel of Weeping Pearls by Aliette de Bodard 2015 The Man with the Golden Balloon by Robert Reed 2008 Alien Archeology by Neal Asher 2007 Sarja koostaja Raul Sulbi ISSN 2228-0464 ISBN 978-9949-661-49-7 (trükis) ISBN 978-9949-661-50-3 (epub) Copyright © 2015 by Aliette de Bodard. Published by permission of the author and her literary agents, Zeno Agency Ltd. Copyright © 2008 by Robert Reed. Published by permission of the author. Copyright © 2007 by Neal Asher. Published by permission of the author. Tõlge © 2020, Piret Frey © 2020, Maria Reile © 2020, Jaana Talja Koostamine ja autoritutvustused © 2020, Raul Sulbi Kaanepilt © 2020 by NASA Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi Kirjastus Fantaasia Tartu 2020 Trükitud OÜ Greif trükikojas ALIETTE DE BODARD Pisarais Pärlite tsitadell New Yorgis sündinud ning Pariisis üles kasvanud ja seal elav prantsuse-vietnami verd Aliette de Bodard’i (1982) emakeel on prantsuse keel, kuid ta kirjutab ulmet inglise keeles. Ta on üks auhinnatumaid tänapäeva noori ulmekirjanikke. De Bodard on tänaseks võitnud juba muljetavaldavad kolm Nebula auhinda, kandideerinud seitse korda Hugo auhinnale, võitnud neli Briti ulmeühingu auhinda, Briti fantaasiaauhinna, Locuse preemia jmt auhindu. Erialalt tarkvarainseneri koolitusega de Bodard debüteeris 2006. aastal ning pälvis kiiresti suurt tähelepanu. Vietnami juurte tõttu on ta looming eriliselt huvitav. Suur osa ta loomingust, umbes kolmkümmend eri pikkusega teksti kuulub nn. Xuya universumi tsüklisse, mis sai alguse 2007. aastal ajakirjas Interzone ilmunud looga «Kadunud Xuya pruut» (The Lost Xuyan Bride). See maailm algab alternatiivajaloost, milles suure osa Põhja-Ameerikat on möödunud sajanditel koloniseerinud hoopis Hiina ning Mehhikos on alles asteekide tsivilisatsioon. Suur osa selle sarja teostest kasutab mainitud alternatiivi aga vaid kauge taustana ja liigitub pigem kaugtuleviku kosmoseooperiteks, kus galaktiline tsivilisatsioon on hiina-vietnami kultuuritaustaga. Sellest sarjast on pärit ka enamik de Bodard’i auhindu võitnud teoseid. Lisaks siinilmuvale teosele on selle maailma olulisemad tekstid ehk lühiromaanid «Punases jaamas, triivides» (On a Red Station, Drifting; 2012) ja «Teemeister ja detektiiv» (The Tea Master And the Detective; 2018) Romaaniga «Allmaailma teener» (Servant of the Underworld; 2010) alguse saanud «Obsidiaani ja vere» (Obsidian & Blood) triloogia on alternatiivajalooline fantaasia, mis kujutab 15. sajandi maailma, kus asteekide impeerium ei hävinud, vaid on hoopis üks domineerivaid jõude. Tegelikult on see triloogia aga krimilood, kus üks asteekide ülempreester täidab detektiivirolli. Sari kasutab põhjalikult asteekide religiooni ning nende jumalad eksisteerivad seal maailmas päriselt. Fantaasiaromaaniga «Purunenud tiibade maja» (The House of Shattered Wings; 2015) alguse saanud sari «Langenute valdus» (The Dominion of the Fallen) kujutab varemetes Pariisi, mida valitsevad langenud inglid. Ka see romaan kasutab palju Vietnami tausta. Sarja teise osa tegevus toimub aga suuresti juba allmaailmas. De Bodard’i lühiproosa paremik on ilmunud mahukas kogumikus «Sõjast, mälestustest ja tähevalgusest» (Of Wars, and Memories, and Starlight; 2019). Siinilmuv lühiromaan «Pisarais Pärlite tsitadell» (The Citadel of Weeping Pearls; 2015) tutvustab eesti lugejatele kirjaniku Xuya tulevikumaailma, Aasia-taustaga kosmosetsivilisatsiooni. Esmakordselt ilmus see pala ajakirjas Asimov’s Science Fiction oktoobri-novembrinumbris 2015, edasi Gardner Dozois aasta parimate ulmelugude kogumikus «The Year’s Best Science Fiction: Thirty-Third Annual Collection (2016), Paula Gurani aasta parimate lühiromaanide antoloogias «The Year’s Best Science Fiction & Fantasy Novellas: 2016 Edition» (2016) ja Allan Kasteri kogumikus «The Year’s Top Short SF Novels 6» (2016). 2017. aastal ilmus lühiromaan ka omaette pehmekaanelise köitena. OHVITSER Läbi une kostis mingi heli: Suu Nuoc polnud kindel, kas kutsuti kella ja trummiga palvusele või andis häiret sõjaülem; see oli hoomamatu hetk, mis rippus nagu verepiisk mõõgateral ja märgistas piiri hillitsetud õukonnaelu ja lahinguvälja seadusetu raevu vahel. «Taevane Raamat, Taevane Raamat.» Peenike, õrn hääl kajas tagasi laekuplilt, kuid ruum ise oli muutunud, avardunud ning võtnud tajulaeva kuju: kaarduvad metallkoridorid, mille seintel kerisid memokatkete tulbad, teadvuse õline kiht laotatud üle tähise akvarellmaastiku ja voodipäitsisse graveeritud pikaealisuse sümboli. Ühe kohutava, segase ärkamishetke vältel polnud Suu Nuoc kindel, kas ta oli ikka veel oma magamistoas Purpurses Keelatud linnas, Esimesel planeedil, või rippus kaalutuna avakosmose tühjuses. See polnud uni. See oli tajulaev: Kilpkonna Kuldne Küünis, ainus, kes pöördus Suu Nuoc’i poole selle veidra tiitliga, mille keisrinna oli talle omistanud pooleldi austuse märgina, pooleldi pilkeks. Kilpkonna Kuldne Küünis kahtlemata ei asunud tema magamistoas: ta oli teadvus, tehisintellekt, mis oli suletud kosmoselaeva südamesse, ning liiga raske, et võinuks lahkuda orbiidilt. Kuid ta oli osav paljudes asjades ja üks neist oli Suu Nuoci sidesüsteemidesse häkkimine ja tema kohtvõrgu kasutamine, et magamistoale uus ilme anda. «Laev,» sosistas mees, sõnad keelel liivateradena karedad. Ta silmad olid kinni kleepunud, aju ikka veel unehägus. «Praegu on tiigri valvekord[1 - Aeg hommikul kella kolmest kuni viieni.].» Sel kellajal inimesed kas haudusid salaplaane, jagasid armastust või magasid õiglase und, nad ei ärganud, et leida end kistuna võimatusse jutuajamisse. Kuid Kilpkonna Kuldne Küünis oli tehniliselt võttes muidugi keiserliku perekonna liige: enne, kui ta siirdati kosmoselaeva, millest pidi saama tema keha, oli ta sündinud keisrinna noorima tütre, Tuhandesüdamelise Ngoc Ha tütrena. Tavaliselt oli Kilpkonna Kuldne Küünis meeldiv, kuid aeg-ajalt võis ta käituda samasuguse hooletu kõrkusega nagu keisrinna. «Mis seekord lahti on?» küsis Suu Nuoc. Kilpkonna Kuldne Küünis rääkis peenikesel, väriseval häälel, mis ei sarnanenud sugugi tema tavalisele pingevabale, sundimatult üleolevale toonile: «Ta ei vasta. Ma kutsusin teda ikka ja jälle, aga ta ei vasta.» Kümme tuhat sõna puhkesid Suu Nuoc’i mõtteis ja praagiti välja sama armutult, nagu ta oli kunagi välja praakinud väeüksusi. «Kes?» küsis ta. «Vanaema.» Inimesi, keda tajulaev vanaemaks nimetas, oli kaks; kuid kui keisrinna Rahuhoidja olnuks surnud, sagiks Suu Nuoc’i eluruumides ööteenijad, kes vaid vaevu suudaksid alla suruda ärevust isanda teadmatuses viibimise pärast. «Disaini ja harmoonia suurmeister?» Tuled vilkusid ümberringi, kirjamärgid nõrgusid nagu haavad, mida kokku surutakse. «Ta ei vasta,» ütles laev uuesti; kõlades iga mööduva viivuga järjest enam lapsena, kes ta tegelikult oli. «Ta oli siin; ja siis … kadus võrgust.» Suu Nuoc saatis süsteemile korralduse luua kontakt disaini ja harmoonia suurmeistri Bach Cuc’iga, mõistatades, kas see toimib, kui tajulaev on häkkinud ta portidesse. Siiski, tema nägemisvälja alumises osas võis nagu tavaliselt näha ühenduse edenemisjoont, välja arvatud muidugi asjaolu, et keegi ei võtnud vastu. Kohtvõrgu andmeil oli Bach Cuc’i viimane teadaolev asukoht tema labor Kirjandusliku Väljapaistvuse torni lähedal, kus raadioside Kilpkonna Kuldse Küünisega oli kõige parem ja ökonoomsem. «Kas sa häkkisid kõigisse mu portidesse?» küsis mees tõustes. Ta tõmbas sügise kirstust välja rõivaesemeid, voltis need lahti ja jättis kõrvale liialt ametlikuna tunduvad vormirõivad, kuni leidis oma püütonimustrilise tuunika. «Sa tead, et ma ei teinud seda,» Kilpkonna Kuldse Küünise toon oli jäik. «Pidin küsima,» ütles Suu Nuoc. Ta sikutas tuunika üle pea ja põrnitses end nelja aastaaja kirstu kõrval asuvast peeglist: kahvatu ja sakris, juuksed kiiruga taha sõlmeks kokku sikutatud, kuid tuunikale tikitud püütonid andsid märku keisrinna erilisest soosingust, mis omistati talle pärast Nelja Jaama lahingut. See oli selge sõnum – neile, kes teesklesid mitte teadvat, kes ta on –, et see tõusikust rohmakas sõdur omab võimu, mis on talle omistatud kõrgemalt poolt. Kutsung kajas endiselt tühjuses, ta katkestas selle käeviipega. Lahendamist vajas selge ja konkreetne probleem ning sellises olukorras teadis ta alati täpselt, mida teha. «Lähme,» ütles ta. Suurmeister Bach Cuc’i laboratoorium ümbritses siseõue. Sel hilisel tunnil oli sisse lülitatud vaid välisvalgustus, mis heitis sillutisele varje ja tõi meelde vana kolonistide ebausu libarebastest ja verdimevatest deemonitest. Purpurses Keelatud linnas oli kuivaperiood ja Bach Cuc oli seadnud installatsioonid sisehoovi pukklaudadele – Suu Nuoc ei mäletanud poolte metallist ja traadist väljapanekute tähendust ega hoolinudki sellest eriti. «Kus ta oli, kui teda viimati nägid?» küsis Suu Nuoc Kilpkonna Kuldselt Küüniselt. Muidugi ei saanud laev lahkuda Esimese planeedi orbiidilt, ta lihtsalt manas esile avatari iseendast. Enamik laevu valisid midagi lapse- või ajusuurust; Kilpkonna Kuldse Küünise avatar oli väike, vaid kokkupigistatud rusika suurune, kuid täiuslik, jäljendades täpselt laeva kerekontuure ja väljaulatuvaid tõukureid – Suu Nuoc oli veendunud, et kui ta vaevuks silmi kissitama, näeks ta kindlasti ka vöörile maalitud orhideesid. «Sees,» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis. «Nokitses asjade kallal.» Ta kõlas, nagu oleks toibunud, tema hääl oli jälle rahulik, ning ta kasutas taas pingutuseta õukonna kõneviisi ja sõnavalikut. See pani Suu Nuoc’i tundma end kalana kuival, kuid vähemalt ei pidanud ta kantseldama paanikas ja segaduses tajulaeva – ta polnud ei tema ema ega tuule ja vihma valitseja ning tal polnud aimugi, mida tulnuks sellises olukorras ette võtta. Ta järgnes laevale ühte suurematest paviljonidest, mille lakitud puidust väliskülg koos õhukestele metallplaatidele graveeritud pikaealisuse sümbolitega jäljendas püüdlikult Vana-Maa ehituskunsti. Sisemus oli siiski tänapäevasem: tööriistu täis laudade segadik; kohtvõrk pungil virtuaalseid ülestähendusi, krüptiliste märkustega nagu «lisa rohkem khi’d G4-le» ja «palun tee ühendused uuesti» – sõnumid, mida teadlased olid jätnud endile ja üksteisele. Ta lasi silmadel ruumis pingsalt ringi käia: kaks tööriistu täis lauda, nurgas mahajäetult vilkuv terminal, õhus nõrk lõhn, mida ta ei osanud täpselt määratleda – justkui põlenud puidu hõng, kuid veidi teravama, magusama varjundiga, nagu oleks põletatud laimi- või longanipuud. Talle ei hakanud silma midagi ähvardavat, kui samas oli tajutav aegamisi leviv, rutuga tühjaks tehtud ruumi iseloomustav vaikus. «On siin keegi?» küsis Suu Nuoc, põhjusetult tegelikult. Võrk oleks talle teada andnud, kui seal oleks keegi olnud, kuid ta oli harjunud lahinguväljadega, kus ei saanud jääda lootma võrgu olemasolule või usutavusele. «Teda pole siin,» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis aeglaselt ja rahulikult, nagu täiskasvanu, kes räägib lapsega. Justkui tal oleks vaja veel ühte patroniseerivat kõrgestisündinud õukondlast … Kuid laev oli tema vastutusel, nagu ka tegelikult suurmeister Bach Cuc, sest tsitadelli projekt oli sõjaväe valvsa pilgu all. Olgugi, et ta ise ei taibanud teadusest peaaegu midagi. «Jah, ma näen,» ütles Suu Nuoc. Tema pilk jäi pidama uksel toa kaugeimas nurgas: pärani avatud ligipääs varjestatud kambrisse. Võrk näitas, et harmooniakaar oli deaktiveeritud. Seega polnud kambris kedagi. Välja arvatud … ta kõndis lähemale ja piilus kambrisse, olles hoolikas, et mitte läve ületada. Harmooniakaared kõrvaldasid saaste, hoolitsedes selle eest, et teisele poole jääv keskkond oleks steriilne; ning kui vähegi võimalik, vältis mees ebameeldivat protsessi, mis eemaldas iga kõrvalise osakese tema pooridest. Kambris polnud midagi, ega kedagi; ka mitte virtuaalseid märkmeid ega sõnumeid, ainult kohtvõrgu viidad, mis pakkusid talle abistavat infot selle kohta, mida kambri erinevad seadmed teevad, suunates teda suurmeister Bach Cuc’i tegevusaruannete juurde. Millest ta hetkel ei huvitunud. Ta vaatas töötoa veel kord üle. Kilpkonna Kuldne Küünis oli öelnud, et suurmeister Bach Cuc kadus keset ühendust. Kuid miski siin ei viidanud muule, kui tavalisele õhtule, labor oli tühi, sest teadlased olid magama läinud. Välja arvatud … Ta pilk jäi pidama harmooniakaare kõrval asuval laual. Seal oli mingi ese, kuid ta ei näinud täpsemalt, sest suurmeister Bach Cuc oli sellele pannud oma pitseri, varjates objekti sel moel kõigi eest, kellel polnud vastavaid ligipääsuõigusi – isiklik pitser, mis jäi püsima ka siis, kui kohtvõrk oli väljas. Suu Nuoc astus kõheldes lähemale. Senini polnud ta lugupidamisest Bach Cuc’i vastu kasutanud oma kõrgema järgu ohvitseri ligipääsu ega avanud suurmeistri isiklikke märkmeid ja kirjavahetust, milleks tal oli muidu õigus. Long Quan oleks teda nõrgaks nimetanud – muidugi tema selja taga, ta abi polnud sugugi rumal –, kuid Suu Nuoc pidas targemaks mitte kasutada oma õigusi kergekäeliselt. Õukonnas oli neid, kes polnud talle andestanud nii kiiret ja kõrget tõusu ametiredelil; ilma aastaid klassikuid tuupimata, et sooritada eksameid; veetmata pikka aega mõnel vähemprestiižsel ametikohal Kunstide Akadeemias, kuni õukond tunnustanuks tema väärtust. Nad nimetasid teda keisrinna narruseks – hoolimata tema edukusest kindralina Nelja Jaama lahingus, mässulise armee mahasurumisel He Huongis ja õnnestunud vallutusretkel Suitsu rahva aladele – kõik, mida nad mäletasid, oli see, et ta oli korra maganud keisrinnaga, ning ülendatud positsioonile, mis oli tunduvalt kõrgem, kui seda lubanuks kunagise (või praeguse) lemmiku staatus. Kuid Kilpkonna Kuldne Küünis ei olnud eblakas ega läinud kergesti paanikasse. Suu Nuoc sirutas käe välja ja kasutas oma privilegeeritud ligipääsuõigust – pitser väreles ja kadus. Selle all oli … Ta hingas sügavalt sisse – tema teadvus muutus selgeks nagu jääklaas, kõik ruumis olev teravnes talumatuse piirini; harmooniakaar joonistus välja külmas kristalses valguses nagu skalpelliga lõigatult. Pitser oli varjanud viit metallkuuli, mis olid poetatud portselankaussi nagu toidujäätmed ning mis lõhnasid ikka veel nõrgalt anesteetikumi ja desinfitseerimisvahendi järele. Mäluimplandid. Esivanemate implandid. Elavate ja esivanemate mälestuste vaheline ühenduslüli: hoidla vaimisikutele, kes jagasid teadmisi kõige kohta, alustades õukonnaintriigides orienteerumisest kuni sobilike vastuste andmiseni vestlustes, mis kubisesid kirjanduslikest vihjetest. Viis tükki – pole ime, et suurmeister Bach Cuc oli vestluskunstis alati sedavõrd elegantne ning kasutas mis tahes olukorras pingutuseta täpselt õigeid pöördumisi ja keelepruuki. Heita nii möödaminnes kõrvale sellised hindamatud liitlased – ei, sa ei teinud seda mingi hinna eest. Kuid miks jättis röövija need maha? «Ta poleks eemaldanud…» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis. Suu Nuoc katkestas käetõstega endastmõistetava. «Ma pean teadma, kuhu suurmeister oma uurimistööga välja jõudis. Kokkuvõtlikult.» Aega oli vähe, tõendid kadusid samal ajal, kui nad rääkisid. Laev teadis seda samuti. Kilpkonna Kuldne Küünis ei teinud pilkavat märkust, mida mees ootas – selle kohta, et Suu Nuoc, olles sõjalise uurimistöö ülevaataja, teadis matemaatikast vaevalt niipalju, et abakust käsitseda. «Sa võid vaadata minu logisid viimaste süvakosmoses käimiste kohta,» ütles laev aeglaselt. «Ma tõin sealt tema jaoks näidiseid.» Sõidulogid. Suu Nuoc käskis oma tavapärastel implantidel sorteerida kõik ruumis leiduvad märkmed omaniku järgi kronoloogiliselt. «Kas suurmeister Bach Cuc teadis, kus tsitadell asub?» küsis ta. See oli ometigi eesmärk, milleni kõik need uurimisretked pidid välja viima: Kilpkonna Kuldne Küünis, suurmeister Bach Cuc’i meistriteos, tungimas süvakosmosesse, otsides jälgi millestki, mis oli haihtunud palju aastaid tagasi, ajal, kui Suu Nuoc oli veel vaid unistus oma vanemate mõtetes. Pisarais Pärlite tsitadell – ja sellega koos selle looja ja valitseja, keisrinna vanim ja soosituim tütar, Ereprintsess Ngoc Minh. Pärast viimast kohutavat tüli oma emaga ja põgenemist Esimeselt planeedilt oli tsitadellist saanud Ngoc Minhi pelgupaik, tema valdus õukonnast eemal. Kuni keisrinna, tüdinud tütre trotsist, oli saatnud keiserliku armee seda hävitama ja tsitadell oli haihtunud üheainsa ööga koos kõigiga, kes seal sees, et mitte kunagi enam välja ilmuda. «Seal oli … jälgelemente orbitaaljaamadest ja laevadest,» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis aeglaselt; mehel oli tunne nagu tõlgiks laev öeldut talle arusaadavasse keelde – oli see siis tajulaevale omasest või teaduslikust keelest? «Kujutised ja mälestused riietusesemetest ja portselannõudest …» Laev tegi pausi, hõljudes harmooniakaare ees. «Kõik oli sama uus, nagu olnuks need eile tehtud.» «Seda ma teadsin,» nentis Suu Nuoc nägu krimpsutades. Ta ei teadnud, milliseid väiteid oli suurmeister Bach Cuc kasutanud keisrinna veenmiseks, kuid laialt oli tuntud Bach Cuc’i teooria süvakosmose kohta –, et selle kaugeimates soppides voolab aeg teistsuguse kiirusega ja kurdub tagasi endasse, nii et minevik on käesirutuse kaugusel – ja tsitadelli, mis kadus jäljetult kolmkümmend aastat tagasi, võib määratust maailmaruumist üles leida. Muidugi juhul, kui olid ise tajulaev, inimesed ei suutnud minna nii sügavale ja loota ellujäämisele. «Siis sa saad aru, miks ta elevil oli,» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis. «Jah.» Ta võis seda ette kujutada – ettevaatlikku suurmeistrit Bach Cuc’i ja ekstaatilist laeva. «Ta arvas, et jõudsid lähedale.» «Ei,» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis. «Sa ei saa aru, Taevane Raamat. Ta pidi tegema veel mõne analüüsi, enne kui ta oleks saanud mulle osutada … piirkonda, mida uurida. Kuid ta arvas, et leidis jäljed. Ja et mina võiksin sukelduda uuesti süvakosmosesse ning minna jälgipidi sinna, kus iganes tsitadell end peidab. Ta arvas, et suudab leida Ereprintsess Ngoc Minhi ja tema inimesed.» Suu Nuoc vaikis, silmitsedes harmooniakaart. Ta polnud enam pühendatud keisrinna mõtetesse; ta ei teadnud, miks too tahtis Ereprintsess Ngoc Minhi tagasi. Mõni ütles, et keisrinna on leebunud ja kahetseb tüli oma tütrega. Mõni arvas, et ta tahab endale relvi, mida Ereprintsess oli loonud; tehnoloogiat, mis oli võimaldanud tsitadellil vaevata vältida iga välisjõudude ja ka Dai Vieti väeüksust, keda saadeti teda tabama. Ja oli neid, kes arvasid, et keisrinna pikk elu hakkab viimaks lõpule jõudma ja ta tahab, et Ngoc Minhist saaks tema pärija, jättes kõrvale rohkem kui tosinajagu tütreid ja poegi Purpursest Keelatud linnast. Suu Nuoc teadis kõiki neid kuulujutte. Ausalt öeldes ei huvitanud see teda; keisrinna oli suverään, ja polnud tema asi seda kahtluse alla seada. Kuid ta oli süstikutes ja paviljonides piisavalt kuulnud, ning tema spioonid olid toonud küllaldaselt kõlakaid luuleklubide võistlustelt ja bankettidelt, teadmaks, et sugugi kõik ei tervitanud mõtet printsessi tagasipöördumisest. Ereprintsess Ngoc Minh oli olnud järsk ja ebameeldiv ning paljud polnud talle andestanud, et ta abiellus ema käsu vastaselt alamast soost jaamassündinuga. Paljud ei hoolinud temast enesest, kuid kartsid, et ta võib õukonna elukorralduse segi paisata ja ähvardada sel moel privileege, mille nad olid saanud, teenides mõnd teist printsessi või printsi. Kahtlemata ei olnud mõeldav vastu hakata keisrinna korraldustele, kuid mittekuuletumiseks oli ka muid võimalusi … «Taevane Raamat?» Suu Nuoc neelas alla kurku tõusnud sapi. «Me peame sellest keisrinnale kohe ette kandma.» INSENER Pisarais Pärlite tsitadelli kadumise ajal oli Diem Huong kuueaastane. Tema viimases ja kõige eredamas mälestuses sellest sündmusest seisis ta laevatekil, kas Kõigutamatu Rahu või Seedermändide Erakla pardal ning vaatas tähti. Ema hoidis tal käest kinni; nende ümber vilksatasid kohalikud elanikud, ilmudes ja kadudes, teleporteerudes laevalt laevale, millest koosnes nende kodu. Kogu ümbrus kümbles samasuguses külmas karges õhus nagu tsitadellgi – tekitades aistingu, mis toniseeris luid ja kargestas kopsudest tulevat õhku, kuni sellega võinuks teemante lõigata. «See püsib ikka veel,» ütles ema kõrvalseisjale, pikale korpulentsele mehele, kelle rüü oli indigovärvi, pealetikitud lendavate kurgedega. «Ereprintsess kaitseb meid lõpuni. Ma usun …» Diem Huong püüdis tähti paremini näha, tõustes kikivarvule, käed toetumas eendaknale, ning pöördus nii, et tsitadelli laevad jäid ta vaateulatusest välja. Thuy oli talle rääkinud, et kui sul õnnestub kõik õigesti ritta saada, võid näha kuni Kolmeteistkümnenda planeedi juures asuva musta auguni välja. Ehtsa musta auguni – tüdruk peaaegu lootis, et näeb, kuidas see laevad endasse imeb, kuigi Thuy oli alati valevorst olnud. Mees ütles midagi, mida Diem Huong enam ei mäletanud; ema oli talle vastanud midagi sama arusaamatut, kuid kõlanud murelikuna. Siis märkas ta, mida Diem Huong teeb. «Lõpeta see! Ära häbista mind! Sa käitud nagu väike metslane!» Sellest oli kolmkümmend aastat ja ta ei teadnud – mitte enam –, milline osa mälestusest oli tõeline ja mida ta oli ilustanud. Kas ta oli vaid ette kujutanud murelikkust ema hääles? Kindlasti ei teinud talle miski muret siis, kui nad läksid isaga laevale, mis suundus tagasi Laialipillatud Pärlite orbitaaljaama – nautige oma puhkust, oli ema soovinud, naeratanud ja neid mõlemat kallistanud, nagu oleks kõik korras – ma tulen teile peagi järele. Aga ta ei tulnud kunagi. Järgmisel hommikul, kui nad sildusid Laialipillatud Pärlite keskjaamas, saabusid tajulaeva vahendusel uudised, et tsitadell oli haihtunud ainsa ööga koos kõigi sealsete elanikega ja seda pole võimalik leida. Impeeriumi pealetungiv armee – sõduritele oli antud käsk tsitadell maani maha põletada – jõudis ettenähtud koordinaatidele, kuid ei leidnud midagi peale tähtedevahelise tühjuse. Ühestki pardal viibinust polnud jälgegi – ei emast, ei Ereprintsessist, ei erakutest – kõik olid läinud, nagu poleks neid kunagi olemaski olnud. Aeg möödus ja lootused tsitadelli leida kahanesid, mälestused tuhmusid ja hägustusid; kuid Diem Huongi unenägudes kestis stseen edasi. Oma kaootilistes ärevates unedes teadis ta iga sõna vestlusest emaga; ja iga sõna vestlustest, mida ta pealt oli kuulnud, kui mängis põrandal oma nuku Em Be Be’ga, kui ema köögis süüa tegi, nende ümber heljumas küüslaugu ja kalakastme hõng – see oli ankrukohaks lapsepõlve, mille ta oli kaotanud. Unes ta teadis, miks ema oli otsustanud nende juurest ära minna. Kuid siis ärkas ta üles, süda kurgus ja talle meenus, et on ikka veel üksi. Et isa pole kunagi kohal, vaid ta uputab oma kurbuse töösse kaubalaeval, tulles kuudepikkustelt sõitudelt koju tuimana kurnatusest, sorgoliköörist ja jumal teab millistest keelatud ainetest. Et tal pole vendi ega õdesid ning isegi tema tädid ei mõista, kui armetult üksiku ja hirmununa ta end tunneb, lebades pimeduses koikus, ilma ainsagi lahke sõnata, mis peletaks õudusunenägusid. Mõne aja möödudes hakkas ta esivanemate altarile, ema kujutava hologrammi – selle petliku kujutise, mis eales ei muutu ega kunagi vanane – ette panema omapoolseid annetusi, mis oli tema sõnatu tunnistus, et kuigi ema ei pruugi olla surnud, on ta nende jaoks sama kättesaamatu nagu siis, kui ta oleks. Kuid see polnud tähtis, sest tal oli teine tee, et saada vastuseid, mida ta vajas. Kolmkümmend aastat pärast tsitadelli kadumist ärkas Diem Huong üles kindla veendumusega, et see päev on käes – ja seetõttu, mida ta ka ei teeks, muutub tema elu suund pöördumatult. Sel korral see toimib: pärast jumal teab kui paljusid tagasilööke ja purunenud masinaosasid. Ta ei teadnud, kust see veendumus tuli – kindlasti mitte usaldusest prototüüpi, mille olid oma vabal ajal loonud käputäis pooleldi haritud insenere ja kaootiline geeniusest teadlane –, kuid veendumus oli tema sisemuses, külm ja vankumatu. Võib-olla oli see pelgalt tema usk, et see läheb tal korda, et seade töötab ja saadab ta sinna, kus ta peab olema. Millal ta peab olema. Ta tegi oma hommikusi võimlemisharjutusi, liikudes sujuvalt ühest Kuldtikandi etapist järgmisse, tegi seda pingevabalt, keskendudes sisse- ja väljahingamisele, samas kui tema keha võttis asendeid «Taeva ja maa eraldamisest» kuni «Tagasivaatava targa öökullini»; ning lõpuks pärast viimaseid harjutusi tõusis varvastele tuttavliku, energiast pakatava enesetundega, higi mööda keha nõrgumas. Otse loomulikult ei olnud neil laborit. Nad olid tavalised linnakodanikud, kellel oli hobi ja kõik, mida nad said endale ülerahvastatud orbitaaljaamas lubada, oli mahajäetud teemaja, mis oli täis tuubitud kasutamata laudu ja dekoratiivpatju. Lam, kellel oli alati praktilist meelt, kasutas seladonglasuuriga jooginõusid näidiste hoidmiseks ning selgus, et pealemaalitud figuuridega portselannõud talusid üpris hästi kuumust ja happeid. Teemaja oli tühi: see polnud üllatav, kuna enamik neist olid hilised tõusjad. Ta leidis ahjust – köögi omast ümber ehitatud – viimased masinaosad, kenasti tahenenud keraamika, millel sibavad botid tõmbusid eemale, kui ta selle järele käe sirutas. Skeemide söövitus oli täiuslik, selle hõbedane võrgustik sama peen kui siidkangal. Diem Huong pöördus ja silmitses viivukese masinat. Seal polnud palju, mida vaadata: kandiline inimesesuurune karkass nelja väljaulatuva metallist tugivardaga, mis meenutas kõrgema kasti esindaja kandetooli ilma selle arhailiste kandjateta. Materjalidena olid nad kasutanud laudu ja toole, mille nikerdusi hakkas karkassil veelgi silma. Sel oli katus, kuid polnud seinu; peamiselt ehituslikel kaalutlustel: tähtis oli vaid raamistik – vardad, mida jahutati allapoole külmumistemperatuuri ja mis toimisid genereeritud väljade ankrutena. Suurt osa sellest ta ei mõistnud: ta oli botijuht, graveeris metallile ja keraamikale mikroskeeme. Kuid ta ei olnud masinat ennast välja mõelnud ega ehitanud. Seda tegi Lam – ainus teadlane nende hulgas, kellel oli keiserlik kraad prestiižsest Kunstide Akadeemiast, ning kes oli sama pädev klassikalises matemaatikas kui klassikalises kirjanduses. Lam oli liikunud hiilgava karjääri poole, enne kui jättis kõik sinnapaika ja pöördus tagasi koju, põetama haiget isa väikeses tähtsusetus jaamas kaugel ääremaal, kus teadust kasutati vaid rikkiläinud seadmete parandamiseks. Masin oli seetõttu olnud tema jaoks teretulnud väljakutse. Ta oli süüvinud artiklitesse, mis olid pärit kõikjalt tervest impeeriumist; ta kasutas varasemast ajast pärit sidemeid teadlastega, kes töötasid keiserlikus administratsioonis erinevatel ametikohtadel, alustades neist, kes konstrueerisid militaarseid tajulaevu, kuni nendeni, kes aitasid kaugetel planeetidel kohalikul võimul riisikoristuseks botte timmida. Ja kuidagimoodi olid nad selle valmis ehitanud, millalgi ajavahemikus alates hilisõhtustest sessioonidest, milles oli liialt palju riisiviina ja praetud pehme koorikuga krabisid, kuni varahommikuste rabistamisteni, kui nuudlisupp sooja ja raskena nende kõhtusid täitis. Diem Huongi sõrmed sulgusid masinaosa ümber. Nagu eelminegi, oli ka see sile, uurded vaevutuntavad, pind külm. Kas see erineb eelmisest ja peab koormusele vastu? Ta põlvitas masina kõrvale ja leidis mälu järgi kombates tühja pesa ning libistas detaili raamistikku. Ta oleks võinud lasta seda teha bottidel ja nood olnuksid temast palju osavamad, paigaldades selle murdosa täpsusega, kuid oli asju, mille tegemist ei jäetud robotitele. Seejärel ta eemaldus, ühendas toa kohtvõrku ja lülitas masina sisse. Pehme punane valgus, nagu vana-aastaõhtu laternatest, täitis ruumi, kui masin käivitas soojenemistsükli. Ta teadis, et oleks pidanud ootama Lami ja teisi, nii et nad näeksid, mille jaoks nad pingutanud olid – ilma nende teadmata alustada ei olnud just ilus. Kuid ta pidi katsetama, kas see uus osa töötab – polnud ju mõtet korraldada tseremooniat puhuks, kui osa puruneb nagu eelmisel korral, või läheb midagi muud valesti, nagu oli läinud lugematutel varasematel kordadel. Nii esitatuna kõlas see peaaegu mõistlikult, kuid sügaval sisimas teadis Diem Huong, et küsimus polnud testimises ega kindlustundes. Ta lihtsalt pidi nägema masinat töötamas, muidu ta ei saanud olla kindel, et tema nägemus saab tõeks. Teised ei oleks sellest aru saanud; nende jaoks oli Pisarais Pärlite tsitadell vaid huvitav objekt ja masin põnev tehniline väljakutse, mis aitas leevendada asteroidiparves kaevandamise masendavat tüdimust. Diem Huongi jaoks oli see ainus tee lunastuseks. Ema oli edasi liikunud ja vaid esivanemad teadsid, kuhu. Seega oli tee edasi suletud. Kuid kusagil mineviku tähistel tundidel, kusagil neil päevil, mil tsitadell oli veel olemas ja Ereprintsess Ngoc Minhi tüli keisrinnaga alles puhkenud, oli ema veel elus. Tähendab, leidus tee tagasi. Ruumi temperatuur langes järsult. Vardad jäätusid, muutusid libedaks ja küütlevaks, justkui oleksid need õlikihiga kaetud – ja ruumis tekkis süvakosmoses viibimise tunne – valestiolemise tunne, mis järjest tugevnes, surve veidratele kehapunktidele, mida ei pidanuks olema. Õhk kasti sees näis muutuvat – ei midagi ilmselget, kuid seal võbeles ja väreles nagu kuumalaines; harmooniakaare pöörded tõusid aeglaselt täisvõimsuseni ning selle ääred muutusid sügavsiniseks. «Vara üleval?» Lam. Siin? Diem Huong pöördus ehmunult ringi ja nägi sõpra uksele nõjatumas, sarkastiline muie suul. «Ma hakkasin…» ütles ta. Lam raputas pead. Naeratus kadus ja asendus millegi muuga – nukruse ja mõistmisega, segunedes sel moel, et Diem Huong tahtnuks kägarasse tõmbuda. «Sa ei pea selgitama.» Kuid ta pidi. «Ma pean…» «Muidugi sa pead.» Lami hääl oli pehme. Ta kõndis laborisse, peatus ja vaatas masinat kriitilisel pilgul. «Hmm.» «Kas see ei tööta?» küsis Diem Huong, süda kurgus. «Ma ei tea,» vastas Lam. «Luba mul sulle meenutada, et keegi pole seda varem proovinud.» «Ma arvasin, et selles ongi asi. Sa ütlesid, et nad kõik eksivad.» «Mitte selliselt sõnastatuna, ei.» Lam põlvitas varraste kõrvale ja hakkas kätt nende poole sirutama, kuid muutis meelt. «Ma ütlesin vaid, et mõni lahendus ei saa kuidagimoodi töötada. See on seotud süvakosmose olemusega.» «Tajulaevade süvakosmosega?» «See ei kuulu tajulaevadele,» ütles Lam hajameelselt – ta astus õpetajarolli loomulikult ja kes oli Diem Huong, et teda selles süüdistada? Lam oli masina tervenisti ehitanud, ta vääris võimalust pisut särada. «Laevad lihtsalt … kasutavad seda, et jõuda kuhugi mujale? Ruum muutub süvakosmoses veidraks, seepärast jõuadki kohale varem, kui see saaks võimalik olla. Ja kus läheb veidraks ruum, seal läheb veidraks ka aeg.» Ta kuvas juhtpaneeli: viisakusest Diem Huongi vastu kuvas ta selle nähtavalt, mitte ei kasutanud ainuüksi oma implante. Ta käsi liikus järjest kiirenevas tantsus, libistas üht markerit teise järel, nihutas üksteise järel lüliteid: see oli muutuvate värvide ja kuvade ballett, milles ta näis orienteeruvat sama kiiresti, nagu ta hingas, olles sama keskendunud ja muretu nagu Diem Huong oma hommikusi võimlemisharjutusi tehes. Siis ta peatus ja jättis ekraani uueaastalaternate punas õhku rippuma. «Tule taevas appi. Ma arvan, et see töötab.» Töötab. Taevane valitseja, see töötab. Lami sõnad – ja naine teadis, millest ta räägib – muutsid selle tõeliseks. «Sa arvad…» Ta julges seda vaevu ette kujutada. Ta näeb uuesti Pisarais Pärlite tsitadelli – ta räägib uuesti oma emaga, saab teada, miks ta tema ja isa maha jättis… Lam astus kulmu kortsutades harmooniakaarele lähemale. Hoiatuseta sirutas ta end välja, nõtke nagu võitleja, ja viskas käest midagi. See läks läbi ukse – väike pikergune ese, nagu kivike –, tegi kukkuma hakates kaare; ja haihtus seda tehes, eseme vari põrandal muutus järjest läbipaistvamaks, kuni kahanes olematuks. Ekraanil libises marker kogu kuvapikkuse vasakule. Diem Huong vaatas Lamile küsivalt otsa. «Kas see liikus ajas tagasi?» Lam uuris ekraani ja kortsutas uuesti kulmu. «Tundub nii. Ma sisestasin aja, mille mulle ütlesid – umbes kümme päeva enne tsitadelli haihtumist.» Ta ei kõlanud veendununa. Diem Huong ei süüdistanud teda. See oli algusest peale olnud hullumeelne ja ebareaalne ettevõtmine, kuid ka tsitadell ise oli alguses olnud hullumeelne ettevõtmine ja seda nii mitmel moel, olles ühtlasi Ereprintsess Ngoc Minhi ja tema järgijate mäss õukonnaelu ettemääratuse vastu. Hullumeelne ja ebareaalne – kuni see haihtus. Lam kõndis kuva juurde tagasi. Aeglaselt ja õrnalt nihutas ta markeri tagasi paremale. Alguses mõtles Diem Huong, et midagi ei juhtu, kuid siis nägi ta järk-järgult varju tekkivat, seejärel poolläbipaistvat massi ja siis oli masina põrandal jälle näha Lami visatud tindikivi, selgelt ja kindlalt, nagu see poleks kunagi kadunud olnudki. «Vähemasti tuli see tagasi,» ütles Lam. Ta häälest kostis kergendust. «Kuid …» Tagasi. Nii et ta võib sellest eluga välja tulla. Ja kui ei, siis ta oleks seal, kus see midagi tähendaks. Ta saaks vastused oma küsimustele – või ei tunneks enam kunagi ütlemata jäetud sõnade varju endal lasumas. Diem Huong liikus, justkui läbi paksu tõrvakihi, need oli sammud, mille tegemiseks ta oli hommikust saadik valmistunud. «Väike õde?» küsis Lam tema selja tagant. «Sa ei saa…» Diem Huong teadis, mida Lam ütlema hakkas: et nad ei teadnud kindlalt. Masin oli vaid pooleldi valmis, korralikult testimata, lõpuni läbi katsetamata. Tema teadmiste põhjal võis see uks avaneda musta auku; või õigesse ajahetke, kuid vaakumi, kus ta poleks saanud hingata, või laavaväljale, kus ta kopsud hetkega kuumaks tuhaks kõrbevad. Et nad võiksid leida kellegi või maksta kellelegi või isegi kasutada loomi, kuigi see oleks tegelikult sama halb kui inimestegagi – ka nemad on elavad hinged. «Sa tead, kuidas sellega on,» ütles Diem Huong. Uks siras tema ees siniselt ja ta tundis näol tuult, pisut külma, nagu jääst tehtud pintslikarvade puudutus. Vastused. Lõpp tema luupainajatele ja hirmudele segastes unenägudes. «Jah, ma tean,» ütles Lam aeglaselt. Tema käed liikusid, käsivarred põimusid ümber Diem Huongi rindkere. «Aga see pole piisav põhjus. Tule tagasi, väike õde. Me veendume, et see on ohutu, enne kui sa sööstad jumal teab kuhu.» See oli ikka veel võimalik. Diem Huong võiks ikka veel tagasi pöörata ja kui ta pööraks ümber, näeks ta Lami pisaraist ujuvaid silmi ning loeks sealt, millist narrust ta kavatses teha. «Ma tean, et see pole ohutu,» ütles Diem Huong ja vabastas end õrnalt Lami käte vahelt ning astus edasi – külmusesse, mis oli põhjatum kui ilmaruumi tühjus. KEISRINNA Mi Hiep oli ärkvel härja valvekorrast[2 - Aeg öösel kella ühest kuni kolmeni.] saadik – mida enam vanadus tema kontidesse puges, seda vähem und näis ta vajavat. Neil päevil, kui impeeriumis käis taplus, oli uni luksus, mida ta ei saanud endale lubada. Ta pidi hobuse valvekorra[3 - Aeg päeval kella üheteistkümnest kuni üheni.] ajal vastu võtma Nami föderatsiooni delegatsiooni, mis jättis talle küllaldaselt aega, et nõuandjatega hetkeolukorda arutada. Leedi Linh kuvas õhku lähedase tähesüsteemi kaardi, ning tõstis hoolikalt esile lapikese Dai Vieti piirialal. «Nami föderatsioon koondab laevastikku,» ütles ta. «Kui kaua neil kulub meieni jõudmiseks?» küsis Mi Hiep. Leedi Linh raputas pead. «Ma ei tea. Sõjaministril ei õnnestunud nende mootorite võimsust välja selgitada.» Mi Hiep silmitses laevastikku. Kui need oleksid tavalised võõraste laevad, kuluks neil kuid või aastaid, et kohale jõuda – läbi esimese kaitseliini impeeriumi südamesse. Kui need oleksid tavalised laevad, oleks ta sokutanud nende sekka tajulaeva, mis surmava graatsia ja laskevalmis relvastusega suudaks üheainsa täpse löögiga nad kõik vaid südamelöögi vältel sandistada. Kuid need olid uued laevad. La Hoa ajamiga ja keisrinna spioonide väitel võrdsed või võimekamad kui mis tahes tajulaev, kelle ta võiks välja panna. «Mis te arvate?» küsis Mi Hiep oma esivanematelt. Tema ümber tekkisid hologrammid: imperaatorid ja keisrinnad vanaaegses õukonnariietuses – alates väljarände-aegsetest viie siiluga rüüdest kuni viimistletud barokkstiilis rõivasteni, mis said võimalikuks tänu bottide täpsusele. Esimene esivanem, imperaator Õiglaselt Sõjakas – hallipäine, noorenduskuurideta kipra tõmmanud – hakkas rääkima: «Niipalju on kindel, laps – nad pole siin, et sinuga sõbrustada.» Üheksas esivanem, imperaator Muutuste Sõber, kes oli nime saanud eksiilis surnud Vana-Maa keisri järgi, kortsutas kaarti uurides kulmu. «Oletades, et nad suudavad liikuda läbi süvakosmose …» – ta põrnitses kaarti – «usun, et nende sihtmärgiks on keiserlikud dokid.» «See tundub loogilisena,» sõnas leedi Linh mõtlikult ja ettevaatlikult. Ta nägi välja vanem kui ükski teda ümbritsevaist imperaatoritest – ning kahekümne kolmas imperaator, kes tema kõrval seisis, oli ta kord reetmise eest vangistanud. Mi Hiep teadis hästi, et nad kõik tekitasid leedi Linhis ebamugavust. «See võimaldaks neil vallutada tajulaevad…» «Kes keelduksid neid teenimast,» lõikas Mi Hiep teravamalt, kui kavatses. «Nad mäletaksid endiselt oma perekondi.» «Jah,» lausus leedi Linh, iga sõna kaaludes. Ta vaatas pisut ebakindlalt Mi Hiepile otsa, ilmel, milles Mi Hiep tundis ära kõhkluse. Järelikult mõlkus tal meeles midagi tõsist – leedi Linh polnud oma arvamuse väljaütlemisel kunagi häbelik, tõepoolest, valedesse kätesse sattunud memorandumi tõttu oli ta kolmkümmend aastat vanglas veetnud. «Jätka,» ütles Mi Hiep noogutusega. Ta valmistus kuulma halvimat. Leedi Linh ühendus ekraaniga. Viivuks, kuni tema implandid kuvaga sünkroonisid, värelesid kuval värvid ja selgelt oli näha keiserliku salateenistuse – Brokaatvalve – agendi punast pitserit, seejärel ilmus nähtavale midagi hoopis muud. See oli tajulaev – esmapilgul täiesti tavapärase ja ohutuna tunduv. Laevakere eesotsas oli veider kühm, ja siis veel mõni siin-seal, nagu paised. Laev hakkas liikuma ja sai selgeks, et sellega on midagi väga-väga valesti. Polnud surmavat graatsiat ega ajatut elegantsi, vaid joodiku siksakitav, koperdav liikumisstiil, pöörded, mis ootamatult sirgjoonelisteks muutusid, manöövrid, mis algasid ega jõudnud lõpule. Mida nad küll olid teinud? Esivanemate nimel, mida nad olid teinud? «See on kaaperdus,» teatas leedi Linh napilt. «Ühendage võtmepunktidesse mõni moodul ja te saate mõjutada seda, mida laev näeb ja mõtleb. Edasine on vaid … peen manipulatsioon.» Mõnda aega valitses vaikus. Seejärel kõlas norsatus esimese imperaatori poolt, kes oli omale valitsejanimeks valinud Õiglaselt Sõjakas – pärast troonile tõusmist üle rivaalide laipade. «Ei tundu mulle just eriti peene manipulatsioonina. Kui see on kõik, mis neil meie vastu on …» «See,» ütles leedi Linh leebelt, peaaegu vabandavalt, «on ligi aasta vana. Meil on ettekandeid, et tehnoloogiat on edasi arendatud, kuid pole pilte ega videosid. Brokaatvalvuritel on olnud järjest keerulisem sisse imbuda. Nami föderatsioon on umbusklik.» Umbusklik. Mi Hiep hõõrus otsaesist. Ulatuslik vägede liikumine. Tehnoloogia, mille abil tajulaevad meie endi vastu pöörata. Keiserlikud dokid. Ei pidanud olema tuulte ja vete meister, et aru saada, mis toimub. «Ma mõistan,» ütles ta. Nami föderatsiooni saadikute tulekuni oli veel kaks tundi, kuid ta juba teadis, mida nad ütlevad. Nad toovad keni vabandusi ja räägivad talle sõjalistest manöövritest ning vajadusest korda hoida oma isemeelsetel piirialadel. Ja tema naeratab ning noogutab ega usu sellest sõnagi. Üheksanda imperaatori kummituslik kuju metallpaneelide taustal pööras ringi. «Keegi tuleb,» ütles ta. Kuueteistkümnes keisrinna tõstis pea nagu jahikoer, kes tuult nuusutab. «Suu Nuoc. Lapsel on kiire. Ta vaidleb sissepääsu juures valvuritega. Te jätsite korralduse mitte segada?» «Jah,» vastas Mi Hiep ohet alla surudes. Ükski esivanematest ei sallinud Suu Nuoc’i, ta ei teadnud, kas nad pidasid teda keisrinnale sobimatuks armukeseks või põlastasid ta madalat sünnipära. Mi Hiep ei olnud narr: ta polnud edutanud sõjaväe juhatusse endist armukest. Ta oli edutanud tarka, võimekat meest, kes oli talle üdini lojaalne ning see oli see, mis luges. Esivanemad võisid sellest lakkamatult rääkida ja seda pahaks panna, kuid ta oli ammu karastunud ning pelgalt pilgud või tõre jutt ei pannud teda häbenema. Mõnikord ta küsis endalt, kuidas oleks olla tõeliselt üksinda – mitte kahekümne nelja ainuvalitseja otseliini viimane järeltulija, kelle esivanemate simulatsioonid olid sedavõrd detailsed, et nende ülalhoidmiseks läks vaja tervet paleetiiba. See oli muidugi pühaduseteotus; ja esivanematest oli kasu, kuid ikkagi … Tegelikult tundis ta end alati üksildasena. «Laske ta sisse,» saatis ta ihukaitsele. Suu Nuoc sisenes hingetuna, talle järgnes Kilpkonna Kuldse Küünise väike, rusikasuurune avatar. Mees vaatas ruumis kiiresti ringi ja laskus aeglaselt põrandale, nii et pea puudutas parketitahvleid. «Teie kõrgeausused,» ütles ta. Keisrid ja keisrinnad põrnitsesid mornilt, nende hukkamõistust jahenes ruumi temperatuur. «Keisrinna.» «Kindral.» Mi Hiep palus tal viipega tõusta, kuid mees jäi sinna, kus oli, pilk kangekaelselt põrandale pööratud. «Kas midagi on pahasti?» küsis keisrinna. Esivanemate halvakspanu ärritas teda – tema sõnavalik oli liialt vaba keisrinna ja kindrali vaheliseks kõneluseks. Leedi Linh kasutas Suu Nuoc’i saabumisest tingitud segadust, et ruumist aegamisi ja diskreetselt välja libiseda – oletades õigesti, et Mi Hiep soovib üksi jääda; nii üksi kui see on võimalik koos kahekümne nelja esivanemaga sinu mõtetes. Suu Nuoc oli meeleseisundis, mida keisrinna naljatamisi kutsus «nooleks» – nii konkreetne ja keskendunud, et kommetele ja lugupidamisele ei jäänud suuremat aega. «Suurmeister Bach Cuc on kadunud,» ütles ta. «See laev siin ütleb, et ta leidis tsitadelli jäljed.» Oh. «Sulgege uks,» ütles Mi Hiep väljaspool seisvaile valvureile. Ta ootas, kuni nad käsu täitsid, ja pööras seejärel pilgu ruumi tagasi. Ka tema oli äärmiselt keskendunud, sedamaid teadlik igast tagamõttest, mis tema sõnadele omistatakse. «Sa mõtled, et ta leidis üles mu tütre.» Ta ei pidanud nimetama Ereprintsess Ngoc Minhi – see oli niigi ilmselge. «Ja tema tsitadelli.» Suu Nuoc vaatas endiselt maha, kõik, mida keisrinna temast nägi, oli laitmatu juuksesõlm, milles polnud ainsatki halli karva. Kui noor ta oligi; vähemalt 35 täisaastat noorem kui ta ise – isegi noorem kui Ngoc Minh. Armuke, kes meenutas talle noorust ja seda elu, mille ta kaotas juba nii kaua aega tagasi; kapriis, magada kellegagi, kes ei kuulunud tema konkubiinide hulka – üks väheseid vabadusi, mida ta endale lubanud oli. «Kas ta lahkus oma vabal tahtel?» küsis Mi Hiep. Suu Nuoc ei lausunud mõnda aega midagi. «Ma … ma ei arva nii. Ajastus on väga sobiv. Liiga sobiv.» «Sa arvad siis, et ta rööviti. Kes?» küsis Mi Hiep. «Ma ei tea,» vastas Suu Nuoc. «Ma pidasin kohaseks informeerida teid enne mis tahes muu tegevuse alustamist.» Irooniavarjund vastuses polnud tõenäoliselt keisrinna ettekujutus – mees polnud kunagi kommetest hoolinud. Ilma keisrinna toetuseta poleks ta õukonnas kuigi kõrgele tõusnud. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=49892781&lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом. notes 1 Aeg hommikul kella kolmest kuni viieni. 2 Aeg öösel kella ühest kuni kolmeni. 3 Aeg päeval kella üheteistkümnest kuni üheni.
СКАЧАТЬ БЕСПЛАТНО