Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Vestlused sõpradega Sally Rooney Moodne aeg Frances on 21 aastat vana, tüüne ja tähelepaneliku loomuga. Üliõpilase ja algaja kirjanikuna pühendub ta intellektuaalsetele otsingutele ning oma ilusale ja lõputult enesekesksele sõbrannale Bobbile. Tüdrukud esinevad Dublinis luuleõhtul, kus Melissa-nimeline ajakirjanik nende ande avastab. Kui nad Melissaga lähemalt suhtlema hakkavad, tuleb Francesel vastumeelselt tunnistada, et Melissa peen kodu ja kena abikaasa avaldavad talle tegelikult muljet. Frances usub, et eraomand on saatanast, ja Nick, Melissa näitlejast abikaasa, paistab kui patriarhaadi kehastus. Ent kuitahes lõbus flirt Nickiga ka esialgu ei tunduks, areneb sellest kummaline lähedus, mida ei Frances ega Nick oodatagi ei oska. Briljantselt täpne ja teravalt taiplik „Vestlused sõpradega” kujutab elavalt nooruse võlu ja karisid. Sally Rooney (snd 1991) on üks enim tähelepanu pälvinud noori Iiri kirjanikke. „Vestlused sõpradega” on tema esimene romaan, mis sai kohe ilmudes suure tunnustuse osaliseks. Tema teine romaan „Normal People” valiti 2018. aasta Man Bookeri preemia kandidaatide hulka. Originaali tiitel: Sally Rooney Conversations with Friends Faber & Faber 2017 Raamatu väljaandmist on toetanud Iiri kirjandusfond (Literature Ireland) Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kirsti Sinissaar Kujundanud Maris Kaskmann Copyright © Sally Rooney, 2017 © Tõlge eesti keelde. Triin Tael, 2019 ISBN 978-9985-3-4621-1 ISBN 978-9985-3-4706-5 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www. facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif „Me kõik peame kriisiajal üha uuesti otsustama, keda me armastame.” FRANK O’HARA Tänusõnad Seda raamatut kirjutades lähtusin paljuski vestlustest omaenda sõpradega, iseäranis Kate Oliveri ja Aoife Comeyga; tahaksin neid mõlemat väga tänada. Aitäh ka käsikirja varajasi versioone lugenud sõpradele: Michael Bartonile, Michael Nolanile, Katie Rooneyle, Nicole Flatteryle ja ennekõike John Patrick McHugh’le, kelle võrratu tagasiside aitas raamatu arengule niivõrd oluliselt kaasa. Eriline tänu Thomas Morrisele mu loomingu varajase ja vankumatu toetamise ning aastatepikkuse rikastava sõpruse eest. Siiras aitäh sulle, Tom. Olen väga tänulik Chris Rooke’ile, kelle korteris suur osa sellest raamatust kirjutatud sai, ning Joseph ja Gisele Farrellile, kelle külalislahkus andis mulle võimaluse töötada romaani mõningate osade kallal Bretagne’is. Tänusõnu väärib ka Arts Council of Ireland oma finantsabi eest selle projekti lõpetamisel. Suur-suur tänu mu agendile Tracy Bohanile ja mu toimetajale Mitzi Angelile; nende terav pilk ja abi on olnud hindamatu väärtusega. Aitäh ka kogu Faberi kirjastuse tiimile, kes on minu eest niivõrd hästi hoolitsenud, ja Alexis Washamile Hogarthist. Nagu ikka, olen määratult tänulik oma vanematele. Selle raamatu kirjutamise ja toimetamise igas järgus lootsin ennekõike John Prasifka juhtnööridele, nõuannetele ja toetusele. Ilma temata poleks mingit raamatut; parim, mis siin on, on pärit temalt. ESIMENE OSA 1 Bobbi ja mina tutvusime Melissaga linna peal luuleõhtul, kus me kahekesi esinesime. Melissa tegi meist õues foto, kus Bobbi suitsetas ja mina hoidsin kohmakalt vasakut rannet paremas peos, otsekui kardaksin, et ranne teeb minu juurest vehkat. Melissa kasutas suurt profiaparaati ja hoidis spetsiaalses fotokakukrus mitmeid eri objektiive. Piltide tegemise ajal ta lobises ja suitsetas. Ta rääkis meie etteastest ja me rääkisime tema tööst, mis oli meile internetis silma jäänud. Kesköö paiku baar suleti. Siis hakkas vihma sadama ja Melissa ütles, et kutsub meid enda poole dringile. Ronisime kõik takso tagaistmele ja hakkasime turvavöid kinni panema. Bobbi istus keskel, pea Melissaga rääkimiseks kõrvale pööratud, nii et nägin tema kukalt ja väikest lusikataolist kõrva. Melissa ütles juhile Monkstownis asuva aadressi ning ma pöördusin aknast välja vaatama. Raadiost kostis hääl ja lausus sõnad: kaheksakümnendate ... popi ... klassika. Siis kõlas kõll. Olin elevil, valmis proovilepanekuks, mida kujutab endast võõra kodu külastamine, mõeldes juba välja komplimente ja teatud näoilmeid, et võluv välja näha. Maja oli punastest tellistest kahepereelamu, mille ees kasvas plaatanipuu. Selle lehed paistsid tänavalaterna all oranžid ja kunstlikud. Kaifisin hirmsasti teiste inimeste kodude sisemuse nägemist, eriti selliste inimeste, kes olid Melissa kombel natuke kuulsad. Otsustasin kohemaid, et jätan tema kodu kohta kõik meelde, et saaksin seda hiljem meie teistele sõpradele kirjeldada ja et Bobbi saaks takka kiita. Kui Melissa meile ukse lahti tegi, tuiskas esiku poole väike punane spanjel ja hakkas meie peale haukuma. Esikus oli soe ja tuled põlesid. Ukse kõrval oli madal laud, kuhu keegi oli jätnud hunniku peenraha, juukseharja ja lahtise huulepulga. Trepi kohal rippus Modigliani repro, lamav alasti naine. Mõtlesin: see on päris oma maja. Siin võiks elada terve pere. Meil on külalisi, hüüdis Melissa koridori kaugemasse otsa. Kuna kedagi välja ei ilmunud, järgnesime talle kööki. Mäletan, et nägin küpsete puuviljadega täidetud tumedat puukaussi ja märkasin klaasist talveaeda. Rikkad inimesed, mõtlesin ma. Toona mõtlesin ma kogu aeg rikastest inimestest. Koer oli meile kööki järele tulnud ja nuhutas me jalge ümber, aga Melissa ei teinud temast juttu, ja meie siis kah ei teinud. Veini, küsis Melissa. Valget või punast? Ta kallas veini tohututesse kausi mõõtu klaasidesse ning me kõik istusime madala laua ümber. Melissa küsis, kuidas me olime ühiste luuleetendustega algust teinud. Olime tookord mõlemad äsja ülikoolis kolmanda kursuse lõpetanud, aga üheskoos esinenud olime koolist saadik. Eksamid olid selleks ajaks juba läbi. Oli mai lõpp. Melissal oli fotokas laua peal ja ta tõstis seda aeg-ajalt mõne pildi tegemiseks, naerdes eneseirooniliselt, et on töönarkomaan. Ta süütas sigareti ja raputas tuhka kitšilikku klaastuhatoosi. Majas polnud üldse suitsuhaisu ja ma arutasin endamisi, kas ta tavaliselt seal sees suitsetab või ei. Ma leidsin endale paar uut sõpra, ütles Melissa. Tema abikaasa oli köögiuksel. Mees tõstis meie olemasolu teadvustamiseks käe ning koer pistis klähvima ja vinguma ja ringiratast jooksma. See on Frances, ütles Melissa. Ja see on Bobbi. Nad on luuletajad. Mees võttis külmkapist pudeli õlut ja tegi selle köögikapi peal lahti. Tule istu meie seltsi, ütles Melissa. Tahaks küll jah, ütles mees, aga ma peaksin enne seda lendu katsuma natuke magada. Koer hüppas tema lähedal köögitoolile ja mees sirutas hajameelselt käe, et tema pead puudutada. Ta küsis Melissalt, kas too on koerale süüa andnud, Melissa ütles ei. Mees haaras koera kaissu ja lasi tal oma kaela ja lõuga limpsida. Ta lubas koerale süüa anda ja läks köögiuksest jälle välja. Nickil on homme Cardiffis võtted, ütles Melissa. Me juba teadsime, et abikaasa on näitleja. Teda ja Melissat pildistati tihtipeale üritustel koos ning mõned meie sõprade sõbrad olid nendega kohtunud. Mehel oli ilus lai nägu ning tundus, nagu ta võiks vabalt Melissa kaenlasse krahmata ja teise käega sissetungijaid tõrjuda. Ta on väga pikk, ütles Bobbi. Melissa naeratas, just nagu oleks „pikk” mingi eufemism, aga mitte tingimata millegi meeldiva kohta. Vestlus kulges edasi. Meil tekkis väike arutelu valitsuse ja katoliku kiriku teemal. Melissa küsis, kas me oleme usklikud, ja meie ütlesime ei. Ta ütles, et usutalitused, nagu näiteks matused ja laulatused, tunduvad talle „kuidagi mingil uinutaval moel lohutavad”. Need on kogukondlikud, ütles ta. Neurootilise individualisti jaoks on see kuidagi kena. Ja ma käisin kloostrikoolis, nii et enamik palveid on mul endiselt peas. Meie käisime ka kloostrikoolis, ütles Bobbi. See tekitas probleeme. Melissa vedas näo naerule ja küsis: nagu näiteks? No mina olen gei, ütles Bobbi. Ja Frances on kommunist. Ja vaevalt ma enam ühtki palvet mäletan, ütlesin. Istusime ja rääkisime ja jõime tükk aega. Mäletan, et rääkisime luuletaja Patricia Lockwoodist, keda me imetlesime, ning veel sellest, mida Bobbi nimetas halvustavalt palgalõhefeminismiks. Hakkasin ära väsima ja veidike purju jääma. Mulle ei tulnud midagi vaimukat pähe ja raske oli nägu niimoodi sättida, et see mu huumorimeelt edasi annaks. Ma vist naersin ja noogutasin hästi palju. Melissa rääkis, et töötab uue esseekogumiku kallal. Bobbi oli tema esimest kogumikku lugenud, aga mina mitte. See pole eriti hea, ütles Melissa mulle. Oota, kuni järgmine välja tuleb. Kella kolme paiku juhatas ta meid vabasse tuppa ja ütles, et meiega oli nii kihvt tutvuda ja et ta on meie ööbima jäämise üle nii rõõmus. Kui me voodisse kobinud olime, vahtisin üles lakke ja tundsin, et olen väga purjus. Tuba käis ringi, tehes pidevalt lühikesi tiire. Kui olin jõudnud silmad ühe pöördega kohandada, algas hoobilt teine. Küsisin Bobbi käest, kas temal kah sellega probleeme on, aga tema ütles, et ei. Ta on vapustav, on ju, ütles Bobbi. Melissa. Ta meeldib mulle, ütlesin. Kuulsime Melissa häält koridoris ja tema samme, mis teda toast tuppa viisid. Korra, kui koer haukuma pistis, kuulsime Melissat midagi röögatamas, ja siis tema abikaasa häält. Aga pärast seda jäime magama. Mehe lahkumist me ei kuulnud. * Meie Bobbiga olime tuttavaks saanud keskkoolis. Tol ajal oli Bobbi väga iseteadlik ja istus tihti pärast tunde kodukorra rikkumise eest, mida meie kool nimetas õpetamise ja õppimise häirimiseks. Kui me saime kuusteist, lasi ta endale ninarõnga panna ja hakkas suitsu tõmbama. Ta ei meeldinud kellelegi. Kord visati Bobbi ajutiselt koolist välja selle eest, et ta oli ristilöödud Jeesuse kipskuju kõrvale seina peale kirjutanud „persse patriarhaat”. Selle intsidendi suhtes ei tuntud vähimatki solidaarsust. Bobbit peeti eputiseks. Isegi mina pidin tunnistama, et tol nädalal, kui ta ära oli, läks õpetamine ja õppimine palju libedamalt. Seitsmeteistkümneselt pidime kooli aulas osalema heategevuslikul tantsupeol, kus pooleldi katkine diskokera heitis laele ja trellitatud akendele valguslaike. Bobbi kandis õhukest suvekleiti ja nägi välja, nagu poleks juukseid kamminud. Ta oli kiirgavalt ligitõmbav, mistõttu kõik pidid vaeva nägema, et talle mitte tähelepanu pöörata. Ütlesin talle, et mulle meeldib ta kleit. Ta andis mulle natuke viina, mida ta koolapudelist jõi, ja küsis, kas ülejäänud kool on lukku pandud. Kontrollisime tagatrepile viivat ust ja avastasime, et see on lahti. Kõik tuled olid kustutatud ja kedagi teist seal polnud. Kuulsime läbi põrandalaudade muusika põrinat, mis oli nagu kellelegi teisele kuuluv moblahelin. Bobbi andis veel oma viina ja küsis, kas mulle meeldivad tüdrukud. Tema seltsis oli väga kerge teha nägu, et sind miski ei morjenda. Ütlesin lihtsalt: muidugi. Sellega, et ma Bobbi tüdruk olin, ei reetnud ma mitte kellegi usaldust. Lähedasi sõpru mul polnud ja söögivahetunni ajal lugesin kooli raamatukogus üksinda raamatut. Teised tüdrukud meeldisid mulle, ma lasin neil oma koduseid ülesandeid maha kirjutada, aga olin üksildane ja tundsin, et ma ei vääri tõelist sõprust. Tegin nimekirja asjadest, mida pidin enda juures parandama. Pärast seda, kui me Bobbiga semmima hakkasime, muutus kõik. Keegi ei palunud enam mu koduseid ülesandeid. Söögivahetunni ajal jalutasime käsikäes parklas ja inimesed pöörasid õelusest pilgu kõrvale. See oli lõbus, esimest korda oli mul tõeliselt lõbus. Pärast tunde oli meil kombeks Bobbi toas lamada, muusikat kuulata ja rääkida, miks me teineteisele meeldime. Need vestlused olid pikad ja tulised ning tundusid mulle nii pöördelised, et kirjutasin õhtuti salaja peast nende katkeid ümber. Kui Bobbi minust rääkis, oli mul tunne, nagu näeksin end esimest korda peeglist. Vaatasin ühtlasi sagedamini pärispeeglitesse. Hakkasin tõsiselt huvituma oma näost ja kehast, seda polnud ma kunagi varem teinud. Esitasin Bobbile küsimusi stiilis: on mul pikad jalad? või lühikesed? Koolilõputseremoonial tegime üheskoos luuledeklamatsiooni. Mõned ema-isad nutsid, aga meie klassikaaslased vaatasid lihtsalt aula akendest välja või ajasid vaikselt isekeskis juttu. Mitu kuud hiljem, olles koos olnud rohkem kui aasta, läksime Bobbiga lahku. * Melissa tahtis meist lühiportreed kirjutada. Ta saatis meile e-kirja ja küsis, kas me oleme huvitatud, ja pani manusesse mõned baari ees tehtud fotod. Laadisin üksi toas olles ühe faili alla ja avasin täisekraanirežiimis. Bobbi vaatas mulle ulaka näoga vastu, hoides paremas käes sigaretti ja tõmmates teisega koomale karusnahkset stoolat. Mina tema kõrval nägin välja igavlev ja huvitav. Püüdsin ette kujutada, kuidas mu nimi mõnes lühiportrees jämedate tüvedega seriifkirjas välja näeks. Võtsin nõuks, et kui ma järgmine kord Melissaga kohtun, pingutan talle mulje avaldamise nimel kõvemini. Bobbi helistas mulle peaaegu kohe pärast e-kirja laekumist. Fotosid nägid või, küsis ta. Ma vist olen temasse armunud. Hoidsin ühes käes telefoni ja suumisin teisega Bobbi nägu. Pilt oli kõrge kvaliteediga, aga ma suumisin seni, kuni pikslid paistma hakkasid. Järsku sa oled lihtsalt oma näosse armunud, ütlesin. Ega see, et mul ilus nägu on, ei tähenda, et ma nartsissist oleksin. Ma ei hakanud sellest kinni. Olin endiselt suumimisprotsessiga ametis. Teadsin, et Melissa kirjutab mitmele suurele kirjanduse veebiküljele, ning tema kirjutised ringlesid netis laialdaselt. Ta oli kirjutanud Oscaritest kuulsa essee, mida kõik igal aastal filmiauhindade hooajal uuesti postitasid. Mõnikord kirjutas ta ka kohalikke lühiportreid, kunstnikest, kes oma teoseid Grafton Streetil müüsid, või Londoni tänavalaulikutest; nende kõrval olid alati kaunid fotod Melissa portreteeritavatest, kes nägid välja inimlikud ja nii-öelda iseloomukad. Suumisin väikseks tagasi ja püüdsin vaadata omaenda nägu nii, nagu oleksin keegi võõras internetis ja näeksin seda esimest korda. Nägu paistis ümmargune ja valge, kulmud nagu kummuli keeratud sulud, silmad objektiivist eemale pööratud, peaaegu kinni. Isegi mina sain aru, et mul on iseloomu. Meilisime Melissale tagasi, et meil oleks väga hea meel, ning ta kutsus meid õhtusöögile oma tööst rääkima ja lisafotosid tegema. Ta küsis, kas saaksin saata talle meiliga mõned meie luuletused, ja saatsin siis kolm-neli paremat. Arutasime Bobbiga pikalt-laialt, mida Bobbi õhtusöögile selga paneb, tehes nägu, et räägime meie mõlema võimalikust riietusest. Lamasin oma toas ja jälgisin, kuidas Bobbi end peeglist vaatab ning juuksesalke kriitiliselt edasi-tagasi liigutab. Nii et kui sa ütled, et sa oled Melissasse armunud, ütlesin. Selles mõttes, et ma olen temast sisse võetud. Sa ju tead, et ta on abielus. Sa ei usu, et ma talle meeldin või, küsis Bobbi. Ta passis parajasti peegli ees üht mu valget harjatud puuvillast triiksärki. Mis mõttes meeldid, küsisin. Kas me räägime praegu tõsiselt või teeme lihtsalt nalja? Ma räägin praegu osaliselt tõsiselt. Ma vist tõesti meeldin talle. Abieluvälise suhte mõttes või? Selle peale Bobbi ainult naeris. Teiste inimeste puhul ma üldiselt tajusin, mida võtta tõsiselt ja mida mitte, aga Bobbi puhul oli see võimatu. Ta ei paistnud kunagi täie tõsidusega rääkivat ega täielikult nalja tegevat. Seetõttu olin harjunud kõigisse ta imelikesse juttudesse omamoodi zeniliku leppimisega suhtuma. Vaatasin, kuidas ta oma pluusi seljast võtab ja minu valge särgi selga tõmbab. Käised kääris ta hoolikalt üles. Kena, küsis ta. Või hirmus? Kena. Näeb kena välja. 2 Enne kui me Melissa juurde õhtusöögile läksime, sadas päev otsa. Istusin hommikul voodis ja kirjutasin luulet, äsades iga kord, kui tahtmist oli, enter’ile. Lõpuks tegin rulood lahti, lugesin netist uudiseid ja käisin duši all. Mu korterist avanes uks hoone siseõuele, mis oli lopsakalt roheline ja mille tagumises nurgas kasvas õitsev kirsipuu. Juuni oli kohe käes, aga aprillis olid õied eredad ja siidised nagu konfetid. Kõrvalkorteri paarikesel oli väike beebi, kes vahel öösiti nuttis. Mulle meeldis seal elada. Saime õhtul Bobbiga linnas kokku ja sõitsime bussiga Monkstowni. Tagasitee otsimine maja juurde oli nagu üllatuse paberist lahtiharutamine mängus „Anna pakk edasi”. Mainisin seda tee peal Bobbile ja ta küsis: on see auhind või lihtsalt järjekordne pakkepaberi kiht? Seda me arutame sinuga pärast õhtusööki, ütlesin. Kui me kella helistasime, tuli Melissa uksele, fotoaparaat üle õla visatud. Ta tänas meid tulemast. Tal oli väljendusrikas vandenõulaslik naeratus, millega ta ilmselt kostitas kõiki oma portreteeritavaid, just nagu ütlemaks: sa ei ole minu jaoks mingi harilik portreteeritav, sa oled mu eriline lemmik. Teadsin, et harjutan seda naeratust hiljem kadedalt peegli ees. Spanjel klähvis köögiuksel, sellal kui me jopesid üles riputasime. Köögis hakkis Melissa abikaasa parajasti köögivilja. Koer oli selle seltskondliku kogunemise üle tõeliselt elevil. Ta kargas köögitoolile ja haukus kümme-kakskümmend sekundit, enne kui Nick ta vakka käsutas. Kas me tohime teile mõlemale klaasi veini pakkuda, küsis Melissa. Ütlesime, et muidugi, ja Nick valas klaasid täis. Olin meie esimese kohtumise järel tema kohta netist infot otsinud, osalt seetõttu, et ma reaalses elus ühtki teist näitlejat ei tundnud. Nick oli töötanud peamiselt teatris, aga mänginud natuke ka teles ja filmis. Korra, mitu aastat varem, oli teda esitatud ühe tähtsa auhinna nominendiks, aga ta ei võitnud. Olin peale sattunud tervele reale särgita fotodele, millest enamikul nägi ta noorem välja, tuli parajasti basseinist või oli duši all telesarjas, millele oli ammuilma lõpp tehtud. Saatsin Bobbile ühe foto lingi sõnumiga: rikka naise kompu. Melissa ei figureerinud internetis just paljudel fotodel, ehkki tema esseekogumikust oli palju räägitud. Ma ei teadnud, kui kaua ta on Nickiga abielus olnud. Kumbki neist polnud piisavalt kuulus, et selline informatsioon veebis saadaval oleks. Nii et te siis kirjutate kõike koos, jah, küsis Melissa. Oh issand, ei, ütles Bobbi. Frances kirjutab kõik ise. Ma isegi mitte ei aita. See pole tõsi, ütlesin. See pole tõsi, aitad küll. Ta ütleb seda lihtsalt niisama. Melissa kallutas pea küljele ja tõi kuuldavale midagi naerusarnast. Hea küll, kumb siis nüüd valetab, küsis ta. Mina valetasin. Bobbi ei aidanud mul luulet kirjutada, kui, siis ainult mu elu rikastamise mõttes. Minu teada polnud ta eales loovkirjutamisega tegelnud. Talle meeldis esitada dramaatilisi monolooge ja laulda sõjavastaseid ballaade. Laval oli tema meist kahest see etem esineja ning ma heitsin tihti tema poole ärevaid pilke, et meelde tuletada, mida teha. Õhtusöögiks sõime spagette paksu valge veini kastmega ja ohtralt küüslaugusaia. Nick oli enamjaolt vait, Melissa aga esitas meile küsimusi. Ta ajas meid kõiki kogu aeg naerma, aga selsamal moel, nagu sa võid sundida kedagi midagi sööma, kui ta seda ikka päriselt süüa ei taha. Ma ei osanud öelda, kas mulle selline lustlik pealetükkivus ikka meeldib, aga oli näha, kui väga Bobbi seda nautis. Ta naeris isegi rohkem, kui ta tegelikult naerma pidi, ma sain aru küll. Kuigi ma ei osanud täpsemalt öelda miks, oli mul kindel tunne, et nüüd, kus Melissa teadis, et ma kirjutan meie materjali üksi, on tema huvi meie kirjutamisprotsessi vastu vähenenud. Teadsin, et selle muutuse vaevutajutavuse tõttu on Bobbil võimalik seda hiljem eitada, ning ma ärritusin, nagu oleks see juba juhtunud. Mind valdas tunne, et olen hakanud kogu sellest kombinnist eemale kanduma, just nagu see viimaks paljastunud dünaamika ei huvitaks või isegi ei hõlmaks mind. Oleksin võinud vestluses püsimise nimel rohkem pingutada, kuid küllap tundsin vimma, et pean tähelepanu pälvimiseks vaeva nägema. Pärast õhtusööki koristas Nick kõik taldrikud ära ja Melissa tegi pilte. Bobbi istus aknalaual ja vaatas põlevat küünalt, naeris ja tegi nunnusid nägusid. Mina istusin liikumatult õhtusöögilaua taga ja lõpetasin kolmandat klaasitäit veini. Mulle meeldib see aknavärk, ütles Melissa. Kas me võiksime samasuguse teha, aga talveaias? Talveaeda pääses köögist kahe poolega ukse kaudu. Bobbi järgnes Melissale, kes pani ukse nende järel kinni. Nägin, kuidas Bobbi istus naerdes aknalauale, aga tema naeru ma ei kuulnud. Nick hakkas kraanikaussi sooja vett täis laskma. Ütlesin talle uuesti, kuivõrd hea toit oli, ning ta tõstis pilgu ja ütles: oi, aitäh. Vaatasin läbi klaasi, kuidas Bobbi silma alt meigitähni eemaldas. Tema randmed olid saledad ja tal olid pikad elegantsed käed. Kui ma vahel midagi igavat tegin, näiteks kõndisin töölt koju või riputasin pesu kuivama, meeldis mulle ette kujutada, et näen välja nagu Bobbi. Tal oli minust parem rüht ja meeldesööbivalt kaunis nägu. Teesklus oli minu jaoks nii tõene, et kui ma kogemata oma peegelpilti märkasin ja omaenda välimust nägin, tabas mind veider depersonaliseeriv šokk. Nüüd, kus Bobbi otse mu vaateväljas istus, oli seda raskem teha, aga katsetasin ikkagi. Mul oli tahtmine öelda midagi provotseerivat ja rumalat. Ma pole vist enam tarvilik, ütlesin. Nick vaatas talveaia poole, kus Bobbi juustega sahmerdas. Kas sa arvad, et Melissal on oma lemmik, küsis ta. Ma räägin temaga, kui sa tahad. Pole hullu. Bobbi on kõigi lemmik. Tõesti? Ma pean ütlema, et sina oled mulle sümpaatsem. Vaatasime teineteisele otsa. Oli näha, et Nick mängib minuga kaasa, nii et naeratasin. Jah, ma tundsin, et meil on kaasasündinud klapp, ütlesin. Mind tõmbab luuleliste tüüpide poole. Ah soo. Usu, mul on rikkalik siseelu. Nick hakkas selle peale naerma. Ma sain aru küll, et käitun natuke ebasündsalt, aga eriti ma selle üle ei põdenud. Väljas talveaias oli Melissa sigareti süüdanud ja fotoaparaadi klaasist kohvilauale pannud. Bobbi noogutas millegi peale andunult. Ma arvasin, et tänasest õhtust kujuneb košmaar, aga tegelikult oli täitsa tore, ütles Nick. Ta istus tagasi minu juurde laua taha. Nicki ootamatu avameelsus meeldis mulle. Olin ju tema teadmata netis tema särgita fotosid vaadanud, nii et tol hetkel tegi see arusaam mulle kõvasti nalja ja ma oleksin äärepealt tahtnud talle sellest rääkida. Mulle kah õhtusöögid eriti ei istu, ütlesin. Minu meelest olid sa päris tubli. Sa ise olid väga tubli. Sa olid suurepärane. Nick naeratas mulle. Püüdsin meelde jätta kõike, mis ta öelnud oli, et saaksin seda pärastpoole Bobbile ette kanda, aga minu peas see enam nii naljakalt ei kõlanud. Uksepooled avanesid ja Melissa tuli sisse tagasi, hoides kahe käega fotoaparaati. Ta tegi meist pildi, kus me laua taga istume, Nickil ühes käes klaas, mina tühjal ilmel objektiivi vahtimas. Siis istus ta meie vastu ning vaatas oma fotoka ekraanile. Bobbi tuli tagasi ja täitis luba küsimata uuesti oma veiniklaasi. Tal oli näol õndsalik ilme ja ma sain aru, et ta on purjus. Nick jälgis teda, kuid ei öelnud midagi. Panin ette, et peaksime õigel ajal viimase bussi peale asutama, ja Melissa lubas meile fotod edasi saata. Bobbi naeratus vajus veidi ära, aga liiga hilja oli teha ettepanekut kauemaks jääda. Meile ulatati juba jopesid. Mul oli selline eblakas tunne ja nüüd, kus Bobbi oli vakka jäänud, naersin endamisi eimillegi üle. Bussipeatusesse oli kümneminutiline jalutuskäik. Kuna Bobbi oli algul vaoshoitud, järeldasin, et ta on endast väljas või pahane. Oli sul lõbus, küsisin. Ma muretsen Melissa pärast. Mis asja? Ma ei usu, et ta õnnelik on, ütles Bobbi. Mis mõttes ei ole õnnelik? Kas ta rääkis sulle sellest? Ma ei usu, et tema ja Nick koos eriti õnnelikud on. Tõesti või, küsisin. See on kurb. Ma ei teinud märkust, et Bobbi oli Melissaga ainult kaks korda kohtunud, ehkki oleksin ehk pidanud tegema. Tuleb tunnistada, et Nick ja Melissa ei paistnud tõesti teineteise järele hullud olevat. Nick oli mulle täitsa lambist öelnud, et pidas Melissa korraldatud õhtusööki juba ette košmaarseks. Minu meelest oli Nick vaimukas, ütlesin. Ta ei teinud peaaegu suudki lahti. Jah, temast õhkus humoorikat vaikust. Bobbi ei hakanud naerma. Jätsin selle teema sinnapaika. Bussis me peaaegu ei rääkinudki, kuna oli aru saada, et sundimatu klapp, mis mul Melissa kompumehega tekkinud oli, ei huvita Bobbit, ja mingit muud jututeemat ma välja mõelda ei suutnud. Oma korterisse tagasi jõudes tundsin, et olen rohkem purjus, kui ma külas olin olnud. Bobbi oli koju läinud ja ma olin omapäi. Panin enne magama heitmist kõik tuled põlema. Tegin vahel niimoodi. * Bobbi vanematel oli tol suvel käsil pingeline lahutus. Bobbi ema Eleanor oli alati olnud hapra hingeeluga ning tal oli kalduvus pikalt mingeid ebamääraseid haigusi põdeda, mis tegi isa Jerryst lahkuminekul Bobbi lemmikvanema. Bobbi kutsus neid alati eesnime pidi. Ilmselt oli see algselt olnud mässuakt, kuid nüüd tundus lihtsalt kollegiaalne, just nagu olnuks nende pere mingi väikeäri, mida nad üheskoos juhivad. Bobbi õde Lydia oli neliteist ning paistis, et tema kogu seda kupatust sama häirimatult ei võta. Minu vanemad olid lahku läinud, kui olin kaheteistaastane, ja isa oli kolinud tagasi Ballinasse, kus nad tutvunud olid. Elasin kooli lõpuni koos emaga Dublinis ja siis kolis ka tema Ballinasse tagasi. Kui ülikool pihta hakkas, kolisin isa vennale kuuluvasse korterisse The Libertieses. Õppetöö ajal üüris ta teist magamistuba teisele tudengile ja ma pidin õhtuti vakka olema ja viisakalt tere ütlema, kui ma oma korterinaabrit köögis nägin. Aga suvel, kui korterinaaber koju läks, oli mul lubatud seal täiesti üksipäini elada ja teha kohvi, millal iganes tahtmist oli, ja jätta raamatud avatuna kõigile pindadele laiali. Olin toona ühes kirjandusagentuuris praktikant. Üks teine, Philipi-nimeline praktikant oli veel, keda ma ülikoolist tundsin. Meie töö oli lugeda käsikirjapatakaid ja kirjutada nende kirjandusliku väärtuse kohta leheküljelisi ettekandeid. Nende väärtus oli peaaegu alati null. Mõnikord luges Philip mulle kehvi lauseid sapiselt ette ja see ajas mind naerma, aga seal töötavate täiskasvanute nina all me seda ei teinud. Töötasime kolm päeva nädalas ja meile mõlemale maksti nõndanimetatud stipendiumi, mis tähendas seda, et meile põhimõtteliselt ei makstud üldse. Minul oli vaja ainult toitu ja Philip elas kodus, nii et sellest polnud suurt lugu. Niimoodi kinnistuvadki privileegid, ütles Philip mulle ühel päeval kontoris. Meiesugused rikkad mölakad võtavad tasuta praktikandikohti ja saavad selle põhjal töö endale. Räägi iseenda eest, ütlesin. Mina ei kavatse eluilmaski tööle minna. 3 Esinesime tol suvel koos Bobbiga sageli deklamatsiooniüritustel ja vaba lava õhtutel. Kui me õues suitsetasime ja meesesinejad meiega juttu teha üritasid, hingas Bobbi alati puhinal välja ega lausunud sõnagi, nii et mina pidin meie esindajana tegutsema. See tähendas ohtrat naeratamist ja meeste loomingu üksikasjade meeldejätmist. Mulle meeldis sellist tegelaskuju mängida, naeratavat tüdrukut, kellele igasugused asjad meelde jäävad. Bobbi ütles mulle, et tema meelest puudub mul tõeline isiksus, aga ta ütles, et mõtleb seda komplimendina. Enamjaolt olin tema hinnanguga nõus. Tundsin iga kell, et võin ükskõik mida teha või öelda, ja alles pärast mõelda: aa, ah et selline inimene ma olengi. Melissa saatis meile paar päeva hiljem õhtusöögi pildifailid. Olin arvanud, et fotode komplektis domineerib Bobbi ning minust on vormitäiteks üks-kaks pilti, kus ma olen läidetud küünla taga hägune, käes kahvlitäis spagette. Tegelikult figureerisin iga Bobbi pildi kohta ka mina, alati täiuslikult valgustatuna, alati kaunilt kadreerituna. Ka Nick oli vastu minu ootusi fotodel. Ta nägi välja kiirgavalt ligitõmbav, veel ligitõmbavam, kui ta päriselus välja oli näinud. Arutasin endamisi, kas ta sellepärast ongi edukas näitleja. Raske oli seda fotokomplekti vaadata ja mitte tunda, et Nick on toas kõige kaalukam tegelane, ehkki toona polnud ma seda üldsegi tundnud. Melissat ennast ühelgi pildil ei figureerinud. Selle tulemusel meenutas fotodel kujutatud õhtusöök ainult hämaralt seda õhtusööki, millel olime õigupoolest käinud. Tegelikult oli kogu meie jutuajamine ringelnud ümber Melissa. Meie mitmesugused ebakindlust või imetlust väljendavad näoilmed olid tema esile kutsutud. Tema oli see, kelle naljade peale me alati naersime. Tema puuduoleku tõttu piltidelt paistis õhtusöök omandavat hoopis teise iseloomu, põrutavat mingitesse vaevu märgatavatesse ja veidratesse suundadesse. Fotodel figureerivate inimeste suhted muutusid ilma Melissata arusaamatuks. Oma lemmikpildil vaatasin ma uneleval ilmel otse objektiivi ja Nick vaatas mind, just nagu ootaks, et ma midagi ütleksin. Tema suu oli veidi paokil. Tundus, nagu poleks ta fotokat näinud. See oli hea foto, aga muidugi olin ma tookord tegelikult üles Melissa poole vaadanud ning Nick polnud lihtsalt näinud, et ta uksest sisse astub. See jäädvustas midagi intiimset, mida tegelikult polnud üldse juhtunudki, midagi väljajättelist ja kuidagi ärevust tekitavat. Salvestasin selle hilisemaks vaatamiseks oma allalaadimiste kausta. Bobbi messis mulle umbes tund aega pärast fotode saabumist. Bobbi: a jõle head näeme välja eks? Bobbi: järsku saaks neid facebooki profiilis kasutada. mina: ei Bobbi: ta ütleb et see lugu vist enne septembrit välja ei tule? mina: kesse Bobbi: melissa Bobbi: saaks täna õhtul kokku? Bobbi: ja vaataks filmi vms Bobbi tahtis mulle mõista anda, et on erinevalt minust Melissaga ühenduses olnud. See avaldas mulle tõesti muljet, nagu mõeldud oligi, aga ühtlasi tundsin end kehvalt. Teadsin, et Bobbi meeldib Melissale minust rohkem, aga ma ei teadnud, kuidas nende värske sõprusega liituda, ilma et ma peaksin nende tähelepanu nimel oma väärtust alandama. Olin tahtnud, et Melissa minust huvituks, kuna oleme mõlemad kirjanikud, aga selle asemel paistis, et ma ei meeldigi talle, ja ma polnud üldse kindel, et tema mulle meeldib. Mul polnud võimalust temasse mitte tõsiselt suhtuda, sest ta oli avaldanud raamatu, mis tõestas, et paljud teised inimesed suhtuvad temasse tõsiselt isegi siis, kui mina seda ei tee. Mul polnud kahekümne ühe aasta vanuses mitte mingeid saavutusi ega vara, mis oleksid tõestanud, et ma olen tõsiselt võetav inimene. Olin Nickile öelnud, et kõik eelistavad Bobbit minule, aga tegelikult polnud see tõsi. Bobbi võis inimestes oma okkalisuse ja talitsematusega kohmetust tekitada, mina aga kaldusin olema julgustavalt viisakas. Näiteks emadele meeldisin ma alati väga. Ning kuna Bobbi kohtles mehi enamjaolt iroonia või põlgusega, hakkasin ka mina neile tavaliselt lõpuks rohkem meeldima. Muidugi ilkus Bobbi selle pärast minu üle. Kord saatis ta mulle meiliga Angela Lansbury pildi ja teema kohal seisis: sinu sihtrühm. Tol õhtul tuligi Bobbi minu poole, kuigi Melissat ei maininud ta poole sõnagagi. Teadsin, et see on tal mingi strateegia ja et ta tahab, et ma ise päriksin, aga ma just nimme ei pärinud. See jätab passiiv-agressiivsema mulje, kui see tegelikult oli. Meil oli õigupoolest tore õhtu. Ajasime poole ööni juttu ja Bobbi jäi mu toas madratsil magama. * Ärkasin tol ööl teki all higistades üles. Algul tundus see olevat unenägu või järsku mingi film. Toa paigutus ajas mind segadusse, just nagu olnuksin aknast ja uksest kaugemal, kui oleksin pidanud olema. Püüdsin end istuli ajada ning tundsin siis vaagnas kummalist piinavat valu, mis sundis mind valjult oiatama. Bobbi, ütlesin. Bobbi keeras külge. Üritasin voodist välja küünitada, et teda õlast raputada, aga ei suutnud, ja see pingutus kurnas mind läbinisti. Samal ajal tekitas valu tõsidus minus reipust, just nagu võiks see mingil ettenägematul moel mu elu muuta. Bobbi, ütlesin. Bobbi, ärka üles. Ta ei ärganud. Lükkasin jalad üle voodiääre ja suutsin end püsti ajada. Valu oli talutavam, kui ma kühmu tõmbusin ja kõvasti kõhust kinni hoidsin. Läksin ringiga ümber Bobbi madratsi vannituppa. Vastu plastist ventilatsiooniava trummeldas valjult vihma. Istusin vanniservale. Minust voolas verd. Need olid lihtsalt menstruatsioonivalud. Vajutasin näo kätesse. Sõrmed värisesid. Seejärel laskusin põrandale ja panin näo vastu jahedat vanniserva. Mõne aja pärast koputas Bobbi uksele. Mis värk on, küsis ta väljastpoolt. On sul kõik korras või? Lihtsalt päevade valud. Aa. Sul seal valuvaigisteid on või? Ei, ütlesin. Ma toon. Tema sammud kaugenesid. Lõin laubaga vastu vanniserva, et tähelepanu vaagnavalust eemale juhtida. See oli tuline valu, just nagu kisuks kogu mu sisikond üheks väikeseks puntraks kokku. Sammud tulid tagasi ja vannitoa uks paotus paar sentimeetrit. Bobbi libistas sisse karbi ibuprofeeni. Roomasin sinna ja võtsin tabletid ja Bobbi läks ära. Viimaks läks õues valgeks. Bobbi ärkas üles ja tuli vannituppa, et mind elutoa diivanile aidata. Ta tegi mulle tassi piparmünditeed ja ma istusin kössakil ja hoidsin tassi kohe häbemeluu kohal T-särgi vastas, kuni see hakkas kõrvetama. Sa piinled, ütles ta. Kõik piinlevad. Aa, ütles Bobbi. Diip. * Ma polnud Philipiga sugugi lõmpsinud, öeldes, et ma ei taha tööd. Ma ei tahtnudki. Mul polnud oma tulevase rahandusliku jätkusuutlikkuse suhtes mingeid plaane: ma polnud kunagi tahtnud millegi tegemisega raha teenida. Olin varasematel suvedel teinud mitmesuguseid miinimumpalgaga tööotsi – saatnud meile, üritanud võhivõõrastele inimestele telefonitsi midagi maha parseldada ja nõnda edasi – ning uskusin, et pärast ülikooli lõpetamist tuleb neid veel. Ehkki teadsin, et viimaks tuleb mul täiskohaga tööle minna, ei fantaseerinud ma päris kindlasti ealeski säravast tulevikust, kus mulle makstakse mingi majandusliku rolli etendamise eest raha. Vahel tundus see suutmatusena huvituda omaenese elust, ja see ajas mind masendusse. Teisalt tundsin, et mu huvipuudus rikkuse vastu on ideoloogiliselt eluterve. Olin järele vaadanud, milline oleks keskmine aastane sissetulek, kui maailmamajanduse kogutoodang jagataks võrdselt kõigi vahel, ja Vikipeedia andmeil pidi see olema kuusteist tuhat dollarit. Ma ei näinud põhjust, ei poliitilist ega majanduslikku, miks ma peaksin eales rohkem raha teenima. Kirjandusagentuuris oli meie ülemuseks Sunny-nimeline naisterahvas. Sunny meeldis nii Philipile kui ka mulle väga, aga Sunny ise eelistas mind. Philip suhtus sellesse rahulikult. Ta ütles, et ka tema eelistab mind. Sunny vist teadis sügaval sisimas, et ma ei taha kirjandusagendina töötada, ning on isegi võimalik, et see tõsiasi tõstis mind tema silmis esile. Philipit vaimustas agentuuris töötamise mõte ilmselgelt, ning ehkki ma ei kritiseerinud teda eluplaanide tegemise pärast, tundsin, et mina ise jagan oma vaimustusi arukamalt. Minu karjääri küsimus huvitas Sunnyt. Ta oli väga avameelne inimene, kes tegi alati värskendavalt avameelseid märkusi, ja see oli üks asju, mis mulle ja Philipile tema juures kõige rohkem meeldis. Aga kuidas oleks ajakirjandusega, küsis ta minult. Ulatasin talle parajasti lõpetatud käsikirjade patakat tagasi. Sind huvitab maailm, ütles Sunny. Sul on teadmisi. Sulle meeldib poliitika. Meeldib või? Ta hakkas naerma ja vangutas pead. Sa oled nutikas, ütles ta. Sa pead ju ometi midagi tegema. Järsku ma abiellun raha pärast. Ta rapsas käega. Mine tee tööd, ütles ta. * Esinesime tol reedel linna keskel ühel ettelugemisel. Suutsin iga luuletust pärast selle kirjutamist esitada umbes kuue kuu jooksul, misjärel ei suutnud ma enam selle poole vaadatagi, avalikust ettelugemisest rääkimata. Ma ei teadnud, mis seda protsessi põhjustab, kuid mul oli hea meel, et need luuletused läksid ainult ettekandmisele, mitte avaldamisele. Nad hõljusid aplausi kõma saatel eeterlikult minema. Tõelised kirjanikud ja ka maalikunstnikud pidid enda tehtud koledaid asju igaveseks vaatama jääma. Mulle käis närvidele, et kõik, mis ma tegin, oli nii kole, aga ka see, et mul pole julgust selle koledusega silmitsi seista. Olin seda teooriat Philipile seletanud, aga tema oli ainult öelnud: ära tümita ennast, sa oled päris kirjanik. Tegime Bobbiga esinemiskoha WC-s meiki ja rääkisime mu uusimatest luuletustest. Mulle meeldib sinu meestegelaste juures see, ütles Bobbi, et nad kõik on jõledad. Ei ole nad kõik jõledad midagi. Parimal juhul on nad väga ebamäärase moraaliga. Kas mitte me kõik pole sellised, küsisin. Sa peaksid kirjutama Philipist, tema pole problemaatiline. Ta on „tore”. Bobbi tegi sõna tore ümber õhku jutumärgid, ehkki Philipi kohta arvas ta seda tõepoolest. Bobbi poleks eales kedagi ilma jutumärkideta toredaks nimetanud. Melissa oli öelnud, et tuleb tol õhtul kah kohale, aga me nägime teda alles pärastpoole, no nii pool üksteist või üksteist. Ta istus Nickiga koos ja Nickil oli ülikond seljas. Melissa õnnitles meid ja ütles, et meie etteaste oli talle tõesti väga meeldinud. Bobbi vaatas Nicki poole, nagu ootaks ka temalt komplimenti, ja see ajas Nicki naerma. Ma ei näinud teie esinemist, ütles ta. Ma just jõudsin kohale. Nick on sel kuul Royalis, ütles Melissa. Ta mängib „Kassi kuumal plekk-katusel”. Aga te olite kindlasti suurepärased, ütles Nick. Las ma toon teile mõlemale midagi juua, ütles Melissa. Bobbi läks koos temaga baarileti juurde, nii et jäime Nickiga kahekesi lauda. Lipsu tal polnud ja ülikond nägi kallis välja. Mul oli liiga palav ja ma muretsesin higistamise pärast. Kuidas etendus läks, küsisin. Aa, mis, täna või? Pole viga, aitäh. Ta võttis parajasti mansetinööpe ära. Ta asetas need lauale oma klaasi kõrvale ja ma märkasin, et neid kattis värviline email, art déco stiilis. Mõtlesin, et imetleks neid valjult, aga siis tundsin, et pole selleks suuteline. Tegin hoopis, nagu otsiksin üle õla Melissat ja Bobbit. Kui ma tagasi pöördusin, oli Nick telefoni välja võtnud. Ma tahaksin seda näha, ütlesin. Mulle meeldib see näidend. Sa peaksid siis tulema, ma võin sulle piletid kinni panna. Kuna ta rääkimise ajal pilku ei tõstnud, olin kindel, et ta ei mõtle seda siiralt või vähemalt unustab selle jutuajamise kiiresti. Ütlesin lihtsalt midagi jaatavat ja mittesiduvat. Nüüd, kus Nick mulle tähelepanu ei pööranud, võisin teda lähemalt vaadelda. Ta oli tõesti erakordselt nägus. Arutasin endamisi, kas inimesed lihtsalt harjuvad ära, et nad nii hea välimusega on, ja tüdivad sellest viimaks, aga seda oli raske kujutleda. Mõtlesin, et kui mina oleksin nii hea välimusega nagu Nick, oleks mul arvatavasti kogu aeg lõbus. Vabandust, et ma ebaviisakas olen, Frances, ütles ta. Mul on ema telefoni otsas. Ta saadab nüüd sõnumeid. Ma peaksin talle ütlema, et räägin luuletajaga, see avaldaks talle võimsalt muljet. No kust sa tead. Järsku ma olen kohutavalt halb luuletaja. Nick naeratas ja libistas telefoni põuetaskusse tagasi. Vaatasin tema kätt ja vaatasin eemale. Ma olen küll hoopis teist juttu kuulnud, ütles ta. Aga järsku saan järgmine kord ise otsustada. Melissa ja Bobbi tulid jookidega tagasi. Märkasin, et Nick oli mu nime vestlusesse poetanud, just nagu tahaks näidata, et mäletab mind meie viimasest kõnelusest. Muidugi mäletasin ka mina tema nime, aga ta oli vanem ja mõnevõrra kuulus, nii et tema tähelepanu meelitas mind väga. Ilmnes, et Melissa oli nende autoga linna tulnud ning seetõttu oli Nick olnud sunnitud pärast etendust meiega ühinema, et koju küüti saada. Paistab, et see korraldus polnud välja mõeldud just Nicki mugavust silmas pidades, ning ta nägi meie vestluse ajal valdavalt väsinud ja tüdinud välja. Melissa saatis mulle järgmisel päeval meili, öeldes, et nad olid meile järgmiseks neljapäevaks kaks teatripiletit kõrvale pannud, aga et ärgu me põdegu, kui meil teised plaanid on. Ta lisas Nicki meiliaadressi ja kirjutas: juhuks, kui teil on vaja ühendust võtta. 4 Kuna Bobbi pidi neljapäeval oma isaga õhtust sööma minema, pakkusime vaba teatripiletit Philipile. Philip muudkui küsis, kas me peame Nickiga pärastpoole rääkima ka, aga seda ma ei teadnud. Kuna ma kahtlesin, kas ta ikka tuleb spetsiaalselt meiega rääkimiseks välja, ütlesin, et me võime kindlasti täitsa tavapäraselt lahkuda. Philip polnud Nickiga kohtunud, aga ta oli teda telekas näinud ja pidas tema välimust heidutavaks, nagu ta ütles. Ta esitas mulle palju küsimusi selle kohta, milline Nick päriselus on, aga ma ei pidanud end pädevaks neist ühelegi vastama. Kui me olime kava ära ostnud, sirvis Philip seda kohe kuni näitlejate elulugudeni ja näitas mulle Nicki fotot. Hämaras valguses oli see õigupoolest ainult mingi suvalise näo kontuur. Vaata tema lõuga, ütles Philip. No ma näen küll. Laval süttisid tuled ning Maggiet mängiv näitlejanna tuli ja hakkas lõunaosariikide hääldusega röökima. Kõnepruugil polnud ju viga, aga see jättis ikkagi sellise tehtud mulje. Ta ajas kleidi seljast ja seisis seal valge kombinee väel, mis oli nagu Elizabeth Taylori valge kombinee seal filmis, kuigi siinne näitlejanna nägi välja ühtaegu vähem kunstlik ja kuidagi samal ajal vähem veenev. Tema seljas oleva kombinee õmbluse seest paistis hooldusjuhendite lipik, mis minu jaoks hävitas reaalsuse efekti, kuigi kombinee ja hooldusjuhendite lipik ise olid kahtlemata päris. Järeldasin, et mõnda laadi reaalsus jätab ebarealistliku mulje, ja see viis mu mõtted teoreetik Jean Baudrillardile, ehkki ma polnud tema raamatuid lugenud ning ilmselt tema kirjutised selliseid teemasid ei käsitlenud. Nick ilmus lõpuks välja saali poolt vaadates paremast uksest, ise käigu pealt särki kinni nööpides. Tundsin, kuidas minus kihvatas iseteadlikkus, just nagu oleks kogu publik tolsamal hetkel minu reaktsiooni jälgima pöördunud. Nick nägi laval hoopis teistsugune välja ja rääkis tundmatuseni teistsuguse häälega. Tema olek oli jahe ja osavõtmatu viisil, mis andis aimu seksuaalsest jõhkrusest. Hingasin mitu korda läbi suu sisse-välja ja niisutasin korduvalt keelega huuli. Üldiselt polnud lavastus suurem asi. Teiste näitlejate hääldusviis oli kuidagi mööda ja kõik laval olev nägi käsitsemist ootava rekvisiidi moodi välja. Mõnes mõttes see üksnes rõhutas Nicki vaatemängulist ilu ning jättis tema piinlemisest ehedama mulje. Kui me teatrist välja tulime, sadas jälle. Tundsin end kristallpuhta ja tillukesena nagu vastsündinud imik. Philip tegi vihmavarju lahti ja me kõndisime tema bussipeatuse poole, samal ajal kui mina naeratasin nagu maniakk laialt eimillegi peale ja puudutasin korduvalt oma juukseid. Täitsa huvitav oli, ütles Philip. Minu meelest oli Nick teistest näitlejatest justkui palju etem. Jajah, igavene stress oli, on ju? Aga Nick oli täitsa hea. Puhkesin selle remargi peale ülemäära valjult naerma ja vakatasin siis, kui taipasin, et selles pole mitte kui midagi naljakat. Kerge jahe vihm sähvas vastu vihmavarju ja ma üritasin välja mõelda mingit huvitavat ilmateemalist kommentaari. Ta on ilus, kuulsin ennast ütlemas. Peaaegu eemale peletaval määral. Jõudsime Philipi bussipeatusesse ja pidasime lühidalt aru, kumb meist peaks vihmavarju võtma. Lõpuks võtsin mina. Sadas kõvasti ja hakkas pimedaks minema. Tahtsin veel näidendist rääkida, aga nägin, et Philipi buss jõuab kohe peatusesse. Teadsin, et ta nagunii ei tahaks näidendist enam palju rohkem rääkida, aga olin ikkagi pettunud. Ta hakkas oma piletiraha lugema ja ütles, et homme näeme. Kõndisin üksi oma korterisse tagasi. Koju jõudes jätsin vihmavarju siseõueukse kõrvale ja tegin läpaka lahti, et Nicki meiliaadressi vaadata. Tundsin, et peaksin talle piletite eest põgusad tänusõnad saatma, aga toas olevad esemed muudkui hajutasid mu tähelepanu, nagu näiteks Toulouse-Lautreci plakat, mis mul kamina kohal rippus, ja üks konkreetne plärakas terrassiaknal. Tõusin püsti ja kõndisin natuke ringi, et järele mõelda. Puhastasin pläraka niiske lapiga ära ja tegin siis tassi teed. Kaalusin, kas helistada Bobbile ja pidada nõu, kas meili saatmine oleks normaalne või ei, aga mulle meenus, et ta on isa seltsis. Kirjutasin näidissõnumi ja kustutasin siis mustandi ära, juhuks, kui ma peaksin kogemata saatmisnupule vajutama. Seejärel kirjutasin sama asja uuesti. Istusin ja vahtisin läpaka ekraani, kuni see mustaks tõmbus. Igasugused asjad lähevad mulle rohkem korda kui normaalsetele inimestele, mõtlesin ma. Mul on vaja lõdvestuda ja lahti lasta. Peaks uimasteid katsetama. Need mõtted polnud minu jaoks tavatud. Panin elutoa makis mängima „Astral Weeksi” ja vajusin kuulamiseks otse põrandale lösakile. Kuigi püüdsin mitte näidendi kallal juulitada, avastasin, et mõtlen sellest, kuidas Nick laval röökis: ma ei taha su õla peale toetuda, ma tahan oma karku. Pidasin endamisi aru, kas Philip ketrab samasuguseid mõtteid või käib see mul isiklikult nii. Ma pean olema vahva ja sümpaatne, mõtlesin. Vahva inimene saadaks tänumeili. Ajasin end üles ja tippisin napi sõnumi, õnnitledes Nicki tema etteaste puhul ja väljendades tänu piletite eest. Liigutasin lauseid siia-sinna ning vajutasin siis pealtnäha huupi saatmisnuppu. Seejärel panin läpaka kinni ja läksin tagasi põrandale istuma. Lootsin Bobbi käest tema ja Jerry õhtusöögi kohta kuulda ning viimaks, kui album oli läbi, ta helistaski. Telefoni vastu võttes istusin endiselt lösakil vastu seina. Bobbi isa oli tervishoiuministeeriumis kõrgel kohal riigiametnik. Suhetes Jerryga Bobbi oma muidu nii rangeid establishment’ivastaseid põhimõtteid ei rakendanud, või vähemalt mitte kuigi järjekindlalt. Jerry oli viinud ta õhtustama väga kallisse restorani ning nad olid võtnud kolm käiku ja veini. Ta lihtsalt üritab toonitada, et olen nüüd meie pere täiskasvanud liige, ütles Bobbi. Ja ta võtab mind tõsiselt, plää-plää-plää. Kuidas su ema vastu peab? Ah, jälle migreenihooaeg käes. Hiilime kõik kikivarvul ringi nagu mingid kuradi trapistide ordu mungad. Kuidas näidend oli? Nick oli muuseas tõeliselt hea, ütlesin. Ah, milline kergendus. Mul oli tunne, et see kõik võib täitsa jube olla. Ei, oligi. Vabandust, mulle meenub nüüd su küsimus. Etendus oli halb. Bobbi ümises endamisi mingisugust ilma viisita muusikapala ega poetanud enam ühtki märkust. Mäletad, kui me viimati nende pool käisime ja sa ütlesid pärast, et sinu arvates on nad nagu õnnetult abielus või nii, küsisin ma. Mille peale sa seda ütlesid? Mulle lihtsalt tundus, et Melissa paistis masenduses olevat. Aga miks, nende abielu pärast või? No kas sulle ei tundu, et Nick on tema suhtes mõnevõrra vaenulik, küsis Bobbi. Ei. Sulle tundub või? Kui me esimest korda sinna läksime, mäletad, kuidas ta seal ringi askeldas ja meid põrnitses, ja siis ta röökis Melissa peale koera toitmise pärast? Ja me kuulsime magama heites, kuidas nad tülitsesid. Nüüd, kus Bobbi seda ütles, meenus mulle tõesti, et olin tol korral nende vahel teatavat vihavaenu tajunud, kuigi seda, et Nick oleks röökinud, ma omaks ei võtnud. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42946981&lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1236.58 руб.