Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Kohtuniku naine Ann O'Loughlin Emma naaseb üle hulga aja Dublinisse oma võõraks jäänud ja hiljuti lahkunud isa päranduseasju korda ajama. Seda tehes hakkab tal kujunema pilt isa elust Grace’iga – emaga, keda Emma polnud tundnud. Oma isa mäletab ta vaid kui kohtunikku, kes oli kodus sama karm ja eemalolev kui kohtusaalis. Kohtuniku isiklikke asju läbi vaadates saab Emma oma ema kohta teada fakte, mis teda sügavalt vapustavad. Lugu murdmatust armastusest ning skandaalist, mis sai alguse 1950. aastate Dublinis ja jätkub läbi aastakümnete eri kontinentidel, mille käigus tulevad päevavalgele ammu maha maetud perekonnasaladused – „Kohtuniku naine” tõstatab küsimuse, kas armastus võib tõepoolest olla igavene. Originaali tiitel: Ann O’Loughlin The Judge’s Wife Black & White Publishing Ltd 2016 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Valli Voor Kujundanud Mari Kaljuste Copyright © Ann O’Loughlin 2016 © Tõlge eesti keelde. Liina Viires, 2019 ISBN 978-9985-3-4644-0 ISBN 978-9985-3-4703-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif Johnile, Roshanile ja Ziale Esimene peatükk Neitsi Maarja psühhiaatriahaigla, Knockavanagh, Wicklow, märts 1954 Kogu ta keha valutas. Raskelt õlgu rõhuv õhuke villane mantel ajas naha sügelema. Puuder, mida ta oli mehe käsul näole tupsutanud, pani põsed õhetama. Kingad, mille mees oli talle jalgapanekuks valmis seadnud, olid liiga kõrged; pahkluu tuikas kohast, mille ta oli auto juurde minnes vastu viimast kivitrepi astet ära löönud. Grace langetas näo lõdvalt kaela seotud salli pehmesse siidi. Pisarad tõusid kurku. Ta oleks tahtnud akna alla kerida ja karjuda, autost välja viskuda, kui sõiduk O’Connell Streetil hoogu maha võttis. Ta libistas pilgu üle rahvahulga. Üks naine, kes koos meesterahvaga ülekäiguraja juures ootas, vaatas hindavalt nende pehmete nahkistmetega laia autot, kuid manas peagi näole üleoleva pilgu. Grace’i abikaasa, kohtunik, oli käskinud naisel väikese kohvritäie asju kaasa pakkida. „Kodust eemalolek mõjub sulle hästi.” Mees oli jäänud naise juurde, kuniks too riietus, seisnud käed rinnal vaheliti, pea langetatud, ja oodanud, millal saab naise auto juurde viia. Nüüd istus ta rooli taga – vaikiv mehemürakas. Kohtunik Martin Moran oli valinud Wicklow’sse sõiduks mereäärse tee, justkui suunduksid nad linnast päevasele väljasõidule. Grace istus tema kõrval, pisarad mööda põski nirisemas ja puudrikihi sisse halle kanaleid uuristamas. Kindasse peidetult oli tal kõvasti pihku surutud väike valge marmoritükike, mille sile jahedus mõjus mõnevõrra lohutavalt. Tagaistmel istus tädi Violet, kes pigistas kramplikult käekoti sangasid ja jälgis vaikides, kuidas õetütar salli sisse nuuksus. Knockavanagh’s olid ärihoonete akendel luugid ees, poed olid poolest päevast suletud. Linna kaugemas servas, veidi pärast lihavabrikust möödumist, peatas kohtunik Moran auto Neitsi Maarja psühhiaatriahaigla väravate ees. Grace’i haaras paanika. Ebalevalt sirutas ta käe abikaasa poole, kuid too tõmbus järsult eemale. Seejärel sõitsid nad tasahilju mööda väikeste akendega kõrgest hallist hoonest ja eemal eraldi seisvast, soisele pinnasele rajatud veetornist. Nende Oxford Morris peatus väikese ühekorruselise rõdudega kivimaja ees, sildiga „Reserveeritud” tähistatud parkimiskohal. „See on su uus kodu. Vähemalt mõnda aega.” Kohtunik rääkis kindlal ja asjalikul toonil. Tädi Violet pigistas Grace’i õlast. Majast tuli välja ülikonnas mees, saatjaskonnaks kummalgi pool põetaja, naeratas ja sirutas käed ette. Grace aidati õrnalt autost välja, tagaistmelt võeti ta väike nahkkohver. Ülikonnas mees, laubal higipärlid, astus lähemale ning tegi kohtunikule ja tädi Violetile kummarduse. „Kohtunik Moran, proua McNally, palume teid kohvilauda.” „Me ei saa kauaks jääda.” Grace püüdis end võõrast haardest vabaks rapsata ja abikaasat kõnetada: „Martin, ära jäta mind siia.” Sõnad kadusid neid lahutavasse tühjusse, kui Martin majja juhatati. Tädi Violet viipas kinnastatud käega läbi õhu. „Kohv on suurepärane mõte,” sõnas ta. Lähem põetaja surus Grace’ile küünarnuki ribidesse. „Ära hakka vastu. Kuula kenasti sõna.” Nad võtsid Grace’il kummagi käe alt kinni ja tõstsid ta õhku, nii et tal kukkusid kingad jalast. „Mu kingad, mul on neid vaja.” „Seal, kuhu sa lähed, pole selliseid peeni jalanõusid vaja.” Üks põetaja võttis võtme ja avas paksu raudukse. „Ole sa pealegi kohtuniku naine, aga siin pole sa mitte keegi, üldse mitte keegi. Astu sisse ja võta riided seljast.” Grace sisenes tuppa. Ta surus selja vastu seina ja hoidis käsi kramplikult rinnal risti. „Tee, nagu sulle öeldi, kuula sõna.” Tal rebiti kindad käest. Siidsall kukkus maha. Mantel tõmmati õlgadelt ja kleiti kisti nii, et õhuke satään ei pidanud külje peal vastu ning riide rebenemise kärin kaikus läbi toa justkui tema peas ringlevate karjete kaja. Grace seisis kreemja siidpesu väel ja värises. „Võta need seljast.” „Aga ...” Põetaja astus sammu Grace’i poole. Grace vingerdas end kärmelt kombineest välja, haakis rinnahoidja lahti ja püüdis meeleheitlikult rindu varjata. „Aluspüksid ka.” Grace vabises. „Ma alles mõni päev tagasi sünnitasin.” „Võta ära!” Grace tõmbas püksid jalast ja punastas häbist. Ta seisis, jalad kokku surutud, ja püüdis pissihäda tagasi hoida. Läbi õhu kandusid nendeni hääled, valjud ja heatujulised: kiiruga lausutud hüvastijätusõnad, kruusa krigin ning Morris Oxfordi mootori surin, kui kohtunik selle väikeses hoovis ümber pööras ja ära sõitis. Tal hoiti õlgadest kinni ja teda lükati ukse poole. „Aga ma olen paljas.” Teda tõugati tagant ja juhiti mööda koridori pikka kitsasse ruumi, kus oli viis plaaditud dušikabiini. Talle pisteti pihku tükk punast fenoolseepi, külmaveekraan keerati lahti. „Kuula nüüd sõna ja pese end ilusti puhtaks.” Grace platsutas seepi vastu keha, selle vänge hais ajas teda iiveldama. Kui vesi oli kinni keeratud, ulatati talle käterätt ja sinine flanellöösärk. „Kui flanell kõlbas May Minihanile B-osakonnast, siis kõlbab ka sulle.” Öösärki, mis oli naha vastas kare, oli nii palju kordi keedetud, et selle lilleline muster oli ammu olematuks kulunud. „Tee eluga!” Teda aeti nobedasti mööda pikka koridori edasi. Kui nad koridori lõpus oleva terasukse juurde jõudsid, kostis võtme keeramise krigin. Uks tõmmati seestpoolt lahti. „Mu kohver, kus on mu kohver? Kas ma saaksin palun oma kohvri?” Grace’i tõugati teda ootava matsaka õe poole. „E-osakond. Läksime!” Üleval kõrgel tantsisklesid mustunud ruudukujulistest akendest paistvad pilvetupsud. Alumiselt korruselt kostis naeru, kaks põetajat pahvisid seal sigaretti ning tegid personali kööginurgas üksikasjaliku ettekande sellest, kuidas kohtuniku naine oli hullumajja toodud. Teine peatükk Parnell Square, Dublin, märts 1984 Kohver oli väike ja pruunist nahast, pandlaga tihedalt suletud. Keskelt oli kohver punaseträpsulise nööriga tugevasti kinni seotud. Kohtuniku kirjutuslaua ja tagaaeda avaneva vaatega akna vahele kiilutuna näis see olevat ammu unustatud, justkui kiiruga eest ära tõstetud, üksi pimedasse ruumi maha jäetud. Emma sirutas käe. Kohtunik oli surnud, muidu poleks ta julgenud kohvrit uurida. Sang oli tolmust libe; nahk kägises, kui ta seda ülespoole tõmbas. Kohver ei liikunud paigast. Emma tõmbas tugevamalt, tundes kasvavat otsusekindlust teada saada, mis see on, mille kohtunik oli siia ära peitnud. Ta kummardus, haaras sanga paremini pihku ja sikutas kõvasti, jäik nahk ägises tõmbejõule järele andes ning kerkis otsapidi üles ja paiskas õhku tolmupilve, enne kui Emma selle paigalt suutis nihutada. Kohver oli raske. Selle lamedale kandilisele ülaosale oli pruuni kleeplindiga kinnitatud ümbrik, millel oli adressaadina märgitud kohtunik Martin Moran, Parnell Square 19, Dublin. Katki kistud ümbrik oli ajahambast pruuniks tõmbunud ja selle sees polnud midagi. Emma kõhkles. Martinile ei meeldiks, et ta tema asjades tuhnib, eriti arvestades, et ta oli tagasi tulnud alles pärast tema surma. Sellest oli möödas kaksteist aastat, kui nad olid viimati rääkinud. Siinsamas toas oli Emma tema peale karjunud, öelnud, et ta pole mitte isa, vaid vangivalvur. Kohtunik oli end aknaaluse kirjutuslaua taga seisva nahkpolstriga tugitooli seljatoe vastu nõjatanud ning teda üksisilmi vaadanud, tegemata vähimatki katset vahele segada. Kui Emma kangel sammul ukse poole kõndides üle õla tagasi vaatas, nägi ta, kuidas kohtuniku õlad jäigastusid, kuid ta ei kutsunud Emmat tagasi. Ta teadis, et Emma kotid olid pakitud. Selle asemel kummardus ta kaalutletud liigutusega laual lebavate paberite kohale ning võttis aeglaselt telefonitoru ja palus endale köögist õhtusöögikandiku üles saata. Vihahoos haaras Emma riiulilt raamatu ja viskas teda. See lendas mööda ja maandus surnud lindu meenutava mütsatusega kohtuniku selja taga aknalaual. Emma nihutas kohvri laia kirjutuslaua keskele ja pühkis sellelt varrukaga maha tolmukihi. Vaevumata kääre otsima, püüdis ta nööri katki rebida, ent see lõikas talle sõrme ega katkenud. Ärritunult ründas ta seda kohtuniku kirjanoaga, hakkides nagu lihunik, kuni nöör järele andis. Ta tõmbas rihma lahti ja avas kinnitusklõpsud, sumadan nagises ja majasoomukad põgenesid igasse suunda laiali. Ninna lõi pahvak vana naha lõhna ning kohvri hinged kääksusid, kui ta kaane üles tõstis. Kohvrist hõljus kõhklevalt välja liiga kaua luku taga seisnud parfüümi magus hõng. Korralikult kokku pakitud kohvri sisu nähes lõi Emma üllatusest õhetama: siidist öösärk, mis oli rullitud kokku, et see kortsu ei läheks, pehme juuksehari ja kamm, pisike parfüümipudel, mida hoidsid püsti kahvatusinised siidist toatuhvlid ja väike jumestusvahenditega kosmeetikakotike. Kaks värvilist kardigani olid kenasti kokku pandud, nagu ka tihedalt kokku volditud tviidjakk, kurrutatud linast seelikud, üks hall, teine punane, ja paar musti kingi. Aeglaselt kobas Emma sõrmedega kohvris ringi, krabistas mööda kohvri põhja, kuni talle sattus pihku nelinurkne ese. Punane märkmik. Märkmiku ümber oli seotud lai pael. Kaane siseküljel seisis nimi Grace – kaarjas käekiri, kirjutatud lilla tindiga. Emmal tõmbus kõht krampi. Käekiri oli ühtlane ja korralik. Kirjutatud oli ainult esimesele leheküljele, nagu oleks kirjutaja eeldanud, et tal on ülejäänu täitmiseks aega veel terve elu. 22. märtsil 1954 Martin ütleb, et ma pean ära sõitma, et toibuda, aga ta ei ütle, kuhu. Ta on nii muutunud, tema vihast tõrjumist on kinnise ukse tagantki tunda. Võim on tädi Violeti käes, ma tean. Ta on mulle öelnud vaid mõne sõna, mitte ükski neist pole olnud lahke. Ta on halb inimene. Kuidas ta võib lihase sugulasega nii koledasti käituda? Kus sa oled, Vikram? Ma olen väga mures. Kas keegi on sulle rääkinud, mis juhtus? Ma olen nii hirmus väsinud ja nõrk. Oleksin pidanud koos sinuga ära sõitma, ma tean seda nüüd. See kahetsus jääb mind painama. Kas sa oled läinud tagasi Indiasse? Palun anna mulle andeks, palun ära jäta mind. Palun võta ühendust, palun otsi mind üles. Ma kirjutasin sulle kirja, sellel on juba isegi mark peal, pean vaid leidma postkasti, et see teele panna. Võib-olla, kui olen kosunud, saan jalutada külla või mujale, või vahest paneb mõni lahke inimene selle minu eest posti, kuigi kahtlemata tekitab India aadressiga lennupostikiri kuulujutte. Emma lehitses märkmiku läbi, lootes veel midagi leida. Ta pea valutas. Grace oli tema ema – naine, kes oli ta sünnitanud, naine, kes oli surnud, enne kui oli saanud teda süles hoida, ema, keda ta polnud iial tundnud. Grace oli see naine, kellest ta polnud kunagi rääkida tohtinud. Kohtunik polnud lubanud enda kuuldes isegi mitte ta nime nimetada; keegi teinegi polnud tohtinud Grace’ist rääkida. Kui Emma oli seda üritanud, oli ta süngestunud ja nähvanud: „Palun lõpeta!” ning ta nägu oli valust nii moondunud, et Emmal polnud kunagi jätkunud julgust seda teemat edasi arendada. Pahaselt, et ta ei suuda seda mõista, viskas ta märkmiku käest. See lendas läbi toa ja maandus tuhmi tümpsuga esiku põrandale ning selle vahelt libises esikulaua alla väike roosa ümbrik. Emma hakkas ümbrikule järele minema, aga just sel hetkel helises uksekell ja ta kartis, et helistaja võib kuulda, kuidas ta esikus kõnnib. Ta pööras kõrvale, järelejätmatu kellahelin kumises läbi tubade, ent ta ei teinud sellest välja. Mõnda aega oli vaikus ja Emma arvas juba, et väljas ootav inimene on alla andnud, aga siis hakkas kell uuesti helisema, lühikeste teravate torgetena, mis väljendasid helistaja kannatamatust. Kella „tirrrr” kriipis ta aju ja sundis teda vihaselt uksele kiirustama. Ta tõmbas ukse nii suure hooga lahti, et see lõi talle valusasti vastu õlga. Väljas ootav naine astus võpatades tagasi. Emma mõõtis teda pilguga. Keskealine, kõrgesse krunni keeratud blondide juustega. Naise nurgelist nägu kattis paks puudrikiht, kreemroosa huulepulk oli jätnud esihammastele kaks täppi, silmalaud olid tugevalt siniseks võõbatud. „Olen teie naaber Angi Hannon, külalistemajast. Ma olin väga kurb, kui kohtunikust kuulsin. Käisin talle abiks, aitasin tal viimastel aastatel üht-teist korraldada. Mõtlesin, et peaksin end tutvustama. Tõin teile söögipoolist, et te ei peaks end praegu poes käimisega vaevama.” „Ma tänan teid, proua Hannon, aga ma saan hakkama.” „Mulle ei meeldi mõelda, et te siin üksi olete. Kui soovite, võite minu pool ööbida. Külalistemajas pole praegu kuigi palju kliente. Ruumi on küllaga.” Angie Hannon kummardus ja tõstis maast üles suure kasti. „Kas toon selle sisse?” Emma astus tagasi, et Angie esikusse lasta. „Pange see vast siia lauale.” Angie libistas kasti mahagonipuust lauale, nii et paksu tolmukihti jäi jälg. Paberkottides toiduainete vahelt paistis veinipudel, mis viitas sellele, et proua Hannon polnud käinud üksnes toidupoes. „Ma olen siinsamas kõrval, mulle võib iga kell helistada. Teie isa meeldis mulle. Ta oli mu vastu alati nii kena.” „Ma ei saanud isaga läbi, proua Hannon, me ei suutnud ühist keelt leida.” Angie pigistas Emmat käsivarrest. „Sel pole enam tähtsust.” Emma ei vastanud ja Angie läks välja trepile. Emma sulges ukse ja läks tagasi kohtuniku raamatukokku. Ta lülitas laua kõrval seisva elektriradiaatori sisse, istus ja jäi avatud kohvrit vahtima. Ta tõmbas sealt aeglaselt välja punase linase seeliku ning päästis selle tihkest rullist valla. See andis kergesti järele, rulludes kortsude värinal lahti pikaks sirgeks seelikuks, peenikesed voldid ikka veel kenasti vormis. Hall kampsun, mille pehme vill meenutas talle, kuidas majapidajanna oli ta lapsepõlves ta riideid külmas vees leotanud, et vill lõtvuks ja muutuks pehmeks. Emma nööpis aeglaselt kampsuni lahti ning libistas käed boolerovarrukatesse. Kampsun istus talle nagu valatult. Ta tõmbas seeliku selga, linane riie pühkis tuuleiilina üle ta pahkluude. Toa kaugema seina ääres kapis oli kohtuniku peegel, kinnitatud ukse siseküljele, et kohtunik saaks igal hommikul enne, kui saabus auto, mis viis ta kohtumajja, oma väljanägemist kontrollida. Kui Emma kapi ukse avas, hõljus temast mööda magus mahagonihõng ning ta tundis tuttavat teravat sigarilõhna. Ta raputas pead ja püüdis seda mitte sisse hingata. Emma keerutas end ja kurruline seelik läks kergelt puhevile. Sel hetkel tundis ta end õnnelikuna nagu väike tüdruk, kes on salaja vanemate tuppa hiilinud, et seal ema riideid selga proovida. Kolmas peatükk Bangalore, India, märts 1984 „Rosa, tule minuga kaasa. Ainult kaks nädalat.” „Oi, onu, Anilile ei meeldiks, et ta naine nii kaugele sõidab. Kas sa oled emale neist plaanidest rääkinud?” Vikram naeris valjult. „Talle rääkinud? Sa tead, kuidas Rhya reageeriks.” „Võib-olla tal on õigus, see on liiga ruttu pärast su tervenemist.” Vikram võttis eest lugemisprillid, mis ta oli Indian Expressi lehitsemiseks pähe pannud. „Millal selle pere naised ükskord aru saavad, et meie, mehed, oleme võimelised ise oma elus olulisi otsuseid vastu võtma?” „Ema ei rõõmusta – ta vihkab seda maad. Lähme parem kuhugi, kus on ajalugu. Londonisse. Kuningannat vaatama?” Vikram patsutas rõdul endal kõrval seisva korvtooli padjale. „Istu. Mul on sulle midagi rääkida.” Valjult ohates vajus Rosa ta kõrvale istuma. „Ma pean sõitma sinna selleks, et minna selle ainsa naise hauale, kes oli mu tõeline armastus.” „Mida?” „Grace suri ära. Mina tulin tagasi Indiasse.” „Grace? Kes oli Grace?” Vikram kõhkles. „Ta oli iirlanna?” Vikram noogutas ja astus jakarandapuu juurde selle lillasid õisi näppima. „Ma pean seda tegema, Rosa.” „Onu, see kõlab nii, nagu valmistuksid sa teise ilma minema.” „Otse vastupidi, mu armas Rosa. Ma tahan seista armastatud naise haual. Mis selles halba on?” „Miks ma sellest alles nüüd kuulen?” „Kui inimene seisab surmale nii lähedal kui seisin mina, käib tal peast läbi palju kohti, mida ta võimalusel uuesti külastaks. Grace oli minu jaoks kõik. Olen teda armastanud terve elu, ma tahan vaikselt ta haual seista. Mulle oleks suureks auks, kui sa tunneksid, et võid mulle sellel teel seltsiks olla.” Rosa võttis Vikramil käest kinni. „Anil peab siis lihtsalt leppima. Räägi mulle sellest Grace’ist.” „Grace’ist? Mis Grace’ist?” Rhya paterdas puuvillases kodukitlis rõdule, punudes voodisseminekuks valmistudes juukseid patsi. Ta heitis pilke vaheldumisi vennale ja tütrele ning jättis juuste palmitsemise katki. „Rosa, sa peaksid koju minema. Kas su mees ei hakka muretsema, kus sa oled?” „Ah jäta, ema, see ajast ja arust jutt!” Vikram lõi ajalehe mõõdetult laiali, püüdes naiste mõtted nägelemiselt mujale viia. „Me räägime homme edasi, Rosa. Mul on kuri kahtlus, et su ema kavatseb mind nüüd voodisse ajada.” Rhya tõstis käed õhku. „Vikram, sa olid ise kunagi arst. Sa tead, et selles paranemise järgus on puhkus ülimalt oluline.” Enne kui Vikram vastata jõudis, pööras Rhya ringi ja läks koos Rosaga ära. „Sa oleksid pidanud talle juua tooma, Rosa, vaeseke higistab ikka veel kõvasti. Vaene Vik, tema elu pole kerge olnud.” „Ta ei kurda.” Sõrmedega nobedalt pikki halle juukseid keerutades pöördus Rhya ägedalt ringi. „Kas mitte see just polegi kogu aeg Vikrami probleem olnud? Liiga heasüdamlik, liiga leplik.” Rosa asetas käe Rhya õlale. „Kuss, ema, nüüd on ta terveks kuulutatud. Pole enam vaja nii hirmsasti muretseda.” Rhya jättis juuste näperdamise ja lasi neil vabalt õlgadele langeda, Rosa aga tuhnis diivani kõrval seisvas asjade hunnikus, lootes sealt oma käekotti leida. „Sa poleks tohtinud seda siia jätta. Sa tead, et ma seda uut teenijat ei usalda,” noomis teda Rhya. „Ma tulen hommikul vara läbi ja toon talle Nilgiri’se poest tema lemmiksuupisteid.” Kuulnud Rosat lifti sisenemas ja alla sõitmas, tõttas Rhya tagasi venna juurde. „Teil on Rosaga midagi plaanis, jah?” Vikram pani ajalehe käest ja viipas Rhyale, et too istet võtaks. „Ma tahan, et Rosa minuga reisile tuleks.” „Mis laadi reisile?” „Välismaareisile.” Vikram kõhkles ja Rhya hakkas juba aimama, mida järgmiseks kuuleb. „Ma sõidan Iirimaale, Rhya. Ma tahan, et Rosa tuleks kaasa.” „Kas sa oled hulluks läinud, Vikram Fernandes?” „Ära nüüd päris niimoodi ütle. Mul on aeg tagasi minna. Ma pean Grace’i kalmu üles leidma. Ma tahan talle viimast austust avaldada.” „Ja kuidas sa seda kõike teha saad ilma tüdrukule tõtt rääkimata?” Vikram sirutas käe Rhya poole, kuid viimane ei teinud seda märkamagi. „Ta pole enam laps, Rhya, võib-olla tal ongi aeg teada saada.” „Ja mis saab minust? Mida ta minust arvama hakkab?” „Rhya, sina oled ta ema. Ta jumaldab sind.” Mööda Rhya põski jooksid pisarad. „Sa ei või minuga nii teha, Vik. See lööb Rosa ja minu suhtesse igavese lõhe.” „Sa tead, et see pole nii.” „Kas ta lubas sinuga kaasa tulla?” „Rhya, mis on hullem? Seda kõike tema eest varjata või talle lõpuks ära rääkida? Me peame Rosale rääkima.” Rhya surus sõrmed vastu laupa. „Sa vist ei saa ikka aru? Vaene laps on kogu elu jäägitult mind armastanud. Minagi olen teda armastanud ja armastan siiani, rohkem kui kedagi teist. Sa võtad suure riski, aga sa ei tohi lõhkuda olevat ainuüksi sellepärast, et ei suuda olnut selja taha jätta. Sa ei või minu elutööd ainsa hetkega põrmustada.” Vikram sirutas käe ajalehe järele, et õe eest selle taha varjuda, aga Rhya jõudis selle talt käest napsata. „Sa jääd siia ja võitled minuga edasi, Vikram Fernandes. Ma ei lase sul end selle tobeda ajalehe taha peita.” „Minu meelest on kõik öeldud. Ma ei taha tülitseda,” vastas Vikram tuhmil toonil. „Muidugi mitte, sa tahad lihtsalt, et kogu tants käiks sinu pilli järgi. Aga ma ütlen sulle, Vikram Fernandes, kui sa peaksid Rosale sõnakesegi tõtt poetama, siis ei räägi ma sinuga enam kunagi.” Rhya seisis veel viivu rõdul, kartes, et oli ehk liiale läinud. Vikram küünitas lehte võtma ja krabistas sellega valjult, enne kui asus kriketimatši tulemusi lugema. Rhya taandus vaikselt rõdu piirde äärde ning hingas sügavalt sisse, püüdes mõista, mis oli juhtunud. Ta käed värisesid ja pea lõhkus valutada. Vikramil oli eriline anne jama kokku keerata ja jätta tagajärgede lahendamine talle. Ta kuulis, kuidas öövaht all kurku puhtaks köhatades end koikule pikali seadis. Rhya teadis, et peaks magama minema, kuid ärevad mõtted ei lasknud tal seda teha. Ta läks magamistuppa, võttis suurest võtmekimbust, mida ta harilikult vööl kandis, ühe võtme ja avas kapi, kus hoidis oma sarisid. Alati, kui ta oli mures, sobras ta saride hulgas – ajalugu, eredad värvid ja luksuslikud kangad pakkusid lohutust ja tõid hingerahu. Ta libistas käega üle riiulite. Sõrmed jäid pidama raskest siidist saride juures, millest paljusid oli ta kandnud vaid korra, mõne erilise sündmuse puhul. Ta surus käe riiuli tagaservas olevasse väikesesse riidekuhja ja võttis välja selle sari, mida ta oli kandnud tol õhtul, kui nad olid aastaid tagasi Vikrami Iirimaale saatnud. Rhya heitis roosa sari üle voodi laiali, nii et see aeglaselt alla vajus. Sari lilla ja kuldsega kaunistatud servad värelesid palja elektripirni valguses ning teda valdas ääretu üksildustunne. Ta teadis, et nüüd on ta sellise värvi kandmiseks liiga vana. Teenijanna Rani oli aidanud tal tol õhtul riietuda, vaadates, et kõik voldid oleksid kenasti paigas ja sirged. Pluus, mis tal oli seljas olnud, oli pisut sügavamat lillakasroosat tooni ning moodustas ta kõrgesse soengusse seatud pikkade juustega kauni kontrasti. Emalt saadud tilgakujulised kuldkõrvarõngad kõikusid ja kilgendasid valguse käes. Vikram sõitis Iirimaale, tema aga oli oma abielunaisetee alguses. Pintod olid õhtuks külla palutud, et proua Pinto ja Rhya ema saaksid koos spetsiaalselt paaripanekut korraldama kutsutud Flavia Nairiga pulmaplaane arutada. Ta oli tahtnud mitu korda selle sari ära visata, aga kanga pehmus ning mälestused sellest, kuidas ta oli olnud noor ja täis lootust nii enda kui ka Vikrami tuleviku suhtes, olid väga jõulised, kuigi samas ka nii valusad, et ta oli pidanud selle alles hoidma. Ta ohkas meenutades, mis järgnenud aasta jooksul oli juhtunud ja kuidas see oli terve perekonna elu pea peale pööranud. Ta oli näinud Sanjay Pintot enne abiellumist vaid ühe korra, aga ilma tema ja ta jäägitu toetuseta poleks ta eales suutnud nende peret tabanud skandaali üle elada. Ema oli Vikrami Iirimaale saatmise õhtul kandnud rohelisest toorsiidist, roosade ääristega tihedalt kuldtikanditega kaetud sari. See seisis nüüd Rhya riidekapi tagumises otsas, et ta ei peaks nägema selle kanga volte, mida ta ema oli kandnud austusest maa vastu, mida hakkas hiljem vihkama. Ta rullis roosa sari kiiruga kokku ja viskas tagasi riiulile, liikudes edasi rõõmsamate sündmuste juurde: tumesinine ja kuldne rüü, mida ta oli kandnud tütre pulmas Bangalore’i klubis, suurejooneline sari suurejoonelisele peole. Ning sügispruun ja roheline õhkõrn siidsari, mis tal oli olnud seljas poja meditsiinikooli lõpetamise puhul. Nende saridega seotud ilusad mälestused panid ta uhkustundest ja rõõmust õhetama. Siin seinakapis olid tallel mälestused, mida ta julges meenutada: õnnelikud päevad olid eespool, kergesti kättesaadavad, kurbi ja halbu perekonnalugusid kätkevad mälestused aga olid lükatud taha, kus need võis kergesti tähelepanuta jätta. Kõige ülemisel riiulil seisis korralikult kokku voldituna ta ema pulmasari, mis oli seal olnud nii kaua, kui ta mäletas. Rhyale meenus ikka ja jälle, kuidas Shruthi oli vaiksel omaetteolemise hetkel mitmekordselt kokku volditud kanga välja võtnud ja selle tuulutamiseks laiali raputanud ning kuidas kanga tihe siidine kude oli valguse käes hubisenud. Sari ehtsast kullast niidiga tikitud serv oli lai ja raske. Mõned Shruthi sõbrannad olid lasknud oma pulmasarid üles sulatada, nii et alles jäi tilluke kullakänkar, aga Shruthi polnud raatsinud seda teha. See oli meeldiv mälestus parematest aegadest. Rhya sõrmitses rasket siidi. Ja Rosa? Kas ka tema hoiab ema pulmasari sama hoolikalt alles? Kas ta üldse enam Rhyaga rääkidagi tahab, kui sealt maalt tagasi tuleb? Vikram oli isekas. See oli Rhyale liiga raske taluda. Tütar, keda ta kogu hingest armastas – ainuüksi mõte sellele, et nende suhe võiks mõraneda, tegi talle hingepõhjani haiget. Rhyale kerkisid pisarad silma. Ta näppis rasket kuldtikandiga kanga serva. Ta ei tohi unustada homme varahommikul seda sari rõdule riputada ja siis, enne kui päike liiga kuumalt kütma hakkab, seda tagasi sisse tuua. Neljas peatükk Neitsi Maarja psühhiaatriahaigla, Knockavanagh, märts 1954 Tekk oli liiga lühike. Kuidas ta ka ei püüdnud, varbad jäid ikka teki alt välja ning külm imbus pahkluudest ülespoole ja seadis end sisse põlvedesse, nii et aeglased painavad valuhood ta keha ägisema panid. Ta tukastas, kuid ärkas kohe varsti jälle võpatades üles. Grace’i aju ketras ikka veel imiku nuttu. Ta tõusis istuli ja jäi pimedusse vahtima, kuuvalgus heitis vooditele veidraid halle varje. Ämmaemand oli temaga tegelenud üheksa tundi järjest. Parnell Square’i maja number üheksateist aknaluugid olid kinni tõmmatud ning kui keegi kuuliski sünnitusvaludes naise karjeid, ei teinud ta sellest välja. Grace kujutles, kuidas kohtunik oli istunud laua taga, pea madalale töödokumentide kohale langetatud. Ämmaemand oli pahandanud, et Grace liiga valju häält tegi, et ta Vikrami nime hüüdis ja palus, et keegi mehele teataks. Hämaras toas lapse esimesi häälitsusi kuuldes oli ta käed välja sirutanud. Kaks voodi jalutsis oodanud tundmatut naist olid nagu vaimud, tekipuntrad süles, vaikselt välja libisenud. Ta karjus endal kurgu valutama, ta rabeles ja peksis, püüdes voodist välja pääseda. Jalad ei kandnud teda, ta sai vaid anuda ja nutta. Tädi Violet oli magamistuppa kutsutud ning seisis nüüd jäigalt ta voodi kõrval. „Surnud. Arst annab sulle midagi, mis aitab magada.” Grace libistas end madratsil jalutsi poole ja tõmbas teki üle pea. Suure palati teises otsas hakkas patsient, kes oli terve päeva laulnud, nüüd karjuma, lastes pursata vihastel sõnadel, nagu oleks ta kanal, mille kaudu paiskub välja kogu siinsete müüride sügavusse kogunenud äng ja valu. Grace ärkas alles päevavalges selle peale, et naine naabervoodist teda kõvasti õlast raputas. „Ruttu, tõuse üles ja seisa voodi kõrvale.” „Miks?” „Tee seda!” Grace ajas end üles ja jõudis voodi kõrvale seisma parasjagu selleks ajaks, kui üks jässakas naine, suur kõlksuv võtmekimp vööl, reformvoodiridade vahel kitsas käigus nimesid hõigates ja kirjatahvlile linnukesi tehes edasi sammus. Grace’i juurde jõudes ta peatus ja hakkas teda varjuna jälitava õega üle õla rääkima. „Kohtuniku naine. Vaata, et ta täna doktor O’Neilli juures käib,” ütles haigla ülemõde, ning nende väike salkkond liikus edasi. Grace’i kõrval seisev naine kihistas naerda ja tonksas teda ribidesse. „Kas ma pean sind kohtuniku naiseks kutsuma või ütled oma nime?” „Grace.” „Kena nimi. Mind kutsu Mandyks. Mu õige nimi on Maureen, aga Mandy kõlab paremini, nagu Londoni sekretär või midagi.” Nad võtsid koha sisse toidukäru taha tekkinud tee ja leiva järjekorras. „Sa arvad kindlasti, et ma olen hull, eks?” päris Mandy. „Pole minu asi seda öelda.” „Sa mõtled, et arst on mu siia ravile pannud, nii et järelikult peab see nii olema.” „Ma olen kindel, et nad teevad oma tööd.” „Ja mis see täpselt on?” „Sa esitad palju küsimusi,” kostis Grace. Mandy hirnus valjult naerda, nii et üks põetajatest tuli tahapoole vaatama, mis toidusabas toimub. „Liikuge edasi, meil pole tervet päeva aega,” nähvas ta sõrmi nipsutades. Igale patsiendile anti tinakruus piimateega. „Võta võiga leiba, või mahendab kopituse maitset,” soovitas Mandy poolsosinal, kui toitu välja jagav noor naine laulval toonil hõikas: „Võiga või ilma?” Grace võttis paksu tüki võiga leiba ja läks Mandy järel voodile istuma. „Täna on see päris hea. Pole haisvaid rohelise hallituse laike,” sosistas Mandy tähelepanelikult leivatükki uurides. „Nad toovad siia linnast Connolly pagariäris seisma jäänud leiba. Mu tädi töötab seal. Topib hullude jaoks vanu leivapätse ja porgandikukleid riidest kottidesse.” „Kohtuniku naine, doktor O’Neilli juurde,” hüüdis ajakirja lugev põetaja, ilma et oleks sellelt isegi silmi tõstnud. Mandy tõmbas Grace’i endale lähemale. „Nõuanne: ära tunnista, et sa hääli kuuled.” „Aga ma ei kuulegi.” „Siis on hästi.” Õde nähvas, et ta end korda seaks, ja viis ta seejärel osakonnast välja, koridori lõpus paikneva väikese kabineti juurde. „Doktor O’Neill, siin on see erijuhtum.” Doktor lükkas prillid ninal kõrgemale ja silmitses noort naist huviga. Isegi kulunud öösärk ei suutnud kahandada Grace’i näo ilu. Ta silmad olid leebed ja juuksed polnud moekast lõikusest veel kuigivõrd välja kasvanud ning langesid lõtvade lokkidena ümber näo. „Proua Moran, kas te teate, miks te siin olete?” „Mu mees tõi mu siia. Ma kaotasin ...” „Kas te hääli kuulete, proua Moran?” „Ei.” Tuppa tuli noor õde ja hakkas haiguslugude kapis sahtlitega kolistama. Ta tegi doktor O’Neillile silma ja too pöördus uuesti patsiendi poole. „Te ei tunne end hästi, proua Moran?” „Ma olen väsinud. Ma tahan koju minna.” „Mis võiks teile siinolekust kasu olla?” „Ma ei tea.” „See on praegu kõik, proua Moran. Vaatame teie juhtumi hiljem uuesti üle.” „Mida see tähendab?” Arst viipas kirjutuslaua kõrval ootavale õele, et patsient ära viidaks. Õde varjas arsti Grace’i pilgu eest ja hõikas kohale põetaja, et see patsiendi palatisse tagasi viiks. „Kutsuge mind, kui märkate muutust: depressiooni, agressiooni või midagi sellist,” pomises arst vaikselt õele, kirjutas välja retsepti, ja ulatas haigusloo tagasi. Grace tahtis veel midagi öelda, ent õde seisis tal kindalt ees. „Tule nüüd, meil pole tervet päeva aega.” „Ma tahan koju minna.” Arst ja õde naersid. „Nagu me kõik,” ütles õde. Grace jäigastus ega liikunud paigast, kui õde teda kergelt lükkas. „Ma ei peaks siin olema.” Ta kuulis, kuidas arst järgmist laual olevat kausta avades sügavalt ohkas. „Proua Moran, andke endale lihtsalt aega,” lausus ta, hääles kõlamas väsinud ärritusnoot, kui ta järgmise patsiendi nime hõikas. „Palun, ma ei peaks siin olema,” kordas Grace kiledalt, kuid arst ja õde ei vastanud. Sisse astus põetaja, kes haaras Grace’il käsivarrest ja tõmbas ta jõuliselt kabinetist välja, õde aga pööras ringi ja hakkas arstiga juttu ajama. Viies peatükk Parnell Square, Dublin, märts 1984 Ta kuulis telefonihelinat veel enne, kui päriselt ärkas. Emma ei saanud kohe aru, kus ta on, ja teda haaras hirm, mis lahtus vaid osaliselt, kui ta kohtuniku kabineti ära tundis. Ta oli pärast linases seelikus ringi tuhisemist lillal kanapeel magama jäänud. Telefon hüples laual, selle tirin kaikus riiulite vahel, põrkas tagasi raamatutelt ja sundis teda – veidralt kasvavat ärevust tekitades – kiirustama kõnet vastu võtma. Tõstnud toru kõrva äärde, kuulis ta Sami häält, enesekindlat ja rahulikku, ning teda valdas ääretu üksildustunne. „Kust sa selle numbri said?” „Sinu laualt leidsin.” „Mis sa tahad, Sam?” „Em, tunnen sulle kaasa. Su isa ...” „Pole vaja.” „Ma sain korterile pakkumise, aga see katab ainult pangalaenu. Me ei teeni sellest midagi.” „Pärast viit aastat abielu mitte kui midagi.” „Kahjuks küll. Kas võtan pakkumise vastu?” „Mul ükskõik.” „Hea küll, aga mis ma su asjadega teen?” „Viska ära. Nende hulgas pole midagi, mida ma endale tahan.” „Kuidas sul läheb, Emma?” „Viisakal tühijutul pole enam mõtet, Sam, kas sa ei leia?” Sam ohkas ja see ajas Emma kohutavalt tigedaks. Ta viskas toru hargile, hing valust haige. Ta nägi vaimusilmas, kuidas kohtunik, käed rinnal vaheliti, vastu tooli seljatuge nõjatus ja teda vaikselt vaatas. Õigusalased raamatud kõrgusid ta kohal nagu auvalvet pidades – riiulite kaupa raamatuid, mida keegi enam ei loe. Emma tajus kohtuniku kohalolu, too oli endiselt siin, mugavasti nende raamatuid täis kiilutud riiulite vahel. See raamatukogu oli tema eravaldus, koht, kuhu Emma oli sisenenud ainult siis, kui tal oli olnud midagi olulist öelda. Kord lapsena oli ta pärast välistrepil põlve marraskile kukkumist siia sisse jooksnud. Ta oli nuuksunud ja lootnud, et saab isa sülle pugeda ja lohutavaid sõnu kuulda, ent kohtunik oli tõstnud edasiliikumist keelava käe, justkui ristmikule liiga kiiresti lähenevat autot peatav liikluspolitseinik. „Tasa, Emma, tasa.” Pisarad voolasid ojadena mööda põski alla, aga ta ei suutnud oma valu sõnadesse panna. Kui kohtunik laua tagant tõusis ja tema juurde tuli, tundis ta kergendust. Mees kummardus. Tänulikult nihutas Emma end talle lähemale, kuid kohtunik pani talle käed õlgadele ja pööras ta näoga ukse poole. „Ei tohi mind segada, kui ma teen tööd. Mida varem sa selle selgeks saad, noor daam, seda parem.” Liiga noor, et märgata mehe karmi hääletooni, oli ta vastu puigelnud, mispeale oli kohtunik kutsunud tädi Violeti, kes oli tüdruku ära viinud ja talle vihaselt kõrva sosistanud: „Ära sega kohtunikku. Võta end kokku!” Nüüd kõndis Emma sirgete riiuliridade vahel, torkis küüneotstega raamatuid ja näpistas nende pärasid, kuni esimene raske, tumesinises köites kuldtähtedega raamat alla andis ja maha kukkus. Maigu suhu saanud, tõukas ta veel ja veel ja raamatud kukkusid tümpsti maha, nagu doominoklotsid, paisates õhku tolmupilvi. Ta kahmas ülemiselt riiulilt sülle hunniku raamatuid ja läks välisukse juurde. Kolm maja kaugemal seisis ühe remonditava maja ees juba enamjaolt täis prügikonteiner. Emma läks kiirel sammul selle juurde ja pani viis seaduseraamatut vana köögikapi peale. Ta läks tagasi teise sületäie järele, kui kõlas viisakas koputus uksele. „Preili, ma nägin, mis te tegite. Teate, me maksime selle konteineri eest hea hulga raha. Ma loodan, et te sinna rohkem midagi panna ei kavatse.” Vanemapoolsel mehel oli näol vaevatud ilme. Ta naine seisis nende maja uksel, kõrvad kikkis, et sellest sõnavahetusest midagi kaduma ei läheks. „Andke andeks, ma ei mõelnud, mis ma teen. Ma tahan neist raamatutest lahti saada.” „Palju neid on? Kui on ainult mõned, siis pole hullu, aga ...” Mees piilus hallist raamatukogu poole. „Issand, te ei mõtle ometi neid kõiki meie konteinerisse panna?” „Ära pabista, Tom Harty. Emmal on mõned probleemid lahendada. Tal on praegu raske aeg.” Mees pöördus, tema selja taga seisis Angie Hannon. „See võib nii olla, aga palun mitte meie konteinerisse. Keegi oleks kindlasti nõus kohtuniku raamatute eest korralikult maksma, te peaksite need müüki panema,” soovitas ta Emmale. Emma astus välja trepile. „Andke andeks, ma läksin liiga hoogu.” Tom Harty sirutas talle käe. „Unustame ära?” Emma noogutas Tomile ja mees läks tagasi koju. Angie Hannon plaksutas käsi. „Kas sa ei tahaks kohtuniku raamatukogu alles hoida? See oli kogu ta elu,” ütles Angie. „Võib-olla just sellepärast ma neist lahti saada tahangi.” „Ma olen kindel, et leiaksime raamatukogu, kes need siit ära viib. Ma teen homme paar telefonikõnet.” Emma pöördus tagasi halli poole, kuid Angie hõikas talle vaikselt: „Praegu kuluks vist üks naps ära.” Ta läks Emmast mööda ja koputas talle õlale, et Emma talle raamatukokku järgneks. „Ma pean avaldama sulle ühe kohtuniku kõige paremini hoitud saladuse.” Ta läks ees, astudes ettevaatlikult üle kohtulahendite köidete ja raskete konstitutsiooniõiguse raamatute. Ta küünitas üles kolmanda riiuli poole ja sõrmitses raamatuselgasid, kuni jõudis Salmondi lepinguvälist kahju käsitleva raamatuni. Ta lükkas selle eest, sirutas käe raamatute taha pimedusse ning tõmbas sealt välja hõbedase kandiku. Konjakipudel oli pooltäis, selle kõrval seisid rasked kristallklaasid. „Tere tulemast kohtuniku erabaari.” „Mu isa ei joonud.” „On palju asju, mida sa kohtunikust ei tea, kulla tüdruk. Üks neist on hilisöine napsitamine.” „Mis mõttes?” „Trimpas vaat et hommikuni. Ühes käes sigar, teises brändi.” „Ma ei näinud teda iial isegi mitte õhtusöögi kõrvale veini joomas.” Angie lagistas klaasidesse brändit valades valjult naerda. „Kohtunik Moran oskas suurepäraselt jätta endast just sellise mulje, nagu soovis.” „Kuidas mina sellest midagi ei teadnud?” „Ta pidas elu väikestest mõnudest väga lugu,” tähendas Angie, tõstis klaasi ning lasi valgusel läbi kristalli kilgendada. „Kohtuniku terviseks!” Ta sirutas klaasi ette ja lõi valju kõlksuga Emmaga kokku. „Head võid sa talle ju ikka soovida.” „Võib-olla,” pomises Emma kanapeele istudes. „Ma ei öelnud matusel midagi.” „Ma märkasin seda.” Emma võttis pudeli ja valas endale törtsu juurde. „Öeldakse, et kui sul pole midagi head öelda, siis ole parem vait.” „Emma, kohtunikul oli palju muresid, sa peaksid teda ehk paremini tundma õppima.” „Ma elasin koos temaga üheksateist aastat ja sellest mulle piisas. Pealegi on praegu juba liiga hilja.” „Kunagi pole liiga hilja, Emma.” „Mis sa sellega öelda tahad?” „Inimesel võib olla palju erinevaid tahke.” „Ära pane pahaks, aga pole vaja hakata mulle loengut pidama.” Angie tõusis. „Pole mõtteski. Selleks peaksime enne teineteist paremini tundma õppima.” „Ma ei mäleta sind sellest ajast, kui ma siin elasin.” „Ma olen siin elanud ainult kümme aastat. Sina oled kaksteist aastat ära olnud.” „Sa arvad, et ma ei peaks ta raamatuid ära viskama.” „Pole minu asi seda öelda. Need võivad päris väärtuslikud olla. Kas sind ei huvitaks lasta need ära hinnata?” „Ma tahan neist lihtsalt lahti saada.” „Tule täna ööseks minu juurde? See oleks ehk parem, kui ihuüksi siin suures vanas majas olla.” Emma raputas pead. „Ma ei lase sel kohal endast võitu saada. Mitte nüüd, kui teda enam pole.” Angie pani klaasi lauale. „Sa tead, kus ma olen, kui peaksid mind vajama.” Ta kummardus, et „Iirimaa kohtulahendite” köide maast üles tõsta. „Las ta olla seal.” „Ma lihtsalt mõtlesin ...” „Palun, sa ei tea midagi, Angie. Ta armastas õigusteadust, millelegi muule tema hinges ruumi ei jätkunud.” „Ma ei tahtnud sind pahandada.” „Pagan võtaks, ma ei olegi pahane, olen lihtsalt tüdinud kuulmast, milline kena mees minu isa – kohtunik – oli.” „Sul on praegu raske, aga ajapikku läheb kergemaks.” „Ta oleks kahtlemata mu pärandusest üldse ilma jätnud ja kõik St Stephen’s Greeni härrasmeesteklubile pärandanud.” „Ma ei usu, et su isa nii oleks teinud. See on su kodu.” Angie patsutas Emma pead. „Ma saan ise välja.” Emma ei vastanud, kuid kummutas pudeli klaasi sisse tühjaks ja istus kirjutuslaua taha. Ta kössitas pruuni kohvri kõrvale ja hakkas sealt asju ükshaaval välja võtma, veeretades iga eset käte vahel, enne kui selle ettevaatlikult kirjutuslauale asetas. Ta raputas lahti veel ühe kurrutatud linase seeliku ja imetles selle peeni tihedaid volte, mis horisontaalis üle kanga jooksid. Ta tõstis seeliku värvlikoha talje juurde ja avastas, et see oli peaaegu täpselt tema mõõtu. Voodririie oli sulgpehme. Vöökoha siseküljel selja taga oli moekunstniku nimi: Sybil Connolly, Dublin. Pitsiribadega kaunistatud valgel pluusil seisis sama silt, nagu ka lühikesel mustal jakil. Emma võttis kärmelt riided seljast. Seelikut selga tõmmates oleks ta äärepealt ühe voldi oma kihlasõrmusega katki rebinud. Ta ajas sõrmed harali ja jäi kätt silmitsema: suure sinise kiviga sõrmus, mille nad olid ostnud ühel Sydneys veedetud nädalalõpul, ja väike kuldsõrmus, mille Sam oli talle esimest korda sõrme torganud, kui nad olid Kolme Õe kalju vaadet nautinud. Emma võttis need kullast sõrmused nüüd endal sõrmest, teadmata õieti, mida nendega teha, olles kindel ainult selles, et ta ei suuda enam nende raskust kanda. Ta avas kohtuniku kirjutuslaua ülemise sahtli ja poetas sõrmused rohelisest marmorist tuhatoosi. Pluusi riidega kaetud nööbid nõudsid natuke pusimist, jakk oli pehmest villasest riidest. Need rõivad nõudsid ehteid, eriti kvaliteetseid ehteid. Isegi ta sõrmused poleks sobinud. Ta võttis kätte väikese, toasusside vahele kiilutud parfüümipudeli ja luges sildilt: „Evening in Paris”. Kui ta korgi pealt keeras, kerkis pudelist kerge aprikoosivarjundiga magus lillelõhn, nagu oleks ta ema vaim tuppa astunud. See oli kõik, mis tema emast alles oli. Kas sellest pidigi mälestuseks piisama – paarist rõivatükist, parfüümist, teise inimese elatud elu meenutusest? Emma vajus isa nahktugitoolis kössi, ta õlad langesid longu ja silmist purskusid pisarad. Ta oleks pidanud minema hotelli, mõtles ta, selle asemel aga läks ta trepist üles oma vanasse magamistuppa, kus seisis katmata, kleepuvniiske madratsiga voodi ja kus õhk oli kopitushaisust paks. Ta tõmbas end vana koolimantli alla kerra ning oli liiga kurnatud, et tunda muret selle pärast, et on selles suures vanas majas ihuüksi. Kuues peatükk Bangalore, India, märts 1984 Vikram sirutas end rõdul välja ja ootas. Varsti saadab Rhya talle siia kohvi. Ta sulges silmad ja kuulas linna hingamist. Väljast kostis päevaks ettevalmistusi tegevate tänavapühkijate perekondade omavahelisi hõikeid, nende jutuvada kerkis kahe puu vahele tõmmatud puldanvarikatuse alt aeglaste voogudena üles. Nooremate kõne musikaalsus ja pehme kõla ning vanaema kõrge kärisev hääl kandus vongeldes temani, nende sõnad moondusid selle teekonna jooksul. Kalakaupmees oli peatunud ja pakkus valjuhäälselt oma kaupa, oodates, et naised korvid alla laseksid. Majahoidja jälgis meest pingsalt, valmis teda koos kalakorviga minema peletama. Üha valjenev linnakära kerkis üle Vikrami pea ja imes temast energiat. Kuidas ta igatses olla tagasi Chikmagaluris, kus õhk oli vaikusest raske ja istanduse töölised küürutasid keskendunult taimede kohal; kus mäed, kõrged ja tugevad, toetasid taevasse sirutuvaid siniseid uduvihmavarje. Üle jalgtee libiseva roninastiku oranž välgatus, köögist kostvad hakkimise ja tulel panni liigutamise helid, kui kokk seal päevaks toitu valmistas; kaugemalt, tööliste kivimajade poolt kostev tasane jutukõma. Perekonna maahäärber oli vana ja päevinäinud hoone, kivist seinte ja põrandatega, millele olid laotatud vaibad, et need talvekülma teravust pehmendaksid. Rajatud paljude hektarite suuruse kohviistanduse majandamiseks kasutatav hoone oli aastakümnetega vähe muutunud. Ainus silmatorkav luksus oli varahommikune kohvijoomise tseremoonia pärast seda, kui Vikram oli töölised kokku kogunud, neile päevaks juhised kätte jaganud ja nad tööle saatnud. Kõrgetest hõbedastest kohvikannudest valati väikestesse portselantassidesse kanget musta kohvi ja kuuma auravat piima. Selle rituaali oli sisse seadnud Vikrami isa ja Vikram ei näinud mingit põhjust seda muuta. Portselantassid, mille oli endaga kaasa toonud ta ema, olid näinud ka paremaid päevi ja mõnel oli siit-sealt kild küljest pudenenud, aga Vikram polnud raatsinud neid ära visata. Selle asemel käskis ta teenijatel neid hoolega hoida ja seda nood ka tegid, sest keegi ei tahtnud peremeest pahandada. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42920469&lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1236.58 руб.