Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Kodukäija Ingela Korsell Åsa Larsson PAX #10 Oraakli kaardid ennustasid kaarnavennastele katastroofi. Ennustus hakkab tasapisi täide minema. Õige varsti peavad Viggo ja Alrik ära kolima. Nad saadetakse Mariefredist kasuvanemate Andersi ja Laylah’ juurest minema. Viggo meelest on see kõik Irise süü. Aga kui ta järsku taipab, kus võiks olla neile vajalik kood, süttib pimeduses väike lootusekiir. Kas vennad suudavad Mariefredi ja maailma päästa, enne kui must nõid salaraamatukogusse sisse pääseb ja kodukäija äratab? Aeg tiksub, pimedus murrab sisse – viimast korda! Originaali tiitel: Draugen PAX X Åsa Larsson & Ingela Korsell Henrik Jonsson Bonnier Carlsen 2018 © Åsa Larsson och Ingela Korsell 2018 Illustratsioonid © Henrik Jonsson 2018 Published by agreement with Ahlander Agency Kaane kujundanud Henrik Jonsson/Lena Thunell © Tõlge eesti keelde. Kadri Papp, 2019 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Hille Lagerspetz ISBN 978-9985-3-4591-7 ISBN 978-9985-3-4696-9 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif 316. PEATÜKK Kuhu kadus D-täht? „ÜTLE, KUI TÖÖÕPETUSE-THOMAS siiapoole tuleb,” sosistab Viggo Omarile. Käib koolipäeva viimane tund ja IV A klassil on tööõpetus. Õpetajalaua taga kummardub Viggo Tööõpetuse-Thomase arvuti kohale, millest õpetaja on jätnud end välja logimata. Kui lollid võivad täiskasvanud küll olla? „Mis sa teha tahad?” küsib Omar, silmad imestusest ümmargused. „Saadan direktor Agnetale meili,” irvitab Viggo. „Tööõpetuse-Thomase nimel. Kuidas „töö” kirjutatakse? D või t-ga?” „T-ga,” sosistab Omar vastu. „Ja kahe ö-ga.” Omar heidab närvilisi pilke maalimisklassi poole, kus on kõik ülejäänud õpilased. Tööõpetuse-Thomas on nende juhendamisele keskendunud. Nähtavasti ei hoia nad pintslit õigesti käes. See tähendab nii, kuidas Tööõpetuse-Thomas tahab. Viggo tõstab samuti hetkeks pilgu, kuid ta ei närvitse. Ta tunneb Tööõpetuse-Thomase vastu vaid tohutut viha. Vihkan, vihkan, VIHKAN! Möödunud on kaks nädalast kohutavast koosolekust, kus Tööõpetuse-Thomas ja sotsiaaltöötaja Björn otsustasid, et Alrikut ja Viggot ei jäeta enam Andersi ja Laylah’ juurde elama. Vähe sellest! Lisaks otsustati Alrik ja Viggo teineteisest lahutada. Niisiis ei ela nad tulevikus enam koos! Täna on reede. See on Viggo ja Alriku viimane koolipäev. Pühapäeval kolib Viggo uue kasupere juurde Smålandi, Alrik aga kuhugi Norrtälje lähedale kohta, mida sotsiaaltöötaja nimetas noorsookoduks. Aga Viggo meelest ei kõla see sugugi mingi koduna, pigem nendele noortele mõeldud vanglana … keda keegi ei taha … või kellega keegi toime ei tule. „Tee kähku, Viggo!” kähistab Omar. „Ta võib iga hetk tulla.” „Jaa-jaa,” vastab Viggo ja võitleb arvutiklaviatuuriga edasi. Ohhh! Tähed hüplevad ta silme ees. Milline lollakas küll otsustas, et neid peab nii palju olema? Kuhu d-täht kadus? … Käes! Ema helistas mõni päev tagasi ja nuuksus telefonis nii kõvasti, et tema jutust oli peaaegu võimatu aru saada. Ta rääkis, et on taas viinaravil ja tunneb ennast täiesti kohutavalt. Nii et tema juures ei ole neil võimalik elada. Viggol on raske hingata, kui ta mõtleb, mis küll kõigest edasi saab. Mõtted katastroofist kogunevad üheks suureks äikesepilveks. Pärast toda koosolekut on Alrik vaevu suud paotanud. Ta käib ringi nagu zombi. Viggol tuleb õudne hirm, kui ta venda säärasena näeb. Justkui oleks keegi Alriku OFF-nupule vajutanud. Viggo käitub täpselt vastupidi, ta on täiesti metsik. ON-nupp on ööpäev läbi sisse lülitatud. Esmaspäeval, esimesel päeval pärast jõuluvaheaega, ütles Tööõpetuse-Thomas, et loodetavasti Viggo „võtab ennast kokku ja saab viimastel päevadel teistega kenasti läbi”. Et kõigile jääks üksteisest „veidi ilusaid mälestusi”. Esimese vahetunni ajal tormas Viggo välja ja jättis Tööõpetuse-Thomasele ilusa mälestuse. Suggen ja Galten pidasid valvet, kuni Viggo Tööõpetuse-Thomase auto WC-paberisse mässis. Suggen filmis kõike ja pani klipi Snapchatti üles. Edasi läks kõik samas vaimus. Viggo on teinud pöörasusrekordeid. Nendest kõikidest saavad ilusad mälestused. Viggo viimase koolinädala esikümme näeb välja selline. Kohal number … 10. Alustas mitut kaklust, kui nad kooliõuel „Kivikuningat” mängisid. 9. Valas klassis kraanikausi juures vedelseebi pudelisse toiduvärvi (mitmel õpilasel värvusid käed roheliseks). 8. Läks I B klassi garderoobi, näppas sealt kõikide mütsid ja viskas need kooliõuel puu otsa (esimese klassi tatikad ulgusid kõvasti). 7. Toppis plastmassitükke ukselukkudesse, nii et neid ei saanud avada (= pääses kahest tunnist). 6. Ronis koolimaja katusele ning loopis möödujaid lumepallide ja jäätükkidega. 5. Mässis koolimajas WC-potid toidukilesse. 4. Tõmbas Antoni seljakoti kooli lipumasti otsa. 3. Sidus kõikide talvesaabaste nöörid omavahel kokku (paljud jäid koolibussist maha ega pääsenud koju). 2. Alustas sööklas söögisõda, loopides pitsasid nagu lendavaid taldrikuid (üks jäi lakke kinni). … ja kohal number … trummipõrin … 1. Tungis kooli kantseleisse, kui seal kedagi ei olnud, röhitses ja peeretas mikrofoni, nii et seda oli kuulda kõikidest kooli valjuhäälditest (üheksandikud pidid üleriigilise tasemetöö katkestama). Viggo ajab õpetajad lausa hulluks, ehkki keegi neist pole Laylah’le ja Andersile helistanud ega kaevanud, isegi mitte Tööõpetuse-Thomas. Kõik teavad, et see on Viggo ja Alriku viimane nädal Mariefredis. Simon loeb päevi. Esmaspäeval ütles ta: „Viis koolipäeva veel, vaestemaja kandidaat!”, kui ükski õpetaja ei kuulnud. Järgmisel päeval teatas Simon ja tema kamp: „Neli päeva veel, värdjas.” Kolmapäeval jättis Viggo Simonile kolmest allesjäänud päevast ilusa mälestuse, kui hiilis võimlemistunni ajal riietusruumi ja lõikas Simoni firmaalukate tagumiku sisse kolm suurt auku. Paljud klassi poisid on viimase nädala jooksul Viggo seltsi otsinud. Sest et kogu aeg juhtub midagi ja pole ohtugi, et sind selle eest süüdistataks. Nimelt saab Viggo kogu süü enda kraesse, aga tal on täiesti ükskõik. Kui maakera tabaks komeet, siis ütleksid Mariefredi koolis kõik, et see on Viggo Dellingi süü. Viggo toksib direktor Agnetale meili. Peaasi, et ta vaid kõik sõnad õigesti kirjutaks, nii et direktoril mingeid kahtlusi ei tekiks. Niimoodi! Viggo on tohutult rahul sõnaga „ebakompetentne”. Alrik õpetas talle, et see tähendab kedagi, kes teeb midagi väga halvasti. Kõlab tõeliselt täiskasvanuliku sõnana. „Aeg on koristama hakata!” hüüab Tööõpetuse-Thomas maalimisklassist, nii et kõik kuuleksid. „Pidage meeles, mida ma alati olen öelnud: pole midagi efektiivsemat kui PUHTUS ja KORD!” Viggo naeratab endamisi, kui mõtleb, mida Tööõpetuse-Thomas küll ütleb, kui ta naelte, kruvide ja mutrite kapi avab. Nimelt on Viggo need omavahel kõik põhjalikult kokku seganud. Tööõpetuse-Thomasel võtab nende sorteerimine mitu tundi. „Ta tuleb!” sosistab Omar läbi hammaste. „Viggo! Oled sa valmis? VIGGO!” Jah, ta on valmis. Viggo saadab meili hiireklikiga teele, kükitab kähku ja poeb õpetajalaua alt läbi. Kui ta teiste juurde läheb, tõukab Simon teda õlaga ja sisistab: „Tead, te hakkate Alrikuga kõvasti peksa saama!” Seda on ta mitu korda öelnud sellest saadik, kui Viggo ta firmaalukad puruks lõikas. Ent Viggo kehitab vaid õlgu. Lödimoni ähvardus teda ei loksuta. Tööõpetuse-Thomas alustab koristamise tulemuste kontrollringi. Keegi ei tohi klassist lahkuda enne, kui kõik särab puhtusest ja iga väiksemgi asi on oma kohale tagasi pandud. Viggo ja Omar pühivad oma lauad erilise hoolega puhtaks. Viggo nühib lauaplaadi koguni pusavarrukaga üle. Tööõpetuse-Thomas turtsatab temast möödudes kahtlustavalt. Täpselt sel hetkel, kui ta hakkab naelakappi avama, heliseb tema mobiiltelefon. Tööõpetuse-Thomas heidab kiire pilgu ekraanile ja pöördub siis klassi poole: „Vaikust!” ütleb ta tähtsalt. „Direktor Agneta helistab.” Sumin vaibub. Kõigi pilgud on Tööõpetuse-Thomasele pööratud. Viggo märkab Omari pilgus peegelduvat õudust. „Oi ei,” pomiseb Omar. „Kõik on läbi!” „TERE, AGNETA!” vastab Tööõpetuse-Thomas valjusti ja enesekindlalt. Mingil põhjusel karjub Thomas telefoniga rääkides alati kõva häälega. „Millega saan sind aidata, kaunitar?” Seejärel jääb ta järsku vait. Kõik klassiruumis olijad kuulevad direktor Agneta kõnevalingut mobiilis. Sõnadest ei saa nad aru, kuid kõik kuulevad, et ta on vihane. Väga vihane! Tööõpetuse-Thomase kulmud kerkivad laubal üha kõrgemale. Tema jahmatus kasvab iga hetkega. Viggo meelest näeb ta välja nagu ajusurmas viibiv keeduvorst. „Aga … aga?” kokutab Tööõpetuse-Thomas ja teeb käega „olen-täiesti-süütu”-liigutuse. „Kas me tohime minna?” hüüab Nadia ja osutab seinakellale. „Tund on läbi!” Tööõpetuse-Thomas vehib klassi poole tõrjuvalt käega. „Jah, jah, kaduge minema!” kähvab ta … „EI! Mitte sina, Agneta!” Kõik tormavad ukse poole, aga Viggo ja Omar on kõige kiiremad. Kohe, kui nad kooliõuele jõuavad, löövad nad käed plaksuga kokku. Highfive! Yes! Tegime ära! Huvitav, mida direktor Agneta Tööõpetuse-Thomasele ütles? Nad itsitavad nii kõvasti, et kukuvad peaaegu pikali. Suggen ja Galten lähevad mööda ja neilegi räägitakse, mis toimub. Nad löövad Viggoga rusikad kokku ja ütlevad, et kui ta ära kolib, läheb koolis igavaks. Siis jooksevad nad minema ja hüüavad: „Nägudeni, Viggo!” „Helista vahel!” „Ma pean samuti minema,” ütles Omar. „Mul läheb varsti buss.” Nad annavad teineteisele paar sõbralikku müksu. „Näeme!” ütleb Omar. „Või …” Mõlemad muutuvad hoobilt tõsiseks, sest kumbki ei tea, millal nad järgmine kord kohtuda võiksid. Omar kallistab Viggot kiiresti. Viggo seisab ja vaatab talle järele. Ta püüab aru saada, kas ta on kurb. Aga ta ei tunne eriti midagi. Küllap on katastroofimõtetel parajasti kohvipaus. Viggo tunneb ainult, et kõik temas pulbitseb ja keeb. Nii cool, et tal õnnestus see meil Tööõpetuse-Thomase arvutist teele saata! Milline äge pauk lõpetuseks! Kättemaks on ikka magus. Ja Omar on lahe ja tore, mõtleb ta. Omar on tõeline sõber. Loodetavasti saavad nad omavahel kontakti hoida, nagu nad kokku leppisid. Viggo pöörab ringi, et sammud kodu poole seada. Ta märkab jalgrattaparklas kedagi seismas. Ja otsekohe matavad katastroofimõtted ta uuesti enda alla. 317. PEATÜKK Kuidas ma toime tulen? VIGGO RINDA LÖÖB valu. Jalgrattaparklas seisab Alrik. Täiesti üksi. Kuidas Alrikul noortekodus minema hakkab, mõtleb Viggo. Alrik on seal kõige noorem. Ja kuidas mina ilma temata toime tulen? Ta sörgib oma suure venna juurde. „Noh,” ütleb Viggo. „Mis teed?” Alrik heidab talle väsinud pilgu. „Kas oled juba ära unustanud?” küsib ta vaikselt. „Mille?” küsib Viggo, silmad ümmargused. „Anders ja Laylah pidid meile ju järele tulema,” ütleb Alrik. „Pidime poodidesse minema.” Viimasel nädalal on Anders ja Laylah ennast pärast lõunat töölt vabaks võtnud, et rohkem Alriku ja Viggoga koos olla. Pärast kooli on nad teinud palju toredaid asju: käisid kinos, vaatasid Guifi ja Sävehofi vahelist käsipallimängu, möllasid veekeskuses. Täna on plaan minna Södertäljesse, osta natuke uusi riideid ja kummalegi poisile kohver. Alrikul ja Viggol pole kunagi oma kohvrit olnud. Mariefredi tulles olid mõlema asjad mustas prügikotis. Anders ja Laylah on nii metsikult head, et Viggo meelest teeb see kõik peaaegu veel hullemaks. Mingil kummalisel kombel oleks kergem, kui nad enne tema ja Alriku Mariefredist lahkumist tõsiselt tülli läheksid. „Õige jah,” ütleb Viggo. „Kohvrid. Vabandust! Mul läks meelest ära.” „Sa ei pea kogu aeg vabandust paluma!” ohkab Alrik ja hakkab oma mobiili näppima. „Okei,” sosistab Viggo ja vahib oma saapaninasid. Nad vaikivad tükk aega. Enam polegi nagu sõnu, mis midagi tähendaksid. Lootusetus rõhub neid nagu tinaraske tekk. Viggol hakkab kõris nöörima. Ta tahaks midagi teha, et Alrik rõõmsam oleks, aga see on raske. Ta püüdis Alrikule näidata filmiklippe oma tempudest, mis ta koolis viimasel ajal on teinud. Mõnikord Alrik koguni naeris nende peale, aga seejärel muutus ta kiiresti taas zombiks. Ja Viggo rinda kriipisid otsekohe jälle katastroofimõtted. Kuidas. Tuleb. Ta. Toime. Ilma. Alrikuta! Ta lihtsalt ei saa aru, kuidas see õnnestub. Alrik on ju alati tema kõrval olnud. Ära mõtle selle peale, mõtleb ta ja hammustab kõvasti huulde. Ma ei tohi nutma hakata. Mitte siin. Kooliõuel. Viggo kukub jahvatama meilist, mille ta Tööõpetuse-Thomase arvutis direktorile kirjutas, aga Alrik näperdab ainult telefoni. Viggo satub segadusse, jääb vait ja veab saapaninaga lume sisse mustreid. Kooliõu jääb õpilastest tühjaks. Viggo vahib tee poole. Kas Anders ja Laylah ei tule juba? „Teie kaks oskate ennast tõesti hästi peita!” kuuleb ta järsku enda kõrvalt häält. Viggo pöörab ringi ja näeb Irist, tüdruk seisab, käed jopetaskus ja patsid kapuutsi alla topitud. „Kus te terve nädala olnud olete?” küsib ta kurjalt. „Miks te isegi SMS-idele ei vasta? Meil on vaja tegeleda musta nõiaga, kes võib iga hetk põranda all magava koletise üles äratada. Kas unustasite juba ära või?” Alriku pilk tõmbub mustaks. „Kas sa unustasid juba ära, et me peame minema kolima?” küsib ta vastu. „Ja eraldi kolima!” ütleb Viggo. „Sa ei saa aru, mida see tähendab!” „Kui on üldse keegi, kes aru saab, siis olen see mina!” pahvatab Iris. „Mina olen samuti õe juurest ära kolinud, te olete selle võib-olla juba unustanud!” Viggo plahvatab. Järsku tunneb ta, kui vihane ta Irise peale on. „Sinu väikese õega polnud üldsegi sama lugu!” karjub ta. „Sina kolisid tema juurest VABATAHTLIKULT ära. Sa ISE otsustasid niimoodi! Meie ei otsusta MITTE MIDAGI! Sa ei hakkagi sellest kunagi aru saama! JA SEE ON SINU SÜÜ!” „MINU SÜÜ?” karjub Iris vastu. „Kuidas see saab MINU SÜÜ olla?” „Kui sa ei oleks lasknud mustal nõial end kinni võtta, poleks me pidanud sind päästma,” karjub Viggo. „Ja me poleks sattunud selle kuradi valvekaamera filmi peale … ja siis …” Viggol on hing kinni. Ta on nii vihane. Tal on tunne, justkui kerkiks ta kõrvadest musta tossu. Iris turtsatab põlglikult. Viggo meelest näeb see välja peaaegu nii, nagu irvitaks tüdruk nende üle. „Sa oled KÕIK ära rikkunud!” röögib Viggo. Siis tormab ta Irisele kallale. Ta lööb ja vehib kätega, pisarad purskavad silmist, kuid Iris hüppab ta hoopide eest kergelt kõrvale. See ajab Viggo täiesti hulluks. Ta muudkui lööb ja lööb, ent ei taba tüdrukut. Lõpuks vajub ta maha ja ainult nuuksub. Iris seisab liikumatult paigal, tema näost pole võimalik midagi välja lugeda. Alrik astub lähemale ja haarab ahastuses väikevenna oma käte vahele. Kiigutab teda. Täpselt nii nagu siis, kui Viggo oli väike ja ema järele nuttis. Neil on nüüd juba täiesti ükskõik, kas keegi koolist näeb neid. Praegu pole sel mingit tähtsust. „Kuidas ma … ilma sinuta … toime tulen, Alrik,” nuuksub Viggo. „Küll sa tuled,” pomiseb Alrik. „Tõuse püsti!” Viggo ajab end jalgele. Ta vahib kurjalt Irise poole ja pühib jopevarrukaga silmi. Siis kuulevad nad autot signaalitamas. „Need on Laylah ja Anders,” ütleb Alrik, haarab Viggol käest ja veab ta kaasa auto poole. Kumbki neist ei lausu Irisele sõnagi. Iris vaatab, kuidas Alrik ja Viggo autosse istuvad ja minema sõidavad, ilma et heitnuks tema poole pilkugi. See oligi siis hüvastijätt, mõtleb ta. Pärast kõike seda, mida ma olen nende heaks teinud. Iris on samuti vihane. Alrik ja Viggo tunnevad kohutavat enesehaletsust. Aga neid ei lahutata teineteisest igaveseks nagu Irist ja Gloriat. Alrik ja Viggo võivad teineteisega igal õhtul telefonis rääkida. Nad on teineteisel olemas, ehkki nad ei ela koos. Aga nüüd on nad vihased ja käituvad nagu egoistlikud jõmpsikad, kes mõtlevad ainult iseenda peale. Täpselt nii, nagu must nõid tahab. Jah, must nõid. Irisel pole aimugi, miks raamatukogus pole midagi veel juhtunud. Kui Luupainaja Estridi unenäos koodi sai, siis ootasid nad, et koletis võib iga hetk läbi põranda välja ilmuda. Aga nüüd on möödunud juba rohkem kui kaks nädalat ja ikka veel ei ole midagi juhtunud. Tegelikult teab Iris, et suur osa nõiakunstist nõuab pikka ettevalmistusaega. Võib-olla see ongi põhjus? Üks asi on igal juhul kindel. Must nõid Migreeni-Maggan ei anna iialgi alla. Mitte iialgi. Viggo sõnad Gloria kohta tabasid Irist valusalt. Kuidas võis Viggo öelda, et Iris jättis Gloria vabatahtlikult maha? Mida tema sellest ka teab? Iris oli sunnitud põgenema, et nõiaks saada. Elu kodus ja püüd „normaalseks” saada, nagu isa ütles, tundus talle täieliku vanglana. Gloria läks marru, kui Iris oma perekonna mõtteid manipuleeris. See toimis isa ja tema uue naise, ent mitte Gloria puhul. Sellepärast et see ei langenud kokku Gloria tahtega. Temal ei olnud Irisega mingeid probleeme. Gloria ei tahtnud Irist unustada. Tagantjärele on Iris hakanud mõtlema, kas mõttemanipulatsioon võis olla viga. Aga tol hetkel oli ta nii vihane ja kurb, et ei osanud midagi paremat välja mõelda. Ja nii läkski kõik nii, nagu läks. Nüüd on juba liiga hilja kahetseda, sest mõttemanipulatsioonide tagasipööramiseks pole võlusõnu. Mitu korda on Iris mõelnud, et saadab Gloriale sõnumi. Siiski pole ta seda teinud. Viggo jutust jäi mulje, nagu oleks Iris alatu ja südametu. Aga ta tahtis ju ainult Gloriat ja ka iseennast kaitsta. Sest iga mõte perekonnale teeb nii kohutavalt haiget. Ja mida ma talle kirjutaksingi? mõtleb Iris. Mida oskan ma öelda, et Gloria mõistaks ja mulle andeks annaks? Gloria on kõigest seitsmeaastane. Tema mälestused minust tuhmuvad. Ükskõik, kas ta seda tahab või mitte. Ka sellele on kohutavalt valus mõelda. Kooliõu on nüüd tühi. Hakkab pimedaks minema. Tänaval sõidavad autod mööda. Kõik on teel koju oma perekonna juurde. Iris seisab veel natuke aega liikumatult ja mõtleb oma väikesele õele Gloriale, kes elab Saksamaal Hamburgis. See on väga kaugel. Iris tunneb tema järele nii suurt igatsust, et see teeb lausa haiget. Kas ma näen üldse kunagi veel Gloriat? mõtleb ta. Arvatavasti mitte. Aga Gloria ei ole Hamburgis. Ta on lähemal, kui Iris arvab. Märksa lähemal. 318. PEATÜKK Gloria Ackermand! GLORIA KUULAB PEAAEGU tühjas vagunis valjuhääldist kostvat juttu. Ta ei saa millestki aru, sest räägitakse rootsi keeles. „Isa, mis öeldi?” küsib Gloria. „Kas me oleme varsti Mariefredis?” Hommikul hakkas Gloria koos ema ja isaga Hamburgist sõitma. Kõigepealt lennuk, seejärel rong. Gloria tahaks juba kohal olla. Ta ei jaksa enam hetkegi kauem kannatada. „Gloria Ackermand! Lõpeta jauramine!” ütleb isa. „Ma ei saa aru, mis sul viga on! Istu vaikselt ja ära pressi nina vastu akent. Kas sul pole raamatut kaasas, mida lugeda?” Gloria võtab välja oma Harry Potteri raamatu. Ehkki ta on kõigest seitsmeaastane, loeb ta väga hästi. Iris õpetas teda. Aga praegu ei suuda ta ridagi lugeda. Kui tal on õigus, siis on tema vanem õde Mariefredis. Ja Gloria kavatseb ta üles otsida. Ta peab õe leidma. „Lõpuks ometi näed sa Gripsholmi lossi, Gloria,” ütleb ema ja naeratab. „Sa oled seda ju nii kaua soovinud! Kas ootad juba põnevusega?” Gloria noogutab ja manab näole ootusäreva naeratuse. Viimasel ajal on ta väga hästi valetama õppinud. Ta ei tunne seejuures enam mingit südametunnistusepiina. „Ah nii, te sõidate siis Mariefredi!” ütleb Gloria vastas istuv mees. Mees räägib saksa keelt rootsi aktsendiga, tal on seljas korralik ülikond ja lips ees. Kingad on nii läikima löödud, et Gloria tahaks lausa lähemale kummarduda ja vaadata, kas ta näeb nende pealt oma peegelpilti. „Oo, te räägite saksa keelt,” ütleb Gloria isa rõõmsalt. Hetk hiljem nad juba vestlevad – isa, ema ja läikivate kingadega mees. „Meie tütar käis muudkui peale, et me Mariefredi sõidaksime,” naerab Gloria isa ja vangutab pead. „Nii et võtsimegi nüüd nädalavahetusel kogu perega selle reisi ette.” Mitte KOGU perega! tahaks Gloria karjuda. Tal tuleb selline tahtmine iga kord, kui vanemad räägivad nii, nagu poleks Irist olemaski. Irise nõiasõnad mõjusid isale ja võõrasemale nii tugevasti, et ta tuleb neile meelde ainult siis, kui nad Irist näevad. Kui keegi küsib, siis meenub neile äärmisel juhul, et Iris käib internaatkoolis ega ela enam kodus. Muul ajal on ta nende mõtetest täiesti minema pühitud. Ent Gloriaga on teine lugu. Nõiasõnad temale ei mõjunud. Ta mõtleb kogu aeg oma vanema õe peale. Ta tunneb Irisest väga suurt puudust ja samal ajal on õe peale väga vihane. Gloria tahab, et Iris koju tuleks. Et kõik oleks nii nagu enne vanaema surma. Enne, kui isa ja Iris tülli läksid ning Iris kodunt jalga laskis. Irise kadumisest saadik on Gloria teda interneti kaudu otsinud. Ta guugeldas eri keeltes sõna „nõid” ja lootis, et avastab mingi märgi Irisest. Jõululaupäeval leidis Gloria Instagramis pildi. See oli udune, aga Gloria tundis Irise otsekohe ära. Tal oli käes puur, ja Google’i tõlkimisprogrammi abil sai Gloria aru, et jutt oli mingist nõiajahist ning salapärasest haiguspuhangust Mariefredis. Järgmisel päeval, kui nad jõulukinke avasid, hakkas Gloria nutma. Pisarad olid ehtsad, sest tema meelest oli nii hirmus, et Iris nendega koos ei ole ning ta emale ja isale meeldegi ei tule. Aga kui nad küsisid, miks ta nutab, valetas Gloria, et ta oli unustanud jõuluvanale kirjutada, mida ta kogu südamest soovib: reisi Mariefredi. Seejärel luniski ta seni, kuni ema ja isa järele andsid. Mõnikord saab mõtteid mõjutada ka täiesti ilma nõiduseta. „Me läheme Mariefredi meie tütre ajaloohuvi tõttu,” kuulutab Gloria ema läikivaks poleeritud kingadega mehele. „Gloria tahab tingimata Gripsholmi lossi näha.” „Nii et sind huvitab ajalugu!” naeratab mees ja pöörab oma jääsiniste silmade pilgu Gloriale. Kui Gloria mehele silma vaatab, tekib tal tahtmine end kerra tõmmata ja peitu pugeda. Mehe juures on midagi hirmutavat. Gloria langetab otsekohe pilgu raamatule ja teeskleb lugemist. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42843581&lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 853.90 руб.