Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Ema saladus Michael Robotham Kõigil on ettekujutus ideaalsest elust. Agatha arvates elab seda Meghan Shaughnessy. Vähemalt nii ta arvab. Kaugelt vaadates tundub nii … Neil kahel täiesti erineva taustaga naisel on midagi ühist: mõlemal on ohtlik saladus, mis võib hävitada kõik, mida nad kalliks peavad. Nad mõlemad on tugeva emainstinktiga, valmis riskima suurelt. „Ema saladus“ on menukirjanik Michael Robothami mõjuv psühholoogiline põnevik, mis hoiab teid enda kütkes ja murrab südame. * Enne romaanikirjanikuks hakkamist oli Michael Robotham uuriv ajakirjanik ja töötas Ameerikas, Austraalias ja Suurbritannias. Ajakirjaniku ja kirjanikuna on ta uurinud kurikuulsaid juhtumeid, näiteks sarimõrtsukatest abielupaari Fred ja Rosemary Westi lugu. Ta on teinud koostööd kliiniliste ja kohtupsühholoogidega, kes aidanud politseil uurida psühholoogiliselt keerulisi kuritegusid. Robothami sulest on ilmunud 13 psühholoogilist põnevikku, mida on tõlgitud 25 keelde ja avaldatud 50 riigis. Aastal 2015 võitis ta Suurbritannia krimikirjanike ühenduse maineka auhinna põnevusromaani „Life or Death“ („Elu või surm“) eest. Ta elab Sydneys. Originaali tiitel: The Secrets She Keeps Michael Robotham Eestikeelse raamatu väljaandja: © Petrone Print OÜ, 2019 Tõlkija: Kadri Pettai Toimetaja ja korrektor: Anu Parnabas Kujundaja: Ande Kaalep ISBN: 978-9949-651-51-1 ISBN: 978-9949-651-55-9 (epub) Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ www.petroneprint.ee Ma olen katki. Katki ja talumatult häbistatud, sest nisu küpseb, allikad annavad lakkamatult vett, uted toovad ilmale sadu tallesid. Ka emased koerad teevad seda. Kuni tundub, et kogu maa kerkib, et näidata mulle õrnu magavaid lapsi, samal ajal kui ma tunnen oma lapse südametuksete asemel kaht haamrilööki. Federico Garcia Lorca „Yerma“ Sarale ja Markile TÄNUSÕNAD Kui oled kirja pannud kaksteist romaani, on suurepärane tunne ette võtta puhas leht, ikka sellesama elevuse ja ootusega nagu aastal 2002, kui kirjutasin „Kahtlusaluse“ esimesed read. Tihti küsivad lugejad, kas mul on enda raamatute seas lemmikut, ja ma vastan alati, et ühe valimine tähendaks tunnistada, et mul on lemmiklaps. (Neil kõigil on omad head küljed.) Ja ma pingutan selle nimel, et kirjanikuna vältida sama loo kasutamist kaks korda. Eriti käib see „Ema saladuse“ kohta, mis on romaan, mille ülesehitus, aines ja kaks jutustajahäält on kõige auahnem ettevõtmine, mille kallale asunud olen. Kui sellega hakkama sain, siis tänu suurepärastele toimetajatele, eriti tänu Mark Lucasele, Lucy Malagonile, Rebecca Saundersile, Ursula Mackenziele, Colin Harrisonile ja Richard Pine’ile. Jään tänu võlgu oma imelistele kirjastusmeeskondadele: Little, Brown Book Group Suurbritannias, Hachette Austraalias, Goldmann Saksamaal ja Scribners USAs. Eriline tänu Lisa Soussale, kes heldelt annetas imelisele heategevusorganisatsioonile Dreams2Live4 ja võitis õiguse saada raamatusse enda nimega tegelane. Jättes tähtsaima viimaseks, tänan oma ilusaid ja andekaid tütreid Alexit, Charlottet ja Bellat ning naist, kellesse nad kõige rohkem on: nende ema Vivieni, mu abikaasat, üht ja ainust. Ta teab, et on parim. ESIMENE OSA Agatha Selles loos ei ole mina kõige tähtsam tegelane. See au kuulub Megile, kes on abielus Jackiga, ja nad on täiuslikud vanemad kahele täiuslikule lapsele: poisile ja tüdrukule – heledapäistele ja sinisilmsetele, nunnumatele kui suhkrukoogid. Meg on taas rase ja ma olen äärmiselt elevil, sest ka mina saan lapse. Toetanud otsaesise vastu aknaklaasi, vaatan kõnniteel mõlemale poole, veel kaugemale aedviljaletist ja juuksurisalongist ja moeärist. Meg jääb hiljaks. Tavaliselt on ta selleks ajaks viinud Lucy algkooli ja Lachlani päevahoidu ning nurgapealses kohvikus sõpradega liitunud. See seltskond emasid kohtub igal reedel, nad istuvad välilaua taga, lapsevankrid reas nagu rekad praami autotekil. Üks rasvavaba piimaga cappuccino, üks chai latte ja kann taimeteed. Möödub punane buss ja varjab mu vaate Barnes Greeni pargile, mille vastas olen. Kui buss eemaldub, näen kaugemal tee peal Megi. Ta kannab liibuvaid teksaseid ja lohvakat kampsunit ning lükkab värvilist kolmerattalist tõukeratast. Ilmselt nõudis Lachlan, et võiks sellega eelkooli sõita, ja seepärast Meg hilinebki. Poiss on peatunud ka selleks, et vaadata parte ja trennitegijaid ja vanu inimesi, kes teevad t’ai chi’d, liikudes nii aeglaselt, et neid võiks nukufilmis kasutada. Selle nurga alt ei paista Meg rase. Alles siis, kui ta külje keerab, muutub ta kõht korvpalliks, kenaks ja ümaraks, vajudes päeva jooksul allapoole. Eelmisel nädalal kuulsin, kuidas ta kurtis paistes pahkluude üle, ja oigasin vastuseks. Ma tean, kuidas ta end tunneb. Minu lisaraskus on muutnud treppidest käimise trenniks ja mu põis on pähklisuurune. Vaadanud kahele poole, ületab ta Church Roadi ja palub vabandust sõpradelt, suudleb neid mõlemale põsele ja kudrutab nende lastega. Öeldakse, et kõik lapsed on armsad, ja ma arvan, et see on tõsi. Ma olen piilunud vankritesse, kus on Guglunki meenutavad punnis silmade ja vaid mõne juuksekarvaga olendid, ja ikka leidnud eest midagi armastusväärset, sest nad on nii värskelt vermitud ja süütud. Ma peaksin kolmandas vahes riiuleid täitma. See osa kauplusest on hea koht, kuhu peituda, sest juhatajahärra Patelil on probleeme naiste hügieenitoodetega. Ta ei kasuta selliseid sõnu nagu „tampoonid“ või „hügieenisidemed“, vaid nimetab neid „naisteasjadeks“ või ainult osutab kastidele, mis on vaja lahti pakkida. Ma töötan neli päeva nädalas, varahommikust kella kolmeni, kui just mõni teine osaajaga töötaja ei teata, et on haige. Tavaliselt täidan riiuleid ja kleebin hinnasilte. Härra Patel ei lase mul kassas olla, sest tema sõnutsi lõhun ma asju. See juhtus üks kord ja see polnud minu süü. Sellise nime järgi nagu Patel arvasin ma ta olevat pakistanlase või hindu, kuid selgus, et ta on rohkem waleslane kui waleslased ise: punase juuksepahmaka ja lühikeste vuntsidega, nagu oleks tegu Adolf Hitleri sohilapsega. Ma ei meeldi eriti härra Patelile ja ta on igatsenud minust lahti saada sellest peale, kui ütlesin, et olen rase. „Ära looda mingit vanemapuhkust: sa ei tööta täiskohaga.“ „Ma ei loodagi.“ „Ja arstil käid oma vabast ajast.“ „Muidugi.“ „Ja kui sa ei saa kaste tõsta, pead töölt ära minema.“ „Ma saan kaste tõsta.“ Härra Patelil on kodus naine ja neli last, kuid see pole teda mu raseduse suhtes mõistvamaks muutnud. Ma ei usu, et talle naised eriti meeldivad. Ma ei taha öelda, et ta on gei. Kui alustasin kaupluses töötamist, oli ta minu küljes kui takjas, kasutades iga võimalust end minu vastu suruda kas laos või siis, kui ma põrandat pesin. „Oih!“ ütles ta, surudes oma erekteerunud peenist vastu mu tuharaid. „Lihtsalt pargin oma ratast.“ Pervert! Ma lähen tagasi laokäru juurde ja võtan hinnapüstoli, kontrollides hoolikalt selle seadeid. Eelmisel nädalal panin virsikukompottidele vale hinna ja härra Patel pidas palgast kaheksa naela kinni. „Mida sa teed?“ haugatab hääl. Mu selja taha on ilmunud härra Patel. „Täiendan tampoonivaru,“ kokutan ma. „Sa vahtisid aknast välja. Sinu otsmik jättis selle rasvase jälje klaasile.“ „Ei, härra Patel.“ „Kas ma maksan sulle unistamise eest?“ „Ei, härra.“ Osutan riiuli poole. „Teil on otsas Tampax Super Plus – need aplikaatoriga.“ Härra Patelil hakkaks nagu paha. „Noh, vaata laost.“ Ta taganeb. „Teises vahes on vaja koristajat. Mine kuivata seal ära!“ „Jah, härra Patel.“ „Siis võid koju minna.“ „Aga ma töötan kella kolmeni.“ „Devyani teeb sinu eest. Ta võib redelil ronida.“ Ta tahab öelda, et Devyani ei ole rase ega karda kõrgust ja ta laseb tal „ratast parkida“ peast feministiks keeramata. Ma võiksin esitada seksuaalse ahistamise kaebuse, aga mulle meeldib see töö. See annab ettekäände olla Barnesil ja lähemal Megile. Tagumises laoruumis täidan ämbri sooja seebiveega ning valin käsnmopi, mis pole metallraamini ära kulunud. Teine vahe on kassadele lähemal. Mul on sealt välikohvikule ja selle laudadele hea vaade. Ma ei kiirusta põrandapesuga, hoides end eemale härra Patelist. Meg ja tema sõbrad hakkavad lõpetama. Suudeldakse põsele. Kontrollitakse telefone. Lapsed pannakse kärudesse-vankritesse. Meg teeb veel viimase märkuse ja naerab, visates oma kauneid juukseid. Peaaegu alateadlikult heidan ka enda omi üle pea. Ei tule välja. Lokkidega ongi see häda, et nad ei liugle, vaid hüppavad. Megi juuksur Jonathan hoiatas mind, et mul pole mõtet teha sama lõikust mis Megil, aga ma ei kuulanud teda. Meg seisab kohviku ees, kirjutab kellelegi sõnumit. Ilmselt Jackile. Nad arutavad, mida õhtuks süüa, või teevad nädalavahetuseks plaane. Mulle meeldivad Megi rasedateksad. Mul on ka selliseid vaja – midagi, millel on veniv värvel. Mõtlen, kust ta need ostis. Kuigi näen Megi peaaegu iga päev, olen temaga rääkinud vaid korra. Ta küsis, kas meil on veel Bran Flakesi helbeid, kuid meil oli kõik otsas. Soovin, et oleksin saanud vastata jaatavalt. Soovin, et oleksin saanud minna kiikuvate plastmassuste taha ja naasta karbi Bran Flakesiga ainult talle. See juhtus mai algul. Juba siis kahtlustasin, et ta on rase. Kaks nädalat hiljem võttis ta farmaatsiatoodete riiulilt rasedustesti ja mu kahtlused said kinnitust. Nüüd on meil mõlemal kolmas trimester, ainult kuus nädalat veel oodata, ja Megist on saanud mu eeskuju, sest ta laseb abielul ja emadusel paista nii lihtsana. Esiteks on ta jalustrabavalt kaunis. Vean kihla, et ta võis vabalt olla modell. Mitte buliimiline moelavadel kõndija ega ohoo-efekti esile kutsuv tabloidide nädalapiiga, aga tervislik ja seksikas naabritüdruk. Selline, kes reklaamib pesupulbrit või kodukindlustust ja jookseb alati üle lillelise aasa või labradoriga rannal. Mina olen kaugel sellest. Ma pole eriliselt kena, aga ma pole ka inetu. „Ohutu“ on ilmselt õige sõna. Olen see vähem võluv sõber, keda kõik ilusad tüdrukud vajavad, sest ma ei röövi nende sära ja olen neile tänulik jääkide (toidu ja kallimate) eest. Üks kaupluste kurbadest tõdedest on see, et inimesed ei märka riiulite täitjaid. Ma olen nagu ukse ees magav hulgus või papist silti hoidev kerjus – nähtamatu. Mõnikord küsib keegi mu käest midagi, kuid kui ma vastan, ei vaata nad mulle kunagi otsa. Kui kauplusele tehtaks pommiähvardus ja kõik peale minu oleks evakueeritud, küsiks politseinik: „Kas nägite poes veel kedagi?“ „Ei,“ kõlaks vastus. „Aga riiulite täitja?“ „Kes?“ „See isik, kes paneb kaupa riiulitele.“ „Ma ei pööranud sellele mehele tähelepanu.“ „See oli naine.“ „Kas tõesti?“ See ma olen: nähtamatu, märkamatu kaubaväljapanija. Vaatan õue. Meg kõnnib kaupluse poole. Automaatuks avaneb. Meg võtab plastmassist ostukorvi ja jalutab esimesse riiulivahesse: juur- ja puuvili. Kui ta jõuab vahekäigu lõppu, pöörab ta ümber ja suundub siiapoole. Ma jälgin ta liikumist ja näen teda vilksamisi, kui ta möödub pastast ja tomatikonservidest. Ta keerab minu vahesse. Lükkan ämbri kõrvale ja astun tagasi, mõeldes, kas peaksin ükskõikselt harjale toetuma või tõstma selle õlale nagu puust püssi. „Ettevaatust, põrand on märg,“ ütlen ma, nagu räägiksin kaheaastasega. Mu hääl üllatab teda. Ta pomiseb tänusõnad ja libiseb mööda, kõht puudutab peaaegu minu oma. „Millal teie tähtaeg on?“ küsin. Meg peatub ja keerab end ringi. „Detsembri algul.“ Ta märkab, et ma olen rase. „Ja teil?“ „Samal ajal.“ „Mis kuupäeval?“ küsib ta. „5. detsembril.“ „Poiss või tüdruk?“ „Ma ei tea. Aga teil?“ „Poiss.“ Ta tassib Lachlani tõukeratast. „Teil üks juba on,“ ütlen ma. „Kaks,“ vastab tema. „Ohoo!“ Ma vahin teda. Ütlen endale, et pööraksin pilgu ära. Vaatan oma jalgu, siis ämbrit, kondenspiima ja sinepipulbrit. Oleksin pidanud midagi muud ütlema. Ma ei suuda mõelda. Megi korv on raske. „Noh, õnn kaasa!“ „Teile samuti,“ ütlen mina. Ta on läinud, suundunud kassasse. Korraga mõtlen ma kõikidele asjadele, mida oleksin võinud öelda. Ma oleksin võinud küsida, kus ta sünnitab. Millise sünnitusviisi ta on valinud? Oleksin võinud kommenteerida tema venivaid teksaseid. Küsida, kust ta need ostis. Meg on läinud kassajärjekorda, sirvib kõmuajakirju, kuni ootab oma korda. Uus Vogue ei ole veel väljas, aga ta lepib Tatleri ja Private Eyega. Härra Patel hakkab Megi oste skannima: munad, piim, kartulid, majonees, rukola ja parmesan. Inimese kohta saab ostukorvi järgi palju teada; taimetoitlased, veganid, alkohoolikud, šokohoolikud, kaalujälgijad, öised pidutsejad, kassiarmastajad, koeraomanikud, kanepikimujad, tsöliaakiahaiged, laktoositalumatud ja need, kel kõõm, diabeet, vitamiinipuudus, kõhukinnisus või sissekasvanud varbaküüs. Niimoodi ma teangi nii palju Megi kohta. Ma tean, et ta on vääratanud taimetoitlane, kes hakkas punast liha uuesti sööma siis, kui jäi rasedaks, kõige tõenäolisemalt raua tõttu. Talle meeldivad tomatil põhinevad kastmed, värske pasta, kodujuust, tume šokolaad ja need võiküpsised, mida müüakse plekk-karbis. Ma olen temaga nüüd päriselt rääkinud. Me oleme loonud sideme. Meist saavad sõbrad, Megist ja minust, ja ma saan samasuguseks nagu tema. Ma loon endale armsa kodu ja teen oma mehe õnnelikuks. Me käime Megiga joogatrennis ja vahetame retsepte ning kohtume igal reedehommikul oma emade grupiga, et kohvi juua. Meghan Järjekordne reede. Ma kriipsutan päevi järjest maha, joonistan kalendrisse riste, tõmban pika joone seinale. See rasedus tundub olevat pikem kui eelmised kaks. Justkui mässaks mu keha selle mõtte vastu, pärides aru, miks keegi temaga nõu ei pidanud. Eelmisel õhtul arvasin, et saan südamerabanduse, aga need olid vaid kõrvetised. Madrase kana oli suur viga. Jõin terve pudeli Gavisconi, mis maitseb kui vedel kriit ja paneb röhitsema nagu rekajuhi. Kui see laps sünnib, näeb ta välja nagu Andy Warhol. Nüüd on mul vaja pissida. Oleksin pidanud kohvikus ära käima, aga siis ei tundunud see hädavajalik olevat. Vaagnalihased teevad ületunde, kui kiirustan läbi pargi, ja kirun iga kord, kui Lachlani tõukeratas mind vastu säärt lööb. Palun ära pissi! Palun ära pissi! Ühe parginurga on hõivanud mingi treeninggrupp. Siin-seal on personaaltreenerid, kes seisavad oma kliendi kõrval ja ütlevad, et ta teeks veel ühe kätekõverduse või istessetõusu. Võib-olla võtan endale ka mõne sellise, kui see kõik möödas on. Jack on hakanud mu suuruse teemal nalja tegema. Ta teab, et seekord olen ma suurem, sest ma ei saanud pärast Lachlanit tagasi raseduseelsesse kaalu. Ma ei oleks tohtinud hakata end süüdlasena tundma. Rasedad peaksid saama süüa šokolaadi ja kanda mugavat pidžaamat ja armatseda pimedas. Mitte et seda praegu just tihti ette tuleks. Jack pole mind mitu nädalat puudutanud. Arvan, et teda vaevab see kummaline vastumeelsus magada naisega, kes kannab tema last, ja ta näeb minus mingisugust neitsilikku madonnat, keda ei tohi rüvetada. „Asi pole selles, et sa oled paks,“ ütles ta ühel õhtul. „Ma ei ole paks, ma olen rase.“ „Muidugi, seda ma öelda tahtsingi.“ Ma nimetasin teda värdjaks. Tema nimetas mind Meghaniks. Ta teeb seda siis, kui me vaidleme. Mulle meeldib Meg, sest see meenutab mulle muskaati – eksootilist maitseainet, mille pärast inimesed ja riigid on sõdu pidanud. Meil Jackiga on pigem jagelused kui lahingud. Me oleme nagu külma sõja aegsed diplomaadid, kes väljenduvad viisakalt, ise samal ajal salaja relvastust soetades. Huvitav, millal tuleb aeg, kui paaridel pole teineteisele enam midagi öelda? Millal kirg väheneb? Millal muutuvad vestlused juhmiks ja igavaks? Millal jõuavad iPhone’id õhtusöögilauda? Millal hakkavad emad seltskonnas lastest kõnelemise asemel oma abikaasat taga rääkima? Millal muutub mehe trenniskäimine armastuse tõestuseks? Millal muutub vahe iga naise unistuste mehe ja iga mehe unistuste naise vahel teekonnaks pooluselt poolusele? Oo, see on hea. Peaksin selle blogi tarvis üles kirjutama. Ei, ma ei või seda teha. Kui Jackiga abiellusin, lubasin, et minust ei saa sellist naist, kes püüab teda muuta kellekski, kes ta ei ole. Ma armusin temasse sellisena, nagu ta on: kohe kasutusvalmis, kohendamisvajaduseta. Ma olen oma valikuga õnnelik ja keeldun raiskamast aega alternatiividele mõtlemisele. Meie abielu ei ole nii halb. See on partnerlus, mõistuse ja sugulashingede kohtumine. Puudused tulevad nähtavale ainult hästi lähedalt vaadates – nagu õrnal vaasil, mis on maha kukkunud ja tagasi kokku liimitud. Keegi teine ei paista neid tähele panevat, aga ma hoian seda vaasi oma mõtetes, loodan, et see peab ikka veel vett. Ütlen endale, et keskea takistused on nagu lamavad politseinikud, mis sunnivad meid tempot maha võtma ja ümbritsevat märkama. Meil Jackiga polnud plaanis veel üht last saada. See laps on meie üllatuslaps, kogemata tehtud, plaaniväline, kuid mitte soovimatu. Igatahes minu poolt küll. Me võtsime sõbra neljakümnenda sünnipäeva peo puhul nädalavahetuse vabaks. See oli harukordne juhus. Mu ema pakkus, et hoiab Lucyt ja Lachlanit. Me Jackiga jõime liiga palju. Tantsisime. Vajusime voodisse. Armatsesime hommikul. Jack oli kondoomid maha unustanud. Me riskisime. Miks me poleks pidanud seda tegema? Arvestades kõiki neid kordi, mil olime riskinud teha üks kiire kepp ja saanud keset koitust katkestatud lausetest „Emme, mul on janu?“, „Emme, ma ei leia jänkut!“ või „Emme, ma pissisin voodisse“. Mu eelmised rasedused olid plaanitud nagu sõjalised manöövrid, kuid see oli sõna otseses mõttes lask pimedusse. „Kui ta on tüdruk, paneme talle nimeks Rulett,“ ütles Jack, kui šokk oli üle läinud. „Me ei pane talle nimeks Rulett.“ „Olgu.“ Sellised naljad tulevad pärast vaidlemist ja süüdistamist, mis nüüdseks on lõppenud, aga algab tõenäoliselt taas, kui Jack on vihane või stressis. Ta on spordireporter kaabeltelevisiooni kanalis, teeb otseülekandeid esiliiga jalgpallimängudelt ning täispikki kokkuvõtteid väravatest ja nende lööjatest. Suvel kajastab ta mitmesuguseid spordivõistlusi, nende hulgas Tour de France’i, aga mitte kunagi Wimbledoni või Openit. Ta on tõusev täht, mis tähendab olulisemaid mänge, rohkem eetriaega ja suuremat tähelepanu. Jackile meeldib, kui teda ära tuntakse. Tavaliselt astuvad ligi inimesed, kel on ähmane tunne, et nad on varem kohtunud. „Kas te olete keegi?“ küsivad nad, kui katkestavad meie vestluse, vaimustudes Jackist ja ignoreerides mind. Ma vaatan nende kuklaid ja tahaksin öelda: „Tere, mina ka siin!“ Selle asemel naeratan ja lasen neil olla. Pärastpoole palub Jack vabandust. Mulle meeldib, et ta on ambitsioonikas ja edukas, aga mõnikord soovin, et ta oleks meiega rohkem selline elumees, nagu ta avalikkuse ees on, mitte enda stressis versioon, kes tuleb koju hilja või lahkub vara. „Võib-olla sa peaksid tagasi tööle minema,“ ütles ta eile õhtul, puudutades mu hella kohta. Jack paneb pahaks, et mul „pole tööd“. Need on tema sõnad, mitte minu. „Kes laste eest hoolitseks?“ küsisin vastu. „Teised naised käivad tööl.“ „Neil on lapsehoidjad või au pair’id.“ „Lucy on koolis ja Lachlan lastehoius.“ „Pool päeva.“ „Ja nüüd oled sa jälle rase.“ See vaidlus kulgeb ikka samu radu. Me loobime kive teineteise kapsaaeda. „Mul on blogi,“ ütlen ma. „Mis selles head on?“ „Eelmisel kuul teenisin ma kakssada naela.“ „Sada kuuskümmend kaheksa,“ vastas tema. „Arvepidamine on minu peal.“ „Näed kõike seda tasuta kraami, mida mulle saadetakse. Riided. Lastetoit. Mähkmed. See uus vanker on üks paremaid.“ „Meil poleks uut vankrit vaja, kui sa poleks rase.“ Ma pööritasin silmi ja proovisin teistsugust taktikat. „Kui läheksin tagasi tööle, kuluks terve mu palk lapsehoidjale. Ja erinevalt sinust, Jack, ei käi minu töö kellast kellani. Millal oli viimane kord, kui sa ärkasid halva unenäo pärast või selleks, et lastele juua anda?“ „Sul on õigus,“ ütles ta sarkastiliselt. „See on seepärast, et ma tõusen üles ja lähen tööle, et saaksin maksta selle kena maja ning meie kahe auto ja kogu su garderoobi eest. Ja puhkusereiside eest, maksta õppemaksu, spordiklubi liikmemaksu …“ Ma oleksin pidanud suu kinni hoidma. Jack ei pea mu blogi Räpalapsed millekski, aga mul on üle kuue tuhande jälgija ning eelmisel kuul ütles üks pereajakiri, et see on üks viiest parimast emmeblogist Suurbritannias. Ma oleksin pidanud Jacki selle faktiga rabama, aga nüüd oli ta juba duši alla läinud. Ta tuli trepist alla, seljas ainult lühike hommikumantel, mis mind alati naerma ajab. Pärast vabanduse palumist pakkus ta, et määrib mu jalgu. Ma kergitasin kulmu. „Millele sa kavatsed neid määrida?“ Me sättisime end köögis teed jooma ja hakkasime arutama lapsehoidja võtmist, tulles välja ikka samade poolt- ja vastuargumentidega. Teoorias mulle meeldib see idee – aeg iseendale, rohkem und ja energiat seksimiseks –, aga siis kujutan ette trimmis kehaga poola tüdrukut, kes kummardub nõudepesumasinat täitma või väljub vannitoast, mässituna langemisvalmis rätikusse. Kas ma olen paranoiline? Võib-olla. Mõistlik? Absoluutselt. Ma tutvusin Jackiga Pekingi olümpiamängudel. Mul oli töö meediakeskuses, valvasin akrediteeritud ajakirjanikke. Jack töötas Eurospordile. Ta oli veel üsna algaja, õppis ala tundma, jälgis, kuidas seda tehakse. Me mõlemad olime Pekingis liiga hõivatud, et teineteist märgata, aga kui kõik läbi sai, korraldas ringhäälinguorganisatsioon ajakirjanikele peo. Selleks ajaks teadsin ma neist paljusid, kellest mõni oli päris kuulus, kuid suurem osa olid igavad ja vatrasid pidevalt. Jack tundus olevat teistsugune. Ta oli naljakas. Lahe. Seksikas. Mulle meeldis tema juures kõik, kaasa arvatud nimi, mis tegi ta justkui tavaliseks Tomiks, Dickiks või Harryks. Tal olid suurepärane naeratus ja filmitähe juuksed. Vaatasin teda üle ruumi ja tegin selle vea, et kuuekümne sekundi jooksul kavandasin kogu meie suhte. Ma panin meid abielluma Londonis, sõitma mesinädalatele Barbadosele, meil oli vähemalt neli last, koer, kass ja suur maja Richmondis. Pidu hakkas ära vajuma. Mõtlesin, mida nutikat võiksin öelda, ja tegin endale läbi rahvamassi teed. Aga enne kui ma Jackini jõudsin, haaras ta endale Sky Italia naisreporter. Palju juukseid. Meelas olek. Lähestikku näod. Karjumine, et teineteist kuuleks. Kakskümmend minutit hiljem vaatasin, kuidas Jack itaalia vargaga minema kõnnib, ja paugupealt tundsin end petetuna. Leidsin tosin põhjust, miks Jack mulle ei meeldi. Ta oli ülbe. Triibutas juukseid. Valgendas hambaid. Ütlesin endale, et ta ei ole minu tüüp, sest mulle ei meeldi kenad mehed. See poleks olnud teadlik valik. Tavaliselt ei meeldinud ma kenadele meestele. Kulus kaks aastat, enne kui me uuesti kohtusime. Rahvusvaheline Olümpiakomitee korraldas vastuvõtu delegaatidele, kes olid Londonis, et üle vaadata 2012. aasta mängude ürituste kava. Ma nägin Jacki mingi naisega hotelli fuajees vaidlemas. Jack oli millegi pärast innustunud ja järeleandmatu. Naine nuttis. Hiljem märkasin Jacki üksinda baaris, kus ta jõi tasuta alkoholi ja näppas mööduvate kelnerite taldrikutelt suupisteid. Ma tegin endale kehade vahel teed ja ütlesin tere. Naeratasin. Kas oli vale teda püüda, kui ta oli lahkuminekujärgses masenduses? Lobisesime. Naersime. Jõime. Ma pingutasin kõvasti, et mitte üle pingutada. „Mul on vaja värsket õhku,“ ütles Jack peaaegu pukilt maha kukkudes. „Tahad jalutada?“ „Muidugi.“ Oli tore olla õues, kõndida ühte sammu, toetuda teineteisele. Ta teadis Covent Gardenis kohvibaari, mis oli kaua lahti. Me rääkisime, kuni meid sealt välja visati. Jack saatis mu koduukseni. „Kas sa tuleksid minuga välja?“ küsis ta. „Kohtingule?“ „Kui sobib?“ „Muidugi.“ „Kuidas oleks hommikusöögiga?“ „Kell on pool kolm öösel.“ „Sel juhul brantšile.“ „Kas sa üritad ööseks jääda?“ „Ei, ma tahan lihtsalt olla kindel, et näen sind homme.“ „Tahad öelda „täna?““ „Jah.“ „Me võime minna lõunale.“ „Ma ei tea, kas suudan nii kaua oodata.“ „Sa tundud näljane.“ „Ma olengi.“ „Miks sa vaidlesid selle naisega, kellega ma sind nägin?“ „Ta jättis mu maha.“ „Miks?“ „Ta ütles, et olen liiga auahne.“ „Kas oled?“ „Jah.“ „Ja see oli ainus põhjus?“ „Ta ütles ka, et ma tapsin ta kala.“ „Tema kala?“ „Ta peab troopilisi kalu. Ma pidin nende eest hoolitsema ja lülitasin kogemata veesoojendi välja.“ „Kui sa temaga elasid?“ „Me ei elanud tegelikult koos. Mul oli seal oma sahtel. Seal ta mu väärikust hoidiski.“ „Ta nuttis.“ „Ta on hea näitleja.“ „Kas sa armastasid teda?“ „Ei. Kas sa oled alati selline?“ „Milline?“ „Ülekuulaja.“ „Ma olen huvitatud.“ Ta naeris. Meie esimene korralik kohting oli lõuna Covent Gardenis, meie mõlema töökoha lähedal. Ta viis mu Opera Terrace’ile. Pärast vaatasime tänavamuusikuid ja lauljaid ja elavaid skulptuure. Jackiga oli kerge olla. Ta oli uudishimulik ja tähelepanelik, üks hea lugu järgnes teisele. Järgmisel õhtul läksime jälle välja ja võtsime kojusõiduks takso. Kell oli üle südaöö. Me mõlemad pidime järgmisel päeval tööl olema. Jack ei küsinud, kas võib edasi tulla, aga ma võtsin tal käest ja juhtisin ta trepist üles. Ma armusin. Hullusti. Sügavalt. Lootusetult. Igaühega võiks seda korra juhtuda – isegi kui armastus ei tohiks iial olla lootusetu. Ma imetlesin Jacki juures kõike: tema naeratust, naeru, välimust, seda, kuidas ta suudles. Ta oli kui pakk šokolaadiküpsiseid, mis kunagi otsa ei saa. Ma teadsin, et söön liiga palju ja mul hakkab paha, aga sõin ikkagi. Poole aasta pärast olime abielus. Jacki karjäär õitses, siis jäi mõneks ajaks paigale, aga nüüd liigub taas ülesmäge. Ma jäin Lucyt ootama ja keeldusin ametikõrgendusest, mis oleks mind viinud New Yorki. Lachlan saabus kaks aastat hiljem ja ma lahkusin töölt, et hakata koduseks emaks. Mu vanemad aitasid meil osta maja Barnesis. Mina tahtsin minna rohkem lõuna poole ja väiksemat hüpoteeki. Jack tahtis nii keskklassi piirkonda kui elustiili. Siin me nüüd oleme: täiuslik tuumikpere, oih-laps tulekul, keskea kahtlused ja vaidlused pinnale kerkinud. Ma armastan oma lapsi. Armastan oma abikaasat. Kuid vahel pean mälestustes tuhnima, et leida hetki, mis mind tõeliselt õnnelikuks teevad. Mees, kellesse armusin – see, kes ütles, et tema armus esimesena –, on muutunud. Õnnelik, muretu Jack on muutunud tundetuks meheks, kelle emotsioonid on nii sügavale peitunud, et ma ei loodagi neid enam välja kaevata. Ma ei keskendu tema puudustele ega loenda tema nõrku külgi. Ma armastan teda ikka veel. Tõesti. Ma soovin ainult, et ta ei keskenduks nii väga endale ega küsiks, miks meie pere pole rohkem Disney Channeli moodi, kus kõik on õnnelikud, terved, targad ja aias on köies ükssarvikud. 1 Muskaat on inglise keeles nutmeg (tõlkija märkus). [ ↵ ] Agatha Mu vahetus lõppeb ja vahetan laoruumis riided, keeran kitli ja nimesildi nutsakuks ning peidan oliiviõlikanistrite ja tomatikonservide taha. Härra Patel tahab, et töötajad viiksid oma vormi koju, aga mina ei kavatse tema eest pesu pesta. Talvemantlit õlgadele võttes lipsan välja tagauksest, mille kõrval on prügikastid ja hüljatud pappkastid. Kapuutsi pähe tõmmates kujutan ette, et näen välja nagu Meryl Streep „Prantsuse leitnandi tüdrukus“. Ta oli hoor, kelle jättis maha prantslasest laevaohvitser ja kes veetis oma elu merd vahtides ning oodates, et mees tagasi tuleks. Minu meremees tuleb koju minu juurde ja ma kingin talle lapse. Putney Commoni idaserval jõuan kahekorruselisele bussile number 22, mis sõidab Lower Richmond Roadi kaudu Putney Bridge’i juurde. Raseduse alguses ei teadnud inimesed, kas mind tuleks õnnitleda või osta mulle spordiklubi kaart, aga nüüd pakutakse mulle bussis ja rahvarohkes rongis istet. Mulle meeldib olla rase, tunda last enda sees ringutamas, haigutamas, luksumas ja põtkimas. Ma ei ole enam kunagi üksi. Mul on keegi, kes on seltsiks ja kuulab mu lugusid. Minu vastu istub ärimees, ülikonnas ja lipsuga. Neljakümnendate keskel, juuksed kartulikoore karva. Märkan, kuidas ta pilk rändab üle mu rasedakõhu. Ta naeratab, pidades mind võluvaks. Viljakaks. Fertiilseks. On ju hea sõna? Ma õppisin selle ära alles hiljuti: fer-tiil-ne. Rõhk on keskel. Härra Ärimees uurib mu rokkstaarilikku dekolteed. Mõtlen, kas saaksin tema võrgutamisega hakkama. Osa mehi erutub raseda naise peale. Ma võiksin viia ta koju, siduda kinni ja öelda: „Las ma ise teen kõik“. Muidugi ei teeks ma seda kunagi, aga Hayden on olnud ära seitse kuud ja naiselgi on vajadused. Mu meremees on kuninglikus mereväes sidetehnik, kuigi ma ei tea täpselt, mida see tähendab. Midagi on seal pistmist arvutite ja luuramise ja kõrgematele ohvitseridele aruandmisega – see kõik kõlas väga tähtsalt, kui Hayden püüdis mulle seletada. Praegu on ta HMS Sutherlandi peal ja püüab kuskil India ookeanis Somaalia piraate. See on kaheksa kuu pikkune missioon ja ta ei tule koju enne jõule. Me tutvusime eelmisel vana-aastaõhtul Soho ööklubis. Palav ja lärmakas, liiga kallite jookide ja vilkuvate tuledega. Olin enne südaööd valmis koju minema. Suurem osa mehi oli purjus, vahtides jalgevahet rõhutavaid kleite ja kepi-mind-kingi kandvaid teismelisi tüdrukuid. Mul on tänapäeva prostituutidest kahju: kuidas nad üldse enam eristuvad? Vahel on mõni kutt kogunud nii palju julgust, et kutsuda tüdruk tantsima, aga lükatakse juukseid loopides või värvitud huuli kõverdades tagasi. Mina olin teistsugune. Ma ütlesin tere. Näitasin üles huvi. Lasin Haydenil keha enda vastu suruda ja endale kõrva karjuda. Me suudlesime. Ta krabas mind tagumikust. Eeldas, et on sobiv. Ma olin ilmselt kõige vanem naine seal klubis, kuid kuradima palju stiilsem kui ülejäänud. Muidugi oli gravitatsioon mu ahtrile oma jälje jätnud, aga mul on kena nägu, kui värvin seda korralikult, ja kõhuvolte oskan ma varjata õige riietusega. Kõige tähtsam aga, et mul on suurepärased rinnad. On olnud sellest ajast saati, kui olin üksteist või kaksteist, mil märkasin, et inimesed – mehed, poisid, abikaasad, õpetajad ja peresõbrad – jõllitavad mu büsti. Algul ignoreerisin neid, pean silmas oma rindu. Hiljem püüdsin neid dieediga kaotada ja lamedaks pressida, aga nad ei lasknud end kokku ega lapikuks suruda ega kuidagi ära peita. Hayden on tissimees. Ma sain sellest aru esimesest pilgust, mis ta minule (või neile) heitis. Mehed on nii läbinähtavad. Ma tajusin, kuidas ta mõtleb: „Kas need on loomulikud?“ Igatahes on, sa nilbik! Algul arvasin, et Hayden on mulle liiga noor. Tal olid ikka veel vistrikud lõual ja ta nägi välja kõhetu, aga tal olid kenad tumedad lainelised juuksed, mis minu arust on poisi puhul alati raiskamine. Ma tõin ta koju ja ta keppis mind nagu mees, kes arvab, et ei pruugi järgmise kaheksa kuu jooksul keppi saada, mis ilmselt oligi tõde, kuigi ma ei tea, mida meremehed teevad oma teenistuse ajal. Nagu suurem osa mu kallimaid, eelistas ta mind peal, nii et mu rinnad rippusid tema näo kohal, kui ma ratsutasin ja oigasin. Pärast puhastasin end vannitoas ja pooleldi ootasin, et Hayden paneks riidesse ja lahkuks. Selle asemel ronis ta sügavamale teki alla ja võttis mind kaissu. Hommikul oli ta ikka mu kõrval. Tegin talle hommikusöögi. Läksime tagasi voodisse. Sõime lõunat ja läksime tagasi voodisse. Järgmise kahe nädala jooksul suurt muud ei juhtunudki. Viimaks söandasime välja minna ja ta kohtles mind nagu oma kallimat. Meie esimesel korralikul kohtamisel viis ta mind Greenwichi meremuuseumi. Me läksime Bankside Pieril jõebussi peale ja Hayden osutas teekonnal vaatamisväärsustele, nagu näiteks HMS Belfastile, mis on muuseumilaev Toweri silla lähedal. Hayden teadis kogu ajalugu: kuidas teise maailmasõja ajal oli Saksa miin laeva kahjustanud ja et hiljem võttis see osa Normandia dessandist. Meremuuseumis jätkas Hayden minu harimist, jutustades lord Nelsonist ja tema võitlusest Napoleoniga. Mulle jäi silma üks maal. Selle nimi oli „Tagasi Tahitil“. Teos kujutas kiviste mäetippude, lopsaka metsa, palmide ja jões suplevate vormikate naistega Lõunamere saart. Kui ma seda stseeni vaatasin, tajusin liiva soojust varvaste all, haistsin plumeeriate lõhna ja tundsin soolast vett oma nahal. „Oled sa kunagi käinud Tahitil?“ küsisin Haydenilt. „Veel mitte,“ vastas ta. „Aga ükskord ma lähen.“ „Kas võtad mu kaasa?“ Ta naeris ja ütles, et olin jõebussis näinud välja merehaigena. Teisel kohtingul läksime sõjamuuseumisse Lõuna-Londonis ja ma sain teada, et teises maailmasõjas suri üle viiekümne tuhande meremehe. See pani mind kartma Haydeni pärast, aga ta ütles, et viimane merel kaduma läinud sõjalaev oli HMS Coventry Falklandi sõja ajal. See juhtus enne, kui Hayden oli isegi sündinud. Me saime koos olla kolm kuud, enne kui Hayden pidi laevale tagasi minema. Tean, et see pole pikk aeg, aga ma tundsin end sel ajal abielus olevana, nagu oleksin osa millestki, mis on meist endist suurem. Ma tean, et ta armastab mind. Ta ütles mulle seda. Ja isegi kui ta on minust üheksa aastat noorem, on ta küllalt vana, et pere luua. Me sobime kokku. Ma ajan teda naerma ja seks on suurepärane. Hayden ei tea, et ma olen rase. Rumal poiss arvab, et jättis mu enne lahkumist maha. Ta tabas mu uurimast oma e-kirju ja sõnumeid ning reageeris üle, nimetas mind paranoiliseks ja hulluks. Ütlesime asju, mida me mõlemad kindlasti kahetseme. Hayden tormas mu korterist välja ja tuli tagasi alles pärast südaööd. Purjus. Ma teesklesin, et magan. Ta mässas oma riietega, sikutas teksaseid jalast, kukkus istuli. Ma sain aru, et ta on ikka veel vihane. Hommikul lasin tal magada ja läksin välja, et osta hommikusöögiks peekonit ja mune. Ma jätsin talle kirjakese. Armastan. Suudlen. Kui tagasi jõudsin, oli ta juba läinud. Mu kirjake oli põrandal. Ma püüdsin talle helistada. Ta ei vastanud. Käisin bussipeatuses ja rongijaamas, aga teadsin, et ta on läinud. Jätsin sõnumeid, kus ütlesin, et mul on kahju. Anusin, et ta helistaks mulle. Aga ta ei ole vastanud ühelegi mu e-kirjale ega sõnumile ja on mu Facebookis oma sõprade nimekirjast kustutanud. Hayden ei saa aru, et ma püüdsin meid kaitsta. Ma tean paljusid naisi, kes rõõmsalt varastaksid kellegi kallima või abikaasa. Näiteks üks tema eksidest, Bronte Flynn, tõeline lipakas, kurikuulus selle poolest, et „teeb Britneyt“ (ei kanna aluspesu). Hayden jälgib teda ikka veel Facebookis ja Instagramis, kommenteerib tema litsakaid selfisid. See naine ongi põhjus, miks ma Haydeni telefoni uurisin – armastusest, mitte armukadedusest. Igatahes olen nüüd rase ja ma ei taha seda uudist Haydenile teatada e-kirja teel. See peab juhtuma näost näkku, aga ei saa toimuda enne, kui Hayden on nõustunud minuga rääkima. Mereväelastele on lubatud kakskümmend minutit nädalas satelliittelefoniga kõnesid, kui nad on merel, aga kõne vastuvõtjad peavad olema nimekirjas. Haydenil on vaja nimetada mind oma kallimaks või partneriks ja anda mereväele mu number. Eelmisel nädalal rääkisin mereväe hoolekandeametnikuga ja ütlesin, et olen rase. Üks kena naine uuris üksikasju ja oli väga kaastundlik. Nad sunnivad Haydenit nüüd mulle helistama. Kapten annab talle otsese käsu. Seepärast olengi igal õhtul kodus, ootan kõnet. Meghan Mu isa saab kuuskümmend viis aastat vanaks ja jääb sel kuul – pärast neljakümmend kaht aastat ühes ja samas finantsfirmas – pensionile. Täna on isa sünnipäevaõhtusöök ja Jack jääb hiljaks. Ta lubas koju jõuda poole kuueks, ja kell on juba kuus läbi. Ma ei helista talle, sest siis süüdistab ta mind näägutamises. Viimaks jõuab ta kohale ja süüdistab liiklust. Kui Lucy ja Lachlan on kinnitatud oma istmele ja kuulavad „Lumekuninganna“ muusikat, vaidleme autos sosinal. Jack kiirendab ja sõidab vilkuva fooritule alt läbi. „Sa sõidad liiga kiiresti.“ „Sa ütlesid, et me jääme hiljaks.“ „Nüüd siis püüad meid tappa?“ „Ära ole naeruväärne.“ „Sa oleksid pidanud varem lahkuma.“ „Sul on õigus. Ma oleksin pidanud tulema koju lõuna ajal. Me oleksime saanud koos küüsi lakkida.“ „Mine persse!“ Need sõnad lihtsalt lipsasid üle huulte. Lucy pea nõksatab. Jack heidab mulle pilgu, mis ütleb: Tõesti? Laste kuuldes? „Sa ütlesid rumala sõna,“ ütleb Lucy. „Ei öelnud. Ma ütlesin „kirsse“. Me saame neid õhtusöögil.“ Lucy krimpsutab nägu. „Mulle ei meeldi kirsid. Need on hapud,“ ütleb Lachlan, kes pigem karjub kui räägib. „Alati ei ole.“ „Väkk, väkk, hapud kirsid,“ laulab ta veel kõvemini. „Olgu, sööme midagi muud,“ ütlen ma. Me sõidame vaikides, suundume Chiswicki sillale. Vaikselt, vihast podisedes, mõtlen kõigile neile söögikordadele, mis on untsu läinud, sest Jack ilmus kohale liiga hilja. Ma vihkan teda, kui ta mõnitab ja pisendab seda, mida mina teen. Me jõuame mu vanemate maja juurde kella seitsmeks. Lapsed jooksevad sisse. „Sa oskad vahel olla selline pasapea,“ ütlen ma, kui võtan salatid ja Jack tassib tuppa reisivoodi. Mu õde tuleb välja meid aitama. Grace on minust kuus aastat noorem, õnnelikult vallaline, kuid alati saadab teda mõni võluv ja edukas mees, kes tundub jumaldavat maapinda, millel Grace kõnnib, isegi kui see temast üle tammub. „Kuidas isal on?“ küsin ma. „Naudib tähelepanu.“ Me embame. „Ta on grilli üles pannud. Me sööme jälle söestunud vorste ja kebabi.“ Grace ja mina ei näe just õdede moodi välja. Olen kuulnud inimesi ütlevat, et mina olen ilusam, aga temal on rohkem isikupära. Neljateistaastaselt pidasin seda komplimendiks, aga nüüd tean, et asi oli vastupidi. Jack paneb reisivoodi vabasse magamistuppa üles ja ühineb siis aias meestega, kes seisavad ümber grilli – legendaarne võrdsustaja, mis teeb kuninga igaühest, kelle käes on tangid. Jacki esimesed kaks õlut lähevad alla minutitega. Ta võtab kolmanda. Millal ma loendama hakkasin? Emal on köögis abi vaja. Me teeme salatikastmed ja lisame kartulitele võid. Grace mängib Lucy ja Lachlaniga, hoiab neil õhtusöögini tuju üleval. Ta ütleb, et talle meeldivad lapsed, aga ma kahtlustan, et ainult teiste lapsed, kelle võib tagasi anda, kui nad on üleväsinud või emotsionaalsed. Ma kuulen väljast naermist. Jack on mõne oma looga kõiki võlunud. Ta meeldib neile. Ta on iga peo hing – telestaar, kellelt tuleb lõputult klatši ülekannete ja mängijate kohta. Nii mõnigi mees on jalgpallis asjatundja, kuid kujutab ikkagi ette, et Jackil on sel teemal mingit lisa- või siseinfot. „Sul on temaga vedanud,“ ütleb ema. „Vabandust?“ „Jackiga.“ Ma naeratan ja noogutan, ikka veel vaadates aeda, kus leegid grillist välja nilpsavad. „Mul pole õrna aimugi, mida ma temaga peale hakkan,“ lausub ema, viidates isa pensionilejäämisele. „Tal on plaanid.“ „Golf või aiapidamine? Kuu aja pärast hullub ta igavusest.“ „Te võite alati reisima minna.“ „Ta tahab minna tagasi kohtadesse, kus me oleme varem käinud. Nagu palverännakule.“ Ema meenutab mulle seda korda, mil nad käisid uuesti Kreeka hotellis, kus nad olid veetnud mesinädalad. Nad olid ärganud öösel kell kolm selle peale, et venelased lehvitasid rahaga ja nõudsid seksi. „See koht oli bordelliks muudetud.“ „Kõlab kui seiklus,“ ütlen mina. „Ma olen liiga vana sedasorti seikluseks.“ Kui liha on sobivaks kärsatatud, istume sööma. Lachlanil ja Lucyl on oma väike laud, aga ma kolin nende juurde, meelitades Lucyt sööma ja takistades Lachlanit vorsti ketšupisse uputamast. Öeldakse tooste ja peetakse kõnesid. Paps muutub härdameelseks ja ta hääl kähedaks, kui ta räägib sellest, mida talle tähendab perekond. Jack jätkab vaimutsemist, kuid selleks pole sobiv aeg ega koht. Kell kümme tassime mõlemad ühe magava lapse autosse ja jätame hüvasti. Mina sõidan. Jack tukub. Koju jõudnud, äratan ta ja me kordame protseduuri, viies lapsed voodisse. Ma olen kurnatud ja kell pole veel üksteistki. Jack tahab öönapsu. „Kas sa pole küllalt joonud?“ ütlen mina, tahtes sõnad kohe tagasi võtta. „Mida sa ütlesid?“ „Ei midagi.“ „Ei, ma kuulsin sind.“ „Vabandust. Ma ei mõelnud nii.“ „Jah, mõtlesid küll.“ „Ärme tülitse. Ma olen väsinud.“ „Sa oled alati väsinud.“ Liiga väsinud, et seksida, peab ta silmas. „Ma olen kogu nädala tahtnud seksida, aga sa ei olnud huvitatud,“ valetan mina. „Kas mind võib selles süüdistada?“ küsib Jack. „Mida see tähendab?“ Ta ei vasta, aga ma tean, et ta tahab öelda, et ei pea mind praegu atraktiivseks ega ole tahtnud veel üht last. Kahest piisab. Poiss ja tüdruk – täpselt nagu peab. „Ma ei teinud seda meelega,“ ütlen. „See oli õnnetus.“ „Ja sina otsustasid selle alles jätta.“ „Me leppisime kokku.“ „Ei, sina otsustasid.“ „Tõesti? Kas seda sa räägidki oma semudele kõrtsis, et oled tuhvlialune, keda sunnitakse lapsi saama?“ Jacki haare klaasi ümber tugevneb ja ta paneb silmad kinni, justkui loeks kümneni. Ta võtab joogi aeda kaasa ja süütab sigareti pakist, mida ta hoiab köögikella kõrval kõrgel riiulil. Ta teab, et ma vihkan, kui ta suitsetab. Ta teab ka seda, et ma ei kurda. Meie tülid ongi sellised. Me ütleme teravusi, aga ei loobi taldrikuid. Me läheme nende õrnade kohtade, nõrkuste ja piinlike seikade kallale, mida oleme teineteise kohta abielu jooksul teada saanud. Kunagi leppisime kokku, et ei lähe kunagi magama teineteise peale vihasena. Ma ei tea, millal see muutus. Ma ütlen endale pidevalt, et kõik muutub, kui laps on sündinud. Mul on rohkem energiat. Tema kahtlused kaovad. Me oleme taas õnnelikud. Agatha Mõnikord tunnen, justkui tiksuks minevik mu sees nagu fantoomkell, öeldes mulle, milliseid kuupäevi peaks tähistama ja milliseid patte heastama. Täna – 1. novembril – on üks selliseid päevi, teatud sorti aastapäev, ja seepärast ma sõidangi National Expressi bussiga, mis püsib kiirtee sisemisel sõidureal, trööstitu, halli taeva all põhja poole. Surun otsmiku vastu klaasi ja vaatan, kuidas sõiduautod ja veokid meist mööduvad, nende rattad keerutavad vett ja kojamehed käivad edasi-tagasi. Vihm tundub olevat eriti kohane. Minu lapsepõlvemälestused ei sisalda lõputuid suvesid, pikki õhtupoolikuid ega heinas siristavaid ritsikaid. Minu nooruse Leeds oli lõputult hall, külm ja uduvihmane. Meie perekonna maja ei ole enam, see on kokku lükatud, et teha ruumi kaubalaole. Ema ostis uue maja: väikse terrassiga, üsna meie vana maja lähedal. Raha eest, mille mu kasuisa talle jättis. Kasuisa suri golfiväljakul, löönud palli auku vindiga. Südamerabandus. Kes oleks võinud arvata, et tal süda olemas on? Ema helistas, et mulle seda uudist teatada ja küsida, kas tulen matustele, aga ütlesin talle, et pigem rõõmustan kaugelt. Ma ei lähe täna ema vaatama. Ta on Hispaanias „talvitumas“, nagu talle meeldib nimetada tegevust, mis tähendab Marbellas basseini ääres enese grillkanaks praadimist, sangria joomist ja kohalike vastu jäme olemist. Ta ei ole rikas, vaid niisama rassistlik. Leedsi bussijaamast suundun lähimasse lillepoodi ning lasen seal kipslillest ja rohelistest lehtedest teha kolm väikest pärga. Lilleseadja pakib need paberisse ja paneb läikivasse pappkarpi, mille ma torkan oma õlakotti. Hiljem ostan võileiva ja joogi ning võtan takso, et sõita mööda A65 Kirkstallini, kus tee ületab Aire’i jõe. Takso viib mu Broadlea Hilli lähedale, kus ma ronin trepist üles ja kõnnin mudast rada pidi läbi metsa. Oskan nimetada suuremat osa puudest ja põõsastest ning linde tänu Nickyle, oma kunagisele abikaasale. Ta arvas, et ma ei kuulanud, kui ta midagi rääkis või näitas, aga mulle meeldis tema lugusid kuulata ja ma imetlesin, kui palju ta teadis. Ma kohtusin Nickyga kuu pärast oma kolmekümnendat sünnipäeva – just siis, kui arvasin, et aeg Härra Õige või Härra Vale või üldse mingi Härra kohtamiseks hakkab otsa saama. Suurem osa mu sõpru oli selleks ajaks abielus või kihlatud või pikaajalises suhtes. Mõni oli teist või kolmandat korda rase, soovides suurt peret või rohkem toetusi või siis kogemata. Londonis elades töötasin ajutiste töötajate agentuuris, asendades lühikest aega kellegi sekretäri, tavaliselt sünnituspuhkusel naisi. Mul oli üüritoake Camdenis kebabipoe kohal, mis pakkus kaklusi ja „doonorkebabe“, kui pubid olid öösel uksed kinni pannud. Oli halloween. Kamp nõidu, kolle ja kummitusi koputas uksele ja sirutas minu poole koti või korvi. Olin just teinud järjekordse annetuse Briti hambatohtritele. Leidsin end köögist paljajalu, tundes end nagu piimapakk, mis on liiga kauaks külmikusse jäänud. Mu sülearvuti köögilaual oli lahti. Mõlemal pool arvutit oli hunnik masinakirjas lehekülgi. Kolm kuud olin transkribeerinud lindistusi Nicholas David Fyfle’i nimeliselt kirjanikult, kes pani kirja kuulsate sõdurite ja sõjasangarite elulugusid. Tema saatis mulle kulleriga lindistused ja mina saatsin vastu kirjapandud teksti. Ainus teistsugune kontakt olid vaimukad märkused, mis ta lehe äärele kirjutas, kui tahtis, et ma mõne lõigu uuesti trükiksin. Mõtlesin, kas ta flirdib minuga. Mõtlesin, milline ta välja näeb. Ma kujutasin ette vaikset, piinatud kunstnikku, kes loob katusekambris imeilusat proosat, või siis metsikute juustega kõvasti joovat sõjakorrespondenti, kelle elu on pidevalt ohus. Ma teadsin teda vaid märkuste ja lindilt kostva hääle järgi, mis kõlas lahke ja meeldivana. Teatud silpidel ta kokutas veidi ja naeris närviliselt, kui kaotas järje. Ma võtsin vastu otsuse. Tekstide postitamise asemel viisin need talle ise kohale, koputades tema maja uksele Highgate’il. Nicky oli üllatunud, kuid meelitatud. Ta kutsus mu sisse ja pakkus teed. Ta polnud nii ilus, kui ma olin lootnud, kuid tal oli kena nägu ja kõhn keha, mis tundus riietesse uppuvat. Küsisin ta raamatute kohta. Ta näitas mulle oma raamatukogu. „Kas sa loed?“ „Kui väike olin, lugesin palju,“ ütlesin ma. „Praegu ei suuda ma valida.“ „Millised lood sulle meeldivad?“ „Mulle meeldivad õnnelikud lõpud.“ „Meile kõigile meeldivad,“ naeris tema. Pakkusin, et transkribeerin lindistusi tema pool, et kulleriteenuselt kokku hoida ja protsessi kiirendada. Jõudsin kohale igal hommikul kella üheksaks ja töötasin tema söögitoas, tehes vahel pausi, et valmistada teed või soojendada midagi mikrolaineahjus. Kulus mitu kuud flirtimist, enne kui Nicky mind suudles. Arvan, et ta oli süütu. Õrn ja hoolitsev, tähelepanelik, aga mitte osav. Ma tahtsin, et ta oigaks või karjataks, kui me armatsesime, aga tema jäi alati vaikseks. Oma sõprade ees käitus ta nagu tüüpiline kutt, nautis õlut ja hobustele panustamist, aga minuga oli teistsugune. Ta viis mind pikkadele jalutuskäikudele maale, uurima lossivaremeid ja jälgima metsalinde. Ühel sellisel „ekspeditsioonil“ Nicky kosis mind ja ma vastasin „jah“. „Millal ma su vanematega kohtun?“ küsis ta. „Sa ei kohtugi.“ „Aga nad tulevad pulma, eks ole?“ „Ei.“ „Nad on su vanemad.“ „Mul ükskõik. Meil jätkub külalisi.“ Isegi pärast seda, kui olime abiellunud, jätkas Nicky veenmist, et mõtleksin ümber. „Ei saa päevapealt lõpetada nendega rääkimist,“ ütles ta. Aga ma sain. See oli nagu iga muu suhe: kui kumbki osapool enam ei pinguta, see närtsib ja sureb. Maapind minu ees laskub vähehaaval, kui kõnnin mööda lompidega rada. Vaatan iga natukese aja tagant üle õla, aga keegi ei järgne mulle. Mu rasedus on peidetud mantli alla, kuid ma tunnen lapse raskust oma puusadel ja survet vaagnal. Ronin kohmakalt üle teetammi, kasutades noori puid käsipuuna. Oksad ja vanad lehed praksuvad ning krudisevad saabaste all. Ma jõuan kraavini ja hüppan sellest jõehobuse graatsiaga üle. Päike on tasapisi välja tulnud ja mul on nüüd soojem, ma higistan mantli all. Siksakilist rada pidi jõuan taluvaremete kõrval kasvava puudesaluni. Kuulen, kuidas vesi voolab kallaku põhja rajatud tammi taga sügavasse tiiki. Põlvitades niiskele maapinnale, puhastan selle ronitaimedest ja heinast, tõmmates välja taimekobaraid ja mullatükke. Aeglaselt paljastan kolm väikest kivipüramiidi, mis on lagendikul võrdsete vahedega. Tulemusega rahule jäänud, võtan mantli seljast ja laotan selle improviseeritud piknikutekina maha, toetades selja vastu lagunenud majaseina. Ma leidsin selle koha palju aega enne seda, kui kohtasin Nickyt. Ma pidin olema üksteist või kaksteist, kui Kirkstall Abbeys jalgrattaga Horsforthi poole rühkisin. Väntasin, seljas puuvillane kleit ja jalas sandaalid, mäletan, et lehvitasin kanalil paatidele, mida lüüsidest läbi manööverdati. Kui ma nurga taha keerasin, märkasin korstnavaremeid, mis puude vahelt paistsid. Teinud teed läbi põldmarjade ja väänkasvude, leidsin lagunenud talumaja, mis tundus olevat peaaegu nõiutud, nagu muinasjutuloss, mis tuhat aastat tagasi on uinuma sunnitud. Palju hiljem tõin ma Nicky siia ja temagi armus sellesse kohta. Ma ütlesin, et peaksime maa ära ostma ja koha üles ehitama; tema kirjutaks ja meil oleks palju lapsi. Nicky naeris ja ütles, et ma ei kiirustaks, aga mina püüdsin juba rasedaks jääda. Kaitsmata seks oli, nagu ostaks iga kahekümne kaheksa päeva tagant kraapimisloterii pileti lootuses võita. Ma ei võitnud midagi. Me käisime arstide vahet, viljakuskliinikutes ja alternatiivravitsejate juures. Ma proovisin hormoonsüste, vitamiine, ravimeid, akupunktuuri, hüpnoteraapiat, Hiina ravimtaimi ja eridieete. Kehaväline viljastamine oli ilmselgelt järgmine samm. Me proovisime neli korda, kulutades ära oma säästud, ja iga ebaõnnestumine tähendas järjekordset südamemurdumist. Lootust tulvil abielu oli muutunud meeleheiteks. Nicky ei tahtnud uuesti proovida, aga tegi seda minu pärast. Meie viimasel katsel klammerdus üks embrüo mu emakasse nagu meritigu kaldakividesse. Nicky nimetas seda meie imelapseks. Muretsesin iga päev, sest ma ei uskunud imedesse. Möödusid nädalad. Kuud. Ma läksin suuremaks. Me julgesime valida nimesid (Chloe tüdrukule ja Jacob poisile). Oli kolmekümne teine nädal, kui ma ei tundnud enam lapse liigutusi. Läksin otse haiglasse. Ämmaemand ühendas mu masina külge ega suutnud leida lapse südamelööke. Ta ütles, et ilmselt on asend halb, aga ma teadsin, et midagi oli valesti. Tuli arst. Ta tegi ultraheliuuringu ega leidnud vereringet ega südamelööke. Mu sees on surnud laps, ütles ta. Elu asemel laip. Nicky ja mina nutsime nii kaua, nagu me varem polnud nutnud, leinasime koos. Hiljem samal päeval kutsuti sünnitus esile. Mul olid valud ja ma pressisin, kuid polnud lapse nuttu, polnud rõõmu. Kui pamp mu kätele pandi, vaatasin ikka veel sooja titat. Tüdrukut, kes polnud elanud nii kaua, et hakata hingama või minna oma nime nägu. Siia me tema tuha tõimegi, matsime Nickiga Chloe laguneva talumaja kõrvale, tammi kohale, meie kohta. Me lubasime, et tuleme siia tagasi igal aastal Chloe sünnipäeval – mis ongi täna –, aga Nicky ei tulnud kordagi. Ta ütles, et me peame „edasi liikuma“, mis on väljend, mida ma pole kunagi mõistnud. Planeet pöörleb. Aeg möödub. Me liigume edasi isegi siis, kui seisame paigal. Meie abielu ei elanud seda õnnetust üle. Aasta pärast olime lahutatud – see polnud tema, vaid minu süü. Minu armastus lapse vastu on suurem kui armastus mõne täiskasvanu vastu, sest see on puhas armastus, mis ei põhine füüsilisel veetlusel või jagatud kogemustel või intiimsetel rõõmudel või koosveedetud ajal. See on tingimusteta, mõõtmatu, kõigutamatu. Lahutus oli lihtne ja selge. Viis aastat abielu lõppes ühe pliiatsiviibutusega. Nicky kolis Londonist ära. Viimati, kui temast kuulsin, elas ta Newcastle’is koos ühe kooliõpetajaga – lahutatud naine kahe teismelise pojaga. Kiirperekond, lisa vaid vett ja sega. Võtnud välja lihavõileiva ja limonaadi, avan kolmnurkse pakendi ja söön aeglaselt, kogudes puru oma pihku. Punarind hüpleb põõsa peenikestel okstel ja maandub Chloe mälestusmärgil, kõnnib uhkeldavalt edasi-tagasi. Poetan puru heina peale. Punarind hüppab maha ja nokib mu pakutut, tõstes aeg-ajalt pead, et mind vaadata. Täna on Chloe sünnipäev, aga ma leinan kõiki oma lapsi: neid, kelle kaotasin, ja neid, keda ei suutnud hoida. Ma leinan, sest keegi peab võtma vastutuse. Enne lagendikult lahkumist tõmban lahti kotiluku ja võtan välja väiksed lillepärjad, püüdes mitte lömastada kroonlehti, ja panen igale kivikuhilale ühe vaniku, öeldes nende nimed. „Ma saan uue lapse,“ räägin neile. „Aga see ei tähenda, et ma teid vähem armastaksin.“ Meghan Olen lapse tuba värvinud ja seintele šabloone paigutanud. Ma pole eriti mänguline, kui asi puudutab kodukujundamist. Süüdistan selles oma vanemaid, kes ei uskunud lastele väljendusvabaduse andmisse. Puud pidid olema rohelised ja roosid punased. Samal ajal püüan hoida silma peal Lachlanil, kes juba on uksele käejäljed teinud ja pintsli valesse purki pannud. Kui puhastan vannitoas tema käsi, mõtlen, et kõik see on hea materjal mu blogi jaoks. Lachlan pole eriti rõõmus selle üle, et saan veel ühe lapse. Asi ei ole õe-vennalikus rivaalitsemises või pesamuna koha anastamises. Ta tahab kedagi omavanust, kellega mängida, või siis kutsikat. „Miks ei saa tita olla neljane nagu mina?“ „Sest siis ta ei mahuks mu kõhtu,“ seletan. „Kas teda väiksemaks ei saa teha?“ „Ei saa.“ „Sa võid suuremaks kasvada.“ „Ma arvan, et emme on küllalt suur.“ „Issi ütleb, et sa oled paks.“ „Ta ainult narrib.“ See sitapea! Jackist rääkides: ta helistas ennist, öeldes, et tuleb õhtul koju, selle asemel et sõita rongiga Manchesteri. Ta tundus olevat heas tujus. Kuude kaupa on ta välja käinud ideid uue telesaate tarvis, kus kuulsused kuumi sporditeemasid arutavad. Jack tahab olla saatejuht. Ta on kirjutanud esitluse, kuid ootab õiget aega, et „jõustruktuuridele“ läheneda. „Vaata, et sa üleval püsid,“ ütles ta. „Miks?“ „Mul on uudiseid.“ Otsustan, et teen meile õhtusöögiks midagi head: steik, värsked kartulid ja endiiviasalat. Midagi prantsuspärast. Ma avan isegi pudeli punast veini ja lasen sel hingata. Olen olnud köögis üsna laisk sellest peale, kui jäin rasedaks. Esimesel trimestril ei suutnud ma toidu peale mõeldagi. Lähen ülakorrusele ja käin duši all, tabades enda peegelpildi. Keerates külje ette, uurin oma tagumikku ja rindu, ignoreerides venitusarme. Peeglile lähemale kummardudes märkan vasakul meelekohal turritamas veidrat krussis karva. Vaatan veel lähemalt. Oh jumal, mul on hall karv! Võtan pintsetid ja tõmban võõrkarva välja, uurin seda, loodan, et see võib olla värv. Ei, see on kindlasti hall karv. Järjekordne teotus. Panen kirja blogiloo. Ma leidsin täna halli karva ja mul hakkas natuke hirm. See konkreetne karv oli värvitu ja traatjas. Ma olen alati olnud üsna rahulolev selle pärast, et mul pole (veel) olnud hõbedasi karvu, samal ajal kui tean inimesi, kes juba kahekümne üheselt neid kitkusid ja värvisid. Nüüd hakkab aja rüüstetöö nähtavale tulema. Mis järgmiseks? Kortsud? Veenilaiendid? Menopaus? Ma keeldun paanikasse minemast. Mul on endavanuseid sõpru, kes elavad täielikus eituses, keelduvad mõtlemast neljakümneseks saamisest, öeldes kõigile: „Siin pole midagi vaadata! Liikuge edasi!“ Ma olen naernud nende üle, kuid nüüd on mul hall karv. Tahan selle panna rasedusstressi süüks, kuid Google’i andmetel pole tõendeid, et halle juukseid põhjustaks stress. Seda ei tee ka trauma ega liiga pikalt päikese käes viibimine. Hea uudis on see, et ma võin selle karva välja tõmmata, kartmata, et selle asemele kolm uut kasvab. Halb uudis on see, et mul on jäänud veel umbes kümme aastat, kuni hall saab mu loomulikuks juuksevärviks. Noh. Jah. Ainult üle minu laiba. Kui olen selle postitanud, hakkan lugema hiljutisi kommentaare. Suurem osa neist on heatahtlikud ja toetavad, kuid aeg-ajalt trollivad mind inimesed, kellele ei meeldi mu „mõttetu mulisemine“ või kes käsivad mul „emmepilvedest“ alla tulla. Mind on nimetatud räpakolliks, hooraks, vingatsiks ja libuks. Hullem veel, ma olen halb ema, sest panin Lachlani päevahoidu, ja ma olen süüdi „enda paremaks pidamises“ nendest naistest, kes ei saa lapsi, ja isiklikult vastutav maakera ülerahvastatuse eest, sest saan kolmanda lapse. Eelmisel nädalal kirjutas keegi: „Mulle meeldib see hääl, mida sa teed, kui vait jääd.“ Üks teine ütles: „Su mehele ilmselt meeldib ärgata kirpude keskel.“ Kustutan solvavad kommentaarid, kuid jätan alles negatiivsed, sest ilmselgelt on kõigil õigus oma arvamusele, isegi rumalatel ja roppsuudel. Jack jõuab koju pärast üheksat. Selle aja peale magan ma diivanil. Jack kummardub ja suudleb mind otsaette. „Vabandust,“ ütlen end sirutades ja teda korralikult suudeldes. Ta aitab mu püsti. Valan talle klaasi veini. „Kuidas su päev läks?“ „Suurepäraselt.“ Ta istub köögipingile, nähes välja endaga rahulolev. „Kas ma pean ära arvama?“ „Ma räägin söögilauas.“ Ta ei suuda nii kaua oodata ja räägib sel ajal, kui ma salatikastet teen. „Ma esitlesin täna uue saate ideed. See meeldib neile: Bailey, Turnbull, kogu tiim läks elevile. Nad panevad selle kevadeks kavva.“ „Kas sinust saab saatejuht?“ „Olen kindel, et saab. See oli minu idee.“ Tunnen murelikkuse torget, aga ei taha Jacki tuju rikkuda. „Millal sa teada saad?“ „Lähinädalatel.“ Ta nuhutab mu kaela ja pigistab tuharast. Lükkan ta mänguliselt eemale ja ütlen, et ta peseks käsi. On terve igavik sellest, kui ta viimati nii elevil oli. Võib-olla lähevad asjad ülesmäge. Uus töö, rohkem raha ja laps – on nii palju viise, kuidas edasi liikuda, ja ainult üks, kuidas paigal püsida. Agatha Laupäeviti tõuseb Jack vara ja läheb jõe äärde jooksma. Pärastpoole viib ta lapsed Barnesi kohvikusse vahustatud piima jooma ja muffineid sööma, kohtudes teiste isadega, kes joovad kohvi, loevad ajalehti ning vahivad au pair’e ja kenasid emmesid. Gail’s on Barnesi uusim koht. Nädalavahetustel on see tulvil isasid ja lapsi ning lükrasse riietatud nädalavahetusrattureid, kes kinnitavad rattad toru külge, kuniks nad end kojusõiduks tangivad. See Londoni kant on leherikas küla Putney ja Chiswicki vahel jõekäärus – rahuoaas, mis täis ülehinnatud maju, poekesi ja kohvikuid. Siin elavad peamiselt firmajuhid, börsimaaklerid, diplomaadid, pankurid, näitlejad ja sporditähed. Ühel päeval nägin ma üle Barnesi silla minemas Stanley Tuccit. Ja ükskord märkasin Farmer’s Marketis Gary Linekeri. Ta mängis Inglismaa eest jalgpalli ja nüüd töötab spordikommentaatorina, täpselt nagu Jack. Olete tähele pannud, et telesaatejuhtidel on suur pea? Ma ei pea silmas, et nad oleksid tähtsad või ennast täis, kuigi mõni kindlasti on. Ma mõtlen suurt pead väga otseses tähenduses. Ma olen näinud Jeremy Clarksonit ja tema pea oli üüratu. See oli nagu halvasti täis puhutud rannapall, lotjas ja kahvatu. Seda – et neil on suur pea – teile kõmuajakirjades ei kirjutata ega ole võimalik oma pead meelega suuremaks teha, kui tahad televisioonis tööd saada. Sul kas on suur pea või ei. Jackil on suur pea ja suurepärased juuksed ja valgemast valgemad hambad. Lõug on nõrgapoolne, kuid kaamera ees hoiab ta seda üleval. Nüüd on tal käsil teine kohv. Mulle meeldib, kuidas ta lakub oma nimetissõrme, enne kui ajalehel järgmise külje keerab. Ta on lastega hea. Ta korjab üles värvipliiatsid, kui nad need maha pillavad, ja viib nende joonistused koju, et näidata „emmele“. Esimest korda nägin Megi siit vaid mõnesaja jardi kaugusel. Ta oli Lucy ja Lachlaniga pargis, lapsed mängisid mullitajaga, ajasid taga seebimulle. Meg kandis lihtsat valget särki ja teksaseid. Ma kujutasin ette, et ta töötab moeajakirjas fotograafi või stilistina. See polnudki tõest kaugel. Mõtlesin, et ta abikaasa on börsimaakler ja tal on puhkusevilla Lõuna-Prantsusmaal, kuhu nad lähevad pikkadeks nädalalõppudeks. Nad kutsuvad sinna sõpru, kes on kõik atraktiivsed ja edukad, ja söövad Prantsuse juustu ja joovad Prantsuse veine; ja Meg kurdaks, et pikad saiad on saatana kätetöö, sest need lähevad otse puusadele. Mulle meeldib selliseid lugusid välja mõelda. Ma kujutan ette terveid elulugusid, annan inimestele nime ja elukutse, leiutan neile tausta ja täiendan nende perekondi mustade lammaste ja koledate saladustega. Võib-olla tuleb see sellest, et lugesin lapsena nii palju raamatuid. Kasvasin üles koos „Roheliste viilkatuste Anne’iga“, luurasin Harrietiga, kirjutasin näidendeid Jo Marchiga ning uurisin Narniat koos Lucy, Peteri, Edmundi ja Susaniga. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42829346&lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 963.13 руб.