Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Avakontor Jüri V. Grauberg Uuenenud maailm nõuab pea igal alal uut lähenemist ja uusi lahendusi. Üks uuendustest on juba nõukaajast teada ja tuntud kolhoos ehk avakontor kus kõik on kõigi jaoks nähtav. Kuid kas kaotatud seinad ikka tekitavad tiimis loodetud sünergiat ning avatus annab vajaliku motivatsiooni tulemuslikuks, stressivabaks tööks? Kaotab inimeste vahelt häbelikkuse nähtamatud müürid, privaatsuse vajaduse ja muudab südamesaladused kõigile nähtavaks ning seeläbi isegi aasimisobjektiks? Töökaaslased on nüüd üksteisele küll lähemal ja koguni armuvad. Samal ajal saab selgeks, et inimloomusele liigne avatus siiski ei sobi ning karjainstinkti kui edumeelse juurutamine tekitab inimestes ebamugavust ja isegi probleeme. Eileen teeb kõik, et varjata töökaaslaste eest Ivo olemust, hoolimata sellest, et mehe käitumine aina vägivaldsemaks muutub. Ka Keni pingutused töökaaslasi muuta jooksevad tühja. Karl ja Signe aga ei taha, et töökaaslased nende romantilisest suhtest teada saaks. Mis saab edasi? Kui hea see avalik avatus ikkagi on? Jüri v. Grauberg A V A K O N T O R Kaanekujundaja SIIRI KASK ISBN 978-9949-88-611-1 (trükis) Auratrükk aura@aura.ee ISBN 978-9949-01-041-7 (epub) Jüri v. Grauberg A V A K O N T O R 2019 I peatükk „Kuule Ken, on sul mulle mõni euro laenata? Palun...“ lendas äkki tehnikajuht Ken Vilderseni postkasti kiri Eileenilt. Ken tõstis imestunult silmad ja nägi kümmekond töölauda eemal istuva tüdruku põnevil silmi. Eileen Lehepuu oli üsnagi pilkupüüdev, veidi üle kahekümnene brünett neiu. Mõnikord meeldis tal arvuti taga töötades oma juukseid kord ettepoole sättida, kord jälle kukla taha lükata. Hiljem taipas Vildersen, et tüdruk sättis oma juukseid ettepoole vaid siis, kui tal millegipärast silma alune sinine oli. Eileen meeldis noormehele. Meeldis isegi väga, kuid tal polnud siiani olnud julgust tüdrukuga eriti suhelda. Muidugi võis ta iga kaunitariga rääkida, komplimentigi teha, aga millekski tõsisemaks ei jätkunud pealehakkamist. Ken kartis, et kui ta hakkab tõsisemast suhtest rääkima, kasvõi vihjates, siis naerdakse ta lihtsalt välja. Ometi oli tal juba pikemat aega plaan - leida endale ilus ja armas tüdruk ja temaga koos elama hakata. Noormehel polnud ka laste vastu midagi. Miks ka mitte? Igal enesest lugupidaval mehel on enamasti nii naine kui lapsed. Imelik, mõtles Ken. Pole nagu kuulnud, et meil keegi kelleltki raha laenanud oleks. Avakontoris levis igasugune info, eriti pikantne, millegipärast erilise kiirusega. „Kui palju tahad? Mis mureks?“ Noormees laskis sõrmedel kähku üle klaveri käia ning saatis kirja ära. Ootamatu võimalus Eileeniga lähemalt suhtlemiseks tuli ära kasutada. „Paluksin kümneka, aga kui saad, siis võiks rohkem ka olla.“ „Saab küll. Tahad sulas või ülekandega?“ „Sulas… Ainult ära siin anna,“ vastas tüdruk kähku. „Saan aru, aga kus siis?“ „Lähen veidi aja pärast Tiigrikäppa. Ole hea ja tule mulle kohvikusse järele…“ „Hea küll!“ Vildersen tõmbas teksapükste taskust rahakoti välja ning piilus sisse, sest ta ei teadnud, kui palju tal seal sularaha parasjagu oli. Tavaliselt arveldas ta pangakaardiga ja oli aegu, kus tal polnud rahakotis sentigi, et mõnes kaubanduskeskuses vajadusel tualetti minna. Ka seekord polnud seal peale viielise ja punase sendi midagi. Ken tõusis, jalutas avakontorist välja, sõitis liftiga seitse korrust allapoole ja seadis sammud üle tänava asuva kohviku Tiigrikäpp poole. Temagi käis seal vahetevahel söömas ning sissepääsu juures oli ka pangaautomaat. Sel ajal kui ta automaadist raha võttis, möödus temast sõnagi lausumata Eileen ning läks kohvikusse. Imelik, mõtles noormees jälle. Ise tahtis raha saada, aga marssis minust kui postist mööda. Ken läks samuti Tiigrikäppa sisse ja pidi Eileenile peaaegu otsa astuma – tüdruk seisis kohe ukse juures ja ootas teda. „Kas sulle viiekümnest piisab?“ „Jaa!“ sosistas tüdruk ja peitis saadud raha kähku teksapükste taskusse. „Palun ära küsi praegu midagi ja ära räägi ka kellelegi.“ „Miks peaksingi?“ kohmas Ken. „Räägin ise pärastpoole…“ lubas Eileen, naeratas noormehele ja võttis kandiku ning läks ärevalt ringi vaadates leti juurde söögipoolist ostma. Vildersen võttis ka kandiku aga jäi järjekorras tüdrukust paar-kolm inimest tahapoole. Talle tundus, et Eileen pelgab teda millegipärast või ei taha lihtsalt näidata, et tal on Keniga mingit tegemist. Seepärast ei läinud ta ka tüdruku juurde sööma, vaid valis veidi eemal ühe vaba laua ja istus selle taha einetama. Noormees sai just praega ühele poole, kui nägi äkki, et nende ühine tiimikaaslane, Ivo Maaren, tirib Eileeni kättpidi Tiigrikäpast välja ning Keni kõrvu ulatus Ivo vihane küsimus, „kust kohast sa, kuradi paksmagu raha said, et siia õgima tulid?“ Eileen oli küll ümaram kui mõni teine noorik nende tiimis, aga sugugi mitte paks. Ja kuigi ta kasvu poolest võinuks Keni arvates Ivole tuule alla teha või vähemalt vastu hakata, ei teinud ta seda millegipärast vaid läks hoopiski kui lammas alandlikult mehele järele. Imelik… mõtles Vildersen taas, kes teab mitmes kord sel päeval, kui oli lõunatamise lõpetanud ja pikkamööda kontori poole sammus. Sõitis liftiga üles ja jättis kingad kontorisse sisenedes kohe ukse juurde. Kuna kogu kontoripõrandat kattis vaip, siis käisid kõik töötajad seal ringi sokkides. Isegi Boss, tugevalt üle kolmekümnene, tüsedusele kalduv abielumees. Ja naistemees, nagu avakontoris sosistati. Keni arvates püüti küll niimoodi hoida puhtust ja koonerdati koristaja palga arvelt, aga põrand ei hiilanud siiski erilise puhtusega, sest kui mõni pani hommikul juhtumisi jalga heledad sokid, siis olid päkad õhtuks hallid või lausa mustad. Avakontoris olid kõik vajalikud ruumid. Köögiosa, kus seisis pidevalt töös olev võimas kohvimasin, tualettruumid ja mitu erineva suurusega nõupidamisruumi, lisaks mitmed pisikesed helistamisruumid, paigutatud korruse keskele ja kus sees vaid üks mõnus tugitool. Ümber nende oli kogu korruse ulatuses vaid töölauad, millel siis kas lauaarvutid või läptopid. Mitmes kohas oli töölaudade vahel justkui sirmiks ees madal, läbipaistev klaassein, sest tiimis oli ikka keegi, kes soovis kasvõi näilistki privaatsust. Muide, ka nõupidamisruumidel olid lillelise mustriga läbipaistvad klaasist seinad ja samasugused uksed. Nii oli alati võimalik näha milline ruum parajasti vaba oli. Selguse mõttes kirjutati punase markeriga nõupidamisruumi klaasuksele, mis kellast kellani sooviti seda ruumi kasutada. Pärast polnud mingi probleem see tekst kustutada ja vajadusel uus teade kirjutada. Vildersen istus oma töölaua taha aga enne kui ta jätkas käsilolevas projektis AutoCAD’iga paranduste tegemist, saatis Eileeenile kirja. „Mida Ivo sinust tiris? Sul jäi ju pool toitu söömata.“ „Ta ei luba mul süüa… Ma ei saa sellest rääkida,“ tuli kiire vastus. „Sa oled temaga abielus või elad niisama koos?“ „Ei ole abielus ja ei ela ka koos!“ „Mida ta siis õiendab?“ „Ma ei tohi rääkida. Lubas maha lüüa kui räägin. Ja selle ka kellele räägin.“ „Mis-asja?“ imestas Ken. „Mis jutt see on?“ „Ma ei tohi rääkida.“ Kirjutas tüdruk uuesti ja enam Keni kirjadele ei vastanud. Ka silmsidest hoidus. Kas viiekümnene korstnasse, mõtles Vildersen ja püüdis töösse süveneda. See polnud lihtne, sest kohe tema lähedal asus üsnagi kogukas multifunktsionaalne printer ja see sahistas ühtelugu trükitud paberit välja sülitada, millele siis keegi jälle jalgade põntsudes järele tuli. Kuna printer oli kogu tiimi peale üks, siis oli ikka ja alati keegi, kes printerist trükitut ära viis. See segas keskendumist. Mõnikord, kui noormehel keskendumine eriti raske oli, soovis ta südamest, et see kogu aeg nagistav masin rikneks. Lõplikut ja pöördumatult. Isegi suitsu võiks välja ajada. Oleks midagigi vahelduseks, rutiinivälist. Väljalaenatud rahast oli natukene kahju, aga Vildersen mõtles, et kui mitte enne, siis palgapäeval maksab Eileen võla ehk ära. Või siis järgmisel palgapäeval. Raamatupidajana peaks ta ju ikka selle eest hea seisma, et kõik arved saaksid makstud. Ka võlgu võetud raha. II peatükk „Muudkui aga kohvitate?“ torises Kalev Kurgvee, kui nägi Keni kohvimasina juures toimetamas. „Kui saad nii vanaks kui mina, siis on sul magu untsus ja võib-olla isegi kirurginoaga kallal käidud.“ Kalev töötas samuti tehnikajuhina ning tuli just välja helistamisboksist ja oli üsna pahur. „Ära kutsu kurja koju,“ muigas Vildersen vastuseks ja uuris seejärel, „kes sinu tuju ära rikkus?“ „Info ei liigu tead, info ei liigu... Täpselt nagu kunagi Tšernobõlis, kus sulle keegi mitte kunagi ja mitte midagi ei rääkinud. Ei mingit infot!“ „Aga täpsemalt?“ „Ühe minu objekti peale läks korraga neli meie meest. Kaks santehnikut, kliimamees ja elektrik.“ Kalev lisas paar mahlakat vandesõna. Nad olid köögiosas vaid kahekesi ja mees võis seda endale lubada. „Vaja oleks olnud vaid kliimameest ja kõik!“ „Dispetšer pani jälle pange?“ „No-jah! Tuli ühtejärge kaks väljakutset ja Liina saatis välja täieliku täiskomplekti,“ torises Kurgvee pahuralt. „Mingi kondentsatsioonivee tilkumise pärast kliimaseadmest jooksutasime mitut mees korraga. No milleks?“ „Klient nägi, et me oleme eluga asja juures…“ muigas Ken. „Klient nägi hoopis seda, et meil info ei liigu, nägi, et raiskame tööjõuressurssi ja nägi, et me ei oska üldse töid organiseerida. Niimoodi võime sellest objektist väga lihtsalt hoopistükkis ilma jääda.“ „Liina on ennegi igasugustele väljakutsetele jõuliselt reageerinud…“ „…ja mehi ilmaaegu jooksutanud ja meie firma marki täis teinud. Vot!“ lõpetas Kalev selle jutu ja uuris, „mitmes kohvitass see sul täna juba on?“ „Vist neljas... Mis siis?“ „Pole poolt päevagi veel möödas, aga sinul on juba neljas tass kohvi. Musta kohvi pealegi.“ „Mis sellest siis on?“ „Ega muud polegi kui seda, et kuuekümneselt on ka sinul pool magu välja lõigatud nagu minul,“ seletas Kalev. „Minu magu läks Tšernobõli nahka, aga teie, noored inimesed, tapate päevas liitrite kaupa musta kohvi juues oma tervist lausa vabatahtlikult.“ „Kõik ju joovad…“ „Just! Kollektiivne suitsiid. Igapäevased, kroonilised kohvijoodikud jooksevad surma poole samamoodi nagu polaaraladel karjas merre tormavad lemmingud seda teevad. Millelegi mõtlemata ja tagasipöördumatult,“ torises Kalev sõbralikult ning sandis nõu, „joo mahla, joo kasvõi sidrunivett aga ära lürbi seda kohvi nii palju endale sisse.“ „Kohv on mõnus ju. Ergutab…“ „Sul pole niisugust ergutust vaja. Vaata parem aknast välja. Puhka silmi. Seitsmendalt korruselt näed kaugele ja on ka mida vaadata. Või kui närv on must, vaata meie ilusaid naisi,“ soovitas Kalev sõbralikult. Kurgvee oli olnud nende meeste hulgas, kes aastakümneid tagasi viidi sunniviisil Tšernobõli tuumajaama avariid likvideerima. Ta oli sattunud radiatsiooniluuresse ning sõitnud autoga tuumajaamast kolme-neljakümne kilomeetri kaugusel külades ringi ja mõõtnud radiatsioonitaset. Kalev oli pidanud ka päevikut ja saatnud seda jupphaaval koju. Kui ta lõpuks Tšernobõlist pääses, selgus, et mitte ükski kiri, kus olid sees päevikuleheküljed, ei olnud koju jõudnud. Mehel oli sellest ääretult kahju, aga teha polnud enam midagi. Mis kadunud, see ka kadunud. Iga kord, kui firmas üks ei teadnud, mida teine tegi ning niimoodi lihtsalt töid ja tegemisi dubleeriti, siis torises Kalev alati, „Tšernobõlist saan veel aru, sest seal võib-olla ei tohtinudki info liikuda, sest see oleks imbunud ka välismaale ja oma rahva eest taheti samuti katastroofi suurust varjata, aga ma ei saa aru, mida meie varjame ja miks varjame? Miks me ei taha töötada lihtsamalt ja kõigile arusaadavamalt? Miks meil tööalane info ei liigu? Selles kuradima avakontoris pole avatust.“ „Sa näed asju liiga tumedates toonides,“ arvas Ken. „Keda kohv enne tapnud on?“ „Tapnud võib-olla pole, aga sandiks on teinud kindlasti.“ „Ära aja hullu juttu,“ polnud Vildersen nõus. „Kohvitamist ei saa ju ikka Tšernoboliga võrrelda.“ „Muidugi ei saa, aga kui magu untsus, siis tulevad minu sõnad meelde. Usu mind!“ Kurgveel opereeriti mitu aastat tagasi magu ja ta oli veelgi hiljemgi millegipärast noa all käinud ning töötas enda sõnul veel ainult sellepärast, et tütrel oleks kergem eluasemelaenu tagasi maksta. Mõni aeg tagasi, kui ta joomasurma surnud väimeest mattis, purskas mees vihaselt,„oleks surnud kiiritusesurma, siis ehk oleks justkui asja eest, aga end lihtsalt lollist peast surnuks juua? No mis mehe tegu see peaks olema?“ „Avakontoris pidavat erinevate uuringute järgi info liikuma paremini ja kiiremini kui kabinettide vahel,“ teadis Ken. „Miks siis nüüd info ei liikunud ja dispetšer täispaketi rakendas?“ „Ei mina tea,“ vastas Kalev mornilt ja lisas, „see avakontorite värk pole mingi innovaatne või kaasaegne asi vaid on täpselt samasugune totakas ja inimvaenulik kolhoos, kuhu eestlasi möödunud sajandi neljakümnendate lõpul sunniti minema. Oma taludest ehk kabinettidest välja ja kolhoosi, avakontorisse!“ „Avakontor tugevdavat tiimitunnet ja tõstvat töötahet…“ „Ja-jah!“ torises Kurgvee. „Boss istub minust kuus lauda tagapool, aga mul on tööpäeva lõpus kukal tema silmavaatest nii kuum, et tuleb tahtmine minna peldikusse ja kuumavat kukalt külma veega pesta. Ja mina ei kannata seda kuradima karjainstinkti juurutamist. Ma pole kariloom vaid inimene ja hindan privaatsust.“ „Niisiis, et nõukaaegne kolhoos, mitte kaasaegne avakontor,“ irvitas Ken. „Just täpselt!“ kinnitas Kalev. „Tead ju, et ajalugu kordub. Läheb spiraalina üles või alla… Korduvad samad sündmused, aga teise nimega ja veidi teises kontekstis. Ja alati on igasuguseid teadjamehi, kes oskavad sitta saiaks rääkida. Ja lõputu kari lambaid, kes seda möga jumaliku tõena võtavad ning kuulekalt kaasa määgivad.“ Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/pages/biblio_book/?art=42358276&lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 930.72 руб.