Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Kadunud väike tüdruk Брайан Макгиллоуэй Ainult tema tunneb ära mõrtsuka Südatalv. Paksust metsast leitakse ringi ekslev väike tüdruk, kelle käed on verised, kuid see pole tema enda veri. Laps ei suuda või ei taha rääkida, ja ainus inimene, keda ta paistab usaldavat, on noor politseiohvitser, kes ta päästis, seersant Lucy Black. Varsti pärast seda leiab jahmunud seersant Black, et äkitselt kõrvaldatakse ta väga olulise juhtumi uurimiselt, mis on seotud teise tüdruku röövimisega – kadunud on väljapaistva ärimehe teismeline tütar. Blacki probleemid pole üksnes tööga seotud. Ta peab hoolitsema üha vastutusvõimetumaks muutuva isa eest ning püüdma vältida konflikti oma jäise emaga – kes juhtumisi on ka politseidirektor. Üritades kõigest hingest tuvastada lapse isikut, kelle kadumisest keegi ei teata, hakkab Black mõistma, et tüdruku juhtum ja inimrööv võivad seotud olla sündmuste kaudu, mis toimusid Põhja-Iirimaa lähiajaloo süngeimatel päevadel – ja need sündmused moonutasid ka tema enda rasket lapsepõlve. „Kadunud väike tüdruk” on vapustav krimipõnevik korruptsioonist, ahnusest ja kättemaksust ning isa armastusest oma tütre vastu. Brian McGilloway Kadunud väike tüdruk Benile, Tomile, Davidile ja Lucyle 1. PEATÜKK Puude vahel liikus päris kindlasti miski. Mees oli nüüd juba mõned hetked teadlik olnud silmanurgast tabatud kergest hääletust liikumisest, põiklemas lume taustal vertikaalsete mustade puutüvede vahel. Algul oli ta keeldunud seda tõena võtmast, pidades liikumist lumehüpnoosi tagajärjeks, mis oli tekkinud liiga pikast vaatamisest läbi tuuleklaasi paistvasse lumehelveste järelejätmatusse langemisse. Kui Michael Mahon Prehenisse viivale künkale jõudis, pani ta jälle sisse esimese käigu. Pärast käiguvahetust teadis ta peaaegu kohe, et see oli vale liigutus. Ta tundis, kuidas piimaauto rattad tema all tühjalt ringi käima hakkavad, nägi veoki nina teeserva poole kaldumas. Ta laskis gaasi lahti ja vajutas mitu korda pidurit, üritades armutut külglibisemist peatada, kuid sellest polnud kasu. Ta teadis, et rattad on blokeerunud, ja ikkagi vajus veok külgsuunas, tee peal tahapoole libisedes ja viimaks kaugemas teeservas peatudes. Vandudes seiskas ta mootori ja hüppas kabiinist maanteele. Otse tema taga laius iidse metsamaa serv, mis mitme miili kaugusel Prehenist ulatus kuni Gobnascale’ini välja. Tänavalaternate valgus peegeldus lumelt tagasi, valgustades metsa kaugemale, kui sellisel öötunnil tavaline. Puude mustad oksad olid lume kasvanud raskuse all kohati kooldu vajunud. Ennast tahtmatult võbistades pööras Michael tähelepanu jälle piimaautole. Ta võttis labida, mida just selliseks hädaolukorraks auto tagaosas hoidis. Rattaid lumest puhastama kummardudes märkas ta silmanurgast jälle metsas liikumist. Oli küll külm, ent kananahk, mis äkki ta käsivartele ja selgroole tekkis, sundis teda võpatama. Labidat kahe käega kõigutades pööras ta näoga metsa poole, hirm juba kõhukoopasse kogunemas. Metsaservast tuli lagedale üks laps. Tüdruku pikad ning maapinna valgel taustal väga tumedad juuksed paistsid olevat läbimärjad ja langesid lahtiselt õlgadele. Ta nägu oli ümar ja kahvatu. Tal oli seljas pidžaama. Jaki rinnaesisele oli midagi kirjutatud. Jalad olid paljad. Kui tüdruk nägi, et mees on peatunud, põrnitses ta labidat mehe käes ja vaatas siis talle väljakutsuvalt otsa. Tüdruku pilk ei lahkunud mehe näolt, tema nahk oli lume kumas peaaegu sinine. Alles siis, kui mees ettevaatlikult küürutades talle lähemale astus, käsi välja sirutatud, nagu oleks ta lähenenud mõnele loomale, pööras laps ümber ja jooksis tagasi puude vahele. 2. PEATÜKK Lucy Black tajus, et keegi on toas. Ta tundis nõrkust, kui sirutas käe lambi poole voodi kõrval öökapil, sõrmed ämblikuna harali teenistusrevolvrit haaramas. „Kas tuled?“ sosistas pimeduses tema isa. Lucy vandus endamisi, lambi lülitiga kohmitsedes, mille tõttu see öökapilt maha kukkus. „Mine voodisse, issi,“ ütles ta. Laetuli lõi särama, Lucyt pimestades. Ta nihutas ennast voodis ja sikutas öösärki, et seda õlgade ümber sirgu tõmmata. „Kas sa tuled?“ kordas vana mees. Ta seisis magamistoa uksel, käsi alles lülitil. Ta kandis pidžaama peale tõmmatud halli ülikonda ja oma parimaid läikima löödud kingi. Käes oli tal kohver – tühi, kui otsustada kerguse järgi, millega ta seda kõigutas, nii et see põrkas küljega vastu ta jalga. Ühel põsel paistsid raseerimisvahu valged laigud. Mööda lõuga voolas värskest sisselõikest tilluke verenire, kogunedes hallide tüügaste tuusti, mis oli tal märkamata jäänud. „Kell on pool viis hommikul, issi,“ ütles Lucy, üritades voodist välja rabelda. „Nad ütlesid, et ta tuleb kell üheksa. Peame minema hakkama. Kas sa ei pane juba riidesse?“ „Kes tuleb?“ „Paavst,“ vastas isa õhinal. „Ma rääkisin sulle, et läheme teda vaatama. Sinu pärast jääme hiljaks.“ „Paneme su õige voodisse tagasi,“ ütles Lucy, isa juurde minnes ja tal käsivarrest kinni võttes. Isa tõmbas käe kohe lahti ja see liigutus pani kohvri kõvasti kõikuma, nii et see põrkas vastu Lucy säärt. „Me jääme hiljaks,“ sisistas isa, hambad risti. „Pane riidesse.“ Lucy seisis isa ees ja hõõrus und silmist. „Kus ta on? Paavst?“ „Droghedas,“ vastas isa. „Ta peab missat Droghedas.“ „Paavst käis Droghedas kolmkümmend aastat tagasi, paps.“ Vana mees pigistas lõualuud kokku, tema linnulik rinnakorv läks pisut kummi. „Sa vaidled mulle alati vastu. Ta tuleb täna.“ „See oli 1979. aastal, issi,“ ütles Lucy vaikselt, paluvalt, lootusega, et tema kaeblik hääletoon suudab isa segastest mõtetest kuidagi läbi tungida. Isa vaatas talle otsa. Huuled värisesid, proteesid klõbisesid allesjäänud hammaste vastu, kui ta kaalus, mida Lucy oli talle öelnud. Ta tõmbas ninaga ja Lucy nägi, et tema silmad hakkasid pisaratest hiilgama, nagu oleks ta mingil tasandil siiski oma veast teadlik. „Liiga vara on veel, issi,“ ütles Lucy selle asemel. „Meil pole tarvis praegu minema hakata, alles hiljem. Miks sa ei võiks veel paar tunnikest magada?“ Isa vaatas talle pisut trotslikult otsa. „Võib-olla küll,“ sõnas ta viimaks. „Ütlen su emale.“ „Ära muretse, küll ma ütlen talle,“ kinnitas Lucy, isal jälle ettevaatlikult käe alt kinni võttes. Ta viis isa tagasi tema magamistuppa. Isa oli kardinad eest ära tõmmanud ja kui Lucy läks neid uuesti ette tõmbama, võis ta eristada lumiseid mägesid Foyle’i oru teises servas. Linnatulede peegeldus vees laskis tal aimata jõe kuju, mis maona kaugusse lookles, rajades endale teed läbi Derry linna, seda pooleks lõigates. Isa heitis voodisse ja lubas Lucyl ülikonna ära võtta. Lucy tõmbas talle teki peale, kummardus ja suudles ta laupa ning tubakalõhn isa hingeõhus oli vastuseks ta kiindumusele. „Head ööd, Janet,“ ütles isa talle, pöörates pea padjal sellise nurga alla, et toa rahulikus valguses paistsid tema põsed sisse langenud, nahk äkitselt pingul ja vahataoline. „Lucy,“ lausus naine hääletult huuli liigutades pimedusse. „Mina olen Lucy.“ Lucy oli end voodisse tagasi seadnud ja hakkas just magama jääma, kui mobiil helises. Ta haaras rutakalt telefoni järele, et see isa ei ärataks. „Seersant Black, siin vanemkomissar Travers.“ „Jah, söör,“ vastas Lucy. „Peate välja tulema. Arvame, et oleme Kate McLaughlini leidnud. Piimamees kinnitab, et nägi teda Preheni lähedal metsas. Ta on alumise sissepääsu juures, hotelli lähedal. Lumi muudab piirkonda pääsemise raskeks, aga ma sain aru, et elate sealkandis. Päästemeeskond on teel.“ „Lähen sinna nii kiiresti kui saan, ülemkomissar,“ ütles Lucy. „Mu isa abistaja ei jõua siia enne kui…“ „Hakake lihtsalt minema!“ kähvas Travers. 3. PEATÜKK Juba ainult majast välja saamine nõudis viisteist minutit. Ta pidi kõik hommikusöögiks vajaliku valmis seadma juhuks, kui isa ärkab enne üheksat ja abistaja, keskealine naine nimega Sarah King, ei ole veel kohale jõudnud. Sarah saab ise sisse; tal oli võti ja isa oli temaga harjunud. Sadas ikka veel laia lund. Lucyl oli särgi peal paks kampsun ja kõige peale tõmmatud raske must kuub. Jalas kandis ta teksaseid, mille all olid sooja hoidmiseks sukkpüksid. Isegi nii näpistas külm tuul tema nahka ja pani kopsud valutama, kui ta sisse hingas. Kindad olid tuuleklaasilt lume pühkimisest juba läbimärjad. Siis asus ta kümnemiilise tunnikiirusega liikuma, üritades asjatult palja peopesaga maha nühkida sõnajalataolisi jäämustreid, mis tema enda hingeõhust seespool klaasile tekkisid. Autorattad hakkasid tühjalt ringi käima ja Lucy tundis sõidukit teel libisemas. Kohe oli tal meeles rool libisemise suunas keerata, et autot teel hoida. Ta püüdis mitte lasta ennast eksitada lumel, mis hääletult vastu esiklaasi peksis, ega ka mitte metsal endal, mis mustana tänavalaternate oranži fluorestsentsi taga seisis. Mets jooksis Prehenini välja, ulatudes kaugele rajooni piiride taha, peaaegu uusehitisteni ühes suunas ja Gobnascale’ini teises. Metsal oli palju sissepääse, sealhulgas üks selle tänava kaugemas otsas, kus Lucy elas, kuid Travise märkus hotelli läheduse kohta ahendas piirkonda, kus last oli nähtud. Kui Lucy alumise sissepääsuni jõudis, märkas ta, et liikumise aeglusest hoolimata on ta jõudnud kohale enne päästemeeskonda. Mahajäetud piimaauto seisis viltu teel, põlevad esituled metsaserva valgustamas. Puude pikad tumedad varjud sirutusid pimedusse. Kui Lucy autost välja tuli, rabeles piimaauto kabiinist alla üks mees ja hakkas tema poole rühkima. „Seal on keegi!“ karjus mees Lucyle. „Ma arvan, et see on McLaughlini tüdruk. Helistasin juba politseisse.“ „Politsei on kohal,“ vastas Lucy, vibutades taskulampi, mida käes hoidis. „Seersant Black. Kas teie nägite teda?“ Mees oli nüüd Lucyni jõudnud, tema põsed olid külmast punased. „Michael Mahon,“ ütles ta, küsimuse vastuseks noogutades. „Ta läks sinna.“ Mees näitas paremale. „Kas te ei proovinud teda peatada?“ küsis Lucy, üritades mitte kõlada süüdistavalt. See ebaõnnestus. „Muidugi proovisin,“ vastas mees. „Ta pööras ümber ja jooksis minema.“ Lucy tegi pausi ja sõnastas lause ümber, enne kui rääkima hakkas. „Oli ohutum tema järel metsa mitte minna,“ ütles ta. Mees vaatas talle hetke otsa, just nagu solvangut leida püüdes, siis noogutas. „Kus teised on?“ küsis ta. „Teised tulevad kohe. Täna öösel on palju tööd, söör.“ Mahon uratas vastuseks, sülitas enda ette maha, tõmbas saapaninaga üle lume. „Mõtlesin, et see on tema. Teate küll, väike tüdruk Kate.“ Lucy noogutas. „Kas oli?“ Mees tegi vabandava grimassi ja kehitas õlgu. „Ta ei seisnud kaua paigal. Pimedas polnud näha.“ „Arusaadav, söör,“ ütles Lucy. „Küll me varsti teada saame.“ Lucy pungitas põski ja hakkas siis läbi lume metsaserva poole rühkima. Ta teadis, et peaks päästemeeskonda ootama, kuid sellise ilmaga võis neil kohalejõudmiseks veel tund aega kuluda. Selleks ajaks ei saa last võib-olla enam aidata. „Sa ei leia teda ilmaski üksinda üles!“ karjus Mahon tema selja taga. „Ma ei ole ju üksi, või olen?“ hüüdis Lucy vastu. Maas olev lumi hajutas taskulambivalgust, kui nad puude vahele läksid. Kiirt edasi-tagasi liigutades otsis Lucy metsast jalajälgi, kas või väikesi lohke lumekoorikul, mis oleksid piimamehe nähtud lapse möödumisest märku andnud. Lumesajust hoolimata tundus õhk nende ümber ebatavaliselt külm ja kõdunevate lehtede lõhnast kirbe. „Mitte midagi,“ ütles Lucy. „Ah?“ Mahon kummardus natuke, et vältida neid nüüd ümbritsevate puude rippuvaid oksi. „Kas te olete kindel, et nägite kedagi?“ küsis Lucy, suunates taskulambi otse mehe peale, kui teda vaatama pööras. „Vannun jumala nimel,“ ütles mees, näo ette tõstetud parema käega silmi varjates. „Arvan, et ta tuli välja siin; kuigi terve see kuradi koht on ühtemoodi. Siiski nägin kindlasti kedagi. Ühte tüdrukut.“ Lucy pööras jälle metsa poole. Vasakule ja paremale vaadates nägi ta ainult puutüvede ridu ning halastamatult langes vaikse sosinaga tema ümber maapinnale lund. Absurdsel kombel meenutas see talle varasemat liigutust, kui ta tõmbas teki ümber isa õlgade ja tal sosinal magama jääda käskis. Taamal metsas kadusid puud süvenevasse pimedusse, mis virvendas tema taskulambi valgusest kaugemal. „See võis olla natuke sealpool,“ ütles Mahon, hakates Lucy ees astuma, liikudes juba raskel sammul, et nende jalge ette kogunevatest hangedest läbi rühkida. „Ta külmub siin surnuks,“ märkis mees peaaegu nagu iseendale. Nad kõndisid mööda metsaserva edasi, astudes ettevaatlikult, et mitte tallata võimalikke jälgi. Nende alguspunktist kuus- või seitsesada jardi lõuna pool märkas Lucy esimest korda lumel märke, kergeid lohke, mis juba täitusid. Jäljed paistsid puude ümber tiirutavat, laps oli ringi liikunud huupi. Lucy ei kahelnud hetkekski, et need on lapse jäljed. „Ma ju ütlesin,“ lausus Mahon jälgede poole viibates. „Teadsin, et nägin midagi.“ Lucy uratas tunnustuseks, trampis jalgu ja lumi krudises talla all. Ta järgis jäljerada oma taskulambiga, keeleots hammaste vahel, nagu laps, kes punkte ühendades mingit kujundit joonistab. Rada kulges mitu korda risti iseendast üle, liikudes metsaserva poole, kus laps oli arvatavasti piimameest jälginud, siis läks jälle tagasi ja lõikas nurga all vasakule ära. „Sinnapoole,“ ütles Lucy nüüd minema hakates, kõndides lumme jäänud jälgede kõrval ja neid hoolikalt säilitades juhuks, kui nad peavad jälle lapse liikumist järgima. Jäljed läksid ümber puu, millel polnud küll lehti, kuid alumistel okstel kasvas hulgaliselt raage, mis olid ohtralt lund kinni hoidnud. Miski näis olevat neid mingil moel häirinud – arvatavasti laps oma möödumisega –, sest hulk lund oli maha varisenud ja kuhjunud maapinnale nagu ümberaetud suhkur. „Kas sa ei peaks teda hõikama või midagi?“ küsis Mahon Lucy kannul rühkides. „See võib ta ära hirmutada,“ ütles Lucy. „Ettevaatlik lähenemine oleks parem.“ Langeva lume sahinat lõhestas sireenide ulgumine, kui kauguses ilmusid teised politseiautod. Mõneks hetkeks leidis Lucy end segadusse aetuna ühtaegu lumest ja puude vahelt paistva sinise valguse elliptilisest vilkumisest, mis tundus nagu diskovalgus. Ta kaalus, kas minna tagasi oma kolleegide ja Traversi juurde, kes on kahtlemata ärritatud, et Lucy omapead metsa läks. Teisest küljest on sellistes tingimustes üksinda viibival lapsel prioriteet kõige muu ees, mõtles ta ja jätkas sügavamale puude vahele liikumist. Hingamine muutus raskeks, kui ta läbi hangede edasi rühkis, olles sunnitud aeg-ajalt lund jalaga kõrvale lükkama, et edasi pääseda. Ta ei saanud hinge tõmmata, kuid tundis siiski tänulikkust soojuse üle, mis edasiliikumisel tekkis. Ta kuulis, et vaikus taastus, kui sireenid välja lülitati. Küllap olid kolleegid kohale jõudnud ja tulid nüüd mööda Lucy jälgi metsa, nii nagu tema liikus lapse jälgedel. Kunagi oli Lucy seda metsa hästi tundnud ja mäletas ikka veel küllalt palju, et ära tunda maamärke, mille abil oma asukohta määrata. Talle meenus, et kuskil siin lähedal oli üks lohk, mille kohta kuulujutud rääkisid, kui ta väike oli, et sinna olevat maetud elevant, kes rändtsirkuse etenduse ajal suri. Aastatega oli lohk sügavamaks vajunud, lastes jutul paista veelgi usutavamana. Aga nii kaugele polnud Lucy veel jõudnud. Ja üha halvemaks muutuva ilma tõttu tõenäoliselt ei jõuagi. Ta oli peaaegu viis minutit kõndinud, kui üle langeva lume möirgava vaikuse midagi kuulis. Aeglasemalt edasi liikudes ja taskulampi madalamal hoides, et kiirega valgustatud ala laiemaks muuta, hoidis Lucy kuulatades hinge kinni. Kähedad nuuksed paistsid tulevat koos tuulega. Korraks ei näinud Lucy peaaegu midagi, taskulambi kiir valgustas ainult tema suunas langevat lund. Siis sai ta pikkamööda teadlikuks viiekümne jardi kaugusel viirpuu all istuvast kogust. Laps istus puutüve vastas kössis, põlved vastu rinda surutud ja õhuke pidžaamajakk üle põlvede tõmmatud. Juuksed olid peadligi liibunud ja pikad salgud näo portselanvalgele nahale kleepunud. Huuled olid peaaegu sinised ja hambad plagisesid kuuldavalt, kui ta üritas hingamist kontrolli all hoida. Kui laps taipas, et Lucy on teda märganud, surus ta ennast tihedamini vastu tüve ja kattis suu kätega. Lucy laskis tasulambi veel natuke madalamale ning lähenes lapsele aegamisi, käsi välja sirutatud ja kummargil, et lapse tasandile lähemal olla. „Kõik on hästi, kullake,“ ütles Lucy. „Ma ei tee sulle liiga. Minu nimi on Lucy – mis sinu nimi on?“ Laps jälgis teda ettevaatlikult, silmad tumedate kulmude all välkumas. Ta haaras käsivartega tihedamini põlvede ümbert kinni, nagu püüdes ennast veelgi väiksemaks muuta. „Ma ei tee sulle liiga,“ kordas Lucy. Ta teadis, et Mahon seisab paremal pool tema selja taga, kuid ei tahtnud siiski vaadata, et lapse tähelepanu mehele ei pöörduks. „Sul on kindlasti külm,“ ütles Lucy. „Miks sa ei võiks minuga kaasa tulla?“ Tüdruk raputas pead, silmad kõvasti kinni pigistatud. Lucy nihkus lähemale, kuni sai last peaaegu puudutada, võis tunda tema naha jahedust, põskedele külmunud pisarate kristalseid triipe. „Tule minuga kaasa, kallike,“ ütles Lucy jälle, käsi lapse ees välja sirutatud, peopesa ülespoole. „Võta mul käest kinni ja tule minuga,“ kordas ta. Laps ei liigutanud, kuigi tahtmatud värinad näisid ta keha raputavat, kaelalihased oli naha all pingul. Vähemalt võis Lucy suhteliselt kindel olla, et see ei ole Kate McLaughlin. Kate oli kuusteist, see laps näis pigem kaheksa või üheksane. „Mis su nimi on?“ küsis Lucy jälle. Laps avas suu nagu rääkimiseks, kuid paistis, et ta ei suuda sõnu moodustada. „Mina olen Lucy,“ ütles Lucy uuesti, sirutades kätt lähemale, kuni tema sõrmeotsad viimaks tüdruku külmunud käsivart puudutasid. Laps reageeris algul puudutusele teravalt, kuid näis siis lõdvestuvat. Ta vaatas Lucyle otsa, siis läksid ta silmad pahupidi ja ta vajus lumepadjale Lucy jalge ette. Maas lamavat tüdrukut vaadates nägi Lucy nüüd esimest korda selgelt pilti tema pidžaamajakil: kaisukaru, kes hoidis suurt veripunast südant, mille alla oli kirjutatud nimi „Alice“. Lucy vaatas abi otsides ringi. Piimamees seisis tardunult puu taga ja vahtis teda, suu lahti. Siis hakkas Lucy Traversit hüüdma. Taskulampide vilkumine paljaste puutüvede vahel andis märku teiste kohalejõudmisest. Vanemkomissar Travers juhtis rühma vormirõivastes konstaableid ja trampis läbi lume vähimagi kavatsuseta lapse jälgi säilitada. Lucyni jõudes leidis ta naise lapse kõrval lumes kükitamas. Lucy oli võtnud oma jopi seljast ja mähkinud ümber tüdruku, kes nüüd kramplikult värises. Travers valgustas teda, tahtmata küll valgust otse näkku suunata, kuid soovides innukalt isikut tuvastada. Ta uuris nägu ja tumedaid juukseid. „Kas ta ütles midagi?“ Lucy raputas pead ja võttis tüdrukul õlgade ümbert kinni, tundes loide värinaid, mis jooksid läbi väikese keha. Travers tõstis oma raadio ja võttis jaoskonnaga ühendust. „See pole tema,“ ütles ta pettumusvarjundiga hääles. „See pole Kate McLaughlin.“ Lucy, teadmata isegi miks, leidis end tüdrukut seetõttu veel tugevamini kallistavat, surus põse vastu lapse otsmikku, mähkis tema sõrmed oma pihkude kuumusesse. 4. PEATÜKK Lucy istus haiglatoa ukse juures, mille taga Alice’it läbi vaadati, kuulas haigla hääli ja märkis nende tuttavlikkust, oodates sotsiaaltöötaja ilmumist. Viimase kuu jooksul pärast Derrysse tagasitulekut oli ta koos isaga käinud siin sisse ja välja tihedamini, kui oleks tahtnud mäletada. Ühel päeval oli isa vannist tulles kukkunud ja käsivart vigastanud. Siis oli ta trepil komistanud. Iga õnnetuse järel oli isa pidanud jääma ööseks sinna, aga samuti Lucy, kes tema voodi ääres vahti pidas. Ta püüdis helisid välja lülitada, kuid ei suutnud; arstiriistade kõlin, rataste kriiksumine, kui voodeid palatites siia-sinna lükati, uksehoidja susside pehme laksumine, kaugete häälte kaja. Ja kõigest kostis üle selle tüdruku lakkamatu kriiskamine, kelle Lucy oli leidnud. Teadvusele tulles oli tüdruk Lucy külge klammerdunud, kui nad metsast välja kiirabiauto juurde läksid. Ta ei lasknud kellelgi teisel ennast puudutada, nii et viimaks pidi Lucy ta puude vahelt välja tassima. Ainult siis, kui laps sai panna käed Lucyle ümber kaela ja võis näha tema nägu, lubas ta ka teistel politseinikel aidata oma raskust kanda. Tema käsivarte puudutus ümber Lucy kaela oli olnud jääkülm. Ta polnud rääkinud, polnud kellelegi silma vaadanud. Sellepärast soovitas Travers, et Lucy koos lapsega kiirabiautos sõidaks. Lucyl polnud selle vastu midagi. Lapse haare oli peaaegu metsik. Kui info oli läbi imbunud, et see polegi Kate McLaughlin, paistsid mõned politseinikud huvi kaotavat. Travers oli lubanud McLaughlini isaga ühendust võtta. Lucy pidi tüdruku juurde jääma seniks, kuni sotsiaalamet kohale ilmub, ja siis jaoskonda minema; Travers tahtis rääkida kriminaaluurijate rühmaga, kes Kate McLaughlini röövimise kallal töötas. Kiirabiautos oli Alice hakanud oigama ja rahutult nihelema teki all, mille kiirabitöötajad talle pärast Lucy jopi äravõtmist ümber mähkisid. Kui nad haiglale lähemale jõudsid, olid oiged muutunud kõrgetooniliseks sõnatuks halinaks. Nüüd oli see jälle muutunud: laps kriiskas valu pärast ja iga karje ehmatas ülejäänud osakonna vaikseks. Mõned patsiendid kaugemal asuvatest palatitest olid jahmunult koridori valgunud ja kössitasid päevavalguslampide räiges valguses, otsides selliste piinatud karjete allikat. Kindel, et midagi on valesti, tõusis Lucy viimaks püsti ja läks uksest sisse. Laps kössitas nurgas kägaras, põlved üsna samamoodi vastu rinda surutud nagu siis, kui Lucy ta leidis. Fooliumtekk oli talle ümber mähitud ja ta püüdis seda ära kiskuda, nähtavasti mõistmata, et ei saa seda teha, kuna istub ise teki servadel. Lastearst jagas korraldusi ühele õdedest, kes arstiriistade käru sahtlitest midagi kilinal otsis. „Miks ta niimoodi karjub?“ küsis Lucy. Arst, kiirustava ilmega India naine, heitis talle pilgu, mis seadis kahtluse alla Lucy õiguse selliseid küsimusi esitada. „Ta soojeneb üles,“ seletas arst. „Kui kehatemperatuur tõuseb, voolab veri tagasi jäsemetesse. Kui ta oli külmunud, ei tundnud keha valu. Praegu tunneb ta seda valu ajalise hilinemisega.“ „Kas te ei saaks talle midagi anda?“ Naine noogutas õe poole, kes hoidis käes süstalt, mille nõela ta surus väikesesse vedelikupudelikesse ja ravimi süstlasse tõmbas. Õde ulatas selle arstile, kes noogutas Lucyle ja õele, et nad tüdrukut paigal hoiaksid. Lucy lähenes Alice’ile vasakult poolt, tundes ennast süüdlaslikult, kui tüdruk veidralt tühja pilgu tema poole tõstis, ilma et oleks õigupoolest kordagi otse silma vaadanud. Lucy võttis lapsel õlgade ümbert kinni nagu kõvasti kallistades. Hetkeks näis Alice lõdvestuvat, justkui usaldaks ta Lucy liigutuse tundeid. Siis märkas ta aga süstlaga lähenevat arsti ja hakkas väänlema, jalgadega õhus vehkides ja käsivartega, mis paljas luu ja nahk, vastu Lucy rinda pekstes. Ta pööras näo Lucy poole, silmad pärani ja pungis. Lucy tahtis pilku kõrvale pöörata, põrandale vaadata – kuid ei suutnud. Ta vaatas nüüd lapsega tõtt, jälgides, kuidas ta silmad suuremaks läksid, siis näisid kustuvat, äkitselt raskeks muutunud silmalaud tasapisi kinni vajusid, jäsemete vehklemine lõppes ja tüdruk põrandale libisema hakkas. Lapsel tugevasti ümbert kinni hoides laskis Lucy tal enda vastu naalduda. Arst lükkas juuksed näolt tahapoole ja pühkis valge kitli varrukaga otsmikku, nagu oleks tema olnud see, kes pidi füüsilisi pingutusi tegema. „Tõstke ta voodisse,“ ütles ta. Kahekesi said Lucy ja õde lapse põrandalt voodisse manööverdatud. Tüdruku nägu tõmbus isegi unes krimpsu, silmad liikusid laugude õhukese loori varjus. Tema nahk oli katsudes ikka veel külm, kuigi huuled olid hakanud värvi tagasi saama. Arst astus voodi juurde, õhukesi latekskindaid kätte tõmmates. Kõigepealt uuris ta tüdruku pead, kammides juuksed juurteni tahapoole, et leida peanaha vigastusi. Seejärel kompas õrnalt kaela ja õlgu. Järgmisena kontrollis ta tüdruku käsivarsi ja käsi, seejärel jalgu ja jalalabasid, enne kui kergitas pidžaamajakki ja vaatas lapse keha üle. „Kardan, et on nii häid kui ka halbu uudised,“ ütles arst, kui oli läbivaatuse lõpetanud. „Laps ei ole saanud mingeid raskeid füüsilisi vigastusi väljas lume sees viibimisest.“ „Ja halvad uudised?“ Doktor kooris kõneldes kindad käest. „Ta kannatab üpris tõsise alajahtumise all. Peame ta mõneks päevaks sisse jätma. Kas olete leidnud tema vanemad?“ Lucy raputas pead. „Lootsin talt küsida, kuidas nendega ühendust võtta.“ Arst kortsutas kergelt kulmu. „Rahusti, mida talle andsime, mõjub nüüd veel mitu tundi. Temast pole teil mingit kasu enne, kui hiljem täna hommikul.“ Kuriteopaiga uurija ilmus osakonda umbes poolteise tunni pärast. Kuna kõne all oli laps ja võis olla tegemist röövimisega, loeti Alice „kuriteopaigaks“ ja pidi arsti juuresolekul samal meetodil läbi uuritama. Siis prahvatas ruumi valves olev sotsiaaltöötaja, korpulentne ähkiv naisterahvas, kes nimetas ennast Sylviaks. Ta pillas suure käekoti ukse kõrvale maha ja suundus tüdruku poole, kallutades natuke pead, et lapsele näkku vaadata. Lõpuks astus ta jalgu järele vedades pisut hingetuna Lucy juurde. „Mõtlesin, et see võiks olla tema. Teate küll.“ Lucy noogutas. „Ei ole.“ „Kuidas tal on?“ küsis Sylvia. „Nad andsid talle rahusteid. Enne ta karjus valust.“ Sylvia noogutas äraolevalt. „Selle lapsega ma töötama ei hakka. Robbie alustab oma vahetust kell üheksa. Olen siin ainult tema tulekuni.“ „Saan aru,“ ütles Lucy. Ta hakkas juba lahkuma, kui avastas, et autot pole siin, kuna ta oli tulnud kiirabiga. Ta pidi kuriteopaiga uurijalt jaoskonda jõudmiseks küüti paluma, kui mees on siin lõpetanud. Sylvia uratas vaikselt endamisi, tõstis oma koti maast ja läks siis istuma ühte tugitooli voodi lähedal. Ta võttis välja kollase ajalehe ja seadis ennast lugema. Kuriteopaiga uurija töötas vaikselt tüdrukuga, lastearstiga ainult aeg-ajalt pominal märkusi vahetades. „Jumal hoidku seda vaest perekonda,“ tähendas Sylvia. Lucy vaatas Kate McLaughlini suurt pilti ajalehe esiküljel. „Jumal hoidku ka selle tüdruku perekonda,“ leidis ta ennast ütlemas, teades, et see kõlab natuke ärritatult. „Aga Kate on ikka veel kadunud. See tüdruk on vähemalt üles leitud,“ seletas Sylvia, krabistades lehekülge pöörates ajalehte. Lucy vaatas, kuidas tüdruk rahustite mõju all olles aeg-ajalt niheleb. Ta lamas päris üksi, vanemate ja sõpradeta, nimeta, hääleta, isegi väärikuseta, kui uurija ja arst tema riideid ära võtma hakkasid. „Ta ei tundu mulle just väga leituna,“ pomises Lucy. 5. PEATÜKK Lucy ootas kuriteopaiga uurijat Tony Clarke’i, kes koos arstiga umbes kakskümmend minutit Alice’iga tegeles. Uurija oli tugeva kehaehitusega mees, vahest ehk kolmekümnendate eluaastate keskel, arvas Lucy. Kui uurija oli valmis jõudnud näis ta rohkem kui õnnelik, et sai Lucyt jaoskonda sõidutada. „Ma pole sind varem näinud,“ märkis ta, kui nad parkla poole kõndisid. „Uus või?“ „Olen siin olnud juba kuu aega,“ vastas Lucy. „Vabandust,“ ütles Clarke, lugedes Lucy märkusest välja midagi, mida too polnud öelda kavatsenud. „Siin on suur koht; kõigiga ei saagi otsekohe tuttavaks.“ Lucy tundis, et peaks midagi ütlema, kuid polnud kindel, millest alustada. „Kuidas tüdrukuga lood on?“ küsis ta selle asemel. „Silmanähtavaid märke ahistamisest pole,“ ütles Clarke. „Võtsin tema riided uurimiseks kaasa, kuid arvan, et ta läks unes kõndima või midagi taolist. Selleks ajaks, kui jaoskonda jõuad, on tema vanemad juba helistanud ja kadumisest teatanud.“ „Loodan küll,“ ütles Lucy. Äkki tundis ta jalgu alt kaduvat, kui viimati sadanud lume all peituval jääkamakal libises. Ta sirutas käe välja, et tasakaalu tagasi saada või kukkumist pidurdada, kuid Clarke haaras temast kinni, enne kui ta maapinnani jõudis. Mees haaras tal ühe käega käsivarrest ja teisega ümbert kinni. Lucy ajas end sirgu ja kohendas joppi, tänades Clarke’i, et too oli ta kinni püüdnud. Mees hoidis Lucyt käevangus, kuni nad autoni jõudsid, ja tegi siis ukse lahti, et naine saaks sisse istuda, Lucy aga üritas sel ajal otsustada, kas peaks selle peale vihastama või mitte. Nad sõitsid läbi Waterside’i ja üle Craigavoni silla. Ülesjõge vaadates võis Lucy eristada Preheni maju, mis paistsid läbi langeva lume hämu. Piki jõekaldaid hakkasid moodustuma sakiliste äärtega jääservad. Silla kaugemas otsas seisid kahe teineteise poole käsi sirutava mehe kujud, kes esindasid linna kaht poolt ja kaht kogukonda, kes seal elasid. Mingid kohalikud naljahambad olid paari varustanud jalgpallisallide ja -mütsidega, seejuures hoolega jälgides, et hõimuvõitlus ikka püsiks, sest üks neist kandis Celticsi värve ja teine Rangersi sinist. Sõitnud piki Foyle’i kaldapealset, suundusid nad Strand Roadile, kus asus kriminaaluurimisosakond. Selleks ajaks, kui Lucy kohale jõudis, olid mitmed kriminaaluurimisrühma liikmed juba juhtumiruumi kogunenud. Travers seisis ruumi esiosas. Pärast seda, kui Lucy teda metsas kohtas, oli ta riideid vahetanud ja kandis nüüd mereväesinist ülikonda värske valge särgi ja punase lipsuga. Ta seisis suure korgist teatetahvli ees, mis oli kaetud kaartide, infolehtede ja diagrammidega, mille keskele olid kinnitatud mõned Kate McLaughlini fotod, mida Lucy oli ajalehes juba näinud. Rühma teine naisseersant Tara tervitas Lucy saabumist kerge noogutusega. Veel mõned heitsid tema poole kiire pilgu ega pööranud siis talle rohkem tähelepanu. Travers tegi hetkeks pausi, et Lucy saaks istet võtta, ja jätkas. „Oleme nüüd suutnud reedeõhtused sündmused pisut täielikumaks pildiks koguda. Me teame, et Kate oli koos sõpradega kinos kuni kümme kolmekümneni. Isa pidi talle järele tulema sõbranna juurde koju – kes oli Elaine Grant. Niipalju kui me teame, sai Kate sõnumi, mille arvas olevat isalt ja kus oli öeldud, et isa võtab ta peale Victoria Marketi parklas, mis on kinost neljasaja jardi kaugusel.“ Ta näitas tahvlile kinnitatud kaardil asukohta. „Kas ta siis isa telefoninumbrit ei teadnud?“ küsis vormikandja Lucy kõrval. Üks uurimisrühma vanematest liikmetest pööras oma istmel ringi, et näha, kes oli küsimuse esitanud. „Vabandust,“ sõnas Travers kätt tõstes. „Oleksin pidanud ütlema, et isa telefon läks reede pärastlõunal kaduma.“ See on hästi organiseeritud röövimine, mõtles Lucy. Hästi kavandatud ja selgelt suunatud. Üks raskus oli see, et siiani polnud veel lunaraha nõutud. Politsei oli seda käsitlenud kadunud isiku juhtumina, kuni üks ajalehtedest oli haisu ninna saanud ja – taibanud, et tüdruku isa on Michael McLaughlin – avaldanud loo inimröövist. McLaughlin oli üks Derry rikkamaid ärimehi. Kaheksakümnendate lõpus oli ta endale hea maine rajanud tarkade investeeringutega, ostes viimase majanduslanguse sügavustes kokku tohutu hulga kinnisvara ja seda müües, kui turg oli taastunud. Tema kõige suurem edulugu oli senini talle ka kõige rohkem maksma läinud. Ta oli ostnud dokkides lagunenud turuhoone, mille ühes nurgas asus meremeeste kõrts. Ta oli kavatsenud ümber kujundada terve rannapiirkonna juba aastaid enne seda, kui keegi poolenisti kokku varisenud dokkide ala arendamist üldse kaaluma hakkas. Siiski oli kõrts linna ühe kõige pikaajalisema vägivallaperioodi ajal kodusõjas hävinud plahvatuses, mis oli suunatud mööduvale Briti armee konvoile. McLaughlini naine Carol oli baari lõksu jäänud ja plahvatuses hukkunud. Maatükk kuulus endiselt McLaughlinile, kuigi ta seda kunagi arendama ei hakanud. „Kuna lunaraha nõudmised puuduvad,“ alustas Travers, „tõrjume jätkuvalt tagasi väited, et tegemist on inimrööviga. Mitteametlikult on see endiselt meie arvamus, mis peaks suunama meie uurimist. Praegu võiks olla hea aeg, et alustada tänavaküsitlusi, eriti teie usaldusväärsemate allikate hulgas. Esitasin Police 44-le taotluse ülelendudeks linnast, kui lumesadu on piisavalt vaibunud. Linna initsiatiivikeskus on meile üle andnud turvakaamera lindistuse Kate’i kinost lahkumise kohta. Lindistust parklast, kus ta kaduma läks, ei saa nähtavasti kasutada; nii kaamera kui ka tänavalaternad parkla kohal on röövimisele eelnenud tundidel puruks löödud. Peame taastama Kate’i viimased selleõhtused liikumised Strand Roadil. Tahan, et kõik läheksid välja tunnistusi võtma.“ Seda teadet tervitati kollektiivse oigega; heasoovlikelt ühiskonnaliikmetelt tunnistuste võtmisest sai hullem olla veel vaid kohustus sama asja teha niisuguse jõleda ilmaga. „Ma tean,“ ütles Travers, säravalt naeratades ja jälle lepitavalt käsi tõstes. „Politseidirektor on kõigi selle juhtumi uurijate ületunnid heaks kiitnud.“ See vähemalt vaigistas natuke oigamist, kuigi ei lõpetanud seda täielikult. „Teie rühmajuhte on informeeritud sellest, millele tahan teid kõiki täna keskenduvat; kohtume jälle siinsamas kell 16.00 teabe uuendamiseks. Seersant Black, tahaksin teid näha oma kabinetis.“ Üks-kaks meest teesklesid möödumisel murelikkust, arvates, et Lucy peab seletama, miks oli koosolekule hilinenud. Tara asetas käe Lucy käsivarrele, kui temast mööda läks, ja sosistas: „Õnn kaasa. Ära lase tal ust lukku keerata.“ 6. PEATÜKK Lucy jälgis Traversi hundisammu, kui mees mööda koridori tema poole kõndis. Traversi särgikäised olid üles keeratud ja paljastasid soonilisi käsivarsi, mida märgistasid armeepäevil tehtud tätoveeringute sinised laigud. Ka tema nägu oli kõhn ja pingul, silmad sügaval koobastes, tihedad hallinevad kulmud silmi varjamas. Lähenedes tõmbas mees käega läbi juuste ja aeglustas sammu. „Kuidas tüdrukul läheb?“ „Alice’il? Talle süstiti rahusteid, söör,“ vastas Lucy püsti tõustes. „Tule sisse,“ ütles Travers, kabineti ust lahti lükates ja Lucy jaoks lahti hoides, nii et naine pidi sisenemiseks temast mööduma. „Istu,“ ütles mees Lucyst mööda minnes, et teisele poole lauda pääseda, ja puudutas seda tehes õrnalt tema õlga, juhatades toolile. Travers istus Lucy vastu, pani käed laual kokku ja naeratas nii, et hambad paistsid. Lucy pilk haaras mehe kuju, ta käsivarte kõhnust, pingul lihaseid. Tätoveeringud olid nüüd selgelt näha – laialivalgunud sinine ankur ja väike punane roos loetamatu nimega selle all. „Kohvi?“ küsis Travers, viibates väikese laua poole endast vasakul, kus seisis kandik kohvikannu, tasside ja alustassidega. „Ei, aitäh, söör,“ vastas Lucy. „See oli sinu esimene kuu,“ alustas Travers. „Jah, söör,“ kinnitas Lucy, kokkupandud käed süles. Mehe silmad uurisid Lucy suud, kui naine kõneles, siis libisesid kaelusele. „Julgen väita, et oled leidnud asjad siin teistmoodi olevat kui Lisburnis.“ Lucy noogutas, oskamata arvata, kas „teistmoodi“ oli öeldud halvustavalt. „Sul polnud D-ringkonda ületulekul raskusi. Mitte keegi, kes tööd kardab, ei taha ennast siit leida.“ „Mina tööd ei karda, söör,“ lausus Lucy naeratades. „Olen valmis käed külge lööma.“ „Ja kuidas su isal läheb?“ Teemamuutus tegi Lucy natuke rahutuks. Kas ülemus vihjas, et isa haigus mõjutas Lucy tööd? „Ta pole terve, söör. Tema pärast on mul tarvis rohkem kodu lähedal viibida, söör. Sellepärast ma siia üle tulla tahtsingi.“ Travers noogutas ja naeratas mõistvalt. „Tal on vedanud, et tal sina oled.“ „Tänan, söör.“ „Täna hommikul läksid sa toetuseta metsa,“ ütles mees äkki. Lucy niheles istmel. „Ma tean, et poleks pidanud minema, söör. Aga ma mõtlesin, et ehk on kõige parem tüdruk võimalikult kiiresti üles leida.“ Travers viibutas Lucy poole kondist sõrme; tema käeseljad olid kaetud hallide karvadega. „Jäta nüüd… sa arvasid, et see on Kate, eks ole? Võib-olla arvasid, et sulle tuleb kasuks, kui sa ta ise üles leiad. Sellest pole midagi,“ lisas ta kätt tõstes, et ära hoida Lucy vältimatut protesti. „Ma ise oleksin sama teinud. Oled ambitsioonikas. See meeldib mulle.“ Lucy naeratas, tunnistades ülemuse märkuse täpsust. „Tahaksin, et kõik seersandid oleksid nii innukad muljet avaldama.“ „Soovisin hea alguse teha, söör,“ ütles Lucy, kahtlustades, et Travers temalt seda kuulda tahab. Mingil põhjusel hajus ülemuse naeratus siiski ja ilme muutus kahetsust väljendades valulikuks. „Mis muudab su üleviimise veelgi kahetsusväärsemaks,“ ütles Travers. Lucy naeratus tardus näole. Kas ülemus laseb ta üle viia sellepärast, et ta läks üksi metsa Alice’i juurde? „Millise üleviimise?“ „Politseidirektor on teinud korralduse, et kuna sina leidsid Alice’i ja tüdruk paistab sinuga suhtlevat, siis võiks sind lähemas tulevikus kodanikukaitse üksusse üle viia.“ Lucy üritas mitu korda rääkima hakata, enne kui suutis sõnad kuuldavale tuua. „Aga ma tahan kriminaalosakonnas olla.“ „Ja ka mina tahan sind siia, Lucy. Mul on tarvis oma meeskonda sinusuguseid.“ „Tänan, söör,“ ütles Lucy, olemata päris kindel, et see väljendas tänulikkust. „Nojah, kahju küll, aga ma ei saa nüüd enam midagi teha. Sinust oleks saanud täiuslik kriminaalosakonna töötaja.“ „Jääksin ka ise pigem siia, söör, kui ausalt öelda. Töötaksin koos teiega.“ Viimaste sõnade juures hakkas ta peaaegu kogelema. Kas Travers märkas seda? Sai aru, et teda meelitati? Kui saigi, ei näidanud mees seda välja. „Ära nüüd närvi mine,“ jätkas Travers. „Ma ei lase sind liiga kaugele. Räägin politseidirektoriga ja ütlen talle, et tahan väga sind oma meeskonda jätta.“ „Tänan, söör,“ ütles Lucy. „Peale selle,“ lisas Travers, „on meil siin kodanikukaitse üksuse ülemaks Tom Fleming. Asjalik mees. Ütlen talle, et ta hoiaks sul minu eest silma peal. Vaatame, ehk laseb ta sind koguni siia koos meiega kätt proovima. Igatahes on ka kodanikukaitse üksus Kate McLaughlini juhtumisse kaasatud.“ „Tänan, söör,“ ütles Lucy jälle. Travers tõusis püsti, andes märku, et kohtumine on lõppenud. Siiski astus ta Lucy juurde ja surus tal kätt, hoides Lucy pihku mõned hetked oma peos, sõrmeotstega tasakesi naise rannet silitades. „Ära nüüd muretse,“ ütles ta. „Teen kõik, mida saan, et sind kohe siia tagasi tuua.“ 7. PEATÜKK Kuna Lucy auto oli ikka veel Preheni metsa pargitud, pidi ta sõitma Maydowni jaoskonda päästemeeskonnaga, kes oli saanud väljakutse Strathfoyle’i. Reisijana oli tal aega aknast linna vaadata. Teda vapustas ikka veel, kui palju see oli tema lahkumisest saadik muutunud. Tookord oli linn paistnud olevat enesehävitamise veerel: kaks jõekallast, kaks nime, kaks kogukonda – ja nende vahel nii tohutu lõhe, et Briti peaminister oli tõsiselt kaalunud piiri kehtestamist Foyle’i jõele, määrates linna koos selle kesklinnaga Vabariigile ja Waterside’i Põhja-Iirimaale. Praegu paistis see koht siiski olevat jalad alla saanud. Punaseid telliseid oli ikka veel külluses, kuid üksteise järel sirutusid üle jõe sillad – nii otseses kui ka ülekantud tähenduses – ja lähendasid vastaspooli. Linna, mis oli olnud kodusõja sünnipaik, toodi nüüd kohanemise eeskujuks püüdluses lahendada oranžide paraadide probleemi. Foyle’i silda ületades võis Lucy kaela sirutades näha linna, mis laius mõlemal pool avarat, rahulikku halli valgusse kätketud jõekääru. Siis pöörasid nad sillalt maha sõites ringristmikul vasakule Maydowni poole. Maydowni jaoskond oli ulatuslik kompleks, mis oli ehitatud mitu miili linnast välja ja majutas enamikku peamistest osakondadest, välja arvatud kriminaalosakond, mis tegutses väiksemates jaoskondades kogu Derry linnas. Lisaks toimis see äsja värvatute koolituskeskusena. Kompleksi kuulusid kakskümmend punastest tellistest hoonet ning majutusasutused. Kui päästemeeskond oli Lucy jaoskonna ette maha pannud, pidi ta küsima, kuidas kodanikukaitse üksust leida. Väravas valves olev ohvitser näitas talle üle siseõue 5. hoone asukohta, soovitades libedatel jalgradadel ette vaadata. Mees naeratas Lucyle, kui too teda tänas, hõõrus käsi ja pani need siis seljale, et nautida enda taga oleva gaasiahju soojust. Valvur tegi lahkuvale Lucyle silma ja naine oli kindel, et mees jälgib kogu ta minekut, arvatavasti poolenisti soovides, et ta maha kukuks – kas või ainult selleks, et leevendada oma hommikuse valvekorra igavust. Lucy hakkas minema 5. hoone poole, mis asus kompleksi kaugemas servas. Parklatest jalgu lohistades möödudes üritas ta meeleheitlikult jääl mitte libiseda – mis tal ei õnnestunud –, Lucy pidi kaks korda oma kintsudelt ja tagumikult lund ja jäätolmu kloppima, kuna vahiputkas istuv mees nägi aina suuremat vaeva, et igal tema kukkumisel oma lõbusust varjata. Viimaks jõudis Lucy osakonna peaukseni. Kuna tal polnud sissepääsukoode, vajutas ta kellanuppu ja ootas. Natukese aja pärast võis läbi ukseklaasi katva peegelkile näha läheneva isiku siluetti. Lucy uuris ennast kähku peegelduselt ja silus tahapoole juuksesalgu, mis oli hobusesabast lahti pääsenud, kui ta tasakaalu kaotas. Ta nägu oli vist kõhnem kui tavaliselt, kuid ta oli väikest kasvu, nii et sellest polnud midagi. Kui uks avanes, kuulis ta viit elektroonilist piiksu. Ukseavas seisev mees, kes vastu valgust tema poole silmi kissitas, võis olla umbes viis jalga ja kümme tolli pikk. Tal olid jalas sinised koortriidest püksid ja seljas värvli vahele topitud valge särk, mis ei varjanud kuigivõrd ta ümarat kõhtu. Tema juuksed olid lühikeseks pöetud, arvatavasti varjamaks fakti, et juuksepiir hakkab juba niigi taanduma. Seistes vajusid tema õlad natuke kühmu, justkui lüüasaamist peegeldades. Käes hoidis ta midagi vorstisaia taolist. „Tulin kohtuma inspektor Flemingiga, söör,“ ütles Lucy kätt ulatades. „Kohtusitegi,“ vastas mees. Tema käepigistus oli soe ja tugev. Melanhoolsed silmad vaatasid Lucy omadesse. Lucy astus mehest mööda, lastes tal enda järel ukse sulgeda. Nad jäid teineteisele otsa vaadates seisma. Lucy naeratas ootavalt ja kergitas kulme, justkui küsides, mida ta nüüd peaks tegema. Fleming naeratas kergelt vastu, endiselt silmi kissitades pea kohal olevate päevavalguslampide valguses, mille vaikne sumin oli ainus hoone vaikust häiriv heli. „Kas ma saan teid aidata?“ „Mina olen Lucy Black,“ ütles Lucy, eeldades, et tema nimi võiks mehe jaoks midagi tähendada. Vastus vihjas, et nii see ei ole. „Jah?“ Fleming noogutas julgustavalt. „Mind toodi teie üksusse üle,“ ütles Lucy pisut ärritatult. „Tõsi või?“ küsis Fleming nüüd kulme kergitades ja jätkas leebelt naeratamist. „Mulle ei öeldudki.“ „Vanemkomissar Travers saatis mu siia. Leidsin täna hommikul metsast selle tüdruku,“ lisas Lucy. „Ahh,“ sõnas Fleming, nagu oleks sellega kõik öeldud. „Helistan vanemkomissarile ja küsin, mida sinuga peale hakata, eks? Tule sisse ja istu.“ Lucy peatas Flemingi, enne kui too selja pööras. „Mõtlesin, söör, et kas võiksin telefoni kasutada.“ „Muidugi,“ vastas Fleming. „Otsin sulle tühja kabineti. See pole raske.“ Ta viis Lucy ühte tühja tuppa põhikorrusel. Kui mitte arvestada lauda, millel seisid telefon ja lamp, ja vana pöördtooli, oli tuba tühi. „Lase käia,“ ütles Fleming. „Tulen kohe tagasi.“ Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/brayan-makgillouey/kadunud-vaike-tudruk/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1069.16 руб.