Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Topeltelu Alan Shayne Norman Sunshine „Topeltelu” on rännak läbi 20. sajandi teise poole USA meelelahutus- ja kunstimaailma ühe samasooliste paari seltsis. See on üleskutse võrdõiguslikkusele, ilma paatose ja loosungiteta. Alan Shayne’i ja Norman Sunshine’i topeltautobiograafia jutustab mõnusa huumoriga nende 1958. aastal alanud ja siiani kestvast ühisest teekonnast Broadwaylt Greenwich Village’isse, Madison Avenuele ja Hollywoodi.Tänu Alanile avanevad meile teatri, kino ja televisiooni telgitagused, Norman jutustab reklaamikunstniku, maalija ja ajakirja väljaandja konkurentsitihedast elust. Nende rohkem kui 50 aastat kestnud kooselu jooksul muutus maailm sedavõrd, et oma seksuaalsuse pärast kurjategijateks peetud inimestest said viiekümneaastase kooselu järel seaduslikud abikaasad, kuigi esmalt mitte romantilistel, vaid puhtpraktilistel kaalutlustel.Sellest suhtest on õppida kõigil, seksuaalsest sättumusest sõltumata. Kuidas hoida pikkade aastate jooksul üleval õnnelikku, kirglikku, vastutustundlikku, truudusel põhinevat suhet, vaatamata elu keerdkäikudele, kividele ja kändudele, mis kõigile teel ette tulevad. Originaali tiitel: Double Life A Love Story from Broadway to Hollywood Alan Shayne & Norman Sunshine Magnus Books 2011 Eessõna Mike Nichols Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kairi Vihman Kujundanud Mari Kaljuste © Fotod Alan Shane ja Norman Sunshine Copyright © 2011 by Alan Shayne and Norman Sunshine © Tõlge eesti keelde. Viivi Verrev, 2018 ISBN 978-9985-3-4449-1 ISBN 978-9985-3-4534-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif EESSÕNA Freud kirjutas: „Töö ja armastus– armastus ja töö– ongi kõik. Armastus ja töö on meie inimlikkuse nurgakivid.” Alan Shayne ja Norman Sunshine on väljendanud sama mõtet igal real oma raamatus, mis tähistab nende kahe kooselu. Me teame, et on ülim õnn leida inimene, kes on sinu teine pool. Nende avantüür ning armastuse ja kaksikelu ehitamise argipäeva üksikasjad meenutavad meile meie enda kogemust kahe inimese ühtekasvamisel, kumbki omaette ja ikka koos. Need kaks meest ei töötanud just lihtsates valdkondades. On vaja jõudu ja paindlikkust, et võtta ettetulevaid kurve, kihutada alla ja uuesti üles tagasi rühkida hiiglaslikus meelelahutuse konglomeraadis või Warholi-järgses kunstimaailmas, kus kunst ja mood lahutamatult seguneb. Nad olid oma ametis edukad ja tulid koju, ellu, mida täitis armastus, vahel ka lahkhelid, ning pikad pidevad keskustelud, mis on parim kaitse sissetallatud radade ja autopiloodil tegutsemise vastu. Kui mina, nende sõber, olin Hollywoodis uustulnuk, oli minu mentoriks Billy Wilder, kes aitas mind igal moel, suunates mind nii filmitehnikas kui ka kommetes Ameerika väikelinnas, kus tol ajal filme tehti. Kui ma oma esimese filmi kallale asusin, tuletas ta mulle meelde, et ma ei unustaks pärlite jaoks ka nööri varuda. See oli hea nõuanne. Alani ja Normani raamatu nöör – kuhu istutada puid ja lilli, keda lõunale kutsuda ja mida pakkuda, aastaajad ja nende nautimine – muutuvad sama tähendusrikkaks kui kaalukad otsused. Raamatu lõpupoole on toimunud nihe riigi kultuuris ja õigussüsteemis ning need kaks meest abielluvad: kaalukas ja mõistlik otsus. Ei saa neid mitte rõõmuhõisetega tervitamata jätta, kui nad hobused lahti rakendavad, koju lähevad, kujutledes, et ees ootab ratsasõit päikeseloojangusse. Mike Nichols aprill 2011 PÄEVANE ETENDUS NORMAN juuni 1958 Telefonihelin lõhkus minu keskendumuse. Olin Greenwich Village’is Jane Streetil oma korteri tagatoas. Oli soe juunikuine hommik, kolmapäeva hommik. Ma töötasin süüvinult illustratsiooni kallal, eksperimenteerides moejoonistusega oma portfoolio tarvis. Nautisin, nagu tavaliselt töötades, vaikselt taustal mängivat Billie Holiday plaati. Mul oli nii hea meel, et olin, kus olin, joonistamas ja kaasa laulmas: „It’s the old devil called love again ... gets behind you and keeps giving you that shove again ...” Ma ei osanud midagi aimata. Armastus oli viimane, mis mulle pähe oleks tulnud. Püüdsin New Yorgis üles ehitada vabakutselise illustraatori karjääri. Kuigi olin hiljuti valmis saanud Count Basie albumi kujunduse Columbia plaadifirmale, illustreerinud ühe artikli Woman’s Home Companionile ja kujutanud neljal lehel meeste moodi ajakirjale Esquire, oli mul hinge seeshoidmiseks vaja laiendada klientide ringi. Mõtlesin, et proovin kätt naiste moe illustratsioonidega, mis võis olla vägagi tulus. Teadsin, et kui asja käsile võtan, suudan ma joonistada ükskõik mida. Visand, mille kallal töötasin, põhines ajakirja Vogue fotol. Kasutasin bambussulge ja tušši, toonimiseks seepiakarva vesivärvi, mis kõik pidi spontaanselt voogama. Ma ei tahtnud sel hetkel telefonile vastamiseks tööd pooleli jätta. Kellega tegu ka polnud, tal tuli hiljem uuesti helistada. Teisest küljest võis jälle saabuda tööpakkumine. Automaatvastajad ja helistaja tuvastamine oli alles kauge tulevik ning tööd oli mul pidevalt vaja. Pistsin sulepea kiirustades tušipotti, hüppasin püsti ja jooksin magamistuppa toru võtma. Minu teise korruse korter oli üsna kitsas, hästi kõrge lae ja raudteevaguni kombel läbikäidavate tubadega. Tagaosas, teispool väikest kööki, ruum laienes pisut ja teenis mind ateljeena. Aknad olid kõrged ja nende all seisis töölaud, kõrval taburet kunstitarvetega. Minu joonistused olid kinnitatud seintele ja nurgas seisis molbert tõsiseks maalimiseks, milleks mul ei paistnud kunagi aega jäävat. Ma tulin ära luksuslikust vanematekodust Los Angeleses nende vastuseisust hoolimata. Olin elamiseks üürinud omaette külalismajakese West Hollywoodis ning töötanud mainekas kunstiateljees, kus minu töid kiideti ja eksponeeriti, kuid kus maksti väga vähe. End New Yorki minema asutades ei suutnud mu isa aru saada, kuidas võib jätta maha mugava äraelamise perekonna mööblifirmas ja kolida riigi teise otsa, ajamaks taga „lollilt jaburat unistust”, nii nagu ta naeruvääristas. Olin kindlalt otsustanud vanematele tõestada, et nad eksivad. Kohale jõudes olin kakskümmend viis aastat vana ja tundsin New Yorgis vaid üht inimest. Esialgu läks töö leidmine aeglaselt, kuid siis hakkasid asjad edenema, sest üks loovjuht helistas teisele ja soovitas minu portfoolioga tutvuda. Tellimusi tuli pidevalt ning minu eneseusk hakkas üha kosuma. Loovjuhtidega kohtumiste vahel võisin ma alati hinge tõmmata, jalutades Fifty-third Streetile, kus ma moodsa kunsti muuseumis aega veetsin. Tol ajal, kui see oli väiksem ja palju vähem rahvast täis, sain ma hästi lähedalt ja kiirustamata uurida Cézanne’i „Suplejat” või Picasso „Avignoni neidusid”. Minu järgmine lemmikpaik oli korter River Drive’il, kus elasid kolm andekat Oberlin College’i lõpetajat: John Kander, William Goldman ja tema vend James – kõik alles tundmatud –, kellega oli mind tutvustanud üks teine selle kolledži vilistlane, animaator R. O. Blechman. Tema oligi mu ainus New Yorgi tuttav, ja nii kena inimene, et kutsus mu ükskord seltskondlikule koosviibimisele. Mind kutsuti uuesti ja pärast seda tihtipeale veel. Nende kaudu tekkisid mul uued tutvused, enamasti kirjandus- või teatriringkondades. Minu unelmate maailm paistis olevat kättesaadavas kauguses. Ma nautisin elu, elasin omaette ja tundsin end imeliselt sõltumatuna. Los Angeles näis teise maailmana, kohana, mille endise emotsionaalse ja perekondliku taaga olin ma lõpuks maha jätnud. Tol ajal tegelesin ma oma seksuaalse identiteediga. Olin maganud naistega, mul oli olnud nendega pikemaid suhteid, ja ma olin olnud ka meestega. Tundsin endas kasvavat konflikti, mis järjest enam esile kerkis. Hakkasin tasapisi leppima mõttega, et miski minus tõmbas seksuaalselt rohkem meeste kui naiste poole. Kodust ärakolimine oli selle tõe lõpuks fookusesse tõstnud. Kui ma kasvasin, kutsuti ainsaid mulle teada geimehi põhikoolis nännipunnideks ja kolledžis lilladeks, ent mul oli nendega vähe kokkupuuteid. Keskkoolis käies oli üks musklis mees spordiklubis minu juurde tulnud, pakkunud, et viib mu autoga koju ja siis terve tee oma jalgevahet mudinud. Ema rääkis aeg-ajalt pikalt-laialt oma juuksurist Maurice’ist, kes mõistis teda paremini kui keegi muu. Alles aastaid hiljem sain teada, et mõned mu korporatsioonikaaslased olid geid. Homoseksuaalsusest räägiti vaid naeruvääristavas või traagilises võtmes. Kui mul oligi õrnas eas tundeid meeste vastu, siis peitsin ma neid kõigi eest, isegi iseenda eest. Seda häbi ei oleks ma suutnud välja kannatada. Maailmas, milles elasin, ei oleks olnud minutaolisel kohta. Kuid lõpuks hakkasid mul tekkima minu vastupanu murdvad tunded, mis ei lasknud end ignoreerida. Kui ma lõpuks üheksateistkümneaastaselt lubasin endale seksi mehega, ei olnud ma endale ei naeruväärne ega ka traagiline. Järgnevatel aastatel olid mul seksuaalsuhted põhiliselt naistega, siiski vahetevahel ka meestega. Alles kahekümnendate eluaastate keskpaigas leppisin ma tõdemusega, et olen gei. Kahtlemata oli osaliselt New Yorki kolimise põhjuseks soov tegelda oma tunnetega meeste vastu. Ent selgus, et olin jätnud oma viimased heteroseksuaalsuse riismed Los Angelesse maha. Siiski oli kõik mu lootused leida armastust mehega purustanud mälestus valulisest armuloost kursusekaaslasega kolledžis. Meie suhe oli olnud keeruline ja lõppes halvasti. Nüüd oli seks minu jaoks kujunenud millekski pealiskaudseks, ehkki mitte kergekäeliselt valimatuks, kindlasti mitte kinnisideeks, kuid ka mitte romantiliseks. Ma ei olnud peaaegu kunagi üksi. Greenwich Village’is ringi uidates, poodides raamatuid lehitsedes või, The New York Times peos, Washington Square’il pingil istudes oli lihtne kohata teise mehe pilku. Mõne aja pärast kohtusin ma ülejäänud temaga juba füüsiliselt. See oli üsna tore – ei mingeid suuri murettekitavaid sidemeid, lihtsalt tervislik vabanemine. Harvad korrapärasemad suhted põhjustasid vaid pettumust. Otsemaid taheti, et sa end tõsiselt seoks ja see ei huvitanud mind sugugi. Ma nautisin tõepoolest oma üksildast elu, mida võinuks ka enesekeskseks nimetada. Veidral moel olid mu lähimad sõbrad heteroseksuaalid. Mida nad võisid minust tagaselja rääkida, ei läinud mulle üldse korda, sest mind kutsuti alatasa kohtamistele kolmandaks kaasa ja loomulikult vaba lauanaabrina õhtusöökidele. Isegi mõte sõprade ees „kapist välja tulla” ei olnud veel moes. Tunnistada vanematele? Ei iial! Haarasin telefonitoru. „Hallo?” „Tere, Norman, siin Charles.” Minu uute New Yorgi sõprade hulgas olid ka Julia ja Charles MacArthur, Saint Louisist pärit rikas ja meeldiv abielupaar, kes püüdsid endale suurlinnas teed teha. Olime kohtunud ühel vendade Goldmanite õhtusöögil. MacArthuritel oli avar ja uhke elamine kuulsas Dakota kortermajas, vaatega Central Parki puulatvadele, kus nad kasvatasid nelja last. Julia oli võluv, tark ja erakordselt lahke naine. Charles oli tõeline eduka valge ameeriklase musternäide: ilus, blond ja laitmatute maneeridega mees. Ehkki ta tahtis saada näitlejaks, saatis teda suurem edu modellitöös. Ent sileda fassaadi tagant koorus aegapidi välja piinatud hing. Ma avastasin, et ta on süümepiinadest räsitud biseksuaal, kes korraks ka minule silma heitis. See oli äärmiselt ebamugav, kuna aastate eest kolledžis oli mul olnud seda tüüpi kogemus ja ma ei tahtnud enam iialgi midagi niisugust läbi elada. Varsti tema kuumad tunded jahtusid ning meist said üsna mõnusad sõbrad. Mu sõrmed libisesid üle värvipritsmeis telefonitoru ja ma olin valmis ütlema: „Kas ma saaksin sulle veidi hiljem pärast tagasi helistada? Mul on joonistus pooleli,” kui Charles sõnas: „Kas sa ei tuleks minuga täna pärastlõunal teatrisse? Mul on piletid „Jamaica” päevasele etendusele. Julia tunneb end kehvasti ja ma arvasin, et see võiks sulle meeldida.” Teadsin, et „Jamaica” oli Harold Arleni muusikal, peaosas üks minu lemmiklauljaist, vapustav Lena Horne. Tema partneriks oli Metro-Goldwyn-Mayeri stuudio „latiinoverd armastaja” Ricardo Montalbán. Olin kahevahel: ma ei tahtnud olla distsiplineerimatu, ent seda vaid hetkeks. Harold Arlen! Lena Horne! Mis siin veel mõelda! Joonistada võin ma igal ajal. Leppisime kokku, et kohtume Martin Becki teatris. Ootasime eesriide avanemist, kui hääl valjuhääldajast teatas tasakaalukalt, et selles etenduses mängib Ricardo Montalbáni tavalist rolli hoopis Alan Shayne. Saalist kostis kõva pettumusohe ja orkester kiirustas avamängu alustama. Eesriide tõustes ilmus välja näitleja, kes liugles üle lava väikeses paadis, justnagu vees, kuigi tegelikult vedasid teda edasi peidetud rattad. Ta oli paljajalu, tumedate lokkis juustega, nahk mahagonikarva, lihaseline rind vilkumas kinninööpimata riidest vesti vahelt. Lääne-India stiilis kinniste luukidega majakese ees hakkas ta selge, heliseva baritoniga laulma: „Savanna, Savanna, open up de shutters do ...”. Lena Horne tuli majast välja ja viskus tema käte vahele, andes mõista, et see oligi peaosatäitja. Dublandi jaoks oli tal ligitõmbavust ja kui pikk aplaus etenduse lõpus midagi tähendas, siis seda, et publik ei olnud Montalbánist puudust tundnud. Vaheajal ütles Charles, et ta oli ükskord koos Alan Shayne’iga telesaates esinenud ja tegi ettepaneku minna pärast etendust lava taha teda õnnitlema. Kõigile uutele teatriga seotud tuttavatele vaatamata ei olnud ma kunagi lava taga käinud. Olin üsna põnevil, kui uksehoidja teatas, et härra Shayne võtab meid vastu. Korrus kõrgemal nägin ma garderoobi uksel tähte, ning kuigi selle alla oli kirjutatud „Härra Montalbán”, oli see muljetavaldav. Kui sisse astusime, seisis just äsja laval nähtud näitleja väikesel platvormil, milleski bikiinitaolises, üks mustanahaline mees kohendamas käsnaga tumedat grimmi, mis oli ta naha laval mahagonivärvi teinud. Ilmselt valmistati teda ette õhtuseks etenduseks. Charles tervitas ja tutvustas mind kunstnikust sõbrana Californiast. Lähedalt nägin ma hoopis teist inimest kui tegelast, kes oli minu üllatuseks ühe käega, poole laulu pealt, tõstnud Lena Horne’i venda mänginud väikese poisi pingutuseta kõrgele oma pea kohale. Tal olid peened, peaaegu aristokraatlikud näojooned. Tal oli kõrge laup, pikavõitu nina, suured elegantsed käed ja jalad. Grimmi all oli tugev, nõtke keha. Tugitoolis istus naeratades, heakskiitvalt noogutades ja väikeseid kiitusi ümisedes tüse hallipäine naine, kes osutus tema emaks. Tundsin end ebamugavalt – ikkagi võhivõõras inimene peaaegu alasti mehe kõrval –, kuid pomisesin siiski hädiselt, kuivõrd tema esinemine mulle meeldis. Minu kiitusele vastati nõrga naeratuse ja vaevumärgatava peanoogutusega, mis mind ärritas. Ta pöördus otsemaid Chrlesi poole ning rääkis teatrist, sel ajal kui me tema emaga kumbki garderoobi ise nurgas konutasime. Ta käitus nii, nagu mind poleks olemaski. Pead hakkas tõstma minu privilegeeritud mina, kes oli kasvanud suures majas, sõitis kollase kabrioletiga ja oli tulevane üsna korraliku varanduse pärija. Kelleks see dublant end õieti peab? Seisab platvormil, kõrgudes meie kohal üleelusuuruse tegelaskujuna ja muudkui jutustab sügava, teatraalse häälega. Siiski tundus ta mulle nägusa ja ebatavalisena. Kas see mees käis mulle tõepoolest närvidele või mind hoopis tõmbas tema poole? Lõpuks koondus tema tähelepanu minule, justnagu mind esimest korda märgates. Sel ajal kui grimeerija tema keha võõpas, esitas näitleja, kes palus end Alaniks kutsuda, mulle banaalseid küsimusi elu kohta Californias ja tahtis teada, kas New York mulle meeldib. Miks rääkida tühjast-tähjast ja kust see ootamatu huvi minu vastu? Siin oli ilmselgelt tegu terase, andeka, füüsiliselt ligitõmbava mehega, kelle üleolev käitumine mind ühtaegu vihale ajas. Meie pilgud kohtusid vaid korraks, kuna Alan paistis end kogu aeg peeglist uurivat, ja sedagi siis, kui me hüvasti jätsime. Ta vaatas mind naeratuseta ja tundus tahtvat hoida mu pilku hetk kauemgi. Tundsin ootamatut sidet. Süttis suhte märgutuluke. Olin hämmeldunud ja tundsin kergendust, kui Charles hüvasti jättis ja mina sama pomisesin, lisades midagi tobedat õhtusöögikutsest. Seal garderoobis oli midagi juhtunud, ent ma polnud kindel, mis nimelt. Hüppasin metroosse, et Village’isse tagasi sõita. Tipptunni rahvamassi surutuna mõtlesin ma jätkuvalt Alani peale. STAARI GARDEROOB ALAN juuni 1958 Olin üsna mitu aastat näinud vaeva, et New Yorgis näitlejaks saada ning nüüd olin ma lõpuks staari garderoobis, ent kahjuks ei kuulunud see mulle. Kasutasin seda vaid ajutiselt. Olin staari dublant, tema oli puhkusel, ja nii saingi ma päevasel etendusel asendajana lavale minna. Olin tulnud New Yorki otse koolipingist ja otsisin meeleheitlikult näitlejatööd, elades odavates üüritubades, kõht alati tühi; jäin hambast ilma, sest hambaarsti jaoks ei jätkunud raha, mistõttu ei saanud ka naeratada; olin teatrites kohanäitaja, ühes näidendis statist, teenides dollari korra eest, ja talv läbi ei saanud ma õhukeses palitus kunagi sooja. Kodus, vanemate ja sõprade ees, tegin ma head nägu, justnagu läheks mul hästi, ent ma kahtlen, kas keegi mind ka uskuma jäi. Tundus, et möödus terve igavik, enne kui ma sain nooruki peaosa Broadway menunäidendis „The Madwoman of Chaillot”, mängides koos niisuguste staaridega nagu Katharine Cornell ja Maurice Evans. Sealtkaudu jõudsin ma kaalukate osadeni televisioonis, klassikalistes draama otseetendustes: „Studio One”, „Philco Playhouse” ja „Kraft Theatre”. Siis aga otsustati Hollywoodis, et televisioon ei ole mitte pelgalt mööduv veidrus ning seega anti varem mulle tulnud rollid hoopis filmitähtedele ja mina hakkasin uuesti tööd lunima. 1957. aasta oktoobris oli Broadwayl muusikali „Jamaica” esietendus, peaosades Lena Horne ja Ricardo Montalbán. Tegevus toimus ühel Lääne-India saarel ning peale Montalbáni ja Erik Rhodese, kes mängis Briti kuberneri, olid trupis kõik mustanahalised. Yip Harburgi ja Fred Saidy libreto jutustas lihtsakoelise loo kohalikust mehest (hästi tõmmu grimmiga Montalbán) ja naisest (Lena Horne), kelle kohe toimuma pidanud pulmad pidevalt edasi lükkusid küll arusaamatuste, küll tülide ja isegi orkaani tõttu. Süžee oli naeruväärne, kuid Harold Arleni laulud ja nende särav esitus kahe staari poolt tegid etendusest hiti. Lavastaja Robert Lewis, üks mu näitlemisõpetajaist, (tolleks ajaks olin ma õppinud kõikide tunnustatud õpetajate käe all, sealhulgas Uta Hageni, Herbert Berghofi, ja oma lemmiku Sanford Meisneri juures) muretses mulle kuulsusetu inspitsiendi abi ja kuberneri dublandi ameti, kuid ma olin töö eest tänulik. Olin hakanud käima psühhoanalüütiku juures, et mõista, miks mu karjäär ei edene, lootes samal ajal lahti saada homoseksuaalsusest, mida tol ajal peeti ravitavaks haiguseks. Mõne aasta eest olin käinud terapeudi juures, kuid nüüd oli tegu süvaanalüüsiga. Tollane arsti tunnitasu oli nüüdsega võrreldes olematu, siiski, viisteist dollarit visiidi eest, kaks korda nädalas, võttis suure osa minu napist rahast. Oli vaja rohkem teenida ja nii korraldasin ma hommikuti asju ajakirjafotograafi Jerry Cooke’i kontoris, makstes tema arveid ja olles talle aeg-ajalt assistendiks. Minu aeg kulus kaheksast üheksani varahommikustele vastuvõttudele arsti juures, siis iga päev kümnest kaheni kontoris ja nädalast nädalasse kahel pärastlõunasel ning kuuel õhtusel etendusel teatris. Nii kiire kui mul ka ei olnud, tundus siiski, et elan ooterežiimil, justnagu võiks olla tulekul midagi imelist. Viie aasta jooksul oli mul ühe näitlejannaga olnud aeg-ajalt suhe. Meil oli hulk õnnelikke ja armastusega täidetud aegu. Peale toreda koosolemise oli tohutuks kergenduseks liikuda teatrimaailmas naise kõrval. Homoseksuaalsus, nii nagu seda tol ajal kutsuti, oli paljude meelest needus, eriti agentide ja produtsentide meelest, kes ei kasutanud teada olevaid homoseksuaale mujal kui vaid ekstsentrilistes või karakterrollides, mitte kunagi aga romantilistes peaosades. Heasoovijaist sõbrad rääkisid näitlejannale, et ma olen meestega voodit jaganud, ent ta otsustas seda ignoreerida ning see oli ka teema, mida me kunagi ei arutanud. Mängisin veendunud heteroseksuaali ja lasin maskil langeda vaid oma paari geist sõbra seltsis. Aeg-ajalt seksisin ma meestega, keda kohtasin spordiklubis või tänaval, kuid ma püüdsin sedasorti tegevust piirata, ning lootsin, et psühhoanalüüs mind lõpuks täielikult muudab. Mina ja näitlejanna kihlusime, kuid siis juhtus rumal lugu, kui ma ei läinud temaga kohtamisele, vaid ühe mehega õhtust sööma ja ta nägi meid restoranis. Näitlejanna oli endast täiesti väljas ning ma arvan, et just siis hakkas ta taipama, et ma ei suuda meestest loobuda. 1957. aasta alguses kohtas ta väga nägusat näitlejat, jättis mu maha ja abiellus. Teatud mõttes tundsin ma kergendust. Selle tulemusel tekkis mul rohkem seksuaalsuhteid meestega. Baare, kus mehed meestega kokku said, oli palju, ent neis ma ei käinud. Mulle ei meeldinud õlleklaasi taga terve õhtu oodata, kuni keegi silmapiirile ilmub. Elasin Manhattani idaosas, viiekümnenda tänava kandis, kus oli geielu keskus. Pruukis mul vaid kodust välja astuda, kui mõne minuti pärast keegi juba minu poole pöördus. Enamasti kohtusin ma aga meestega NMKÜ-s, Noorte Meeste Kristlikus Ühingus, sageli abielumeestega, kes kasutasid lõunatundi samasooliste leidmiseks. Vihkasin seda juhusuhte elu, mida elasin, igatsedes püsisuhet ühega. See paistis olevat võimatu. Mitte keegi, keda kohtasin, ei tahtnud muud kui kiiret füüsilist rahuldust. Mul oli nii palju tegemist raha teenimisega igapäevaseks äraelamiseks ja psühhoanalüüsi eest maksmiseks, et ma ei sidunud end poliitikaga, nii nagu mõned mu sõbrad seda tegid. Üks neist, vägagi vasakpoolsete vaadetega neiu oli kaotanud aastate eest enesetapu tõttu kallima, kuna senaator Joseph McCarthy oli ta kommunistiks tembeldanud. McCarthy mustas inimesi vähimategi tõenditeta ja kuulutas kommunistideks isegi homoseksuaalsuses kahtlustatavaid. President Eisenhower ei teinud midagi McCarthy takistamiseks ega astunud tema vastu välja. Ma olin kursis jooksvate sündmustega ja lugesin igal hommikul metrooga psühhoanalüütiku juurde sõites The New York Timesi, kuid peamiselt huvitas mind järgmise tööotsa leidmine näitlejana. Teadsin, et „Jamaica” ei jää lavale igaveseks. Sageli võtsin ma inspitsiendilt rolli üle ja juhtisin kogu etendust ise, see tähendab, et andsin valgustajatele märku lõpututeks valguse muutmisteks, näitasin lavatöölistele, millal dekoratsioone vahetada, vajutasin eesriide liigutamise nuppu, kontrollisin näitlejaid ja hoidsin silma tekstil, juhuks kui keegi midagi unustab. Tuli koordineerida muusikute, lavatööliste ja näitlejate tööd – ma olin terve etenduse aja rakkes. Kui kuberneri mänginud näitleja otsustas etendusest lahkuda, palusin, et proovitaks mind. Olin selle osa jaoks liiga noor, kuid ma kasutasin tugevat briti aktsenti, kortsutasin nägu ja tõmbasin end küüru, et vana välja näha. Produtsent, David Merrick, tollane kõige kuulsam Broadway teatriprodutsent, oli õnnelik, et odava asendaja leidis ning ma sain selle rolli koos tillukese palgakõrgendusega. Ma läksin teatrisse, grimeerisin end vanakeseks, panin selga kuberneri kostüümi ja koputasin siis näitlejate ustele, teatades, et jäänud on pool tundi, viisteist minutit ja et nüüd on aeg lavale minna, seejärel juhtisin ma etendust, käisin kubernerina kahes stseenis laval ja läksin siis uuesti kulisside taha inspitsiendi tööd tegema. Ent ikkagi tulin ma hädavaevu ots-otsaga kokku. Vanemad ei saanud mind aidata, neil endilgi nappis raha, ja oleks see võimalikuks osutunudki, poleks ma lasknud neil seda teha. Ma oleksin siis tunnistanud, et polegi nii edukas, nagu teesklesin. Kord kuulsin ma, et juhtkond otsib peaosalisele Ricardo Montalbánile veel üht dublanti. Üks neil oli, laulja koorist, kuid mõnele tundus, et ta on Lena Horne’i partneriks liiga noor. Haistsin otsemaid võimalust lisaraha teenida ning palusin, et minuga tehtaks prooviesinemine. Juhtkond lükkas mu soovi tagasi. Olin enne etenduse algust alati natuke aega Lena garderoobis, rääkides tema päevast ja selles, kuidas tal üldse elus läheb. Aitasin teda proovide ajal, kui lavastaja Bobby Lewise Group Theatre’i žargoon teda segadusse ajas. Meetodinäitlemise sõnavara nagu tegevused (actions), ettevalmistus (preparation), motivatsioon (motivation) tekitasid tal ebamugavustunde ja ta kartis, et ei suuda näidelda. Bobbyl oli kombeks rääkida sellest, mida Lena tegelasel oli stseenis vaja, nii nagu oleks tegu Tšehhoviga. Lena esitas mulle vargsi küsimusi ja mina aitasin teda Bobby sõnumit õõnestamata. Ma seletasin termineid nii lihtsalt, kui oskasin, kiitsin seda, mida ta tegi ja julgustasin teda jääma iseendaks. Lugu oli nii banaalne, et kõige targem oli tekst kiiresti ära öelda ja siis laulude kallale asuda. Meist said Lenaga sõbrad. Ta suhtus minusse alati kenasti. Kui ma rääkisin võimalusest saada Ricardo dublandiks, pidas ta seda heaks ideeks ja käis peale, et mulle antaks võimalus. Kuigi ma polnud mingi eriline laulja, tantsija ega ka jamaicalane, sain dublandiks viieteistkümne lisadollari eest nädalas. Keegi ei arvanud, et ma peaksin minema lavale Ricardo asemel, kes oli terve nagu purikas. Kuid New Yorgi talv võib Hollywoodi näitleja jaoks olla tõeline põrgu ja ta külmetas. Olin ühel veebruaripäeval oma psühhoanalüütikule parajasti oma unenägu kirjeldamas, kui helises telefon, mis mu jutu katkestas ja mu peaaegu märkamatult võpatama pani. Pidin kaugelt arstikabinetti naasma. Mind ärritas, kui visiidi ajal telefon helises, kuid arst oli mulle seletanud, et ta peab vastama, kuna mõnel teisel patsiendil võis tekkida kriis. „Vabandust, Alan,” ütles ta. Ta võttis toru. „Hallo,” kuulsin ma. Järgnes paus, mina aga ootasin, et saaksin oma unenäo jutustamisega jätkata. „Kõne on teile, Alan,” teatas ta. Olin andnud arsti numbri ainult teatrile, et nad mulle viimases hädas helistada saaksid. Ajasin end kušetil istuli ja küünitasin arstilt toru võtma. „Alan,” ütles mulle tundmatu hääl. „Siin Jack kontorist. Saime just kõne Ricardo Montalbáni arstilt. Ricardo on haige ja sa pead pärastlõunast etendust tegema.” Mul kukkus suu lahti ja tundus, et ka süda jäi seisma. „Kas Lenaga on aega proovi teha?” küsisin ma. „Me ei saa teda kätte, aga ta tuleb teatrisse alati poole kaheks, nii et te saate siis mõnda asja harjutada. Ma tean, et sul läheb hästi.” Panin toru ära ja hakkasin üleni värisema. „Mis lahti, Alan?” küsis arst. „Ma pean täna staari asendama – olema Lena Horne’i partner,” vastasin. „Ja me ei saa isegi proovi teha.” „See on suurepärane,” vastas arst. „Te olete ju proove teinud, eks ole?” „Jah,” ütlesin ma, endiselt vabisedes, „ent mitte kunagi Lenaga, ainult dublantidega.” „Kas teil tekst on peas?” „Ma arvan küll ... aga kõik need laulud. Ma ei ole iialgi orkestri saatel laulnud.” Surusin alateadlikult käed kokku ja hakkasin sõrmi üksteise vastu hõõruma. „Alan,” sõnas arst rahustavalt, „te tahtsite ju nii väga dublandi kohta saada, eks ole?” „Jah,” vastasin ma. „Niipalju kui ma mäletan, ei tahetud teil lasta lavaproovi teha,” jätkas arst, „teie aga ei jätnud jonni, kuni tõestasite, et suudate seda rolli teha. Te rääkisite mulle, et proovides suhtusid kõik teie esinemisse vägagi entusiastlikult.” „Tõepoolest,” ütlesin ma. „Te olete väga andekas, Alan, ja ma tean, et te saate hakkama. Te olete ka enne Broadwayl peaosi mänginud. Miks ei taha te vahelduseks midagi enda jaoks? Te olete nii sageli rääkinud, et püüate teha meelehead vanematele või kellelegi teisele. Kas ei ole suurepärane laulda suures Broadway muusikalis Lena Horne’i partnerina? Mõelge, kui tore see on. Te olete seda alati tahtnud ja nüüd on see teil käeulatuses. Tundke mõnu ja see kõik on teie oma.” Vaatasin talle otsa ja nägin tema murelikul näol kõige soojemat ja heatahtlikumat ilmet. Taipasin, et ei vabise enam. Tõmbasin sügavalt hinge ja naeratasin. „Tänan,” ütlesin ma, „kõik läheb hästi.” Hetkeks oli mul tahtmine uuesti heita kušetile, kus oli nii turvaline, kuid ma tõusin püsti ja lõin selja sirgeks. „Kohtumiseni reedel,” ütlesin ma ja läksin uksest välja. Olin arsti juurde minekuks nii vara tõusnud, et ei jõudnud ajada habet ega ka duši all käia. Niisiis läksin ma tagasi oma liftita maja viienda korruse korterisse, mille eest maksin viiskümmend dollarit kuus. Panin peale vahetult pärast esietendust lindistatud „Jamaica” plaadi ja laulsin pesemise ajal koos Ricardoga läbi kõik tema laulud. Paistsin neid teadvat perfektselt, mis andis mulle julgust juurde ja ma seadsin end teatrisse minema, ehkki tapalavale viimise tunne ei kadunud. Kui kohale jõudsin, otsisin üles Ricardo kostümeerija ja ta aitas mul end pärastlõunaseks etenduseks valmis seada. Hästi tume grimm pidi mulle pärismaalase jume andma; juuksed olin ma juba varem inspitsiendi käsul igaks juhuks mustaks värvinud. Olin ka spordisaalis lihaste kasvatamiseks trenni teinud. Kui grimm peal, kalamehe napp vest seljas ning liibuvad püksid jalas, läksin ma alumisele korrusele Lena garderoobi, et vaadata, kas ta ei harjutaks koos minuga teatud kohti, ent mulle öeldi, et ta jääb hiljaks. Jalutasin valgustamata laval ringi, kohtadesse, kus toimusid minu stseenid, ja mängisin nad mõttes läbi. Paistis, et kogu tekst ja kõik liigutused olid mul meeles. Kuid ma tundsin end nii üksildasena, nii eraldatuna ja keegi ei tulnud mulle appi. Hakkas saabuma tantsijaid ja lauljaid, kes teel riietusruumi mind moka otsast tervitasid. Ei sõnagi sellest, et olin grimeeritud ja kostüümis ning ükski ei öelnud: „Õnn kaasa!”. Nad olid alati sõbralikult käitunud, kuid praegu olid nad külmad ja kõrgid. Olin häiritud ja segaduses, kuni taipasin, et Ricardo teine dublant oli mustanahaline, üks nende hulgast, mina aga valge autsaider. Sinna ei saanud ma midagi parata, sest ilmselt oli Lena otsustanud näidelda koos minuga. Ent ebameeldiv atmosfäär oli loodud ja see ei pannud mind vähimalgi moel tundma end rõõmsameelse kalurina, keda pidin varsti mängima hakkama. Eesriie oli avanemas ning Lena tuli lõpuks lavale. Ta oli imekaunis. Ta tuli minu juurde ja ütles: „Tere, Koli!”, kasutades tegelase nime, keda pidin mängima. See oli tema poolt üliarmas samm. Ma vaatasin teda ja mõtlesin: Mõne minuti pärast saab Lena Horne’ist suure vaatajaskonna ees minu armastatu. See kõik tundus ülimalt ebareaalsena, kuid ma pidin selle reaalseks tegema. „Lena, ma pean sind suudlema, muidu ei saa ma sellega hiljem hakkama.” Läksin Lena juurde ja suudlesin teda, teades vähemalt, et olin ühest barjäärist läbi murdnud. Siis läks Lena majakesse lava teises otsas, mina aga paati, mida eesriide avanedes üle lava veeti. Rekvisiitor andis mulle õngeridva, mille otsas rippus paar kala. Viskasin selle üle õla ja kõik oli valmis. Korraga kuulsin, kuidas valjuhääldist öeldi: „Tänases pärastlõunases etenduses mängib Ricardo Montalbáni tavapärast rolli, Kolit, Alan Shayne.” Pealtvaatajate suust kostis pahinal ohe, justnagu oleks metroorong tunnelisuhu sõitnud. Minul oli aga tunne, et olen selle rongi alla jäänud. Siis võtsin end kokku ja mõtlesin: Kerige kõik kuradile – ma mängin hiilgavalt. Mina olen suur staar ja ma alles näitan teile, mida ma väärt olen. Algas avamäng, eesriie avanes, lavatöölised lükkasid mu ratastel paadi kulisside tagant välja ning ma liuglesin, kogu hingest lauldes, rambivalgusesse. Pärast esimest etendust, iga kord kui tuli Ricardot asendada, pidin ma end sisimas suureks staariks mõtlema. Ma pidin uskuma, et olen suurepärane laulja, tantsija ja ilus nagu filmitäht. Ainult sel moel sain ma üle nii trupi kui ka publiku vaenulikkusest. Ma pidin nad iga etenduse ajal enda poole võitma. Ma käitusin, nii nagu üks staar minu arvates käitub, kuid lõpus, pärast rahva ees kummardamist, oli mul maa peale tagasitulemisega tükk tegemist. * Ricardo juunikuise puhkuse ajal mängisin ma tema rolli terve nädala. Kolmapäeval, pärast päevast etendust, kui ma olin peaaegu alasti staari garderoobis grimmi kohendamas, astus sisse mu ema, kes oli tulnud Bostonist etendust vaatama, tema järel aga tuttav näitleja Charles ühe võõra mehe seltsis. Ema suudles mind, ütles, et ma olin vaimustav ning Charles oli temaga nõus. Vaatasin tema kaaslast. Ta oli umbes minuvanune vapustavalt ilus mees. Ta paksud tumedad juuksed langesid laubale, peaaegu vajudes jahmatavalt pruunidesse silmadesse, mis näisid ühtaegu nii salapäraste kui ka kannatavatena. Ta nägu oli nii tundeline, et tahtsin teda kaitsta, ükskõik mis temaga ka juhtuda võiks. Ent siiski ei olnud temas vähimatki nõrkust. Ta oli erakordselt mehelik, samas kiirgas temast ka mingi suletuse aura, mis ütles: „Jätke mind rahule. Mul ei ole kedagi vaja.” Nooreks tegigi ta just tema suu, nii kutsuv ja pehme. Ta kandis siirsakarist triibulist pintsakut, halle pükse, kinninööbitud valget särki ja lipsu. Tol ajal panid inimesed end teatrisse minnes kenasti riidesse. Tal oli suur nina ja päikesest pruuniks põlenud nahk. Heale välimusele vaatamata ei olnud temas kübetki edevust. „See ongi minu kunstnikust sõber Californiast, Norman Sunshine,” ütles Charles. Püüdsin oma huvi mitte välja näidata. „Tervist, kuidas teil läheb?” sõnasin ma ametlikult, tundes sisimas paanikat, et ta ei olnud New Yorgist ja me ei kohtu enam uuesti. „Minu meelest mängisite te väga hästi,” ütles Norman, ent tema näol ei olnud naeratust, justnagu polekski maailmas tõsisemaid asju, millest rääkida. Keerasin end kostümeerija poole, kes mu kehale tumedat grimmi juurde pani. Minu ees oli peeglitest sein, kust sain Normanit tähelepanu äratamata jälgida. „Millal te Californiasse tagasi lähete?” küsisin ma, püüdes jätta muljet, et arendan vaid viisakat vestlust. „Ei lähegi,” vastas ta. „Ma elan siin.” Noogutasin, nagu ei pakuks see mulle erilist huvi, ehkki nüüd, teades, et ta elab New Yorgis, taipasin, et ees võis oodata üks veelgi suurem takistus – kas Normanil oli Charlesiga suhe? Käisid jutud, et kuigi Charles oli abielus, olevat tal armulugusid ka meestega. Vahetasime Charlesiga mõne sõna telesaate kohta, kus olime koos esinenud ning kohmaka lühivestluse järel Normaniga sõnas Charles: „Me peame minema hakkama, kuid mul on tõsiselt hea meel, et me just täna teatrisse sattusime ja sina mängisid – vapustavalt hästi.” „Kiiret ei ole,” vastasin ma, „etenduste vahel ma välja ei lähe, teen lihtsalt väikese uinaku.” „Me peame õhtusöögile minema,” lausus Norman. Kartsin paista liialt innukana, seega peitsin end uuesti staarifassaadi taha. „Suur tänu tulemast,” ütlesin armulikult. Pöördusin Normani poole: „Meeldiv oli teiega tutvuda.” Jälgisin, kuidas need kaks uksest välja kõndisid. „Kes need olid?” küsis ema, kui nad läinud olid. „Üks näitleja, kellega ma kunagi koos töötasin ja tema sõber,” vastasin ma. Ent ta oli nende vastu juba huvi kaotanud ja rääkis, kuidas ta oli pea-kohanäitajale öelnud, et on minu ema, ja too oli talle neljandasse ritta parema koha andnud. Ma ei kuulanud teda. Käisin mõttes läbi kõik, mis ma viimase paari minuti jooksul olin teinud ja öelnud. Käitusin ilmselgelt nagu idioot, mõtlesin ma. Kindlasti paistis nii, nagu oleksin tahtnud poosetada – seisin poolalasti ja lasin oma keha grimeerida. Miks ma ometi hommikumantlit selga ei tõmmanud? Võib-olla ma tahtsin, et Norman mind vaataks. Huvi see talle küll ei pakkunud. Igatahes ei kohtu ma temaga enam kunagi. Ma tahtsin Normanile hüüda: „Sa ei näinud mind. Tegelikult olen ma väga kena inimene ja ma meeldiksin sulle,” kuid ta oli läinud. Olin kõvasti rööpast välja löödud, ent ma viskasin selle peast ning läksin oma eluga edasi. Üllataval kombel paari päeva pärast ristusid meie teed Normaniga uuesti, kui mina läksin metroosse ja tema sealt väljus. Ta maadles ilmatusuure mapiga ja paistis olevat täiesti oma mõtetesse süüvinud. Pidin talle meelde tuletama, et olime kohtunud teatris, minu garderoobis. Pärast hädist katset juttu alustada ütles Norman: „Head aega” ja läks oma teed, ning sellega asi lõppeski. Siiski saime me edaspidi alalõpmata juhuslikult kokku – Madison Avenuel, Manhattani ajaloolises osas Central Park Westis – me vestlesime alati veidi tühjast-tähjast ning Norman läks oma teed. Polnud vaja saada muhku lagipähe, mõistmaks, et ma ei läinud talle vähimatki korda. MITMEVÄRVILINE ÕHTUSÖÖK NORMAN juuni 1958 Pärast esimest korda teatri garderoobis kohtusime me Alaniga täiesti juhuslikult ikka uuesti ja uuesti. Tervitasime möödaminnes ja oligi kõik. Tema avatus ja enesekindlus mõjus mulle nii, et pani mind tagasi tõmbuma. Ilmselt liikus ta täiesti vabalt ringi kuulsusrikkas ja peenes teatrimaailmas, maailmas, millest mina alles hakkasin aimust saama. Himu Alanit tundma õppida varjutas ebamugavustunne tema seltsis. Meil lihtsalt puudusid pidepunktid. Ühel päeval leidsin üllatusega, et Alan tegi trenni Sixty-third Streeti NMKÜ-s, mille liige ma olin. Ilmselgelt tundis ta kõiki – enamik olid tema näitlejaist kolleegid – ning ta ajas nendega mõnusalt juttu. Me viipasime teineteisele, ent nende ringi kuulumata keskendusin ma painutustele ja pumpamisele. Lõpetasin trenni tavalisest kiiremini ning läksin allkorrusele keha kinnitama. Olin veelgi rohkem üllatunud, kui Alan minu kõrval leti ääres istet võttis. Kahjuks oli see päev, mil kannatasin täiesti enesekeskse ängi käes. Ikka ja jälle keris mul peas eelmisel päeval aset leidnud kokkupõrge isaga. Me pole kunagi olnud lähedased. Temal oli oma valem edu saavutamiseks ning tema mõtted keerlesid enamasti ümber mööblitootmise ja selle edendamise. Tema õlul oli ettevõtet moodustavas osaühingus müügitöö. Mu isa oli ühest Poola külast pärit immigrant. Ta oli väikest kasvu mees, iluga ei olnud teda õnnistatud, kuid tema ammendamatu jõulisus koos joviaalse iseloomuga lasi tal äris edasi liikuda ja jõuda Los Angelese keskklassi. Ta oli suurepärane näide Ameerika unelma täitumisest. Objektiivselt võttes tundsin ma tema üle uhkust, ent mis meie suhetesse puutus, siis ta lihtsalt ei meeldinud mulle. Kuigi ta oli perekonnas üsna suuremeelne, eriti mu õe suhtes, keda ta jumaldas, ei toonud ükski tema tegu meid teineteisele lähemale. Isegi lapseeas hellitas ta mind harva. Kui mu sõbrad tagusid oma isadega palli, oli minu isa mattunud ajalehte. Tavaliselt tuli ta töölt koju, võttis kaks napsi viskit, pani raadio mängima ja lülitas end perekonnast välja. Minule pööras ta tähelepanu vaid siis, kui ma millegagi teda häirivaga hakkama sain, näiteks tegin liialt lärmi, kui ta oma lemmiksaatejuhti, H. V. Kaltenborni, kuulas. Ta ei olnud see isa, keda ma endale tahtsin ja keda vajasin. Päev enne Alaniga lõunalauas kohtumist oli isa tulnud spetsiaalselt minu pärast New Yorki. Kahe päeva jooksul ladus ta välja kõik põhjused, miks ma peaksin loobuma kunstnikuametist, minema tagasi Los Angelesse, hakkama tema äris tööle, teenima raha (tunduvalt rohkem kui praegu, isegi arvestades kõiki mu vabakutselise töid) ning ehitama endale tema mantlipärijana kindla tuleviku. Ainus väljajäänud teema oli abielu. See ei tulnud üldse jutuks, ja kui olekski, järgnenuks sellele meie elu suurim tüli. Ma oleksin pidanud talle enda kohta tõtt rääkima. Miskipärast, võib-olla parema intuitsiooni tõttu kui ma arvata oskasin, sellest ta ei rääkinud. Ehk see ka seletab, miks ta minust eemale hoidis, kui ma täiskasvanuks sain. Tema pakutu oli praktilises mõttes loomulikult ainuõige. Ainus probleem oli selles, et ma olin pigem valmis surema kui järele andma. Ma olin tulnud maailma kõige suurepärasemasse linna ennast tõestama – samavõrd iseendale kui ka vanematele – ja keegi ei saanud sundida mind lahkuma. Niisiis oli meie võitlus kestnud kaks päeva. Ta jälestas korterit, mis mulle meeldis. Ta vihkas linna, mida armastasin. „Täitsa kena koht paariks päevaks, et vaadata mõnd etendust. Aga terveks eluks?” Korraks puhkes ta isegi nutma. Seda ta oskas. „Kes sa küll oled? Miks ma sind sugugi ei tunne?” hädaldas ta. „Miks sa seda teed? Et lihtsalt pilte joonistada? Mis elu see on, kui võid loota vaid oma kahele käele?” Lõpuks, et saata ta Los Angelesse tagasi tundega, nagu oleks ta midagi saavutanud, palusin ma veel üheks aastaks ajapikendust. Ent oma südames ma teadsin, et ei lähe enam kunagi tagasi. Spordikeskuses lobisesin ma veidi Alaniga. Reipana ja heas vormis, seljas polosärk ja khakivärvi püksid, oli ta nii relvitukstegev. Tal oli võluvast võluvaim naeratus. Silma jäid sooned tema musklis, päevitunud käsivartel. Tavaolukorras oleksin ma tahtnud temaga armatseda, ilma et see midagi erilist tähendanud oleks. Kuid hetkel olid mu libiidovarud otsakorral. Lisaks tülitsemisele isaga helistas mulle paari päeva eest loovjuht suurest reklaamiagentuurist, kus olin oma töid näidanud, ja pakkus teha väikeseid reklaamjoonistusi meeste frakisärkidest. Võtsin töö vastu, nii nagu peaaegu iga töö, mida mulle pakuti, ja joonistused pidid nädala lõpuks valmis olema. Särgid olid hommikul kohale jõudnud, ent mul oli raskusi modelli leidmisega. Ma olin ülimalt närvis, sest ei olnud niisugust ülesannet varem täitnud. Iga joonistuse eest pidi mulle makstama 250 dollarit, tolle aja kohta head raha, ja raha oli mul alati vaja. Majandusliku ebastabiilsuse osas oli mu isal kahtlemata õigus. Ei tea miks, aga hakkasin oma kõige enesekesksemal moel heietama küll isast, küll ees ootavast tööst, küll sellest, et ei leia sobivat modelli. Alan, peaaegu võhivõõras inimene, kuulas mind kannatlikult. Kui minema hakkasin, ütles ta: „Kui vaja, poseerin ma särgijoonistuste jaoks hea meelega.” Võtsin pakkumise tänuga vastu ja me sõitsime metrooga otsemaid minu Jane Streeti korterisse. Alan võttis polosärgi seljast, paljastades hästi treenitud rinna, ent see ei läinud mulle vähimatki korda. Mul jätkus tähelepanu vaid neljale särgile. Istusin pingil, joonistuslaud ja paber põlvedele toetumas, valmis pihta hakkama. Alan pani esimese särgi koos saadetud triibulise lipsuga selga, mina sättisin ta tavalisse meesmodelli poosi ja hakkasin joonistama – väga halvasti, kohe väga halvasti. Pea tuli välja liiga suur, keha liiga kohmakas, särk liiga kortsus. Mul lihtsalt ei tulnud midagi välja. „Asi on poosis,” nähvasin ma Alanile, kes oli seisnud jumal teab kui kaua, vastu vaidlemata ja puhkamata. „Sa seisad liiga ... jäigalt,” nurisesin ma. „Liiguta pead sinnapoole ... Mitte nii. Hoopis nii.” Alan tegi, nagu käskisin. Aga kuidas ma ka ei püüdnud, visates põrandale ühe joonistuspaberi lehe teise järel, ei tulnud mul midagi välja. Alan näis puisena ja särgid olid veelgi hullemad. Joonistused ei kõlvanud kuhugi. Olin meeleheitel. Peas keerlesid isa sõnad: mul olid ainult mu kaks kätt ja nüüd ei suutnud ma neid tööle panna. Kogu selle aja seisis Alan kannatlikult. Lõpuks viskasin sule käest. „Peame lõpetama. Ma lihtsalt ei oska sind joonistada,” ütlesin ma maast pabereid korjates. „Loomulikult ma maksan sulle.” „Nalja teed või,” ütles Alan vaikselt. „Ma tulin sulle appi, mitte tööle.” Ta tõmbas, otse enda ette vahtides, polosärgi kiiresti selga. Tõstsin pilgu ja märkasin tema sümpaatset profiili. Milline tasu Alani abivalmiduse eest. Teadsin tema jahedast hüvastijätust ja rahulikust viisist uksest väljakõndimisel, et olin teda solvanud. Tundsin end halvasti, et ei olnud osanud Alanini jõuda, ent mõelda suutsin siiski ainult hirmsatest särkidest ja kutsuvalt viipavast isast. Järgmisel hommikul helistas üks modellidest, keda olin üritanud palgata, öeldes, et tal tühistati tellimus ja et ta on otsekohe valmis poseerima, kui seda ikka veel vaja on. Teadsin, et ta saab suurepäraselt hakkama. Ehkki minu joonistused ei olnud kaugeltki suurepärased. Eilsega võrreldes olid nad vaid veidi paremad. Mõtlesin siis, et ega tegu pole Mona Lisaga ja nii saatsin ma nad ära. Oma suureks kergenduseks tuli loovjuhilt kolme päeva pärast kõne, et joonistused sobivad, vaja on teha vaid väikesi parandusi. Kui pakk kohale jõudis, oli parandusi lõputult: „taljest kitsamaks”, „lõug tugevamaks”, „kortse vähemaks”. Hakkasin palavikuliselt tööle. Pidin muudetavad osad uuesti valgeks tegema, ja kui pind kuivanud oli, siis kõik üle joonistama. Kulutasin terve päeva ja pool ööd. Tegin hambad ristis parandusi, ise kogu aeg mõeldes: Mis see siis olgu? Kas ma tõepoolest tahan seda teha terve elu? Ma jälestasin seda kogemust. Mul oli tunne nagu Hongkongi rätsepal, kes peab ühe ööga ülikonna valmis saama. Just niiviisi segaduses, ja teatud määral alandlikki, tegin ma telefonikõne, mis tundus särkide fiaskost hoopis olulisem. Ma pidin tegema kõne Alanile, kõne, mis muutis kogu mu elu. Kui ta toru võttis, haarasin ma kohe härjal sarvist: „Tere, Alan, siin mina, mühkamist illustraator. Tahtsin vabandada oma lolli käitumise pärast. Sina olid suurepärane, tegid rohkem, kui vaja oleks olnud. Olen sulle väga tänulik. Ma tean, et käitusin halvasti. Kuid tegelikult oled sa näitleja, suurepärane näitleja, mitte modell, ja ma ei oleks pidanud sind paluma.” Alan ei öelnud midagi, niisiis rääkisin ma edasi. „Sain endale poseerima illustratsioonimodelli, töö on tehtud ja vastu võetud. Nüüd, kui kõik möödas, luba mul palun asi heastada. Kas sa ei tuleks õhtusöögile, sulle sobival ajal, kui sa ei pea teatrisse minema?” Alan oli nõus ja me leppisime aja kokku. Panin toru hargile ja tundsin suurt kergendust, olin õnnelik. Ma ei jõudnud meie kokkusaamist ära oodata. Võib-olla saame uuesti alustada. Lisaks sellele, et ma ei osanud joonistada meeste särke, ei olnud ma ka suurem asi kokk. Iseenda puhul sain ma hakkama külmutatud juurvilja ja pannil kõrvetatud karbonaadi või poest ostetud praetud kanaga, ent terve õhtusöögi planeerimine ja valmistamine ei olnud minu rida. Siiski tahtsin teha Alanile midagi erilist. Ostsin ajakirja Good Housekeeping ning leidsin asja, mis mind huvitama hakkas – artikli kunstipärasest õhtusöögist eri värvi toitudega. Artiklile oli lisatud pilte valmis roogadest ja mõned retseptid. Artikli iva oli selles, et loominguline aspekt, värviseade, oli koka asi. On alles nali, mõtlesin ma – kunstitoit! Sinisest teksariidest üleskääritud varrukatega särgis ja khakivärvi pükstes suurepärase väljanägemisega Alanil oli kaasas pudel veini. Kätlesime kohmakalt. Kõigepealt jõime paar viskit jää ja sidruniga. Olin andnud raske hoobi oma pühale ja puutumatule eelarvele, ostes parima viski, J&B. Püüdsin arendada vestlust napsu ja eelroa juures, mille olin kokku keeranud Cheddari patsist, hakitud murulaugust, lõhemarjast, maitseks veidi hakitud suitsulõhet, kõik õhukeste kuivikute peal, et juhatada õhtu sisse oranži värviga (mis tuli välja pronksjana). Võtsin lonksu, vahetasin Alaniga mõne mittemidagiütleva sõna, tõusin ja kiirustasin kööki, et vaadata, kas seal kõik sujub. Siis jälle tagasi Alani juurde, paar sõõmu, veel paar mõttetut väljaütlemist, närviline pilk kellale ja uuesti kaheteistkümnemeetrine sööst kööki. Edasi-tagasi köögi vahet jooksmise juures (mis nüüd tundus olevat kilomeetrite kaugusel istumisnurgast kasutuskõlbmatu kamina ees) ja Alanit lõbustada püüdes tühja-tähja hõikudes, üritasin ma panna kokku plaanitud värvigammat. Ebaõnnestunud särkide joonistamine oli vaid eelmänguks sellele, mis nüüd tulemas oli. Õhtusöök oli loominguline läbikukkumine: minu ema lollikindel hautis (pruun) ebaõnnestus, oli must nagu kumm ja samavõrd raske lõigata. Liiga kauaks keema jäänud külmutatud herned (roheline) olid loomulikult hallid. Poti külge kõrbenud suvikõrvitsa püree (kollane) andis kogu toidule vastiku lõhna. Ja üllatusmoment natuke liiga kaua keema jäänud kapsast (punane), millele oli kallatud üleliia palju punast veiniäädikat, lõpetas punakaspruunide toonide perekonnas ning pani huuled kirvendama. Ma ei unusta iialgi beeži vedelat kastet, mille libedad hallid sibulad rippusid üle iga lusikatäie. Alan, liialt viisakas, et talle pakutud toidu peale öökima hakata, jõi lonksukaupa veini, tehes näo, et naudib toitu. Jälgisin, kuidas hallid herned ta kahvli pealt maha pudenesid. Asi läks veelgi hullemaks, kui ta hakkas rääkima, kuidas ta vihkab Greenwich Village’it, kus oli New Yorki tulles näguripäevi näinud, mina aga ütlesin jälle, et armastan oma korterit ja Village’it lausa hullupööra. Korraga tundsin ma end uuesti olevat isa seltskonnas. Leidsin end oma territooriumit kaitsmas, viitasin nikerdatud võlts-Itaalia kummutile, mille olin leidnud Fourteenth Streeti vanakraamikauplusest ja mida pidasin pärliks, lisaks veel ka Stickley diivanvoodile, mis seisis kamina ees diivani rollis. Olles oma seisukoha välja toonud, küsisin Alanilt, mis tema sellest kõigest arvab. Ta pomises mitteveenvalt kiidusõnu, liigutades kergelt kahvlit põhjakõrbenud suvikõrvitsas, kuid oli näha, et minu sisekujundus ei avaldanud talle muljet. Arvestades jõledat toitu ja entusiasmi puudumist minu möbleerimisoskuste osas, tegin järelduse, et hea kavatsus oli lihtsalt luhta läinud. Mida vähem juttu, seda kiiremini asi lõpeb. Ilmselgelt ei olnud meie vahel seda niinimetatud keemiat. Mõne aja pärast Alan lahkus, öeldes omal viisakal moel: „Suur tänu kena õhtu eest. Kohtumiseni spordisaalis.” Sulgesin tema järel ukse, keerasin selle lukku ja mõtlesin: Nojah, sai alles käkk kokku keeratud. Olin seega üllatunud, kui järgmisel päeval telefonitoru tõstes kuulsin Alanit ütlevat: „Nüüd on minu kord. Tahaksin su lõunale kutsuda.” Mul jäi hing kinni. Kas eelmine õhtu polnudki siis täielik läbikukkumine? Vastasin pärast pikka pausi: „Ainult siis, kui leiad koha, kus pakutakse mitmevärvilist toitu.” Puhkesime üheskoos naerma. ROGER ALAN juuni 1958 Järgmisel päeval, pärast mitmevärvilist õhtusööki, ärkasin depressiooni ja pohmelliga. Miks ma end nii kehvasti tundsin? Ma ei olnud ju eriti palju joonud. Siis taipasin järsku – ma olin armumas. Tegelikult juhtus see vist otsekohe, kui Norman teatris minu garderoobi tuli. Tundsin, et olin esmakordselt elus armastuseks valmis. Mul oli olnud armusuhteid viieteistkümnendast eluaastast peale, nii meeste kui ka naistega. Ma olin isegi olnud abielus, kuigi see oli vaid ainult formaalsus, et vanematele meelehead teha, ega kestnud kaua. Olin ennegi olnud armunud, kuid iga kord vaid armastuse ideesse. Olin alati tahtnud armastada ja projitseerisin seda teistele inimestele. Mõnikord kestsid suhted aastaid, sest olin täis otsustavust olla koos ühe inimesega ja nägin selle nimel vaeva. Minu unistuseks oli kaaslane, kelle seltsis võisin jätta enesetsensuuri. Ilmselt tundus mulle, et armastuse leidmiseks tuleb näidata end teatud küljest. Ajal, mil Normaniga kohtusin, olin mitu aastat psühhoanalüüsis käinud ja see hakkas mõjuma (kuigi ei taltsutanud huvi meeste vastu) ning mina üha avanema, saama vabaks, et olla see, kes ma tegelikult olin. Normanis olin ma leidnud lõpuks inimese, kes oli intelligentne, ambitsioonikas, mehelik, enam-vähem minuvanune ja ülimalt veetlev. Enne seda tundus minuga seotutel olevat ikka oma Achilleuse kand: mingi nõrkus, edevus, ei olnud tõsimeelsust. Normanil oleks olnud nagu kõik, mida ühelt mehelt tahtsin – ja ta oli kunstnik, kelleks olin lapsepõlves isegi tahtnud saada, ent milleks mul puudus anne. Helistasin, et teda lõuna eest tänada ja ütlesin: „Nüüd on minu kord sind välja kutsuda.” Kartsin, et ta on tõrjuv, kuid ta nõustus, ja kui me kohtusime, leidsime, et saame palju paremini läbi kui enne. Lasime end lõdvaks ja selgus, et meil oli palju ühist. Olime mõlemad pärit juudi keskklassist, kuigi mina olin mõni aasta vanem, meie meelisraamatud olid suuresti samad ja me olime vaadanud samu filme. Kõhklevalt ja ettevaatlikult hakkasime me teineteise poole liikuma, et saada sõpradeks. Norman oli päeval ametis oma illustratsioonidega, mina töötasin hommikuti fotograafi juures, päevastel ja õhtustel etendustel teatris ning lisaks olid veel ka varajased käigud arsti juurde. Meil ei olnud eriti palju võimalusi koos olla, pealegi elas Norman Greenwich Village’s, mina aga ärikeskusest eemal. Keeruline oli. Ühel pühapäeva õhtul, kui ma teatrisse ei pidanud minema, kutsusin Normani enda poole. Olin leidnud lõunamere saarte toiduretsepti vürtside, tšatni ja viilutatud ananassiga. Toit osutus üsna heaks. Olin õpetanud Normanit ka jooma Rob Royd: kuus osa J&B viskit ühe osa kuiva vermutiga. Klaas pidi olema külmast võetud, selle äärt tuli hõõruda sidrunikoorega, mis seejärel klaasi pandi. Kraam oli kange ja me pruukisime seda üsna ohtralt. Tolleks ajaks olime me üsna tihti kohtunud, ent meie vahel polnud midagi füüsilist. Olin mõned korrad üritanud, Norman aga oli mind alati eemale lükanud, öeldes, et tahab oodata, kuni me teineteist paremini tundma õpime. Olime veetnud päeva rannas, Jones Beachil. Suvepäev oli lämmatav ja me ei saanudki ookeanist välja. Norman oli suurepärane ujuja ja sündinud atleet. Ta nägi välja nagu lainemurrus seisev Kreeka skulptuur. Olin teda terve päeva jälginud ja tema füüsiline olemus oli vastupandamatu. Olime olnud tuttavad terve kuu ja ma otsustasin, et aeg on küps. Tundsin end pärast õhtusööki väga iharalt ja sundisin teda endaga seksima. Ma ei lasknud tal ei öelda ning lõpuks andis ta alla. See oli jube. Me ei sobinud absoluutselt kokku. Me ei erutanud teineteist, paistis, et me ei tea, mida teha. See oli fiasko. Asja tegi hullemaks veel see, et toimetasime minu tillukese söögitoa põrandal, nii et pealekauba oli meil veel ka ebamugav. Nii kiiresti kui võimalik tõmbas Norman riided selga ja lahkus. Tundsin enda vastu tõsist tülgastust ja tahtsin kogu loo unustada. Oli selge, et meil ei tule midagi välja. Kuid siis, paar päeva hiljem, Norman helistas, öeldes, et tahaks minu poole tulla. Ta rääkis, et ma meeldin talle tõsiselt, ehkki ta vajab aega. Ta ei tahtnud teha midagi ülepeakaela. Tal oli vaja mind tundma õppida ning ei ta soovinud kõike tühipalja seksiga ära rikkuda. Ta veenis mind, et meie vahel ei teki midagi, kui me kogu aeg voodisse kargame. Nõustusin ta füüsiliselt rahule jätma ja temaga lihtsalt koos aega veetma. Üks osa minust tundis, et ta tõrjus mind, et ta ei pidanud mind veetlevaks, ja seega peaksime kogu asja ära lõpetama. Ent ma viskasin selle mõtte peast. Norman oli mulle liiga tähtis ja ma olin valmis talle vastu tulema. Teadsin, et see pole kerge, sest seksuaalne tõmme muutus tugevamaks iga kord, kui ma teda nägin. Meil algas teineteise avastamise aeg. Saime kokku, mil iganes võimalik. Ümberkaudu oli geibaare ja -restorane, ent neis me ei käinud. Kumbki meist oli käinud seal üksinda kaaslast otsimas. Nüüd tahtsime me koondada tähelepanu teineteisele, ilma et keegi meid eksitanud oleks. Oma koosolemise algusaegadel rääkisime me pidevalt teineteisega, nii nagu praegugi. Me rääkisime napsu võttes, me rääkisime üheskoos süües, me rääkisime naabruses oleval sadamasillal East Riveri kaldal päikest võttes, me rääkisime teel kinno ja me rääkisime telefonitsi. Meil oli nii palju vaja tasa teha. Me tahtsime jagada teineteisega kogu oma minevikku ja loomulikult huvitasid meid väga teise seksuaalsed kogemused. Kuidas küll juhtus, et just sellel ajahetkel elu meid kokku viis? Milline teiste suhetega loodud vundament aitaks meil nüüd õnneni jõuda? Millal taipasime esimest korda, et oleme geid? Ütlesin Normanile, et kindlasti sündisin ma homoseksuaalina. Igatahes lummasid mehed mind varasest noorusest peale, mil ma hiilisin poodi, et vargsi ajakirja Strength and Health kiigata. Vaatasin alasti naisi isa pornoraamatutes, kuid tõelist erutust tundsin vaid ajakirjade musklis mehi nähes. Isegi praegu suudan ma peaaegu haista neid värskeid, libedast paberist lehti, mida poes keerasin ja kogeda seda sulnist erootilist olekut, kuhu nad mind viisid. Siiski oli see suvel, viieteistkümneaastaselt, kui mõistsin, mis suunas elu mind viib, ja seda mitte ainult seksuaalselt, vaid ka emotsionaalselt. Ning omal moel oli see pinnaseks praegusele soovile Normaniga koos olla. Ma pidin talle sellest rääkima. Ma lootsin, et minevikust rääkimine aitab meil tulevikuplaane teha. 1941. aasta suvel olin ma just lõpetanud eelviimase keskkooliklassi. Vanemad ütlesid, et juuli ja augusti veedan ma vanaema juures, kellel oli Cape Codis suveniiripood. „Nii pääsed sa jubedast Bostoni kuumusest,” ütlesid nad. Kuid ma teadsin, et isa muretses oma ema vananemise ja kasvava hajameelsuse pärast. Mina olin see ohvritall, kes teda valvama pidi. Vanaema oli külm, isekas naine ning keegi ei tahtnud temaga seltsida. Mul ei olnud kahju vanemate juurest ära sõita. Isa kritiseeris mind alalõpmata. Ei mäletagi, et ta oleks kunagi julgustanud mind lugema raamatut, mida ise luges või olnud sõbralikuks toeks. Ta oli taimetoitlane, muretses pisikute pärast ja pesi alalõpmata käsi. Ta ei puudutanud ega suudelnud mind nakkuse kartuses mitte kunagi. Ta oli läbikukkunud fotograaf ja majandusliku surutise ajal elasime me abirahadest. Tol ajal püüdis ta kindlustuspoliise müüa. Mu ema, kes kasvas üles ühes Kansase piimafarmis, tuli Bostonisse ooperilaulmist õppima ja kohtus mu isaga templikooris. Neist sai algusest peale kokkusobimatu paar. Isa oli sünge ja endassetõmbunud, ema aga elurõõmus ja muretu. Kui ta oma kodufarmi lähedal kasarmus I maailmasõja ajal sõduritele laulis, panid nad talle nimeks Smiles. Ema ujutas mu üle kiindumusega. Tundus, et ta ootas minult armastust, mis isalt saamata jäi. Minust viis aastat vanem vend oli koolis, kodust eemal. Niikuinii ei olnud meil lähedasi suhteid ja mind ei hoidnud miski kodus kinni. Kui ma Falmouthi jõudsin, ei pääsenud ma vanaema juurest kuhugi – me töötasime terve päeva poes ja sõime igal õhtul lähedalasuvas võõrastemajas. Ma jälgisin, kuidas minuvanused noorukid kabriolettidega ringi kihutasid ja mõnusalt aega veetsid. Ainus võimalus poest minema saada oli pühapäeviti, mil ma jalgrattal üksinda randa sõitsin. Ühel pühapäeval, suve lõpupoole, pakkisin ma rätiku koos Modern Library Eugene O’Neilli väljaandega ning suundusin privaatsesse randa, mille olin avastanud. Seal käis vähe inimesi. Pärast ägedates ristlainetes müttamist viskasin end pikali, et ära kuivada. Olin ilmselt magama jäänud, sest kui uuesti ringi vaatasin, oli rahvast juurde tulnud. Ajasin end istuli. Minu kõrval naersid kaks kahekümnendates aastates naist kena, veidi vanema mehega. Mehe tumedad juuksed olid tuulest sassis ja väikesed kõrvad hoidsid peast veidi eemale. Ta vaatas mind ja mina teda. Hetkeks silmitsesime teineteist ainiti, siis jätkas ta juttu kaaslastega. Võtsin raamatu, ent ei suutnud keskenduda. Vaatasin korduvalt mehe poole ja tema paistis mind silmitsevat, ent siis vaatas ta mujale. Ühekorra tabasin tema otsepilgu ja naeratuse, mispeale pöörasin pea kiiresti kõrvale, et punastamist varjata. Hakkasin just „Anna Christiesse” sisse elama, kui kuulsin häält, mis küsis: „Kuidas see raamat ka on?” Tõstsin pilgu. Tegu oli sama mehega ja tema tagant paistis, et ta kaaslased olid läinud. „Alles alustasin,” vastasin ma. Mul oli raske hingata ja korraga tundsin ma hirmu, justnagu varitseks mind mingi oht. „Kas ma võin siia istuda?” küsis mees. „Loomulikult,” vastasin ma ja silusin suurt rannalina, et meile mõlemale ruumi teha. Ta sättis end minu kõrvale ja sirutas käe. „Mina olen Roger,” ütles ta. Surusin tal kätt. „Mina olen Alan, meeldiv tutvuda.” Mul pitsitas rinnus. Ma ei teadnud, mida öelda ja ma kartsin, et ta tõuseb püsti ja läheb minema. „Kas tahad vette minna?” küsis Roger. „Hea küll,” ütlesin ma ning me tõusime püsti ja läksime merre. Külma vee šokk lõdvendas veidi pinget ja me hakkasime koos ujuma. Lained olid veidi taltunud ja me ujusime lähestikku. Kui ma selili hulpima jäin, tegi seda ka Roger ning naeratas mulle. Naeratasin vastu ja kõik tundus täiesti loomulik, nii nagu oleksime teineteist tundnud pikka aega. Tulime veest välja ja jalutasime minu rätiku juurde tagasi. Korjasin selle üles, et end kuivatada, raputasin liivast puhtaks ja sõnasin: „Kahjuks mul ainult see ongi,” ütlesin ma. „Kas ma toon oma asjad siia?” küsis Roger. „Muidugi,” vastasin talle ja jälgisin, kuidas Roger oma rätiku juurde läks ning sigaretid, raamatu ja sinise kapuutsiga jope kokku korjas. Kui olime end sisse seadnud, süütas Roger sigareti, ent minule suitsu ei pakkunud. Sain aru, et ta pidas mind liiga nooreks ning see vaevas mind. Roger noogutas raamatu poole, mis oli veel ümbrispaberis, O’Neill suurelt peale trükitud. „Kas sulle meeldib O’Neill?” küsis ta. Ma olin lugenud vaid mõned leheküljed. „Vist küll,” vastasin ma. „Ma olen teda pikka aega lugeda tahtnud. Kas ta sulle meeldib?” „Jah ja ei,” vastas Roger suitsu välja puhudes. „Osalt on ta minu jaoks liiga pretensioonikas, kuid ma arvan, et sulle ta meeldib. Kas sulle teater meeldib?” „Jah, ma tahan saada näitlejaks,” vastasin ma, taibates, et ütlesin seda esimest korda kõva häälega. Olin teadnud kümnendast eluaastast peale, mil pühapäevakoolis kuningat mängisin, mähitud sametrüüsse ja torkiv võltshabe ees, et minust saab kunagi näitleja. Arvasin, et Roger ütleb, et olen hull, et üldse niisuguse asja peale mõtlen, ent ta ei teinud teist nägugi. „Ma arvan, et see kukuks sul vägagi hästi välja,” ütles ta. „Kas sa oled kunagi laval olnud?” „Eriti mitte. Ma käin kooli draamaringis ja sel aastal sain ma deklameerimisvõistlusel aukirja.” „Suurepärane,” ütles Roger. Soolase õhuga segunenud sigaretisuits oli väga mõnus. Ma naeratasin. „Kümnest osalejast said kuus aukirjad.” Roger naeratas vastu. Ma ei jõudnud ära imestada, kui kena inimene ta oli ja ma mõtlesin, et kas ei võiks temast saada minu sõber. Hakkasime mõnusalt juttu ajama ja ma ei kartnud enam midagi valesti öelda. Rääkisin Rogerile, et olen viimast aastat keskkoolis ja sain teada, et ta ise elas aasta läbi Falmouthis ning oli maastikuarhitekt. Rääkisin talle ka, et töötan vanaema suveniiripoes. Roger süütas uue sigareti. „Oi, vabandust,” ütles ta. „Kas tahad ka?” „Ei, tänan,” vastasin ma, endal hea meel, et ta arvas, et mu vanus lubab mul suitsetada. „Aeg on juba hiline,” ütles Roger. „Peab minema hakkama.” Arvasin korraga, et kõik on läbi. Läksin paanikasse. Kuidas temaga uuesti kokku saada? „Kas sa homme tahad ujuma tulla?” küsisin ma. „Kahjuks olen ma vaba vaid nädalalõppudel, kuid võib-olla kohtume rannas järgmisel nädalal.” Tõusin püsti. Pidin oma pettumust varjama, et ta seda ei märkaks. „Noh, hakkan ka minema,” ütlesin ma asjalikult. Roger pöördus minu poole. „Kas sa tahad, et ma su koju viiksin? Olen autoga.” „See oleks vahva küll, aga mul on jalgratas,” vastasin talle. „Pole lugu, mul on kabriolett. Katus on alla lastud ja me võime panna sinu ratta tagaistmele.” Me viisime ratta kollakaspruuni Fordi juurde. Roger tõstis selle tagaistmele. Allalastud katusega sõites tundsin ma end nagu rikkurivõsukesed, keda olin näinud poest naerdes mööda sõitmas. Tuul puhus minu suunas Rogeri habemevee hõngu. „Sul on suurepärane habemevesi,” ütlesin ma. „Mis see on?” Roger naeris. „Ilmselt panin ma seda hommikul üsna lahke käega peale. See on Old Spice.” Ma ei tahtnud, et Roger näeks seda viletsat maja, kus ma koos vanaemaga korteris olin, seega palusin, et ta poe juures kinni peaks. Jätsime hüvasti, mina lootes, et ta kutsub mu uuesti välja, kuid ta kordas endist juttu, et võib-olla saame järgmisel nädalavahetusel jälle rannas kokku. Vaatasin, kuidas ta auto minema sõitis, tundes, et olen kaotanud ainsa võimaluse ... teadmata täpselt, millise. Järgmisel nädalal mõtlesin vahetpidamata Rogerile. Tahtsin nii väga tema sõbraks saada, ent kartsin, et tal ei olnud erilist põhjust tunda minu vastu huvi. Lõppude lõpuks, mõtlesin endamisi, olen ma temast poole noorem ja töötan räpases poes lohaka, vene aktsendiga vana naise juures. Lihtsalt seisin mitu päeva poe esiakna all ja vaatasin välja, lootuses, et Roger astub läbi. Sõitsin jalgrattal mööda linna ringi, kõikidesse kohtadesse, kus arvasin, et võiksin teda kohata: sendipoes, postkontoris ja vainul. Läksin poodi tagasi. Memm luges tagaruumis üht oma raamatukogust võetud armastusromaanidest. Mul oli raha vaja ning järsku ma taipasin, kuidas ma seda saada võiksin. Läksin kassasahtli juurde. Vajutasin hästi tasakesi selle all olevat esimest ja kolmandat nuppu – sahtel kargas lahti, kuid ma hoidsin seda käega tagasi, et midagi kuulda poleks. Ma ei olnud sealt kunagi varem raha varastanud, aga ma pidin, ainult ühe korra. Võtsin välja mitu dollarit ja sulgesin tasakesi sahtli. Istusin rattale ja sõitsin rohupoodi. Tegin hääle võimalikult madalaks. „Kas teil Old Spice’i on?” küsisin ma rohupoodnikult, kartes vastuküsimust: „Miks sul seda vaja on? Sa oled veel liiga noor, et habet ajada.” Selle asemel küsis ta: „Millist?” Olin segaduses. „Ma ei tea. Lihtsalt Old Spice’i.” „Noh, meil on odekolonni ja habemevett.” „Habemevett, palun,” ütlesin ma. Tundsin, et teen midagi lubamatut ja maksin ära nii kibekähku, kui sain. Haarasin rohupoodnikult pappkarbi, keeldusin kotist ja läksin välja. Kui nägin, et keegi ei vaata, avasin karbi ja võtsin keraamilise pudeli välja. Tõmbasin metallkorgi pealt ja hingasin sügavalt sisse. See lõhnas täpselt nagu Roger. Neljapäevaks olin kaotanud igasuguse lootuse, et Roger välja ilmub. Püüdsin kogu loo unustada ja matsin end töösse. Koristasin ära poe tagaosa, ladudes kingikarbid korralikult riiulitele. Mõne tunni pärast nägi pood üsna kena välja. Äkki saabus vanaema, haaras riida alumise karbi, nii et kogu riit laviinina põrandale lendas. Järsku purskus välja kogu mu tusk vana naise vastu, kes oli pannud mind terveks suveks rakkesse, kes ei hoolinud minust ega maksnud mulle tehtud töö eest sentigi. Korraga oli see tema süü, et mul ei olnud sõpru. Tema süül oli pood nii pilla-palla, et Roger ei tulnud mind vaatama. Andsin talle kõrvakiilu. Nagu aegluubis pani ta käe põsele. „Miks sa minuga nii tegid?” küsis ta ja hakkas nutma. Jooksin tagauksest välja ning seisin, vihast ja ängistusest vabisedes. Päeva lõpus, kui ma Mehhiko korve kõnniteelt poodi tassisin, tuli Rogeri auto ja jäi seisma. Hoidsin end tagasi, et mitte tema juurde tormata ja püüdsin säilitada külma verd. Kui Roger autost väljus, läksin lähemale ja tervitasin. Ta ütles, et polnud taibanud, et järgmisel nädalavahetusel on tööpüha ja et ta on alati tahtnud teha jalgrattamatka Martha’s Vineyardile. Võib-olla meeldiks mulle kaasa tulla. Ta ütles seda nii, nagu poleks tal sooja ega külma, kas ütlen jaa või ei. Mul oli tunne nagu poisikesel, keda isa sõber telkmatkale kaasa kutsub. Pärast kogu ootusärevust oli meie kohtumine nii pettumustvalmistav, nii tühine, kuid ma ütlesin siiski, et tulen hea meelega. Roger pidi laupäeval tööl olema, seega tegi ta ettepaneku, et asume teele pühapäeva hommikul, oleme öösel ära ja tuleme esmaspäeval tagasi. Ma polnud kindel, kas teen õigesti, sest ta paistis olevat nii huvitu, kuid siis mõtlesin, et pean vanaema juurest minema saama, kas või üheks päevaks. Ja ikkagi oli selles midagi põnevat. „Mis sa arvad, kas su vanaema lubab?” küsis Roger. „Mul ükskõik,” vastasin ma, süda endiselt karpide loo pärast kripeldamas. „Peaksime ehk küsima,” ütles Roger ja läks poodi, mina sabas. Ta käitus vanaemaga kenasti, ja kui ta palus luba mind jalgrattamatkale viia, andis vanaema järele. Ma arvan, et pärast kõrvakiilu oli tal lihtsalt hea meel minust lahti saada. Niipea kui Roger läinud oli, küsis ta otsemaid: „Kes see oli?” „Roger,” vastasin ma. „Ma just tutvustasin teid.” Ta silmad tõmbusid salakavalalt vidukile. „Kuidas sa temaga tutvusid?” „Sõprade kaudu,” valetasin ma. Ta raputas pead. „Ei lähe sa temaga kuhugi.” Vaidlesime terve õhtusöögi aja. Lõpuks ma ütlesin: „Mamma, ma olen rüganud terve suve, ma pole üldsegi lõbutseda saanud ja Martha’s Vineyardile olen ma tahtnud juba ammu minna. Kas sa keelad selle ainukesegi asja ära?” „Jäta mind rahule,” vastas ta ja ma tundsin, et olin võitnud. Ärkasin pühapäeval vara ja seadsin end valmis, mõeldes eelolevast päevast. Millest me räägime? Ma veedan kaks päeva inimesega, keda ma ei tunne ja kes on minust poole vanem. Mida me koos ette võtame? Ma tundsin Rogeriga koosolemisest mõeldes nii omamoodi füüsilist erutust kui ka teatud pelgust. Sõitsin rattaga Rogeri antud aadressile. Ta juba ootas mind uue, kahekordse, koloniaalstiilis, laudadega vooderdatud valge maja ees. Ta lausus neutraalsel toonil: „Hakkame kohe minema, muidu ei jõua me üheksasele praamile.” Kuue kilomeetri jooksul olid meie rattad teineteisest nii kaugel, et juttu ajada ei olnud võimalik. Roger tundus olevat eemalolev. Miks ma ometi nõustusin? mõtlesin endamisi. Miks ma arvasin, et Rogeri-sugune võiks minust huvitatud olla? Praamil olles ütlesin kindlalt, et maksan poolteist dollarit edasi-tagasi sõidu eest omast taskust ja Roger naeratas esimest korda. Naeratasin vastu, ja tundsin korraga, et kõik läheb hästi. Sõit kestis alla tunni ja oli näha, kuidas saar kogu aeg üha lähemale ja lähemale liikus. Päike tuli välja ja me mõlemad panime päikeseprillid ette. Nende varjust oli meil kuidagi kergem teineteisega rääkida ning Oak Bluffsi jõudes olime sama suured sõbrad nagu ennist rannas. Murdsin pead, miks Roger oli alguses nii külmalt käitunud, taibates siis, et ilmselt tema meelest oleks Falmouthi tuttavatele tema nägemine poisikese seltsis rattaga sõitmas paistnud üsnagi naeruväärne. Ta ütles, et ei tunne Martha’s Vineyardil kedagi, vist seepärast ta tuju paremaks läkski. Päev oli kurnav. Sõitsime läbi Vineyard Haveni oma valge Uus-Inglismaa kiriku ja teivastaradest ümbritsetud hoolitsetud aedadesse peidetud heas korras koloniaalstiilis majadega. Päike oli selleks ajaks juba kõrgel ja oli väga palav. Maastik oli tasane ja igav ning me peaaegu ei ajanudki juttu, vaid olime ametis käikude vahetamisega, kui laugetest küngastest üles väntasime. Ühe suure rannajärsaku tipus jätsime rattad puu najale ja ronisime rada mööda alla randa. Meil olid ujumispüksid kaasas ja me vahetasime riided kaljurahnude taga teine teisel pool teed. Lained olid ujumiseks liiga suured, kuid me sulistasime niisama, tundes kergendust, et saame pärast väsitavat sõitu keha jahutada. Avastasime, et kusagil polnud ei poodi ega ka söögikohta, seega läks Roger ühte majja ning maksis, et perenaine teeks meile võileiva ja annaks klaasi piima. Pärast puhkust asusime siis uuesti teele. Eriti huvitav see ei olnud, kulgedes enamasti kängus mändide vahel, siin-seal mõni maja, ent ei ühtki poodi, kust oleks saanud joomiseks midagi külma. Kumbki meist polnud harjunud nii palju pedaale väntama ja meie jalad valutasid. Kui pimenema hakkas, jõudsime Edgartowni, ilusasse, ent mitte eriti sõbralikku külla. Kõik poed olid suletud, tänavatel vaid mõned üksikud inimesed. Lõpuks leidsime hädasti värvimist vajava maja, millel oli silt „Üüritoad”. Perenaine näitas meile üht, kus oli kaks voodit. Puhtusega see ei hiilanud ja odav mööbel oli võõbatud inetult roheliseks, ent me kartsime, et edasi otsimiseks on juba liiga hilja. Maksime kumbki dollari ja läksime vaatama, kust õhtusööki saaks. Leidsime ainult odava söökla sadamas, kuid neil oli homaari. Mu ema oli alati ette kujutanud, et hakkan elama härrasmehe elu, seega õpetas ta mulle sõrmeloputuskausi kasutamist ja homaari söömist. Arvasin, et viis, kuidas ma sõrgu katki raksasin ja liha välja urgitsesin, võiks avaldada Rogerile muljet, ent ta ei öelnud midagi. Pärast paari katset juttu alustada sõime vaikides. Roger oli jälle endassetõmbunud, nagu päeva alguseski. Millega ma siis nüüd hakkama sain? mõtlesin ma. Roger tahtis ise arvet maksta, sest ta oli joonud veini ja pooleks maksmine ei olnud tema arvates õiglane. Olin vaidlemiseks liiga väsinud. Kui me tuppa tagasi jõudsime, soovitas Roger mul esimesena pesema minna. Vannis oli ka hädine dušš napi kardinaga, mis märja keha külge kleepus. Kui olin end ära kuivatanud, panin selga puhta pesu ja läksin voodisse. Oli niiske ja umbne, kuid me panime akna kinni, sest võrku ei olnud ees. Kui Roger pesemast tagasi tuli, otsustasime, et parem sääsed kui lämbumine. Roger tuli voodist välja, tegi akna lahti ja lükkas paberruloo üles, et õhk natukenegi liiguks. Otse meie akna taga oli elektrifitseeritud üüritubade silt ja kui Roger tule kustutas, oli peaaegu sama valge nagu enne. „Head ööd,” sõnas Roger külmalt. „Head ööd,” vastasin talle. Miks ta küll nii ebasõbralik on? Mida ma valesti tegin? Lebasin unetuna voodis, tundus, et tundide viisi. Iga paari minuti tagant keerasin end mugavamat asendit otsides tasakesi, et Rogerit mitte äratada. Aknast ei tulnud tuuleõhkugi ja tänav oli vaikne. Mõtlesin, et see öö ei lõppegi. „Mis viga?” küsis Roger lõpuks. Ta oli selja minu poole pööranud ja ma mõtlesin, et ta magab. „Ei tea,” vastasin ma, „uni lihtsalt ei tule.” Järgnes pikk vaikus ja ma arvasin, et Roger oli uuesti magama jäänud. „Tahad sa juttu ajada?” küsis ta. „Jah,” vastasin ma kergendatult. „Millest me siis räägime?” „Ma ei tea,” ütlesin ma. „Ükskõik millest.” „Noh, miks ei võiks sa mulle siis oma sõpradest rääkida,” soovitas Roger. Veeretasin niisama juttu, peaasi, et mulle head ööd ei öeldaks. Rääkisin oma parimast sõbrast Irvingist, kellega me olime pidudel kontvõõrad olnud, abiturientide ballist, mis mulle sugugi ei meeldinud ning oma tüdrukust, kes oli lühike ja mitte mingi kaunitar. „Aga tuttavad Falmouthis?” uuris Roger. „Noh, need on ainult inimesed poes.” „Kas sa antikvaari tunned?” küsis Roger. „Jah,” vastasin ma. „Ta on vahva. Tuleb alati välja ja ajab minuga juttu, kui ma ta poest mööda lähen.” Järgnes pikk vaikus ja ma kartsin, et olin öelnud midagi, mis meie vestluse lõpetas. „Kas sa tahad, et tema oleks praegu siin minu asemel?” küsis Roger. „Loomulikult mitte,” ütlesin ma, kuid ei suutnud seda asja sinnapaika jätta. „Miks peaksin ma seda tahtma?” „Tead küll,” ütles nüüd Roger. Teadsin tõepoolest, et mul oli sümpaatse antiigikaupmehe osas imelik tunne, mis sundis mind tema kaupluse ees aega venitama, lootuses, et ta tuleb välja mind vaatama. Ma jälgisin, kuidas ta õhtuti, korralikult riides, kusagile teel olles mööda sõitis ning ma tahtsin temaga koos minna. Ma tahtsin temalt midagi, ent ma ei osanud sellele tahtmisele nime anda. Tundsin end praegu samamoodi. „Mida sa öelda tahad?” küsisin ma. „Sa tead väga hästi, mida.” „Aga ma ei tea ju,” vaidlesin talle vastu. „Ta meeldib mulle, kuid ta tekitab minus ebamugavust.” „Selles ma ei kahtle,” vastas Roger. Viisis, kuidas ta seda ütles, oli mingi varjatud teadmine, mis sundis talle vastu vaidlema, ent järgnes hoopis ülestunnistus: „Ta on kuidagi imelik.” Järgnes uus vaikus ja mul hakkas rinnus pitsitama. „Ta kutsus mind alasti ujuma.” „Kindlapeale,” ütles Roger, selg endiselt minu poole pööratud. „Kas käisid?” „Muidugi mitte. Miks ma oleksin pidanud minema?” „Miks mitte?” küsis Roger. „Või lõid kartma?” Ausalt öeldes olin kartnud küll, kui antikvaar selle ettepaneku tegi, ent ma ei tahtnud seda Rogerile tunnistada. „Ei,” vastasin talle, „mulle tundus, et see on tobe, kui kaks meest alasti koos ujuvad.” „Kas sa ei pidanud siis seda millekski?” Hakkasin tundma end nurka surutuna, kuid ajasin endiselt vastu: „Mida sa sellega öelda tahad?” „Kas sa ei mõelnud, miks ta tahtis, et sa temaga kaasa läheksid?” „Ei!” ma peaaegu et karjusin. „Vean kihla, et mõtlesid,” ütles Roger. „Vean kihla, et tahtsid minna.” Olin hirmul. Roger oleks minust nagu sügaval asuvat saladust välja kiskunud. Segaduses ei osanud ma öelda muud: „Kui ma oleks tahtnud, siis oleksin ka läinud.” Lamasin ootusärevalt liikumatult voodis. Pärast pikka pausi küsis Roger: „Kas ta on püüdnud sind suudelda?” Niipea kui kuulsin sõna suudlema, pidi mu süda seisma jääma. Roger oli peaaegu võhivõõras ja kahtlemata ei tahtnud ma, et ta teaks, mida tundsin ja seega sundisin end vastama nii kindlalt kui sain: „Miks ta peaks seda tahtma?” Vaatasin vargsi lakke vahtivat Rogerit. „Sa oled temast kuulnud, eks ole?” uuris Roger. Järsku oli mul esimest korda kõik tõepoolest selge, aga jätkasin siiski: „Mida sa öelda tahad?” „Talle meeldivad poisid,” ütles Roger keerutamata. „Kas see on sinu meelest nii jube?” Olin peaaegu hingetu, kuid suutsin siiski sosistada: „Loomulikult mitte.” Keerasin külili ja hoidsin end vaos. Hetke pärast ütles Roger: „Arvan samamoodi.” Vahtisin seina, mul oli külm ja pisarad olid kurgus. „Roger,” ütlesin ma anuvalt, „mul on külm.” Hetkeks valitses toas haudvaikus. Ja siis küsis ta lõpuks: „Kas sa tahad minu voodisse tulla?” Mul oli veelgi külmem ja ma hakkasin värisema. „Palun tule ise minu juurde.” „Ei,” ütles Roger rangelt, „sina pead tulema minu juurde.” Mu hambad plagisesid. „Ma ei saa. Ma värisen.” „Ära siis tule,” ütles ta lühidalt. Lamasin abitult voodis, värisedes, nagu oleks mul tõvehoog. Märkasin, et mul on erektsioon. Tahtsin meeleheitlikult sooja saada, ronisin kuidagi voodist välja ja tegin need mõned sammud Rogeri voodini. Heitsin tema kõrvale pikali, haarasin tal otsemaid ümbert kinni ja surusin näo vastu kaela. Roger lükkas mu näo eemale ja suudles mind huultele. Olin jahmunud. Arvasin, et selliseks suudluseks on vaja huulepulka ja et just seepärast naised seda kasutavadki. Kuid suudlesin Rogerit kiiresti ka ise, liibusin tema vastu ja sain orgasmi. Lamasin hingeldades tema käte vahel. „Anna andeks,” ütlesin ma. „Ma ei saanud sinna midagi parata.” „Ära ole rumal,” ütles Roger. „Lihtsalt lõõgastu.” Lebasime teineteise embuses. Suudlesime uuesti, ja kuigi me peaaegu ei liigutanudki, järgnes mitu orgasmi ning siis jäin ma Rogeri käte vahel magama. Järgmisel hommikul vihkasin ma Rogerit ja iseennast ning ma olin peaaegu sõnatu. Ma tundsin häbi. Ta ei viidanud sellele, mis juhtunud oli. Ta tundus mulle vana ja koledana. Nägin, et ta juuksed hakkasid hõrenema. Tahtsin lihtsalt koju minna ja temast lahti saada. Kuid tagasiteel praamile peatusime me inimtühjal rannal, et minna ujuma, ja kui me end kuivatasime, vaatasin ma tema väikesi peast eemalehoidvaid kõrvu ning laubal tilkuvaid juukseid. Ta vastas mu pilgule ja kinkis mulle suurepärase naeratuse. See tekitas tunde, et meie vahel polnud juhtunud midagi halba ja et ta ei tee mulle kunagi haiget. Tormasin tema juurde ja viskusin talle kaela. Ta kallistas mind ja kogu möödunud öö igatsus ja soojus voogas tagasi. Kui praam Woods Hole’is maabus, ootasid mind seal vihased vanemad. Kuid Roger võlus neid jutuga sellest, kuidas ta mu nädalalõpuks kaasa võttis, et veenda mind kolledžisse astuma. Vanematel oli selle üle hea meel ja nad lubasid mul veel üheks nädalaks Falmouthi jääda. Me kohtusime Rogeriga pidevalt. Ma ei teadnudki, mida tähendab olla kellegi nii toetava seltsis. Isegi kui ma talle alt üles vaatasin, ei käitunud ta minuga kunagi teisiti kui võrdsega. Omavahel olles oli ta armastav ja ma tundsin tema embuses end turvaliselt, ilmselt esimest korda elus. Kuna kooliaasta oli algamas, pidin pöörduma tagasi koju, Brookline’i, kuid Roger lubas, et tuleb mind Bostonisse vaatama, nii tihti kui võimalik. Pühapäeviti, kui Roger külla tuli, valmistas ema rikkaliku lõunasöögi, pärast aga läksid vanemad välja ja jätsid meid pärastlõunaks omapäi. Neil ei paistnud olevat vähimatki kahtlust, et meie vahel pole midagi enamat peale sõpruse. Me armatsesime iga kord. Tagasivaatavalt võib öelda, et tegu oli ebaküpse armastusega, ainult hellituste ja vastastikuse masturbeerimisega. Roger oli kahtlemata gei, kuid kõik peale lihtsaima seksi paistis temas tekitavat tülgastust. Mil iganes instinkt mind agressiivsema seksuaalse mängu poole tõmbas, Roger peatas mu ja süüdistas teistega olemises. Ta ei jäänudki uskuma, et tema oli minu esimene partner. Mitu kuud pärast Rogeriga kohtumist sain ma keskkooli viimases klassis käies kuueteistkümneaastaseks (olin algkoolis ühe klassi vahele jätnud). Kui ma selle teatavaks tegin, vandus Roger, et kui ta mind esmakordselt rannas kohtas, oli ta pidanud mind kaheksateistkümneseks. Ma ei olnud kunagi kedagi armastanud ja kahtlemata ei olnud keegi mulle öelnud, et ta mind armastab. Seda ei olnud öelnud minu isa ja kuigi mu ema nii ütles, ei võtnud ma teda tõsiselt. Mäletan, kuidas ta mulle lausus: „Oh, ma armastan sind nii väga” ja veidi hiljem kuulsin ma, kuidas ta ütles kõrvaltoas koerale täpselt samamoodi: „Oh, ma armastan sind nii väga”. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/alan-shayne/topeltelu/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1221.13 руб.