Сетевая библиотекаСетевая библиотека
See öö Ohaka teel Карла Неггерс Rohkem kui lihtsalt unistus Raamatukoguhoidja Phoebe O’Dunni kirg ajaloo vastu on talle õpetanud, et õnnelikud lõpud on haruldased. Tema elu Knights Bridge’is, Massachusettsis, on turvaline ja sündmustevaene, kuni ta avastab peidetud ruumi raamatukogu pööningul. Selle saladuste hulgas on hulgaliselt vintage-rõivaid, kaasa arvatud uhke õhtukleit – täiuslik maskiballiks Bostonis. Printsessi maskeeringus Phoebe köidab ballil nägus mõõga ja mantliga mees, kes on samuti omandanud söakama välimuse. Noah Kendricki rikkus on teinud ta ettevaatlikuks, eriti aga naiste suhtes, kellest igaüks tahab temalt midagi. Kui Noah ja Phoebe Knigths Bridge’is taas kohtuvad, ei tunne kumbki esialgu teist ära. Ja kumbki pole kindel, kas saab usaldada tolle öö maagiat, mida nad jagasid, kuni ootamatu ähvardus sunnib neid oma tõelist isikut paljastama. Nüüd läheb tarvis rohkemat kui lihtsalt õiget kostüümi, et oma isiklikku muinasjuttu teoks teha. See nõuab südant ja julgust, et saavutada enamat, kui iganes unistasid. Carla Neggers That Night on Thistle Lane 2013 Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga. Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud. See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik. Toimetanud Krista Saar Korrektor Inna Viires © 2013 by Carla Neggers Trükiväljaanne © 2016 Kirjastus ERSEN Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2016 Kirjastus ERSEN Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel. Raamatu nr 11162 ISBN (PDF) 978-9949-84-105-9 ISBN (ePub) 978-9949-84-479-1 Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee Mu kolmele õele Bonniele, Hildale ja Gretchenile – mitte miski pole võrreldav külma ojja hüppamisega kuumal suvepäeval! Üks Kimalased sumisesid kobrutavates naistenõgestes kiviterrassi serval, ainus heli, mis häiris New Englandi kuuma suve õhtupoolikut. Phoebe O’Dunn jälgis üksikut kimalast punakaslilla õie kohal hõljumas, otsekui peaks ta aru, mida teha, seejärel sööstis kimalane roheliseks värvitud pingist mööda, kus Phoebe istus, ning kadus üle ürdi- ja lilleaia. Ühtki tema kaaskimalastest ei järgnenud. Phoebe oli terrassil koos oma õe Maggie ja sõbranna Olivia Frostiga, et arutada lähenevat vintage-rõivaste moedemonstratsiooni nende väikelinna raamatukogus, ent jutt oli vältimatult kaldunud heategevuslikule maskiballile, mis pidi toimuma järgmisel õhtul Bostonis, kahetunnise tee kaugusel. Maggie ja Olivia kavatsesid minna. Phoebe mitte, aga ta võib neid kostüümide osas aidata. Kleidid tulevad täiuslikud. Kui tal oligi olnud mingeid kahtlusi, siis olid need hajunud, kui Maggie ja Olivia vajusid oma toolidele ümmarguse naturaalsest puidust laua ümber terrassil ja teatasid, et nad on ummikus. Oli jäänud ainult kakskümmend neli tundi, kui nad pidid Knights Bridge’ist lahkuma, et Bostonisse minna, ja neil polnud aimugi, mida selga panna. Phoebel oli. Ta oli lasknud kleidid juba puhastada ja nüüd rippusid need tema väikese maja tagatoas Ohaka teel, ainult veidi maad Knights Bridge’i linnaväljakust eemal. Ta polnud neid veel maininud, sest – nojah, ta ei teadnud isegi miks, välja arvatud see, et ta tundis tahes-tahtmata, nagu paljastaks ta kellegi teise saladuse. Ta oli need kleidid avastanud kaks nädalat tagasi salapärases peidetud ruumis raamatukogu pööningul. Seni ei olnud ta kleitidest ega ruumist kellelegi rääkinud. „Oleksime pidanud selle varem välja nuputama,” ütles Maggie päevavarjuga laua juurest. Nagu Phoebel, olid ka Maggiel metsikud maasikapunased juuksed, tooni võrra tumedamad ja neli tolli lühemad kui õel. Ja neil olid tedretähnid. Palju tedretähne, eriti Maggiel. „Dylan ei andnud meile palju varem teada,” ütles Olivia veidi kriitiliselt. Tema kihlatu Dylan McCaffrey oli ostnud piletid heategevuslikule maskiballile, et toetada vastsündinute intensiivhoolduse osakonda Bostoni haiglas. Ta oli ulatanud piletid Oliviale just enne seda, kui oli koos sõpradega läinud White’i mägedesse paariks päevaks matkama. Olivia lisas ohkega: „Ma ei ole veel kunagi maskiballil käinud.” „Mina samuti mitte,” ütles Maggie. „Me peame Bostonis kellegi leidma, kes saab kostüümide osas aidata.” Phoebe kuulas kimalasi, kes naistenõgestes usinalt toimetasid. Tema ja Maggie olid Oliviaga eelkoolieast alates sõbrad olnud. Nad olid kogunenud Olivia tagaaeda. Heledajuukseline ja ilus Olivia oli kevadel Knights Bridge’i tagasi tulnud, et muuta oma klassikaline 1803. aasta keskkorstnaga maja Carriage Hilli taluks. Selle käigus oli ta kohtunud Dylani, endise hokimängija, nüüd rikka San Diego ärimehega ja temasse armunud. Mehe saabumine Knights Bridge’i oli pööranud Massachusettsi kõrvalise talupoegliku linnaelu pea peale. Lükanud hälbinud lokid tagasi, tõusis Phoebe püsti. Tema ja Maggie kandsid mõlemad suvekleiti ja sandaale, kuid Olivia oli lühikestes pükstes ja vanas T-särgis, olles veetnud hommikupooliku oma aias. Kui ta oli Bostonist lahkunud, oli ta pannud oma graafilise disaineri oskused ja piiritu energia tööle, kujundades oma ajaloolise maja ümber idülliliseks paigaks näituste, koosolekute, sõbrannaõhtute ja vajadusel ka pulmade tarbeks, kaasa arvatud tema õe lähenev laulatus septembris ja ta enda oma detsembris. „Sa oled olnud hirmus vaikne, Phoebe,” märkis Olivia. „On sul ideid, mida me võiksime selga panna?” „Ma mõtlesin parajasti…” Phoebe püüdis kõlada sundimatult. „Mis oleks, kui te rõivastuksite Audrey Hepburniks ja Grace Kellyks?” Olivia tõukas oma tooli tagasi ja silmitses Phoebe ilmse huviga. „Kuidas me peaksime Audrey Hepburniks ja Grace Kellyks rõivastumisega toime tulema? On sul midagi mõttes?” Maggie, kahe väikese pojaga toitlustaja, tõusis oma jääteega püsti, piparmündivõrse ja sidruniviil, mille ta oli kunstipäraselt klaasiäärele haakinud, nüüd jääkuubikute keskel hulpimas. Ta heitis Phoebele lõbustatud pilgu. „Kas sa näed mind Audrey Hepburni või Grace Kellyna? Ükskõik kummana?” Phoebe naeratas õele. „Kindlasti. Miks mitte?” „Sul on tõepoolest hea kujutlusvõime,” märkis Maggie. „Mis need on, kas kleidid, mis toodi vintage-rõivaste moedemonstratsiooni jaoks?” Phoebe kõhkles, kuidas oma selgitusega välja tulla. Knights Bridge’i avaliku raamatukogu direktrissina oli vintage-rõivaste moedemonstratsioon tema ajusünnitis, suvelõpu üritus, mis haaraks tervet kogukonda. See tutvustaks rõivastust 1900-ndatest kuni aastani 1975. Raamatukogu mitmesugused lugemisgrupid keskendusid 21. sajandi raamatutele, ajalooselts abistas, kohalikud ärid annetasid toitu ja lavastamismaterjale – see oli kõikide jõupingutusi nõudev projekt, mis oli nüüd lõpuks valmis saamas. Phoebe oli avastanud selle pisikese peidetud ruumi, kui ta otsis raamatukogu pööningult mida iganes, mida ta saaks moedemonstratsiooni jaoks ära kasutada. Tundus, nagu oleks ta astunud ajakapslisse, salajasse peidupaika. Ruum oli täidetud reproduktsioonidega kleitidest, mis pärinesid 1960-ndate aastate filmidest ja erinevatest ajalooperioodidest – keskaeg, regentlus, Victoria aeg, Edwardi valitsemisaeg, möllavad kahekümnendad. Kes oleks võinud sellist asja ennustada? Ta tahtis teada rohkemat, enne kui kellelegi rääkida. Kes oli selle ruumi teinud? Kes oli seal töötanud ja kõik maha jätnud? Miks? Kas keegi teine teadis sellest? Ta oli raamatukogus vabatahtlikult tööle hakanud teismelisena, töötanud seal ka kolledži ajal, ent polnud iial kuulnud ainsatki sõna peidetud pööninguruumist. Viimaks ta vastas: „Igaüks on kirstud ja kastid seinakappidest ja pööningult selle moedemonstratsiooni jaoks läbi sorinud. Seni on see olnud üksnes lõbu.” Olivia noogutas. „Ma aitasin vanaemal tema auto pagasiruumi täis laadida vanu rõivaid nii temalt kui ka ta sõpradelt. Nad kõik on sellest ideest vaimustatud.” „Ma tean isegi mitut kleiti, mis oleksid maskiballiks sobivad,” lausus Phoebe. „Eriti kaks neist. Ma ei ole nende suurustes kindel, aga me võime neid kohandada, kui tarvis.” „Kergem on õmblust sisse võtta kui välja lasta,” pomises Maggie. „Kui me peame õmblusi välja laskma, saaksime lisada riba samasugusest või kontrastsest materjalist,” märkis Olivia. „See on ju maskiball. Mitte keegi ei löö meid välja, kui meie kostüümid on väheke veidrad.” „Te kannate ka maske,” ütles Phoebe. „Ah jah. Usutav salgamine.” Olivia naeris, ilmselt meeldis talle see mõte. „Mitte keegi ei pea teadma, et see olen mina, kes püüab end Audrey Hepburnina näidata.” „Mitte Audrey Hepburni endana,” parandas Phoebe. „Ühe tegelasena, keda ta on mänginud.” Olivia naeris. „Noh, see muudab kõik, eks ole? Hei, kui üks neist kostüümidest sobib, olen kahe käega poolt.” „Mina samuti,” ütles Maggie mõnevõrra väiksema enesekindlusega. „Oled sa kindel, et sellega on kõik korras? Me ei astu kellelegi varvastele, kui paar kleiti laename?” „Kõik on korras,” vastas Phoebe, jättes asja sinnapaika. „Miks te ei võiks hiljem mu majakesest läbi astuda? Võime avada pudeli veini ja te võite vaadata, kas need kleidid teile sobivad.” „Aga kuidas sinuga on, Phoebe?” küsis Olivia. „Nüüd sa pead meiega kaasa tulema. Me ei saa minna ballile nagu kurjad kasuõed ja jätta sind tuleasemest tuhka välja pühkima. Dylan jättis pool tosinat piletit. Mitte keegi ei kasuta neid, kui meie seda ei tee.” Iga kord, kui Olivia Dylanit mainis, võis Phoebe näha, kui väga ta sõbranna meest armastas. Õnnelik lõpp. Phoebe lemmikraamatud ja -filmid olid õnneliku lõpuga ning ta tervitas tegelikus elus romantilist õnnelikku lõppu, nii haruldane, kui see võiski olla. Ta vehkis minema mesilase, kes oli leidnud tee tema juurde. „See on Dylanist väga helde. Vastsündinute intensiivhoolduse osakond on suur eesmärk ja olen kindel, et sellest tuleb suurepärane õhtu igaühele, aga ma ei saa minna.” „Miks mitte?” küsis Maggie, silmanähtavalt skeptiline. „Mul on igasuguseid asju teha.” Phoebe vaatas oma kella ja võpatas. Aeg oli hilisem, kui ta oli oodanud. „Pean raamatukokku tagasi minema. Mul on juttude lugemise tund, kuid olen kella kuueks kodus, kui tahate sinna tulla.” „Me oleme seal,” lubas Olivia ja pöördus siis Maggie poole. „Ma poleks vist tohtinud sinu eest rääkida.” „Ma ei jää tulemata,” ütles Maggie. „Ma tahan neid kleite näha ja ma vajan kostüümi.” Teadlik õe pilgust endal, pakkus Phoebe, et aitab koristada laualt jääteeklaasid ja taldrikud kookidega, mida nad olid proovinud võimaliku lisandina Carriage Hilli toitlustamismenüüsse, ent Olivia kõssitas ta minema. „Sa pead minema oma lugemistundi. Lapsed muutuvad rahutuks, kui sa hilined.” „See on veel vähe öeldud,” ütles Phoebe naeratusega, napsates pisikese õuna-pirnikoogi. „See on üks mu lemmikuid, aga need kõik on muinasjutulised. Nägemiseni hiljem.” Selle asemel et minna tagasi läbi maja ja häirida esikus magavat Olivia koera Busterit, kasutas Phoebe puukooremultšiga teerada suvepäikesest küllastunud basiiliku, pune ja tilli vahelt ning läks siis üle varjus murulaigu ja ümber majakülje eesõue. Ta oli oma Subaru uksed lahti jätnud. See auto oli tal olnud sellest ajast peale, kui ta oli hakanud Amhersti lähedal asuva Massachusettsi ülikooli vahet sõitma. Phoebel polnud võimalust autosse istuda, enne kui Maggie köögitiivast – hilisem lisandus Olivia vanale majale – välja sööstis, mööda kõnniteed lendas ja talle järele jõudis. „Phoebe, mis sinuga lahti on, taeva pärast?” Phoebe teadis täpselt, millele ta õde vihjas. „Ma maksan enda eest ise, Maggie. Sa tead seda.” „Asi ei ole ju selles, nagu oleks Dylan pakkunud sinu eest su hüpoteegi maksmist. Need piletid on tema annetus õilsa eesmärgi nimel. See näeb hea välja, kui ballist võetakse aktiivselt osa. See on suurepärane reklaam vastsündinute intensiivhoolduse osakonnale ja sellele, mida see teeb, ning paneb ka teised inimesed annetamisest mõtlema. Igaüks võidab.” Maggie ohkas. „Me ei saa olla pidevalt igava ja raske töö tegijad.” „Mul ei ole igav,” ütles Phoebe. „Ma armastan oma tööd. Mul on tore…” „Ning sa elad vastavalt oma võimalustele ega tee kunagi ühtki valesammu,” lõpetas Maggie tema eest ja võpatas. „Vabandust. See kukkus valesti välja.” „Pole viga. See on lihtsalt…” Phoebe põrnitses pisikest kooki oma käes, soovides järsku, et oleks selle lauale jätnud. „See on libe kallak, kui tahad rohkemat, kui võid saada, aga ma teen palju valesamme. Meie kõik teeme. Ma ei ole moraalselt kõrgemal.” „Oh, Phoebe, ma tean. Sa oled kõige lahkem inimene Knights Bridge’is. Tõenäoliselt kogu New Englandis.” Maggie eredad türkiissinised silmad särasid emotsioonist. „Ma lihtsalt ei taha, et sa jääksid heast ajaveetmisest ilma.” „Sinu ja Olivia üleslöömisest maskiballi jaoks tuleb suurepärane ajaveetmine,” ütles Phoebe õele naeratades. „Ma pean minema. Need su poisid tirivad raamatukogu laiali.” Maggie oigas. „Nad on pärast emaga veedetud päeva täis energiat. Ema laseb neil teha kõike, mida nad tahavad. Kui ma neile eile järele läksin, aitasid nad tal kitselaudast sõnnikut välja rookida. Põlvini tead isegi milles. Ma poleks hoolinud, aga neil polnud vahetusriideid. Ma ei saa seda haisu oma kaubikust kunagi välja.” „Küll see aja jooksul ära kaob, aga tõenäoliselt sa ei taha, et su toitlustuskliendid seda nuusutada saavad.” „Ilma naljata.” Phoebe tundis kaasa, isegi kui talle tegi nalja, kujutledes oma ema ja noori õepoegi. „Kohtume varsti. Ma loodan, et ma polnud Olivia vastu ebaviisakas…” „Sa ei olnud ja ta mõistab, kui sa olidki. Ära muretse. Ta püüab ka ise asju selgeks saada. See on tema jaoks uus territoorium. Samuti Dylanile. Dylan ei kujutlenud end kunagi elamas Knights Bridge’i taolises väikelinnas, kuni kohtas Oliviat. Ilmselt armastab ta ikka veel ka San Diegot.” Maggie astus Phoebe autost eemale ja lehvitas. „Küll nad selle ära lahendavad. Oleks minul sellised probleemid.” „Mida sa teeksid sellise varandusega, nagu on Dylanil?” Maggie silmad välgatasid humoorikalt. „Laseksin kellelgi oma maja ära värvida. Ma vihkan redeleid.” Phoebe naeris, istudes oma autosse, ent tundis ka ebakindluse kihvatust Dylani ja tema miljonite suhtes ning mida see võiks tähendada vaikse maalilise Knights Bridge’i jaoks. Ta jättis autoaknad lahti ja sõitis tagasi linna poole. Ta võis haista oja puhast külma vett, mis voolas kitsa tee ääres. Carriage Hill oli viimane maja umbteel, kaks miili Knights Bridge’i linnakeskusest. See tee polnud alati olnud umbtee. Kunagi oli see loogelnud maalilise Swifti jõeoru südamesse. Enne seda, kui neli väikest orulinnakest oli 1930-ndatel elanikest tühjaks tehtud ja meelega üle ujutatud, et rajada Quabbini paisjärve. See paisjärv varustas nüüd puhta joogiveega pealinlikku Bostonit. Tookord pidi Boston paistma nii kaugel olevat. See näis ka nüüd piisavalt kaugel. Vaevalt kaks tundi sõitu, aga nii erinev tema elust Knights Bridge’is. Ta polnud kunagi kusagil mujal elanud. Olivia ja Maggie olid mõlemad paar aastat Bostonis elanud, enne kui tulid tagasi oma kodulinna, Olivia märtsis, Maggie eelmisel sügisel. Phoebe suurim kolimine oli tema ema majast – või hullumajast, nagu nad õega armastavalt ütleksid – omaenda koju Ohaka teel. See oli tegelikult väike maamaja. Täiuslik ainult tema jaoks. Ta sai sealt isegi jalgsi raamatukokku tööle minna. Phoebe hindas seda rahulikku kõrvalteed, võttes oma mõtteid kokku. Juttude ettelugemise tunnid olid tema töö eelistatuim osa, aga külaskäik Maggie ja Olivia juurde oli jätnud tema sisemuse okkaliseks ja lõhestunuks. Kaheldes, soovides… unistades. Mulle meeldib mu elu, meenutas ta endale, jõudes Knights Bridge’i keskusse, mida tunti ühe kõige ilusama väikelinnana New Englandis oma varjulise linnaväljakuga, mille ümber seisid klassikalised majad, raekoda, raamatukogu, kirik ja universaalkauplus. Phoebe parkis auto raamatukogu ette. See oli soliidne ebakorrapärase kujuga telliskivihoone, täis lõputuid nurki ja soppe. Järjekindlalt väideti, et raamatukogus kummitab, nii et vaimudest tehtavate telesarjade produtsendid olid kaalunud seda kohta filmimiseks, enne kui valisid ühe teise New Englandi (#) raamatukogu, kus väidetavalt samuti kummitas. Phoebe kuulis tihti kriiksumist, oigeid, ägamist, vilistamist ja – ühe korra – midagi, mille kohta ta oleks võinud vanduda, et need olid sosinad. Ent ta polnud kunagi arvanud, et võib kokku puutuda tegeliku kummitusega. Spetsiaalselt George Sandersoni, raamatukogu rajajaga aastal 1872. Tema surma järel 1904. aastal jäi raamatukogule ta määratu suur raamatute kollektsioon ja arhiivid, Steinway pianiino ja tosinkond õlgkübarat, mis olid valmistatud ühes väikestest veskitest, mis orus talle olid kuulunud. Viimane Sanderson oli lahkunud Knights Bridge’st surutise ajal, kui perekonna veskid olid hävitatud seoses Swifti jõe paisutamisega Quabbini jaoks. Kodud, ärid, küünid, tarad, puud – kõik seal orus läks. Isegi hauad koliti uuele kalmistule paisjärve lõunapoolses otsas. Vana George’i portree rippus ikka veel raamatukogu põhiruumis kamina kohal. Ta oli nägus ja tõsiseilmeline, mitte täpselt just seda laadi, mis Phoebe kujutlust mööda julgustaks juttude lugemise tunde väikestele lastele. Kui ta suundus mööda päikesest valgustatud telliskividest kõnniteed maja poole, kuulis ta naerukilkeid avatud eesaknast, mille taga asus lastesektsioon. Tema viieaastane õepoeg Aidan, Maggie noorem poeg, surus näo vastu aknavõrku. „Hei, tädi Phoebe!” „Aidan Sloan, ära torgi seda võrku,” ütles Phoebe kindlalt, lisades sammu. Poiss itsitas ja kadus vaateväljast. Phoebe jooksis trepist üles ja läks majja, tervitades jahedat soliidsete puitpaneelidega sisemust, mis oli vaevalt muutunud sellest ajast peale, kui raamatukogu George Sandersoni plaanide järgi oli ehitatud. Selle põhiruumis oli väike lava, pianiino lava ühes otsas. Enne Phoebe saabumist direktrissiks oli raamatukogu seda lava harva kasutanud ja pärandi hooldajad olid nurisenud raisatud ruumi pärast. Hoolika planeerimisega oli ta võitnud hooldajate toetuse ja leidnud vahendeid, et läbi viia tagasihoidlikke kontserdisarju muusikutega, kes ei oodanud publikuks rohkemat kui paari tosinat inimest, ning avanud lava kunsti- ja aianäitusteks. Just seal pidi vähem kui paari nädala pärast toimuma ka vintage-rõivaste moedemonstratsioon. Me kasutame kõike, mis meil on. See oli Phoebe moto niihästi raamatukogu kui ka omaenda elu jaoks. Milleks ohkida selle üle, mida tal ei ole, kui tal on otse haardeulatuses nii palju? Tema vanem õepoeg, peaaegu seitsmeaastane Tyler, istus ristijalu kõvast lehtpuupuidust põrandal lava ees, raamat röövlindudest süles. „Tädi Phoebe, kas sa teadsid, et röövlindudel on kolm silmalaugu?” „Tegelikult teadsin, Tyler.” Phoebe naeris. „Oleksid üllatunud, mida kõike raamatukoguhoidja teab. Tahaksid sa millalgi näha mõne röövlinnu silmalauge?” Poiss noogutas innukalt. „Peame selle siis välja nuputama. Praegu lähme siiski teiste laste juurde.” „Ma tahan siia jääda.” Tyler – punapea nagu ta emagi – eelistas pigem ise raamatut lugeda, kui ettelugemist kuulata, eriti koos oma väänleva noorema vennaga. Phoebe sirutas käe, aga poiss ignoreeris seda ja tõusis ise püsti. Ta läks jalgu järel lohistades lastesektsiooni, pea maas, õlad kühmus, otsekui oleks Phoebe palunud tal mööda lauda kõndida. Niihästi tema kui ka Aidan on kindlasti väsinud pärast suurema osa päeva veetmist Elly O’Dunniga, nende energilise emapoolse vanaemaga. Ta oli võtnud õhtupooliku vabaks oma tööst kohalikus linnavalitsuses, et vaadata poiste järele, kuni Maggie lõunasööki laiali jagab ja seejärel Oliviaga Carriage Hillis kohtub. Phoebe, ema ja kaks nooremat õde tegid, mida suutsid, et aidata Maggiel kaht väikest poissi kasvatada ja oma toitlustusäri pidada ilma Brandon Sloani, tema adrenaliinisõltlasest puusepast abikaasata. Phoebel ei olnud kõiki üksikasju, aga ta teadis, et Brandoni ehitustöö Bostonis oli olnud umbes paar aastat parimal juhul katkendlik. See pidi tema abielu pingeliseks tegema. Mehel oli kalduvus rääkimise asemel lahkuda mägedesse või mööda rannikut üles, kui asjad raskeks läksid. Brandon oli kuuest Sloani lapsest – viis venda ja õde – kolmas. Tema perekonnale kuulus edukas ehitusäri Knights Bridge’is ja nad oleksid tervitanud tema tagasitulekut, aga Brandoni silmis oleks naasmine kodulinna olnud signaal kaotusest. Phoebe oli teda tundnud lasteaiast peale. Ta oli juba kümneaastasena Knights Bridge’ist ära tahtnud. Siis olid nad Maggiega teismelistena teineteisesse armunud ja kolledži ajal abiellunud. Peaaegu mitte keegi linnas polnud uskunud, et nende abielu jääb kestma. Phoebe oli lootnud, et jääb, sest nad olid nii armunud. Ta ohkas. Ta võib olla nii idiootlikult romantiline. Kas ta polnud nüüdseks targemaks saanud? Phoebe kogus tosinkond poissi ja tüdrukut ümmargusele tumepunasele vaibale. Nad tulid käsu peale kiiresti sinna, isegi tema õepojad. Nad lugesid parajasti Beatrix Potterit ja olid alles alustanud „Lugu jänku Peterist”, nende selle suve viimasest raamatust, ning nad ei jõudnud oodata, mis edasi juhtub. Jänku Peter ja Knights Bridge’i pisikesed ohutult tagasi oma perekondade juures, lukustas Phoebe raamatukogu ning läks üle Lõuna tänava ja linnaväljaku peatänaval asuvasse Swifti Jõe universaalkauplusse, mis oli olnud linna raudvara viimased sada aastat. Siin müüdi kõike, alates kalossidest kuni toidukonservide, värskete aedviljade ja korraliku veinivalikuni. Pärastlõunane kuumus oli leevenenud, ent oli ikka veel soe, kui ta suundus tagasi raamatukokku kahe pudeli Pinot Grigioga, mis oli juba jahutatud. Olivia toob kaasa pudeli mingit laadi punast veini California viinamarjaistandusest, mis kuulub Noah Kendrickile, Dylani parimale sõbrale ja NAK Inc rajajale. See oli kõrgtehnoloogiline meelelahutusäri, mis oli neile mõlemale teeninud terve varanduse. Ainus asi, mida Phoebe kindlalt teadis, oli see, et tema valge veini valik ei ole ligikaudugi nii hinnaline kui mistahes punane, mille Olivia kaasa toob. Sõbranna armumisel rikkasse kalifornialasse olid oma ootamatud eelised. Tavaliselt oleks ta jalgsi koju läinud, aga Maggie ja Olivia külastamise tõttu oli ta autoga. Ta istus autosse, asetas veinipudelid enda kõrvale eesistmele ja sulges hetkeks silmad, kuulates lehtede sahinat, kui õrn tuul hõljus läbi varjuliste puude raamatukogu laial murul. Viimaks käivitas ta oma Subaru ja keeras Lõuna tänavalt Ohaka teele. Raamatukogu asus tänavanurgal. Ohaka tee viis linnaväljakust eemale kõrvalteele, kust avanesid vaated kauguses paistvale paisjärvele. Tütarlapsena raamatukogus käies oli Phoebe unistanud elamisest vaiksel puudega ääristatud tänaval, eemal kaootilisest elust maal koos vanemate ja nooremate õdedega. Ohaka tee esindas korda, sõltumatust ja vähemalt mingil määral edukust. Vähem kui viie minuti pärast keeras ta oma lühikesele sillutatud sissesõiduteele. Vana ameerika jalakas kaunistas naaberõue nurka, pidanud vastu hollandi jalaka haiguse rünnakutele osaliselt tänu linna sekkumisele. See oli ilus puu, mineviku sümbol ja ometi väga suur osa tema igapäevamaailmast. Kui ta kaheksateist kuud tagasi selle maja endale ostis, oli ta arvanud, et ta on praktiline, vaatamata sellele, et ta oli ainuke, kes pakkumise tegi. Maja oli ehitatud aastal 1912 raamatukogu ühe varasema direktori poolt, seejärel müüdud tervele reale omanikele, kuni linn oli lõpuks sunnitud selle oma valdusse võtma, kui viimase omaniku pärijat ei suudetud leida ja kinnisvaramaksud olid õiendamata. Phoebe keeras autoaknad üles, lülitas mootori välja ja võttis oma veinipudelid, astudes välja varju. Oma uue katuse, keskkütte, akende, elektri- ja veevärgiga polnud maja enam lammutamisohus. Sellegipoolest vajas see uut kööki ja vannituba, aga ta pidi säästma, enne kui suuremad projektid käsile võtta. Praegu keskendus ta pigem kosmeetilisele tööle – värvimine, tapeet, aed ning kirbuturult ja õuemüügilt ostetud asjade kordategemine. Oma värvimisoskuse ja hea stiilitunnetuse tõttu oli Oliviast tohutu abi olnud, kuid Carriage Hilli talu ja tema uus elu koos Dylaniga tekitasid ebakindlust. Phoebe oli tervitanud seda, et Maggie ja seejärel Olivia Knights Bridge’i tagasi kolisid, aga see ei tähendanud, et veel rohkem muutusi ei tuleks. Muutus oli vältimatu, mõtles Phoebe. Tema enda elu oli rohkem paigas kui ta õdede ja enamiku sõprade elud. Tema töö raamatukogus oli kindel. Tal polnud plaanis kolida, omaenese ärisse minna või end mõne mehega siduda. Viie aasta pärast näeb tema elu tõenäoliselt enam-vähem samasugune välja nagu praegu. „Ainult ilma avokaadorohelise külmikuta mu köögis,” pomises ta õnnelikult, suundudes oma veiniga alla mööda looklevat kivikõnniteed. Tema väikese maja kitsad voodrilauad olid värvitud klassikaliselt valgeks. Olivia ettepanekul oli Phoebe valinud eesukse jaoks sooja tervitava rohelise. Seda raamisid roosad roosid, mida ta oli kärpinud ja pannud ronima mööda valgeks värvitud võret trepi kõrval. Kui ta oli sisse kolinud, oli eesõu ülekasvanud segadik. Tal ei olnud Olivia rohelisi näppe, aga tal oli sellegipoolest õnnestunud päästa paljud põõsad ja püsikud, mis olid valdusega kaasa tulnud. Hakates väikese kaetud etiku trepist üles minema, nägi ta, et tema kaksikõed olid enne teda kohale jõudnud. Nad istusid korvtoolides, mille Phoebe oli taaskasutusse võtnud ja valgeks värvinud, lisades roosades, sinistes ja valgetes värvides lillemustrilised padjad. Ava ja Ruby, kahekümne kolme aastaselt noorimad O’Dunni õdedest, olid kahemunakaksikud, aga nad olid nii sarnased, et inimesed pidasid neid tihti identseteks kaksikuteks. Nii välimuselt kui temperamendilt olid nad läinud nende kadunud isasse Patrick O’Dunni, pruunikaspunaste juuste, roheliste silmade ja võrratu välimusega unistajasse, kes oli niisama lootusetult ebapraktiline nagu lesk, kelle ta peaaegu kümme aastat tagasi siiailma maha oli jätnud. „Aitäh, et tulite,” ütles Phoebe, keerates eesust lukust lahti. „Olivia ja Maggie on iga minut siin.” „See tuleb nii lõbus,” ütles Ruby, torgates roosa roosiõie oma kõrva taha. Tal oli seljas pikk must seelik ja valge varrukateta pluus ning ta lühikesed lainelised juuksed olid värvitud lillakasmustaks, mis pani ta naha veelgi heledama ja läbipaistvamana näima. „Me tõime kogu oma kraami kaasa. Meigi, parukad, šinjoonid, lokitangid, nõelad ja niidid. Oleme teinud juba pool tosinat maski. Kolm on lihtsad. Kelle tahes võib ära tunda, kes neid kannab. Kolm on viimistletumad. Nendes on raskem ära tunda, kes neid kannab.” Ava naeratas. „Me ei vea sind alt.” Ta keerutas roosivart oma sõrmeotste vahel. Tema juuksed olid loomulikud pruunikaspunased, langedes mööda selga lõdvas hobusesabas alla. Ava seelik, mis ulatus vaevalt põlvedeni, oli sügavsoe punane ja sobis üllatavalt hästi kokku tema türkiissinise siidpluusiga. „Maskiball Bostonis. See ei saagi uhkem olla.” Phoebe lükkas ukse lahti. „Dylanil on lisapiletid, kui tahate minna.” „Ma tahan väga,” ütles Ava igatsevalt, visates oma roosi üle etikupiirde rohusse. „Me peame töötama ja loengud algavad jälle järgmisel nädalal.” „Muidu läheksime ainsa südamelöögi jooksul,” lisas Ruby. Kahtlemata läheksite, mõtles Phoebe. „See tundub tõesti suurejooneline tulevat,” ütles ta, juhtides nad majja. „Maggie ja Olivia arvestavad teie hea teatrivaistuga. Mida te arvate Maggiest sinises õhtukleidis, mida Grace Kelly kandis filmis „Püüa varast”, ja Oliviast Audrey Hepburni mustas kleidis filmist „Hommikueine Tiffany juures”?” Ava pöördus huvitatult. „Sul on need kleidid?” Phoebe noogutas. „Mul on need kleidid.” „Oh, no mis sa kostad! Suurepärane. Ruby?” „Grace’i jääsinine sifoonkleit? Audrey väike must kleit?” Ruby naeris. „See on fantastiline.” „Mul on isegi pärlid ja sigaretietüi,” ütles Phoebe. „Kust sa need said?” küsis Ava. „Ma mõtlen nende lisamisest meie vintage-rõivaste moedemonstratsiooni,” vastas Phoebe põiklevalt. Õed järgnesid talle kööki, kus ta pani veini külmikusse, relikt, mis kuidagi ikka veel töötas. Ava naaldus vastu odavast puidust köögiletti, mille Phoebe kreemikasvalgeks oli värvinud, tema esimene renoveerimine, kui ta sisse oli kolinud. „Niisiis, Phoebe,” ütles Ava, pannes käsivarred rinnale vaheliti. „Oled sa otsustanud, mida sina kannad?” Phoebe võttis veiniklaasid välja ja asetas need pragunenud Formicaga letile, põigeldes õe küsimusest kõrvale. Kaksikud käisid teatrikoolis – Ava New Yorgis, Ruby Bostonis –, kuid nad veetsid suve Knights Bridge’is, elades kodus, selleks et raha säästa. Neil olid õppelaenud, mille tagasimaksmine nõuaks aastaid, kui mitte aastakümneid, ja suured unistused, mis võisid mitte kunagi end ära tasuda, aga Phoebe lootis, et neil läheb kõik korda, ja uskus neisse. Ta teadis, et nad tundsid sedasama tema vastu, kuid arvestas, et neil võisid olla omad kahtlused tema valikute suhtes. Mitte raamatukogutöö, vaid ta üksildane elu – või see, mis õdedele paistis nagu üksildane elu. Mis tähendas, et tal ei olnud meest. Kunagi oli tal peigmees olnud. Ta oli lähedal abiellumisele ja õnnelikule kooselule, aga see polnud selliselt välja kujunenud. Igaüks linnas teadis tema lugu – Phoebe O’Dunn, kahekümneaastaselt kõrvale heidetud, neljakümne kaheksa tunni pärast leidnud oma isa surnult puukärpimisel juhtunud õnnetuses. Ta oli kaitsnud ema ja õdesid omaenda valu sügavuse eest, kuid see šokk oli nõudnud oma lõivu. Murtud süda tervenes, aga see ei tähendanud, et ta elu oleks samaks jäänud. Phoebe oli meelega sulgenud ukse romantika ees, vähemalt iseendale. Kuid kõik sai korda, sest temaga oli kõik korras. Ta armastas oma tööd, perekonda, sõpru, oma linna. Ta poleks saanudki rohkem rahul olla, kui oli praegu. Ava vaatas kraanikausi kohal olevast aknast välja tagaõue lilleaeda, kus nüüd, augusti keskel, domineerisid tokkroosid õrnvalgest, kolmes varjundis roosast kuni sügavpruunideni. „Sa ei kavatse ballile minna, ega ju, Phoebe?” Phoebe muutis meelt ja otsustas veini kohe välja valada. Ta haaras külmikust Pinot Grigio ja asetas köögiletile. „Ei, ma ei lähe,” vastas ta asjalikult, otsides söögiriistade sahtlist korgitõmbajat. „Kas te mõlemad soovite veini?” Ruby potsatas oma kandekoti laua äärde toolile. „Phoebe, tead, sul oleks väga lõbus. Sa ei lähe ju kunagi mitte kuhugi…” „Mul on siin nii palju teha. Ma võtan puhkepäevad enne suve lõppu. Siis lähen kuhugi.” „Kuhu?” „Ma ei tea. Kuhugi.” Phoebe tõstis klaasi. „Veini?” „Muidugi,” vastas Ruby. „Ainult ära arva, et ma olen alla andnud.” „Mina samuti mitte,” ütles Ava. „Sa peaksid homme sellele ballile minema, Phoebe. Võibolla mõtled ümber, kui näed neid maske, mida Ruby ja mina tegime. Muide, mulle ka veini. Ma toon meie kraami autost ära.” „Pea kinni, ma aitan.” Ruby tõmbas kandekotist kandilise kullakarva seebi ja viskas Phoebele. „Proovi seda, kuni me asjad sisse toome. See on uus seep, mida ema, Olivia ja Maggie püüavad teha. Ema tahab su arvamust.” Olivia ja Maggie eksperimenteerisid kitsepiimast käsitööseepide valmistamisega, et neid Carriage Hilli talus müüa. Kui see töötab, saavad Elly O’Dunni kitsed muutuda kulukast ja ebapraktilisest hobist oma ülalpidamise väljateenijateks. Phoebe oli õnnelik tegema, mida suutis, et aidata, ning teadis, et Ava ja Ruby olid samuti, kuigi Ava polnud ema kitsedest vaimustatud – iseäranis siis, kui ta pidi nende järelt koristama. Nad kõik hindasid seepide pehmust ja puhtust. Phoebe hingas sisse Ruby visatud seebitüki õrna lavendlilõhna. „See on tõepoolest meeldiv, eks ole?” „Olivia on sildid juba kujundanud,” ütles Ruby. „Unistused täituvad, Phoebe. Olivia omad täituvad.” „Ma tean. Ma soovin, et ka sinu omad täituksid.” Ava peatus esikulävel. „Kuidas on sinu unistustega?” „Minu unistus,” vastas Phoebe kergelt, vahetanud seebi oma veiniklaasi vastu, „on näha Maggiet ja Oliviat nende heategevusballiks üleslöödult. Minge tooge oma kraam. Ma toon kleidid.” Kolm tundi, kaks ja pool pudelit veini, kastrulitäis aedviljakarrit ja palju naeru, ning seejärel oli Phoebe jälle üksinda oma köögis. Olivial ja Maggiel olid täpsed instruktsioonid, ilusad käsitsi tehtud maskid ja kõik muu, mida nad vajasid, et end muuta oma versioonideks Audrey Hepburnist ja Grace Kellyst. Kleidid olid sobinud isegi paremini, kui Phoebe oli kujutlenud. Kleidid. Ava oli need esimesena ära tundnud. „Phoebe, need ei ole nagu kleidid, mida Audrey ja Grace „Hommikueines Tiffany juures” ja „Püüa varast” kandsid. Need on needsamad kleidid.” „Lähedased koopiad,” oli Phoebe öelnud ja tõrjunud jälle küsimusi, kust ta oli need saanud. Ta kustutas köögis tule ja läks mööda lühikest koridori väikesesse tagaruumi. Suurema osa möödunud kaheksateistkümnest kuust oli ta seda kasutanud selleks, et hoida seal värvivarusid, tööriistu ja kola, mida ta oli ülejäänud majast kokku korjanud, ent polnud kindel, mida sellega teha. Ühel vihmasel suveõhtul oli ta kõik sealt välja vedanud, seinad üle pühkinud, põranda puhtaks pesnud ja toa kasutamise võimalusi kaalunud. Külalistuba? Kabinet? Spaa vannituba? Mõnes teises elus oleks sellest saanud suurepärane tuba lapsele. Ta tundis sedasama kahetsuskihvatust, mida ta tol õhtul oli juba kogenud, aga see oli ju naeruväärne. Kui ta isa poleks surnud ja tema kindel kolledžiaegne poiss poleks talle võimatut ultimaatumit esitanud, poleks ta üldse lõpetanud Ohaka teel, ükskõik kas lastega või ilma. Florida. Ta oleks lõpetanud Floridas. Ta rebis maha keemilise puhastuse kile kolmandalt kleidilt, mida ta oli puhastada lasknud koos Grace Kelly ja Audrey Hepburni kleitidega. See rippus tagaruumis riidepuul. Ta astus tagasi, imetledes õhtukleidi loomingulisust ja meisterlikkust. See oli Edwardi ajastust, üks selle perioodi esemetest peidetud ruumis. Selle looja oli valinud sooja rikkalikult pruuni siidsatiini, kaunistanud seda sätendavate helmeste, pitsi ja tikanditega, kõik ühtesobivas pruunis toonis. Kleidil oli ampiirstiilis piht, sügav nelinurkne kaelajoon ja lahedad alt laienevad siidvarrukad. Ja seal oli ka ühtesobiv kübar. See oli nii romantiline ja ilus kleit, millist Phoebe polnud veel kunagi näinud. Kleit printsessi jaoks. Ta proovis seda mõtet maha raputada. Ka tema oli liiga palju veini joonud. Küll ainult kaks klaasi, kuid ta tundis end… noh, veidi hulljulgena. Ja miks mitte? Lõppude lõpuks, mis saaks olla maskiballi jaoks täiuslikum kui võrratu salapärane kleit salajasest pööninguruumist? 1 (#) New England – Uus-Inglismaa, osariikide rühm USA kirdeosas. (Tõlkija) Kaks „Ma võiksin praegu mõõga ja mantli mehena läbi küll minna,” ütles Noah Kendrick, sirutades end välja graniidilahmakal Washingtoni mäejalami lähedal, mis oli New Englandi põhjaosa White’i mägedes kõige kõrgem tipp. „Kui ma enne tänast õhtut habet ei aja või duši all ei käi, olen ma täiesti valmis.” Dylan McCaffrey raputas seljakoti maha ja istus teisele kivirahnule. Noah ei näinud mingit märki, et neli päeva matkamist oleks ta sõbrale mingit mõju avaldanud, välja arvatud higi, habemetüügas ja teatud kasimatus. Kaks Dylani hokimängijast sõpra oli nendega liitunud, aga nad olid sel hommikul neist lahku löönud, et veel mitu päeva mägedes trampida. See oli Dylanil ja Noah’l esimene kord White’i mägedes matkata. Nad olid heas füüsilises vormis, aga Washingtoni mägi oli põrgulik ronimine, nende viimane mäetipp enne tagasipöördumist tsivilisatsiooni. Ja heategevusballile. Suurepärane, mõtles Noah vaimustuseta. Ta kahtles, kas keegi NAK Inc-is oli pidanud möödunud kolme öö ja nelja päeva jooksul temani jõudma. Ta oli selle kõrgtehnoloogilise meelelahutusfirma rajaja, mis kandis tema initsiaale – NAK, Noah Andrew Kendrick. Tehnoloogia ja meelelahutuse lähenemine oli teda köitnud nii kaua, kui ta mäletas, ja tal oli õnnestunud see tulusaks äriks muuta. NAK oli ainult nelja-aastane, kuid oli eelmisel sügisel börsiühinguks läinud, kurnav protsess, mis oli teda ja ta kaastöötajaid õginud. Ta oli sealt presidendina välja astunud juunis. Tema enda otsus. Üks tema kõige õigemaid käike oli olnud kutsuda Dylan, kes oli äsja NHL-ist lahkunud, et otsida midagi uut, teda NAK-is aitama. Ka Dylan oli nüüd igapäevasest tööprotsessist tagasi tõmbunud. NAK oleks võinud Dylani abita juba mõne kuu jooksul laostuda. Dylan oskas inimeste motiividest aru saada. Ta oskas võidelda viisil, mida Noah ei osanud. Nad olid mõlemad sügavalt teadlikud, et keskne proovikivi äsja uute investorite kätte läinud firma jaoks on välja nuputada, mida selle rajajaga teha. Mõnikord oli firmale kõige parem, kui selle rajaja jäi presidendiks või vähemalt tihedalt seotuks oma loomingu juhtimisega. Mõnikord oli rajaja jaoks kõige parem leida endale mingi muu tegevusala. Näiteks veeta mõni päev matkamisega kontinendi teises otsas. Noah otsustas sellele probleemile keskenduda mõnel teisel ajal. „Ma luban, et ma ei tõsta jalgagi sellesse ballisaali, enne kui olen duši all käinud,” ütles ta. „Ma ei tahaks daame ära hirmutada.” „Pigem peletad igaühe nende suupistete juurest ära,” ühmas Dylan. Noah naeris, naaldudes käsivarrele, kui ta silmitses vaadet segalehtmetsale, kuhu nad valmistusid sisenema, kergendus pärast sakilist avatud maastikku puudejoonest kõrgemal. 6000 jala kõrgune Washingtoni mägi idas oli kõige kõrgem tipp ja üks ohtlikemaid mägesid maailmas, osaliselt läheduse tõttu suurele ja liikuvale elanikkonnale, osaliselt muutlike ja tihti ekstreemsete ilmaolude tõttu. Noah’le meeldis, kuna erinevalt teistest mägedest selles mäestikus, mida tunti Presidentide mäeahelikuna – terve rida kõrgeid tippe oli nimetatud USA presidentide järgi –, oli Washingtoni mäel ilmavaatlustorn ja selle tipus täiemõõduline viineripirukatega kohvik. Ta ei suutnud meelde tuletada eelmist korda, kui ta oli viineripirukaid söönud, ent nüüd oli ta võtnud endale kaks pirukat oma lühikesel peatusel mäetipul. „See on ilus koht, Dylan,” ütles Noah, mõeldes seda tõsiselt, „kuid seesama sääsk, kes hammustas mind eile pilvedes järve juures, on mu jälle üles leidnud. Ma arvan, et ta järgnes mulle sel mäel üles-alla.” „See ei ole sama sääsk, Noah.” „Ma vihkan sääski.” „Vähemalt on see üksainus. Neid oleks võinud olla sadu.” „Võibolla mu duši all käimise puudumine hoidis abijõude tagasi.” Dylan naeris. „Sind ja su sääski. Kujuta ette, mis veel siis oleks olnud, kui sul poleks putukatõrjevahendit.” „Ei, tänan.” „Kas sa ei matkanud kunagi üles Washingtoni mäele, kui sa olid Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis?” Noah raputas pead. „See ei tulnud mulle kunagi isegi pähe.” „Liiga hõivatud matemaatiliste probleemidega,” ütles Dylan lõbustatult. Matemaatilised probleemid. Noah ohkas. Ta oli loendamatuid kordi oma pika sõpruse ajal Dylaniga – praktiliselt esimesest klassist alates – talle selgitanud, et „matemaatilised probleemid” on liiga lihtsustatud. See ei peegeldanud, kuidas tema mõte töötas. „Ma ei ole matemaatikas hea,” lisas Dylan. „Sulle ei meeldi matemaatika. Siin on erinevus. Ja sa pead matemaatikaks aritmeetikat. Murdosade liitmist.” „Ma oskan murdosi liita. Nende korrutamine veab mind alt.” Noah silmitses Dylanit, aga ei osanud öelda, kas ta räägib tõsiselt. „Me ei tohiks liiga kauaks istuma jääda,” ütles Dylan „Meil ei ole küll enam väga palju maad minna, kuid me tahame mägedest õigeaegselt alla tulla, et Bostonisse jõuda ning mõõga ja mantli meesteks muutuda.” Murdosa sekundiks kujutles Noah end kivirahnul selili lamamas ja tukastamas. Nad olid talunud tugevaid tuuli, udu ja madalaid temperatuure nende viimasel etapil teel mäetippu. Nüüd oskas ta hinnata väga selget vaikset ilma ja suhtelist soojust madalamal mägedes. Isegi päike paistis. Selleks ajaks, kui nad jõuavad Pinkham Notchi raja algusse, peaks olema juba üle kahekümne soojakraadi. Ta oli laskumisel oma jaki seljast võtnud ning jätkas teed erilises niiskust eemaldavas Patagoonia T-särgis ja matkapükstes. Dylan, kes oli kehaehituselt tugev nagu pull, oli Carhartti rõivastes. Noah oli hele ja kõhn, sobides rohkem jõusaalitreeninguks kui matkadeks metsikusse loodusse. Dylan oli otsustanud, et mõni päev White’i mägedes mõjuks Noah’le hästi. Seesama oli ka tänaõhtuse maskiballiga. Mõjuks talle hästi. Noah oli sellega kaasa läinud. Miks mitte? Asi polnud nii, nagu oleks tal ilmatu palju muud teha. Mitte nagu paar kuud tagasi. Üks, kaks, kümme aastat tagasi oli ta järginud palavikulist päevaplaani, mis oleks enamiku inimesi, keda ta tundis, lapikuks löönud. Dylan oli samuti seda teinud. „Kas sa poleks võinud mind lihtsale musta-lipsu-ballile kutsuda?” küsis Noah, tõustes New Englandi graniitrahnul istukile. „Aga ei. Mitte mingil juhul. Mu parim sõber esimesest klassist alates on mu kutsunud maskiballile. Ma pean kostüümi kandma ja puha.” „Enam-vähem. See ei ole nagu halloween.” Dylan jäi ilmselgelt Noah’ nurisemisest liigutamata. „Kõik lõbu ja hea eesmärgi nimel.” „Seda küll.” Noah jõi veidi vett oma veepudelist, tundes kergendust, et ta ei näinud ühtki sääske. „Olen nõustunud end toppima mõõga ja mantli mehe mistahes kostüümi, mis sul on õnnestunud mulle leida, aga ma jätan pikajuukselise paruka ja pentsiku habeme ära.” „Ainult mitte mõõga,” ütles Dylan. Noah naeris. „Mõõka mitte kunagi.” „Bostonis ootab sind musketärirapiir. Mitte keegi ei pea teadma, et selle musta maski taga oled sina. Ma saan aru, et sa ei taha, et su foto keeraks veebis keelepeksu üles, küsides, kas kõige kõlblikum poissmees San Diegos on aru kaotanud.” „Dylan, miks mul on tunne, et sa ei võta minu muresid tõsiselt?” „Sest ma ei võta. Sul tungleks veelgi rohkem naisi ümber, kui nad näeksid sind su mõõgavõitleja hilpudes.” Mõõgavõitleja hilbud. Noah raputas pead. Oodata, et Dylan hindaks korralikku vehklemisterminoloogiat, oli aja raiskamine. Kahtlemata tundis Dylan sedasama, kui asi puutus Noah’sse ja hokinüanssidesse. „Sellel kostüümil on ka keep,” lisas Dylan. „Sul pole mingit lootust, mu sõber.” Dylan kehitas õlgu, juues veidi vett. „Sina olid tavaliselt kõige kõlblikum poissmees San Diegos,” märkis Noah. „Kõige nägusam. Sina olid alati kõige kõlblikum. Sul on lihtsalt harjumus valida valesid naisi.” Noah pistis veepudeli seljakoti küljetaskusse, tõusis püsti ja tõstis seljakoti ühele õlale. „Milliseid valesid naisi?” „Alustuseks Hollywoodi beibesid,” vastas Dylan, tõustes oma seljakotiga püsti. „Ainult hiljuti. Ma ei ole olnud enam seesama sellest ajast peale, kui see arvutiinsener mu viimasel aastal tehnoloogiainstituudis maha jättis. Ta oli särav, kena…” „Mitte eriti kena. Ma mäletan teda.” Dylan hüppas rajale. Ta ei paistnud kaaluvat, et võib libiseda ja oma pea ära lüüa või pahkluu välja väänata või sellest neetud mäest alla kukkuda. Muidugi maandus ta kergelt jalgadele. „Ta ei olnud nii kena kui su viimane näitlejanna.” „Tema etendus tühistati äsja ja ta ei ole kena. Ta on võrratu.” „Tark?” „Jah, ma arvan küll. Me ei jõudnud nii kaugele, enne kui meie teed lahku läksid.” „Sinuga võrreldes ei ole paljud inimesed targad. See on suhteline mõiste.” Samuti üks, mida Noah harva arvestas, aga ta oli õppinud raske kogemuse kaudu, et mitte igaüks ei mõtelnud nii nagu tema. Ja mida ta suhetest üldse teadis? Tema viimane „suhe” pühapäevaõhtuse tühistatud etenduse kena/võrratu näitlejannaga oli kestnud kolm nädalat ja lõppenud sel kevadel. Ta oli teadnud algusest peale, et see ei ole kuni-surm-meid-lahutab suhe, kuid oli arvanud, et see kestab vähemalt läbi suve. Tema oli see, kes selle oli lõpetanud. Seda lihtsalt tuli teha. Kallid õhtusöögid, kingitused ja muu taoline oli üks asi. Temaga manipuleerimine, et ta rahastaks filmi, kus see naine saaks peaosa, oli hoopis teine. „Hea, et sul oli aega loodust nautida,” ütles Dylan ilma mingi vihjeta sarkasmile. „Sul on õigus. Kindlasti. Ma ei võtnud isegi mobiiltelefoni kaasa.” Vehkinud minema sääse, kes näis olevat ta välja valinud, liitus Noah Dylaniga teekonnal mäest alla. Mõne minuti pärast olid nad valguslaikudega varjus ja Noah kuulis vee tormamist mööda kividest ülekülvatud jõesängi. Neist möödus mitu matkajat, laskudes sakilisest järsust rajast alla. Washingtoni mäel polnud garanteeritult ohutuid radasid, aga tuhanded ronisid sealt üles igal aastal ilma õnnetusteta. Ettevalmistus ja õige varustus oli selle võti, aga seda oli ka õige meelelaad – oma võimete selge hindamine ja valmidus tagasi pöörduda, kui tingimused nõudsid. Rumal riskimine Washingtoni mäel võis osutuda ohtlikuks, isegi surmavaks. Kui ta oli otsustanud alustada oma äri, oli Noah hinnanud oma olukorda samasuguse selguse ja objektiivsusega nagu nüüd, kui ta nõustus liituma Dylani ja tema hokisõpradega White’i mägedes matkamisel. Ta oli NAK-i kujunemise algperioodil mõistnud, et vajab oma meeskonda Dylan McCaffreyt. Nad olid Los Angelese eeslinnas koos üles kasvanud, ent Noah oli läinud Massaschusettsi Tehnoloogiainstituuti ja Dylan NHL-i. Pärast seda, kui vigastusteseeria oli lõpetanud Dylani hokikarjääri, oli ta enamiku oma rahast tuulde lasknud ja magas oma autos, kui Noah tema aknale koputas, paludes sõbra abi. Dylani instinktid ning asjalik lähenemine inimestele ja ärile aitasid Noah’l NAK-i käima saada ja käigus hoida. Selle edu oli ületanud isegi nende unistused. Nüüd valmistus Dylan abielluma naisega väikesest New Englandi linnast ja oma elu uutele rööbastele seadma. Noah’l polnud aimugi, mida tema teeb pärast kuuma duši võtmist, kui ta on tsivilisatsioonis tagasi. Talle laskus peale veel rohkem sääski, kui ta läks ümber järgmise rajakäänaku, aga selleks ajaks ta neist enam ei hoolinud. Ta võis kuulda autosid. Pärast kolme ööd telgis magamist oli ta valmis minema Bostoni viietärnihotelli, isegi kui mingi odava filmi mõõga ja mantli mehe kostüüm teda ootas. Dylan oli tellinud toa laiutavas Washingtoni Mäe hotellis, rahvuslikus ajaloolises maamärgis, mis avati Bretton Woodsis aastal 1902. Noah oleks sinna õnnelikult mitmeks päevaks jäänud ning nautinud kuurordimugavusi ja suurepäraseid vaateid ümbritsevatele mägedele, kuid nad pidid Dylaniga Bostonisse minema. Nad käisid kordamööda duši all ja panid puhtad rõivad selga. Noah ei ajanud habet. Dylan naeris. „Neljapäevane habemekasv on mõõga ja mantli mehele oluline, nagu ma aru saan.” Noah kehitas õlgu. „Ma lihtsalt lootsin, et see takistab mind kellelgi ära tundmast.” Ta lipsas musta spordikuube, mida ta kandis musta siidist T-särgi ja mustade pükste peal – tema vorm, mille ta oli omaks võtnud pärast tehnoloogiainstituudi lõpetamist. Ta ei mäletanud selle põhjust, välja arvatud, et see oli paistnud tollal hea ideena. Dylan käis peale, et põhjuseks oli see, et ta tahtis vanem välja näha. Võibolla oligi. Mistahes see põhjus ka oli, nüüd ootasid inimesed, et ta ilmuks välja pealaest jalatallani mustas. Ta pigistas oma iPhone’i pihku ja hakkas koridori minema. „Kui palju sõnumeid sa said?” küsis Dylan, kui nad toast lahkusid. „Mis paneb sind arvama, et ma vaatasin?” Sõbra silmade pööritamise peale vastas Noah liialdusega. „Kümme tuhat.” „Sa pead silmas kümmet ja ühele sa vastasid.” See tabas lähedalt. See oli ju Dylan. Ta oskas inimesi lugeda. Nad suundusid laiast elegantsest trepist alla peavestibüüli ning seejärel välja avarale etikule, kust avanes vaade murulaamadele ja vapustavatele mägedele, kus nad olid veetnud möödunud neli päeva ja kolm ööd. Kui nad kõndisid Dylani auto poole, kortsutas Dylan Noah’ poole kulmu. „On kõik korras?” „Sääsed hammustasid mind. Kas sa muretsed Lääne-Niiluse viiruse pärast?” „Ei, ja ka sina ei muretse. Mis lahti on?” Noah raputas pead, istudes Dylani Audi reisijaistmele. Dylan oli selle auto ostnud oma Knights Bridge’i elukoha jaoks, kui ta veetis nüüd suurema osa ajast idarannikul. Noah ei pakkunud, et tema juhib. Ta pidi mõtlema. Tegelikult oli ta saanud ühe kõne San Diegost, mis tekitas temas ebamugavust. Ta peab sellele vastama kohe, kui nad Bostonisse saabuvad. Tal polnud valikut. Ta võis märgata, et Dylan on valvsaks muutunud. Ta aitaks ainsa südamelöögi vältel, kui Noah oleks hädas. NAK-i probleem või isiklik probleem. See polnud tähtis. Seekord Noah ei tahtnud Dylanit asjasse segada. See San Diego kõne oli tema probleem. Dylan näis oletavat, et rohkemate küsimuste esitamine ei vii teda kuhugi. Tema aastad jääl treenides ja meeskonnaga mängides olid lihvinud ta loomulikku vaistu, millal teha käik, millal hoida tagasi. Noah oli alati olnud rohkem soolomängija. Käivitanud auto, tõmbas Dylan hinge, ilmselt ohjeldades oma tungi Noah’d küsitleda. Viimaks ta ütles: „Olivia on oma majas palju tööd teinud sellest ajast peale, kui sa aprillis seal käisid.” „See on hea,” ütles Noah neutraalselt. Olivia maja oli vajanud palju tööd. „Me tirime minu maja maha,” lisas Dylan. „Ah-ah.” Nii palju kui Noah’sse puutus, oli see ainus mõistlik valik. Ta oli käinud Knights Bridge’is ainult selle ühe korra varakevadel, mitte kaua pärast seda, kui Dylan oli saanud Olivia Frostilt käsitsi kirjutatud kirja, mis nõudis, et Dylan oma valduse ära koristaks, kuna see on nagu pind silmas potentsiaalsetele külalistele lühipuhkuse paika, mille ta avab tema majast veidi maad edasi. See kiri oli esimene, milles Dylan oli kuulnud Oliviast, Knights Bridge’ist ja oma sealsest majaomandist. Tal polnud aimugi, et tema aardekütist isa oli selle maja ostnud ja talle jätnud pärast oma surma kaks aastat tagasi. Maja oli ehitatud 1840-ndatel, aga see polnud selline arhitektuuripärl nagu Olivia kodu. Tegelikult oli see räämas vare. Dylan polnud oodanud avastust, et tema enda juured on kauges Swifti jõeorus, ja kindlasti polnud ta oodanud, et armub Olivia Frosti. Hoolimata miilidest, mida ta oli matkanud mõne möödunud päeva jooksul, tundis Noah rahutust, frustratsiooni oma olukorra pärast, isegi lõksusolekut, kuid vähemalt ei pidanud ta tegutsema otse Knigths Bridge’is, Massachusettsis. Ta paistis Lõuna-Californias piisavalt silma, ent nautis sellegipoolest sealset suhtelist anonüümsust, võrreldes sellega, mida ta taluks otse Norman Rockwelli maalilt maha astunud väikelinnas. Dylan oli püüdnud talle selgitada, et vastupidisest välimusest hoolimata polnud aeg Knights Bridge’is peatunud. Võibolla polnud, aga see oli ikkagi väike. Tõeliselt väike. Noah vaatas ainiti aknast välja, kui New Englandi põhjaosa mäed ja metsad asendusid suurlinliku Bostoni eeslinnadega. Dylan sõitis, heites talle aeg-ajalt kahtlustavaid pilke, ent Noah ei andnud järele. Ta ei rääkinud. Kui Bostoni horisondijoon vaatevälja kerkis ja liiklus suurenes, ajas ta end sirgu, täielikult ärkvel. See oli tuttav territoorium. Dylan laskis teenindajal auto parkida sellesama viietärnihotelli juures Copley Square’il, kus pidi toimuma heategevusüritus ja kus nad mõlemad olid tellinud ööseks sviidi. Nende kostüümid selleks õhtuks toimetatakse nende ruumidesse. „Noah,” ütles Dylan autost väljudes. Noah teadis, et probleemi olemasolu pole mõtet eitada. Ta raputas pead. „Hiljem.” „Ükskõik millal. Sa tead seda.” „Tean. Aitäh.” Kui Noah oma sviiti jõudis, kaevas ta iPhone’i välja ja seisis tuttavatele linnatänavatele avaneva akna juures, valides Loretta Wrenthami numbri San Diegos. Loretta oli Dylani isiklik advokaat ja sõber, rabav varajastes viiekümnendates aastates naine, kes oli hiljuti tunnistanud, et ta oli olnud Dylani isa armuke, vähemalt lühikeseks ajaks. Vastavalt Lorettale polnud Duncan McCaffrey talle kunagi rääkinud, miks ta oli ostnud selle maja Knights Bridge’is, kuid see oli muutnud tema poja elu. Duncan oli juba selline, mõtles Noah. Ta oli olnud rahutu hing, lahutades Dylani emast, reisides maailmas ringi, seigeldes. Viisteist aastat tagasi oli ta ilmunud Bostonisse, kui Noah oli tehnoloogiainstituudi esmakursuslane. Noah’d oli vaevanud koduigatsus ja tunne, nagu ta ei sobiks isegi nende inimeste hulka, kes olid matemaatikale ja teadusele niisama pühendunud kui tema. Duncan McCaffrey oli soovitanud Noah’l hakata tegelema võitluskunstidega. „Karate, tae kwon do, taiji, vehklemine. Midagi taolist.” Noah oli samal nädalal end esimeseks vehklemistunniks kirja pannud. Duncan oli juba sõitnud mingile ekspeditsioonile. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/karla-neggers/see-oo-ohaka-teel/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1242.29 руб.