Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Seitsme kuningriigi rüütel Джордж Рэймонд Ричард Мартин „Jää ja tule laulus” kirjeldatud sündmusteni on jäänud peaaegu sada aastat. Raudtroon on Targaryenite valduses ja mõned vanemad inimesed mäletavad veel viimast elusat lohet. Mööda Seitset Kuningriiki rändavad kaks tolle aja kohta mitte päris tavalist kangelast. Dunk on Kuningalinna kõige vaesemast linnajaost pärit orb, kelle üks vana võsarüütel kunagi endale kannupoisiks võttis. Nüüd on ta ise võsarüütel Duncan Pikk, sest päritolu või kodukohta, mille järgi endale nimi võtta, tal ju pole. Pikkust, jõudu ja vaprust tal aga jätkub – nagu ka nooruslikku naiivsust. Dunki kaaslaseks on väga noor kannupoiss, kes eelistab juuksed maha ajada ja kelle nime ei tohi keegi teada saada, nii hüütaksegi teda lihtsalt Munaks. Aastate kaugusel kolmest siinsete kaante vahel olevast jutust ootab Dunki ja Muna ees suur tulevik, esialgu leiab selle kohta vihjeid „Jää ja tule laulust”, aga autor on lubanud nende eluteest veel kirjutada, koostades nii oma suurteose ametliku eelloo. Kahtlemata annavad raamatule palju juurde Gary Gianni illustratsioonid. George R. R. Martin Seitsme kuningriigi rüütel Raya Goldenile, rõõmsate naeratuste ja ilusate piltide eest     GRRM Õilsa eesmärgi ja ser Dunki eest meis kõigis     GG RÄNDRÜÜTEL See lugu leidis aset umbes sada aastat enne sündmusi, mida on kirjeldatud „Troonide mängus” Kevadvihmad olid maa pehmemaks teinud ja nii polnud Dunkil haua kaevamisega raskusi. Ta valis selleks koha madala künka läänenõlval, sest vanamehele oli alati meeldinud päikeseloojangut vaadata. „Üks päev jälle tehtud,” oli ta ohanud, „ja kes teab, mida homne meile toob, mis, Dunk?” Noh, üks homne oli toonud vihmad, mis nad üdini läbi leotas, järgmine niiske, puhangulise tuule, ülejärgmine külma. Neljandal päeval oli vanamees olnud edasiratsutamiseks liiga nõrk. Ja nüüd oli ta läinud. Alles mõne päeva eest oli ta ratsutades laulnud vana laulu teekonnast Kajakalinna, et kohtuda seal kauni neiuga, ainult et Kajakalinna asemel oli ta laulnud Saarekoolmest. Nüüd teel ma olen Saarekoolmesse, kus ootab kaunis neid, hei-hoo, hei-hoo, mõtles Dunk kaevates nukralt. Kui auk oli piisavalt sügav, tõstis ta vanamehe surnukeha sülle ja kandis sinna.Vanamees oli olnud väikest kasvu ja kõhetu; ilma rõngassärgi, kiivri ja mõõgavööta ei tundunud ta kaaluvat rohkem kui kotitäis lehti. Dunk oli oma ea kohta igavesti pikk, jalgu järel vedav, sasipäine, suure kondiga kuueteistkümne- või seitsmeteistkümneaastane poiss (mitte keegi ei teadnud seda päris täpselt), pigem üle kahe meetri kui alla selle, ja ta oli alles hakanud kontidele liha külge kasvatama. Vanamees oli tihti ta jõudu kiitnud. Oli kiidusõnadega üldse lahke olnud. Sest muud tal anda ei olnud. Ta asetas vanamehe haua põhja ning seisis veidi aega seal kõrval. Vihma lõhn oli jälle õhus ja ta teadis, et peaks augu enne täitma, kui sadama hakkab, aga oli raske visata mulda selle vana väsinud näo peale. Siin peaks olema septon, kes loeks tema kohal mõned palved, aga tal pole kedagi peale minu. Vanamees oli õpetanud Dunkile kõike, mida teadis mõõkade ja kilpide ja piikide kohta, aga sõnade kohalt polnud ta suurem asi õpetaja. „Ma jätaksin sulle mõõga, aga maa sees läheks see rooste,” ütles ta lõpuks vabandavalt. „Jumalad annavad sulle uue, ma arvan. Ma soovin, et sa poleks surnud, ser.” Ta jäi vait, sest polnud kindel, mida peaks veel ütlema. Ta ei teadnud ühtegi palvet, vähemalt mitte tervenisti; vanamees polnud kunagi palvetest eriti hoolinud. „Sa olid tõeline rüütel ega peksnud mind kunagi, kui ma polnud seda ära teeninud,” suutis ta lõpuks lisada, „välja arvatud see üks kord Neitsiallikal. Kõrtsipoiss sõi lesknaise piruka ära, mitte mina, ja ma ütlesin seda sulle. Sel pole enam tähtsust. Jumalad hoiavad sind, ser.” Ta viskas mulda auku ja hakkas seda siis mõõdetud liigutustega täis kühveldama, vaatamata kordagi sellele, mis oli augu põhjas. Tal oli pikk elu, mõtles Dunk. Ta pidi olema kuuekümnele lähemal kui viiekümnele – ja kui paljud mehed saavad seda öelda? Vähemalt oli ta elanud nii kaua, et nägi ära järjekordse kevade. Päike vajus läände, kui ta hobuseid toitis. Neid oli kolm; tema nõgusa selja ja kangete jalgadega hobune, vanamehe ratsu ning Äike, tema sõjahobune, kellega ratsutati ainult turniiridel ja lahingus. Suur pruun täkk polnud enam nii nobe ega tugev kui noores eas, kuid ta silmades oli endiselt säde, tal oli tuline loomus ja ta oli väärtuslikum kõigest muust, mis Dunkile oli jäänud. Kui ma müüksin Äikese ja vana Kastani ning sadulad ja ratsmed ka, siis oleks mul piisavalt hõbedat, et … Dunk kortsutas kulmu. Rändrüütli elu oli ainus elu, mida ta tundis, ratsutamine ühest kindlusest teise, astumine ühe või teise isanda teenistusse, kes parajasti oma lahinguid pidas, söömine tema kojas, kuni sõda sai läbi, ja siis jälle teele. Vahel korraldati turniire, neid oli küll harvem, ja ta teadis ka, et mõni rändrüütel pööras kehvadel talvedel röövliks, kuid vanamees polnud seda kunagi teinud. Ma leiaksin ehk mõne teise võsarüütli, kes vajab kannupoissi, et keegi ta loomade eest hoolitseks ja ta turvist puhastaks, mõtles ta, või siis läheksin mõnda linna, Lannisporti või Kuningalinna ja hakkaksin linnavahiks. Või siis … Ta oli vanamehe asjad tamme alla kokku kogunud. Riidest kukrus oli kolm hõbemünti, üheksateist vaskpenni ja täketega granaatkivi; enamik võsarüütlitest pani oma maise vara hobustesse ja relvadesse. Dunkile kuulus nüüd rõngassärk, mida ta oli tuhat korda roostest puhtaks hõõrunud, rauast poolkiiver laia ninakaitsmega ja mõlgiga vasaku oimu kohal, pruunist pragunenud nahast mõõgavöö ning pooleteisekäemõõk puust ja nahast tupes, pistoda, habemenuga ja luisk. Säärekaitsmed ja kaelakaitse, kaheksa jala pikkune saarepuust treitud piik, mille otsas oli julm rauast teravik, ning täkitud metalläärega tammepuust kilp Mündipuu ser Arlani vapiga: hõbedane tiibadega karikas pruunil põhjal. Dunk vaatas kilpi, korjas maast mõõgavöö ja vaatas uuesti kilpi.Vöö oli tehtud vanamehe kõhnade puusade jaoks, talle see ei sobinud, just nagu tal polnud kasu ka rõngassärgist.Ta sidus mõõgatupe kanepinööri külge, sõlmis selle endale vööle ja tõmbas mõõga välja. Tera oli sirge ja raske, korralikust kindluses taotud terasest, puust käepideme ümber oli mässitud pehmet nahka ja mõõganupuks oli sile, lihvitud must kivi. Erilist ilu selles mõõgas ei olnud, aga see istus Dunkil hästi käes ja kui terav see oli, teadis ta hästi, sest oli selle kallal luisu ja õliriidega paljudel õhtutel enne magamaminekut töötanud. See istub minu pihus just niisama hästi kui tema pihus, mõtles ta endamisi, ja Saarekoolme aasal on turniir tulemas. Kergejalal oli mugavam kõnnak kui vanal Kastanil, kuid Dunki lihased olid siiski valusad ja väsinud, kui ta eespool võõrastemaja märkas, kõrget palkidest ja savist hoonet jõekese kaldal. Akendest voogav soe kollane valgus paistis nii kutsuvana, et ta ei suutnud mööduda. Mul on kolm hõbemünti, ütles ta endale, piisavalt, et saada korralik söök ja nii palju õlut, kui ma juua tahan. Kui ta sadulast maha ronis, ilmus jõest paljas poisike ja hakkas end koredast pruunist riidest ürbiga kuivatama. „Kas sa oled tallipoiss?” küsis Dunk temalt. Poiss võis olla kaheksane või üheksane, mitte vanem, kahvatu näoga ja kõhn, paljad jalad olid pahkluudeni mudaga koos. Ta juuksed oli tema juures kõige kummalisem asi. Tal polnudki juukseid. „Ma tahan, et mu ratsu kuivaks hõõrutaks. Ja kõigile kolmele kaeru. Kas sa saad sellega hakkama?” Poiss vaatas teda jultunult. „Võiksin saada. Kui tahaksin.” Dunk kortsutas kulmu. „Sellist juttu ära mulle räägi. Võta arvesse, et ma olen rüütel.” „Sa ei näe rüütli moodi välja.” „Kas kõik rüütlid on ühesugused?” „Ei, aga sinu moodi nad ka välja ei näe. Su mõõgavöö on köiest tehtud.” „Ajab asja ära, kuni see mu mõõgatuppe üleval hoiab. Hoolitse nüüd mu hobuste eest. Saad vaskmündi, kui sa seda hästi teed, ja vastu kõrvu, kui ei tee.”Ta ei jäänud ootama, et näha, kuidas tallipoiss sellesse suhtub, vaid pööras ringi ja lükkas õlaga ukse lahti. Ta oleks arvanud, et sel kellaajal on kõrts rahvast täis, aga kõrtsituba oli peaaegu tühi. Ainult üks noor isandahakatis kenas damastist keebis oli laua taga ära vajunud, norises vaikselt lauale valgunud veiniloigu kõrval. Rohkem polnud kedagi. Dunk vaatas ebalevalt ringi, kuni tüse lühike vadakukarva näoga naine tuli köögist ja ütles: „Istu, kuhu meeldib. Tahad õlut või süüa?” „Mõlemat.” Dunk istus akna juurde, magavast mehest piisavalt kaugele. „On head, ürtidega küpsetatud lambaliha, ja paar parti, mis mu poeg püüdis. Kumba sa tahad?” Ta polnud juba pool aastat võõrastemajas söönud, võib-olla kauemgi. „Mõlemat.” Naine naeris. „Noh, selle jaoks oled sa ka piisavalt suur.” Ta lasi kannu õlut täis ja tõi lauda. „Tahad sa ööseks tuba ka?” „Ei.” Miski poleks Dunkile rohkem meeldinud kui pehme õlekott ja katus pea kohal, aga ta pidi oma müntidega ettevaatlik olema. Maapind käis küll. „Söök ja õlu ja siis ma asun jälle Saarekoolme poole teele. Kui palju sinna veel maad on?” „Päevateekonna jagu. Hoia põhja poole, kui tee põlenud veski juures hargneb. Kas mu poiss hoolitseb su hobuste eest või on ta jälle kuhugi jooksnud?” „Ei, ta oli kohal,” ütles Dunk. „Kliente näib vähe olevat.” „Pool linna on läinud turniiri vaatama. Minu oma oleks ka läinud, kui ma lubanud oleksin. Kui mind enam pole, saavad nad selle võõrastemaja endale, aga poiss eelistaks sõduritega lobiseda ning tüdruk hakkab ohkima ja itsitama kohe, kui mõni rüütel mööda ratsutab. Ausõna, mina küll aru ei saa, misjaoks. Rüütlid on täpselt samasugused mehed nagu teisedki ja ma ei tea, et piigivõitluse tulemus oleks kunagi munade hinda muutnud.”Ta silmitses Dunki uudishimulikult; mõõk ja kilp rääkisid ühte, nöörist vöö ja koredast riidest ürp hoopis muud. „Kas sa lähed ise ka turniirile?” Dunk võttis enne vastamist lonksu õlut. See oli pähkelpruun ja keelel mõnusalt paks, just nagu talle meeldis. „Jahah,” ütles ta. „Mul on plaanis see ära võita.” „Et või nii?” vastas perenaine üsna viisakalt. Kõrtsitoa teises otsas tõstis isandahakatis pea veiniloigust. Ta nägu liivakarva rotipesa meenutava soengu all oli haiglaselt kahkjaskollane ja ta lõuga kattis hele habemetüügas. Ta hõõrus suud, vaatas silmi pilgutades Dunki ja ütles: „Ma nägin sind unes.”Ta käsi värises, kui ta sõrmega osutas. „Hoia minust eemale, kuuled? Hoia kohe hästi kaugele.” Dunk silmitses teda kahtlevalt. „Isand?” Perenaine kummardus lähemale. „Ära tee temast välja, ser. Ta ainult joob ja räägib oma unenägudest. Ma lähen vaatan, kuidas toiduga on.” Ta kiirustas eemale. „Toit?” Isandahakatise suus kõlas see sõimusõnana. Ta ajas end kohmakalt jalule, toetudes ühe käega lauale, et mitte ümber kukkuda. „Mul hakkab halb,” kuulutas ta. Mantliesine oli vanadest punase veini plekkidest korpas. „Ma tahtsin lõbunaist, aga siin pole ühtegi võtta. Kõik on Saarekoolme aasale läinud. Head jumalad, mul on veini vaja.” Ta kõikus ebakindlalt kõrtsitoast välja ning Dunk kuulis, kuidas ta omaette laulda jorisedes trepist üles läks. Õnnetu olevus, mõtles Dunk. Aga miks ta arvas, et ta tunneb mind?Ta mõtles sellele hetke õlut rüübates. Lammas oli just nii hea, kui ta seda kunagi söönud oli, ja part oli isegi parem, küpsetatud koos kirsside ja sidrunitega ning üldse mitte nii rasvane kui tavaliselt. Perenaine tõi veel võiga tehtud herneid ja alles ahjusooja odraleiba. Selline on rüütli elu, ütles ta endale viimaseid konte lihast puhtaks lutsutades. Hea toit, ja õlu alati, kui ma tahan, ning keegi ei anna vastu pead. Ta võttis teise karika toidu kõrvale, kolmanda selle alla loputamiseks, ja neljanda, kuna kedagi polnud ütlemas, et ta ei tohi, ning kui ta lõpetas, maksis ta perenaisele hõbemündiga, saades veel pihuga vaskpenne tagasi. Oli juba päris pime, kui Dunk välja astus. Ta kõht oli täis ja kukkur pisut kergem, kuid ta tundis end tallide poole astudes hästi. Eest kostis hobuse hirnatus. „Rahulikult, sõber,” ütles poisi hääl. Dunk kiirendas kulmu kortsutades sammu. Ta leidis vanamehe turvist kandva tallipoisi Äikese seljast istumast. Rõngassärk oli pikem kui poiss ise ja ta oli kiivri oma juusteta peas kuklasse lükanud, muidu oleks see ta silmad katnud.Ta nägi välja täiesti keskendununa ja täiesti naeruväärne. Dunk peatus talliuksel ja naeris. Poiss tõstis pilgu, punastas ja hüppas maha. „Isand, ma ei kavatsenud …” „Varas,” ütles Dunk, püüdes karmi häält teha. „Võta turvis seljast ja ole rõõmus, et Äike kabjaga vastu su lolli pead ei äsanud. Ta on sõjaratsu, mitte poisikeste poni.” Poiss võttis kiivri peast ja viskas õlgedele. „Ma ratsutaksin temaga niisama hästi kui sina,” ütles ta söakalt. „Pane suu kinni, ma ei taha su jultunud juttu kuulda. Rõngassärk ka, võta see seljast. Mida sa enda meelest tegid?” „Kuidas ma seda sulle öelda saan, kui mu suu on kinni?” Poiss puges rõngassärgist välja ning lasi sel kukkuda. „Vastamiseks võid suu lahti teha,” ütles Dunk. „Võta nüüd turvis, raputa tolmust puhtaks ja pane tagasi sinna, kust sa selle leidsid. Ja kiiver ka. Kas sa hobuseid toitsid, nagu ma käskisin? Ja hõõrusid Kergejala kuivaks?” „Jah,” vastas poiss soomusrüült õlepuru raputades. „Sa lähed Saarekoolmesse, eks ole? Võta mind kaasa, ser.” Võõrastemaja perenaine oli teda selles osas juba hoiatanud. „Ja mida su ema võib selle kohta öelda?” „Mu ema?” poiss krimpsutas nägu. „Mu ema on surnud, nii et tema ei ütle midagi.” Dunk oli üllatunud. Kas perenaine polnudki poisi ema? Võib-olla oli poiss tema juures ainult õpilaseks. Dunki pea oli õllest pisut udune. „Kas sa oled siis orb või?” küsis ta kahtlevalt. „Aga sina?” viskas poiss vastu. „Kunagi olin,” tunnistas Dunk. Kuni vanamees mu kaasa võttis. „Kui sa mu kaasa võtaksid, siis ma võiksin su kannupoiss olla.” „Mul pole kannupoissi vaja,” ütles ta. „Igal rüütlil on kannupoissi vaja,” ütles poiss. „Paistab, et sinul rohkemgi kui teistel.” Dunk tõstis ähvardavalt käe. „Ja mulle näib, et sina paistad vajavat üht laksu vastu kõrvu. Pane mulle üks kott kaeru täis. Ma lähen Saarekoolmesse … üksi.” Kui poiss ka kartis, varjas ta seda hästi. Hetke seisis ta tõrksalt, käed rinnal risti, aga kui Dunk oli valmis juba loobuma, pööras poiss ringi ja läks kaeru tooma. Dunk tundis kergendust. Kahju, et ma ei saa … aga tal on siin võõrastemajas hea elu, parem, kui oleks rändrüütli kannupoisina. Ta kaasa võtmine poleks mingi heategu. Kuid ta sai aru, et poiss oli pettunud. Kergejala sadulasse ronides ja Äikese ratsmeid võttes otsustas Dunk, et vaskpenn aitab tuju paremaks teha. „Võta, poiss, abi eest.” Ta nipsas mündi naeratades õhku, kuid tallipoiss ei teinud katsetki seda püüda. Münt kukkus ta paljaste jalgade vahele maha ja jäigi sinna. Küll ta selle üles võtab, kui ma läinud olen, kinnitas Dunk endale.Ta pööras ratsu ringi ja ratsutas ülejäänud kahte hobust juhtides võõrastemajast eemale. Puud läikisid kuuvalguses ning taevas oli pilvitu ja tähetäppe täis. Ent juba teelgi olles tundis ta, kuidas tallipoiss talle pahuralt vaikides järele vaatab. * Pärastlõunased varjud pikenesid, kui Dunk laia Saarekoolme aasa ääres peatus. Rohumaal oli püsti pandud juba kuuskümmend telki. Mõned olid väikesed, mõned suured; mõned kandilised, mõned ümmargused; mõned purjeriidest, mõned linasest ja mõned siidist, aga kõik olid erksavärvilised, lipuvarraste küljes lehvivatel pikkadel vimplitel oli rohkem värve kui metsikutel lilledel: sügavpunased, päikesekollased, lugematu arv rohelisi ja siniseid varjundeid, tumedad mustad ja hallid ja purpursed. Mõnedega neist rüütlitest oli vanamees koos ratsutanud; teistest teadis Dunk lugude järgi, mida kõrtsitubades ja lõkke ääres räägiti. Lugemise või kirjutamise võlukunsti polnud ta kunagi õppinud, aga heraldikat oli vanamees talle järelejätmatult õpetanud, seda sageli teekondadel korranud. Ööbikud kuulusid isand Caronile piirimaadelt, kes oli harfiga niisama osav kui piigiga. Krooniga hirv kuulus ser Lyonel Baratheonile, keda kutsuti Naervaks Tormiks. Dunk märkas Tarly jahimeest, Dondarrioni koja purpurset välku, Fossowayde punast õuna. Möirgav kuldne lõvi karmiinpunasel põhjal kuulus Lannisteridele ja kahvaturohelisel taustal ujuv tumeroheline merekilpkonn Estermontidele. Pruun telk punase täku all sai kuuluda vaid ser Otho Brackenile, keda pärast seda, kui ta kolme aasta eest tappis Kuningalinna turniiril lord Quentyn Blackwoodi, kutsuti Jõhkard Brackeniks. Nagu Dunk oli kuulnud, lõi ser Otho nüritud tapriga nii kõvasti, et lõhestas lord Blackwoodi kiivri visiiri ja näo selle taga. Ta nägi ka Blackwoodi lippe, need olid aasa lääneküljel, ser Othost nii kaugel kui võimalik. Marbrand, Mallister, Cargyll, Westerling, Swann, Mullendore, Hightower, Florent, Frey, Penrose, Stokeworth, Darry, Parren, Wylde; näis, et iga viimane kui koda läänes ja lõunas oli saatnud rüütli või mitu Saarekoolme kaunist daami nägema ja tema auks võitlema. Ent kuitahes kenad need telgid ka vaadata polnud, teadis ta ometi, et tema jaoks seal kohta ei ole. Vile villane keep on kõik, mis teda öösel kaitseb. Kui isandate ja kuulsate rüütlite õhtusöögiks on kabunad ja nuumpõrsad, jääb tema osaks kõva ja vintske tükk soolaliha. Ta teadis väga hästi, et kui ta jääks sellele toredale aasale laagrisse, tuleks tal välja kannatada nii vaikivat põlgust kui ka avalikku mõnitamist. Võib-olla mõni üksik kohtleks teda lahkelt, ent mõnes mõttes oleks see isegi hullem. Rändrüütel peab oma au hoidma. Ilma selleta pole ta enamat sõjasulasest. Ma pean oma koha selles seltskonnas välja teenima. Kui ma võitlen hästi, võib mõni isand mu oma kodakondsete sekka võtta. Siis ratsutaksin ma õilsas seltskonnas, sööksin igal õhtul kindluse saalis värsket liha ja paneksin turniiridel püsti oma telgi. Aga kõigepealt pean ma hästi võitlema. Ta pööras vastumeelselt turniiriplatsile selja ning viis oma hobused puude vahele. Suure aasa ääremail, linnast ja kindlusest poole kolmikpenikoorma kaugusel, leidis ta koha, kus ojakäänak oli tekitanud sügava võrendiku. Selle ümber kasvas tihe pilliroog ja selle kohale ulatusid kõrge jalaka lehtederohked oksad. Kevadine rohi oli niisama roheline kui rüütlite lipud ning mõnusalt pehme. See oli ilus koht ja keegi polnud seda veel endale tahtnud. See on minu telk, ütles Dunk endale, telk, mille katuseks on lehed, rohelisemad veel kui Tyrellide ja Estermontide lipud. Kõigepealt hobused. Kui ta oli nende eest hoolitsenud, heitis ta riided seljast ja sumas vette, et reisitolmu maha pesta. „Tõelise rüütli jaoks on puhtus niisama tähtis kui vagadus,” oli vanamees alati öelnud, nõudes, et nad peseksid end pealaest jalatallani iga kord, kui kuu uude faasi jõudis, hoolimata sellest, kas nad haisesid higi järele või mitte. Nüüd, kui ta oli rüütel, vandus Dunk samast põhimõttest kinni pidada. Kuivades istus ta paljalt jalaka all, nautis kevadise õhu soojust ja jälgis laisalt pilliroo kohal lendlevaid kiile. Nagu iseenesest läks mõte teistele lendajatele. Ja vanamehele. Dunk polnud kunagi lohet näinud. Aga vanamees oli. Dunk oli tubli poolsada korda kuulnud lugu, kuidas ser Arlan oli olnud väike poiss, kui tema vanaisa oli ta Kuningalinna kaasa võtnud ning kuidas nad olid seal näinud viimast lohet, enne kui too suri. Lohe oli olnud roheline emane, väike ja kängus, kärbunud tiibadega. Ühestki tema munast polnud midagi koorunud. „Mõned väidavad, et kuningas Aegon mürgitas ta,” oli vanamees öelnud. „Kolmas Aegon, tähendab, mitte kuningas Daeroni isa, vaid see, keda hüüti Loheturmaks või Aegon Õnnetuks. Ta kartis lohesid, sest oli näinud, kuidas ta onu loom ta enda ema nahka pani. Pärast viimase lohe surma on suved olnud lühemad ja talved pikemad ja karmimad.” Õhk hakkas jahtuma, kui päike puulatvade taha vajus. Kui Dunk käsivartel kananahka tundis, kloppis ta ürpi ja pükse vastu jalaka tüve, et hullemast tolmust lahti saada, ning tõmbas need jälle selga. Hommikul otsib ta üles turniiri korraldaja ning paneb oma nime kirja, aga kui ta lootis osaleda, pidi ta sel õhtul veel mõned asjad ära korraldama. Tal polnud vaja veest oma peegelpilti vaadata – ta teadis niigi, et ei näe eriti rüütli moodi välja, nii riputas ta ser Arlani kilbi selga, et vapp näha oleks. Ta pani hobused kammitsasse ja jättis nad jalaka alla paksu rohelist rohtu närima, ise aga hakkas jalgsi turniiriplatsi poole minema. Tavaliselt oli aas teisel pool jõge asuva Saarekoolme linna elanike ühiskasutuses, kuid nüüd olid asjad teisiti. Üleöö oli sinna kerkinud teine linn – mitte kivist, vaid siidist, suurem ja uhkem kui vanem õde jõe taga. Kümned kaupmehed olid oma putkad platsi äärde üles seadnud, müües riiet ja puuvilju, vöösid ja saapaid, karusnahku ja pistrikke, savinõusid, kalliskive, joogikanne, vürtse, sulgi ja kõikvõimalikke muid kaupu. Žonglöörid, nukunäitlejad ja mustkunstnikud kõndisid oma oskusi näidates rahva seas ringi – nagu ka hoorad ja taskuvargad. Dunk hoidis hoolikalt kätt oma müntidel. Kui temani jõudis suitsuse tule kohal särisevate vorstide lõhn, hakkas tal suu vett jooksma. Ta ostis kukrust võetud vaskpenniga ühe ning sarvetäie õlut, et seda alla loputada. Süües vaatas ta, kuidas värviline puust rüütel võitles värvilise puust lohega. Hea oli vaadata ka lohega töötavat nukujuhti, pikka kõhna tüdrukut oliivikarva naha ja Dorne’i poolsaare rahvale omaste mustade juustega. Ta oli sale nagu piik ja rindu samahästi kui polnudki, aga Dunkile meeldis ta nägu ning see, kuidas ta sõrmed panid lohe nööride otsas napsama ja vingerdama. Ta oleks tüdrukule penni visanud, kui tal neid üle oleks olnud, aga nüüd vajas ta iga viimast kui münti. Nagu ta oli lootnud, olid kaupmeeste seas ka relvasepad. Kaheharulise sinise habemega Tyroshist pärit mees müüs ehiskiivreid, need hunnitud ja fantastilised asjad olid sepistatud lindude ja loomade kujuliseks ning kaetud kulla ja hõbedaga. Mujalt leidis ta relvasepa, kes kaubitses odavate terasmõõkadega, ning teise, kelle töö oli parem, kuid ta polnud tulnud mõõka otsima. Mees, keda ta vajas, oli päris rea lõpus, tema ees laual olid vaatamiseks välja pandud peentest rõngastest soomussärk ja omavahel ühendatud plaadikestest teraskindad. Dunk uuris neid hoolikalt. „Sa teed head tööd,” ütles ta. „Parimat.” Sepp oli jässakas mees, mitte pikem kui viis jalga, kuid rinnaümbermõõdult ja käsivarte jämeduselt ei jäänud ta Dunkile alla. Tal oli must habe, suured käed ja mitte raasugi tagasihoidlikkust. „Mul on turniiri jaoks turvist vaja,” ütles Dunk talle. „Korralikku soomusrüüd koos kaelakaitsme ja säärekaitsmetega ning täiskiivrit.” Vanamehe poolkiiver mahtus talle pähe küll, aga ta tahtis näole paremat kaitset kui seda suutis pakkuda raudriba nina kohal. Relvasepp mõõtis teda pilguga alt üles ja ülevalt alla. „Sa oled suur, aga ma olen suuremaidki turvisesse pannud.”Ta tuli oma laua tagant välja. „Põlvita, ma tahan need õlad ära mõõta. Ja su jämeda kaela ka.” Dunk põlvitas. Relvasepp asetas sõlmilise, nahast punutud nööri ta õlgadele, mühatas, libistas selle ta kaela ümber ja mühatas uuesti. „Tõsta käsi üles. Ei, parem käsi.”Ta mühatas kolmas kord. „Nüüd võid püsti tõusta.” Jala sisekülje pikkus, reie jämedus ja vöö ümbermõõt kutsusid esile uued mühatused. „Mul on vankris mõned asjad, mis võivad sulle sobida,” ütles mees lõpuks. „Ei mingeid kullast ja hõbedast kaunistusi, eks ole, ainult hea teras, tugev ja lihtne. Kui ma teen kiivri, siis näeb see välja nagu kiiver, mitte nagu tiibadega siga või veider võõramaine puuvili, aga minu omast on sul rohkem abi, kui sulle piik näkku tuleb.” „Just seda ma tahangi,” ütles Dunk. „Kui palju?” „Ma olen lahkes tujus, nii et kaheksasada hõbedas.” „Kaheksasada?” Seda oli rohkem, kui ta oli arvanud. „Ma … ma võiksin vahetuskaubana pakkuda mõned vanad, minust väiksema mehe jaoks tehtud turvise osad … poolkiiver … rõngassärk …” „Terase-Pate müüb ainult omaenda tehtut,” kuulutas mees, „aga metalli saan ma võib-olla kasutada. Kui see liiga roostes ei ole, siis ma võtan selle ja kuussada.” Dunk võinuks ju paluda Pate’i anda talle turvis ausõna peale, aga ta teadis, millise vastuse ta sellise palve peale tõenäoliselt saaks. Ta oli vanamehega piisavalt kaua ringi rännanud ning teadis, et kaupmehed ei usaldanud rändrüütleid, kellest mõned polnud röövlitest palju paremad. „Ma annan sulle kaks hõbemünti kohe ning vana turvise ja ülejäänud raha homme.” Relvameister silmitses teda hetke. „Kahe hõbeda eest saad selle päevaks. Pärast seda müün ma oma töö juba järgmisele mehele.” Dunk koukis hõbemündid kukrust välja ja pistis relvameistri mõhnalisse pihku. „Sa saad kogu hinna. Ma kavatsen siin võitjaks tulla.” „Või nii?” Pate katsus ühte münti hambaga. „Ja kõik need teised, nemad on lihtsalt tulnud sind ergutama?” * Kuu oli juba kõrgel taevas, kui ta tagasi oma jalaka poole hakkas minema. Selja taha jäi tõrvikutest heledasti valgustatud Saarekoolme aas. Rohu kohal õhus hõljusid laulud ja naer, aga tema meeleolu oli sünge.Ta oskas ette kujutada ainult ühte võimalust, kuidas oma turvise jaoks raha saada. Aga kui ta kaotab … „Ma vajan ainult ühte võitu,” pomises ta valjusti. „Seda pole ju liiga palju tahta.” Siiski, vanamees poleks eales selle peale lootnud. Ser Arlan polnud barjääri ääres vastase poole kapanud sellest päevast saadik, kui Lohekivi prints ta paljude aastate eest Tormiotsa turniiril sadulast maha paiskas. „Mitte iga mees ei saa kiidelda, et on murdnud seitse piiki Seitsme Kuningriigi parima rüütli vastu,” tavatses ta öelda. „Midagi paremat poleks mul lootustki saavutada, nii et milleks proovidagi.” Dunk oli kahtlustanud, et ser Arlani eal oli siinkohal suurem roll kui Lohekivi printsil, aga ta polnud söandanud seda öelda. Vanamees oli uhke kuni lõpuni välja. Ta ütles alati, et ma olen kiire ja tugev, aga mis kehtis tema kohta, ei pruugi kehtida minu kohta, kinnitas ta endale kangekaelselt. Ta kõndis parajasti läbi umbrohupuhmaste ja mõtiskles oma võimalustele, kui nägi põõsaste vahel vilkuvat lõkkevalgust. Mis see on? Dunk ei peatunud mõtlemiseks. Järsku oli tal mõõk käes ja ta tormas läbi rohu. Ta jooksis möirates ja vandudes välja ning tardus siis laagrilõkke ääres poissi nähes järsku paigale. „Sina!” Ta langetas mõõga. „Mida sa siin teed?” „Küpsetan kala,” ütles kiilaspäine poiss. „Tahad ka?” „Tähendab, kuidas sa siia said? Kas sa varastasid hobuse?” „Ma sõitsin vankris koos mehega, kes tõi Saarekoolme isanda lossi lauale mõned lambad.” „Noh, siis sa pead vaatama, ega ta veel läinud pole, või mõne teise vankri leidma. Mina sind siia ei taha.” „Sa ei saa mind ära ajada,” ütles poiss jultunult. „Võõrastemajas me rääkisime sellest juba piisavalt.” „Ma ei kavatse su ülbust kauem kannatada,” hoiatas Dunk. „Ma peaksin su kohe hobuse selga viskama ja koju ära viima.” „Siis sa peaksid ratsutama kogu tee kuni Kuningalinnani,” ütles poiss. „Sa ei jõuaks turniirile.” Kuningalinn. Hetkeks mõtles Dunk, et teda narritakse, kuid poiss ei saanud kuidagi teada, et ka tema oli sündinud Kuningalinnas. Veel üks armetu olevus, tõenäoliselt Kirbunõost, ja kes saaks talle ette heita, et ta tahab sealt pääseda? Tundus tobe seista, paljastatud mõõk käes, kaheksa-aastase orvu ees. Ta pistis mõõga tuppe, ent põrnitses poissi pilguga, mis pidi näitama, et mingit jama ei kavatse ta kannatada. Ma peaksin talle vähemalt korraliku nahatäie andma, mõtles ta, aga laps nägi nii hale välja, et ta ei suutnud sundida end poissi lööma. Ta vaatas laagris ringi. Lõke põles rõõmsalt keset kividest ringi. Hobused olid harjatud ja riided rippusid jalakaokstel, kuivasid tule kohal. „Mis need seal teevad?” „Ma pesin neid,” ütles poiss. „Ning ma sugesin hobused, tegin lõkke ja püüdsin kala. Ma oleksin su telgi püsti pannud, aga ma ei leidnud seda.” „Minu telk on see.” Dunk viipas käega, osutades kõrge jalaka okstele nende peade kohal. „See on puu,” ütles poiss tuimalt. „Tõelisel rüütlil pole muud telki vaja. Ma magan pigem tähtede all kui mingis suitsuses telgis.” „Aga kui vihma sajab?” „Puu kaitseb mind.” „Puud lasevad läbi.” Dunk hakkas naerma. „Seda küll. Noh, ausalt öeldes pole mul telgi jaoks raha. Sa parem pööra kala, muidu läheb see alt kõrbema ja jääb pealt tooreks. Köögipoissi sinust ei saa.” „Saaks, kui ma tahaks,” ütles poiss, kuid pööras kala ümber. „Mis su juustega juhtus?” küsis Dunk. „Meistrid ajasid maha.” Poiss muutus järsku häbelikuks, tõmbas oma tumepruuni keebi kapuutsi pead katma. Dunk oli kuulnud, et vahel tehti seda täidest või juureussidest vabanemiseks, aga ka mõne haiguse puhul. „Kas sa oled haige?” „Ei,” vastas poiss. „Mis su nimi on?” „Dunk,” ütles ta. Vastik jõnglane naeris valjusti, nagu oleks see kõige naljakam asi, mida ta kunagi on kuulnud. „Dunk?” ütles ta. „Ser Dunk? See pole rüütli nimi. Kas see on lühend Duncanist?” Kas oli?Vanamees oli teda kogu aeg Dunkiks kutsunud, nii kaua kui ta mäletas, ja sellele eelnenud elu ta eriti ei mäletanud. „Jah, Duncan,” ütles ta. „Ser Duncan …” Mingit muud nime või koda tal polnud; ser Arlan oli leidnud ta omapäi Kirbunõo tagahoovides ja põiktänavatel elamast. Oma isa või ema polnud ta kunagi tundnud. Mida siis öelda? „Ser Duncan Kirbunõost” ei kõlanud väga rüütli moodi. Ta oleks võinud öelda, et on Mündipuult, aga kui keegi küsib, kus see on? Dunk polnud seal kunagi käinud ja vanamees polnud sellest eriti rääkinud. Ta kortsutas kulmu ja pahvatas välja: „Ser Duncan Pikk.”Ta oli pikk, selle vastu ei saanud keegi vaielda, ja see kõlas vägevalt. Väike väänkael ei paistnud küll nii arvavat. „Ma pole kunagi ühestki ser Duncan Pikast kuulnud.” „Nii et sa tead kõiki Seitsme Kuningriigi rüütleid, jah?” Poiss vaatas talle söakalt vastu. „Paremaid küll.” „Ma olen niisama hea kui nemadki. Pärast turniiri teavad seda kõik. Kas sinul on nimi, varas?” Poiss kõhkles. „Muna,” ütles ta. Dunk ei naernud. Ta pea näeb välja nagu muna. Väikesed poisid võivad julmad olla, ja täiskasvanud mehed niisamuti. „Muna,” ütles ta, „ma peaksin su veriseks peksma ja minema kihutama, aga tõsi on ka see, et telki mul ei ole ja kannupoissi samuti mitte. Kui sa vannud, et teed, mis sulle öeldakse, siis ma luban sul end turniiri ajal teenida. Mis pärast saab, noh, seda me veel vaatame. Kui ma otsustan, et sa oled oma ülalpidamist väärt, saad sa riided selga ja toidu kõhtu. Need riided võivad olla koredad ja toit soolaliha või soolakala, võib-olla vahel ka ulukiliha, seal, kus metsnikke ei liigu, aga nälga sa ei jää. Ja ma luban, et ei peksa sind muidu, kui ainult asja eest.” Muna muigas. „Jah, mu isand.” „Ser,” parandas Dunk. „Ma olen kõigest rändrüütel.”Ta mõtles, kas vanamees vaatas alla tema peale. Ma õpetan talle sõjakunsti, just nagu sina mulle õpetasid, ser. Ta tundub lootustandva poisina, võib-olla saab temast kunagi rüütel. Kala oli keskelt veel pisut toores, kui nad seda sõid, ja poiss polnud kõiki luid välja võtnud, aga ikkagi maitses see palju paremini kui kõva soolaliha. Muna jäi varsti kustuva lõkke ääres magama. Dunk lebas selili, suured pihud kukla all, ja silmitses öötaevast. Ta kuulis poole kolmikpenikoorma kauguselt turniiriväljakult muusikat. Kogu taevas oli tähti täis, neid oli tuhandeid ja tuhandeid. Üks neist langes, kui ta vaatas, erk roheline triip sähvatas üle musta ja kadus. Langev täht toob selle nägijale õnne, mõtles Dunk. Aga teised kõik on nüüd oma telkides, üles vaadates näevad nad siidi, mitte taevast. Nii et õnn kuulub ainult mulle. Hommikul ärkas ta kuke kiremise peale. Muna oli alles, oli end vanamehe kehvema keebi all kerra tõmmanud. Noh, poiss ei jooksnud öösel minema, asi seegi. Ta müksas poissi äratuseks jalaga. „Üles. Töö tahab tegemist.” Poiss tõusis üsna kiiresti ja hõõrus silmi. „Aita mul Kergejalg saduldada,” ütles Dunk. „Kuidas hommikusöögiga on?” „Soolaliha. Pärast töödega valmis saamist.” „Ma sööksin parema meelega hobuse ära,” ütles Muna. „Ser.” „Sa maitsed kõigepealt mu rusikat, kui ei tee, mis kästakse. Võta harjad. Need on sadulakotis. Jah, selles.” Nad harjasid koos ratsu punakaspruuni karva, tõstsid talle selga ser Arlani parima sadula ja kinnitasid rihmad. Dunk nägi, et kui Muna kord juba töö ette võttis, tegi ta seda hästi. „Ma arvan, et olen ära terve päeva,” ütles ta sadulasse ronides poisile. „Sina jää siia ja tee laager korda. Valva, et mõni teine varas siia hulkuma ei tuleks.” „Kas ma saan nende eemalepeletamiseks mõõga?” küsis Muna. Dunk nägi, et tal olid sinised silmad, väga tumedad, peaaegu violetsed. Kiilas pea tegi silmad kuidagi eriti suurteks. „Ei,” ütles Dunk. „Noast piisab. Parem, kui sa kohal oleksid, kui ma tagasi tulen, kuuled? Kui sa midagi varastad ja ära jooksed, siis ma otsin su üles, ma vannun seda. Koertega.” „Sul ei ole koeri,” märkis Muna. „Küll ma hangin mõned,” ütles Dunk. „Ainult sinu jaoks.”Ta pööras Kergejala pea aasa poole ja hakkas reipa traaviga liikuma, lootes, et ähvardus hoiab poisi ausal teel. Peale seljariiete, kotis oleva turvise ja istumise all oleva hobuse jäi kogu ta maine vara laagriplatsile. Ma olen eriti loll, et poissi nii usaldan, aga just niiviisi usaldas vanamees mind, mõtiskles ta. Ilmselt saatis Ema ta minu juurde, et saaksin oma võlga tasuda. Üle välja ratsutades kuulis ta jõe äärest haamrite paukumist, puusepad naelutasid kokku piigivõitluse barjääre ja kõrget tribüüni. Püstitati ka uusi telke, need rüütlid aga, kes olid varem kohale jõudnud, magasid välja eelmise õhtu pidutsemist või istusid hommikust sööma. Dunk tundis lõkkesuitsu ja ka peekoni lõhna. Aasast põhja pool voolas Cockleswent, võimsa Eksijõe lisajõgi. Madala koolmekoha vastu jäid linn ja kindlus. Vanamehega ringi rännates oli Dunk näinud paljusid laadalinnu. See siin oli üks ilusamaid; lubjavärviga kaetud, õlgkatusega majad mõjusid kutsuvalt. Kui ta väiksem oli, siis ta mõtles tihti, kuidas võiks olla sellises kohas elada – magada kõik ööd katuse all ja ärgata igal hommikul samade seinte vahel. Võib-olla saan ma seda varsti teada. Jah, ja Muna samuti. See võis juhtuda. Iga päev juhtus veidramaidki asju. Saarekoolme kindlus oli kolmnurkne kiviehitis, mille nurkadest kerkisid ümmargused, kolmekümne jala pikkused tornid; nende vahel jooksid sakmelised müürid. Parapettidel lehvisid oranžid lipud kindluse isanda vapi, valge päikese ja noolehambaga. Oranžides ja valgetes mundrites sõdurid seisid hellebardidega värava ees, vaatasid inimeste tulemist ja minemist ning näisid eelistavat pigem kena piimatüdrukuga nalja visata, kui kedagi eemale tõrjuda. Dunk peatas hobuse lüheldase habemiku mehe ees, pidades teda vahtkonna ülemaks, ja küsis mängude korraldaja järele. „See on siis Plummer, keda sa tahad, tema on siin see korraldaja. Ma näitan sulle.” Siseõues võttis tallipoiss Kergejala ratsmed. Dunk viskas ser Arlani täkitud kilbi õlale ning järgnes vahtkonna ülemale kaitsemüüri nurka ehitatud torni. Järsud kiviastmed viisid üles müürile. „Kas tulid oma isanda nime kirja panema?” küsis ülem, kui nad üles ronisid. „See on mu oma nimi, mille ma kirja panen.” „Või nii?” Kas mees muigas? Dunk polnud kindel. „See uks seal. Ma jätan su siia ja lähen oma postile tagasi.” Kui Dunk ukse lahti lükkas, istus korraldaja pukkidele toetatud laua taga ja kritseldas sulega midagi pärgamendile.Tal olid hõrenevad hallid juuksed ja kitsas, just nagu kokkupigistatud nägu. „Jah?” ütles ta pilku tõstes. „Mida sa tahad, mees?” Dunk sulges enda järel ukse. „Kas sa oled korraldaja Plummer? Ma tulin turniiri pärast. Ennast kirja panema.” Plummer muigutas huuli. „Minu isanda turniir on rüütlite jõukatsumine. Kas sa oled rüütel?” Ta noogutas, mõeldes, kas ta kõrvad punetavad. „Rüütel, kellel on ehk ka nimi?” „Dunk.” Miks ta seda ütles? „Ser Duncan. Pikk.” „Ja kust sa pärit oled, ser Duncan Pikk?” „Igalt poolt. Ma olin viiendast või kuuendast eluaastast saadik Mündipuu ser Arlani kannupoiss. See on tema kilp.” Ta näitas seda korraldajale. „Ta oli teel turniirile, aga külmetas ja suri, nii et ma tulin tema asemel. Enne surma lõi ta mu oma mõõgaga rüütliks.” Dunk tõmbas mõõga välja ning asetas kriimulisele lauale nende vahel. Nimekirjade isand heitis mõõgale ainult ühe pilgu. „Mõõk on see küll, kahtlemata. Ent ma pole kunagi kuulnud Mündipuu Arlanist. Sa ütled, et olid ta kannupoiss?” „Ta rääkis alati oma soovist, et minust saaks samuti rüütel, nagu tema. Kui ta oli suremas, lasi ta tuua oma mõõga ja käskis mul põlvitada. Ta puudutas korra mu paremat õlga, korra mu vasakut, lausus mõned sõnad ja kui ma püsti tõusin, siis ta ütles, et ma olen rüütel.” „Hmh.” Plummer hõõrus nina. „Iga rüütel võib mehe rüütliks lüüa, see on tõsi, kuigi traditsioonilisem viis on pidada jumalateenistus ja lasta enne vande andmist septonil võidmine sooritada. Kas su rüütlikslöömise juures oli tunnistajaid?” „Ainult punarind ogapuu otsas. Ma kuulsin teda, kui vanamees sõnu lausus. Ta käskis mul olla hea ja ustav rüütel, teenida seitset jumalat, kaitsta nõrku ja süütuid, teenida truult oma isandat ja kaitsta riiki kogu oma jõuga ning mina tõotasin seda teha.” „Kahtlemata.” Dunk märkas paratamatult, et Plummer ei suvatsenud teda seriks nimetada. „Ma pean Saarekoolme isandaga nõu pidama. Kas keegi neist siia kogunenud vapratest rüütlitest võiks sind või su kadunud isandat tunda?” Dunk mõtles hetke. „Ma nägin telki Dondarrioni koja lipuga. Must, purpurse välguga?” „Ser Manfred on seda koda esindamas.” „Ser Arlan teenis kolme aasta eest Dorne’is tema isa. Ser Manfred võib mind mäletada.” „Ma annan sulle nõu temaga rääkida. Kui ta on nõus sind käendama, too ta homme samal ajal endaga siia kaasa.” „Nagu soovite, isand.”Ta hakkas ukse poole minema. „Ser Duncan,” hõikas korraldaja talle järele. Dunk pöördus tagasi. „Kas sa ikka tead,” ütles mees, „et need, kes turniiril kaotavad, loovutavad oma relvad, turvise ja hobuse võitjale ning peavad nende eest lunaraha maksma?” „Ma tean.” „Kas sul on raha sellise luna maksmiseks?” Nüüd teadis ta kindlasti, et ta kõrvad punetavad. „Mul ei ole seda raha vaja,” ütles ta, palvetades, et see oleks tõde. Ma vajan ainult ühte võitu. Kui ma võidan oma esimese piigivõitluse, saan ma kaotaja turvise ja hobuse või tema kulla, ja siis võin ma ka ise korra kaotada. Ta läks aeglaselt trepist alla, mõeldes vastumeelselt sellele, mida ta järgmisena pidi tegema. Siseõuel haaras ta ühel tallipoisil kraest. „Ma pean rääkima Saarekoolme isanda tallmeistriga.” „Ma otsin ta üles.” Tallides oli jahe ning hämar. Tõrges hall täkk püüdis teda hammastega näksata, kui ta möödus, kuid Kergejalg ainult hirnatas vaikselt ja hõõrus ninaga ta kätt, kui ta selle hobuse ette tõstis. „Oled tubli tüdruk, oled ju?” pomises ta. Vanamees kordas ikka, et rüütel ei tohi kunagi oma hobust armastada, sest neid sureb tema all rohkem kui mitu, aga ega ta ise ka oma nõuandest kinni ei pidanud. Dunk oli mitu korda näinud, kuidas vanamees kulutas viimase vaskpenni, et vanale Kastanile õun või Kergejalale ja Äikesele kaeru osta. Kergejalg oli ser Arlanit kandnud väsimatult tuhandeid penikoormaid, üles ja alla mööda Seitset Kuningriiki. Dunkil oli tunne, nagu reedaks ta vana sõbra, aga mis valikut tal oli? Kastan oli nii vana, et ei maksnud enam eriti midagi, ja Äikest vajas ta turniiril. Aeg läks, tallmeister ei suvatsenud aga veel ilmuda. Oodates kuulis Dunk müüridelt pasunahüüdeid ja siseõuelt hääli. Uudishimulikult võttis ta Kergejala käekõrvale ja läks talliuksele vaatama, mis toimub. Suur seltskond rüütleid ja ratsavibukütte valgus väravatest sisse, vähemalt sadakond meest, ning nende hobused olid uhkemad, kui Dunk kunagi oli näinud. Mingi tähtis isand on tulnud. Ta haaras möödajooksva tallipoisi käest. „Kes need on?” Poiss vaatas teda kahtlustavalt. „Kas sa lippe ei näe?”Ta tõmbas end lahti ja kiirustas eemale. Lipud … Kui Dunk pead pööras, kergitas tuulehoog musta siidvimplit pika varda otsas ja Targaryenide koja vihane kolmepäine lohe oleks nagu tiivad laiali ajanud ning ergavpunast tuld puhunud. Lipukandja oli pikk rüütel valges, kullaga kaunistatud soomusrüüs, ta õlgadel lehvis helevalge keep. Järgnesid veel kaks üleni valges ratsanikku. Valvkonna rüütlid kuningliku lipuga. Mõni ime siis, et Saarekoolme isand koos poegadega lossi ustest välja kiirustas, ning kaunis neiu samuti – lühikest kasvu tüdruk kollaste juuste ja ümmarguse roosa näoga. Mulle ta eriti kaunis ei paista, mõtles Dunk. Nukunäitlejast tüdruk oli ilusam. „Poiss, lase see kronu lahti ja hoolitse mu hobuse eest.” Ratsanik oli tallide ees sadulast maha laskunud. Ta räägib minuga, mõistis Dunk. „Ma ei ole tallipoiss, isand.” „Polnud piisavalt mõistust?” Kõneleja kandis musta, erkpunase atlassiga ääristatud keepi, rüü aga, mida see kattis, oli ere nagu tuleleek: sellel oli punaseid, kollaseid ja kuldseid toone. Mees oli sale ja sirge nagu pistoda, kuid ainult keskmist kasvu ja Dunkiga umbes üheealine. Hõbedased ja kuldsed lokid raamisid selgejoonelist ja kõrki nägu: kõrge laup, teravad põsenukid, sirge nina, kahvatu ja sile, ainsagi veata nahk. Ta silmad olid tumevioletsed. „Kui sa hobusega hakkama ei saa, siis too mulle veini ja kena piiga.” „Ma … vabandust, isand, aga ma ei ole ka teener. Mul on au olla rüütel.” „Rüütelkonnale on osaks saanud kurb aeg,” ütles prints, aga siis tormas kohale üks tallipoistest, kellele ta oma ratsu, uhke kõrvi ratsmed üle andis. Dunk oli hetkega unustatud. Kergendustundega hiilis ta talli tagasi tallmeistrit ootama. Ta tundis end oma telkides isandate läheduses närviliselt; ka polnud tal mingit asja printsidega rääkida. Ta ei kahelnudki, et see kaunis nooruk oli prints. Targaryenid olid kadunud meretaguse Valüüria verd ning nende hõbekuldsed juuksed ja violetsed silmad eristasid neid tavalistest inimestest. Dunk teadis, et prints Baelor oli vanem, aga nooruk võis vabalt olla üks tema poegadest: Valarr, keda sageli nimetati Nooreks Printsiks, et tema ja isa vahel vahet teha, või Matarys, Veel Noorem Prints, nagu isand Swanni narr oli teda kord nimetanud. Noori printse oli veel, Valarri ja Mataryse nõbusid. Kuningas Daeron Heal oli neli täiskasvanud poega, kolmel neist olid endal pojad. Tema isa ajal oli lohekuningate vereliin peaaegu välja surnud, kuid öeldi tavaliselt, et Daeron II ja tema pojad on selle kestmise igaveseks ajaks kindlustanud. „Sina. Mees. Küsisid minu järele.” Saarekoolme isanda tallmeistri nägu punetas ning oranž munder ja järsk kõnepruuk lasid sel paista veelgi punasemana. „Mis oli? Mul pole aega siin …” „Ma tahan seda ratsut müüa,” sekkus Dunk kiiresti, et mees ei jõuaks teda minema saata. „Hea hobune, kindla astumisega …” „Ma räägin sulle, et mul pole aega.” Mees heitis Kergejalale ainsa pilgu. „Mu isandal pole sellist vaja.Vii ta linna, võib-olla Henly annab sulle paar hõberaha.” Juba ta pöörduski minekule. „Tänan, isand,” jõudis Dunk enne ta lahkumist veel öelda. „Isand, kas kuningas saabus?” Tallmeister naeris ta üle. „Ei, olgu jumalad tänatud. Juba see printside rüüsteretk on piisav katsumus. Kustkohast ma kõigile neile loomadele latrid leian? Ja toitu?”Ta kiirustas oma tallipoiste peale karjudes minema. Selleks ajaks, kui Dunk tallist lahkus, oli Saarekoolme isand oma printsidest külalised lossi saali juhatanud, aga kaks Valvkonna rüütlit oma valgetes turvistes ja lumivalgetes keepides viibisid veel siseõuel ning vestlesid vahtkonna kapteniga. Dunk peatus nende ees. „Isandad, ma olen ser Duncan Pikk.” „Meeldiv tutvuda, ser Duncan,” vastas suurem valgetest rüütlitest. „Ma olen ser Roland Crakehall ja see on mu rüütelvend ser Donnel Viduorust.” Valvkonna seitse rüütlit olid Seitsme Kuningriigi kõige vägevamad võitlejad, kui vaid ehk kroonprints Baelor Piigimurdja välja arvata. „Kas te tulite end võitluseks kirja panema?” küsis Dunk murelikult. „Meil poleks sobilik ratsutada nende vastu, keda me oleme vandunud kaitsta,” vastas punaste juuste ja habemega ser Donnel. „Prints Valarril on au olla üks Saarekoolme emanda eestvõitlejatest,” seletas ser Roland, „ning kaks ta nõbu kuuluvad väljakutsujate hulka. Meie tulime koos ülejäänutega ainult vaatama.” Kergendust tundes tänas Dunk valgeid rüütleid lahke sõna eest ja ratsutas kindluseväravatest välja, enne kui veel mõni prints teda kõnetada jõuaks. Kolm printsi, mõtiskles ta, pöörates ratsu Saarekoolme linnatänavate poole. Valarr oli prints Baelori vanim poeg, teisel kohal Raudtrooni pärilusjärjekorras, kuid Dunk ei teadnud, kui palju ta oli pärinud oma isa legendaarsest meisterlikkusest piigi ja mõõga kasutamisel. Teistest Targaryeni printsidest teadis ta veelgi vähem. Mida ma siis teen, kui pean printsi vastu ratsutama? Kas ma üldse võin kellelegi nii kõrgeltsündinule väljakutset esitada? Ta ei teadnud vastust. Vanamees oli sageli öelnud, et ta on loll nagu kindlusemüür, ja praegu tundis ta seda ise ka. Henlyle meeldis Kergejalg päris hästi – kuni ta kuulis, et Dunk hobust müüa tahab. Siis hakkas tallimees ainult vigasid nägema. Ta pakkus kolmsada hõbemünti. Dunk kinnitas, et peab saama kolm tuhat. Pärast pikka vaidlemist ja kirumist jõudsid nad seitsmesaja viiekümne hõbemündi juures kokkuleppele. See oli Henly algpakkumisele lähemal kui Dunki omale, mistõttu ta tundis end kauplemises kaotajana, kuid tallimees enam kõrgemale ei tulnud ja lõpuks polnud tal muud valikut, kui leppida. Uus vaidlus algas siis, kui Dunk teatas, et sadul hinna sisse ei käinud, Henly aga väitis, et käis. Lõpuks said kõik asjad paika. Kui Henly läks raha tooma, silitas Dunk Kergejala lakka ja ütles, et too vapralt vastu peaks. „Kui ma võidan, siis ma tulen ja ostan su tagasi, ma luban seda.” Ta ei kahelnudki, et vahepealse ajaga kaovad kõik ratsu puudused ja hind tõuseb praegusega võrreldes kahekordseks. Tallimees andis talle kolm kuldmünti ja ülejäänu hõbedas. Dunk katsus üht kuldmünti hambaga ja naeratas. Ta polnud varem kulla maitset tundnud ega kuldraha käes hoidnud. Rahva seas kutsuti neid münte lohedeks, sest nende ühele küljele oli vermitud Targaryenide koja kolmepäine lohe.Teisel küljel oli kuninga portree. Kahel Henley antud mündil oli kuningas Daeroni nägu, kolmas oli vanem, üsna kulunud, ja sellel oli teistsugune mees. Näo all oli nimi, aga Dunk ei tundnud tähti. Nagu ta nägi, oli kuld ka servadest maha kulunud. Ta andis sellest Henlyle valjusti teada. Tallimees nurises, kuid andis kaaluvahe katteks veel mõned hõbemündid ja pihuga vaskseid. Dunk andis mõned vaskpennid kohe tagasi, osutades peaga Kergejala poole. „Tema jaoks,” ütles ta. „Vaata, et ta õhtul kaeru saaks. Jah, ja ühe õuna ka.” Kilp käsivarrel ja vana turvis kotiga üle õla, asus Dunk teele mööda Saarekoolme päikeselisi tänavaid. Müntide raskus ta kukrus tekitas imeliku tunde; ühest küljest oli see peaaegu joovastav ja samas ka murelik. Vanamees polnud kunagi usaldanud talle rohkem kui mündi või kaks korraga. Sellest rahast võiks ta elada terve aasta. Ja mis ma siis teen, müün Äikese? See tee lõppes kerjuseks või lindpriiks saamisega. Sellist võimalust ei pruugi enam kunagi tulla, ma pean riskima ja kõik mängu panema. Kui ta läbi koolme tagasi Cockleswenti lõunakaldale sumpas, oli hommikupoolik samahästi kui möödas ja turniiriväljak oli jälle ellu ärganud.Veinimüüjatel ja vorstivalmistajatel edenes äri jõudsalt, tantsiv karu tatsas peremehe pillimängu taktis ning laulja laulis „Karu, karu ja kaunis neid”, žonglöörid tegid oma trikke ja nukujuhid lõpetasid järjekordset etendust. Dunk peatus, et vaadata, kuidas puust lohele ots peale tehti. Kui rüütel-nukk lohe pea maha raius ja punane saepuru rohule valgus, naeris ta valjusti ja viskas tüdrukule kaks vaskpenni. „Teine on eilse õhtu eest,” hõikas ta.Tüdruk püüdis mündid õhust ja saatis vastu kõige armsama naeratuse, mida Dunk oli kunagi näinud. Kas ta naeratas mulle või müntidele? Dunk polnud kunagi tüdrukuga olnud ja nad tegid ta närviliseks. Kord, kolme aasta eest, kui vanamehe kukkur oli täis pärast poolt aastat pimeda isand Florenti teenistuses, oli ta Dunkile öelnud, et on aeg ta lõbumajja viia, et temast mees saaks. Aga vanamees oli siis purjus ning kui ta kaineks sai, ei mäletanud ta sellest midagi. Dunkil endal oli olnud piinlik talle seda meelde tuletada. Pealegi polnud ta kindel, kas ta hoora üldse tahtiski. Kui tal ei saanud olla kõrgestisündinud piigat nagu tõelisel rüütlil, tahtis ta vähemalt sellist, kellele meeldiks ta ise rohkem kui ta hõbe. „Kas sa jooksid kruusi õlut?” küsis ta nukutüdrukult, kui too punaseks värvitud saepuru tagasi oma lohesse kühveldas. „Koos minuga, ma mõtlen? Või vorsti? Ma eile õhtul võtsin vorsti, see oli maitsev. Ma arvan, et need on sealihast.” „Tänan, isand, aga meil on uus etendus.” Tüdruk tõusis ja jooksis eemale, käreda paksu dornlanna juurde, kes juhtis rüütli nukku, Dunk aga seisis ja tundis end lollina. Kuid talle meeldis, kuidas tüdruk jooksis. Kena tüdruk, ja pikk. Tema suudlemiseks ei tarvitseks mul põlvili laskuda. Suudelda ta oskas. Aasta eest oli kõrtsitüdruk teda Lannisportis õpetanud, aga tüdruk oli olnud nii lühike, et pidi tema huulteni ulatumiseks laua peal istuma. See mälestus pani ta kõrvad tulitama. Oli ta ikka loll küll. Praegu oleks pidanud piigivõitlusele mõtlema, mitte suudlemisele. Saarekoolme isanda puusepad lupjasid vöökõrgusi puubarjääre, mis pidid piigivõitlejaid lahutama. Dunk jälgis veidi aega nende tööd. Oli valmistatud viis võitlusrada, kõik põhja-lõuna suunas, et päike ühelegi osalejale silma ei paistaks.Võitlusvälja idapoolsesse külge oli püstitatud kolmerealine tribüün, oranž varikatus selle kohal kaitses isandaid ja emandaid vihma ja päikese eest. Suurem osa pidi istuma pinkidel, aga platvormi keskel oli neli kõrge seljatoega tooli Saarekoolme isanda, kauni piiga ja külla tulnud printside jaoks. Aasa idapoolses servas oli üles pandud piigitorkemärklaud, posti otsas pöörlev nukk, mille pika põikpuu lühemas otsas oli sälguliseks taotud kilp; tosinkond rüütlit püüdsid seda kordamööda tabada ja nukku pöörlema panna. Dunk vaatas, kuidas Jõhkard Bracken seda tegi, tema järel piirimaade isand Caron. Mina ei oska nii kindlalt sadulas istuda kui nemad, mõtles ta murelikult. Mujal harjutasid mehed jalgsi, rünnates teineteist puust mõõkadega, nende kannupoisid aga hõikasid kõrvalt rõvedaid nõuandeid. Dunk jälgis, kuidas jässakas nooruk püüab tõrjuda lihaselist rüütlit, kes näis nõtke ja kiirena nagu puuma. Mõlema kilbile oli maalitud Fossowayde punane õun, kuid noorema oma hakiti varsti kildudeks. „See õun pole veel küps,” ütles vanem teisele vastu kiivrit virutades. Noorem Fossoway oli alistudes muljutud ja verine, kuid vastane isegi ei hingeldanud. Ta tõstis visiiri, vaatas ringi, nägi Dunki ja ütles: „Sina seal. Jah, sina, suur mees. Tiibadega karika rüütel. Kas see on pikkmõõk, mida sa kannad?” „See kuulub õigusega minule,” ütles Dunk tõrjuvalt. „Ma olen ser Duncan Pikk.” „Ja mina olen ser Steffon Fossoway. Kas sa võtaksid minuga kätt proovida, ser Duncan Pikk? Oleks hea kellegi uuega mõõgad ristata. Mu nõbu pole veel küps, nagu sa isegi nägid.” „Tehke seda, ser Duncan,” ässitas löödud Fossoway kiivrit peast võttes. „Mina pole võib-olla küps, aga mu hea nõbu on läbinisti mäda. Lööge tal seemned välja.” Dunk raputas pead. Miks segasid need kaks isandat teda oma tülisse? Tal polnud mingit tahtmist selles osaleda. „Tänan, ser, aga mul on asjad ajada.” Nii suur hulk raha tegi ta olemise ebamugavaks. Mida rutem ta Terase-Pate’ile ära maksab ja oma turvise kätte saab, seda parem. Ser Steffon vaatas teda põlglikult. „Rändrüütlil on asjad ajada.”Ta vaatas ringi ja märkas läheduses teist võimalikku vastast. „Ser Grance, kena kohtuda. Tule kätt proovima. Ma tean kõiki neid hädiseid nippe, mis mu nõbu Raymun on selgeks saanud, ning näib, et ser Duncanil on vaja tagasi rändama minna. Tule, tule.” Dunk kõndis minema, nägu punetamas. Temalgi polnud just palju nippe, olid need siis hädised või mitte, ja ta ei tahtnud, et keegi enne turniiri teda võitlemas näeks. Vanamees ütles alati, et mida paremini sa oma vastast tunned, seda lihtsam on sul temast jagu saada. Rüütlitel nagu ser Steffon oli teravat silma, et juba paari pilguga mehe nõrkused üles leida. Dunk oli tugev ja kiire, kaal ja käeulatus olid tema kasuks, kuid ta polnud hetkekski uskunud, et ta oskused oleksid teiste omadega võrdsed. Ser Arlan oli õpetanud teda nii hästi kui oskas, aga vanamees polnud ka noores eas kunagi parimate rüütlite hulka kuulunud. Suured rüütlid ei elanud oma elu rännates ega surnud mudase tee ääres. Minuga nii ei lähe, vandus Dunk. Ma näitan neile, et võin olla midagi enamat kui rändrüütel. „Ser Duncan.” Noorem Fossoway kiirustas, et talle järele jõuda. „Ma poleks tohtinud peale käia, et sa mu nõbuga harjutaksid. Ma olin tema peale ta ülbuse pärast vihane ja sa oled nii suur, et ma mõtlesin … noh, see oli minust vale. Sul pole turvist seljas. Kui ta oleks saanud, oleks ta su käe murdnud, või põlve.Talle meeldib harjutusplatsil mehi taguda, et nad oleksid verimuhkudes ja haavatavad, kui ta peaks nendega võitlusplatsil kokku sattuma.” „Sinul ta midagi puruks ei löönud.” „Ei, aga ma olen temaga üks veri, kuigi tema õunapuu vanemast harust, nagu ta mulle alatasa meelde tuletab. Ma olen Raymun Fossoway.” „Meeldiv tutvuda. Kas sina ja su nõbu osalete turniiril?” „Tema küll, see on kindel. Ma tahaksin, kui saaksin. Aga ma olen alles kannupoiss. Mu nõbu on lubanud mu rüütliks lüüa, aga ta kinnitab, et ma pole veel selleks valmis.” Raymunil oli kandiline nägu, nöbinina ja lühikesed krussis juuksed, aga ta naeratus oli võluv. „Sa paistad väljakutsujana, vähemalt mulle paistab nii. Kelle kilpi sa kavatsed lüüa?” „Pole vahet,” ütles Dunk. Nii pidi ütlema, kuigi seal oli kogu maailma jagu vahet. „Ma lähen võitlema alles kolmandal päeval.” „Selleks ajaks on mõned eestvõitlejad juba langenud, jah,” ütles Raymun. „Noh, et Sõdalane sulle naerataks, ser.” „Sulle samuti.” Kui tema on kõigest kannupoiss, siis mis asja on mul rüütlite sekka? Üks meist on narr. Iga sammu juures kõlises Dunki taskus hõbe, aga ta teadis, et võis kõik selle ainsa südametukse vältel kaotada. Isegi turniiri reeglid olid tema vastu, samahästi kui välistades, et talle satub algaja või nõrk vastane. Turniiri korraldamiseks oli kümneid viise, kõik sõltus võõrustava isanda tujust. Mõnikord lavastati lahinguid rüütlite meeskondade vahel, mõnikord toimus hull lahingumöll, kus võitjaau läks sellele, kes viimasena püsti seisis. Kui peeti võitlusi mees mehe vastu, siis vahel paarid loositi, vahel aga määras need turniiri korraldaja. Saarekoolme isand oli turniiri kokku kutsunud oma tütre kolmeteistkümnenda nimepäeva tähistamiseks. Kaunis neid pidi istuma isa kõrval kui valitsev ilu ja armastuse kuninganna. Teda kaitsesid viis eestvõitlejat, kes olid saanud tema soosingu. Kõik teised pidid esinema väljakutsujatena, kuid iga mees, kes suutis eestvõitlejat võita, asus ise tema kohale eestvõitlejaks – kuni mõni uus väljakutsuja ta kukutas. Kolm päeva kestva piigivõitluse järel pidid viis allesjäänut otsustama, kas ilu ja armastuse kroon jääb kaunile neiule või hakkab seda kandma keegi teine. Dunk silmitses rohtukasvanud võitlusvälja ning tühje istmeid tribüünil ja kaalus oma võimalusi. Ta vajas ainult ühte võitu – siis võis ta nimetada end üheks Saarekoolme aasa eestvõitlejaks, olgu siis või ainult tunniks.Vanamees oli elanud peaaegu kuuskümmend aastat, aga eestvõitleja polnud ta kunagi olnud. Seda pole ju liiga palju loota, kui jumalad on head. Ta mõtles kõigile lauludele, mida ta oli kuulnud, lauludele pimedast Symeon Tähesilmast ja õilsast Peegelkilbi Serwynist, prints Aemon Loherüütlist, ser Ryam Redywne’ist ja Narr Florianist. Nad kõik olid saanud võitu palju hirmsamatest vastastest kui need, kellega temal tuleks vastamisi minna. Aga nad olid suured kangelased, vaprad ja kõrgestisündinud mehed, kui Florian kõrvale jätta. Kes olen mina? Dunk Kirbunõost? Või ser Duncan Pikk? Ta arvas, et vastus sellele peaks selguma õige pea. Ta kergitas kotti turvisega ja pöördus kaupmeeste lettide poole, et leida Terase-Pate. Muna oli laagriplatsil mehemoodi tööd teinud. Dunk oli rahul; ta oli pisut peljanud, et ta kannupoiss võib jälle jalga lasta. „Kas sa said oma ratsu eest hea hinna?” küsis poiss. „Kust sa tead, et ma ta maha müüsin?” „Sa läksid ratsa ja tulid tagasi jalgsi, ning kui röövlid oleksid ta varastanud, oleksid sa palju vihasem kui praegu.” „Sain piisavalt selle jaoks.” Dunk võttis oma uue turvise poisile näitamiseks välja. „Kui sinust peaks kunagi rüütel saama, siis pead sa oskama heal ja halval terasel vahet teha. Vaata siia, see on korralik töö. Selle rõngassärgi ketid on kahekordsed, iga lüli on seotud kahelt poolt, näed? See kaitseb paremini kui ühekordne. Ja kiiver, Pate tegi selle pealt ümaraks, näed, kuidas see kaardub? Mõõk või tapper libiseb kõrvale, aga pealt lameda kiivri võib see läbi hammustada.” Dunk seadis täiskiivri endale pähe. „Kuidas paistab?” „Visiiri ei ole,” märkis Muna. „Siin on õhuaugud. Visiirid on nõrgaks kohaks.”Terase-Pate oli nii öelnud. „Kui sa tead, kui paljud rüütlid on saanud noole silma, kui nad värske õhu ahmimiseks visiiri tõstsid, siis sa endale sellist ei taha,” oli ta Dunkile seletanud. „Tutti ka ei ole,” ütles Muna. „Lihtsalt selline tavaline.” Dunk tõstis kiivri peast. „Tavaline sobibki minusugusele. Kas näed, kui hele see teras on? Sinu ülesandeks saab hoolitseda, et see nii jääkski. Kas tead, kuidas turvist puhastada?” „Liivatünnis,” ütles poiss, „aga sul ei ole tünni. Kas sa telgi ka ostsid, ser?” „Nii head hinda ma ei saanud.” Poiss on liiga jultunud, see ei tule talle kasuks, ma peaksin selle temast välja peksma. Kuid ta teadis, et ei tee seda. Talle meeldis see jultumus. Ta oleks pidanud ise ka söakam olema. Mu kannupoiss on minust julgem, ja targem ka. „Sa töötasid siin tublisti, Muna,” ütles Dunk. „Homme tuled minuga kaasa. Saad turniiri toimumiskoha üle vaadata. Ostame hobustele kaeru ja endale värsket leiba. Võib-olla natuke juustu ka, ühes müügiputkas oli head juustu.” „Ega ma lossi pea minema?” „Miks mitte? Ühel päeval kavatsen ma ise ka lossis elada. Ma loodan endale selles elus võita koha ülikutelauas.” Poiss ei vastanud. Võib-olla ta kardab isanda saali astuda, mõtles Dunk. Aga see oleks ka täiesti loomulik. Küll ta aja jooksul sellest üle saab. Ta läks tagasi oma turvist imetlema ja mõtles, kui kaua ta seda kanda saab. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/dzhordzh-martin/seitsme-kuningriigi-ruutel/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1322.97 руб.