Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Tants lohedega II osa George R. R. Martin Kuningas Joffrey käsul Kuningalinnas hukatud Ned Stark ei öelnud oma lastele suusoojaks, et tali on tulekul. Hilissügise viimased lehed langevad sama hoogsalt kui kuningad ja rüütlid. Müüri taga liginevad Ned Starki sohipojaks peetava Jon Snow juhitud Öisele Vahtkonnale iidsed olendid, kes ei tunne sõna „surm”. Uueks sõjaks valmistumise asemel peab aga Snow tegelema omade keskis rahu säilitamisega. Rahu on habras ka Talitundrus, kus Roose ja Ramsay Bolton ootavad viimast isehakanud kuningat, sõjaväe eesotsas liikuvat külmetavat Stannis Baratheoni, et tolle pea maha lüüa. Boltonid püüavad ohjata liitlasi ja reetlikus segaduses otsib oma võimalust Tõhk, keda tunti varem Theon Greyjoyna. Theoni õde purjetab samal ajal kiirelt Essose suunas, kus Daenerys Targaryen vajab hädasti lojaalseid liitlasi. Ka Daeneryse kasvavad lohed, kes tõmbavad oma ema tähelepanu poliitilistelt intriigidelt endale, löövad aina metsikuma hooga oma ürgset tantsu. Kuningalinn ootab aga kohtumõistmist kahe kuninganna üle, aimamata, kui suur oht maabus enne talve tulekut Westerose rannikul. George R. R. Martin Tants lohedega II see on minu fännidele Lodelyle, Treblale, Stegole, Podile, Caressile, Yagsile, X-Rayle ja Mr. X-ile, Kate’ile, Chatayale, Mormontile, Michile, Jamie’le, Vanessale, Ro’le, Stubbyle, Louise’ile, Agravaine’ile, Wertile, Maltile, Jo’le, Mouse’ile, Telisianele, Blackfyre’ile, Bronn Stone’ile, Coyote’i tütrele ja ülejäänud pöörastele ja metsikutele Plagudeta Vennaskonna meestele ja naistele minu veebilehevõluritele Eliole ja Lindale, Westerose isandatele, Winterile ja Fabiole WIC-ist ja Lohekivi Gibbsile, kellest kõik alguse sai Hispaania Asshai meestele ja naistele, kes laulsid meile karust ja piigast kaunist ja suurepärastele fännidele Itaaliast, kes andsid mulle määratult veini ja minu lugejatele Soomest, Saksamaalt, Brasiiliast, Portugalist, Prantsusmaalt ja Hollandist ning kõikidelt muudelt kaugetelt maadelt, kus olete seda tantsu oodanud ja kõikidele sõpradele ja fännidele, kellega pean veel kohtuma tänan teid kannatlikkuse eest DAENERYS Laagris leviv lehk oli nii õõvastav, et Dany suutis vaevu öökimist tagasi hoida. Ser Barristan kirtsutas nina ja ütles: „Teie Hiilgus ei tohiks siin mürgiseid aure sisse hingata.” „Minus voolab lohede veri,” tuletas Dany talle meelde. „Kas sa oled näinud kõhutõve käes vaevlevat lohet?” Viserys oli tihti väitnud, et lihtrahvast vaevavad nuhtlused Targaryene ei puutunud ja seni nähtu alusel vastas see kõik tõele. Talle meenus külm ja nälg ja hirm, aga mitte ükski haigus. „Ja siiski,” sõnas vana rüütel, „minu süda oleks rahulikum, kui Teie Hiilgus linna naaseks.” Meereeni mitmevärvilistest kiviplokkidest müürid lasusid pool miili eemal. „Verine kõhutõbi on olnud iga sõjaväe hukatus juba aoajastust saadik. Lubage meil toidupoolis laiali jagada, Teie Hiilgus.” „Homme. Praegu olen ma juba siin. Ma tahan näha.” Naine kannustas oma hõbehalli. Teised traavisid tema järel. Jhogo ratsutas Dany ees, Aggo ja Rakharo kohe naise kannul, pikad dothraki piitsad käes, et tõbised ja surijad eemale peletada. Ser Barristan ratsutas tähnilisel hallil tema paremal käel. Temast vasakul olid Symon Vöötselg Vabadest Vendadest ja Marselen Ema Meestest. Kohe pealike kannul tulid kuuskümmend moonavankreid valvavat sõdalast. Kõiki ratsanikke, dothrakisid, Jultunud Elajaid ja vabakslastuid, ühendas vaid kohustuse vastu tuntav vastumeelsus. Nende kannul tuigerdasid astaporlased õudses rongkäigus, mis iga läbitud meetriga üha pikemaks venis. Mõni neist kõneles Dany jaoks tundmatus keeles. Teised ei suutnud suudki avada. Paljud tõstsid hõbehalli möödudes Dany poole käed või langesid põlvili. „Ema,” hüüdsid nad talle astapori, lysi ja vanavolantise murdes, dothrakide kurguhäälel ja qarthlaste vulinal, isegi Westerose ühiskeeles. „Ema, palun… ema, aidake mu õde, ta on tõbine… andke mu lapsukestele süüa… palun, mu vana isa… aidake teda… aidake mu naist… aidake mind…” Ma ei saa teid rohkem aidata, mõtles Dany meelt heites. Astaporlastel ei olnud enam kuhugi mujale minna. Väljaspool Meereeni pakse müüre oli neid tuhandeid – mehi ja naisi ja lapsi, vanu mehi ja väikseid tüdrukuid ja vastsündinuid. Paljud olid tõbised, enamik nälginud ja kõik hukatusse määratud. Daenerys ei julgenud neid linnaväravatest sisse lubada. Ta oli püüdnud neid nii palju kui võimalik aidata. Ta oli nende juurde ravitsejad saatnud, Sinised Armulised ja loitsijad ja habemeajajad-aadrilaskjad, aga ka mõni neist oli tõppe nakatunud ning mitte kellegi ravi ei suutnud tuhkrul märal saabunud kõhutõve ülikiiret levimist peatada. Tervete eraldamine haigetest oli niisamuti teostamatuks osutunud. Tema Ustavad Kilbid olid seda üritanud, kiskudes mehi naistest eemale ja lapsi emade käte vahelt välja, kuni astaporlased itkesid, vastu puiklesid ja neid kividega loopisid. Paar päeva hiljem olid haiged surnud ja terved haiged. Nende üksteisest eraldamine ei olnud kuidagi kaasa aidanud. Isegi nende toitmine oli raskeks muutunud. Dany saatis neile iga päev nii palju kui võimalik, aga iga päev oli näljaseid suid üha rohkem ja jagatavat toitu vähem. Ka vankrijuhte, kes nõustusid moona vedama, oli üha raskem leida. Liiga paljud laagrisse saadetud olid ka ise kõhutõppe nakatunud. Teisi oli rünnatud tagasiteel linna. Eile oli üks vanker uppi aetud ja kaks tema sõdalast tapetud, mistõttu oli kuninganna otsustanud täna neile ise moona jagada. Kõik tema nõunikud olid sellele tuliselt vastu vaielnud, alates Reznakist ja Paljaspeast ser Barristanini, aga Daeneryse meelekindlust ei suudetud kõigutada. „Ma ei keera neile selga,” oli ta kangekaelselt öelnud. „Kuninganna peab oma rahva hädadega kursis olema.” Häda oli ainus, millest neil puudust ei olnud. „Hobused ja muulad on pea kõik otsas, ehkki paljud tulid Astaporist siia ratsa,” oli Marselen talle ette kandnud. „Nad on kõik pintslisse pistnud, Teie Hiilgus, niisamuti kõik rotid ja raipesööjad koerad, keda neil on õnnestunud kinni püüda. Mõned on hakanud omi surnuid sööma.” „Inimene ei tohi inimese liha suu sisse võtta,” lausus Aggo. „Kõik teavad seda,” nõustus Rakharo. „Nad saavad neetud.” „Nad on juba ammu neetud,” sõnas Symon Vöötselg. Neile järgnesid anumiseks liiga nõrgad või hirmunud, näljast pundunud kõhtudega väikesed lapsed. Kõhetud ja auku vajunud silmadega mehed kükitasid keset liiva ja kive, väljutades oma elu pruunide ja punaste haisvate jugadena. Paljud sittusid sinna, kus elasid, olles liiga jõuetud, et roomata kuninganna käsul kaevatud kraavidesse. Kaks naist kaklesid söestunud kondi pärast. Läheduses seisis üks kümneaastane jõnglane ja õgis rotti. Ta tegi seda ühe käega, hoides teises teritatud ora, et peletada eemale kõik, kes temalt saaki röövida püüdsid. Kõikjal vedelesid matmata surnud. Dany märkas poris musta mantli all lebavat meest, aga kui ta temast mööda ratsutas, lagunes mantel tuhandeks kärbseks. Maapinnal istusid luidrad naised ja hoidsid embuses oma hinge heitvaid imikuid. Nad jälgisid Danyt pilguga. Kellel veel jaksu oli, hüüdis talle: „Ema… palun, ema… olge te õnnistatud, ema…” Olgu ma õnnistatud, mõtles Dany mõrult. Sinu linn on saanud tuhaks ja kontideks, sinu inimesed ainult koolevad sinu ümber. Mul ei ole pakkuda teile peavarju, ravimeid ega lootust. Kõigest kopitanud leiba ja roiskuvat liha, kõva juustu, tilgake piima. Olgu ma õnnistatud, olgu ma õnnistatud. Millisel emal ei ole laste toitmiseks piima? „Liiga palju surnuid,” ütles Aggo. „Nad tuleb põletada.” „Kes nad põletab?” päris ser Barristan. „Verine kõhutõbi on kõikjal. Igal ööl sureb sadu inimesi.” „Ei ole hea surnuid puudutada,” kostis Jhogo. „Kõik teavad seda,” laususid Aggo ja Rakharo kooris. „See kõik võib tõele vastata,” ütles Dany, „aga seda tuleb siiski teha.” Ta mõtles hetke. „Rikkumatud ei pelga laipu. Räägin Halli Tõuguga.” „Teie Hiilgus,” sõnas ser Barristan, „Rikkumatud on teie parimad sõdalased. Me ei tohiks katku nende sekka lahti lasta. Las astaporlased matavad ise omi surnuid.” „Nad on selleks liiga nõrgad,” kostis Symon Vöötselg. Dany vastas: „Rohkem toitu võib neile jõudu anda.” Symon raputas pead. „Me ei tohiks toitu surijate peale raisata, Teie Hiilgus. Meil pole elavategi toitmiseks piisavalt süüa.” Naine teadis, et mehel on õigus, aga see ei muutnud lausutud sõnu kuidagi talutavamaks. „Oleme piisavalt kaugele tulnud,” otsustas kuninganna. „Jagame toidu siin laiali.” Ta tõstis käe. Seljataga jäid vankrid kolksatades seisma ja ratsanikud valgusid tema ümber laiali, et hoida astaporlasi moona kallale tormamast. Kohe pärast peatumist muutus tunglemine nende ümber tihedamaks, sellal kui üha enam vaevatuid longates ja vaarudes vankrite poole suundus. Ratsanikud lõikasid neil tee. „Oodake oma korda,” hüüdsid nad. „Ei mingit rüselemist. Tagasi. Püsige eemal. Leiba kõigile. Oodake oma korda.” Dany sai vaid istuda ja jälgida. „Ser,” ütles ta Barristan Selmyle, „kas me tõesti midagi enamat teha ei saa? Meil on moonavarusid.” „Moonavarusid Teie Hiilguse sõdalastele. Peame tõenäoliselt pikale piiramisele vastu panema. Tormivaresed ja Teised Pojad võivad yunkailasi kimbutada, aga neil pole lootustki nad tagasi lüüa. Kui Teie Hiilgus lubaks mul sõjaväe moodustada…” „Kui peame lahingut andma, teen seda parema meelega Meereeni müüride tagant. Las yunkailased püüavad minu kindlusemüüre rünnata.” Kuninganna jälgis ümberringi toimuvat. „Kui moona võrdselt jagaksime…” „…hävitaksid astaporlased neile jagatu päevadega ja siis on meil piiramise ajaks sellevõrra vähem varusid.” Dany heitis pilgu üle laagri Meereeni mitmevärvilistest kiviplokkidest müüridele. Õhk oli kärbestest ja karjetest tiine. „Jumalad saatsid selle nuhtluse minu alandamiseks. Nii palju surnuid… ma ei luba neil korjuseid süüa.” Ta viipas Aggo lähemale. „Ratsuta väravate juurde ja too minu juurde Hall Tõuk ja viiskümmend tema Rikkumatut.” „Khaleesi. Veri sinu verest kuuletub.” Aggo kannustas hobust ja galopeeris minema. Ser Barristan jälgis seda kõike halvasti varjatud mõistmisega. „Te ei tohiks siin kaua viibida, Teie Hiilgus. Astaporlastele jagatakse moona, täpselt nagu käskisite. Rohkemat ei saa me nende armetute heaks teha. Peaksime tagasi linna taanduma.” „Minge, kui soovite, ser. Ma ei hoia teid kinni. Ma ei hoia teist kedagi kinni.” Dany kargas hobuse seljast maha. „Ma ei saa neid terveks ravida, aga ma saan neile näidata ema hoolt.” Jhogo tõmbas vilinal hinge. „Khaleesi, ei.” Kelluke tema patsis tilises õrnalt, kui ta hobuse seljast maha tuli. „Te ei tohi lähemale minna. Ärge lubage neil end puudutada! Ärge tehke seda!” Dany sammus temast mööda. Paar jalga eemal lebas maapinnal üks ätt, soigudes ja jõllitades pilvehalli taevast. Naine põlvitas nina kirtsutades tema kõrvale ja lükkas mehe räpased hallid juuksed lauba katsumiseks kõrvale. „Tema ihu põleb. Vajan tema pesemiseks vett. Kõlbab ka merevesi. Marselen, kas tooksid mulle vett? Vajan ka tuleriida jaoks õli. Kes aitab mul surnuid põletada?” Selleks ajaks, kui Aggo Halli Tõugu ja viiekümne tema hobuse kannul sörkiva Rikkumatuga naasis, olid kõik suurest häbist Danyle appi asunud. Symon Vöötselg ja tema mehed kiskusid elavaid surnute juurest eemale ja ladusid korjuseid riita, sellal kui Jhogo ja Rakharo ning nende dothrakid aitasid veel jalul püsivaid rannale kümblema ja riideid pesema. Aggo jõllitas neid kui peast segi pööranuid, aga Hall Tõuk põlvitas kuninganna kõrvale ja lausus: „See siin saab aidata.” Keskpäevaks lõõmas juba tosin lõket. Armutut sinist taevast määrisid võidunud musta suitsu sambad. Kui ta tuleriitade juurest eemale astus, olid Dany ratsariided määrdunud ja tahmased. „Teie Hiilgus,” ütles Hall Tõuk, „see siin ja tema vennad paluvad teilt luba minna soolasesse merre kümblema, kui nende töö siin on lõpetatud, et saaksime endid vastavalt meie vägeva jumalanna seadustele puhastada.” Kuninganna ei teadnud, et eunuhhidel oli oma jumalanna. „Kes on teie jumalanna? Üks Ghisi jumalustest?” Hall Tõuk näis olevat segaduses. „Jumalannal on mitu nime. Ta on Odade Emand, Lahingumõrsja, Malevate Ema, aga tema tõeline nimi kuulub vaid nendele vaestele, kes on oma meheau tema altarile põletusohvriks viinud. Me ei tohi temast teistele rääkida. See siin anub teilt andestust.” „Kuidas soovite. Jah, võite kümmelda, kui see on teie soov. Ma tänan teid abi eest.” „Need siin elavad, et teid teenida.” Kui Daenerys tulitavate jäsemetega ja murest murtuna oma püramiidi naasis, leidis ta Missandei vanu ürikuid lugemas, samas kui Irri ja Jhiqui Rakharo üle vaidlesid. „Oled tema jaoks liiga kondine,” väitis Jhiqui. „Näed välja nagu poisike. Rakharo ei heida poisikestega ühte. Kõik teavad seda.” Irri turtsus vastu: „Kõik teavad, et sa oled lehm. Rakharo ei heida lehmadega ühte.” „Rakharo on veri minu verest. Tema elu kuulub mulle, mitte teile,” ütles Dany neile mõlemale. Rakharo oli Meereenist ära olles pea pool jalga pikemaks sirgunud ning naasnud pungitavate lihaste ja nelja kellukesega juustes. Nüüd kõrgus ta üle Aggo ja Jhogo, nagu tema toaneitsid olid täheldanud. „Jääge nüüd vakka. Tahan kümmelda.” Ta polnud end iial räpasemana tundnud. „Jhiqui, aita mul need riided seljast võtta, siis vii need minema ja põleta ära. Irri, ütle Qezzale, et ta otsiks mulle selga midagi õhukest. Tänane päev oli väga palav.” Terrassil puhus jahe tuul. End basseini libistades ohkas Dany mõnust. Käsu peale kooris Missandei riided seljast ja ronis tema järel vette. „See siin kuulis öösel astaporlasi müüre kriipimas,” lausus väike kirjutaja Dany selga küürides. Irri ja Jhiqui vahetasid pilke. „Keegi ei kriipinud,” kostis Jhiqui. „Kriipimist… kuidas nad kriipida saavad?” „Kätega,” vastas Missandei. „Kiviplokid on vanad ja muredad. Nad püüavad end linna sisse kraapida.” „Neil kulub selleks aastaid,” lausus Irri. „Müürid on väga paksud. Kõik teavad seda.” „Kõik teavad seda,” nõustus Jhiqui. „Ka mina näen neid unenägudes.” Dany võttis Missandei käe pihku. „Laager on linnast hea pool miili eemal, mu kullake. Keegi ei kriipinud müüre.” „Teie Hiilgus teab paremini,” ütles Missandei. „Kas pesen ka teie juuksed? Varsti on aeg. Reznak mo Reznak ja Roheline Armuline tulevad arutama…” „…ettevalmistusi pulmadeks.” Dany ajas vee lartsatades selja sirgu. „Olin selle peaaegu unustanud.” Ehk soovisin seda unustada. „Ja pärast nende lahkumist pean einestama Hizdahriga.” Ta ohkas. „Irri, too mulle roheline tokar, see siidist ja Myri pitsnarmastega palistatud.” „Seda parandatakse, khaleesi. Pits oli rebenenud. Sinine tokar on pestud.” „Too siis sinine. Nad jäävad ühtmoodi rahule.” Ta ei eksinud palju. Preestrinna ja hooviülem nägid teda meelsasti tokar’i kandmas, kordki nägi ta välja nagu üks õige Meereeni emand, aga tegelikult tahtsid nad ta alasti koorida. Daenerys kuulas nad oma kõrvu uskumata ära. Kui nad olid lõpetanud, ütles ta: „Ma ei soovi kedagi solvata, aga ma ei astu Hizdahri ema ja õdede ette alasti.” „Aga,” kostis Reznak mo Reznak silmi pilgutades, „te peate, Teie Kõrgus. Enne abielu sõlmimist on mehe koja naistel tavaks uurida mõrsja üska ja, eee… tema suguosi. Et teha kindlaks, et need on kenasti vormunud ja, eee…” „…viljakad,” lõpetas Galazza Galare. „Iidne rituaal, Teie Kirkus. Uuringu tunnistamiseks ja õigete palvete lausumiseks on kohal ka kolm Armulist.” „Jah,” lausus Reznak, „ja pärast seda pakutakse teile üht erilist kooki. Naiste kooki, mida küpsetatakse ainult kihluste puhul. Meestel pole lubatud seda maitsta. Mulle on räägitud, et see on imemaitsev. Suisa maagiline.” Kui minu üsk on närbunud ja suguosad neetud, siis kas sel puhul pakutakse ka mingit erilist kooki? „Hizdahr zo Loraq võib minu suguosi uurida pärast meie naitumist.” Khaal Drogo ei leidnud minus ühtki viga, miks peaks tema? „Tema ema ja õed võivad üksteist uurida ja seda kooki omavahel jagada. Mina seda ei söö. Samuti ei pese ma ülla Hizdahri üllaid jalgu.” „Teie Hiilgus, te ei mõista,” vaidles Reznak vastu. „Jalgade pesemine on püha komme. See märgib seda, et teist saab oma abikaasa teenija. Ka abielurõivad kannavad endas tähendust. Mõrsja kannab tillukeste pärlitega palistatud valgest siidist tokar’i peal tumepunaseid loore.” Küülikute kuninganna ei tohi naituda lotendavate kõrvadeta. „Kõik need pärlid hakkavad kõndimise ajal klõbisema.” „Pärlid sümboliseerivad viljakust. Mida rohkem pärleid Teie Kõrgus kannab, seda rohkem terveid lapsi ta sünnitab.” „Miks peaksin soovima sadat last?” Dany pöördus Rohelise Armulise poole. „Kui naituksime Westerose tavade järgi…” „Ei pea Ghisi jumalad seda tõeliseks liiduks.” Galazza Galare nägu varjus rohelisest siidist loori taga. Näha olid vaid tema rohelised, targad ja kurvad silmad. „Terve linna silmis oleksite ülla Hizdahri konkubiin, mitte tema seaduslik abikaasa. Teie lapsed oleksid sohikud. Teie Hiilgus peab naima Hizdahri Armuliste templis ja kõik Meereeni ülikud peavad teie liidu tunnistajaks olema.” Too kõigi üllaste kodade pead mingil ettekäändel nende püramiididest välja, oli Daario öelnud. Lohe sõnad on tuli ja veri. Dany heitis selle mõtte peast. See ei olnud tema vääriline. „Kuidas soovite,” ohkas ta. „Ma naitun Hizdahriga Armuliste templis, mähituna tillukeste pärlitega palistatud valgesse tokar’i. Kas veel midagi?” „Üks pisike asi veel, Teie Hiilgus,” sõnas Reznak. „Teie pulmade tähistamiseks oleks äärmiselt sobilik, kui lubaksite võitlusareenid taas avada. See oleks teie pulmakink Hizdahrile ja teid armastavale rahvale, märk sellest, et olete võtnud omaks Meereeni iidsed tavad ja kombed.” „See oleks ka jumalatele meelepärane,” lisas Roheline Armuline oma õrnal ja lahkel toonil. Verega makstud mõrsjatasu. Daenerys oli väsinud selle vastu võitlemisest. Isegi ser Barristan ei arvanud, et ta võiks võita. „Ükski valitseja ei saa oma rahvast heaks muuta,” oli Selmy talle öelnud. „Baelor Õnnis palvetas ja paastus ja ehitas Seitsmele nii suurepärase templi kui jumalad soovida oskasid, aga ta ei suutnud teha lõppu sõjale ja puudusele.” Kuninganna peab oma rahvast kuulda võtma, meenutas Dany endale. „Pärast naitumist on Hizdahr kuningas. Las tema avab võitlusareenid, kui ta seda soovib. Mina ei taha selles mingit osa etendada.” Lasugu veri tema kätel, mitte minu omadel. Ta tõusis. „Kui mu abikaasa soovib, et tema jalgu peseksin, peab tema esmalt minu omi pesema. Ütlen talle seda täna õhtul.” Teda huvitas, kuidas tema kihlatu sellesse suhtub. Ta ei oleks pidanud muretsema. Hizdahr zo Loraq saabus tund pärast loojangut. Tema enda tokar oli tumepunane, kuldse triibuga ja palistatud kuldsete helmestega. Mehele veini valades rääkis Dany talle kohtumisest Reznaki ja Rohelise Armulisega. „Need rituaalid on tühised,” teatas Hizdahr, „täpselt need, mis kõrvale peame heitma. Meereen on nendest rumalatest vanadest traditsioonidest juba täiesti läbi imbunud.” Mees suudles Dany kätt ja lausus: „Daenerys, minu kuninganna, ma pesen teid rõõmuga pealaest jalatallani, kui see minust teie kuninga ja abikaasa teeb.” „Minu kuningaks ja abikaasaks saamiseks peate mulle vaid rahu tooma. Skahaz räägib mulle, et olete viimasel ajal sõnumeid saanud.” „Vastab tõele.” Hizdahr ristas oma pikad jalad. Ta näis enesega rahul olevat. „Yunkai lubab meile rahu, aga teatud tasu eest. Orjakaubanduse katkestamine on tervele tsiviliseeritud maailmale suurt kahju tekitanud. Yunkai ja tema liitlased nõuavad meilt hüvitist, mis tuleb maksta kullas ja vääriskivides.” Kulda ja vääriskive oli lihtne hankida. „Mida veel?” „Yunkai jätkab orjapidamisega nagu varem. Astapor ehitatakse uuesti üles orjalinnana. Teie ei sekku.” „Yunkai jätkas orjapidamist veel enne, kui nende linnast kahe penikoorma kaugusel olin. Kas ma pöördusin tagasi? Kuningas Cleon anus mind, et liituksin temaga nende vastu ja ma ei võtnud tema palveid kuulda. Ma ei soovi sõda Yunkaiga. Mitu korda ma seda ütlema pean? Mis lubadusi nad minult nõuavad?” „Jah, lillekimbus on üks okas, mu kuninganna,” kostis Hizdahr zo Loraq. „Kurb tunnistada, aga Yunkai ei usu teie lubadusi. Nad korrutavad ikka ja jälle üht ja sama viisijuppi mingist saadikust, kelle teie lohed põlema süütasid.” „Põletada sai ainult tema tokar,” vastas Dany põlastavalt. „Olgu sellega, kuidas on, aga nad ei usalda teid. Uus-Ghisi elanikud tunnevad sama. Sõnad on tuul, nagu olete isegi tihti öelnud. Ükski teie lubadus ei taga Meereeni jaoks rahu. Teie vaenlased nõuavad tegusid. Nad tahavad näha meid naitumas ja mind kuningaks kroonituna, et teie kõrval valitseda.” Dany täitis mehe peekri uuesti, kuid soovis terve lähkri talle pähe valada ja enesega rahuloleva irve mehe huulilt pühkida. „Abielu või tapatalgud. Pulmad või sõda. Kas need on minu ainsad valikud?” „Mina näen vaid ühte valikut, Teie Kirkus. Anname Ghisi jumalate ees oma vanded ja loome koos uue Meereeni.” Kuninganna oli just oma vastust vormimas, kui ta kuulis samme. Toit, mõtles ta. Tema kokad olid lubanud serveerida ülla Hizdahri meelisrooga – meekastmes ja ploome ning pipraid täis topitud koera. Kui ta aga vaatama pöördus, seisis seal ser Barristan, äsja pestud ja valgesse rõivastatud, pooleteisekäemõõk vööl. „Teie Hiilgus,” ütles ta kummardades, „andestage tülitamast, aga arvasin, et soovite kohe kuulda. Tormivaresed on linna naasnud ja toovad teateid vaenlase kohta. Yunkailased on teel siia, täpselt nagu seda kartsime.” Hetkeks varjutas Hizdahr zo Loraqi üllast nägu pahameel. „Kuninganna einestab. Need sõjasulased võivad oodata.” Ser Barristan ei teinud temast välja. „Palusin isand Daariol asjast mulle ette kanda, nagu Teie Hiilgus seda käskis. Ta naeris ja ütles, et kirjutab selle omaenese verega üles, kui Teie Hiilgus saadaks tema juurde oma väikese kirjutaja, kes talle kirjasõna õpetaks.” „Verega?” küsis Dany kohkunult. „Kas see on nali? Ei. Ei, ära ütle mulle, pean teda oma silmadega nägema.” Ta oli noor tüdruk ja üksi ning noored tüdrukud võivad meelt muuta. „Kutsu mu kaptenid ja pealikud kokku. Hizdahr, ma tean, et andestate mulle.” „Meereen on esmatähtis.” Hizdahr naeratas leebelt. „Meil on teisi öid. Tuhat ööd.” „Ser Barristan saadab teid välja.” Dany kiirustas toaneitseid hüüdes minema. Ta ei võta oma pealikku vastu tokar’is. Lõpuks proovis ta selga tosin kleiti enne, kui leidis meeldiva, aga keeldus Jhiqui pakutavast kroonist. Kui Daario Naharis tema ees põlvele laskus, jättis Dany süda löögi vahele. Mehe juuksed olid verekorpas ja tema meelekohas helkis sügav, punane ja värske haav. Mehe parem varrukas oli pea küünarnukini verine. „Sa oled haavatud,” ahmis Dany õhku. „See siin?” Daario puudutas meelekohta. „Üks ambur püüdis noole läbi minu silma lasta, aga ma ratsutasin noolest kiiremini. Ma kiirustasin koju oma kuninganna juurde, et peesitada tema naeratuse soojuses.” Ta raputas punaseid piiskasid piserdades oma varrukat. „See ei ole minu veri. Üks mu alampealikest ütles, et peaksime Yunkai poolele üle minema, seega toppisin oma käe talle kurku ja rebisin tema südame välja. Tahtsin selle oma hõbedasele kuningannale kingituseks tuua, aga neli Kassi lõikasid mul tee ning asusid mulle lõrisedes ja sisisedes kannule. Üks sai mind peaaegu kätte, seega paiskasin südame talle näkku.” „Väga üllas teist,” ütles ser Barristan toonil, mis vihjas kõigele muule, „aga kas teil on Tema Hiilgusele uudiseid?” „Süngeid uudiseid, ser Vanaisa. Astapori pole enam ja orjapidajad liiguvad kogu jõuga põhja suunas.” „Need on vanad ja kopitanud uudised,” urises Paljaspea. „Sama ütles sinu ema sinu isa suudluste kohta,” vastas Daario. „Kallis kuninganna, oleksin kiiremini naasnud, aga mäed kihavad yunkailaste sõjasulastest. Neli vabakonda. Teie Tormivaresed pidid endile tee läbi kõigi nende raiuma. Uudiseid on veelgi ja halvemaid. Yunkailased marsivad väega mööda rannikuteed ja nendega on mesti löönud neli leegionit Uus-Ghisist. Neil on sada turvises ja seljas piiramistorne kandvat elevanti. Lisaks lingujad Tolosist ja korpus Qarthi kaameliväge. Veel kaks leegioni Uus-Ghisist astus Astaporis laevadele. Kui meie vangid tõtt rääkisid, maabuvad nad teisel pool Skahazadhani, et lõigata meid ära dothraki merest.” Lugu vestes tilkus marmorpõrandale aeg-ajalt helepunast verd ning Dany võpatas iga kord. „Mitu meest tapeti?” päris ta, kui mees oli lõpetanud. „Meie omi? Ma ei hakanud lugema. Saime siiski juurde rohkem kui kaotasime.” „Veel äraandjaid?” „Veel vapraid mehi meie ülla ürituse toetamiseks. Minu kuninganna jääb nendega rahule. Üks neist on kirvemees Basiliski saartelt, jõhkard ja suurem kui Belwas. Peaksite teda nägema. Lisaks mõned westeroslased, paarkümmend või rohkem. Väejooksikud Tuulelippudest, kes ei olnud yunkailastega rahul. Nendest saavad head Tormivaresed.” „Kui nii väidad.” Dany ei hakanud puiklema. Varsti võib Meereen vajada iga mõõgakandjat. Ser Barristan kortsutas kulmu. „Pealik, mainisite nelja vabakonda. Meie teame vaid kolme. Tuulelipud, Pikad Piigid ja Kassi Vennaskond.” „Ser Vanaisa oskab arvutada. Teised Pojad läksid yunkailaste poolele üle.” Daario keeras pea kõrvale ja sülgas. „See on Pruuni Ben Plummi eest. Järgmine kord, kui tema inetut lõusta näen, lõikan ta kurgust kubemeni lõhki ja rebin tema musta südame rinnust välja.” Dany püüdis kõneleda, aga ei leidnud sõnu. Talle meenus Beni nägu viimasest korrast, kui nad kohtunud olid. See oli sõbralik nägu, mida ma usaldasin. Tume ihu ja valged juuksed, lömmis nina, kurrud silmanurkades. Isegi lohedele oli meeldinud vana Pruun Ben, kes tavatses uhkeldada, et ka temas voolas tilgake loheverd. Saad tunda kolme reetmist. Korra kulla nimel, korra vere nimel ja korra armastuse nimel. Kas Plumm oli kolmas reetja või teine? Milliseks neist muudab see ser Jorahi, tema pahura vana karu? Kas ta ei leia ühtki sõpra, keda usaldada? Mis kasu on ennustustest, kui nendest sotti ei saa? Kui naitun Hizdahriga enne päikese tõusu, kas kõik need väed kaovad siis kui hommikune kaste ja lasevad mul rahus valitseda? Daario teade põhjustas lärmi. Reznak ulgus, Paljaspea pomises süngelt, tema ratsavennad vandusid tulist kättemaksu. Belwas Tugev lõi rusikaga vastu oma armilist vatsa ja vandus, et sööb Pruuni Beni südame koos ploomide ja sibulatega. „Palun,” ütles Dany, aga vaid Missandei näis teda kuulvat. Kuninganna tõusis jalule. „Jääge vakka! Olen kuulnud piisavalt.” „Teie Kõrgus.” Ser Barristan laskus põlvele. „Oleme teie käsutada. Mida meil teha käsite?” „Jätkake plaanipäraselt. Koguge nii palju moona kui võimalik.” Tagasi vaadates olen kadunud. „Peame väravad sulgema ja kõik võitlusvõimelised mehed müüridele saatma. Keegi ei sisene ega lahku.” Saalis võttis hetkeks maad vaikus. Mehed vaatasid teineteisele otsa. Siis ütles Reznak: „Mis astaporlastest saab?” Dany soovis kisendada, hambaid krigistada ja oma riideid rebida ning kätega põrandat peksta. Selle asemel ütles ta: „Sulgege väravad. Kas pean seda ka kolmandat korda ütlema?” Nad olid tema lapsed, aga praegu ei saanud ta neid aidata. „Lahkuge. Daario, sina jääd. Seda haava tuleb pesta ja mul on sulle veel küsimusi.” Teised kummardasid ja lahkusid. Dany viis Daario Naharise mööda astmeid üles oma magamiskambrisse, kus Irri äädikaga tema haava puhastas ja Jhiqui selle valge linariidega kinni sidus. Kui see kõik oli tehtud, saatis ta ka oma toaneitsid minema. „Sinu riided on verega määrdunud,” ütles ta Daariole. „Võta need seljast.” „Vaid siis, kui sina sama teed.” Mees suudles teda. Tema juuksed lõhnasid vere ja suitsu ja hobuse järele ning tema suu oli naise omal karm ja kuum. Dany värises mehe käte vahel. Kui nad lahku tõmbusid, ütles ta: „Kartsin, et sina oled see, kes mind reedab. Kord vere ja kord kulla ja kord armastuse nimel, ütlesid sortsid. Ma arvasin… ma ei arvanud kordagi, et selleks võib olla Pruun Ben. Isegi minu lohed näisid teda usaldavat.” Ta haaras oma pealikul õlgadest. „Luba mulle, et sa ei pöördu kunagi minu vastu. Ma ei suudaks seda taluda. Luba mulle.” „Mitte kunagi, mu arm.” Dany uskus teda. „Vandusin, et naitun Hizdahr zo Loraqiga, kui ta suudab mulle anda üheksakümmend päeva rahu, aga nüüd… Ihkasin sind esimesest pilgust, aga olid sõjasulane, heitlik, reetlik. Uhkeldasid, et oled olnud saja naisega.” „Sajaga?” Daario kõkutas purpurse habeme taga naeru. „Ma luiskasin, armas kuninganna. Neid oli tuhat. Aga mitte kordagi lohega.” Naine tõstis huuled mehe omadele. „Mida sa veel ootad?” TALITUNDRU PRINTS Kolle oli täis külma ja musta tuhka, kamber kütmata, kui küünlad välja arvata. Iga kord, kui uks avanes, kaldusid küünalde leegid tuuletõmbes ja vabisesid. Ka mõrsja vabises. Nad olid riietanud ta valgesse pitsiga palistatud lambavillast rüüsse. Varrukatele ja pihikule olid õmmeldud mageveepärlid ja jalas kandis ta valgeid hirvenahast susse – kauneid, aga mitte sooje. Tema nägu oli kaame, veretu. Jääst nikerdatud nägu, mõtles Theon Greyjoy tüdruku õlgadele karusnahkset mantlit asetades. Lumme maetud korjus. „Mu emand. On aeg.” Teisel pool ust kutsus neid muusika: lauto ja vilepillid ja trumm. Mõrsja tõstis pilgu. Pruunid küünlavalgel siravad silmad. „Ma olen talle hea abikaasa ja t-truu… Ma… ma rahuldan teda ja sünnitan talle poegi. Olen talle parem abikaasa kui tõeline Arya oleks võinud olla, küll ta näeb.” Säärne jutt tapab su või veelgi hullemat. Selle õppetunni oli ta saanud Tõhuna. „Te oletegi tõeline Arya, mu emand. Arya Starkide soost, isand Eddardi tütar ja Talitundru aujärjepärija.” Oma nime, ta pidi teadma oma nime. „Arya Jalgealune. Teie õde tavatses kutsuda teid Arya Hobusenäoks.” „Selle nime mõtlesin mina välja. Tema nägu oli pikk ja hobulik. Minu oma pole seda. Mina olin kena.” Viimaks purskusid tema silmist pisarad. „Ma ei olnud kaunis nagu Sansa, aga kõik rääkisid, et olin kena. Kas isand Ramsay peab mind kenaks?” „Jah,” valetas ta. „Ta ütles seda mulle.” „Aga ta ju teab, kes ma olen. Kes ma tegelikult olen. Näen seda tema silmist, kui ta mulle otsa vaatab. Ta näib vihane, isegi naeratades, aga see pole minu süü. Räägitakse, et talle meeldib inimestele haiget teha.” „Mu emand ei tohiks selliseid… luiskelugusid kuulda võtta.” „Räägitakse, et ta tegi teile haiget. Teie käed ja…” Mehe suu oli kuiv. „Ma… ma väärisin seda. Ma vihastasin teda. Te ei tohi teda vihastada. Isand Ramsay on… meeldiv ja leebe mees. Olge talle meele järele ja ta on teie vastu hea. Olge talle hea abikaasa.” „Aidake mind.” Tüdruk haaras temast kinni. „Palun. Tavatsesin teid hoovis mõõkadega mängimas jälgida. Olite nii nägus.” Tüdruk pigistas tema kätt. „Kui põgeneksime, võiksin olla teie abikaasa või teie… teie hoor… mida iganes soovite. Võiksite olla minu mees.” Theon kiskus oma käe lahti. „Ma ei ole… Ma pole kellegi mees.” Mees aitaks teda. „Lihtsalt… lihtsalt olge Arya, olge tema naine. Olge talle meele järele või… lihtsalt rahuldage teda ja lõpetage see jutt, et olete keegi teine.” Jeyne, tema nimi on Jeyne ja see riimub sõnaga piin. Muusika muutus üha tungivamaks. „On aeg. Pühkige silmist pisarad.” Pruunid silmad. Need peaksid olema hallid. Keegi paneb seda tähele. Kellelegi meenub. „Hästi. Nüüd naeratage.” Tüdruk püüdis seda. Tema vabisevad huuled paotusid ja kangestusid ning mees nägi tema hambaid. Kenad valged hambad, mõtles ta, aga kui ta Ramsayt vihastab, ei jää need kauaks kenaks. Kui ta ukse lahti tõukas, kuhtusid kolm küünalt neljast. Ta juhtis mõrsja uttu, kus ootasid pulmapeo külalised. „Miks mina?” oli ta pärinud, kui emand Dustin oli talle öelnud, et mõrsja peab üle andma tema. „Tema isa on surnud ja niisamuti kõik tema vennad. Tema ema hukkus Kaksikutel. Tema onud on kadunud või surnud või vangi langenud.” „Tal on veel üks vend.” Tal on veel kolm venda, oleks ta võinud öelda. „Jon Snow on Öises Vahtkonnas.” „Poolvend, sohik ja Müürile vannutatud. Teie olite tema isa hoolealune, lähim elav hõimlane, kes tal on. On sobilik, et just teie tema üle annate.” Lähim elav hõimlane. Theon Greyjoy oli koos Arya Starkiga üles kasvanud. Theon oleks petise ära tundnud. Kui teda nähakse Boltoni petutüdrukut Aryana heaks kiitmas, ei saaks liidu sõlmimist tunnistama kogunenud põhja isandad tüdruku seaduspärasust kahtluse alla seada. Stout ja Slate, Hoorajääger Umber, riiakad Ryswellid, Hornwoodi mehed ja Cerwyni nõbud, paks isand Wyman Manderly… ükski neist ei olnud tundnud Ned Starki tütart pooltki nii hästi kui tema. Ja kui mõned neist isegi haudusid mõttes kahtlusi, on nad piisavalt targad, et sellised mõtted vaid enda teada jätta. Nad kasutavad mind pettuse varjutamiseks, asetades mind oma luiskeloo etteotsa. Seepärast oli Roose Bolton talle jälle isanda rõivad andnud, et ta mängiks oma osa selles janditajate loos. Kui see tehtud on, kui nende vale-Arya on naitud ja voodis võetud, ei leia Bolton Theon Äraandjale enam mingit rakendust. „Täida selles meie käsku ja kui Stannis on lüüa saanud, arutame, kuidas sind sinu isa aujärjele taastada,” oli isand oma vaiksel häälel öelnud, häälel, mis oli loodud valede ja sosinate kuuldavale toomiseks. Theon ei uskunud sellest sõnagi. Ta etendab neile oma rolli, sest tal ei ole muud valikut, aga hiljem… Siis annab ta mu tagasi Ramsayle, mõtles ta, ja Ramsay võtab mult veel paar sõrme ja muudab mu uuesti Tõhuks. Välja arvatud juhul, kui jumalad on armulised ja Stannis Baratheon ründab Talitundrut ning tapab nad kõik, tema kaasa arvatud. See oli parim, millele ta võis loota. Kummaline väita, aga hiies oli soojem. Teisel pool selle piire oli Talitundur karmi valge jääkorraga kaetud. Rajad olid kaetud reetliku musta jääga ning kuuvalgel kiiskas Klaasaedade murdunud paanidel härmatis. Müüride äärde olid kerkinud räpase lume vallid, täites nii iga õnaruse ja nurga. Mõned neist olid nii kõrged, et varjasid endi taga uksi. Lume alla jäid hall tuhk ja tukid ning siin ja seal võis näha söestunud palki või naharibade ja juuksekahludega kondihunnikuid. Müüririnnatistelt rippusid jääpurikad, pikad kui piigid, ja palistasid torne justkui vana mehe jäigad valged vurrud. Aga hiies ei olnud pinnas jäätunud ning kuumaveeallikatest tõusis auru, sooja nagu imiku hingus. Mõrsja kandis valget ja halli, toone, mida tõeline Arya oleks kandnud, kui ta oleks elanud nii kaua, et naituda. Theon kandis musta ja kuldset ja tema mantel oli kinnitatud õla külge robustse rauast kaheksajalaga, mille sepp Kääbaskandist tema jaoks kokku oli klopsinud. Aga kapuutsi all oli tema juus valge ja hõre ning tema ihu vanamehe hallikat tooni. Viimaksometi Stark, mõtles ta. Käsi käevangus, sammus ta koos mõrsjaga läbi võlvitud kiviukse, sellal kui uduvoolmed nende jalge ümber liikusid. Trumm peksles kui neitsi süda, vilepillid tõid kuuldavale kõrgeid ja armsaid ning kutsuvaid helisid. Puulatvade kohal ujus tumedas taevas pooleldi udusse varjunud kuusirp, mis piilus nagu silm läbi siidloori. Theon Greyjoy ei olnud hiies võõras. Poisiklutina oli ta siin mänginud, visanud kividega paispuu all olevas külmas tumedas tiigis lutsu, peitnud oma varandust iidse tamme tüve sisse, jahtinud enda tehtud vibuga oravaid. Hiljem, vanemana, oli ta pärast Robbi ja Jory ja Jon Snow’ga hoovil peetud harjutamisi kuumaveeallikates oma sinikaid leotanud. Kastanite ja jalakate ja sõdurmändide keskel oli ta leidnud salajasi kohti, kuhu peituda, kui ta soovis üksi olla. Oma esimese suudluse oli ta just siin saanud. Hiljem oli üks teine tüdruk näruse lapiteki peal pika hallikasrohelise vahipuu all temast mehe teinud. Sellisena aga ei olnud ta hiide kunagi näinud – hall ja kummituslik, täidetud sooja udu ja hulpivate tulukeste ning sosinatega, mis tundusid kostvat kõikjalt ja samas mitte kuskilt. Puude all aurasid kuumaveeallikad. Maapinnast kerkis sooja auru, mähkides puud oma niiskesse hingusesse, roomates müüre mööda üles, et tõmmata jälgivate akende ette hallid kardinad. Siin oli ka omamoodi rada, sihitult looklev ja sammaldunud ning poolenisti pori ja langenud lehtede alla mattunud mõranenud kividest jalgrada, mille muutsid reetlikuks alt ülespoole tungivad jämedad paksud pruunid juured. Ta juhtis mõrsjat seda mööda edasi. Jeyne, tema nimi on Jeyne ja see riimub sõnaga piin. Ta ei tohtinud sellele mõelda. Kui see nimi tema huultelt lipsab, võib see maksta talle sõrme või kõrva. Ta kõndis aeglaselt, vaadates iga sammu juures jalge ette. Tema puuduvad varbad muutsid kiirustades tema kõnnaku komberdavaks ja ta ei tohtinud komistada. Riku isand Ramsay pulm komistamisega ja isand Ramsay võib säärase kohmakuse eest libastunud jala nülgida. Udu oli nii paks, et näha olid vaid lähimad puud; nende taga oli näha ainult kõrgeid varje ja ähmaseid tulukesi. Lookleva raja kõrval ja puude vahel võbelesid küünlad kui soojas hallis supis hulpivad kahvatud jaanimardikad. See kõik tundus kummalise allmaailmana, mingi ajatu kohana maailmade vahel, kus neetud nukralt mõne aja jooksul ringi rändasid, enne kui leidsid tee põrgu, mille nad oma pattudega ära olid teeninud. Kas me kõik oleme siis surnud? Kas Stannis tuli ja tappis meid une pealt? Või ootab lahing veel ees või on see juba tapeldud ja kaotatud? Siin ja seal põles näljane tõrvik, heites pulmapeo külaliste nägudele punetavat kuma. See, kuidas udu võbelevat valgust tagasi peegeldas, muutis nende näojooned loomalikuks, pooleldi inimeselaadseks, moonutatuks. Isand Stoutist sai mastif, vanast isand Locke’ist raisakotkas, Hoorajääger Umberist groteskne peletis, Suurest Walder Freyst rebane, Väiksest Walderist punane pull, kellel puudus vaid ninarõngas. Roose Boltoni enda nägu oli kaame hall mask kahe räpase jääkilluga seal, kus pidid asuma silmad. Peade kohal olid puud täis puhmas sulgedega kaarnaid, kes paljastel pruunidel okstel kükitasid ja all toimuvat kombetalitust jälgisid. Meister Luwini linnud. Luwin oli surnud ja tema meistritorn oli põlema süüdatud, aga kaarnad olid ikka siia jäänud. See on nende kodu. Theon mõlgutas, mis tunne võiks olla omada kodu. Siis lõi udu lahku nagu janditajate etenduseks avanev kardin, et paljastada uus stseen. Nende ette ilmus paispuu, selle kondised oksad avali. Laia valge tüve ümber lasusid langenud lehed punaste ja pruunide vaaludena. Siin oli kaarnaid kõige rohkem ja nad pomisesid teineteisele mõrtsukate salakeeles. Ramsay Bolton seisis nende all, kandes pehmest hallist nahast kõrgeid säärsaapaid ja musta roosast siidist siiludega ning kiiskavate granaadist pisaratega sametvammust. Tema näol helkis naeratus. „Kes sealt tuleb?” Tema huuled olid niisked, tema kael krae kohal punane. „Kes astub jumala ette?” Theon vastas: „Arya Starkide soost tuleb siia, et naituda. Küps ja õitsev naine, puhastverd ja aadlisoost, tuleb siia paluma jumalatelt õnnistust. Kes tuleb teda endale nõutama?” „Mina,” vastas Ramsay. „Ramsay Boltonite soost, Sarvelaane isand ja Pelgukantsi aujärjepärija. Mina nõuan ta endale. Kes ta üle annab?” „Theon Greyjoyde soost, kes oli tema isa hoolealune.” Ta pöördus mõrsja poole. „Emand Arya, kas võtate selle mehe endale?” Tüdruk tõstis pilgu ja vaatas talle otsa. Pruunid silmad, mitte hallid. Kas nad kõik on pimedad? Pika hetke vältel ei kostnud tüdruk midagi, aga nende silmade pilk oli anuv. See on sinu võimalus, mõtles Theon. Ütle neile. Ütle neile seda kohe. Hüüa nende kõigi ees oma nimi, ütle neile, et sa pole Arya Stark, las kogu põhi kuuleb, kuidas sind oma osa mängima sunniti. Muidugi tähendaks see tüdrukule surma, ja ka temale, aga Ramsay võib nad raevuhoos kiirelt tappa. Põhja iidsed jumalad võivad neile selle väikese heateo teha. „Ma võtan selle mehe,” lausus mõrsja sosinal. Kõikjal nende ümber helkisid udus tulukesed, sada küünalt, kahvatud kui varjutatud tähed. Theon astus tagasi ja Ramsay ning tema mõrsja ühendasid käed ja põlvitasid paispuu ette, lastes pead alandlikkuse märgiks kummargile. Paispuu punased silmad jõllitasid neid, selle suur punane suu justkui naerust avali. Kõrgemal okste vahel kraaksatas üks kaaren. Pärast vaikset palvehetke tõusid mees ja naine uuesti püsti. Ramsay vabastas raske valgest villast ja halli karusnahaga palistatud ning Starkide koja ürghundiga kaunistatud mantli, mille Theon oli hetk tagasi mõrsja õlgadele asetanud. Selle asemele kinnitas ta roosa ja tema enda vammusel olevatega sarnanevate punaste granaatidega piserdatud mantli. Mantli seljal oli jäigast punasest nahast Pelgukantsi nülitud mees, jube ja õudne. Nii kärmelt oligi kõik tehtud. Laulatused möödusid põhjas palju kiiremini. Selle põhjus oli preestrite puudumine, eeldas Theon, aga põhjusest hoolimata tundus see talle halastusena. Ramsay Bolton haaras naise sülle ja sammus läbi udu minema. Talle järgnesid isand Bolton ja emand Walda, seejärel ülejäänud. Muusikud hakkasid uuesti mängima ning laulik Abel alustas laulu „Kaks südant, mis löövad kui üks”. Kaks naist lisasid oma hääle ja moodustasid meeldiva kooskõla. Theon leidis end mõttelt, kas ehk peaks ta palve lausuma. Kas vanad jumalad kuulevad mind, kui seda teen? Nad ei olnud tema jumalad, polnud kunagi tema jumalad olnud. Ta oli raudsaarlane, Pyke’i poeg, tema jumal oli saarte Uppunud Jumal… aga Talitundur asus merest pikkade penikoormate kaugusel. Sellest oli möödas juba terve igavik, kui ükski jumal teda kuulda oli võtnud. Ta ei tundnud enam ennastki ära ega teadnud seda, miks ta veel elus on, miks ta üldse sündinud oli. „Theon,” näis kellegi hääl sosistavat. Ta tõstis ärevalt pea. „Kes seda ütles?” Ta nägi vaid puid ja neid katvat udu. Hääl oli olnud tasane kui lehtede kahin ning kalk kui vihkamine. Jumala või vaimu hääl. Kui paljud surid päeval, mil ta Talitundru vallutas? Kui paljud veel päeval, mil ta selle kaotas? Päeval, mil Theon Greyjoy suri, et uuesti Tõhuna sündida. Tõhk, Tõhk, see riimub sõnaga põhk. Ühtäkki ei soovinud ta enam siin olla. Hiiest väljas tabas külm teda nagu ablas hunt ja haaras ta hambusse. Theon tõmbus tuule käes kössi ja suundus suursaali poole, kiirustades pika küünalde ja tõrvikute rivi kannule. Jää praksus tema saabaste all ja äkiline tuuleiil puhus tal kapuutsi peast, justkui oleks viirastus jäiste sõrmedega näljaselt tema näo järele krabanud. Talitundur oli Theon Greyjoy jaoks kummitusi täis. See ei olnud kants, mis talle nooruse suvest meenus. See koht siin oli armiline ja murtud, pigem varemed kui kaitserajatis, vareste ja korjuste kodu. Vägev topeltringmüür püsis veel, sest graniit ei allu tulekahjule hõlpsalt, aga suurem osa ringmüüri tornidest ja kindlustustest olid katuseta. Mõni oli ka kokku kukkunud. Rookatused ja puit olid tules tervenisti või osaliselt hävinud ja Klaasaia purunenud paanide all olid talvel lossirahvast toitvad puu- ja juurviljad kõik surnud, mädanenud ja jäätunud. Hoovi täitsid poolenisti lumme mattunud telgid. Roose Bolton oli oma väe koos Frey sõpradega kantsi müüride taha majutanud: varemete vahel kössitasid tuhanded, täites iga õue, magades võlvkeldrites ja tiputa tornides ning sajandeid hüljatud hoonetes. Uuesti üles ehitatud köökidest ja taas katuse alla saanud kasarmukantsist tõusid halli suitsu väänled. Kaitserinnatised ja müürisakid olid kõik lumme mattunud ja jääpurikaid täis. Kõik värvid olid Talitundru maha jätnud, kuni alles olid vaid hall ja valge. Starkide värvid. Theon ei osanud öelda, kas see on halba ennustav või rahustav. Isegi taevas oli hall. Hall ja hall ja veelgi hallim. Kõikjal, kuhu vaatad, on maailm hall, kõik peale mõrsja silmade. Mõrsja silmad olid pruunid. Suured ja pruunid ja täis hirmu. Ei olnud õiglane, et tüdruk temalt päästmist ootas. Kas ta tõesti arvas, et Theon manab välja tiivulise hobuse ja lendab temaga siit ära, nagu mõni kangelane ühes nendest lugudest, mis talle ja Sansale meeldisid? Ta ei suutnud ennastki aidata. Tõhk, Tõhk, see riimub sõnaga mõhk. Hoovis kõlkusid kõikjal kanepiköite küljes pooljäätunud surnud, pundunud näod härmatisega kaetud. Kui Boltoni eelvägi lossi jõudis, oli Talitundur kutsumata külalisi täis. Rohkem kui kaks tosinat aeti odadega lossi poolenisti varemetes kantsidest ja tornidest välja. Kõige julgemad ja metsikumad poodi, ülejäänud sunniti tööle. „Teenige meid hästi,” oli isand Bolton öelnud, „ja me halastame teile.” Läheduses olev hundilaas oli kive ja puitu täis. Esimesena rajati uued tugevad väravad, et asendada maha põletatud. Seejärel lammutati Suursaali sisse langenud katus ja selle asemele rajati kiirustades uus. Kui töö oli tehtud, tõmbas isand Bolton töölised oksa. Pidades sõna halastas ta neile ega nülginud neist ühtki. Selleks ajaks saabus Boltonite ülejäänud vägi. Kui põhjast hakkas tuul ulguma, heiskasid nad Talitundru müüridele kuningas Tommeni hirve ja lõvi ning selle alla Pelgukantsi nülitud inimese. Theon saabus Barbrey Dustini killavoori ja emanda enda, tema Kääbaskandi nekrutite ja tulevase mõrsjaga. Emand Dustin oli nõudnud, et emand Arya jääks kuni laulatuseni tema hoole alla, aga nüüd oli see aeg möödas. Nüüd kuulub ta Ramsayle. Tüdruk lausus sõnad. Selle abielu kaudu saab Ramsayst Talitundru isand. Kuni Jeyne teda ei vihasta, ei ole tal põhjust tüdrukule liiga teha. Arya. Tema nimi on Arya. Theoni käed hakkasid valust tuikama isegi karusnahaga vooderdatud kinnastes. Kõige sagedamini tegid valu käed, eelkõige puuduvad sõrmed. Kas kunagi oli tõesti olnud aeg, mil naised tema puudutuste järele ihalesid? Ülendasin ennast Talitundru printsiks, mõtles ta, ja see on selle kõige tagajärg. Ta oli arvanud, et temast lauldakse sadu aastaid ja räägitakse lugusid tema julgusest. Aga kui nüüd keegi üldse temast rääkis, siis kui Theon Äraandjast ja vestetud lood kõnelesid tema reeturlikkusest. See polnud kunagi minu kodu olnud. Olin siin pantvang. Isand Stark ei olnud teda julmalt kohelnud, aga nende vahel oli alati olnud suure kahekäemõõga pikk terasvari. Ta suhtus minusse heatahtlikult, aga mitte kunagi soojalt. Ta teadis, et peab ehk ühel päeval mind tapma. Hoovi ületades ja telkide vahel loogeldes hoidis Theon silmad maas. Õppisin siin hoovis võitlema, mõtles ta, meenutades sooje suvepäevi, mil ta siin Robbi ja Jon Snow’ga vana ser Rodriku valvsa pilgu all kahevõitlusi pidas. Siis oli ta veel terviklik olnud ja suutnud haarata mõõgapidemest nagu iga teinegi mees. Kuid see hoov tuletas meelde ka tumedamaid mälestusi. Siia oli ta kogunud kokku Starkide rahva ööl, mil Bran ja Rickon lossist põgenesid. Ramsay oli siis olnud Tõhk ning tema kõrval seistes sosistanud talle, et ta peaks mõne vangi nülgima ja sundima neid ütlema, kuhu poisid läksid. Kuni mina olen Talitundru prints, ei toimu siin mingit nülgimist, oli Theon vastanud, teadmata, kui lühikeseks tema valitsus siin jääb. Keegi neist ei aidanud teda. Tundsin neid pool oma elust ja keegi neist ei aidanud mind. Ja ikkagi oli ta andnud endast kõik, et neid kaitsta, aga kui Ramsay Tõhu mängimisest loobus, tappis ta kõik inimesed ja Theoni raudsaarlased niisamuti. Ta süütas mu hobuse põlema. See oli viimane, mida ta nägi päeval, kui loss langes: Naerusuud põlemas, leegid tema lakka nilpsamas, kui ta ise õudusest punnis silmadega takka üles lõi ja kisendas. Siinsamas hoovis. Tema ette kerkisid Suursaali uksed; äsja valmistatud, et asendada põlenud uksed, näisid need talle tahumatute ja inetutena – kiirelt kokku klopsitud plangud. Uksi valvasid paar kössis ja paksude karusnahksete mantlite all lõdisevat odameest, habemed jääkoorikuga kaetud. Nad jälgisid solvunult Theoni, kui too astmetest üles kööberdas, parempoolse ukse valla surus ja sisse lipsas. Saal oli õndsalt soe ja täis tõrvikuvalgust ning rahvast pungil täis. Theon lasi soojusel end emmata ja suundus siis saali esiosa poole. Inimesed istusid pinkidel põlv põlve vastas nii tihedalt kokku surutuna, et teenijatel oli raskusi nende vahelt läbi litsumisega. Isegi pööblist kõrgemal istuvatel rüütlitel ja isandatel oli vähem ruumi kui tavaliselt. Püüne lähedal näppis Abel oma lautot ja laulis „Suve kaunitest piigadest”. Ta nimetab end laulikuks, kuid tegelikult on tegu kupeldajaga. Isand Manderly oli Valgest Sadamast muusikuid kaasa toonud, aga ükski neist ei olnud laulja, ja kui Abel oma lauto ja kuue naisega väravate ette ilmus, võeti ta soojalt vastu. „Kaks õde, kaks tütart, üks abikaasa ja mu vana ema,” oli laulja väitnud, kuigi ükski neist ei olnud tema nägu. „Mõni tantsib, mõni laulab, üks puhub pilli ja üks taob trummi. Nad kõik on ka head pesunaised.” Laulik või kupeldaja, Abeli hääl oli vastuvõetav, tema pillimäng hea. Siin varemete vahel ei saanud keegi midagi paremat oodata. Seintel rippusid plagud: Ryswellide kuldne, pruun, hall ja must hobusepea; Umberite Koja möirgav hiiglane; Flinti Sõrmede Flintide Koja kivine käsi; Sarvelaane põder ja Manderly meesnäkk; Cerwyni must tapper ja Tallhartide männid. Siiski ei suutnud nende erksad värvid mustavaid müüre nende taga ega aknaavasid katvaid laudasid täielikult varjata. Isegi lagi on vale – selle uued talad heledad, kui vanad sarikad olid sajandite suitsust peaaegu mustaks tõmbunud. Suurimad plagud kõlkusid püüne taga, kus mõrsja ja peiu kohal rippusid Talitundru ürghunt ja Pelgukantsi nülitud inimene. Starkide plagu nägemine rabas Theoni raskemalt, kui ta seda arvata oleks osanud. Vale, see on vale, täpselt nagu tüdruku silmad. Poole’ide Koja vapiks oli sinine sõõr hallis raamis. Nad oleksid pidanud selle vapi sinna riputama. „Theon Äraandja,” ütles keegi, kui ta möödus. Teised pöörasid oma pilgu kõrvale. Üks sülgas. Miks ka mitte? Ta oli äraandja, kes oli vallutanud Talitundru reetmise teel, tapnud oma kasuvennad, andnud omaenda rahva Cailini kantsis nülgimiseks ning viinud oma kasuõe isand Ramsay voodisse. Roose Bolton võib ju teda ära kasutada, aga tõelised põhjalased põlgavad teda. Tema vasaku jala puuduvad varbad olid andnud talle krabiliku ja kohmaka kõnnaku, mida oli naljakas vaadata. Seljataga kuulis ta üht naist naermas. Isegi selles poolenisti jäätunud, lumest, jääst ja surmast ümbritsetud kalmistul oli naisi. Pesunaisi. See oli viisakas sõna uulitsatüdrukute kohta, mis oli omakorda viisakam sõna hoora kohta. Theon ei teadnud, kust nad pärit olid. Nad näisid lihtsalt ilmuvat, nagu vaglad korjusele või kaarnad pärast lahingut. Iga malev tõmbas neid ligi. Mõned neist olid karastunud hoorad, kes võisid öö jooksul nussida kahekümne mehega ja nad kõik veel laua alla juua. Teised olid kui süütud piigad, aga see oli lihtsalt üks ametinipp. Mõned neist olid laagrimõrsjad, kes olid sõdalastega seotud ühe või teise jumala nimel sosinal lausutud sõnadega, mis unustatakse kohe, kui sõda läbi saab. Nad soojendavad öösiti mehe voodit, lapivad hommikuti tema saapaid, teevad õhtuti talle süüa ja rüüstavad tema laiba pärast taplust. Mõned neist isegi pesid natuke pesu. Nendega olid sagedasti ka sohilapsed – närused ja räpased ühes või teises laagris ilmale tulnud tattnokad. Isegi säärased pilkasid Theon Äraandjat. Las nad irvitavad. Tema uhkus oli siin, Talitundrus, hävinenud; Pelgukantsi kongides ei olnud sellele ruumi. Kui oled saanud tunda nülgimisnoa suudlust, ei suuda ükski pilge sulle enam haiget teha. Sünnipära ja veri tagasid talle koha püünel ülikutelaua taga seina ääres. Temast vasakul istus emand Dustin, riietatud, nagu ikka, musta range lõike ja kaunistusteta villasesse rüüsse. Temast paremal ei istunud kedagi. Nad kõik pelgavad saavat häbist määritud. Kui ta oleks julgenud, oleks ta naernud. Mõrsjal oli aukoht Ramsay ja tema isa vahel. Ta istus seal, pilk maha suunatud, kui Roose Bolton palus neil emand Arya terviseks toopi tõsta. „Tema lastes saavad meie kaks iidset koda üheks,” ütles ta, „ja Starkide ja Boltonite vaheline pikk vaen saab oma otsa.” Tema hääl oli nii tasane, et terves saalis võttis maad vaikus, kui mehed tema kuulamiseks kõrvu kikitasid. „Mul on kahju, et meie hea sõber Stannis pole otsustanud meiega veel liituda,” jätkas ta naerulagina saatel, „sest tean, et Ramsay oli lootnud emand Aryale pulmakingituseks tema pea anda.” Naer muutus valjemaks. „Võtame ta saabudes uhkelt vastu, nagu tõelistele põhjalastele vääriline. Aga seni sööme ja joome ja lustime… sest talv on peaaegu kohal, mu sõbrad, ja paljud meist kevadet ei näe.” Valge Sadama isand oli varustanud neid moona ja joogiga – musta porteri ja kollase õllega ning punaste ja kuldsete ja purpursete veinidega, mis olid kõik saabunud soojast lõunast paksupõhjalistel laevadel ja tema sügavates keldrites täidlasteks muutunud. Pulmakülalised õgisid tursapirukaid ja talikõrvitsaid, kaalikakuhjasid ja suuri ümaraid juustukerasid, suitsulammast ja süsimusti veiseribisid ja viimaks kolme hiiglaslikku pulmapirukat, mis olid suured kui vankrirattad, nende krõbe koorik varjamas porgandeid, sibulaid, naereid, pastinaaki, seeni ja maitsestatud sealihatükke maitsvas pruunis kastmes. Ramsay raius oma röövlimõõgaga lõike ja Wyman Manderly kandis neid ise ette, pakkudes esimesed auravad portsjonid Roose Boltonile ja tema paksule naisele Freyde Kojast, järgmised ser Hosteenile ja ser Aenysele, Walder Frey poegadele. „Parim pirukas, mida iial maitsnud olete, mu isandad,” kuulutas tüse isand. „Loputage seda alla Lehissaare kuldsega ja nautige iga suutäit. Mina teen seda kindlasti.” Sõna pidades hävitas Manderly kuus portsjoni, kaks kõigist kolmest pirukast, huuli matsutades ja kõhtu patsutades ning täites end, kuni tema kuue rinnaesine oli kastmeplekkidest pruuniks tõmbunud ja habe koorikupuru täis. Tema õgardlikkusele ei suutnud vastu panna isegi Paks Walda Frey, kuigi tal õnnestus kolm lõiku ära süüa. Ka Ramsay sõi isukalt, aga tema kaame mõrsja vaid vaatas tema ette asetatud toitu. Kui tüdruk pea tõstis ja Theoni poole vaatas, nägi mees tema suurtes pruunides silmades hirmu. Pooleteisekäemõõgad ei olnud saalis lubatud, aga iga mees seal kandis pussi, niisamuti Theon Greyjoy. Kuidas ta muidu omale liha lõigata saab? Iga kord, kui ta vaatas tüdruku poole, kes oli olnud Jeyne Poole, tajus ta küljel olevat terast. Ma ei saa teda päästa, mõtles ta, aga ma saaksin ta hõlpsalt tappa. Keegi ei ootaks seda. Võiksin paluda ta tantsima ja siis tal kõri läbi lõigata. See oleks heategu, kas pole? Kui vanad jumalad minu palvet kuulda võtavad, võib Ramsay raevuhoos ka minu surnuks lüüa. Theon ei kartnud surma. Pelgukantsi kongides oli ta saanud teada, et on palju hullemaid asju kui surm. Ramsay oli talle andnud selle õppetunni sõrm sõrme ja varvas varba järel ja see oli õppetund, mida ta iial ei unusta. „Te ei söö,” täheldas emand Dustin. „Ei.” Söömine oli tema jaoks raske. Ramsay oli talle ainult hambapuru alles jätnud ja närimine oli piinarikas. Joomine oli lihtsam, aga ta pidi veinikruusist kahe käega haarama, et seda mitte maha pillata. „Kas teile ei meeldi sealihapirukas, mu isand? Parim sealihapirukas, mida iial maitsta oleme saanud, nagu meie paks sõber meile seletab.” Naine viipas veinikruusiga isand Manderly poole. „Kas olete varem paksu meest nii õnnelikuna näinud? Ta peaaegu vihub tantsu. Kannab toitu oma kätega ette.” Kõik vastas tõele. Valge Sadama isand oli lustliku paksmao naerev ja naeratav võrdkuju, kes teiste isandatega nalja heitis ja neile seljale patsutas, hõikudes muusikutelt üht või teist muusikapala. „Laske kõlada „Lõppenud ööl”, laulja,” möirgas ta. „Ma tean, et see meeldib mõrsjale väga. Või laulge meile vaprast noorest Danny Flintist ja tooge meile pisarad silma.” Teda vaadates oleks võinud uskuda, et äsja on paari pandud just tema. „Ta on purjus,” ütles Theon. „Uputab oma hirme. Ta on üdini üks jänespüks.” Kas tõesti? Theon ei olnud selles nii kindel. Ka tema pojad olid tüsedat kasvu, aga polnud endile taplustes häbi teinud. „Ka raudsaarlased peavad enne taplust pidu. Võtavad elust viimast, kui surm neid ees peaks ootama. Kui Stannis tuleb…” „Ta tuleb. Ta peab tulema.” Emand Dustin kõkutas naeru. „Ja kui ta tuleb, kuseb paksmagu end täis. Tema poeg suri Verises Pulmas, aga tema jagab Freydega leiba ja soola, võtab neid oma katuse all soojalt vastu ja lubas ühele neist oma lapselapse. Ta isegi kannab neile pirukat ette. Manderlyd põgenesid kord lõunast, peletati vaenlaste poolt oma maadelt ja kantsidest. Veri ei muutu. Ma ei kahtle selles põrmugi, et paksmagu tapaks hea meelega meid kõiki, aga hoolimata suurest praalimisest pole tal selleks julgust. Selle higistava ihu all lööb sama arglik ja lömitav süda nagu… noh… teie oma.” Viimane lause oli hoop, aga Theon ei julgenud samaga vastata. Igasugune häbematus maksab talle nahka. „Kui mu emand usub, et isand Manderly plaanib meid reeta, peaksite sellest isand Boltonile kõnelema.” „Arvate, et Roose ei tea seda? Rumal poisinolk. Vaadake teda. Vaadake, kuidas ta Manderlyt jälgib. Roose ei puuduta enne ühtki rooga, kui ta pole näinud isand Wymani seda esimesena söömas. Ta ei võta sõõmu ühestki kruusist, kuni pole näinud Manderlyt rüüpamas samast vaadist. Usun, et talle meeldiks, kui paksmagu mingi reetmisega hakkama püüab saada. See pakuks talle nalja. Mõistate, Roose’il ei ole tundeid. Need kaanid, mis talle nii väga meeldivad, imesid temast kogu kire juba aastaid tagasi välja. Ta ei armasta, ta ei vihka, ta ei leina. See on tema jaoks kerge meelelahutus. Mõned mehed peavad jahti, teised kullijahti, kolmandad viskavad täringuid. Roose mängib inimestega. Teie ja minu, nende Freyde, isand Manderly, oma priske uue naise, isegi oma sohikuga – tema jaoks oleme kõik lelud.” Neist möödus üks teenija. Emand Dustin sirutas oma toobi välja, lasi selle täis valada ja viipas siis, et mees sama ka Theoni toobiga teeks. „Tõtt-öelda,” jätkas ta, „isand Bolton püüdleb enama kui lihtsa isandaseisuse poole. Miks mitte Põhja kuningas? Tywin Lannister on surnud, Kuningatapja sandistatud, Paharet põgenenud. Lannisterid on otsakorral ja teie tegite talle seda meelehead, et koristasite teelt Starkid. Vana Walder Frey ei hakka vastu, kui tema priske väike Walda kuningannaks saab. Valge Sadam võib osutuda problemaatiliseks, kui isand Wyman eesootava lahingu üle elab… aga olen veendunud, et ta ei ela seda üle. Mitte kauem kui Stannis. Roose kõrvaldab nad mõlemad, täpselt nagu ta kõrvaldas Noore Hundi. Kes veel üle jääb?” „Teie,” sõnas Theon. „Olete veel teie. Kääbaskandi emand, abielu järgi Dustin, sünni poolest Ryswell.” See pakkus naisele rõõmu. Ta rüüpas tumedate silmade helkides sõõmu veini ja lausus: „Kääbaskandi lesk… ja jah, kui seda sooviksin, võiksin ebamugavusi tekitada. Muidugi mõistab Roose seda samuti ja hoolitseb selle eest, et mind rahul hoida.” Naine oleks võinud jätkata, kuid märkas siis meistreid. Nad olid kolmekesi koos sisenenud isanda ukse kaudu teisel pool püünet – üks pikk, teine tüse, kolmas verinoor, aga oma rüüdes ja kettides olid nad kolm halli hernest ühest mustast kaunast. Enne sõda oli Medrick teeninud isand Hornwoodi, Rhodry isand Cerwynit ja noor Henly isand Slate’i. Roose Bolton oli toonud nad kõik Talitundrusse Luwini kaarnate eest hoolt kandma, et sõnumeid saaks taas välja saata ja vastu võtta. Kui meister Medrick Boltonile kõrva sosistamiseks põlvele laskus, kõverdas emand Dustin halvakspanevalt suud. „Kui mina oleksin kuninganna, tapaksin esimese asjana kõik need hallid rotid. Nad siblivad kõikjal, toituvad oma peremeeste jääkidest, lobisevad teineteisega, sosistavad oma peremeestele kõrvu. Aga kes on tegelikult peremehed ja kes teenijad? Igal vägeval isandal on oma meister, iga tühisem isand ihkab ühte. Kui sul ei ole meistrit, ei pöörata sulle suurt tähelepanu. Hallid rotid loevad ja kirjutavad meie kirju, isegi sellistele isandatele, kes ise lugeda ei oska ja kes võib kindlalt öelda, et nad sõnu enda kasu nimel ei moonuta? Mis kasu neist on, küsin ma.” „Nad ravitsevad,” kostis Theon. Seda näidi temalt oodatavat. „Jah, nad ravivad meid. Ma ei öelnud, et nad pole osavad. Nad kannavad meie eest hoolt, kui oleme haiged või haavatud või vanema või lapse haiguse tõttu murest murtud. Kui oleme nõrgad ja kõige haavatavamad, on nemad kohal. Vahel ravivad nad meid terveks ja me oleme neile õigusega tänulikud. Kui see neil ei õnnestu, lohutavad nad meid meie leinas ja me oleme ka selle eest tänulikud. Tänulikkusest anname neile koha meie katuse all ja pühendame nad meie häbisse ja saladustesse ja arutame nendega kõike. Varsti ongi valitsejast saanud valitsetav. Nii juhtus ka isand Rickard Starkiga. Tema halli roti nimi oli meister Walys. Kas pole nutikas, kuidas meistrid kasutavad vaid ühte nime, isegi nood, kellel Tsitadelli saabudes oli kaks? Niiviisi ei saa me teada, kes nad tegelikult on ja kust nad pärinevad… aga kui oled piisavalt visa, saad tõele jälile. Enne, kui ta endale keti sepistas, tunti meister Walyst Walys Flowersina. Flowers, Hill, Rivers, Snow… anname selliseid nimesid oma vallaslastele, et teaksime, kellega on tegu, aga võimalusel vabanevad nemad sellest kergekäeliselt. Walys Flowersi ema oli tüdruk Pikktornist… ja kuulu järgi oli ta isa Tsitadelli suurmeister. Hallid rotid polegi nii vooruslikud, kui nad välja püüavad näidata. Muinaslinna meistrid on neist kõige hullemad. Kui ta oli endale keti sepistanud, ei kulutanud tema salajane isa ja tema sõbrad palju aega, et ta Talitundrusse isand Rickardi kõrvu mesimagusaid kihvtisõnu sosistama saata. Kahtlemata oli abielu Tullydega just tema kavatsus…” Naine katkestas jutu, kui Roose Bolton jalule tõusis, kahvatud silmad tõrvikuvalguses hiilgamas. „Mu sõbrad,” alustas ta ja saalis võttis maad selline vaikus, et Theon võis kuulda tuult aknaplankude küljes nagistamas. „Stannis ja tema rüütlid on tema uue punase jumala plagude lehvides Süvalaane maalinnast lahkunud. Põhja mägede klannid on temaga karvastel ja äbarikel kronudel mesti löönud. Kui ilm peab, võivad nad kahe nädala sees meie kallal olla. Ja Vareseroog Umber marsib mööda kuningateed alla, sellal kui Karstarkid lähenevad idast. Nad kavatsevad siin isand Stannisega liituda ja meilt selle kantsi vallutada.” Ser Hosteen Frey tõukas end jalule. „Peaksime neile vastu ratsutama. Milleks lubada neil oma väed ühendada?” Sest Arnolf Karstark ootab isand Boltonilt märguannet, enne kui ta nad reedab, mõtles Theon, kui teised isandad nõuandeid hakkasid karjuma. Isand Bolton tõstis vaikuse nõudmiseks käed. „Koda pole koht sellisteks aruteludeks, mu isandad. Siirdume võõrustuppa, kuni mu poeg abielu sisse pühitseb. Teie ülejäänud jääge siia ja nautige sööki ja jooki.” Kui Pelgukantsi isand kolme meistri saatel kojast välja lipsas, tõusid ülejäänud isandad ja pealikud, et talle järgneda. Hother Umber, sünge vana mees hüüdnimega Hoorajääger, läks mornilt ja kulmu kortsutades. Isand Manderly oli nii juua täis, et vajas kojast välja aitamiseks nelja tugeva mehe abi. „Nad peaksid laulma Rottkokast,” pomises ta oma rüütlitele toetudes Theonist mööda vaarudes. „Laulja, laula meile Rottkokast.” Emand Dustin oli üks viimastest, kes end liigutama asus. Kui ta oli lahkunud, näis terve koda korraga rõhuv. Theon avastas end alles püsti ajades, kui palju ta tegelikult joonud oli. Laua äärest minema koperdades tõukas ta teenijatüdruku käest veinikannu. Vein purskus tumepunase joana tema saabastele ja pükstele. Tema õlast haaras käsi, viis raudse haardega sõrme sügavale tema ihusse tungimas. „Oled nõutud, Tõhk,” ütles Alyn Tusane hambamädase hingeõhu lehaga. Dick Kollane ja Damon Tantsi Mulle olid temaga. „Ramsay ütles, et pead tema mõrsja talle voodisse viima.” Theoni läbis hirmujudin. Ma mängisin oma osa, mõtles ta. Miks mina? Ta teadis siiski, et keelduda ei maksa. Isand Ramsay oli juba kojast lahkunud. Tema mõrsja, hüljatud ja näiliselt unustatud, istus kössis ja vaikselt Starkide Koja plagu all, hoides käte vahel hõbedast peekrit. Välimuse järgi oli ta tühjendanud rohkem kui ühe peekri. Ehk oli ta lootnud, et kui ta joob piisavalt palju, jääb tal see katsumus kogemata. Theon teadis paremini. „Emand Arya,” ütles ta. „Tulge. Teil on aeg oma kohust täita.” Kuus sohiku poissi tuli nendega, kui Theon tüdruku koja tagauksest välja ja üle jäise hoovi Suurkantsi juhatas. Isand Ramsay magamiskambrisse, ühte kambrisse, mida tuli vaid väheke oli puutunud, oli kolm trepimadet. Kuni nad üles astusid, lasi Damon Tantsi Mulle vilet ja Nülgija hooples, et isand Ramsay oli talle erilise soosingu märgiks lubanud tüki neitsiverisest linast. Magamiskamber oli abielu sissepühitsemiseks korralikult ette valmistatud. Kogu mööbel oli uus, Kääbaskandist koormavankril kohale toodud. Baldahhiinvoodil oli sulgmadrats ja veripunasest sametist kardinad. Kivipõrand oli kaetud hundinahkadega. Koldes lõõmas lõke, laual voodi kõrval põles küünal. Puhvetil oli veinikann, kaks pokaali ja pool kera viirulist valget juustu. Kambris oli ka mustast tammest nikerdatud ja punasest nahast istmega tool. Kui nad sisenesid, istus isand Ramsay toolil. Tema huulil läikis ila. „Siin mu armas neitsi ongi. Tublid poisid. Võite nüüd lahkuda. Sina mitte, Tõhk. Sina jääd siia.” Tõhk, Tõhk, see riimub sõnaga põhk. Ta tundis, kuidas tema puuduvad sõrmed krampi tõmbusid: kaks vasakul käel ja üks paremal. Ja tema puusal puhkas puss, magades nahast tupes, aga nii raskena, oi kui raskena. Mu paremalt käelt on puudu vaid väike sõrm, tuletas Theon endale meelde. Ma suudan veel pussi peos hoida. „Mu isand. Kuidas teid teenida saan?” „Sina selle näitsiku mulle üle andsid. Kes kingituse lahti pakkimiseks veel paremini sobiks? Vaatame siis seda Ned Starki väikest tütart lähemalt.” Ta ei ole isand Eddardi sugulane, oleks Theon peaaegu öelnud. Ramsay teab seda, ta peab seda teadma. Mis uus julm mäng see veel on? Tüdruk seisis voodiposti kõrval ja värises kui hirveke. „Emand Arya, ehk keeraksite selja, pean teie kleidi lahti sõlmima.” „Ei.” Isand Ramsay valas endale pokaali veini. „Paelade lahti sõlmimisele kulub liiga palju aega. Lõika see tal seljast.” Theon tõmbas pussi vöölt. Pean vaid end ümber pöörama ja teda torkama. Puss on mul käes. Nüüd ta juba teadis, mis mänguga on tegu. Järjekordne lõks, ütles ta endale, meenutades Kyrat võtmetega. Tasoovib, et püüaksin teda tappa. Ja kui see mul ei õnnestu, nülib ta naha käelt, milles tera hoidsin. Ta haaras peoga mõrsja kleidist. „Ärge liigutage, mu emand.” Kleit oli vöö kohalt lõtv, seega libistas ta sealt pussi sisse ja lõikas aeglaselt ülespoole, et tüdrukusse mitte sisse lõigata. Teras libises vaiksel sahinal läbi villa ja siidi. Tüdruk värises. Theon pidi tal käest haarama, et teda paigal hoida. Jeyne, Jeyne, see riimub sõnaga piin. Ta tugevdas haaret nii palju, kui tema sandistatud vasak käsi seda võimaldas. „Ärge liigutage.” Lõpuks langes kleit kahvatusse hunnikusse tüdruku jalge ümber. „Tema alusrõivad samuti,” käskis Ramsay. Tõhk kuuletus. Kui see oli tehtud, seisis mõrsja alasti, tema pulmariided valge ja halli kaltsuhunnikuna tema ümber. Piiga rinnad olid väiksed ja teravad, tema puusad kitsad ja plikalikud, tema jalad kui oksaraod. Laps. Theon oli unustanud, kui noor ta oli. Sansa-vanune. Arya on veelgi noorem. Hoolimata koldes lõõmavast lõkkest oli magamiskambris jahe. Jeyne’i kahvatut ihu kattis kananahk. Hetkeks tõstis ta käed, et oma rinnad varjata, kuid Theon ütles hääletult ei ja tüdruk märkas seda ning peatus viivitamatult. „Mis sa temast arvad, Tõhk?” päris isand Ramsay. „Ta…” Millist vastust ta kuulda soovib? Mida tüdruk talle enne hiide oligi öelnud? Kõik rääkisid, et olen ilus. Nüüd ei olnud ta üldse ilus. Ta nägi tema seljal vaevu märgatavaid jooni, kuhu keegi teda piitsutanud oli. „…ta on ilus, nii… kaunis.” Ramsay naeratas niiskelt. „Kas sul läheb riist kõvaks, Tõhk? Kas see punnitab vastu püksipaelu? Kas soovid teda esimesena nussida?” Ta naeris. „Talitundru printsil peab olema see õigus, nagu vanasti kõikidel isandatel. Esimese öö õigus. Aga sa pole mingi isand, kas pole? Kõigest Tõhk. Tõtt-öelda isegi mees mitte.” Ta võttis veel ühe lonksu veini ja viskas siis pokaali vastu seina puruks. Punased nired jooksid mööda kive alla. „Emand Arya. Mine voodisse. Jah, toetu vastu patju, tubli kaasa. Nüüd aja jalad harali. Näita meile oma vittu.” Tüdruk kuuletus sõnatult. Theon astus sammu ukse poole. Isand Ramsay istus oma mõrsja kõrvale, libistas käega mööda reie sisekülge ja surus siis kaks sõrme tema sisse. Tüdruk ahmis valust õhku. „Oled aherkuiv.” Isand Ramsay tõmbas käe välja ja laksas talle vastu põske. „Mulle räägiti, et tead, kuidas meest rahuldada. Kas see oli vale?” „E-ei, mu isand. Ma sain õ-õpet.” Ramsay tõusis, lõkkehelk näolt vastu kumamas. „Tõhk, tule siia. Sea ta minu jaoks valmis.” Hetkeks ei saanud ta aru. „Ma… kas peate silmas… käskija, mul ei ole… mul…” „Oma keelega,” ütles isand Ramsay. „Ja kärmelt. Kui ta pole selleks ajaks märg, kui riidest lahti saan, lõikan selle kasutu keele sul suust ja naelutan seina külge.” Kuskil hiies kraaksatas kaaren. Puss oli tal ikka veel peos. Ta lükkas selle tuppe. Tõhk, mu nimi on Tõhk ja see riimub sõnaga põhk. Tõhk kummardus asja kallale. VAHIMEES „Heidame sellele peakolule pilgu,” käskis prints. Areo Hotah libistas kätt mööda oma pikk-kirve vart, oma saarest ja terasest kaasat, jälgides samas kõiki. Ta jälgis valget rüütlit, ser Balon Swanni, ja tema kaaslaseid. Ta jälgis Liivamadusid, kes kõik erinevate laudade taga istusid. Ta jälgis isandaid ja emandaid, teenijaid, vana pimedat hooviülemat ja noort siidise habeme ja lipitseva naeratusega noort meistrit Mylesi. Seistes poolenisti varjus ja poolenisti valguse käes, nägi ta neid kõiki. Teeni. Kaitse. Kuuletu. See oli tema ülesanne. Kõigi ülejäänute pilk oli suunatud laekale. See oli nikerdatud eebenipuust ja varustatud hõbedast haakide ja hingedega. Kahtlemata kena karp, aga paljud siia Päikeseoda Vanasse Paleesse kogunenud võivad laeka sisust olenevalt varsti surnud olla. Sussid vastu põrandat kahisemas, sammus meister Caleotte üle saali ser Balon Swanni juurde. Ümar pisike mees nägi oma uues laiade kõrbide ja punakaskollaste ning kitsaste punaste ribadega rüüs hiilgav välja. Kummardudes haaras ta laeka valge rüütli käte vahelt ja kandis selle poodiumi juurde, kus Doran Martell oma tütre Arianne ja surnud venna kalli konkubiini Ellaria vahel ratastoolis istus. Õhus levis saja aromaatse küünla lõhn. Isandate sõrmedel ja emandate vöödel ja juuksevõrkudel sätendasid kalliskivid. Areo Hotah oli oma vasknaastudest särgi peegelläikivaks poleerinud, et ka tema küünlavalguses hiilgaks. Saalis võttis maad vaikus. Dorne hoiab hinge kinni. Meister Caleotte asetas laeka prints Dorani tooli kõrvale maha. Meistri sõrmed, mis tavaliselt olid nii kindlad ja osavad, muutusid riivi ja kaant avades ning laekas olevat kolpa nähtavale tuues kohmakaks. Hotah kuulis, kuidas keegi kurgu puhtaks köhatas. Üks Fowleri kaksikutest sosistas midagi teisele. Ellaria Sand oli silmad sulgenud ja pomises vaikset palvet. Ser Balon Swann oli pingul kui vibunöör, täheldas vahimeeste pealik. See uus valge rüütel ei olnud nii pikk ega nägus kui vana, aga tema rind oli rohkem kummis, turskem, tema käsivarred lihaselised. Tema lumivalge mantel oli kõri juures kahe luigega hõbedasel sõlel kokku tõmmatud. Üks luikedest oli vandlist ja teine oonüksist ning Areo Hotahile tundus, et nad võitlevad omavahel. Ka neid kandev mees nägi välja kui võitleja. See siin ei sure nii hõlpsalt kui eelmine. Ta ei torma minu kirve ette, nagu ser Arys seda tegi. Ta varjub kilbi taha ja sunnib mind teda ründama. Kui asi selleni peaks jõudma, on Hotah valmis. Tema pikk-kirves oli nii terav, et sellega võis habet ajada. Ta lubas omale hetke visata pilk laekale. Irvitav kolp lebas mustast vildist asemel. Kõik kolbad irvitasid, aga see siin näis õnnelikum kui suurem osa. Ja suurem. Vahimeeste pealik polnud iial suuremat kolpa näinud. Selle laubaplaat oli paks ja tugev, selle lõualuu kogukas. Luu hiilgas küünlavalgel, valge kui ser Baloni mantel. „Aseta see pjedestaalile,” käskis prints. Tema silmis helkisid pisarad. Pjedestaal oli mustast marmorist ja meister Caleottist kolm jalga pikem sammas. Tüse väike meister tõusis kikivarvule, aga ei ulatunud ikka. Areo Hotah oli valmis talle appi minema, aga Obara Sand liikus esimesena. Isegi piitsa ja kilbita nägi ta välja kui raevukas mees. Kleidi asemel kandis ta meestepükse ja säärteni ulatuvat linast tuunikat, mis oli vöö kohalt vasest päikestega vööga kokku tõmmatud. Tema pruunid juuksed olid kuklasse krunni seotud. Krahmates kolba meistri pehmete roosade käte vahelt, asetas ta selle marmorsambale. „Mägi ei ratsuta enam,” lausus prints tõsiselt. „Kas tema surm oli pikk ja piinarikas, ser Balon?” küsis Tyene Sand toonil, mida neidis kasutaks uurimiseks, kas tema kleit on kaunis. „Ta röökis päevi, mu emand,” vastas valge rüütel, kuigi oli selge, et ta tegi seda vastumeelselt. „See kostis Punases Kantsis kõikjale.” „Kas see teeb teile muret, ser?” päris emand Nym. Ta kandis nii õhukest ja peent kollasest siidist kleiti, et küünlavalgus paistis sellest läbi ja tõi nähtavale selle alla kedratud kulla ja vääriskivid. Tema riietus oli nii siivutu, et valge rüütel näis teda vaadates ebamugavust tundvat, aga Hotah kiitis selle heaks. Nymeria oli pea alasti olles kõige vähem ohtlik. Vastasel juhul varjas ta kindlasti riiete all tosinat nuga. „Ser Gregor oli neetud jõhkard, kõik nõustuvad sellega. Kui üks inimene kannatusi vääris, siis oli see tema.” „Olgu sellega, kuidas on, mu emand,” kostis Balon Swann, „aga ser Gregor oli rüütel ja rüütel peaks surema mõõk käes. Mürk on tapmiseks ilge ja räpane viis.” Emand Tyene naeratas selle peale. Tema kleit oli kreemjas ja roheline, pikkade pitsist varrukatega ja nii tagasihoidlik ja süütu, et kõik teda vaatavad mehed peaksid teda neidistest kõige vooruslikumaks. Areo Hotah teadis tõtt. Tema pehmed ja jumetud käed olid sama surmatoovad kui Obara mõhnalised, kui mitte veelgi surmatoovamad. Ta jälgis teda hoolikalt, olles valvas iga väiksemagi sõrmeviibutuse puhul. Prints Doran kortsutas kulmu. „Nii see on, ser Balon, aga emand Nymil on õigus. Kui üldse keegi piinarikast surma väärib, siis oli see Gregor Clegane. Ta tappis minu kalli õe, purustas tema imiku kolba vastu seina. Ma loodan, et ta põleb mingis põrgus ja Elia ja tema laps on saanud rahu. Sellise õigluse järele on Dorne janunenud. Mul on hea meel, et olen elanud piisavalt kaua, et sellest osa saada. Viimaks ometi on Lannisterid oma kiitlemise teoks teinud ja maksnud selle vana veritasu.” Prints jättis Ricasso, oma pimeda hooviülema ülesandeks tõusta ja toosti öelda. „Isandad ja emandad, joome nüüd Tommeni, Esimese Omanimelise, Andaalide, Rhoynarite ja Esimese Rahva Kuninga, Seitsme Kuningriigi Isanda terviseks.” Teenijad hakkasid külaliste vahel hooviülema kõne ajal ringi liikuma ja kantavatest lähkritest pokaale täitma. Veiniks oli Dorne’i kange, tume kui veri ja magus kui kättemaks. Pealik ei joonud seda. Ta ei joonud pidusöömingutel kunagi. Ka prints ise ei osalenud. Temal oli tema oma vein, mille oli valmistanud meister Myles ja mida oli moonipiimaga tugevalt tembitud, et leevendada tema paistes liigeste põhjustatud piina. Valge rüütel jõi, sest see oli kombeks. Tema kaaslased niisamuti. Ka printsess Arianne, emand Jordayne, Jumalaarmu isand, Sidrunisalu rüütel, Tondimäe emand… isegi Ellaria Sand, prints Oberyni kallis konkubiin, kes oli koos mehega Kuningalinnas, kui too suri. Hotah pööras rohkem tähelepanu nendele, kes toosti ei joonud: ser Daemon Sand, isand Tremond Gargalen, Fowleri kaksikud, Dagos Manwoody, Põrgupalu Ullerid, Konditee Wyls. Kui probleeme tekib, siis algataja on üks neist. Dorne oli raevukas ja lõhenenud maa ning prints Doran ei suutnud seda tarvilikult ohjes hoida. Paljud tema enda isandad pidasid teda nõrgaks ja oleksid heal meelel astunud Lannisteride ja Raudtroonil istuva poisskuninga vastu sõtta. Peamised nende seas olid Liivamaod, printsi hukkunud venna Oberyni, Punase Siu sohitütred, kellest kolm olid pidusöögil kohal. Doran Martell oli printsidest arukaim ega olnud tema valvurite pealikul asja tema otsuseid kahtluse alla seada, aga Areo Hotah imestas siiski, miks oli ta otsustanud emandad Obara, Nymeria ja Tyene nende üksildastest kongidest Odatornis vabadusse lasta. Tyene keeldus Ricasso toostist pominal ja emand Nym käeviipega. Obara lasi neil oma pokaali ääreni täis valada ja kallas siis punase veini põrandale. Kui teenijatüdruk maha valatud veini ära koristama kummardus, lahkus Obara saalist. Printsess Arianne palus mõne hetke pärast viisakalt vabandust ja läks naisele järele. Obara ei pööra oma raevu kunagi väikese printsessi vastu, teadis Hotah. Nad on sugulased ja ta armastab printsessi. Pidusööming venis mustal marmorsambal irvitava kolba pilgu all poolde öösse. Seitsme jumala ja Valvkonna seitsme venna auks kanti ette seitse rooga. Supp koosnes munadest ja sidrunitest, pikad rohelised piprad olid täidetud juustu ja sibulatega. Laudadele kanti silmupirukaid, meega glasuuritud kabunaid, Rohevere põhjast välja tõmmatud lutsukala oli nii suur, et tema lauale kandmiseks oli vaja nelja mehe rammu. Seejärel kanti ette maitsev ussipada, mis sisaldas koos lohepiparde ja veriapelsinidega tasasel tulel keedetud seitsme mao tükke, kuhu oli teravuse lisamiseks pandud ka sorts mürki. Kuigi ta ei maitsenud seda, teadis Hotah, et moorpraad oli tuliterav. Keele jahutamiseks järgnes šerbett. Magusroaks serveeriti igale külalisele kedrasuhkrust kolp. Kui koorik murda, leiti selle seest magus munaroog ning ploomi- ja kirsikilde. Printsess Arianne naasis täidetud piparde ajaks. Minu väike printsess, mõtles Hotah, aga Arianne oli juba täisnaine. Tema kantav tulipunane siidikleit ei jätnud sellest mingit kahtlust. Hiljuti oli ta ka muul moel muutunud. Tema salaplaan Myrcella kroonida oli reedetud ja purustatud, tema valge rüütel oli Hotahi käe läbi verise lõpu saanud ja ta ise oli Odatorni üksindusse ja vaikusesse vangistatud. See kõik oli teda vaguramaks muutnud. Miskit oli veel, mingi saladus, mille tema isa oli talle enne vabadusse laskmist usaldanud. Mis see oli, seda pealik ei teadnud. Prints oli asetanud oma tütre enda ja valge rüütli vahele aukohale. Arianne naeratas tagasi oma kohale lipsates ja sosistas midagi ser Balonile kõrva. Rüütel otsustas mitte vastata. Mees sõi vähe, pani Hotah tähele: lusikatäis suppi, amps pipart, kabunakoib, natuke kala. Ta keeldus silmupirukast ja proovis moorpraest vaid ühe pisikese lusikatäie. Isegi see pani tal otsaesise higist leemendama. Hotah tundis talle kaasa. Kui ta ise esimest korda Dorne’i saabus, oli tuline toit tal sisikonna keema pannud ja keele ära põletanud. See oli aga aastaid tagasi; nüüd oli tema juus valge ja ta võis süüa kõike, mida dornlasedki. Kedrasuhkrust kolpade serveerimisel tõmbus ser Baloni suu kriipsuks ning ta heitis printsile pika pilgu, et mõista, kas teda narritakse. Doran Martell ei teinud sellest väljagi, aga tema tütar küll. „See on kokkade väike nali, ser Balon,” sõnas Arianne. „Dornlaste jaoks pole isegi surm püha. Ma loodan, et te ei pahanda meie peale.” Ta silitas sõrmedega valge rüütli käeselga. „Ma loodan, et olete Dorne’is viibimist nautinud.” „Kõik on olnud väga külalislahked, mu emand.” Arianne puudutas tema mantlit kinnitavat tülitsevate luikedega rinnanõela. „Luiged on mulle alati meeldinud. Siinpool Suvesaari ei küündi ühegi teise linnu ilu nende lähedalegi.” „Teie paabulinnud vaidleksid sellele vastu,” sõnas ser Balon. „See võib nii olla,” kostis Arianne, „aga paabulinnud on kenitlevad, uhked ja upsaka kõnnakuga kirevas sulis linnud. Eelistan iga hetk rahulikku valget või kaunist musta luike.” Ser Balon noogutas ja lonksas veini. Teda pole nii lihtne võrgutada kui tema vannutatud venda, mõtles Hotah. Ser Arys oli aastatest hoolimatapoisike. See siin on valvas mees. Pealik pidi talle vaid pilgu heitma, et märgata, millises kimbatuses valge rüütel end tunneb. See koht siin on talle võõras ega meeldi talle mitte üks põrm. Hotah mõistis seda. Dorne oli ka talle kummalise kohana tundunud, kui ta oma printsessiga siia aastaid tagasi esimest korda saabus. Habetunud preestrid olid talle enne teele saatmist Westerose ühiskeelt õpetanud, aga dornlased kõnelesid tema jaoks kõik liiga kiiresti. Dorne’i naised olid liiderlikud, Dorne’i vein oli hapu ja Dorne’i toit täis kummalisi tuliseid vürtse. Ja Dorne’i päev päeva järel sinises taevas lõõskav päike oli tulisem kui Norvose kahvatu ja nõrk päike. Pealik teadis, et ser Baloni teekond oli olnud lühem, aga omal moel vaevarikas. Kolm rüütlit, kaheksa kannupoissi, kakskümmend lihtsõdurit ja igasugused tallipoisid ja teenijad olid koos temaga Kuningalinnast lahkunud, aga kui nad üle mägede Dorne’i jõudsid, aeglustasid nende teed igas möödutavas lossis peetavad pidusöömingud, jahid ja pidustused. Ja nüüd, kus nad Päikeseodale jõudsid, ei olnud neid tervitamas printsess Myrcellat ega ser Arys Oakhearti. Valge rüütel teab, et miski on valesti, võis Hotah öelda, aga asi on hullemgi veel. Ehk ajavad teda ärevusse Liivamaod. Kui nii, siis Obara naasmine saali oli kui soola raputamine haavale. Naine oli sõnatult oma kohale tagasi lipsanud ja istus seal pahuralt ja tigedalt põrnitsedes, naeratamata ja vestlusse sekkumata. Kesköö oli pea käes, kui prints Doran valge rüütli poole pöördus ja lausus: „Ser Balon, lugesin kirja, mille mulle meie armuliselt kuningannalt tõite. Kas võin eeldada, et olete selle sisuga tuttav, ser?” Hotah märkas, kuidas rüütel pingule tõmbus. „Olen selle sisuga kursis, mu isand. Tema Hiilgus teatas mulle, et minult võidakse paluda tema tütre eskortimist tagasi Kuningalinna. Kuningas Tommen igatseb oma õe järele ja talle meeldiks, kui printsess Myrcella lühikeseks ajaks õukonda naaseks.” Printsess Arianne ilme muutus kurvaks. „Oh, aga Myrcella on meile kõigile väga meeldima hakanud, ser. Tema ja minu vend Trystane on muutunud lahutamatuteks.” „Ka prints Trystane on Kuningalinnas teretulnud,” lausus Balon Swann. „Olen kindel, et kuningas Tommen kohtub temaga heal meelel. Tema Hiilgusel on nii vähe temaealisi kaaslaseid.” „Poisipõlves loodud sidemed võivad kesta terve elu,” sõnas prints Doran. „Kui Trystane ja Myrcella naituvad, saavad neist Tommeniga kui vennad. Kuninganna Cerseil on õigus. Poisid peaksid kohtuma, sõpradeks saama. Dorne hakkab temast puudust tundma, aga on juba ammu aeg, et Trystane tutvuks maailmaga ka teisel pool Päikeseoda müüre.” „Tean, et Kuningalinn võtab ta väga soojalt vastu.” Miks ta nüüd higistab, imestas pealik tähelepanelikult jälgides. Saalis on piisavalt jahe ja ta peaaegu ei puutunudki moorpraadi. „Mis aga puutub teise kuninganna Cersei tõstatatud teemasse,” jätkas prints Doran, „siis vastab tõele, et Dorne’i koht trooninõukogus on minu venna surmast saati vaba olnud ja on viimane aeg see uuesti täita. Olen meelitatud, et Tema Hiilgus arvab, et minu nõuannetest võib tulu tõusta, ehkki ma ei tea, kas mul on sellise teekonna läbimiseks jaksu. Ehk kui läheksime meritsi?” „Laevaga?” Ser Balon näis ehmuvat. „See… kas see on turvaline, mu prints? Sügis on tormide poolest tuntud, vähemalt olen nii kuulnud, ja… Jalgkividel olevad piraadid, nad…” „Piraadid. Muidugi. Teil võib õigus olla, ser. Ohutum on naasta tuldud teed.” Prints Doran naeratas sõbralikult. „Kõneleme sellest uuesti hommepäev. Kui Veteaeda jõuame, saame ka Myrcella asjasse pühendada. Ta läheb uudist kuuldes kindlasti elevile. Ma ei kahtle selles põrmugi, et ka tema tunneb oma vennast puudust.” „Ootan temaga taaskohtumist väga innukalt,” ütles ser Balon. „Ja teie Veteaeda samuti. Olen kuulnud, et see on väga kaunis.” „Kaunis ja rahulik,” kostis prints. „Jahe tuuleke, sillerdav vesi ja laste naer. Veteaed on minu meelispaik terves maailmas, ser. Üks minu esivanematest lasi selle ehitada oma Targaryenist mõrsja meeleheaks, et pakkuda vaheldust tolmusest ja kuumast Päikeseodast. Tema nimi oli Daenerys. Ta oli kuningas Daeron Hea õde ning just see abielu muutis Dorne’i osaks Seitsmest Kuningriigist. Terve riik teadis, et tüdruk armastas Daeroni sohivenda Daemon Blackfyre’it ning too armastas teda vastu, aga kuningas oli piisavalt tark mõistmaks, et tuhandete heaolu tuleb kahe ihast tähtsamaks pidada, isegi juhul, kui need kaks talle väga kallid on. See oli Daenerys, kes täitis aiad laste naeruga. Algul omaenda lastega, aga hiljem toodi suursugustele poistele ja tüdrukutele seltsiks isandate ja maad omavate rüütlite pojad ja tütred. Ühel kõrvetavalt kuumal suvepäeval halastas ta ka oma tallimeeste ja kokkade ja teenijate lastele ning kutsus neid samuti tiike ja purskkaeve kasutama ja see tava on säilinud tänini.” Prints haaras oma tooli ratastest ja lükkas end lauast eemale. „Aga nüüd vabandage mind, ser. Vestlus on mind väsitanud ja me peaksime aohakul lahkuma. Obara, kas oleksid nii lahke ja aitaksid mind voodisse? Nymeria, Tyene, tulge samuti ja soovige oma onule head ööd.” Nii langes Obara Sandi ülesandeks printsi tool Päikeseoda pidusaalist välja ja mööda pikka sammaskäiku tema eeskambrisse lükata. Areo Hotah järgnes tema õdede, printsess Arianne ja Ellaria Sandiga. Meister Caleotte siblis neil tuhvlites kannul, hoides käte vahel Mäe kolpa kui imikut. „Te ei kavatse ju ometi tõsiselt Trystane’i ja Myrcellat Kuningalinna saata,” lausus Obara lükates. Tema sammud olid pikad ja raevukad, liiga kiired ja tooli suured puidust rattad kolisesid kärarikkalt mööda ebaühtlast kivipõrandat. „Kui seda teete, ei näe me tüdrukut enam kunagi ja teie poeg veedab oma elu Raudtrooni pantvangina.” „Kas sa pead mind ullikeseks, Obara?” Prints ohkas. „On paljut, mida sa ei tea. Asju, mida ei ole hea arutada seal, kus sind võidakse pealt kuulda. Kui keele hammaste taga hoiad, võin sind asjasse pühendada.” Ta krimpsutas nägu. „Aeglasemalt, kui minust karvavõrdki hoolid. See viimane jõnks torkas justkui pussina mulle põlve.” Obara aeglustas sammu poole võrra. „Mida te siis teete?” Vastas tema õde Tyene. „Mida ta alati teeb,” nurrus naine. „Viivitab, hämab, puikleb. Keegi ei saa sellega nii hästi hakkama kui meie vapper onu.” „Sa teed talle liiga,” ütles printsess Arianne. „Jääge vakka, te kõik,” käskis prints. Alles siis, kui tema eeskambri uksed olid kindlalt suletud, pööras ta oma tooli ümber, et naistele otsa vaadata. Isegi see pingutus muutis ta hingetuks ja tema jalgu kattev Myri vaip jäi tooli veeredes kahe kodara vahele ning ta pidi sellest kinni haarama, et vaipa jalgelt maha ei rebitaks. Sõba all olid tema jalad valkjad, pehmed, võikad. Tema mõlemad põlved olid punased ja pundunud, tema varbad peaaegu lillakad ja normaalsest kaks korda suuremad. Areo Hotah oli neid näinud tuhat korda ja ikka oli tal raske neid vaadata. Printsess Arianne astus ettepoole. „Luba ma aitan sind, isa.” Prints kiskus sõba vabaks. „Ma saan oma tekiga ikka veel ise hakkama. Vähemalt sellega saan ma hakkama.” Seda oli tõesti vähe. Tema jalad olid juba kolm aastat kasutud olnud, aga tema kätes ja õlgades oli veel rammu. „Kas toon oma printsile sõrmkübaratäie moonipiima?” päris meister Caleotte. „Vajan selle valu leevendamiseks ämbritäit. Tänan, kuid ei. Tahan mõistuse juurde jääda. Täna õhtul ma sind rohkem ei vaja.” „Väga hea, mu prints.” Meister Caleotte kummardas, ser Gregori pea ikka veel pehmete roosade käte haardes. „Anna see siia.” Obara Sand haaras kolba mehe peost ja sirutas käed välja. „Milline Mägi välja nägi? Kust me teame, et see on tema? Nad võinuksid pea tõrva sisse torgata. Milleks see luuni paljaks koorida?” „Tõrv oleks laeka rikkunud,” pakkus emand Nym, kui meister Caleotte minema siblis. „Keegi ei näinud Mäge suremas ja keegi ei näinud, kuidas tema pea eemaldati. Tunnistan, see häirib mind, aga mida see lipakast kuninganna meie tüssamisega saavutada püüab? Kui Gregor Clegane on hingekirjas, tuleb tõde varem või hiljem päevavalgele. See mees oli kaheksa jalga pikk, teist sellist pole terves Westeroses. Kui mõni selline jälle välja ilmub, on Cersei Lannister terve Seitsme Kuningriigi ees luiskajana paljastatud. Sellega riskides oleks ta ülim tolvan. Mida ta sellega saavutada püüab?” „Kolp on kahtlemata piisavalt suur,” lausus prints. „Me teame, et Oberyn haavas Gregorit rängalt. Kõik ettekanded on väitnud, et Clegane suri aeglaselt ja piinarikkalt.” „Täpselt nagu isa seda plaanis,” ütles Tyene. „Õed, tõesti, ma tean mürki, mida isa kasutas. Kui tema oda ka kõigest kriimustas Mäge, on Clegane surnud ja mind ei huvita, kui suur ta oli. Kahelge oma väikeses ões, aga ärge iial kahelge oma isas.” Obara turtsus. „Ma pole temas kunagi kahelnud ega kahtle kunagi.” Ta suudles kolpa mõnitavalt. „Nõustun, et see on alguseks hea küll.” „Alguseks?” küsis Ellaria Sand uskumatul toonil. „Jumalad andestagu. Minu poolest võiks see olla lõpetus. Tywin Lannister on surnud. Niisamuti Robert Baratheon, Amory Lorch ja nüüd ka Gregor Clegane – kõik, kes mängisid rolli Elia ja tema laste mõrvas. Isegi Joffrey, kes polnud sündinudki, kui Elia suri. Ma nägin oma silmadega, kuidas poiss hinge tõmmata püüdes ja oma kõrist haarates koolis. Keda meil veel tappa on? Kas Myrcella ja Tommen peavad surema, et Rhaenyse ja Aegoni hinged rahus puhata saaksid? Millega see küll lõpeb?” „See lõpeb verega, nagu see ka algas,” vastas emand Nym. „See lõpeb, kui Casterly Kalju on lõhki löödud ja kõik seal olevad vaglad ja tõugud päevavalgele toodud. See lõpeb Tywin Lannisteri ja kogu tema tehtu täieliku hävinguga.” „See mees suri omaenda poja käe läbi,” torkas Ellaria vastu. „Mida sa veel soovid?” „Võin soovida, et ta oleks surnud minu käe läbi.” Emand Nym istus toolile, tema pikk must palmik üle õla sülle langemas. Tal oli sarnaselt isaga kiilukujuline juuksekahl. Selle all asetsevad silmad olid suured ja säravad. Tema veinipunased huuled tõmbusid siidiseks naeratuseks. „Sellisel juhul poleks tema surm olnud nii kerge.” „Ser Gregor näeb tõesti üksildane välja,” sõnas Tyene armsal seitsminnatoonil. „Olen kindel, et ta sooviks seltsi.” Ellaria põsed olid pisaratest märjad, tumedad silmad hiilgamas. Isegi nuttes on temas jõudu, mõtles pealik. „Oberyn soovis Elia eest kätte maksta. Nüüd soovite teie kolm tema eest kätte maksta. Tuletan teile meelde, et mul on neli tütart. Teie õed. Minu Elia on neljateistkümnene, peaaegu täisnaine. Obella on kaksteist, neiupõlve veerel. Nad jumaldavad teid, nagu Dorea ja Loreza jumaldavad neid. Kui peaksite surema, siis kas El ja Obella peaksid teie eest kätte tasuma ja Dorea ja Loreza nende eest? Kas see jääbki alatiseks ringiratast käima? Ma küsin uuesti, millega see lõpeb?” Ellaria Sand asetas käe Mäe kolbale. „Ma nägin teie isa suremas. Siin on tema tapja. Kas võin kolba kaissu võtta, et see mind öösel lohutaks? Kas see paneb mind naerma, kirjutab mulle laule, hoolitseb minu eest, kui olen vana ja tõbine?” „Mida me peaksime tegema, mu emand?” päris emand Nym. „Kas peaksime odad käest panema ja naeratama ning unustama meie vastu tehtud ülekohtu?” „Meid ootab sõda, kas me seda soovime või mitte,” ütles Obara. „Raudtroonil istub poisskuningas. Isand Stannis on Müüril ja kogub enese alla põhjalasi. Kaks kuningannat kaklevad Tommeni pärast nagu litad mahlase kondi üle. Raudsaarlased on vallutanud Kilbisaared ja rüüstavad piki Manderit sügaval Avarmaal, mis tähendab, et ka Mägiaed on hõivatud. Meie vaenlased on korratuses. Aeg on küps.” „Mille jaoks küps? Rohkemate kolpade jaoks?” Ellaria Sand pöördus printsi poole: „Nad ei mõista. Ma ei suuda seda enam kuulda.” „Mine tagasi oma tütarde juurde, Ellaria,” ütles prints talle. „Ma vannun sulle, keegi ei tee nendele liiga.” „Mu prints.” Ellaria suudles teda laubale ja lahkus. Areo Hotahi meel läks naise lahkumist nähes kurvaks. Ta on hea naine. Kui ta oli lahkunud, kostis emand Nym: „Ma tean, et ta armastas meie isa, aga on ilmselge, et ta ei mõistnud teda.” Prints heitis talle uudishimuliku pilgu. „Ta mõistab rohkem kui sina iial, Nymeria. Ja ta tegi su isa õnnelikuks. Lõpus võib leebe süda olla rohkem väärt kui uhkus või vaprus. Olgu sellega, kuidas on, aga on asju, mida Ellaria ei tea ega peaks teadma. See sõda on juba alanud.” Obara naeris. „Jah, meie kallis Arianne on selle eest hoolt kandnud.” Printsess punastas ja Hotah märkas, kuidas üle tema isa meenutava näo virvendas meelepahahoog. „See, mida ta tegi, tegi ta nii teie kui ka enda nimel. Mina teda nii kergekäeliselt ei mõnitaks.” „See oli kiitus,” käis Obara Sand peale. „Lükake edasi, hämage, puigelge, teeselge ja viivitage palju tahate, onu, aga ser Balon peab Myrcellaga Veteaias kohtuma ja kui see juhtub, näeb ta, et plikal on üks kõrv puudu. Ja kui tirts räägib talle, kuidas teie ihukaitsjate pealik oma terasest naisega Arys Oakhearti kaelast kubemeni lõhki lõikas, siis…” „Ei.” Printsess Arianne tõusis patjadelt, kuhu ta end kerra oli tõmmanud, ja asetas käe Hotahi käele. „See ei juhtunud päriselt nii, sugulane. Ser Aryse tappis Gerold Dayne.” Liivamaod vaatasid teineteisele otsa. „Tumetäht?” „Seda tegi Tumetäht,” ütles tema väike printsess. „Ta püüdis ka printsess Myrcellat tappa. Täpselt nii räägib tüdruk seda ser Balonile.” Nym naeratas. „Vähemalt see vastab tõele.” „See kõik vastab tõele,” kostis prints valust nägu grimassitades. Kas talle teeb liiga luuvalu või luiskelugu? „Ja nüüd on ser Gerold tagasi meile kättesaamatusse Kõrgepelgu kantsi pagenud.” „Tumetäht,” nurrus Tyene itsitades. „Miks ka mitte? See kõik on tema süü. Aga kas ser Balon seda ka usub?” „Usub, kui ta seda Myrcella suust kuuleb,” käis Arianne peale. Obara turtsatas uskumatult. „Ta võib luisata täna ja homme, aga varem või hiljem räägib ta tõtt. Kui ser Balonil tõega Kuningalinna naasta lubatakse, hakkavad trummid põrisema ja veri voolama. Me ei tohi tal lasta lahkuda.” „Muidugi võiksime ta tappa,” kostis Tyene, „aga siis peaksime tapma ka tema ülejäänud kaaskonna, isegi need armsad noored kannupoisid. Ja see oleks… nii räpane.” Prints Doran sulges silmad ja avas siis need uuesti. Hotah nägi, kuidas ta jalg sõba all tudises. „Kui te poleks mu venna tütred, saadaksin teid kõiki kolme tagasi kongidesse ja hoiaksin teid seal kinni, kuni olete vanadusest halliks läinud. Selle asemel kavatsen teid koos meiega Veteaeda kaasa võtta. Seal on õppetunde, kui neid vaid mõista oskaksite.” „Õppetunde?” päris Obara. „Mina olen seal vaid alasti lapsi näinud.” „Just,” kostis prints. „Ma pühendasin ser Baloni loosse, aga mitte kogu loosse. Kuni lapsed tiikides sulistasid, jälgis Daenerys neid apelsinivõsas ja ta jõudis mõistmisele. Ta ei suutnud kõrgesti sündinuid madalast soost lastest eristada. Alastuses olid nad kõik vaid lapsed. Nad kõik süütud, kõik haavatavad, nad kõik väärisid pikka elu, armastust, kaitset. „Seal lasub sinu riik,” ütles ta oma pojale ja aujärjepärijale, „pea neid meeles, mida iganes sa ka ei tee.” Minu enda ema lausus mulle samad sõnad, kui olin tiikidest lahkumiseks piisavalt vana. Printsil on hõlbus kõik odade alla kutsuda, aga lõpus maksavad hinda lapsed. Nende nimel ei pea tark prints ühtki sõda ilma mõjuva põhjuseta, ega ühtki sõda, mida tal pole lootust võita. Ma pole pime ega kurt. Tean, et te kõik peate mind nõrgaks, hirmunuks, väetiks. Teie isa tundis mind paremini. Oberyn oli alati siug. Surmav, ohtlik, ennustamatu. Keegi ei julgenud talle vastu hakata. Mina olin rohi. Mõnus, vastutulelik, hästi lõhnav, igas tuuleiilis koolduv. Kes pelgab rohus kõndimist? Aga see on just rohi, mis varjab siugu oma vaenlaste eest ja kaitseb teda, kuni viimane ründab. Teie isa ja mina tegime lähemat koostööd kui arvata oskate… ja nüüd teda pole enam. Küsimus seisab selles, kas ma võin tema asemel tema tütreid usaldada.” Hotah jälgis järjest nende kõigi ilmeid. Obarat, tema roostekarva küüsi ja kõvastatud nahkrüüd, tema tigedaid lähestikku asetsevaid silmi ja rotikarva juust. Loidu, elegantset, oliivikarva naha ja punakaskuldse paelaga põimitud pika musta palmikuga Nymeriat. Sinisilmset ja blondi, pehmete kätega ja plikalikult itsitavat Tyenet. Tyene vastas nende kolme eest. „Mitte millegi tegemine on raske, onu. Andke meile ülesanne, suvaline ülesanne ja leiate, et oleme nii ustavad ja kuulekad kui ükski prints seda loota võib.” „Seda on hea kuulda,” kostis prints, „aga sõnad on tuul. Olete mu venna tütred ja ma armastan teid, aga olen õppinud, et teid ei saa usaldada. Ma soovin teilt vannet. Kas vannute, et teenite mind ja teete kõik, mida käsin?” „Kui just peame,” vastas emand Nym. „Siis vanduge kohe ja oma isa haua nimel.” Obara nägu tõmbus süngeks. „Kui te poleks minu onu…” „Ma olen teie onu. Ja teie prints. Vanduge või lahkuge.” „Ma vannun,” ütles Tyene. „Oma isa haua nimel.” „Ma vannun,” kostis emand Nym. „Oberyn Martelli, Dorne’i Punase Siu ja teist parema mehe nimel.” „Just,” sõnas Obara. „Ka mina. Isa nimel. Vannun.” Prints lõdvestus osaliselt. Hotah nägi teda tagasi tooli vajumas. Prints sirutas käe välja ja printsess Arianne astus tema juurde ja haaras tal käest. „Räägi neile, isa.” Prints Doran tõmbas katkendlikult hinge. „Dorne’il on õukonnas veel sõpru. Sõpru, kes kannavad meile ette asjadest, mida me ei peaks teadma. See Cersei saadetud kutse on pettus. Trystane’il pole mõeldud kunagi Kuningalinna jõuda. Teel tagasi, kusagil kuningalaanes, ründavad ser Baloni salka lindpriid ja minu poeg sureb. Mind kutsutakse õukonda vaid selleks, et tunnistaksin rünnakut oma silmadega ja lunastaksin kuninganna kogu süüst. Ah jah, need lindpriid? Nad karjuvad rünnates „Poolmees, Poolmees”. Ser Balon võib isegi hetkeks Paharetti märgata, aga keegi teine teda ei näe.” Areo Hotah poleks uskunud, et Liivamadusid on võimalik pahviks lüüa. Ta oleks eksinud. „Päästku meid Seitse,” sosistas Tyene. „Trystane? Miks?” „See naine on peast segi,” ütles Obara. „Ta on ju kõigest poisike.” „See on hirmus,” kostis emand Nym. „Ma poleks seda iial uskunud, Valvkonna rüütlist küll mitte.” „Nad on vandunud kuuletuma, täpselt nagu minu ihuväelaste ülem,” vastas prints. „Ka mina kahtlesin selles, aga te ju nägite, kuidas ser Balon tõrkus, kui talle mereteed soovitasin. Laev oleks kõik kuninganna ettevalmistused uppi löönud.” Obara nägu tõmbus punaseks. „Andke mulle mu oda tagasi, onu. Cersei saatis meile pea. Peaksime talle kotitäie vastu saatma.” Prints Doran tõstis käe. Tema nukid olid punased kui kirsid ja pea sama suured. „Ser Balon on külaline minu katuse all. Me oleme murdnud leiba ja jaganud soola. Ma ei tee talle häda. Ei. Me reisime Veteaeda, kus ta saab kuulda Myrcella loo ja saadab kuningannale kaarnaga teate. Tüdruk palub tal talle liiga teinud mehe üles otsida. Kui ta on mees, kelleks teda pean, ei saa Swann keelduda. Obara, sina juhid ta Kõrgepelgusse, et seista Tumetähega tema urus silm silma vastu. See aeg pole veel käes, mil Dorne avalikult Raudtroonile vastu hakkab, seega peame Myrcella tema emale tagastama, aga mina temaga kaasa ei lähe. See ülesanne jääb sulle, Nymeria. Lannisteridele see ei meeldi, mitte rohkem kui neile Oberyni saatsin, aga nad ei julge keelduda. Vajame nõukogus oma häält, õukonnas oma kõrva. Aga ole ettevaatlik. Kuningalinn on üks ussipesa.” Emand Nym naeratas. „Aga onu, ma ju armastan usse.” „Ja mis minust saab?” päris Tyene. „Sinu ema oli seitsminna. Oberyn rääkis mulle kord, et ta jutustas sulle hällis „Seitsmetipulisest tähest”. Ma soovin, et ka sina läheksid Kuningalinna, aga teisele künkale. Mõõgad ja Tähed on uuesti loodud ja see uus ülemseitsmik ei ole nukk, nagu eelmised. Püüa talle lähedale saada.” „Miks ka mitte? Valge sobib mulle. Ma näen selles nii… süütu välja.” „Hästi,” ütles prints, „hästi.” Ta kõhkles. „Kui… kui teoks saavad teatud asjalood, saadan teile kõigile sõna. Troonide mängus võivad asjad kärmelt muutuda.” „Ma tean, et te ei vea meid alt, nõod.” Arianne astus kordamööda igaühe juurde, haaras neil kätest ja suudles neid kergelt huulile. „Raevukas Obara. Nymeria, mu õde. Kallis Tyene. Ma armastan teid kõiki. Dorne’i päike on teiega.” „Alistamatu, paindumatu, murdumatu,” kostsid Liivamaod üheskoos. Printsess Arianne viibis veel, kui tema nõod olid lahkunud. Ka Areo Hotah jäi maha, nagu oli tema kohus. „Nad on oma isa lapsed,” ütles prints. Väike printsess naeratas. „Kolm tissidega Oberyni.” Prints Doran naeris. Sellest oli nii palju aega möödas, kui Hotah teda viimati naermas kuulis, et ta oli peaaegu unustanud, kuidas see kõlab. „Arvan siiski, et see peaksin olema mina, kes Kuningalinna läheb, mitte emand Nym,” ütles Arianne. „See on liiga ohtlik. Oled minu aujärjepärija, Dorne’i tulevik. Sinu koht on minu kõrval. Peatselt on sul uus ülesanne.” „See viimane osa sõnumist. Kas sul on uudiseid?” Prints Doran jagas tütrega salajast naeratust. „Lysist. Sinna on randunud vägev laevastik, et peatselt teele asuda. Peamiselt laevad Volantisest, mis kannavad sõjaväge. Pole teada, kes nad on, ega seda, kuhu nad võivad suunduda. Räägiti elevantidest.” „Mitte lohedest?” „Elevantidest. Noort lohe on aga suure koge trümmis lihtne varjata. Daenerys on kõige haavatavam merel. Mina tema asemel varjaksin end ja oma kavatsusi viimase hetkeni, et Kuningalinn ootamatult vallutada.” „Kas arvad, et Quentyn on nendega?” „Võib olla. Või siis mitte. Saame seda teada selle järgi, kus nad maabuvad, kui Westeros tõesti nende sihtmärk on. Kui võimalik, toob Quentyn ta mööda Roheverd üles. Aga sellest rääkimine ei too mingit tulu. Suudle mind. Lahkume Veteaeda ao hakul.” Ilmselt keskpäeval asume siis teele, mõtles Hotah. Hiljem, kui Arianne oli lahkunud, asetas ta oma pikk-kirve kõrvale ja kandis prints Dorani voodisse. „Kuni Mägi minu venna kolba purustas, polnud ükski dornlane selles Viie Kuninga Sõjas surma saanud,” pomises prints vaikselt, kui Hotah talle teki peale tõmbas. „Ütle mulle, pealik, kas see on minu häbi või hiilgus?” „Pole minu asi arvamust avaldada, mu prints.” Teeni. Kaitse. Kuuletu. Lihtsad vanded lihtsatele inimestele. See oli kõik, mida ta teadis. JON Val ootas värava juures koidueelses külmas nii suurde karunahka mähkununa, et see oleks ka Samile selga mahtunud. Tema kõrval seisis sadulas ja valjastes, hatune ja hall ning ühe valge silmaga setukas. Mully ja Kaeblik Edd seisid seal koos temaga, paar väheusutavat vahimeest. Nende hingeõhk jäätus külmas mustas õhus. „Kas andsid talle pimeda hobuse?” küsis Jon oma silmi uskumata. „Ta on kõigest poolenisti pime, käskija,” täpsustas Mully. „Muidu kärab ta küll.” Ta patsutas setuka kaela. „Hobune võib ju olla pooleldi pime, aga mina seda ei ole,” sõnas Val. „Tean, kuhu suunduma pean.” „Mu emand, sa ei pea seda tegema. Risk…” „…on minu otsustada, isand Snow. Ma pole mingi lõunamaine emand, vaid naine vaba rahva seast. Tunnen metsa paremini kui ükski sinu musta riietatud maakuulajatest. Minu jaoks pole seal ühtki kummitust.” Ma loodan seda. Jon arvestas sellega, usaldas, et Vali saadab edu seal, kus Must Jack Bulwer ja tema kaaslased hukka said. Ta lootis, et naine ei pea vaba rahvast pelgama… aga nad mõlemad teadsid liigagi hästi, et laantes ei oota teda ainult vaba rahvas. „Kas sul on piisavalt moona?” „Kõva leiba, kõva juustu, kaerakaraskeid, soolaturska, soolaveist, soolalammast ja lähker magusat veini, et kogu see sool suust välja loputada. Nälga ma ei koole.” „Siis on aeg teele asuda.” „Ma luban sulle, isand Snow. Ma naasen kas Tormundiga või ilma temata.” Val heitis pilgu taevasse. Kuu oli poolenisti täis. „Oodake mind täiskuu esimesel päeval.” „Teen seda.” Ära vea mind alt, mõtles ta, või Stannis võtab mult pea. „Kas annate mulle sõna, et hoiate meie printsessi?” oli kuningas küsinud ja Jon oli seda talle lubanud. Aga Val ei ole kellegi printsess. Ütlesin seda talle poolsada korda. See oli väeti põiklemine, närune kalts murtud sõna ümber. Tema isa poleks seda iial heaks kiitnud. Olen mõõk, mis kaitseb inimeste valdusi, tuletas Jon endale meelde, ja lõpuks peab see olema rohkem väärt kui ühe mehe au. Müüri all olev tee oli pime ja külm kui härmalohe magu ja väänlev kui siug. Kaeblik Edd juhatas, tõrvik käes, teed. Mullyl olid võtmed kolme värava jaoks, mille teed sulgevad mustast rauast varvad olid jämedad kui mehe käsivars. Iga värava juures seisid odamehed, kes Jon Snow’d nähes kulpi viskasid, aga Vali ja tema setukat märgates avalikult jõllitama jäid. Kui nad Müürist põhjas läbi äsja raiutud toorest puust paksu ukse jälle välja astusid, peatus metslasprintsess hetkeks, et heita pilk üle lumise välja, kus kuningas Stannis lahingu oli võitnud. Teisel pool välja ootas tume ja vaikne Kummitusmets. Poolkuu valgus muutis Vali meekarva kiharad kahvatuhõbedaseks ja tema põsed lumivalgeks. Naine tõmbas sügavalt hinge. „Õhk maitseb nii magusalt.” „Mu keel on liiga tuim, et üldse maitset tunda. Mina tunnen vaid külma.” „Külma?” Val naeris kergendatult. „Ei. Külma käes on hingamine valus. Kui ebalased tulevad…” See mõte tegi rahutuks. Kuus Joni välja saadetud maakuulajat olid ikka veel kaotsis. On veel liiga vara. Nad võivad veel naasta. Aga teine osa temast käis peale: nad on surnud, viimne kui üks neist. Saatsid nad välja surema ja teed sama Valiga. „Anna minu sõnad Tormundile edasi.” „Ta ei pruugi sinu sõnadest hoolida, aga ta kuulab need ära.” Val suudles teda kergelt põsele. „Ma tänan sind, isand Snow. Poolpimeda hobuse, soolatursa, värske õhu eest. Lootuse eest.” Nende hingeõhk segunes valge uduna. Jon Snow tõmbus eemale ja ütles: „Ainus tänu, mida vajan, on…” „…Tormund Hiidudeturm. Jah.” Val tõmbas karunahkse kapuutsi pähe. Pruun nahk oli hallisegune. „Enne, kui lahkun, on mul üks küsimus. Kas sina tapsid Jarli, mu isand?” „Müür tappis Jarli.” „Nii ma kuulsin jah. Aga ma pean olema kindel.” „Ma vannun sulle. Mina teda ei tapnud.” Aga kui asjalood oleksid teisiti läinud, oleksin võinud vabalt seda teha. „Hüvasti siis,” ütles naine peaaegu vallatult. Jon Snow’l ei olnud selleks tuju. Lustimiseks on liiga külm ja pime ja tund liiga hiline. „Kõigest mõneks ajaks. Sa naased. Poisi pärast, kui mitte muul põhjusel.” „Crasteri poja?” Val kehitas õlgu. „Ta ei ole minu sugulane.” „Olen kuulnud sind talle laulmas.” „Ma laulsin omaette. Kas mina olen süüdi, et ta mind laulmas kuulis?” Naise huultel mängles kerge naeratus. „See paneb ta naerma. Ah, olgu pealegi. Ta on armas väike peletis.” „Peletis?” „Tema piimanimi. Pidin ju teda kuidagi kutsuma. Hoolitsege tema eest ja hoidke teda soojas. Tema ema ja minu nimel. Ja hoidke punane preestrinna temast eemal. Ta teab, kellega on tegu. Ta näeb oma leekides asju.” Arya, mõtles Jon, lootes, et see vastab tõele. „Tuhka ja ebemeid.” „Kuningaid ja lohesid.” Jälle need lohed. Hetkeks võis ka Jon neid näha öös väänlemas, tumedad tiivad leekidemere taustal välja joonistunud. „Kui ta seda teaks, oleks ta poisi meilt ära võtnud. Dalla poja, mitte sinu peletise. Üks sõna kuninga kõrvu oleks kõigele lõpu teinud.” Ja minule. Stannis oleks seda äraandmiseks pidanud. „Miks ta seda lubas, kui ta sellest teadlik oli?” „Sest see sobis talle. Tuli on heitliku meelega. Keegi ei tea, kuhu leek võib kanduda.” Val asetas jala jalusesse, heitis teise üle hobuse ja vaatas sadulast alla. „Kas mäletad minu õe sõnu?” „Jah.” Pidemeta mõõk, mida pole ohutu peos hoida. Aga Melisandrel oli õigus. Isegi pidemeta mõõk on parem kui tühi pihk, kui sind ümbritsevad vaid vaenlased. „Hästi.” Val keeras setuka põhja poole. „Täiskuu esimesel ööl siis.” Jon jälgis teda minema ratsutamas ja arutles, kas ta naist veel kunagi näeb. Ma pole mingi lõunamaine emand, kuulis ta teda ütlemas, vaid naine vaba rahva seast. „Mind tema sõnad ei huvita,” porises Kaeblik Edd, kui Val sõdurmändide salu taha kadus. „Õhk on nii külm, et mul on valus hingata. Lõpetaksin hingamise, aga see teeks asja veelgi hullemaks.” Ta hõõrus käsi kokku. „See lõpeb halvasti.” „Sa ütled seda kõige kohta.” „Just, käskija. Ja tavaliselt on mul õigus.” Mully köhatas kurgu puhtaks. „Käskija? Metslasprintsess, tema minema lubamine, mehed võivad öelda…” „…et olen ka ise poolenisti metslane, äraandja, kes kavatseb meie riigi rüüstajatele, inimsööjatele ja hiiglastele maha parseldada.” Jon ei pidanud selleks leekidesse vaatama, et teada, mida tema kohta räägiti. Mis kõige hullem, nad ei olnudki täiesti eksiteel. „Sõnad on tuul ja Müüril puhub tuul alati. Tulge.” Oli ikka veel pime, kui Jon relvakoja taga asuvasse kambrisse naasis. Viirastus ei olnud veel tagasi, märkas ta. Peab ikka veel jahti. Viimasel ajal oli suur valge ürghunt rohkem ära, ajades saagi otsingutel jälgi üha kaugemal ja kaugemal. Vahtkonna mehed ja Mutilinnas elavad metslased olid kõik künkad ja väljad Musta Kantsi läheduses tühjaks küttinud ja saakloomi oli juba algul vähe. Tali on tulekul, meenutas Jon. Ja peatselt, liigagi peatselt. Ta mõtles, kas nad üldse enam kevadet näevad. Kaeblik Edd võttis ette tee köökidesse ja naasis peagi kannu pruuni õlle ja kaetud vaagnaga. Kaane alt avastas Jon kolm rasvas praetud pardimuna, riba peekonit, kaks vorsti, verikäki ja pool pätsi veel ahjusooja leiba. Ta sõi leiva ja pool muna. Ta oleks ka peekoni pintslisse pistnud, aga kaaren näppas selle enne, kui ta jaole jõudis. „Pätt,” ütles Jon, kui lind näpatut uksesillusele kugistama laperdas. „Pätt,” nõustus kaaren. Jon proovis ampsu vorsti. Ta loputas parasjagu selle maitset õllega alla, kui Edd naasis ütlemaks, et Bowen Marsh ootab ukse taga. „Temaga on Othell ja seitsmik Cellador.” See käis kärmelt. Jon mõtles, kes keelt peksab ja kas neid on rohkem kui üks. „Saada nad sisse.” „Kohe, käskija. Hoidke oma vorstid nende pilgu alt ära. Nad näevad väga näljased välja.” Näljane ei oleks Jon nende kirjeldamiseks esimesena öelnud. Seitsmik Cellador näis segaduses ja vintis ning pohmellirohu järele ägisemas, Esimene Ehitaja Othell Yarwyck seevastu nägi välja justkui oleks ta neelanud alla midagi, mida ta seedida ei suuda. Bowen Marsh oli vihane. Jon märkas seda tema silmis, tema kriipsuks tõmbunud suus, ümarate põskede õhetamises. Selle punetamise põhjuseks pole külm. „Istuge, palun,” ütles ta. „Kas võin teile süüa ja juua pakkuda?” „Võtsime pruukosti ühissaalis,” kostis Marsh. „Mina ära ei ütleks.” Yarwyck istus toolile. „Väga kena teist pakkuda.” „Ehk natuke veini?” sõnas seitsmik Cellador. „Teri,” kraaksatas kaaren silluselt. „Teri, teri.” „Veini seitsmikule ja taldrik meie Esimesele Ehitajale,” ütles Jon Kaeblikule Eddile. „Linnule mitte midagi.” Ta pöördus tagasi külaliste poole. „Olete siin Vali asjus.” „Ja muis asjus,” lausus Bowen Marsh. „Mehed on mures, mu isand.” Kes sind nende eeskõnelejaks määras? „Niisamuti mina. Othell, kuidas tööd Öökantsis laabuvad? Sain kirja end kuninganna Käeks pidavalt ser Axell Florentilt. Ta kirjutab, et kuninganna Selyse pole oma kambritega Idalinnuses Mere Ääres rahul ja soovib viivitamatult oma abikaasa uude päruslossi kolida. Kas see on võimalik?” Yarwyck kehitas õlgu. „Oleme suurema osa kantsist taastanud ja köögid katuse alla saanud. Pidage meeles, et ta vajab moona ja mööblit ja küttepuid, aga muidu võib sobida küll. Kindlasti pole see nii mugav kui Idalinnus. Ja laevadest kaugel eemal, kui Tema Hiilgus meist lahkuda peaks soovima, aga… jah, ta võib seal elada, kuigi kulub aastaid enne, kui koht päris lossi moodi välja nägema hakkab. Varem, kui mul rohkem ehitajaid oleks.” „Saan sulle pakkuda ühe hiiglase.” See sundis Othelli võpatama. „Kas selle hoovis oleva koletise?” „Nahk räägib mulle, et tema nimi on Wun Weg Wun Dar Wun. Tean, et seda on raske meeles pidada. Nahk kutsub teda Wun Wuniks ja sellest näib piisavat.” Wun Wun ei meenutanud üldse hiiglasi Vanamemme lugudest, kes olid üüratud ja metsikud elajad, kes lisasid oma hommikuputru verd ja pistsid härgi pintslisse koos naha ja sarvedega. See hiiglane ei söönud üldse liha, aga oli püha õudus ise, kui talle korv juurikaid ette anda, sest ta krõmpsutas oma suurte kandiliste hammastega sibulaid ja kaalikaid ja isegi tooreid ja kõvasid naereid. „Ta teeb hea meelega tööd, ehkki talle pole alati lihtne tehtavat selgeks teha. Ta räägib natuke muinaskeelt, aga ei mõista ühiskeelt üldse. Siiski on ta väsimatu ja tema ramm on imetlusväärne. Ta saab hakkama tosina mehe tööga.” „Ma… mu isand, mehed ei lepi… hiiglane sööb inimliha, ma arvan… ei, mu isand, ma tänan teid, aga mul pole piisavalt mehi tema valvamiseks, ta…” See ei üllatanud Jon Snow’d. „Kuidas soovite. Jätame hiiglase siia.” Tõtt-öelda oleks ta loobunud Wun Wunist vastumeelselt. Sa ei tea midagi, Jon Snow, oleks Ygritte öelnud, aga Jon rääkis hiiglasega Naha või ühe hiiest kaasa toodud vaba rahva esindaja kaudu alati, kui see võimalik oli, ja ta sai tema rahva ja nende ajaloo kohta üha rohkem teada. Ta soovis ainult, et Sam siin oleks ja lood kirja paneks. See ei tähendanud, et ta oleks Wun Wuni ohtude suhtes pime. Ohu korral ründas hiiglane metsikult ja need jumitud käed olid nii tugevad, et võisid inimese pooleks rebida. Ta meenutas Jonile Hodorit. Kaks korda suuremat, kaks korda tugevamat ja poole rumalamat Hodorit. See mõtteavaldus mõjuks ka seitsmik Celladorile kainestavalt. Kui aga Tormundiga on ka hiiglased, võib Wun Weg Wun Dar Wun meile nendega läbirääkimistel abiks olla. Mormonti kaaren porises ärritunult, kui uks tema all avanes, andes nii teada veinilähkri ja munade ning vorstidega saabuvast Kaeblikust Eddist. Bowen Marsh ootas ilmselge kärsitusega, kuni Edd valas, ja jätkas alles siis, kui viimane oli taas lahkunud. „Tollett on hea mees, temast peetakse lugu ning Raudne Emmett on olnud hea võitlusõpetaja,” lausus ta siis. „Aga kuulukse, et plaanite nad minema saata.” „Vajame Pikkvoorel häid mehi.” „Mehed on hakanud seda kutsuma Hoorauruks,” kostis Marsh, „aga olgu sellega, kuidas on. Kas vastab tõele, et plaanite Emmetti asemel selle metslase Naha võitlusõpetajaks määrata? Seda ametit hoitakse tavaliselt rüütlitele või vähemalt maakuulajatele.” „Nahk on metslane,” nõustus Jon kergelt. „Seda ma tunnistan. Võtsin ta võitlushoovis ette. Ta on kivikirvega sama ohtlik kui enamik rüütleid lossiseppade taotud mõõkadega. Tunnistan, et ta pole nii kannatlik, kui seda sooviksin, ja mõned poisid tunnevad tema ees õudu… aga see kõik polegi nii paha. Ühel päeval peavad nad osalema tapluses ja õudusega tuttav olemine tuleb neile siis kasuks.” „Ta on metslane.” „Ta oli seda, kuni vande lausumiseni. Nüüd on ta meie vend. Säärane, kes suudab poistele rohkem kui vaid mõõgavõitlust õpetada. Nendele tuleb kasuks õppida paar sõna muinaskeelt ja midagi vaba rahva kommetest.” „Vaba,” pomises kaaren. „Teri. Tuus.” „Mehed ei usalda teda.” Millised mehed? oleks Jon Snow võinud küsida. Kui mitu? Aga see oleks sundinud pöörduma teema poole, mida ta ei soovinud puudutada. „Kahju kuulda. Kas on veel midagi?” Seitsmik Cellador võttis sõna. „See poiss Satiin. Kuulukse, et kavatsete ta Tolletti asemel enda talitajaks ja kannupoisiks määrata. Mu isand, see poiss on hoor… julgen öelda, et… võõbatud katamiit Muinaslinna pordumajadest.” Ja sina oled joomar. „See, mida ta Muinaslinnas tegi, pole meie asi. Ta õpib kärmelt ja on väga nutikas. Teised nekrutid põlastasid teda alguses, aga ta võitis nad enda poolele ja sõbrunes nende kõigiga. Tapluses on ta kartmatu ning ta suudab mõnel määral isegi lugeda ja kirjutada. Ta peaks olema võimeline mulle mu sööki ette kandma ja hobust saduldama, kas te ei arva nii?” „Tõenäoliselt,” kostis Bowen Marsh kivisel ilmel, „aga see ei meeldi meestele. Tavaliselt on ülempealiku kannupoisteks kõrgest soost poisid, keda valmistatakse ette juhtimiseks. Kas mu isand usub, et Öise Vahtkonna mehed järgnevad hoorale taplusesse?” Jon vihastas. „Nad on hullematelegi taplusesse järgnenud. Vana Karu jättis oma järglasele teatud meeste kohta paar hoiatust. Meil on Varjutornis kokk, kellele meeldis vägistada seitsminnasid. Ta põletas iga vägistatu märkimiseks oma ihule seitsmetipulise tähe. Tema vasak käsi on randmest küünarnukini tähti täis ja tähed märgivad ka tema sääri. Idalinnuses on meil mees, kes süütas oma isa maja põlema ja pani ukse riivi. Kogu tema pere põles surnuks, kõik üheksa inimest. Mida iganes Satiin Muinaslinnas ka ei teinud, nüüd on ta meie vend ja temast saab minu kannupoiss.” Seitsmik Cellador rüüpas veini. Othell Yarwyck torkis pussiga vorsti. Bowen Marsh istus ja punetas näost. Kaaren vehkis tiibadega ja kraaksus: „Teri, teri, tapa.” Lõpuks köhatas ülemtalitaja hääle puhtaks. „Olen kindel, et isand teab kõige paremini. Kas võin küsida keldris olevate laipade kohta? Need muudavad mehed rahutuks. Ja nende valvamine? Neile kahele mehele leiab kindlasti parema rakenduse, kui te muidugi ei pelga, et nad…” „…ellu ärkavad? Ma loodan, et nad teevad seda.” Seitsmik Cellador kahvatus. „Päästku meid Seitse.” Mööda tema lõuga nirises punast veini. „Ülempealik, kooljad on peletised, ebaloomulikud elajad. Jumalate silmis jälestusväärsed olendid. Te… te ei kavatse ju nendega rääkida?” „Kas nad suudavad rääkida?” päris Jon Snow. „Ma ei usu seda, aga ma ei väida, et tean seda kindlalt. Peletised võivad nad olla, aga enne surma olid nad inimesed. Kui palju inimlikkust nendes veel alles on? Too, kelle tapsin, kavatses tappa ülempealik Mormonti. Oli ilmselge, et ta mäletas, kes ta on ja kust teda leida.” Jon ei kahelnud, et meister Aemon oleks võimalusest kinni haaranud; Sam Tarly oleks hirmust võdisenud, aga oleks teda samuti mõistnud. „Mu isandast isa tavatses mulle öelda, et mees peab oma vaenlaseid tundma. Me teame kooljatest vähe ja ebalastest veelgi vähem. Me peame õppima.” See vastus ei meeldinud neile. Seitsmik Cellador näppis kaelas rippuvat kristalli ja lausus: „See on väga mõtlematu tegu, isand Snow. Ma palun Vanaeidelt, et ta tõstaks oma põleva laterna ja näitaks teile teed mõistuse juurde.” Jon Snow kannatus katkes. „Olen veendunud, et vajame kõik rohkem mõistust.” Sa ei tea midagi, Jon Snow. „Kas räägime nüüd ka Valist?” „Kas see vastab siis tõele?” päris Marsh. „Te vabastasite ta.” „Lasin ta teisele poole Müüri lahti.” Seitsmik Cellador ahmis õhku. „Kuninga sõjasaagi. Tema Hiilgus satub sellest kuuldes kindlasti raevu.” „Val naaseb.” Kui jumalad on armulised, siis enne Stannist. „Kuidas te seda teate?” nõudis Bowen Marsh. „Ta ise ütles seda mulle.” „Ja kui ta luiskas? Või juhtub temaga mingi äpardus?” „Noh, siis saate endale valida meelepärasema ülempealiku. Seni aga, kardan, et peate minuga leppima.” Jon võttis sõõmu kesvamärga. „Saatsin ta Tormund Hiidudeturma otsima ja talle minu pakkumist edastama.” „Mis pakkumine see on, kui tohib küsida?” „Sama, mille Mutilinnas esitasin. Toitu ja peavarju ja rahu, kui ta oma jõu meie omaga liidab, tapleb meie ühise vaenlasega, aitab meil Müüri hoida.” Bowen Marsh ei näinud olevat üllatunud. „Kavatsete ta läbi Müüri lubada.” Tema toon vihjas, et ta teadis seda juba eelnevalt. „Avada tema ja tema järgijate ees väravad. Sadadele, tuhandetele.” „Kui tal neid nii palju alles on.” Seitsmik Cellador tegi tähe märgi. Othell Yarwyck ühmas. Bowen Marsh ütles: „Mõni võib seda äraandmiseks pidada. Nad on metslased. Halastamatud retklejad, vägistajad, pigem elajad kui inimesed.” „Tormund pole säärane,” kostis Jon, „mitte rohkem kui Mance Rayder. Aga isegi, kui kõik teie lausutu tõele vastab, on nad ikkagi inimesed, Bowen. Elavad inimesed, nagu mina ja teie. Tali on saabumas, mu isandad, ja kui see kohale jõuab, peame meie, elavad inimesed üheskoos surnutele vastu seisma.” „Lumi,” kraaksatas isand Mormonti kaaren. „Lumi, lumi.” Jon eiras teda. „Oleme hiiest kaasa võetud metslasi küsitlenud. Mitu neist rääkisid huvi pakkuvat lugu laante nõiast, keda kutsutakse Ema Mutiks.” „Ema Mutt?” kostis Bowen Marsh. „Väga kummaline nimi.” „Väidetavalt rajas ta omale elamise õõnsa puu alla urgu. Mis iganes tõde ka pole, nägi ta nägemust laevastikust, mis vaba rahva üle Kitsa mere ohutusse kohta kannab. Tuhanded taplusest põgenejad olid piisavalt meeleheitel, et teda uskuda. Ema Mutt on nad kõik Karmikanti viinud, et seal palvetada ja teiselt poolt merd päästmist oodata.” Othell Yarwyck kortsutas kulmu. „Ma pole küll maakuulaja, aga… kuulu järgi on Karmikandi õudne paik. Neetud. Isegi teie onu tavatses seda väita, isand Snow. Miks nad sinna suundusid?” Joni ees laual oli kaart. Ta keeras seda nii, et ka teised näeksid. „Karmikandi asub varjulise lahe ääres ja selle looduslik sadam on ka suurima süvisega laeva jaoks piisavalt sügav. Puitu ja kive on seal läheduses palju. Veed on täis kalu ning läheduses pesitsevad ka hülged ja meriveised.” „Ma ei kahtlegi, et see kõik tõele vastab,” lausus Yarwyck, „aga see pole koht, kus ma sooviksin öö veeta. Te teate seda lugu.” Ta teadis. Karmikandi oli peaaegu linnaks saamas, ainsaks tõeliseks linnaks Müürist põhjas, kuni ühel ööl kuussada aastat tagasi vallandus linnas põrgu. Selle rahvas orjastati või tõurastati lihaks, olenevalt sellest, millist versiooni loost uskusid, nende kodud ja kojad hävisid sellises tulelõõmas, et Müürist kaugel lõunas olevad nägijad arvasid, et päike tõuseb põhjast. Hiljem sadas tuhka Kummitusmetsas ja Väriseval merel tervelt pool aastat. Kaupmehed teatasid vaid põrgulikust hävingust seal, kus oli seisnud Karmikandi – söestunud puude ja põlenud kontidega kaetud maastikust, pundunud korjuseid täis veest, verdtarretavatest karjetest, mis kajasid asunduse kohal kõrguva suure rünka koopasuudest. Sellest ööst oli möödunud kuus sajandit, aga Karmikanti välditi ikka veel. Loodus oli sinna tagasi tulnud, oli Jonile räägitud, aga maakuulajad väitsid, et kinnikasvanud varemetes kummitasid koolnud ja deemonid ja haiglaselt vere järele janunevad põlevad vaimud. „Ka mina ei valiks säärast pelgupaika,” vastas Jon, „aga Ema Mutti kuuldi kuulutamas, et vaba rahvas leiab pääsetee seal, kus kunagi ootas neid häving.” Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/dzhordzh-martin/tants-lohedega-ii-osa/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1221.59 руб.