Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Kõige tumedam tund Barbara Erskine Mõned lood on igaveseks pimedusse maetud. Mõned lihtsalt ootavad, kuni neid räägitakse…1940. aasta suvel on kõikide pilgud suunatud Lõuna-Inglismaa taevasse: lahing Inglismaa pärast on just alanud. Noorel ja andekal kunstnikul Evie Lucasel on aga silmi vaid ulja noore piloodi Tony jaoks, keda ta portreteerida tahab. Aga saatusel on omad plaanid.Seitsekümmend aastat hiljem püüab äsja lesestunud kunstiajaloolane Lucy panna oma elukillud jälle kokku ja otsustab pühenduda Evie Lucasest kõneleva raamatu kirjutamisele. Talle ei anna rahu üks Evie Lucasest tehtud portree. Vahetult enne oma traagilist surma avastas Lucy abikaasa sellelt maalilt midagi, mis näis varjavat kummalist saladust. Mis see oli? Kui Lucy hakkab lähemalt uurima Evie ja selle maali lugu, tekitab see palju meelehärmi kunstniku perekonnaliikmetes. Ühtäkki avastab Lucy, et teda ohustavad inimesed nii olevikust kui ka minevikust. Nad ei kavatse ealeski lasta rääkimata tõel välja tulla. Briti kirjanik Barbara Erskine (snd 1944) on hariduselt ajaloolane. Ta on avaldanud 13 rahvusvaheliseks bestselleriks saanud romaani. Barbara Erskine Kõige tumedam tund Armastusega minu taadile ja mälestades mu kallist memme, kellel oli oma osa selle loo tekkes ning kes oleks väga tahtnud osaleda selle kirjapaneku julges ettevõtmises. Sugupuu Proloog Märts Laurence Standish heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja krimpsutas rahutult nägu, pöörates vana Citroën Estate’i peateelt ära kõrvalteele, mis järsult langedes lookles läbi metsasalude alla orupõhja poole. Läikiv must Ford, mis oli ta kannul püsinud viimased kakskümmend miili või umbes nii, järgnes talle ja vähendas vahemaad. Esimest korda oli ta autot märganud Chichesterist välja sõites. See oli tal kogu aeg taga − liiga lähedal − ja ärritas järjest rohkem. Võib-olla poleks ta pidanud peateelt maha keerama. Nüüdseks oli ta äragi eksinud, tuntud radadest eemaldunud ning tegi endale teed üles ja alla mööda looklevaid tanumaid, teadlik, et võõras auto on endiselt tahavaatepeeglis. Citroën lähenes ristmikule. Hetkelise mõttesähvatuse ajel keeras ta rooli suunda näitamata järsult vasakule, tajudes koormust auto vedrudele, mis aga kadus, kui tee hakkas jälle ülespoole ronima, muutudes järjest kitsamaks ja auklikumaks, kuni jõudis haripunkti ja sukeldus veel kord alla metsa vahele. Must auto järgnes talle. Paistis, et see oli jälle pisut vähendanud vahemaad nende vahel. Ta ei tundnud sõidukit ega näinud ka juhi nägu, ent polnud kahtlust, et teda ahistati, ja järjest ohtlikumal kombel. Tal polnud aimugi, miks. Oli see liiklusviha? Kas ta oli ehk ette sõites juhti solvanud? Ta ei teadnud end olevat teinud mitte midagi niisugust, millest keegi võiks solvuda. Kas see kutt tahtis talt midagi röövida? Jahtis ehk tema autot? Selles ta küll kahtles! Ta kobas taskus mobiili järele mingi ähmase mõttega politseisse helistada, ja vandus, kui talle meenus, et oli selle visanud vanasse päevinäinud portfelli, mis praegu lebas tagaistmel koos üllatusena mõeldud sünnipäevakingiga, mille ta oli valinud Lucy jaoks. Teeviit vilksatas mööda. Ta ei näinud, kui palju maad on järgmise külani, aga kui ta kord sinna jõuab, peab ta kohe esimese kaupluse ees kinni ja läheb sisse. Must auto oli nüüd veelgi ligemal ja vilgutas tulesid. Kas võis midagi olla korrast ära? Ta kõhkles hetke ja võttis siis jala gaasipedaalilt, ning otsekui tunnetades ta kõhklust, lisas juht ta taga kiirust ja üritas mööda sõita. Ikka veel tulesid välgutades jõudis Fordi nina tema autoga kohakuti. Tee oli kitsas ja käänuline ning ees vasakul oli järsk kurv. „Oh kurat küll!” Laurence vajutas pidurile. Sõiduk ta taga püüdis vägisi mööda sõita, kallutas end tema poole, kuuldus metallikriginat, millele järgnes valjem kriiks, kui kahe sõiduki rattad kokku puutusid. Instinktiivselt tõmbas Laurence auto vasakule, lootes kõigest hingest, et tal oleks ruumi seal manööverdada. Citroëni rattad jäid pöörlema mudasele teeservale, siis aga kaotasid tasakaalu ja lennutasid auto alla tihedasse sarapuupadrikusse. Sekundi murdosa jooksul nägi Laurence, kuidas tuuleklaasi tabas pilbastuvate okste segadik, ja allpool ootas metsariba, mis laskus laugja mäenõlva jalamilt järsu kaldega oja poole. Külgkaldes Citroën paiskus künkast alla. Laurence vajutas meeleheitlikult pidurit. Ehmunud ja segaduses, püüdis ta kõigest väest hoida rooli oma haardes. Viimane asi, mida ta nägi, oli hiiglasuur tammepuu, mis liikus talle otse vastu. Tamme vastu põrganud auto oli hetkega püstasendis, libises siis ribadeks rebitud puukoore kaskaadis külili ning hakkas veerema allapoole. Künkajalamil pressis veel üks ettejääv puu kapoti lõõtsaks, ning alles siis jäi auto pidama. Järgnes paar hetke vaikust, enne kui purunenud kütusetorud oma sisu kuumale väljalasketorule pillasid ning auto leekidesse pahvatas. Fordi juht oli oma sõiduriista tõmmanud kümmekond meetrit eespool teeservale. Ta ronis välja ja jooksis tagasi, seisatades pilbasteks purunenud puude juures ja vaadates allpool põlevat vrakki. Seda ei oleks pidanud juhtuma. „Kurat!” Korrates enese teadmata Laurence’i viimast sõna, vaatas ta õudusega, kuidas auto plahvatas, saates tuuletusse õhku leegi- ja suitsukera. Veel silmapilgu seisis ta täiesti tardunult, pööras siis kiiresti ümber ja jooksis tagasi Fordi juurde. See oli kriimustatud ja mõlkis, ent ikkagi sõidetav. Ta ronis sisse. Sündmuspaigalt lahkudes tõmbas ta peast musta näomaski ja toppis selle uksetaskusse. Sellest autost ei leia enam midagi. Aga niisuguses tulepõrgus ei jää ka keegi elama. Raisk. 1 Kolm kuud hiljem Lucy Standish seisis oma väikese korteri köögis kunstigalerii peal Westgate’is, Chichesteris, avatud kiri käes. Ta oli seda juba kaks korda lugenud, püüdes sisust oma mõistusega aru saada. Re: Teie avaldus grandi saamiseks eesmärgiga uurida sõjakunstniku ja portretisti Evelyn Lucase elu, et kirjutada tema elulooraamat ja lõplikult välja selgitada kunstniku karjäärikulg: Mul on heameel teile teatada, et teie granditaotlus Naiste Kunstifondilt on rahuldatud… Ta taotlus rahuldati. Talle anti grant. Lucy pani kirja käest ja astus akna juurde. Galerii oli osa ridaelamust, mille moodustasid kitsad ajastutruud majad – igaüks erinev: mõned kahekorruselised, mõned kolmesed. Tema oma oli kolmekorruseline väikese pööninguruumiga iidse kivikatuse all. Teise korruse köögist oli vaade taskurätisuurusesse tagaaeda, mille tema ja Laurence olid koos kujundanud ehitajate jäetud prahist, mis oli täitnud väikest õue, kui nad neli aastat tagasi galerii üle võtsid. Lühikest sillutatud teerada ääristasid nüüd lilled, nende istutatud väike sirel oli õitsema hakanud. Igal pool lendles liblikaid: ta nägi neid rippumas lavendlipottidelt ja väänroosidelt taral. Granditaotluse esitamisest oli möödunud kuid. Nad olid Laurence’iga lõputult projekti arutanud ja pead murdnud, kuidas ta leiab galerii kõrvalt aega teha veel ka uurimistööd raamatu jaoks. Nende poole kohaga abiline Robin oli see, kes oli neil soovitanud taotleda mõnda stipendiumi. Robin oli ka välja tuhninud selle ebamäärase ühingu ja see kõik oli ootamatult trumbiks osutunud. Paistis, et Robinile polnud miski võimatu. See oli tookord, enne kui Larry suri. Nüüd oli aga liiga hilja. Ta vaatas ringi. Ühel pool teise korruse kööki oli elutuba ja kaugemal suletud ukse taga ateljee, kus oli töötanud Laurence. Sinna suutis Lucy vaid hädavaevu sisse astuda… isegi nüüd. Seal nad olidki arutanud nii erutatult Evelyn Lucase üle, kui oli selgunud, et hoolimata ta kuulsusest ei olnud temast raamatuid. Üldse oli teda uuritud väga vähe, teavet peaaegu polnudki. Seal nad olid seisnud koos Evelyni autoportree ees, ja just seal, selle maali ees, oli Laurence kummardunud ja võtnud Lucy käte vahele ning suudelnud naist otse suule, enne kui ta trepist alla jooksis ja välja auto juurde läks. See oli viimane kord, kui ta teda nägi. Sügavalt sisse hingates astus ta ateljeeukse juurde ja tegi selle lahti. Evelyni portree seisis endiselt molbertil, kus ta oli olnud ka sel päeval, kui Laurence hukkus. Mees oli just hakanud alustama restaureerimist, kui tal oli korraga tekkinud uitmõte – ta ei olnud öelnud naisele, miks −, et ta vajaks ka teist arvamust maali autentsuse kohta. Ta oli võtnud ühendust professor David Solomoniga kuninglikust kunstiakadeemiast ja hakanud organiseerima pildi viimist Londonisse selsamal saatuslikul päeval märtsi lõpus. Kaks tundi enne ärasõitu oli helistanud professori sekretär ja teatanud, et David Solomon on haigestunud grippi ning nad on kohtumise edasi lükanud. Miks ta siis üldse välja läks? Lucyle meenus Laurence’i naeratus, ta salapärane silmapilgutus, kui ta naise ninale koputas, ta viimased sõnad „Ma ei jää kauaks”. Pealegi polnud ta maali kaasa võtnud ja ilmselt ei kavatsenud ka David Solomoniga kokku saada. Nii et kuhu ta siis läks? See küsimus ringles lõputult naise peas. Mõnda aega oli Lucy arvanud, kas ta mitte ei läinud talle sünnipäevakinki ostma. See oleks seletanud silmapilgutuse. Aga see oleks tähendanud ka, et ta hukkus sõidul, kui tahtis teha midagi naise heaks, ja selle mõttega poleks Lucy suutnud elada. Ta sünnipäev oli kätte jõudnud ja jälle mööda läinud vaid mõned päevad pärast õnnetust, ning ta oli püüdnud selle mõtte peast välja suruda. Nüüd ei saa ta seda enam kunagi teada. Professor oli saatnud talle kaastundeavalduse mitu nädalat hiljem ja teinud ettepaneku, et ühel päeval, kui Lucy on selleks valmis, võiks ta tulla galeriisse portreed vaatama. Lucy ei vastanud talle, kuid kahtlustas, et Robin oli seda siiski teinud. Kallis Robin. On vaja end käsile võtta. Peab edasi minema. Aga Lucyl tuli nüüd seista silmitsi tõsiasjaga, et peaaegu kindlasti ei saa ta enam Robinit kasutada; tõenäoliselt ei saa ta endale lubada ka galeriipidamist jätkata ja seda isegi mitte stipendiumi toel. Ta vaatas peeglisse ukse kõrval seinal ja ohkas. Viimase kolme kuu jooksul oli ta kõvasti kaalust maha võtnud. Ta kõrgete nurgeliste põsesarnadega nägu, mis oli alati olnud kõhn, oli nüüd tegelikult veelgi kõhnem ja tumedad silmad moodustasid kahvatu jumega tohutu kontrasti. Ta oli kamminud pikad sirged tumepruunid juuksed taha korratuks hobusesabaks, mis poleks Larryle üldse meeldinud. Ateljees valitses pimedus, põhjapoolsetele katuseakendele olid rulood ette tõmmatud. Ruum ulatus täies pikkuses läbi maja ja eespoolsetest akendest avanes vaade alla tänavale. Ta tõmbas rulood üles, lastes pehmel põhjapoolsel valgusel ruumi valguda ning seisis otsustavalt molberti ette. Evelyn Lucas − kui see on tõepoolest tema − oli maalinud ennast õueväraval otsekui õrrel istuvana. Ta oli noor, vahest ehk kahekümnendate eluaastate alguses, ja kandis kollakaspruune ratsapükse sinise sviitriga, mis oli seotud ümber õlgade sinivalgekirju puuvillase särgi peale; ta meekarva juuksed mäslesid lahtiselt tuules. Eviel olid tumesinised silmad, mis vaatasid portreelt otse välja; need lummavad silmad, isegi väljakutsuvad, söandasid vaatajat kutsuda tegema, mida? Maali nurgas Evie õla taga oli lapike taevast hallide rebenenud pilvede ja siniste laikudega. Sealsamas oli ka puhas ala, kust Laurence oli juba eemaldanud tahma ja mustust, mis kattis maali pinda. Lucy liikus lähemale ja uuris nurka üksisilmi. Laurence pidi sealt olema leidnud midagi, mis oli ta tähelepanu köitnud ja teda maali päritolus kahtlema sundinud. Aga mis see oli? „On sinuga kõik korras?” Robini hääl ta selja taga pani ta võpatama. Mees seisis ukseavas. Lucy ei kuulnud, millal teine oli alla galeriisse tulnud. Ta noogutas. „Kas sa tead, mis see võis olla, mida Larry siin nägi ja mis pani teda arvama, et see pole üldsegi Evelyn Lucas?” Robin tuli ja jäi seisma ta kõrvale. „Pole aimugi.” Mitu sekundit silmitsesid nad maali vaikides. Et sellele oli maalitud Evelyn, oli peaaegu väljaspool kahtlust. Dokumentide hulgas oli temast fotosid ja kindlasti oli sarnasus erakordselt suur. Laurence oli leidnud maali ühelt oksjonilt alles mõne nädala enne oma surma. Kataloogi järgi oli selle nimi „Tundmatu naise portree”, aga kui ta maali koju tõi, teatas ta Lucyle võidurõõmsalt, et see võib olla puuduv Lucas 1940ndate algusest. Maali olid müünud ühe vana daami testamenditäitjad. Daam oli surnud ilma lähedaste pärijateta ja pildi minevik oli, niipalju kui Larry teadis, paras mõistatus. Larry ütluse järgi vedas ta kihla ja ostis selle võileivahinna eest. Robin pani käed vaheliti rinnale ja kõõritas vaadata. „Kes selle ka maalis, minu arvates on ta seda teinud ilusasti.” Lucy naeratas. „Ka mina arvan nii.” Robin heitis talle pilgu. „Oled ikka kindel, et sinuga on kõik korras?” „Milleks välja minna, kui professor kohtumise ära jättis?” oli Lucy palunud. Talle ei meeldinud sugugi, et mees üksi ära läks. Ent Larry oli intensiivselt nõudnud, et tal on tarvis ära käia, ning oli keeldunud teda kaasa võtmast. Kui mõni tund pärast ta lahkumist politsei uksele koputas, ei uskunud Lucy neid. Mida tegi Larry seal kaugel külatänaval, mis viis Petersfieldi? Mispärast oli ta peateelt ära keeranud? Kuhu ta sõitis? Nad ei teinudki täpselt kindlaks, mis oli juhtunud. Larry auto oli libisenud küljetsi − nii palju oli selge rattajälgedest; oli ka tõendeid, et üks teine auto oli teda ramminud, aga põlengukahjustus oli liiga suur, et midagi rohkemat avastada. Larry hukkus tõenäoliselt juba kokkupõrkel esimese puuga. Andmebaasi ei olnud ilmunud ühtegi teist kahjustatud sõidukit, mille värv oleks olnud vastavuses õnnetuspaigal säilinud värvikriimudega teiselt autolt. See auto pidi olema must ja tõenäoliselt Ford. Kui palju musti Forde võis olla Inglismaa lõunaosas? Lucyl oli ükskõik. Mitte mingisugunegi kohtuekspertiisi tõendusmaterjal ei too enam tagasi Larryt, ta suurepärast, jumaldatud ja andekat abikaasat. Ta pööras pilgu maalilt ära ja vaatas Robinit. Lühike, jässakas, kergelt kiilas ja laia naeratusega – parimaga üldse, mis võis olla kellelgi, keda Lucy tundis −, oli Robin Cassell olnud ta peamine tugi ja kindel kalju kõik need viimased kolm kuud. Kui Larry veel elas, oli Robin käinud kahel või kolmel hommikul nädalas galeriis istumas, et võimaldada neile ateljeeaega ning vabadust käia oksjonitel ja osturetkedel mööda maad. Kui galerii kolm nädalat pärast Larry matuseid taas avati, tehti seda Robini ettepanekul, ja ta oli siis hakanud käima iga päev. „Just nii kaua, kuni sa tagasi jalul oled,” oli ta öelnud ja teda emmanud. Aimates Lucy rahaprobleeme – ei olnud ju ta vanemad ega ka Larry omad võimelised finantsabi andma – ja teades, et Larry ei olnud teinud testamenti, oli Robin keeldunud laskmast Lucyl talle maksta. Kuid selline olukord ei saanud enam kesta. Kui väga mees ka tahtis teda aidata, ei võinud Lucy lasta tal jätkata töötamist mitte millegi eest. Raha Robin ei vajanud. Ta oli, nagu ta pilklikult väljendus, usaldusfondi laps, mis tähendas, et ta oli saanud vanematelt päranduseks suure maja, mis müüdi arenduseks. Peale selle töötas ta aeg-ajalt oma elukaaslase Phili juures, kes pidas kesklinnas raamatukauplust. Kuid kõigest hoolimata oli Lucyt hakanud vaevama südametunnistus. Juba mõnda aega. „Ma sain grandi, Robin,” lausus ta vaikselt ja pööras taas pilgu maalile. „Sain täna hommikul kirja. Mida ma nüüd teen?” Robin naeratas. „Hakkad raamatut kirjutama, kullake. Oled selle võlgu Lolile. Ja ka meie Evelynile siin.” „Ma ei tea, kas suudan. Ilma Larryta küll mitte.” Ta pilgutas silmi, et hoida tagasi pisaraid, mis olid juba valmis pinnale purskuma. „Suudad küll. Ja sa teed seda. Sul tuleb tõestada, kas sellel maalil on tema ja kas see on tema enda maalitud või mitte.” „Seda ütleb meile professor Solomon.” „Võib-olla.” Robin taganes, pilk endiselt maalil. „Võib-olla ka mitte.” „Kas sa ütlesid talle, et ta ei tuleks, Robin?” „Ütlesin, et me võtame ise kontakti, kui oleme valmis.” „Aitäh sulle.” „Nii et kõik sõltub sinust, Luce. Võta raha vastu ja hakka uurima. Galerii jäta vähemalt mõneks ajaks minu hoole alla. Tead ju küll, kui väga ma selle eest hoolitseda tahan.” Robin pööras ringi ja läks kööki tagasi. „Oled sa täna hommikul midagi söönud?” hõikas ta üle õla. Lucy järgnes talle ateljeeust sulgedes „Mul ei olnud kõht tühi.” „Noh, aga minul on, ning ma kavatsen nüüd teha meile röstsaia keedisega ja kohvi. Sina aga hakkad plaani pidama, kuidas sa mõtled läheneda oma uurimisprobleemile. Nõus?” Lucy näole tekkis nõrk naeruvine. „Võib-olla,” kostis ta. „Ei mingit „võib-olla”. Sul tuleb jälle elama hakata ja see juhib su mõtted välja maailma. Tead küll, et onu Robinil on õigus.” Lucy astus edasi, et võtta kiri töölaualt, kuhu ta selle enne oli käest lasknud. Ta luges seda uuesti ja tõstis siis pilgu Robinile. „Olgu, ma siis mõtlen selle üle.” * Õhtud olid kõige hullemad. Siis kui silt galeriiuksel oli ringi pööratud, nii et sellelt võis lugeda „Suletud”, ja kui Robin oli koju Phili juurde läinud ning tema üksi korterisse jäänud. Esialgu oli ta ümber olnud inimesi. Tema perekond ja sõbrad, ka Larry perekond – nad kõik olid olnud seal tema pärast, kuid ajapikku jäid nende külaskäigud harvemaks. Ei temal ega Larryl olnud vendi ega õdesid. Nii tema vanemad kui ka Larry omad elasid miilide kaugusel ja mingil moel oli tal selle üle heameelgi. Ta vajas aega üksiolemiseks, et mõelda ja kurvastada. Tänane õhtu oli teistmoodi. Ta lehvitas lävel Robinile, lukustas ta selja taga ukse ja läks trepist üles korterisse tagasi ning suundus sealt otse ateljeesse. Pikka aega seisis ta pildi ees seda ainiti silmitsedes, igat kompositsioonidetaili hoolikalt uurides: noor naine – tegelikult alles tütarlaps − looduse taustal, kõik need maastikudetailid ta ümber, ja siis Evelyn ise, kui see ikka on Evelyn, tema rõivad, silmad ja juuksed, ilme ta näol. Veider oli see, et mida rohkem ta teda vaatas, seda vaenulikumaks näis noore naise ilme muutuvat. Välimuselt oli ta kena – isegi ilus, aga temas oli mingit toorust, pintslilöökides oli tunda vägivaldsust, mis ajas segadusse. Robinil on õigus. Maalil on peidus mingi saladus. Ja kindlasti sooviks Larry, et ta selle mõistatuse lahendaks. Lucy värises. Kui professor poleks kohtumist Londonis ära jätnud, oleks maal olnud koos Larryga autos. See oleks hävinud. Vahest ehk oli mingi jumalik ettenägevus selle mingil põhjusel päästnud. Ta liikus edasi laua juurde ja lülitas lambi põlema. Kahtlemata oli Larryl arvutis maalist tuhandeid digifotosid, ent ta oli mitmed ka oluliselt suurendatult välja printinud ja seinatahvlile kinnitanud. Lucy uuris lähemalt lähivõtteid värvitekstuurist ja pöördus siis maali juurde tagasi. Sorides kandikul, mis lebas molberti kõrval laual, otsis ta välja Larry luubi. Eirates äkilist valuhoogu, mis uhkas tast üle, kui ta luubi kätte võttis ja taipas, et Larry oli olnud viimane, kes seda puudutas, hakkas ta uurima piirkonda, mille puhastamist mees oli alustanud, ning vaatles lähemalt värvikihti. Midagi erilist seal ei olnud. Lihtsalt taevas ja pilved. Pead vangutades pani ta luubi käest ning uuris geeli- ja vedelikupudelite valikut Larry kandikul. Konserveerimisvedelikud, lahustid, atsetoon, tärpentin – kõik oli olemas. Kõhklevalt võttis ta puhastusvedeliku pudeli ja tõmbas lähemale kõrge tooli, millel Larry oli istunud kui õrrel, kui ta molberti ees töötas, ning küünitas vatitupsu järele. Ta kastis selle vedelikku ja hõõrus õrnalt puhta laigu serva, kus Larry oli teinud esimesi ebalevaid katsetusi. Vatt määrdus. Ja sai värviseks. Lucy kortsutas kulmu. Õlivärv? Hetkeks haaras teda paanika. Kui see on tõepoolest Evelyn Lucase maal, siis on see väga hinnaline. Võib-olla isegi piisavalt suure väärtusega, et lahendada ta rahaprobleemid, kui ta peaks selle kunagi ära müüma. Ta ei tohi seda kahjustada. Uuesti silmitses ta maali ning siis ta nägi seda, nii silmanähtavat, kui vaadata hästi lähedalt. Üks lõik taevast oli üle värvitud. Seda oli tehtud väga oskuslikult, kuid ilmselt mõni aeg pärast originaalvärvi kuivamist. Lucy liikus lähemale ja töötles, keeleots hammaste vahel, teist väikest laiku, eemaldades värskemat värvi ja tunnetades teravalt, et Larry oleks ta peale tulivihaseks saanud: maali töötlemine jäägu väljaõppinud eksperdi mureks, mitte amatööri tasemele, kuid Lucy ei saanud enam pidama. Ülevärvitud laik oli kergelt kleepuv ja sile. Värvikiht tuli suhteliselt lihtsalt maha ja jättis alumise pinna tekstuuri puutumata. Äkki hakkas ta erutusest hingeldama. Pilvedest hakkas midagi eralduma. Evelyni selja taga, kui see ikka on Evelyn, kaugemal väravapoolel, kus ta istus, ilmutas end üks teine figuur, üks kuju, mis oli olnud täiesti varjus, üks kuju Briti kuninglike õhujõudude vormis – heledate juuste ja säravsiniste silmadega noormees. Lucy tõi kuuldavale vile. „Niisiis, Evelyn. Sul oli silmarõõm.” Ta pani tampoonid ja pudeli käest ning nõjatus seljatoele, vaadates pärani silmi lõuendit. „Ja sa ei tahtnud, et keegi temast teaks.” Ta oli seal niimoodi töötades istunud kaks tundi ning oli täiesti kange, kui viimaks pudelitele töölaual kaaned tagasi peale keeras ja tooli kõrvale lükates püsti tõusis. Vaikus ruumis oli muutunud ängistavaks ning esimest korda sel õhtul jõudis talle kohale, kui tühi see koht nüüd on. Päevavalgus oli kahvatunud ning väljaspool kohtvalgustite ringi varitsesid varjud. Ta kuulis, et kusagil väljas lendas väike lennuk üle katuseharjade. Mootori kume põrin muutus valjemaks. Lucy heitis pilgu aknale ja siis tagasi molbertile. Maalil oli noore lennuväelase figuur nüüd selgesti näha. Ta seisis Evelyni taga, käsi naise õlal, pilk suunatud temast mööda pildist välja. Keda nad vaatasid? Kindlasti mitte kedagi sellist, keda nad rõõmuga tervitaksid. Mõlemad olid nördinult võtnud kaitseseisundi. Ent mehe sõrmede puudutus naise sviitril oli õrn. Lucy tajus selles liigutuses rahustust. Ja armastust. Järgmisel hommikul oli ta ikka veel erutatud ja näitas maali ka Robinile. „Erakordne,” lausus mees. „Meil polnud õrna aimugi, et ta on maalil. Kas sa arvad, et Lol leidis ta sealt üles? On sul teada, kas ta ehk laskis maali läbi valgustada?” Lucy raputas pead. „Arvan, et ta kavatses seda arutada professor Solomoniga. Ta võttis hulk fotosid, tegi ka lähivõtteid. Ta pidi midagi aimama, kuid mingit märki seal ju polnud. Mitte midagi. Vaatasin luubiga. Alles siis, kui puhastama hakkasin, leidsin sealt alt midagi.” Lucy pööras end ja esimest korda pika aja jooksul nägi Robin erutussädemeid naise silmades. „Olen otsustanud, Robin. Püüan leida veel midagi. Võlgnen seda Larryle, sul on õigus, ja võlgnen seda ka Evelynile. Tahan teada, kes see noormees oli ja miks ta on üle maalitud.” 2 Reede, 28. juuni Maamaja, kus Evelyn Lucas oli veetnud oma elu viimased aastad, kõrgus ülal nõlvakul kitsa hekkidevahelise tee kohal. Tihedas haljendavas põõsastikus olid sarapuu ja kontpuu läbi põimunud kuslapuu ning kibuvitsaga. Lucy seisatas hetkeks ja silmitses maja esikülge, mis nägi välja nagu Helen Allinghami maal. Iidsele kivikatusele toekate maakivist seinte kohal, millest vaatasid vastu tinaraamides rombikujulised aknaklaasid, oli kasvanud pehmet sammalt ja samblikke. Varikatusega ukseesine mattus elulõngadesse. Lükanud värava lahti, tõusis Lucy astmeid pidi välisukseni ja küünitas kellanööri tõmbama. Kusagil majasügavuses kuulis ta kajamas nõrka helinat. Kott ta õlal sisaldas märkmikku, fotoaparaati ja väikest digidiktofoni. Ta oli jätnud auto küla algusesse teetaskusse ja tulnud sealt jalgsi mööda tanumat edasi, püüdes ajastada saabumist täpselt kella neljaks. Oli läinud vaja üsnagi palju detektiivitööd, et kindlaks teha selle majakese asukoht, ja veelgi rohkem, et kätte saada telefoninumber, aga lõpuks tal ikkagi õnnestus rääkida Evelyni endise majapidajannaga. Ta suureks heameeleks kuulus maja ikka veel perekonnaliikmele. Kui ta seisis seal ukseavamist oodates, hakkas kusagil aias temast paremal lavendliheki taga laulma rästas. Vasakul laskus laugjas nõlv mürdihekini, mille tagant paistis veel ühe hoone katus; ta oli üsna kindel, et see pidi olema ateljee. Ateljee taga rullusid Lõuna-Inglismaa kriidikõrgustikud sügava taevasina poole. Ta märkas pääsukesi põldude kohal vilksatamas ja noolena sügavikku sööstmas. Viimaks kuulis ta lähenemas samme. Kui uks avanes, ei ilmunud ta vaatevälja mitte eakas naine, keda ta oli oodanud, vaid kolmekümnendates eluaastates pikka kasvu mees. Ta kõrgelt laubalt tugevasti tahapoole harjatud juuksed olid tumeblondid, silmad selged ja sügavad, hetkel otsekui midagi kahtlustavad, kuigi välised silmanurgad reetsid naerukurde. Täiesti ootamatult aga, arvestades maaolusid, oli ta riietuseks ametlik tumesinine ülikond ja lips. „Andke andeks.” Lucy astus sammu tagasi. „Olen vist tulnud valel aadressil? Otsin Evelyn Lucase maja.” Ta teadis, et aadress on õige ja püüdis mõistatada, kes see mees on. „Ei, see on õige koht.” Mees ootas. „Kuidas saan teid aidata?” Ta hääletoon ei olnud julgustav. „Rääkisin ühe daamiga. Vist proua Davisega? Ta ootab mind.” „Ah soo.” Mees saatis Lucy poole põgusa naeratuse. „Minu majapidajanna. Ta on vist juba koju läinud.” Lucy tundis masendavat pettumust, mis hakkas ta erutust enda alla matma. Oli olnud vaja kogu veenmisjõudu, et proua Davis nõustuks lubama teda kohale tulla ja maja vaadata. „Võtke teadmiseks, et meie ei ole publikule avatud,” oli naine öelnud telefonis, ta mahe Sussexi kandi aktsent küll leebe, ent otsusekindel. „Omanikule ei meeldi, et inimesed siin käivad. Vabandage.” Aimates, et pole just paras aeg rääkida üksikasjalikult ei uurimistööst ega raamatu kirjutamisest, tutvustas Lucy ennast lihtsalt kunstiüliõpilasena, kes on sügavamalt seotud Evelyni töö uurimisega. „Oleksin nii väga soovinud näha seda paika, kus ta maalis,” selgitas ta. „Andke andeks. Sain telefonis aru, et te võimaldate mul pääseda tema ateljeesse.” Telefonis oli ta jutuajamine proua Davisega selles punktis takerdunud, millele oli järgnenud mõni hetk vaikust. „Nii oli enne härra Michaeli sissekolimist,” oli Dolly Davis viimaks poetanud. „Ta ei taha, et inimesed siia oma nina topivad. See on nüüd tema kodu, saate aru.” „Härra Michael?” Lucy tundis ennast äkki ebamugavalt. Kas ta peaks teadma, kes see on? Proua Davis oli aga valmis jagama infot, ilma et oleks pidanud midagi rohkem küsima. „Ta on Evie Lucase pojapoeg. Päris selle maamaja, kui ta isa suri. Enne seda lubati siia aeg-ajalt õppegruppe, teil on õigus, aga härra Michael… tema armastab privaatsust.” „Aga kindlasti on see ju riikliku tähtsusega koht. Ta ei saa lihtsalt keelata inimesi seda vaatamas käia,” lausus Lucy mõningase pahameelega, reetes võib-olla rohkemgi indu, kui ta ise aru sai. Nad olid veel mitu minutit rääkinud, enne kui proua Davis oli viimaks nõustunud lubama tal külastada ateljeed eeloleva reede pärastlõunal. „Ainult kiire pilk, saate ju aru,” oli ta hoiatanud, kui nad lõpetasid. Ma ei taha, et härra Michael ärrituks.” Tuli välja, et härra Michael kasutas seda paika ainult nädalalõppudel. Ta elas ja töötas Londonis ja oleks pidanud sinna tagasi minema, aga ometi seisis ta nüüd siin Lucy ees ja kõik märgid näitasid, et kui ta just polnud ärritatud, siis oli ta vähemalt nördinud ja leppimatu. Lucy taipas äkki, et mees ootab mingit selgitust. See võib olla viimane võimalus. Teiselt poolt aga ei tahaks ta õhutada tema vastupanu ega ka proua Davist hätta jätta. Soovides aega võita, sirutas ta välja käe. „Tervist. Olen Lucy Standish.” Pisut hämmastunult kõhkles mees hetke, enne kui võttis ta käe vastu ja surus seda. „Michael Marston,” ütles ta tõsiselt. Käepigistus oli tugev, ent ta ei naeratanud, vaid jäi jälle ootama. Lucy soovis äkki, et ta oleks võinud kodust lahkudes pöörata natuke rohkem tähelepanu välimusele. Nagu tavaliselt, olid tal juuksed taha kammitud ja kummiribaga veidi hooletult hobusesabaks kinnitatud, ka oli ta meikimata ning seljas olid tal vaid teksased ja särkpluus. Ta ohkas vaevu kuuldavalt. „Olgu pealegi, ma loobun. Andke andeks. Ma ei taha, et teie majapidajannal oleks pahandusi. See kõik on minu süü. Kuidagi õnnestus mul teda veenda, et ta laseks mul heita pilgu Evelyni, see tähendab teie vanaema ateljeesse. Uurin tema tööd ja mulle tähendaks see väga palju. Tema, see tähendab teie majapidajanna, selgitas mulle, et ateljee on avalikkusele suletud, ja ma saan sellest täiesti aru. Ma tõesti palun südamest vabandust.” Lucy vadistas tüütult edasi ja taipas seda ka ise. Pead vangutades pöördus ta minekule. „Vabandage. Lähen nüüd. Muidugi lähen. Palun ärge temaga pahandage. Ta on nii uhke Evelyni üle ja ta sai täiesti aru, mida mina tunnen. Ma ei mõelnudki sisse tungida.” „Pidage kinni.” Michael Marston oli Lucy ahastava monoloogi ajal käed ristanud. Ta vangutas aegamisi pead. „Kas lasete kunagi ka kellelgi teisel sõnakese vahele öelda? Pole ime, et Dollyle augu pähe rääkisite.” Lucy hammustas huulde. „Palun vabandust.” See mees kohtles teda nagu väikest last. „Jätke see vabandamine.” Viimaks ometi ta naeratas. See valgustas ta nägu, ent reetis ka kurnatust. „Olen veendunud, et just seekord võiksin teha erandi ja lubada teil sisse astuda, kui te juba selle tee olete ette võtnud. Ma ei arvanud, et ma täna õhtupoolikul siin viibin ja seda ilmselt ei arvanud ka Dolly. Pole ime, et ta oli nii tõrges lahkuma ega tahtnud saada vaba aega.” Ta astus tagasi ja viipas Lucyle, et naine järgneks talle hämarasse esikusse. „Palun tulge mulle järele. Kuidas te ütlesite, mis teie nimi oligi?” Uuesti oma nime korranud, järgnes Lucy talle pikka, madala laega elutuppa. Nii eespool kui ka tagaseinas olid aknad avatud aeda ning kogu ruum lõhnas värskelt niidetud rohu ja rooside järele. Lucy vaatas vaimustunult ringi. „Kui armas.” „Tõepoolest. Evelyn jumaldas seda paika. Teda ei olnud enam võimalik veenda elukohta vahetama, kui ta kord juba oli Rosebanki maja leidnud.” „Ta maalis ju ka seda ruumi, eks? Taustaks paarile väga heale portreele.” Mees noogutas. „Ja sai selle eest kriitikute käest nahutada. Olevat liiga magusad šokolaadikarbi pildid nagu ka mõned ta sõjaaegsed maalid, aga teie vahest ehk teate, et tegelikult ei olnud see sugugi tema stiil.” Ta läks lahtise kamina kummalegi poole asetatud tugitooli ja diivani vahelt läbi ning suundus klaasuste poole, mis viisid välja aeda. Lucy heitis pilgu kaminakoldesse. See oli tühi, kui mitte arvestada kuivatatud õitest lilleseadet. Mees juhtis ta välja ja sealt edasi paari kitsa sammaldunud trepiastme kaudu ülemisse aeda hoone poole, mida Lucy oligi pidanud ateljeeks. Ühekordse ehitise puitsõrestiku vahesid täitsid tumepunased telliskivid; kõrge ja järsu kaldega viilkatust katsid kivid nagu peamajagi, aga siin olid põhjapoolsel kaldel leidnud koha katuseaknad, mis tõid lisa suurtest akendest sisse voogavale valgusele. Seinu katsid rippuba ja roniroosid. Michael Marston kobas taskus, tõi nähtavale võtmehoidja ja pistis ühe võtmetest lukuauku. Ta astus kõrvale, viibates Lucyle, et too läheks ees. Lucy astus põksuva südamega üle läve, unustades mehe otsekohe, ja asus hoolikalt vaatlema avarat kõrge laega ruumi, milles ta end leidis. Kuigi Evelyn oli juba palju aastaid surnud, nägi ruum välja nii, nagu oleks ta siit paar minutit tagasi välja astunud. Pintslid ja paletinoad lebasid laual molberti kõrval koos valikuga tühjaks pigistatud õlivärvituubidest. Kui Lucy paar sammu lähemale astus, nägi ta, et need on kuivanud ja lõhkised, ent sellest hoolimata tundis ta linaseemneõli ja tärpentini hõngu. Ta piilus molbertil seisvat maali ja taipas korraga pettunult, et see oli ühe Evelyni tuntuima töö trükipilt, mille originaal rippus hetkel Tate Britaini galeriis. Aeglaselt hakkas ta ruumis ringi kõndima. Suurel värviplekkidega kaetud puitlaual lebas avatult mitu visandiplokki. Ta läks lähemale ja uuris neid. Kaht seina katsid riiulid täis plekkpurke, karpe ja paberirulle. Ühe seina vastu toetusid lõuendid ja teistel rippus maale. „Pean ütlema, et ükski neist pole originaal.” Lävelt kostis Michael Marstoni hääl. Lucy oli tema olemasolu täiesti unustanud. Ta pöördus mehe poole. „See on imeline. Atmosfäär on paljuski säilinud. Otsekui oleks ta alles hetk tagasi siit välja läinud.” Mees naeratas. Lucy märkas, et ta oli lipsusõlme lõdvemaks lasknud ja särgi ülemise nööbi lahti teinud. Ta väljanägemine oli nüüd oluliselt vabam. „Selline ta oligi. Võimas isiksus.” „Kas teie mäletate teda?” Mees noogutas. „Väga hästi.” „Tunnete vist puudust?” „Oleks imelik, kui ei tunneks. Ta oli ikkagi mu vanaema.” Ta pani käed vaheliti rinnale. „Kui olete küllalt näinud…” Oli selge, et mees ootas kärsitult ta lahkumist. Lucy oli jahmunud. Mitte veel. Ta polnud sugugi piisavalt näinud. Ta saatis mehe poole ebaleva naeratuse. „Muidugi, andke andeks. Lahkun kohe.” Ta vaikis, juureldes, kas ta söandaks küsida luba paari foto tegemiseks või hoopiski, et kas ta võiks veel kord tulla. „Ma ei julge loota,” ta kõhkles taas. „Ei või vist loota, et tuleksin tagasi mõnel sobivamal ajal?” Mees keeras ukse poole. Lucyl oli jäänud vaid sekundi murdosa, et otsustada, kas rääkida talle ausalt ära, miks ta siin on. Midagi peab ta ju mehele ütlema, kui soovib temaga koostööd teha, aga kas nüüd, kui mees on väsinud ja kärsitu, on õige aeg rääkida. Mees oli end taas ringi keeranud ja jälgis teda, ning esimest korda märkas Lucy ta silmis huvisädet. „Kas ma võiksin selgitada, miks ma siin olen?” küsis ta viimaks. „Minu huvil on väga spetsiifiline põhjus. Saan aru, et soovite mind jalust ära saada. Luban, et see võtab ainult minuti.” Ta lootis, et see ei kõlanud lipitsemisena. Mees nõjatus uksepiidale, käed endiselt vaheliti. „Laske tulla.” „Olen hariduselt kunstiajaloolane. Eriti huvitatud olen naiskunstnikest, kes maalisid sõja ajal. Sellised inimesed nagu Dame Laura Knight, Dorothy Coke, Mary Kessell ja mõistagi Evelyn Lucas. Tema on väga eriline, sest ta on pärit Sussexist ja ta viibis siin ka siis, kui käis lahing Inglismaa pärast. Enamik kunstnikest, kui mitte kõik, kes maalisid lahingutegevust, olid mehed; koostan Evelyn Lucase tööde kataloogi ja tahaksin väga temast rohkem teada. Soovin kirjutada temast raamatu.” Ta jäi vait ja jälgis mehe nägu. „Teete oma doktoritööd?” See kõlas pisut üleolevalt. Lucy naeratas. „Doktorikraad on mul olemas.” Ta tundis täiesti kohatult võidurõõmuvälgatust, kui mees kerge noogutusega oma eksimust teadvustas. „Tegemist on projektiga, mille käigus peab valmima Evelyni täispikkuses biograafia,” lisas Lucy. Mõnda aega ei öelnud mees midagi, kuid sõnas siis kulmu kortsutades: „Minu vanaema oli väga eraklik. Ta ei tahtnud, et topitakse nina tema eraasjadesse.” „Saan sellest aru.” Lucy laskis käekoti jalgade ette põrandale ja toetas end lauaservale. Ta kummardus ettepoole, teadmata, et lahtise kaelusega pluus ja üleskeeratud käised olid oma tagasihoidlikul viisil ahvatlevad, nagu oli ka innukus ta näoilmes. „Aga kas tal praegu oleks midagi selle vastu? Pealegi avas ju teie isa selle siin laiale avalikkusele. Tema ilmselt ei arvanud, et vanaemal oleks midagi väga selle vastu, muidu poleks ta seda teinud, eks ole?” „Tõsi see on.” Mees nihutas end pisut. „Võtsin otsuseks siinse sulgeda, sest hindasin eelkõige privaatsust. Olen rohkem vanaema moodi, kui oli isa. Pealegi ei elanud isa siin kunagi pikemalt. Sellepärast jättiski vanaema kõik mulle. Isa hoidis küll silma peal, lubas siia inimesi, aga pärast ta surma otsustasin kasutada seda paika nädalalõpukoduna. Ei tahtnud siia enam võõraid.” „Mina teile ette ei jääks.” Mees silmitses Lucyt uurivalt. Ta tundis end silmanähtavalt ebamugavalt. „Kas olete ka ise maalikunstnik?” küsis ta viimaks. Lucy raputas pead. „Olen kirjanik. Ajaloolane. Mu abikaasa ja mina peame… pidasime kunstigaleriid Chichesteris.” „Pidasite?” Mees oli pannud tähele muutust verbi ajas. „Õigupoolest teen seda praegugi. Mu mees hukkus autoavariis kolm kuud tagasi.” Lucy oli üllatunud, avastades, et ta suutis seda öelda takerdumata. „Tunnen kaasa.” Michael eemaldus ukse juurest, haaras lipsu pihku ja tõmbas selle kaelast. „Nii et tegelikult te ei olegi kaugelt tulnud.” „Seda ma ei ole öelnudki,” protesteeris Lucy leebelt. Mees naeratas virilalt. „Ei, te ei öelnud. Vabandust. Ehk astute ka majja sisse.” Ta keris lipsu ümber rusikas käe. Siis keeras ta ringi ja astus Lucy ees aeda. Kotti haarates järgnes Lucy talle ja ootas, kuni ta nende selja taga ukse lukustas. Kui nad uuesti majja sisenesid ja läbi elutoa kõndisid, naeratas ta mehele ebalevalt. „Mul on tõesti kahju, et tungisin siia sisse ja rikkusin teie vaba pärastlõuna. Kavatsesin teile kirjutada kohe, kui olin rääkinud proua Davisega ja näinud ateljeed.” Michael viskas lipsu raamaturiiulile. Tuba tundus kodune oma vanamoelisuses. Jäi mulje, et mehe elus siin ei ole naist peale tolle pikatoimelise proua Davise. „Ja te oletatavasti lootsite, et mul on Evie kohta piisavalt informatsiooni, täitmaks tühikuid teie projektis.” Lucy kortsutas kulmu. „Ma ei palu teil minu eest midagi kirjutada, kuid endastmõistetavalt oleksin väga tänulik igasuguste vihjete eest. Nagu ma mainisin, ei leidu tema kohta just palju materjali peale kunagiste näituste kataloogide. Isegi Tate ei paista teadvat midagi peale ta sünni- ja surmaaasta.” „Võib-olla on see asjatu ettevõtmine. Võib-olla polegi midagi.” „Midagi peab olema.” Lucy tabas meeleheitenoodi oma hääles. Selle intensiivsus üllatas teda. „Tema maalidel peab olema seljataga oma ajalugu. Seeria „Lahing Inglismaa pärast” on ju lausa ikooniline. Pildid Westhampnetti lennuväljast, Spitfire’i hävitajatest. Tegelikult mitte üldse naiste teema.” „Nojah, seda on kerge ära seletada. Tema vend Ralph” − ta hääldas seda nime Reif −, „minu vanaonu, oli hävituslendur Spitfire’i eskadrillis.” „Ah soo. Isegi seda ma ei teadnud.” Lucy oli pettunud. Siis on ju tõenäoline, et noormees portreel on Evelyni vend. Oma mõtetes oli Lucy miskipärast hakanud teda pidama Evelyni kallimaks, salapärasuse ja romantika allikaks, täpselt nii, nagu ta oma mõtetes enam ei kahelnudki maali päritolus. Evelyni lugu oli hakanud köitma ta kujutlusvõimet nagu ei kunagi varem. Esialgu oli ta huvi olnud akadeemilisem. Nüüd aga, kui ta oli näinud noormehe kätt naise õlal ning näinud ka kunstniku ateljeed ja kodu, oli Evelyn muutunud reaalseks. Ta taipas, et ei olnud Michaelile ikka veel rääkinud midagi portreest. Fakt, et temale kuulub võimalik Lucase originaal, on ju olulise tähtsusega. See oli ka põhjus, miks ta otsustas Evelyni elu uurida − teha kindlaks, kuhu võiks tema tööde hulgas paigutada pildi, et seda dateerida, ja kuna ta oli noormehe värvikattest vabastanud, siis ka tuvastada see isik, kelle käsi toetus nii hellalt naise õlale. „Kas ta sõja ajal elas siin?” Kutsumata istus Lucy akna juurde diivani käetoele. Ta tundis end oma võõrustajaga juba mugavamalt ja vabamalt. Ka mehe esialgne kahtlustav hoiak näis leebuvat. Michael raputas pead. „Sõja ajal elas ta veel vanematekodus. Ta isa oli talupidaja siinsamas Goodwoodi lähedal. Pärast vanemate surma päris ta talu, müüs selle ära ja ostis selle koha siin. Võin teile anda talu aadressi, kui soovite; saate siis minna ka neid tülitama.” Mehe naeratus kompenseeris pisut ta sõnade karmust. Ta heitis pilgu käekellale ja hüüatas kohkunult: „Vabandage. Pean nüüd oma asju edasi ajama. Ootan kedagi. Kui usaldaksite mulle oma aadressi ja kontaktandmed, julgeksin ehk soovitada, kust võiksite oma uurimistööd alustada, kui mul muidugi midagi pähe tuleb.” „Nii et teil pole siis midagi selle vastu, et ma seda teen?” Lucy oli pettunud äkilisest meelemuutusest pärast seda, kui mees oli hakanud temasse juba leebemalt suhtuma, aga samal ajal oli ta ka kõrvust tõstetud, et Michael oli peaaegu nõustunud teda selle projekti juures aitama. Ta sobras käekotis, otsides galeriikaarti. „Leiate sellelt mu meiliaadressi ja telefoninumbri.” „Ja te olete?” Mees uuris kaarti. „Lucy Standish. Ütlesin ju teile.” Kaks korda, kui täpne olla. Michael naeratas laialt, tabades ära pirtsaka varjundi Lucy hääles. „Vabandust. Ei jätnud meelde.” Ja siis oli Lucy väljas ning mees sulges ukse ta selja taga. Kõndides aeglaselt mööda külavaheteed tagasi üles, märkas ta, et teetaskusse otse tema auto taha pargib keegi. Autost ronis välja naine, lukustas selle ja pööras tema poole. Nad jõudsid kohakuti, vahetasid võõrastele omase kohmaka naeratuse, mida tehakse olukorras, kus ei saa viibida teineteist teadvustamata, ja möödusid. Naine oli pikka kasvu, sale ja elegantne oma kahvatutoonilises siidkleidis. Ta varrukalt torkas silma disainerimärk. Auto oli tal BMW Z4. Lucy ei saanud midagi parata, et ta seda märkas, kui ta autovõtmeid välja tõmbas. Ta ei suutnud vastu panna ja vaatas tagasi. Naine astus Rosebanki maja trepist üles. Niisiis, mehe elus oli siiski keegi. 3 6. august 1940 „Evie?” Ralph leidis õe piimaruumist. Kahekümne ühe aastasena oli ta Evelynist kaks aastat vanem ja oli alati nautinud vanema venna rolli. „Küsisin lennuvälja ülemalt ja ta ütles, et võib sulle korraldada visandite tegemise võimaluse Westhampnettis. Tean küll, et see pole Tangmere, mida sina tahtsid, vaid satelliitlennuväli, kuid ainult paari miili kaugusel. Ta arvab, et kui sa tuled Tangmere’i, võib rahvas hakata uurima, miks selline tüdrukutirts nagu sina seal ringi luusib. Ka on sinna liiga palju kõrgeid ülemusi kogunenud, kuna see on kohaliku sektori juhtimiskeskus. Tema arvates ei torka Westhampnett nii väga silma ja on joonistamiseks ka pisut ohutum paik. Seal paikneb eskadrill „Orkaan”.” „Ma ei tahagi ohutumat kohta, Rafie!” Evelyn põrnitses teda altkulmu. „Täidan ainult käske!” Vend tõstis naljatamisi alistumise märgiks käed. „Tean.” Evelyn neelas meelepaha alla ja lastes tühjal ämbril käest kukkuda, heitis käed ümber venna kaela. „Aitäh, aitäh, aitäh, et selle korraldasid!” „Lase lahti!” Vend tõukas ta heatujuliselt kõrvale. „Sul on lehma lõhn küljes. Ära isale midagi ütle. Ma pole päris kindel, et ta selle heaks kiidab, kuid tean, et muretsema hakkab ta küll. Pead leidma mingi ettekäände, et talust terveks õhtupoolikuks kaduda.” „See on kerge.” Kuldblondid juuksed enamalt jaolt peidus ümber pea seotud rätiku all, ta lausa hõõgus erutusest. „Mõtlen midagi välja. Chichesterist oleks mul ära tuua hulk asju. Kõigepealt teeksingi seda, et õigustada bensiini kasutamist. Ongi ettekääne, et mõneks ajaks välja saada. Kui teada on, kuhu minna, võin ka jalgratta võtta.” Ta tõstis käed ja sasis venna juukseid. „Kuidas teil läheb? Näeme siit vaenlase lennukeid, vaatame õhulahinguid. Neid on seal nii palju, Rafie. Ma lihtsalt ei talu seda mõtet, et ka sina oled seal üleval. Isa kuulas eile õhtul raadiot…” „Sain vaid mõned vabad tunnid, Evie.” Ralph ütles seda kaunis teravalt. „Jäta järele. Ma ei vaja ametlikke kommentaare.” „Vabandust.” Vend raputas pead. Nüüd, kui õde teda lähemalt vaatas, märkas ta kurnatust teise näos ja pinevust pilgus. Alati kui Eviet valdasid tugevad tunded, hakkasid ta sõrmed kibelema pliiatsi järele. Temaga oli olnud ikka nii, isegi siis, kui ta oli veel väike laps. Tõredalt tõukas ta igatsuse kõrvale. „Sain siin valmis. Lähen pesema. Tule kööki ja vaatame, kus ema on.” Ta sättis mahakukkunud ämbri ukse juurde virna ja astus õuele. Rebinud rätiku peast, raputas ta juuksed päikese käes lahti. „Sain kirja ühelt kunstitudengist sõbralt… Sarah Besantilt,” ütles ta üle õla. „Pidi räägitama kunstikolledži mõneks ajaks evakueerimisest. Nad on juba tüdinenud purunenud aknaklaasidest! Arvatavasti minnakse järvepiirkonda.” Ralph naeris irooniliselt. „Raputavad seal natuke kohalikke, mis?” „Eks see raputa nii üliõpilasi kui ka kohalikke.” Evie naeratas. Vend vaatas teda hellalt. „Oled kindel, et sa ei taha minna tagasi kursust lõpetama? Sain aru, et sissesaamine kunstikolledžisse oli sulle elulise tähtsusega.” Evelyn pani käed vaheliti. „Mind on siin vaja. Võin pärast sõda igal ajal tagasi minna.” Ralph ohkas. Õde vajati talus, sest teda ju siin polnud. Nii lihtne see oligi. Aga ta ei saanud olla kahes kohas korraga. Ta ei olnud enam talunik, vaid eelkõige ikkagi piloot. Isa oli hakanud uuesti talu pidama ja tal oli vaja Eviet appi. Ometi oli Ralphil raske taluda mõtet, et õde oli siin nii kinni, sellal kui ta oleks võinud hoopis kolledžis õppida maalimist, mida ta nii väga armastas. „Ema ja isa tunneksid end palju paremini, kui sa siit välja saaksid. Kui kolledž kavatsetakse evakueerida, oleks sul seal ka palju ohutum,” käis vend peale. „Ei, Rafie. Sina mu meelt ei muuda. Ei ole õige jätta isa üksi talu pidama. Maalida võin ka teda aidates. Küllap leian sellise mooduse.” Ta vaatas üles. Vend jälgis ta pilku ja hetkeks jäid nad mõlemad vait. Väikesed valged suvised pilved liikusid aeglaselt tühja taeva selges sinas. Ralph oli lennuväkke astunud 1938. aastal suuresti isa meelepahaks. Ainus poeg oli loobunud võimalusest minna ülikooli pärast edukat ettevalmistust ja oli selle asemel sukeldunud talutöösse, siis aga äkki pööranud selja oma saatusele ja pidanud põnevamaks hoopis kuninglikke õhujõudusid. Isa ja poeg ei olnud mitte alati üksmeelel – Dudley eelistas pidada talu vanal viisil, et kui see kõlbas vanaisale, kõlbab ka meile −, Ralph aga tahtis uurida uusi teooriaid, tuua sisse uut tehnikat ja nii edasi, ning alalõpmata olid nad vaenujalal. Siis algas sõda ja Dudley seisukohad muutusid üleöö. Korraga oli ta oma poja üle uhke ja võttis taluohjad jälle enda kätte pärast seda, kui oli Ralphi tunnustavalt seljale patsutanud. Seda oligi Ralphil tarvis – isa toetust. Need kaks meest olid kuulutanud välja vaherahu. „Mul on vaja tagasi minna,” lausus Ralph äkitselt. Ta kummardus ja suudles õde otse peanupule. „Ära vanemaid häiri. Kui jumal tahab, näen neid homme.” Ta nägu läks naerule. Nad mõlemad tundsid ühtemoodi. Kaunis rahumeelne pärastlõuna. Liiga hea, et see võiks kaua kesta. On vaid aja küsimus, mil lennukimootorite kauge müra lõunast kuulutab vaenlase õhujõudude uut lainet. 28. juuni, hiline pärastlõuna Michael Marston oli mõtlikus meeleolus, kui Charlotte Ponsonby Rosebanki saabus. Naise ootamatu telefonikõne eelmisel õhtul, kui ta oli avastanud, et tal on saada kaks vaba päeva, ning Michaeli enda spontaanne otsus jääda Rosebanki, nii et nad võiksid veeta need päevad koos, oli põhjuseks, miks ta oli ajanud Dolly ja seejärel ka Lucy eksiteele. Pärast esimest kallistust saabumisel oli Charlotte järgnenud Mike’ile läbi maja välja aeda. „Nii… on sul kavas ka mulle teada anda, kes see külaline oli?” Michael ärkas unelevast mõtiskelust. „Kes?” „Naine, keda nägin siit lahkumas mitte vähem kui kümme minutit tagasi.” „Ah see.” Charlotte kissitas silmi. „Jah see. Kes see oli, Mike?” Tema enda teada oli ta Mike’i ainus kallim, mehe kaaslanna kohtumistel ja pidudel, teda kaasasid Mike’i sõbrad automaatselt vestlustesse ja tulevikuplaanidesse, ent ometi tundis ta end ebakindlalt. Mike’i poolt tajus ta teatud reserveeritust, millest ta ei saanud täiesti aru. Oli see mehe loomulik viis naistega suhelda või ainult temaga? Kas Mike ei olnud veel plaane teinud? Kas tal oli enese sidumine lõplikult otsustamata? Michaeli järgmine küsimus teda ei rahustanud. „Mispärast selline huvi?” „Lihtsalt olen huvitatud.” „Kas ka armukade?” „Ei! Muidugi mitte. Vaevalt, et selleks põhjust on.” Pead selga visates turtsatas ta kuuldavalt. Juuksed lendlesid kui läikiv kardin ümber ta näo ja varjasid hetkeks selle ilme. Charlotte’il olid kitsad intensiivse pilguga silmad ja teravad näojooned, mis vaieldamatult kaunistasid kogu näo üldist kuju, kuid tegid näo kuidagi karmiilmeliseks, millest ta ise oli valusalt teadlik. Sellepärast pidigi ta palju naeratama. „Tegelikult on ta üsnagi kütkestav, kui sa selle peale rõhud.” Mike irvitas, laskudes muruplatsil troonivale tahumatu välimusega istmele, ja sirutas käe, et tõmmata ka naine enda kõrvale. „Ta on huvitav inimene. Abikaasa hukkus autoõnnetuses kolm kuud tagasi.” Mike jäi vait ja kortsutas kergelt kulmu, imestades, kuidas küll, pagan võtku, niisuguse kaotusega üldse toime tullakse. „Tahab kirjutada raamatut Eviest.” Järgnes pikk vaikus. „Ja kas see on hea?” Charlotte uuris pingsalt mehe nägu. „Ma ei tea.” Michael nihutas end pingil ettepoole, jättes käed rippuma põlvede vahele. Ta sulges silmad, vaadates päikesevalgusesse, ja ohkas, naaldudes uuesti pingi samblikega kaetud rohmakale seljatoele. „Nii et su vanaema oli siis tõesti kuulus, mis? Mind üllatab, et keegi pole midagi niisugust varem teha üritanud,” lausus Charlotte ettevaatlikult. „Arvan, et ühel päeval pidi see juhtuma. Aga vanaema ise rääkis minevikust alati vastu tahtmist. Mäletan oma vanemaid ikka kurtvat, et nad teavad kõigest nii vähe… isegi Paps, jumala pärast. Laiad hoogsad pintslilöögid − see ongi kõik.” Michael turtsatas naerma oma sõnavaliku peale. Ka Charlotte naeratas. Ta viskas jalast kiilkontsaga rihmikud ja toetus mehe vastu. „Oleme üks idioodipaar, istume siin, ametiriided seljas,” sosistas ta. „Kas läheme ja libistame end millessegi mugavamasse?” Mees ei vastanud kohe. Charlotte vaatas teda kõrvalt ja oleks väga tahtnud teada, kas ta üldse kuulis, mida naine ütles. „Kui ta hakkab siin igale poole oma nina toppima, ei saa teda enam pidama,” sõnas Michael viimaks. „Pole ju teada, missuguse probleemipuntra võib ta välja kaevata.” „Miks peaks seal olema probleemipundar?” Charlotte hakkas juba sellist laadi vestlusest tüdinema. Ta hüppas jalule ja küünitus mehe kätt võtma. „Tegelikult on nii, et mida rohkem probleeme, seda parem. See teeb loo põnevamaks ja maalid väärtuslikumaks.” Michael vaatas teda. Talle meeldisid Charlotte’i juuksed, kui need olid lahti päästetud rangest sõlmest, milles ta hoidis neid töö ajal. „Okei. Tulen juba.” Vastu tahtmist tõusis mees püsti ja laskis end pukseerida majja tagasi. Charlotte vaatas ringi ülal väikeses magamistoas, mida ilmestasid veidrad vanaaegsed aknad ja läikiva pinnaga puuvillasest kangast kardinad. Rosebank vajas moderniseerimist ja väga head ehitajat. Taevas hoidku, isegi dušši pole. Ta kuulis, et vanni jooksis vesi ja paukusid kappide uksed. Mike unustas alalõpmata, kuhu ta oli pannud vannigeeli ja kõik muu. Häda oli selles, et see paik siin polnud kõlblik mitte millekski muuks kui vaid nädalalõpumajakeseks. Küllalt tülikas, väike ja ebamugav. Plats tuleks puhtaks pühkida ja kohale kutsuda hea silma ja moodsa maitsega sisekujundaja. Nutikalt ümber ehitades ja oluliselt laiendades saaks sellest kena kodu. Ta ei tundnud Mike’i veel kuigi kaua ja suhelnud olid nad põhiliselt Londonis, kus mehe aiaga korter Bloomsburys vastas kõigile Charlotte’i mugavuse ja käepärasuse kriteeriumidele. Üsna pisut oli ta hakanud mõtlema ka ühisest tulevikust Mike’iga, mis pidi kindlasti olema midagi kauakestvamat kui miski muu, mida ta siiani oli kogenud. See tõi talle kaela väikese mure mehe tunnete sügavuse kohta. Kas Mike on üldse mõelnud abielust? Nad ei olnud seda kunagi arutanud, aga kui oletada… lihtsalt oletada, et nad ikkagi abiellu astuvad, mis siis edasi saab? Mike töötas reklaamijuhina keskmise suurusega hea mainega firmas, millel oli korralik väärtpaberiportfell. Ta oli nutikas ja atraktiivne, igati usaldusväärne ja andekas, aga oma elu teatud küljed hoidis ta kiivalt vaid endale, jäädes nende suhtes äärmiselt kinniseks. Ta nautis omaenda seltskonda ja kuigi ta silmanähtavalt nautis ka Charlotte’i, jäi naine mõnikord kahtlema, kas mees on ikka sajaprotsendiliselt pühendunud temale või hoopis oma tööle Londonile. Charlotte pöördus tagasi tulevikumõtete juurde. Siit maalt ei tulnud kõne allagi igapäevane tööle ja töölt tagasi sõit, sest see paik oli tema arvates lihtsalt liiga kaugel. Aga kui kord tulevad lapsed, oleks ülimalt kena, kui saaks veeta vähemalt osa nädalast maal. Abikaasa linnas, naine maal. See on, nagu ta teadis, katastroofi retsept. Aga aed, kohalik mängurühm, head koolid. Tasuks kaaluda. Sellise elustiili olid valinud mõned ta sõbrad, ent ta pidi tunnistama, et tema kahtles. Ta tippis kikivarvul ruumis domineeriva koguka kummuti juurde, mis kõikus ebakindlalt konarlikel põrandalaudadel, ja tõmbas lahti ülemise sahtli. Üllatus! See oli pilgeni täis tolmuseid raamatuid. Evie Lucase surmast oli möödunud aastaid, ent maja on ikka veel tema kraami täis nagu mingi neetud pühamu. Noh, nüüd on vähemalt lahendus. Ta manas silme ette põgusa kohtumise külavaheteel Mike’i pärastlõunase külalisega − pikka kasvu sale naine kergelt kahkja jume ja tumedate sirgete juustega… küllaltki meeldivad näojooned, suured silmad – Charlotte pani alati tähele teiste naiste silmi −, isegi ilus, aga kindlasti mitte Mike’i tüüp. Miks mitte lasta temal kogu see lagamik ära sorteerida? Kui tema ja Mike esimest korda kohtusid ja ta teada sai, et mehel oli kuulus vanaema, kelle maal ripub Tate’i galeriis, oli Charlotte põnevusega ette kujutanud eramut, mis on täis miljonite väärtuses maale. Kui ta seda süütult mainis ka Mike’ile, möirgas mees naerda. „Kui see tõsi oleks, oleksin ma rikas mees. Kahjuks pole aga maale alles. Jumal teab, kuhu nad jäid. Kahtlustan, et Evie müüs mõned neist ära. Ta võis vanas eas olla kitsikuses. Seda juhtub tihti, eks ole? Kunstnikud on oma elu ajal vaesed; alles hiljem läheb nende kraam hinda. Ja kui aus olla, ei usu ma, et ta on olnud kunagi väga populaarne maalikunstnik. Maalid, mis olid siin majas, jäid mu nõole.” Charlotte kõndis toas ringi ja sõrmitses sisustust, võttis kätte nipsasjakesi, neid meelevaldselt ümber paigutades, seejuures väga hästi teades, et kui Dolly järgmine kord tuleb, paneb ta need esialgsesse asendisse tagasi – täpselt nii, nagu Evie aastate eest oli jätnud. Neetud Evie! See võinuks olla nii ilus majake, kui ta õel mõjuvõim siin kõige kohal ei ripuks. Ideaalne oleks, kui nad saaksid kogu kraami välja aeda viia ja ära põletada. Mike ei nõustuks sellega ealeski. Ta uuris mitmeid mööblitükke. Võib-olla õnnestuks tal veenda Mike’i viima kogu kraam ateljeesse, et nad saaksid koos valides asemele osta mõned tõeliselt ilusad ja moodsad esemed ning tuua niimoodi ruumidesse uut tunnetust. See olekski algus. Kes teab? Võib-olla sellest piisaks. Mike hakkaks pidama siinset pigem nende kui Evie omaks. Charlotte naeratas. Võib-olla oleks aeg hakata tegema vihjeid, et tolmunud kardinakangas ja kulunud vaibad ei ole just see, millest nemad tahaksid oma kooselu alustada. „Mike!” hüüatas ta korraga. „Mike, mul on üks idee.” Ta läks vannituppa ja istus vana pragunenud vanni ümarale servale. Korraks vilksas tal peast läbi mõte uurida vanni emailkatte uuendamise võimalusi; ta kummardus Mike’i laupa suudlema, kui mees selitas vees, põlved peaaegu lõua all ja silmad suletud. „Mul on suurepärane idee. Miks me ei võiks siin pisut korda luua? Ma aitan sind. Käiksime kogu maja läbi ja viiksime Evie kraami ateljeesse. Siis saaksid selle lesest naise seal sorteerima panna. See annab talle võimaluse näha kõike, mida ta tahab, ja sulle ruumi, mida võid päris omaks nimetada. See on ju nii väike maja!” Ta jäi vait ja hoidis hinge kinni, vedades sõrmega läbi vahuse vannivee. Siis aga, kui vaikus muutus talumatuks, kummardus ta, et suudelda meest otse suule. Naerma puhkedes haaras Mike temast kinni ja tõmbas ta vanni enda peale, loksutades terve põranda vett täis. Alles tükk aega hiljem, kui nad lamasid riieteta voodil, jälgides, kuidas õhtuvalgus aegamisi kustub, vastas Mike Charlotte’i küsimusele. „Tead, see võiks olla hea idee. Ka mina tunnen siin olles Evie võimu enda üle. See on ikka veel paljuski tema maja,” lausus ta mõtlikult. „Ateljee võiks jääda tema päralt. See oleks õiglane. Aga sul on õigus. Ta uputab mu siin ära. Võiksin helistada järgmisel nädalalõpul Lucy Standishile ja öelda talle, et ta võib alustada niipea, kui ta saab. Kui ta on siin nädala sees ja meie oleme linnas, ei pruugi me teda üldse näha ega üksteisele närvidele käia.” Alles hiljem hakkas ta mõtlema, mida arvaks Dolly Davis sellisest plaanist. 10. august 1940 Vaenlase lennukid olid rünnanud koidust alates. Kui Ralphi eskadrill löödi juba kolmas kord järjestikku segamini, tundis ta, kuidas pea tuikab pingest. Kõhus pitsitas nagu alati, kui oli tegemist lausa tapva kokteiliga, mis koosnes erutusest, adrenaliinivoost ja headest vanamoodsatest närvidest. Maapealne meeskond oli lennukid rekordajaga ette valmistanud, kontrollides kahjustusi, täiendades kütuse- ja laskemoonavaru, käivitades mootoreid väljalennuks. Tema oma mehaanik ja tehnik olid kohal; need olid mehed, kes hoidsid ta Spitfire’i käigus. Ta tundis ära nende naeratuse ja selle, kuidas nad pöidla püsti tõstsid. Temal polnud siis enam muud teha kui haarata kollane täispuhutav päästevest ja kiiver, hüpata üles tiivale, libistada end istmele, kinnitada rihmad ja tõmmata kangi, et siis kiiresti üksteise järel end ruleerimisrajalt lahti rebida, tuul tiibadesse saada ja üle lennuvälja üles taevasse müristada. Ta nautis seda hetke, kui tundis juhtkangi käes, nautis joovastavat rõõmu, lennates sellel väikesel kiirel üheistmelisel hävitajal ja kuuldes võimsa Rolls Royce Merlini mootori kurgumöiret. Nagu alati, tundis ta äkilist paisuvat rõõmupuhangut, kui rattad liigendusid kenasti oma kohale ja lukustusid, ning erutust, kui lennukid üksteise järel kiiresti õhku tõusid ja kadusid. Ta kuulis eskadrilli ülema häält kõrvus ragisemas: „Eskadrill õhus.” Keskendudes oma koha hoidmisele, parandas ta aeg-ajalt positsiooni ja siis lõdvaks lastes lubas endale tunda rõõmu nii oma osavusest kui ka lennukist endast. Veel üks ragin raadiost ja seekord oli see kontroll. „Üle saja viiekümne pluss bandiidid, kes lähenevad kaheteistkümne „ingli” kõrgusel suunaga üks kakskümmend. Lõpp.” Inglid. Ralph naeratas mornilt. Iga tuhande jala kohta „ingel”. Kes selle küll välja mõtles? Ta lootis, et tema seda ühel päeval avastama ei pea. Ta tundis, et kõht tõmbub krampi. Kõrgemale, ikka kõrgemale. Oli aeg hapnik appi võtta. Ta nägi neid nüüd enda ees – järjest suuremaks muutuv mustade täppide pilv, ridade viisi, hävitajad eskortimas pommitajate formeeringut. Enamasti Dornier’ pommitajad koos Messerschmittidega, kui silma järgi otsustada, ja siin on tema, üks kaheteistkümne lennukiga eskadrillist. Aga nad saavad hakkama. Nendega ühinevad eskadrillid teistelt lennuväljadelt ja nad ajavad need lurjused minema. Seda nad teevad. Hakkas külm, kuid ta säilitas jäise rahu. Ja siis olid nad vaenlaste seas. „Lahku minna! Lahku minna!” Karjudes esitatud korraldus tuli raadiost. Kellelegi neist poleks vaja olnud seda öelda. Unustage see hoolikas formeering. Nüüdsest peale oli iga mees ise otsustaja. Pöial päästikul, kihutas Ralph jälitama vaenlase lennukit, vaid oma eesmärk silme ees, kui ta tungis läbi sadade kiirustavate, jälitavate, pidevalt tõusvate ja laskuvate lennukite, vaadates ettepoole, vasakule, paremale, üles, alla, taha. Kaugel all taluõuel jättis Rachel Lucas pesupulkade kinnitamise nöörile ja jäi vaatama üles kõrgusse. Ta kuulis, kuidas pommid plahvatasid Southamptoni kandis ja õhutõrjekahurid vastasid maa pealt. Taevast uurides kostis ta kõrvu lennukimootorite undamine ja automaatide popsuv tärin. Ta nägi trasseerkuule vihisemas üle taeva ja suitsupahvakuid järgnemas. Seal ülal surid mehed. Enamik neist veel noored poisid. Ta nägi, kuidas üks lennuk eraldus möllust, suitsusaba järel, ja kaotanud juhitavuse, langes püstloodis alla. Kas oli see üks meie omadest või nendest? Liiga kaugel, et ära tunda. Ükskõik kumma kustuva elu eest luges ta väikese palve, kui lennuk kukkus kuskile kriidikõrgustiku kanti väljale. Palun sind, Jumal, hoia Ralphi, ära lase tal surra. Racheli vend oli hukkunud teises sõjas kakskümmend kolm aastat tagasi. Ta langes kaugel Prantsusmaal. Nüüd peavad nad nägema, kuidas nende oma noored mehed surevad siinsamas taevas, nende pea kohal. See ei ole õiglane. Mitte midagi pole siin õiglast. Lennuväelased harjusid peagi nägema saledat heleda peaga tüdrukut, kes kandis laiu kottpükse ja linast särki ning enamasti ka sviitrit õlgadel või sõlmituna ümber piha. Ta oli nüüdseks kohal käinud juba kaks või kolm korda, jättes oma vana jalgratta lennuväljale, sinna, kus olid angaarid, mida kasutati meeskonnaruumidena, või toetades selle ohvitseride söögimajaks ümber ehitatud vana farmihoone seina najale. Jätnud gaasimaski ripnema lenkstangi külge, ei võtnud ta joonistamiseks kaasa mitte midagi peale visandiploki, pehmete pliiatsite ja joonistussöe või pastellkriitide. Ta joonistas lennukeid, maapealset meeskonda ja piloote. Oli sõbralik ja vahetas meestega ka teravmeelsusi, ent enamasti joonistas ega lasknud end häirida. Sõjakunstnike nõustamiskomisjon oli väga range nende suhtes, keda ta valis sõjakunstnike ametlikku koondisse, ja eriti nõudlikult suhtuti naistesse. Evie teadis, et endale selles ihaldatud programmis kohta võita, peaks ta maalima vabrikutes või kujutama vapraid mehi ja naisi linnatänavatel või üldse inimesi eluga toime tulemas, kui iga hetk ähvardatakse sisse tungida. Teda aga võlusid lennukid ning selleks, et võistelda meeskunstnikega ja jõuda tellimisnimekirja, pidi ta olema kaks korda nii tubli kui nemad. Sellest ajast peale kui Ralph hankis talle loa lennuväljal visandeid joonistada, oli ta remontinud nende maja pööningut, mille tema ise, Ralph ja isa olid ateljeeks ümber ehitanud, kui ta kunstikoolist ära tuli. Nii oli tal koht, kus maalida, kus olla omaette ja keskenduda tööle, jäädes üldisest taluelu saginast kõrvale. Nad olid lisanud katuseakna, mis nüüd õhtul oli pimendatud, kuid valgust andsid sarikatelt rippuvad elektrilambid, mida toitis kuurist generaator, ning valgust oli täpselt nii palju, et ta sai oma visandid õlivärvidega katta. Lõuendid kolledžiaegadest olid laotud vastu seina. Enamasti portreed, kuid ka mõned maaelu stseenid. Mõnel neist oli tunda ta kaasaegsete kangelaste John Nashi ja Graham Sutherlandi mõju, teistes tuli tugevalt esile ta enda selgepiiriline stiil. Ja siis olid seal ka linnud. Esimesed joonistused olid lendavatest lindudest: ta oli neid skitseerinud lennul põldude, metsade ja mere kohal ning oma armastatud kriidikõrgustike avarustes. Siis nägigi ta esimest korda hävituslennukite eskadrilli, mis tiirles tiheda rivina farmi kohal nagu hulk pääsukesi üheskoos sööstmas putukate järele taeva sügava sina taustal, ja ta teadis kohe, et ta peab ka neid maalima. Evie oli väsinud pärast viiemiilist rattasõitu lennuväljalt koju, aga see ei vabandanud midagi. Talutoimetused tuli ära teha. Ta jooksis üles ateljeesse ja jättis visandiplokid sinna lauale, enne kui jälle kööki tagasi ilmus. Ema segas pliidi juures suppi. Ta vaatas üles. „Tundub, et täna õhtupoolikul oli seal rabelemist,” sõnas ta põgusalt naeratades. Rachel Lucas oli pikk tugeva kondiga naine. Ta oli lõputult truu ja armastav abikaasa ning hea ema oma kahele lapsele, mida ta varjas küll pahura vaoshoituse ja meelekindluse kihi alla. Ta ei oleks ealeski tunnistanud, et on mures Ralphi pärast ega nõuaks ta ka ilmaski, et poeg annaks mingil viisil endast märku pärast mõnda eriti ägedat õhulahingut, või et tal oleks mingeid kahtlusi Evie retkede suhtes lennuväljale otse keset pingsaid lahinguoperatsioone. „Eddie helistas. Ta sai mõneks päevaks Londonist tulema ja jääb õhtust sööma. Isa hakkas juba lüpsma.” Evie läks ema juurde ja suudles teda kergelt pealaele. „Lähen vaatan, kas ta tahab, et ma ta välja vahetaksin.” Tema suureks kergenduseks oli neil praegu ainult kaks lehma lüpsta. „Ah lähed, kullake? Tean, et ta küll eitab seda, kuid ilma Ralphi ja meeste abita on tal raske.” „Sellepärast ma siin ju olengi, emm.” Evie võttis ukse tagant kitli ja vilistas kahele koerale, kes lebasid kiviplaatidest põrandal. „Millal Eddie tuleb?” Rachel naeratas nukralt küsimuse ükskõikse tooni peale. „Sul on piisavalt aega isa aidata.” Eddie Marston oli pikka kasvu ja pisut kühmus, ta maneerides oli tunda pigem vanemat härrasmeest kui kahekümne kaheksa aastast noormeest. Tal olid sirged tumedad juuksed ja hallikasrohelised silmad, mida suurendasid metallraamidega prillid. Ta vanemad olid Lucaste naabrid: idas piirnes tema isa talu nende omaga. Siiani ei olnud Eddie näidanud mingit huvi talu vastu, eelistades jätta kogu majandamise oma kahe õe ja grupi maapiigade hooleks. Arstlikus komisjonis tegevvägedesse astumisel läks tal kehvasti viletsa nägemise tõttu, mis oli lapsepõlves põetud leetrite tagajärg. Ta kutsuti tööle sõja puhuks loodud informatsiooniministeeriumisse. Polnud saladus, et Eddiel oli nõrkus Evie vastu, kes oli temast peaaegu kümme aastat noorem. Tüdruku tunded tema vastu ei olnud nii selgepiirilised. Ta nautis mehe seltskonda ja oli meelitatud ta tähelepanust. Evie ei olnud veel kindel, kas ta tunneb noormehe vastu ka midagi sügavamat, aga flirtis ta temaga meeleldi. Kui nad ootasid, et Rachel suppi serveeriks, laskis ta Evie kõrval köögis istudes pilgul laual ringi käia ning tuli siis välja üllatusega. „Sa tead ju, et võtsin mõned su visandid Chichesterisse kaasa, et näidata tollele sõbrale, kellest juttu oli?” Evie vaatas kohe üles. Ta ei olnud tahtnud nendest loobuda, aga Eddie suutis ta ära veenda. „Talle need meeldisid. Ta arvab, et on ka üks potentsiaalne ostja. Lasksin need raamida ja see läheks muidugi müügituludest maha.” Evie isa vidutas kergelt silmi, uurides Eddiet üle laua. Naabri pojast on saanud sage külaline nende majas ja tema arvates kohtleb ta neid liiga suure familiaarsusega. „Mulle meenub, nagu oleks Evie öelnud, et ta veel mõtleb, kas ta tahab neid ära müüa. Mõned neist olid ju pärit ta kolledžikogust, kui ma õigesti mäletan.” „Taat, ma oskan ise enda eest rääkida!” nähvas Evie tõredalt. Eddie võttis taldrikult nende vahel tüki leiba ja noogutas ükskõikselt. „Aga pidage meeles, et kui te muudate oma arvamust müügi suhtes, oleks sellel halb maik juures. Selline sissejuhatus sinu karjääri praegusel etapil on kulla väärtusega. Tal on annet, sel sinu tütrel!” Eddie naeratas Dudley Lucasele. „Kui ta tahab kunstimaailmas kaugele jõuda – ta suudaks seda –, siis pole alustamiseks sugugi liiga vara.” Rachel tõusis püsti, tõugates tooli ülearu jõuliselt kiviplaatidest põrandal. „Kindel, et ta tahab. Tal on küllalt auahnust, jah, seda meie Eviel on, aga Dudleyl on õigus. See peab tulema tema enda poolt.” Kiire pilk, mille ta vilksas ripsmete alt Eddie poole, ei olnud kuigi sõbralik. „Soovin, et te ei räägiks minust nii, nagu poleks mind siin!” paiskas Evie pahuralt. „Suudan ise otsustada! Jah, Eddie. Palun müü need ära.” Eddie ajas selja sirgu ja naeratas rahulolevalt. „Sa ei kahetse seda, kullake.” Dudleyle kõrvalpilku heites oli ta ilmes võidurõõmu. Lahkumisel kasutas ta eeskojas võimalust Eviega vaikselt paar sõna vahetada. „On su lennuväljal tehtud maalid valmis?” Evie raputas pead. „Teen nende kallal veel tööd.” „Millal ma need saaksin?” „Ma ei tea.” Ta kõhkles. „Asi on selles, et eskadrilli ülem Westhampnettis ütles, et pean olema ettevaatlik. Ma ei ole tegelikult volitatud seal joonistama, kuigi mul on tema luba. See ei ole täpselt üks ja seesama.” „Nagu siis, kui me suudleme, ah?” Eddie pani käed talle õlgadele ja tõmbas ta enda vastu. Evie alistus ilma kõhklemata. Tegelikult talle isegi meeldis, kui Eddie teda suudles. See tundus nii põnev ja pisut riskantnegi. Mees oli temast ju palju vanem ja kahtlemata kogenenum. Evie asjatundmatud kohmitsused kunstitudengina, isegi siis, kui ta „kõik ära proovis”, nagu üks poiss oli väljendunud, olid talle sügava pettumuse valmistanud ja tal ei olnud piisavalt suhteid, taipamaks, et kellegi entusiastliku ja aktiivse käte vahel olek ei kütkesta teda mingil moel, kui ei vajutata õigele nupule. Eddie oli usaldusväärne ja ka hea välimusega noormees. Ta pidas end hästi üleval ning oma korrapäraste näojoonte, jumeka naha ja väikeste kenade vuntsidega oli tal selline haritud ilme, millest lausa kiirgas enesekindlust. Mõnikord imestas Evie, kuidas mees küll sobitas selle kõik kokku oma väidetega, nagu oleks tal nõrk tervis ja vilets nägemine – kuigi ta kandis enamasti prille, näis siiski, nagu ei jääks ta ka nendeta millestki ilma −, ent tuleb oletada, et meedikud teavad, mida nad teevad. Igal juhul polnud kahtlust, et ta oli võimekas inimene ministeeriumi mistahes osakonnas. „Evie!” Isa kamandava hüüde peale tõmbus ta mehest eemale. „Homseni,” sosistas ta. Eddie naeratas laialt. Ta sirutas käe ja sakutas teist õrnalt juustest. „Hüvasti, kallis.” Evie jälgis mõtlikult, kuidas mees ronis oma elegantsesse väikesesse Wolseleysse ja sõitis õuest välja. Ta teadis täpselt, mille peal Eddie väljas on. Ta tahtis teda voodisse, aga isegi veel rohkem tahtis ta enda kätte saada tema joonistusi. Mõlemal ideel oli teatud võlu. Evie ei olnud aga kindel, kuidas suhtuda kummassegi ettepanekusse. 4 Pühapäev, 30. juuni Lucy ärkas äkki ja jäi üles lakke vahtima. Ta süda põksus ärevalt. Unenägu, kui see üldse oli unenägu, oli lõppenud. Ta kobas mälu uduses tühjuses, kuid ei leidnud sealt midagi. Siis sirutas ta käe kella järele öökapil ja pööras selle numbrilauaga enda poole. Kell oli kolmveerand kolm öösel. Kolmanda korruse räästaalune ruum oli kuum, öö oli väga vaikne. Väljas sõitis üks auto mööda tänavat, autorataste surin ja mootori põrin sumbusid kauguses. Ohates ronis ta voodist välja ja läks akna juurde. Tänav kaks korrust allpool oli väga vaikne isegi siin südalinna lähedal. Ta kuulis kriuksatust enda selja taga toas ja pööras ringi, silmad suured pimeduses. Midagi ei olnud. Selles vanas hoones kriuksuvad põrandalauad kogu aeg, ja ta naeratas virilalt. Öövaikuses haukus koer kusagil kaugemal piiskopilossi aia kandis. Ja äkki ta tundis, et ta ei ole magamistoas üksi. Ta tajus liikumist kusagil nähtavuse piires. Ta vaatas jälle ringi ja hoidis hinge kinni, kui varjutaoline, peaaegu läbipaistev kogu ilmus aeglaselt nähtavale voodi kaugemas otsas. Lucy suu kuivas. „Larry?” sosistas ta. Ruum jäi väga vaikseks. „Larry, kallis?” Aga see ei olnud Larry. Ühe hetke jooksul silmas ta trepimademe poolvalguses kõhna nurgelist nägu, Briti kuninglike õhujõudude hallikassiniseid vormirõivaid, ja siis see pilt kadus. Lucy kobas meeleheitlikult lülitite järele, ning pooleldi pimestatuna, kui lambid lõpuks põlema lõid, vaatas meeletu hirmuga ringi. „Idioot!” sosistas ta. „Sa kujutad asju ette.” Ta käed, nagu ta märkas, olid hakanud värisema. Pisarad tulid silma ja ta tundis, et on hakanud ohjeldamatult vappuma hoolimata sellest, et öö oli nii soe. „Larry.” Ta hääl murdus ja ta hakkas nuuksuma. Astudes välja ilusast pööningutoast, mille tema ja Larry olid kord nii suure õhinaga kujundanud ja mida nad olid sellise rõõmuga jaganud, läks ta kitsast trepist alla teise korruse kööki maja tagaotsas ning lülitas sealgi lambid põlema. Ta jäi ateljee suletud ukse taha liikumatult seisma. See kuju oli olnud osaline ta unenäos, muidugi oli. Teda painas noore mehe isik portreel ja ta oli temast mõeldes magama jäänud ning loomulikult ka temast und näinud. Kartes, et võib ümber mõelda, astus ta otsustavalt ukse juurde, lükkas selle lahti, sirutas käe ja kobas lülitite järele. Molbertilt vaatas talle vastu Evie irooniline pilk. Noormees ta selja taga oli huvitatud vaid naisest, kes istus väraval nii lähedal ta ees. Mehel polnud aega kellegi teise jaoks väljaspool pilti. Lucy vaatas ringi, ta oli hirmul, et varjukuju ilmub magamistoast taas nähtavale, aga ateljee oli tühi. Ta pilk rändas tagasi säravsiniste silmadega noormehele ja ta neelatas tugevasti, püüdes mõistust kokku võtta. See poiss pildil on heledapäine, nurgelise näo ja jässaka kehaga. Mees, keda ta oli näinud magamistoas, oli tumedamate juuste ja silmadega, ta oli pikk ja sihvakas. Lucy oli näinud teda vaid sekundi murdosa jooksul, aga sellest oli küllalt nägemaks, et ta ei olnud noormees maalilt. Ka polnud ta Larry. Korraga läbis Lucyt hirmuvõbin. Viirastus pidi ju kuuluma ta unenäkku, aga ühel silmapilgul oli tundunud nii reaalne. Ta läks ateljeest tagasi kööki ja haaras klaasi vett. Juues keeras ta ringi ning vaatas ukse vahelt tagasi ateljeesse. Ta hingas sügavalt sisse, et närve rahustada, ja pannud klaasi käest, liikus ettevaatlikult taas ateljee poole. See oli endiselt tühi. Evie vaatas teda ikka veel lõuendilt, ilme endiselt mõistatuslik. Ja vaenulik? Võib-olla sedagi. Aga noormees ta selja taga? Tundus peaaegu, nagu Evie ei teaks, et too on seal. Nii, kes siis on see tumedajuukseline noormees ja see teine mees… mees ta magamistoas? Järjekordselt tunnetas ta teravalt, kui tühi on korter ilma Larryta ta kõrval, ja äkki haaras Lucyt paanika. Enne kui ta sai ennast pidama, oli tal telefon käes. „Robin, ma kardan. Saad sa siia tulla?” „Luce? Mis viga?” Mehe hääl kostis summutatult. Uniselt. „Palun.” Lucy käitumine oli terve mõistusega vastuolus. Ta sai sellest mingil moel aru, aga teda juhtis hirm. Niipea kui ta telefoni käest pani, hakkas ta kahetsema, et helistas. Ta oli täiesti unustanud kellaaja. Milline isekas tobu ta küll on. Kümne minuti pärast avas Robin juba ust. „Mis lahti on, Luce?” Ta jooksis galeriitrepist üles, kannul ta partner Phil. Lucy seisis ikka veel värisedes keset kööki. „Olen nii loll. Ei oleks pidanud sulle helistama.” „Ütlesid, et kardad. Mis siis juhtus?” Robin võttis tal ümbert kinni. „Rahune nüüd. Onu Robin on siin.” „Nägin õudukat. Rumalat õudusunenägu,” kogeles Lucy. „Ärkasin äkki üles ja märkasin, et mu toas seisab üks mees. Siis ta kadus ja arvasin, et see oli vaim.” Ta peitis korraks näo Robini õlale. Nii lohutav oli olla teise inimolevuse läheduses, nii rahustav… ja ta oleks tahtnudki nii jääda. See tundus nii turvaline. Ent ta võttis end kokku ja astus sammu tagasi, tajudes, kuidas mõlemad mehed teda jõllitasid. „Kas Larry vaim?” sosistas Robin. Lucy raputas pead. Ta oli kord Robinile ühel oma raskel päeval usalduslikult tunnistanud, kui väga ta Larryt igatseb, kui kindel ta on, et Larry tuleb tagasi ta juurde, kuidas mees talle siis räägib, mis tegelikult juhtus, ja kui väga ta teda ikka veel armastab. Aga Larry ei olnud tulnud. Lucy märkas, et Robin ja Phil vahetasid pilke. „Olen hull. Tean, et olen peast segi. See oli unenägu. See pidi olema. Ma ei teadnud, mis kell on. Ma ei oleks pidanud sulle helistama… anna andeks.” „Mul on hea meel, et sa seda tegid. Milleks siis sõbrad on?” lausus Robin õrnalt. „Kuidas ta välja nägi, see kuju?” Phil tõmbas laua alt tooli ja istus ta kõrvale. Ta toetas end küünarnukkidele ning uuris Lucy nägu. Ta oli laiaõlgne mees, kellel oli vaieldamatult hea kehaehitus ja lainjad kullakarva juuksed. Mõistlik. Praktiline. „Kas suudad meenutada?” Ei tema ega Robin naernud Lucy üle. Lucy seletas jälle, mis oli juhtunud, ning Robin läks keedukannu täitma. Ta lülitas selle sisse ja otsis kapist kolm kruusi. Tagasi pöördudes heitis ta pilgu ateljee poole. Uks oli kinni. „Okei,” ütles ta Lucyle teekruusi ulatades. „Et sind rahustada, võiksime mina ja Phil sinna korraks sisse astuda ja vaadata, kas kõik on korras.” Lucy näol väreles naeratus. „Ta oli mu magamistoas.” „Siis vaatame sinna kõigepealt.” Phil tõusis püsti. Lucy oli jätnud ülakorruse tuled põlema. Tuba oli tühi. Ta voodi oli segamini, aga midagi hirmutavat seal polnud. Pärast seda kui nad olid ringi vaadanud ning ka teise magamistoa ja vannitoa läbi otsinud, keerasid nad ümber ja laskusid jälle alla. Siis läksid nad ateljeesse. Katusekonstruktsioonide klaaspindadelt peegeldusid vastu musta taevast kohtvalgustid ja vaikiv tunnistaja molbertil. „Niisiis, kui ta ei sarnanenud selle poisiga ega ka Loliga, mismoodi ta siis välja nägi?” Robin silmitses teda tähelepanelikult. „Ta oli keegi teine. Mitte see mees Evie maalil. Vorm oli küll samasugune. Nägu aga täiesti erinev.” „Kas ta üritas sinuga rääkida?” Järgnes hetk vaikust. „Arvad sa, et ta oli siis vaim?” küsis Lucy sosinal. Robin kallutas pea korraks järelemõtlikult küljele. „Ma ei tea isegi, mida ma arvan. Tõenäoliselt on sul õigus: ta on pärit su unenäost, aga unenäod annavad mõnikord edasi sõnumi, on ju nii?” Lucy oli segaduses. „Ta ei öelnud midagi. Olin sellises šokis. Arvasin, et ta on mu mõttekujutluse vili. Alles siis, kui tulin siia tagasi ja vaatasin uuesti pilti, sain aru, et see oli hoopis keegi teine mees, ja läksin paanikasse.” „Väga huvitav.” Phil võttis mõtlikult suure aeglase sõõmu oma kruusist. „Kas ta on siin pildil veel kusagil mujal, mis sa arvad? Võib-olla Evie teise õla taga?” Robin krimpsutas kahtlevalt nägu. „Siin pole ju ruumi. Vaata maali kompositsiooni. Nii see oli ilmselt mõeldud, kui ta seda maalis. Ilma selle mehe figuurita seisaks Evie liiga vasakul. Tema taga oleks tohutu suur tühi koht. Vean kihla, et ka Lol märkas seda. Temale pidi see paistma vale. Tal oli fantastiline silm. Ta pidi nägema, et midagi on tasakaalust väljas. Vahest ehk sellepärast ta arvaski, et see pole üldse Lucase töö. Evie vist otsustas ümber, kui mees oli sinna juba maalitud. Võib-olla läksid tülli.” Robin sirutas käe ja võttis Lucy oma. „Sina ju tead, mida see tähendab, Luce, eks? Sul tuleb kogu see lugu välja uurida. Kes need mehed olid ja mida nad Eviele tähendasid? Võib-olla tahab see kutt, et sa oma raamatu valmis kirjutaksid.” Vaadates teda kõrvalt ja silmates ta kahvatunud nägu, naeratas Robin julgustavalt. „Oled sa valmis täna öösel siin omaette olema? Miks sa ei võiks meiega kaasa tulla?” Ta sai veel sõnasabast kinni, et mitte öelda: „Võib-olla ta ei tahagi, et sa selle kirjutad?” Lucy raputas pead. „Ma ei saa siit ära minna, Robin. Sa tead ju küll, et ma ei saa.” „Siis jääme meie siia.” Alati praktiline Phil sirutas käe veekannu järele ja täitis Robini pooltühja kruusi. „Sina valmistu magama all elutoas.” „Jääksite?” Lucy ei mõelnud seda öelda. See lihtsalt lipsas tal suust, enne kui ta pidama sai. Ta ei tahtnud tunnistada, kui pingul olid ikka veel ta närvid juhtunust. Olla koos nendega siin toas oli üks asi. Hoopis midagi muud oli viibida üksi majas, kus trepiastmed kriuksuvad ja põrandalauad nagisevad. „Muidugi jääksime. Kui su sinises vormis poiss midagi üritab, küll me teda siis alles üllatame.” Phil turtsatas naerma. Lucygi naeratas. „Olete parandamatud.” „Alati.” „Aga tänan ikkagi.” 13. august 1940 18. juunil oli Churchill pidanud kõne, milles ta teatas kogu maale, et võitlus Prantsusmaa pärast on lõppenud ja algamas on lahing Inglismaa pärast. Maa ootas seda nädalate viisi, kuni 13. augustil algasid esimesed massrünnakud. Saksa hävitajate ja pommitajate tohutud formeeringud liikusid halastamatu möirgega üle La Manche’i väina, osa suunaga Londonisse, teised Doveri, Southamptoni ja Portsmouthi peale, seejuures täpselt ja eksimatult Lõuna-Inglismaad kaitsva lennuväljade ahela poole, ning seal eesliinil võitles ka Ralph. Evie istus parajasti A-lennu baraki ees tühjal bensiinivaadil, kui sees helises telefon. Kõik mehed ta vaateväljas peatasid käsiloleva tegevuse. Temagi käsi tardus paberi kohal, hinge kinni pidades ja vaikselt loendades. Ta kuulis barakist häältepominat ja siis visati telefonitoru hargile ning kuulda oli üksainus sõna „Õhkutõus!” See oli sellel päeval juba kolmas. Ta neelatas tugevasti, püüdes hoida kätt kindlalt paberil, et skitseerimist jätkata. Need poisid olid talle kõik juba tuttavaks saanud, naeratasid talle ja vahetasid nalju oma väljalende oodates. Nad olid sõbrad. Ja mõned neist kohe kindlasti ei tulnud enam tagasi. Möödunud kolme päeva jooksul oli üksteist pilooti hukkunud ning enamik lennukitest kas kahjustatud või hävinud. Ellujäänud mehed näisid olevat kurnatud. Maapealne meeskond oli vaid hädaga jõudnud lõpetada veel rivis olevate lennukite tankimise ja relvavarude täiendamise. Pilootidel oli vaevalt aega tass teed juua. Evie teritas pliiatsi ja pööras lehte, sundides ennast keskenduma sellele, mida ta tegi, et mitte lasta adrenaliinil enda üle võimust võtta. Ta ei tohi neile näidata oma hirmu. Tema ülesandeks on jääda nähtamatuks, olla professionaal oma alal, varjutada ja lisada heledust söejoonistustele: üks mees tõmbab pähe lennukiivrit, teine sõlmib salli ümber kaela; traktor veab kütusetanki tee pealt eest ära. Juba käivitatakse mootoreid, eemaldatakse ratastelt kinnituskiilud; propellerite vihisedes lisavad lennukid kiirust, ja siis ongi nad läinud – need, kes on veel alles Hurricane’ide eskadrillist. Nad sööstavad üles õhku ja ta kuuleb, kuidas kauguses hakkavad huilgama õhuhäiresignaalid. Ta selja taga seisatas üks mehaanikutest, et vaadata visandilehte. „Pärastlõunal tuleb siia uus eskadrill. 911. eskadrill. Kas nägid kahte suurt Harrow’d, mis lendasid sisse täna hommikul kogu oma maapealse meeskonna ja varustusega?” küsis ta. Ta viipas käega ja Evie nägi tõesti kahte suurt lennukit, mis olid reastatud külg külje kõrvale puuderivi ette. „Need on Spitfire’i eskadrillist nagu su venna omagi. Midagi uut sulle joonistamiseks. Meie poisid rõõmustavad muidugi puhkuse üle, need vaesed nadikaelad. Fritsud on meid viimastel päevadel kõvasti nahutanud.” Evie vaatas talle otsa ja manas naeratuse näole. „Meie poisid saavad hakkama.” „Jah-ah. Kindlasti.” Mees tõmbas välimundri taskust õlise kaltsu ja pühkis sellega käsi. Ta vaatas üles taevasse, kus võis juba aimata lähenevat rünnakut. Sellal kui nad seda uurisid, lendasid neist üle kenas korras hävitajate formeeringud Tangmere’ist, et oma poistega ühineda. Ent juba hakkaski peale − mõne sekundi jooksul läks taevas lahti möll. „Arvan, et oleks vaja ennast nende tagasitulekuks valmis seada… kui nad ikka tulevad,” sõnas ta ohates. Evie saatis teda silmadega, jagades ta muret. Paari sekundiga oli ta visandanud mehe eemalduva kuju, ta longus õlad, ta peahoiaku, selle, kuidas ta veel kord heitis pilgu taevasse. Evie järgis ta pilku ja märkas nagu esimest korda pääsukesi, kes sooritasid sööstlende lennuvälja kohal, täielikus teadmatuses draamast kaugel ülal taevas… ja ta joonistas lehenurka väikese linnu. Vaid mõni hetk hiljem rebisid kaks lennukit ennast lahti üldisest lahinguraginast ja Evie nägi mitmestki barakist mehi väljuvat, pilgud ülal taevas, sest madalal pea kohal käis üksikvõitlus. Relvad tärisesid, kui kaks lennukit teineteise eest põiklesid, kuninglike õhujõudude ümmargune tunnusmärk ja ruutu moodustavad mustad ristid selgesti nähtavad. Hurricane ja Messerschmitt 109 teineteise vastu. Evie märkas, et ta hoiab hinge kinni. Nad olid nüüd nii lähedal, et ta arvas nägevat lennukites mehigi. Siis sööstsid nad üles edasi päikese poole. Käis viimane kärgatus ja äkki oli kõik läbi. Saksa lennuk pööras ja hakkas allapoole langema, lennukikerest paiskusid välja leegid. Ta oli võtnud suuna otse nende poole. Evie jälgis teda − ta suu kuivas, ta ei suutnud liigutada, tajudes vaid vaevu enda ümber hõikeid, jooksvaid mehi, mootorite moonutatud uratusi, ning siis oli lennuk maa peal, kadudes leekidesse heki teises otsas, vaevalt viiekümne jardi kaugusel. Mitu sekundit oli Evie hirmust halvatud. Ta avastas, et oli visandiploki ja pliiatsi maha pillanud, oli vist peaaegu hingatagi unustanud. Mehed jooksid üle välja lennukivraki poole, kuid seal polnud enam midagi teha. Mehel lennukis tuli oma saatusega leppida. Evie hingas sügavalt sisse ja pühkis tigedalt silmist pisaraid. See oli ju vaenlane, tema pärast ei peaks endast niimoodi välja minema. Nende omadest pöördus lahingulennult tagasi vaid viis lennukit, üks neist lõpetas, rattad püsti, peaaegu tema ees väljal. Evie hüppas ehmunult jalule ja nägi, et juba jooksid meedikud kanderaamiga välja. Ta märkas sedagi, et piloot oli end ilma välise abita rihmadest vabastanud ja vaarus lennuki juurest eemale, hoides kramplikult kinni käsivarrest, mis rippus lõdvalt külje pealt alla. Ta liikus paar sammu joostes ja peatus siis vankudes – ilmselt ei orienteerunud −, kuid mehed jõudsid juba kanderaamiga ta juurde. Möödus mitu sekundit, enne kui Evie haaras mehaaniliselt visandiploki järele, ent võbisev käsi ei lasknud tal joonistamist jätkata. Ta istus ikka veel oimetuna sama koha peal, kui lubatud uus eskadrill nähtavale ilmus, jäädes esialgu mootorite kõrvulukustava mürina saatel rivistuses lennuvälja kohal ringlema. Viisteist Spitfire’i hävitajat maandusid peagi üksteise järel ja jäid lõpuks paigale barakkide lähedale puude alla. Mootorid lõpetasid möirgamise ning lennuväljale laskus kummaline vaikus, kostis vaid lõokese kauge trillerdus. Reede, 5. juuli Pärast veidrat elamust muutusid ööd Lucyle raskeks. Robin soovitas, et tema ja Phil võiksid tulla ja seltsiks olla, aga ta keeldus. „Pean õppima siin omal käel hakkama saama,” kinnitas ta kangekaelselt. „Kui jälle tulete, hakkan teid igal öösel siia tahtma. Pean sellele ise vastu astuma. Kartsin küll, aga midagi ei juhtunud. See oli lihtsalt vari. Ta ei ähvardanud. Tõenäoliselt nägin teda unes või oli ta mu mõttekujutluse vili.” Ta vaatas Robinile otsa ja naeratas põgusalt. Märgates ta silmades trotslikku väljakutset, ei esitanud Robin mingeid vastuväiteid. „Vapper tüdruk!” sõnas ta. Mida Lucy talle aga ei öelnud oli see, et ta ei saanud mehe nägu oma peast välja. Tema varjuna kohalolek tundus talle mingil määral isegi reaalsem, kui oli see usaldusväärselt rõõmsa näoga figuur maalil. Mehe ilmumine oli põhjendatud. Ta oli niidiots Evelyni juurde ja ta ilmselt katsus Lucyle midagi öelda. Kas võis arvata, et kui sõnumi edasiandmine nurjub, ta tõenäoliselt enam ei tule? Galeriis käis elav askeldamine, kuid ta sai kasutada juhuslikult tekkinud pause, mil külastajaid polnud, et panna paberile kavand raamatu jaoks, mille ta kavatses Evelynist kirjutada, täites selle nende väga väheste detailidega, mida ta oli suutnud näpata napist infost kataloogides ja Netis. Terve nädal oli juba möödunud ajast, kui ta oli kohtunud Michael Marstoniga ja ikka polnud ta temalt teadet saanud. Esialgu oli Lucy optimistlikult lootnud, et temaga võetakse kohe kontakti, nüüd ta juba kahtles, kas mees seda üldse kunagi teeb. Ehk oli ta lubanud aidata lihtsalt sellepärast, et temast lahti saada? Järjest rohkem tundus, et täpselt nii see oligi. Aga kui mees ei kavatsenud teda aidata, kuhu ta siit nüüd edasi läheb? Heites varjukujust külastaja nüüd juba kindlalt mõtetest välja, laskis ta veel kord silmade eest mööda kohtumise Michaeliga. Kas mees oli andnud talle mingit materjali, mille kallal tööd teha… vähemalt alustuseks? Ta läks ateljeesse ja seisatas maali ees. Michael oli maininud talu, kus Evelyn veetis lapsepõlve, ja oli vihjanud, et ta võiks anda ka aadressi. Ometi peaks ju olema mingi viis, kuidas seda kohta ka iseseisvalt üles leida, ja kas vahepeal mitte kasutada võimalust ja otsida seda maalilt? Ta rebis pilgu lahti nägudelt portreel ning keskendus seekord hoopis maastikule. Värav, taevas, silmapiir. Kas on mingi kaudne vihje, mida ta võiks hakata lahti harutama, oletades, et see pilt on maalitud Evelyni vanemate talus? Värava juures ei torganud midagi silma. See oli talu viie latiga puuvärav, mida varjutasid hallid samblikutordid ja kahvatutoonilise sambla rohekad kühmud. Ei mingit juhtlõnga. Mitte midagi erilist. Aga silmapiir? Kriidikõrgustike siluett? Kas ta suudaks leida kellegi, kes tunneks selle koha ära? Kui see oli lemmikkoht, tõeliselt eksisteerinud koht, siis oleks see ehk võimalik. Kui see oli aga kujutluspilt, siis ei tähendaks see ilmselt midagi. Aga Evelyn ju maalis reaalseid kohti. Ta maalis kriidikõrgustikke, mida ta armastas, ja maastikku oma kodu ümber. Seda kinnitavad maalid, mida Lucy oli näinud kataloogides. Niisiis on täiesti võimalik, et koht on tuvastatav. Mida veel oli Michael rääkinud? Ta oli maininud Evelyni venda Ralphi, kes oli hävituslendur. Lucy uuris Evelyni selja taga seisva noore mehe nägu. Ta oli kindel, et ta esimene mulje pidi olema õige… et see noormees oli kunstniku armsam. Käepuudutus õlal, pilk silmades – need mõlemad olid liiga õrnad, liiga intiimsed, et olla venna ja õe vaheline armastus. Ta tõmbas silmad pilukile ja vaatas uuesti maali. Imelik, kuidas mõlema näo ilmed muutusid ühest hetkest teise. Vahest ehk oli see märk meisterlikust portreest? Või muutus lihtsalt valgus? Kes see ka ei olnud, vähemalt on Lucyl üks nimi käes. Ralph Lucas. Nii ta siis alustab Ralphist. 13. august 1940 Tony Anderson lõpetas väljaõppe juunis. Pärast Prantsusmaa langemist oli Churchill käskinud saata kõik praktikantpiloodid otse eskadrillidesse ja Tony leidis, et teda ootab naasmine Edinburghi, kus ta alles hiljaaegu oli olnud juura eriala kolmanda kursuse tudeng. Ta suureks rõõmuks viis esimene määramine ta Dremis paiknevasse Spitfire’i eskadrilli, umbes kümmekonna miili kaugusele linnast. Seal veetis ta veel kaks kuud aktiivteenistuse väljaõppel, tutvudes meestega, kellest peagi said ta sõbrad. 12. augustil avastas eskadrill, et nad on ümber paigutatud ja suunatud Sussexisse, kus oli käimas lahing Inglismaa pärast. Enamikku maast kattis tihe pilv ja nad lendasid sellest tublisti ülalpool, peatudes vaid korraks, et tankida. Kui nad lähenesid lõunarannikule, hakkas pilv viimaks lagunema ja päike valgustas maastikku nende all. Tony tundis, kuidas süda hakkas põksuma. Kõige kummalisem oli hetk, kui nad lähenesid Londonile ega näinud linnast muud, kui tohutut hulka õhutõrjeks mõeldud õhupalle, mis surusid end üles läbi tiheda pilve. „Midagi toimub meist vasakul, poisid.” Tony kuulis ülema häält kõrvus ragisemas, kui just hakati kõrgust vähendama. Ta tõmbas silmad pilukile ja nägi ringi vaadates kauguses lennukeid. Kümnete viisi tiirles neid risti-rästi taevalaotuses. „Seekord pole meil võimalik neile lööki anda. Kütust on liiga vähe. Katsume pigem ohutult kohale jõuda, küll ka meile peagi võimalus avaneb.” Ülalt õhust nägi Tony Tangmere’i lennuvälja ja siis tuli kohe Westhampnett − nii lähedal, peaaegu kohe kõrval. Viimane ei paistnud olevat muud kui vaid stardi- ja maandumisradadeta avar väli. Ta märkas barakke, tuulemõõdikuid, tsisterni ja betoneeritud platse puuderivi ees. Keset lennuvälja lebas, rattad püsti, Hurricane. Heki taga torkas mustas suitsupilves silma veel teise lennuki vrakk. Ta tundis ribide all pistet erutusest. See ta siis on. Nad olid nüüd keset kõige tihedamat tegevust. Tuli tema kord maanduda ja ta veeres puude poole ning peatus. Kui ta kiivri peast tõmbas ja kokpiti kupli üles lükkas, seisis ta ees keegi kaunis tütarlaps, visandiplokk ühes käes, pliiats teises, näol raevukas ilme – see oli küll viimane asi, mida ta oleks osanud oodata. Reede, 5. juuli, hiline õhtutund All galeriis siirdus Lucy pika ja kitsa esimese korruse ruumi tagumisse otsa. See oli nende näituseruum. Galeriialal oli kaks akent: tagapool kõrge kitsas hingedel lahti käiv ja vaatega väikesesse aeda ning eespool ümarakaareline suur tänavavaatega aken, mida praegu valgustasid kaks kohtvalgustit, mis olid suunatud mustal poodiumil seisvale pronkshaigurile. Kuigi aeg oli hiline, valendas väljas ikka veel taevas, ent ruumis oli pime. Lucy vajutas põlema lambi väikeses kontorinurgas, kus kahe mugava nahktugitooli vahel troonis idamaisel vaibal antiikne kirjutuslaud. Ta võttis laua taga istet ja lülitas arvuti sisse. Otsides endale teed tavaliste kirjete seas, mis pakkusid võimalusi leida Ralph Lucast Facebookist, võtta kontakti Ralf Lucastega mitmel eri kontinendil, leida endale koht tervel tosinal Lucase sugupuul, millest ükski ei kuulunud asja juurde, müüa neile, osta neilt, isegi anda telefoninumber, leidis ta lõpuks siiski üles ka õige. See kirje oli kahetsusväärselt lühike. Ralph James Lucas, hävituslendur (260. eskadrill, Spitfire), sündinud 1919.a, surnud 1940.a. Lucy ajas selja sirgu. Kakskümmend üks. Evelyni vend oli olnud ainult kahekümne ühe aastane, kui ta hukkus. Rohkem infot ta ei leidnud. Hingates sügavalt sisse, lülitas ta arvuti ja lambi välja ning astus aeglaselt trepist üles. Ta lükkas ateljee ukse lahti, jäi seisma ja uuris veel kord üksisilmi maali. „Ralph?” Hääl kõlas õõnsa ja kõhklevana. Puudus igasugune veendumus. Vastust ei järgnenud. Niisiis, kuna Ralph ei olnud see heledajuukseline noormees maalil, oli see siis ehk pärit Lucy unenäost, tema vaim, see mõistatuslik varjukuju, keda ta oli näinud oma magamistoas, üldsegi mitte kompositsiooni osa, aga ikkagi olemas, lava taga, hall kardinal, rahutu vaim? Mees, kes hoidus varju? Ja kui see nii oli, miks ta siis nüüd välja ilmus? Mis see on, mida ta tahab öelda? Kas ta kummitab teda, Lucyt, või kummitab ta Evelyni? Ta leidis, et igatseb jälle meeleheitlikult Larry kohalolekut, et saaks temaga rääkida, arutada maali, jagada sundust kindlaks teha, kes see mees oli ja mil viisil kuulus ta Evelyni ellu, aga eelkõige tahtis ta tunda end turvaliselt, peitudes hellitlevalt mehe tugevate käsivarte vahele. Ta heitis veel viimase pilgu maalile, kustutas siis värisedes lambid ning sulges ateljeeukse. Sel ööl magas ta elutoa diivanil mähituna Larry vanasse punasesse hommikumantlisse. 13. august 1940 „Ja miks sa nii tige oled?” Paistis, et Eddiele tegi Evie raevukus nalja. „Mingeid kahjustusi ju pole. Niikuinii pidid sa pildi lõuendile kandma. Natuke tolmu ainult.” „Ta astus sihilikult minu poole. Ükski teine ei tulnud mu lähedalegi.” „Võib-olla oli ta lihtsalt viimane ja pidi jätma lennuki rivi lõppu.” Eddie naeris jälle, pani siis käe ümber Evie õla ja embas teda rutakalt. „Sa ju ütlesid, et ta palus vabandust.” „Tema pidas seda naljaks. Mõned neist on nii ülbed!” Evie oleks peaaegu jalgu trampinud. „Nemad võitlevad sõjas, Evie,” kostis Eddie leebelt. „Arvan, et neil on õigus olla vahetevahel ka ülbe. Võib-olla ta lihtsalt ei näinud sind seal bensiinivaadil istumas.” „Seda ta ka ütles.” „Siis on ju korras.” Evie väänles ta käsivarrest vabaks, läks laua äärde ja jäi keskendunult, kulm kipras, visandiplokki uurima. „Nägin, kuidas üks lennuk täna alla lasti. See kukkus leegitsedes otse lennuvälja servale. Piloot hukkus. Tal ei olnud võimalik välja rabeleda.” Eddie ohkas. „Seda juhtub nüüd igal pool, Evie. Sa tead küll.” „Aga seal… otse minu ees.” Ta tõstis pilgu ja vaatas Eddiele otsa. „See oli vaenlase lennuk. Mul peaks hea meel olema.” Eddie pistis käed taskusse. „Ta on ikkagi inimolend. Sa ei oleks sina ise, Evie, kui sa nüüd rõõmust tantsiksid. Aga kui temaga poleks seda juhtunud, oleks ta mõne meie poisi alla tulistanud. Me mõlemad teame seda. Võib-olla isegi rohkem kui ühe. Võib-olla ka su tänase noore sõbra.” Evie vaatas teda altkulmu. „Oletatavasti jah.” Ta pilk langes jälle visandiplokile. „Hakka parem minema, Eddie. Pean all ema aitama, ning kui mul aega jääb, siis tulen üles ja teen siin veel tööd.” „Kui?” uuris Eddie mitte sugugi teeseldud pahameelega. „Sa pigem ikka leia aega. Ära unusta, et olen nendesse piltidesse investeerinud.” Selleks ajaks kui Evie oma hädaabinõuna kasutatavasse ateljeesse tagasi tuli, oli väljas juba pimedaks läinud. Ta vaatas, kas pimenduskate on kindel, ja lülitas siis tuled põlema, ujutades laua üle külma heleda valgusega. Ta sirutas käe pliiatsi järele. Alates noore piloodiga kohtumisest lennuväljal kibeles ta teda joonistama, aga tal ei olnud mingit kavatsust pakkuda sellele ülbitsejale rahuldust teadmisest, nagu oleks Evelyn tähele pannud ta säravat välimust. Visandiplokk lebas avatuna leheküljelt, kuhu ta oli joonistanud purustatud Hurricane’i keset lennuvälja ja Messerschmiti suitseva kere heki taha. Ta pööras lehte ja jäi ainiti vahtima uut puhast lehte enda ees. Juba aasta tagasi oli hakatud piirama ajalehtede formaati, aga siiani ei olnud paberi kokkuhoidu rohkem enam mainitud. Sellest hoolimata kavatses ta olla ettevaatlik ega raisata mitte ainsatki tükikest. Mehe ülbus – seda mäletas ta kõige selgemini −, tema jultunud naeratus, säravsinised silmad, metsikud juuksed, mis pääsesid valla, kui ta eemaldas kiivri ja kaitseprillid. „Tervist, kaunike,” oli ta öelnud ja Evelyn oli vastuseks vihaseid sõnu turtsunud. Selle asemel et naeratada ja tervitada teda Sussexisse saabumise puhul, oli ta nimetanud teda isekaks ja hoolimatuks matsiks ja veel kellekski. Ta ei mäletanud enam kelleks. Käsi liikus kõheldes üle paberi, kui ta laskis uuesti peast läbi kõik selle, mida ta oli öelnud… ning ta punastas. Üksinda siin tühjas ateljees pani meenutamine teda punastama. Miks? Miks oli ta olnud nii tigedust täis ja ebaviisakas, kui ta teadis, et sellel noorel mehel tuleb võib-olla surra oma kodumaa eest, mida ka Eddie oli talle oma võltsvagadusega meelde tuletanud. Tony. Talle meenus ka nimi. „Tere, olen Tony.” Ja noormees oli käe sirutanud. „Palju tänu, Tony. Rikkusite mu päevatöö, Tony. Miks te pidite just siia veerema, selle asemel et suunduda alla rivi teise otsa, Tony?” Evelyn oli märganud pettumust ta näos. Tony oli see, kes punastas. Mõlema õnneks hõikas keegi barakist nende selja taga ta nime ja ta oli ajanud õlad sirgu ning tõstnud käed allaandmise märgiks üles. „Vabandust,” oli ta öelnud ja pööranud minekule. Nüüd oli Evelyn suuteline vaimusilmas ette kujutama iga detaili ta näos, iga tedretähni, iga ta lahti pääsenud, korgitsana keerdus juuksekiharat, iga ta suukõverust. Kannatamatult hüüatades naaldus ta laua kohale, küünarnukk paberilehel, nagu peaks ta seda kohal hoidma, ning hakkas pehmet pliiatsit kiiresti ja kindlalt juhtides joonistama. Pühapäev, 7. juuli „Ma ei leia ta kaarti.” Mike Marston tuhnis posti ja ajalehtede virnas Rosebanki maja köögilaual. „Kelle oma?” Charlotte seadis lilli sinisesse keraamilisse vaasi. „Tolle naise oma, kes tahab Eviest kirjutada. Ta andis mulle oma visiitkaardi. Taevas hoidku, mis ta nimi oligi? Miks ma selle kogu aeg ära unustan?” Ta kergitas ajakirjade virna toolil ja vaatas selle alla. „Loodan, et Dolly pole seda ära visanud.” „Dolly ei viska ealeski midagi ära,” salvas Charlotte teravalt. „Kui ta seda teeks, oleks meil siin pisut rohkem ruumi.” Ta toppis jõuga vaasi kukekannuse sinakat vart. Mike tõusis püsti ja silmitses teda muiates. „Sa ei pea ju neid vaeseid lilli niimoodi ründama. Nad muide annavad üsna kergesti alla, kui neid õrnalt lükata.” Charlotte kirus endamisi. „Sulle võivad nad alluda. Aga minust tahavad jagu saada! Ma ei ole aga mingi allaheitlik tüüp või pole sa seda märganud?” „Olen märganud.” Mike naeris. Charlotte tõstis kahtlustavalt pea. „Kõlab, nagu sa nii ka mõtleksid.” „Mõtlesingi.” Sekundi murdosa jooksul valitses vaikus. Mike sirutas käe ja puudutas naise oma. „Ma ei ole sind valinud su majapidamisoskuste pärast, Charley, ja sa tead seda!” Ta haaras naise sõrmed pihku, kuid too võttis parajasti roosi ja vandus. „Võiksid okkad ära näpistada. Siis nad ei torgi.” Charlotte ohkas. „Nii, kes sulle seda õpetas? Tean. Ära hakka ütlemagi. Evie? On mul õigus?” Mike noogutas nukralt. „Ta armastas lilli.” Charlotte leidis kaardi peeglilaualt, kus see toetus vastu pipraterade purki, ja hoidis seda korraks käes, vaadates ja uurides väikest visandit hoone esiküljest ning sealsamas ka selle asutuse nime elegantses kaldkirjas – Standishi Galerii −, ja tagaküljel pastapliiatsiga kritseldatud nime Lucy Standish. Ta kortsutas mõtlikult kulmu. Mike vaatas mujale. Ta võiks lasta sel kukkuda vanade kokaraamatute rivi taha ja see oleks igaveseks kadunud. Ta nägi vaimusilmas naise otsekui varjutatud melanhoolset nägu ja sirgeid tumedaid juukseid ning naeratas rahulolevalt. Kas on oodata mingisugust ohtu? Mitte mingisugust. „Mike.” Mees vaatas üles ja Charlotte sirutas käe. Mike muigas kaarti võttes. „Vähemalt üks meist töötab metoodiliselt.” Ta haaras telefoni. Charlotte jälgis teda, kui ta ühendust ootas, ja taipas õlgade järsust longuvajumisest, et sõnum läheb automaatvastajale. „Tere, proua…” Mike tegi pausi, uuris kaarti ning keeras siis selle teise poole, kus oli kirjas nimi. „Proua Standish, siin Mike Marston. Ma mõtlesin meie hiljutise vestluse üle ja tahaksin teada, kas saaksite uuesti siia tulla, nii et võiksime välja töötada modus operandi[1 - Modus operandi – (lad) tegutsemisviis. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.]. Vabandage, et viivitasin ühenduse võtmisega. Olin väga hõivatud.” Ta vaatas Charlotte’i poole ja pilgutas silma. „Helistage mulle. Teil on mu siinne number.” Ta pani telefoni käest. „Kas andsid talle ka oma mobiilinumbri?” küsis Charlotte. „Ei. Ta helistas lauatelefonile, kui ta esimest korda kontakti võttis. Nii on parem, siis ta saab rääkida ka Dollyga.” Ta tõusis korraks püsti ja vaatas köögis ringi. „Sinu idee viia kogu Evie kraam ateljeesse võtab kohutavalt palju aega. Kas me ei peaks juba algust tegema?” Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/barbara-erskine/k-ige-tumedam-tund/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом. notes 1 Modus operandi – (lad) tegutsemisviis. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 1559.29 руб.