Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Sinimäed 1944 Mart Laar 1944. aastal Narva jõel ja Sinimägedes toimunud heitlused on veriseimad Eesti pinnal peetud lahingutest.  1944. aasta kevadel kujunes Narva rinne siia koondatud jõudude kontsentratsiooni poolest kõige kuumemaks kohaks idarindel. Narva all peatati Punaarmee edasitung üheksaks kuuks, siin hukkusid kümned tuhanded sõdurid.  Käesolev raamat annab mälestustele ja rikkalikule arhiivimaterjalile tuginedes esimese põhjalikuma ülevaate Narva jõel ja Sinimägedes toimunud lahingutest, kajastades Punaarmee sissetungi Eestis, Punaarmee sillapeade hävitamist Narva jõel, lahinguid Krivasoo sillapeal 1944. aasta märtsis-aprillis, Auvere lahingut, Narva langemist ja lahinguid Sinimägedes. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused Teine, parandatud ja täiendatud trükk Toimetanud Toomas Hiio Sõjandusalane konsultant Olavi Punga Korrektor Reeli Ziius Kujundanud Heino Prunsvelt © Mart Laar, 2006, 2008 ISBN 978–9985–3–1117–5 Kirjastus Varrak Tallinn, 2008 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif Palume kõigil fotode ja kaartide autoriõiguste omanikel, kellega meil pole õnnestunud ühendust saada, pöörduda kirjastuse Varrak poole. Tasustamine vastavalt kehtivatele tavadele. eISBN 978-9985-32-157-7 Digitaliseerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2010 KAARDID Saksa armeed ja armeekorpused ning Punaarmee rinded ja armeed väegrupi „Nord” rindelõigus 1944. aasta jaanuaris (#ulink_1ae28f43-31fa-56c6-bb4d-c07c1c20cfe4) Väegrupi „Nord” vasaku tiiva väekoondiste taganemine Leningradi alt Narva alla 27.01.–2.02.1944 (#litres_trial_promo) Olukord Narva rindel punaväe Eesti Vabariigi piiridesse sissevalgumisel veebruaris 1944 (#litres_trial_promo) Mehikoorma, Meerapalu ja Jõepera lahingud (#litres_trial_promo) Mereküla dessant (#litres_trial_promo) Võitlused Narva rindel 1944. aasta kevadel (#litres_trial_promo) 11. SS-diviis „Nordland” ja 4. SS-brigaad „Nederland” Jaanilinna sillapeal jaanuarist juulini 1944 (#litres_trial_promo) Idakott ja läänekott veebruar–märts 1944 (#litres_trial_promo) Operatsioon Strachwitz I-II-III (#litres_trial_promo) Saksa väekoondiste paiknemine Narva rindel juuni alguseks 1944 (#litres_trial_promo) Narva mahajätmine 25.–26. juulil 1944 (#litres_trial_promo) Saksa üksuste paiknemine Sinimägedes (#litres_trial_promo) Punaarmee rünnaku algus 26.–27. juulil (#litres_trial_promo) Saksa vasturünnakud Lastekodumäe tagasivallutamiseks 27.–28. juulil (#litres_trial_promo) Punaarmee rünnak Sinimägedes 29. juulil (#litres_trial_promo) Saksa vasturünnak 29. juulil (#litres_trial_promo) Punaarmee pealetung 14.–17.09.1944 ja saksa üksuste taandumine 16.–26.09.1944 (#litres_trial_promo) SISSEJUHATUS Sinimägesid teab Eestis igaüks. Tallinnast Narva või Narvast Tallinna sõites pole kolmest tee äärde jäävast kõrgendikust lihtsalt võimalik mööda vaadata. Need kõrgendikud kontrollivad Soome lahe ja Alutaguse soode vahele moodustunud kitsast looduslikku läbipääsu, mistõttu vahel on neid kutsutud ka Eesti Termopüülideks – Kreeka mäekitsuse järgi, kus Sparta kuningas Leonidas ja tema 300 sõdalast langesid pärslaste vastu võideldes. Sinimäed on moodustunud hiiglaslikest, mandrijää survel klindi servast lahti murtud ja siia kantud rändpankadest, mis moodustavad läänepoolse mäe aluse. Keskmise mäe lõunaserval lasuvad moreeni all lubjakivid, lubjakividest koosneb ka idapoolsema mäe tuum. Läänepoolsem kõrgendik kannab Tornimäe nime, sest väidetavalt lasknud Peeter I sinna Põhjasõja ajal vaatetorni püstitada. Mäe tipus on tõepoolest asunud mingi ehitis, sest Tornimäge tuntakse rahvasuus ka Majakamäena. Räägitakse ka mäel asunud allikast, kus kuradid tavatsenud jaaniööl suplemas käia. Keskmise mäe ehk Põrguhauamäega seob rahvasuu rohkeid legende kuraditest, keda olla siit välguga põrgu löödud, või maa sisse varisenud põrgust, mille ahju köetavat väävliga, mistõttu olevatki Sinimäed sinised. Põrguhauamäe ja Tornimäe vahel on väike kääbas, kuhu legendi kohaselt maeti Põhjasõja ajal suur varandus, mida pandi valvama Rootsi soldat. Luukere olevat sellest paigast küll leitud, varandust aga mitte. Tornimäe jalamil asub eelmise sajandi algul rajatud Vaivara uus kalmistu, selle lõunaserval aga 18. sajandil alguse saanud vana kalmistu. Sinimägede kõige idapoolsem mägi kannab Pargimäe nime, II maailmasõja ajal tunti seda Lastekodumäena. Vanades ürikutes on selle nimi siin elanud Poppa Knuti (poppa – soome keeles nõid, posija) järgi Poppamägi. Pargimäel on kolm astangut, selle kuppeljal harjal asus suur sõõrjas tasane plats. 18. sajandil ehitati mäe läänepoolsele nõlvale Vaivara paruniloss, mille viimaseks valdajaks oli von Korffide perekond. 1926. aastal asus Narva Punase Risti Selts lossi ümber ehitama. Lossi suurte saalide asemele rajati 55 tuba, kuhu mahtus elama 150 last. 1932. aastal avati siin Eesti esimene riiklik lastekodu. 1941. aastal evakueeriti või õigemini küüditati lastekodu kasvandikud Venemaale. 1869. aastal asutas parun Konstantin von Korff Pargimäel Vaivara kihelkonnakooli, mida hakkas juhatama Valgas Cimse seminari lõpetanud Heinrich Masing, kellest sai ärkamisaja ettevõtmiste hing Vaivara kihelkonnas. Siit saadeti kaastööd rahvuslikele lehtedele, korjati raha Aleksandrikooli heaks ning koguti Jakob Hurdale rahvaluulet. 1890. aastal kolis kihelkonnakool Pargimäelt alla, vana postijaama asemele ehitatud kahekorruselisse punastest tellistest majja. 1939. aastal olid Sinimäed kaunis koht täis kihavat elu. Jaanipäeval kogunes Pargimäe sõõrjale lagendikule rahvast kogu kihelkonnast. Lõunanõlva laululaval korraldati kontserte. Oma lapsepõlve Sinimägede nõlval veetnud Sergei Soldatovi mälestuste kohaselt oli see tema elu üheks õnnelikumaks ajaks. Soldatov meenutab Oskar Endleri ja Volli Kraaviku talusid, mis asusid Sinimägede nõlvadel ja kus Soldatovi lapsesilmadele avanes erakordselt mulje- ja elamusterikas maailm, kus tehti kõvasti tööd, kuid hoiti ka vanu pärimusi ja tavasid au sees. Praeguseks on see maailm koos toonaste inimeste, suveõhtutel kääksuvate kiikede, hommikuse piima ja õhtase õllega möödapääsmatult kadunud. 1940. aastal maale tunginud võõras võim lõi selle halastamatult kildudeks. Ning kuigi Eesti on juba üle kümne aasta taas vaba ning iseseisev, pole viiekümne aasta jooksul löödud haavad kerged paranema. Ometi pole Sinimäed mitte ainult kadunud maailma, vaid ka uskumatult ohvrimeelse ja kangekaelse vastupanu sümboliks. Kuigi kommunistlik võim üritas rahva mälust pühkida väiksematki mälestust võitlustest, mida peeti II maailmasõja ajal Eestisse tungiva Punaarmee vastu Sinimägedes, on mitu eestlaste põlvkonda üles kasvanud, kuulates jutte Sinimägede lahingutest. Neist ei räägitud avalikult, kuid ühel või teisel kombel levisid nad ometi. „Jah, Sinimägedest tulime me lõpuks ära, kuid teised mäed jäid meist sinna maha – langenud vastastest.” – See oli sõnum, mida ikka ja jälle tuhandel erineval kombel korrati. 1939. aastal oli tollane Eesti Vabariigi juhtkond otsustanud uskuda rahvusvahelistesse lepetesse ning õiglasse maailmakorraldusse ning lubanud sõja vältimiseks maale Nõukogude sõjaväebaasid. Lepingutest polnud Eestile aga kasu ning 1940. aastal okupeeriti Eesti täielikult ja liideti NSV Liidu koosseisu. Järgnenud terrori tulemusel kaotas Eesti 1944. aasta novembriks üle 200 000 inimese, hävitati iseseisev majanduselu ning tsiviilühiskond, raske surve alla sattus rahvuskultuur. Kõige raskem oli aga see, et võõra võimuga käis kaasas vaimne muserdamine, elu- ja püsimistahte hävitamine, alaväärsustunde külvamine rahva hinge. Okupatsioonivõim tahtis Eesti rahva muuta hingelt orjarahvaks, selleks tuli temalt röövida mälu ning arusaamine, et suudetakse ise oma saatuse üle otsustada. 1944. aastal Eesti piiridel löödud lahingud ning maailmasõja lõpu järel jätkunud relvastatud vastupanuliikumine päästsid rahva hinge. Siin peetud lahingute mälestusele tuginedes teadsid järgnevad sugupõlved, et Eestit ei loovutatud võitluseta ning et neil lasub kohustus jätkata vastupanu. Maailma jaoks on Sinimägede lahingud peaaegu tundmatud. II maailmasõja kaotajatel pole kerge oma võitudest raamatuid kirjutada, võitjad ei taha aga kaotustest rääkida. Nii võimegi lahti lüüa ükskõik millise tavalise uurimuse Teisest maailmasõjast ning avastada, et Narva all 1944. aastal peetud lahingutest on selles minimaalselt kirjutatud. Kuigi ühelt poolt oli idarinde põhjaosa 1944. aastal Punaarmee jaoks tõepoolest vaid üks pealöögi suund kümnest, on Narva all toimunud lahingute ignoreerimist raske mõista. Albert Seaton pühendab näiteks oma Leningradi lahinguid kirjeldavas monograafias Narva lahingutele napilt ruumi ning palju parem pole olukord ka hiljuti ilmunud David Glanzi samale teemale pühendatud raamatus. Muidu detailirohke Paul Carell on Narva lahingud oma käsitlustest peaaegu täiesti välja jätnud, vaid veidi rohkem kirjutab neist John Erickson oma klassikaliseks saanud ülevaates II maailmasõjast. Ka kapitaalses kuueköitelises koguteoses Saksamaast II maailmasõjas eraldatakse Narva lahingutele minimaalselt ruumi. Ometi – ainuüksi 1944. aasta kuue kuuga puuriti siin kuulidest läbi, kisti mürsuplahvatustes tükkideks, maeti mulla alla, lömastati soomusmasinate poolt, sandistati või vigastati sadakond tuhat noort meest. 1944. aasta kevadel oli Peipsi järve ja Soome lahe vahelisele maakitsusele koondatud kõige suurem jõudude kontsentratsioon kogu idarindel. Siit eluga pääsenud mehed meenutavad lahinguid Sinimägedes kui kõige verisemaid ja raskemaid, mida neil II maailmasõjas tuli üle elada. Sinimägesid kutsuti idarinde Verduniks. Siinsed heitlused ei jäänud ei rakendatud jõudude ega kantud kaotuste poolest alla II maailmasõja suurlahingutele. Siin võitlesid ja langesid mehed Siberist La Manche’i väinani. Lahinguid on mere ja Alutaguse soode-rabade vahelisel maakitsusel peetud loomulikult varemgi. Eestisse tungimiseks oli see juba muinasajal ainus läbipääs Peipsi järvest põhja pool. Just siit tungisid juba kaugemas minevikus Eestisse Vene vürstide väed, mistõttu oli igati loogiline, et Eesti vallutanud saksa rüütlid rajasid Narva jõele võimsa ordulinnuse. Narva kindluse ning eriti selle vastu kerkinud venelaste Ivangorodi (Jaanilinn) ehitamisega muutus Narva jõgi ida ja lääne tsivilisatsiooni sümboolseks piiriks. Nii on see jäänud kaasajani, leides sellisena kujutamist ka Samuel Huntingtoni kuulsas raamatus tsivilisatsioonide konfliktist. 1558. aastal algas just siit Ivan IV Julma vallutusretk Euroopasse. Nõrgenenud Liivi ordu ei suutnud end rünnaku vastu tõhusalt kaitsta ning Narva kindlus langes kergesti venelaste kätte, kes muutsid selle oma võimu tugipunktiks Eestis. Alles 1581. aastal vallutas Rootsi väepealik Pontus de la Gardie Narva venelastelt raskes võitluses tagasi. Rootsi valitsuse all muudeti Narva tugevaks kindluseks ning linn ehitati ühtses stiilis välja. Eesti üheks ilusamaks linnaks kerkinud Narvat peeti Rootsi võimalikuks uueks pealinnaks idas. 1944. aasta märtsis hävis ajalooline Narva Nõukogude pommisajus, sõja järel hävitasid uued võimukandjad kaunite barokkhoonete varemed. Peeter I otsustas oma akna raiumist Euroopasse 1700. aastal alustada samuti Narvast. Vene armee poolt piiratud linnale ruttas appi Rootsi noor kuningas Karl XII oma väikese, kuid hästi väljaõpetatud armeega. Narva linna ees toimunud lahingus, mis tollases Euroopas suurt vastukaja tekitas, lõi Karl XII Vene väed täielikult puruks. See lahing pani aluse tema kuulsusele ja see oli ühtlasi tema lõpu algus, sest Narva all võidu saanud Rootsi kuningas alahindas nüüdsest Peeter I ning laskus Venemaaga võitlemise asemel sõjaseiklustesse mujal Euroopas. Kui ta oma eksitust taipas, oli juba lootusetult hilja. 1704. aastal seisis Peeter I uuesti üles ehitatud ning kaasajastatud armeega taas Narva all. Sel korral polnud abi kuskilt tulemas ning raskes ja verises heitluses langes linn Vene vägede kätte. Ka Peeter I hindas Sinimägede strateegilist tähtsust. Ta laskis siia ehitada terve kindlustustevööndi, mis algas mere äärest Pimestikust ja läks üle Tornimäe lõunapoolsete metsadeni. See Rootsi valli nime kandev seljandik on maastikul osaliselt jälgitav ka tänapäeval. Narva lahingu auks püstitatud mälestusmärgid sattusid uuesti lahingumöllu 1944. aastal. Lahinguväljale püstitatud lõvikujuline monument hävis Punaarmee pommirünnakus, Preobraženski ja Semjonovi polgu langenute hauamonumendi pärast Narva jõe kaldal peeti 1944. aasta märtsis vihaseid heitlusi. Esimese maailmasõja ajaks said Sinimäed osaks Venemaa pealinna Peterburi 3. kaitsevööndi süsteemist. Pargi- ja Põrguhauamäel lõhati mäekülg ja betoneeriti sinna blindaažid ning ehitati laskemoonakeldrid. Kuna rinne siia ei ulatunud, jäid kahurid ja laskemoon kohale toomata. Neid blindaaže ja keldreid kasutati II maailmasõja ajal Sinimägede kindlustuste väljaehitamisel. 1919. aasta jaanuaris olid Sinimäed taas muutumas sõjatandriks. Just siin lootis Punaarmee juhtkond peatada Eesti rahvaväe pealetungi ning pöörata sõja saatuse taas oma kasuks. Eesti vägede surve all Jõhvist taanduvad Punaarmee üksused ning neile appi saadetud väed koondati Sinimägedesse, kus I maailmasõja aegsetele kindlustustele tuginedes tundus olevat igati võimalik Eesti üksuste edasitung seisma panna. Sinimägede ründamine oleks eestlastele võinud kaasa tuua raskeid kaotusi. Seetõttu otsustati Narva vallutada dessandiga vastase tagalasse. 17. jaanuaril maabus eestlaste ja soome vabatahtlike dessantüksus laevastiku suurtükitule katte all Utria lähistel – mõned kilomeetrid sellest kohast läänes, kus Punaarmee 1944. aastal Narva rinde tagalasse dessandi tegi – ning hõivas 18. jaanuari õhtul ootamatu rünnakuga Narva. Kuigi dessantüksus oli Narvat kaitsvate punavägedega võrreldes suures vähemuses, otsustas julge tegutsemine lahingu saatuse. Eestlaste ilmumine punapolkude tagalasse tekitas paanika. 18. jaanuari õhtul tulid Jõhvi poolt Sinimägedeni jõudnud 1. Eesti polgu 14. roodu juurde punaväelaste parlamentäärid ning teatasid, et soovivad eesti üksustele alistuda. Läbirääkimiste tulemusel andis paar polku punaväelasi end kogu varustusega vangi. Sinimägede väärtus ei seisne vaid positsioonide tugevuses, vaid ka nende kaitsjate vaimujõus. Korra pidi rinne Vabadussõja ajal siiski veel peaaegu Sinimägedeni jõudma. 1919. aasta lõpul Punaarmee suurrünnaku ajal Narva kaitseliinile õnnestus mõnel Punaarmee üksusel ületada linnast lõunas Narva jõgi ning ähvardada Narvat kaitsvate vägede tagalat. Verises Krivasoo (Kriuša) lahingus löödi sissetungijad puruks. Narva rinne ei murdunud ning 2. veebruaril 1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepinguga oli Nõukogude Venemaa sunnitud tunnustama Eesti iseseisvust. Sinimägede strateegilist tähtsust mõisteti hästi ka Eesti Vabariigis. Eesti kaitsekava nägi Punaarmee rünnaku puhul ette taandumist Narva jõe joonele ning selle kaitseks Jaanilinna sillapea moodustamist. Juhul, kui Punaarmeel õnnestunuks Narva jõe liinilt läbi murda, tuli Eesti väed tagasi tõmmata Sinimägede liinile ning kaitstava lõigu kitsust kasutades Punaarmee pealetung siin seisma panna. Punaarmee kavatseski Eestisse tungida üle Narva, arendades siit edasi pealetungi Tallinna suunas. 1939. aasta sügiseks ette valmistatud lahinguplaanide järgi otsustades oli Punaarmee valmistunud ka Mereküla piirkonda suunatud dessantoperatsiooniks Narvat kaitsvate vägede tagalasse. Kuna Eesti Valitsus otsustas NSV Liidu nõudmised vastu võtta, jäi 1939. aasta septembri viimastele päevadele määratud operatsioon ära. Punaväe võimalikuks dessantoperatsiooniks valmistus samal ajal ka Eesti sõjaväe juhtkond, mistõttu punaväe Mereküla-dessanti oleks 1939. aastal oodanud samasugune saatus kui 1944. aastal. Üldse järgis nii Punaarmee kui ka Wehrmacht’i tegevus 1944. aastal peaaegu 100%-lise täpsusega plaane, mis olid paika pandud Eesti omaaegses kaitsekavas ning Punaarmee rünnakukavas. Eesti riigil polnud hilisemate sündmuste poolt õigeks tunnistatud kaitsekavast paraku suuremat tulu. Kuigi nii kaitsevägi kui kogu rahvas olid 1939. aastal valmis, relv käes, Nõukogude Liidu ultimaatumile vastu astuma, otsustas valitsus teisiti. Võitluseta alistumine ei päästnud Eestit aga hävingust. Vägivalla ohvriks langes ka 12. oktoobril 1924. aastal Vaivara kalmistule püstitatud Vabadussõjas langenutele pühendatud monument, mille kohalikud kommunistlikud tegelased 1940. aasta sügisel purustasid. Peagi tabas sama saatus ka Sinimägede talusid ja seal elavaid inimesi. 1941. aasta augustis üritas Eestist taanduv Punaarmee siin pealetungivatele Saksa vägedele vastupanu osutada. Vastupanust ei tulnud midagi välja, küll aga tehti ümbruskonnas ulatuslikku hävitustööd. Punaväelased ja hävituspataljonlased panid tule otsa kümnetele taludele, kirikutele ja ühiskondlikele hoonetele. Endine lastekodukasvandik süütas hävituskirest joobununa lastekoduhoone Pargimäel. Eriti suurt aktiivsust näitas hävitustöös üles Vaivara taluperemees Oskar Raus, kes oli omal ajal talust oksjonil ilma jäänud. Uue võimu saabudes aktiivseks kommunistlikuks tegelaseks saanud Rausi juhendamisel põletati maha vallamaja, koorejaam ning Rausile vastuvõetamatute perekondade majad ning talud. Nii põletas ta esiteks maha Prometi talu, mille peremees oli aastaid tagasi keeldunud Rausi võlapaberitele alla kirjutamast. Oksjonilt Rausi talu ostnud ja selle üles ehitanud talumees Pilvari lasi Raus tema raseda naise juuresolekul maha. Võõras võim ei halastanud isegi surnutele. Kulla ja kalliskivide otsingul murdsid taanduvad Vene sõdurid sisse von Korffi perekonnakabelisse Vaivara kalmistul, lõhkusid kirstud ning röövisid kuldsed laulatussõrmused. See oli aga alles sissejuhatus draamasse, mis etendati Sinimägedel 1944. aastal. Samal ajal tuleb meeles pidada, et Sinimägedes löödud lahingud on 1944. aastal Narva rindel peetud võitluste lahutamatu osa. Lahingud kandusid Sinimägede alla tegelikult juba 1944. aasta veebruari keskel, kui Krivasoo sillapealt Soome laheni tungida üritanud Punaarmee põrkas siit lähtunud vastupanule. Nii vaatlebki järgnev ülevaade lahinguid Kirde-Eestis 1944. aasta algusest alates, keskendades peamise tähelepanu siiski 1944. aasta juulis-augustis toimunule. Kuna käesolev raamat on pühendatud Narva piirkonnas peetud lahingutele, on selles vähem tähelepanu pööratud rahvuslikule vastupanuliikumisele, heitlustele 1944. aasta septembris Saksa vägede taandumise käigus ning Otto Tiefi valitsuse tegevusele. Ka üritatakse toonaseid lahinguid seada II maailmasõja heitluste laiemasse konteksti ning kujutada toimunut avaramalt kui üksnes eesti üksuste vaatevinklist. Eestlastest koosnevad üksused ei etendanud Narva all peetud lahingutes ju sugugi ainuotsustavat rolli, nagu Eestis on vahel tahetud uskuda. Töös on Saksa poole allikaid võrreldud Nõukogude autorite kirjutistega, et anda Narva piirkonnas peetud lahingutest tasakaalustatud pilt. Seejuures on tähelepanu pööratud peamiselt maismaal toimunud operatsioonidele, õhu- ja meresõda jäävad vaadeldavast käsitlusest välja. 1944. aastal Eesti taevas toimunud õhulahingutest ilmub peagi ülevaade Christer Bergströmi ja Andrei Mihhailovi sulest. Kasutatud allikatest tuleks esiteks mainida Narva piirkonnas võidelnud Saksa armee armeegrupi „Narva” lahingutegevuse päevikut ning sõjapäeviku lisasid. Suures osas on toetutud Saksa arhiivide materjalidele – Eesti sõjalis-poliitilise ajaloo ülevaate koostamise raames leidsid mittetulundusühingu S-keskus uurijad sealt tuhandeid lehekülgi 1944. aasta lahingute kohta Eestis. Saksa poole arhiiviallikate kõrval on võimaluste piires käsitletud ka Nõukogude poole dokumente, millest eriti väärtuslikuks tuleb pidada Arved Kalvo arhiivist leitud dokumendikogumikku, mis puudutab Narva all võidelnud 191. laskurdiviisi. Punaarmee arhiivid on ka täna, 60 aastat pärast II maailmasõja lõppu uurijatele endiselt suletud. Et Punaarmee arhiivimaterjalide põhjal kirjutatud teosed, mis käsitlevad Narva lahinguid, on kirjutatud Nõukogude ajal, tuleb neid kasutada suurima ettevaatusega, sest II maailmasõja ehk – nagu seda Nõukogude Liidus nimetati – Suure Isamaasõja ajalugu oli tähtis propagandarelv. Nii on loomulik, et ka siinkirjutaja tugineb eelkõige Saksa arhiividokumentidele, sest Nõukogude omad ei ole ligipääsetavad ning Nõukogude ajalooraamatutes on tahtlikke moonutusi. Nii kirjutataksegi Teise maailmasõja ajalugu idarindel seni Saksa dokumentide abil, kuni Venemaa avab Punaarmee arhiivid uurijatele. Arhiivide kõrval on teiseks oluliseks allikaks Narva all ja Sinimägedes võidelnud meeste mälestused. Läände pääsenud meeste mälestused on suuresti kogutud USAs Lakewoodis asuvasse arhiivi, mille lahket peret siinkohal abi eest südamest tänan. Suurim II maailmasõjas võidelnud meeste mälestustekogum Eestis asub Laidoneri muuseumis Viimsis, selle töötajaid tänan samuti toetuse eest. Eriti tuleb sellel taustal tunnustada Eesti vabadusvõitlejate organisatsioonide tehtud tööd, kes pole suutnud mitte ainult mälestusi koguda, vaid neid ka käsikirjaliste kogumikena välja anda. II maailmasõja võitlejate mälestusi leidub ka teistes Eesti muuseumides. Käsikirjaliste mälestuste kõrval tuleb esile tõsta trükis ilmunud memuaare ja dokumendikogusid. Sisuliselt algallikate tasemel on Werner Haupti koostatud ülevaade väegrupi „Nord” tegevusest ning väegrupi „Nord” kõrgemate ohvitseride mälestustekogu, mis on kokku pandud kindralmajor Burkhard Müller-Hildebrandi juhtimisel, kuid mõlemas raamatus esineb siiski kahetsusväärselt palju eksitavaid vigu. Põhjaliku ülevaate SS-i III Germaani Soomuskorpuse lahinguteest on kirjutanud Wilhelm Tieke. Kui ülevaadetes üritatakse toimunut siiski mõnevõrra ilustatult kujutada, siis lahingutes vahetult osalenud meeste mälestused annavad sündmustest realistlikuma pildi. Eriti väärtuslikud on Narva rindel „Tiiger”-tüüpi tanke juhtinud Otto Cariuse memuaarid ning Remi Schrijneni ja tema kaaslaste mälestusi koondav ülevaade. Nõukogude poolelt sedavõrd põhjalikke mälestusi antud teema kohta ei ole, mõnevõrra rohkem on meid huvitavatest sündmustest juttu 2. löögiarmee juhataja Ivan Fedjuninski mälestustes. Üldiselt on Nõukogude poolel võidelnud meeste mälestused Narva lahingutest napisõnalised, põhjalikumalt käsitleb neid lahinguid oma memuaarides Leningradi rinde suurtükiväe ülem Georgi Odintsov. Konkreetselt Narva lahingutest kirjutatud ülevaadetest tasuks esile tõsta kahte tööd, üks Saksa ja teine Nõukogude poolelt. Richard Landwehri „Narva 1944” annab ülevaate Narva pärast peetud heitlustest peamiselt III soomuskorpuse vaatevinklist lähtudes, S. Krivošejevi raamat „Lahing Narva pärast” toetub aga Nõukogude veteranide mälestustele. Küllalt põhjalikult vaatleb Narva lahinguid ka Feodor Paulman oma Eesti „vabastamist” kajastavas ülevaateteoses „Narvast Sõrveni”. Viimasel ajal võib II maailmasõjaga tegelevate Vene ajaloolaste töödes täheldada mitut uut tendentsi. Osa uurijaid üritab Narva all ja Sinimägedes toimunud lahingute tähendust vähendada. Sinimägedes kantud kaotused on paljudele ilmselt tänapäevalgi sedavõrd valus teema, et see on välja jäetud Punaarmee poolt II maailmasõjas kantud kaotuste ülevaatest, kus muidu leiavad kajastamist küllaltki väikese ulatusega operatsioonid. Seda lünka ei suuda täita ka GRU kindralmajor Vladimir Rodin, kes oma Eesti ajaloolaste töödele vastukaaluks koostatud kirjutises mõningaid uusi andmeid esitades küsib retooriliselt, miks ei kasuta Eesti teadlased võimalust tutvuda kõigile kättesaadavate materjalidega Venemaa arhiivides. Eesti ajaloolased kasutaksid seda võimalust suurima heameelega, kuid senised Eesti uurijate katsed kasutada Punaarmee arhiividokumente on jäänud väheviljakaks. Sellist suunda hoitakse vaatamata sellele, et nii mõned Nõukogude perioodil ilmunud tööd kui ka Vene sõjaajaloolaste viimased uurimused on esitanud objektiivsemaid seisukohti. Üsna huvitava pildi 1944. aasta lahingutest annab näiteks Vladimir Bešanovi raamat „Kümme stalinlikku lööki”, kus vaadeldakse uue pilguga neid eesmärke, mis olid Punaarmee operatsioonil väegrupi „Nord” vastu 1944. aasta jaanuaris ja veebruaris. Bešanov juhib tähelepanu Nõukogude sõjaajaloolaste tavale esitada Punaarmee pealetungioperatsioonide kirjeldamisel tegelikkust soovitava pähe: pealetungioperatsiooni algsed suured eesmärgid kohendati hiljem tegelikele saavutustele vastavaks. Nii osutab Bešanov, et 1944. aasta algul polnud Punaarmee pealetungi eesmärgiks mitte niivõrd Leningradi vabastamine blokaadirõngast, kuivõrd kogu väegrupi „Nord” purustamine, Baltimaade vallutamine ning tungimine Saksamaa piiridele. Kuna neid eesmärke ei õnnestunud Punaarmeel saavutada, asuti hiljem väitma, et tegelikult olidki operatsiooni eesmärgid piiratud. Huvitavaks lisaks Bešanovi väidetele on Sergei Anissimovi alternatiivajalooline töö „Variant „BIS””, kus kirjeldatakse, kuidas Punaarmee 1944. aasta sügisel vallutab lisaks Kesk- ja Ida-Euroopale suure osa Lääne-Euroopast. Sündmuste sellise käigu eelduseks on Baltikumi vallutamine 1944. aasta alguses ning sellele järgnenud sissetung Ida-Preisimaale. Kuigi Anissimovi raamatu näol pole tegemist ajaloolise uurimusega, seab see 1944. aasta alguses Narva all ja Sinimägedes toimunud lahingud laiemasse konteksti, andes märku, kui oluline oli see suund Nõukogude juhtkonna jaoks. Eesti uurijad pole Narva lahinguid sedavõrd laias kontekstis seni käsitlenud, peamist tähelepanu on pööratud lahingute käigu kirjeldamisele ning nende tähendusele Eesti ajaloos. Eestikeelsetest ülevaadetest tuleks kõigepealt mainida Sergei Soldatovi raamatut „Sinimägede taustal” ning Karl Gailiti ülevaadet Sinimägede lahingutest. Arvukalt materjali tollasest heitlustest sisaldub koguteoses „Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas”. Mälestustest tuleks eeskätt mainida Harald Riipalu, Georg Iltali, Harri Renti ja Meinhard Leetmaa raamatutena ilmunud memuaare, Eesti idapataljonide meeste mälestustekogumikku ning autorini jõudnud käsikirjalisi või suulisi meenutusi. Nii ongi kätte kätte jõudnud aeg käsitleda Narva ja Sinimägede lahinguid laiemas perspektiivis, vaadelda mitte ainult eestlaste võitlusi, vaid kõigi lahinguis osalenud üksuste tegevust. Tegemist pole kerge ülesandega, sest mida laiemat teemaderingi autor üritab oma töös haarata, seda keerulisemaks muutub püstitatud eesmärgi saavutamine. Tõsiseks probleemiks selle raamatu kirjutamisel on näiteks sobiva eestikeelse terminoloogia leidmine tollaste sündmuste kirjeldamiseks. Mitu II maailmasõja ajal Eestis kasutusele võetud terminit, nagu näiteks „ruum” või „turmtuli”, kujutavad endast sedavõrd otseseid laene saksa keelest, et nende kasutamisest on üritatud hoiduda. Varasemas kirjanduses kasutatud mõistele „ruum” vastab seetõttu järgnevalt „piirkond” ning „turmtulele” „laustuli”. Samal kombel on üritatud eestistada ka teisi omaaegseid väljendeid, kuigi vahel – näiteks relvanimede puhul – pole see võimalik olnud. Nii on Panzerfaust ikka jäänud tankirusikaks ning samal kombel on omaaegset kõnepruuki kasutades tõlgitud ka teiste relvade nimed. Tihti ka eestikeelses kirjanduses „Tiiger”-tankina tuntud Panzerkampfwagen VI on käesolevas töös nimetatud „Tiiger”-tüüpi tankiks. Mis puutub Saksa iseliikuvatesse suurtükkidesse (Sturmgeschütz), siis on neid siinses töös nimetatud omaaegset terminoloogiat kasutades rünnakkahuriteks, Vene armee puhul on jäädud iseliikuvate suurtükkide juurde. Suupärasemaks on üritatud muuta ka üksuste nimetusi. III SS-Germaani Soomuskorpus kannab raamatus III Germaani Soomuskorpuse nime, 20. SS-Vabatahtlik Eesti Diviis aga Eesti Diviisi nime. Suureks probleemiks on veel auastmed. Kuna Narva all võitlesid Saksa poolel nii Wehrmacht’i kui Relva-SSi üksused, on üritatud auastmeid edasi anda vastavalt sellele, millise üksusega tegemist oli, lisades raamatule ka auastmeid võrdleva tabeli. Wehrmacht’i auastmed on seejuures ühtlustatud Eesti sõjaväes kasutatutega, see tähendab näiteks, et Hauptmann on kapten ja Oberst kolonel. Eesti üksuste puhul on üritatud kasutada sellist auastme vormi, millist antud väeosa ise eelistas kasutada. Kuna Alfons Rebane polnud näiteks Relva-SSiga liitumisest tagasihoidlikult öeldes vaimustatud, on tema puhul kasutatud Wehrmacht’i auastmeid. Selle sissejuhatuse eesmärgiks pole anda ülevaadet Saksa armee ning Punaarmee ülesehitusest, suurusest ning relvastusest. Huvilisel on nende kohta võimalik leida andmeid varem ilmunud väljaannetest. Kuna järgnevas ülevaates räägitakse kord diviiside, kord pataljonide tegevusest, tuleks siiski mainida, et Saksa diviisi ettenähtud suuruseks oli 1944. aastal 12 000–13 000 meest. Diviis koosnes kolmest jalaväerügemendist, mille suurus pidanuks olema 2500–3000 meest. Jalaväerügement koosnes rügemendi staabist, staabikompaniist ning kolmest pataljonist ja lisaüksustest. Tavalises jalaväepataljonis oli 700–800 meest, pataljonis omakorda oli neli kompaniid ja kompaniis umbkaudu 150 meest. Tegelikkuses oli diviisi ning järelikult kõigi selle osade suurus 30–40% väiksem. Sama kehtib – vahest isegi suuremal määral – Punaarmee diviiside kohta. Täielikult komplekteerituna pidi sinna kuuluma 10 000 mehe ümber, kuid tegelikkuses kõikus diviisi suurus 3000 ja 7000 mehe vahel. Enne pealetungioperatsiooni suudeti rünnakule asuvate diviiside suurus viia tavaliselt 5000–6000 meheni. Nii nagu Saksa diviis, koosnes ka Punaarmee diviis kolmest polgust (mis vastasid Saksa rügemendile) ning lisaüksustest. Ka Punaarmee polgu suurus kõikus 2500–3000 mehe vahel. Polk omakorda jagunes pataljonideks, mis oma suuruselt vastasid enam-vähem Saksa pataljonidele (tavaliselt 500–700 meest). Pataljonid jagunesid roodudeks (vastasid Saksa kompaniidele), mida oli pataljonis, nagu Saksa armeeski, kolm või neli. Sinimägede lahingute uurimise muudab keeruliseks ka see, et ilmselt ei lõpe need kunagi. Sinimägede lahingud on aastakümneid olnud ägeda ideoloogilise võitluse objektiks. Nõukogude poolel on püütud neid kas maha vaikida, või kui see ebaõnnestub, siis süüdistada iga Sinimägede lahingust rääkivat või neid meenutavat inimest fašismi või Nürnbergis kuritegelikuks kuulutatud Relva-SSi propageerimises. Suurel määral on see seotud vaidlusega, mis käib II maailmasõja käigus Punaarmee vastu võidelnud Eesti sõdurite staatuse ümber. Nõukogude Liidu seisukohalt oli siin loomulikult kõik selge. Saksa sõjaväes võidelnud meeste näol oli tegemist kodumaa reeturitega, kelle vastu ei saanud tunda mingit halastust. Lääne poolt vaadates polnud küsimus siiski sedavõrd ühetähenduslik. Ühelt poolt oli kahtlemata tegemist vastastega, kelle vastu ei saanud sümpaatiat tunda. Eriti puudutas see vabatahtlikult Saksa armees teeninud mehi ning SS-üksusi, keda peeti natsismi peamiseks toeks. Sellel taustal on arusaadav, et lääneriigid suhtusid mõistvalt NSV Liidu nõudmisse anda talle välja lääneriikide okupatsioonitsooni sattunud NSV Liidu kodanikud. 1945. aastal Jalta nõupidamisel sõlmitud kokkulepe kohaselt kohustusidki lääneriigid tagama selle, et nende okupatsioonitsoonis viibivad NSV Liidu kodanikud saaksid võimaluse tagasi pöörduda oma kodumaale. Mida see säte tegelikkuses tähendab, selle tõlgendamise jätsid riigijuhid alamate ametnike ja sõjaväelaste hooleks. Selle sätte alusel hakati NSV Liidule välja andma ka Saksa armee koosseisus võidelnud mehi, kelle saatus kujunes karmiks. Eriti sünge kuulsuse omandas Saksa armees teeninud kasakate väljaandmine NSV Liidule. NSV Liidu karm käitumine „kodumaa reeturitega” tekitas lääneriikides kõhedust. Kui poliitikud võisid sellega leppida, siis lääne avalikkuses tekitas see küsimusi. Eesti sõdurite jaoks, kes olid sõja järel Saksamaal lääne okupatsioonitsoonidesse sattunud, võis ametnike hoiak antud küsimuses osutuda saatuslikuks: nende elu sõltus ju tihti sellest, kas mõni Ameerika sõdur või ohvitser oli nõus NSV Liidu esindajate nõudega NSV Liidu kodanikud neile üle anda. Ametlikult polnud lääneriigid Balti riike NSV Liidu osana küll tunnustanud, kuid sõjaväelasteni ei pruukinud see teadmine ulatuda. Sellel taustal tuleb kõrgelt hinnata läänes tegutsevate Eesti diplomaatide aktiivset tegevust, kes selgitasid lääneriikidele ja eriti USA ja Briti sõjaväelastele põhjusi, miks eestlastel tuli II maailmasõjas Saksa sõjaväes võidelda. Paljuski tänu sellele võtsid lääneriikide vastavad ametkonnad üldiselt hoiaku, mille kohaselt Balti riikide kodanikke, sealhulgas Saksa armees võidelnud eestlasi, NSV Liidule välja ei antud. Paraku polnud lääneriigid oma hoiakutes täielikult ühtsed. Selgeks erandiks kujunesid siin NSV Liidu mõjusfääri jäetud Soome ning väiksemal määral ka Rootsi. Rühma Saksa sõjaväes teeninud baltlaste väljaandmine NSV Liidule tekitas Rootsis siiski sedavõrd suure protestilaine, et seda rohkem enam ei üritatud. Samas tekitas see balti pagulaste seas ebakindluse nende tuleviku suhtes Euroopas, mis pani aluse ulatuslikumale väljarändele Ameerikasse, Kanadasse ning Austraaliasse. Nende Balti riikide kodanike küsimus, kes olid võidelnud Saksa armees, kerkis üles ka Nürnbergi protsessil, kus Relva-SS-i kuulunud üksused kuulutati kuritegelikuks. Euroopa riikides vastavalt sellele ka käituti, idarindel võidelnud vabatahtlike represseerimine algas vahetult pärast II maailmasõja lõppu. Holland, Belgia, Taani, Prantsusmaa, Luksemburg jt. riigid olid 1940. aastal Saksamaaga sõjas ja nõnda olid nendest riikidest pärit SS-vabatahtlikud astunud vaenuliku riigi sõjaväkke, mis oli käsitletav riigireetmisena, rootslaste puhul neutraliteediotsuse rikkumisena. Siiski tekitati balti rahvaste jaoks Nürnbergi protsessi otsuses väike, kuid ülimalt oluline erinevus. Nimelt tõdeti tribunali selgituse kohaselt, et kuritegeliku organisatsiooni liikmeks ei saa pidada isikuid, keda riigiorganid kutsusid Relva-SS-i teenistusse ilma meestele valikuõigust andmata. Nimetatud seletuse kohaselt ei kehti kuritegelikuks kuulutamine rõhuva enamiku läti ja eesti SS-diviisides võidelnud meeste kohta. Eestlaste jaoks oli valikuvabaduse puudumine koguni kolmekordne: esiteks ei lubanud Saksa okupatsioonivõimud luua Eesti sõjaväge, teiseks viidi Wehrmacht’i koosseisu kuulunud eestlaste pataljonid 1944. aasta kevadel sundkorras Relva-SS-i koosseisu ja kolmandaks oli enamik diviisi koosseisus võidelnud meestest 1943.–1944. aastal mobiliseeritud. Eespool mainitud otsusele tugines Ameerika Ühendriikide Kongressi Põgenikekomisjoni seisukoht, mis on väljendatud komisjoni 1950. aasta 13. septembri kirjas Eesti Vabariigi peakonsulile saadiku ülesannetes New Yorgis, milles öeldakse, et komisjon ei pea Balti Relva-SS-i üksusi Ühendriikide-vastasteks organisatsioonideks, vaid käsitleb neid eraldi ja erinevalt nii nende eesmärgi, ideoloogia, tegevuse kui ka SS-i kuuluvusele hinnangu andmise poolest. See seisukoht avas tuhandetele eesti sõduritele võimaluse emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse, kus nad täiesti enesestmõistetavalt kuulusid sealsetesse sõjaveteranide organisatsioonidesse. Nõukogude Liidule ei avaldanud sellised seisukohad loomulikult mingit mõju. Saksa armees Punaarmee vastu võitlemine oli piisav süütegu vangilaagrisse saatmiseks või koguni mahalaskmiseks. Samas tasub mainida, et Nõukogude uurimisorganid ei teinud Punaarmee vastu võidelnud meeste kuuluvusel ühte või teise üksusse suuremat vahet. Relva-SS-i kuulumine polnud Nõukogude uurimisorganite jaoks mingi eriline kuritegu, selleks raskemaks hinnati näiteks võitlemist soomepoisina või kuulumist „Erna” pataljoni. Propagandasõjas olid SS-üksustes teeninud mehed aga erilise rünnaku objektiks. Pikkamööda hakkas Relva-SS-i üksuste eristamine teistest Saksa üksustest maad võtma ka lääneriikides. Oma osa selles etendas ilmselt holokausti käigus toimunud kuritegude teadvustamine, milles osalenud SS-üksusi seostati tavaarvamuses Relva-SS-i meestega, kellel tavaliselt sõjakuritegudega pistmist polnud. Muutunud suhtumise märgiks oli Ronald Reagani valitsemise ajal puhkenud skandaal, kui USA president Ronald Reagan pani Saksamaal II maailmasõjas langenud Saksa sõdurite mälestust austada soovides pärja sõjaväekalmistule, kuhu oli teiste seas maetud ka Relva-SS-i üksustes võidelnud mehi. Uuel kombel kerkis nimetatud küsimus üles Balti riikide taasiseseisvumise käigus. Ajaloolist mälu taastades asuti siin uuel kombel teadvustama ja väärtustama 1944. aastal Punaarmee vastu peetud võitlusi. Eesti Muinsuskaitse Seltsi algatatud ajaloolise pärimuse kampaania käigus koguti II maailmasõjas võidelnud meestelt kokku hulgaliselt mälestusi, millele tuginedes hakkasid ilmuma esimesed eesti sõdurite võitlusi kajastavad artiklid järjest julgemaks muutuvas Eesti ajakirjanduses. Hakati ka otsima ja tähistama II maailmasõjas hukkunud sõdurite hauaplatse. Nõukogude võimude reageering sedalaadi tegevusele oli järsk. Nõukogude Liidu keskajalehtedes asuti eestlasi süüdistama fašismi rehabiliteerimises, Eestis paiknevatele Nõukogude armee üksustele anti korraldus II maailmasõjas hukkunute mälestusmärkide hävitamiseks, mille käigus purustati näiteks „Erna” monument Kautlas ja mälestusristid Porkuni lahinguväljal. Eesti Muinsuskaitse Seltsi algatusel pidi 7.–8. juulil 1990 Pärnumaal Toris toimuma II maailmasõja ajal Eesti eest võidelnud meeste kokkutulek. TASS paiskas maailma sõnumi Eestis taassündivast fašismist ning 1990. aasta 4. juuli varahommikul lõgistasid 28 Nõukogude soomukit 15 autotäie dessantväelase saatel üle Eesti piiri, jõudsid kell 6.15 Torisse ning okupeerisid asula. Olukord pingestus kiiresti, sõjamehed tegid otsuse kokkutulek ära jätta ning 9. juulil lahkusid dessantväelased Eestist. Balti riikide vastu käivitati läänes äge propagandakampaania, mis eelpool esitatud põhjustel ka uskujaid leidis. 1991. aastal taasiseseisvunud Eesti Vabariik ei löönud siiski kõhklema, vaid asus 1944. aastal Eesti vabaduse eest võidelnud mehi tunnustama ja väärtustama. Seejuures lähtuti arusamaast, et eestlased sõdisid II maailmasõjas Eesti iseseisvuse taastamise eest. Otto Tiefi valitsuse näitel osutati, et eesti sõdurid võitlesid nii natside kui kommunistide vastu ning et oma eesmärkide poolest ei erinenud eestlaste võitlus näiteks soomlaste omast. Sellest arusaamast lähtudes said Eesti vabadusvõitlejad võimaluse veteranidena marssida iseseisvuspäeva paraadil, sõjaliste teenetega vabadusvõitlejatele hakati andma Eesti Vabariigi aumärke. 1994. aastal püstitati Sinimägede lahinguväljale esimene mälestuskivi, üritusel, millega tähistati 50. aasta möödumist kaitselahingutest, esines kaitsevägede juhataja kindral Aleksander Einseln, ette loeti presidendi ja peaministri tervitused. Eestis hakkasid ilmuma 1944. aasta lahinguid kajastavad raamatud, valmis pikem dokumentaalsaade. Selline tegevus langes loomulikult Venemaa raevuka rünnaku alla. Eestit ja samas suunas tegutsevat Lätit süüdistati fašismi ning sõjakurjategijate rehabiliteerimises. Rünnakute tugevus sõltus seejuures tihti sellest, kui kõrgeks Vene pool hindas konkreetse valitsuse suutlikkust süüdistustele vastu seista. Niipea kui Vene pool tunnetas hoiakutes väikestki kõikumist, tugevdas ta survet. Erilise hoo omandasid rünnakud Balti riikide vastu 1998. aastal, mil näiteks ajaleht Figaro 14. märtsi numbris teatati otseselt, et „Stalini ohvritena on lätlastel raske tunnustada, et nad võitlesid timukate poolel.” Samalaadsete seisukohtadega esinesid Eesti ajakirjanduses ka mitmed „kohalikud” eksperdid, kes jäid järgnenud poleemikas siiski kaotajaks. Igal juhul õnnestus Eestil oma positsioone antud küsimuses järk-järgult tugevdada. Oluliseks sammuks osutus siin Alfons Rebase riiklike auavaldustega ümbermatmine Eestis, millega Eesti näitas veel kord, et ei kavatse Venemaa propagandamürale alluda. Teatavaks murranguks sai Soome peaministri Paavo Lippose külaskäik 1944. aastal Pupastvere lahinguväljale ning kohtumine Soome sõjaväes võidelnud ning hiljem Eestisse tagasi pöördunud veteranidega. Tartu ülikooli aulas peetud kõnes võrdles Lipponen Eesti saatust II maailmasõjas Soomega ning andis 1944. aastal Eesti eest võidelnud meestele täieliku tunnustuse. Lippose visiidi praktiliseks tagajärjeks oli ka soomepoiste Muuseumi avamine Pupastveres. Arusaam, et Soome kombel võitlesid eestlased II maailmasõjas mitte natsliku Saksamaa, vaid oma vabaduse eest, hakkas üha laiemalt levima. Uuel tasemel puhkes poleemika 2004. aastal, kui möödus kuuskümmend aastat 1944. aasta kaitselahingutest. Osutades selle tähtpäeva tähistamisele Balti riikides, käivitas Venemaa rahvusvahelisel areenil uue propagandarünnaku, süüdistades Balti riike katsetes II maailmasõja ajalugu ümber kirjutada. Venemaa sellise käitumise põhjuseid ei pea kaugelt otsima. Kuna Venemaal üritatakse seniajani väita, nagu oleks Eesti 1940. aastal ühinenud NSV Liiduga vabatahtlikult, on massiivne vastuhakk Punaarmee „vabastusmissioonile” sellele teooriale tõsiseks löögiks. Seetõttu üritatakse Eestis 1944. aastal löödud lahinguid kas sootuks maha vaikida või tembeldada need üksikute SS-laste kätetööks, kel Eesti rahva ja progressiivse inimkonnaga mingit pistmist polnud. Kahjuks tuleb tõdeda, et Eesti riigijuhtide käpardlik käitumine 2004. aastal ning sündmused Lihulas andsid Vene propagandamasinale uut hoogu, mis rahvusvahelisel areenil pole Eestile siiski suuremaid tagasilööke kaasa toonud. Mõnes mõttes on Lihula monumendi ümber toimuv koguni tõstnud huvi Eestis 1944. aastal toimunu vastu ning aidanud paremini teadvustada tollaseid sündmusi. Vahel on arvatud, et 1944. aasta kohta kirjutatud ülevaadete eesmärgiks peaks olema vaidlemine Venemaalt levitavate sedalaadi seisukohtadega ning nende ümberlükkamine. Arvan siiski, et see pole ajaloolaste ülesanne. Ajaloolised uurimused ei peaks kujutama ajalugu kui ilusat muinasjuttu, vaid olemasolevatele erinevatele allikatele tuginedes üritama valgustada sündmusi nii, nagu need tegelikult aset leidsid. Selle raamatu eesmärgiks pole kedagi õigeks või süüdi mõista. Eestis 1944. aastal erinevas mundris ning erinevate aadete nimel heidelnud mehed said surmas ühtseks. Iga siin langenud mehega kadus meie seast terve maailm, iga sõduri surm on tragöödia. See on seda traagilisem, et need langenud ohverdati kahe maailma ajaloo veriseima diktaatori – Hitleri ja Stalini võimuvõitlusele maailma valitsemise pärast, millel kõlavate aadetega mingit pistmist polnud. Nii on järgnevat ülevaadet kirjutades mõeldud kõigile 1944. aastal Narva all ning Sinimägedes hukkunud sõduritele, eriti aga siin võidelnud ja langenud eestlastele. Sest erinevalt peaaegu kõigist teistest teadsid need mehed üsna täpselt, mille eest nad võitlesid. Nende ees oli maale tungiv vaenlane, kelle vägivallateod okupatsiooniaastast 1940–1941 olid veel värskelt meeles. Selja taga aga kodune Eestimaa, omaksed ja kallimad, kelle elu ja vabaduse nimel oldi valmis andma kõige kallim – elu. Asudes kümmekond aastat tagasi korjama mälestusi ja dokumente Eesti saatuseaastatest, toodi mulle Raplamaalt ühe eesti sõduri kaks kirja omastele, mis mõjusid mulle vapustavalt. Minu jaoks võtab üks 1944. aasta kevadel kirjutatud kiri kokku kõik selle, mille pärast noored eesti mehed toona Peipsi järve ääres, Krivasoos, Narva all ja Sinimägedes heitlesid. 11.04.44 Tervist. Sain Sinu kirja juba mitme päeva eest kätte, aga pakki ei ole veel saanud, küllap tuleb järele. Seekord nüüd aitab, ei maksa enam saata, sest jäälagunemine on ligidal ja sellel ajal oleme meie paar nädalat mandrist isoleeritud. Meil on siin pühad ka väikest viisi, anti viina, veini ja konjakit. ERÜ pakikesi saime ka kaks tükki, ühe vastseliinlastelt, teise Lagedi Naisomakaitselt. Vastseliina pakis oli paar kindaid, karp „Vikingisi”, kirjutusmaterjali ja küpsiseid. Lagedi NOK pakis oli kolm keedetud ja värvitud kanamuna, varrukavapp, suitsusinki, 15 paberossi „Manon” ja küpsiseid. Toidulisaks saime igaüks pühadeks viis kanamuna. Lisaks kõigele saime laupäeval tahvli sokolaadi ja igapäev kompvekke, nii et pühi sai pidada küllalt. Nagu Sa eelmises kirjas kirjutasid, olevat seal kodus nüüd palju kolu ja rahvast, ruumi olevat vähe, nii et kangasteljed olla taga toas. Milleks need seal on. Loigu kuuri all laudade peal on ruumi küllalt. Mis puutub postil käimisse, siis ei ole olukord sugugi nii kohutav nagu Sa arvad. Vaevlemist ei ole mingisugust olnud, ei tea mis sa sellega mõtled. Kas Sul tõesti häbi ei ole saata mulle säärast õpetust: „Arg koer, terve nahk”. Need kes selle õpetuse järgi tegutsevad, tulevad nagu koerad kaikaga maha lüüa ja auku ajada kuski kaugel metsas, et keegi ei teaks, kuhu on maetud see meeste ja pealegi Eesti meeste teotus. Õige mees tegutseb juhtsõna järgi: Kes oma elu hoiab, selle elu on kõige vähem väärt. Õige isamaalane on alati valmis ohverdama oma elu oma isamaa ja rahva eest, sest ei ole ilusamat surma kui kangelassurm. Ja sina peaks ka ikka hakkama olukorrast aru saama ja lõpetama oma Jeremia nutulaulu, muudkui „südantlõhestavas valus” ja „sinu kurb ema” ja muud säärased lollused. Loodan, et Sa viimaks ükskord mõistuse pähe võtad ka selle koha pealt, sest Sa oled ju kindlasti kuulnud nende „vabastajate” tegudest Peipsi läänekaldal, mõne tunniga hulk inimesi ära tapetud ja surnuks piinatud. Kui need elajad peaksid kunagi pääsema meie kodumaale püsivamalt, kas või nädalakski, siis ei ole eesti rahvast enam rahvast nimekirjas. Sellepärast peame kõik oma jõud pingutama võitluseks vaenlase vastu. Nii nagu meie siin seisame valvel nii ööd kui päevad, valmis tagasi lööma igat pealetungi, nii peate ka teie seal tagalas pingutama oma jõud, et saaks tehtud, mis tarvis. Võibolla, et ma saan tulla põllutöö ajaks koju, teeks raskemad tööd ära. Igatahes võid Sa vallavanemale seda rääkida, tema teab, kuidas seda asja ajada. Sa võid anda avalduse sisse kolme nädala peale, kui niipalju saab, aitab küll. Kui annad avalduse siis, sea nii, et kui peaks saama puhkuse, siis esimesest maist alates. Sel ajal algab juba seemendamine ja kartulipanemine, eeltööd teete muidugi ennem ära, nii et ma tulen ja hakkan kohe pihta (kui ma tulla saan) sest ma ei tule mitte sellepärast, et igatsen koju, vaid sellepärast, et teil kevadised tööd saaks kiiremini tehtud. Kojuigatsust ma veel tundnud ei ole, sest ega ma laps ei ole, kes igatseb ema järgi nii kui see vähe eemale jääb. Kui siis maa tahe on hakaku Ruts põllutööga pihta, ärgu viivitagu midagi, sest maad sööti jätta ei maksa. Ärge mu õunapuid enne sidemetest lahti päästke, kui peale 1. maid siis kui pungad veidi roosaks löövad. Sedapuhku siis jälle nägemiseni. Juku Neile õunapuude pärast südant valutanud sõjameestele ma selle raamatu ka pühendan. SÕDA HAKKAB VEEREMAIE Olukord idarindel ja Punaarmee sõjaplaanid 1944. aasta alguses 1943. aasta novembri lõpp oli Moskvas külm. Sadas tuhkjat lund, õhtu eel hakkas tuiskama. Endiselt pimendatud linnas valitses tõeline vene talv. Seetõttu ei pööranud keegi suuremat tähelepanu autodele, mis hilisele õhtutunnile vaatamata lumemöllust kuidagi ootamatult välja ilmusid ja üksteise järel Kremli väravast sisse veeresid: Punaarmee kindralstaabi ülema asetäitja kindral Aleksei Antonovi kutsel oli Nõukogude Liidu juhtkonna ning Punaarmee juhtide osavõtul algamas nõupidamine Leningradi blokaadi lõplikuks läbimurdmiseks ning sissetungiks Euroopasse. Nõukogude juhtkonna jaoks oli tegemist põhimõttelise küsimusega. Kui üldiselt olid Saksa väed 1943. aastal idarindel kaotanud suure osa vallutatud territooriumidest, siis väegrupp „Nord” püsis praktiliselt samadel positsioonidel, kuhu ta 1941. aastal välja oli jõudnud. Nüüd pidi sellele lõpp tehtama. Leningradi rinde juhataja Leonid Govorovi ning Balti laevastiku juhataja admiral Vladimir Tributsi osavõtul oli valminud plaan väegrupi „Nord” purustamiseks. Kuigi Punaarmee jaoks polnud tegemist pealöögi suunaga, näisid just Baltimaad olevat kiireim tee sõja viimiseks Saksamaa territooriumile, sissetungiks Euroopasse, Soome väljalülitamiseks sõjast ning kontrolli kehtestamiseks Soome üle. Stalin vaatles piipu popsutades enda ees laual lebavaid kaarte. Neile veetud Saksamaa suunas liikuvad punased nooled meenutasid talle aastaid tagasi samal laual asunud plaane. Ka 1941. aasta mais oli ta seisnud Euroopa lävepakul. Ka siis oli kõik olnud valmis. Sõlminud 1939. aastal mittekallaletungipakti Hitleriga, oli Stalin osavalt lükanud maailma sõtta, millest pidi ainsa võitjana väljuma Venemaa. Paraku oli Hitler osutunud tugevamaks või lääneriigid nõrgemaks, kui Stalin oli eeldanud, ning 1940. aastal oli Hitler Mandri-Euroopa peremees. See sundis Stalinit kiirendama ettevalmistusi Saksamaa ründamiseks. Kuigi Vene ja Saksa diplomaadid tõstsid endiselt tooste mitte enam Euroopa, vaid juba kogu maailma mõjusfäärideks jaotavaid plaane arutades, valmistusid diktaatorid palavikuliselt sõjaks teineteisega. 1941. aasta kevadeks olid nii Saksamaa kui Nõukogude Liit oma armeed Balti merest Musta mereni rünnakuvalmis seadnud. Nii Hitler kui Stalin lootsid vastast ootamatult tabades purustada selle põhijõud rindelähedases piirkonnas ning lõpetada nii sõda ühe hoobiga. Kuid Hitler pelgas sõda kahel rindel, Stalin aga temapoolsele rünnakule järgnevat Hitleri võimalikku kokkulepet Inglismaaga, millele näis viitavat Rudolf Hessi missioon Inglismaal. Nii lükkas Stalin operatsiooni „Kõu” algust edasi. Ta oli veendunud, et Hitler ei saa tema plaanidest aru ning teda pole raske üle kavaldada. Selles Stalin eksis. Hitleril puudusid Stalini suhtes illusioonid. Ning kui 1941. aasta mais rünnates oleks Punaarmee olnud enda vastas seisvate Saksa üksuste suhtes suures ülekaalus, siis juuni lõpuks olid jõud tasakaalustunud. Samas ei teadnud Hitler, kui suured jõud oli Stalin rünnakuks koondanud. Nii kaotas Punaarmee juba esimestel sõjanädalatel sama palju tanke, kui neid Saksa luure andmetel Venemaal üldse oli. Sama olukord valitses lennuväe ning kahurväe alal. Kui Stalin oleks rünnanud esimesena, oleks teda olnud raske peatada. Stalini strateegiline valeearvestus ning esimesel sõjasuvel tehtud vead läksid NSV Liidule kalliks maksma. Rünnakuks valmistunud Punaarmee üksused piirati sisse ning hävitati, sakslaste kätte langes tohutu kogus sõjatehnikat ning nad tungisid sügavale Venemaa territooriumile. Seda hirmsat suve ning kaotustega kaasas käinud alandust ja hirmu mäletas Stalin ülihästi. Ometi oli võitluse saatus algusest peale otsustatud. Isegi kui Hitler oleks kinni pidanud Barbarossa plaanist ning vallutanud Moskva, poleks see ilmselt sundinud Venemaad alistuma. Ainsaks võimaluseks Nõukogude Liit purustada oleks olnud ikestatud rahvastele vabaduse andmine ning nende kasutamine kommunismivastases võitluses, kuid see ei langenud kokku Hitleri maailmavaatega. Nii jättis ta oma šansi kasutamata ning oli seetõttu juba ette hukule määratud. Lääneriikide massilise abiga toibus Stalin kaotustest, taastas oma sõjamasina ning pööras kaalukeele sõjategevuses enda kasuks. 1944. aasta alguses seisis Stalin uuesti Euroopa väravas. Ta teadis, et see sõda ei meenuta varasemaid sõjalisi konflikte, kus ühe või teise maa vallutamine jättis sealse ühiskondliku korra puutumata. Nüüd oli sõda ka selles mõttes totaalne – koos vaenuvägedega liikusid ideoloogiad. Uuel kombel oli kehtima pandud põhimõte – cuius regio, eius religio – kelle valitsus, selle usk. See Stalinile sobis, sest ideoloogia kattevarjus oli saavutatav ka võim. Stalini ambitsioonikate plaanide kohaselt tulnuks Punaarmeel Saksamaa puruks lüüa juba 1944. aastal, lääneliitlaste ulatuslikuma sekkumiseta, ning vallutada võimalikult suur osa Euroopast, enne kui seda jõuavad teha lääneriigid. Selleks tuli võimalikult kiiresti sõjast välja lülitada Saksamaa liitlased ning saavutada kontroll ka nende territooriumide üle. Võimalused selleks olid Stalinil paremad kui 1941. aastal. 1944. aasta alguseks oli olukord II maailmasõja rinnetel otsustavalt muutunud. Saksamaa koos oma liitlastega oli saanud raskete tagasilöökide osaliseks. Strateegiline ülekaal oli kandunud liitlasvägede poolele. Liitlasvägede dessandi tulemusena langes sõjast välja Itaalia, liitlaste rünnaku tõrjumiseks pidi Saksamaa saatma Itaaliasse oma väed. Lüüasaamine Kurski kaarel ning seejärel Dnepril andis märku, et initsiatiiv idarindel on läinud lõplikult Punaarmee kätte. Saavutanud ülekaalu õhus, alustasid liitlased Saksamaa süstemaatilist pommitamist. Saksa sõjatööstus jätkas küll toodangu suurendamist, kuid ei suutnud liitlastega enam sammu pidada. Lääneliitlastelt saadud abile tuginedes oli Stalin üles ehitanud enneolematult tugeva sõjamasina, mis kõigi näitajate poolest ületas Saksa oma. Põhjatu Nõukogude tagala võis varustada rinnet nii energeetiliste ressursside kui suure hulga tehnika, relvade ja elavjõuga. 1944. aastal ning 1945. aasta esimesel poolel toodeti Nõukogude Liidus 41 800 tanki ja liikursuurtükki, üle 48 600 sõjalennuki, umbes 69 400 suurtükki ja miinipildujat. Sellele lisandus veel lääneliitlastelt saadud sõjavarustus. Puruks pommitatud Saksa sõjatööstusel oli sellele järjest raskem vastu panna. Olgugi et Saksa sõduri väljaõpe ja relvade kvaliteet oli punaväe omast jätkuvalt parem, jäi sellest väheks, et vastu seista kasvavale ülemvõimule. See kõik andis Stalinile alust loota, et 1944. aasta kujuneb sõjas otsustavaks. Vastavalt Kõrgema Ülemjuhatuse plaanidele kavandas Punaarmee 1944. aasta talvel ja kevadel pealetungi idarinde lõunatiival – Paremkalda-Ukrainas. Teiseks pealöögi alaks määrati loodesuund, kus Nõukogude väed pidid paiskama sakslased eemale Leningradi ja Novgorodi lähistelt, jõudma välja Narva-Pihkva-Velikaja jõe liinile ning jätkama sealt pealetungi Baltikumi suunas. V. Bešanovi kinnituse kohaselt oli operatsiooni tegelikuks eemärgiks kogu Baltikumi kiire hõivamine ning sissetung Ida-Preisimaale. Väegrupi „Nord” väljatõrjumine Eestist oleks kaasa toonud ka Soome alistamise. Eesti ja Soome moodustasid Punaarmee poolt vaadates ühtse kaitseliini. Selle mis tahes kohast läbimurdmine tagas kontrolli mõlema maa üle. Soome vallutamine oleks Venemaale avanud tee Norrasse ning miks mitte ka Rootsi. Veelgi tugevama jõuga tõmbas Stalinit enda poole aga Ida-Preisimaa. Sissetung Ida-Preisimaale toonuks Stalini arvates kaasa Saksa vastupanu kiire kokkuvarisemise, mis viinuks Punaarmee juba 1944. aasta lõpuks Euroopa südamesse. Olemasolevaid jõude arvestades tundus selle plaani teostamine igati reaalsena. Selleks aga tuli esiteks edukalt lõpule viia esimene stalinlik löök ning purustada väegrupp „Nord”. Ettevalmistused selleks algasid viivitamatult Kremlis toimunud nõupidamise järel. Leningradi alla koondati vaikselt täiendavaid üksusi ning paigutati need pealetungiks määratud rindelõikudesse. Suurt tähelepanu osutati suurtükiväe koondamisele läbimurdelõikudesse, rindeüksuste tegevus kooskõlastati Saksa tagalas tegutsevate partisanikoondistega. Väegrupp „Nord” 1944. aasta alguses Saksamaa jaoks algas 1944. aasta süngetes värvides. Kui Hitler ise oli säilitanud vähemalt väliselt endise optimismi, siis Saksa armee juhtkonnas valitses arvamus, et ees ei seisa mitte võitlus võidu, vaid elu pärast. Paljud kõrgemad väejuhid olid veendunud, et Saksa armeel ei jätku enam jõudu sedavõrd pika rindejoone kaitsmiseks ning ta tuleb Saksamaa piiridele tagasi tõmmata. Eriti ohustatuks pidas oma olukorda väegrupp „Nord” ülemjuhataja kindral-feldmarssal Georg von Küchler. 1881. aastal Ida-Preisimaal junkru perekonnas sündinud Küchler äratas tähelepanu I maailmasõjas, jäädes Hitlerile silma 1930. aastatel Ida-Preisimaal teenides. 1939. aastal marssis Küchler, Ida-Preisimaal asuva I. armeekorpuse komandeeriv kindral, koos Himmleri ja Erich Kochiga Saksa vägede eesotsas sisse Leedult annekteeritud Klaipedasse. Küchler hiilgas sõjakäigul Poola vastu, teenides siin välja Raudristi Rüütliristi. Sellest ajast pärineb aga ka esimene Küchleri konflikt natsliku juhtkonnaga. Nimelt ignoreeris Küchler Himmleri korraldusi, andes sõjakohtu alla iga Saksa sõduri, kes tarvitas vägivalda kohalike elanike vastu. See võinuks kaasa tuua Küchleri karjääri lõpu, kuid 1940. aastal osales ta sedavõrd silmapaistvalt Prantsuse kampaanias – saades siin Dunkerque vallutamise eest hüüdnime General Dünkirchen –, et tema kõrvalejätmine sõjakäigust idas osutus mõeldamatuks. 1941. aastal juhtis Küchler väegrupi „Nord” vasakul tiival 18. armeed, mis puhastas muuhulgas punaväest ka Eesti. 1942. aasta jaanuaris tõstis Hitler Küchleri Wilhelm von Leebi asemel väegrupi „Nord” ülemjuhatajaks. Partisaniliikumise mahasurumiseks oma tagalas kasutas Küchler karme meetodeid, mis tõid talle hiljem süüdimõistva otsuse Nürnbergi tribunalis ning lühikese vangistuse Landsbergi vanglas. Üldiselt sattus aristokraatlik Küchler Hitleriga aga järjest suuremasse konflikti, julgemata talle siiski avalikult vastu astuda. Samal ajal oli tegemist professionaalse sõjaväelasega, kes ei lasknud end mõjutada Hitleri ilukõnest. Nii polnud sugugi juhuslik, et peaaaegu samal ajal kui Kremlis – ehk 1943. aasta detsembris – arutati olukorda idarinde põhjalõigus ka väegrupi „Nord” staabis. Väegrupp oli 1943. aasta jooksul sunnitud teistesse rindelõikudesse saatma suure hulga oma väekoondisi, järelejäänud jõududest ei piisanud rindejoone kaitsmiseks. Seetõttu pöördus Küchler korduvalt Hitleri poole ettepanekutega tõmmata väegrupp tagasi vähemalt Narva jõe – Peipsi järve joonele. Küchler ennustas, et kui väegrupile ei anta luba Leningradi alt taanduda, lõigatakse ette nihutatud Saksa armeeüksused Punaarmee rünnaku korral ära ning purustatakse. Saksa luure oli 1943. aasta lõpus Küchlerile esitatud ülevaates küllalt täpselt ära määranud Punaarmee eelseisva suurpealetungi peamised suunad ja eesmärgid. Väegrupi „Nord” luureülema ettekannetest vastu vaatav pilt sundis Küchlerit veelgi tungivamalt taotlema Hitlerilt luba tõmmata Saksa väed Leningradi alt välja. Paraku polnud Küchleri ettepanekutel lootust läbi minna. Esiteks välistas Hitler Leningradi alt taandumise põhjusel, et see võib vähendada Soome kaitsetahet ning kaasa tuua Soome väljalangemise sõjast. Soome etendas Hitleri strateegilistes plaanides üliolulist rolli, tema sõjas hoidmiseks oli Hitler valmis kasutama kõiki vahendeid. Teiseks ei jaganud mitmed Küchleri alluvad tema pessimismi. Vahetult Leningradi all seisva 18. armee ülemjuhataja ratsaväekindral Georg Lindemanni tugevaks küljeks polnud mitte hea arusaamine strateegiast, vaid vankumatu usk võidusse. Hitleri juurde kutsutuna kinnitas Lindemann veendunult, et 18. armee suudab oma positsioone igal juhul hoida ega tagane Leningradi alt kuskile. Lindemanni õigustuseks võib öelda, et ühel korral oli ta Punaarmee suurrünnaku Leningradi all tõepoolest juba tagasi löönud. Just Lindemannile alluvad üksused etendasid otsustavat rolli 2. Löögiarmee läbimurdekatse purustamises Volhovi soodes 1942. aastal. Sakslaste võit oli sel korral olnud sedavõrd mõjus, et antud lõigus punavägesid juhtinud ning sakslaste kätte vangi langenud kindralleitnant Andrei Vlassov asus koostööle sakslastega ning tõusis Vene Vabastusarmee etteotsa. Paraku unustas Lindemann, et kahe aasta jooksul oli jõudude vahekord idarindel otsustavalt muutunud. Seda ei arvestanud oma plaanides ka Hitler, kellele Lindemanni optimistlik hoiak oli Küchleri pessimismist tunduvalt lähedasem. Saksa armeed ja armeekorpused ning Punaarmee rinded ja armeed väegrupi „Nord” rindelõigus 1944. aasta jaanuaris (#ulink_1cafaa59-e456-5250-bf11-637e59c6c582) Araabia numbritega on tähistatud Saksa ja nõukogude armeed. Rooma numbritega Saksa armeekorpused. Retreat from Leningrad. Army Group North 1944–1945. Edited by Steven A. Newton. Nii lükati kategooriliselt tagasi Küchleri ettepanek väegrupp Leningradi alt kaugemale tõmmata, samas ei saanud Küchler positsioonide hoidmiseks aga lisajõude. Selline asjade areng vastas igati Nõukogude väejuhatuse plaanidele. Sakslaste taandumine Leningradi alt enne punaväe suurrrünnakut oleks olnud Punaarmee juhtkonnale tõeliselt mustaks stsenaariumiks, kuigi ka selleks oli Punaarmee juhtkonnas plaan välja töötatud. Kuid Stalini eesmärgiks polnud mitte Leningradi deblokeerimine, vaid väegrupi „Nord” täielik purustamine. Selleks pidi väegrupp „Nord” aga ootama Punaarmee pealetungi oma senistel positsioonidel. Peab tunnistama, et selles küsimuses osutus Hitler Stalini parimaks liitlaseks. Siiski ei kavatsenud Küchler Hitleri korraldusi täht-tähelt täita. Kuigi tal oli keelatud taandumisele isegi mõelda, alustas Küchler selleks salamisi ettevalmistusi. Need keskendusid nii uute kaitseliinide ning viivituspositsioonide ehitamisele väegrupi tagalas kui ka võimalike taandumisteede väljatöötamisele ning kindlustamisele. 1944. aasta esimestel nädalatel alustas Küchler suure saladuskatte all üksuste väljatõmbamist eesliinilt ning nende paigutamist tagumistele kaitseliinidele. Eriti puudutas see suurtükiväge, mille säilitamist Küchler pidas Punaarmee pealetungi peatamise seisukohast ülioluliseks. Suurtükivägi ja oskuslik tulejuhtimine kompenseerisid sakslaste jaoks osaliselt allajäämise elavjõu suuruses, mistõttu raskesuurtükiväe kaotamine olnuks nende jaoks katastroof. Mis aga kõige tähtsam: 1944. aasta alguseks oli Leningradi all seisvate Saksa üksuste selja taga valmimas terve uus kaitseliin, millele oli antud nimeks „Panther”. See oli osa niinimetatud Idavallist, Soome lahest kuni Musta mereni kavandatud kaitseliinide süsteemist, mis selle ainsa osana peaaegu valmis ehitati. Kaitseliini rajamist juhtis kindralmajor Erich Abberger, väegrupi „Nord” Kõrgem Pioneeriüksuste Ülem, kes kuulus 1941. aastal nende väheste Saksa ohvitseride hulka, kes esitasid oma ülemusele kirjaliku protestiavalduse Julgeolekupolitsei ja SD üksuste vägivallaaktide kohta juutide suhtes. Kaitseliini pikkuseks oli 500 kilomeetrit, millest 160 kilomeetrit oli kaetud Peipsi järvega. Tööd kaitseliinil algasid 1943. aasta septembris ning aasta lõpuks oli rajatud 37 kilomeetrit tankitõrjekraave, 1345 laskepesa, 5460 tavalist punkrit, 645 betoonpunkrit ja 75 teraspunkrit. Ehitustöödel rakendati 30 000 tsiviilisikut kohaliku elanikkonna seast, 17 000 sõdurit ja 7000 organisatsiooni „Todt” liiget. Punaarmee suurpealetungi alguseks polnud tööd kaitseliinil siiski lõpule viidud. Kaitseliini lõunalõigus olid tööd jõudnud üsna kaugele, põhjas olid need aga alles algusjärgus. Väegrupi „Nord” ettevalmistused taandumiseks ei jäänud märkamata Soomes, kus need tekitasid tõsist ärevust. Soome olukord oli 1943. aastal lõpuks muutunud keeruliseks. Olles II maailmasõjas Saksamaa sunnitud liitlaseks, ei sõdinud Soome aga mitte Hitleri, vaid oma rahvusliku sõltumatuse eest. 1943. aasta suveks oli Soome juhtkond jõudnud veendumusele, et Saksamaa ei suuda sõda võita ning asus ettevaatlikult otsima võimalusi sõjast väljumiseks. Samas saadi nii majanduslikult kui sõjaliselt Saksamaast sõltuvas Soomes hästi aru, et seda on võimalik teha vaid Saksamaaga avalikku konflikti sattumata. Soome juhtkond kartis, et avaliku konfliktiga kaasneb Soome okupeerimine Saksamaa poolt. Vähemalt sama suureks ohuks Soomele oleks aga olnud Saksamaa täielik eemaldumine Soomest, mis oleks Soome jätnud idanaabri meelevalda. Mõlemad lahendused oleksid viinud Soome iseseisvuse hävimisele. Oluliselt kergendas Soome olukorda Hitleri ja Mannerheimi erisuhe. Hitler austas Mannerheimi ning tunnustas tema teeneid võitluses bolševismi vastu. Heaks märgiks Hitleri hoiakust oli tema ootamatu külaskäik Soome 1942. aasta juunis, et õnnitleda marssalit tema 75. sünnipäeval. Kuu aega hiljem tehtud vastukülaskäigul kinkis Mannerheim Hitlerile kuulsa soome püstolkuulipilduja „Suomi”, millega Hitler järgmisel päeval rahulolevalt ringi käis. Hitleri sümpaatia Mannerheimi vastu osutus sageli kõrgemaks sõjalis-poliitilistest kaalutlustest. Hitler teadis, et Saksamaa taandumine Soome lahe lõunakaldalt jätaks Soome kaitseta ning sunniks ta sõjast väljuma. Seetõttu välistas ta isegi sellisest lahendusest rääkimise, konsulteerides Mannerheimiga väiksemategi väegruppi „Nord” puudutavate muudatuste juures. 1943. aasta sügisel sai Hitler teada, et soomlased on mures „Panther”-liini rajamise pärast ning palus oma sideohvitseril Soomes, jalaväekindral Waldemar Erfurthil soomlastele teatada, et kindlustustööd Peipsi ja Narva jõe läänekaldal on pelgalt ettevaatusabinõu, mis ei tähenda üldist taganemist. Erfurth omal poolt tegi Wehrmacht’i kõrgemale ülemjuhatusele ettepaneku saata Mannerheimi rahustama suurtükiväekindral Alfred Jodl, kes 14. oktoobril 1943 külastas Mannerheimi tema peakorteris Mikkelis ja kinnitas sakslaste jätkuvat toetust Soomele. Jodli visiit ei hajutanud siiski soomlaste umbusku, kes jälgisid lahe lõunakaldal toimuvat üha suurema ärevusega. Siit sai ilmselt ka alguse kava moodustada Eestis soomlaste oma luureüksus, kes hoiaks neid kursis sakslaste tegevusega. 1944. aastal moodustatigi eestlastest koosnev „Haukka”-rühm, mis lisaks soomlastele töötas aga ka rahvusliku vastupanuliikumise heaks. Eestis ei teatud lähenevast ohust esialgu midagi. Kuigi õhus oli tunda ärevust, piirdusid rindeuudised lahingutega Eestist kaugemal. Eestis võidi seetõttu elada tavalist argielu. Sõjaaeg oli küll karm, kuid nälga polnud. Rahvas heitis nalja ersatskauba üle, millega püüti asendada puuduvaid tarbekaupu. Vastumeelsus Saksa okupatsiooni suhtes aina kasvas. Oli selge, et hitlerlikult Saksamaalt polnud eesti rahval midagi head loota. Küllaltki tabavalt võttis olukorra kokku rahva seas ringi liikuv lugu kahest talumehest, kes tulnud üles Toompeale ja vaadanud Pika Hermanni tornis lehvivat haakristilippu. Esimene talumees ütelnud teisele: „Näe, Juak, verev lipp jälle Toompeal. Teine vastanud: Ei tuu ole too, tuul, näed, on valge ring keskel. – See ei loe miskit, tuul on ju rist peale tõmmatud.” 1944. aasta alguses astus tubli sammu edasi ka rahvuslik vastupanuliikumine, mis nii nagu teistelgi Molotov-Ribbentropi pakti ohvriks langenud rahvastel oli suunatud korraga nii natsliku Saksamaa kui kommunistliku Venemaa vastu. Rahvuslik vastupanuliikumine tugines Atlandi Harta põhimõtetele ning orienteerus ühemõtteliselt demokraatlikule läänele, tegutsedes käsikäes Eesti Vabariigi diplomaatiliste esindustega läänes. Kuigi rahvuslik vastupanuliikumine ei tegutsenud sõjaliselt Saksamaa vastu, ei pooldanud see eestlaste mobiliseerimist Saksa armeesse, kutsudes neid eestlasi, keda ähvardas Saksa armeesse võtmine, põgenema Soome ning liituma Soome armeega. Rahvuslik vastupanuliikumine oli kontaktis ka Eesti riikluse kandjaga, professor Jüri Uluotsaga, kes Eesti viimase peaministrina täitis põhiseaduse kohaselt presidendi kohuseid, kuna president oli Siberisse küüditatud ning seega oma ametiülesannetest eemaldatud. Rahvuslik vastupanuliikumine oli seisukohal, et tuleks astuda samme põrandaaluse Vabariigi Valitsuse moodustamiseks, mida Uluots pidas esialgu veel enneaegseks. Vastupanuliikumine tegutses siiski küllalt sügaval põranda all, laiema avalikkuse ette jõudis tema tegevus peamiselt lendlehtede kaudu. 1943. aasta lõpus valitses Eestis jõulurahu. Eesti rindeüksuste jaoks aastavahetus rahulik polnud. Võitles ju eestlasi mitmetel rinnetel ja armeedes. 1941. aastal Wehrmacht’iga liitunud vabatahtlikest moodustatud idapataljonidest olid 1944. aasta algul Novgorodi juures ja Ilmeni järve ääres rindel 658. ja 659. pataljon, 660. pataljon ning täienduspataljon asusid Narva taga ja 657. kompanii Staraja Russa juures. Lahinguolukorras olid 1943. aastal Neveli lähistel lahingusse paisatud 3. Eesti SS-Brigaadi sõdurid. 45. rügemendi I pataljoni uusaastarahu rikkusid ära Vene partisanid. Just siis, kui mehed olid peolauda istumas, anti teada, et pataljoni lähedale metsa on koondunud sadakond partisani. Partisanid piirati sisse, kuid nende likvideerimine lükati edasi hommiku peale. Öösel püüdsid partisanid siin-seal piiramisrõngast välja murda, ent löödi tagasi. Kui aga pataljon hommikul otsustavaks rünnakuks valmistus, selgus, et partisane enam pole. Märkamatult olid nad vahipostidest mööda hiilinud ning kadunud. Neveli all olid rindel ka 286. ja 288. politseipataljon, mis olid formeeritud 1943. aasta kevadel ja suvel politseinikest ning tagavaraüksustest kokku kraabitud meestest ja saadetud algul Leetu ja hiljem Valgevenesse partisanide vastu võitlema. 1943. aastal Eesti Leegionist eraldatud pataljon „Narva” oli rindel Dnepri ääres. 1944. aastat tervitasid venelased kell 22.00. Eestlaste vastutervitus järgnes eesti aja järgi kaks tundi hiljem. Sel puhul anti vastase pihta laustuld kõikidest relvadest. Esimesel jaanuaril kostis venelaste poolel grammofonimängu ja kaevikute kohal lehvis loosung: Willkommen in die russische Kriegsgefangenschaft! Eestlaste kuulipilduja tegi plakatist mõne sekundiga räbalad. Seoses sakslaste valmistumisega kaitseks Pantriliinil koondati 1943. aasta lõpuks Pihkva ümbrusse ka 1941. aastal kaitsepataljonidena formeeritud eesti üksused, nüüd politseipataljonid nr. 37, 38 ja 40 ning politsei-pioneeripataljon nr. 42. Varem oli neid rakendatud kogu väegrupi „Nord” tagalapiirkonna ulatuses, nüüd aga, seoses 207. julgestusdiviisi vastutusala kokkutõmbamisega vaid Eesti alale alates 1943. aasta oktoobrist, paigutati nad 285. julgestusdiviisile alluvatena Pihkva ümbrusse ja piki Pihkva järve kallast Pihkvast põhja poole. Eestlasi ei võidelnud mitte ainult Saksa armees. Tuhanded eesti noormehed, kes ei soovinud võidelda Relva-SS-i üksuste koosseisus, olid 1943. aastal põgenenud üle lahe Soome ja astunud Soome armee ridadesse. Eestlastest moodustati Soomes omaette üksus – 200. jalaväerügement, mis sai korraliku väljaõppe. Rügemendist pidi saama selle vaimse juhi kapten Karl Talpaku arvates tulevase Eesti sõjaväe tuumik, mis õigel ajal Eestisse tagasi pöördudes suudaks taastada Eesti iseseisvuse. Arvukalt oli eestlasi ka vastaspoolel – Punaarmee ridades. 1941. aastal mobiliseeris Nõukogude Liit Eestist üle 30 000 mehe. Lisaks oli hulgaliselt eesti sõjamehi olnud ka Punaarmee 22. Laskurkorpuses, niinimetatud Eesti Territoriaalkorpuses, kuid sattudes Pihkvamaal sakslaste haardesse, andis neist suurem osa end vangi. Venemaal koondati eestlased esialgu tööpataljonidesse, mis meenutasid rohkem vangilaagreid ja olidki allutatud NKVD Laagrite Peavalitsusele, ning kus näljas ja külmas hukkus tuhandeid. Näis, nagu oleks nõukogude võim just seda taotlenudki. 1941. aasta lõpul alustati eestlaste koondamist kaheks laskurdiviisiks ja tagavarapolguks, mis 1942. aastal laskurkorpuseks ühendati. 1942. aasta detsembris paisati korpus Velikije Luki all rindele. Korpus kandis neis lahinguis raskeid kaotusi, osa eestlasi jooksis sakslaste poolele üle. Väljalangenud asendati venelaste ja Venemaa eestlastega. Selle tagajärjel muutus mõnevõrra nii korpuse rahvuslik koosseis kui ka ideoloogiline atmosfäär. Rindele ei saadetud korpuse jalaväeüksusi uuesti siiski enne, kui Eesti saatus oli faktiliselt otsustatud. Seniks jäid nad Kõrgema Ülemjuhatuse ja erinevate rinnete reservi. 1944. aastal algas Laskurkorpuse meestele pidulikult: nii korpuse komandörid kui ka seda külastanud Eesti NSV võimukandjad kinnitasid, et peagi ollakse Eestis tagasi, sest ettevalmistused Saksa vägede purustamiseks Leningradi all on lõpule jõudnud. Punaarmee rünnak Leningradi all, Saksa vägede taandumine Eesti piiridele 1944. aasta jaanuari keskpaigaks oli Punaarmee ettevalmistused suurrünnakuks rinde põhjalõigus lõpule viinud. Leningradi alla ning Oranienbaumi sillapeale olid koondatud suured jõud ning arvukalt raskerelvi. Väegrupi „Nord” vastu paiskas Nõukogude väejuhatus Leningradi, Volhovi ja 2. Balti rinde väed, keda abistasid Punalipuline Balti Laevastik, lennuvägi ja partisanid. Elavjõus oli Punaarmee ülekaal Nõukogude andmetel kahekordne, soomusmasinate ja lennukite osas aga neljakordne. Eriti suure ülekaalu oli punavägi koondanud vahetult Leningradi piirava 18. armee vastu. Oranienbaumi platsdarmile koondatud 2. löögiarmee ja Pulkovo kõrgustikul tegutsenud 42. armee ülekaal vastastest oli veelgi suurem, tankide osas pealöögi suunas näiteks 7,5 korda. Punaarmee käsutuses oli antud Leningradi all rindelõigus 1070 lennukit sakslaste 103 vastu. Rünnaku põhiraskust pidi kandma Leningradi rinde koosseisu kuuluv 2. löögiarmee, mida juhatas 1900. aastal sündinud kindralpolkovnik Ivan Fedjuninski. Fedjuninski liitus Punaarmeega Kodusõja päevil, komparteisse võeti ta siiski alles 1930. aastal. 1939. aastal paistis Fedjuninski silma lahingutes jaapanlaste vastu Halhin-Goli järve ääres, teenides ära Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe ning aastakümneid hiljem, 1975. aastal, Mongoolia Rahvavabariigi kangelase tiitli. Marssal Georgi Žukovi usaldusaluseks tõusnud Fedjuninskile usaldati 1941. aasta suvel laskurkorpuse, seejärel armee ning lõpuks koguni Leningradi rinde juhtimine. Viimane ülesanne oli Fedjuninskile siiski liig ning peagi leiame ta taas armeejuhataja kohalt. 1943. aastast alates juhatas Fedjuninski Leningradi rindel võitlevat 2. löögiarmeed, mille koosseisus Suure Isamaasõja käigus võitles mitu Punaarmee eliitüksust. Punaarmee suurpealetungi lähenemine polnud saladuseks ka Saksa väejuhatusele. Väegrupi „Nord” ülemjuhataja Georg von Küchler palus uuesti luba rinne kaitseliinile „Panther” tagasi tõmmata, kuid kutsus sellega esile vaid Hitleri raevuhoo. Hitler leidis, et tema väejuhtide ainus soov on võimalikult kiiresti taanduda, kadunud olevat igasugune võitlusvaim. Nii jäeti väegrupp „Nord” endistele positsioonidele oma saatusele vastu astuma. Punaarmee suurrünnak algas 14. jaanuaril 1944 võimsa ettevalmistustulega, mis koondus samasse lõiku Kolpino piirkonnas, kus Saksa üksustele allutatud eesti idapataljonid olid punaväed poole aasta eest tagasi löönud. Nüüd olid eestlased viidud teise rindelõiku, Kolpinot kaitsvad Luftwaffe välidiviisid ei suutnud aga Punaarmee survele vastu seista. 2. löögiarmee andis sakslaste pihta löögi Oranienbaumi platsdarmilt Ropša suunas, järgmisel päeval alustas Pulkovo kõrgustikult rünnakut 42. armee kindralpolkovnik Ivan Maslennikovi juhtimisel. Vaatamata sakslaste meeleheitlikule vastupanule leidis punavägi kaitses peagi nõrga koha ning asus sakslaste positsioone kahelt poolt kokku suruma. Luftwaffe välidiviiside kaotused olid väga suured ning nad tõmbusid tagasi, see aga pani raskesse olukorda oma positsioone hoidvad Relva-SS-i üksused. Reserve läbimurde tõrjumiseks väegrupil „Nord” polnud. 19. jaanuaril tõmbus rõngas taandumisega hilinenud Saksa üksuste ümber kokku. Punaarmee kätte langes vangi umbes 1000 Saksa sõdurit. Taanduvad Saksa üksused jätsid Punaarmee kätte osa raskerelvastusest, kaasa arvatud ka Leningradi tulistanud 85 raskesuurtükki. Mobiilsemad suurtükiväeosad õnnestus sakslastel siiski õigeaegselt tagasi tõmmata, luues sellega eeldused tõhusa kaitse organiseerimiseks Narva liinil. 14. jaanuaril alustasid Novgorodi all pealetungi ka Volhovi rinde (juhataja armeekindral Kirill Meretskov) üksused. Punaarmee pealetungile aitas kaasa sakslaste tagalas käivitatud partisanisõda, mis keskendus ühendusteede hõivamisele, üritades sel teel takistada sissepiiramisohtu sattunud üksuste taandumist. Ka oli partisanidel oluline osa luuretegevuses ning Saksa kaitse nõrkade kohtade väljaselgitamises. Sama taktikat üritati ilmselt kasutada ka Eestis, kuhu 1944. aasta alguses saadeti Punaarmee rünnaku ettevalmistamiseks Venemaalt mitu partisaniüksust. Need ei suutnud Eestis küll pikemalt kanda kinnitada. Kas partisanide abil või luure toetusel leidis Punaarmee 1944. aasta jaanuari keskel sakslaste kaitses igal juhul nõrga koha ning 59. armee (juhataja kindralleitnant Ivan Korovnikov) möödus Novgorodist, saades selle peaaegu oma haardesse. Kartes 18. armee täielikku ümberpiiramist, andis väegrupi „Nord” ülemjuhataja 20. jaanuaril 1944 taganemiskäsu. Taanduvate Saksa üksuste järel liikusid Punaarmee tankid. Lootes Saksa 18. armee ümber piirata ning seejärel purustada, otsustas Leningradi rinde juhatus pöörata 42. armee Pihkva suunale. Saksa 18. armeel tuli nüüd oma elu eest võidelda. Neis lahinguis paistsid silma eesti idapataljonid nr. 658 ja 659. Major Alfons Rebase juhitud 658. pataljon sai käsu kaitsta Novgorodi alt taanduvate Saksa üksuste ainsat taandumisteed Novgorodi-Luuga maanteel Sürkovo küla juures. Kohati paanikas põgenevate sakslaste kõrval olid lauluga lahingusse minevad eestlased teravaks kontrastiks. Aimates Punaarmee rünnaku suunda, ei seadnud major Rebane pataljoni positsioonile mitte küla servale, vaid eemale, raudtee muldkeha taha. Kui Punaarmee üksused asusid tugeva ettevalmistustule järel küla ründama, said nad ootamatu ja tugeva hoobi ning löödi tagasi. Rünnakus kaotas võitlusvõime terve Punaarmee laskurdiviis. Koos tunnustusavaldusega anti Rebasele taandumiskäsk ning peagi võtsid eestlased sisse kaitse Luuga all Vaškovo küla juures. Siingi tõrjusid eestlased edukalt suures ülekaalus oleva vaenlase rünnaku. Ka edaspidi katsid eestlased sakslaste taandumist, olles ise korduvalt ümberpiiramisohus, kuid murdes ikka ja jälle põhijõudude juurde välja. 1944. aasta veebruari esimese nädala lõpuks oli olukord Luuga piirkonnas stabiliseerunud. Nende lahingute eest omistati major Rebasele esimese eestlasena Raudristi Rüütlirist. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/mart-laar/sinim-ed-1944/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 677.55 руб.