Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Murdumine Viktor Suvorov Viktor Suvorovi triloogia „Suure Aastakümne kroonika“ teine raamat „Murdumine“ viib aastatesse 1956-1957. Stalini surma ja Beria hukkamise järel on Nõukogude Liidus absoluutse võimu tipus kaks meest – Kommunistliku Partei juht Nikita Hruštšov ja „Võidu marssal“ Georgi Žukov. Kahekesi paistavad nad põrmu Molotovi, Malenkovi ja Kaganovitši „parteivastase grupi“, ent peagi seisavad nad teineteisega silm silma vastas. Kes keda? Taustaks 1956. aasta Ungari ülestõus ja esimese sputniku lend. Viktor Suvorov Murdumine Suure minevikuluuraja Abdurahman Avtorhanovi mälestuseks, kes esimesena avastas Stalini mõistatusliku surma saladuse. Üks Hruštšovi tõusu saladusi võimu tippu on selles, et tal oli anne sisendada igaühele üleolekutunnet enda üle. Ta sai võimu, kuid ei suutnud enam turaka rollist väljuda! Ta oli selle rolli jaoks loodud.     Mihhail Veller Облом murdumine, murdmine, murdmiskoht, kild. Vene keeles nimisõna, elutu, meessoost. Moodustatud tegusõnast ломать (murdma, purustama, lõhkuma, lammutama) eesliite об- abil. Tähendused: 1. See, mis on murdunud, lahti murdunud. 2. Murde-, murrangukoht. Koht, kus toimus murrang, millest räägitakse selle raamatu lehekülgedel, on meie kodumaa pealinn Moskva. aastal toimus Moskvas riigi ja terve maailma saatuses murrang, koos absoluutse võimu poole püüelnud ja riigipööret ette valmistanud ebaõnnestunud diktaatori, neljakordse Nõukogude Liidu kangelase Nõukogude Liidu marssali Georgi Konstantinovitš Žukovi saatusega. Vene žargoonis on sõnal облом ka teisi tähendusi: läbikukkumine, ebaõnnestumine, katastroof, krahh, lõpp, hukk, kõik on läbi. Situatsiooni, kuhu sattus Žukov, kirjeldamiseks sobivad ka need tähendused täielikult. SISSEJUHATUS 1957.aasta juunist kehtestus Nõukogude Liidus duumviraat: riiki valitsesid Žukov ja Hruštšov. Ametlikult oli peameheks just nagu Hruštšov, kuid ta oli peamees ainult sellepärast, et nii otsustas Žukov. Nende valitsejate suhted ei kujunenud üldse lihtsateks. Küpses vältimatu kokkupõrge. Selle tulemuse otsustasid ette mõned inimesed, kelle hulgas olid: • GRU[1 - NSVL sõjaväeluure keskasutus, täielik nimetus Главное разведывательное управление Генерального штаба Вооружённыx сил СССР (NSV Liidu relvajõudude kindralstaabi luure peavalitsus). – Tõlkija märkus.] ülema esimene asetäitja kindralleitnant Mamsurov, • GRU ülem kindralpolkovnik Štemenko, • Nõukogude Liidu saadik Jugoslaavias Firjubin. GRU ülema esimene asetäitja Mamsurov suri 1968. aastal (selleks ajaks oli ta saanud kindralpolkovnikuks). Aga kaks aastat pärast seda paiskas sõjaväeline saatus mind, noort ohvitserikest, Volga-äärse sõjaväeringkonna staabi luureosakonda, see tähendab GRU struktuuri. Siin teadsid ja mäletasid Mamsurovit paljud. Oli, kellelt teada saada seda, mida ajalehtedes ei kirjutatud. Edaspidi langes mulle osaks teenida GRU keskaparaadis. Alluvuse struktuur siin oli Cheopsi püramiidi laadi. Mina – jalamil, aga ülal tipus on kindralstaabi ülema asetäitja armeekindral Štemenko. Mõistagi, armeekindral Štemenkol polnud isegi aimu minu olemasolust – liiga erinevad olid lennukõrgused, see-eest oli mul võimalik teada saada armeekindral Štemenkost seda, mida polnud kombeks mainida isegi kõige tõetruumates mälestustes. Mul on tulnud töötada diplomaatilise katte all. Nõukogude diplomaatia peadpööritavates kõrgustes troonis välisministri asetäitja seltsimees Nikolai Pavlovitš Firjubin. Toosama. Täiesti selge, et tal polnud tarvis teada minu olemasolust, see-eest oli minul võimalus esitada teadjatele inimestele küsimusi sellest, kuidas seltsimees Firjubin tõusis nendele kõrgustele. Minu otsene ülemus, GRU Genfi residentuuri šeff ei tundnud omal ajal hästi mitte ainult Mamsurovit ja Štemenkot, vaid oli ka vahetuks osaliseks 1957. aasta sündmustes, millest selles raamatus juttu tuleb. Aga katte osas oli minu otseseks ülemaks Zoja Vassiljevna Mironova, Nõukogude Liidu alaline esindaja ÜRO Euroopa osakonnas ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides Genfis. Mõistagi, tema oli saadik, aga mina kõigest atašee, ent Nõukogude Liidu alaline esindus ÜRO Euroopa osakonna juures oli küllaltki kompaktne struktuur. Täites saadiku korraldusi, andes aru tehtud tööst, võis sobiva meeleolu korral mõnikord esitada küsimuse kangelasliku mineviku kohta. Tuleb märkida, et inimestele on omane jutustada oma seiklustest, millel oli nende jaoks õnnelik lõpp. Võimalus esitada küsimusi mul oli, seda võimalust ma kasutasin põhjalikult, kuid ettevaatlikult. Väikesed informatsioonitükikesed asetusid selgeks pildiks. Uue aastatuhande algul avaldati mõned 1957. aasta sündmusi puudutanud saladokumendid Nõukogude arhiividest. See uus informatsioon asetus vana peale, seda lõhkumata, kuid selgemaks ja eredamaks muutes. Taastades minevikku väikestest kildudest, justkui katkist rooma amforat, lubasin ma endale lülitada jutustusse dialoogid, mida pole kunagi ja kusagil fikseeritud. Kuid see pole fantaasiamäng, vaid katse täita need tühimikud, mille jaoks ei õnnestunud leida puuduolevaid väikesi kilde. Kui mosaiigis puudub üks tükike, siis teades, mis asub ümber tühja koha, võib raskusteta taibata, mis siin puudu on. Nii ma tegingi. Need dialoogid pole sõnad, mida laususid sündmuste osalised, vaid see, mis nad minu arvates võisid öelda ühes või teises situatsioonis. Pole sugugi kindel, et mul õnnestus kaevata päris põhjani. Ma tegin kõik, mis suutsin, las tulevad teised ja teevad paremini. PROLOOG „Riietuge lahti,” naeratas neiu silmipimestavalt ja kohendas kastanivärvi juuksekihara roosa kõrvakese taha. „Täiesti?” „Aluspüksteni.” Nõukogude Liidu relvajõudude kindralstaabi luure peavalitsuse (GRU) ülema asetäitja, Nõukogude Liidu kangelane kindralleitnant Hadži-Umar Džiorovitš Mamsurov kuuletus. Ta kutsuti Kremli polikliinikusse välja ootamatult. Ta püüdis vastuvõtuaega kaugemale lükata, viidates hõivatusele, kuid sai täpse selgituse. Ees-Karpaatia sõjaväeringkonnast, kus kindral Mamsurov oli äsja olnud 38. armee juhataja, saabusid Moskvasse kõik tema meditsiinilised dokumendid. Ei käpardid-tohtrid Lvovis ega arstid Moskvas leidnud midagi kahtlast. Kuid meie kodumaa pealinna tuli välismaine suurkuju, kes kontrollis Nõukogude Liidu kõrgema juhtkonna mulluseid röntgenipilte ja see, mis jäi kahe silma vahele meie kodukootud eskulaapidel, ei jäänud märkamata terase välismaise pilgu all. Seepärast tuli kindralleitnandil saabuda otsekohe – suurkuju ei oota, võib piiri taha kaduda. Mõistagi, riigiasjad on mingi kindralleitnandi tervisest tähtsamad, kuid sellise diagnoosiga ei elata kaua nagunii. Seepärast on kindralleitnandil parem lükata riigiasjad päevaks-paariks edasi. Tuleb kiiresti vastuabinõud kasutusele võtta, kuni kõik pole kadunud. Kindralleitnant saabus ettemääratud tähtajaks nimetatud aadressile, hindas olukorda. Julgen ette kanda, et polikliinik, kuhu ta sattus, pole üldse raviasutuse moodi – see meenutab pigem luksuslikku sanatooriumi või triiphoonet Savva Morozovi, ühe Venemaa XX sajandi alguse rikkaima inimese villas. Siin on vaikus, rahu, luksuslikud pehmed vaibad, kuhu jalg pahkluuni sisse vajub. Siin on värvilised vitraažid ja troopiliste taimede võluaed. Siin pole mingit tunglemist, mingeid järjekordi. Isegi nii mugav: te ei oota kutset arstile, vaid arst ootab teie saabumist. Nobe õeke näitas, kuhu riputada kindralimunder, kuhu ilmatu laiade kahekordsete lampassidega püksid, ja kadus ukse taha. Sel samal hetkel sisenes teise ukse kaudu suurkuju – väike, turd, kiilaspäine mees. GRU ülema esimene asetäitja kindralleitnant Mamsurov tõstis pilgu doktorile ja oleks jahmatusest peaaegu istuli kukkunud. Tema ees seisis rahulikult ja vaatles teda tähelepanelikult Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee esimene sekretär, seltsimees Nikita Sergejevitš Hruštšov. Üleni valges. Kui te otsustasite murda tugeva inimese tahte, siis teadus, mida nimetatakse agentuurluure psühholoogiaks, soovitab alustuseks teda kõvasti hirmutada. Soovitatavalt, et oht oleks reaalne, tuntav, surmav. Veel oleks hea viimasel hetkel, kui inimene on veidi harjunud ühe ohuga, panna ta äkki uue, täiesti ootamatu häda ette. Samuti surmava. Ja kohe temaga vestelda. Pole liiast enne tõsist jutuajamist inimene veel ka lahti riietada – kui mitte täielikult, siis kas või aluspüksteni. Üks asi on pikk, sirge, musklis, laiaõlgne, halliseguste mustade juustega nooruslik iludus kindralleitnant ranges, Stalini maitse kohaselt õmmeldud püstkraega, kuldsete pagunitega vormikuues, Nõukogude Liidu kangelase Kuldtähega rinnas, ordenilindikestega, mille hulgas on kolm Lenini ordenit, neli Punalipu ordenit, Kutuzovi 1. järgu orden ja Suvorovi 2. järgu orden. Ja hoopis teine asi – seesama inimene, ilma kuldsete pagunite ja lampassideta, ilma Kuldtähe ja püstkraeta, põlvini ulatuvates haledates sinistes aluspükstes, meie suure kodumaa kõige kõrgema ülemuse ees. Ma pole üldse kindel, kas Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee esimene sekretär seltsimees Nikita Sergejevitš Hruštšov on kunagi õppinud agentuurluure psühholoogiat, kuid mul pole kahtlusi selles, et mõnikord tabas teda vaimuvälgatus, ja sellistel hetkedel tundis ta inimlikku psühholoogiat kogu oma olemusega. Sisemusega. Mingi erilise loomaliku instinktiga tundis Nikita, et kindral Mamsurovi vastuvõtmine Kremli polikliinikus peab olema organiseeritud nii, ja mitte kuidagi teisiti. Hruštšov oli absoluutselt kindel, et Mamsurovile peab helistama elurõõmus lõkerdis. Surmavast haigusest peab ta sädistama rumalalt ja rõõmsalt: näete, seltsimees kindral, missugune häda teid tabas, te olete täies elujõus mees, kes oleks võinud arvata… Aga luksuslikus vastuvõtutoas pidi kindral Mamsurovit vastu võtma mõnevõrra teistsugust laadi naisterahvas – mõtlik, vaikiv, hurmav õeke, riivatu Gioconda saladusliku naeratusega huulenurgas. Et kogu oma olemusega meelde tuletada kindrali jaoks nii ootamatult ja kurvalt katkeva elu rõõme: sina, kindral, kärvad paari kuu, aga vahest isegi nädala pärast, aga meie kõik jääme elama. Just nõnda kõik oligi korraldatud. Oli nii telefonisädistamine, oli ka õeke krudinani tärgeldatud kitlikeses, mille all võis aimata seeliku ja pluusi puudumist. Õde kadus tulistjalu, aga kindrali ette tekkis Hruštšov. Ta vaatas kaua aluspükstes seisvat kindralit ja näitas seejärel resoluutselt valgele taburetile: „Istuge.” See oli midagi kutse ja käsu vahepealset. Iga ülemus, olgu siis kolmemehelise ekipaaži komandör või ülemjuhataja, kellele alluvad miljonid inimesed, on enne käsu andmist kohustatud hindama olukorda: kas alluvad hakkavad seda käsku täitma? Kui on kas või üliväike allumatuse võimalus, siis tuleb käsu andmisest hoiduda. Oled kindel, et täidetakse – anna käsk! Pole kindel – vaiki! Venita aega, kavalda, otsi teisi mõjutamise meetodeid, sest pole midagi jubedamat ja haletsusväärsemat, kui komandörile allumatuse stseen. Kui ei allunud üks kord, ei hakata enam kunagi alluma. Hruštšov sai aru: kindralil, kes sattus nii veidrasse olukorda, on väljakannatamatu tahtmine tõmbuda kägarasse, katta oma ihuliikmed kas või kätega. Kui lugu oleks juhtunud Musta mere rannal, siis oleks kõik näinud välja teisiti. Nii kindrali käed, rind kui õlad olid täis jõudu, jalad sihvakad nagu araabia täkul, kõhul – lihaste kuubikud tavalise kindralikõhukese asemel. Mamsurovil poleks olnud häbi aluspükstes rannal palli taga ajada ükskõik kui uhkel tasemel daamide ees. Kuid siin pole Musta mere rand. Ja ta pole daamide ees, vaat milles on vahe. Istuda – tähendab vähendada paljastatud keha nähtavat osa. Istuda – tähendab end veidi lauaga varjata. Seepärast oli käsk istuda kindralile kui mitte pääsemine, siis kergendus. Vastupandamatu soov istuda oli tal ka endal. Ja saanud midagi kutse ja käsu vahepealset, ta istus. See oli Hruštšovi kahekordne psühholoogiline võit. Esimene: kindral allub. Teine: see võimas koljat ei kõrgu enam kakukesena paksukese Hruštšovi kohal. Ei Mamsurov ega Hruštšov tol hetkel psühholoogilistest efektidest ei mõelnud. Hruštšov lihtsalt tundis end veel kindlamalt. Mamsurov – veel ebakindlamalt. „Rääkige, seltsimees kindral.” „Mida rääkida?” „Kõik.” „Kõik?” „Rääkige midagi sellist, mida ma ei tea… Muide, ma tean kõik. Seal GRU-s teil asutati mingi eriline keskus. Aga minuga nõu ei peetud. Unustati, või kuidas?” Kõige tähtsam sellises olukorras on isegi vihjamisi mitte välja anda oma teadmiste allikat ja selle piire. Situatsioon oli kindral Mamsurovi jaoks uskumatu: GRU eriülesannete keskusest teadsid peale tema vaid selle keskuse loojad – Nõukogude Liidu marssal Žukov ja GRU ülem kindralpolkovnik Štemenko. Ei esimesel ega teisel sellest lobiseda polnud mingit mõtet, mingit kasu. Selle eest läheb kohtu alla. Selle eest lastakse maha. Seltsimees Stalini ajal pandi selliste trikkide eest seina äärde isegi detailidesse süvenemata. Kuidas võis Hruštšov teada saada GRU eriülesannete keskuse kohta? Mitte kuidagi ei võinud! Ei võinud, ja kogu lugu! Aga teab! Ta teab kõik! Mida teha kindralil situatsioonis, kui ta on nurka surutud nagu rott labida ees? Tormata koridori? Sinistes aluspükstes? Mõte sellest, et ta on sisse kukkunud, tekitas Mamsurovis hetkeks isegi mingi kergenduse. Kindralile tuli meelde letaalne diagnoos. Sai aru: pole mingit diagnoosi. See oli lõks. Ta meelitati hiirelõksu. Kindral on terve. Kuid kas teine häda on esimesest kergem? Kui Hruštšov korraldas kohtumise nii põhjalikult, siis nähtavasti ootab ukse taga valmispandud hullusärgiga mürakate sanitaride komando. See oleks alles pilt: keegi aluspükstes mees hüppab Kremli polikliiniku luksuslikku koridori ja tormab väljapääsu poole. Siin pole sanitaridele isegi eelnevaid instruktsioone tarvis. Instruktsioonidetagi selge: üle töötanud, puhta lolliks läinud. Sellised seotakse linadega kinni. Sanitarid paiskavad maha imeliku aluspükstes patsiendi, kes jookseb seal, kus aluspükstes pole kombeks joosta. Sanitarid juba tunnevad oma tööd hästi. Sanitarid juba virutavad tagumikku vastava pritsi. Edasi on Hruštšovil rida võimalusi. Kõige lihtsam – tappa Mamsurov siinsamas. Meditsiinilised mõrvad on kõige lihtsamad. Kindral kujutas ette süstalt krudinani tärgeldatud kitliga naksaka õe käes. Mõistis, et ükskõik millisel juhul teda sellest kuldsest puurist niisama lihtsalt välja ei lasta. Siin on valik lihtne: ta kas annab alla ja läheb Hruštšovi poole üle või diagnoos surmavast, erakordselt kiiresti progresseeruvast haigusest leiab kinnitust. Kümme päeva viskleb ta ümbritsevaid inimesi ära tundmata veel sonides ja krampides tõmmeldes nendes säravvalgetes palatites. „Nikita Sergejevitš, lubage püksid jalga panna.” See on kapitulatsiooni valge lipp. „Pange riidesse, kindral. Ja rääkige mulle kõik algusest peale.” „Algusest peale?” „Ma kuulan.” „See lugu, Nikita Sergejevitš, sai alguse NLKP XX kongressil…” 1. peatükk 1 Terves maailma ajaloos pole võimalik leida sündmust, mis oleks alatuselt võrdne NLKP XX kongressiga. Kongressi idee võib välja öelda nelja sõnaga: kõiges on süüdi Stalin. Tuli välja, et mitte milleski pole süüdi Lenin, kes saksa rahadega laostas Vene armee, haaras riigis ebaseaduslikult võimu ja peksis Vene armee laiali võidu eel Esimeses maailmasõjas ning andis riigi Saksa keisri armu alla. Tuli välja, et mitte milleski pole süüdi bolševikud, kes kihutasid laiali Asutava Kogu, mille delegaadid olid valitud riigi rahva poolt, et määrata selle tulevik pärast monarhia langemist. Tuli välja, et mitte milleski pole süüdi Sverdlov, kes kirjutas alla käskkirjale kasakkonna füüsilise hävitamise kohta. Tuli välja, et mitte milleski pole süüdi Tuhhatševski, Blücher, Uborevitš, Jakir ja terve jõuk nende sarnaseid, kes avalikult ja must valgel nimetasid oma valitsemist okupatsiooniks, kes hävitasid miljoneid oma riigis okupantide võimu all mitte elada soovinud kodanikke. Tuli välja, et need samad ustavad stalinlased pole milleski süüdi. Moskva ja Ukraina timukas Nikita Hruštšov lihtsalt täitis käske. Mida ta sai teha, kui Stalin käskis? Ja kõik poliitbüroo liikmed lihtsalt täitsid Stalini käske. Ja kõik keskkomitee[2 - Siin ja edaspidi mõeldud Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (varasemad nimetused: Venemaa Sotsiaaldemokraatlik (bolševike) Töölispartei, Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei ja Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei) keskkomiteed, lühend KK. – Tõlkija märkus.] liikmed. Ja ministrid. Ja marssalid. Ja kindralid. Ja tšekistid. Ja prokurörid. Ja kohtunikud. Ja vangivalvurid. Nad ei teadnud midagi. Nad ei aimanud midagi. Nad allusid. XX kongressi saalis istus ja tagus käsi kokku Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja, keskmasinaehituse minister, NLKP KK liige, kahekordne sotsialistliku töö kangelane, Stalini esimese järgu preemia laureaat kindralleitnant Avraami Pavlovitš Zavenjagin, endine NorilLAGi ülem, endine NKVD ülema asetäitja. Tuleb välja, ka Avraami Palõtš ei teadnud samuti midagi laagrite kohta. Tuleb välja, tema samuti isegi ei aimanud nende olemasolu. Ja istus tolles saalis sotsialistliku töö kangelane, tehnikateaduste doktor, kindralleitnant (hiljem armeekindral, professor, laureaat ja nii edasi ja nii edasi) Aleksandr Nikolajevitš Komarovski, meie suur ehitusväelane. „Nõukogude sõjaline entsüklopeedia” (Советская военная энциклопедия, Москва: Воениздат, 1977. Kaheksas köites, kd 4, lk 260) teatab, et seltsimees Komarovski oli NSV Liidu Glavpromstroi ülem. See informatsioon on rohmakate võltsingute näide: suured ülemused, kes kirjutasid artikleid entsüklopeedia jaoks, jätsid vahele kolm tähte seltsimees Komarovski uhkes tiitlis. Täpsustan: Aleksandr Nikolajevitš Komarovski oli NSV Liidu MVD Glavpromstroi ülem. Aga enne seda – NSV Liidu NKVD Glavpromstroi ja NSV Liidu NKVD[3 - MVD Министерство внутренниx дел, siseministeerium; NKVD Народный комиссариат внутренниx дел, siseasjade rahvakomissariaat. – Tõlkija märkus.] Glavneftespetsstroi ülem. Suur ehitaja seltsimees Komarovski kaevas kanaleid, rajas Kuibõševi HEJ, püstitas taevassepürgiva Moskva Ülikooli, ehitas sõja ajal Tšeljabinski metallurgiakombinaadi, pärast sõda juhtis aatomitööstuse objektide ehitamist. Tuleb välja, et ka seltsimees Komarovski ja tema ülem seltsimees Zavenjagin ei teadnud, kes neis kaevandites sagivad ning kust nende juhitud organisatsioonidesse ilmub tööjõud. Tuleb välja, seltsimees Komarovski ei aimanud, kelle kontidele ta rajas sotsialistliku tööstuse gigante. Ja istus tolles saalis sotsialistliku töö kangelane, KK liige Lenini aegadest, poliitbüroo liige 1935. aastast seltsimees Anastass Ivanovitš Mikojan. Industrialiseerimise aegadel juhtis ta Ermitaaži aarete, etteteadaolevalt alandatud hindadega, müüki neetud kapitalistidele. Kommunistliku partei XVII kongressil 1934. aastal püstitas ta rekordi: mainis lühikeses ettekandes seltsimees Stalinit 41 korda, varustades suure nime vastavate epiteetidega. Puhastuse aegadel palus seltsimees Mikojan seltsimees Stalinit korduvalt suurendada mahalaskmiste limiite, näiteks 22. septembril 1937. aastal saatis ta Stalinile nõudmise mahalaskmiste normi suurendamiseks Armeenias 700 inimese võrra. Seltsimees Ježov tegi seltsimees Stalinile ettepaneku seltsimees Mikojani jaoks limiite mitte säästa, lubada 700 inimese asemel 1500 rahvavaenlase lisamahalaskmine. Seltsimees Stalin oli helde. Lubas. Ja nüüd seltsimees Mikojan istub XX kongressi istungil ja kuulab nördimusega seltsimees Hruštšovi kõnet stalinismi aegadest. Seltsimees Hruštšov ise palus mitmel korral seltsimees Stalinit samuti mitte ihnutseda ja suurendada limiite mahalaskmisteks. Seltsimees Mikojan on vapustatud seltsimees Hruštšovi ettekandest. Seltsimees Mikojan on marus stalinlikust omavolist ja seadusetusest. Ja istusid tol kongressil teenekad vangivalvurid ja suured nõukogude teadlased, teenelised timukad ja Stalini preemia laureaadid kirjanduse alal. Nördinud huilgamisega võtsid nad vastu Hruštšovi üha uusi ja uusi paljastusi – just nagu ei teadnud ka nemad midagi, just nagu kuulsid nad sellest esimest korda alles kolm aastat pärast Stalini surma, just nagu alles NLKP XX kongress avas neil silmad. Ma olen alati rääkinud ja kordan veel palju kordi: kommunistid olid lollid ja kurjategijad. XX kongressil pidasid istungit need, kes hävitasid miljoneid inimesi kollektiviseerimise ajal, need, kes organiseerisid vilja väljaveo piiri taha, kui oma riigi rahvas sõi konni ja hiiri, need, kes käsutasid miljoneid orje suurtel sotsialismiehitustel, need, kes sõjas kihutasid trahvipataljone tapale ning need, kes oma surematutes teostes kõike seda ülistasid. Ja nüüd need suurt riiki valitsenud inimesed käitusid kongressil nii, just nagu nende vaimne tase oleks külatobukese tasemel, kes kappab tänaval kepi seljas, kes midagi ei tea, midagi ei mäleta ja mitte midagi ei aima. NLKP XX kongressi delegaadid käitusid nii, nagu ükskord käitus julgust võtnuna nurka roojanud armeekomandör Jakir. Kui Stalin oli kõrval, kuulutas Jakir end ustavaks Stalini teenriks, kuid valmistas Stalinile naeratades ette tema kukutamist. Kui Stalinit kõrval polnud, kustutas Jakir tema nime pidupäevakäskkirjast maha. Sattunud teatud asutuse keldrisse, kirjutas Jakir kirja Stalinile: „Ma suren sõnadega armastusest Teie vastu”. Sellele kirjale kirjutas Stalin resolutsiooni: „Kaabakas ja prostituut.” Just nõnda käitusid NLKP XX kongressi delegaadid – nagu kaabakad ja prostituudid. Tunnetanud, et keegi neid ei kontrolli, hakkasid nad Stalini nime mustama. Eelmistel kongressidel armastasid nad kõik Stalinit, aga nüüd tuli äkki välja, et nad mõistsid kõik Stalini hukka. Ja isegi vihkasid. Ja isegi võitlesid Stalini vastu, säilitades hinges ustavuse helgetele leninlikele ideaalidele. NLKP XX kongress meenutas varaste massilise „kitseks” muutumise protsessi Valge mere kanali ehitusel – ainult seal, kanalil, aeti nälja, külma, pakase ja üle jõu käivate normidega surma kümneid tuhandeid inimesi ning ellu jäi vaid see, kes muutus „kitseks”, see, kes hakkas agitaatoriks, aktivistiks, võltslööktööliseks. NLKP XX kongressil toimus stalinliku nomenklatuuri vabatahtlik „kitseks” muutumine. Ent kui oleks juhtunud ime, kui Stalin oleks äkki tõusnud surnust üles ja sisenenud saali, kus kongressist osavõtjad istungit pidasid, siis oleks need „paljastajad” korraga sööstnud suudlema tema saapaid. Harjumuse asi: oli ju nende keeltega loodud isikukultus. Kuhu tuul pöördub, sinna nad kõik koos end keeravadki. Lenini ajal – leninlased. Trotski ajal – trotskistid. Stalini ajal – stalinistid-antitrotskistid. Hruštšovi ajal – hruštšovlased-antistalinlased. Brežnevi ajal – brežnevlased-antihruštšovlased, see tähendab taas stalinlased, kuid mitte tõelised, vaid operetlikud, võltsid, nagu „kitseks” muutunud lööktöölised. NLKP XX kongressi järel ei lasknud nad mutreid lõdvemaks üldse mitte sellepärast, et olid Stalinist paremad, vaid sellepärast, et mõistsid: ilma Stalinita ei õnnestu neil Nõukogude Liidu ja sotsialismileeri rahvaid puuris hoida. 2 NLKP XX kongress oli ajaloo kõige esinduslikum kaabakate ja prostituutide koosviibimine. Selle lehkava kongressi uim hullutab tänini meie rahvast ja teisi maailma rahvaid. Tolle kongressi kahju on selles, et ei paljastatud marksismi, trotskismi, leninismi, sotsialismi ja kommunismi – selle asemel veeretati kogu süü Stalinile, kõik süsteemi puuded kirjutati ühe inimese kaela. NLKP XX kongress – see on ajaloovõltsijate koosviibimine. Tolle kongressi aegadest hakkas kogu meie propaganda rääkima stalinlikest laagritest, kuid meie „paljastajad” ei rääkinud millegipärast midagi leninlikest, trotskistlikest, sverdlovlikest, zinovjevlikest, kamenevlikest, rõkovlikest, buhharinlikest laagritest. Tolle kongressi aegadest hakkasid agitaatorid rääkima stalinlikest julmustest, stalinlikest piinakambritest, just nagu leninlikku sadismi üldse polekski olnud. Nagu otsustas NLKP XX kongress, nii me elamegi tänini. Ja siin on teile näide. 1997. aastal andis rahvusvaheline fond „Demokraatia” Moskvas välja dokumentide kogu „Lubjanka. VTšK-OGPU-NKVD-NKGB-MGB-MVD-KGB. 1917–1960” (koostajad A. I. Kokurin ja N. V. Petrov). Vapustav kogumik. Kuid dokumentidest endist enamgi vapustab sissejuhatus. Kogumiku koostajad teatasid, et mõningatelt dokumentidelt karistusorganite osas perioodist 1934–1960 on salastatus maha võetud ja need on uurijatele kättesaadavad, kuid dokumendid aastatest 1917–1933 jäävad salajasteks ja on uurijatele kättesaamatud. Seda, mis toimus 1940ndatel, 1950ndatel ja 1960ndatel aastatel, palun, uurige, kuid seda, mis oli kümneid aastaid enne seda perioodi, uurida ei saa. Ja mis eraldusbarjäär see selline on? Miks on dokumendid alates 1934. aastast osaliselt avalikud, aga kõik, mis oli varem, kümne luku taga? Põhjus on lihtne. Meile räägitakse: kõiges on süüdi Stalin, siin on tõendid. Tema on see kurjategija, kes kõike juhtis ja kõiki käsutas. Alates kolmekümnendate aastatel lõpust juhtis ja käsutas Stalin tõepoolest kõike. Siin avatigi meile tõestused: imetlege. Kuid selle perioodini polnud Stalini võim kõikehõlmav. Ja kui avada palju varasemad dokumendid, siis tuleb välja, et peale Stalini oli veel kurjategijaid, kusjuures selliseid, kellele Stalin metsikuse tasemelt ei kõlvanud isegi õpipoisiks. 3 Pärast NLKP XX kongressi võeti kogu maailmas ette katseid ehitada „head” sotsialismi, kuid sellist sotsialismi pole õnnestunud seni kellelgi rajada. Mulle vaieldakse vastu: aga vaat Rootsis on hea sotsialism, lausa imeline! Ja on tõepoolest imeline. Siin pole midagi vaielda. Ent Rootsi sotsialismi sõbrad ei armasta millegipärast meelde tuletada selle maa õitsengu lihtsat saladust. Aga seisneb see selles, et Rootsi oli üks maailma liidreid teaduse, kultuuri ja majanduse osas ning pealekauba kogus jõukust kahelt maailmasõjalt. Kõik, mille üle Rootsi uhkust tunneb, on loodud aegadel, mil majandus oli vaba. Pärast tulid võimule sotsialistid. Need olid hirmus head inimesed. Saades tohutu päranduse, on kerge olla hea. Ja Rootsis on kõik üsna hästi – kuni pärandus pole läbi löödud. See pole keeruline. Minu mälu järgi olid Rootsi ja Šveits veel üsna hiljuti kõige kõrgema elatustasemega riigid. Šveits on selliseks jäänudki, aga Rootsi on vaikselt madalamale libisenud. Protsess käivitus. Kiirendusega. Langemise kiirus kasvab. Rootsis pole enam teadlasi – lahkusid Californiasse. Märgatav osa töötavast elanikkonnast on riigiametnikud, riigiasutuste teenistujad, see tähendab bürokraadid. Need mõlemad tendentsid on välja joonistunud üsna selgelt: mõtlemis- ja loomevõimeliste inimeste lahkumine riigist ühelt poolt, bürokraatia kasv – teiselt. Heal Rootsi sotsialismil on üks väike puudus – sotsialism laostab Rootsit samamoodi, nagu laostab ükskõik millist teist maad. Lihtsalt Etioopias on sotsialismi tulemused näha kohe ja kõigile, aga ülirikkas Rootsis peab täieliku laostumiseni minema teatud aeg. Ülejäänus on selles riigis kõik lihtsalt suurepärane. Kuid tulgem tagasi meie oinaste juurde. NLKP XX kongressi organisaatorite ja osavõtjate kuritegu seisneb selles, et kogu vastutuse sotsialismi majandusliku võimetuse eest veeretasid nad Stalini kaela. Pärast seda otsisid meie (ja mitte ainult meie) juhid aastakümneid teed „heale” sotsialismile. Kuid kõik teed viisid millegipärast kas stalinliku mudelini või riigi laostumiseni. 4 Tolle kaabakate ja prostituutide kongressi vaim lasub siiamaani meie riigi kohal. Vähe sellest, et kongressi delegaadid teesklesid mitte midagi teadvaid ja mitte millestki arusaavaid idioote, vaid selle tehtud idiotismiga nad moonutasid ka kogu meie ajaloo. Just NLKP XX kongressil kuulutati esmakordselt, et Nõukogude Liit polnud justnagu sõjaks valmis. Just sellel kongressil kuulutati esmakordselt „isegi vintpüsside puudusest” ja „juhtideta jäänud armeest”. Valades Stalini poriga üle, valetas Hruštšov avalikult. Ta jutustas kongressi delegaatidele sellest, et Kiievi erisõjaväeringkonnas, kus ta oli sõjanõukogu liige, ei jätkunud isegi vintpüsse. Ja kongressi delegaadid, igat masti šolohhovid ja simonovid, komarovskid ja zavenjaginid, avaldasid oma õiglast nördimust. Ja kubermang hakkas kirjutama.[4 - Lendlause N. Gogoli „Surnud hingedest”. – Tõlkija märkus.] Kõiketeadjad akadeemikud hakkasid kohe kirjutama kuueköitelist „Nõukogude Liidu Suure Isamaasõja ajalugu” (Москва: Воениздат, 1960–1965). Kui palju tanke oli Hitleril, teatati: 3410 masinat (kd 1, lk 384). Aga meie tankide arv unustati teatada. Selle asemel kirjutati: „Kuid tol ajal olid vaenlase eelised liiga suured, et katteüksused saanuks vaid vapruse ja eneseohverdusega selle edasiliikumist peatada” (sealsamas, kd 2, lk 7). Tuli välja, et sakslastel olid tankid, kahurid ja lennukid, aga meil – mitte midagi peale vapruse. Inimhingede insenerid pöördusid tundlike tuulelippudena esimese tuuleiili peale osutatud suunas. Kui ustav stalinlane oli olnud kuuekordne Stalini preemia laureaat, NLKP KK liikmekandidaat seltsimees Konstantin Simonov, kuid ka tema kasvas hetkega ümber, nagu „kits” Valge mere kanali ehitusel. Konstantin Simonov hindas oma vaated loominguliselt ümber ja hakkas kohe ustavaks hruštšovlaseks, raevukaks Stalini vastaseks. Tuttav stsenaarium: just nimelt nii sööstis ühiskonna haritud kihtidest pärinev kõnts 1917. aasta märtsis end esseeride parteisse kirja panema, ent kui sai märgatavaks bolševike võit, tormasid nad kõik esseeride parteist bolševike parteisse. Veidi enne XX kongressi algust valas Konstantin Simonov ajalehes „Pravda” kibedaid pisaraid: Нет слов такиx, чтоб ими описать Всю нетерпимость горя и печали. Нет слов такиx, чтобы ими рассказать, Как мы скорбим по Вас, товарищ Сталин.[5 - Pole selliseid sõnu, et nendega kirjeldada / Kogu mure ja kurbuse väljakannatamatust. / Pole selliseid sõnu, et nendega jutustada, / Kuidas me leiname Teid, seltsimees Stalin.] Nüüd kadus kogu kandidaadi-laureaadi lein ning ta sööstis materdama surnud Stalinit. Ta vehkis uljalt valmis romaani (mida pole võimalik lõpuni lugeda) pealkirja all „Sõduriks ei sünnita”[6 - Eestikeelne tõlge ilmus 1969. a. – Tõlkija märkus.], mille leitmotiiv on ikka sama: me polnud sõjaks valmis, armee oli jäetud juhtideta, ja ei teatud, kuidas sõdida, sest sõduriteks ei sünnita, selleks peab veel õppima. Simonovi järgi tuli välja, et sakslased olid võidukad sellepärast, et olid sõduriteks sündinud, kuidas me nendega võistelda saame? Hruštšov ja tema takkakiitjad Simonov, Nekritš, Šolohhov ja muud jahvatasid kokku palju tülgastavat jama meie maast, meie armeest, meie konstruktoritest, meie tööstusest, meie tankidest ja lennukitest, meie sõduritest ja ohvitseridest, meie kindralitest, Stalinist. Kuid kõige haisvam vale oli väide sellest, et Stalin justkui kartis Hitlerit. 5 Poolsajandiga kujunes välja, kindlustus ja kivistus legend NLKP XX kongressi ajaloolisest rollist. Kõlab see nii: õiglane ja lahke Hruštšov, veelgi õiglasem ja vale suhtes sallimatu Žukov ning nendega liitunud Mikojan otsustasid paljastada kurjategija Stalini ning nende ainsaks eesmärgiks oli seaduslikkuse ja õigluse taastamine. Kuid kuritahtlikud stalinistid eesotsas Molotovi ja Kaganovitšiga olid sellele vastu. Selles legendis on vahele jäetud võtmelüli. Riiki Stalini pärandist puhastada ei tahtnud sugugi mitte Hruštšov ja Žukov, vaid Beria ja Malenkov. Nende lähenemine: mitte hävitada isikukultust ühe hoobiga, vaid klaarida asi vaikselt ära. Beria ja Malenkov lõpetasid ettevaatlikult, tervele ilmale kuulutamata, tasapisi kõige eredamad kultuse ilmingud. Nad peatasid Stalini teoste väljaandmise, andsid korralduse vähehaaval koristada raamatukogudest ära Stalini teosed ja raamatud Stalinist, võtta maha tema portreed ja demonteerida mälestussambad, andsid inimhingede inseneridele juhtnööri vähendada ülistamise indu pressis, kirjanduses ja kunstis. Peale selle – ja see on peamine – Beria ja Malenkov hakkasid muutma riigi majanduslikku struktuuri: peatasid kümned mitte kellelegi vajalikud gigantsed ehitused, „surmateest” Salehard-Igarka kuni Volga-Uurali isevoolukanalini. Beria ettepanekul võeti siseministeeriumilt kapitaalehituse, sealhulgas raudtee ehitamise, funktsioonid ning siseministeeriumi tootmis- ja ehitusvalitsused anti üle vastavatele ministeeriumidele. Beria initsiatiivil kuulutati välja laialdane amnestia, vanglatest ja laagritest vabanesid sajad tuhanded inimesed. Beria ja Malenkov läksid veelgi kaugemale. Nad ilmselt kavatsesid saata laiali kolhoosid, see tähendab kavatsesid kaotada Nõukogude Liidus orjuse. Nende eesmärgiks polnud mitte kõmulised paljastused, vaid riigi majanduse pööre hukatuslikult teelt kõrvale. Paarikümne aasta pärast läheb seda teed Hiina: lahkunud Maod poriga üle valamata sõudis riik nutikate inimeste juhtimisel algul aeglaselt ja ettevaatlikult, seejärel energiliselt ja otsustavalt „suurtest ideedest” eemale. Hiina uued juhid andsid inimestele majandusliku vabaduse, riik muutus majanduslikuks, tööstuslikuks, tehnoloogiliseks, rahanduslikuks ja sõjaliseks üliriigiks, aga esimees Mao, keda pärast surma ei hakatud paljastama, magab kullatud kirstus rahus igavest und. Tee, millele Beria ja Malenkov püüdsid riiki viia, oli Hruštšovile ja Žukovile täiesti vastuvõetamatu. Hruštšovi käsul vahistas Žukov isiklikult Nõukogude Liidu marssali Beria. Žukovi alluvad mõistsid Beria üle kohut ja lasksid ta maha. Žukov viis Totski polügoonil läbi tuumapommi katsetused selleks, et tõestada kahtlevatele juhtidele, et Hruštšovi arvestus Lääne-Euroopa sõjaliseks hõivamiseks on täiesti reaalne. Nende õppustega aitas Žukov Hruštšovil Malenkovi kukutada. Pärast seda oli Hruštšovile ja Žukovile vaja Stalini kõmulist paljastamist, et, veeretades kõigi hädade eest süü Stalinile, stalinlikult teelt mitte kõrvale pöörata. Et rahvale vabadust ja maad mitte anda. Et piirivalvurid tapaks igaühe, kes püüdis Hruštšovi-Žukovi paradiisist pageda. Et enamus riigi rahvastikust ei omaks passe. Et see enamus ei oleks oma riigi kodanikeks. Et see enamus künnaks kolhoosides, kus töö eest raha ei makstud ja kust ilma passideta ei saanud põgeneda isegi naaberlinna. Stalini paljastamine XX kongressil oli Hruštšovile vajalik selleks, et haarata riigis võim. Taktika oli lihtne: Stalin oli halb, Hruštšov paljastab ta, järelikult – Hruštšov on hea. Riik asus majandusliku krahhi äärel. Hruštšov haaras võimu, kirjutas kõik kuritööd Stalini arvele, alustas ajalugu „puhtalt lehelt”. See nõks lubas venitada riigi agooniat kümnete aastate peale. Ustav stalinlane Hruštšov astus esimesena ametlikult Stalini vastu, aga Molotov, Kaganovitš ja teised Stalini kaasvõitlejad polnud sellele mõttele tulnud ning seepärast võis Hruštšov neist igaühe kuulutada stalinistiks ja tõugata võimu tipult alla. Veelgi tähtsam oli see kongress kaitseministrile, Nõukogude Liidu marssalile Žukovile: Paljastades Stalinit, paljastas Hruštšov automaatselt ka kommunistlikku parteid, mille juhiks oli 30 aastat Stalin. Paljastades Stalinit, paljastas Hruštšov ka karistusorganeid, mis Stalini käsul viisid ellu veriseid repressioone. Riigis oli kolm reaalset jõudu: partei, riiklik julgeolek (GB) ja armee. Partei ja julgeoleku määris Hruštšov XX kongressil pori ja verega kokku ning ainult armee jäi puhtaks. Hruštšov paljastas Stalini kui andetu väejuhi, andes sellega Žukovile võimaluse võtta geniaalse väejuhi ja Isamaa päästja koht sõjas fašismiga. NLKP XX kongressi liin seisnes selles, et mitte loobuda ei stalinlikust sise- ega välispoliitikast. Riik elas sissepiiratud laagrina samamoodi edasi. Riigis valitses ainus õige ideoloogia, millest samm kõrvale loeti põgenemiseks. Hruštšov kuulutas: „Kommunism – see on kogu inimkonna helge tulevik” – see tähendab kuulutas, et stalinlik kurss maailmarevolutsioonile jääb muutumatuks. Ja need sõnad polnud tühi loba. Riik pani kõik oma jõud relvade ja ainult relvade tootmisse. Said märgatavaks ka uued lähenemised kogu inimkonna õnne kindlustamise küsimuses. Piisav on meenutada, et rahvusvaheline terrorism aktiviseerus just NLKP XX kongressi aastal tänu Hruštšovi ja Žukovi püüdlustele. Vaat miks see toimus. Kommunistliku diktatuuri eksisteerimise esimesest hetkest püüdsid proletariaadi juhid levitada oma majanduslikku ja poliitilist võimu ümbritsevatele aladele: „Varssavi peale! Berliini peale! Krimmile me juba virutasime!”[7 - „Даёшь Варшаву! Дай Берлин! Уж врезались мы в Крым!” – sõnad laulust „Budjonnõi marss” (1920). Omaaegsed veidrad nõukogude loosungid, mis algasid sõnadega „Даёшь” või „Дай”, on pärit madruste argoost. – Tõlkija märkus.] Nõukogude juhtide arsenalis oli kaks võitlusmeetodit: vabastusretk (otsene interventsioon) või revolutsioon (vaenlaste leeris rahutuste õhutamine). Mõlemaid meetodeid kasutati korraga või kordamööda. Pärast seda, kui riigi kõik jõud olid kulutatud Kodusõjas, tegi Trotski ettepaneku Nõukogude Liidu kõik vaimsed, intellektuaalsed, majanduslikud ja loodusressursid paisata permanentse revolutsiooni süütamisele kogu maailmas. Stalinil oli teine lähenemine: Nõukogude Liidu kõik jõud suunata vabastusretkede ettevalmistamisele, tõugata vaenlased enesetapjalikus heitluses omavahel kokku ning kui nad on üksteist ära kurnanud ja jõuetuks muutnud, paisata lahingusse Punaarmee ning vabastada Euroopa ja Aasia kapitalismi õudustest. Hitler ajas Stalini plaani nurja. Seepärast sattusid Nõukogude Liidu juhid pärast Teist maailmasõda strateegilisse tupikusse. Vaba majandusega riigid astusid kommunistliku ohu ees välja ühise rindena. Neid veel kord enesetapjalikku sõtta tõugata polnud võimalik. Hruštšovile jäi üle vaid see tee, mida pakkus Trotski: permanentne revolutsioon. Alates 1956. aastast tugevdas Nõukogude Liit järsult ideoloogilist, kaadrialast, sõjalist ja finantstoetust niinimetatud rahvuslikele vabastusliikumistele kogu maailmas. NSV Liidus loodi salajased ettevalmistuskeskused nii reaterroristidele kui ka partisanisõja organisaatoritele. Kaadrite ettevalmistus käis nii KGB kui ka GRU liinis. Üheks selliseks keskuseks oli Odessa kõrgem üldsõjaväeakadeemia, mis asus GRU tiheda kontrolli all. Selles koolis seati sisse niinimetatud „partisaniteaduskond”, milles valmistati ette võitlejaid Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika maadest. 1965. aastal kasvas teaduskond selliste mõõtmeteni, et kool tuli Odessa ja Kiievi vahel ära jagada. Odessasse jäid mustanahalised vabadusvõitlejad, nõukogude kursandid saadeti Kiievisse. Alates 1950ndate aastate keskelt saavutasid partisanisõjad ja nendega kaasnevad terroristide rünnakud kogu maailmas laialdase ulatuse ning läksid peagi nõukogude seltsimeeste kontrolli alt välja. Ent mida kaugemale sirutasid meie juhid oma käed, seda halvemaks läks olukord Nõukogude Liidus ja selle võimu all olevates riikides. Lahvatada võis iga hetk. 6 Hruštšovil tuli helpida tema enda poolt XX kongressil kokku keedetud putru. Kuuldused Stalini ja tema salapolitsei kuritegudest roomasid mööda Euroopat. Kogu sotsialistlik leer vappus, ja vaat mispärast. Kommunistide kuriteod endise Vene impeeriumi aladel polnud kellelegi saladuseks. Kodusõja käigus lahkusid maalt miljonid kodanikud. Tunnistusi jätkus; mis maksis ainuüksi Sergei Melgunovi raamat „Punane terror Venemaal”. Pärast Teist maailmasõda ei soovinud sajad tuhanded, kui mitte miljonid välismaale sattunud endised Nõukogude Liidu kodanikud naasta maailma proletariaadi kodumaale. Igaüks neist võis olla kommunistide kuritegude üle peetava kõmulise kohtuprotsessi tunnistajaks. Üks selline protsess toimus. Ja mitte keegi ei suutnud ümber lükata seda, mida rääkis kohtule Viktor Kravtšenko.[8 - Viktor Andrejevitš Kravtšenko – Nõukogude partei- ja riigitegelane, üks esimesi poliitilisi põgenikke. Õppis Dnepropetrovski metallurgiainstituudis koos Brežneviga ja oli tema sõber. Teise maailmasõja ajal oli Nõukogude ostukomisjoni liige Washingtonis ja palus 1944. aastal USA- s poliitilist varjupaika. Seal kirjutas ta raamatu „I Chose Freedom” („Ma valisin vabaduse”) kollektiviseerimise õudustest ja näljast NSV Liidus. Selle raamatu ilmumine sai tõsiseks löögiks Nõukogude Liidu reputatsiooni pihta lääneriikides. 1949. aastal süüdistas prantsuse kommunismimeelne ajaleht „Les Lettres francaises” Kravtšenkot valetamises ja ta andis sisse laimuhagi. Protsessil, mis oma mastaabi tõttu nimetati „sajandi protsessiks”, esinesid sajad tunnistajad. Kravtšenko kaitse tunnistajatena esinesid endised Nõukogude laagrite vangid, kommunistide poolel mõned kuulsused, näiteks Canterbury peapiiskop ja Jean-Paul Sartre, aga samuti Kravtšenko endine naine ja töökaaslased, kelle Nõukogude võimud tõid Pariisi, et need Kravtšenkot laimaksid. Kravtšenko võitis ning Prantsusmaa Kommunistliku Partei populaarsus sellel maal vähenes märgatavalt. 1966. aastal leiti Kravtšenko surnult tema korteris New Yorgis; surma põhjuseks tulirelvahaav peas. FBI kuulutas, et surma põhjuseks oli enesetapp, kuid paljud oletavad, et Kravtšenko tapsid KGB agendid. – Toim. märkus.] Kommunistide kuritegudest oli räägitud ja kirjutatud täiesti piisavalt selleks, et kogu kommunismi ideoloogia ja praktika tunnistada kuritegelikuks. Kuid Lääs seda ei teinud. Kellelgi oli üsna kasulik äri vedada Nõukogude Liidust välja aardeid ja taastumatuid loodusvarasid. Keegi oli Kremli ja Lubjanka ülalpidamisel. Kellegi jaoks polnud kasulik Nõukogude Liitu tsiviliseeritud riikide nimekirjast kustutada ja see täielikult unustada, kuulutades, et Venemaa pole Euroopa. Aga enamikule väikekodanlastele on viimase Arsenali ja Chelsea vahelise jalgpallimatši tulemus märksa tähtsam kui miljonite hukkumine kusagil kauges, arusaamatus, kogu maailmast isoleeritud riigis. Hruštšovi kõnel NLKP XX kongressil oli kõrvulukustav efekt mitte sellepärast, et maailmale oleks avanenud mingid teadmatud faktid, vaid sellepärast, et neid kinnitas avalikult planeedi Maa peamine kommunist. Kõik see, mida veel eile Nõukogude Liidu ostetud sõbrad nimetasid valeks, laimuks ja kodanlike kirjatsurade rumalateks väljamõeldisteks, osutus äkki tõeks. Hruštšov pani kogu maailma kommunistid, seda soovimata, faktiliselt valiku ette: igaüks neist pidi tunnistama end kas organiseeritud kuritegeliku grupi liikmeks või täielikuks idioodiks, kes ei taha midagi näha ega aru saada. Hruštšovi kõne lõi surmava haava kogu maailma kommunistlikule liikumisele. See ei suutnud enam kunagi tõusta nendele teeseldud moraalse puhtuse ja õigluse säravatele kõrgustele, millelt nad paiskas alla NLKP XX kongress. Situatsiooni tuli kuidagi stabiliseerida. Hruštšov kutsus välja oma nõuniku Grigori Trofimõtš Šuiski ja rabas teda küsimusega: mis me peale hakkame? Grigori Trofimõtš sai isegi aru, et XX kongressil sai kergelt liiale mindud. Seepärast ei maganud öid, vaatas lakke, otsis lahendusi, teadis, et selline küsimus tuleb. Leidis lahendused, ainult ei kiirustanud nendest teatama, kuni Hruštšov ise ei küsi. Ja nüüd küsimus esitati. Ja sai kohe vastuse. Esimene: järgmiseks, 1957. aastaks on Moskvasse planeeritud rahvusvaheline noorsoo- ja üliõpilasfestival. Midagi erilist mõttes polnud: tuua kolm tuhat muidusööjat erinevatest riikidest, joota neid, sööta, jutustada sotsialismi eelistest. Aga kui muuta see festival maailmasündmuseks, rahu ja sõpruse peoks? Kutsuda mitte kolm tuhat, vaid kolmkümmend tuhat? Nikita võttis tuld. Aga Trofimõtš muudkui puistab: kutsuda nii ameerika, saksa, hiina, kui prantsuse üliõpilasi, ja veel tervest Aafrikast ning veel Jaapanist, Guatemaalast ja Peruust! Teha ülemaailmne pidu! Laulude, tantsudega! Värvida Moskvas fassaadid üle. Just oli lõppenud staadioni ehitus Lužnikis. Sada tuhat pealtvaatajat! Osavõtjate paraad korraldada staadionil! Rooma sõjajumal Mars tahtis sõtta minna, aga valge tuvike punus tema kiivri peale pesa. Sellest ajast on valge tuvi rahu sümbol. Tuvi tõi Noa laeva värske õlipuulehe kui lootuse sümboli. Teeme nii: laseme staadioni kohal lahti sada tuhat valget tuvi! Pärast seda ei tuleta mingit Stalinit keegi meelde. Ja tervele maailmale on meie sõnum: Stalini ajal oli rahvaste vangla, aga nüüd, vaadake – vabadus! Kiitis Nikita Sergejevitš oma nõunikku: ei kuluta inimene asjata kabinetis pükse. On veel midagi? On veel. 13. juulil kuulutasid ameeriklased, et saadavad järgmisel, 1957. aastal välja Maa tehiskaaslase. Esimene inimkätega tehtud kuu on Ameerika oma. Ja kaalub see väga palju – peaaegu poolteist kilogrammi! Järele me neile ei jõua. Aga miks mitte proovida? Nad saadavad üles, aga kohe nende järel ka meie: ärge eriti uhkeks minge! Sellest tuleb furoor! Võtmemoment NLKP XX kongressil andsid Hruštšov ja Žukov Nõukogude Liidule purustava hoobi. Nad sihtisid justnagu Stalini pihta. Hruštšov ja Žukov kuulutasid: Stalin oli halb, ta laskis maha häid kommuniste. Välja tuli, et Hruštšov ja Žukov peatasid selle korralageduse, lõpetades valitseva klassi massilised puhastused. Juhtide massiline mahalaskmine lõppes. Karistuste püramiid pöördus jalgadelt pea peale. Stalini ajal – mida kõrgem oli parteisekretär, seda julmem karistus ootas teda vea või kuriteo sooritamisel. Hruštšovi ja Žukovi tahtel muutus kõik vastupidiseks: mida kõrgem oli juhi ametikoht, seda vähem ta karistada sai. Siiamaani leidub üksikuid seltsimehi, kes ei pea NLKP XX kongressi kuriteoks. XX kongressi peavad nad peaaegu et Hruštšovi ja Žukovi teeneks. Esmapilgul, valitseva kihi massiliste puhastuste lõpetamine – see on positiivne nähe, kuid selle negatiivsed tulemused kaalusid ilmselgelt positiivsed üles. Normaalses ühiskonnas toimub riigi juhtkonna loomulik vahetus pidevalt. Sotsialistlikus ühiskonnas vahetuse mehhanismi pole ja ei saagi olla. Ja vaat mispärast. Sotsialistlikus ühiskonnas pole inimese ekspluateerimist inimese poolt. Tehased, elektrijaamad, naftajuhtmed, kaevandused, raudteed, ajalehed, raadio, televisioon ja kõik muu asuvad riigi käes, see tähendab riiklike struktuuride käes, see tähendab ametnike, bürokraatide käes. See, kes on end võimule murdnud, valdab seda kõike. Tema käes on kõik vahendid selleks, et oma võimu igaveseks kindlustada: tema tellimusel ülistavad kõikvõimalikud šolohhovid ja simonovid juhtide tarkust, igasugu jagodad ja ježovid valvavad nende rahu. See, kes võimule pole murdnud, ei oma midagi. See satub täielikku majanduslikku, ja järelikult, poliitilisse, ideoloogilisse ja igasugusesse muusse sõltuvusse riigist, see tähendab ametnikest ja bürokraatidest. Sel, kes pole end võimule murdnud, ei ole üldse mingeid võimalusi sinna murdnuid välja vahetada. Tal pole ei kirjastusi, raha, paberit, trükipresse, ajalehti ega ajakirju, milles oleks võimalik kirjeldada võimust lolliks läinud, moraalselt laostunud, põhjajoonud ja vargustega vahele jäänud juhte. Seepärast neid, kes on end võimule murdnud, pole võimalik välja vahetada. Aga hakka juhtide kohta anekdoote välja mõtlema või öösiti seintele loosungeid kirjutama, selgitab salapolitsei su välja, püüab kinni ja toimib nii, nagu toimis rahvavaenlastega. See ongi õige: kas sa, kurjategija, oled sotsialismi vastu? Tahad tagasi tuua inimese ekspluateerimist inimese poolt? Sind, madu, üles puua on veel vähe! Normaalses ühiskonnas on omandus jagatud erinevate inimgruppide vahel. See detsentraliseeritud omandus on poliitilise mitmekesisuse majanduslikuks baasiks: igal parteil on omad finantseerimise allikad. Sotsialismi korral on omandus riigi käes. Seepärast võib ka poliitiline partei olla vaid üks. Teistel parteidel pole kusagilt võtta raha isegi tagasihoidliku ruumi jaoks parteidokumentide hoidmiseks. Vahendite hankimise moodus võib olla vaid üks: šaakalina varitseda vaenlaste saatkondade juures, mis, olgem nõus, on vastuolus riigi huvidega ja mida riigiorganid tõkestavad. Igas riigis jätkub lurjuseid ja petiseid. Kuid seetõttu, et omand on detsentraliseeritud, on kõik need lurjused ja petised hajutatud erinevate poliitiliste parteide ja gruppide vahel. Ja nad purelevad omavahel, millest ühiskond võidab ja õitseb. Aga sotsialistlikus ühiskonnas on üks partei ja see on võimupartei. Kõik lurjused ja petised ihkavad sinna parteisse. Kõik nad on kogunenud ühe lipu alla. Murdnud läbi võimule, ei soovi nad lahkuda, aga ühiskonnal ei ole mingeid mehhanisme, et nendest vabaneda. Stalin kasutas ainsat selles olukorras võimalikku moodust juhtide kasti tervendamiseks – kaadrite vägivaldset rotatsiooni. Seda protsessi nimetati partei puhastamiseks. Stalin viis puhastusi läbi regulaarselt. Kommunistlikust parteist – järelikult, võimult – kihutas ta minema kõik, kes läksid liiga ülbeks, õgisid end täis, jäid vargustega vahele, ei saanud neile usaldatud tööga hakkama. Võtmepostidelt minema kihutatuid tekkis üha rohkem. Nende rahulolematus kogunes aastate ja aastakümnetega. Igal hetkel võis sadade tuhandete endiste sekretäride ja ülemuste, esimeeste ja direktorite, volinike ja juhatajate rahulolematus üle keeda ja paisuda mässuks. Seepärast pidi Stalin mitte üksnes minema kihutama, vaid mingist etapist alates ka minemakihutatud hävitama. Teise maailmasõja eel tegi Stalin kommunistliku partei puhastuse ära. Ent sõja käigus tõusid, kogusid jõudu, said piiramatu võimu maiku tunda uued tuhanded petiseid ja nadikaelu. Nad varastasid ja marodeerisid. Neil, üleüldist võrdsust ja sotsiaalset võrdsust kummardavatel, kõlises käes varastatud kuld, oma majad, korterid ja suvilad kaunistasid nad antiikmööbliga vanadest Euroopa lossidest ja maalidega Euroopa muuseumitest. Uus ülemkiht nuumas end. Vaat miks pärast sõda Stalin kihutas tipust minema varastamisega vahele jäänud Žukovi, Telegini, Krjukovi ja nendesarnased. Vaat miks Stalin pärast sõda valmistas ette uut Suurt Puhastust. Vaat miks tapeti ta oma ustavate kaasvõitlejate ja õpilaste käega. Hruštšov ja Žukov organiseerisid NLKP XX kongressi selle nimel, et Stalin paljastada. Ainult pole vaja arvata, et nad oma musti plaane viisid ellu hingeheadusest, õilsust pole neile vaja omistada. Nii Hruštšov kui ka Žukov juhindus hoopis muudest motiividest. Nad püüdsid säilitada kommunistliku partei võimu riigi üle ja oma isiklikku võimu kommunistliku partei üle. Massiliste puhastuste lõpetamine meeldis kohutavalt igat masti sekretäridele ning seetõttu toetasid nad kõik ühtselt XX kongressi liini. Ent Hruštšov ja Žukov jõudsid vaevalt juhtkonna massilised puhastused lõpetada, kui riigis algas seisak. Siin on näited. NSV Liidu välisminister seltsimees Gromõko jäi oma kohale 28 aastaks, mille järel sai ametikõrgendust. Rahandusminister Zverev töötas 22 aastat ühel ametikohal. NLKP KK sekretär Suslov – 35 aastat. Välisministri asetäitja Firjubin – 26 aastat. NLKP KK peasekretär Brežnev – 18 aastat. Kui ta poleks surnud, oleks ta jäänud Kremlisse igaveseks. Nõukogude Armee topograafiateenistuse ülem kindralleitnant Kudrjavtsev – 30 aastat. Usbekistani peremees Rašidov – 24 aastat. NSV Liidu peaprokurör Rudenko – 28 aastat. Väliskaubandusminister Patolitšev – 27 aastat. Raudteeminister Beštšev – 29 aastat. NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee esimees Baibakov – üldkokkuvõttes 22 aastat, täites 20 aasta jooksul üheaegselt ka NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja kohta. Sõja-merelaevastiku ülemjuhataja admiral Gorškov – kolm nädalat vähem kui 30 aastat. See nimekiri on hiiglapikk. Igaüks võib seda ise jätkata. Rahva teenrid istusid oma ametikohtadel kuni täieliku raugastumiseni, sügavaima dementsuseni ja üksnes surm rebis nad inimkonna helge tuleviku eest võitlejate ridadest välja. Need, kes trügisid end võimule, tirisid kaasa oma sugulasi ja tuttavaid. Esmajärjekorras – poegi ja väimehi. Brežnevi poeg Juri Leonidovitš oli NLKP KK liikmekandidaat, väliskaubandusministri esimene asetäitja ja, teenimata armees päevagi, Nõukogude Armee kindralmajor. Juri Tšurbanov, Brežnevi väimees, sai siseministri esimeseks asetäitjaks. 34-aastaselt sai Tšurbanov polkovnikuks, 44-aastaselt kindralpolkovnikuks. Juhtkonna väljavahetamatus levis nagu paha haigus meie sotsialistliku leeri vendade hulgas. Näiteks seltsimees János Kádár valitses Ungarit 32 aastat. Enamiku Lääne riikide standardite järgi on see kaheksa presidenditähtaega järjest. Kuid see ei toimunud üldse mitte Moskva mõju tõttu. See on sotsialismi objektiivne seadus. See, kes haaras riigis kogu omandi, valitseb kuni lõpuni – selle hetkeni, kui käbedamad teda ei kukuta, või surmani. Seal kus võitis „sotsiaalne õiglus”, seal, kus omand läks riigi kontrolli alla, seal kehtestusid ilma meie abitagi sotsialistlikud valitsevad dünastiad. Võim Süürias ja Aserbaidžaanis läks isalt pojale, aga Põhja-Koreas – isegi pojapojale. NLKP XX kongress lõpetas juhtiva kihi massilise vägivaldse vahetamise stalinliku praktika. Tulemuseks oli riigi kõdunemine, selle langus ja hukk. Tegelased ZAVENJAGIN, AVRAAMI PAVLOVITŠ. Sündis 1901. aastal. Kodusõja ajal asus 18-aastaselt diviisi poliitosakonda juhtima. Pärast sõda parteitööl, Hruštšovi käsilane. 1933. aasta jaanuaris nimetati Zavenjagin vangide kätega rajatud Magnitogorski metallurgiakombinaadi direktoriks. 1934. aastal sai kommunistliku partei KK liikmekandidaadiks. 1938. aastal nimetati NSV Liidu NKVD GULAGi NorilLAGi ülemaks, ühtaegu – Norilski mäe- ja metallurgiakombinaadi direktoriks, mis ehitati eranditult vangide tööjõuga. 1941. aasta märtsis nimetati Zavenjagin NKVD ülema asetäitjaks, talle allutati neli iseseisvat GULAGi (Raudteede ehituse laagrite peavalitsus – GULŽDS, Glavpromstroi, Glavgidrostroi ja mäe- ja metallurgiatööstuse laagrite peavalitsus GULGMP) ja kaks üksikut laagrite valitsust (Dalstroi ja Kuibõševi tehaste ehitamise laagrite valitsus, ULSKZ, mis peale lennukitehaste rajas Stalini maa-aluse komandopunkti Kuibõševis ja Nõukogude Liidu varupealinna). 1945. aastal asub Zavenjagin Beria asetäitjaks Nõukogude aatomiprojekti juhtimise alal ja saab kindralleitnandi auastme. 1955. aasta veebruaris nimetati NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks ja keskmasinatööstuse ministriks (keskmasinatööstuse ministeerium tegeles tuumarelva tootmisega). NLKP XX kongressil sai Zavenjagin NLKP Keskkomitee koosseisu. Kahekordne sotsialistliku töö kangelane, Stalini preemia laureaat, kuue Lenini ordeni kavaler. 1956. aasta septembris juhtis NLKP KK liige, Nõukogude valitsuse juhi asetäitja, keskmasinatööstuse minister Avraami Pavlovitš Zavenjagin Semipalatinski polügoonil tuumapommi ettevalmistust sõjaväeõppusteks teemal „Taktikalise õhudessandi kasutamine tuumalöögi järel, eesmärgiga hoida tabamuse tsooni kuni pealetungivate vägede saabumiseni rindelt”. 10. septembril 1956. aastal sai Zavenjagin õppuste ajal võimsa radiatsioonidoosi ja suri sama aasta 31. detsembril. ŠTEMENKO, SERGEI MATVEJEVITŠ. Pärast Beria vahistamist võeti armee kindralstaabi ülem armeekindral Štemenko ametikohalt maha, degradeeriti kindralleitnandiks ja saadeti teenima Siberisse. 13. septembril 1954. aastal enne õppusi tuumapommi kasutamisega Totski polügoonil kutsus Nõukogude Liidu marssal Žukov Siberi sõjaväeringkonna staabiülema kindralleitnant Štemenko välja ja vestles temaga. Žukovile oli tarvis inimest, kes võiks teha ära väga tõsise töö. Štemenko nimetas Ees-Karpaatia sõjaväeringkonna 13. armee 27. laskurkorpuse komandöri kindralleitnant Mamsurovit. Žukov võttis nõu kuulda ja tegi kõik võimaliku selleks, et kindralleitnant Mamsurov tõstetaks palju kõrgemale, Ees-Karpaatia sõjaväeringkonna 38. armee juhataja ametikohale. Nõukogude Liidu marssali Žukovi teine kohtumine Siberi sõjaväeringkonna staabiülema kindralleitnant Štemenkoga toimus pärast NLKP XX kongressi. Žukov tundis huvi, kas Štemenko pole muutnud oma arvamust Mamsurovist. Štemenko kinnitas oma veendumust. Kindralleitnant Štemenko saatust jälgisime me eelmises raamatus kuni selle hetkeni. 31. augustil 1956. aastal toodi kindralleitnant Štemenko Žukovi kaasabil Moskvasse, määrati kindralstaabi luure peavalitsuse – GRU – juhataja ametikohale. ŠUISKI, GRIGORI TROFIMOVITŠ. Sündis 1907. aastal. Lõpetas Ukraina kommunistliku ajakirjandusülikooli. Töötas Kiievi ajalehtede „Kommunist” ja „Komsomolets Ukrainõ” toimetustes, 1941. aasta aprillis suunati tööle Ukraina Kommunistliku Partei keskkomiteesse. Aga Ukraina peremeheks oli tollal Hruštšov, Nikita Sergejevitš. Pärimusel Hruštšovi ja Šuiski esimesest kohtumisest on mitu üsna lähedast varianti. Ma kirjeldan seda, mis tundub mulle kõige tõepärasem. Niisiis, Suure Puhastuse aastatel terveks jäänud ja ülespoole kerkinud ideoloogilise rinde noor võitleja ootab ooteruumis, et astuda esimest korda Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei keskkomitee poliitbüroo hirmsa liikme, Ukraina Kommunistliku Partei keskkomitee esimese sekretäri, Ukraina Kommunistliku Partei Kiievi oblastikomitee esimese sekretäri Nikita Sergejevitš Hruštšovi ette. Inimkonna ajalugu, meenutan, on juhuste ahel. Läks nii, et oodata tuli kaua. Hruštšov kord väljus oma kabinetist, kord tuli tagasi. 1941. aasta aprillis tal tegemisi jätkus. Ja siis, väljudes järjekordselt kabinetist, ei jõudnud Hruštšov viimasel hetkel suruda maha kannatusgrimassi. „Mis teiega on, Nikita Sergejevitš?” Nikita kohmetus, tunnistas: bürokraatide häda – hemorroidid on ära piinanud. „Aga kas te olete proovinud rahvapärast meetodit? Istuvas asendis hingata sügavalt sisse, hoida hinge kinni, hingata sügavalt välja ja sel momendil tõmmata oma väljalasketoru täiest jõust enda sisse ja hoida kinni nii kaua kui jaksu on. Korrata üks või mitu korda järjest, kuid et päevas oleks vähemalt sada korda. Ja veel: kurereha leheke pesta puhtaks, teha märjaks, keerata torukeseks ja pista… õige, sinnasamusesse, väljalasketorru. Banaalsesse avausse. Mitte unustada juua puhast vett, vähemalt kaks liitrit päevas.” Hruštšov ühmas ebamääraselt, viis jutu teisele teemale, küsides, kes ta on, kust saabus, milles näeb oma ülesannet uuel ametikohal, mida kavatseb uuel töökohal säilitada, mida lõhkuda, purustada ja halastamatult välja juurida. Rääkisid viis minutit otse ooteruumis, isegi maha ei istunud. Soovis Nikita Sergejevitš noorele spetsialistile edu ja laskis minema. Aga kolme päeva pärast kutsus oma valgusküllasesse kabinetti, pakkus nahksesse tugitooli istet. Istus ise vastu. Need pole need tugitoolid, mis on kirjutuslaua ääres, vaid need, mis on laia akna juures viigipuu all. Ja nende vahel madal lauake. Lauakesel pudel üleni jää sees, kaks kristallpokaali ja Kremli standardile vastav suupiste. Joodi. Hruštšov tänas noort spetsialisti: hakkas tõepoolest kergem! Ilmaaegu on nii palju aastaid parimate Kremli arstide juures ravitud. Griša Šuiski kohkus: kuidas nii? Kremli arstide juures? Kuidas nii võib? Nad on seal ju kõik tutvuse kaudu end sisse seadnud! Nii algas Hruštšovi ja Šuiski ühine töö. See kestis väheke alla veerand sajandi. Räägitakse, et Šuiski ravis Hruštšovi terveks, sellest siis too märkaski teda. Minu meelest oli põhjus mõnevõrra teine. Iga ülemus võib kindlaks teha, kes on hea kokk, kes halb, milline sohver juhib meisterlikult autot ning milline mitte eriti hästi, milline sekretärineiu trükib dokumente õigeks ajaks ja vigadeta, aga milline jätab sõnu ja tähti vahele ning puterdab. Ent kuidas suurel ülemusel eristada head arsti šarlatanist? Mitte kuidagi. Kõik on valgetes kitlites, kõigil prillid ees või pensnee nööri otsas tilpnemas. Kui nad omavahel lepivad kokku ülistada üksteist meditsiinikorüfeedeks, siis kuidas neid paljastada asjatundmatuses, kui nad korrutavad kooris, et meditsiin on antud juhul võimetu? Võib-olla töölis-talupoegade võimu koidikul kogutigi 1918. aastal Kremli polikliinikusse parimad riigi spetsialistid. Ent pärast nad ju, need parimad, tirisid üles oma sugulasi, sõpru ja tuttavaid. Magusale Kremli leivale. Kinnistesse jaotuspunktidesse. Luksuslikesse palatitesse. Krudisevatesse kitlitesse. Aga need, seadnud end tutvuse poolest soojal kohal sisse, tõid samuti järele oma tuttavaid, sõpru ja sugulasi. Hruštšov polnud kunagi sellest mõelnud, ent kuuldes seda noore spetsialisti käest, hindas: polegi loll. Sellest ajast ravis Hruštšov end rahvaravitsejate juures ja Kremli polikliiniku patsiendina oli kirjas vaid formaalselt. 2. peatükk 1 23. oktoobril 1956. aastal lahvatas Ungarimaa. Kõik algas üliõpilaste meeleavaldusest Budapestis. Aga meeleavaldus Budapestis algas NLKP XX kongressist. Nikita Hruštšov, planeedi kõigi kommunistide ninamees, kuulutas Stalini kurjategijaks ja veriseks türanniks. Hruštšovi kõne XX kongressil kuulutati salajaseks, kuid levitati otsekohe mööda kõiki parteiorganisatsioone ja anti peagi välja tiraažiga täpselt üks miljon eksemplari. Üksnes selle kõnega andis Hruštšov kogu rahvusvahelisele kommunismile surmahoobi ja lõhkus selle väikesteks kildudeks. Püüame ette kujutada olukorda, kuhu sattusid juhid kõigis maades, kus oli kehtestatud poliitiline kord meie eeskujul ja laadi. Enamik neist riikidest olid okupeeritud Nõukogude Armee väeüksuste poolt. Moskva käsul ülistasid kõigi kommunistlike parteide juhid kümme aastat Stalinit, püstitasid talle mälestussambaid, andsid miljonilistes tiraažides välja tema teoseid, kuulutasid kõigi teaduste korüfeeks, kõigi aegade ja rahvaste geeniuseks, ehitasid elu oma riikides nii, nagu õpetas seltsimees Stalin. Kuid Suur Juht ja Õpetaja osutus äkki urkaks[9 - Vene vanglaargoos – jultunud varas, paadunud kriminaal. Tuletatud väljendist урочный каторжанин (‘tähtajaline sunnitööline’) – ур-ка. – Tõlkija märkus.]. Võim oli meil nõukogude oma. Ma püüdsin poisipõlvest peale aru saada: kes see meil kellega nõu peab ja kuhu kogub? Eelolevas Stalini paljastamise küsimuses Hruštšov sotsialistlike riikide proletaarsete juhtidega nõu ei pidanud ja eelseisvatest paljastustest neid ei hoiatanud. Hruštšov ja Žukov hüppasid stalinlikult trammilt sõidu pealt maha. Koos nendega hüppas maha kogu Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei. Kõik ülejäänud maailma kommunistid jäid pika ninaga. Tuli välja, et kõik kommunistlikud juhid P’yŏngyangist ja Pekingist kuni Tirana ja Berliinini teenisid tões ja vaimus verist urkagani[10 - Vene vanglaargoos уркаган – eriti autoriteetne urka. – Tõlkija märkus.]. Kelleks kõiki neid juhte nüüd pidada? Kuidas nimetada? Kuidas neid uskuda? Kuidas nende käske täita? Kes nad sellised üldse on? Verise inimsööja käsilased. Kes siis veel? Nii tuli Hruštšovi kõnest välja. 2 Hiina, sellepärast et on suur, lõi kohe lahku. NLKP XX kongressi materjalide levitamine Hiinas keelati. Ametlikku lahku löömist riiklikul tasandil veel polnud, sest Hiinale oli tarvis eesrindlikke nõukogude tootmismenetlusi, sealhulgas lennundus-, raketi- ja tuumatehnoloogiaid. Kuid kõige peamisel alal, ideoloogilisel, läksid Nõukogude Liidu ja Hiina teed tol hetkel lahku silmapilk ja alatiseks. Albaania Nõukogude tanke ei kartnud, sest oli kaetud Jugoslaavia poolt. Seepärast Albaania juhid XX kongressi otsuste puhul vaimustust ei avaldanud ja rebisid mõne aasta pärast üldse Moskva sooja tiiva alt välja. Aga kujutlege vaid, millisesse olukorda sattusid igasuguste Itaaliate ja Prantsusmaade vennalike kommunistlike parteide juhid! Kolõmal pesid zekid kulda, Siberis langetasid metsa, Nõukogude Liit teenis sellega kõvasti, pidas selle rahaga ülal Kanada ja Uruguai, Argentiina ja USA kommunistlikke juhte ning veel paljusid ja paljusid üle terve maailma. Elasid need seltsimehed lõbusalt ja muretult, kutsudes proletariaati üles kommunismi võidule. Tõde Nõukogude Liidu kohta oli kümnete aastate vältel pressinud end mitmete riikide ajalehtede ja ajakirjade veergudele. Seda tõde nimetasid lääneriikide kommunistlikud juhid müüdavate kodanlike tindisolkijate kuritahtlikuks laimuks. Ja äkki kinnitas planeedi peamine kommunist täielikult kogu seda „kuritahtlikku laimu”, lisades omalt poolt veel üht-teist. Kuid kõige halvem oli nende riikide juhtidel, mille rahu valvasid Nõukogude Armee väed. Hiina kombel kõrvale ei sõua. Mis neil juhtidel üle jäi? Kutsuda kokku oma parteide kongressid ja rääkida Stalini kuritegudest või jätta kõik nii nagu oli? Esimene variant on ohtlik. Teine niisamuti. Kuuluta, et Stalin oli pätt – rahvas hakkab erinevaid küsimusi esitama. Ei kuuluta – tekivad samuti küsimused. Ja üsna ebameeldivad. 3 Moskvas käis samal ajal vaikne öine destaliniseerimine. Nagu laulus lauldakse: kipskuju tasahilju võeti maha.[11 - „Гипсовую статую сняли втиxаря.” – Rida ansambel „Ljube” laulust „Станция „Таганская””. – Tõlkija märkus.] Sedasama väljendas palju mahlakamalt Aleksander Galitš. Situatsioon: zekid aeti öösel üles. Nad mõtlesid: kõik, lõpp. Kuid neid ei aetud üles mahalaskmiseks. Кум докушал огурец И заключил с мукою: „Оказался наш Отец Не отцом, а сукою…” Полный, братцы, ататуй! Паниxида с танцами! И приказано статуй За ночь снять со станции.[12 - Ristiisa lõpuni sõi kurgi / ja sõnas piinatult: / „Isake meil osutus / mitte isaks, vaid kitseks…“ // Vennad, täielik segapuder! / Matused tantsuga! / Ja käsk on antud: kujud / jaamadest öö jooksul maha võtta. Lõik Aleksander Galitši „Poeemist Stalinist“. – Tõlkija märkus.] Kui noorem põlvkond pole kursis, siis ristiisa – see oli laagris OGPU-NKVD-MVD operatiivvolinik, kõigi koputajate „isa”. Meie rahvas on sellega harjunud. Alates 1917. aastast on meie üle valitsenud kaks suurt geeniust, Lenin ja Stalin ning vaenlaste hordid – Trotski ja Radek, Buhharin ja Zinovjev, Kamenev ja Tuhhatševski, Rõkov, Tomski, Postõšev, Eiche, Jagoda, Blücher, Ježov, Voznessenski, Beria ja veel terve kari eri järku juhte. Veel eile olid nad suured mehed, veel eile kandis rahvas demonstratsioonidel nende portreid ja nimetas nende järgi linnu, tehaseid ja aurikuid, aga nemad osutusid üksteise järel roojasteks krantsideks. Ja rahvas nõudis sama üksmeelselt karmi proletaarset karistust: koertele koerte surm! Selliste transformeerumistega meid ei üllata. Meid on selleks ette valmistatud. Ja kui asi jõudis seltsimees Stalinini, meie rahvas ei kohkunud. Aupaiste äravõtmise võttis meie rahvas vastu mõistmisega. Me vaid koondusime veelgi tihedamini kalli kommunistliku partei ja selle leninliku keskkomitee ümber, kes viisid meid uutele võitudele. Aga mida teha Poola, Tšehhi ja Rumeenia juhtidel? Stalini raamatud võib riiulitelt ära koristada. Märkamatult. Võib portreed maha võtta. Võib õpikutest leheküljed välja rebida. Aga näe, Budapestis seisab tohutu monument. Seltsimees Stalin täies pikkuses. Saapad jalas. Stalini väljakul. Hakka seda demonteerima, kas või öösel – jookseb rahvas kokku. Ungari rahvale pole ju veel lahti seletatud, et seltsimees Stalin oli kurjategija. Mööda Budapesti kanduvad vaid kuuldused seltsimees Hruštšovi salajasest kõnest. Ja Ungari juhid ei leidnud kuidagi sobivat momenti, et malmist Stalin maha võtta. Nõnda seltsimees Stalin seisis keset Budapesti. Aga Ungari rahvale andis eeskuju vennaliku Poola rahvas: aeg on tänavatele tulla. Ja Ungari rahvas tuli. Esimestena – üliõpilased. Nad otsustasid oma juhtidele meelde tuletada, mida tuleb teha verejanuliste türannide ausammastega. Üliõpilased läksid monumendi juurde, sidusid köied selle ümber ja tõmbasid. Postamendi otsa jäid vaid saapad. Ja läks lahti. Samal päeval esines Ungari kommunistide ninamees seltsimees Ernő Gerő (olnud varem riikliku julgeoleku minister) raadios demonstratsioonide hukkamõistuga, nimetades seda natsionalistlikuks väljaastumiseks. Siis suundusid üliõpilased raadiomaja juurde, et vastu vaielda. 4 23. oktoobri 1956. aasta üliõpilasdemonstratsioonide nõudmistest me aru ei saa, kui ei tuleta meelde 10. veebruaril 1947. aastal alla kirjutatud Pariisi rahulepingut Ungariga. Sellepärast, et sõda Saksamaa ja tema liitlaste vastu oli koalitsioonisõda, sõlmis rahulepingud iga põrmupaisatud riigiga järgmiste riikide koalitsioon: Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriik, Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Uus-Meremaa, Kanada, Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik, Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik,[13 - Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tekkis kolme peamise Hitleri-vastase koalitsiooni riigi – NSV Liidu, USA ja Suurbritannia juhtide initsiatiivil pärast Teist maailmasõda. Seltsimees Stalin mõistis selgelt, et uute liikmete astumisel sellesse organisatsiooni hakkavad USA ja Suurbritannia positsioonid ÜROs tugevnema. Lähtudes sellest tegi ta ettepaneku teha ÜRO liikmeks mitte üksnes Nõukogude Liidu, vaid ka tollal selle koosseisu kuulunud 16 nõukogude vabariiki. USA ja Suurbritannia sellega ei nõustunud, kuid Stalinil õnnestus välja kaubelda kohad Ukrainale ja Valgevenele kui enim Saksa agressiooni läbi kannatanud riikidele. Ukraina ja Valgevene olid ÜRO asutajaliikmete hulgas. Rahulepingud alistatud riikidega on alla kirjutatud mitte üksnes Nõukogude Liidu, vaid ka Ukraina ja Valgevene poolt. – Autori märkus.] Lõuna-Aafrika Liit India Lepingu 2. paragrahv asetas Ungari valitsusele kohustuse „võtta tarvitusele kõik abinõud, mis on vajalikud selle kindlustamiseks, et kõik isikud, kes asuvad Ungari jurisdiktsiooni all, olenemata rassist, soost, keelest või usutunnistusest, kasutaksid inimõigusi ja põhivabadusi, kaasa arvatud sõna-, trüki- ja ajakirjandus-, usu-, poliitiliste veendumuste ja avalike kogunemiste vabadus”. 22. paragrahv andis Nõukogude Liidule õiguse „hoida Ungari territooriumil selliseid relvajõude, mis on sellele tarvilikud Nõukogude Armee kommunikatsiooniliinide hoidmiseks Nõukogude okupatsioonitsooniga Austrias”. Kasutades 22. paragrahvi, viis seltsimees Stalin Ungarisse mitte ainult need väed, mis olid vajalikud ühendusteede hoidmiseks Austriaga, vaid ka need, mis lubasid teostada „põhjalikke sotsiaalseid-majanduslikke ümberkorraldusi”. „Ümberkorralduste” tulemusel sattus ootamatult võimule päris väike, ent ainsa õige õpetusega relvastatud partei, mida ei nimetatud maskeeringu pärast kommunistlikuks. Selle nimetus oli Ungari Töörahvapartei, MDP (Magyar Dolgozók Pártja). Erinevate manipulatsioonide, surve ja hirmutamise tulemusel said MDP liikmed parlamendivalimistel 70 kohta 409st. Seda oli piisavalt selleks, et partei tunnistataks peamiseks võitjaks. Kõik ülejäänud parteid tuli ära keelata. Õige ongi. Neil ei olnud ju ainsat õiget õpetust. Kellele neid sellistena vaja on? Kõigi ebaõigete parteide aktivistid tuli istuma panna. Ja ka MDPd tuli pidevalt ja põhjalikult puhastada. Puhastus – see pole mitte üksnes partei ridadest väljaheitmine, vaid sageli ka vanglakaristus, kaasa arvatud eluaegne, ning isegi kaela heidetud seebitatud nöörist tehtud lips. Ainsa õige partei eesotsas kinnitas kanda ainus õige juht seltsimees Rákosi , keda kaitsesid tuliste südametega poisid salapolitseist AVH (Államvédelmi Hatóság – Riiklik Julgeolekuvalitsus), kelle metsikuse taseme üle vaimustusid isegi nende nõukogude õpetajad MGBst. Seltsimees Rákosi , kes valitses jagamatult Ungarit, oli ametlikult „seltsimees Stalini parim õpilane”. Rahulepingu teist paragrahvi, mis pidi garanteerima sõna-, trüki-, koosoleku-, usu- ja poliitiliste vaadete vabaduse, ei tuletanud Ungaris keegi meelde – jääks vaid ellu… 5 Ent seltsimees Stalin lahkus teise ilma ja saabusid uued ajad. Seltsimees Rákosi kord kõrvaldati, kord toodi tagasi, seejärel, tagasi tooduna, suruti väheke koomale, tema kohale pandi käsilane, endine riikliku julgeoleku minister seltsimees Gerő. Tol ajal asus Ungari territooriumil Nõukogude erikorpus, mida juhtis kindralleitnant P. N. Laštšenko. Erikorpuse koosseisus oli: 2. kaardiväe mehhaniseeritud diviis, 17. kaardiväe mehhaniseeritud diviis, 177. kaardiväe pommituslennuväe diviis, 195. kaardiväe hävituslennuväe diviis, 20. pontoonsillapolk. Teede kindlustamiseks Austriasse oli neid jõude, pehmelt öeldes, liiga palju. Iga mehhaniseeritud diviisi koosseisus oli kaheksa polku (raske liikursuurtüki-, tanki-, kolm mehhaniseeritud polku oma tankidega, kaks suurtükiväe-, õhutõrjesuurtüki-), lugemata üksikuid pataljone. Hävituslennuväe diviiside kohalolekut võib soovi korral õigustada. Aga mida tegi seal pommituslennuväe diviis? Mis teid Austriasse see valvas? 6 Poliitiline kriis Ungaris tekkis mitte just viimases järjekorras seetõttu, et seltsimeeste Hruštšovi ja Žukovi ees seisis Euroopa kapitalismi ahelatest vabastamise võtmeülesanne. Sõjalise geograafia vaatepunktist oli Hruštšovil ja Žukovil kasulik lõhestada Lääne-Euroopa riikide ühisrinne idast läände barjääriga kahest neutraalsest riigist. Just seepärast surus Nõukogude diplomaatia läbi Austria neutraalseks riigiks muutmise ideed. Nõukogude seltsimehed saavutasid oma. 15. mail 1955. aastal kirjutasid Nõukogude Liidu, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa esindajad Viinis alla riigilepingule Austriaga. Austria muutus neutraalseks riigiks, mis koos Šveitsiga jagas Lääne-Euroopa ühisrinde kaheks osaks. Kui NSV Liidu relvajõud[14 - Nõukogude Armee – NSV Liidu relvajõudude põhiosa ametlik nimetus alates 1946. aastast. Selle koosseisu kuulusid strateegilised raketiväed, maaväed, riigi õhutõrjeväed, sõja-õhujõud ja teised formeeringud, välja arvatud sõja-merelaevastik, piirivalve- ja siseväed (Советская военная энциклопедия. Москва: Воениздат, 1979, kd 7, lk 411). Siin ja edaspidi kasutatakse seda väljendit palju laiemas mõistes, nagu seda on tehtud ka varem, kui Nõukogude Armee all on mõistetud mitte riigi relvajõudude põhiosa (nagu on näidatud ülal), vaid kõiki relvajõude. – Toim. märkus.] hakkavad tegutsema Lääne-Saksamaa vastu, siis muutub probleemiks isegi sajakonna hävitaja ümberpaigutamine Itaaliast, Kreekast, Türgist või lennukikandjatelt Vahemerelt. Kui aga NSV Liidu relvajõud hakkavad tegutsema Vahemere basseinis, siis on pursuidel raske sinna paisata reserve Lääne-Saksamaalt, Belgiast ja Hollandist. Seepärast oli Hruštšovil ja Žukovil üpris kasulik teha Austria neutraalseks. Ent siis tekkis, justkui nael saapas, mõningane ebamugavus, mis oli seotud kõigest kaheksa aastat tagasi Ungariga sõlmitud ning sealhulgas Nõukogude Liidu poolt alla kirjutatud rahulepingu 22. paragrahviga. Vastavalt sellele paragrahvile olid Nõukogude Armee väed Ungaris üksnes selleks, et kindlustada ühendusteid Austriasse. Kuna Austria muutus neutraalseks riigiks, viidi sealt välja kõik välisväed ja Nõukogude Armeel polnud enam tarvis kindlustada kommunikatsioone Austriaga. Järelikult, Nõukogude Armeel polnud Ungaris enam midagi teha. Mida siis ette võtta? Kuidas jätta Nõukogude väed Ungarisse hoolimata muuhulgas ka seltsimees Stalini valitsuse poolt alla kirjutatud rahulepingust? Väljapääs leiti. Seda meil osatakse. Kui tahetakse. Leping Austriaga kirjutati alla 15. mail 1955. aastal. Aga päev varem, 14. mail 1955. aastal, kirjutati alla Varssavi leping Nõukogude Liidu ja sellest sõltuvate Kesk-Euroopa riikide vahel. Ja loodi ühendatud relvajõud eesotsas Nõukogude Liidu marssali Koneviga. Ongi kõik. Kaarditrikk. Kuni 14. maini 1955. aastal asusid Nõukogude Armee üksused Ungaris Pariisi rahulepingu alusel, et kindlustada kommunikatsioone Austriaga. Alates 14. maist 1955. aastal asusid need samad Nõukogude Armee üksused Ungaris Varssavi lepingu alusel, et kaitsta Ungarit vaenlaste kallaletungide eest. Ungari lülitamine Varssavi lepingu osaliste koosseisu ja Nõukogude Armee üksuste paigutamine Ungari territooriumile vastavalt sellele lepingule polnud midagi muud kui Pariisi rahulepingu rikkumine. Kelle eest siis Varssavi lepingule alla kirjutanud Ungari juhid otsustasid end kaitsta? Ungaril ei olnud ühist piiri mitte ühegi NATO riigiga – ainult väike tükike piiri neutraalse Austriaga. Lähiminevikus olid Austria ja Ungari olnud ühise monarhia osad. Sõdida neil polnud põhjust. Oli ühine piir Jugoslaaviaga. Kuid ka Jugoslaavial polnud põhjust Ungarile kallale tungida. Ja veel piirid Tšehhoslovakkia, Rumeenia ja Nõukogude Liiduga. Arvan, et Ungari juhid ei kartnud väga tšehhide ja rumeenlaste sissetungi. Nii et Ungaril polnud kedagi karta. Peale Nõukogude Liidu. 7 Vaatame nüüd situatsiooni Stalini väljakul Budapestis. Austria oli Kolmanda Reichi osa. Hitler ise oli pärit Austriast. Ja nüüd saab Austria riikliku iseseisvuse, muutub neutraalseks, selle territooriumilt viiakse välja kõik võõrväed. Ungari ei olnud Kolmanda Reichi osa, ta oli Teises maailmasõjas üksnes Saksamaa liitlaseks. Kuid tema territooriumilt võõrvägesid millegipärast välja ei viia. Ja Ungarit ei kavatse keegi neutraalseks teha. Igal normaalsel inimesel tekiks küsimus: miks? Miks mitte teha ka Ungari Austria eeskujul neutraalseks? Selle küsimusega läksid üliõpilased raadiomaja juurde. Raadiomaja valvasid salapolitsei AVH allüksused. Algas lahing relvastatud vangivalvurite ja relvastamata rahvamassi vahel. Et relvi saada, võtsid demonstrandid tormijooksuga ehituspataljoni kasarmud. Pärast seda jätkus lahing võrdselt. Võtmemoment Nõukogude Liidus näidati meile fotosid ungari rahva metsikust arveteõiendamisest tšekistidega. Neid poodi jalgupidi puude otsa ja peksti terasvarbadega, neid valati happega üle, neid löödi naeltega põranda külge kinni, neid valati bensiiniga üle ja pandi põlema. Rahvas paiskas kõikjal ümber Lenini kujusid, põletas juhtide portreid ja marksistlikku kirjandust. Vaadates neid hirmsaid fotosid, tõmbusid meie rusikad kokku ning südamed täitusid vihaga. Kuid keegi ei selgitanud meile, miks Ungari rahvas tšekistide vastu nii suurt vastumeelsust tundis. Selle asemel taoti meile pähe lihtne mõte: ajalool pole tingivat kõneviisi. Seda, mis toimus, tagasi ei võta. Seepärast pole vaja minevikus sorida. Väite esimene pool on vaieldamatu: möödanikku tagasi ei saa. Aga miks mitte selles sorida, ammutades õppetunde tulevikuks? Pärast malepartiid analüüsivad sajad ja tuhanded eksperdid ning asjaarmastajad suurmeistrite vigu. Pärast seda, kui õpetaja kontrollis etteütlust, parandas punase tindiga vihikuid ja pani hinded, teevad õpilased vigade parandust. Pärast seda, kui lõppes lennupäev, viib õhupolgu komandör läbi lendude analüüsi. Pärast seda, kui pommitaja Tu-4 viskas Totski polügoonil tuumapommi ja väed murdsid läbi epitsentri operatiivavarusse, kogus Nõukogude Liidu marssal Žukov kindralid kokku ja viis läbi õppuste analüüsi: sina tegutsesid õigesti, aga sul tuleks järgmisel korral arvestada näe neid möödalaske. Meie riik lendab juba sada aastat kuristikku. Kes segab meid läbi viia nende lendude analüüsi? Kas me ei ole käest lasknud, erinevalt teiste riikide rahvastest, oma ajaloolist šanssi, kui andsime timukatele andeks nende kuritööd ja jätsime istuma mugavatesse kabinettidesse? Minevikku tagasi ei too. Kuid huvitav oleks olnud teada saada, millist teed oleks läinud meie ajalugu, kui meie rahvas oleks vajalikul hetkel tegutsenud märksa julgemalt? 3. peatükk 1 Sellest, et olukord Ungaris on pinev, olid Nõukogude seltsimehed teadlikud. Sellest kandis Moskvasse ette Nõukogude saadik seltsimees Andropov, Juri Vladimirovitš. Ja mitte tema üksi. Ungari territooriumil töötasid seltsimehed KGBst ja GRUst, nägid kõike oma silmadega, kirjutasid Moskvasse ettekandeid. Ettekanded muutusid üha ärevamateks, eriti selle foonil, et ka Poolas võis iga hetk prahvatada. Erikorpuse komandör kindralleitnant Laštšenko sai juba 1956. aasta juunis Žukovi käsu töötada välja vennalikule Ungari rahvale internatsionaalse abi osutamise ja vajadusel võõras kodus korra majjalöömise plaan. Rahustamise plaan sai nime „Laine” („Волна”). 20. juulil 1956. aastal kinnitas Žukov selle plaani. 23. oktoobril 1956. aastal, samal päeval, kui Stalini kuju murdus saabaste kohalt ja prantsatas sillutisele, andis NSV Liidu kaitseminister, Nõukogude Liidu marssal Žukov erikorpuse komandörile kindralleitnant Laštšenkole Moskvast käsu tõsta korpus lahinguhäirega jalule ja asuda täitma plaani „Laine”. 17. kaardiväe mehhaniseeritud diviis asus Austria piiril. Selle ülesanne oli piiri katmine. 2. kaardiväe mehhaniseeritud diviis liikus Budapesti peale. Erikorpuse tugevdamiseks plaani „Laine” kohaselt viidi Ungarisse üks diviis Nõukogude vägede koosseisust Rumeeniast, 33. kaardiväe mehhaniseeritud diviis ja kaks diviisi Ees-Karpaatia sõjaväeringkonnast, 11. kaardiväe mehhaniseeritud diviis ja 128. kaardiväe laskurdiviis. Nende kolme diviisi komandöridel oli käsk vajadusel tungida üle piiri lahinguga, kasutades kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid. 24. oktoobril kell 2 öösel sisenesid esimesed 2. kaardiväe mehhaniseeritud diviisi tankid Budapesti tänavatele. Kell 2.15 ületasid 11. kaardiväe mehhaniseeritud diviisi eelsalgad piiritõkkepuid maha sõites NSV Liidu ja Ungari piiri. Kell 6 hommikul sisenesid 33. kaardiväe mehhaniseeritud diviisi üksused peajõududena Ungari territooriumile. Samal ööl maandati Tököli lennuväljale Balti sõjaväeringkonna koosseisust 7. kaardiväe õhudessantdiviisi 108. kaardiväe õhudessantpolk. Varsti paisati lennukitega siia veel kaks õhudessantpolku Kiievi sõjaväeringkonna 31. kaardiväe õhudessantdiviisist. Lennuväli võeti tugevdatud kaitse alla. Siia paiknes ümber erikorpuse komandopunkt ja Nõukogude Liidu saatkond. Tököl muutus millegi Versailles’i sarnaseks Pariisi Kommuuni mahasurumise ajast. Koidikuks hõivati erikorpuse 2. kaardiväe mehhaniseeritud diviisi jõududega ja võeti valve alla parlamendi ja Ungari Töörahvapartei keskjuhtkonna hoone, riigipank, post, telegraaf, parteiajalehe toimetus ja teised eriti tähtsad objektid. Rahustamise üldjuht oli Varssavi lepingu riikide ühendatud relvajõudude ülemjuhataja Nõukogude Liidu marssal Konev. Tema komandopunkt paiknes algul Nõukogude territooriumil Beregovos, kuid viidi peagi üle Ungarisse, Szolnoki linna. Karistusoperatsiooni üldjuhiks oli Nõukogude Liidu kaitseminister, kolmekordne Nõukogude Liidu kangelane, Nõukogude Liidu marssal Žukov. Kokku olid erikorpuse, mis juba asus Ungaris, ning kahe mehhaniseeritud ja ühe laskurdiviisi, mis viidi Ungarisse Nõukogude Liidu ja Rumeenia territooriumilt, koosseisus: 1130 tanki ja liikursuurtükki, kaasa arvatud IS-3, ISU-152, T-34-85, T-44, T-54, SU-100, PT-76; 380 soomustransportööri BTR-40, BTR-50P, BTR-152; 615 suurtükki ja miinipildujat 185 õhutõrjesuurtükki; 159 hävitajat MiG-15 ja MiG-17; 122 pommitajat Il-28; 3830 autot. Nõukogude seltsimeeste ilmumine, keda keegi (esialgu) polnud palunud suveräänse riigi siseasjadesse sekkuda, võeti vastu tulega. Saabuvad Nõukogude väed astusid lahingusse käigu pealt. Tank linnas, justkui hunt puuris, on äärmiselt haavatav. Tank pole loodud lahinguks linnas. Tankile on tarvis avarust. Žukov põletas 1945. aastal Berliinis asjatult ära kaks tankiarmeed. Sõja õppetunnid ei tulnud suurele väejuhile kasuks. Tema plaanide kohaselt tungisid tankid taas suurlinna. Need põlesid Budapestis samasuguse ereda leegiga kui Berliiniski. Kui tuli jõuab mürskudeni, rebib hirmus plahvatus torni otsast. T-54 torn kaalub kaheksa ja pool tonni. IS-3 torn – peaaegu kaksteist. Lahingkomplekti plahvatusel lendab torn eemale justnagu tuline keeduspiraal, mille raevunud vanamutt on üle köögi visanud. 2 24. oktoobril saabusid Tököli lennuväljale hävitajate kaitse all kolme eraldi lennukiga seltsimehed Mikojan, Suslov ja Serov. Mikojan – NLKP KK presiidiumi liige, NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja. Suslov – NLKP KK presiidiumi liige, NLKP KK sekretär. Serov – Nõukogude Liidu kangelane, armeekindral, KGB esimees. Samal päeval valiti Ungari Ministrite Nõukogu esimeheks Imre Nagy. 25. oktoobril toimus Nõukogude vägede kokkupõrge demonstrantidega parlamendi ees oleval väljakul, mille käigus kümned inimesed tapeti ja sajad said haavata. Samal päeval kandsid seltsimehed Mikojan ja Suslov NLKP KKle ette: Ungari Töörahvapartei KK hoone ees puhkes sm. Serovi silme all tulevahetus meie tankistide ja Ungari roodu vahel, mis oli tulnud KK hoone valvet tugevdama. Tankistid kahtlustasid saabujates ülestõusnuid. Tulevahetuses hukkus Ungari roodust 10 inimest ja 1 sai raskelt haavata. See toimus, kui me pidasime KKs ungari seltsimeestega istungit, kusjuures meie tanki kuulipildur andis suurekaliibrilisest kuulipildujast valangu istungisaali akende pihta. Varises krohvi, mis kutsus ungari juhtivate töötajate keskel esile paanikat. Kui ettekannet uskuda, siis kohkusid ainult ungari seltsimehed, aga seltsimehed Mikojan ja Suslov kartma ei löönud. 26. oktoobril jätkusid lahingud Budapestis ja kogu riigis. 27. oktoobril vahetati seltsimees Gerő MDP KK esimese sekretäri kohalt välja seltsimees János Kádári vastu. Kádár oli Nõukogude vägede Ungarist väljaviimise pooldaja. 3 28. oktoobril kirjutas valitsusjuht Imre Nagy alla määrusele salapolitsei AVH laialisaatmisest. Kuulutati välja relvarahu. Nõukogude Liidu marssal Konev andis Nõukogude vägedele käsu Budapestist ja teistest linnadest lahkuda. Revolutsioon oli võitnud! 29. oktoobril 1956. aastal lahkusid erikorpuse väeüksused Budapestist. 29. oktoobril 1956. aastal puhkes Suessi kriis. Suessi kanal suleti. Suessi kanali piirkonnas algas sõda. Suessi kanal – see on nafta Euroopa jaoks. Naftahinnad sööstsid üles. Euroopa kohkus. Aga seltsimehed Hruštšov ja Žukov sattusid kirjeldamatusse vaimustusse. Kogu Euroopa tähelepanu, kogu maailma tähelepanu koondus sõjale Suessi kanali piirkonnas. Kellele nüüd veel Ungari meelde tuleb? 30. oktoobril teatas Ungari valitsuse juht Imre Nagy mitmeparteisüsteemi taastamisest ja valimiste väljakuulutamisest. 1. novembril teatas Imre Nagy Ungari väljaastumisest Varssavi lepingu organisatsioonist. Aga samal ajal kutsus Nõukogude Liidu saadik Ungaris, Juri Vladimirovitš Andropov, Ungari Töörahvapartei esimese sekretäri seltsimees Kádári Tököli lennuväljale läbirääkimistele kommunistliku liikumise tuleviku üle Ungaris. Seltsimees Kádár saabus läbirääkimistele. Ta lükati viisakalt lennukisse ja veeti Nõukogude Liitu. Teda võttis vastu seltsimees Hruštšov, lubades Ungari rahvale vennalikku internatsionaalset abi. Ainult seltsimees Kádár pidanuks seda abi paluma. Seltsimees Kádár ajas sõrad vastu, aga Nõukogude seltsimehed palusid, et ta paluks. Veenda meil osatakse. Veendi. Ja Nõukogude Liidus formeeriti Ungari seaduslik valitsus kahest inimesest: János Kádár ja Ferenc Münnich. Ja Ungari seaduslik valitsus pöördus Nõukogude Liidu poole abi järele. Saades abipalve, lubasid Nõukogude seltsimehed mõelda. 3. novembril kutsuti Nõukogude Armee üksuste väljaviimise küsimuse lahendamiseks Tököli lennuväljale Ungari kaitseminister kindralleitnant Pál Maléter ja tema lähimad abilised. Läbirääkimiste käigus saavutati kokkulepe koridoridest, mida mööda Nõukogude väed riigist lahkuvad. Ungari kaitseminister tõstis telefonitoru ja andis oma alluvatele ministeeriumis korralduse mitte tulistada Nõukogude vägede pihta, mis hakkavad liikuma mööda kokkulepitud marsruute. Pärast seda korraldati väike sõbralik õhtusöök. Öeldi tooste selle eest, et kuigi läheme lahku, jääme ikkagi sõpradeks. Joodi, hammustati kõrvale, valati veel, küpses teine toost, kuid sel hetkel sisenes saali Nõukogude Liidu kangelane KBG esimees armeekindral Serov koos kinnivõtjate grupiga. Kogu Ungari kaitseministeeriumi juhtkond vahistati. Üldiselt on kombeks lubada läbirääkimisi pidaval parlamentääril rahus lahkuda. Isegi Uus-Guinea inimsööjad ei söö teise hõimu samasuguseid inimsööjaid, kes tulid läbirääkimistele. Kuid meie peame pöörama tähelepanu rahvusvahelise olukorra keerukusele. Me peame aru saama, et jutt käis vennalikust rahvast, kes vajas abi. Kas seltsimeestel Hruštšovil ja Žukovil oli õigus lihtsalt niisama võtta ja lasta käest kuritahtlikud kontrrevolutsionäärid, ungari rahva ja kogu maailma proletariaadi vaenlased? See’p see lugu on! Nad ei lasknudki. Ja ei ole vaja meelde tuletada mingeid inimsööjaid Uus-Guineast, kui jutt käib kogu maailma progressiivse inimkonna õnnest. 4 3. novembril 1956. aastal kell 23.00 andis Nõukogude Liidu marssal Žukov Ees-Karpaatia sõjaväeringkonna juhatajale armeekindral Batovile ja erikorpuse komandörile kindralleitnant Laštšenkole signaali „Välk444” („Гром444”). Vastavalt saadud signaalile algas 4. novembril kell 4.15 kontrrevolutsiooni purustamiseks operatsioon „Keeris” („Виxрь”). Ungaris juba asusid neli Nõukogude mehhaniseeritud, üks laskur- ja kaks õhudiviisi ning neli 7. ja 31. kaardiväe õhudessantdiviisi õhudessantpolku. Kõik nad pidid vastavalt saavutatud kokkuleppele lahkuma mööda Ungari kaitseministriga kooskõlastatud koridore. Neis koridorides oli käsk Nõukogude vägede pihta mitte tulistada. Nõukogude diviisid kusagile lahkuma ei hakanud. Selle asemel toodi Ungarisse Ees-Karpaatia sõjaväeringkonnast sisse kaks armeed – tankivägede kindralleitnant Babadžanjani 8. mehhaniseeritud armee ja kindralleitnant Mamsurovi 38. armee. Nad liikusid mööda neid koridore, kus nende pihta keegi ei tulistanud. Doonau jagab Ungari kaheks osaks. 38. armee võttis kontrolli alla piirid Austria ja Jugoslaaviaga ning Doonau paremal kaldal kogu Ungari lääneosa. 8. mehhaniseeritud armee seadis korda jalule Doonau vasakul kaldal Ungari idaosas. Erikorpuse ülesanne koondus järsult – ainult Budapest. Erikorpuse struktuuri muudeti radikaalselt. 17. kaardiväe mehhaniseeritud diviis asus Austria piiril. See jäeti erikorpusest välja ja anti 38. armee koosseisu. Kaks lennuväediviisi viidi samuti erikorpuse koosseisust välja. Antud juhul polnud need vajalikud. Pontooni-sillapolk – seda enam. Kõik need läksid marssal Konevi otsesesse alluvusse. Samal ajal tulid erikorpuse 2. kaardiväe mehhaniseeritud diviisi koosseisu täienduseks: 7. kaardiväe õhudessantdiviis, Rumeeniast tulnud 33. kaardiväe mehhaniseeritud diviisi 128. kaardiväe laskurdiviis Ees-Karpaatia sõjaväeringkonnast, ja mõningad polgud: 100. tankipolk 31. tankidiviisist, 97. mehhaniseeritud polk 27. mehhaniseeritud diviisist, 128. kaardiväe tanki-liikursuurtüki-, 135. kaardiväe suurtüki-, 145. kaardiväe laskurpolgud 66. kaardiväe laskurdiviisist. Žukovi käsul astusid nad kõik lahingusse. Budapesti tormijooks oli raevukas. Neli päeva lahinguid meenutasid täielikult rünnakut Berliinile 1945. aastal. Sarnasus oli veel selles, et ka Berliini ründasid Žukovi ja Konevi väed. Nõukogude suurtükivägi tagus halastamatult. Alles pärast selle lööktööd läksid rünnakule jalaväest ja õhutõrjekuulipildujatega soomustransportööridest kaetud tankid ja liikurid. Viimasel momendil, enne seda kui kümmekond 152 mm kaliibriga mürsku tabasid uudisteagentuuri hoonet, andis agentuuri direktor, võtnud enda peale diktori rolli, maailmale edasi läkituse, mis lõppes sõnadega „me sureme Ungari ja Euroopa eest”. 5 Imre Nagy, Ungari valitsuse juht, varjus Jugoslaavia saatkonnas. Mis temaga teha? Ta on rahva hulgas liiga populaarne. Kihutada riigist minema! Vaat mis. Nii talle edasi öeldigi: kao minema sulle armsasse Jugoslaaviasse! Meile sa siin vajalik ei ole. Ära karda, keegi sind ei puutu. 23. novembril väljus Imre Nagy pärast pikki kooskõlastamisi ja julgeolekugarantiide esitamist saatkonnast. Ja võeti kinni. Surma oodates hoiti teda peaaegu kaks aastat. Kohtuprotsess ta üle oli kinnine ja ei alanud mitte kohe, vaid kui kõik oli vaibunud. Keegi ei teadnud, et kuskil käib selline kohtuprotsess. Valitsuse juht Imre Nagy, kaitseminister kindralleitnant Pál Maléter ja teised revolutsiooni juhid poodi üles. Poodi üles, mitte nii, nagu puuakse teistes Euroopa riikides, mitte põikpuuga võllas. Tehnoloogia oli siin palju täiuslikum. Tarvis on vaid vertikaalset posti ja taburetti. Silmus visatakse üle postitipu. Surmamõistetu pannakse taburetile või millelegi seda asendavale. Nüüd tõmmatakse teiselt poolt posti köit, pingutades silmuse kinni. Ja lüüakse taburet alt. Paremus on selles, et keha ei jää õhku rippu ega kõlkuma. *** Mind on alati pannud imestama Ungari revolutsiooni juhtide kergeusklikkus. Partei peasekretär sõitis läbirääkimistele seltsimees Andropovi juurde. Kaitseminister sõitis läbirääkimistele armeekindral Malinini juurde. Valitsuse juht jäi uskuma puutumatuse garantiisid. Leidsid keda uskuda. Me pole ju inimsööjad Uus-Guineast. Võtmemoment Suessi kanal – see on lühim tee India ookeanist Vahemerre. Alternatiivne teekond ümber Aafrika on 8000 kilomeetrit pikem. Kanali sügavus on 20 meetrit, laius mõnes kohas kuni 169 meetrit, pikkus 163 kilomeetrit. Kanali ehitasid prantsuse insenerid prantslaste initsiatiivil, nende projektide järgi, prantsuse rahaga, avati laevasõiduks 1869. aastal. Egiptuse valitsus sai 44 % kõigist aktsiatest, kuid, vajunud võlgadesse, müüs oma osa Suurbritanniale. Kanal sai sisuliselt prantsuse-briti kanaliks. Perioodil, millest käib jutt, käis Euroopa varustamine naftaga peamiselt läbi Suessi kanali. Hruštšov ja Žukov otsustasid selle kraanikese sulgemisega Euroopal kõrist haarata. Egiptuse suureks juhiks oli Gamal Abdel Nasser, tulevane Nõukogude Liidu kangelane. Hiljem reageeris nõukogude rahvas Nasserile NSV Liidu kõrgeima autasu andmise puhul (1964. aastal) kupleede ja tšastuškadega: Лежит в пескаx и греет пузо Герой Советского Союза, Полуфашист, полэсер Гамаль Абдел на-всеx-Насер.[15 - Lamab liival ja soojendab vatsa / Nõukogude Liidu kangelane, / poolfašist, poolesseer / Gamal Abdel kõigi-peale-Sittuja.] Vaat teda Hruštšov ja Žukov tõukasidki võtma kanalit oma kätte. Sa olevat oma aiakese maha müünud, raha maha laristanud, nüüd nõua see, mille müüsid, tagasi, me toetame, anname relvi nii palju kui tahad, Niiluse tõkestame paisuga tasuta või peaaegu tasuta. Gamal tegi nii nagu teda õpetati ja võttis kanali oma kätte. Vastuseks järgnes see, mida Nõukogude propaganda nimetas Inglise-Prantsuse-Iisraeli interventsiooniks vabadustarmastava Egiptuse vastu. Saatanliku kokkulangemisena algas Iisraeli, Suurbritannia ja Prantsusmaa sõda Egiptuse vastu samal päeval, kui Nõukogude väed lahkusid Budapestist ja teistest Ungari linnadest ning kavatsesid juba alatiseks koju minna. 4. peatükk 1 Ungari revolutsiooni mahasurumise eest langes Nõukogude kindralitele autasude ja ergutuste kosk. 26. novembril 1956. aastal anti sõjaväeluure eeskujuliku töö eest operatsioonide „Laine” ja „Keeris” käigus GRU ülemale kindralleitnant Štemenkole teist korda kindralpolkovniku auaste. Kutuzovi 1. järgu ordeni – aga see on Võidu ja Suvorovi 1. järgu ordenite järel tähtsuselt ja väärtuselt kolmas väejuhtide autasu – said seitse kindralit, teiste hulgas KGB esimees Nõukogude Liidu kangelane armeekindral Serov, 38. armee juhataja Nõukogude Liidu kangelane kindralleitnant Mamsurov, 8. mehhaniseeritud armee (1957. aastast – 8. tankiarmee) juhataja Nõukogude Liidu kangelane tankivägede kindralleitnant Babadžanjan. Bogdan Hmelnitski 1. järgu ordeni (väejuhtide autasudest tähtsuselt ja väärtuselt neljanda) said kaheksa kindralit, sealhulgas Ees-Karpaatia sõjaväeringkonna vägede juhataja kahekordne Nõukogude Liidu kangelane armeekindral Batov ja eriülesannete kindral NSV Liidu kaitseministeeriumi juures kindralleitnant Kitajev. Kahekordne Nõukogude Liidu kangelane Nõukogude Liidu marssal Konev, kes juhtis karistusoperatsiooni ja erikorpuse komandör kindralleitnant Laštšenko said Lenini ordenid. Kuid kõige heldem autasu langes NLKP KK presiidiumi liikmele, kaitseministrile, kolmekordsele Nõukogude Liidu kangelasele, Nõukogude Liidu marssalile Žukovile: ta sai meie ajaloo esimeseks neljakordseks Nõukogude Liidu kangelaseks. Pärast teda saavutab selliseid kõrgusi veel ainult üks väljapaistev väejuht – Nõukogude Liidu marssal Brežnev, Leonid Iljitš. Kõik neli Kuldtähte saab Brežnev rahuajal töökabinetis sooritatud kangelastegude eest. Kukkus nii välja, et oma esimese Nõukogude ordeni sai Žukov osalemise eest karistusoperatsioonis vene rahva vastu Tambovi kubermangus, aga viimase ordeni teenistuses (arvestamata pensionil olles saaduid) – samuti karistusoperatsiooni eest, kuid juba ungari rahva vastu. Neljanda Kuldtähe andmine Žukovile ei sobinud mingisse raami. Selline autasustamine pole ette nähtud mitte mingite seaduste ega ukaasidega. Kolmekordne kangelane – see on seadlustega kinnitatud tipp. Kuigi ka see on suur lollus. Saan aru, mis on kangelane. Aga kuidas saab olla kahekordne kangelane? Või kolmekordne? See on midagi kahekordse geeniuse või kolmekordse pühaku laadset. Nõukogude Liidu kangelane Konev juhtis vahetult Ungaris olles karistusoperatsiooni. Talle Kuldtähte ei antud. Aga Nõukogude Liidu marssal Žukov teostas üldjuhtimist. Moskvast. Ungaris ta välja ei ilmunud ei päevaks, tunniks ega minutiks. Milles siis see tema kangelaslikkus avaldus? Žukovi autasustamine, et talle karistaja kuulsus külge ei kleepuks, maskeeriti sünnipäeva alla. 1. detsembril 1956. aastal sai Žukov 60-aastaseks. Sel päeval talle Kuldtäht ja Lenini orden antigi. Justkui sünnipäevaks. Ent siis tuleb välja hoopis naeruväärselt. Milles on siis kangelaslikkus? Selles, et enne 60. sünnipäeva põhja ei joonud? Muide, Lenini ordenist. Kui kangelase aunimetuse said esimest korda, siis anti Kuldtäht ja Lenini orden (Žukovil on esimene Kuldtäht numbriga 435 ning Lenini orden selle juurde numbriga 6071). Ent kui said kangelase aunimetuse uuesti, siis anti vaid Kuldtäht, kuid Lenini ordenit selle juurde polnud ette nähtud. Selline kord kehtis. Nii oli alati, sealhulgas Žukovi teise ja kolmanda Kuldtähe saamisel. Aga nüüd neljanda Kuldtähe saamisel poetati talle järsku vaatamata seadusele veel ka Lenini orden. Kes on kogu selle korralageduse taga? Püüame umbkaudu arvata. Meie riigis kuulus võim organile, mis kandis nimetust kommunistliku partei keskkomitee poliitbüroo. Kirjeldataval ajaloolisel perioodil kandis see nimetust keskkomitee presiidium. Aga kes on presiidiumis? Õige. Pärast NLKP XX kongressi juhtisid presiidiumi kaks meest: Hruštšov ja Žukov. Kusjuures Žukov kiskus kangekaelselt võimuohje enda kätte. Vaat ise ta siis end autasustaski. 2 Sõjaväeõppused Totski polügoonil 1954. aasta septembris selgitasid välja nõrga koha Nõukogude Liidu sõjalises doktriinis. Euroopa töölisklassi vabastamiseks tuleb vastase rinne läbi murda. Kuid murda nii, nagu murti Teises maailmasõjas, välja ei tule. Kui koguda mitu päeva järjest läbimurde lõikudesse kuni kolmsada suurtükki iga kilomeetri kohta koos vastava koguse lahingumoonaga, siis vastane, kui pole loll, annab selle kogunemise pihta tuumalöögi. Seepärast tuleb vastase kaitsest läbi murda ilma sellise suurtükkide massi koondamiseta. See tähendab – üksnes tuumalöögiga. Ent aeglase käiguga kolbmootoriga pommitaja Tu-4 tuumalaengu kandjana selliseks tööks ilmselgelt ei sobinud. Ka uusimad Tupolevi, Mjasištševi, Iljušini ja Jakovlevi pommitajad ei kõlvanud sellise töö tarbeks. Neil on vastupidine probleem – liiga suur kiirus. Vastase territooriumi sügavuses tuumalöökide andmine nende jaoks probleemiks ei olnud. Ent kuidas anda selliseid lööke eesliini pihta, kui kõrval on omad väed? Kui pommitaja liigub suurel kõrgusel, on pommiheitmise täpsus madal. Peale selle, sellist lennukit on kerge avastada ja alla lasta. Kui pommitaja läheneb eesmärgile madalal või ülimadalal kõrgusel, siis jääb vastasele väga vähe aega, et selle ilmumisele reageerida. Kuid ka lennukil on vähe aega, et eristada, kus on eesliin, kus lõpevad omad ja algavad võõrad. Ja veel: mis saab, kui tuhanded tankid ja suurtükid, kümned tuhanded autod ja sajad tuhanded võitlejad valmistusid pealetungiks, kui operatsioon on arvestatud minutite kaupa, kuid eesmärgile lähenedes tulistatakse pommikandja alla? Mida käsite sel juhul ette võtta? Tühistada pealetung antud lõigus, kui naabrid sööstsid edasi? Sõjaväeõppuste kogemus Totski polügoonil näitas üheselt sellele, et tuumalöögi andmiseks vastase eesliini pihta lennuvahendid kohaletoimetamiseks ei kõlba. Tarvis oli otsida teine lahendus. Nõukogude Liidu marssal Žukov, asudes 1955. aasta veebruaris NSV Liidu kaitseministri kohale, andis korralduse esitada ettepanekud taktikalise tuumarelva kohaletoimetamise vahendite väljatöötamise kohta, mille abil väed saaks anda tuumalööke oma paiknemise vahetus läheduses. Esitati mitu ettepanekut. Žukov valis välja kolm, mis tema arvates lubasid reaalseid tulemusi. 18. novembril 1955. aastal võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu Žukovi ettepanekul vastu otsuse töö alustamisest kolmes suunas üheaegselt. Esimene suund: 406 mm kaliibriga liikurkahuri loomine koos tuumamürsuga selle jaoks. Selliste kahurite loomise kogemus laevadele oli olemas, oli olemas tehnoloogiline ja tööstuslik baas ning kaader. 1938. aastal alustati lahingulaeva „Sovetski Sojuz”, mis sai seerias juhtlaevaks, ehitamist. Igal seda tüüpi lahingulaeval pidi olema kolm kolmesuurtükilist peakaliibri torni. Sellise torni esisoomuse paksus on peaaegu pool meetrit. Täpsemalt – 495 millimeetrit. Iga torn kaalus 2364 tonni. Kõik suurtükkide laadimise ja sihtimise protsessid olid äärmiselt mehhaniseeritud. Iga suurtükitorni meeskond koosnes „kõigest” 105 ohvitserist ja madrusest! Iga toru koos lukuga kaalus 136,7 tonni. Need kahurid paiskasid 1108 kilogrammi kaaluvaid mürske 45 kilomeetri kaugusele. Laengu kaal – 310 kilogrammi. Toru ressurss – 300 lasku. Enne Saksamaa kallaletungi ei lastud vette ühtegi „Sovetski Sojuz” tüüpi lahingulaeva. Hitler nurjas oma kallaletungiga nende ehitamise. Pärast sõda demonteeriti lõpuni ehitamata korpused vanametalliks. Otsustati kasutada 406 mm-lisi kahureid maavägede jaoks. Liikurlafeti loomise baasina kasutati tanki T-10M. Mõistagi ei tõsta mingi lafett toru kaaluga peaaegu 137 tonni, seega toru lühendati, mürsu kaalu alandati poole võrra, laengut vähendati viis korda, toru hukukindlust – kaheksa korda. See lubas vähendada järsult urviku, luku ja toru enda kaalu. Seade tuli välja elegantne ja kerge – kõigest 64 tonni. Sellele anti indeks 2A3. See kahur suutis tulistada 570 kilogrammi kaaluvaid mürske 25 kilomeetri kaugusele. 3 Üheaegselt töödega 406 mm liikursuurtüki 2A3 loomisel käisid tööd ka teisel suunal: samal baasil 420 mm kaliibriga liikurmiinipilduja 2B1 loomiseks. See miinipilduja suutis 670 kilogrammise kaaluga miine pilduda 25 kilomeetri kaugusele, aktiiv-reaktiivmiine – 50 kilomeetri kaugusele. Miinipildujal oli vaieldamatu paremus kahuri ees. Lahingukaal – 55 tonni. Nõukogude Armees oli kehtestatud kaalustandard 60 tonni. See on neljateljelise vaguni kandevõime. Raskete tankide ja iga muu lahingutehnika kaalu oli soovitav hoida selle piires. Lähtudes kaalupiirangust 60 tonni töötati välja armeepraamid ja muu lahingutehnika. 406 mm liikurkahur ületas selle kaalupiiri, aga miinipilduja mahtus kaalustandardi. Miinipilduja siledat toru oli võrreldamatult kergem toota, sel oli mõõtmatult suurem hukukindlus. Lahingumoona suurem kaliiber ja kaal, väiksemad dünaamilised ja termilised koormused torukanalis lasu hetkel kergendasid järsult tuumamürsu loomise ülesannet sellisele relvale, kuigi miinipildujal oli tule täpsus väiksem. Mõlemal suurtükil olid kaasasündinud pahed. Eelkõige – gabariidid: pikkus üle 20 meetri, kõrgus – 5,7 meetrit. Kuidas neil elektriliine puruks tõmbamata liikuda mööda linnatänavaid? Kuidas mahtuda tee kohal oleva silla alt läbi, kuidas sõita mööda silda, ilma et see kokku variseks? Kolmandaks suunaks oli tagasilöögita suurtüki loomine. 452 mm kaliibriga tagasilöögita suurtüki loojad põrkasid kokku probleemidega, mida ei õnnestunud lahendada. Monstrumite katsetused ja viimistlemine veel jätkusid, kui horisondile kerkis suur daatum – Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäev. Žukov käskis suureks tähtpäevaks valmistada neli liikursuurtükki ja neli miinipildujat. Miks neli? Et näidata 1957. aasta 7. novembri paraadil. See tekitaks mulje, et need on seeriasuurtükid, mitte üksikud katseeksemplarid, et meil on, millega vastase rinne läbi murda. Värisege, pursuid! 4 Ent olid ka teised probleemid. Oletame, et rindest me murrame läbi, kuid meie vabastajate teed tõkestavad ju mitte üksnes töörahva rõhujate väed, vaid ka looduslikud takistused. Eelkõige jõed. Nende hulgas – Rein. Motolaskur- ja tankipolkude luureroodude, motolaskur- ja tankidiviiside luurepataljonide relvastuses olid ujuvtankid PT-76 ja kerged soomustransportöörid BTR-40. PT-76 vastas eeloleva Euroopa vabastusretke nõuetele. Soomus päästis osaliselt radiatsiooni eest, roomikud lubasid mitte pöörata tähelepanu kaevikutele ja tranšeedele, veetakistused on ujuvale tankile naljaasi. Aga BTR-40 ei suutnud ujuda, ei suutnud ilma kõrvalise abita saada üle tranšeede ja oli ülalt avatud. BTR-40 asemele töötati välja BRDM[16 - BRDM – бронированная разведывательно-дозорная машина, ’soomustatud luure- ja patrullmasin’. – Autori märkus.]. BTR-40st eristus BRDM selle poolest, et omas soomustatud katust, aga see, nagu näitas Ungari kogemus, polnud sugugi mitte liigne lõbu. Peale nelja suure diameetriga ratta oli BRDMi kõhu all veel neli sisse tõmmatavat väikest ratast. Lastes need välja, võis BRDM lahinguväljal vabalt sõita üle tranšeede, peale selle oskas see ujuda. Tankidiviiside motolaskurüksuste relvastuses olid tanki PT-76 baasil loodud ujuvad roomikutega soomustransportöörid BTR-50P. Nendele masinatele polnud Rein samuti hirmus. Motolaskurdiviisidele töötati BTR-152 asemele välja ujuv neljateljeline ratastel soomustransportöör BTR-60P. Kuid mida teha tankidega? Ujuvsillad on äärmiselt kergesti rünnatavad, eriti tuumasõjas. Luuretanki võib teha ujuvaks, selle soomus pole kuigi raske. Kuid peamise lahingutanki võib muuta ujuvaks üksnes kinnitades kõigile külgedele tohutud pontoonid ja pannes peale vindiga rippmootori. See kõik on vastuvõetav, kui me räägime sadakonnast tankist. Aga meil pole neid sadakond. Ka mitte tuhat. Nõukogude Liidul on kaheksa tankiarmeed ja päratu hulk sama hulgaliselt tankidega küllastatud üldvägede armeesid. Ja neil kõigil tuleb perspektiivis forsseerida veetakistusi. Seepärast ripp-pontoonid ei sobinud kuidagi ning tankid võisid forsseerida veetakistusi ainult mööda põhja. Võeti vastu otsus töötada välja spetsiaalne varustus tankide T-54 jaoks, mis lubanuks neil ületada veetakistusi vee all. 5 Kuid peamine oht Nõukogude Liidule ei lähtunud siiski mitte kuritahtlikest vaenlastest. See lähtus meie oma püüdlusest teha kogu maailm õnnelikuks, vabastada töötajad kapitalistlikust rõhumisest. Selgitan. Võimaluse korral võtke kätte lahtine langevari, vaadake tähelepanelikult õmblusi, katsuge troppe, ranitsat, kuplit. See on ju tõeline ime! Selle ime lõid kuldsete kätega neiud. Ei tea, kuidas nüüd, aga neil aastatel tegid selle kõik kõrgema klassi spetsialistid käsitsi kõige kõrgema kvaliteediga materjalidest. Igas tehases istus oma brigaadi juures alampolkovniku pagunites kaitseministeeriumi esindaja, sõjaväeesindaja. Iga õmblust kontrollis isiklikult, sest vastutas vastuvõetud toodangu kvaliteedi eest oma peaga. Kuldsete kätega neidudele maksti head raha. Ja brigadirile. Ja tsehhiülemale. Ja direktorile. Ja sõjaväeesindajale. Ja kõigile, kes valmistasid troppe, materjali kuplite jaoks, ülimalt vastupidavaid niite ja kõike muud. Aga õhudessantdiviise oli Nõukogude Liidul neil kuulsusrikastel aastatel kaks korda rohkem kui kõigil maailma maadel kokku arvatult. Teenisid neis diviisides (kolme aasta kaupa) valitud sõdurid, kes ise mitte midagi ei tootnud. Kes rebiti eemale tööpinkidest ja viljapeksumasinatest. Keda oli tarvis riietada, muretseda jalavarjud, rikkalikult toita, relvastada, kindlustada muuhulgas ka langevarjudega. Õhudessantvägede ohvitseridele tuli peale muu veel ka palju raha maksta. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/viktor-suvorov/murdumine/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом. notes 1 NSVL sõjaväeluure keskasutus, täielik nimetus Главное разведывательное управление Генерального штаба Вооружённыx сил СССР (NSV Liidu relvajõudude kindralstaabi luure peavalitsus). – Tõlkija märkus. 2 Siin ja edaspidi mõeldud Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (varasemad nimetused: Venemaa Sotsiaaldemokraatlik (bolševike) Töölispartei, Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei ja Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei) keskkomiteed, lühend KK. – Tõlkija märkus. 3 MVD Министерство внутренниx дел, siseministeerium; NKVD Народный комиссариат внутренниx дел, siseasjade rahvakomissariaat. – Tõlkija märkus. 4 Lendlause N. Gogoli „Surnud hingedest”. – Tõlkija märkus. 5 Pole selliseid sõnu, et nendega kirjeldada / Kogu mure ja kurbuse väljakannatamatust. / Pole selliseid sõnu, et nendega jutustada, / Kuidas me leiname Teid, seltsimees Stalin. 6 Eestikeelne tõlge ilmus 1969. a. – Tõlkija märkus. 7 „Даёшь Варшаву! Дай Берлин! Уж врезались мы в Крым!” – sõnad laulust „Budjonnõi marss” (1920). Omaaegsed veidrad nõukogude loosungid, mis algasid sõnadega „Даёшь” või „Дай”, on pärit madruste argoost. – Tõlkija märkus. 8 Viktor Andrejevitš Kravtšenko – Nõukogude partei- ja riigitegelane, üks esimesi poliitilisi põgenikke. Õppis Dnepropetrovski metallurgiainstituudis koos Brežneviga ja oli tema sõber. Teise maailmasõja ajal oli Nõukogude ostukomisjoni liige Washingtonis ja palus 1944. aastal USA- s poliitilist varjupaika. Seal kirjutas ta raamatu „I Chose Freedom” („Ma valisin vabaduse”) kollektiviseerimise õudustest ja näljast NSV Liidus. Selle raamatu ilmumine sai tõsiseks löögiks Nõukogude Liidu reputatsiooni pihta lääneriikides. 1949. aastal süüdistas prantsuse kommunismimeelne ajaleht „Les Lettres francaises” Kravtšenkot valetamises ja ta andis sisse laimuhagi. Protsessil, mis oma mastaabi tõttu nimetati „sajandi protsessiks”, esinesid sajad tunnistajad. Kravtšenko kaitse tunnistajatena esinesid endised Nõukogude laagrite vangid, kommunistide poolel mõned kuulsused, näiteks Canterbury peapiiskop ja Jean-Paul Sartre, aga samuti Kravtšenko endine naine ja töökaaslased, kelle Nõukogude võimud tõid Pariisi, et need Kravtšenkot laimaksid. Kravtšenko võitis ning Prantsusmaa Kommunistliku Partei populaarsus sellel maal vähenes märgatavalt. 1966. aastal leiti Kravtšenko surnult tema korteris New Yorgis; surma põhjuseks tulirelvahaav peas. FBI kuulutas, et surma põhjuseks oli enesetapp, kuid paljud oletavad, et Kravtšenko tapsid KGB agendid. – Toim. märkus. 9 Vene vanglaargoos – jultunud varas, paadunud kriminaal. Tuletatud väljendist урочный каторжанин (‘tähtajaline sunnitööline’) – ур-ка. – Tõlkija märkus. 10 Vene vanglaargoos уркаган – eriti autoriteetne urka. – Tõlkija märkus. 11 „Гипсовую статую сняли втиxаря.” – Rida ansambel „Ljube” laulust „Станция „Таганская””. – Tõlkija märkus. 12 Ristiisa lõpuni sõi kurgi / ja sõnas piinatult: / „Isake meil osutus / mitte isaks, vaid kitseks…“ // Vennad, täielik segapuder! / Matused tantsuga! / Ja käsk on antud: kujud / jaamadest öö jooksul maha võtta. Lõik Aleksander Galitši „Poeemist Stalinist“. – Tõlkija märkus. 13 Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tekkis kolme peamise Hitleri-vastase koalitsiooni riigi – NSV Liidu, USA ja Suurbritannia juhtide initsiatiivil pärast Teist maailmasõda. Seltsimees Stalin mõistis selgelt, et uute liikmete astumisel sellesse organisatsiooni hakkavad USA ja Suurbritannia positsioonid ÜROs tugevnema. Lähtudes sellest tegi ta ettepaneku teha ÜRO liikmeks mitte üksnes Nõukogude Liidu, vaid ka tollal selle koosseisu kuulunud 16 nõukogude vabariiki. USA ja Suurbritannia sellega ei nõustunud, kuid Stalinil õnnestus välja kaubelda kohad Ukrainale ja Valgevenele kui enim Saksa agressiooni läbi kannatanud riikidele. Ukraina ja Valgevene olid ÜRO asutajaliikmete hulgas. Rahulepingud alistatud riikidega on alla kirjutatud mitte üksnes Nõukogude Liidu, vaid ka Ukraina ja Valgevene poolt. – Autori märkus. 14 Nõukogude Armee – NSV Liidu relvajõudude põhiosa ametlik nimetus alates 1946. aastast. Selle koosseisu kuulusid strateegilised raketiväed, maaväed, riigi õhutõrjeväed, sõja-õhujõud ja teised formeeringud, välja arvatud sõja-merelaevastik, piirivalve- ja siseväed (Советская военная энциклопедия. Москва: Воениздат, 1979, kd 7, lk 411). Siin ja edaspidi kasutatakse seda väljendit palju laiemas mõistes, nagu seda on tehtud ka varem, kui Nõukogude Armee all on mõistetud mitte riigi relvajõudude põhiosa (nagu on näidatud ülal), vaid kõiki relvajõude. – Toim. märkus. 15 Lamab liival ja soojendab vatsa / Nõukogude Liidu kangelane, / poolfašist, poolesseer / Gamal Abdel kõigi-peale-Sittuja. 16 BRDM – бронированная разведывательно-дозорная машина, ’soomustatud luure- ja patrullmasin’. – Autori märkus.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 980.27 руб.