Сетевая библиотекаСетевая библиотека
Lohejooksja Khaled Hosseini "Lohejooksja" on lugu Afganistanist väga erinevatel aegadel – alates monarhia viimastest õitsenguaastatest, kuningavõimu kukutamisest kuni tänapäevase Talibani käes vaevleva rusustatud, mässuliste hirmuvalitsuse all kannatava riigini välja. See on lugu isadest ja poegadest, lugu Amirist ja Hassanist, kes on justkui parimad sõbrad, kuid samas lahutavad neid aastasadadega juurdunud traditsioonid ja seisusevahe, vastandlikud usundid. See on lugu peensusteni järgitavast afgaani kombestikust ja traditsioonidest, mis jäävad kestma ka võõrsil, USAs afgaani immigrantide kogukonnas. See on lugu elude purunemisest ja saatuslikest muutustest, kui Afganistanis algab sõda, ning usust ja lootusest näha taas kord õitsvat kodumaad. See on lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest. See raamat on pühendatud minu silmade nuur’ile, Harisele ja Farahile, ning Afganistani lastele. Tänuavaldused Olen järgmistele kolleegidele tänu võlgu nende nõuannete, abi või toe eest: dr Alfred Lerner, Dori Vakis, Robin Heck, dr Todd Dray, dr Robert Tull ja dr Sandy Chun. Tänan ka Lynette Parkerit East San Jose kogukonna juriidilisest keskusest, kes nõustas mind adopteerimisprotseduuride puhul, ja mr Daoud Wahabit, kes jagas minuga Afganistani-kogemusi. Olen tänulik kallile sõbrale Tamim Ansaryle juhatuse ja toe eest ning San Francisco Kirjanike Õpikojale tagasiside ja julgustuse eest. Tahan tänada isa kui oma vanimat sõpra ja inspireerijat kõige selle eest, mis Babas on õilist; oma ema, kes palvetas minu eest ja tegi raamatu igas kirjutamisstaadiumis nazr’it; tädi, kes mulle lapsepõlves raamatuid ostis. Läkitan tänusõnad ka Alile, Sandyle, Daoudile, Walidile, Rayale, Zahrale, Robile ja Kaderile mu loo lugemise eest. Tahaksin tänada dr ja mrs Kayoumyt – minu teisi vanemaid – sooja suhtumise ja vankumatu toetuse eest. Pean tänama oma agenti ja sõpra Elaine Kosterit tema tarkuse, kannatlikkuse ja sõbralikkuse eest, nagu ka Cindy Spiegelit, minu arukat ja terava pilguga toimetajat, tänu tema abile sai minu raamat lõpliku kuju. Ja tahaksin tänada Susan Petersen Kennedyt, kes raamatu avaldamiseks võttis, ning Riverheadi töökat kollektiivi selle kallal vaevanägemise eest. Lõpuks ma ei tea, kuidas tänada oma armast naist Royat, kelle arvamus on mulle äärmiselt oluline, kes oli nii heatahtlik ja lahke, et luges romaani üksikuid osi korduvalt üle ja aitas mind igati. Jääd mulle igaveseks armsaks, Roya-jan, kannatlikkuse ja mõistmise pärast. ÜKS     Detsember 2001 Minust sai see, kes ma olen praegu, kaheteistkümne aasta vanuselt, jäisel lauspilves talvepäeval 1975. aastal. Mäletan täpselt seda hetke, mil küürutasin mureneva mullavalli taga ja piilusin külmunud ojakese lähedasse põiktänavasse. See oli kaua aega tagasi, aga nüüd ma tean, et pole õige, kui öeldakse – mineviku saab maha matta. Sest minevik kraabib end uuesti välja. Praegu tagasi vaadates saan aru, et olen kõik need viimased kakskümmend viis aastat kogu aeg sellesse tühja põiktänavasse tagasi piilunud. Ühel päeval möödunud suvel helistas minu sõber Rahim-khaan Pakistanist. Ta palus, et tuleksin teda vaatama. Seistes köögis, telefonitoru kõrva juures, teadsin, et see polnud sugugi ainult Rahim-khaan, kes rääkis. See oli minu lunastamata pattudega minevik. Pärast kõne lõppu läksin jalutama Spreckelsi järve äärde Golden Gate’i pargi põhjaservas. Varase pärastlõuna päike sätendas järveveel, kus liikus kümneid tillukesi paate, mida ajas edasi karge briis. Vaatasin üles ja nägin taevas hõljumas kahte punast pika sinise sabaga tuulelohet. Nad tantsisid kõrgel puude kohal pargi lääneservas, üle tuuleveskite, ujudes külg külje kõrval nagu kaks silma, mis vaatavad alla San Francisco peale, linna peale, mida ma praegu oma koduks nimetan. Ja äkitselt kuulsin, kuidas Hassani hääl mu peas sosistas: Sinu jaoks, kas või tuhat korda. Hassan, jänesemokaga lohejooksja. Istusin paju lähedale pargipingile. Mõtlesin sellest, mida Rahim-khaan oli enne kõne lõpetamist öelnud, peaaegu nagu oleks see talle tagantjärele pähe turgatanud. On üks viis, kuidas kõike jälle heaks teha. Ma vaatasin üles nende kaksiklohede poole. Mõtlesin Hassanist. Mõtlesin Babast. Alist. Kabulist. Mõtlesin elust, mida olin elanud, kuni 1975. aasta talv kõik muutis. Ja tegi minust selle, kes ma olen täna. KAKS Kui me olime lapsed, tavatsesime Hassaniga ronida minu isa maja juures sõidutee ääres kasvavate paplite otsa ja vihastada naabreid, peegeldades peeglikilluga nende majadesse päikesevalgust. Me istusime teineteise vastas kõrgetel okstel, paljad jalad kõlkumas, püksitaskud täis kuivatatud mooruspuumarju ja kreeka pähkleid. Me kasutasime peeglit kordamööda, süües mooruspuumarju, pildudes nendega teineteist, itsitades, naerdes. Ma näen veel praegugi Hassanit puu otsas, päike helklemas lehtede vahelt ta peaaegu täiuslikult ümaral näol, näol, mis sarnanes puust tehtud hiina nukuga: tema lame lai nina ja pilusilmad, kitsad kui bambuselehed, silmad, mis sõltuvalt valgusest näisid kuldsetena, rohelistena, isegi safiirsinistena. Ma näen veel ikka ta tillukesi madalal asetsevaid kõrvu ja teravat lõuga, seda lihakat ripatsit, mis paistis olevat lisatud nagu mingi tagantjärele tulnud mõtte tulemusena. Ja ülahuule lõhe, otse keskel, nagu oleks hiina nukumeistri tööriist libastunud või oli ta lihtsalt väsinud ja hooletuks muutunud. Mõnikord neil puudel istudes keelitasin Hassanit laskma kadast naabri ühesilmalise saksa lambakoera pihta. Hassan ei tahtnud seda kunagi teha, aga kui ma palusin, tõeliselt palusin, ei öelnud ta mulle ära. Hassan ei öelnud mulle kunagi milleski ära. Ja ta oli oma kadaga surmavalt täpne. Hassani isa Ali märkas tavaliselt, millega tegelesime, ja sai maruvihaseks, või õigemini nii vihaseks, nagu Ali-sugune inimene üldse võib saada. Ta vibutas sõrme ja näitas käega, et me puu otsast alla tuleksime. Ta võttis peegli ära ja rääkis meile, mida tema ema oli talle rääkinud, et ka vanakurat kasutab peegleid, segamaks moslemeid palvetamise ajal. „Ja ta naerab seda tehes,” lisas Ali alati, vaadates tigedalt kulmu kortsutades oma poega. „Jah, isa,” pomises Hassan siis ja vaatas maha oma jalge ette. Kuid Ali ei tõrelnud kunagi minuga. Kunagi ei öelnud Hassan, et nagu peeglimäng, nii ka naabri koera pähklitega tulistamine, oli alati minu mõte. Paplipuud palistasid punastest tellistest sõiduteed, mille lõpus oli kaks sepistatud raudväravat. Need omakorda avanesid minu isa valdustesse viivale sõiduteepikendusele. Maja ise seisis tellistee vasakul poolel, tee lõpus algas tagaõu. Kõik olid nõus, et minu isa, minu Baba, oli ehitanud kõige ilusama maja Wazīr Akbar Khāni piirkonnas, Kabuli põhjaosa uues ja jõukas rajoonis. Mõned pidasid seda kogu Kabuli kõige ilusamaks majaks. Lai roosipõõsastega ääristatud tee viis laiutava, marmorpõrandate ja suurte akendega majani. Keeruka mustriga mosaiikkivid, mille Baba ise oli E fah nis välja valinud, katsid nelja vannitoa põrandaid. Seinad olid kaetud kullaga tikitud seinavaipadega, mille isa oli ostnud Kolkatast, võlvlaest rippus alla kristall-lühter. Ülakorrusel oli minu magamistuba, Baba tuba ja tema töötuba, mida tunti ka „suitsetamistoa” nime all ja mis pidevalt lõhnas tubaka ning kaneeli järele. Baba ja ta sõbrad lesisid seal mustades nahktoolides pärast seda, kui Ali oli õhtusöögi serveerinud. Nad toppisid seal piipusid – ainult et Baba nimetas seda tegevust alati „piipude kosutamiseks” – ja arutasid oma kolmel lemmikteemal: äri, poliitika, jalgpall. Mõnikord palusin, et Baba lubaks ka mul nende juures istuda, kuid Baba seisis uksel ees. „Mine nüüd ära,” ütles ta. „See on suurte inimeste aeg. Miks sa ei lähe mõnda raamatut lugema?” Ta sulges ukse, jättes mind mõtlema selle üle, miks alati oli tema puhul tegu „suurte inimeste ajaga”. Ma istusin ukse kõrval kägaras, põlved vastu rinda. Mõnikord istusin seal tunni jagu, vahel ka kaks, kuulates nende naeru, lobisemist. Alakorruse elutoas oli kaarsein tellimise järgi sisse ehitatud kappidega. Kappides olid raamitud perekonnapildid: minu vanaisast ja kuningas Nadir-šahhist vana teralise tekstuuriga foto, mis oli tehtud 1931. aastal, kaks aastat enne kuninga mõrvamist; nad seisid surnud hirve kõrval, põlvini saapad jalas, püssid õlal rippumas. Oli ka pilt mu vanemate pulmaõhtust, Baba rabavalt kena oma mustas ülikonnas ja ema nagu naeratav noor printsess valges. Siin oli Baba koos oma parima sõbra ning äripartneri Rahim-khaaniga meie maja ees, kumbki ei naeratanud – sel pildil olen ma beebi ja Baba hoiab mind süles, ise väsinud ning sünge näoga. Olen ta kätel, kuid minu sõrmed hoiavad kinni Rahimkhaani väikesest sõrmest. Kaarsein viis söögisaali, mille keskmeks oli mahagonist laud; selle taha mahtus lahedasti kolmkümmend külalist – ja tänu mu isa ekstravagantsete pidude armastusele toimus seal koosistumisi peaaegu iga nädal. Söögisaali teises otsas oli kõrge marmorkamin, milles talvel loitis alati oran leek. Lai klaasist lükanduks viis poolringikujulisele terrassile, kust avanes kahe aakri suurune tagaaed ja algasid kirsipuude read. Idapoolse müüri äärde olid Baba ja Ali rajanud väikese köögiviljaaia: tomatid, münt, piprad ja mitu rida maisi, mis tegelikult kunagi korralikult ei juurdunud. Meil Hassaniga oli kombeks kutsuda seda „põdura maisi müüriks”. Aia lõunaosas, aafrika tulbipuude vilus, oli teenijate maja, tagasihoidlik väike savionn, kus elas Hassan oma isaga. Just seal, selles väikeses hurtsikus oli Hassan 1964. aasta talvel ilmale tulnud, täpselt aasta pärast seda, kui minu ema oli sünnitusel surnud. Kõigi nende kaheksateistkümne aasta jooksul, mis ma selles majas elasin, olin vaid mõne üksiku korra käinud Hassani ja Ali elupaigas. Kui päike vajus madalale mägede taha ja päeva mängud olid mängitud, läksid meie teed Hassaniga lahku. Mina läksin roosipõõsastest mööda Baba häärberi poole, Hassan savionni, kus ta oli sündinud, kus ta oli elanud kogu oma elu. Mäletan, et see oli kasinalt sisustatud puhas ruum kahe hämarat valgust andva petrooleumilambiga. Ruumi vastaskülgedel oli kaks madratsit, kohati narmastunud äärtega, kulunud Herati vaip, kolme jalaga järi ja nurgas puust laud, millel Hassan joonistas. Seinad olid lagedad, välja arvatud üksainus seinavaip, millele oli sisse kootud helmeid, mis moodustasid sõnad Allah-u-akbar. Baba oli toonud selle Alile ühelt Mašadi-sõidult. Just selles onnis andiski Hassani ema Sanaubar ühel külmal talvepäeval 1964. aastal Hassanile elu. Kui minu ema jooksis sünnituse järel verest tühjaks, kaotas Hassan oma ema vähem kui nädal pärast sündimist. Kaotas saatusele, mida enamik afgaane pidas hullemaks surmast: ta ema jooksis minema ühe rändlaulikute ja – tantsijate trupiga. Hassan ei rääkinud oma emast kunagi, nagu teda poleks olemaski olnud. Mõtlesin alatihti, kas ta unistab emast, sellest, missugune ta välja nägi või kus ta võib olla. Mõtlesin, kas ta igatseb ema järele. Kas tal on valus emast mõelda, nagu minul oli valus mõelda oma emast, keda ma polnud kunagi näinud? Ühel päeval, kui hakkasime minu isa maja juurest Zainabi kino poole minema uut Iraani filmi vaatama, valisime lühema tee, mis viis Istiqlali keskkooli läheduses olevate sõdurite barakkide vahelt läbi. Baba oli keelanud seda teed kasutada, kuid ta oli parajasti Rahim-khaaniga Pakistanis. Hüppasime üle barakke ümbritseva aia, kargasime üle väikese oja ja jõudsime piireteta räpasele platsile, kus vanad mahajäetud tankid tolmu kogusid. Ühe tanki varjus istus rühm sõdureid, suitsetades ja kaarte mängides. Üks neist märkas meid, müksas küünarnukiga kõrval olevat kaaslast ja hüüdis Hassani nime. „Hei, sina seal!” ütles ta. „Ma tunnen sind.” Me polnud teda kunagi varem näinud. See oli masajas mees kiilaks aetud pea ja mustade habemetüügastega. Viis, kuidas ta himuralt meie poole irvitas, hirmutas mind. „Lähme lihtsalt edasi,” pomisesin Hassanile. „Kuule, sina! Hazara! Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!” klähvis sõdur. Ta ulatas oma sigareti kõrval istuva mehe kätte ja moodustas ühe käe pöidla ning nimetissõrmega rõnga. Torkas teise käe keskmise sõrme rõngast läbi. Sisse ja välja. Sisse ja välja. „Ma tundsin su ema, kas sa tead seda? Tundsin teda õige hästi. Võtsin teda tagantpoolt sellesama oja ääres.” Sõdurid naersid. Üks neist tegi kriunuvat häält. Käskisin Hassanil edasi kõndida, edasi kõndida. „Missugune tihke väike magus vitt tal oli!” sõnas sõdur, raputades irvitades teistega käsi. Hiljem pimedas, kui film oli juba alanud, kuulsin, kuidas mu kõrval istuv Hassan nuuksatas. Pisarad jooksid mööda ta põski alla. Sirutasin end, panin käe talle ümber ja tõmbasin teda endale lähemale. Ta toetas pea mu õlale. „Ta pidas sind kellekski teiseks,” sosistasin. „Ta pidas sind kellekski teiseks.” Mulle on räägitud, et tegelikult ei imestanud keegi, kui Sanaubar jalga laskis. Inimesed olid tegelikult kulmu kergitanud siis, kui Ali – mees, kes oli pähe õppinud Koraani – oli abiellunud Sanaubariga, endast üheksateist aastat noorema imekauni, kuid üldtuntult häbitu naisega, kes elas täie rinnaga vastavalt oma teotavale reputatsioonile. Nagu Ali, nii oli ka tema šiiit ja etniliselt päritolult hazara. Sanaubar oli ka tema esimene nõbu ja seega loomulik valik abikaasaks. Kuid peale nende ühiste joonte oli Alil ja Sanaubaril vähe sarnast, kõige vähem välimuses. Sel ajal kui Sanaubari säravrohelised silmad ja vallatu nägu oli kuulujuttude järgi ahvatlenud loendamatul hulgal mehi pattu tegema, oli Alil näo alapoole lihaste kaasasündinud halvatus, seisund, mis muutis võimatuks naeratamise ja andis talle alaliselt sünge ilme. Oli veider näha kivistunud näoga Alid õnneliku või kurvana, sest ainult tema viltused pruunid silmad särasid naerust või uppusid kurbusesse. Räägitakse, et silmad on hinge peegel. Mitte kellegi puhul pole see rohkem tõele vastanud: Ali suutis end avada vaid silmade kaudu. Olen kuulnud, et Sanaubari väljakutsuv kõnnak ja õõtsuvad puusad olid pannud mehi truudusetusest unelema. Kuid poliomüeliit oli jätnud Ali parema jala kõveraks ja atrofeerunuks. See jalg oli vaid kahkjaskollane nahk kondi peal, nende vahel ei olnud peaaegu midagi peale paberõhukese lihaste kihi. Mäletan ühte päeva, kui olin kaheksa-aastane ja Ali võttis mu kaasa turule, et minna naani ostma. Käisin tema taga, ümisedes ja proovides tema kõnnakut järele teha. Jälgisin, kuidas ta oma kidurat jalga laias kaares ette vibutab, jälgisin, kuidas kogu ta keha kaldus võimatult paremale iga kord, kui ta jala maha pani. Paistis lausa väikese imena, et ta igal sammul ümber ei kukkunud. Kui ma katsusin samamoodi käia, kukkusin peaaegu rentslisse. See ajas mind naerma. Ali pööras ringi ja nägi, kuidas ma teda järele ahvisin. Ta ei öelnud midagi. Ei siis ega ka mitte kunagi hiljem. Ta lihtsalt kõndis edasi. Ali nägu ja kõnnak hirmutasid mõnda nooremat last naabruskonnas. Kuid tõeline häda oli suuremate poistega. Need ajasid teda tänaval taga ja pilkasid, kui ta mööda komberdas. Mõned olid hakanud teda kutsuma babalu’ks – kolliks. „Hei, babalu, kelle sa täna ära sõid?” karjusid nad naerukoori saatel. „Kelle sa ära sõid, sa lamenina-babalu?” Nad kutsusid teda „lameninaks”, sest nii Alil kui ka Hassanil oli see hazaratele iseloomulik mongoliidne joon. Aastaid teadsin ma hazaratest vaid seda, et nad olid mogulite järeltulijad ja sarnanesid natuke hiina inimestega. Õpikutes ei mainitud neid peaaegu kunagi ja nende päritolule vihjati vaid möödaminnes. Ühel päeval olin ma Baba töötoas ja uurisin tema asju, kui leidsin oma ema ühe vana ajalooraamatu. Selle oli kirjutanud pärslane Horami. Puhusin raamatult tolmu maha, võtsin selle õhtul voodisse kaasa ja olin täiesti rabatud, kui leidsin sellest terve peatüki hazarate ajaloost. Terve peatüki, mis oli pühendatud Hassani rahvale! Lugesin, et minu rahvas, puštud, olid hazaraid jälitanud ja alla surunud. Selles räägiti, et hazarad olid katsunud 19. sajandil puštude vastu üles tõusta, kuid puštud olid nad „sõnulseletamatu julmusega lämmatanud”. Raamatus räägiti, et minu rahvas oli tapnud hazaraid, ajanud neid minema nende maadelt, põletanud nende kodud ja müünud nende naised. Raamatus räägiti, et üks põhjusi, miks puštud olid hazaraid rõhunud, oli see, et puštud olid sunnimoslemid, hazarad aga šiiidid. Raamatus oli palju sellist, mida ma ei teadnud, asju, millest mu õpetaja polnud rääkinud. Asju, mida ka Baba polnud maininud. Seal oli siiski juttu mõnest asjast, mida ma teadsin, nagu näiteks see, et inimesed kutsusid hazaraid hiireõgijateks, lameninadeks, koormakandjateks eesliteks. Olin kuulnud, kuidas mõned naabruskonna poisikesed karjusid neid sõnu Hassanile. Järgmisel nädalal näitasin seda raamatut pärast tunde õpetajale ja osutasin hazaratest rääkivale peatükile. Ta lehitses veidi raamatut, turtsatas põlglikult ja ulatas raamatu tagasi. „See on üks asi, mida šiiidid hästi teevad,” sõnas ta oma pabereid kokku korjates. „Nad esitavad end märtritena.” Sõna „šiiidid” juures krimpsutas ta nina, nagu oleks tegu mingi tõvega. Kuid vaatamata ühisele etnilisele päritolule ja veresugulusele, ühines Sanaubar Ali narrimises naabripoistega. Olen kuulnud, et ta ei püüdnudki varjata põlgust mehe välimuse pärast. „Kas see on ka mõni abikaasa?” mõnitas naine. „Olen näinud vanu eesleid, kes sobivad paremini abikaasaks.” Lõppkokkuvõttes kahtlustas enamik inimesi, et abielu oli olnud teatavat liiki kokkulepe Ali ja tema onu, Sanaubari isa vahel. Räägiti, et Ali oli abiellunud onutütrega selleks, et taastada kas või natukegi oma onu nime au, kuigi viie-aastaselt orvuks jäänud Alil polnud mingit mainimisväärset maist vara ega pärandust. Ali ei maksnud kunagi kätte ühelegi oma piinajale. Oletan, et osalt sellepärast, et ta ei suutnud neid kunagi kätte saada kõvera jala tõttu, mida ta taga lohistas. Kuid peaasjalikult sellepärast, et ründajate solvangud ei läinud talle korda; ta oli leidnud oma rõõmu, oma vastumürgi hetkel, kui Sanaubar oli Hassani ilmale toonud. Kõik oli läinud piisavalt lihtsalt. Ei mingeid sünnitusabi andjaid, anestesiolooge ega keerulisi jälgimisseadmeid. Sanaubar lamas lihtsalt paljal plekilisel madratsil, ja Ali ning ämmaemand aitasid teda. Tal polnud üldse erilist abi vaja, sest isegi sündimisel oli Hassan truuks jäänud oma loomusele: ta polnud võimeline kellelegi haiget tegema. Mõned oiged, paar pingutust, ja Hassan oligi väljas. Välja tuli ta naeratades. Nagu lobisemishimuline ämmaemand oli naabrite teenijale rääkinud – ja see rääkis omakorda edasi kõigile, kes kuulata tahtsid –, olevat Sanaubar heitnud üheainsa pilgu Ali kätel olevale beebile, näinud jänesemokka ja purskunud kibestunult naerma. „Näed nüüd,” oli ta öelnud. „Nüüd on sul omaenda idioodist laps, kes sinu eest kogu naermise ära teeb!” Ta oli keeldunud Hassanit isegi sülle võtmast ja vaid viis päeva hiljem oli ta läinud. Baba palkas Hassanit imetama sama amme, kes oli mindki imetanud. Ali rääkis meile, et see oli siniste silmadega hazara naine Bāmīānist, hiiglasuurte Buddha kujudega linnast. „Kui ilus lauluhääl tal küll oli!” tavatses Ali korrata. Mida ta laulis, küsisime Hassaniga alati, ehkki juba teadsime – Ali oli meile seda loendamatuid kordi rääkinud. Me tahtsime lihtsalt kuulda Alid laulmas. Ali köhatas kurgu puhtaks ja alustas: Kord seisin ma kõrgel mäel ja hüüdsin Jumala lõvi Ali nime, oo, Jumala lõvi Ali, Inimeste kuningas too rõõmu meie kurbust täis südametesse. Siis tuletas ta meile meelde, et nende inimeste vahel, keda on toitnud sama rind, valitseb vendlus, sugulus, mida isegi aeg ei suuda purustada. Hassan ja mina sõime samast rinnast. Me tegime esimesed sammud samal murul samas hoovis. Ja me ütlesime esimesed sõnad sama katuse all. Minu esimene sõna oli Baba. Hassanil oli Amir. Minu nimi. Vaadates praegu tagasi, arvan, et 1975. aasta talvel toimunud sündmustele – ja kõigile järgnevatele – oli pandud alus juba nende esimeste sõnadega. KOLM On olemas legend, et mu isa olevat kord paljaste kätega musta karuga võidelnud Belutšistanis. Kui seda oleks räägitud kellestki teisest, oleks see tähelepanuta jäetud kui laaf – afgaanide kalduvus liialdada, kahjuks peaaegu nagu rahvuslik häda; kui keegi suurustas, et ta poeg on arst, oli poiss sooritanud vahest keskkooli bioloogiaeksami. Kuid keegi ei kahelnud kunagi Babat puudutavate juttude tõepärasuses. Ja kui mingi kahtlus tekkiski – noh, Babal oli kolm paralleelset armi, mis kulgesid sakiliselt piki selga alla. Olen kujutlenud Baba maadlusmatši loendamatuid kordi, olen sellest isegi und näinud. Ja neis unenägudes ei suuda ma kuidagi Baba ning karu vahel vahet teha. See oli Rahim-khaan, kes esimesena ütles Baba kohta sõnad, mis lõpuks muutusid ta hüüdnimeks – Tuuphan-agaa ehk Härra Orkaan. See oli üsnagi sobiv hüüdnimi. Mu isa oli omamoodi loodusjõud, teistest peajagu suurem puštu rahva esindaja, jonnakate käharate pruunide juustega, mis olid niisama taltsutamatud kui mees isegi; kätega, mis näisid olevat võimelised juurtega välja kiskuma pajupuu; ja raske pilguga, mis „sunnib vanatühja enda põlvili laskuma ja armu paluma”, nagu Rahim-khaanil oli kombeks öelda. Koosviibimistel, kui tema sada üheksakümmend kolm sentimeetrit ruumi tormitses, nihkus kõigi tähelepanu otsekohe temale, nagu päevalilled pöörduvad päikese poole. Babat oli võimatu ignoreerida, isegi kui ta magas. Mul oli kombeks toppida puuvillatuuste kõrvadesse ja tõmmata tekk üle pea, kuid ikkagi tungis Baba norskamine – nii väga sarnane veoauto möirgava mootoriga – seintest läbi. Ja ometi oli minu toa ning Baba magamistoa vahel veel koridor. Kuidas mu ema üldse suutis magada temaga ühes toas, on mulle saladuseks jäänud. See on üks asjadest pikas nimekirjas, mida oleksin emalt küsinud, kui oleksin teda kunagi kohanud. 1960. aastate lõpus, kui olin viie- või kuue-aastane, otsustas Baba ehitada orbudekodu. Kuulsin seda lugu Rahim-khaanilt. Onu rääkis mulle, et Baba oli projekti ise teinud, vaatamata faktile, et tal polnud mitte mingeid arhitektikogemusi. Skeptikud olid kehutanud teda oma narrusest loobuma ja palkama mõne arhitekti. Baba muidugi keeldus ja kõik raputasid pead tema põikpäise loomuse pärast. Babal oli aga edu ja nüüd raputasid kõik pead, täidetud aukartusest tema triumfeeriva käitumise ees. Baba maksis kahekorruselise orbudekodu ehitamise oma taskust kinni. Maja asus Jadeh Maywandi, Kabuli jõest lõunasse jääva lisajõe ääres. Rahimkhaan rääkis mulle, et Baba oli isiklikult rahastanud kogu projekti, makstes nii inseneridele, elektrikutele kui ka töölistele, rääkimata juba linnaametnikest, kelle „vuntsid nõudsid õlitamist”. Orbudekodu ehitamiseks kulus kolm aastat. Olin selleks ajaks saanud kaheksa-aastaseks. Mäletan orbudekodu avamise eelset päeva. Baba viis mu Ghargha järve äärde, mõni miil Kabulist põhja pool. Ta käskis mul ka Hassani kaasa võtta, kuid ma valetasin, et Hassanil on kõht lahti. Tahtsin Babat vaid endale hoida. Ja pealegi olime kord Hassaniga Ghargha järvel lutsu visanud ja Hassani kivi tegi kaheksa lutsu. Minu kõige suurem saavutus oli viis. Baba oli seal, vaatas pealt ja patsutas Hassanit seljale. Võttis tal isegi õlgade ümbert kinni. Istusime järve ääres kaljudel piknikulaua taga – ainult mina ja Baba – ning sõime keedetud mune kofta-võileibadega – naani keeratud lihapallide ja marineeritud kurkidega. Vesi oli sügavsinine ja päikesevalgus sätendas selle peegelsiledal pinnal. Reedeti kihises järve ümbrus perekondadest, kes olid tulnud päeva päikese käes veetma. Aga praegu oli nädala keskpaik ja olime ainult meie Babaga ning veel paar pikkade juustega habetunud turisti – hipit, olin kuulnud nende kohta öeldavat. Nad istusid sadamasillal, jalad kõlkumas vees, õngeridvad käes. Küsisin Babalt, miks nad oma juuksed pikaks kasvatavad, kuid Baba vaid urahtas ega vastanud. Ta valmistas ette järgmise päeva kõnet, lehitses käsitsi täis täis kirjutatud paberilehtede pakki, tegi siia-sinna pliiatsiga märkusi. Hammustasin muna ja küsisin Babalt, kas on tõsi, mida üks poiss koolis oli mulle rääkinud, et kui sööd ära tükikese muna koort, pead sa selle välja pissima. Baba urahtas jälle. Hammustasin võileiba. Üks kollaste juustega turist naeris ja laksas teist selja pihta. Kauguses, teisel pool järve, logistas üks veoauto mäel kurvi tagant nähtavale. Päike heitis helke selle küljepeeglist. „Ma arvan, et mul on saratan,” ütlesin. Vähk. Baba tõstis pea tuules laperdavate lehtede kohalt. Ütles mulle, et võiksin endale ise limonaadi tuua, mul on vaja vaid autosse vaadata. Järgmisel päeval oli orbudekodu ees puudus toolidest. Paljud pidid avamistseremooniat jälgima seistes. Päev oli tuuline ja mina istusin Baba taga väikesel poodiumil otse uue hoone peasissekäigu kõrval. Babal oli seljas roheline ülikond ja peas karakullmüts. Keset kõnet viis tuul tal mütsi peast ja kõik naersid. Ta andis mulle käega märku, et hoiaksin tema mütsi, ja tegin seda rõõmuga, sest niiviisi nägi igaüks, et ta on minu isa, minu Baba. Ta pöördus uuesti mikrofoni poole ja ütles, et loodab maja olevat püsivam kui ta müts, ja kõik naersid jälle. Kui Baba lõpetas kõne, tõusid kõik püsti ja tervitasid teda kiiduhüüetega. Nad plaksutasid kaua. Hiljem surusid inimesed tema kätt. Mõned neist sasisid mu juukseid ja surusid minu kätt ka. Olin väga uhke Baba üle, meie mõlema üle. Kuid vaatamata Baba edukusele, kahtlesid inimesed temas alati. Nad rääkisid Babale, et äriajamine pole tal veres ja et ta oleks pidanud õppima juurat nagu ta isa. Kuid Baba tõestas kõigile, et nad eksivad: tema äriasjad edenesid, vähe sellest – temast sai üks Kabuli rikkamaid kaupmehi. Baba ja Rahim-khaan rajasid pööraselt eduka vaipade ekspordi ettevõtte, kaks apteeki ja restorani. Kui inimesed rääkisid halvustavalt, et Baba ei tee abielludes kunagi head partiid – polnud temas ju lõpuks kuninglikku verd –, kihlus ta mu emaga, Sofia Akramiga, väga haritud naisega, keda peeti üheks Kabuli kõige austatumaks, kaunimaks ja vooruslikumaks daamiks. Vähe sellest, et ta õpetas ülikoolis klassikalist farsi kirjandust, oli ta pärit kuninglikust perekonnast, fakt, mida mu isa skeptikutele naljatamisi nina alla hõõrus, viidates naisele kui „oma printsessile”. Peale minu kui valusalt silma torkava erandi vormis isa kogu ümbritseva maailma oma tahtmist mööda. Probleem oli muidugi selles, et Baba nägi maailma vaid mustades ja valgetes toonides. Ja ta pidi otsustama, mis on must ja mis on valge. Ei saa armastada niimoodi elavat inimest, samal ajal teda pelgamata. Võib-olla teda isegi natuke vihates. Kui ma olin viiendas klassis, oli meil mulla, kes õpetas islamit. Tema nimi oli mulla Fatiullah-khaan, lühike jässakas mees, aknearmilise näoga ja rämeda häälega. Ta pidas meile loenguid zakat’i voorustest ja hadži kohustusest; õpetas meile viie päevase namaz’ipalvete sooritamise keerukusi ja sundis pähe õppima värsse Koraanist. Ja ehkki ta kunagi ei tõlkinud meie jaoks sõnu, pani ta tõepoolest rõhku, mõnikord paljakskooritud pajuvitsa abil, araabiakeelsete sõnade õigele hääldusele, sest nii kuulvat Jumal meid paremini. Ühel päeval rääkis ta meile, et islam peab joomist kohutavaks patuks; need, kes joovad, annavad selle eest vastust Qijamat’i, kohtupäeva ajal. Noil päevil oli joomine Kabulis üsna tavaline nähtus. Mitte kedagi ei pekstud selle eest avalikult, kuid need afgaanid, kes jõid, tegid seda omaette, häbiväärselt. Inimesed ostsid viskit „ravimi” sildi all kindlatest „apteekidest”. Nad kõndisid neist välja, pruun paberkott pilkude eest peidetud; mõnikord heitsid neile vargseid ja põlastavaid pilke need, kes teadsid kaupluse kuulsusest niisuguste äritehingute osas. Olime teisel korrusel Baba töötoas, suitsetamisruumis, kui rääkisin talle, mida mulla Fatiullah-khaan oli meile tunnis õpetanud. Baba valas parajasti endale viskit baarist, mille ta oli toa nurka ehitanud. Ta kuulas, noogutas pead, võttis väikese lonksu. Siis istus ta nahksohvale, pani joogi käest ja võttis mu põlvedele. Mul oli tunne, nagu oleksin istunud kahel palgil. Ta tõmbas sügavasti hinge ja hingas läbi nina välja, õhk tungis sisinal läbi ta vuntside ja selleks näis kuluvat terve igavik. Ma ei suutnud otsusele jõuda, kas tahan teda kallistada või sülest surmahirmus maha libiseda. „Saan aru, et oled segaduses, sest koolis õpetatakse ühte ja tegelikus elus õpid midagi muud,” sõnas ta oma rämedal häälel. „Aga kui see, mis ta rääkis, on tõsi, kas see teeb sinust patuse, Baba?” „Hmm.” Baba ragistas jääkuubiku hammaste vahel peeneks. „Kas sa tahad teada, mida su isa patust mõtleb?” „Jah.” „Siis ma räägin sulle,” sõnas Baba, „kuid kõigepealt pead sa aru saama sellest ja kohe praegu, Amir: sa ei õpi neilt habemega idiootidelt kunagi midagi väärtuslikku.” „Sa mõtled mulla Fatiullah-khaani?” Baba estikuleeris klaasiga. Jää kilksatas vastu klaasi. „Ma mõtlen neid kõiki. Kuse kõigi nende vagatsevate ahvide habemetele.” Hakkasin itsitama. Kujutluspilt Babast, kes pissib mingi ahvi habemele, olgu see siis vagatsev ahv või mitte, oli liiga naljakas. „Nad ei tee mitte midagi muud, kui sõrmitsevad palvehelmeid ja kannavad peast ette raamatut, mis on kirjutatud keeles, mida nad isegi ei mõista.” Ta võttis lonksu. „Jumal olgu meile armuline, kui Afganistan peaks kunagi nende kätesse langema.” „Aga mulla Fatiullah-khaan paistab kena olevat,” suutsin ma itsitushoogude vahel öelda. „Ka Tšingis-khaan oli seda,” ütles Baba. „Aga aitab sellest. Sa küsisid patu kohta ja ma tahan sulle sellest rääkida. Kas sa kuulad?” „Jah,” sõnasin huuli kokku surudes. Kuid turtsatus pääses nina kaudu välja ja kõlas nagu norsatus. See pani mind uuesti itsitama. Baba kivikõva pilk puuris minu silmadesse, ja äkki ma enam ei naernud. „Ma kavatsen sinuga rääkida nagu mees mehega. Mis sa arvad, kas sinust on ometi kord selleks asja?” „Jah, Baba-jan,” pomisesin, imestades – ning mitte esimest korda –, kui valusasti võis Baba torgata nii väheste sõnadega. Meil oli olnud põgusaks hetkeks hea – polnud just sageli, et Baba minuga rääkis, saati siis veel sülle võttis – ja mina olin küllalt rumal kõike ära rikkuma. „Tubli,” sõnas Baba, kuid ta silmad olid mõtlikud. „Kuula siis. Ükskõik mida mulla ka ei õpeta, on olemas vaid üksainus patt, ainult üks. Ja see on varastamine. Kõik muud patud on varguse teisendid. Kas sa saad sellest aru?” „Ei, Baba-jan,” sõnasin, meeleheitlikult soovides, et saaksin. Ma ei tahtnud talle jälle pettumust valmistada. Baba ohkas kannatamatult. Ka see torkas, sest ta polnud kannatamatu inimene. Mulle tulid meelde kõik need korrad, kui ta ei tulnud koju enne pimedat, kõik need korrad, kui sõin üksinda õhtust. Küsisin Alilt, kus on Baba ja millal ta koju tuleb, ehkki teadsin väga hästi, et ta viibis ehitusplatsil, vaadates üle seda ja kontrollides toda. Kas see ei nõudnud kannatlikkust? Vihkasin juba kõiki lapsi, kellele ta orbudekodu ehitas; mõnikord soovisin, et nad oleksid surnud koos oma vanematega. „Kui sa tapad mehe, siis varastad tema elu,” seletas Baba. „Sa varastad ta naiselt õiguse abikaasale, röövid lastelt isa. Kui sa valetad, varastad kelleltki õiguse tõele. Kui sa petad, varastad õiguse aususele. Kas saad aru?” Ma sain. Kui Baba oli kuue-aastane, kõndis varas keset ööd vanaisa majja. Mu vanaisa, lugupeetud kohtunik, astus talle vastu, kuid varas haaras tal kõrist ja tappis ta hetkega – ning röövis Babalt isa. Linna inimesed püüdsid varga kinni juba enne järgmist koitu, ta osutus Kundūzi kandist tulnud hulkuriks. Nad poosid ta tammeoksa külge kaks tundi enne pärastlõunast palvust. Selle loo oli mulle rääkinud Rahim-khaan, mitte Baba. Kuulsin alati Babat puudutavaid asju teistelt inimestelt. „Pole nurjatumat tegu kui varastamine, Amir,” ütles Baba. „Mees, kes võtab seda, mis ei kuulu talle, olgu see siis elu või tükk naani… Ma sülitan sellise mehe peale. Ja kui mu teed kunagi niisuguse mehe omaga ristuvad, siis olgu Jumal talle armuline. Kas saad aru?” Leidsin, et mõte varast kolkivast Babast on samal ajal nii vaimustav kui ka kohutavalt hirmutav. „Jah, Baba.” „Kui Jumal on olemas, siis loodan, et tal on tähtsamatki teha kui tegelda mu viskijoomise ja sealiha söömisega. Nüüd aga hopsti! maha. Kogu see patust rääkimine on mind jälle januseks teinud.” Vaatasin, kuidas ta baari juures klaasi täis valas, ja mõtlesin, kui kaua aega võiks minna, enne kui me jälle niiviisi räägime nagu praegu. Sest tõele au andes oli mul alati tunne, nagu Baba vihkaks mind natuke. Ja miks ta ei pidanudki vihkama? Lõpuks olin ju mina tapnud tema armastatud naise, tema kauni printsessi, eks? Mina ei saanud teha muud, kui püüda olla korralik ja kasvada rohkem temasarnaseks. Kuid mina polnud sugugi tema moodi. Üldsegi mitte. Koolis oli meil kombeks mängida šerjang’i ehk luulelahingut. Seda juhtis farsi keele õpetaja ja kogu mäng käis umbes niiviisi: te kandsite ette ühe värsirea luuletusest ja teie vastasel oli kuuskümmend sekundit aega, et vastata omapoolse värsireaga, mis pidi algama sama tähega, millega oli lõppenud teie oma. Kõik klassist tahtsid mind oma meeskonda, sest selleks ajaks, kui olin saanud üheteist-aastaseks, oskasin peast tosinate kaupa värsse Hajjamilt, Hafizilt või Rumi kuulsast „Vaimse mõtte masnavist”. Ükskord võistlesin üksinda terve klassi vastu ja võitsin. Rääkisin Babale sellest õhtul, kuid tema ainult noogutas ja ütles: „Tubli.” Ma hiilisin isa ükskõiksuse eest kõrvale surnud ema raamatute abil. Mind aitasid need ja muidugi Hassan. Lugesin kõike – Rumit, Hafizit, Saadi, Victor Hugod, Jules Verne’i, Mark Twaini, Ian Flemingit. Kui olin kõik ema raamatud läbi lugenud – mitte nood igavad raamatud ajaloost, need ei ole mind kunagi vaimustanud, vaid romaanid, eepika –, hakkasin taskuraha raamatutele kulutama. Ma ostsin iga nädal ühe raamatu Cinema Parki lähedal olevast poest ja kui raamaturiiul sai täis, panin köited pappkastidesse. Muidugi, abielluda luuletajaga oli üks asi, aga olla isaks pojale, kes eelistas istuda, nina luuleraamatutes, oh… arvan, et Baba polnud asja küll niiviisi ette kujutanud. Tõelised mehed ei loe luulet – ja Jumal hoidku selle eest, et nad seda veel kirjutaksid! Tõelised mehed – tõelised poisid – mängisid jalgpalli just nagu Baba noorena. See oli midagi, mis vääris kirge. 1970. aastal võttis Baba orbudekodu ehitamisest puhkust ja lendas kuuks ajaks Teherani jälgima televiisorist maailmakarika mänge, sest sel ajal polnud Afganistanis veel televisiooni. Ta pani mind kirja jalgpallimeeskondadesse, et äratada sama kirge ka minus. Kuid mina olin omaenese meeskonna jaoks haletsusväärne koperdav äpu, kogu aeg hea söödu teel ees või tahtmatult blokeerimas vaba läbipääsu. Ma looberdasin kondistel jalgadel mööda väljakut ringi, karjusin, et mulle söödetaks, aga seda ei tehtud kunagi. Ja mida rohkem ma üritasin, vehkides ägedalt kätega pea kohal ning kriisates: „Olen vaba! Olen vaba!”, seda rohkem mind kõrvale jäeti. Kuid Baba ei andnud alla. Kui oli juba täiesti selge, et ma polnud pärinud kübetki tema füüsilistest annetest, hakkas ta minust kasvatama kirglikku pealtvaatajat. Kindlasti saan ma ju sellega hakkama, eks ole? Teesklesin huvi, niikaua kui vähegi suutsin. Hõiskasin koos temaga, kui Kabuli meeskond võitis Kandahāri oma, ja karjusin solvanguid kohtuniku aadressil, kui see oli meie meeskonna vastu penalti määranud. Kuid Baba tajus mu tõelise huvi puudumist ja leppis faktiga, et tema pojast ei saa kunagi ei jalgpallurit ega jalgpallivõistlustele kaasaelajat. Mäletan korda, kui Baba võttis mu kaasa iga-aastasele buzkaš’iturniirile, mis toimus kevade esimesel päeval, uusaastapäeval. Buzkaš oli ja on ka praegu Afganistani rahvuslik kirg. Üks chapandaz, ülimalt osav ratsanik, keda tavaliselt toetasid rikkad tulihingelised austajad, peab rahvamöllus haarama kitse või vasika korjuse, kandma selle täies galopis ümber staadioni ja heitma maha kindlasse ringi, sel ajal kui teised chapandaz’id ajavad teda taga ja teevad kõik mis võimalik – löövad, küünistavad, piitsutavad, tõukavad –, et talt korjust ära võtta. Sel päeval rahvahulk möirgas erutusest, ratsanikud platsil aga lõugasid võitlushüüdeid ja tunglesid korjuse pärast võideldes tolmupilves. Maapind värises hobusekapjade plaginast. Jälgisime ülemiselt tribüünilt, kuidas ratsanikud täiel kiirusel kihutasid meist mööda, kiljudes ja kriisates, vaht lendamas hobuste suudest. Siis näitas Baba mulle ühte meest. „Amir, kas näed seda meest, kes istub seal teiste meeste keskel?” Ma nägin. „See on Henry Kissinger.” „Oh,” ütlesin. Ma ei teadnud, kes on Henry Kissinger, ja oleksin võinud küsida. Kuid just sel hetkel nägin õudusega, kuidas üks chapandaz kukkus sadulast ja arvukad kabjad trampisid temast üle. Ta keha loobiti ja tuuseldati nagu kaltsunukku, kuni see lõpuks paigale jäi. Rahvamöll liikus edasi. Ta tõmbles veel korra ja jäi siis liikumatult lamama, jalad ebaloomulikult kõveras ja verelomp valgumas liiva sisse. Hakkasin nutma. Nutsin kogu kodutee. Mäletan, kuidas Baba käed pigistasid rooliratast. Pigistasid ja lõdvenesid. Kõige paremini mäletan aga Baba sangarlikke jõupingutusi varjata tülgastust, kui ta vaikides kodu poole sõitis. Õhtul hiljem isa töötoast möödudes kuulsin teda rääkimas Rahim-khaaniga. Surusin kõrva vastu suletud ust. „…tänulik, et ta on terve,” sõnas Rahim-khaan. „Tean, tean. Kuid ta on kogu aeg ninapidi raamatutes ja tuiab mööda maja ringi, nagu näeks und.” „Ja siis?” „Mina niisugune ei olnud.” Baba kõlas ärritunult, peaaegu vihaselt. Rahim-khaan naeris. „Lapsed pole värviraamatud. Sa ei saa neid värvida oma lemmikvärvidesse.” „Ma räägin sulle,” sõnas Baba, „et mina polnud üldse selline, ja ka ükski poiss, kellega koos kasvasin, ei olnud niisugune.” „Kas tead, et mõnikord oled sa kõige enesekesksem mees, keda tunnen,” ütles Rahim-khaan. Tema oli ainus mulle tuttav inimene, kes võis Babale midagi niisugust öelda. „Need asjad pole üldsegi omavahel seotud.” „Pole või?” „Ei.” „Milles siis asi?” Kuulsin, kuidas Baba istme nahk nagises, kui ta asendit muutis. Panin silmad kinni ja surusin kõrva veel tugevamini vastu ust, tahtes samal ajal nii kuulda kui ka mitte kuulda. „Mõnikord vaatan aknast välja ja näen, kuidas ta tänaval teiste poistega mängib. Näen, kuidas nad teda tõukavad, talt mänguasju käest võtavad, togivad teda siia ja toksavad sinna. Ja tead, ta ei anna kunagi vastu. Mitte kunagi. Ta lihtsalt… laseb pea norgu ja…” „Järelikult pole ta vägivaldne,” ütles Rahim-khaan. „Ma ei mõtle seda, Rahim, ja sa saad aru küll,” kähvas Baba vastu. „Midagi on selles poisis puudu.” „Jah, pahatahtlikkus.” „Enesekaitsel pole midagi pistmist pahatahtlikkusega. Kas tead, mis alati juhtub, kui ümbruskonna poisid teda narrivad? Hassan astub vahele ja ajab nad minema. Olen näinud seda oma silmaga. Ja kui nad koju tulevad ning ma temalt küsin: „Kuidas Hassan selle kriimu oma näole on saanud?” vastab ta: „Ta kukkus.” Ma ütlen sulle, Rahim, midagi on selles poisis puudu.” „Sa lihtsalt pead laskma tal oma tee leida.” „Ja kuhupoole ta suundub?” küsis Baba. „Poiss, kes ei suuda iseenda eest seista, kasvab meheks, kes ei suuda mitte millegi eest seista.” „Nagu alati, esitad sa asju liiga lihtsalt.” „Mina nii ei arva.” „Sa oled vihane, sest kardad, et ta ei hakka kunagi sinu äriga tegelema.” „Kes siis nüüd asju liiga lihtsalt esitab?” küsis Baba. „Vaata, ma tean, et sina ja tema meeldite teineteisele, ja mul on selle üle hea meel. Olen kade, aga õnnelik. Ja ma ka mõtlen nii. Tal on vaja kedagi, kes… teda mõistab, sest Jumal näeb, et mina temast aru ei saa. Kuid midagi Amiris teeb mulle muret, midagi, mida ma ei oska sõnastada. See on nagu…” Võisin kuulda, kuidas ta otsis, kuni leidis õiged sõnad. Ta hääl kõlas vaiksemalt, kuid kuulsin teda ikkagi. „Kui ma poleks oma silmadega näinud, kuidas arst ta mu naise kehast välja tõmbas, poleks ma kunagi uskunud, et ta on mu lihane poeg.” Järgmisel hommikul, kui Hassan mulle hommikueinet valmistas, küsis ta, kas miski teeb mulle muret. Nähvasin, et tegelgu oma asjadega. Rahim-khaan oli eksinud selle pahatahtlikkuse suhtes. NELI Aastal 1933, sel aastal, kui Baba sündis ja Zahir-šahh alustas oma neljakümne aasta pikkust valitsemisaega Afganistanis, ronis kaks venda jõukast ja lugupeetud Kabuli perekonnast oma isa Ford-maasturisse. Purjus hašišist ja Prantsuse veinist, sõitsid nad Paghmāni teel otsa ühele hazarale ja tolle naisele ning tapsid nood. Politsei tõi veidi rusutud noormehed ja surnud paari orvuks jäänud viie-aastase poja minu vanaisa ette, kes oli kõrgelt hinnatud kohtunik ja laitmatu reputatsiooniga mees. Kuulanud ära vendade jutu ja nende isa palve armu anda, käskis minu isa vanaisa saata need kaks noormeest kohe Kandahāri ja võtta aastaks armeeteenistusse – vaatamata faktile, et nende perekond oli osanud miskit moodi erandina saavutada poiste armeest vabastamise. Noormeeste isa vaidles küll vastu, kuid mitte väga ägedalt, ja lõpuks jäid kõik nõusse, et karistus oli olnud küll karm, kuid õiglane. Mis puutub orbu, siis võttis vanaisa poisi enda majapidamisse ja käskis teenritel teda õpetada, kuid olla ta vastu lahke. See poiss oli Ali. Ali ja Baba kasvasid koos üles nagu lapsepõlve mängukaaslased – vähemalt seni, kuni poliomüeliit sandistas Ali jala –, just samuti nagu mina ja Hassan kasvasime koos üles sugupõlv hiljem. Baba rääkis alati koerustest, mida nad olid koos Aliga teinud, ning Ali raputas pead ja ütles: „Aga, agaa sahib, öelge neile, kes need koerused välja mõtles ja kes oli vaid vaene töötegija?”, mille peale Baba naeris ja võttis Ali õlgade ümbert kinni. Kuid mitte üheski neist lugudest ei viidanud Baba Alile kui oma sõbrale. Kummaline oli see, et ka mina ei mõelnud Hassanist ja endast kui sõpradest. Igatahes mitte tavalises mõttes. Hoolimata sellest, et õpetasime teineteist rattaga lahtiste kätega sõitma või ehitama pappkarpidest täiesti töötavat fotoaparaati. Hoolimata sellest, et veetsime kõik talved lohesid lennutades, nende järel joostes. Hoolimata sellest, et minu jaoks seostus afgaani nägu kõhna ja peene kondiga poisi näoga, ja sellel poisil oli pöetud pea ja madalal asetsevad kõrvad, ning tema hiinalikku nukunägu ilmestas lakkamatult jänesemokaline naeratus. Hoolimata kõigest sellest. Sest ajaloost pole kerge üle saada. Ja kergem pole ka religiooniga. Lõpuks olin ju mina puštu ja tema hazara, mina olin sunniit ja tema šiiit, ja mitte miski ei saanud kunagi seda muuta. Mitte miski. Kuid me olime lapsed, kes olid õppinud koos roomama, ja ei ajalugu, etniline päritolu, ühiskond ega religioon saanud seda samuti muuta. Suurema osa oma esimesest kaheteistkümnest eluaastast veetsin Hassaniga mängides. Mõnikord näib kogu mu lapsepõlv olevat üks pikk laisk suvepäev koos Hassaniga, kui me ajasime üksteist taga minu isa aias puuderägastikus, mängides peitust, politseinikke ja röövleid, kauboisid ja indiaanlasi, piinates putukaid – meie tolleaegne kaheldamatu kroonisaavutus oli mesilaselt nõela äratõmbamine ja niidi sidumine vaese olendi külge, et teda igal lendutõusmiskatsel tagasi nõksatada. Me ajasime taga kotšisid, nomaade, kes läksid läbi Kabuli põhjapoolsetesse mägedesse. Me kuulsime nende karavanide lähenemist, lammaste määgimist, kitsede möögimist, kaamelite kaelakellade helinat. Jooksime välja, et jälgida karavanide liikumist läbi meie tänava: ilmast pargitud tolmuste nägudega mehed ja pikkadesse värviküllastesse sallidesse mässitud naised, helmed ja hõbedast käevõrud ümber randmete ning pahkluude. Me loopisime nende kitsi kividega. Me pritsisime nende muulasid veega. Ma sundisin Hassanit istuma „põdura maisi müürile” ja laskma kadast kive kaamelite tagumiku pihta. Me nägime koos ka oma esimest vesternit – „Rio Bravot” John Wayne’iga – Cinema Parkis, minu lemmikraamatupoe vastas. Mäletan, kuidas palusin Babat viia meid Iraani, et saaksime näha John Wayne’i. Baba tõi kuuldavale sügavalt kurgu põhjast tuleva naeru – heli, mis meenutas tuure koguvat automootorit – ja kui ta jälle rääkida sai, seletas ta meile, mis on hääle dubleerimine. Olime Hassaniga rabatud. Jahmunud. John Wayne ei rääkinudki tegelikult farsi keelt ja ta polnud ka iraanlane! Ta oli ameeriklane just nagu need sõbralikud pikajuukselised mehed ja naised, keda me kogu aeg nägime Kabulis ringi kõndimas, seljas räbaldunud eredavärvilised särgid. Me käisime „Rio Bravot” kolm korda vaatamas, kuid oma lemmikvesternit – „The Magnificent Seven” nägime kolmteist korda. Ja iga kord me nutsime filmi lõpus, kui mehhiko poisid matsid Charles Bronsoni, kes, nagu selgus, polnud samuti iraanlane. Me lonkisime ringi kopituse järele lõhnavatel Šar-e-Nau piirkonna turgudel, või siis uues linnas, mis jäi Wazīr Akbar Khānist läände. Rääkisime viimati nähtud filmist ja kõndisime keset sagivat rahvahulka basaaridel. Lipsasime läbi kaupmeeste ja kerjuste vahelt, hulkusime kitsastel alleedel, mis olid tihedalt täis topitud tillukesi müügiputkasid. Baba andis meile iga nädal kümme afgaanit ja me kulutasime selle soojale kokakoolale ning roosivee-jäätisele, mille peale oli riputatud purustatud pistaatsiapähkleid. Kooli ajal oli meil iga päev kindel rutiin. Selleks ajaks kui mina end voodist üles sain ja vannituppa komberdasin, oli Hassan end juba pesnud, palvetanud koos Aliga hommikuse namaz’i ja valmistanud mulle hommikusöögi: kuum must tee kolme suhkrutükiga ja tükk röstitud naani, peal mu lemmik – hapukirsimarmelaad – kõik korralikult söögilauale pandud. Kuni ma sõin ja kaeblesin koduste ülesannete pärast, tegi Hassan mu voodi üles, viksis kingad, triikis päevased rõivad, pani kokku mu raamatud ja pliiatsid. Kuulsin, kui ta koridoris triikides ninahäälel omaette laulis vanu hazara laule. Siis sõitsin ma Babaga ära mustas Ford Mustangis – autos, mis tõmbas endale kõigi kadedaid pilke, sest see oli samasugune auto, millega Steve McQueen oli sõitnud „Bullittis”, filmis, mis jooksis ühes kinos kuus kuud jutti. Hassan jäi koju ja aitas Alid päevatoimetuste juures: mustade riiete käsitsi pesemine ja hoovi kuivama riputamine, põrandate pühkimine, turult värske naani ostmine, liha marineerimine lõunaks, muru kastmine. Pärast kooli saime Hassaniga kokku, haarasime mõne raamatu ja sörkisime kausikujulisele mäele, mis jäi mu isa krundist Wazīr Akbar Khānis otse põhja. Seal oli mäe otsas padrikust ümbritsetud vana mahajäetud kalmistu pealdiseta hauakividega. Vihm ja lumi olid raudvärava roostesse ajanud ja pannud kalmistu valged kivimüürid lagunema. Sissekäigu lähedal kasvas granaadipuu. Ühel suvepäeval kasutasin ühte Ali kööginugadest, et lõigata puusse meie nimed: „Amir ja Hassan, Kabuli sultanid”. Need sõnad muutsid asja ametlikuks – tegid sellest puust meie puu. Pärast kooli ronisime Hassaniga granaadipuu okstel ja napsasime veripunaseid granaatõunu. Kui olime puuvilju söönud ja käed rohu vastu puhtaks pühkinud, lugesin Hassanile ette. Hassan istus ristijalu, päikesevalgus ja granaadipuu lehtede varjud näol tantsimas, ning sikutas hajameelselt rohuliblesid maast välja, sel ajal kui mina lugesin talle raamatust ette lugusid, mida ta ise ei saanud lugeda. See, et Hassan kasvas üles kirjaoskamatuna nagu Ali ja enamik hazaraid, oli otsustatud hetkel, kui ta sündis, vahest isegi hetkel, kui ta Sanaubari soovimatusse emakasse viljastati – lõpuks, mis kasu oleks teenril kirja tundmisest? Kuid hoolimata kirjaoskamatusest – või vahest just selle pärast –, võlus Hassanit sõnade müsteerium, võrgutas see temale keelatud salamaailm. Lugesin talle luuletusi ja lugusid, mõnikord mõistatusi – ehkki lakkasin neid lugemast, kui nägin, et Hassan oli kaugelt parem lahendaja kui mina. Niisiis lugesin talle pretensioonituid lugusid nagu hulkurmulla Nasreddini ja tema eesli äpardused. Istusime tunde puu all, istusime seal, kuni päike kadus läände, ja ikka veel käis Hassan peale, et oli küllalt valge, lugemaks veel üksainus lugu, üksainus peatükk. Mulle meeldis Hassanile ettelugemisel see, kui juhtus ette tulema mõni äge sõna, mida Hassan ei teadnud. Ma õrritasin teda, näitasin talle tema harimatust. Kord, kui lugesin mulla Nasreddinist, katkestas ta mind. „Mida see sõna tähendab?” „Mis sõna?” „Imbetsill.” „Sa ei tea, mida see sõna tähendab?” küsisin ma irvitades. „Ei, Amir-agaa.” „Aga see on ju nii tavaline sõna!” „Ometi ma ei tea seda.” Kui ta ka adus minu õrritavat torget, ei paistnud see ta naerul näost välja. „Oh, igaüks minu koolis teab, mida see tähendab,” seletasin. „Kuula siis. „Imbetsill” tähendab nutikat, arukat. Kasutan seda näiteks sinu kohta käivas lauses: „Mis puutub sõnadesse, siis selles osas on Hassan imbetsill.”” „Ahah,” vastas ta noogutades. Pärast niisugust käitumist tundsin end alati halvasti. Nii ma siis katsusin temaga lepitust otsida, andes talle mõne oma vana särgi või katkise mänguasja. Veensin ennast, et sellest piisab taolise süütu vembu heastamiseks. Hassani kõige suurem lemmik raamatute seas oli „Šahname”, 10. sajandist pärit eepiline jutustus muistsetest Pärsia kangelastest. Talle meeldisid kõik selle peatükid, vanad šahhid Feridun, Zal ja Rudabeh. Kuid tema armsaim lugu, ja minu armsaim lugu samuti, oli „Rostam ja Sohrab”, muinasjutt sõdalasest Rostamist ja tema välejalgsest hobusest Rakhšist. Rostam haavab lahingus surmavalt sangarlikku nemesist Sohrabi ainult avastamaks, et Sohrab on tema kaua aega tagasi kadunud poeg. Leinast murtud Rostam kuuleb poja surmaeelseid sõnu: Kui sa oled tõesti mu isa, siis oled sa mõõga kastnud oma poja eluverre. Ja oled teinud seda omaenese kangekaelsusest. Sest ma püüdsin sind pöörata armastuse teele ja ma anusin sind sinu enese nimel, sest lootsin sinus näha neid märke, mida hindas mu ema. Kuid ma pöördusin asjatult sinu südame poole, ja nüüd on kohtumisaeg otsas… „Loe seda veel kord, Amir-agaa,” palus Hassan. Mõnikord olid Hassani silmis pisarad, kui ma talle seda kohta ette lugesin, ja ma mõtlesin siis alati, kelle pärast ta nutab, kas murest murtud Rostami pärast, kes oma rõivad lõhki rebib ja tuhka pähe raputab, või sureva Sohrabi pärast, kes oli vaid oma isa armastust janunenud. Ise ma ei osanud Rostami saatuses traagikat näha. Lõpuks, kas siis kõik isad ei varjanud salajases südamesopis soovi oma poegi tappa? Ühel 1973. aasta juulipäeval mängisin Hassanile veel ühe väikese vembu. Lugesin talle ette ja kaldusin kirjutatud tekstist ootamatult kõrvale. Teesklesin, et loen raamatust, keerasin korrapäraselt lehti, kuid olin juba kirjapandud tekstist lõplikult loobunud, loo üle võtnud ning sepitsenud selle asemel enda oma. Hassan seda muidugi ei teadnud. Tema jaoks olid sõnad sel leheküljel šifreeritud segapudru, arusaamatud ja salapärased. Sõnad olid salauksed ja kõik võtmed olid minu käes. Pärastpoole, kui küsisin, kas lugu talle meeldis, kippus mulle naer peale, kui Hassan hakkas plaksutama. „Mida sa teed?” küsisin. „See oli parim lugu, mida sa mulle tükil ajal oled lugenud,” ütles ta ikka veel plaksutades. Ma naersin: „Tõesti?” „Tõesti.” „See on lummav,” pomisesin. Ma ka mõtlesin seda. See oli… täiesti ootamatu. „Oled sa kindel, Hassan?” Ta plaksutas ikka veel. „See oli vahva, Amir-agaa. Kas loed mulle homme seda edasi?” „Lummav,” kordasin veidi hingetult nagu inimene, kes on avastanud maa sisse kaevatud aarde omaenda tagaaias. Mäest alla kõndides sähvisid mõtted mu peas nagu tulevärk. Parim lugu, mida sa tükil ajal oled lugenud, oli Hassan öelnud. Olin talle lugenud palju lugusid. Hassan küsis minult midagi. „Mida?” küsisin. „Mida tähendab „lummav”?” Hakkasin naerma. Võtsin talt ümbert kinni ja andsin põsele musi. „Miks sa seda tegid?” küsis ta võpatades ja punastades. Toksasin teda sõbralikult. Naeratasin. „Sa oled prints, Hassan. Sa oled prints ja ma armastan sind.” Selsamal õhtul kirjutasin oma esimese lühijutu. Selleks kulus mul kolmkümmend minutit. Too sünge lugu rääkis mehest, kes leidis võlutassi ja sai teada, et kui ta nutab sellesse tassi, muutuvad ta pisarad pärliteks. Ta oli küll vaene, ent alati õnnelik mees, kel pisarad olid vaid harva silma tulnud. Nõnda otsis ta siis viise, kuidas kurvaks saada, et pisarad saaksid temast rikka mehe teha. Mida rohkem pärleid tal kogunes, seda ahnemaks ta läks. Jutt lõppes sellega, et mees istus abitult pärlimäe otsas, nuttes oma tassi, armastatud naise surnukeha käte vahel. Sel õhtul ronisin trepist üles Baba suitsetamistuppa, käes kaks lehte paberit, millele olin oma jutu kirja pannud. Kui ma sisse astusin, suitsetasid Baba ja Rahim-khaan parajasti piipu ja mekkisid veini. „Mis on, Amir?” küsis Baba, lebades sohval, käed kukla taga. Sinine suits keerles ta näo ümber. Ta ainitise pilgu all muutus mu kurk kuivaks. Köhatasin ja rääkisin, et olin kirjutanud ühe jutu. Ta oli küll vaene, Baba noogutas ja naeratas nõrgalt, mis ei tähendanud midagi muud kui vaid teeseldud huvi. „Oh, see on ju väga tore, eks ole?” sõnas ta. Ja ei midagi rohkemat. Ta lihtsalt vaatas mind läbi suitsupilve. Seisin seal niimoodi arvatavasti vähem kui minuti, ent sellel päeval oli see pikim minut minu elus. Sekundid läksid üksteise järel ja igaüht lahutas eelmisest terve igavik. Õhk muutus raskeks, niiskeks, peaaegu tahkeks. Mul oli raske hingata. Baba põrnitses endistviisi ega palunud lugu ette lugeda. Nagu alati, tuli appi Rahim-khaan. Ta sirutas käe välja ja kinkis mulle naeratuse, milles ei olnud midagi teeseldut. „Kas sa annaksid selle minu kätte, Amir-jan? Ma tahaksin seda väga lugeda.” Baba ei kasutanud minu poole pöördudes peaaegu kunagi hellitussõna jan. Baba kehitas õlgu ja tõusis püsti. Ta paistis tundvat kergendust, nagu oleks Rahim-khaan ka teda päästnud. „Jah, anna see kaka Rahimile. Ma lähen üles end valmis seadma.” Ja nende sõnadega läks ta toast välja. Enamasti ma jumaldasin Babat nii väga, et see piirnes peaaegu religioossusega. Kuid tol hetkel oleksin tahtnud oma veenid läbi lõigata ja lasta tema neetud verel oma kehast välja voolata. Tunni aja pärast, kui taevas tumedamaks tõmbus, sõitsid need kaks mu isa autos pidutsema. Välja minnes kükitas Rahim-khaan minu ette ja ulatas mulle mu loo ning veel ühe kokkuvolditud paberilehe. Ta naeratas ja tegi mulle silma. „Sinule. Loe seda hiljem.” Siis jäi ta korraks vait ja lisas üheainsa sõna, mis julgustas mind jätkama kirjutamist rohkem kui ükskõik missugune kompliment, mida toimetajad mulle kunagi on teinud. See sõna oli „braavo”. Kui nad läinud olid, istusin voodile ja soovisin, et Rahim-khaan oleks olnud minu isa. Siis mõtlesin Babast, tema laiast rinnast ja sellest, kui hea see oli, kui ta mind selle vastu surus, kuidas ta hommikuti kuiva veini järele lõhnas ja kuidas ta habe mu nägu kõditas. Äkki tundsin nii suurt süütunnet, et panin end vannituppa riivi taha ja oksendasin kraanikaussi. Hiljem õhtul lugesin voodis kerra tõmbunult Rahim-khaani sõnumit üha uuesti ja uuesti. Seal oli kirjas: Amir-jan, Mulle meeldis su jutt väga. Mašallah, Jumal on kinkinud sulle erilise ande. Sinu kohuseks on seda annet nüüd lihvida, sest inimene, kes raiskab ära Jumala antud anded, on eesel. Sa oled selle jutu kirjutanud grammatiliselt õigesti ja huvitavas stiilis. Kuid kõige muljetavaldavam sinu jutus on see, et selles on irooniat. Sa ei pruugi isegi teada selle sõna tähendust. Kuid ühel päeval saad seda teada. See on midagi, milleni mõned kirjanikud püüavad eluaeg jõuda, kuid ei jõua kunagi. Sina oled selleni jõudnud juba oma esimese looga. Minu maja uks on sinu ees alati avatud ja jääbki avatuks, Amir-jan. Ma kuulan iga lugu, mis sul on pajatada. Braavo.     Sinu sõber Rahim Rahim-khaani kirjast erutatult haarasin loo ja tormasin trepist alla fuajeesse, kus Ali ja Hassan madratsitel magasid. See oli nii vaid neil kordadel, kui Baba oli ära ja Ali pidi minul silma peal hoidma. Raputasin Hassani ärkvele ja küsisin, kas ta tahab juttu kuulata. Ta hõõrus uneseguseid silmi ja ringutas. „Praegu? Mis kell on?” „Jäta see kell. See on eriline lugu. Ma kirjutasin selle ise,” sosistasin, kartes Alid üles äratada. Hassani nägu selgines. „Siis ma pean seda kuulma,” sõnas ta tekki kõrvale lükates. Lugesin selle talle ette elutoas marmorkamina ees. Seekord polnud mingit mänglevat sõnadega eksitamist, see oli minu lugu! Hassan oli igati suurepärane kuulaja, ta läks täielikult jutu sisse ja tema ilmed vaheldusid vastavalt loo meeleolule. Kui ma olin viimase lause talle ette lugenud, plaksutas ta vaikselt käsi. „Mašallah, Amir-agaa. Braavo!” Ta säras. „Kas see meeldis sulle?” küsisin, nautides teist korda – ja oh kui magus see oli! – positiivset hinnangut. „Ühel päeval, inšallah, saab sinust suur kirjanik,” sõnas Hassan. „Ja inimesed kõikjal maailmas loevad sinu lugusid.” „Sa liialdad, Hassan,” sõnasin, armastades teda nende sõnade eest. „Ei, sa saad suureks ja kuulsaks,” käis ta peale. Siis pidas ta vahet, nagu tahaks midagi veel lisada. Ta valis sõnu ja köhatas hääle puhtaks. „Aga kas ma võiksin sinult midagi küsida selle loo kohta?” lausus ta häbelikult. „Muidugi.” „Oh…” alustas ta, jäi siis vait. „Küsi aga, Hassan,” ütlesin. Ma naeratasin, kuid äkitselt polnud minu seesmine ebakindel kirjanik enam nii veendunud, et tahab seda üldse kuulda. „Oh,” alustas ta, „kui ma tohin küsida, siis miks see mees tappis oma naise? Tegelikult, miks ta pidi üldse kurb olema, et pisaraid valada? Kas ta ei oleks võinud lihtsalt sibulat nuusutada?” Olin sõnatu. See moment, nii ilmselge, et lausa ülitobe, polnud mulle isegi pähe turgatanud. Maigutasin sõnatult. Tuli välja, et selsamal õhtul, kui olin teada saanud ühest kirjutamise eesmärgist – irooniast –, olin tuttavaks saanud ka ühe selle komistuskiviga – intriigi sõlmimisega. Ja seda õpetas mulle Hassan, just tema kõigist inimestest. Hassan, kes ei osanud lugeda ega olnud kunagi kirjutanud ainsatki sõna. Üks hääl, külm ja pahatahtlik, sosistas mulle kõrva: Mida tema ka teab, see harimatu hazara? Temast ei saa kunagi midagi muud kui harilik kokk. Kuidas ta üldse julgeb sind kritiseerida? „Oh,” alustasin. Kuid ma ei lõpetanud seda lauset kunagi. Sest äkitselt oli Afganistan igaveseks muutunud. VIIS Miski möirgas nagu äike. Maapind rappus veidi ja kuulsime kuulipilduja tärinat rat-ta-tat-tat. „Isa!” karjus Hassan. Hüppasime püsti ja tormasime elutoast välja. Leidsime Ali palavikuliselt mööda fuajeed komberdamas. „Isa! Mis hääl see on?” kiljatas Hassan, käed Ali poole sirutatud. Ali võttis meil ümbert kinni. Sähvatas hele valgus, mis muutis taeva hõbedakarvaliseks. Uus sähvatus, ja sellele järgnes püssitule kiire staccato. „Nad jahivad parte,” sõnas Ali kähedal häälel. „Nad jahivad parte öösiti, teate. Ärge kartke.” Kaugemal jäi sireen vait. Kuskil purunes kildudeks klaas ja keegi karjus. Kuulsin, kuidas inimesed jooksid tänavale, une pealt üles äratatud ja vahest veel pidžaamadeski, juuksed segamini ja silmad turses. Hassan nuttis. Ali tõmbas ta endale lähemale, võttis ta õrnalt kaissu. Hiljem kinnitasin endale, et ma polnud Hassani peale kade. Üldsegi mitte. Me kössitasime niimoodi varaste hommikutundideni. Tulistamine ja plahvatused olid kestnud vähem kui tunni, aga meid tublisti hirmutanud, sest keegi meist polnud kunagi varem kuulnud tänaval laskmist. Sel ajal olid need meie jaoks võõrad helid. Polnud veel sündinud see afgaani laste sugupõlv, kelle kõrvad ei tundnud muid helisid peale pommide lõhkemise ja kahuripaukude. Kui me seal söögitoas end üksteise vastu surusime ja päikesetõusu ootasime, polnud meil kellelgi aimu, et senine elamise viis oli lõpule jõudnud. Meie elamise viis. Kui see polnud ka veel päris lõpp, oli see ometi lõpu algus. Lõpp, ametlik lõpp tuli 1. aprillil 1978 kommunistide riigipöördega, ja seejärel detsembris 1979, kui vene tankid veeresid neile samadele tänavatele, kus Hassan ja mina olime mänginud, tuues surma sellele Afganistanile, mida mina olin tundnud, ning märkides praeguseni kestva verevalamisajastu algust. Otse enne päikesetõusu ilmus sõiduteele Baba auto. Uks löödi pauguga kinni ja trepilt kostsid jooksusammud. Siis ilmus ta uksele ja ma nägin tema näol midagi, mida ma kohe ära ei tundnud, sest ma polnud seda seal kunagi varem näinud: hirmu. „Amir! Hassan!” hüüatas ta avasüli meie poole joostes. „Nad olid blokeerinud kõik teed ja telefon ei töötanud. Ma olin nii mures!” Me lasksime end ta käte vahele suruda ja lühikese hullumeelse hetke tundsin rõõmu selle üle, mis tol ööl oli juhtunud, mis see siis ka polnud. Sel ööl poldud sugugi parte lastud. Nagu välja tuli, poldud sel 1973. aasta 17. juuli ööl üldse eriti palju tulistatud. Järgmisel hommikul Kabul ärkas ja avastas, et monarhia oli möödanik. Kuningas Zahir-šahh oli Itaalias. Tema äraolekul oli ta nõbu Daud-khaan teinud veretu riigipöördega lõpu kuninga nelikümmend aastat kestnud valitsemisele. Mäletan, et kükitasime Hassaniga järgmisel hommikul isa töötoa ukse taga, sel ajal kui Baba ja Rahim-khaan jõid musta teed ning kuulasid Kabuli raadiost värskeid uudiseid riigipöördest. „Amir-agaa?” sosistas Hassan. „Mida?” „Mis asi on vabariik?” Kehitasin õlgu. „Ma ei tea.” Baba raadiost kostis sõna „vabariik” üha uuesti ja uuesti. „Amir-agaa?” „Mida?” „Kas „vabariik” tähendab seda, et isa ja mina peame siit ära minema?” „Ma ei usu,” sosistasin vastu. Hassan mõtles järele. „Amir-agaa?” „Mida?” „Ma ei taha, et nad minu ja isa ära saadavad!” Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/khaled-hosseini/lohejooksja/?lfrom=334617187) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
КУПИТЬ И СКАЧАТЬ ЗА: 855.33 руб.